15. peatükk

Tagasi tõelise Jumala juurde

”Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:34, 35, P 1997)

1., 2. Kuidas peaks armastus mõjutama tõelisi kristlasi?

NENDE sõnadega esitas Jeesus põhimõtte, mille järgi on võimalik tunda ära tema tõelised järelkäijad. Kristlik armastus peab ületama kõik barjäärid, mis eraldavad rasse, suguharusid ja rahvusi. Selle eelduseks on, et tõelised kristlased ”ei ole maailmast”, nagu Jeesuski polnud ega ”ole maailmast” (Johannese 17:14, 16; Roomlastele 12:17—21).

² Mis näitab, et kristlane ”ei ole maailmast”? Kuidas peaks ta tegutsema praegusel rahutul ajal näiteks seoses poliitika, revolutsioonide ja sõdadega? Kristlik apostel Johannes kirjutas kooskõlas Jeesuse ülaltoodud sõnadega: ”Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. Sest see on sõnum, mida te algusest saadik olete kuulnud, et me peame üksteist armastama.” Jeesus ise selgitas, miks jüngrid tema kaitseks võitlusse ei astunud: ”Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud ... Aga minu kuningriik ei ole siit.” Isegi siis, kui kaalul oli Jeesuse elu, ei asunud  tema sulased lahendama seda konflikti maailma sõjakate meetodite abil. (1. Johannese 3:10—12; Johannese 18:36, P 1997.)

3., 4. a) Mida ennustas Jesaja ”viimsete päevade” kohta? b) Millised küsimused nõuavad vastust?

³ Rohkem kui 700 aastat enne Kristust ennustas prohvet Jesaja, et kõigist rahvustest inimesed kogunevad Jehoovat õigesti kummardama ja ei õpi enam sõdima. Ta ütles: ”Viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ... ning kõik paganad voolavad ta juurde! Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: ”Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist väljub käsuõpetus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!” Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” * (Jesaja 2:2—4.)

⁴ Milline religioon on kõigi teiste maailma usundite hulgas paistnud silma selle poolest, et on tegutsenud kooskõlas eeltoodud kirjeldusega? Kes on keeldunud õppimast sõdima, hoolimata vanglatest, koonduslaagritest ja surmamõistmisest?

Kristlik armastus ja neutraalsus

5. Milline maine on Jehoova tunnistajatel kujunenud kristliku neutraalsuse tõttu ja miks?

⁵ Jehoova tunnistajaid tuntakse kogu maailmas kui inimesi, kes oma kristliku südametunnistuse tõttu jäävad poliitilistes küsimustes neutraalseks. Neid on 20. sajandil palju vaenatud: saadetud vanglatesse ja  koonduslaagritesse, piinatud, pagendatud ja taga kiusatud, sest nad ei loobu mingil juhul sellest armastusest ja ühtsusest, mis liidab nende ülemaailmset kristlikku kogudust, kes on leidnud Jumala. Natslikul Saksamaal suri aastatel 1933—1945 umbes kaks tuhat tunnistajat ja tuhanded vangistati, sest nad keeldusid toetamast Hitleri sõjamasinat. Ka Franco võimu ajal pandi endises fašistlikus Hispaanias vangi sadu noori tunnistajaid, kellest paljud veetsid sõjaväevanglates keskmiselt kümme aastat, sest nad polnud nõus õppima sõdimist. Praegugi kannatavad paljud noored Jehoova tunnistajad mitmetes maades oma kristliku neutraalsuse tõttu vanglates. Ent Jehoova tunnistajad ei sekku valitsuste sõjalistesse ettevõtmistesse. Tunnistajate usu lahutamatu koostisosa kõigi käesoleva ja möödunud sajandi konfliktide ja sõdade ajal on olnud vankumatu kristlik neutraalsus poliitilistes küsimustes. See on nende kui Kristuse tõeliste järelkäijate tunnus, mis eristab neid ristiusu toetajatest. (Johannese 17:16; 2. Korintlastele 10:3—5.)

6., 7. Mida on Jehoova tunnistajad mõistnud seoses kristlusega?

 ⁶ See, et Jehoova tunnistajad juhinduvad Piiblist ja Kristuse eeskujust, näitab, et nad kummardavad tõelist Jumalat Jehoovat. Nad peavad tähtsaks Jumala armastust, mis avaldub Jeesuse elu ja ohvri kaudu. Nad mõistavad,  et tõelise kristliku armastuse tulemuseks on ühtne ülemaailmne vennaskond, kes on üle poliitilistest, rassilistest ja rahvuslikest erinevustest. Teiste sõnadega, kristlus pole lihtsalt rahvusvaheline, vaid see on rahvusülene, kuna seisab kõrgemal riigipiiridest, -valitsustest ja -huvidest. Kristlased suhtuvad inimkonda kui ühtsesse peresse, kel on ühine esiisa ja sama Looja, Jehoova Jumal (Apostlite teod 17:24—28; Koloslastele 3:9—11).

