Ülemaailmne aruanne

◼ EUROOPA

Maid: 46

Rahvaarv: 728162887

Kuulutajaid: 1476554

Piibliuurimisi: 697044

Tõe teele jõudmine võib võtta kaua aega. 1951. aastal oli omaaegses Kasahhi NSV-s sunnitöölaagris poliitvang Steponas. Ta töötas seal koos Leedust pärit innuka noore kuulutaja Edvardasega, kes oli vangistatud ”Vahitorni” trükkimise eest. Edvardas rääkis talle Piiblil põhinevast lootusest ja Steponas mõistis, et on leidnud tõe. Aastal 1955 Steponas vabastati. Lahkumishetkel ütles Edvardas talle: ”Ehk kohtume veel kunagi.” Kuigi Steponas polnud ristitud, arvas KGB, et ta on Jehoova tunnistaja.  Miilitsad otsisid tema korteri läbi ja konfiskeeris paberid, kus olid vendade aadressid. Selle tagajärjel kaotas Steponas kontakti Jumala rahvaga.

Möödus 47 aastat. Steponas elas sel ajavahemikul ühes väikses külas Leedu põhjaosas, kus polnud Jehoova tunnistajaid. Siis, aastal 2002 sai ta tunnistajate kirjandust ja saatis Leedu harubüroosse kupongi raamatu ”Perekonnaõnne saladus” tellimuse kohta. Ta selgitab: ”Saatsin selle kupongi lootuses, et saan taastada sidemed vendadega.” Üks eripioneeridest abielupaar külastas teda ja hakkas temaga Piiblit uurima. Vähem kui aasta pärast ristiti Steponas 80 aasta vanuselt.

Kas ta sai kokku ka Edvardasega, kes oli talle ligi pool sajandit tagasi öelnud, et ehk nad kohtuvad kunagi? Sai küll! Edvardas ja Steponas kohtusid päev pärast Steponase ristimist. Nüüdsed vaimsed vennad kallistasid teineteist südamlikult ning rõõmustusid jällenägemise üle.

Inglismaal olid kaks 11-aastast poissi Tim ja Sam, mõlemad ristimata kuulutajad, koos Timi emaga kuulutamas. Poisid vajasid Piibli ja kirjanduse jaoks uut kotti, kuid neil polnud raha. Sel päeval enne kuulutustööd palvetasid kahe noore kuulutaja emad selle asja pärast. Viimases majas, mida nad sel päeval külastasid, rääkis Tim majaperenaisega ja luges talle ühe piiblisalmi. Naine katkestas teda ja küsis, mis usku ta on. Kui Tim vastas, et on Jehoova tunnistaja, tõreles naine temaga ja ütles ta emale, et ei saa aru, miks Jehoova tunnistajad lasevad oma lastel surra, selle asemel et lubada neile vereülekannet teha.

Timi ema soovitas tal poistelt endilt küsida, mida nad sellest arvavad. Tim vastas naisele, et ta valiks igal juhul  alternatiivravi, kui et läheks vastuollu Piibli põhjal õpetatud südametunnistusega. Siis ütles Sam, et tema vanem õde sai alternatiivravi ja paranes paremini kui need patsiendid, kellele tehti vereülekanne.

Perenaine pöördus jälle Timi ema poole. Seekord ta väljendas oma pahameelt selle üle, miks ema võtab lapsi kuulutustööle kaasa. Mõlemad poisid ütlesid, et see meeldib neile rohkem kui tänaval ringi kolamine, nagu on kombeks teistel nendeealistel. Nende vastusest hämmastununa palus perenaine neil pisut oodata ja läks korraks majja. Missugune oli üllatus, kui ta tuli tagasi ja andis kummalegi uue ilusa nahkkoti, mis sobis just hästi kuulutustööks! Naise tööks oli nende kottide müümine. Tema suhtumine oli muutunud ja see võimaldas poistel kokku leppida korduskülastuse. Uksele tuli ka perenaise 94-aastane ema, kes oli vestlust pealt kuulanud, ja palus, et Timi ema ka teda külastaks.

Portugalis märkasid kaks kuulutustööl olevat õde bussipeatuses järgmist sõnumit: ”Olen psühholoogiatudeng ja valmistan ette ebausuteemalist väitekirja. Kui saate mind aidata, kirjutage palun mulle e-posti aadressil . . .” Kuna sel pärastlõunal pakkusid need õed ”Vahitorni” teemal ”Kas ebausk valitseb sinu elu”, otsustasid nad kirjutada ja pakkuda seda ajakirja.

Nädal hiljem saatis naine, kes oli sõnumi üles pannud, neile vastuse: ”Tänan teid kirja eest. Vabandust, et nii hilja vastan. Sooviksin saada seda ajakirja. Alati, kui Jehoova tunnistajad on minu poole pöördunud, olen ma kas kiirustanud tööle või bussi peale ega ole leidnud aega nendega rääkida. Nagu ma aru saan, pakute te Piibli kursust, ja ma olen sellest huvitatud.”

