5. peatükk

Hinduism — vabanemise otsinguil

”Hindu ühiskonna usukombe järgi tuleb hommikul kõigepealt ennast pesta kas jões või kui lähedal pole ühtki jõge ega oja, siis kodus. Inimesed usuvad, et see teeb nad pühaks. Seejärel, ikka alles söömata, lähevad nad kohalikku templisse ning ohverdavad kohalikule jumalale lilli ja toitu. Mõned pesevad jumalakuju ning kaunistavad seda punase ja kollase pulbriga.

Peaaegu igas kodus on nurgake või koguni tuba selleks, et kummardada perekonna lemmikjumalat. Mõnel pool on populaarne elevandipeaga jumal Ganeša. Temalt paluvad inimesed eelkõige head õnne, kuna teda tuntakse takistuste kõrvaldajana. Mujal võidakse austada peamiselt Krišnat, Ramat, Šivat, Durgat või mõnda muud jumalust.” (Tara C., Kathmandu, Nepal.)

1. a) Kirjelda mõningaid hindu kombeid. b) Milliseid erinevusi on lääneliku ja hinduistliku ellusuhtumise vahel?

MIS on hinduism? Kas see on vaid loomade austamine, Gangeses suplemine ja kastisüsteem, nagu seda läänes ülelihtsustatult kujutletakse? Või on see midagi enamat? Tegelikult tähendab see palju rohkemat. Hinduism on hoopis omalaadne elumõistmise viis, millele läänelikud väärtushinnangud on täiesti võõrad. Läänes on inimesed harjunud nägema elu kui ajaloosündmuste kronoloogilist jada. Hindude meelest on elu kui isekorduv tsükkel, milles inimajalool pole suuremat tähtsust.

2., 3. a) Miks on hinduismi raske defineerida? b) Kuidas selgitab üks India kirjanik hinduismi ja polüteismi erinevust?

 ² Pole sugugi lihtne defineerida, mis on hinduism, kuna sellel pole mingit kindlat usutunnistust, preestrite hierarhiat ega juhtivat organit. Siiski on olemas svaamid (õpetajad) ja gurud (vaimsed juhid). Laiahaardelises definitsioonis, mille annab hinduismi kohta üks ajalooraamat, öeldakse, et see on ”terve uskumuste ja institutsioonide kompleks, mis hakkas kujunema siis, kui koostati nende vanimad (ja kõige pühamad) kirjutised veedad ning mis püsib kuni praeguse ajani”. Teine teos väidab: ”Võime öelda, et hinduism on ustavus või austus, mida osutatakse jumalatele Višnu või Šiva või jumalannale Šakti või nende kehastustele, aspektidele, abikaasadele või järeltulijatele.” See definitsioon käiks ka Rama ja Krišna (Višnu kehastuste), Durga, Skanda ja Ganeša (Šiva naise ja poegade) kultuste kohta. Väidetavalt on hindudel 330 miljonit jumalat, aga sellegipoolest öeldakse, et hinduism ei ole polüteistlik usund. Kuidas see on võimalik?

³ India kirjanik A. Parthasarathy selgitab: ”Hindud ei ole polüteistid. Hinduism räägib ühest Jumalast ... Hindu panteoni eri jumalad ja jumalannad on vaid ühe ülima Jumala jõudude ja funktsioonide ilmingud, mis avalduvad maailmas.”

4. Mis mahub ”hinduismi” mõiste alla?

⁴ Hindud kasutavad oma usu kohta sageli väljendit sanatana-dharma, mis tähendab igavest seadust või korda. Hinduism * on tegelikult üsna laialivalguv mõiste, mille alla mahub terve hulk uskumusi ja sekte (sampradaja’sid), mis on aastatuhandete jooksul  kasvanud ja õilmitsenud iidse ja keeruka hindu mütoloogia pinnases. See mütoloogia on nii raskepärane, et Larousse’i mütoloogiaentsüklopeedia ütleb selle kohta: ”India mütoloogia on nagu läbipääsmatu džungel. Kes sinna siseneb, see kaotab päevavalguse ja igasuguse suunataju.” Siiski annab käesolev peatükk mõningase ülevaate selle usu omapäradest ja õpetustest.

Hinduismi iidsed juured

5. Kui levinud on hinduism?

⁵ Kuigi hinduism pole nii levinud nagu mõned muud suured usundid, oli selle pooldajaid aastal 2000 siiski umbes 800 miljonit ehk maakera elanikest umbes iga kaheksas (13%). Enamik neist elab aga Indias. Seega on loogiline küsida, kuidas ja miks koondus hinduism Indiasse?

6., 7. a) Kuidas jõudis hinduism Indiasse mõningate ajaloolaste arvates? b) Mida räägib hindu legend veeuputusest? c) Milline religioon valitses Induse orus arheoloog Marshalli sõnul enne aarjalaste saabumist?

⁶ Mõned ajaloolased ütlevad, et hinduism sai alguse üle 3500 aasta tagasi migratsioonilaine kaudu, kui heledanahalised aarjalased tungisid loode poolt Induse orgu, mida praegu jagavad peamiselt Pakistan ja India. Sealt liikusid nad edasi Gangese jõe tasandikele ja üle India. Mõningate asjatundjate sõnul põhinesid sissetungijate usulised ideed muistse Iraani ja Babüloonia õpetustel. Üks ühine joon, mis on omane paljudele kultuuridele ja leidub ka hinduismis, on legend veeuputusest. (Vaata kasti lk 120.)

⁷ Aga milline religioon oli Induse orus enne aarjalaste saabumist? Arheoloog John Marshall räägib ””suurest emajumalannast”, keda vahel kujutati raseda naisena, aga kellest enamasti tehti kõrge pea- ja kaelaehtega  alasti naisekujukesi. ... Tema kõrval oli ”meesjumal”, ”kelles võib kergesti ära tunda ajaloolise Šiva prototüübi”, istumas, jalatallad vastamisi (jooga asendis), fallos püsti (see meenutab linga [fallose] kultust), ümbritsetud loomadest (mis viitab Šiva epiteedile ”Loomade Isand”). Rohkesti leidub fallose ja vulva kivikujusid, ... mis osutab Šiva ning ta naisega seotud linga- ja joni-kultusele” (”World Religions—From Ancient History to the Present”). Praegugi austatakse Šivat kui viljakusjumalat, kelle sümboliks on fallos ehk linga. Pull Nandi on tema kandja.

8., 9. a) Millise vastuväite esitab üks hindu õpetlane Marshalli teooriale? b) Milliseid vastuargumente esitatakse esemete kohta, mida austavad hindud ja ”kristlased”? c) Millel põhinevad hindude pühad tekstid?

⁸ Hindu õpetlane Swami Sankarananda pole aga Marshalli tõlgendusega nõus ja väidab, et esialgu sümboliseerisid need pühaks peetud ja mõnikord sivalinga’dena tuntud kivid ”taevatuld ehk päikest ja päikesetuld, selle kiiri” (”The Rigvedic Culture of the Pre-Historic Indus”). Ta kinnitab, et ”seksikultus  ... ei alanud usukultusest. See tekkis hiljem algupärandi mandumise tagajärjel. Inimesed on need, kes toovad neile liiga kõrge ideaali madalamale, et see oleks neile arusaadavam”. Vastuargumendina hinduismi kriitikale läänes ütleb ta, et kui otsustada selle järgi, kuidas ristiusk austab risti, mis on paganlik fallosesümbol, siis ”on kristlased ise ... innukad seksikultuse harrastajad”.

