Jeesus läks koos jüngritega läbi Kidroni oru Õlimäele. Aeg oli juba üle südaöö ja taevas hiilgas täiskuu. Kui nad jõudsid Ketsemani aeda, ütles Jeesus neile: „Jääge siia ja valvake.” Jeesus läks eemale aia sügavusse ja laskus põlvili. Suures hingevalus palvetas ta Jehoova poole: „Sinu tahe sündigu!” Jehoova saatis ingli Jeesusele jõudu andma. Kui Jeesus naasis apostlite juurde, olid need unne vajanud. „Ärgake üles,” lausus ta. „Praegu pole aeg magada. Tund on tulnud, kui mind antakse vaenlaste kätte.”

Peagi saabus Juudas, kaasas mõõkade ja nuiadega relvastatud rahvajõuk. Juudas teadis, kus Jeesus on, sest nad olid sageli selles aias käinud. Ta oli sõduritele lubanud, et näitab neile, kes neist on Jeesus. Juudas läks otsejoones Jeesuse juurde ja lausus: „Tere, õpetaja,” ning suudles teda. „Juudas, kas sa reedad mind suudlusega?” ütles Jeesus.

Jeesus astus jõugu ette ja küsis: „Keda te otsite?” „Naatsaretlast Jeesust,” kõlas vastus. „See olen mina,” teatas Jeesus, mispeale mehed tõmbusid kohkunult tagasi ja kukkusid. Jeesus küsis uuesti: „Keda te otsite?” Taas kõlas vastus: „Naatsaretlast Jeesust.” „Ma ütlesin, et see olen mina. Laske neil meestel minna.”

Kui Peetrus sai aru, mis toimub, tõmbas ta mõõga välja ja raius ära ülempreestri orja Malkuse kõrva. Jeesus aga puudutas mehe kõrva ja see sai terveks. „Pane oma mõõk ära. Kui sa võitled mõõgaga, siis mõõga läbi sa ka sured,” lausus ta Peetrusele. Sõdurid vahistasid Jeesuse ja sidusid tal käed kinni. Jüngrid põgenesid.  Rahvajõuk viis Jeesuse peapreester Hannase juurde. Hannas kuulas Jeesuse üle ja saatis ta ülempreester Kaifase majja. Mis sai aga apostlitest?