 Teda külastanud õde ütles: ”Esimene kord esitas ta meile palju küsimusi. Andsime talle ”Tundmise” raamatu ja hakkasime temaga Piiblit uurima. Ta on alati hästi ette valmistanud ja käib nüüd kõigil koguduse koosolekutel.”

Saksamaa lõunaosas elav Lina tegi tänavakuulutustööd, kui tema poole pöördus üks naine. ”Kas te tunnete mu ära?” küsis see naine, kelle nimi oli Tatjana. Lina vastas, et ei tunne. ”Pole ka üllatav,” jätkas Tatjana. ”Me kohtusime vaid korra ja see oli viie aasta eest.” Ta rääkis edasi: ”1998. aasta kevadel te pöördusite minu poole tänaval ja pakkusite mulle brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Olin teiega ebaviisakas, kuid tänu teie sõbralikkusele ja viisakusele võtsin brošüüri ja lugesin selle kodus läbi. See mõjus mulle sügavalt.” Mõne aja pärast külastasid Tatjanat kaks Jehoova tunnistajat, kes ei tundnud Linat. Kuna Tatjana oli brošüüri läbi lugenud, oli ta nõus Piiblit uurima. Kui ta 2003. aastal Linaga uuesti kohtus, oli ta juba ristitud Jehoova tunnistaja. Tegelikult olid mõlemad, nii Lina kui Tatjana, sel kuul abipioneerid!

Üks õde Venemaalt Pihkva linnast sai harubüroost ühe kõrvalises piirkonnas elava mehe aadressi. Sinna minek võttis palju aega. Kui ta lõpuks pärale jõudis, sai ta teada, et mees ise ei teadnudki, et oli piibliuurimist palunud. Ta oli ostnud kioskist ühe ajakirja, millel oli järjehoidjaks meie traktaadist välja lõigatud kupong. Mees oli mõelnud, et pakutakse mingit auhinda, ning saatis kupongi ära, lootuses midagi võita. Õde ütles talle: ”Te võitsite tasuta piibliuurimise!” Mees ja ta pere olidki sellest huvitatud ning hakkasid Piiblit uurima. Uurimine toimub kaks korda kuus, kuna perekond elab meie õe kodust kaugel.

 ◼ OKEAANIA

Maid: 30

Rahvaarv: 34355946

Kuulutajaid: 93718

Piibliuurimisi: 47270

Austraalias kasutas 14-aastane Alyce koolitöö tegemisel materjalina meie ajakirju. Ühel nädalal kirjutas ta kirjandi teemal ”Mis saab sellest maailmast”. Ta selgitas kooskõlas Piibli prohvetikuulutustega, mille poolest on meie aeg erakorraline. Tema õpetaja soovis teada, mis religiooni Alyce kuulub. Alyce ütles, et ta uurib Piiblit Jehoova tunnistajatega, ja andis ka oma õpetajale mõned ajakirjad lugeda.

Õpetajale pakkus see huvi, kuid tema kolleeg soovitas  tal Jehoova tunnistajatest eemale hoida. Jälgides aga paar kuud Alyce’i head käitumist, otsustas õpetaja uurida asja lähemalt. Kartusest, et Alyce seob end ohtliku ususektiga, laenutas ta kohalikust raamatukogust raamatu ”Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” (”Jehovah’s Witnesses—Proclaimers of God’s Kingdom”). Ta luges terve raamatu ühe nädalavahetusega läbi. Õpetaja mõistis, et on leidnud tõe ning helistas Alyce’i emale, palus temalt kirjandust ning hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kuu aja pärast käis ta juba kõigil koosolekutel ning kutsus ka oma abikaasa ja ema pühapäevasele koosolekule. Nemad hakkasid samuti Piiblit uurima ja edenesid hästi. Kolme kuu pärast sai õpetajast ristimata kuulutaja ning ta pidas teokraatlikus teenistuskoolis esimese õpilaskõne. Mõne kuu pärast Alyce ja tema õpetaja Linda ristiti ühel ja samal päeval.

Kujuta ette, et sa elad ühel saarel, kus sa oled ainus Jehoova tunnistaja! Selline olukord on võimalik Marshalli Saartel. Ühe õe abikaasa sai tööd sealsel Mejatto atollil. Naabrid kutsusid õde protestandi kirikusse, kuid ta keeldus. Selle asemel püüdis ta kohusetundlikult õpetada oma lapsi ”Minu piiblilugude raamatu” abil. Ta käis koos noorema lapsega majast majja ka oma naabritele kuulutamas. Lõpuks ilmutasid mõned selle vastu huvi ja nüüd juhatab see õde ”Nõuete” brošüüri abil mitut piibliuurimist. Iga kuu saadab ta kuulutustööaruande oma endisse kogudusse. Ühes lastega teeb ta pikki paadisõite, et käia mälestusõhtul ja kokkutulekutel Ebeye saarel. Ebeye saare koguduse liikmed saadavad talle julgustavaid kirju ja jutustavad oma kuulutustöökogemusi ning seda, mida on õppinud koosolekutel. Neid omakorda julgustab selle usukaaslastest kaugel elava õe ustav eeskuju.