⁹ Aja jooksul pandi India uskumused, müüdid ja legendid kirja ning praegu koosnevad neist hindude pühad tekstid. Kuigi see sakraalkirjandus on väga mahukas, ei üritatagi seal esitada ühtset hinduistlikku õpetust.

Hindude pühad tekstid

10. Millised on vanimad hinduistlikud tekstid?

¹⁰ Vanimad tekstid on veedad — palvete ja hümnide kogu, mis on tuntud kui ”Rigveeda”, ”Samaveeda”, ”Jadžurveeda” ja ”Atharvaveeda”. Nende koostamisele kulus mitu sajandit ja see jõudis lõpule umbes aastaks 900 e.m.a. Veedasid täiendati hiljem muude kirjutistega, mille hulgas on braahmanad ja upanišadid.

11. a) Mille poolest erinevad braahmanad ja upanišadid? b) Millistest õpetustest räägitakse upanišadides?

¹¹ Braahmanad täpsustavad, kuidas tuleb toimetada rituaale ja ohvritalitusi nii kodus kui avalikes kohtades, ning selgitavad väga üksikasjalikult nende sügavat tähendust. Neid hakati kirja panema umbes aastast 300 e.m.a või hiljem. Upanišadid (sõna-sõnalt ”õpetaja juures istumine”), mis on tuntud ka kui vedanta, pandi kirja ligikaudu aastatel 600 kuni 300 e.m.a. Need on teosed, kus esitatakse kõigi mõtete ja tegude põhjused hindu filosoofia järgi. Neis tekstides räägitakse sellistest  õpetustest nagu sansaara (hingede rändamine) ja karma (uskumus, et eelmises elus tehtud teod on praeguses elus toimuva põhjus).

12. Kes oli Rama ja kus on kirjas tema lugu?

¹² Veel üks tekstikogumik on puraanad ehk pikad allegoorilised lood paljudest hindu mütoloogia jumalatest ja jumalannadest ning hindu kangelastest. Nende mahukate kirjandusteoste hulka kuuluvad ka eeposed ”Ramajana” ja ”Mahabharata”. Esimene neist on lugu ”Isand Ramast, ... kes on auväärsem kõigist teistest tegelastest, kellest räägib kogu pühakirjandus”, nagu ütleb A. Parthasarathy. ”Ramajana” on üks populaarsemaid hindu kirjandusteoseid, mis on pärit umbes 4. sajandist e.m.a. See on lugu kangelasest Ramast, keda hindud peavad ideaalseks pojaks, vennaks ja abikaasaks. Arvatakse, et ta on Višnu seitsmes avataara (kehastus) ja tema nime lausutakse sageli tervituseks.

13., 14. a) Mis on ”Bhagavadgita” ühe hindu allika põhjal? b) Mida tähendavad sruti ja smriti ning mis on ”Manusmriti”?

¹³ Bhaktivedanta Swami Prabhupāda, kes on Rahvusvahelise Krišna Teadvuse Ühingu rajaja, ütleb, et ””Bhagavad-gītā” [mis kuulub ”Mahabharatasse”] on kõrgeim moraalikoodeks. ... ”Bhagavad-gītā” juhendused moodustavad religiooni ja moraalsuse kõrgeima protsessi. ... ”Gītā” viimane juhendus on kogu moraalsuse ja religiooni lõplik sõna: alistuda Kṛṣṇale [Krišnale]” (BG).

¹⁴ ”Bhagavadgita” (taevalik laul), millesse paljud suhtuvad kui ”India vaimsete tarkuste pärlisse”, on lahinguväljal peetud vestlus ”Isand Śrī Kṛṣṇa [Krišna], Jumala Kõrgeima Isiksuse, ning tema lähedase sõbra ja pühendunu Arjuna vahel, kellele ta õpetab eneseteostamise teadust”. Kuid ”Bhagavadgita” on ainult üks osa  hindude mahukatest pühakirjadest. Mõningaid neist tekstidest (veedasid, braahmanaid ja upanišade) peetakse srutiks ehk ”kuulduks” ja seetõttu suhtutakse neisse kui otseselt ilmutatud pühakirjadesse. Teised aga, nende hulgas eeposed ja puraanad, on smriti ehk ”mäletatud” ja seega inimeste koostatud, kuigi need lähtuvad ilmutusest. Üks näide sellest on ”Manusmriti” (Manu seadused), kus lisaks kastisüsteemi põhimõtete selgitamisele antakse ülevaade ka hindu usulisest ja ühiskondlikust korraldusest. Millised on mõned uskumused, mis on tärganud neist hinduistlikest kirjutistest?

Õpetused ja tavad — ahimsa ja varna

15. a) Selgita, mis on ahimsa ja kuidas džainistid seda mõistavad. b) Kuidas suhtus Gandhi ahimsasse? c) Mille poolest erinevad sikhid hindudest ja džainistidest?

¹⁵ Hinduismis, nagu muudeski usundites, on teatud üldpõhimõtted, mis mõjutavad inimeste mõtlemist ja igapäevast elu. Nende hulgas paistab silma ahimsa ehk vägivallatus, mille poolest oli kuulus Mohandas Gandhi (1869—1948), keda tunti ka Mahatmana. (Vaata kasti lk 113.) Selle filosoofia järgi ei tohi hindud teisi elusolendeid tappa ega kohelda vägivaldselt, mis on üks põhjus, miks nad austavad hardalt mõningaid loomi, nagu lehmi, madusid ja ahve. Selle ahimsa-õpetuse ja elust lugupidamise rangeimad tõlgendajad on 6. sajandil e.m.a alguse saanud džainismi järgijad, kes käivad paljajalu ja kannavad koguni maski, et nad kogemata ühtegi putukat alla ei neelaks. (Vaata kasti lk 104 ja fotot lk 108.) Seevastu sikhid on tuntud oma sõdalastraditsioonide poolest, kusjuures nende tavaline  perekonnanimi Singh tähendab ”lõvi”. (Vaata kasti lk 100—101.)

16. a) Kuidas suhtuvad hindud kastisüsteemi? b) Mida ütles kastisüsteemi kohta Gandhi?

¹⁶ Üks hinduismi üldtuntud iseärasus on varna ehk kastisüsteem, mis jagab ühiskonna jäigalt klassideks. (Vaata kasti lk 113.) Kellelegi ei saa jääda märkamata, et see süsteem killustab siiani hindu ühiskonda, kuigi budistid ja džainistid kastikuuluvust ei tunnista. Nii nagu rassiline diskrimineerimine kestab ikka veel Ühendriikides ja mujal, on kastisüsteem kinnistunud sügavale India mõttemaailma. See on mingis mõttes samasugune klassiteadlikkus, mida võib vähemal määral praegugi märgata Briti ühiskonnas ja teistes maades (Jakoobuse 2:1—9). Niisiis kuulub inimene Indias sünnist alates rangesse kastisüsteemi, millest pole peaaegu mingit väljapääsu. Pealegi ei ürita tavaline hindu sellest pääseda. Ta peab seda talle määratud paratamatuks saatuseks, mis on tema eelmises elus tehtud tegude ehk karma tagajärg. Aga kust sai kastisüsteem alguse? Siin peame jällegi heitma pilgu hindu mütoloogiasse.