⁷ Kuigi peaaegu kõik teised usud on olnud seotud igasuguste sõdadega ja tapnud isegi oma usukaaslasi, suhtuvad Jehoova tunnistajad tõsiselt Jesaja 2:4 prohvetiennustusse, mida tsiteeriti varem. ”Aga kuidas on Jehoova tunnistajad alguse saanud?” võid sa küsida. ”Kuidas nad tegutsevad?”

Jumala tunnistajate pikk rivi

8., 9. Millise kutse on Jumal inimestele esitanud?

⁸ Üle 2700 aasta tagasi esitas prohvet Jesaja järgmise üleskutse: ”Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!” (Jesaja 55:6, 7.)

⁹ Sajandeid hiljem selgitas kristlik apostel Paulus Ateenas kreeklastele, kes olid väga andunud oma mütoloogilistele jumalatele: ”[Jumal] on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama ning neile seadnud ennemääratud ajad ja nende asukohtade rajad, et nad otsiksid Jumalat, kas nad teda ehk saaksid kätega kombata ja leida, ehk tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist” (Apostlite teod 17:22—28).

10. Kust me teame, et Jumal polnud kaugel Aadamast, Eevast ja nende lastest?

¹⁰ Jumal polnud kindlasti kaugel enda loodud Aadamast ja Eevast. Ta rääkis nendega, andes teada oma käsud  ja soovid. Hiljem ei peitnud Jumal end ka nende poegade Kaini ja Aabeli eest. Ta andis viha pidavale Kainile nõu, kui too oli kade ohvri pärast, mille tema vend oli Jumalale toonud. Ent selle asemel et oma kummardamisviisi muuta, ilmutas Kain kadedust ja lausa religioosset sallimatust ning mõrvas oma venna Aabeli. (1. Moosese 2:15—17; 3:8—24; 4:1—16.)

11. a) Mida tähendab sõna ”märter”? b) Kuidas sai Aabelist esimene märter?

¹¹ Aabelist, kes jäi Jumalale surmani ustavaks, sai esimene märter. * Ta oli ka esimene Jehoova tunnistaja ja paljude kogu ajaloo jooksul laitmatuks jäänud tunnistajate eelkäija. Seepärast võis Paulus öelda: ”Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta, ja usu kaudu ta räägib veel pärast surmagi” (Heebrealastele 11:4).

12. Too veel mõni näide Jehoova ustavate tunnistajate kohta.

¹² Samas kirjas heebrealastele loetleb Paulus terve rea ustavaid mehi ja naisi, nagu Noa, Aabraham, Saara ja Mooses, kellest tänu nende laitmatusele sai ”suur pilv tunnistajaid [kreeka k mar·tyʹron]”, kes on olnud eeskujuks ja julgustuseks teistele tõelist Jumalat tunda ja teenida ihkavatele inimestele. Need mehed ja naised olid Jehoova Jumalaga heades suhetes. Nad olid teda otsinud ja ta leidnud. (Heebrealastele 11:1—12:1.)

13. a) Miks on Jeesus Jumala armastuse silmapaistvaim väljendus? b) Millisel erilisel viisil on Jeesus oma järelkäijatele eeskujuks?

¹³ Neist tunnistajatest silmapaistvaim oli Jeesus Kristus,  keda Ilmutusraamatus nimetatakse ”ustavaks tunnistajaks”. Nagu kirjutas Johannes, ilmneb Jeesuse kaudu veel üks tõend Jumala armastuse kohta: ”Me oleme näinud ja tunnistame, et Isa on läkitanud Poja maailma Õnnistegijaks. Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu.” Juudina sündinud Jeesus oli tõeline tunnistaja ja suri märtrisurma, jäädes ustavaks oma Isale Jehoovale. Kristuse tõelised järelkäijad pidid kõigi aegade jooksul olema nii tema kui ka tõelise Jumala Jehoova tunnistajad. (Ilmutuse 1:5; 3:14; 1. Johannese 4:14—16; Jesaja 43:10—12; Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8.)

14. Milline küsimus nüüd vastust ootab?

¹⁴ Jesaja prohvetiennustus näitab, et tagasipöördumine tõelise Jumala Jehoova juurde on üks ”viimsete päevade” tundemärk, millest räägitakse ka mujal Piiblis. * Pidades silmas usulisi erimeelsusi ja segadust, mida oleme kirjeldanud selles raamatus, tekib küsimus: kes on neil viimseil päevil, mille kestel me praegu elame, tõesti otsinud tõelist Jumalat, et teenida teda ”vaimus ja tões”? Sellele küsimusele vastamiseks pöörakem pilk sündmustele, mis leidsid aset 19. sajandil. (Jesaja 2:2—4; 2. Timoteosele 3:1—5; Johannese 4:23, 24.)

Noor mees Jumala otsinguil

15. a) Kes oli Charles Taze Russell? b) Milliseid kahtlusi oli tal usuküsimustes?