 Paapua Uus-Guineas pole paljudes kõrvalistes külades elektrit. Elektriseadmete tarvis kasutatakse seal kas generaatoreid või patareisid. Ühes sellises külas soovis üks vastristitud õde aidata inimestel paremini Piiblit mõista ning tahtis selleks neile Jehoova tunnistajate videoid näidata. Teeninud köögiviljamüügist endale raha, pöördus ta kohaliku ärinaise poole, kellel oli televiisor, videomakk ja elektrigeneraator, ning palus temalt neid rentida. Meie õde selgitas naisele, et ta soovib näidata kogu külale paari Piiblil põhinevat videot, mis tema arvates võiks elanike vaimsusele kasuks tulla. Ärinaine lasi kohe hinna kõvasti alla ning ütles, et soovib ka ise neid videoid näha. Peaaegu kogu küla tuli kokku neid vaatama. Pärast kommenteerisid paljud, et neil polnud aimugi, et Jehoova tunnistajate tööd tehakse nii laialdaselt. Samuti avaldas neile sügavat muljet ülemaailmne vennaskond, sest midagi taolist polnud nad oma kirikus kogenud. Paljud, kes varem olid keeldunud Jehoova tunnistajatega rääkimast, kuid kes nüüd soovisid meie uskumustest rohkem kuulda, kutsusid meie õde end külastama.

Samoa saarestiku suurimal saarel Savaiil keelasid mõned külavanemad Jehoova tunnistajatel nende külades kuulutamise. Üks sellises külas elav õde järgis oma poja matuseid korraldades kindlalt Piibli põhimõtteid. Kuna matusetalitus pidi toimuma tema kodus, aitasid selle saare kahe koguduse liikmed tal maja ja õue koristada ning tõid elektrigeneraatori. Külaelanikud nägid, kui armastavalt nad seda õde aitasid. Vendade korraldatud matusetalitus erines suuresti Samoa traditsioonidest.

Kaks päeva pärast matuseid tulid külavanemad kokku, et seda sündmust arutada. Neile oli väga sügavat muljet  avaldanud, kuidas Jehoova tunnistajad aitasid leinavat perekonda, seda nii enne kui pärast matuseid. Külavanematele meeldis matusetalitus niivõrd, et nad otsustasid ühehäälselt muuta sealseid matusekombeid Faa-Molimau a Ieova (Jehoova tunnistajate eeskujul). Kahe päeva pärast toimus paari kilomeetri kaugusel väikeses kuningriigisaalis Kristuse surma mälestusõhtu. Kolm veoautot sõidutas perekondi külast kuningriigisaali. Nüüd saavad selle saare ühes suurimas külas meie vennad ja õed vabalt kuulutustööd teha. Kaks eripioneeri juhatavad seal nüüd kuut piibliuurimist. Koguduse raamatu-uurimisel käib lisaks teistele huvilistele ka külavanem.

Ühel Fidži saarel istus üks noormees kord puu all ning mõtles elule ja tulevikule. Ta kutsus ühe mööduja enda kõrvale istuma. Mööduja juhtus olema meie vend, kes kasutas võimalust ja vestles temaga Piibli teemadel. Kuigi see noormees oli juba kuulnud Piibli tõotusest paradiisliku maa kohta, sütitas meie venna jutt temas uut huvi. Ta otsustas minna tagasi saarele, kus elas ta ema, ja hakata Piiblit uurima. Kodukandis olid tema pereliikmed väga tema uue usu vastu ja hävitasid tema kasvatatud viljasaagi. Seejärel käskis külavanem tal lahkuda, öeldes, et nad ei luba seal peale oma religiooni mingit teist usku. Noormees läks siis oma isa kodukülla ühel teisel väikesel saarel. Seal ehitas ta vanadest raudplaatidest kanuu ning aerutas iga nädal mitu kilomeetrit tuulisel merel, et kohtuda Jehoova tunnistajatega. Perekond seisis ikka tema usule vastu ning ta oli sunnitud elama erakuelu saare kõrvalises osas. Lõpuks sai ta kolida saarestiku suurimale saarele, kus on suur Jehoova tunnistajate kogudus. Ta edeneb vaimselt hästi ja on ristimata kuulutaja.

