AMEERIKA Ühendriikide Riiklik Vaimse Tervise Instituut korraldas uurimuse lapsevanemate seas, keda peetakse edukaks, see tähendab kelle üle 21-aastased lapsed „on kõik tublid täiskasvanud ning ilmselt ühiskonnaga hästi kohanenud”. Neilt vanemailt küsiti: „Milline on parim nõuanne, mille te oma isiklike kogemuste põhjal teistele vanematele annaksite?” Kõige  sagedamini öeldi vastustes järgmist: „osutage heldelt armastust”, „suunake armastavalt distsiplineerides”, „veetke koos aega”, „õpetage oma lastele, mis on õige ja mis vale”, „arendage vastastikust austust”, „kuulake neid hoolega”, „ärge jutlustage, vaid juhendage”, „olge realistlikud”.

Kuid kohanemisvõimeliste elluastujate kujundamine ei ole ainult vanemate ülesanne. Ka haridustöötajatel on selles oluline osa. Üks kogenud koolinõunik märkis: „Koolihariduse peaeesmärk on olla vanematele toeks vastutusvõimeliste ning intellektuaalselt, füüsiliselt ja emotsionaalselt hästi arenenud elluastujate kujundamisel.”

Seega on vanematel ja haridustöötajatel üks ja seesama eesmärk: kasvatada noori nii, et neist saaksid hiljem küpsed ja tasakaalukad täiskasvanud, kes tunnevad elust rõõmu ning suudavad leida oma koha ühiskonnas, kus nad elavad.

Ent kui lapsevanemad haridustöötajatega koostööd ei tee, kerkivad probleemid. Näiteks mõningaid vanemaid ei huvita oma laste haridus üldse, teised jälle püüavad õpetajatega võistelda. Viimasest olukorrast rääkides ütles üks Prantsuse ajakiri: „Õpetaja ei ole enam nii-öelda ainus kapten laevas. Oma laste edukusest haiglaslikult huvitatud vanemad lahkavad kooliõpikuid, arvustavad ja kritiseerivad õppemeetodeid ning tunnevad end otsemaid oma järglase esimesest halvast hindest puudutatuna.” Sellise teguviisiga võivad nad õpetajatele antud õigused hoopis endale haarata.

Jehoova tunnistajate meelest on nende lastel rohkem kasu sellest, kui vanemad teevad haridustöötajatega koostööd, tundes oma laste hariduse vastu suurt huvi ning ilmutades abivalmidust. Nende arvates on selline koostöö eriti tähtis seetõttu, et Teie töö õpetajana on muutumas üha keerukamaks.

Kool kui ühiskonna peegel pole kaitstud ühiskonna üldiste probleemide eest. Sotsiaalprobleemid on seal aastate jooksul kiiresti süvenenud. Kirjeldades ühes Ameerika Ühendriikide koolis valitsevat olukorda, teatas ajaleht The New York Times: „Õpilased magavad klassiruumides, ähvardavad üksteist täiskritseldatud koridorides, halvustavad häid õpilasi. [–] Peaaegu igal õpilasel on midagi, millega ta peab toime tulema: kas on tal laps, kelle eest hoolitseda, või on tema vanemad kinnipidamiskohas või kohtab ta siis noortejõukude vägivalda. Iga päev puudub [koolist] peaaegu üks viiendik [õpilasi].”

Eriti ärevusttekitav rahvusvaheline probleem on kasvav koolivägivald.  Juhuslikud kaklused, kus vaid tõugeldi ja rüseleti, on asendunud igapäevase tulistamise ja pussitamisega. Relva kandmine on muutunud tavapärasemaks ning rünnakud tõsisemaks, kusjuures lapsed võtavad vägivalla appi üha kiiremini ja üha nooremas eas.

Kahtlemata ei ole mitte igas riigis olukord nii sünge. Kuid paljud haridustöötajad üle kogu maailma seisavad siiski olukorra ees, mida Prantsuse ajakiri Le Point kirjeldas järgmiselt: „Õpetajast ei peeta enam lugu, tal ei ole enam autoriteeti.”

Selline lugupidamatus autoriteedi vastu kujutab endast tõelist ohtu kõigile lastele. Seepärast püüavad Jehoova tunnistajad arendada oma lastes kuulekust ja austust autoriteedi vastu – need on omadused, millest tänapäeva koolielus sageli vajaka jääb.