¹⁵ Aastal 1870 tekkis innukal noormehel Charles Taze Russellil (1852—1916) palju küsimusi ristiusu traditsiooniliste  õpetuste kohta. Noorukieas töötas ta isa meesterõivaste kaupluses vilkas tööstuslinnas Alleghenys (praegu Pittsburghi osa) USA-s Pennsylvania osariigis. Tema usuline taust oli presbüterlik ja kongregatsionalistlik. Ent talle ei andnud rahu sellised õpetused nagu ettemääratus ja igavene piinamine põrgutules. Miks ta kahtles neis ristiusu kirikute põhiõpetustes? Ta kirjutas: ”Selline Jumal, kes kasutaks oma väge selleks, et luua inimesed, kelle saatust ta teab ette ja kelle kohta ta on kindlaks määranud, et neid tuleb igavesti piinata, poleks ei tark, õiglane ega armastav. Tema põhimõtted oleksid madalamad paljude inimeste omast.” (Jeremija 7:31; 19:5; 32:35; 1. Johannese 4:8, 9.)

16., 17. a) Millised õpetused pakkusid erilist huvi Russelli piibliuurimisrühmale? b) Milline erimeelsus tekkis, ja millise vastuse Russell andis?

 ¹⁶ Hilises noorukieas hakkas Russell grupi teiste noorte meestega iga nädal Piiblit uurima. Nad hakkasid analüüsima Piibli õpetusi, mis puudutasid ka teisi teemasid, nagu hinge surematus, Kristuse lunastusohver ja tema teine tulemine. Aastal 1877 müüs 25-aastane Russell oma osa isa õitsvast ärist ning alustas täisajalist kuulutajatööd.

¹⁷ Aastal 1878 tekkis Russellil suur erimeelsus ühe kaastöölisega, kes loobus õpetusest, et Kristuse surm toob patustajatele lepituse. Vastulauses kirjutas Russell: ”Oma surma ja ülestõusmisega saatis Kristus meie heaks korda palju head. Ta läks surma meie asemel; ta suri õigena ülekohtuste eest — kõik on ülekohtused. Jeesus Kristus maitses Jumala armust surma igaühe eest. ... Ta sai igavese pääste alustajaks kõigile, kes on talle kuulekad.” Ta jätkas: ”Lunastus tähendab tagasiostmist. Mille ostis Kristus tagasi kõigile inimestele? Elu. Me kaotasime selle esimese Aadama sõnakuulmatuse tõttu. Teine Aadam [Kristus] ostis selle tagasi omaenda elu hinnaga.” (Markuse 10:45; Roomlastele 5:7, 8; 1. Johannese 2:2; 4:9, 10.)

18. a) Mis toimus pärast erimeelsust lunastuse küsimuses? b) Millisest põhimõttest juhindusid piibliuurijad seoses annetustega?

¹⁸ Lunastusõpetuse vankumatu kaitsjana katkestas Russell kõik sidemed oma endise kaastöölisega. Juulis 1879 hakkas Russell andma välja ajakirja ”Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja”, mida tuntakse tänapäeval kogu maailmas nimega ”Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki”. Aastal 1881 asutas ta koos teiste pühendunud kristlastega mittetulundusliku piibliseltsi Siioni Vahitorni Traktaatide Ühing. Tänapäeval kannab see Jehoova tunnistajate juriidiline esindus nimetust  Pennsylvania Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Algusest peale rõhutas Russell, et koguduse koosolekutel ei tohiks korjandusi teha ja Vahitorni väljaannetes annetusi paluda. Need, kes hakkasid koos Russelliga põhjalikult Piiblit uurima, said tuntuks kui lihtsalt piibliuurijad.

Tagasi Piibli tõe juurde

19. Millistest ristiusu õpetustest piibliuurijad loobusid?

¹⁹ Piibli uurimise tulemusena heitsid Russell ja ta kaaslased kõrvale ristiusu õpetused müstilisest ”Pühimast Kolmainsusest”, olemuselt surematust inimhingest ja igavesest piinamisest põrgutules. Nad ei pidanud vajalikuks ka eraldiseisvat ja seminarides koolitatud vaimulikkonda. Nad tahtsid pöörduda tagasi algse tagasihoidliku kristluse juurde, kus kogudusi juhtisid vaimselt kompetentsed kogudusevanemad, kel ei tulnud pähegi küsida palka ega tasu. (1. Timoteosele 3:1—7; Tiitusele 1:5—9.)