 ◼ AMEERIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 857137983

Kuulutajaid: 3095083

Piibliuurimisi: 2898369

Ühel 2002. aasta septembrikuu pühapäeval tegi üks õde Ameerika Ühendriikides korduskülastuse ühe poeomaniku juurde. Kuna omanik tegeles parajasti klientidega, jalutas õde kaupluses ringi. Ta pani tähele, kui üks naine ruttas sisse ja läks ostma mala’t, mida hindud kasutavad sarnaselt nagu katoliiklased palvehelmeid. Mala on pruunide helmestega nöör, mille abil korratakse palveid paljudele hindu jumalatele. Naine nimega Shwe oligi leidnud soovitava mala, kui meie õde tema poole pöördus  ja küsis: ”Vabandage, kas see mala on valmistatud sandlipuust?”

”On jah! Ma palusin jumalat, et leiaksin hea mala, ja täna ma selle leidsingi. Nuusutage seda!”

”See lõhnab tõesti hästi! Missuguse jumala poole te sellega pöördute?”

”Noh, mõnikord Ganeša või siis Šiva või Durga poole. Selle mala’ga ma palvetangi nende poole.”

”Kas te teate, kes on kõige suurem jumal?”

”See on mulle veel segane. Ma tõesti ei tea, kes on suurim.”

”Ka mina olin segaduses, kui olin hindu ja teenisin neid jumalaid. Nüüd ma aga tean, kes on kõigekõrgem Jumal. Las ma näitan teile. [Loeb Laulu 83:19.] Jehoova Jumal on kõikvõimas üle kogu maa. Tema on suurem kui Šiva, Ganeša ja Durga. Ma võin aidata teil õppida tundma kõigeväelist Jumalat ja seda täiesti tasuta.”

”Kas te tõesti saate mulle õpetada, kes on tõeline Jumal? Täna vastatakse küll kõigile mu palvetele!”

”Kuidas nii?”

”Ma palvetasin iga päev, et leiaksin hea mala, mis aitaks mul leida tõelise Jumala. Palvetasin ka, et leida tõelist sõpra, kes aitaks mind selles. Mul pole mitte ühtegi sõpra. Kuidas on teie nimi?”

”Minu nimi on Mala. Soovin tõesti teile sõbraks olla ja õpetada teile Piiblit.”

”Uskumatu! Jumal andis mulle elava Mala!”

Naised hakkasid uurima ”Nõuete” brošüüri. Shwe käib korrapäraselt koosolekutel ja on seadnud eesmärgiks lasta end ristida.

 Hondurases läks üks misjonärist õde, kes alles õppis hispaania keelt, ühte kontorihoonesse ja pakkus valvelauas istuvale naisele meie ajakirju. Siis helises telefon ja misjonärist õde arvas, et administraator palus tal istuda, mida ta ka tegi. Kuid ta sai valesti aru. Administraator oli palunud tal lahkuda. Samal ajal palus kõrvalolevas kontoriruumis üks naine palves abi, et lõpetada oma ebamoraalne suhe ühe abielumehega ning et saada teada, missugune kummardamisviis on Jumalale meelepärane. Kui ta kuulis vestibüülis meie õe juttu, arvas ta, et see on vastus tema palvele. Kui aga administraator palus õel lahkuda, kartis ta, et misjonär lahkub enne, kui ta jõuab temaga rääkida. Hiljem jutustas see misjonär: ”Kuna olin administraatorist valesti aru saanud, istusin ikka veel seal, kui see naine minuga rääkima tõttas. Olime mõlemad kindlad, et see oli Jehoova juhtimine.” Aastaid varem oli see naine lugenud Jehoova tunnistajate väljaandeid ning nüüd otsustas ta keskenduda vaimsetele asjadele. Ta lõpetas oma suhte abielumehega ning uurib nüüd Piiblit ja käib korrapäraselt koosolekutel.

Üks eripioneerist õde El Salvadoris määrati kogudusse sellisel territooriumil, kus inimesed üldiselt ei soovinud kuulata Piibli tõde. Ta palvetas, et Jehoova aitaks tal leida Piiblist huvitatud inimesi. Ühel pühapäeval kohtaski ta noort meest, kellega sai rääkida Piiblist. Mees võttis vastu ”Tundmise” raamatu ja nõustus, et naine külastab teda veel. Meie õde käis seda meest tihti otsimas, kuid teda polnud kunagi kodus. Õde kohtas hoopis tema naist, kes polnud aga Piiblist eriti huvitatud. Viiendal külastusel kutsus naine ta majja sisse, öeldes, et ”vaid kümneks minutiks”. Õde küsis, kas ta leiaks kodust üles  ”Tundmise” raamatu. Naine leidiski ning õde tutvustas lühidalt paari mõtet sellest ja näitas, kuidas toimub piibliuurimine. Pärast kolme kuu jooksul toimunud uurimist hakkas see naine käima koosolekutel ja oli näha, et ta edeneb hästi. Mis sai tema abikaasast? Mõne aja pärast hakkas ka tema Piiblit uurima. Seejärel hakkas ta koos perega koosolekutel käima. See paar kavatseb nüüd ka registreerida oma kooselu. Püsivus ühes palvega tõi tõesti häid tulemusi.

