3. peatükk

Ühised niidid mütoloogias

1.—3. a) Miks peaksid müüdid meile huvi pakkuma? b) Millest tuleb juttu selles peatükis?

MIKS pöörata tähelepanu müütidele? Kas pole need vaid kauges minevikus elanud inimeste fantaasia? Kuigi on tõsi, et paljud neist on välja mõeldud, põhinevad teised siiski faktidel. Võtame näiteks kogu maailmas levinud müüdid ja legendid, mis lähtuvad tõsiasjast, et kunagi toimus ülemaailmne veeuputus, millest räägib Piibel.

² Üks põhjus, miks tasub müütidele tähelepanu pöörata, on see, et neil põhinevad isegi nüüdisaegsete religioonide uskumused ja kombed. Näiteks võib jälgida, kuidas usk hinge surematusse levis iidsetest Assüüria-Babüloonia müütidest Egiptuse, Kreeka ja Rooma mütoloogiasse ja sealtkaudu ristiusku, kus sellest on saanud üks olulisemaid tõekspidamisi. Müüdid kinnitavad, et juba kaugetel aegadel otsis inimene nii jumalaid kui ka elu mõtet. Käesolevas peatükis anname lühikese ülevaate ühistest teemadest, mis kerkivad esile maailma peamiste kultuuride müütides. Kui vaatleme neid müüte, näeme, kuidas loomine, veeuputus, väärjumalad ja pooljumalad, hinge surematus ning päikesekultus pidevalt korduvad ühiste niitidena mütoloogia kirevas kangas. Aga miks on see nii?

³ Väga sageli on tuumaks ajalooline fakt — kas mõni  isik või sündmus —, mida hiljem on müüdi loomisel liialdatud või moonutatud. Üks neist ajaloofaktidest on loomine, millest räägib Piibel. *

Tegelikkus ja väljamõeldised seoses loomisega

4., 5. Millised olid mõned kreeklaste mütoloogilised uskumused?

⁴ Loomismüüte leidub rohkesti, kuid mitte ükski neist pole nii lihtne ja loogiline nagu Piibli ülestähendus loomisest (1. Moosese ptk 1, 2). Näiteks vastav lugu Kreeka mütoloogias kõlab üsna barbaarselt. Esimene kreeklane, kes hakkas müüte süstemaatiliselt kirja panema, oli Hesiodos, kes kirjutas oma ”Theogonia” 8. sajandil e.m.a. Ta selgitab, kuidas said alguse jumalad ja maailm. Ta alustab jutustust Gaiast (Maast), kes sünnitab Uranose (Taeva). Järgnevaid sündmusi  selgitab õpetlane Jasper Griffin raamatus ”The Oxford History of the Classical World”:

⁵ ”Hesiodos jutustab loo taevajumalate põlvnemisest, mida tundis ka Homeros. Kõigepealt valitses Uranos, kuid tema kohtles oma lapsi halvasti, ja Gaia õhutas nende poega Kronost, et see kastreeriks oma isa. Kronos aga õgis oma lapsi, kuni tema naine Rhea andis talle Zeusi asemel süüa kivi. Laps Zeus, kes kasvas üles Kreetal, pani Kronose oma õdesid-vendi välja oksendama ja nii nende kui teiste abiga kukutas ta Kronose ja tema titaanid ning heitis nad Tartarose sügavusse.”

6. Kust on Jasper Griffini arvates tõenäoliselt pärit suur osa Kreeka mütoloogiast?

⁶ Kust võtsid kreeklased sellise kummalise mütoloogia? Seesama autor vastab: ”Paistab, et see on saanud alguse Sumerist. Nois idapoolsetes lugudes esinevad korduvalt jumalate põlvkondade, kastreerimise, alla neelamise ja kivi motiivid küll eri variantides, kuid siiski viisil, mis näitab, et sarnasus Hesiodosega pole sugugi kokkusattumus.” Kui otsime algallikat, millest lähtusid need paljud müüdid, mis levisid laiali teistesse kultuuridesse, tuleb pöörata pilk muistsesse Mesopotaamiasse ja Babüloni.

7. a) Miks pole kerge saada infot muistse Hiina müütide kohta? b) Kuidas selgitab üks Hiina müüt maa ja inimese loomist? (Võrdle 1. Moosese 1:27; 2:7.)

⁷ Muistse Hiina rahvausundi mütoloogiat pole alati kerge taastada, kuna paljud kirjalikud ülestähendused hävitati aastatel 213—191 e.m.a. * Mõned müüdid on siiski säilinud. Näiteks see, milles kirjeldatakse maa  tekkimist. Idamaise kunsti professor Anthony Christie kirjutab: ”Me saame teada, et Kaos oli nagu kanamuna. Polnud olemas ei taevast ega maad. Sellest munast sündis Pangu ning tema rasketest elementidest sai maa ja kergetest taevas. Pangut kujutati karunahka või leherüüsse riietunud kääbusena. Vahemaa taeva ja maa vahel kasvas 18 000 aasta jooksul iga päev kümme jalga ning Pangu kasvas sama kiiresti, nii et tema keha täitis selle tühimiku. Kui ta suri, said tema kehaosad mitmesugusteks looduse elementideks. ... Tema kehal olevad kirbud said inimesteks.”

8. Kuidas tekkisid inkade mütoloogia järgi keeled?

⁸ Lõuna-Ameerikas räägib üks inka legend sellest,  kuidas müütiline looja andis igale rahvale kõnevõime. ”Ta andis igale rahvale keele, mida see pidi rääkima ... Ta andis loomuse ja hinge igaühele — niihästi meestele kui naistele — ning käskis igal rahval maa alla vajuda. Sealt asus iga rahvas maa all teele ja tuli üles kohas, kuhu ta oli määratud.” (Cristóbal de Molina Cuzcost, ”The Fables and Rites of the Yncas”, mida tsiteeritakse mütoloogiateemalises väljaandes ”South American Mythology”.) Paistab, et selle inkade müüdi faktiliseks tuumaks on keelte segamine Paabelis, millest räägib Piibel (1. Moosese 11:1—9). Aga nüüd pöörakem tähelepanu veeuputusele, mida Piiblis kirjeldatakse 1. Moosese 7:17—24.