20. Mida avastasid piibliuurijad seoses Kristuse pa·rou·siʹa ja aastaga 1914?

²⁰ Jumala Sõna uurides olid need piibliuurijad väga huvitatud kristliku kreeka Pühakirja prohvetiennustustest ”maailmaajastu lõpetuse” ja Kristuse ”tulemise” kohta (Matteuse 24:3). Kreekakeelse teksti abil avastasid nad, et Kristuse ”tulemine” on tegelikult pa·rou·siʹa ehk nähtamatu juuresolek. Järelikult ei rääkinud Kristus siin oma nähtavast taastulemisest, vaid andis jüngritele infot tõendite kohta, mis osutavad tema nähtamatule juuresolekule lõpuajal. Neid asju uurides soovisid piibliuurijad teada, kuidas Piibli kronoloogia on seotud Kristuse juuresolekuga. Kuigi Russell ja ta kaaslased ei mõistnud kõiki üksikasju, said nad aru, et aasta 1914 on inimajaloos määrava tähtsusega. (Matteuse 24:3—22; Luuka 21:7—33.)

21. Millist vastutust Russell ja tema usukaaslased endal tundsid?

²¹ Russell mõistis, et veel on teha palju kuulutustööd. Ta teadis Jeesuse sõnu: ”Seda kuningriigi evangeeliumi  peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14; Markuse 13:10). Need piibliuurijad tegutsesid pakilisustundega enne aastat 1914. Nad uskusid, et nende kuulutustöö jõuab mainitud aastal haripunkti, ja tundsid seetõttu, et peavad kogu hingest pingutama, et ka teised kuuleksid ”seda kuningriigi evangeeliumi”. C. T. Russelli piibliainelisi jutlusi avaldati tuhandetes ajalehtedes üle maailma.

Katsumused ja muudatused

22.—24. a) Kuidas reageeris enamik piibliuurijaid, kui C. Russell suri? b) Kes sai Vahitorni ühingu presidendiks pärast Russelli?

²² Aastal 1916 suri 64-aastane Charles Taze Russell ootamatult, kui ta oli kuulutustööretkel läbi Ameerika Ühendriikide. Mis saab nüüd piibliuurijatest? Kas nad lõpetavad tegevuse, justkui oleksid nad järginud vaid üht inimest? Kuidas tulevad nad toime katsumustega, mida toob kaasa I maailmasõda (1914—1918), mille tapatalgutesse haaratakse peagi kaasa ka Ameerika Ühendriigid?

²³ Enamiku tollaste piibliuurijate tundeid võiks väljendada Vahitorni ühingu ametniku Van Amburghi sõnadega: ”See suur ülemaailmne töö pole ühe inimese töö. See on selleks liiga suur. See on Jumala töö ja see ei lakka. Jumal on minevikus kasutanud paljusid sulaseid ja kasutab paljusid kahtlemata ka tulevikus. Me pole pühendunud inimesele ega ühe inimese tööle, vaid selleks, et täita Jumala tahet, mida ta avaldab meile oma Sõna ja juhtimise kaudu. Jumal on ikka veel tüüri juures.” (1. Korintlastele 3:3—9.)

²⁴ Jaanuaris aastal 1917 valiti Vahitorni ühingu teiseks presidendiks jurist ja innukas Piibli uurija Joseph Rutherford. Ta oli jõuline ja kartmatu isiksus, kes teadis, et Jumala Kuningriiki tuleb kuulutada (Markuse 13:10).

 Uus ind ja uus nimi

25. Kuidas võtsid piibliuurijad pärast I maailmasõda vastu nende ees seisnud töö?

²⁵ Vahitorni ühing korraldas aastatel 1919 ja 1922 Ameerika Ühendriikides tähelepanuväärsed konvendid. Pärast Ühendriikides toimunud tagakiusamist I maailmasõja ajal oli see neile mõnele tuhandele piibliuurijale otsekui uus nelipüha (Apostlite teod 2:1—4). Selle asemel et inimestekartusele järele anda, asusid nad veelgi suurema entusiasmiga järgima Piibli üleskutset minna ja kuulutada kõigile rahvastele. Aastal 1919 hakkas Vahitorni ühing andma välja ”Vahitorni” kaasajakirja ”The Golden Age” (”Kuldne Aeg”), mida praegu tuntakse kogu maailmas nimega ”Ärgake!”. Sellest on saanud võimas tööriist, mis äratab inimesi mõistma meie aja erakordsust ja kasvatab usaldust Looja vastu, kes on tõotanud rajada rahurikka uue maailma.

26. a) Millist vastutust rõhutasid piibliuurijad üha enam? b) Millist Piibli õpetust hakkasid piibliuurijad selgemalt mõistma?

²⁶ Piibliuurijad hakkasid 1920-ndatel ja 1930-ndatel panema üha rohkem rõhku varakristlikule kuulutamismeetodile — käima majast majja (Apostlite teod 20:20). Igal kristlasel oli vastutus kuulutada Kristuse Kuningriigist võimalikult paljudele. Nad mõistsid Piibli abil selgelt, et inimkonna ees seisab suur vaidlusküsimus seoses sellega, kellel on õigus valitseda kogu universumi üle, ning et Jehoova Jumal lahendab selle lõplikult, hävitades Saatana ja kõrvaldades maa pealt kõik tema kurjade tegude tagajärjed. (Roomlastele 16:20; Ilmutuse 11:17, 18.) Seoses selle küsimusega saadi ka aru, et inimeste päästmine on teisejärgulise tähtsusega Jumala valitsemisõiguse tõestamise kõrval. Järelikult peab maa peal leiduma ustavaid tunnistajaid, kes on valmis andma tunnistust Jumala eesmärkidest ja sellest, et tema on kõige kõrgem. Mida  selleks ette võeti? (Iiob 1:6—12; Johannese 8:44; 1. Johannese 5:19, 20.)

