1980-ndatel põhjustasid sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud probleemid rahutusi kõikjal Lääne-Aafrikas. Kui naaberriigis Libeerias puhkes sõda, pagesid paljud Sierra Leonesse. Harubüroo majutas tunnistajatest põgenikke kuningriigisaalides ja kohalike usukaaslaste juures, kes hoolitsesid nende eest väga hästi.

Kuigi pagulaste elu polnud meelakkumine, tuli ette ka lõbusaid juhtumeid. Kauaaegne misjonär Isolde Lorenz jutustab: „Kord saatis üks isa oma väikse poja harubüroole kuuluvasse aeda kuningriigisaali taga, et too tulel toitu soojendaks. Jõudnud tagasi, ütles poiss isale, et täna nad kahjuks süüa ei saa. Isa küsis, miks. Poiss hüüatas: „Sest täna päästis Jehoova mind lõvi suust!” Mis oli juhtunud? Kui poiss asus toiduga tagasiteele, kohtas ta harubüroo suurt, kuid üsna ohutut Saksa lambakoera Lobot. Kabuhirmus sirutas poiss toidutaldriku nii kaugele ette, kui ulatas, et koera eemale tõrjuda. Lobo muidugi arvas, et väikemees pakub talle süüa, ja pistis toidu nahka.”

23. märtsil 1991 kandus Libeeria relvakonflikt üle piiri Sierra Leonesse, mis vallandas 11 aastat väldanud kodusõja. Rühm mässulisi, kes nimetas end Revolutsiooniliseks Ühisrindeks, lähenes kiiresti Kailahunile ja Koindule, mistõttu enamik sealseid elanikke põgenes Guineasse. Pagulaste seas oli ka 120 venda ja õde.  Vahepeal saabus Libeeriast Sierra Leonesse mässuliste eel samuti üks tunnistajate põgenikevool.

„Mitu kuud järjest saabus Freetowni Peetelisse gruppide viisi kurnatud, kõhetunud ja näljaseid vendi,” räägib Billie Cowan, kes tollal harubüroo tööd koordineeris. „Paljud neist olid olnud tunnistajaks erilisele jõhkrusele. Näljasurmast oli neid päästnud vaid see, et nad sõid metsikuid taimi. Andsime kiiresti neile süüa ja riideid ning hoolitsesime ka nendega kaasas olnud sugulaste ja huviliste eest. Kohalikud vennad ja õed võtsid põgenikud avasüli vastu ning pakkusid neile majutust. Tunnistajatest pagulased asusid kohe innukalt kuulutustööd tegema ja olid toeks kohalikele kogudustele. Valdav osa neist liikus hiljem edasi, kuid siin olles olid nad meile suureks abiks.”

Harubüroo saatis tunnistajatele Lõuna-Guinea põgenikelaagritesse toiduaineid, ravimeid, ehitusmaterjale, töö- ja köögiriistu. Peale selle saadeti neile Prantsusmaalt suur hulk annetatud riideid. „Mu lapsed tantsisid, laulsid ja kiitsid Jehoovat,” kirjutas üks isa, „sest nüüd olid neil uued riided, mida koosolekutel kanda.” Mõned õed ja vennad ütlesid, et nad pole eales nii hästi riides käinud.

Ent pagulased ei vajanud üksnes materiaalset abi. Jeesus ütles: „Inimene peab elama mitte ainult leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jehoova suust” (Matt. 4:4). Seepärast saatis harubüroo neile piibliteemalist kirjandust ning korraldas seal piirkonnas regulaarselt  kokkutulekuid ja konvente. Samuti läkitati sinna pioneere ja reisivaid ülevaatajaid.

Kui ringkonnaülevaataja André Baart käis Koundous Guineas, kohtus ta laagriametnikuga, kes palus tal pagulastele Piiblil põhineva kõne pidada. André rääkis teemal „Otsi varjupaika Jehoova juures”, mis põhines Laulul 18. Teda kuulas umbes 50 inimest. Pärast kõnet tõusis üks vanem proua püsti ja sõnas: „Te tegite meid väga rõõmsaks. Riis ei lahenda meie probleeme, kuid Piibel õpetab meid Jumalale lootma. Täname teid kogu südamest, et pakkusite meile lohutust ja lootust.”

Misjonärid William ja Claudia Slaughter määrati Guineasse Guékédousse. Nad hakkasid teenima koguduses, kus oli enam kui 100 pagulast, kõik täis tulist indu (Rooml. 12:11). „Paljud noored mehed tahtsid Jehoova töös rohkem teha,” lausub William. „Kui kellelgi polnud võimalik teokraatlikus koolis kõnet esitada, pakkus kohe end seda ülesannet täitma 10—15 noort venda. Pagulased käisid suurte rühmadena agaralt kuulutamas. Osa neist tarmukatest noortest vendadest määrati hiljem eripioneerideks ja reisivateks ülevaatajateks.”