17., 18. Kuidas sai hindu mütoloogia järgi alguse kastikord?

 ¹⁷ Hindu mütoloogia järgi oli esialgu neli põhikasti vastavalt inimkonna ürgisa Puruša kehaosadele. ”Rigveeda” hümn ütleb:

”Kui nad Purušat tükeldasid, mitmeks osaks nad ta siis jaotasid?

Kuidas nimetatakse tema suud, kuidas käsi, kuidas puusi ja jalgu?

Tema suust sai braahman [kõrgeim kast], kätest tehti raadžanja, tema puusadest vaišja, jalgadest sündis šuudra.” (Tõlkinud Ü. Valk.)

¹⁸ Selle järgi olevat kõrgeim kast, preestrisoost braahmanid, tekkinud Puruša suust, tema kõrgeimast kehaosast. Valitsejate ja sõdalaste klass (kšatrijad või raadžanjad) tekkis tema kätest. Kaupmehed ja maaharijad, keda nimetatakse vaišjateks, on pärit tema puusadest. Veel madalam kast šuudrad ehk mustatöölised tekkisid jalgadest, tema keha kõige madalamast osast.

19. Millised kastid veel välja kujunesid?

¹⁹ Sajandite jooksul kujunesid välja veelgi madalamad ühiskonnakihid: kastivälised ja ”puutumatud” ehk haridžanid (”jumal Višnu rahvas”), nagu Mahatma Gandhi neid kaastundlikumalt nimetas. Kuigi seaduse järgi pole puutumatust Indias alates aastast 1948, on see paljudele siiani karm tegelikkus.

20. Mis on veel seotud kastisüsteemiga?

²⁰ Aja jooksul tekkis India ühiskonnas kaste aina juurde peaaegu iga ameti ja elukutse jaoks. See iidne kastikord, mis määrab igaühele kindla koha ühiskonnas, eristab inimesi tegelikult ka ”rassitunnuste järgi ning teeb vahet [heledanahalistel] aarjalastel ja neil [tumedamanahalistel], kes põlvnevad draviidide-eelsetest asukatest”. Varna ehk kast tähendab ”värvi”.  ”Esimesse kolme kasti kuulusid heledamad aarjalased, neljanda kasti moodustasid mitte-aarjalastest tumedanahalised pärismaalased.” (”Myths and Legends Series—India”, Donald A. Mackenzie.) India elu tegelikkus on see, et religioossele karma-õpetusele toetuv kastisüsteem hoiab miljoneid inimesi järeleandmatult vaesuse ja ebaõigluse kütkeis.

Lootusetu ümbersündide ringkäik

21. Kuidas mõjutab karma inimese saatust ”Garuda-puraana” ütluse kohaselt?

²¹ Veel üks põhiuskumus, mis hindu eetikat ja käitumist eriti võimsalt mõjutab, on õpetus karmast. See on põhimõte, mille kohaselt iga teoga kaasneb kas positiivne või negatiivne tagajärg, ja sellest sõltuvad taaskehastuva hinge kõik olemisvormid. Seda selgitab ”Garuda-puraana”:

”Inimene on oma saatuse looja, keda isegi loote-eas mõjutavad jõud, mis lähtuvad tema eelmise elu tegudest. Olgu inimene suletud kindlusse mäe otsas või kiikugu ta mere rüpes, tundku ta ennast turvaliselt ema süles või hoitagu teda kõrgel ema pea kohal, ikkagi tal pole võimalik põgeneda oma varasemate tegude tagajärgede eest. ... Mis iganes on määratud inimesega juhtuma ükskõik mis vanuses või ajal, see tabab teda kindlasti just siis selsamal päeval.”

”Garuda-puraana” jätkab:

”Teadmised, mida inimene on hankinud enne sündi, ja rikkus, mille ta on eelmises elus almusteks jaganud, ning teod, mida ta on teinud eelmise kehastumise ajal, siirduvad tema hinge eel selle järgmisse peatuspaika.”

22. a) Mille poolest erinevad üksteisest hinduistlik ja ristiusu õpetus selle kohta, mis juhtub hingega pärast surma? b) Mida õpetab Piibel hinge kohta?

²² Millele see uskumus tugineb? Karma õpetuse jaoks  on hädavajalik hinge surematus, kusjuures just karma on see, mis eristab hinduismi ja ristiusu arusaama hingest. Hindu usub, et iga isikuline hing (džiiva ehk praana) * teeb läbi palju ümbersünde ja viibib võib-olla isegi ”põrgus”. Ta peab püüdma ühineda ”ülima reaalsusega”, mida nimetatakse brahmaniks (seda ei tohi ajada segamini hindu jumala Brahmaga). Ristiusu õpetused aga pakuvad sõltuvalt usulisest veendumusest hingele võimalust minna kas taevasse, põrgusse, puhastustulle või limbusesse. (Koguja 9:5, 6, 10; Laul 146:4.)

23. Kuidas mõjutab karma hindude ellusuhtumist? (Võrdle Galaatlastele 6:7—10.)

²³ Karma-usu tõttu kalduvad hindud sageli olema fatalistliku ellusuhtumisega. Nad usuvad, et kuna inimese praegune olukord ja seisund on eelmise elu tagajärg, siis järelikult on nad selle ära teeninud, olgu see hea või halb. Hindu võib püüda häid tegusid teha, et järgmine elu oleks talutavam. Seetõttu on hindu oma eluga palju meelsamini rahul kui lääne inimene. Hindu näeb seda kõike kui põhjuse ja tagajärje seaduse mõju, mis lähtub tema eelmisest elust. Selle põhimõtte kohaselt lõikab inimene seda, mida ta on külvanud oma arvatavas eelmises elus. See kõik on muidugi rajatud eeldusele, et on olemas surematu hing, mis siirdub ühest elust teise ja võib saada kas inimeseks, loomaks või taimeks.

24. Mis on mokša ja kuidas see hindude arvates saavutatakse?

²⁴ Mis on siis hindu usu järgi kõrgeim eesmärk, mille  poole pürgida? Saavutada mokša, mis tähendab vabanemist vaevalisest ümbersündide ringkäigust. See ei tähenda vabanemist mitte kehale, vaid annab ”hingele” võimaluse pääseda kehalisest eksistentsist. ”Kuna mokša ehk vabanemine pikast taaskehastumiste ahelast on iga hindu eesmärk, siis tema elu suurim sündmus on tegelikult surm,” ütleb üks kommentaator. Mokšat on võimalik saavutada, kui toimida kooskõlas mitmesuguste marga’de ehk teedega. (Vaata kasti lk 110.) Kui tihedalt on see usuline õpetus küll seotud hinge surematuse ideega, mis on pärit muistsest Babülooniast!

25. Kuidas erineb hinduistlik ellusuhtumine Piibli seisukohast?

²⁵ Kuid Piibli järgi on seesugune põlgus ja vastumeelsus maise elu suhtes täielikus vastuolus Jehoova Jumala algse eesmärgiga, mille kohaselt ta lõi inimkonna. Kui ta lõi esimese inimpaari, andis ta neile õnneliku ja rõõmuküllase maise elu. Piibli ülestähendus ütleb:

”Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: ”Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” ... Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!” (1. Moosese 1:27—31.)

