Aastal 1999 jõudis Jaapanis Kobes tegutseva viipekeelse koguduseni info kurdist mehest Hirofumist. Kui üks vend üritas Hirofumiga kohtuda, ei andnud tolle ema selleks luba. Vend käis korduvalt nende ukse taga ja palus tungivalt Hirofumi ema. Lõpuks soostus ema Hirofumit ukse juurde tooma.  Mehe juuksed ja habe olid pikad ning kasimata. Ta oleks nagu aastakümneid üksikul saarel elanud. Tema nägu oli täiesti ilmetu. Hirofumi polnud mitte ainult kurt, vaid ka pime. Vend jahmus teda nähes, ent võttis siis Hirofumil kätest kinni ning hakkas käest kätte viiplema. Kuid ei mingit reaktsiooni. Hirofumi oli 31-aastasena kaotanud nägemise ja pärast seda polnud ta kümme aastat kellegagi suhelnud.

Kaks päeva hiljem läks vend uuesti nende juurde. Hirofumi ema oli imestunud, sest ta ei uskunud, et vend tuleb tagasi pärast seda, kui on näinud tema poja seisundit. Vend palus jälle, et ta võiks Hirofumiga kohtuda. Seepeale tõi ema poja välja. Kui vend oli käinud terve kuu nende ukse taga ega saanud Hirofumilt mingit vastukaja, ütles ema talle, et tal pole mõtet enam tagasi tulla. Vend ei andnud aga alla. Ta viis neile koogikesi ning püüdis igati näidata, et hoolib neist. Ent pärast veel kahte kuud, ilma et Hirofumi oleks tema külaskäikudele reageerinud, tundis vend, et tema pingutused ei kanna vilja.

Ta otsustas veel viimast korda nende poole minna. Enne seda esitas ta aga Jehoovale palve ja küsis tarkust, saamaks aru, kas ta peaks jätkama Hirofumi juures käimist. Kui vend kohale jõudis, võttis ta Hirofumilt kätest kinni ja viiples, et on olemas Jumal nimega Jehoova, kes teda taevast näeb ning mõistab tema kannatusi paremini kui keegi teine. Ta lisas, et  Jehoova hoolib temast ning tahab talle kergendust tuua ning et seepärast saatiski ta ühe oma tunnistaja tema juurde. Alguses polnud Hirofumi näost võimalik midagi välja lugeda, kuid ühtäkki surus ta vennal tugevasti kätt ning mööda tema põske voolas alla pisar. See tõi vennalegi pisarad silma. Ta asus Hirofumiga Piiblit õppima.

Uurinud Piiblit 11 aastat, hakkas Hirofumi käima koguduses oma kodu lähedal, selle asemel et minna kaugele viipekeelsesse kogudusse, nii nagu ta seni oli teinud. Uues koguduses ei osanud keegi viipekeelt, kuid järgneva pooleteise aasta jooksul õppis 22 venda ja õde viiplema, et Hirofumit aidata. 2012. aasta  jaanuaris esitas Hirofumi teokraatlikus teenistuskoolis oma esimese kõne, mis tõlgiti jaapani keelde. Sama aasta oktoobris sai temast ristimata kuulutaja.

Floren teenib pioneerina Filipiinidel ning uurib Piiblit keskmiselt 25 inimesega, kellest enamik on turvatöötajad. Need mehed töötavad tihti õhtuti, mõned isegi kogu öö. Sellepärast tuleb Florenil olla paindlik. Ta läheb nende töö juurde ja uurib meestega pausi ajal või mõnel muul ajal, kui see tööd ei sega. Ta juhatab uurimisi kella seitsme ja üheteistkümne vahel õhtul ning kella viie ja üheksa vahel hommikul. Mõnikord läheb ta kohale veidi enne seda, kui algab uus vahetus. Niimoodi saab ta uurida Piiblit turvamehega, kes tööd alustab, ja seejärel sellega, kes on oma vahetuse just lõpetanud. Floren sõnab: „Ma pole kunagi olnud nii õnnelik kui praegu, mil mul on nii palju piibliuurimisi.” Mõned turvamehed on hakanud käima meie koosolekutel. Üks neist on praeguseks ristitud ja teenib üldpioneerina.

Kui kaks meie õde Armeeniast olid ühel vihmasel päeval kuulutustööl, kohtasid nad tänaval üht ema ja tütart ning pakkusid neile voldikut. Õdede üllatuseks ütles ema, kelle nimi on Marusja, et tema ja ta tütar Jeva olid selle kehva ilmaga kaks tundi õues olnud ning lootnud kohtuda Jehoova tunnistajatega. Miks? Marusja lihane vend oli vangis olles kuulnud Piibli tõde meie vendade käest,  kes istusid seal sõjaväeteenistusest keeldumise pärast. Marusja kartis, et tema vend on vanglast vabanedes kalk ja vägivaldne. Kuid too oli muutunud hoopis tasakaalukamaks ja rahulikumaks. Jehoova tunnistajatega suheldes tegi Marusja vend ka pärastpoole oma elus suuri muudatusi. Marusjas ja Jevas tekitas see segadust, kuna nad olid korduvalt näinud Jehoova tunnistajaid laimavaid plakateid ning telesaateid. Jeva imestas: „Minu onu on nii tore inimene. Mulle ei mahu pähe, miks Jehoova tunnistajatest nii palju halba räägitakse.” Soovides asjasse selgust tuua, ütles ta emale: „Me ei saa kunagi teada, kes nad õieti on, kui me pole valmis riskima. Lähme otsime Jehoova tunnistajad kohe üles ja uurime asja.” Just sellepärast nad olidki väljas tol päeval, kui õed neid kohtasid. Kaks päeva hiljem alustati mõlemaga piibliuurimist. Nüüd käivad nad koosolekutel ning on ristimata kuulutajad.