Peagi pärast kodusõja algust ostsid vennad Freetownis 6000 m² suuruse krundi aadressil Wilkinson Road 133, mis asus mõnesaja meetri kaugusel senisest harubüroost. „Tahtsime sinna ehitada uue Peeteli  kodu, kuid kuna käimas oli sõda, polnud me kindlad, mida teha,” räägib Alfred Gunn. „Meil oli parasjagu külas Lloyd Barry juhtivast kogust ja me rääkisime talle oma murest. Ta ütles, et kui me lubaksime sõdadel oma tegevust takistada, ei saaks me kunagi midagi tehtud. Tema innustavad sõnad andsid meile julgust ehitustööga algust teha.”

Projekti kallal nägid vaeva sajad vennad ja õed, nende hulgas üle 50 vabatahtliku 12 riigist ja paljud abivalmis kuulutajad kohalikest kogudustest. Ehitustöö algas mais 1991. „Kõrvaltvaatajatele avaldas muljet see, kuivõrd kvaliteetseid plokke kohapeal valmistati. Hoone teraskarkass erines suuresti sellest, kuidas kohalikud majad olid ehitatud,” lausub ehitustööde ülevaataja Tom Ball. „Kõige rohkem hämmastas inimesi aga see, et valgenahalised välismaalased ja mustanahalised kohalikud töötasid koos ühtselt ja rõõmsalt.”

19. aprillil 1997 viibisid paljud eri rahvustest rõõmsad tunnistajad uue harubüroo pühitsemisel. Kuu aega hiljem, pärast viis aastat kestnud veriseid tapatalguid provintsides, ründas Ühisrinne Freetowni.

Linna valgusid tuhanded pulstunud juuste ja punase peapaelaga Ühisrinde sõdurid, kes elanikke vägistasid, rüüstasid ja tapsid. „Olukord oli äärmiselt pingeline,” meenutab Alfred Gunn. „Viivitamatult evakueeriti enamik välismaa misjonäre. Viimased, kes lahkusid, olid Billie ja Sandra Cowan, Jimmie ja Joyce Holland ning Catherine ja mina.

Palvetasime koos kohalike peetellastega, kes olid nõus maha jääma, ning tõttasime siis evakueerimispunkti.  Teel sinna peatas meid 20 metsiku välimusega purjus mässulist. Kui andsime neile ajakirju ja raha, jätsid nad meid rahule. Kogunesime 1000 välismaalasega paika, mida turvasid hambuni relvastatud USA mereväelased. Seal astusime sõjaväe helikopteri pardale, mis transportis meid USA mereväe laevale. Laevaohvitser rääkis meile hiljem, et see oli USA mereväe suurim tsiviilisikute evakuatsioon pärast Vietnami sõda. Järgmisel päeval lendasime kopteriga Guineasse Conakrysse, kus seadsime üles ajutise harubüroo.”

Misjonärid ootasid ärevalt uudiseid Freetownist. Viimaks saabus kiri, kus seisis: „Hoolimata kaosest levitame „Kuningriigi sõnumit” number 35 „Kas tuleb kunagi aeg, mil kõik inimesed üksteist armastavad?”. Meie töö on leidnud soodsat vastukaja ja mõned mässulised koguni uurivad meiega Piiblit. Sestap oleme otsustanud kuulutustööd veel rohkem teha.”

Jonathan Mbomah, kes teenis ringkonnaülevaatajana, meenutab: „Pidasime Freetownis isegi ühepäevase erikokkutuleku. Kuna kõned olid hästi julgustavad, reisisin Bosse ja Kenemasse, et sealgi neid kõnesid esitada. Vennad neis sõjast räsitud linnades tänasid Jehoovat imelise vaimutoidu eest.

1997. aasta lõpus toimus piirkonnakonvent ühel Freetowni staadionil. Konvendi viimasel päeval tulid staadionile relvastatud mässulised ja käskisid meil lahkuda. Palusime, et nad lubaksid meil siiski programmi lõpuni kohale jääda. Pärast pikka nõupidamist andsid nad järele ja lahkusid. Kohal viibis enam kui 1000 inimest ja 27 ristiti. Mitmed vennad võtsid ette ohtliku teekonna Bosse ja kuulasid seal kõnesid uuesti. Need olid tõeliselt toredad konvendid!”