Noor mees Thomson, kes elab Ugandas, oli religioonis pettunud. Teda šokeeris see, et vaimulikud küsisid inimestelt pidevalt raha, ning ta lõpetas jumalateenistustel käimise. Sellest hoolimata luges ta Piiblit edasi. Eriti köitis teda Ilmutusraamat. Ta püüdis seda lahti seletada ning tegi endale vihikusse märkmeid. Üks vend  kohtas Thomsonit väiksel ehitusplatsil, kus too töötas. Mees luges parasjagu Piiblit. Sellele järgnes elav vestlus ning Thomson võttis vastu raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Ta luges selle ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Järgmisel päeval sai meie vend temalt tekstisõnumi, kus oli kirjas: „Issand olgu tänatud selle info eest, mis te mulle andsite. Olen nüüd valmis lahkuma Suurest Babülonist.” Thomson tahtis saada kõiki väljaandeid, millele raamatu allmärkustes ja lisades viidati. Ta asus hoolega Piiblit uurima ja edenes kiiresti. Thomson ristiti 2012. aasta piirkonnakonvendil „Hoia oma südant!”. 2013. aasta märtsis hakkas ta üldpioneeriks, aitamaks teistelgi mõista, miks on oluline lahkuda Suurest Babülonist.

Jimmy kasvas üles Mauritiuse pealinnas Port Louis’s. Ta hakkas 16-aastaselt jooma ja üsna pea oli ta iga päev purjus. Alkoholiuimas kaotas ta sageli igasuguse enesevalitsuse ning mitmel korral saadeti ta vanglasse. Mõni päev kallas ta kõrist alla kolm pudelit rummi ja tõmbas 60 sigaretti. Kui tal näpud põhjas olid, jõi ta alkoholi sisaldavat aknapesuvedelikku või isegi ema odekolonni. Kord, kui talle öeldi, et ta näeb välja nagu elav laip, läks ta pooleteiseks aastaks võõrutusravile. Paraku polnud sellest suurt abi.

Siis aga kohtus Jimmy Jehoova tunnistajatega ja oli nõus hakkama Piiblit uurima. Vahetevahel käis ta keset uurimist ära, et paar napsu teha. Aja jooksul uuris temaga kaheksa eri venda. Jimmy mõistis viimaks, et tal tuleb oma eluviisi muuta. Ta räägib: „Tundsin,  nagu kirjakohas Heebrealastele 4:12 mainitud vaimumõõk oleks mu südame läbistanud. Ühel päeval, kui ma Piiblit lugesin, jäi mulle silma Õpetussõnad 24:16, kus öeldakse: „Õige langeb seitse korda ja tõuseb üles.” See oli minu elu pöördepunkt.” Olgugi et Jimmy oli jätnud piibliuurimise seitse korda katki, võttis ta nõuks end muuta ning kaheksanda venna abiga „tõusta üles” ja oma elu korda seada. Jimmy anus Jehoovalt jõudu, käis koguduse koosolekutel ning sai halbadest harjumustest võitu. Ta ristiti 2003. aastal ning 2012. aastal alustas ta üldpioneerteenistust. Praegu teenib Jimmy Rodriguese saarel ühes koguduses teenistusabilisena.

70-aastane Mary Keeniast oli olnud terve elu presbüterliku kiriku liige. Ta kogus innukalt kirikule raha ning aitas oma kodukandis pühakoda ehitada. Kui ühest tema pojast sai Jehoova tunnistaja, polnud see talle põrmugi meelt mööda. Poeg kutsus ema koguduse koosolekutele, kuid Mary keeldus, öeldes, et ta ei taha kuulda Piibli sõnumit suahiili keeles, vaid kikuju keeles, mis on ta emakeel. Mõne aja pärast nõustus ta minema kikujukeelsele piirkonnakonvendile. Konvendil istus ta eakatele mõeldud sektoris. Talle avaldas sügavat muljet see, kui lahkelt ja abivalmilt teda koheldi. Mary ütles, et oma kirikus polnud ta kunagi sellist armastust kogenud. Ta kuulas huviga kõiki kõnesid ning kuuldu meeldis talle. Kui Maryle  pakuti piibliuurimist brošüüri abil „Kuuletu Jumalale”, nõustus ta sellega varmalt.

Olles paar kuud Piiblit uurinud, otsustas Mary hakata Jehoova tunnistajaks ning ta tuli kirikust ära. Kirikujuhid olid maruvihased. Nad kutsusid pealinnast Nairobist pastori, et see talle aru pähe paneks. Pastor keelitas Maryt kirikusse jääma, kuid naine jäi endale kindlaks. „Kes on su sõbrad, kui sa kirikust ära lähed?” küsis pastor. „Siin käivad paljud su sõbrad ja naabrid.”

„Jehoova ja inglid on mu sõbrad,” kostis Mary. „Ja Jehoova tunnistajad on ka minu sõbrad.”

