9. peatükk

Judaism — Jumala otsinguil Pühakirja ja pärimuse kaudu

1., 2. a) Millised kuulsad juudid on mõjutanud ajalugu ja kultuuri? b) Milline küsimus võib tekkida?

MOOSES, Jeesus, Mahler, Marx, Freud ja Einstein — mis on neil kõigil ühist? Nad kõik olid juudid, kes on inimkonna kultuurile ja ajaloole mitmel viisil mõju avaldanud. Pole kahtlust, et juudid on juba tuhandeid aastaid olnud tähelepanuväärne rahvas. Piibel ise annab sellest tunnistust.

² Erinevalt teistest iidsetest usunditest ja kultuuridest on judaismi juured tegelikus ajaloos, mitte mütoloogias. Siiski võib tekkida küsimus: miks peaks keegi tundma huvi judaismi vastu, kui juute on kogu maailma rohkem kui 6 miljardi inimese hulgas ainult umbes 14,5 miljonit?

Miks tasub judaismi vastu huvi tunda

3., 4. a) Mida kujutab endast heebrea Pühakiri? b) Millised on mõned põhjused, miks tasub uurida juutide religiooni ja selle juuri?

³ Üks põhjus on selles, et juudi religiooni juured ulatuvad umbes 4000 aasta kaugusse minevikku ja teised  suured usundid võlgnevad suuremal või vähemal määral oma olemasolu heebrea Pühakirjale. (Vaata kasti lk 220.) Kristlus, mille rajas 1. sajandil elanud juut Jeesus (heebrea k Je·šuʹa‛), on võrsunud heebrea Pühakirjast. Ja Koraani lugedes ilmneb, et ka islam võlgneb palju juutide pühakirjale (Koraani suura 2:49—57; 32:23, 24). Järelikult, kui uurime juutide usundit, saame palju teada ka sadade muude religioonide ja usuliikumiste juurte kohta.

⁴ Teine ja väga oluline põhjus on see, et juutide religioon on osutunud inimkonnale Jumala otsinguil oluliseks vaheetapiks. Heebrea Pühakiri näitab, et juutide esiisa Aabram kummardas tõelist Jumalat juba ligi 4000 aastat tagasi. * Seepärast oleks mõistlik küsida: kuidas tekkis juudi rahvas ja kujunes nende usk?

 Milline on juutide päritolu?

5., 6. Milline on lühidalt öeldes juudi rahva ja nime algupära?

⁵ Lühidalt öeldes põlvnevad juudid iidse semiidi soo heebrea keelt rääkinud harust. (1. Moosese 10:1, 21—32; 1. Ajaraamat 1:17—28, 34; 2:1, 2.) Ligi 4000 aastat tagasi rändas nende esiisa Aabram välja jõukast Sumeri suurlinnast Kaldea Uurist ja asus elama Kaananimaale, mille kohta Jumal oli öelnud: ”Sinu järglaste valdusse annan ma selle maa” (1. Moosese 11:31—12:7). * Teda nimetatakse 1. Moosese 14:13 ”heebrealaseks Aabramiks”, kuigi hiljem muudeti ta nimi Aabrahamiks (1. Moosese 17:4—6). Temast arvestavad juudid oma põlvnemisliini, mis algab tema poja Iisaki ja pojapoja Jaakobiga, kelle nimi muudeti Iisraeliks (1. Moosese 32:28—30). Iisraelil oli 12 poega, kellest põlvnesid 12 suguharu. Neist üks oli Juuda, kelle nimest tuleneb sõna ”juut” (2. Kuningate 16:6).

⁶ Hiljem hakati nimetust ”juut” kasutama kõigi iisraellaste, mitte üksnes Juuda järglaste kohta (Ester 3:6; 9:20). Kuna juutide suguvõsanimekirjad hävisid aastal 70 m.a.j, mil roomlased tegid Jeruusalemma maatasa, pole ühelgi juudil tänapäeval võimalik täpselt kindlaks teha, millisest suguvõsast ta põlvneb. Muistne juutide religioon on aastatuhandete jooksul palju arenenud ja muutunud. Praegusel ajal on Iisraeli vabariigis ja diasporaas (hajutatuna üle kogu maakera) miljoneid juudiusulisi. Millele on see usund rajatud?

 Mooses, Seadus ja rahvas

7. Millise vande andis Jumal Aabrahamile ja miks?

⁷ Aastal 1943 e.m.a * valis Jumal Aabrami oma eriliseks sulaseks ja andis talle hiljem pühaliku vande, sest Aabram oli ustavalt valmis ohverdama oma poja Iisaki, kuigi seda ohvritalitust ei tulnud lõpule viia (1. Moosese 12:1—3; 22:1—14). Seda lubadust andes teatas Jumal: ”Ma vannun iseenda juures, kuulutab ISSAND [heebrea k: יהוה, JHWH]: sellepärast, et sa oled seda teinud ega ole keeldunud andmast mulle oma lemmikpoega, siis ma annan sulle oma õnnistuse ja teen su järglased sama arvukateks nagu tähti taevas ... Kõik rahvad maa peal õnnistavad end sinu järglaste [”seemne”, JP] nimel, sest sa kuuletusid mu käsule.” Jehoova kordas seda vannet Aabrahami pojale ja pojapojale ning hiljem Juuda suguharule ja Taaveti soole. See rangelt monoteistlik idee isikulisest Jumalast, kes otseselt tegeleb inimestega, oli muistses maailmas erakordne ja sai juudi religiooni aluseks. (1. Moosese 22:15—18; 26:3—5; 28:13—15; Laul 89:4, 5, 29, 30, 36, 37.)

8. Kes oli Mooses ja millist rolli täitis ta Iisraelis?

⁸ Et viia täide oma tõotused Aabrahamile, pani Jumal rahvale aluse, sõlmides Aabrahami järglastega erilise lepingu. See leping jõustus Moosese kaudu, kes oli heebrea  rahva suur juht ning vahemees Jumala ja Iisraeli vahel. Kes oli Mooses ja miks juudid teda nii tähtsaks peavad? Piibli 2. Moosese raamat räägib, et ta sündis Egiptuses (1593 e.m.a) iisraellastest vanemaile, kes viibisid koos ülejäänud Iisraeliga orjadena vangistuses. Tema oli see, ”kelle ISSAND valis välja”, et ta viiks tema rahva vabadusse Tõotatud Maale Kaananisse (5. Moosese 6:23; 34:10). Mooses täitis tähtsat rolli, olles vahendajaks seaduselepingule, mille Jumal andis Iisraelile. Lisaks oli ta nende prohvet, kohtumõistja, juht ja ajaloolane (2. Moosese 2:1—3:22).

9., 10. a) Mida kujutas endast Seadus, mille Jumal andis Moosese kaudu? b) Milliseid eluvaldkondi puudutasid kümme käsku? c) Millise vastutuse pani seaduseleping Iisraelile?

⁹ Iisraelile antud Seadusesse kuulus kümme käsku ja rohkem kui 600 seadust, mis moodustasid mahuka igapäevaseks eluks vajalike juhtnööride ja nõuannete kogumiku. (Vaata kasti lk 211.) See reguleeris argiseid ja pühi asju — nii materiaalseid ja moraalseid valdkondi kui ka Jumala kummardamist.

