Jeesus tervendas haigeid ja äratas üles surnuid, aga lisaks sellele oli tal võim ka tuule ja vihma üle. Kord, kui ta mäel palvetamise lõpetas, vaatas ta alla Galilea merele ja nägi, et seal möllas torm. Apostlid olid paadiga merel ja püüdsid elu eest vastu tuult sõuda. Jeesus läks mäest alla ja hakkas mööda merd paadi poole kõndima. Kui apostlid nägid kedagi vee peal käimas, haaras neid hirm. „See olen mina. Ärge kartke,” rahustas Jeesus neid.

„Isand, kui see oled tõesti sina, käsi mul sinu juurde tulla,” hüüdis Peetrus. „Tule!” kutsus Jeesus. Keset tormi ronis Peetrus üle paadi ääre ja kõndis Jeesuse poole. Kui ta Jeesusele lähemale jõudis, pööras ta pilgu mäslevale merele. Ta lõi kartma ning tundis, kuidas ta hakkab vajuma. „Isand, päästa mind!” hüüdis ta Jeesusele. Jeesus haaras tal käest ja ütles: „Miks sa kõhklema lõid? Kus on su usk?”

Jeesus ja Peetrus ronisid paati ja torm vaibus jalamaid. Mis sa arvad, mis tunne apostlitel oli? Nad laususid aukartlikult: „Sa oled tõesti Jumala poeg.”

See polnud ainuke kord, kui Jeesus käsutas ilma. Ühel teisel korral, kui Jeesus ja apostlid üle mere sõitsid, jäi Jeesus paadi ahtris magama. Siis puhkes äge torm. Lained raksatasid vastu paadi külge ning paati paiskus palju vett. „Õpetaja, me hukkume! Aita meid!” hüüdsid apostlid Jeesusele. Jeesus tõusis üles ja ütles merele: „Rahune!” Samal hetkel tuul rauges ja meri rahuneski. „Kus on teie usk?” manitses Jeesus apostleid. „Isegi tuul ja meri kuuletuvad talle,” rääkisid apostlid omavahel üllatunult. Apostlid õppisid neist juhtumitest, et kui nad usaldavad Jeesust jäägitult, siis pole neil vaja midagi karta.