Mehhikos elav Margarita räägib, kuidas tal õnnestus eraviisil kuulutada: ”Rääkisin õmblusklassis ühele klassikaaslasele Piiblist. Ta ütles, et talle on jäänud mulje, et Jehoova tunnistajad on õnnelikud, kuna neil on alati naeratus näol ja nad paistavad nii rõõmsameelsed. Ütlesin, et tema mulje on õige ja et need, kes loodavad Jehoovale ja elavad Piibli põhimõtete järgi, on tõeliselt õnnelikud.” Margarita hakkas oma klassikaaslasega Piiblit uurima ning nüüd käib see klassiõde korrapäraselt koosolekutel ja edeneb tõe tundmises.

Dominikaani Vabariigis elav Ana jättis ühele mureliku olekuga mehele ”Nõuete” brošüüri. Tuli välja, et mehe naine on vähiga haiglas ja tal pidi tulema operatsioon. Mees ütles, et naisele meeldib lugeda ning ta võtab brošüüri tema jaoks haiglasse kaasa. Hiljem kohtus Ana selle mehe naisega, kes ütles: ”Hakkame uurima. Ma olen valmis.” Pärast rääkis see naine, et ta palus haiglas parajasti Jumalat, et ta leiaks õige religiooni, kui ta mees tuli ja tõi talle ”Nõuete” brošüüri. Naine luges seda ja sai aru, et Jumal vastas ta palvele, ning ta seadis kohe endale eesmärgiks saada Jehoova tunnistajaks. Kuigi kuningriigisaali  minekuks peab ta käima terve tunni, edenes ta kiiresti ja peatselt sai temast kuulutaja. ”Nüüd saan ma täita Jumalale antud tõotuse,” ütles ta. Vähem kui kuue kuu pärast ristiti ta piirkonnakonvendil ja ta teenib rõõmsalt Jehoovat.

13-aastane kuulutaja Martin, kes elab Paraguays, sai teha eraviisil kuulutustööd. Ühel päeval koolist koju tulles andis ta parajasti ühele möödujale tunnistust, kui märkas tänaval väikest pakki. Martin võttis selle üles ja nägi, et selles on raha. Kuna keegi ei paistnud seda otsivat, pistis ta paki taskusse. Tee peal ta mõtles: ”Selle rahaga saaksin maksta kolme kuu õppemaksu ning toetada ka oma vanemaid.” Vahepeal oli ta endalegi märkamatult pööranud tänavale, kus ta tavaliselt ei käi. Seal märkas ta meest, kes paistis midagi otsivat. Ta kuulis meest endamisi rääkimas, et ta kaotas 115000 guaraniid (umbes 250 krooni), millega pidi kuu lõpuni ära elama. Martinile tulid kohe meelde temaga ristimisküsimusi läbi võtnud kogudusevanema sõnad. Kogudusevanem oli öelnud: ”Sa kohtad mitmeid katseid. Seda enam nüüd, kui soovid minna ristimisele.”

Martinil oli raha hädasti vaja. Sel päeval polnud tal koolis isegi söögiraha jätkunud, rääkimata õppemaksu maksmisest. Sellest hoolimata küsis Martin mehelt, kui palju raha ta oli kaotanud. Summa oli just sama, mis Martin oli leidnud. Ta andis mehele tema raha ning ka ühe traktaadi, mainides, et on Jehoova tunnistaja. Mees tänas Martinit suurest rõõmust mitu korda ja kallistas teda ning andis talle ka oma aadressi, et Martin saaks teda külastada. Martin ristiti koos oma vanematega hiljutisel ringkonnakokkutulekul.

 ◼ AASIA JA LÄHIS-IDA

Maid: 47

Rahvaarv: 3931574927

Kuulutajaid: 568370

Piibliuurimisi: 417308

Jaapanis Tokyo lähedal elaval pioneerõel Kumikol oli tervisehäda, mis ei võimaldanud tal eriti palju majast majja kuulutamas käia. Seepärast andis ta tunnistust rohkem kirja teel. Tema koguduse liikmed andsid talle nende inimeste aadressid, keda oli raske kätte saada, kuna nad olid väga harva kodus. Õde kirjutas neile kirju ja koguduse kuulutajad viisid need laiali. Peaaegu terve aasta ei saanud ta ühtegi vastust, kuid ta jätkas ustavalt kirjutamist. Lõpuks, pärast umbes 1500 kirja kirjutamist sai  ta postkaardi, millelt võis lugeda: ”Tänan teid kirja eest. Loetu pakkus mulle suurt huvi. Olen eelolevatel päevadel kodus ja ootan, et minuga ühendust võtaksite.” Pisarsilmil külastas Kumiko seda naist ja nad hakkasid kohe Piiblit uurima. Kumiko lausub: ”Alguses olin kirjade kirjutamise suhtes ebakindel, kuid nüüd usun, et kui otsime kannatlikult lambasarnaseid inimesi, õnnistab Jehoova meie pingutusi.”