Piibel ennustab, et lähiajal algab maa peal rahu ja õigluse ajastu, mil iga pere võib elada omaenda meeldivas kodus ning kõik inimesed saavad igaveseks täiusliku elu ja tervise. (Jesaja 65:17—25; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1—4.)

26. Millisele küsimusele tuleb nüüd vastus leida?

 ²⁶ Edasi tuleb leida vastus küsimusele, kes on need jumalad, kelle meele järgi hindu peab elama, et saada hea karma?

Hindu jumalate panteon

27., 28. a) Millised jumalad moodustavad hindu Trimurti? b) Kes on nende naised? c) Nimeta muid hindu jumalaid ja jumalannasid.

²⁷ Kuigi hinduism pakub võimalust kummardada miljoneid jumalaid, keskenduvad mitmesugused hinduistlikud sektid tegelikult vaid mõnele lemmikjumalale. Kolm kõige tähtsamat jumalat kuuluvad kolmainsusse või jumalate kolmikusse, mida hindud nimetavad Trimurtiks. (Muude hindu jumalate kohta vaata kasti lk 116—117.)

²⁸ See kolmik koosneb loojast Brahmast, säilitajast Višnust ja hävitajast Šivast, kellel igaühel on vähemalt üks naine või kaaslanna. Brahma on abielus tarkusejumalanna Sarasvatiga. Višnu naine on Lakšmi ja Šiva esimene naine oli Sati, kes tegi enesetapu. Tema oli ka esimene naine, kes läks ohvritulle ja algatas sellega tava, mida nimetatakse samuti satiks. Tema  mütoloogilist eeskuju järgides on tuhanded hindu lesknaised läbi sajandite ennast oma surnud mehe tuleriidal ohvriks toonud, kuigi praegu on see tava seadusega keelatud. Šival on veel teine naine, keda tuntakse mitme nime ja tiitliga. Oma leebes ilmingus on ta Parvati ja Uma või kuldne Gauri. Ent Durga või Kali kujul on ta õudustäratav jumalanna.

29. Kuidas suhtuvad hindud Brahmasse? (Võrdle Apostlite teod 17:22—31.)

²⁹ Brahma on küll hindu mütoloogias kesksel kohal, kuid tavalise hindu usuelus pole tal erilist rolli.  Kuigi Brahmat nimetatakse Loojaks, on talle siiski väga vähe templeid pühendatud. Ainelise universumi loomise omistab hindu mütoloogia aga ülimale substantsile, algpõhjusele või printsiibile brahmanile, mida tähistab püha silp OM või AUM. Eelmainitud kolmiku kõiki kolme liiget peetakse selle ”substantsi” osaks ja kõikidesse muudesse jumalatesse suhtutakse kui selle eri avaldumisvormidesse. Ükskõik millist jumalat nad siis kummardavad ülimana, mõtlevad nad tema all ka kõiki teisi. Nii austavad hindud otseselt miljoneid jumalaid, kuid enamik neist tunnistab vaid ühte tõelist Jumalat, kes võib ilmuda paljudel viisidel: mehena, naisena või isegi loomana. Seetõttu on hindu õpetlased nobedad rõhutama, et tegelikult on hinduism monoteistlik, mitte polüteistlik. Hilisveeda mõtteviis aga loobub ülima olendi ideest ja asendab selle isikupäratu jumaliku printsiibi või reaalsusega.

30. Millised on mõned Višnu avataarad?

³⁰ Višnu on heatahtlik päikese- ja kosmosejumal, keda kummardavad peamiselt višnuismi pooldajad. Ta ilmub kümne avataara ehk kehastuse kaudu, kelle hulgas on Rama, Krišna ja mõnes hilisemas loetelus ka Buddha. * Veel üks avataara on Višnu Narajana, ”keda kujutatakse magava inimesena rõngasse kerinud maol Šešal või Anantal hõljumas kosmilises ookeanis koos oma naise, jumalanna Lakšmiga, kes istub tema jalgade juures”. (”The Encyclopedia of World Faiths”.)

31. Milline jumal on Šiva?

 ³¹ Šiva, keda kutsutakse sageli Mahešaks (Ülimaks Isandaks) ja Mahadevaks (Suureks Jumalaks), on hindudele suuruselt teine jumal ja tema kultust nimetatakse šivaismiks. Teda kirjeldatakse kui ”suurt askeeti, jooga meistrit, kes istub mediteerides Himaalaja mäel, keha määritud tuhaga ja juuksed pulstunud”. Ta on tuntud ka oma ”iharuse poolest kui viljakuse tooja ning ülim loomise isand Mahadeva” (”The Encyclopedia of World Faiths”). Šiva kultuses kasutatakse linga’t ehk fallose kujutist. (Vaata fotosid lk 99.)

32. a) Milliseid vorme võtab jumalanna Kali? b) Kuidas teda kummardati?

 ³² Nagu paljudel teistelgi maailma usunditel, on ka hinduismil oma kõrgeim jumalanna, kes võib olla veetlev või kohutav. Meeldivamal kujul tuntakse teda kui Parvatit ja Umat. Tema hirmuäratavat loomust väljendab verejanuline jumalanna Durga või Kali, kellele pakuvad naudingut vereohvrid. Emajumalanna Kali Ma (Must Maaema) nime all on ta šakti sekti peamine jumalus. Teda kujutatakse palja ülakehaga, kaunistuseks laibad, maod ja kolbad. Möödunud aegadel ohverdati talle koguni inimesi, kes kõigepealt kägistati.

Hinduism ja Gangese jõgi

33. Miks on Ganges hindudele püha?

³³ Hindu jumalate panteonist pole võimalik rääkida, mainimata nende kõige pühamat jõge Gangest. Suur osa hindu mütoloogiast on otseselt seotud Gangese jõe ehk Ganga Ma’ga (Ema Gangaga), nagu andunud hindud seda kutsuvad. (Vaata kaarti lk 123.) Nad loevad palvet, milles sellel jõel on 108 nime. Miks austavad siirad hindud Gangest nii väga? Sest see on eriti tihedalt seotud nende igapäevase elu ja iidse mütoloogiaga. Nad usuvad, et varem oli see jõgi Linnuteena taevas. Aga kuidas ta siis jõeks sai?

34. Milline on hindu mütoloogia järgi üks selgitus, kuidas tekkis Gangese jõgi?

³⁴ Selles loos on küll mõningaid lahknevusi, kuid enamik hindusid selgitaks seda järgmiselt: Maharadža Sagaral oli 60 000 poega, kes hukkusid Višnu kehastuse Kapila tules. Nende hinged pidid jääma põrgusse, kui jumalanna Ganga ei tule taevast alla neid puhastama ja needusest vabastama. Sagara pojapojapoeg  Bhagiratha palus Brahmat, et see lubaks pühal Gangal tulla alla maa peale. Jutustuse üks variant jätkub nii: ”Ganga vastas: ”Ma olen nii võimas veemass, et purustaksin maa alustoed.” Seepeale läks Bhagiratha, olles kõigepealt tuhat aastat pattu kahetsenud, suurima askeedi jumal Šiva juurde ja veenis teda, et ta seisaks keset Himaalaja jääd ja kaljusid kõrgel maa kohal. Šival olid pulstunud juuksed pea peale kokku pandud ja ta lubas Gangal mühiseda taevast alla oma juustesse, mis võtsid selle maad ähvardava löögi pehmelt vastu. Siis nirises Ganga õrnalt maa peale ja voolas mägedest alla üle tasandike ning kastis ja elustas niiviisi kuivanud maad.” (”From the Ocean to the Sky”, Sir Edmund Hillary.)

