ALGKRISTLASED olid eriti julged. Esimese kolme sajandi jooksul asetleidnud julma tagakiusamise ajal tapsid paganausku roomlased paljud neist selle tõttu, et nad keeldusid keisrit kummardamast. Mõnikord seati areenile üles altar. Et vabaks pääseda, piisanuks kristlastel sellest, kui nad keisri jumalikkuse tunnustamiseks vaid näputäiegi viirukit  oleksid põletanud. Kuid vaid vähesed tegid kompromissi. Valdav enamus eelistas pigem surra kui oma usust lahti öelda.

Nüüdisajal võtavad kristlikud Jehoova tunnistajad poliitilise erapooletuse küsimuses samasuguse seisukoha. Näiteks nende vankumatus natsismiga silmitsi seistes on ajalooline tõsiasi. Enne Teist maailmasõda ja selle jooksul kaotas umbes neljandik Saksa Jehoova tunnistajatest oma elu (peamiselt koonduslaagrites), kuna nad jäid erapooletuks ja keeldusid ütlemast „Heil Hitler”. Väikesed lapsed eraldati väevõimuga oma vanematest, kes olid Jehoova tunnistajad. Vaatamata avaldatud survele, jäid lapsed vankumatuks ega lasknud end rüvetada pühakirjavastastest õpetustest, mida neid püüti omaks võtma panna.

Üldiselt ei kohta Jehoova tunnistajad tänapäeval nii ägedat tagakiusamist. Kuid aeg-ajalt tuleb siiski ette vääritimõistmist, kui noored tunnistajad otsustavad oma südametunnistuse alusel, et nad ei osale isamaalistes tseremooniates, nagu näiteks lipu tervitamine.

Jehoova tunnistajate lastele õpetatakse, et nad ei mõjutaks teisi lipu tervitamisest loobuma; selle tegemine või mittetegemine on igaühe isiklik otsus. Kuid tunnistajate endi seisukoht on vankumatu: nad ei kummarda mitte ühegi riigi lippu. Neil ei ole mõtteski sellega lugupidamatust väljendada. Nad suhtuvad lugupidavalt selle riigi lippu, kus nad elavad, ja  nad näitavad seda lugupidamist riigi seadustele kuuletumisega. Nad ei osale kunagi mitte mingisuguses valitsusvastases tegevuses. Õigupoolest usuvad tunnistajad isegi, et praegused inimvalitsused on olemas „Jumala korra” järgi ja et Jumal on lubanud neil eksisteerida. Nii tunnevad nad, et nende kohta kehtib Jumala käsk maksta makse ja suhtuda nendesse „valitsemas olevatesse ülemustesse” lugupidavalt. (Roomlastele 13:1–7) See on kooskõlas Kristuse kuulsa ütlusega: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” – Matteuse 22:21.

„Kuid miks siis ei austa Jehoova tunnistajad lippu seda tervitades?” võib mõni küsida. Sellepärast, et lipu tervitamine on nende arvates religioosne kummardamisakt, ja kummardada tuleb ainult Jumalat; nende südametunnistus ei luba neil kummardada kedagi ega midagi peale Jumala. (Matteuse 4:10; Apostlite teod 5:29) Seepärast on nad tänulikud, kui haridustöötajad austavad seda veendumust ja lasevad tunnistajate lastel oma tõekspidamisi järgida.

Ei ole sugugi üllatav, et peale Jehoova tunnistajate on ka teisi, kes arvavad, et lipu tervitamine on seotud jumalakummardamisega, nagu järgnevad märkused näitavad:

„Esimesed lipud olid oma olemuselt peaaegu eranditult religioossed. [–] Näib, et religiooni abil on alati püütud rahvuslippe pühaks muuta.” (Meie kursiiv.) – Encyclopædia Britannica.

„Lipp, nagu ristki, on püha. [––] Reeglites ja määrustes, mis sätestavad inimeste suhtumist rahvuslippudesse, kasutatakse jõulisi, paljuütlevaid sõnu, nagu ’Lipu teenimine’, .. ’Lipu harras austamine’, ’Ustavus lipule’.” (Meie kursiiv.) – The Encyclopedia Americana.

