13. peatükk

Reformatsioon — otsingud võtavad uue suuna

1., 2. a) Kuidas kirjeldab üks reformatsiooniteemaline raamat keskaegset katoliku kirikut? b) Millised küsimused kerkivad seoses katoliku kiriku olukorraga?

”KESKAEGSE kiriku tõeline tragöödia seisnes selles, et ta ei suutnud ajaga kaasas käia. ... Kaugel sellest, et olla progressiivne, kaugel sellest, et pakkuda vaimset juhatust — ta oli tagurlik ja mandunud, läbinisti korrumpeerunud.” Nii ütleb raamat ”The Story of the Reformation” vägeva roomakatoliku kiriku kohta, mis võimutses Euroopas 5. kuni 15. sajandini.

² Kuidas langes kõikvõimas Rooma kirik oma positsioonilt ning sai nii ’mandunuks ja korrumpeerunuks’? Kuidas võis juhtuda, et paavstid, kes nimetasid end apostlite järglasteks, ei suutnud pakkuda ”vaimset juhatust”? Ja milleni see ebaõnnestumine viis? Neile küsimustele vastuse leidmiseks tuleb meil lühidalt vaadelda, mis oli sellest kirikust saanud ja kuidas ta on mõjutanud inimkonda tõelise Jumala otsinguil.

Kirik mõõnaseisus

3. a) Milline oli Rooma kiriku materiaalne olukord 15. sajandi lõpus? b) Kuidas püüdis kirik oma toredust säilitada?

³ Rooma kirik oli 15. sajandi lõpuks kõigi oma kihelkondade ja kloostritega kasvanud Euroopa suurimaks  maaomanikuks. Arvestuste kohaselt oli kiriku valduses lausa pool Prantsusmaast ja Saksamaast ning vähemalt kaks viiendikku Rootsist ja Inglismaast. Mis oli selle tulemus? ”Rooma hiilgus kasvas 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul mõõtmatult, ning mõnda aega õitses ta poliitiliselt tähtsal positsioonil,” ütleb raamat ”A History of Civilization”. Kogu see toredus oli aga kulukas ja selle säilitamiseks tuli paavstidel uusi tuluallikaid leida. Ajaloolane Will Durant kirjeldas, milliste vahenditega seda püüti saavutada:

”Igaüks, kes sai vaimulikuks, pidi saatma paavsti kuuriale — paavstivõimu administratiivsetele ametkondadele — pool oma esimese aasta sissetulekust (”annaadid”), ja edaspidi igal aastal kümnendiku ehk kümnise. Uus peapiiskop pidi maksma paavstile kopsaka summa palliumi ehk valge villase õlalindi eest, mis oli tema ametivõimu kinnituseks ja tunnuseks. Iga kardinali, peapiiskopi, piiskopi või abti surma korral läks tema isiklik vara tagasi paavsti kätte. ... Kuuria ootas kingitust iga otsuse või teene eest, ja vahel sõltus otsus kingitusest.”

4. Milleni viis kirikusse voolav rikkus paavstid?

 ⁴ Aastast aastasse voolasid paavsti varakambritesse suured rahasummad, millega oli seotud palju kuritarvitusi ja korruptsiooni. On öeldud, et ”isegi paavsti näpud ei jää puhtaks, kui ta need tõrva sisse pistab”. Ühe ajaloolase sõnul tõusis kirikus tol ajal esile ”terve rida väga ilmalikke paavste”. Nende hulgas olid Sixtus IV (paavst 1471—1484), kes kulutas tohutuid summasid enda nime kandva Sixtuse kabeli rajamiseks ning arvukate sugulaste rikastamiseks; Aleksander VI (paavst 1492—1503), kurikuulus Rodrigo Borgia, kes võttis avalikult omaks ja edutas oma sohilapsi; ja Julius II (paavst 1503—1513), Sixtus IV vennapoeg, kes oli pühendunud rohkem sõdimisele, poliitikale ja kunstile kui oma vaimulikele kohustustele. Madalmaade katoliiklikul õpetlasel Erasmusel oli täielik õigus, kui ta kirjutas aastal 1518: ”Rooma kuuria on jõudnud oma häbematuse tippu.”

5. Mida näitavad tollased ülestähendused vaimulike moraali kohta?

⁵ Korruptsioon ja ebamoraalsus ei piirdunud vaid paavstidega. Tol ajal oli levinud ütlus: ”Kui tahad oma poega hukka saata, koolita temast preester.” Seda toetavad tolleaegsed ülestähendused. Durant ütleb Inglismaa kohta, et ”aastal 1499 moodustasid vaimulikele esitatud süüdistused [seksuaalses] ohjeldamatuses ... umbes 23 protsenti, kuigi vaimulikke oli elanikkonna hulgas arvatavasti alla 2 protsendi. Mõned pihiisad nõudsid naissoost patukahetsejatelt seksuaalteenuseid. Tuhandeil preestritel oli sohinaisi; Saksamaal oli neid peaaegu kõigil”. (Võrdle 1. Korintlastele 6:9—11; Efeslastele 5:5.) Moraalitus levis ka muudesse valdkondadesse. Üks hispaanlane olevat tol ajal kurtnud:  ”Paistab, et me ei saa Kristuse teenritelt peaaegu midagi ilma rahata; ristimise eest küsitakse raha ... abiellumise eest raha, pihi eest raha, isegi viimset võidmist ei saa ilma rahata! Nad ei löö kella ilma rahata, ei mata kirikus ilma rahata; nii tundubki, et paradiis on suletud neile, kel pole raha.” (Võrdle 1. Timoteosele 6:10.)