35. Kuidas selgitavad selle jõe olemasolu Višnu austajad?

³⁵ Višnu austajad selgitavad Gangese tekkelugu natuke teistmoodi. Ühe muistse teksti ”Višnu-puraana” järgi oli see lugu nii:

”Sellest paigast [Višnu pühast istekohast] algab Gangese jõgi, mis kõrvaldab kõik patud ... Ta algab Višnu vasaku jala suure varba küünest.”

Või nagu ütlevad Višnu kummardajad sanskritis: ”Visnu-padabja-sambhuta”, mis tähendab ”sündinud Višnu lootosesarnasest jalast”.

36. Mida usuvad hindud Gangese jõe vee kohta?

³⁶ Hindud usuvad, et Gangesel on vägi usklikke vabastada, puhastada ja tervendada. ”Višnu-puraana” ütleb:

”Pühakud, kes on selle jõe vees puhtaks saanud ja kelle meeled on pühendunud Kesavale [Višnule], saavutavad lõpliku vabanemise. See püha jõgi puhastab päevast päeva kõik olendid, kes sellest kuulevad, seda ihaldavad, näevad, puudutavad, selles suplevad või sellele kiitust laulavad. Ja isegi  kui need, kes elavad kaugel ... hüüavad ”Ganga ja Ganga”, saavad nad vabaks kolme varasema elu jooksul tehtud pattudest.”

”Brahmanda-puraana” ütleb:

”Kes korragi andunult supleb Ganga puhastes voogudes, selle suguharu kaitseb ta sadade tuhandete ohtude eest. Põlvkondade jooksul kogunenud pahateod hävivad. Üksnes suplus Gangas teeb igaühe kohe puhtaks.”

37., 38. Miks kogunevad miljonid hindud Gangese äärde?

³⁷ Indialased kogunevad hulkadena Gangese äärde puudžaks ehk toimetama usutalitusi, mille puhul nad ohverdavad lilli, loevad palveid ja saavad preestrilt otsaette tilaki, punase või kollase pastaga tehtud täpi. Siis kahlavad nad jõkke kümblema. Paljud ka joovad seda vett, kuigi see on väga saastatud väljaheidete, kemikaalide ja laipadega. Sellegipoolest on Gangesel nii võimas vaimne külgetõmme, et miljonite hindude suurim soov on vähemalt kordki supelda nende ”pühas jões”, olgu see reostunud või mitte.

³⁸ Teised toovad oma lähedaste surnukehad jõe äärde, et need tuleriidal põletada ja seejärel tuhk jõkke puistata. Nad usuvad, et see tagab lahkunud hingele igavese õndsuse. Kes on liiga vaesed, et maksta tuleriida eest, lükkavad riidesse mähitud surnukeha lihtsalt jõkke, kus see saab roaks raipesööjatele lindudele või laguneb niisama. Sellega jõuame järgmise küsimuseni: mida õpetab hinduism surmajärgse elu kohta lisaks sellele, mida oleme juba maininud?

Hinduism ja hing

39., 40. Mida ütleb hinge kohta üks hindu kommentaator?

³⁹ ”Bhagavadgita” ütleb järgmist:

”Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse,  noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse.” (2. peatükk, 13. värss.)

⁴⁰ Üks hindu kommenteerib seda teksti: ”Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. ... Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda.”

41. Millist erinevust tuleb hinge puhul arvesse võtta Piibli järgi?

⁴¹ Pane tähele kommentaari, et ’iga elusolend on individuaalne hing’. See väide on küll kooskõlas Piibli ütlusega 1. Moosese 2:7:

”Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.”

Samas tuleb võtta arvesse üht olulist erinevust: kas inimene ise koos kõigi oma võimete ja omadustega ongi elav hing või kas tal on keha talitlustest sõltumatu hing? Kas inimene on hing või ta omab hinge? Järgmine tsitaat selgitab hinduistlikku arusaama.

42. Mille poolest erineb hindu ja Piibli arusaam hingest?

⁴² ”Bhagavadgita” 2. peatükk, 17. värss ütleb:

”See, kes läbib kogu keha, on hävitamatu. Keegi ei suuda hävitada surematut hinge.”

Selle teksti selgituseks öeldakse:

”Seega on iga keha ühe individuaalse hinge kehastus  ning hinge kohaloleku märgiks on individuaalne teadvus.”

Niisiis ütleb hindu õpetus, et inimesel on hing, kuid Piibel ütleb, et inimene on hing. Ja selles ongi määratu erinevus, mis mõjutab oluliselt muid õpetusi, mis tulenevad neist arusaamadest. (4. Moosese 15:30.)

43. a) Kust on pärit hinge surematuse õpetus? b) Mis sellest õpetusest järeldub?

⁴³ Hinge surematuse õpetus on pärit iidse Babüloni usuliste ideede reostunud allikast. See viib loogiliselt nii paljudele religioonidele omase ideeni ”elust pärast surma” kas reinkarnatsiooni kaudu, taevas, põrgus, puhastustules või kusagil mujal. Hindu meelest on taevas ja põrgu vahepealsed ootepaigad, enne kui hingele avaneb järgmine võimalus kehastumiseks. Erilist huvi pakub hindu kujutlus põrgust.

Hindu põrgu-õpetus

44. Kust me teame, et hinduism räägib põrgust, kus toimub teadvuse juures piinamine?

⁴⁴ Üks ”Bhagavadgita” värss ütleb:

”Kui suguvõsaseadmus on laostunud, siis satuvad inimesed kauaks ajaks põrgusse.” (I, 44; L. Mälli tõlge.)

Seda on selgitatud järgmiselt: ”Pärast surma lähevad läbinisti patust elu elanud inimesed Yama [ehk Jama, surmajumala] planeedile, kus nad satuvad Yama erinevate karistuste ohvriks.” Kuid siin on üks väike erinevus ristiusu õpetusest igaveste piinade kohta põrgutules: ”See karistus ... pole igavene.” Milline siis täpsemalt on hindu põrgu?

45. Kuidas kirjeldatakse piinu hindu põrgus?

⁴⁵ Järgnevalt kirjeldab patuse saatust ”Markandeja-puraana”:

 ”Siis Jama käsutäitjad köidavad ta kiiresti hirmsate silmustega ja veavad ta lõunasse kepihoopidest vabisevana. Siis lohistavad Jama käskjalad ta kõhedakstegeva, kurjakuulutava kisaga üle karmi maastiku, mis on kaetud kusa[taimede], okaspõõsaste, sipelgapesade, orkide ja kividega — see on paiguti täis auke ja lõõmab leekides, hõõgub päikese kuumusest ja kõrbeb selle kiirtest. Patune, keda lohistavad Jama kohutavad käskjalad ja söövad sajad šaakalid, läheb läbi jubeda käigu Jama kotta. ...