27. a) Milline tähendusrikas sündmus leidis aset aastal 1931? b) Mis on mõned üksnes Jehoova tunnistajatele omased uskumused?

²⁷ Juulis 1931 pidasid piibliuurijad Columbuses Ohio osariigis konvendi, kus tuhanded kohalviibijad esitasid resolutsiooni. Sellega võtsid nad rõõmsalt omaks ”nime, mille on andnud Issand Jumala suu”, ja kuulutasid: ”Me soovime, et meid tuntaks ja kutsutaks nimega Jehoova tunnistajad.” Sellest ajast peale on Jehoova tunnistajad saanud kogu maailmas tuntuks mitte ainult oma uskumuste, vaid ka innuka teenistuse poolest majast majja ja tänavatel. (Vaata lk 356—357.) (Jesaja 43:10—12; Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8.)

28. Millisele selgemale arusaamisele seoses Kuningriigi valitsusega jõudsid tunnistajad aastal 1935?

²⁸ Aastal 1935 jõudsid tunnistajad paremale arusaamisele taevasest Kuningriigi klassist, kes valitseb koos Kristusega, ja selle maistest alamatest. Nad juba teadsid, et koos Kristusega taevasse valitsema kutsutud võitud kristlaste arv on ainult 144000. Aga mida võib siis loota ülejäänud inimkond? Igasugusel valitsusel on oma olemasolu õigustamiseks tarvis ka alamaid. Nii on ka sel taevasel valitsusel — Kuningriigil — siin maa peal miljoneid kuulekaid alamaid. Neid on ”suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest” ja nad hüüavad: ”Pääste on meie Jumalal [Jehooval], kes istub Troonil, ja Tallel [Kristus Jeesusel]!” (Ilmutuse 7:4, 9, 10, P 1997; 14:1—3; Roomlastele 8:16, 17.)

29. Millist tööd tunnistajad ette nägid ja vajalikuks pidasid?

²⁹ See arusaamine suurest rahvahulgast aitas Jehoova tunnistajatel mõista, et neil seisab ees tohutu töö —  leida üles kõik need miljonid, kes otsivad tõelist Jumalat ja kellest saab ”suur rahvahulk”, ning neile õpetust anda. See eeldab rahvusvahelist hariduskampaaniat, mis nõuab väljaõpetatud kõnemehi ja kuulutajaid. Selleks on vaja koole. Kõike seda aimas ette Vahitorni ühingu järgmine president.

Ülemaailmne hoogtöö Jumala otsijate leidmiseks

30. Millised 1930-ndate ja 1940-ndate sündmused mõjutasid tunnistajaid?

³⁰ Aastal 1931 oli Jehoova tunnistajaid alla 50000 vähem kui 50 maal. Sündmused, mis toimusid 1930-ndatel ja 1940-ndatel, ei teinud nende kuulutustööd sugugi lihtsamaks. Tol ajal tõstsid pead fašism ja natsism ning puhkes II maailmasõda. Aastal 1942 suri J. F. Rutherford. Vahitorni ühing vajas jõulist juhtimist, et anda Jehoova tunnistajate kuulutustööle uut hoogu.

31. Mis rajati hea sõnumi kuulutustöö laiendamiseks aastal 1943?

³¹ Aastal 1942 valiti 36-aastane Nathan H. Knorr Vahitorni ühingu kolmandaks presidendiks. Ta oli energiline organisaator, kel püsis silme ees selge pilt vajadusest edendada ülemaailmset hea sõnumi kuulutustööd nii kiiresti kui võimalik, kuigi rahvad olid ikka veel hõivatud II maailmasõjaga. Nii tegigi ta viivitamatult teoks plaani rajada misjonäride ettevalmistamiseks kool, mille nimeks sai Gileadi piiblikool. * Esimesed sada õpilast, kõik täisajalised kuulutajad, võeti kooli jaanuaris 1943. Nad õppisid ligi kuus kuud intensiivselt Piiblit ja teenistusega seotud teemasid. Seejärel saadeti nad oma sihtkohtadesse, mis olid enamasti välismaal. Kuni aastani  2005 on Gileadi kooli lõpetanud 118 kursust ja sealt on üle maailma läinud teenima tuhandeid hea sõnumi kuulutajaid.