6. Kuidas kirjeldas Machiavelli Rooma kirikut? (Roomlastele 2:21—24.)

⁶ Et teha kokkuvõte, millises seisukorras oli Rooma kirik 16. sajandi algul, tsiteerime tol ajal elanud kuulsat Itaalia filosoofi Machiavellit:

”Oleks kristlik usk säilinud sellisena, nagu õpetas selle Rajaja, oleks ristiusumaailm palju ühtsem ja õnnelikum kui praegu. Ja selle allakäigu kohta ei saa olla suuremat tõendit kui fakt, et mida lähemal on inimesed Rooma kirikule, oma usu keskusele, seda vähem on nad usklikud.”

Esmased reformikatsed

7. Milliseid abituid samme astus kirik mõningate kuritarvituste puhul?

⁷ Kiriku kriisi märkasid mitte ainult Erasmuse ja Machiavelli sarnased mehed, vaid ka kirik ise. Mõningate kaebuste ja kuritarvituste puhul kutsuti kokku kirikukogusid, aga need ei andnud kestvaid tulemusi. Paavstid, kes nautisid oma võimu ja hiilgust, seisid vastu igasugustele tõelistele reformikatsetele.

8. Mille kutsus kirik esile oma kestva hoolimatusega?

⁸ Oleks kirik hoolikamalt korda majas hoidnud, poleks reformatsiooni ilmselt tekkinudki. Ent kujunenud olukorras hakati nõudma reforme nii kiriku seest kui väljast. Mainisime 11. peatükis juba valdeslasi ja albilasi. Kuigi nad mõisteti hukka kui ketserid ja suruti  halastamatult maha, olid nad rahva hulgas äratanud rahulolematuse katoliku vaimulikkonna väärkäitumise suhtes ja sütitanud soovi naasta Piibli juurde. Seesuguseid mõtteavaldusi väljendasid mitmed varased reformaatorid.

Protestihääled kiriku sees

9. Kes oli John Wyclif ja mille vastu ta sõna võttis?

⁹ John Wyclif (1330?—1384), keda on sageli kutsutud ”reformatsiooni koidutäheks”, oli Inglismaal katoliku preester ja Oxfordi teoloogiaprofessor. Olles kiriku väärtegudest hästi teadlik, mõistis ta oma kirjutistes ja jutlustes hukka sellised asjad nagu kloostrites vohav kõlvatus, paavsti kehtestatud maksud, transsubstantsiatsiooni doktriin (väide, et missal kasutatavad leib ja vein muutuvad sõnasõnaliselt Jeesus Kristuse ihuks ja vereks), pihtimine ja kiriku sekkumine ilmalikesse asjadesse.

10. Kuidas ilmnes Wyclifi sügav austus Piibli vastu?

¹⁰ Eriti otsekohene oli Wyclif seoses sellega, et kirik jättis unarusse Piibli õpetamise. Kord teatas ta: ”Annaks Jumal, et iga selle maa kihelkonna kirik saaks endale hea Piibli ja head evangeeliumi selgitused ja et preestrid uuriksid neid hoolega ja tõesti õpetaksid inimestele evangeeliumi ja Jumala käske!” Sel eesmärgil asus Wyclif viimastel eluaastatel tõlkima inglise keelde ladinakeelset Piiblit Vulgatat. Kaaslaste, eriti Herefordi Nicholase abiga sai ta valmis esimese ingliskeelse tervikpiibli. See oli kahtlemata Wyclifi suurim teene inimkonnale Jumala otsinguil.

11. a) Mida suutsid Wyclifi järgijad korda saata? b) Mis sai lollarditest?

¹¹ Kogu Inglismaal levitasid Wyclifi kirjutisi ja Piibli osi jutlustajad, keda kutsuti sageli ”vaesteks preestriteks”,  sest nad riietusid lihtsalt, käisid paljajalu ja loobusid materiaalsest varast. Neid kutsuti pilkavalt ka lollarditeks hollandikeelse sõna lollaerd järgi, mis tähendab ”palvete pomiseja”. (”Eesti Entsüklopeedia”.) ”Mõne aastaga kasvas nende arv tähelepanuväärselt,” ütleb raamat ”The Lollards”. ”Arvestuste kohaselt pooldas neid kas tegelikult või formaalselt vähemalt neljandik kogu rahvastikust.” Kõik see ei jäänud muidugi kirikule märkamata. Kuna Wyclif oli valitsejate ja õpetlaste hulgas tuntud isik, lubati tal 1384. aasta viimasel päeval rahus surra. Tema järgijatel nii hästi ei läinud. Inglise kuninga Henry IV valitsusajal tembeldati nad ketseriteks ja paljud neist vangistati, piinati või põletati surnuks.

12. Kes oli Jan Hus ja mida ta oma jutlustes taunis?

¹² John Wyclifi tegevusest sai tugeva tõuke Praha ülikooli rektor Jan Hus (1369?—1415), kes oli samuti katoliku preester. Nagu Wyclif, mõistis ka Hus oma jutlustes hukka Rooma kiriku rikutuse ja rõhutas Piibli lugemise tähtsust. Seetõttu sattus ta kiiresti kirikuhierarhia viha alla. Aastal 1403 käskisid võimud tal lõpetada Wyclifi paavstivastaste ideede jutlustamise ja põletasid avalikult Wyclifi raamatuid. Hus aga ei  lakanud kirjutamast eriti teravaid süüdistusi kiriku teguviiside aadressil, sealhulgas indulgentside * müügi kohta. Ta mõisteti süüdi ja heideti aastal 1410 kirikust välja.