¹⁰ See seaduseleping ehk religioosne konstitutsioon andis patriarhide usule sisu ja vormi. Nii sai Aabrahami järglastest Jumala teenimisele pühendunud rahvas. Sel viisil hakkas juudi religioon kindlat kuju võtma ning juudid said rahvaks, kes oli organiseeritud oma Jumala kummardamiseks ja teenimiseks. Jumal tõotas neile 2. Moosese 19:5, 6: ”Kui te kuuletute mulle ustavalt ja peate mu lepingut ... siis te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.” Nii võisid iisraellased saada ”äravalitud rahvaks”, et osaleda tema eesmärkide täitumises. Kuid sellele lepingule vastavate tõotuste täitumine sõltus tingimusest ”kui te kuuletute”. See pühendunud rahvas oli nüüd vastutav oma Jumala ees.  Seepärast võis Jumal hiljem (8. sajandil e.m.a) öelda juutidele: ”Teie olete minu tunnistajad — kuulutab ISSAND [heebrea k: יהוה, JHWH] — minu sulane, kelle ma olen valinud” (Jesaja 43:10, 12).

Rahvas, kellel olid preestrid, prohvetid ja kuningad

11. Kuidas kujunesid preestriteenistus ja kuningriik?

¹¹ Sel ajal, kui Iisraeli rahvas liikus kõrbes Tõotatud Maa poole, määrati ametisse preesterkond, kes oli Moosese venna Aaroni soost. Suur kaasaskantav kogudusetelk sai Iisraelile Jumala teenimise ja ohvritalituste keskuseks (2. Moosese peatükid 26—28). Hiljem jõudis Iisraeli rahvas Tõotatud Maale ja vallutas Kaanani, nagu Jumal oli käskinud (Joosua 1:2—6). Aja möödudes rajati maine kuningriik ja aastal 1077 e.m.a sai selle kuningaks Taavet, kes oli Juuda suguharust. Tema valitsusajal seati kuningavõim ja preestriteenistus kindlalt sisse uues pealinnas Jeruusalemmas. (1. Saamueli 8:7.)

12. Millise tõotuse andis Jumal Taavetile?

¹² Pärast Taaveti surma ehitas tema poeg Saalomon Jeruusalemma suurejoonelise templi, mis võeti kasutusele kogudusetelgi asemel. Kuna Jumal tegi Taavetiga lepingu, et kuningavõim jääb tema järglastele igaveseks, mõisteti, et võitud Kuningas ehk Messias tõuseb kunagi Taaveti soost. Prohvetiennustuste järgi pidid selle Messias-Kuninga ehk ”seemne” abil saama täiusliku valitsuse Iisrael ja kõik teised rahvad (1. Moosese 22:18, JP). See lootus kinnistus ja Messia ootus sai judaismi lahutamatuks osaks. (2. Saamueli 7:8—16; Laul 72:1—20; Jesaja 11:1—10; Sakarja 9:9, 10.)

13. Keda saatis Jumal, et valele teele läinud Iisraeli korrale kutsuda? Too näide.

¹³ Kahjuks lasid juudid end mõjutada kaananlaste ja  teiste ümberkaudsete rahvaste valereligioonil. Seetõttu rikkusid nad oma lepingusuhted Jumalaga. Nende korralekutsumiseks ja õigele teele tagasitoomiseks saatis Jehoova arvukalt prohveteid, kes andsid rahvale edasi tema sõnumi. Nii said prohvetikuulutused üheks juutide religioonile iseloomulikuks jooneks ja moodustavad suure osa heebrea Pühakirjast. Seal on ühtekokku 18 raamatut, mis kannavad prohvetite nimesid. (Jesaja 1:4—17.)

14. Millised sündmused tõestavad, et Iisraeli prohvetitel oli õigus?

¹⁴ Nende prohvetite hulgas paistavad silma Jesaja, Jeremija ja Hesekiel, kes kõik hoiatasid rahvast, et peagi karistab Jehoova neid ebajumalakummardamise eest. See karistus tabas ärataganenud Iisraeli aastal 607 e.m.a, mil Jehoova lubas tol ajal valitsenud maailmariigil Babüloonial hävitada Jeruusalemma ja sealse templi ning viia rahva vangi. Prohvetite ettekuulutused osutusid tõeks ja Iisraeli 70 aastat kestnud vangipõlv 6. sajandil e.m.a on ajalooline fakt. (2. Ajaraamat 36:20, 21; Jeremija 25:11, 12; Taaniel 9:2.)

15. a) Kuidas juurdus juutide hulgas uut laadi jumalateenistus? b) Kuidas mõjutasid sünagoogid jumalateenistust Jeruusalemmas?

¹⁵ Aastal 539 e.m.a vallutas Pärsia kuningas Kyros Babüloni ning lubas juutidel kodumaale tagasi pöörduda ja Jeruusalemma templi uuesti üles ehitada. Kuigi leidus juute, kes seda võimalust kasutasid, jäi enamik neist Babüloonia ühiskonna mõju alla. Hiljem kujundas juutide meelelaadi Pärsia kultuur. Aja jooksul rajasid juudid asundusi Lähis-Idas ja Vahemere ümber. Neis kogukondades kujunes uut laadi jumalateenistus, mille juures omandas tähtsa rolli sünagoog, kuhu  igas linnas koondus juutide koguduse tegevus. On loomulik, et seetõttu ei pööratud Jeruusalemma taastatud templile enam nii suurt tähelepanu. Kõikjale laialipillutatud juudid olid nüüd tõeline diasporaa. (Esra 2:64, 65.)

Judaism uues kreeka kuues

16., 17. a) Milliste uute mõjude alla sattusid Vahemere maad 4. sajandil e.m.a? b) Kellel oli määrav roll kreeka kultuuri levitamisel ja kuidas? c) Milline ümberkujunemine toimus judaismiga?

¹⁶ Neljandal sajandil e.m.a tõmbasid juudi kogukonna kaasa muutuste tuuled, ja seetõttu sattusid juudid mittejuudi kultuuri mõju alla, mis haaras endasse kõik maad Vahemere ääres ja kaugemalgi. Need tuuled puhusid Kreekast ja sealt sai judaism uue hellenistliku kuue.

¹⁷ Aastal 332 e.m.a vallutas Kreeka väejuht Aleksander Suur välksõjas Lähis-Ida. Kui ta Jeruusalemma alla jõudis, võtsid juudid ta avasüli vastu. * Aleksandri järglased jätkasid tema alustatud helleniseerimispoliitikat, juurutades kogu impeeriumis kreeka keelt, kultuuri ja filosoofiat. Seetõttu tegid kreeka ja juudi kultuur läbi segunemisprotsessi, millel olid üllatavad tagajärjed.

18. a) Miks oli heebrea Pühakirjast vaja teha kreekakeelne tõlge Septuaginta? b) Milline Kreeka kultuuri valdkond avaldas juutidele eriti tugevat mõju?