Indias oli üks õde ühel hommikul majast majja kuulutustööl ja koputas ühele uksele. Avama tuli kurvailmeline naine. Põrandal istus kaks väikest last, ees tühjad taldrikud. Õde rääkis neile lohutavat sõnumit Jumala Kuningriigist ja selle õnnistustest ning naine kuulas tähelepanelikult. Näljased lapsed mangusid vahetpidamata, et ema neile süüa annaks, kuid ema keeldus. Õde ütles siis, et ta võib vabalt oodata, kuni naine lastele midagi süüa annab. Siis hakkas naine nutma ja ütles, et toidus on mürki. Ta oli just valmis seda oma lastele andma, kui kuulis koputust. Kuna ta mees oli joodik ja peres oli ka muid probleeme, oli see naine otsustanud enda ja kaks väikest tütart mürgitada. Seda kuulnud, viskas meie õde toidu kohe ära, jooksis lähimasse kauplusse ning ostis perele toidupoolist. Nad valmistasid koos eine ja andsid lastele süüa. Kuningriigi sõnum lohutas seda naist väga. Ta oli nõus hakkama Piiblit uurima ja nüüd on ta ristitud Jehoova tunnistaja. Tema kaks last käivad koos emaga koosolekutel. Hiljuti hakkas ka naise abikaasa koosolekutel käima ja edeneb hästi.

SARS! See sõna tekitas hirmu paljude Taiwani elanike südames. Kartusega jälgisid inimesed uudiseid selle  haiguse levikust Hongkongis. Seejärel jõudis see Taiwani! Mitmes haiglas kehtestati nakkuse tõkestamiseks karantiin ning paljud inimesed kartsid, et neist saavad järgmised ohvrid. Juba enne valitsuse nõuet varustas harubüroo kõiki kogudusi kraadiklaasidega ning vennad kraadisid kõiki koosolekule tulijaid.

Seejärel tuli valitsuselt määrus kõigile registreeritud religioonidele mitte kuulutada mõningates elurajoonides. Teenistuskoosoleku eriprogramm õpetas vendi kohaldama oma tegevust nii, et vältida sekeldusi. Üks eripioneer järgis soovitust külastada uuesti ka kõige vähem huvi ilmutanud inimesi. Selle tulemusena hakkas ta mitme inimesega Piiblit uurima. Nüüd arenevad paljud neist hästi. See eripioneerist õde ütles: ”Ebameeldivast sündmusest alguse saanud olukorrast kujunes minu rõõmuks äärmiselt viljakas teenistus!”

Üks õde Küprosel kohtas kuulutustööl naist, kes ütles, et tal on väga kiire. Õde rääkis temaga lühidalt läbi lahtise köögiakna ja luges Laulu 72:12—14 ning lubas sobivamal ajal tagasi tulla. Kui ta tagasi tuli, oli tema üllatuseks see naine teda pikisilmi oodanud. Mispärast? Eelmisel korral loetud piiblitekst oli naist väga lohutanud ning ta oli mõtisklenud selle üle terve päeva. Õde pakkus talle kodust piibliuurimist ning naine oli kohe nõus. Ta hindab väga seda, mida ta Jumala Sõnast õpib.

Kambodžas elav mees Polo hakkas uurima ühe misjonäriga ja edenes hästi. Ta käis kõigil viiel koosolekul Phnom Penhis. Siis aga ütles ta tööandja, et ta peab siirduma Battambangi linna Tai piiri lähedale. Seal polnud  aga ühtegi kogudust. Polo andis oma piibliuurimise juhatajale enda mobiiltelefoni numbri ja nad uurisid edasi telefonitsi 30 minutit igal kolmapäeval ja reedel. Polo soovis anda ka kommentaare ”Vahitorni” uurimisel. Kuna kogudus oli kaugel, kirjutas ta kolm-neli vastust järgmise nädala uurimisartikli kohta ja andis need koguduse raamatu-uurimise ülevaatajale, et see need koosolekul ette loeks. Tema innukus julgustas teisi koguduse kuulutajaid. Samuti püüdis Polo kuulutada inimestele, keda ta kohtas. Bussisõitudel Phnom Penhi ja tagasi rääkis ta paljude inimestega ning õhutas neid koosolekutel käima. Tema järgmine eesmärk on saada ristimata kuulutajaks.