Kui ta keha kõrbeb, tunneb ta hirmsat põletavat valu, ja kui ta keha pekstakse või lõigatakse, tunneb ta suurt piina.

Nii hävitatakse tema keha, ja kuigi ta läheb järgmisse kehasse, kannatab ta lõputut viletsust omaenda halbade tegude pärast. ...

Seejärel viiakse ta järgmisse põrgusse, et pesta maha tema patud. Pärast seda, kui patune on käinud läbi kõik põrgud, hakkab ta elama loomana. Kui ta siis on elanud usside, putukate ja kärbeste, kiskjate, sääskede, elevantide, puude, hobuste ja lehmade hulgas ning käinud läbi igasugused muud patused ja armetud elud, jõuab ta inimsoo hulka, sündides küüraka või inetu inimesena või kääbusena või Chandala Pukkasana.”

46., 47. Mida ütleb Piibel surnute olukorra kohta ja mida me sellest võime järeldada?

⁴⁶ Võrdle eelnevat sellega, mida Piibel ütleb surnute kohta:

”Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ja  neil ei ole iialgi enam osa kõigest sellest, mis päikese all sünnib! Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 6, 10.)

⁴⁷ Muidugi, kui Piibel ütleb, et inimesel ei ole hinge, vaid ta ise on hing, siis pole pärast surma mingit teadvust ega elu. Pole ei õndsust ega piina. Kaovad kõik ”teispoolsusega” seotud ebaloogilisused ja vastuolud. *

Hinduismi rivaal

48., 49. a) Millised on kokkuvõtlikult mõned hindu õpetused? b) Miks on mõned kahelnud hinduismi paikapidavuses? c) Kes esitas väljakutse hindu mõtteviisile?

⁴⁸ See kahtlemata põgus ülevaade näitab, et hinduism on monoteismil põhinev polüteistlik usund — usk brahmanisse kui ülimasse substantsi, algolemusse või printsiipi, mida tähistab silp OM või AUM ning millel on palju omadusi ja ilminguid. See on ka religioon, mis õpetab sallivust ja hoolivat suhtumist loomadesse.

⁴⁹ Teisest küljest aga on hinduismis ka mitmeid elemente, nagu karma ja ebaõiglane kastisüsteem ning kujude kummardamine ja vastuolulised müüdid, mis on pannud paljusid mõtlevaid inimesi kõhklema selle usu paikapidavuses. Üks selline kahtleja tõusis esile Kirde-Indias umbes aastal 560 e.m.a. Tema nimi oli Siddharta Gautama. Ta rajas uue usundi, mis küll Indias läbi ei löönud, aga levis jõudsalt mujal, nagu saame näha järgmisest peatükist. See uus usund oli budism.

[Allmärkused]

[Küsimused]

 [Kast/pildid lk 100, 101]

Sikhism — reformiusund

Sikhism, mille sümboliks on kolm mõõka ja ring, on usund, mida pooldab üle 24 miljoni inimese. Enamik neist elab Punjabis. Sikhide Kuldtempel asub keset tehisjärve sikhide pühas linnas Amritsaris. Sikhi mehi on kerge ära tunda siniste, valgete või mustade turbanite järgi, mille kandmine on nende usutavade juures sama oluline nagu juuste kasvatamine.

Hindi sõna sikh tähendab ”õpilast”. Sikhid on oma usundi rajaja Guru Nanaki õpilased, kes järgivad õpetusi, mis on pärit kümnelt gurult (Nanakilt ja tema üheksalt järeltulijalt), kelle kirjutised on sikhide pühas raamatus ”Guru Granth Sahib”. See religioon sai alguse 16. sajandi algul, kui Guru Nanak soovis võtta hinduismi ja islami paremiku ning moodustada neist ühendreligiooni.

Nanaki missiooni võib võtta kokku ühe lausega: ”Kuna on ainult üks Jumal ja ta on meie Isa, siis me kõik peame olema vennad.” Nagu muslimid, nii usuvad ka sikhid üht Jumalat ja keelavad kujude austamise. (Laul 115:4—9; Matteuse 23:8, 9.) Kooskõlas hindu pärimusega usuvad nad hinge surematust, hingede rändamist ja karmat. Sikhide templit nimetatakse gurdvara’ks. (Võrdle Laul 103:12, 13; Apostlite teod 24:15.)

Üks Guru Nanaki suurtest käskudest oli: ”Alati pea meeles Jumalat, korda tema nime.” Jumalast räägitakse kui ”Tõelisest”, kuid ei mainita mingit nime. (Laul 83: 17—19.) Veel üks käsk oli: ”Mida teenid, seda jaga nendega, kes on kehvemal järjel.” Seetõttu on igas sikhide templis langar ehk köök, kus kõik inimesed saavad tasuta süüa. Seal on koguni ruumid, kus teelolijad võivad tasuta ööbida. (Jakoobuse 2:14—17.)

Viimane guru Govind Singh (1666—1708) moodustas sikhide vennaskonna nimega Khalsa, kelle tunnuseks on ”viis k-d”: keša — lõikamata juuksed, mis osutavad vaimsusele; kangha — kamm juustes, mis sümboliseerib korda ja distsipliini; kirpan — mõõk, mis tähistab väärikust, julgust ja ohvrimeelsust; kara — raudkäevõru, mis kujutab ühtsust Jumalaga; kattšha — lühikesed püksid aluspesuna, mis viitavad kombekusele ja mida kantakse moraalse tugevuse tunnusena. (Vaata ”The Encyclopedia of World Faiths”, lk 269.)

[Pilt]

Sikhide Kuldtempel Amritsaris Punjabis Indias

[Pildid]

Sinine turban tähistab meelt, mis on avar nagu taevas, kus pole kohta eelarvamustel

Valge turban tähendab püha inimest, kelle elu on eeskujulik

Must turban meenutab sikhide tagakiusamist aastal 1919 brittide käe läbi

Ülejäänud värvid on maitse asi

[Pilt]

Sikhi preester jutustab pidulikul tseremoonial pühade relvade ajalugu

 [Kast/pildid lk 104]

Džainism — enesesalgamine ja vägivalla eitamine

Selle usundi, mille tunnus on India muistne sümbol haakrist, rajas 6. sajandil e.m.a jõukas India ülik Nataputta Vardhamana, keda tuntakse paremini nimega Vardhamana Mahavira (see tiitel tähendab ”suur mees” või ”suur kangelane”). Ta hakkas elama ennastsalgavat ja askeetlikku elu. Alasti asus ta otsima teadmisi ”India keskosa külades ja väljadel, soovides vabaneda sünni, surma ja taassünni ringist”. (”Man’s Religions”, John B. Noss.) Ta uskus, et hinge vabanemist on võimalik saavutada ainult äärmise enesesalgamise ja enesedistsipliini ning kõigi olendite suhtes range ahimsa ehk vägivallatuse abil. Ta suhtus ahimsasse nii äärmuslikult, et kandis kaasas pehmet luuda, millega sai õrnalt pühkida ära iga putuka, kes sattus tema teele. Ta pidas elust lugu ka selles mõttes, et hoidis omaenda hinge puhta ja rikkumatuna.