13. a) Mis oli Husi õpetuse järgi tõeline kirik? b) Milleni viis Husi kindlameelsus?

¹³ Hus seisis kompromissitult Piibli autoriteedi eest. ”Hakata vastu eksiteel olevale paavstile tähendab kuuletuda Kristusele,” kirjutas ta. Samuti õpetas ta, et tõelisel kirikul pole midagi ühist paavsti ega Rooma hierarhiaga, vaid selle moodustavad ”kõik äravalitud, kes on Kristuse müstiline ihu, kelle pea on Kristus, ning Kristuse pruut, kelle ta oma suurest armastusest lunastas omaenda verega”. (Võrdle Efeslastele 1:22, 23; 5:25—27.) Kõige selle eest mõistis Konstanzi kirikukogu ta ketserina hukka. Kuulutanud, et ”parem on hästi surra kui halvasti elada”, keeldus ta oma seisukohti tagasi võtmast ja hukati aastal 1415 tuleriidal. Sama kirikukogu käskis ka Wyclifi luud üles kaevata ja põletada, kuigi too oli surnud ja maetud juba rohkem kui 30 aastat tagasi!

14. a) Kes oli Girolamo Savonarola? b) Mida taotles Savonarola ja millega see lõppes?

¹⁴ Veel üks varaseid reformaatoreid oli dominikaani munk Girolamo Savonarola (1452—1498) Itaaliast Firenze Püha Markuse kloostrist. Kaasa haaratuna Itaalia renessansist võttis Savonarola sõna korruptsiooni vastu nii kirikus kui ka riigis. Väites, et ta toetub Pühakirjale ning saadud nägemustele ja ilmutustele, püüdis ta rajada kristlikku riiki ja teokraatlikku korda. Aastal 1497 heitis paavst ta kirikust välja. Järgmisel aastal  ta arreteeriti, teda piinati ja lõpuks poodi üles. Tema viimsed sõnad olid: ”Mu Issand suri minu pattude eest; kas ma ei peaks rõõmuga andma oma viletsat elu tema eest?” Ta keha põletati ja tema tuhk visati Arno jõkke. Savonarola nimetas end sobivalt ”eelkäijaks ja ohvriks”. Vaid mõni aasta hiljem pääses reformatsioon kogu Euroopas täielikult valla.

Koda, mis on iseendaga riius

15. Kuidas lammutas reformatsiooniliikumine ristiusu kiriku Lääne-Euroopas?

¹⁵ Kui reformatsioonitorm viimaks puhkes, lammutas see ristiusu koja Lääne-Euroopas. Kui see oli seni peaaegu täielikult roomakatoliku kiriku võimu all olnud, siis nüüd oli sellest saanud koda, mis on iseendaga riius. Lõuna-Euroopa — Itaalia, Hispaania, Austria ja osa Prantsusmaast — jäi põhiliselt katoliiklikuks. Ülejäänu jagunes kolme peamisse leeri: Saksamaa ja Skandinaavia luterlikuks; Šveits, Madalmaad, Šotimaa ja osa Prantsusmaast kalvinistlikuks (ehk reformeerituks); Inglismaa anglikaanlikuks. Nende hulgas leidus siin-seal väiksemaid, kuid radikaalsemaid gruppe: kõigepealt anabaptiste, hiljem mennoniite, hutterlasi ja puritaane, kes viisid oma uskumused kaasa Põhja-Ameerikasse.

16. Milliseks kojaks kujunes ristiusu kirik? (Markuse 3:25.)

¹⁶ Aastate jooksul jagunesid need põhisuunad omakorda sadadeks praegu tegutsevateks usutunnistusteks — presbüterlasteks, episkopaalideks, metodistideks, baptistideks ja kongregatsionalistideks, kui nimetada vaid mõningaid. Ristiusu kirikust sai tõepoolest koda, kus valitseb lahkmeel. Kuidas need usulahud tekkisid?

 Luther ja tema teesid

17. Millist sündmust võiks nimetada protestantliku reformatsiooni alguseks?

¹⁷ Kui tuleks leida mingi kuupäev, millal algas protestantlik reformatsioon, võiks see olla 31. oktoober 1517, mil augustiini munk Martin Luther (1483— 1546) olevat pärimuse kohaselt naelutanud oma 95 teesi Saksamaal Wittenbergi lossikiriku uksele. Kuid mis andis tõuke sellele tähelepanuväärsele sündmusele? Kes oli Martin Luther? Ja mille vastu ta protesteeris?

18. a) Kes oli Martin Luther? b) Mille tõttu avaldas Luther oma teesid?

¹⁸ Nagu Wyclif ja Hus enne teda, oli ka Martin Luther munk-õpetlane. Ta oli teoloogiadoktor ja Wittenbergi ülikooli piibliteaduste professor. Luther oli omandanud märkimisväärse piiblitundja maine. Kuigi ta oli kindlalt veendunud, et pääste ehk õigeksmõistmise  tagab vaid usk, mitte teod ega patukahetsus, polnud tal mõtteski Rooma kirikust lahku lüüa. Tegelikult esitas ta oma teesid vastuseks teatud vahejuhtumile ega kavatsenud sugugi mässu alustada. Ta protestis indulgentside müügi vastu.

