Esimene rünnak toimus Koindu lähedal ühes külas, kus rühm mehi uuris Piiblit ja käis korrapäraselt koosolekutel. Nagu enamik kissi mehi, kuulusid nad spiritismist läbi imbunud salaseltsi Poro. „Kui piibliõpilased keeldusid osalemast deemonlikel riitustel, sai Poro peamees tulivihaseks,” selgitab Gileadi koolis väljaõppe saanud misjonär James Mensah, kes teenis Sierra Leones. „Peamees ja tema toetajad peksid mehed läbi, riisusid nende vara, põletasid maha nende majad ning jätsid nad aheldatuna põõsastikku nälga surema. Poro liikmeid utsitas tagant piirkonnapealik. Hoolimata sellisest kohtlemisest jäid piibliõpilased Jumalale ustavaks.”

Kui Koindu vennad andsid asjast teada politseile,  arreteeriti Poro peamees, tema semud ja piirkonnapealik. Nende üle mõisteti kohut, neile määrati karistuseks vali noomitus ning piirkonnapealik kõrvaldati peaaegu aastaks ametist. See kohtuvõit sai laialdaselt teatavaks ning andis paljudele uutele julgust hakata koosolekutel käima. Hiljem muutis piirkonnapealik oma seisukohta ning hakkas tõe vastu huvi tundma. Kui tema valdusalas toimus ringkonnakokkutulek, pakkus ta tunnistajatele majutust ning isegi annetas suure lehma.

Teised Poro juhid katsetasid muud taktikat: nad tahtsid kavalalt teha „kurja seaduse varju all” (Laul 94:20). Poro poliitikud esitasid parlamendile ettepaneku Jehoova tunnistajate tegevus keelustada. „Kuid piirkonnapealik astus meie kaitseks välja ja sõnas, et ta on meiega kaks aastat Piiblit uurinud,” räägib Charles Chappell. „Ta ütles, et meie organisatsioon on täielikult apoliitiline ning et me harime inimesi ja õpetame neile Piibli ülevaid moraalinorme. Seejärel teatas ta, et loodab ühel päeval samuti Jehoova tunnistajaks saada. Kui üks teine Piiblit uurinud parlamendiliige teda toetas, lükati ettepanek tagasi.”

Peale selle kogesid need, kes salaseltsidest lahkusid, pereliikmete tugevat vastupanu. Koindust pärit teismelise Jonathan Sellu esiisad olid olnud neli põlve juju-preestrid. Tedagi valmistati ette samaks tööks. Kui ta Piiblit uurima hakkas, ei osalenud ta enam spiritistlikes rituaalides ega ohverdamistes. Ta pere oli tema vastu väga vaenulik. Vanemad võtsid ta koolist ära ega andnud talle süüa neil päevadel, kui ta koguduse koosolekutel käis. „Las Jumal toidab sind!” mõnitasid nad teda. Jonathan aga ei andnud survele järele.  Samuti ei jäänud ta nälga. Ta õppis lugema ja kirjutama ning alustas hiljem üldpioneerteenistust. Jonathani rõõmuks sai ka tema emast Jehoova teenija.

1960. aastal olid kogudused või grupid sellistes kohtades nagu Bo, Freetown, Kissy, Koindu, Lunsar, Magburaka, Makeni, Moyamba, Port Loko, Waterloo ja isegi kaugel põhjas Kabalas. Kuulutajate arv kasvas tol aastal hüppeliselt 182-lt 282-ni. Et kogudustele toeks olla, kolisid paljud eripioneerid Ghanast ja Nigeeriast Sierra Leonesse.

Valdav osa uusi kuulutajaid olid kas kriod, kes elasid Freetownis ja selle lähistel, või kissid, kes elasid Idaprovintsis. Aja jooksul võtsid ka teised rahvarühmad head sõnumit kuulda. Nende hulgas olid näiteks kurankod, limbad ja temned põhjas ning mended lõunas.

1961. aastal pühitses Freetowni Idakogudus oma kuningriigisaali. Seejärel pühitses Koindu kogudus 300-kohalise põletamata tellistest kuningriigisaali, mida kasutati ka kokkutulekusaalina. Peagi pärast seda õppis 40 kogudusevanemat kuningriigi teenistuskoolis, mis oli Sierra Leones esimene. Lisaks korraldati sel ajaloolisel aastal hoogtöö, mille käigus levitati Piibli „Uue maailma tõlget”.

Oli ilmselge, et Jehoova õnnistas oma rahvast. 28. juulil 1962 registreeriti Sierra Leones Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing, juriidiline isik, mida Jehoova tunnistajad paljudes riikides kasutavad.

Räägime nüüd Sierra Leone naaberriigist Guineast (endine Prantsuse Guinea). Enne aastat 1958 olid vaid üksikud vennad saanud Guineast läbi sõites seal põgusalt tunnistust anda, sest Prantsuse koloniaalvõimud olid meie tegevuse vastu. Ent aastal 1958 lõi Guinea Prantsusmaast lahku ja sai iseseisvaks vabariigiks ning tänu sellele avanes seal võimalus kuulutustööga algust teha.