Kas veeuputus on fakt või müüt?

9. a) Mida räägib Piibel tingimustest, mis valitsesid maa peal enne veeuputust? b) Mida pidid tegema Noa ja tema pere, et veeuputuse ajal ellu jääda?

⁹ Viies meid ajas tagasi ligi 4500 aastat, umbes aastasse 2500 e.m.a, jutustab Piibel sellest, kuidas Jumala pojad, mässulised vaimolendid, kehastusid inimesteks ja ”võtsid enestele naisi”. Sellest ebaloomulikust vahekorrast sündisid vägivaldsed neefilid — ”vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed”. Nende ohjeldamatu käitumine viis veeuputuse-eelse maailma nii kaugele, et Jehoova ütles: ””Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, ... sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!” Aga Noa leidis armu Jehoova silmis.” Ülestähendus jätkub kirjeldusega konkreetsetest ja praktilistest sammudest, mida Noa pidi astuma, et päästa veeuputusest nii ennast ja oma peret kui ka hulka loomaliike. (1. Moosese 6:1—8, 1. Moosese 6:13—8:22; 1. Peetruse 3:19, 20; 2. Peetruse 2:4; Juuda 6.)

10. Miks pole õige pidada müüdiks Piibli jutustust veeuputusest?

 ¹⁰ Nüüdisaegsed kriitikud nimetavad müüdiks 1. Moosese raamatu jutustust sündmustest, mis leidsid aset enne veeuputust. Siiski tunnustasid ja uskusid Noa ajaloolisust sellised ustavad mehed nagu Jesaja, Hesekiel, Jeesus Kristus ning apostlid Peetrus ja Paulus. Veeuputuse toimumist kinnitab ka tõsiasi, et see kajastub väga paljudes müütides üle kogu maailma, kaasa arvatud nii muistne Gilgameši eepos kui ka hiinlaste  ning asteekide, inkade ja maajade müüdid. Pidades silmas seda Piibli ülestähendust, vaadelgem nüüd Assüüria-Babüloonia mütoloogiat ja sealseid viiteid veeuputusele. * (Jesaja 54:9; Hesekiel 14:20; Matteuse 24:37; Heebrealastele 11:7.)

Veeuputus ja jumal-inimene Gilgameš

11. Millel põhinevad meie teadmised Gilgameši eeposest?

¹¹ Minnes ajaloos tagasi umbes 4000 aastat, kohtame kuulsat akadi müüti, mida nimetatakse Gilgameši eeposeks. Meie teadmised sellest põhinevad suurel määral kiilkirjatekstil, mis on pärit kuningas Assurbanipali raamatukogust muistses Niinives.

12. Kes oli Gilgameš ja miks ta polnud populaarne? (Võrdle 1. Moosese 6:1, 2.)

¹² See on lugu vägitegudest, millega sai hakkama pooljumal Gilgameš, keda peeti kaks kolmandikku jumalaks ja üks kolmandik inimeseks. Selle eepose üks variant ütleb: ”Urukis ta ehitas müüre, suure kaitsevalli ja püha Eanna templi taevajumal Anule ja armastusejumalanna Ištarile, ... meie armastuse ja sõja emandale.” (Vaata kasti lk 45, kus on loetelu Assüüria-Babüloonia jumalatest ja jumalannadest.) Kuid Gilgameš polnud just eriti meeldiv tüüp, kellega kokku sattuda. Uruki elanikud kaebasid jumalatele: ”Tema iha kallimale neitsit ei jäta ega säästa sangari tütart ega üliku naist.”

13. a) Mida jumalad ette võtsid ja mida tegi Gilgameš? b) Kes oli Utnapištim?

 ¹³ Mida jumalad inimeste kaebuse peale ette võtsid? Jumalanna Aruru lõi Gilgamešile võistlejaks inimese Enkidu. Kuid selle asemel et vaenujalal olla, said nad hoopis lähedasteks sõpradeks. Eepose jooksul Enkidu suri. Ahastuses Gilgameš hüüdis: ”Kui ma suren, eks muutu ma Enkidu sarnaseks? Tusk sisikonda mulle sisse tungis, surma kardan ja rohtlasse jooksen.” Ta soovis leida surematuse saladust ja asus otsima veeuputusest eluga pääsenud Utnapištimit, kellele jumalad olid andnud surematuse.

14. a) Mida kästi Utnapištimil teha? (Võrdle 1. Moosese 6:13—16.) b) Millega lõppes eeposes Gilgameši rännak?

¹⁴ Lõpuks leiab Gilgameš Utnapištimi, kes jutustab talle veeuputuse loo. Nagu on kirjas eepose XI tahvlil, mida tuntakse ”Veeuputuse tahvlina”, räägib Utnapištim nõuannetest, mis anti talle veeuputuse puhuks: ”Lammuta maja, ehita laev, küllus hülga, hoolitse elu eest, rikkust põlga, hing hoia alles! Igast elavast seeme oma laevale võta.” Kas ei kõla see üsna sarnaselt Piiblis mainitud Noa ja veeuputuse looga? Kuid Utnapištim ei saa anda Gilgamešile surematust. Pettunud Gilgameš läheb tagasi koju Urukisse. Lugu lõppeb tema surmaga. Eeposes on kesksel kohal sõnum kurbusest ja masendusest, mis käib kaasas surma ja allilmaga. Too muistne rahvas ei leidnud tõe ja lootuse Jumalat. Kuid eepose side Piibli lihtsa jutustusega veeuputusele eelnenud ajajärgust on üsna ilmne. Nüüd pangem tähele, millisena esineb jutustus veeuputusest muudes legendides.