19. Kuidas kuritarvitati Lutheri ajal indulgentse?

¹⁹ Lutheri ajal müüdi paavsti indulgentse avalikult mitte ainult elavate, vaid ka surnute jaoks. ”Kui raha karpi kolksatab, hing kohe põrgust taeva volksatab,” oli tollane kõnekäänd. Tavainimestele sai indulgents peaaegu kindlustuspoliisiks mis tahes patukaristuse puhul, ja kahetsus kaotas mõtte. Erasmus kirjutas: ”Kõikjal müüakse leevendust puhastustule piinadele; ja mitte ainult et müüakse, vaid lausa sunnitakse peale neile, kes sellest keelduvad.”

20. a) Miks läks Johann Tetzel Jüterbogi? b) Kuidas reageeris Luther Tetzeli indulgentsiärile?

²⁰ Aastal 1517 läks dominikaani munk Johann Tetzel Wittenbergi lähedale Jüterbogi indulgentse müüma. Osa sel moel kogutud rahast läks Püha Peetruse basiilika ümberehituseks Roomas. Samuti kavatses Brandenburgi Albrecht selle abil maksta tagasi laenu, mille ta oli võtnud, et osta Rooma kuurialt Mainzi peapiiskopi amet. Tetzel pani mängu kõik oma müügimeheoskused ja rahvas voolas ta juurde. Luther ei suutnud seda taluda ja kasutas kiireimat moodust, et väljendada avalikult arvamust kogu selle palaganilaadse ettevõtmise kohta — ta naelutas kiriku uksele 95 vastuväidet.

21. Milliseid argumente esitas Luther indulgentside müügi vastu?

²¹ Luther pani neile 95 teesile pealkirjaks ”Väitlus indulgentside väe selgitamiseks”. Tema eesmärgiks  polnud mitte niivõrd kiriku autoriteeti vaidlustada, kuivõrd viidata paavsti indulgentside müügiga kaasnevatele liialdustele ja pahedele. Seda võib näha järgmistest teesidest:

”5. Paavst ei taha ega saa mingeid karistusi tühistada peale nende, mis ta enese või kiriku seaduste kohaselt on määranud. ...

20. Niisiis ei pea paavst kõikide karistuste üldise kustutamisega lihtsalt ”kõiki” silmas, vaid ainult neid, mis ta ise on määranud. ...

36. Iga tõeliselt kahetsev kristlane väärib täielikku andeksandi karistusest ja süüst ka ilma kustutuskirjadeta.”

22. a) Milliseks kujunes olukord Lutheri sõnumi levides? b) Mis juhtus Lutheriga aastal 1520 ja milleni see viis?

²² Hiljuti leiutatud trükipressi abil jõudsid need plahvatuslikud ideed kiiresti ka teistesse Saksamaa piirkondadesse — ja Rooma. Akadeemiline dispuut indulgentside müügi asjus kasvas peagi vaidluseks usu ja paavstivõimu üle. Kõigepealt asus Rooma kirik Lutheriga debatti ja nõudis, et ta oma seisukohtadest lahti ütleks. Kuna Luther keeldus, pöördusid tema vastu nii vaimulikud kui ka poliitilised jõud. Aastal 1520 andis paavst välja bulla ehk määruse, millega ta keelas Lutheril jutlustada ja käskis tema raamatud põletada. Seepeale põletas Luther avalikult paavsti bulla. Paavst pani ta aastal 1521 kirikuvande alla.

23. a) Mis toimus Wormsi riigipäeval? b) Kuidas väljendas Luther Wormsis oma seisukohta ja mis edasi juhtus?

²³ Samal aastal kutsuti Luther Wormsi riigipäeva ette. Teda kuulasid üle Püha Rooma Riigi keiser Karl V, kes oli veendunud katoliiklane, kuus Saksa kuurvürsti ning teised vaimulikud ning ilmalikud juhid ja  aukandjad. Kui Lutherilt nõuti taas, et ta loobuks oma vaadetest, ütles ta kuulsad sõnad: ”Kui mulle Piibli või mõistuse abil ei näidata, et ma olen eksinud ... siis ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest pole õige ega ohutu toimida oma südametunnistuse vastu. Aidaku mind Jumal. Aamen.” Seejärel kuulutas keiser ta lindpriiks. Ent Saksimaa kuurvürst Friedrich tuli talle appi ja pakkus Wartburgi lossis varjupaika.

24. Mida tegi Luther Wartburgi lossis?

²⁴ Need meetmed aga ei suutnud takistada Lutheri ideede levikut. Turvalises Wartburgi lossis pühendus Luther kümneks kuuks kirjutamisele ja Piibli tõlkimisele. Ta tõlkis kreeka Pühakirja Erasmuse kreekakeelsest tekstist saksa keelde. Hiljem järgnes ka heebrea Pühakirja tõlge. Lutheri Piibel osutus just selleks, mida lihtrahvas vajas. Arvestuste järgi ”müüdi kahe kuuga 5000 eksemplari ja kaheteistkümne aastaga 200 000”. Selle mõju saksa keelele ja kultuurile on sageli võrreldud King James Version’i mõjuga Inglismaal.

25. a) Kuidas tekkis nimetus ”protestant”? b) Mis on Augsburgi usutunnistus?