¹⁸ Diasporaa juudid hakkasid heebrea keele asemel rääkima kreeka keelt. Seetõttu asuti kolmanda sajandi  algupoolel e.m.a koostama esimest heebrea Pühakirja kreekakeelset tõlget, mida nimetatakse Septuagintaks. Selle abil tutvusid juutide religiooniga mittejuudid, kellest paljud hakkasid sellest lugu pidama ja mõned isegi pöördusid judaismi. * Samal ajal aga võtsid juudid omaks Kreeka mõtteviisi ja mõned neist said koguni filosoofideks, mis oli juutide jaoks midagi täiesti uut. Üks seesugune näide on Philon Aleksandriast, kes tegutses 1. sajandil m.a.j ning üritas judaismi selgitada Kreeka filosoofia mõistete abil, justkui räägiksid need kaks tegelikult samadest tõdedest.

19. Kuidas kirjeldab üks juudi ajaloolane kreeka ja juudi kultuuri sulandumist?

¹⁹ Selle perioodi kohta, mil kreeka ja juudi kultuur üksteist vastastikku mõjutasid, ütleb juudi ajaloolane Max Dimont kokkuvõtlikult: ”Ammutanud värskeid ideid platonistlikest mõtisklustest, aristotellikust loogikast ja eukleidilisest teadusest, asusid juudi õpetlased Toora kallale uute vahenditega. ... Nad lisasid juudi ilmutusele kreeka mõttetarkuse.” Järgnevad sündmused toimusid Rooma võimu ajal, mis haaras enda valdusse Kreeka impeeriumi ja seejärel aastal 63 e.m.a ka Jeruusalemma. See viis veelgi suuremate muutusteni.

Judaism Rooma võimu all

20. Milline oli juutide usuline olukord 1. sajandil m.a.j?

²⁰ Meie ajaarvamise 1. sajandil saabus judaismi jaoks eriline ajajärk. Max Dimonti sõnul balansseeris judaism  ”Kreeka mõttelaadi ja Rooma mõõga vahel”. Juute valdas ootusärevus poliitilise rõhumise ja Messia kohta käivate prohvetikuulutuste, eriti Taanieli omade tõttu. Samal ajal olid nad jagunenud kildkondadesse. Variserid rõhutasid rohkem suulist seadust (vaata kasti lk 221) kui ohvriteenistust templis. Saduserid toonitasid templi ja preesterkonna tähtsust. Peale nende olid veel esseenid, seloodid, heroodeslased. Kõik olid omavahel pahuksis nii usuliselt kui ka filosoofiliselt. Juutide juhte, kes tundsid Seadust, nimetati rabideks (isand, õpetaja). Seetõttu kasvas nende prestiiž ja nad said uut tüüpi vaimseteks juhtideks.

21. Millised rängad sündmused tabasid juute meie ajaarvamise kahe esimese sajandi jooksul?

²¹ Edaspidigi vaevasid judaismi sise- ja väliskonfliktid, seda eriti Iisraeli maal. Lõpuks puhkes avalik vastuhakk Roomale, mis viis selleni, et Rooma väed vallutasid ja rüüstasid aastal 70 m.a.j Jeruusalemma, põletasid maha templi ja pillutasid laiali linna elanikud.  Hiljem keelati juutidel üleüldse Jeruusalemma minna. Ilma templi ja maata, hajutatuna üle terve Rooma impeeriumi, vajas judaism püsimajäämiseks uut usulist väljendusviisi.

22. a) Kuidas mõjutas judaismi Jeruusalemma templi kaotus? b) Millisteks osadeks jagavad juudid Piibli? c) Mis on Talmud ja kuidas see kujunes?

²² Templi hävides kadusid ka saduserid, mistõttu variseride õpetatud suuline seadus sai uue, rabiinliku judaismi tugisambaks. Templiteenistuse ja palverännakute asemel hakati aktiivsemalt uurima, palvetama ja vagategusid tegema. Nii oli judaismiga võimalik tegelda kõikjal ja igal ajal igas kultuurikeskkonnas. Rabid panid oma suulise seaduse kirja. Lisaks koostasid nad selle kohta kommentaare ja kommentaaride kommentaare, mis kõik kokku sai tuntuks kui Talmud. (Vaata kasti lk 220—221.)

23. Milline rõhuasetuse muutus toimus kreeka mõtteviisi mõjul?

²³ Milleni viisid kõik need arvukad mõjutused? Max Dimont ütleb, et kuigi variserid kandsid edasi juudi ideoloogia ja religiooni tõrvikut, ”olid selle tõrviku süüdanud Kreeka filosoofid” (”Jews, God and History”). Kuigi suur osa Talmudist on äärmiselt seadusetähe-keskne, ilmneb seal toodud näidetest ja selgitustest otsene Kreeka filosoofia mõju. Näiteks räägitakse seal judaistlikus keelepruugis sellisest Kreeka usulisest mõistest nagu surematu hing. Tol uuel rabiinlikul ajajärgul — mil Talmudi juriidiline aine oli juba segunenud Kreeka filosoofiaga — hakkas juutide austus Talmudi vastu kasvama sedavõrd, et keskajal pidasid juudid sellest juba rohkem lugu kui Piiblist.

 Judaism läbi keskaja

24. a) Millised kaks peamist kogukonda kerkisid juutide hulgas esile keskajal? b) Kuidas need judaismi mõjutasid?

²⁴ Keskajal (umbes aastail 500 kuni 1500) kerkisid esile kaks omaette juudi kogukonda — sefardi juudid, kelle õitseaeg oli islami ülemvõimu ajal Hispaanias, ja aškenazi juudid Kesk- ja Ida-Euroopas. Mõlemast kogukonnast tõusid esile rabiinlikud õpetlased, kelle kirjutistele ja mõtetele toetub siiani juutide usukäsitus. Huvitav on see, et paljud judaismi praegused kombed ja usutavad said tegelikult alguse alles keskajal. (Vaata kasti lk 231.)

25. Kuidas kohtles katoliku kirik Euroopa juute?

²⁵ Juute hakati mitmelt maalt 12. sajandil massiliselt välja ajama. Iisraeli õpetlane Abba Eban selgitab: ”Igal maal . . . mis sattus katoliku kiriku ainuvõimu alla, kordub üks ja sama lugu: kohutav alandamine, piinamine, veresaun ja väljaajamine.” (”My People—The Story of the Jews”.) Sama kordus uuesti katoliku kiriku võimu alla sattunud Hispaanias, kust sunniti aastal 1492 lahkuma kõik juudid. Sellega olid juudid 15. sajandi lõpuks aetud välja peaaegu tervest Lääne-Euroopast. Neil ei jäänud üle muud, kui pageda Ida-Euroopasse ja Vahemere maadesse.

26. a) Mis põhjustas juutide hulgas pettumust? b) Millised suuremad liikumised hakkasid juutide hulgas kujunema?

