Hea sõnum jõudis Sierra Leonesse aastal 1915, kui mõned Inglismaal käinud sierraleonelased tõid kaasa piibliainelist kirjandust. Sama aasta juulikuu paiku kolis Freetowni esimene ristitud Jehoova teenija — Alfred Joseph. Ta oli 31-aastane ning pärit Guyanast Lõuna-Ameerikast. Ta ristiti varem samal aastal Barbadosel Väikeste Antillide saarestikus ning Freetownis sai ta tööd vedurijuhina. Alfred elas raudteelaste elamus Cline Townis, mis paiknes kolme kilomeetri kaugusel Freetowni kapokipuust. Aega viitmata hakkas ta kuulutama oma töökaaslastele.

Järgmisel aastal liitus Alfrediga tema kunagine töökaaslane Barbadoselt. Selleks oli Leonard Blackman, kelle ema Elvira Hewitt oli Alfredile rääkinud Piibli tõde. Leonard kolis Alfredi naabriks ja nad said sageli kokku, et Piibli teemadel arutleda. Samuti jagasid nad piiblikirjandust oma sõpradele ja teistele huvilistele.

Alfred ja Leonard panid tähele, et Freetowni põllud „on valged lõikuseks” (Joh. 4:35). 1923. aastal saatis Alfred New Yorgis asuvasse peakorterisse kirja, kus seisis: „Siin leidub palju inimesi, kes on Piiblist huvitatud. Kas teil oleks võimalik saata Sierra Leonesse keegi, kes hoolitseks huviliste eest ja korraldaks kuulutustööd?” Talle vastati: „Jah, me saadame kellegi.”

 „Mitu kuud hiljem sain ühel laupäeva õhtul ootamatu telefonikõne,” jutustas Alfred.

„„Kas teie kirjutasite Vahitorni ühingule ja palusite kuulutajaid juurde?” küsis hääl.

„Jah,” kostsin mina.

„No mina olengi see, kes saadeti,” kõmises hääl telefonist.

See hääl kuulus William Brownile. Tema, ta naine Antonia ja nende väike tütar olid saabunud Freetowni samal päeval ja peatusid Gainfordi hotellis.

Järgmisel hommikul, kui meil Leonardiga toimus iganädalane piibliuurimine, ilmus uksele suurt kasvu mees. See oli William Brown. Ta oli nii innukas, et tahtis juba järgmisel päeval avalikkusele kõne esitada. Panime kinni Freetowni suurima saali, Wilberforce Memorial Halli. Esimene neljast kõnest oli plaanis pidada sama nädala neljapäeva õhtul.

 Meie väike rühm andis kõnest usinalt teada nii suusõnal, ajalehes kui ka lendlehtede abil. Mõtlesime, kuidas kohalikud reageerivad, kuid muretsemiseks polnud põhjust. Saali kogunes 500 inimest, nende hulgas paljud Freetowni vaimulikud. Olime ülirõõmsad!”

Tunniajalise kõne jooksul tsiteeris vend Brown palju Piiblit ning näitas projektoriga seinale piiblitekste. Kõnes sõnas ta korduvalt: „Mitte Brown ei ütle, vaid Piibel ütleb.” Kuulajad olid hämmingus ja plaksutasid pärast igat mõtteavaldust. Inimestele aga ei avaldanud muljet mitte vend Browni kõneosavus, vaid see, et kogu tema jutt põhines Piiblil. Üks noor teoloogiatudeng hüüdis: „Härra Brown tunneb Piiblit!”

Vend Browni kõned panid linna kihama ja inimesed kogunesid suurte hulkadena teda kuulama. Pühapäeval oli saal taas puupüsti täis, kui vend Brown esitas kõne „Põrgusse ja tagasi. Kes seal on?”. See, mida vend Brown tol õhtul rääkis, oli nii veenev, et isegi prominentsed kirikuskäijad lahkusid kirikust.

Neljandat ja viimast kõnet „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi” kogunes kuulama nii palju inimesi, et „kirikutel tuli õhtune jumalateenistus ära jätta, sest kõik olid vend Browni kõnet kuulamas”, nagu üks linnaelanik hiljem meenutas.

Kuna vend Brownil oli tavaks tsiteerida Piiblit ja viidata sellele kui lõplikule autoriteedile, hakkasid inimesed teda kutsuma Piibli-Browniks. Selle hüüdnime järgi tunti teda kõikjal Lääne-Aafrikas. William Brown kandis seda nime uhkusega kuni oma maise teekonna lõpuni.