Kui Sakariase ja Eliisabeti poeg Johannes suureks kasvas, sai temast prohvet. Jehoova andis Johannesele ülesande kuulutada, et peagi tuleb messias. Selle asemel, et sünagoogides ja linnades rääkida, kuulutas Johannes kõrbes. Inimesed tulid teda kuulama Jeruusalemmast ja kogu Juudamaalt. Ta õpetas neile, et kui nad tahavad Jumalale meeldida, peavad nad lõpetama halva tegemise. Paljud, kes Johannest kuulasid, kahetsesid oma patte ja Johannes ristis nad Jordani jões.

Johannes elas lihtsat elu. Ta kandis kaamelivillast riideid ning sõi rohutirtse ja metsmett. Inimesed olid uudishimulikud ja tahtsid teda näha. Isegi variserid ja saduserid tulid ta juurde. Johannes ütles neile: „Muutke oma elu ja kahetsege! Ärge arvake, et te olete kuidagi erilised sellepärast, et olete Aabrahami lapsed. See veel ei tähenda, et olete Jumala lapsed.”

Paljud tulid Johannese juurde ja küsisid, mida nad peavad tegema, et olla Jumalale meelepärased. Ta ütles neile: „Kui teil on kaks kuube, siis andke üks sellele, kes seda vajab.” Mis sa arvad, miks ta seda ütles? Ta tahtis, et nad mõistaksid, et kui nad soovivad Jumalale meeldida, peavad nad armastama kaasinimesi.

Maksukogujatele sõnas ta: „Olge ausad ja ärge petke kedagi.” Ja sõduritele ütles: „Ärge võtke altkäemaksu ega valetage.”

 Johannese juurde tulid ka preestrid ja leviidid. „Kes sa oled? Kõik tahavad seda teada,” pärisid nad. „Ma olen hääl kõrbes, kes juhatab inimesed Jehoova juurde, nagu Jesaja on ennustanud,” vastas ta neile.

Inimestele meeldis Johannese õpetus. Paljud mõtlesid endamisi, et võib-olla Johannes ongi messias. Tema aga ütles neile: „Varsti tuleb keegi, kes on minust palju suurem. Ma pole väärt tema sandaalirihmagi lahti päästma. Mina ristin veega, kuid tema ristib püha vaimuga.”