Veeuputuse legend teistes kultuurides

15. Miks pakub meile huvi Sumeri legend veeuputusest?

¹⁵ Juba enne Gilgameši eepost oli sumeritel müüt  ”Ziusudrast, kes vastab Piibli Noale ja keda kujutati vaga, jumalakartliku kuningana, kes alati valvsalt ootas jumalikke ilmutusi unenägude ja loitsude kaudu”. (”Ancient Near Eastern Texts Relating to the Old Testament”.) Selle raamatu sõnul leiduvad mainitud müüdis ”kõige täpsemad ja silmatorkavamad sarnasused Piibli materjaliga, mis üldse on leitud Sumeri kirjandusest”. Sumerid avaldasid mõju hilisemale Babüloonia ja Assüüria tsivilisatsioonile.

16. Millisest algallikast võivad olla pärit Hiina legendid veeuputusest?

¹⁶ Raamat ”China—A History in Art” jutustab, et üks muistse Hiina valitseja oli Yu, ”kes võitis suure veeuputuse. Yu suunas uputuseveed kanalite kaudu jõgedesse ja meredesse, et tema rahvas saaks jälle tasandikule elama asuda”. Mütoloogia ekspert Joseph Campbell,  kes kirjutas hiinlaste ”Kümne Suure ajajärgust”, ütleb: ”Varases Zhou dünastia aegses mütoloogias paigutati kümme keisrit tollesse tähtsasse aega, mis lõpeb suure veeuputusega. Seega paistab, et siin võib olla tegemist vana Sumeri kuninganimistu kohaliku variandiga.” Seejärel viitas Campbell muudele seikadele Hiina legendides, mis paistavad ”toetavat arvamust, et need pärinevad Mesopotaamiast”. See viib meid tagasi paljude müütide ühise põhiallika juurde. Kuid veeuputuse lugu võib kohata ka Ameerikas, näiteks Mehhikos asteekide ajal 15. ja 16. sajandil m.a.j.

17. Milliseid veeuputuse legende oli asteekidel?

¹⁷ Asteekide mütoloogia rääkis neljast varasemast ajajärgust, millest esimese jooksul elasid maa peal hiiglased. (See on veel üks viide neefilitele ehk hiiglastele, keda mainitakse Piiblis 1. Moosese 6:4.) Nende müütide hulgas oli ka ürgne legend veeuputusest, mille kohaselt ”vesi ülalt sai kokku veega all ning pühkis ära silmapiiri ja tegi kõik üheks ajatuks kosmiliseks ookeaniks”. Jumal, kes valitses vihma ja vett, oli Tlaloc. Kuid ta ei andnud vihma odavalt, vaid nõudis ”vastutasuks ohverdatute verd, kelle voolavad pisarad meenutasid vihmasadu ja kutsusid selle niiviisi esile” (”Mythology—An Illustrated Encyclopedia”). Üks teine legend ütleb, et sel neljandal ajastul valitses veejumalanna Chalchiuhtlicue, kelle maailma hävitas veeuputus. Inimesed pääsesid seeläbi, et muutusid kaladeks!

18. Millised lood ilmestavad Lõuna-Ameerika mütoloogiat? (Võrdle 1. Moosese 6:7, 8; 2. Peetruse 2:5.)

¹⁸ Samuti oli inkadel legende veeuputusest. Briti autor Harold Osborne ütleb: ”Lõuna-Ameerika müütide kõige üldisem iseärasus on ehk lood veeuputusest ... Veeuputuse müüdid on väga levinud nii  kõrgalade rahvastel kui ka suguharudel, kes elavad troopilistel madalikel. Veeuputus on tavaliselt seotud loomisega ja looja-jumala ilmumisega. ... Mõnikord peetakse seda jumalikuks karistuseks, millega hävitati olemasolev inimsugu ja valmistati teed uuele.”

19. Kirjelda maajade legendi veeuputusest.

¹⁹ Ka maajadel Mehhikos ja Kesk-Ameerikas oli oma legend ülemaailmsest uputusest (haiyococab, mis tähendab ”vesi üle kogu maa”). Katoliku piiskop Las Casas kirjutas, et Guatemala indiaanlased ”kutsusid seda nimega Butic, mis tähendab suurte vete uputust ja lõplikku kohtumõistmist. Nii usuvad nad, et tulemas on veel üks Butic, mis on järgmine uputus ja kohtumõistmine, kuid mitte vee, vaid tulega”. Kogu maailmas leidub veel palju teisigi veeuputuse legende, kuid isegi need vähesed, millele oleme viidanud, kinnitavad, et nende tuumaks on ajalooline sündmus, millest räägib 1. Moosese raamat.

Kõikjale levinud usk hinge surematusse

20. Milline oli Assüüria-Babüloonia uskumus surmajärgsest elust?

²⁰ Siiski mitte kõik müüdid ei põhine faktidel ega Piiblil. Jumalat otsides on inimene haaranud kinni surematuse pettekujutelmast kui õlekõrrest. Nagu näeme läbi kogu selle raamatu, oleme saanud usu hinge surematusse või selle variatsioonid pärandiks aastatuhandete kaugusest minevikust. Assüüria-Babüloonia kultuuri inimesed uskusid surmajärgset eksistentsi. Üks mütoloogia teatmeteos selgitab: ”Maa all, teispool Apsu sügavikku [mis oli täis magedat vett ja ümbritses maad] asus allmaailm, paik, kuhu inimesed läksid pärast surma. See oli ”maa, kust tagasi ei tulda” ... Selles igavese  pimeduse riigis on läbisegi kõik surnute hinged — edimmu —, ’keda lindude sarnaselt katavad tiivad’.” (”New Larousse Encyclopedia of Mythology”.) Selle müüdi järgi valitses allmaailma üle jumalanna Ereškigal, ”Suure maa valitsejanna”.

