Kord, kui Eeva oli omaette, hakkas üks madu temaga rääkima. Madu küsis: „Kas see on tõsi, et Jumal ei lubagi teil aias iga puu vilja süüa?” Eeva vastas: „Me võime küll puude vilju süüa, kuid mitte sellelt ühelt puult. Kui me selle vilja sööme, siis me sureme.” Madu ütles: „Ei te sure! Tegelikult te saate hoopis Jumala sarnaseks.” Kas ta rääkis tõtt? Ei, ta valetas. Eeva aga jäi teda uskuma. Mida rohkem Eeva selle puu vilja vaatas, seda rohkem ta seda süüa tahtis. Lõpuks ta sõigi ja andis ka Aadamale. Aadam teadis, et kui nad Jumala sõna ei kuula, siis nad surevad, kuid ta sõi puuvilja ikkagi.

Õhtupoolikul rääkis Jehoova Aadama ja Eevaga. Ta küsis neilt, miks nad tema sõna ei kuulanud. Eeva süüdistas madu ja Aadam Eevat. Kuna Aadam ja Eeva olid olnud sõnakuulmatud, ajas Jehoova nad Eedeni aiast välja. Ta pani sissepääsu ette inglid ja leekiva mõõga, et Aadam ja Eeva ei saaks enam kunagi tagasi tulla.

Jehoova ütles, et ta karistab ka seda, kes Eevale valetas. Tegelikult ei rääkinudki Eevaga madu, sest maod ei räägi. Jehoova ei andnud madudele võimet rääkida. Eevaga rääkis hoopis üks kuri ingel, kes jättis mulje, nagu räägiks madu. Ta tegi seda selleks, et Eevat petta. Seda inglit kutsutakse Kuradiks ja Saatanaks. Tulevikus hävitab Jehoova Saatana ja siis ei saa Saatan enam meelitada inimesi kurja tegema.