Hiljem samal aastal asus 30. aastates vend Manuel Diogo tööle Fria boksiidikaevandusse, mis jääb pealinnast Conakryst 80 kilomeetrit põhja poole. Ta oli pärit  Dahomeest (nüüd Benin) ja rääkis prantsuse keelt. Soovides töötada Fria linnas, kus polnud varem kuulutatud, kirjutas ta Prantsusmaa harubüroole ning palus saata sinna kirjandust ja eripioneere. Ta kiri lõppes sõnadega „Ma palvetan, et Jehoova õnnistaks seda tööd, kuna siinkandis on palju huvilisi”.

Prantsusmaa harubüroo saatis Manuelile südamliku kirja ning soovitas tal jääda Guineasse nii kauaks kui võimalik. Peale selle palus harubüroo ühel eripioneeril minna Manueli juurde, et anda talle kuulutustöö tegemiseks väljaõpet. Manuel sai sellest tiivustust ning kuulutas agaralt Fria linnas, kuni ta 1968. aastal suri.

Kui vööndiülevaataja Wilfred Gooch 1961. aastal Conakrys käis, kohtas ta veel kahte Aafrika venda, kes seal kuulutustööd tegid. Vend Gooch pani ette, et Guinea eest hakkaks Prantsusmaa harubüroo asemel hoolitsema Sierra Leone harubüroo. See muudatus jõustus 1. märtsil 1961. Kuu aega pärast seda moodustati Conakrys Guinea esimene kogudus.

Hea sõnum jõudis ka Lõuna-Guineasse. Kissi mees Falla Gbondo, kes elas Libeerias, pöördus tagasi oma kodukülla Fodédousse, mis asub Guékédoust 13 kilomeetrit lääne pool. Tal oli kaasas raamat „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. Kuigi Falla ei osanud lugeda, selgitas ta raamatus olevate piltide abil tõde oma hõimukaaslastele. Ta meenutab: „See raamat andis palju jutuainet. Inimesed nimetasid seda Aadama ja Eeva raamatuks.”

Falla läks tagasi Libeeriasse. Ta lasi end ristida ning mingi aja pärast määrati ta eripioneeriks. Kaks korda  kuus käis ta Fodédous, kus ta uuris Piiblit korraga 30 inimesega. Peagi liitus temaga Borbor Seysey, üks teine kissi eripioneer Libeeriast. Koos moodustasid nad veel ühe grupi Guékédous. Mõlemad grupid kasvasid koguduseks.

Kissid said riburadamisi Jehoova tunnistajateks ning nende hea käitumine ei jäänud külapealikele märkamata. Tunnistajad olid töökad, ausad ja rahumeelsed. Kui vennad palusid luba ehitada Fodédousse kuningriigisaali, eraldasid pealikud neile meeleldi kolmehektarilise maatüki. See Guinea esimene kuningriigisaal valmis 1964. aasta alguses.

Samal ajal terve Conakry kääris. Poliitiliste rahutuste tõttu suhtusid valitsusametnikud võõramaalastesse kahtlustavalt. Nelja Gileadi misjonäri viisat ei pikendatud ja nad saadeti riigist välja. Kaks Ghana venda arreteeriti valesüüdistuste alusel ja pandi ligi kaheks kuuks vangi.

Üks vendadest, Emmanuel Awusu-Ansah, arreteeriti vahetult pärast vabanemist uuesti ning teda hoiti kohutavates tingimustes. Ta kirjutas räpasest vangikongist: „Minu vaimsusega on kõik korras, kuid mind vaevab pidev palavik. Sellest hoolimata saan ikka teha kuulutustööd. Eelmisel kuul kuulutasin 67 tundi ja kaks piibliõpilast hakkas koos minuga kuulutama.” Ühest tema piibliõpilasest sai Jehoova teenija. Viis kuud hiljem Emmanuel vabastati ja saadeti Sierra Leonesse. Conakrysse jäi alles ainult üks kuulutaja.

1969. aastal, kui poliitiline olukord oli rahunenud, kolisid Conakrysse eripioneerid. Saanud võimudelt  loa, rajasid nad kuningriigisaali ja panid sellele vastava sildi. Peagi viibis igal koosolekul umbes 30 huvilist.

Kuna vendi ähvardas pidev arreteerimisoht, tegid nad alguses kuulutustööd vargsi. Mõne aja pärast said nad aga julgust juurde ja hoogustasid oma tegevust. 1973. aastal levitas see väike kogudus 6000 voldikut. Hiljem pakkusid kuulutajad büroodes ja ärikeskustes ajakirju. Aegamisi hakkasid valitsusametnikud ja avalikkus meie tööd tunnustama ja hindama. 15. detsembril 1993 sai vendade kannatlikkus ja vastupidavus tasutud, kui registreeriti Guinea Jehoova Tunnistajate Usuline Ühendus.