Kui Freetowni vaimulikud nägid, et nende karja liikmetele meeldivad William Browni kõned, said nad püha viha täis. 1923. aasta 15. detsembri Vahitorn andis teada: „Vaimulikud on hakanud meiega vägikaigast vedama ja ründavad tõde ajakirjanduse vahendusel. Vend Brown on neile mitu korda vastanud ja ajalehed on avaldanud mõlema poole seisukohti.” Viimaks jäid vaimulikud vakka. Nende väärad õpetused olid ümber lükatud. Piibli tõde levis kiiresti ning paljud ajalehelugejad soovisid saada piiblikirjandust. Vaimulikud olid soovinud Jumala rahva suud sulgeda, kuid Jehoova tasus „neile kätte nende nurjatuse” (Laul 94:21—23).

Soovides vaimulike kaitseks välja astuda, kutsus kiriku noorterühmitus Gladiaatorid inimesi koosolekutele, mille eesmärk oli teha maha „russellismi”, nagu nad kuningriigisõnumit nimetasid. Seepeale kutsus vend Brown avalikult neid endaga väitlema. Gladiaatorid keeldusid ja kritiseerisid ajalehe väljaandjaid, kes olid vend Browni ettepaneku ära trükkinud. Samuti ei lubanud nad vend Browni oma koosolekutele. Niisiis läks sinna tema asemel Alfred Joseph.

Koosolekud toimusid Buxton Memorial Chapelis, Freetowni kuulsas metodisti kirikus. „Küsimuste esitamise ajal seadsin kahtluse alla anglikaani kiriku põhitõed, kolmainsuse ja mitmed teised Piibliga vastuolus olevad õpetused. Viimaks ei lubanud koosoleku juhataja mul rohkem küsimusi esitada,” meenutas Alfred.

Üks Gladiaatorite liige, kes tol õhtul kohal viibis, oli Melbourne Garber. Ta oli varem käinud kuulamas Piibli-Browni kõnesid. Tema oligi see noor  teoloogitudeng, kes hüüdis: „Härra Brown tunneb Piiblit!” Pärast kuuldu üle järele mõtlemist veendus Melbourne, et ta on leidnud tõe. Seepärast andis ta vend Brownile teada oma soovist hakata Piiblit uurima. Vend Brown kutsus ta Vahitorni-uurimisele, mis toimus iga nädal tema kodus. Kuigi Melbourne’i pere ütles temast lahti, tegi ta tões kiireid edusamme ja ta ristiti peagi koos mitme teise inimesega.

Saatana püüded kuulutustööd juba eos lämmatada läksid luhta, justnagu Freetowni linnapea oli Gladiaatoreid hoiatanud: „Kui see on inimeste töö, läheb see tühja, aga kui see on Jumala töö, siis ei suuda te seda peatada.” (Ap. t. 5:38, 39.)

1923. aasta maikuu alguses saatis vend Brown Londoni harubüroosse telegrammi, milles ta palus kirjandust juurde saata. Peatselt saadetigi 5000 raamatut, pärast saabus veel teisi saadetisi. Samuti korraldas ta avalikke koosolekuid, millest võtsid osa tuhanded huvilised.

Hiljem sel aastal andis Vahitorn teada: „Töö [Sierra Leones] on niivõrd hästi edenenud, et vend Brown palus endale abilist. Nüüd ongi sinna teel Kanadas Winnipegis elav Claude Brown, kes on pärit Lääne-India saarestikust.”

Claude Brown oli väga kogenud hea sõnumi kuulutaja. Kuna ta polnud esimese maailmasõja ajal nõus oma kristlikest põhimõtetest loobuma, oli teda Kanada ja Inglismaa vanglates julmalt koheldud. Sierra Leones teenis ta neli aastat ning ta oli kohalikele vendadele ja õdedele suureks toeks.

 Pauline Cole meenutas: „Enne kui mind 1925. aastal ristiti, küsitles Claude mind põhjalikult.

Ta küsis: „Pauline, kas sa ikka mõistad kõike, mida oled „Kirjauurimuste” raamatutest teada saanud? Me ei taha, et sa tõest ära langeksid, kuna sa ei saanud selgeks mõningaid Piibli õpetusi.”

„Olen neid raamatuid mitu korda lugenud ja olen oma otsuses kindel,” vastasin mina.”

Pauline teenis Jehoovat enam kui 60 aastat. Suure osa sellest ajast oli ta eripioneer. Ta maine elutee lõppes 1988. aastal.

William Brown, keda tunti Piibli-Brownina, aitas teistel mõista, kui olulised on head vaimsed harjumused. Alfred Joseph jutustas: „Kui sain hommikul vend Browniga kokku, oli tal tavaks öelda: „Tere, Alfred! Kuidas läheb? Mis on tänane päevatekst?” Kui ma ei  osanud vastata, rõhutas ta seda, kui tähtis on teada raamatus „Igapäevane manna” [nüüd „Uuri Pühakirja iga päev”] toodud päevateksti. Järgmisel hommikul lugesin päevateksti kohe esimese asjana, et talle vastust mitte võlgu jääda. Alguses ei mõistnud ma täielikult, kui väärtuslikku väljaõpet ma saan, hiljem aga hakkasin seda hindama.”

See väljaõpe kandis head vilja. 1923. aastal rajati Freetowni kogudus ja 14 inimest ristiti. Üks uus vend oli George Brown, nii et koguduses oli nüüd kolm Brownide perekonda. Nende kolme pere agara tegevuse tõttu nimetasid paljud linnaelanikud piibliuurijate usku Brownide religiooniks.