21. Mis sai surnutest egiptlaste uskumuse kohaselt?

²¹ Egiptlastel oli samuti oma ettekujutus surematust hingest. Enne kui hing võis jõuda õnnemaale, tuli selle kaalu võrrelda tõe ja õigluse jumalanna Maatiga, kelle sümboliks oli tõe sulg. Selle toimingu juures olid abiks kas šaakali peaga jumal Anubis või pistrik Horos. Kui Osiris andis hingele oma heakskiidu, võis see minna ja viibida õndsuses koos jumalatega. (Vaata pilti lk 50.) Ka siin kohtame sedasama punase niidina läbivat babüloonlikku hinge surematuse ideed mõjutamas inimeste usundit, elu ja tegevust.

22. Kuidas suhtusid hiinlased surnutesse ja mida nad tegid nende aitamiseks?

²² Vanas Hiina mütoloogias oli uskumus, et inimene elab pärast surma edasi ja et esivanematele tuleb heameelt valmistada. Esivanemaid ”arvati elavat vägevate vaimudena, kes kõik olid väga huvitatud oma elavate järeltulijate heaolust, kuid võisid ka vihahoos karistada, kui miski ei meeldinud”. Surnutele tuli igasugust abi anda, koguni kaaslasi koos nendega surma saata. Seetõttu ”maeti koos mõningate Shangi kuningatega ... sada kuni kolmsada inimohvrit, kes pidid neid teenima järgmises elus. (See tava ühendab Hiinat Egiptuse, Aafrika, Jaapani ja teiste kohtadega, kus toodi samasuguseid ohvreid.)” (”Man’s Religions”, John B. Noss.) Neil puhkudel viis usk hinge surematusse inimohvrite toomiseni. (Võrdle Koguja 9:5, 10; Jesaja 38:18, 19.)

23. a) Kes ja mis oli Kreeka mütoloogias Hades? b) Mida tähendab Hades Piiblis?

 ²³ Kreeklased, kelle mütoloogias oli palju jumalaid, tundsid samuti huvi surnute ja nende käekäigu vastu. Müüdid räägivad, et sünge pimeduseriigi valitseja oli Kronose poeg ning jumalate Zeusi ja Poseidoni vend. Tema nimi oli Hades ja ta valdusi nimetati tema järgi. Kuidas jõudsid surnute hinged Hadesesse? *

24. a) Mis toimus allmaailmas Kreeka mütoloogia järgi? b) Mille poolest sarnaneb Kreeka mütoloogia Gilgameši eeposega?

²⁴ Autor Ellen Switzer selgitab: ”Allmaailmas ... olid hirmsad tegelased. Üks neist oli Charon, kes viis äsjasurnud inimesed elavate maalt paadiga allilma. Charon nõudis paadisõidu eest [üle Styxi jõe] tasu, mistõttu kreeklased panid oma surnutele sageli mündi keele alla, et neil oleks täpne sõiduraha kohe võtta. Surnute hinged, kellel polnud võimalik maksta, jäid valele poole jõge eikellegimaale ja võisid tulla tagasi elavaid kollitama.” *

25. Keda mõjutasid kreeklaste arusaamad hingest?

²⁵ Kreeka müüdid hingest hakkasid mõjutama roomlaste arusaamu, ja Kreeka filosoofid, näiteks Platon (elas umbes 427—347 e.m.a), avaldasid suurt mõju varastele tõelisest kristlusest kõrvalekaldunud mõtlejatele,  kes võtsid omaks hinge surematuse õpetuse, kuigi Piibel ei toeta seda mitte mingil moel.

26., 27. Mida arvasid surmast asteegid, inkad ja maajad?

²⁶ Asteegid, inkad ja maajad uskusid samuti hinge surematust. Surm jäi neile sama suureks saladuseks nagu teistelegi tsivilisatsioonidele. Neil olid omad tseremooniad ja uskumused, mille abil nad üritasid leppida surma paratamatusega. Arheoloog ja ajaloolane Victor W. von Hagen selgitab seda: ”Surnud elasid tegelikult edasi — nad siirdusid lihtsalt ühest olekust teise; nad olid nähtamatud, hoomamatud, haavamatud. Surnud ... olid saanud suguharu nähtamatuteks liikmeteks.” (”The Ancient Sun Kingdoms of the Americas”; võrdle Kohtumõistjate 16:30; Hesekiel 18:4, 20.)

²⁷ Seesama allikas ütleb, et ”[inka] indiaanlane uskus surematust — seda, et inimene ei sure mitte kunagi ... surnu sai lihtsalt mittesurnuks ja omandas nähtamatu väe mõjuvõimu”. Ka maajad uskusid hinge ning 13-sse taevasse ja 9-sse põrgusse. Niisiis näeme, et  kõikjal on inimesed püüdnud eitada surma reaalsust, ja hinge surematus on neile seejuures õlekõrreks, millest nad kinni haaravad. (Jesaja 38:18; Apostlite teod 3:23.)

28. Millised on mõned Aafrikas valitsevad uskumused?

²⁸ Ka Aafrika mütoloogia räägib sellest, et hing elab pärast surma edasi. Paljud aafriklased elavad alalises hirmus surnuhingede ees. Teatmeteos ”New Larousse Encyclopedia of Mythology” ütleb: ”See hirm on seotud uskumusega, et hing jääb pärast surma elama. Võlurid oskavad hingedega ühendust võtta, et neilt abi ja väge saada. Surnute hinged siirduvad sageli loomadesse või sünnivad järgmises elus koguni taimedena.” Seetõttu ei tapa suulud mõningaid madusid, mis on nende arvates sugulaste vaimud.