„Kristlased keeldusid . . ohverdamast [Rooma] keisri kaitsevaimule – mis on enam-vähem sama kui tänapäeval lipu tervitamisest või truudusvande andmisest keeldumine.” – Daniel P. Mannix, Those About to Die (1958), lehekülg 135.

Tahame veel kord mainida, et lipu tervitamisest keeldumisega ei ole Jehoova tunnistajatel mingil juhul mõttes väljendada lugupidamatust ühegi valitsuse ega selle juhtide vastu. Asi on lihtsalt selles, et nad ei kummarda riigi sümbolit ega tervita seda, kuna nad peavad sellist tegevust religioosseks kummardamisaktiks. Nad võtavad samasuguse seisukoha nagu Piibli aegadel võtsid kolm heebrea noormeest, kes keeldusid kummardamast  kuju ette, mille Babüloni kuningas Nebukadnetsar oli lasknud Duura orgu püstitada. (Taaniel 3:1–30) Nii et kuigi teised tervitavad lippu ja vannuvad truudust, õpetavad Jehoova tunnistajad oma lapsi järgima Piibli põhjal kasvatatud südametunnistust. Seega hoiduvad nad austusavaldustes osalemast, olles seejuures vaiksed ja lugupidavad. Samadel põhjustel ei soovi tunnistajate lapsed austusavaldustest osa võtta ka siis, kui lauldakse või mängitakse rahvushümni.

Praegusajal austab enamik riike vanemate õigust anda oma lastele religioosset juhatust kooskõlas omaenda veendumustega. Kõik religioonid toetavad seda õigust, nagu on näha katoliku kirikus tänaseni kehtivast kanoonilisest õigusest: „Olles lastele elu andnud, on vanematel väga range kohustus oma lapsi harida ning ka õigus seda teha; seepärast on eelkõige vanematel sünnis anda oma lastele kiriku õpetusele vastavat kristlikku haridust.” – Kaanon nr. 226.

Jehoova tunnistajad ei nõua midagi enamat. Hoolitsevate vanematena püüavad nad arendada oma lastes tõelisi kristlikke väärtushinnanguid ning sisendada neisse ligimesearmastust ja austust teiste inimeste omandi vastu. Nad soovivad järgida nõuannet, mille apostel Paulus andis Efesose kristlastele: „Vanemad, ärge kohelge oma lapsi niiviisi, et nad vihaseks lähevad. Kasvatage neid hoopis kristlikult distsiplineerides ja juhendades.” – Efeslastele 6:4, Today’s English Version.

Mõnedes perekondades on ainult üks vanem Jehoova tunnistaja. Sellisel juhul ergutatakse tunnistajast vanemat tunnustama seda, et ka teisel vanemal on õigus last oma religioossete  veendumuste kohaselt õpetada. See, kui laps puutub kokku kahesuguste religioossete tõekspidamistega, ei too tavaliselt kaasa mingeid halbu tagajärgi. * Tegelikkuses peab iga laps ikkagi ise otsustama, millist religiooni ta järgib. Iseenesestki mõista ei vali mitte kõik noored neidsamu religioosseid põhimõtteid, mida järgivad nende vanemad, olgu nad siis Jehoova tunnistajad või mitte.

Teil oleks hea teada ka seda, et Jehoova tunnistajad peavad igaühe kristlikku südametunnistust väga tähtsaks. (Roomlastele 14. peatükk) Lapse õiguste konventsioon, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 1989. aastal vastu võttis, tunnustas lapse õigust „mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele” ning õigust „väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, kusjuures lapse vaateid hinnatakse”.

Iga laps on täiesti erisugune. Seega on ootuspärane, et otsused, mida noored tunnistajad või mõned teised õpilased teatud tegevuste või kooliülesannete suhtes langetavad, varieeruvad pisut. Me loodame, et ka Teie austate südametunnistusvabaduse põhimõtet.