²⁶ Sajandeid kestnud rõhumise ja tagakiusamise ajal tõusis juutide hulgas eri paigus palju isehakanud messiaid, kes kõik leidsid suuremal või vähemal määral toetust, kuid kes lõpuks põhjustasid üksnes pettumust.  Kui saabus 17. sajand, oli vaja uut algatust, et juute taaselustada ja tuua nad välja sellest pimedast ajajärgust. Meeleheites juutidele paistis saabuvat teatud kergendus 18. sajandi keskpaiku. Seda pakkus hassidism — müstiline ja ekstaatiline liikumine, mis väljendus igapäevases usuinnukuses. (Vaata kasti lk 226.) Vastukaaluks sellele pakkus umbes samal ajal saksa juut ja filosoof Moses Mendelssohn lahenduseks haskalad ehk valgustusliikumist, mida ajaloolise arengu seisukohast võib pidada ”nüüdisaegseks judaismiks”.

”Valgustusest” sionismini

27. a) Kuidas mõjutas juutide mõtteviisi Moses Mendelssohn? b) Miks loobusid paljud juudid isikulise Messia ootusest?

²⁷ Moses Mendelssohn (1729—1786) esitas seisukoha, et juudid võetakse omaks, kui nad vabanevad Talmudi kammitsaist ja kohanevad Lääne kultuuriga. Ta sai oma eluajal üheks lugupeetuimaks juudiks väljaspool juudi kogukonda. Kuid selle liikumise toetajate unistused purunesid, kui 19. sajandil puhkesid eriti just ”kristlikul” Venemaal uued antisemiitlikud vägivallalained. Seetõttu keskendusid paljud neist juutidele poliitilise varjupaiga otsimisele. Nad loobusid ootamast isikulist Messiat, kes võiks viia juudid tagasi Iisraeli, ja hakkasid tegutsema hoopis selle nimel, et rajada juudi riik muude vahenditega. Sellest kasvas välja sionism ehk ”juudi messianismi ... ilmalik väljendusviis”, nagu seda nimetas üks asjatundja.

28. Millised sündmused mõjutasid juutide suhtumist 20. sajandil?

²⁸ Umbes 6 miljoni Euroopa juudi hävitamine natside algatatud holokaustis (1935—1945) andis sionismile lõpliku tõuke ja kutsus kogu maailmas esile laialdase poolehoiu. Sionistlik unistus sai teoks aastal  1948, kui rajati Iisraeli riik. Sellega jõuamegi nüüdisaegse judaismini ja küsimuseni: mida usuvad juudid praegu?

Jumal on üks

29. a) Mis on nüüdisaegne judaism lihtsalt öeldes? b) Mis on juutidele eriti omane? c) Millised on mõned juudi pühad ja tavad?

²⁹ Lihtsalt öeldes on judaism ühe rahva religioon. Seetõttu võtab sellesse usku pöördunu omaks nii juudi rahvuse kui ka religiooni. See on monoteistlik usund selle sõna kõige rangemas mõttes ja õpetab, et Jumal sekkub inimajalukku, eriti seoses juutidega. Juutide jumalateenistuse juurde kuuluvad mitmed iga-aastased pühad ja arvukad tavad. (Vaata kasti lk 230—231.) Kuigi ei leidu usutunnistusi ega dogmasid, millega nõustuvad kõik juudid, on sünagoogiteenistuses kesksel kohal Jumala ainsust rõhutav Šema palve, mis põhineb kirjakohal 5. Moosese 6:4: ”KUULE, OO IISRAEL: ISSAND, MEIE JUMAL, ISSAND ON ÜKS” (JP).

30. a) Milline on juutide arusaam Jumalast? b) Mille poolest on vastuolus judaismi ja ristiusu arusaam Jumalast?

³⁰ See usk ainsasse Jumalasse kandus edasi kristlusse ja islamisse. Rabi dr J. H. Hertz ütles selle kohta: ”See ülev absoluutse monoteismi väljendus oli sõjakuulutus igasuguse polüteismi vastu ... Samuti välistab Šema kristliku usutunnistuse kolmainsuse, mis on vastuolus Jumala ainsusega.” * Nüüd aga pöörakem tähelepanu sellele, mida õpetab judaism surmajärgse elu kohta.

 Surm, hing ja ülestõusmine

31. a) Kuidas jõudis judaismi hinge surematuse õpetus? b) Millise dilemma põhjustas hinge surematuse õpetus?

³¹ Nüüdisaegse judaismi ühe põhiuskumuse kohaselt on inimesel surematu hing, mis jääb elama pärast keha surma. Aga kas see põhineb Piiblil? ”Encyclopaedia Judaica” tunnistab otsekoheselt: ”Hinge surematuse õpetus leidis endale koha judaismis ilmselt kreeka mõju tõttu.” Kuid sellega kaasnes õpetuslik dilemma, nagu mainib seesama allikas: ”Need kaks õpetust, ülestõusmine ja hinge surematus, on teineteisega põhimõtteliselt vastuolus. Üks räägib üldisest ülestõusmisest päevade lõpus, mis tähendab seda, et maapõues magavad surnud ärkavad hauast ellu, teine aga räägib hinge seisukorrast pärast keha surma.” Kuidas lahendas selle dilemma juudi teoloogia? ”Arvati, et kui inimene sureb, siis tema hing elab kuskil mujal edasi (siit ka igasugused uskumused seoses taeva ja põrguga), samal ajal kui tema põrm lebab hauas ja ootab kõigi surnute kehalist ülestõusmist maa peale.”

32. Mida ütleb Piibel surnute kohta?

³² Ülikoolilektor Arthur Hertzberg kirjutab: ”[Heebrea] Piibli järgi on inimesele mõeldud elukeskkonnaks see maailm. Seal ei leidu õpetust taevast ega põrgust,  vaid üksnes kasvav arusaam surnute tulevasest elluärkamisest päevade lõpus.” Sellega ta väljendab lihtsalt ja täpselt Piibli seisukohta, et ”surnud ei tea mitte midagi ... sest Šeolis [inimkonna ühises hauas], kuhu sa lähed, ei ole tegevust ega mõtlemist ega õppimist ega tarkust”. (Koguja 9:5, 10; Taaniel 12:1, 2; Jesaja 26:19.)

33. Kuidas suhtusid juudid esialgu ülestõusmisõpetusse?

³³ ”Encyclopaedia Judaica” kinnitab, et ”rabiinlikul ajajärgul peeti surnute ülestõusmise õpetust üheks judaismi keskseks õpetuseks” ja ”seda tuleb eristada usust ... hinge surematusse”. * Praegu aga tunnistavad kõik judaismi harud küll hinge surematust, kuid mitte surnute ülestõusmist.

34. Millise käsituse hingest annab Talmud vastupidiselt Piiblile? Mida räägivad sellest hilisemad autorid?

³⁴ Vastupidiselt Piiblile leidub hellenismist mõjutatud Talmudis külluslikult selgitusi ja lugusid ning isegi kirjeldusi surematu hinge kohta. Hilisem juudi müstikakirjandus kabala läheb isegi nii kaugele, et hakkab õpetama reinkarnatsiooni (hingede rändamist), mis on peaasjalikult muistne hindu õpetus. (Vaata 5. peatükki.) Praegu peavad Iisraelis paljud seda juudi õpetuseks ning sellel on tähtis roll hassiidide uskumustes ja kirjanduses. Näiteks Martin Buber esitab hinge kohta loo, mida räägiti Liženski rabi Elimeleki koolis: ”Lepituspäeval, kui rabi Abraham Jehošua esitas avoda’d — palvet, millega korratakse ülempreestri sõnu Jeruusalemma templi teenistuse ajal — ja jõudis kohani: ”Ja nõnda lausus ta”, siis ei öelnud ta kunagi neid sõnu, vaid  ütles: ”Ja nõnda laususin ma.” Sest ta polnud unustanud seda aega, mil tema hing oli Jeruusalemma ülempreestri kehas.” (”Tales of the Hasidim—The Later Masters”.)