Tema järelkäijad, kes püüavad tänapäeval oma karmat parandada, elavad samasugust ennastsalgavat elu ja peavad lugu kõigist teistest olenditest. Sellest on taas näha, kui võimsalt mõjutab inimeste elu usk inimhinge surematusse.

Praegu on selle usu pooldajaid ligi neli miljonit, kellest enamik elab Indias Mumbay ja Gujarati piirkonnas.

[Pilt]

Džainist kummardumas pühak Gomateswara 17-meetrise kuju jalge ette Karnatakas Indias

 [Kast/pildid lk 106, 107]

Hindu terminite lühitutvustus

aašram — pühamu või paik, kus õpetab guru (vaimne juht)

aatman — vaim; seotud surematusega. Sageli tõlgitakse ekslikult ”hing”. Vaata džiiva

ahimsa (sanskritis ahinsa) — vägivallatuse põhimõte, mis ei luba mitte kedagi haavata ega tappa. Sellel põhineb hindude taimetoitlus ja austus loomade vastu

avataara — hindu jumaluse ilming või kehastus

bhakti — jumalusele andumus, mis viib vabanemisele

bindi — punane täpp abielunaise otsaesisel

braahman — kastisüsteemis kõrgeima preestrite seisuse liige

dharma — ülim seadus, mille järgi kõik peab toimima; määrab kindlaks, kas teod on õiged või valed

džapa — Jumala austamine mingi tema nime kordamise teel; loendamiseks kasutatakse mala’t ehk 108 helmest koosnevat roosikrantsi

džiiva (või praana) — isikuline hing või olemus

ghat — trepp või platvorm jõekaldal

guru — õpetaja või vaimne juht

haridžan — puutumatute kasti kuuluv inimene; Mahatma Gandhi antud kaastundlik nimetus, mis tähendab ”Jumala rahvas”

jooga — tuleneb verbijuurest yuj, mis tähendab ühendumist või rakendumist; see ühendab üksikisiku kõikehõlmava jumaliku olemusega. Rahvapäraselt mõeldakse meditatsioonisüsteemi, millega on seotud mitmesugused asendid ja hingamisharjutused. Hinduismis on vähemalt neli peamist joogat ehk teed. Vaata lk 110

karma — põhimõte, mille kohaselt igal teol on kas positiivne või negatiivne tagajärg, mida ümberkehastunud hing kogeb järgmises elus

kšatrijad — ametnike, valitsejate ja sõdalaste klass ning kastisüsteemis teine seisus

maaja — maailm kui illusioon

mahant — püha mees või õpetaja

mahatma — hindu pühak, sõnast maha ’kõrge’ või ’suur’ ja aatman ’vaim’

mantra — püha fraas, millel usutakse olevat maagiline vägi; seda kasutatakse sekti liikmeks võtmisel ning korratakse palvetes ja loitsudes

mokša ehk mukti — vabanemine taassündide ahelaist, hinge rännakute lõpp. Nimetatakse ka nirvaanaks, kus üksikisik ühineb ülima olemuse ehk brahmaniga

OM, AUM — sümbolsõna, mis tähistab brahmanit ja mida lausutakse mediteerides; seda heli peetakse müstiliseks vibratsiooniks; püha mantra

 paramatman — maailmavaim, kõikehõlmav aatman ehk brahman

puudža — kultus

sadhu — pühamees; askeet või joogi

sansaara — igavese ja hävimatu hinge rändamine

sraddha — tähtsad riitused, mida peetakse esivanemate auks ja mis aitavad lahkunud hingedel mokšasse jõuda

svaami — õpetaja või kõrgemal tasemel vaimne juht

šakti — naiselik vägi või jumala naine, peamiselt Šiva abikaasa

šuudrad — mustatöölised, neljast põhikastist madalaim

tilak — otsaesisele tehtud märk, mis sümboliseerib Issanda meelespidamist kõigis inimese tegevustes

Trimurti — hindu kolmainsus Brahma, Višnu ja Šiva

upanišadid — hindude varased poeetilised pühakirjatekstid, mida tuntakse ka vedantana ehk veedade lõpuna

vaišjad — kaupmeeste ja maaharijate klass; kastisüsteemi kolmas seisus

veedad — hindude varaseimad poeetilised pühakirjatekstid

[Pildid]

Vasakult: hindu mahant, seistes mediteeriv sadhu, guru Nepalist

 [Kast lk 110]

Neli teed mokšani

Hindu usk pakub vähemalt nelja võimalust, kuidas saavutada mokša ehk hinge vabanemine. Neid teid, mis viivad mokšani, nimetatakse joogadeks või marga’deks.

1. Karma-jooga — ”Tegude tee ehk karma-jooga. Karma marga tähendab peamiselt enda dharma järgi tegutsemist vastavalt oma kohale elus. Mõned asjad on kohustuslikud kõigile inimestele, näiteks ahimsa ning hoidumine alkoholist ja lihast, kuid igaühe konkreetne dharma sõltub tema kastist ja seisusest.” (”Great Asian Religions”.)

Seda karmat teostatakse rangelt kastijaotuse järgi. Kastipuhtust hoitakse sel teel, et hoidutakse abiellumast või koos söömast kellegagi, kes ei kuulu samasse kasti, mille määras kindlaks inimese karma tema eelmises elus. Seetõttu ei suhtuta kasti kui ebaõigluse ilmingusse, vaid kui eelmise elu tegude viljasse. Hindu filosoofia järgi pole kõik mehed ja naised võrdsed. Nad jagunevad kasti, soo ja tegelikult ka nahavärvi järgi. Tavaliselt on nii, et mida heledam nahk, seda kõrgem kast.

2. Džnjaana-jooga — ”Teadmiste tee ehk džnjaana-jooga. Erinevalt tegude teest (karma marga), kus igaks elu juhtumiks on ettenähtud kohustused, annab džnjaana marga filosoofilise ja psühholoogilise võimaluse õppida tundma ennast ja universumit. Olemine, mitte tegutsemine, on džnjaana marga juures määrava tähtsusega. [Meie kursiiv.] Kõige tähtsam on, et see marga võimaldab selle harrastajatel saavutada mokša juba käesolevas elus.” (”Great Asian Religions”.) See on sisevaatluslik jooga, millega on seotud maailmast tagasitõmbumine ja askeetlik eluviis. Selleks on vaja enesevalitsemist ja enesesalgamist.

3. Bhakti-jooga — ”Hindu pärimusliku usundi kõige populaarsem vorm tänapäeval. See on pühendumise tee, bhakti marga. Erinevalt karma marga’st ... on see tee lihtsam, spontaansem ning sellega võivad tegelda igast kastist, soost ja vanusest inimesed. ... [See] võimaldab inimesel vabalt oma tundeid ja soove väljendada, selle asemel et valitseda neid askeetliku jooga abil. ... [See] seisneb täielikus andumuses jumalikele olenditele.” Ja pärimuse kohaselt on neid, keda austada, 330 miljonit. See koolkond õpetab, et teada tähendab armastada. Tegelikult tähendabki bhakti ”emotsionaalset kiindumust enda valitud jumalasse” (”Great Asian Religions”).

4. Radža-jooga — meetod, mida iseloomustavad ”erilised asendid, hingamisviisid ja õigete mõttevormelite rütmiline kordamine” (”Man’s Religions”). Sellel on kaheksa astet.