32. Kuidas on Jehoova tunnistajate töö edenenud alates aastast 1943?

³² Aastal 1943 tegid kuulutustööd vaid 126329 tunnistajat 54 maal. Vaatamata õelale vastupanule, mida osutasid II maailmasõja ajal natsism, fašism, kommunism, Katoliiklik Aktsioon ja niinimetatud demokraatlikud riigid, saavutasid Jehoova tunnistajad aastaks 1946 kõrgarvu 176 000 Kuningriigi kuulutajat. 55 aastat hiljem oli üle 6,5 miljoni tegevliikme 235 maal, meresaarel ja territooriumil. Pole kahtlustki, et nad on oma selgelt eristatava nime ja töö tõttu saanud tuntuks kogu maailmas. Aga sellega on seotud ka teisi tegureid, mis on suuresti mõjutanud nende tõhusust. (Sakarja 4:6.)

Piiblihariduse organisatsioon

33. Milleks kasutavad Jehoova tunnistajad kuningriigisaale?

³³ Jehoova tunnistajad peavad oma iganädalasi piibliõppe koosolekuid kuningriigisaalides, kus käib ligi 100 000 kogudust üle maakera. Neil koosolekutel ei panda rõhku rituaalidele ega emotsioonidele, vaid täpsete teadmiste omandamisele Jumala, tema Sõna ja eesmärkide kohta. Seepärast tulevad Jehoova tunnistajad kolm korda nädalas kokku, et õppida Piiblit paremini tundma ja selle sõnumit teistele kuulutama ning õpetama. (Roomlastele 12:1, 2; Filiplastele 1:9—11; Heebrealastele 10:24, 25.)

34. Mis on teokraatliku teenistuskooli eesmärk?

³⁴ Näiteks toimub ühe nädalasisese koosoleku ajal teokraatlik teenistuskool, kuhu võivad astuda koguduse liikmed. Selles koolis, mida juhatab pädev kristlik kogudusevanem, omandavad mehed, naised ja lapsed oskuse  õpetada ja ennast väljendada kooskõlas Piibli põhimõtetega. Apostel Paulus ütles: ”Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta.” Tunnistajad õpivad oma kristlikel koosolekutel ka seda, kuidas esitada Kuningriigi sõnumit ”tasadusega ja aupaklikult”. (Koloslastele 4:6; 1. Peetruse 3:15, 16, P 1997.)

35. Milliseid koosolekuid tunnistajad veel peavad ja mille poolest need on kasulikud?

³⁵ Mõnel muul päeval saavad tunnistajad kokku, et kuulata 45-minutilist Piiblil põhinevat kõnet, millele  järgneb tunniajane küsimuste ja vastustega piibliteemaline arutelu mingi kristliku õpetuse või käitumispõhimõtte üle. Kõik koguduseliikmed võivad vabalt osaleda. Igal aastal viibivad tunnistajad ka kolmel suuremal koosolekul, ühe- kuni neljapäevasel kokkutulekul või konvendil, kus piibliteemalisi kõnesid koguneb kuulama tavaliselt tuhandeid inimesi. Nende ja teiste tasuta koosolekute mõjul süvenevad iga tunnistaja teadmised Jumala tõotustest maa ja inimkonna kohta ning saadakse suurepärast haridust kristliku moraali vallas. Igaüks saab lähedasemaks tõelise Jumala Jehoovaga, järgides Kristus Jeesuse õpetusi ja eeskuju. (Johannese 6:44, 65; 17:3; 1. Peetruse 1:15, 16.)

Kuidas on tunnistajad organiseeritud?

36. a) Kas tunnistajatel on palgalist vaimulikkonda? b) Kes juhatavad kogudust?

³⁶ Selleks et Jehoova tunnistajatel oleks võimalik koosolekuid pidada ja organiseeritult kuulutustööd teha, peab seda tegevust loomulikult keegi juhtima. Ent neil pole palgalist vaimulikkonda ega ülistatavat karismaatilist juhti (Matteuse 23:10). Jeesus ütles: ”Muidu olete saanud, muidu andke!” (Matteuse 10:8; Apostlite teod 8:18—21.) Igas koguduses on vaimselt pädevad kogudusevanemad ja teenistusabilised, kellest paljud käivad palgatööl ja hoolitsevad oma pere eest ning on vabatahtlikult valmis kogudust õpetama ja juhatama. Täpselt sellist eeskuju andsid 1. sajandil elanud kristlased. (Apostlite teod 20:17; Filiplastele 1:1; 1. Timoteosele 3:1—10, 12, 13.)

37. Kuidas määratakse ametisse kogudusevanemaid ja teenistusabilisi?

³⁷ Kuidas need kogudusevanemad ja teenistusabilised ametisse määratakse? See toimub juhtiva kogu järelevalve all, mis koosneb mitmelt maalt pärit võitud  kogudusevanematest ja on paralleeliks algkristlikku kogudust juhtinud Jeruusalemma apostlite ja vanemate kogule. Nagu nägime 11. peatükis, polnud ükski apostel teistest kõrgem. Nad tegid otsuseid kollektiivselt, ja kõikjal muistses Rooma maailmas asunud kogudused tunnustasid nende otsuseid (Apostlite teod 15:4—6, 22, 23, 30, 31).

