TERVE keskaja jooksul kuulusid ühe ja sama riigi kodanikud tavaliselt ka ühte ja samasse religiooni. Alles hiljaaegu, 19. sajandi lõpupoole, teati Euroopas vaid mõnda üksikut suuremat religiooni: katoliiklust ja protestantismi läänes, õigeusku ja muhameedlust idas ning peale selle veel ka judaismi. Tänapäeval on nii Euroopa kui kogu maailm selles suhtes kahtlemata palju mitmepalgelisem. Mõne kohaliku elaniku uude usku pöördumise tulemusena või immigrantide ja põgenike poolt kaasatooduna on kanda kinnitanud senitundmatud religioonid.

Nii võime praegusajal leida palju muhameedlasi, budiste ja hindusid sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia. Ning Jehoova tunnistajad kui kristlased on aktiivselt teenimas 239 maal. Neljateistkümnes riigis on neid üle 150 000. – Vaata kasti „ Jehoova tunnistajad. Ülemaailmselt levinud religioon”.

Kohalike religioonitavade mitmepalgelisus võib panna haridustöötaja raskesse olukorda. Näiteks seoses üldlevinud pühadega võivad kerkida mõned olulised küsimused nagu, kas igat õpilast peaks vaatamata tema religioonile sundima kõiki tähtpäevi pühitsema? Valdav enamus ei leia neis pühades ehk midagi halba. Ent kas ei tuleks austada ka vähemuse hulka kuuluvate perede seisukohta? Ning arvestamist väärib ka järgmine tegur: kas nendes maades, kus kirik ja riik on seadusega teineteisest lahutatud ja usuõpetus pole õppekavas ette nähtud, ei ole ebaloogiline muuta need pühad koolis kohustuslikuks?

Arusaamatusi võib ette tulla isegi seoses pühadega, millel pealtnäha on väga vähe või pole üldse religiooniga pistmist. Nii on lugu sünnipäevadega, mida paljudes koolides peetakse. Kuigi Jehoova tunnistajad austavad teiste õigust sünnipäevi pidada, teate Te kindlasti vägagi hästi, et nad ise ei soovi nende pidamises osaleda. Kuid ehk ei tea Te neid põhjusi, miks nemad ja nende lapsed on otsustanud, et nad nende pidamisest osa ei võta.

Prantsusmaal laia levikuga teatmeteos Le livre des religions („Religioonide raamat”) nimetab seda kommet rituaaliks ja toob selle ära teiste „ilmalike tavandite” hulgas. Kuigi sünnipäevapidamist peetakse tänapäeval süütuks ilmalikuks kombeks, on selle juured tegelikult sügaval paganluses.

Teatmeteos The Encyclopedia Americana (1991. aasta väljaanne) ütleb: „Egiptuse, Kreeka, Rooma ja Pärsia muistne maailm pidas jumalate, kuningate ja ülikute sünnipäevi.” Kirjanikud Ralph ja Adelin Linton toovad välja selle taga seisva põhjuse. Oma raamatus The Lore of Birthdays („Sünnipäevade traditsioon”) kirjutavad nad: „Mesopotaamia ja Egiptus, tsivilisatsiooni hällid, olid ka esimesed maad, kus inimesed pidasid meeles ja austasid oma sündimise päeva. Sünnipäevade ülesmärkimine oli muistsel ajal tähtis eelkõige seepärast, et sünnikuupäeva läks hädasti vaja horoskoobi koostamiseks.” See otsene seos astroloogiaga paneb tõsiselt järele mõtlema igaühe, kes hoiab astroloogiast eemale selle tõttu, mida Piibel selle kohta ütleb. – Jesaja 47:13–15.

Seega pole üllatav, et teatmeteoses The World Book Encyclopedia seisab kirjas: „Algkristlased ei tähistanud Tema [Kristuse] sünnipäeva, sest nad pidasid kellegi sünnipäeva  tähistamist paganlikuks kombeks.” – 3. köide, lehekülg 416.

Eelöeldut arvestades ei soovi Jehoova tunnistajad sünnipäevapidudest osa võtta. Muidugi on lapse sünd iseenesest väga rõõmus ja tore sündmus. Loomulikult on kõigil vanematel hea meel näha, kuidas nende laps iga aastaga üha kasvab ning areneb. Ning Jehoova tunnistajad tunnevad suurt rõõmu sellest, et saavad oma sugulastele ja sõpradele kingitusi tehes ja nendega koos lõbusalt aega veetes neile oma armastust väljendada. Kuid pidades silmas sünnipäevapidamise algupära, eelistavad nad teha seda teistel aegadel terve aasta jooksul. – Luuka 15:22–25; Apostlite teod 20:35.