29. Millised on mõningad Lõuna-Aafrika suguharude legendid? (Võrdle 1. Moosese 2:15—17; 3:1—5.)

²⁹ Masaid Kagu-Aafrikas usuvad Ngai-nimelisse loojasse, kes annab igale masaile kaitseingli. Surmahetkel viib see ingel sõdalase hinge hauatagusesse ellu. Eelmises lõigus tsiteeritud entsüklopeedia esitab suulude surmalegendi, kus räägitakse esimesest inimesest Unkulunkulust, kes oli saanud ülimaks olendiks. Ta saatis kameeleoni inimestele ütlema: ”Inimesed ei sure!” Kameeleon oli aeglase toimega ja teel olles hajus tema tähelepanu. Seepärast saatis Unkulunkulu sisalikuga teistsuguse sõnumi: ”Inimesed peavad surema!” Sisalik jõudis kohale esimesena ”ja tollest ajast peale pole ükski inimene pääsenud surmast”. Selle legendi erisuguseid variante leidub tsvana, basuuto ja baronga suguharudel.

30. Mida me sellest raamatust hinge kohta veel teada saame?

³⁰ Kui jätkame inimkonna Jumala-otsingutega tutvumist, saame üha parema ettekujutuse sellest, kui tähtis  on hinge surematuse müüt olnud inimkonnale minevikus ja on seda veel praegugi.

Päikesekummardamine ja inimohvrid

31. a) Mida uskusid egiptlased päikesejumala Ra kohta? b) Kuidas on see vastuolus sellega, mida ütleb Piibel? (Laul 19:5—7.)

³¹ Egiptuse mütoloogia räägib suurest jumalate ja jumalannade panteonist. Nagu paljud muudki iidsed rahvad, kaldusid ka egiptlased Jumalat otsides kummardama seda, millest sõltus nende igapäevane elu — päikest. Seetõttu austasid nad Ra (Amon-Ra) nime all ülimat taevajumalat, kes võttis iga päev ette paadisõidu idast läände. Öö saabudes asus ta ohtlikule teekonnale läbi allmaailma.

32. Kirjelda üht tulejumala Xiuhtecutli (Huehueteotli) pidustust.

³² Asteekide, inkade ja maajade päikesekummardamise ühine joon oli inimohvrite toomine. Asteegid tähistasid aasta ringi usupühi, mille käigus toodi inimohvreid mitmetele nende jumalatele, eriti  päikesejumalale Tezcatlipocale. Samuti tulejumala Xiuhtecutli (Huehueteotli) pidustustel ”tantsisid sõjavangid koos oma vangistajatega ja ... neid keerutati tuleleekide kohal ning heideti seejärel sütele. Siis õngitseti nad sealt ikka veel elusatena välja, et saaks nende tukslevad südamed välja lõigata ja jumalatele ohverdada” (”The Ancient Sun Kingdoms of the Americas”).

33. a) Mis kuulus inkade usukommete juurde? b) Mida ütleb Piibel inimohvrite kohta? (Võrdle 2. Kuningate 23:5, 11; Jeremija 32:35; Hesekiel 8:16.)

³³ Kaugemal lõunas olid inkade usundil omad ohvrid ja müüdid. Muistsete inkade usukommete kohaselt ohverdati lapsi ja loomi nii päikesejumalale Intile kui ka loojale Viracochale.

Müütilised jumalad ja jumalannad

34. Kes moodustasid kõige silmapaistvama Egiptuse jumalate kolmiku ja millist rolli nad täitsid?

³⁴ Kõige silmapaistvama Egiptuse jumalate kolmiku moodustavad jumaliku emaduse sümbol Isis, tema vend ja abikaasa Osiris ning nende poeg Horos, keda tavaliselt kujutab pistrik. Mõned Egiptuse skulptuurid kujutavad Isist lapsele rinda andmas väga sarnaselt sellega, kuidas hakkasid neitsit ja last kujutama üle 2000 aasta hiljem ristiusu kirikute maalid ja skulptuurid. Aja jooksul sai Isise abikaasa Osiris populaarseks surnutejumalana, kuna ta pakkus surnute hingedele igavesti õnneliku surmajärgse elu lootust.

35. Kes oli Hathor ja milline oli tema tähtsaim iga-aastane püha?

³⁵ Egiptlaste Hathor oli armastuse ja rõõmu, muusika ja tantsu jumalanna. Ta sai surnute kuningannaks, kes aitas neil redeliga taevasse jõuda. Nagu selgitab Larousse’i entsüklopeedia, korraldati tema auks suuri pidustusi, ”millest kõige tähtsam toimus uue aasta  alguse puhul, mil tähistati tema sünnipäeva. Enne koitu tõid preestrinnad Hathori kuju välja terrassile, et tõusva päikese kiired talle peale paistaksid. Sellele järgnev pidutsemine paisus päris karnevaliks ning päev lõppes laulu ja purjutamisega”. Kas uue aasta tähistamise tavad on tuhandete aastate jooksul eriti muutunud?

36. a) Millises religioosses keskkonnas viibis Iisrael 16. sajandil e.m.a? b) Milline eriline tähendus oli kümnel nuhtlusel?

³⁶ Egiptlaste jumalate ja jumalannade panteonis oli ka palju loomi, näiteks sõnn Apis, jäär Banaded, konn Hekt, lehm Hathor ja krokodill Sebek (Roomlastele 1:21—23). Sellises religioosses õhkkonnas olid iisraellased orjadena 16. sajandil e.m.a. Et neid vabastada kangekaelse vaarao haardest, pidi Iisraeli Jumal Jehoova saatma Egiptusse kümme erisugust nuhtlust  (2. Moosese 7:14—12:36). Nende nuhtluste eesmärk oli alandada Egiptuse mütoloogilisi jumalaid. (Vaata kasti lk 62.)

37. a) Millised olid mõningad Rooma jumalad? b) Kuidas mõjutas jumalate käitumine nende austajaid? c) Mis juhtus Pauluse ja Barnabasega Lüstras?