38. Kuidas teeb oma tööd juhtiv kogu?

³⁸ Sama korraldus kehtib tänapäeval ka Jehoova tunnistajate juhtiva kogu puhul. See kogu peab iga nädal koosolekuid New Yorgis Brooklynis Jehoova tunnistajate peakorteris, ja saadab sealt juhiseid kogu maailma harubüroodele, kus juhitakse kristlikku teenistust igas riigis. Esimeste kristlaste eeskuju järgides on Jehoova tunnistajad suutnud kuulutada Jumala Kuningriigi head sõnumit  ulatuslikel aladel üle maakera. See töö jätkub kogu maailmas (Matteuse 10:23; 1. Korintlastele 15:58).

Rahvahulgad kogunevad tõelise Jumala juurde

39. a) Miks jäävad tunnistajad poliitilistes asjades neutraalseks? b) Kuidas on tunnistajatel läinud keelu all?

³⁹ Jehoova tunnistajate tegevus on 20. sajandi jooksul väga hästi edenenud üle terve maakera. See peab paika isegi riikide puhul, kus nende töö on olnud keelatud või piiratud. Neid piiranguid on kehtestanud peamiselt sellised valitsused, kes pole mõistnud Jehoova tunnistajate neutraalsust selle maailma poliitika ja natsionalismi suhtes. (Vaata kasti lk 347.) Sellegipoolest on neis maades kümned tuhanded inimesed pöördunud Jumala Kuningriigi poole, mõistes, et ainult see tagab inimkonnale tõelise rahu ja julgeoleku. Enamikule rahvastele on antud  suurepärast tunnistust ja nüüd on kõikjal miljoneid tunnistajaid, kes aktiivselt tegutsevad. (Vaata tabelit lk 361.)

40., 41. a) Mida Jehoova tunnistajad praegu ootavad? b) Milline küsimus vajab veel vastust?

⁴⁰ Jehoova tunnistajad, keda ühendab kristlik armastus ning lootus näha ”uut taevast ja uut maad”, ootavad lähitulevikus maailma vapustavaid sündmusi, mis teevad siin maa peal varsti lõpu kogu ülekohtule, korruptsioonile ja ebaõiglusele. Seepärast külastavad nad edaspidigi oma naabreid, püüdes siiralt aidata ausa südamega inimestel saada lähedasemaks tõelise Jumala Jehoovaga. (Ilmutuse 21:1—4; Markuse 13:10; Roomlastele 10:11—15.)

⁴¹ Aga mida toob tulevik Piibli prohvetiennustuste kohaselt inimkonnale, religioonile ja sellele reostatud maakerale? Meie viimane peatükk vastab sellele tähtsale küsimusele. (Jesaja 65:17—25; 2. Peetruse 3:11—14.)

[Allmärkused]

[Küsimused]

[Kast lk 347]

Kristlaste neutraalsus paganlikus Roomas

Kuna algkristlased järgisid Jeesuse õpetatud põhimõtteid armastuse ja rahu kohta ning võtsid arvesse seda, mida olid Jumala Sõnast iseseisvalt uurinud, hoidusid nad sõjategevusest ja sellealasest väljaõppest. Jeesus ütles: ”Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit” (Johannese 18:36, P 1997).

Veel isegi aastal 295 m.a.j, kui Rooma sõjaveterani poeg Theveste Maximilianus sai kutse sõjaväkke, vastas ta prokonsulile, kes küsis tema nime: ”Miks sa soovid teada mu nime? Mu südametunnistus ei luba sõjaväeteenistusse astuda: ma olen kristlane. ... Ma ei saa teenida; ma ei või teha pattu oma südametunnistuse vastu.” Prokonsul hoiatas teda, et ta kaotab elu, kui ta ei kuuletu. ”Ma ei kavatse teenida. Sa võid mul pea maha võtta, aga ma ei teeni selle maailma riike, ma teenin oma Jumalat.” (”An Historian’s Approach to Religion”, Arnold Toynbee.)

Tänapäeval on Jehoova tunnistajad kogu maailmas iseseisvalt Piiblit uurides võtnud samasuguse seisukoha, arvestades oma südametunnistusega. Mõnel maal on paljud maksnud selle eest kõrgeimat hinda, eriti natslikul Saksamaal, kus neid II maailmasõja ajal maha lasti, üles poodi või neil pea maha raiuti. Aga nende ülemaailmset ühtsust, mis rajaneb kristlikul armastusel, pole iialgi murtud. Mitte kunagi pole keegi sõjas hukkunud ühegi kristliku Jehoova tunnistaja käe läbi. Kui erinev oleks küll maailma ajalugu, kui iga ennast kristlaseks pidav inimene oleks järginud Kristuse armastuse käsku! (Roomlastele 13:8—10; 1. Peetruse 5:8, 9.)

 [Kast/pildid lk 356, 357]

Mida Jehoova tunnistajad usuvad

Küsimus: Mis on hing?