Jõule peetakse üle kogu maailma, ja seda isegi paljudes mittekristlikes riikides. Kuna selle püha on omaks võtnud valdav enamus ristiusumaailma religioone, võib tunduda üsnagi üllatav, et Jehoova tunnistajad ei soovi seda pidada. Miks siis?

 Nagu paljud entsüklopeediad seda selgelt näitavad, määrati Jeesuse sünnipäevaks meelevaldselt 25. detsember, et see langeks kokku ühe paganliku Rooma pidustusega. Pane tähele, mida on öeldud järgnevates teostes:

„Kristuse sünnikuupäev ei ole teada. Evangeeliumides ei näidata ei selle päeva ega kuud.” – New Catholic Encyclopedia, II köide, lehekülg 656.

„Enamik jõulukombeid, mis praegu on Euroopas levinud või mille kohta on ülestähendusi varasematest aegadest, ei olnud algselt kristlikud kombed, vaid paganlikud kombed, mille kirik on omaks võtnud või mida ta on sallinud. [–––] Rooma saturnaalid olid eeskujuks enamikule jõuluaja pidutsemiskommetele.” – Encyclopædia of Religion and Ethics (Edinburgh, 1910), toimetaja James Hastings, III köide, leheküljed 608–609.

„Alates neljandast sajandist on kõik kristlikud kirikud pühitsenud jõule 25. detsembril. Tol ajal peeti sel kuupäeval paganlikke talvise pööripäeva pidustusi, mida nimetati ’Päikese sünniks (ladina keeles natale)’, kuna seoses sellega, et päevad muutusid jälle pikemaks, tundus päike olevat otsekui taas sündinud. Roomas võttis kirik selle äärmiselt populaarse kombe üle .., andes sellele uue tähenduse.” – Encyclopædia Universalis, 1968, 19. köide, lehekülg 1375.

„4. saj[andil] paigutas ristiusu kirik 25. dets[embrile] (Mithra ja Sol Invictus’e (’võitmatu päike’) kultuse eeskujul) Jeesuse Kristuse sünnipäeva.” – Eesti Entsüklopeedia (Tallinn, 1989), 4. köide, lehekülg 158.

„[Jeesuse sünnipäeva] kuupäeva ei teatud, kuid ajaks valiti 25. detsember, mis oli Roomas varemalt päikesejumaluse sünnipüha. Nii anti paganlikule kesktalvepühale kristlik sisu: Kristus on pääsemise päike, kes on tulnud kõrvaldama patu ja surma pimedust.” – Kiriku ajalugu ja teave (Leeriõpik nr. 3), 1990, lehekülg 28.

Kuidas on mõned inimesed reageerinud, kui nad on saanud teada tõe jõulude kohta? Teatmeteos The Encyclopædia Britannica märgib:  „Aastal 1644 keelasid Inglise puritaanid parlamendiaktiga kõik pidutsemise ja jumalateenistused selle alusel, et [jõulud] on paganlik püha, ja käskisid tähistada seda paastumisega. Charles II taaselustas pidutsemise, kuid šotlased jäid puritaanliku seisukoha juurde.” Algkristlased ei pidanud jõule ja tänapäeval ei pea ka Jehoova tunnistajad neid ega võta osa millestki, mis on nendega seotud.

Kuid Piibel räägib soosivalt muul ajal kingituste tegemisest ning sugulaste või sõprade kutsumisest rõõmsale söömaajale. Piibel ergutab vanemaid kasvatama oma lapsi siiralt heldekäelisteks, mitte sellisteks, kes teevad kingitusi ainult siis, kui seda neilt oodatakse. (Matteuse 6:2, 3) Jehoova tunnistajate lapsi õpetatakse olema sallivad ja austama teiste õigusi, sealjuures ka teiste õigust jõule pidada. Nemad omakorda on tänulikud, kui austatakse nende otsust jõulude pidamises mitte osaleda.

Samasuguse seisukoha võtavad Jehoova tunnistajad ka teiste religioossete või osaliselt religioossete pühade suhtes, mida paljudes maades kooliaasta jooksul peetakse, nagu näiteks Halloween Ameerika Ühendriikides, Festas Juninas Brasiilias, setsubun Jaapanis, kolmekuningapäev Prantsusmaal, vastlakarneval Saksamaal. Jehoova tunnistajatest vanemad või nende lapsed on kindlasti meeleldi valmis vastama igale Teie küsimusele, mis Teil eeltoodud või ükskõik millise muu siinmainimata püha kohta võib kerkida.