Juunis 1947 saabusid Gileadi piiblikoolist Freetowni esimesed misjonärid: Charles Fitzpatrick, George Richardson ja Hubert Gresham. Hiljem saadeti teisigi misjonäre.

Misjonärid nägid, et kohalikud tunnistajad on innukad hea sõnumi kuulutajad, kuid neil oli vaja õpetajatena vilunumaks saada (Matt. 28:20). Niisiis hakkasid misjonärid kuulutajatele õpetama, kuidas inimeste huvi kasvatada ja piibliuurimisi juhatada. Samuti andsid nad teada viimased juhtnöörid koguduse koosolekute ning organisatsiooni töökorralduse kohta. Wilberforce Memorial Hallis peeti avalik koosolek. Misjonäride rõõmuks tuli kohale 450 inimest. Hiljem seadsid misjonärid sisse iganädalase ajakirjapäeva. See väljaõpe andis kuulutajatele uut hoogu ja rajas aluse tulevaseks kasvuks.

Paraku polnud misjonäridel sugugi lihtne harjuda kohaliku kliimaga. Harubüroo 1948. aasta aruandes on kirjas: „Ilmastikuolud on Sierra Leones raskesti talutavad. Pool aastat kestval vihmaperioodil esineb pidevalt tugevaid paduvihmasid. Vahel kallab vihma kaks nädalat järjepanu. Kuivaperioodil on väga kuum ja niiske.” Esimesed eurooplased, kes Sierra Leones käisid, ristisid selle maa „valge mehe surnuaiaks”. Riigis möllasid malaaria, kollapalavik ja  teised troopikahaigused. Misjonärid haigestusid üksteise järel ja pidid riigist lahkuma.

Mõistetavalt kurvastas selline asjadekäik kohalikke kuulutajaid. Ent nad ei andnud alla. Aastal 1947 oli kuulutajate tipparv 38, aastal 1952 aga juba 73. Freetowni lähedal Waterloo linnas aitasid usinad pioneerid rajada uue koguduse. Freetowni äärelinnades Kissys ja Wellingtonis tekkisid uued grupid. Näis, et Sierra Leone on kasvuks valmis. Vaja oli vaid väikest tõuget.

Novembris 1952 astus Freetownis laevalt maha üks sihvakas 30. aastates ameeriklane ning sattus linnakära sisse. Selleks oli Milton Henschel peakorterist, kes hiljem meenutas: „Olin üsna üllatunud, kui leidsin eest moodsa linna, mis oli tunduvalt puhtam kui paljud teised linnad maailmas. ... Tänavad olid sillutatud, poed rahvast pungil täis, teedel vurasid uued autod ja liikus tohutu rahvamass.”

Vend Henschel jalutas Freetowni misjonikodusse, mis asus kahe kvartali kaugusel tuntud kapokipuust. Seal andis ta kokkutulnud vendadele teada, et Sierra Leonesse saadetakse abiväge. Järgmisel pühapäeval kogunes 253 inimest Wilberforce Memorial Halli, kus vend Henschel tegi teatavaks, et Sierra Leone saab oma harubüroo ja ringkonnaülevaataja, hakatakse korraldama ringkonnakokkutulekuid, Kissysse rajatakse uus kogudus ja suuremat tähelepanu pööratakse maakohtades kuulutamisele. Kuulajad olid vaimustuses!

Vend Henschel jutustas: „Nad ütlesid muudkui  kusheh, mis tähendab „väga hea”. Kõik olid elevil. Kokkutulnud rahvas lahkus saalist alles õhtuhämaruses, ... osa inimesi laulis.”

Äsja saabunud misjonär William Nushy määrati uue harubüroo tööd korraldama. William oli töötanud varem kasiinodes diilerina üle kogu USA. Kui ta sai kristlaseks, lahkus ta sellelt töölt. Ta toetus alati Piibli õigetele põhimõtetele ja see oli midagi, mille tõttu ta võitis Sierra Leone kuulutajate armastuse ja lugupidamise.