Vastus: Piiblis tähendab hing (heebrea k neʹfeš; kreeka k psy·kheʹ) isikut või looma või selle isiku või looma elu.

”Jumal ütles: ”Maa toogu esile elavad olendid [”hinged”, P 1945] nende liikide järgi, lojused ja roomajad ja metselajad nende liikide järgi!” Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 1:24; 2:7).

Loomad ja inimene ON elavad hinged. Hing ei ole midagi eraldi eksisteerivat. See võib surra ja ka sureb. ”Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing — need on minu! Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4.)

Küsimus: Kas Jumal on kolmainsus?

Vastus: Jehoova tunnistajad usuvad, et Jehoova on universumi Suverään ja keegi pole temaga võrdne. ”Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!” (5. Moosese 6:4.) Kristus Jeesus, Sõna, oli vaimolend, kes tuli maa peale, alludes oma Isa tahtele. Ta allub Jehoovale. ”Kui kõik temale [Kristusele] on alistatud, siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis.” (1. Korintlastele 15:28; vt ka Matteuse 24:36; Markuse 12:29; Johannese 1:1—3, 14—18; Koloslastele 1:15—20.)

Püha vaim pole isik, vaid on  Jumala tegev jõud ehk tegutsev energia (Apostlite teod 2:1—4, 17, 18).

Küsimus: Kas Jehoova tunnistajad kummardavad või austavad kujusid või pilte?

Vastus: Jehoova tunnistajad ei tee tegemist mingisuguse ebajumalateenistusega, olgu see suunatud kujudele ja piltidele, isikutele või organisatsioonidele.

”Ei ole muud Jumalat kui üks. Sest kuigi on olemas niinimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nagu ju on olemas palju jumalaid ja palju isandaid, on meil ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad ja kellesse me suundume, ja üks Issand Jeesus Kristus, kelle läbi on kõik ja ka meie tema läbi.” (1. Korintlastele 8:4—6; vt ka Laul 135:15—18.)

Küsimus: Kas Jehoova tunnistajad peavad missat või jagavad armulauda?

Vastus: Jehoova tunnistajad ei usu transsubstantsiatsiooni, mida õpetab roomakatoliku kirik. Aga nad tähistavad iga-aastast Issanda õhtusöömaaega, mis toimub juudi kalendri 14. niisanile vastaval päeval (tavaliselt märtsis või aprillis), mälestades sel viisil Kristuse surma. Sel koosviibimisel annavad nad koguduses edasi hapnemata leiba ja punast veini, mis kujutavad Kristuse patuta ihu ja ohvriverd. Neid sümboleid võtavad vaid need, kel on lootus valitseda koos Kristusega tema taevases Kuningriigis (Markuse 14:22—26; Luuka 22:29; 1. Korintlastele 11:23—26; Ilmutuse 14:1—5). *

[Pildid]

Jehoova tunnistajad käivad regulaarselt kuningriigisaalides üheskoos Piiblit uurimas

Kuningriigisaalid: Ichihara, Jaapan (eelmisel leheküljel) ja Boituva, Brasiilia

[Allmärkus]

[Teabegraafika lk 361]

Mõned riigid, kus tunnistajad kuulutavad

Riik Tegevtunnistajaid

Argentina 131513

Austraalia 61444

Brasiilia 637655

Colombia 126586

Eesti 4141

Filipiinid 146613

Hispaania 104170

Itaalia 234795

Jaapan 218262

Kanada 109604

Korea Vabariik 91996

Kreeka 28055

Liibanon 3585

Lõuna-Aafrika Vabariik 77954

Mehhiko 593802

Nigeeria 276756

Poola 128519

Portugal 48165

Prantsusmaa 119131

Puerto Rico 24600

Saksamaa 164593

Sambia 127151

Soome 19044

Suurbritannia 127206

Ungari 22085

USA 1035802

Venemaa 142439

Venezuela 98785

28 riiki keelu all 11916

2005. aasta andmed: 98269 kogudust 6613829 tunnistajat

[Pildid lk 346]

ÜRO rahumonumendil öeldakse: ”Me taome oma mõõgad sahkadeks”, ”Jesaja müüril” on vastav piiblitekst

[Pilt lk 351]

Jehoova tunnistajad usuvad Kristuse lunastusohvrisse inimkonna pattude eest

[Pildid lk 363]

Jehoova tunnistajate kokkutulekusaalid: aerofoto saalist Inglismaal (Penniinide idanõlval)

Kokkutulekusaal Fort Lauderdale’is USA-s Florida osariigis, kus peetakse koosolekuid inglise, hispaania ja prantsuse keeles

[Pildid lk 364]

Jehoova tunnistajate peakorter Brooklynis New Yorgis, bürood, trükikojad ja eluruumid

[Pildid lk 365]

Vahitorni ühingu harubürood (ülalt vasakult) Lõuna-Aafrika Vabariigis, Hispaanias ja Uus-Meremaal