³⁷ Nüüd mingem edasi iidse Kreeka ja Rooma jumalate juurde. Roomlased laenasid palju jumalaid koos nende vooruste ja pahedega muistsetelt kreeklastelt. (Vaata kaste lk 43 ja 66.) Näiteks Venus ja Flora olid häbitud prostituudid, Bacchus oli joodik ja pidutseja, Mercurius oli maanteeröövel ja Apollo oli naiste võrgutaja. Jumalate isa Jupiter olevat rikkunud abielu või olnud verepilastuslikes suhetes kuni 59 naisega! (Milline sarnasus mässavate inglitega, kes elasid koos naistega enne veeuputust!) Kuna usklikud kalduvad jäljendama oma jumalate käitumist, kas on siis midagi imestada, et Rooma keisritest näiteks Tiberius, Nero ja Caligula olid ohjeldamatud abielurikkujad, hoorajad ja mõrtsukad?

38. a) Kirjelda roomlaste religiooni. b) Kuidas mõjutas religioon Rooma sõdureid?

 ³⁸ Roomlased võtsid üle jumalaid paljudest pärimustest ja sulandasid need oma usundisse. Näiteks hakkasid nad innukalt kummardama Pärsia valgusejumalat Mithrat, kes sai nende päikesejumalaks (vaata kasti lk 60—61), ja Süüria jumalannat Atargatist (Ištarit). Nad muundasid Kreeka kütitari Artemise Dianaks ja neil olid oma variandid ka Egiptuse Isisest. Samuti võtsid nad omaks keltide viljakusjumalannade kolmiku. (Apostlite teod 19:23—28.)

39. a) Kellele allus Rooma preesterkond? b) Kirjelda üht Rooma usulist tseremooniat.

³⁹ Sadades templites ja pühakodades oli neil avalikke usutalitusi toimetamas arvukalt preestreid, kes kõik ”allusid pontifex maximuse [kõrgeima preestri] võimule, kes oli riigiusu tähtsaim esindaja” (”Atlas of the Roman World”). Seesama teos ütleb, et üks roomlaste tseremoonia oli tauorobolium, mille puhul ”jumalakummardaja seisis süvendis ja kümbles tema kohal ohverdatud sõnni veres. Sellest riitusest väljus ta puhta ja süütuna”.

Kristlikud müüdid ja legendid?

40. Kuidas suhtuvad paljud õpetlased kristluse algusajal toimunud sündmustesse?

⁴⁰ Mõned nüüdisaegsed kriitikud väidavad, et ka kristlusel on omad müüdid ja legendid. Kas see on tõsi? Paljud õpetlased peavad müütideks Jeesuse sündi neitsist, tema imesid ja ülestõusmist. Mõned ütlevad koguni, et ta pole kunagi elanudki, vaid tema müüt on jäänuk vanemast mütoloogiast ja päikesekummardamisest. Mütoloogia asjatundja Joseph Campbell kirjutas: ”Mitmed õpetlased on seetõttu oletanud, et  kunagi pole olnud ei [Ristija] Johannest ega Jeesust, vaid üksnes veejumal ja päikesejumal.” Kuid meil tuleb meeles pidada, et paljud neist teadlastest on samas ka ateistid ega tunnista seetõttu mingit usku Jumalasse.

41., 42. Milliseid tõendeid leidub algkristluse ajaloolisuse kinnituseks?

⁴¹ Kuid selline skeptiline seisukoht on täielikus vastuolus ajalooliste tõenditega. Näiteks juudi ajaloolane Josephus Flavius (u 37 — u 100 m.a.j) kirjutas: ”Mõningatele juutidele paistis, et Heroodese sõjaväe häving on jumalik karistus ja kindlasti õiglane karistus selle eest, mida ta tegi Johannesele, keda hüüti Ristijaks. Nimelt oli Heroodes tema hukanud, kuigi ta oli hea inimene.” (Markuse 1:14; 6:14—29.)

 ⁴² Seesama ajaloolane kinnitas ka Jeesus Kristuse ajaloolisust, kui ta kirjutas, et ”ilmus nähtavale keegi Jeesus, üks tark inimene, kui võiks teda nimetada inimeseks ... keda tema jüngrid nimetavad Jumala pojaks”. Ta jätkas ütlusega, et ”Pilaatus mõistis ta surma ... Aga veel nüüdki pole välja surnud nende sugu, keda nimetatakse tema järgi ”messianistideks””. * (Markuse 15:1—5, 22—26; Apostlite teod 11:26.)

43. Mis alust oli apostel Peetrusel uskuda Kristusesse?

⁴³ Seepärast võis kristlik apostel Peetrus kirjutada täieliku veendumusega kui Jeesuse muutmise pealtnägija: ”Me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte [kreeka k myʹthois], vaid me oleme ise oma silmaga näinud tema suurt aulisust. Sest tema sai Jumalalt Isalt au ja austust kõige kõrgemalt ault, kui temale kostis niisugune hääl: ”See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Ja selle hääle me kuulsime taevast tulevat, olles ühes temaga pühal mäel” (2. Peetruse 1:16—18). *

44. Millisest Piibli põhimõttest tuleks juhinduda alati, kui kohtame vastuolu inimeste arvamuse ja Jumala Sõna vahel?

⁴⁴ Selle vastuolu puhul, mis valitseb inimeste ”asjatundliku” arvamuse ja Jumala Sõna vahel, tuleb meil järgida varem esitatud põhimõtet: ”Mis sellest, kui mõned olid uskmatud? Ega siis nende uskmatu meel tee tühjaks Jumala ustavust? Mitte sugugi! Kindel on, et Jumal on tõemeelne, olgugi, et iga inimene on valelik, nagu on kirjutatud: ”Et sa oleksid õiglane oma sõnades ja võit jääks sinule, kui sinuga kohtus käiakse!”” (Roomlastele 3:3, 4).