Mongoolias kohtasid kaks õde üht umbes 30-aastast meest. Mees palus neil oodata, läks tuppa ja tuli tagasi kahe raamatuga: ”Inimkond Jumala otsinguil” ja ”Suurim inimene, kes kunagi on elanud”. Mees ütles, et oli 12 aasta eest Poolas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud. Tulnud 1993. aastal Mongooliasse tagasi, saatis ta kohe kirja, et Jehoova tunnistajad teda külastaksid. Sel ajal polnud aga Mongoolias Jehoova tunnistajaid. Mõnda aega hiljem asus ta ülikooliõpingutele Indias, kuhu ta jäi viieks aastaks. Sel ajavahemikul, aastatel 1994 kuni 1998, polnud tal Jehoova tunnistajatega mingit kontakti. Siis tuli ta tagasi Mongooliasse, kus ta lõpuks tänu nende õdede külastusele uuesti tunnistajatega kokku sai. Temaga hakati jälle Piiblit uurima ja 2003. aasta aprillis käis ta oma esimesel koosolekul. Nüüd uurib ta ”Nõuete” brošüüri.

 Üks budistist naine Sri Lankas üllatas Jehoova tunnistajaid sellega, et kutsus nad südamlikult majja ja ütles, et nad on vastus tema palvele! Ta rääkis, et tema noor tütar oli hiljuti teinud enesetapu, kuna ta oli teda karistanud. Buda usu preester, kelle juurde ta läks lohutust otsima, ütles talle, et tema tütar sünnib nüüd uuesti ja tuleb talle kätte maksma. See kohutas naist. Üks tema sõber rääkis talle, et kristlased ei usu sääraseid asju. Selle peale see naine palvetaski, et ta kohtaks tõelist kristlast, arvates, et kohtab mõnd katoliiklast. Selle asemel külastasid teda hoopis Jehoova tunnistajad ja lohutasid Piibli tõega. Hoolimata buda usu preestri vastuseisust, uurib ta nüüd Piiblit.

Kõrgõzstanis käis üks naine palju aastaid evangeelses kirikus. Kui ta luges Piiblit, nägi ta erinevust kirjutatu ja kirikus õpetatava vahel. Näiteks ei mõistnud ta kiriku õpetust, et Jeesus Kristus on nii Isa kui Poeg. Olles kindel, et pojal peab olema isa, palvetas ta südamest Jeesus Kristuse Isa poole, soovides leida vastuseid oma piiblilistele küsimustele. Järgmisel päeval külastasid teda kaks Jehoova tunnistajat. Nad küsisid: ”Mida teie arvate, kelle poole õpetas Jeesus Kristus oma jüngreid palvetama ja kelle nime nad pidid pühitsema?” Teda hämmastas, et oli just eelmisel päeval palvetanud Jeesus Kristuse Isa poole, et saada nendele küsimustele vastused. Pärast vestlust polnud tal enam mingit kahtlust, et Jumal oli vastanud ta palvele. Naine nõustus korrapärase piibliuurimisega ja hakkas käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Saanud teada, et Jeesuse Isa on Jehoova, hakkas ta palves kasutama tema isikunime. Ta edeneb hästi ja räägib ka oma sugulastele, mida ta on teada saanud.

 ◼ AAFRIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 755145559

Kuulutajaid: 950321

Piibliuurimisi: 1666518

Paljudel linnadevahelistel bussiliinidel Sambias näidatakse sõitjatele videoid, mis on tihtilugu vägivaldse ja ebamoraalse sisuga. Üks misjonäripaar, kes sõitis bussiga pealinna, palus luba näidata videot ”Piibel — selle mõju sinu elus” (”The Bible—Its Power in Your Life”). Bussijuht oli sellega nõus. ”Sõitjad vaatasid süvenenult ja kuulasid tähelepanelikult,” meenutab Ruth. ”Pärast rääkisime nendega ning pakkusime neile traktaate ja ajakirju, nad võtsid neid hea meelega.” Abielupaar küsis bussijuhilt, kas ta  tahab videot uuesti näidata, mõeldes, et ehk mõni teine kord. Bussijuht keris aga kohe video tagasi ja näitas uuesti. Richard ütles: ”Sõitjad vaatasid videot huviga ka teist korda ja meil oli hea meel, et olime seda küsinud.”

Teismeline koolitüdruk Miranda Malawist näitas oma klassikaaslasele vahetunni ajal raamatut ”Perekonnaõnne saladus”. Üks õpetaja kuulis nende vestlust ja kutsus Miranda enda kabinetti. Ta küsis, miks ta oli soovitanud oma sõbrannal abielluda. Miranda vastas, et seda ta ei teinud, vaid hoopis rääkis, kuidas see raamat aitab perekondadel olla õnnelik. Raevunud õpetaja karjus Miranda peale: ”Sa oled liiga noor, et anda soovitusi perekonna teemadel!”