²⁵ Wormsi riigipäevale järgnenud aastatel saavutas reformatsiooniliikumine rahva hulgas sedavõrd suure toetuse, et keiser andis aastal 1526 igale Saksa liidumaale õiguse ise valida oma usk, kas luterlik või roomakatoliiklik. Ent kui keiser oma otsuse 1529 tagasi võttis, avaldasid mõned Saksa vürstid protesti; sel põhjusel hakati reformatsiooni protestantlikuks nimetama. Järgmisel aastal, 1530, püüdis keiser Augsburgi riigipäeval kahe leeri erimeelsusi lepitada. Luterlased esitasid oma uskumused Augsburgi usutunnistusena, mille Philipp Melanchthon koostas Lutheri õpetuste põhjal. Kuigi see dokument oli eriti lepliku  tooniga, lükkas Rooma kirik selle tagasi, mistõttu lõhet protestantismi ja katoliikluse vahel polnud enam võimalik parandada. Paljud Saksa liidumaad asusid Lutheri poolele ja peagi järgnesid neile Skandinaavia riigid.

Usupuhastus või vastuhakk?

26. Mis olid Lutheri meelest põhiküsimused, milles protestantide ja katoliiklaste arvamused läksid lahku?

²⁶ Millised olid peamised küsimused, milles protestantide ja roomakatoliiklaste arvamused läksid lahku? Lutheri meelest oli neid kolm. Esiteks uskus Luther, et pääste tagab ”õigeksmõistmine üksnes usust” (ladina k sola fide) *, aga mitte preestrite jagatud absolutsioon (pattude andeksandmine) ega patukahetsusteod. Teiseks õpetas ta, et patud võib saada andeks üksnes Jumala armust (sola gratia), aga mitte preestrite või paavstide loal. Lõpuks väitis Luther, et kõigis õpetuslikes küsimustes tuleb toetuda üksnes Pühakirjale (sola scriptura), mitte paavstidele ega kirikukogudele.

27. a) Millistest Piibliga vastuolulistest katoliku õpetustest protestandid ei loobunud? b) Milliseid muudatusi protestandid nõudsid?

²⁷ Nagu ütleb ”The Catholic Encyclopedia”, tahtis Luther sellegipoolest ”säilitada põliseid uskumusi ja liturgiat nii palju, kui oli võimalik sobitada tema iseäralike vaadetega patule ja õigeksmõistmisele”. Augsburgi usutunnistus ütleb luterliku usu kohta, et selles ”pole  mingeid lahkuminekuid Pühakirjast ega katoliku kirikust ega isegi mitte Rooma kirikust, nii palju, kui sellest kirikust räägivad kirikuisad”. Tegelikult sisaldas luterlik usk, nagu ilmneb Augsburgi usutunnistusest, selliseid Piibliga vastuolulisi õpetusi nagu kolmainsus, hinge surematus ja igavene piinamine, samuti imikute ristimine ja kirikupühad. Teisest küljest nõudsid luterlased teatud muudatusi, näiteks seda, et armulaual pakutaks nii veini kui ka leiba ja et tühistataks tsölibaat, mungatõotused ning kohustuslik piht. *

28. Mis reformatsioonil õnnestus ja mis ebaõnnestus?

²⁸ Üldiselt suutis Lutheri ja tema järgijate algatatud reformatsioon murda paavsti ikke. Aga nagu Jeesus ütles Johannese 4:24: ”Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” Võib öelda, et Martin Lutheri tegevus andis inimkonnale Jumala otsinguil kõigest uue suuna, kuid kitsas tõetee oli siiski veel kaugel. (Matteuse 7:13, 14; Johannese 8:31, 32.)

Zwingli reform Šveitsis

29. a) Kes oli Ulrich Zwingli ja mille vastu ta sõna võttis? b) Mille poolest erines Zwingli reform Lutheri omast?

²⁹ Samal ajal kui Luther maadles paavsti saadikute ja ilmalike võimudega Saksamaal, alustas Šveitsis Zürichis oma reformiliikumist katoliku preester Ulrich Zwingli (1484—1531). Kuna neil aladel räägiti saksa keelt, olid põhja poolt puhuvad reformituuled juba sinna jõudnud. Umbes 1519. aasta  paiku hakkas Zwingli jutlustama indulgentside, Maarja-kummardamise, vaimulike tsölibaadi ja teiste katoliku kiriku doktriinide vastu. Kuigi Zwingli väitis, et on Lutherist sõltumatu, oli ta tollega mitmes asjas sama meelt ja levitas Lutheri traktaate kogu riigis. Erinevalt konservatiivsemast Lutherist seisis Zwingli selle eest, et kõrvaldada viimnegi Rooma kiriku igand — kujud ja pildid, krutsifiksid, vaimulikurüüd, isegi liturgiline muusika.

30. Mis oli põhiküsimus, mille suhtes Zwingli ja Luther olid eri meelt?

³⁰ Kahe reformaatori vahel tekkis aga tõsisem vaidlus euharistia ehk missa (armulaua) üle. Luther rõhutas, et Jeesuse ütlust ”see on minu ihu” tuleb mõista sõnasõnaliselt, ning uskus Kristuse ihu ja vere imelist kohalolu armulaua leivas ja veinis. Zwingli aga väitis oma kirjutises ”Issanda õhtusöömaajast”, et seda Jeesuse ütlust ”tuleb võtta kujundliku ehk metafoorsena: väljendi ”see on minu ihu” mõte on ”see tähendab minu ihu” või ”see kujutab minu ihu””. Selle erimeelsuse tõttu läksid kaks reformaatorit oma teed.

31. Mida saavutas Zwingli Šveitsis oma tööga?

³¹ Zwingli jutlustas Zürichis oma reformidoktriine edasi ja viis seal ellu palju muudatusi. Peagi järgnesid talle ka teised linnad, aga kõrvalistes kohtades, kus inimesed olid konservatiivsemad, jäi enamik katoliikluse juurde. Kahe leeri vaheline konflikt paisus niivõrd suureks, et Šveitsi protestantide ja roomakatoliiklaste vahel puhkes kodusõda. Sõjaväekaplanina teeninud Zwingli tapeti Kappeli lahingus Zugi järve lähedal aastal 1531. Kui lõpuks saabus rahu, lubati igal kantonil otsustada, millist religiooni nad eelistavad, kas protestantlikku või katoliiklikku.