 Ühised niidid

45. Milliseid ühiseid niite leidub maailma mütoloogias?

⁴⁵ See lühike ülevaade mõningatest maailmas leiduvatest müütidest toob esile ühisjooni, millest paljud ulatuvad tagasi Mesopotaamiasse, enamiku usundite babüloonliku hällini. Neid ühiseid niite võib märgata kas seoses loomislooga või jutustustega ajast, mil maa peal elasid pooljumalad ja hiiglased ning veeuputus hävitas need mässajad, samuti päikesekummardamise ja hinge surematusega seotud üldlevinud usulistes arusaamades.

46., 47. a) Millise Piiblil põhineva selgituse võime pakkuda mütoloogia ühise algupära ja ühisjoonte kohta? b) Milliseid muid iidse religiooni tahke me hakkame käsitlema?

⁴⁶ Piibli abil võime leida neile ühisjoontele selgituse, kui tuletame meelde, et pärast veeuputust rohkem kui 4200 aastat tagasi hakkas inimkond Jumala korraldusel Paabelist igas suunas laiali hajuma. Kuigi eri keeli rääkivad suguvõsad ja suguharud lõid üksteisest lahku, oli neil kõigil alguses samasugune arusaamine varasemast ajaloost ja usulistest mõistetest (1. Moosese 11:1—9). Sajandite jooksul need arusaamad moondusid ja iga kultuur ilustas neid omal viisil, mille tulemuseks olid paljud väljamõeldised, legendid ja müüdid, mis on säilinud meie päevini. Need müüdid, mis on irdunud Piibli tõest, pole suutnud tuua inimkonda lähemale tõelisele Jumalale.

⁴⁷ Kuid inimesed on väljendanud oma usulisi tundeid veel mitmel muul moel — spiritismi, šamanismi, maagia, esivanemate kummardamise ja palju muu kaudu. Kas need räägivad meile midagi sellest, kuidas inimkond on otsinud Jumalat?

[Allmärkused]

[Küsimused]

 [Kast lk 43]

Kreeka ja Rooma jumalused

Paljud Kreeka mütoloogia jumalad ja jumalannad täitsid samalaadset rolli ka Rooma mütoloogias. Alltoodud tabelis mainime neist mõningaid.

Kreeka Rooma Roll

Aphrodite Venus Armastusejumalanna

Apollon Apollo Valguse, meditsiini ja poeesia jumal

Ares Mars Sõjajumal

Artemis Diana Jahipidamise ja sünnitamise jumalanna

Asklepios Aesculapius Tervisejumal

Athena Minerva Käsitöö, sõja ja tarkuse jumalanna

Kronos Saturnus Kreeklastel titaanide valitseja ja

Zeusi isa. Rooma mütoloogias ka

põllumajanduse jumal

Demeter Ceres Viljajumalanna

Dionysos Bacchus Veini, viljakuse ja metsiku käitumise

jumal

Eros Cupido Armastusejumal

Gaia Terra Maa sümbol ning Uranose ema ja naine

Hephaistos Vulcanus Jumalate sepp ning tule ja metallitöö

jumal

Hera Juno Abielu ja naiste kaitsja. Kreeklastel

Zeusi õde ja naine, roomlastel

Jupiteri naine

Hermes Mercurius Jumalate käskjalg; kaubanduse ja

teaduse jumal; rändurite, varaste ja

hulkurite kaitsja

Hestia Vesta Kodukoldejumalanna

Hypnos Somnus Unejumal

Pluton, Hades Pluto Allmaailma jumal

Poseidon Neptunus Merejumal. Kreeka mütoloogias ka

maavärinate ja hobuste jumal

Rhea Ops Kronose naine ja õde

Uranos Uranus Gaia poeg ja abikaasa ning titaanide

isa

Zeus Jupiter Peajumal

”The World Book Encyclopedia”, 1987, 13. köite põhjal.

[Kast lk 45]

Assüüria-Babüloonia jumalad ja jumalannad

Anu — kõrgeim jumal ja taeva valitseja; Ištari isa

Aššur — assüürlaste rahvuslik sõjajumal; samuti viljakusjumal

Ea — veejumal. Marduki isa. Hoiatas Utnapištimit veeuputuse eest

Enlil (Bel) — õhuvalla isand; hilisemas Kreeka mütoloogias on tema paralleeliks Zeus. Babüloonlastel sulandus Mardukiks (Beliks)

Ištar — planeet Veenuse jumalik personifikatsioon; sakraalprostitutsioon kuulus tema kultuse juurde. Piiblis (1. Kuningate 11:5, 33) ja Foiniikias oli ta Astarte, Süürias Atargatis, Kreekas Aphrodite, Roomas Venus

Marduk — tähtsaim Babüloonia jumal; ”haaras endasse kõik teised jumalad ja võttis üle kõik nende paljud funktsioonid”. Iisraellased nimetasid Merodakiks

Šamaš — päikesejumal, kes hoolitses valguse ja õigluse eest. Kreeka Apolloni eelkäija

Sin — kuujumal, kuulus kolmikusse, mille teised liikmed olid Šamaš (päike) ja Ištar (planeet Veenus)

Tammuz (Dumuzi) — viljasaagi jumal. Ištari armuke

(Põhineb teosel ”New Larousse Encyclopedia of Mythology”)

 [Kast/pildid lk 60, 61]

Rooma sõduri jumalad

Rooma oli tuntud oma distsiplineeritud sõjaväe poolest. Selle impeeriumi koospüsimine sõltus leegionide moraalist ja tõhususest. Kas oli seejuures ka religioonil mingi arvestatav roll? Oli küll, ja meie õnneks jätsid roomlased oma tegevusest järele selgeid tõendeid maanteede, kindluste, akveduktide, amfiteatrite ja templite näol. Näiteks Inglismaa põhjaosas Northumbrias on kuulus Hadrianuse vall, mis ehitati umbes aastal 122 m.a.j. Mida on Rooma garnisonide tegevuse ja religiooni rolli kohta näidanud väljakaevamised?