35. a) Millisel seisukohal on reformistlik judaism seoses hinge surematuse õpetusega? b) Milline on Piibli selge õpetus hingest?

³⁵ Reformistlik judaism on läinud nii kaugele, et eitab üldse usku surnute ülestõusmisse. Olles kõrvaldanud selle väljendi oma palveraamatutest, tunnustavad reformimeelsed juudid üksnes usku hinge surematusse. Kui palju selgem on küll Piibli mõte, mida väljendab 1. Moosese 2:7: ”ISSAND Jumal vormis inimese maapõrmust, ja puhus tema ninasse eluhinguse; nõnda sai inimene elavaks hingeks” (JP). Keha ja vaim ehk elujõud moodustavad üheskoos ”elava hinge”. * (1. Moosese 2:7; 7:22; Laul 146:4.) Ja kui patune inimene sureb, siis sureb ka hing (Hesekiel 18:4, 20). Järelikult lõpeb surmaga inimese igasugune teadlik olemasolu. Tema elujõud läheb tagasi Jumala juurde, kes on selle andnud (Koguja 9:5, 10; 12:7). Lootus, mida Piibel surnutele tegelikult pakub, on ülestõusmine — heebrea keeles tehhi·jatʹ ham·me·timʹ ehk ”surnute taaselustumine”.

36., 37. Mida uskusid ustavad heebrealased Piibli aegadel seoses tulevase eluga?

³⁶ Kuigi see järeldus võib üllatada isegi paljusid juute, on surnuist ülestõusmine olnud tõelise Jumala kummardajate tegelik lootus juba tuhandeid aastaid. Umbes 3500 aastat tagasi rääkis ustav Iiob kannatustes olles tulevasest ajast, mil Jumal äratab ta ellu Šeolist ehk hauast (Iiob 14:14, 15). Ka prohvet Taaniel sai kinnituse, et ta äratatakse üles ”päevade lõpus” (Taaniel 12:2, 13).

 ³⁷ Pühakiri ei anna mingit alust väita, et need vanaaja ustavad heebrealased uskusid, nagu oleks neil surematu hing, mis elab edasi teises ilmas. Neil oli kindlasti küllalt põhjust uskuda, et kõigeväeline Issand, kes tunneb ja valitseb kõiki tähti, peab neidki meeles ja äratab nad ellu. Nad jäid ustavaks talle ja ta nimele. Temagi jääb neile ustavaks. (Laul 18:26; 147:4; Jesaja 25:7, 8; 40:25, 26.)

Judaism ja Jumala nimi

38. a) Mis on sajandite jooksul toimunud seoses Jumala nime kasutamisega? b) Millel põhineb Jumala nimi?

³⁸ Judaism õpetab, et kuigi Jumala nimi esineb kirjalikul kujul, on see häälega ütlemiseks liiga püha. * Seetõttu on selle nime õige hääldus rohkem kui 2000 aasta jooksul kaduma läinud. Kuid juudid pole mitte alati sellisel seisukohal olnud. Umbes 3500 aastat tagasi ütles Jumal Moosesele: ”Sa pead iisraellastele ütlema nõnda: ISSAND [heebrea k: יהוה, JHWH], teie isade Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind saatnud teie juurde; see jääb igavesti mu nimeks, selle järgi tuntakse mind kogu igaviku jooksul.” (2. Moosese 3:15; Laul 135:13). Mis oli see nimi, mille järgi teda pidi tuntama? ”Tanakhi” allmärkus ütleb: ”Nimi JHWH (traditsiooniliselt loetakse Adonai, ”ISSAND”) tuleneb siin verbijuurest hajaa, ”olema”.” Seega esineb siin Jumala püha nimi, tetragrammaton ehk neli heebrea kaashäälikut JHWH (Jahve), mis on eesti keeles saanud sajandite jooksul tuntuks ladinapärasel kujul JEHOOVA.

39. a) Miks on Jumala nimi tähtis? b) Miks loobusid juudid kasutamast Jumala nime?

³⁹ Kogu ajaloo jooksul on juudid alati Jumala  isikunime väga oluliseks pidanud, kuigi rõhuasetus selle kasutamisele on muistsete aegadega võrreldes drastiliselt muutunud. Dr A. Cohen ütleb, et ”erilist austust osutati Jumaluse ”eriomasele Nimele” (Šem hameforaš), mille ta oli ilmutanud Iisraeli rahvale, nimelt tetragrammatonile JHVH”. (”Everyman’s Talmud”.) Jumala nime austati seetõttu, et see tähistas ja iseloomustas Jumala enda isikut. Pealegi oli Jumal ise see, kes tegi oma nime teatavaks ja käskis oma kummardajatel seda kasutada. Seda rõhutab ka asjaolu, et heebrea Piiblis esineb tema nimi 6828 korda. Siiski arvavad usklikud juudid, et Jumala isikunime pole lugupidav kasutada. *

40. Mida on mõned juudi autoriteedid öelnud Jumala nime kasutamise kohta?

⁴⁰ Rabi A. Marmorstein kirjutas ammuse rabiinliku (Piiblil mittepõhineva) keelu kohta, mis puudutab Jumala nime hääldamist: ”Oli aeg, mil see keeld oli juutidele täiesti tundmatu ... Egiptuses ega Babüloonias ei teadnud juudid midagi keelust kasutada Jumala nime, tetragrammatoni, igapäevases vestluses või tervitustes. Kuid 3. sajandist e.m.a kuni 3. sajandini m.a.j oli see keeld olemas ja osaliselt seda ka järgiti.” (”The Old Rabbinic Doctrine of God”.) Selle nime kasutamine polnud varasematel aegadel mitte üksnes lubatud, vaid nagu dr Cohen ütleb: ”Kunagi oli aeg, mil lihtinimesi lausa ergutati kasutama Nime vabalt ja avalikult . . . On arvatud, et see soovitus põhines püüdel eristada iisraellast [mittejuudist].”

41. Milliste mõjutuste tõttu keelati Jumala nime kasutamine, nagu ütleb üks rabi?

 ⁴¹ Mille tõttu siis Jumala nime kasutamine ära keelati? Dr Marmorstein vastab: ”Hellenistlik [kreeka-mõjuline] vastuseis juutide religioonile koos preestrite ja ülikute eemaldumisega algsest usust viisid selleni, et pühakojas [Jeruusalemma templis] juurdus ja kinnistus keeld kuuldavalt nimetada tetragrammatoni.” Nad püüdsid liiginnukalt hoiduda tarbetult lausumast Jumala nime, mistõttu see tõrjuti suulisest kõnest täielikult välja. Nii tegid nad tõelise Jumala ebamääraseks ja isikupäratuks. Usulise vastupanu ja ärataganemise mõjul lakkasid juudid kasutamast Jumala nime.