 Anabaptistid, mennoniidid ja hutterlased

32. Kes olid anabaptistid ja kust nad oma nime said?

³² Mõningate protestantide arvates aga ei teinud reformaatorid piisavalt palju, et kõrvaldada katoliku paavstikiriku puudusi. Nad uskusid, et kristlikku kirikusse peaksid kuuluma vaid tegevusklikud, kes ristitakse, mitte kõik ühiskonna või rahva liikmed. Seetõttu loobusid nad laste ristimisest ning nõudsid riigi ja kiriku lahutamist. Nad ristisid oma kaasusklikud salaja ümber ja seetõttu hakati neid nimetama anabaptistideks ehk taasristijateks (kreeka k anabaptizo, ”kastan uuesti vee alla”). Kuna nad keeldusid relva kandmast, vandeid andmast ja riigiametisse asumast, peeti neid ühiskonnale ohtlikuks ja neid kiusasid taga nii katoliiklased kui ka protestandid.

33. a) Mis kutsus esile vägivalla anabaptistide vastu? b) Kuidas levis anabaptistlik mõju?

³³ Algul elasid anabaptistid väikeste gruppidena laiali üle Šveitsi, Saksamaa ja Madalmaade. Aga kuna nad kuulutasid oma uskumusi kõikjal, kuhu läksid, kasvas nende arv kiiresti. Üks eriti usuinnukas anabaptistide rühm hülgas patsifismi ja vallutas aastal 1534 Münsteri linna, püüdes rajada seal polügaamset Uue Jeruusalemma kommuuni. Sellele liikumisele tehti kiire ja eriti vägivaldne lõpp. Nii rikkusid anabaptistid oma maine ja nad põhimõtteliselt likvideeriti. Tegelikult oli enamik anabaptiste lihtsad usuinimesed, kes püüdsid elada omaette rahulikku elu. Anabaptistide paremini organiseeritud järglaste hulgas olid mennoniidid, Hollandi reformaatori Menno Simonsi järelkäijad, ja hutterlased, keda juhtis tiroollane Jacob Hutter. Tagakiusamisest pääsemiseks rändasid mõned neist Ida-Euroopasse — Poolasse, Ungarisse ja isegi Venemaale —, teised  aga Põhja-Ameerikasse, kus nad moodustasid hiljem hutterlaste ja amišite kogukonnad.

Kalvinismi sünd

34. a) Kes oli Johann Calvin? b) Millise tähtsa raamatu ta kirjutas?

³⁴ Šveitsi reforme jätkas prantslane Jean Cauvin ehk Johann Calvin (1509—1564), kes puutus protestantlike õpetustega kokku oma tudengipäevil Prantsusmaal. Aastal 1534 lahkus Calvin usulise tagakiusamise tõttu Pariisist ja seadis end sisse Šveitsis Baselis. Ta üllitas protestantide kaitseks raamatu ”Ristiusu õpetus”, millega võttis kokku varaste kirikuisade ja keskaja teoloogide ning ka Lutheri ja Zwingli ideed. Tema teost hakati pidama kõigi seejärel Euroopas ja Ameerikas loodud reformeeritud kirikute õpetuslikuks aluseks.

35. a) Kuidas selgitas Calvin oma ettemääratuse doktriini? b) Kuidas kajastus selle käsituse karm olemus Calvini muudes õpetustes?

³⁵ ”Ristiusu õpetuses” esitas Calvin oma teoloogia. Tema jaoks oli Jumal absoluutne suverään, kelle tahe määrab ja valitseb kõike. Seevastu langenud inimene on patune ja täiesti kõlbmatu. Järelikult ei sõltu pääste mitte inimese heategudest, vaid Jumalast. Sellest tulenevalt õpetas Calvin ettemääratust, mille kohta ta kirjutas:

”Me kinnitame, et Jumal on igavesti ja muutumatult ühe korraga kõigi jaoks kindlaks määranud, kelle Ta päästab ja kelle Ta mõistab hävingusse. Me kinnitame, et see otsus, mis puudutab äravalituid, põhineb Tema armulisel halastusel, mida inimesed pole absoluutselt mitte millegagi ära teeninud; aga nende eest, kelle Ta pühendab äraneedmisele, on elu uks suletud õiglase ja vasturääkimatu, kuid samas käsitamatu kohtuotsusega.”

 Selle õpetuse karm olemus kajastus muudeski valdkondades. Calvin nõudis kristlastelt püha ja vooruslikku elu — hoidumist mitte pelgalt pattudest, vaid ka lõbust ja kergemeelsusest. Lisaks väitis ta, et äravalitutest koosnev kirik tuleb vabastada kõigist ühiskondlikest kitsendustest ja et ainult kiriku kaudu on võimalik luua tõeliselt jumalakartlik ühiskond.

36. a) Mida taotlesid Calvin ja Farel Genfis? b) Millised ranged reeglid kehtestati? c) Milline oli üks Calvini äärmuslike meetmete kurikuulus tagajärg ja kuidas ta oma tegusid õigustas?