Hadrianuse valli äärest välja kaevatud Rooma garnisoni varemete lähedal asub Housesteadsi muuseum, kus ühe väljapaneku kohta öeldakse: ”Rooma sõduri usuelu jagunes kolme ossa. Esikohal oli ... jumalateks kuulutatud keisrite kultus ja selliste Rooma kaitsejumalate kummardamine nagu Jupiter, Victoria ja Mars. Igal aastal pühendati iga kindluse paraadväljakul altar Jupiterile. Kõik sõdurid pidid osalema pidustustel, millega tähistati jumalustatud keisrite sünnipäevi, trooniletulekut ja võite.” Kas ei sarnane see nüüdisaegsete sõjavägedega, kus kaplanid, altarid ja lipud on sõjaväeliste usutalituste lahutamatu osa?

Aga mis oli teine asi, mis iseloomustas Rooma sõduri usuelu? See oli nii konkreetse väeüksuse jumalate ja kaitsevaimu kummardamine kui ka ”päritolumaalt kaasa toodud jumalate” austamine.

”Viimaks olid kultused, mida igaüks ise eelistas. Nii kaua, kui sõdur täitis oma kohustusi ametliku religiooni ees, võis ta kummardada ükskõik millist jumalat, keda soovis.” Siit jääb mulje, et tollal valitses üsna suur usuvabadus, kuid ”erandiks olid sellised usundid, mille tavasid peeti ebainimlikuks, näiteks druidism, ja need, mille riigitruuduse suhtes oli kahtlusi, näiteks kristlus”. (Võrdle Luuka 20:21—25; 23:1, 2; Apostlite teod 10:1, 2, 22.)

  Aastal 1949 tehti huvitav avastus, kui üsna Hadrianuse valli lähedalt Carrawburghi rabast leiti Mithra tempel. (Vaata fotot.) Arheoloogide hinnangul ehitati see umbes aastal 205 m.a.j. Sealt leiti päikesejumala kuju, altarid ja ladinakeelne raidkiri, mis ütleb muu hulgas: ”Võitmatule jumalale Mithrale.”

 [Kast lk 62]

Egiptuse jumalad ja kümme nuhtlust

Jehoova mõistis kümne nuhtluse abil kohut Egiptuse jõuetute jumalate üle (2. Moosese 7:14—12:32).

Nuhtlus Kirjeldus

1 Niilus ja muu vesi muutus vereks. Niiluse jumal Hapi jäi

häbisse

2 Konnad. Konn-jumalanna Hekt ei suutnud seda takistada

3 Tolm muutus sääskedeks. Maagia isand Thoth ei suutnud

aidata Egiptuse võlureid

4 Parmud kogu Egiptuses peale Gooseni maakonna, kus elas

Iisrael. Seda ei suutnud takistada ükski jumal — isegi

mitte universumi looja Ptah ega maagia isand Thoth

5 Loomakatk. Ei püha lehm-jumalanna Hathor ega sõnn Apis

suutnud peatada seda nuhtlust

6 Paised. Ravijumalad Thoth, Isis ega Ptah ei suutnud

aidata

7 Äike ja rahe. Näitas, kui jõuetud on välgu isand Rešpu

ning vihma- ja äikesejumal Thoth

8 Rohutirtsud. See oli löök viljakusjumalale Minile, kes

oli viljasaagi kaitsja

9 Kolm päeva pimedust. Tegi häbi ülimale päikesejumalale

Rale ja teisele päikesejumalale Horosele

10 Esmasündinute surm, mis tabas ka kehastunud jumalaks

peetud vaarao esmasündinut. Seda ei suutnud takistada

päikesejumal Ra (Amon-Ra), keda kujutati mõnikord jäärana

[Kast lk 66]

Mütoloogia ja kristlus

Muistse Kreeka ja Rooma müütiliste jumalate kummardamine oli täies hoos kristluse algusajal ligi 2000 aastat tagasi. Väike-Aasias olid ikka veel valdavalt kasutusel nende Kreeka nimed. See selgitab, miks Lüstra (praeguse Türgi ala) elanikud pidasid kristlikke tervendajaid Paulust ja Barnabast ”jumalateks” ning nimetasid neid Hermeseks ja Zeusiks, mitte roomapäraselt Mercuriuseks ja Jupiteriks. Jutustus ütleb, et ”Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga” (Apostlite teod 14:8—18). Suure vaevaga õnnestus Paulusel ja Barnabasel veenda rahvast, et nad ei hakkaks neile ohverdama. Sellest on näha, kui tõsiselt need inimesed suhtusid tollal oma mütoloogiasse.

[Pilt lk 42]

Olümpose mägi Kreekas, mida peeti jumalate elupaigaks

[Pilt lk 47]

Kiilkirjaga savitahvel, osa Gilgameši eeposest

[Pilt lk 50]

Šaakalipeaga jumal Anubis kaalub vasakul kaalukausil hing-südant, mille vastukaaluks on tõe ja õigluse jumalanna Maat, keda sümboliseerib sulg; Thoth kirjutab tulemuse tahvlile, enne kui teatab sellest Osirisele

[Pildid lk 55]

Chalchiuhtlicue, asteekide mageveejumalanna; öökullikujuline anum, mille süvendis hoiti arvatavasti ohverdatud südameid

[Pilt lk 57]

Egiptuse jumalate kolmik (vasakult): Horos, Osiris ja Isis

 [Pildid lk 58]

Inkad kummardasid päikest Peruus Machu Picchus

Intihuatana, päikese ”kinnituskoht”, mida võidi kasutada seoses päikesekummardamisega Machu Picchus

[Pildid lk 63]

Pistrik Horos, sõnn Apis ja konn Hekt. Egiptuse jumalad ei suutnud pakkuda kaitset Jehoova saadetud nuhtluste eest, muu hulgas takistada Niiluse muutumist vereks

[Pildid lk 64]

Kreeka jumalused (vasakult): Aphrodite, Zeus kandmas jumalate joogikallajat Ganymedest ja Artemis