Türgis Adana linnas leidis üks naine oma ukse eest kaks meie ajakirja. Tal oli suuri isiklikke ja perekondlikke probleeme ning ta oli mõelnud isegi enesetapule. Ilmselt olid mõned naabrilapsed leidnud ajakirjad maas vedelemas ja viinud need naise ukse taha, arvates, et need kuuluvad temale. Naisele läksid südamesse ajakirjades olnud elulood. Ta soovis, et temagi elu läheks ülesmäge. Naine helistas telefoninumbrile, mis oli ühe ajakirja taha kirjutatud. Telefonile vastas pioneerist õde, kes elas temaga samas kandis. Alustati piibliuurimist. Naisele meeldis õpitu väga ja  ta soovis minna koosolekutele. Selgus, et tema korter on kuningriigisaalist kiviviske kaugusel. Ta hakkas kohe käima koosolekutel ja teeb seda siiani.

Nepalis elav Bam, kes töötas politseinikuna ja käis kirikus, kohtas tänaval töökohustusi täites eripioneeridest abielupaari. Teda hämmastas see, et nad vastasid ta igale küsimusele piiblisalmiga. Bam oli nõus Piiblit uurima ning varsti käis ta kõigil koosolekutel. Ajapikku tekkisid tal oma töö pärast südametunnistuse piinad ja seepärast küsis ta ülemustelt luba teha kontoritööd, et ta ei peaks relva kandma. Ülemused olid sellega päri. Käinud piirkonnakonvendil, hakkas Bami südametunnistus teda jälle vaevama ja ta otsustas politseiameti üldse maha panna.

Bami naine ei olnud mehe otsusega sugugi rahul, sest politseitöö polnud ainult prestiižiküsimus, vaid tähendas ka kopsakat palka, mitmeid hüvesid ja head pensionit. Püüdes teda ümber veenda, ütles naine: „Juhul kui sa jääd politseisse tööle, olen ma nõus tunnistajatega Piiblit uurima.” Kui see läbi ei läinud, rääkis ta politseiülemale augu pähe, et see Bami vanglasse paneks. Ta lootis, et Bam muudab meelt. Bam oli vanglas kümme päeva, ent vabanedes soovis ta endiselt töökohta vahetada. Temast sai velorikša juht, mistõttu ta pidi töötama pikki tunde kuuma päikese käes. Sellest hoolimata oli ta rõõmus. Ta tegi edusamme ja sai kuulutajaks. Mõne aja möödudes naine leebus. Kuna koguduse vennad ja õed olid ta vastu väga lahked, hakkas temagi Piiblit uurima.  Bam on tubli pereisa, kes teenib nüüd rikšajuhina isegi rohkem kui politseinikuna. Ta ristiti kokkutulekul 2013. aasta veebruaris. Bami naine ja poeg käivad koos temaga koosolekutel.

Lõuna-Koreas elavale õele Myeong-heele tekitab probleeme üks tema jalg, kuna kaheaastasena põdes ta halvatust. Ta väsib kiiresti ning kaotab mõnikord tasakaalu. Ravimite kõrvalmõjuna tabavad teda sageli ärevushood ja muud tervisehädad. Myeong-heel on raske hingata ning pinged ja mured põhjustavad talle valusid. Sellest hoolimata tahtis Myeong-hee teenida abipioneerina. Ta on teinud seda peaaegu iga kuu viimase kahe aasta jooksul. Myeong-hee on väga tänulik, et Jehoova on andnud talle jõudu innukalt kuulutada.

Indoneesias teenival misjonäril Agnesel oli tavaks kuulutada ühele keskealisele naisele, kes oli lapseootel. Naine müüs kohalikul turul köögivilju. Talle meeldis lugeda meie ajakirju ning vestelda Piibli teemadel, kui tal kiire polnud. Ühel päeval, kui Agnes turule läks, ei leidnud ta aga naist. Tema mees ütles Agnesele, et ta naine oli äsja lapse sünnitanud. Agnes otsustas teda vaatama minna. Ta võttis kaasa „Minu piiblilugude raamatu”, mille ta ilusasti ära pakkis. Naine oli meeldivalt üllatunud, et Agnes  võttis vaevaks teda ja ta last vaatama tulla. Veel rohkem üllatus ta siis, kui Agnes ulatas talle kingipaki. Naine tegi paki lahti ega suutnud oma silmi uskuda. Ta päris: „Kust te selle raamatu saite? Ma olen seda 30 aastat otsinud! Käisin läbi kõik raamatupoed ja küsisin kõikidelt selle kohta. Kellelgi pole seda ja keegi ei tea sellest midagi. Ükski teine raamat pole nii hea.” Tuli välja, et kui naine oli väike, siis oli ta onul seesama raamat. Tüdrukuna meeldis talle seda väga lugeda. Nüüd loeb naine taas seda raamatut ja ka tema vanim tütar armastab seda. Mõlemaga alustati piiblikursust.