³⁶ Varsti pärast ”Ristiusu õpetuse” ilmumist veenis Prantsuse reformaator Guillaume Farel Calvinit, et ta asuks Genfi. Nad püüdsid üheskoos kalvinismi ellu viia. Nende eesmärgiks oli teha Genfist Jumala linn, kus teokraatlik Jumala-valitsus ühendab kiriku ja riigi funktsioonid. Nad kehtestasid ranged reeglid ja sanktsioonid kõige kohta alates usuõpetusest ja kirikuteenistustest kuni rahva moraali ning isegi hügieeni ja tuleohutuseni. Üks ajalooallikas teatab, et ”näiteks juuksur, kes oli teinud pruudile soengu, mida peeti ebasobivaks, pandi kaheks päevaks vangi; sama karistus tabas ka ema ja kaht tema sõbrannat, kes olid seda teha aidanud. Magistraat karistas ka tantsimise ja kaardimängu eest”. Samuti koheldi karmilt neid, kes mõistsid teoloogilisi küsimusi teisiti kui Calvin. Kõige kurikuulsam näide selle kohta on hispaanlase Miguel Serveti põletamine. (Vaata kasti lk 322.)

37. Kuidas jõudis Calvini mõju kaugele üle Šveitsi piiride?

³⁷ Calvin jätkas oma reformi Genfis kuni surmani aastal 1564. Selleks ajaks oli reformeeritud kirik kindlal alusel. Teistest maadest tagakiusamise eest põgenenud protestantlikud reformaatorid voolasid Genfi, võtsid omaks kalvinistlikud ideed ja said oma kodumaal  reformiliikumise eestvedajateks. Peagi levis kalvinism Prantsusmaale, kus katoliiklased hugenotte (Prantsuse kalvinistlikke protestante) rängalt taga kiusasid. Madalmaades aitasid kalvinistid rajada Madalmaade reformeeritud kiriku. Šotimaal loodi endise katoliku preestri John Knoxi innukal eestvõttel kalvinistlike põhimõtete järgi Šotimaa presbüterlik kirik. Kalvinism mängis olulist rolli ka Inglismaa reformatsioonis, ja sealt jõudis see koos puritaanidega Põhja-Ameerikasse. Seetõttu võib öelda, et kuigi Luther pani protestantliku reformatsiooni liikuma, avaldas Calvin selle arengule märksa suuremat mõju.

Reformatsioon Inglismaal

38. Kuidas sütitas John Wyclifi tegevus Inglismaal protestantliku vaimu?

³⁸ Erinevalt Saksamaa ja Šveitsi reformiliikumistest võib Inglise reformatsiooni algusajaks lugeda John Wyclifi päevi. Vaimulikkonna vastaseid jutlusi pidades ja Piiblit rõhutades sütitas ta Inglismaal protestantliku vaimu. Tema tööd ingliskeelse Piibli kallal jätkasid teised. William Tyndale, kes oli Inglismaalt põgenema sunnitud, andis Uue Testamendi välja aastal 1526. Ta reedeti hiljem Antverpenis, seejärel kägistati ja tema surnukeha põletati. Miles Coverdale viis Tyndale’i tõlketöö lõpule, ja terve Piibel ilmus aastal 1535. Rahvakeelse Piibli avaldamine oli kindlasti kõige olulisem tegur, mis aitas kaasa reformatsioonile Inglismaal.

39. Milline oli Henry VIII roll Inglise reformatsioonis?

³⁹ Ametlik lahkulöömine roomakatoliiklusest leidis aset siis, kui Henry VIII (1491—1547), kelle paavst oli nimetanud Usukaitsjaks, kuulutas ennast aastal 1534  supremaatia-aktiga Inglise kiriku peaks. Henry sulges ka kloostrid ning jaotas nende vara aadlike vahel. Lisaks käskis ta igasse kirikusse panna ingliskeelse Piibli. Ent Henry tegutses pigem poliitilistel kui religioossetel kaalutlustel. Ta taotles sõltumatust paavstivõimust, eriti oma abieluasjades. * Usu poolest jäi ta aga igati katoliiklaseks.

40. a) Millised muutused toimusid anglikaani kirikus Elizabeth I valitsusajal? b) Millised usulahud tekkisid Inglismaal, Madalmaades ja Põhja-Ameerikas?

⁴⁰ Elizabeth I pika valitsemisaja (1558—1603) jooksul kujunes anglikaani kirik kombetalituslikult protestantlikuks, kuid organisatsiooniliselt jäi suurel määral katoliiklikuks. Kirik ütles lahti paavstist, vaimulike tsölibaadist, pihist ja teistest katoliiklikest tavadest, kuid säilitas episkopaalse kirikustruktuuri oma peapiiskoppide ja piiskoppide hierarhiaga, samuti jäid alles munga- ja nunnaordud. * Kuna see konservatiivsus põhjustas märkimisväärset rahulolematust, tekkis mitmeid usulahke. Puritaanid nõudsid põhjalikumat reformi, et puhastada kirik kõigist roomakatoliku tavadest; separatistid ja independendid nõudsid, et kirikuasju ajaksid kohalikud vanemad (presbüterid). Paljud teisitimõtlejad põgenesid Madalmaadesse või Põhja-Ameerikasse, kus neist kasvasid hiljem välja kongregatsionalistid ja baptistid. Inglismaal tekkis George Foxi (1624—1691) juhtimisel veel Sõprade Usuühing (kveekerid) ja John Wesley  (1703—1791) juhtimisel metodistid. (Vaata alltoodud skeemi.)

Millised olid tagajärjed?

41. a) Kuidas on reformatsioon mõningate õpetlaste arvates mõjutanud inimkonna ajalugu? b) Millised küsimused väärivad tõsist tähelepanu?