 [Kast/pilt lk 113]

Mahatma Gandhi ja kastisüsteem

”Vägivallatus on minu esimene usuartikkel. See on ka mu usutunnistuse viimane punkt.” (Mahatma Gandhi, 23. märts 1922.)

Mahatma Gandhi, kuulus vägivallatu rahvajuht, kes aitas Indial saada sõltumatuks Briti võimu alt (aastal 1947), võitles ka selle eest, et parandada miljonite hindude elujärge. India professor M. P. Rege selgitab: ”Ta kuulutas ahimsa’t (vägivallatust) kui peamist moraaliväärtust, mis tema jaoks tähendas iga inimese väärikuse ja heaoluga arvestamist. Ta eitas hindu pühade tekstide autoriteeti, kui nende õpetus läks vastuollu ahimsa’ga, võitles vapralt puutumatuse ja hierarhilise kastisüsteemi kõrvaldamise eest ning taotles naiste võrdõiguslikkust kõigil elualadel.”

Mida arvas Gandhi ”puutumatute” olukorrast? Kirjas Jawaharlal Nehrule (2. mai 1933) kirjutas ta: ”Haridžanide liikumine on liiga suur, et üksnes intellektuaalsete ponnistustega midagi parandada. Maailmas pole midagi sellest kohutavamat. Siiski ei saa ma hüljata religiooni ja järelikult ka mitte hinduismi. Elu oleks mulle koorem, kui hinduism valmistaks mulle pettumuse. Ma armastan kristlust, islamit ja paljusid teisi uske hinduismi kaudu. ... Aga koos puutumatusega ei suuda ma seda sallida.” (”The Essential Gandhi”.)

[Pilt]

Mahatma Gandhi (1869—1948), hindude lugupeetud juht ja ahimsa õpetaja

 [Kast/pildid lk 116, 117]

Mõned hindu jumalad ja jumalannad

Aditi — jumalate ema; taevajumalanna; Piiramatu

Agni — tulejumal

Brahma — jumal-looja, universumi loomispõhimõte. Üks Trimurtisse (kolmikusse) kuuluvaist jumalaist

Brahman — ülim, universumi kõikehõlmav olemus, mis väljendub silbis OM või AUM. (Vaata sümbolit ülal.) Nimetatakse ka Aatmaniks. Mõned hindud peavad Brahmanit isikupäratuks jumalikuks printsiibiks või ülimaks reaalsuseks

Buddha — Gautama, budismi rajaja; hindud peavad teda Višnu kehastuseks (avataaraks)

Durga — Šiva naine ehk šakti, keda samastatakse Kaliga

Ganeša — Šiva elevandipäine poeg-jumal, Takistuste Isand, õnnejumal. Kutsutakse ka nimega Ganapati ja Gadžanana

Ganga — jumalanna, üks Šiva naistest ja Gangese jõe kehastus

Hanuman — ahvjumal ja Rama andunud järelkäija

Himaalaja — lume asupaik, Parvati isa

Kali — Šiva must abikaasa (šakti) ja verejanuline hävingujumalanna, keda kujutatakse sageli suure punase suust rippuva keelega

Krišna — Višnu vallatlev kaheksas kehastus ja ”Bhagavadgita” jumalus. Ta oli armusuhetes gopide ehk karjusneidudega

Lakšmi — ilu ja õnnejumalanna; Višnu abikaasa

Manasa — madude jumalanna

Manu — inimsoo esiisa, kelle suur kala päästis veeuputusest

Mitra — valgusejumal. Roomlastele tuntud kui Mithra

Nandi — pull, Šiva liikumisvahend

Nataradža — leekideringis tantsiv Šiva

Parvati või Uma — Šiva jumalik abikaasa, kes kehastub ka jumalanna Durgaks või Kaliks

Pradžapati — universumi looja, loodute Isand, jumalate, deemonite ja kõigi teiste olendite isa. Hiljem tuntud kui Brahma

Puruša — kosmiline inimene. Tema kehast tehti neli peamist seisust

Radha — Krišna kaaslanna

Rama — jumal Višnu seitsmes kehastus. Eepos ”Ramajana” on lugu Ramast ja tema naisest Sitast

Sarasvati — tarkusejumalanna; looja Brahma naine

 Soma — nii jumal kui ravim ja elu eliksiir

Šašti — jumalanna, kes kaitseb naisi ja lapsi sünnituse ajal

Šiva — viljakuse, surma ja hävingu jumal, kes kuulub Trimurti kolmikusse. Tema sümboliks on kolmhark ja fallos

Višnu — elu säilitaja ja Trimurti kolmas liige

[Allikaviide]

(Teose ”Mythology—An Illustrated Encyclopedia” põhjal)

[Pildid]

Vasakult ülevalt päripäeva: Nataradža (tantsiv Šiva), Sarasvati, Krišna, Durga (Kali)

[Kast lk 120]

Hindu legend veeuputusest

”Hommikul toodi Manule [inimkonna esiisale ja esimesele seaduseandjale] pesemiseks vett ... Kui ta end pesi, sattus talle pihku kala [Višnu kehastus Matsja].

See ütles talle: ”Kasvata mind üles ja ma päästan sind!” ”Millest sa mind päästad?” ”Veeuputus viib ära kõik elusolendid — sellest päästan ma sind!” ”Kuidas ma pean sind kasvatama?””

Kala õpetas Manut, kuidas tema eest tuleb hoolitseda. ”Seejärel ta ütles: ”Sel ja sel aastal tuleb see uputus. Siis pead sa panema tähele (mu nõuannet) ja valmistama laeva ning kui vesi on tõusnud, pead sa minema laeva ja ma päästan sind.””

Manu võttis kala õpetusi kuulda ja kala tõmbas laeva veeuputuse ajal ”põhjapoolse mäe otsa. Siis ta ütles: ”Ma olen sind päästnud. Kinnita laev puu külge, aga ära lase veel ennast ära viia, kuni sa oled mäe otsas. Kui vesi alaneb, võid sa aegamööda alla tulla!”” (”Satapatha-braahmana”; võrdle 1. Moosese 6:9—8:22.)

 [Kaart/pildid lk 123]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ganges läbib üle 2400 kilomeetri Himaalajast Calcuttani ja oma deltani Bangladeshis

INDIA

Calcutta

Gangese jõgi

[Pildid]

Ganga Ma Šiva peas laskumas läbi tema juuste

Hardad hindud Varanasis ehk Benaresis ghatil kümblemas Gangeses

 [Pilt lk 96]

Hindude elevandipäine õnnejumal Ganeša, Šiva ja Parvati poeg

[Pildid lk 99]

Linga’d (fallose sümbolid), mida austavad hindud. Šiva (viljakusjumala) kujutis ühel linga’l ja teise ümber tema neli pead

[Pilt lk 108]

Džainistlikud nunnad, kes kannavad mukha-vastrika’t, mis takistab putukaid suhu sattumast ja hukkumast

[Pilt lk 115]

Kaitsejumal Tamil Nadus madusid taltsutamas. Maojumalannat Manasat kummardatakse Bengalis, et leida kaitset mürkmadude eest

[Pilt lk 118]

Višnu koos oma naise Lakšmiga rõngasse keerdunud maol Anantal. Nelja peaga Brahma istub Višnu nabast välja kasvanud lootosel