42. Mida näitavad Piibli ülestähendused Jumala nime kasutamise kohta?

⁴² Kuid nagu ütleb dr Cohen, ”ei paistnud Piibli aegadel kellelgi olevat midagi selle vastu, et kasutada [Jumala nime] igapäevases keelepruugis”. Patriarh Aabraham ”hüüdis ISSANDAT appi nimepidi” (1. Moosese 12:8). Enamik heebrea Piibli kirjutajaid kasutas seda nime vabalt, kuid lugupidavalt kuni Malakia raamatu valmimiseni 5. sajandil e.m.a. (Rutt 1:8, 9, 17.)

43. a) Mis on täiesti selge seoses sellega, kuidas juudid kunagi Jumala nime kasutasid? b) Milleni viis kaudselt see, et juudid loobusid kasutamast Jumala nime?

⁴³ On täiesti selge, et muistsed heebrealased ei vältinud kõnes Jumala nime. Marmorstein tunnistab, et muutus selles suhtes toimus hiljem: ”Tol ajal, 3. sajandi esimesel poolel [e.m.a] võib seoses Jumala nime kasutamisega märgata olulist pööret, mis põhjustas juutide teoloogias ja filosoofias palju muutusi. Need järelkajad ulatuvad praeguse ajani.” Üks tagajärg, milleni viis Jumala nime kaotamine, on see, et kujutlus nimetust Jumalast aitas luua teoloogilise vaakumi, kus oli juba kergem  arendada ristiusu kolmainuõpetust. * (2. Moosese 15:1—3.)

44. Millist mõju Jumala nime kõrvaletõrjumine veel on avaldanud?

⁴⁴ Jumala nime vältimise tõttu kaotab tõelise Jumala kummardamine midagi väga olulist. Üks kommentaator kirjutas: ”Kuigi pole vale öelda Jumala kohta ”Issand”, on see väljend kahjuks külm ja värvitu ... Tuleb meeles pidada, et tõlkides JHWH või Adonai vastega ”Issand”, lisatakse paljudesse Vana Testamendi tekstidesse abstraktne, ametlik ja ebamäärane varjund, mis on algtekstile täiesti võõras.” (”The Knowledge of God in Ancient Israel”.) Kurb on näha, kui paljudest piiblitõlgetest puudub Jahve ehk Jehoova ülev ja tähendusrikas nimi, kuigi see on algses heebreakeelses tekstis selgelt kirjas tuhandeid kordi! (Jesaja 43:10—12.)

Kas juudid ootavad ikka veel Messiat?

45. Miks on Piibli põhjal alust uskuda Messiasse?

⁴⁵ Heebrea Pühakirjas leidub hulgaliselt prohvetikuulutusi, millel on juba rohkem kui 2000 aastat põhinenud juutide Messia-ootus. 2. Saamueli 7:11—16 näitas, et Messias peab põlvnema Taaveti soost. Jesaja 11:1—10 kuulutas ette, et ta toob kogu inimkonnale õigluse ja rahu. Taanieli 9:24—27 esitatud ajaarvestusest  selgub, millal Messias pidi ilmuma ja surma läbi kaotatama.

46., 47. a) Millist Messiat ootasid juudid Rooma valitsuse all? b) Kuidas on muutunud juutide Messia-ootused?

⁴⁶ Nagu selgitab ”Encyclopaedia Judaica”, valdasid juute 1. sajandil suured Messiaga seotud ootused: ”Rooma perioodil elanud juudid uskusid, et Jumal laseb Taavetile tõusta karismaatilise järglase, kes murrab paganate ikke ja asub valitsema taastatud Iisraeli kuningriiki.” Ent juutide oodatud sõjakat Messiat polnud kuskilt tulemas.

⁴⁷ Kuid nagu märgib ”The New Encyclopædia Britannica”, täitis messianistlik lootus olulist rolli, hoides juute koos kõigis nende arvukates katsumustes: ”Kahtlemata on judaism jäänud püsima suurel määral tänu oma vankumatule usule tõotatud Messiasse ja temaga seotud tulevikku.” Ent kui 18. ja 19. sajandi vahetusel kerkis esile  nüüdisaegne judaism, loobusid paljud juudid passiivselt Messiat ootamast. Natside korraldatud holokausti tõttu katkes paljude kannatus ja lootus lõplikult. Kuna messianistlik sõnum hakkas neile tunduma üksnes koormana, tõlgendasid nad seda lihtsalt kui uut jõukuse ja rahu ajastut. Tollest ajast peale pole enamiku juutide kohta enam kerge öelda, et nad ootavad isikulist Messiat, kuigi leidub ka erandeid.

48. Milliseid küsimusi on mõistlik esitada judaismi kohta?

⁴⁸ See judaismi muutumine mittemessianistlikuks religiooniks tõstatab tõsiseid küsimusi. Kas judaism oli tuhandeid aastaid valel teel, uskudes, et Messias peab olema reaalne isik? Milline judaismi haru aitab Jumala otsinguil sihile jõuda? Kas selleks on Kreeka filosoofiast mõjutatud muistne judaism? Või aitab sihile jõuda mõni mittemessianistlik judaismi vorm, mis on tõusnud esile viimase 200 aasta jooksul? Või on Messia-lootus säilinud ustavalt ja täpselt kuskil mujal?

49. Milline üleskutse esitatakse siirastele juutidele?

⁴⁹ Neid küsimusi silmas pidades esitame siirastele juutidele kutse võtta Messia teema veel korra vaatluse alla, et uurida Naatsareti Jeesuse kohta esitatud väiteid. Siiski ei vaatle me teda sellisena, millise pildi on temast maalinud ristiusu kirik, vaid nii nagu kujutavad teda juudid, kes panid kirja kristliku kreeka Pühakirja (nn Uue Testamendi). Siin on suur erinevus. Ristiusu kirik on teinud Jeesuse juutidele ebameeldivaks piiblivälise kolmainuõpetusega, mis on täiesti vastuvõetamatu igale juudile, kes peab kalliks puhast õpetust, et ”ISSAND, MEIE JUMAL, ISSAND ON ÜKS” (5. Moosese 6:4, JP). Seepärast kutsume sind üles lugema järgmist peatükki avatud meelega, et õppida tundma seda Jeesust, kellest räägitakse kreeka Pühakirjas.

[Allmärkused]

[Küsimused]

[Väljavõte lk 217]

Sefardi ja aškenazi juudid moodustasid kaks kogukonda

 [Kast/pilt lk 211]

Kümme käsku usu- ja igapäevaelu kohta

Miljonid on kuulnud kümnest käsust, kuid vähesed on neid lugenud. Seepärast toome siin ära nende põhiteksti.

▪ ”Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.

▪ Sa ei tohi endale teha nikerdatud kuju ega pilti millestki, mis on ülal taevas või all maa peal või maa all vees. Sa ei tohi nende ette kummarduda ega neid teenida. ... [Tol ammusel ajal, aastal 1513 e.m.a, oli see kujutiste kummardamise keeld täiesti ebatavaline.]