Suutmata Maryt ümber veenda, pastor lahkus. Mary uurib tublisti Piiblit ja käib kõigil koosolekutel, kuigi ta elab nende toimumispaigast kaugel. Kuna hiljaaegu polnud tal võimalik tulla koosolekule ühissõidukiga, kõndis ta vihmas kaks tundi. Hoolimata teiste vastuseisust on ta otsustanud minna ristimisele.

14-aastane Ashton elab Kamerunis. Kui ta hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, osutasid tema tädi ja onu, kelle juures ta elab, talle tulist vastupanu. Nad nõudsid, et tüdruk tuleks koos nendega nelipühi kirikusse. Ühe jumalateenistuse ajal pani naispastor kohalviibijate peale käed, et anda neile edasi „püha vaimu”, misjärel nad pikali kukkusid. Ashton aga ei kukkunud. Pastor muudkui palvetas, kuid Ashton jäi püsti. Seepeale pani pastor talle jala taha, et ta maha kukuks! Koju jõudes rääkis tüdruk tädile ja onule, mida pastor talle tegi, kuid nad ei uskunud teda. Ashton otsustas sealsamas, et ei tõsta enam kunagi oma jalga kirikusse. Ta käib siiani kuningriigisaalis koosolekutel, olgugi et ta sugulased ja naabrid on sellele väga vastu.

Ehkki Anilpa oli kõigest poolteist aastat vana, lõi ta eelmisel aastal agaralt kaasa konvendikutsete jagamise hoogtöös Angolas. Anilpa ülesandeks oli koputada uksele, oodata, kuni ema lühidalt selgitab, miks nad seal on, ning ulatada siis inimesele kutse. Innukas Anilpa ei mallanud aga alati oodata ning koputas järgmisele uksele juba enne, kui ema oli lõpetanud. Väike Anilpa avaldas inimestele väga head muljet. Näiteks pöördus konvendi viimasel päeval üks naine tema poole ja ütles: „Ma otsisin sind. Nii tore, et  ma su üles leidsin. Ma olen siin, sest sina kutsusid mind.”

2012. aasta augustis said Madagaskaris Antaviranambo koguduse kuulutajad kokku rühma inimestega, kes avaldasid soovi saada Jehoova tunnistajateks. Neid häirisid kirikujuhid, kes õpetasid üht, aga tegid teist. Nad kurtsid, et nende kirikutes ei õpetata Piiblit ning et seal pole väljaandeid, mis nende uskumusi selgitaksid. Kirikumaksud olid kõrged ning mingist tõelisest vennaskonnast või kristlikust armastusest ei saanud rääkidagi. Samuti mainisid nad, et neile teadaolevalt Jehoova tunnistajatel selliseid probleeme pole.

Hiljem saatis see rühm inimesi harubüroole kirja, kus seisis: „Kirjutame teile, et anda teada oma soovist teenida Jehoovat. Kuid me elame kaugel. Mõnel meist tuleb koosolekutele jõudmiseks kõndida  9—15 tundi. Niisiis me anume teid, et te saadaksite siia kellegi, kes aitaks meil Piiblit uurida. Me ei saa teenida Jehoovat kogu südamest, kui te ei paku meile mingit abi, et õppida teda rohkem armastama. Meid on siin 215 ja me oleme vähemalt kolmest külast. Kuulusime varem eri religioonidesse, kuid tahame nüüd kogu südamest Jehoovat teenida ja talle kuuletuda. Loodame väga teie abile.”

Vennad asusid teele, et selle rühmaga kohtuda. Nad kõndisid üheksa tundi, kuni jõudsid esimesse külla. Seal korraldasid vennad koosoleku, millest võttis osa 65 huvilist. Sõna läks kiiresti liikvele ja ka teistest küladest pärit inimesed tahtsid, et vennad tuleksid nende külla Piiblit õpetama. Niisiis kõmpisid vennad veel neli tundi ning pidasid koosoleku ühes teises külas. Sedapuhku viibis kohal üle 80 inimese. Seal said nad kokku inimestega, kes palusid, et nad tuleksid ka nende külla, mis asus kahetunnise matka kaugusel. Vennad olid meelsasti nõus ning korraldasid sealgi koosoleku. Kohale tuli rohkem kui 50 inimest.

Kahel korral tuli nendest küladest enam kui 30 inimest kokkutulekule Mahanorosse. Sinna jõudmiseks pidid nad poolteist päeva kõndima. 25 neist oli kohal ka ringkonnaülevaataja külastuse ajal. Nende hulgas oli abielupaare, lastega peresid ja eakaid. Nad kõik ööbisid ühes majas ning olid nii elevil, et arutlesid kuuldu üle ja esitasid küsimusi kuni hilisööni. Külaelanikud ütlesid, et veel paljud teisedki tahavad liituda Jehoova tunnistajatega, kuna inimesed olevat oma kiriku juhtidest väsinud.