⁴¹ Olles nüüd käsitlenud reformatsiooni kolme peamist suunda — luterlikku, kalvinistlikku ja anglikaanlikku —, peatugem hetkeks ja andkem hinnang sellele, mida reformatsioon korda saatis. Kahtlemata muutis see läänemaailma ajalugu. ”Reformatsioon sütitas inimestes igatsuse vabaduse ning ülevama ja puhtama elu järele. Kuhu iganes protestantism levis, seal turgutas see rahvahulkade iseteadvust,” kirjutas John F. Hurst raamatus ”Short History of the Reformation”. Paljud õpetlased usuvad, et ilma reformatsioonita poleks tekkinud sellist Lääne tsivilisatsiooni, nagu me praegu tunneme. Olgu kuidas on, kuid meid huvitab  küsimus: Mida saatis reformatsioon korda usulises mõttes? Kuidas aitas see inimkonda tõelise Jumala otsinguil?

42. a) Mis on kahtlemata reformatsiooni tähtsaim saavutus? b) Mida tuleks küsida reformatsiooni tegelike saavutuste kohta?

⁴² Kahtlemata tähtsaim reformatsiooni saavutus on see, et nüüd sai lihtrahvas omakeelse Piibli. Esmakordselt oli inimestele kättesaadav terve Jumala Sõna, mida nad võisid lugeda, et toita oma vaimu. Kuid loomulikult on vaja enamat kui lihtsalt Piiblit lugeda. Kas reformatsioon vabastas inimesed peale paavstivõimu ka eksitavatest õpetustest ja dogmadest, mille haardes nad olid sajandeid olnud? (Johannese 8:32.)

43. a) Millised usutunnistused on enamik protestantlikke kirikuid omaks võtnud ja milliseid uskumusi neis väljendatakse? b) Milleni on inimkonna viinud reformatsiooniga kaasnenud vabameelsus ja usundite rohkus tõelise Jumala otsinguil?

⁴³ Peaaegu kõik protestantlikud kirikud on võtnud omaks samad usutunnistused — Nikaia, Athanasiose ja apostelliku —, mis väljendavad neidsamu doktriine, mida katoliiklus on õpetanud juba sajandeid: näiteks kolmainsus, hinge surematus ja põrgutuli. Sellised Piibliga vastuolulised õpetused annavad Jumalast ja tema eesmärgist moonutatud pildi. Selle asemel et aidata inimkonda tõelise Jumala otsinguil, on protestantliku reformatsiooni vabameelne vaim olnud kasvulavaks arvukatele sektidele ja usulahkudele, mis on pillutanud inimesi lugematutesse suundadesse. Tegelikult on paljud sellise arvamusterohkuse ja segaduse tõttu hakanud kahtlema koguni Jumala enda olemasolus. Ja milleni see on viinud? Ateismi ja agnostitsismi võidukäiguni, mis algas 19. sajandil. Sellest räägimegi järgmises peatükis.

[Allmärkused]

[Küsimused]

 [Kast/pildid lk 322]

”Kolmainu eksitused”

Juriidilise ja meditsiinilise haridusega hispaanlane Miguel Servet (1511—1553) avaldas 20-aastasena teose ”De Trinitatis erroribus” (Kolmainu eksitused), kus ta teatas, et ”ei kasuta sõna Kolmainsus, mida Pühakirjas ei leidu ja mis paistab vaid põlistavat filosoofilist eksitust”. Ta taunis kolmainsust kui õpetust, ”mida pole võimalik mõista, mis on oma olemuselt võimatu ja mida võib pidada koguni jumalateotuseks”.

Katoliku kirik mõistis Serveti tema otsekohesuse tõttu hukka. Aga kalvinistid olid need, kes ta arreteerisid, tema üle kohut mõistsid ja hukkasid ta aeglaselt põletades. Calvin õigustas oma tegusid järgmiste sõnadega: ”Kui isegi paavsti pooldajad on oma ebausku kaitstes nii julmad ja vägivaldsed, et oma vihas halastamatult valavad süütut verd, kas siis kristlikel magistraatidel poleks häbi kaitsta kindlat tõde väiksema agarusega?” Usufanatism ja isiklik vihkamine tegi Calvini oma otsustes sõgedaks ning ei jätnud ruumi kristlikele põhimõtetele. (Võrdle Matteuse 5:44.)

[Pildid]

Johann Calvin (vasakul) lasi Miguel Serveti (paremal) ketserina tuleriidal hukata

[Teabegraafika lk 327]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ristiusu põhisuunad lihtsustatult

ärataganemise algus 2. sajand

roomakatoliku kirik

4. sajand (Constantinus)

5. sajand koptid

jakobiidid

1054. a ida—õigeusk

vene

kreeka

rumeenia ja teised

16. sajand reformatsioon

luterlased

Saksamaal

Rootsis

Ameerikas ja mujal

anglikaanid

episkopaalkirik

metodistid

päästearmee

baptistid

nelipühilased

kongregatsionalistid

kalvinistid

presbüterlased

reformeeritud kirikud

[Pildid lk 307]

Need 16. sajandi puulõiked rõhutavad kontrasti rahavahetajaid välja ajava Kristuse ja indulgentse müüva paavsti vahel

[Pildid lk 311]

Jan Hus tuleriidal

Inglise reformaator ja piiblitõlkija John Wyclif

[Pildid lk 314]

Martin Luther (paremal) protesteeris munk Johann Tetzeli indulgentsiäri vastu