▪ Sa ei tohi valet vanduda ISSANDA [heebrea k: יהוה] oma Jumala nimel ...

▪ Hoia meeles sabatipäeva ja pea seda pühaks. ... ISSAND õnnistas sabatipäeva ja pühitses seda.

▪ Austa oma isa ja ema ...

▪ Sa ei tohi mõrvata.

▪ Sa ei tohi abielu rikkuda.

▪ Sa ei tohi varastada.

▪ Sa ei tohi valet tunnistada oma ligimese vastu.

▪ Sa ei tohi himustada oma ligimese maja ... naist ... mees- või naisorja ... härga ega eeslit ega midagi, mis on su ligimese oma.” (2. Moosese 20:3—17.)

Kuigi ainult neli esimest käsku käivad otseselt uskumuste ja Jumala kummardamise kohta, näitasid ülejäänud käsud, kuidas on omavahel seotud õige käitumine ja head suhted Loojaga.

[Pilt]

Hoolimata Jumalalt saadud erakordsest seadusest jäljendas Iisrael oma paganlike naabrite vasikakummardamist (kuldvasikas Byblosest)

 [Kast/pildid lk 220, 221]

Heebrealaste pühad tekstid

Heebreakeelsed pühad raamatud said alguse ”Tanakist”. Nimetus ”Tanak” tuleb heebreakeelse juudi Piibli kolmest alajaotusest: Toora (Seadus), Nevi’im (Prohvetid) ja Ketuvim (Kirjutised), nii et iga osa esimesest tähest moodustub sõna TaNaK. Need raamatud pandi kirja heebrea ja aramea keeles alates 16. sajandist kuni 5. sajandini e.m.a.

Juudid usuvad, et need kirjutati järk-järgult kahaneva inspiratsiooni all. Seepärast nad panevad need järgmisse tähtsusjärjekorda:

Toora — Moosese viis raamatut ehk Pentateuh (kreeka k ”viis rulli”), Seadus. Samas võidakse sõna ”Toora” kasutada ka terve juudi Piibli kohta ning isegi suulise seaduse ja Talmudi kohta (vt järgmist lehekülge).

Nevi’im — Prohvetid, alates Joosuast kuni suurte prohvetite Jesaja, Jeremija ja Hesekielini ning lisaks neile kõik 12 väikest prohvetit Hooseast Malakiani.

Ketuvim — Kirjutised, mille hulka arvatakse poeetilised teosed: Laulud, Õpetussõnad, Iiob, Ülemlaul ja Nutulaulud. Lisaks neile kuuluvad sinna veel Rutt, Koguja, Ester, Taaniel, Esra, Nehemja ning Esimene ja Teine Ajaraamat.

 Talmud

Mittejuudi arvates on ”Tanak” ehk juudi Piibel tähtsaim juutide tekstikogu. Kuid juudid arvavad teisiti. Paljud neist nõustuksid rabi Adin Steinsaltzi mõtteavaldusega: ”Kui Piibel on judaismi nurgakivi, siis Talmud on keskne tugisammas, mis hoiab ülal kogu juudi ühiskonna vaimset ja intellektuaalset korraldust ... Mitte ükski muu teos pole juudi elu teoreetiliselt ja praktiliselt sama palju mõjutanud.” (”The Essential Talmud”.) Aga mis on Talmud?

Ortodokssed juudid usuvad, et Jumal andis Moosesele Siinai mäel lisaks kirjalikule seadusele ehk Toorale ka konkreetsed selgitused, kuidas seda Seadust tuleb täita, ja et neid tuleb edasi anda suusõnaliselt. Seda nimetati suuliseks seaduseks. Seega on Talmud suulise seaduse kirjalik kokkuvõte koos sellele hiljem lisatud kommentaaride ja selgitustega, mille rabid koostasid 2. sajandist m.a.j kuni keskajani.

Tavaliselt jagatakse Talmud kahte põhiossa:

Mišna: kommentaaride kogu, mis täiendab Pühakirja Seadust ja põhineb tannaiitideks (õpetajateks) kutsutud rabide selgitustel. See pandi kirja 2. sajandi lõpus või 3. sajandi algul m.a.j.

Gemara (algne Talmud): kogumik Mišna kommentaare, mille koostasid hilisemad rabid (3. kuni 6. sajandini).

Lisaks neile kahele põhiosale võivad Talmudi hulka kuuluda keskajal elanud rabide kommentaarid Gemara kohta. Nimekamad nende hulgas on rabid Raši (Solomon ben Isaak, 1040—1150), kes kohendas Talmudi raske keele palju arusaadavamaks, ja Rambam (Moses ben Maimon, laiemalt tuntud kui Maimonides, 1135—1204), kes koostas Talmudi lühiväljaande (”Mišne Tora”), tänu millele see sai kättesaadavaks kõigile juutidele.

[Pildid]

Iidne Toora (all), mis pärineb Iraanist niinimetatud ”Estri hauakambrist”; Pühakirjal põhinev heebrea- ja jidišikeelne ülistuslaul (paremal)

 [Kast/pildid lk 226, 227]

Judaism — paljuhäälne religioon

Judaismi paljude harude vahel on suuri erinevusi. Traditsiooniliselt rõhutab judaism usukombeid. Vaidlused pigem tavade kui uskumuste üle on tekitanud juutide hulgas suuri pingeid, mistõttu on moodustunud judaismi kolm põhivoolu.

ORTODOKSNE JUDAISM — See haru tunnustab heebreakeelset ”Tanakki” inspireeritud Pühakirjana, kuid usub, et Mooses sai Jumalalt Siinai mäel koos kirjaliku Seadusega ka suulise seaduse. Ortodokssed juudid peavad hoolikalt mõlema seaduse käske. Nad usuvad, et Messias alles tuleb ja toob Iisraelile kuldse ajastu. Ortodoksse rühma seesmiste erimeelsuste tõttu on kerkinud esile mitmeid kildkondi. Üks neist on hassidism.

Hassiidid (”vagad”) — Neid peetakse ultraortodoksseteks. Selle liikumise rajas Ida-Euroopas 18. sajandi keskpaiku Israel ben Eliezer, keda tuntakse nimega Baʽal Šem Tov (”Hea Nime Isand”). Nende õpetuses on oluline koht muusikal ja tantsul, millega kaasneb müstiline rõõm. Paljud nende uskumused, kaasa arvatud reinkarnatsioon, põhinevad judaistlikel müstikaraamatutel, mida tuntakse kui kabalat. Nüüdisajal juhivad neid rebbe’d (jidiši k ”rabid”) ehk tsaddik’ud, keda nende järelkäijad peavad ülimalt õiglasteks meesteks või pühakuteks.

Praegu leidub hassiide peamiselt Ühendriikides ja Iisraelis. Kuna nad kannavad erilist 18. ja 19. sajandist pärit Ida-Euroopa rõivastust, peamiselt musta, on nad väga silmatorkavad, eriti nüüdisaegses linnapildis. Tänapäeval on nad jagunenud sektideks, kes järgivad mitmeid tuntud rebbe’sid. Üks väga aktiivne rühm on ljubavitšlased, kes levitavad juutide hulgas agaralt oma vaateid. Kuna mõned rühmad usuvad, et üksnes Messial on õigus taastada Iisrael kui juutide riik, on nad vastu ilmalikule Iisraeli riigile.

REFORMISTLIK JUDAISM (nimetatakse ka ”liberaalseks” ja ”progressiivseks”) — See liikumine sai alguse Lääne-Euroopas 19. sajandi algul. Selle aluseks on  ideed, mida propageeris 18. sajandil elanud juudi intellektuaal Moses Mendelssohn, kes uskus, et juudid peaksid Lääne kultuuriga kokku sulama, selle asemel et teistest rahvastest eemale hoida. Reformimeelsed juudid ei usu, et Toora on Jumala ilmutatud tõde. Nende arvates on toidu, puhtuse ja riietuse kohta käivad judaistlikud seadused iganenud. Nad usuvad ”ülemaailmse vennaskonna messianistlikku ajastusse”, nagu nad seda ise nimetavad. Viimasel ajal on nad liikunud tagasi traditsioonilisema judaismi poole.

KONSERVATIIVNE JUDAISM — See vool sai alguse aastal 1845 Saksamaal, kui üks kõrvalharu eraldus reformitud judaismist, mis paistis olevat hüljanud liiga palju traditsioonilisi juudi tavasid. Konservatiivne judaism ei nõustu, et Mooses sai Jumalalt suulise seaduse, vaid on seisukohal, et suulise Toora mõtlesid välja rabid, kes üritasid kohandada judaismi vastavalt uuele olukorrale. Konservatiivsed juudid järgivad Piibli õpetusi ja rabiinlikke seadusi, kui need ”on vastavuses nüüdisaegse juudi elu nõuetega”. (”The Book of Jewish Knowledge”.) Liturgias kasutavad nad heebrea ja kohalikku keelt ning täidavad rangeid toitumisseadusi (kašrut). Mehed ja naised istuvad jumalateenistuse ajal koos, mis pole lubatud ortodokside juures.

[Pildid]

Juudid Jeruusalemma nutumüüri ääres (vasakul) ja palvetav juut Jeruusalemma taustal (ülal)

 [Kast/pildid lk 230, 231]

Mõned olulised pühad ja tavad

Enamik juudi pühi põhineb Piiblil ja on üldiselt seotud kas eri aegadel toimuvate viljalõikustega või ajaloosündmustega.

▪ Sabat — hingamispäev, juudi nädala seitsmes päev (alates päikese loojumisest reedel kuni päikeseloojanguni laupäeval) pühitseb nende nädala. Selle päeva eriline tähistamine on jumalateenistuse oluline osa. Siis lähevad juudid sünagoogi, et palvetada ja kuulata Toora lugemist. (2. Moosese 20:8—11.)

▪ Jom kippur — lepituspäev, pühalik tähtpäev, mil on oluline paastumine ja eneseuurimine. Sellega jõuavad kõrgpunkti kümme kahetsuspäeva, mille alguseks on juudi uusaasta roš hašana, mis juudi ilmaliku kalendri järgi langeb septembrisse. (3. Moosese 16:29—31; 23:26—32.)

▪ Sukkot (ülal paremal) — lehtmajade ehk saagikoristuse püha. Sellega tähistatakse viljalõikust ja põllumajandusliku aasta põhiosa lõppu. Peetakse oktoobris. (3. Moosese 23:34—43; 4. Moosese 29:12—38; 5. Moosese 16:13—15.)

▪ Hanukka — pühitsemispüha. Populaarne püha, mida peetakse detsembris. Sellega meenutatakse sündmust, kui Makabeid taastasid detsembris aastal 165 e.m.a hellenistliku Süüria ülemvõimu all olnud juutide sõltumatuse ja taaspühitsesid Jeruusalemma templi. Tavaliselt põletatakse kaheksa päeva jooksul küünlaid.

▪ Purim — liisupüha. Seda peetakse veebruari lõpus või märtsi algul, et meenutada juutide pääsemist Pärsias 5. sajandil e.m.a, kui Haamani genotsiidiplaanid läksid nurja. (Ester 9:20—28.)

▪ Pesah — paasapüha. Seati sisse selleks, et mälestada Iisraeli vabanemist Egiptuse vangipõlvest (1513 e.m.a). See on kõige suurejoonelisem ja vanem juudi püha; peetakse 14. niisanil (juudi kalendri järgi). Tavaliselt langeb see märtsi lõppu või aprilli algusse. Kõik juudi pered tulevad  kokku, et osaleda paasasöömaajal ehk sederil. Järgneva seitsme päeva jooksul ei tohi süüa pärmitaignatooteid. Seda aega nimetatakse hapnemata leibade (matzot) pühaks. (2. Moosese 12:14—20, 24—27.)

Mõned juudi tavad

▪ Ümberlõikamine — juudi poiste jaoks tähtis tseremoonia, mis peetakse siis, kui laps on kaheksa päeva vanune. Sageli nimetatakse seda ”Aabrahami lepinguks”, kuna ümberlõikamine oli Jumala ja Aabrahami vahelise lepingu tähiseks. Mehed, kes pöörduvad judaismi, tuleb ümber lõigata. (1. Moosese 17:9—14.)

▪ Bar mitzva (all) — veel üks oluline juudi rituaal, mis tähendab sõna-sõnalt ”käsu poeg”. See väljend ”tähistab nii usuliselt ja õiguslikult küpsesse ikka jõudmist kui ka sündmust, mil selle staatuse saavutavad poisid, kel on vanust 13 aastat ja üks päev”. See sai juutide hulgas tavaks alles 15. sajandil m.a.j. (”Encyclopaedia Judaica”.)

▪ Mezuza (ülal) — juudi kodu on tavaliselt kerge ära tunda mezuza ehk kirjarullitoosi järgi, mis jääb sisenemisel parempoolsele uksepiidale. Õigupoolest on mezuza väike pärgamenditükk, millele kirjutatakse sõnad 5. Moosese 6:4—9 ja 11:13—21. See pannakse kokkurullituna väiksesse toosi, mis kinnitatakse kõigi eluruumide iga ukse juurde.

▪ Jarmulke (väike ümmargune meestemüts) — ”Encyclopaedia Judaica” ütleb: ”Ortodokssete juutide ... jaoks on pea katmine nii sünagoogi sees kui väljas märk allumisest juudi traditsioonidele.” Kuna Tanakis ei räägita mitte kusagil pea katmisest jumalateenistuse ajal, siis mainib Talmud seda kui vabatahtlikku kommet. Hassiidi naised kannavad alati kas peakatet või ajavad pea paljaks ja kannavad parukat.

[Pilt lk 206]

Aabram (Aabraham), juutide esiisa, kummardas Jumal Jehoovat ligi 4000 aastat tagasi

[Pilt lk 208]

Taaveti täht — Iisraeli ja judaismi piibliväline sümbol

[Pilt lk 215]

Juudi kirjatundja heebrea teksti ümber kirjutamas

[Pilt lk 222]

Hassiidi juudi pere sabatit pidamas

[Pilt lk 233]

Hardad juudid kannavad käsivarrel ja otsaees kirjarulliga palvekarbikest