Segaduses ja üleni värisedes väljus Miranda õpetaja kabinetist. Kaks päeva hiljem kutsus õpetaja ta uuesti oma kabinetti. Miranda jutustab, mis seekord toimus: ”Õpetaja ütles, et tal on väga kahju, et ta mu peale oma viha välja valas, ning rääkis, et oli oma naisega alati tülitsenud ja nad läksid lahku. Ta palus minult seda raamatut, mida olin näidanud oma klassiõele. Andsin talle selle rõõmuga. Kahe nädala pärast ütles õpetaja mulle, et sellest raamatust oli palju abi ja et ta andis selle ka oma naisele lugeda. Lõpuks hakkas ta oma naisega jälle koos elama.”

Lõuna-Aafrika Vabariigis õppis üks eakas mees Eric Jehoova tunnistajatega juba aastaid Piiblit, kuid suitsetamisharjumus takistas tema vaimset kasvu. Pärast seda, kui ta naine oli käinud ristimisel, seadis ka mees endale selle eesmärgiks. Ta sai mitu lehte, kus oli suurelt kirjas piiblisalm 2. Korintlastele 7:1: ”Et meil nüüd on niisugused tõotused, mu armsad, siis puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tehkem täielikuks oma pühitsus Jumala kartuses.” Eric pani need oma kodus hästi nähtavatele kohtadele.  Iga kord, kui ta tundis soovi süüdata sigarett, luges ta seda teksti ja palvetas Jehoova poole, et ta aitaks kiusatusele vastu seista. Selle tulemusena pole ta juba rohkem kui kümme kuud suitsetanud. Nüüd on Eric ristimata kuulutaja ja kavatseb minna järgmisel piirkonnakonvendil ristimisele.

Ühel Seišelli saarel laeva oodates märkas misjonärist õde üht üksildast naist. Kuigi meie õde oli pärast pikka kuulutustööpäeva väsinud, pöördus ta naise poole ja pakkus talle traktaati. Naine võttis selle vastu ja ütles, et on hindu. Mõne päeva pärast kohtusid nad uuesti tänaval ja õde pakkus talle piibliuurimist. Naise abikaasa oli arst ning usu poolest katoliiklane. Pärast raamatute ”Inimkond Jumala otsinguil” (”Mankind’s Search for God”) ja ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” lugemist hakkas temagi Piiblit uurima. Ühel õhtul kutsus see abielupaar õe ja tema abikaasa erilisele aiapeole. Nad põletasid ära oma kultusesemed ja küpsetasid siis sellel tulel toitu! Peatselt hakkasid nad käima koosolekutel ja tegema kuulutustööd. Pärast ristimist alustasid mõlemad abipioneerteenistust. Kuna nad elasid väikesel saarel, on see vend seal hästi tuntud. ”Arstist sai preester,” teravmeelitsevad mõned. Ta on nüüd teenistusabiline ja tema naine on üldpioneer.

Zimbabwes elav Ishmael õppis viipekeelt, et ta saaks õpetada tõde kurtidele. Ühel päeval bussis sõites märkas ta kurti naist, kes kerjas kaasreisijatelt raha. Ishmael kuulutas talle ja leppis temaga kokku uue kohtumise. Kui ta küsis naiselt, mida tema kirik räägib talle sellest, mis põhjusel ta on kurt, vastas naine: ”Nad ütlevad, et see on Jumala tahe.” Ishmael selgitas talle, et Jumal ei soovi, et inimesed oleksid kurdid, vaid et see on päritud patu ja ebatäiuslikkuse  tagajärg. Ta rääkis ka, et Jumal parandab peatselt kõik inimeste puuded. Naine vastas: ”Ma tahaksin teada, miks mu kirik õpetab mulle valesid.” Kui Ishmael temaga kolmandat korda kohtus, ütles naine: ”Nüüdsest olen ma üks teie hulgast. Ma ei soovi enam kuulda valesid.” Temaga hakati Piiblit uurima ja ta käib nüüd korrapäraselt koguduse koosolekutel ning loodab peatselt saada ristimata kuulutajaks.

Ghanas jätab igapäevane rabelemine elatise teenimise pärast paljudele inimestele vähe aega vaimsete asjade üle mõtlemiseks. Üks üldpioneerõde pöördus majast majja kuulutades ühe noore mehe poole ja küsis talt, kas too leiab viis minutit aega, et Piiblist rääkida. Mees vastas: ”Ma olen alati terve päeva kinni. Tulen koju alles õhtul pärast kaheksat ja heidan kohe magama.”

Õde päris: ”Kas te saate näpistada pisut uneajast, et uurida Piiblit?”

Mees vastas: ”Vaid siis, kui tulete kohe pärast kaheksat.” Järgmisel päeval tulid õde ja ta abikaasa selle mehe juurde täpselt kell kaheksa õhtul. Mees oli just töölt koju jõudnud. Temaga hakati Piiblit uurima ja peatselt hakkas ta koosolekutel käima. Hiljem sai temast ristimata kuulutaja ja lõpuks ta ristiti. Muutused, mis ta oma elus tegi, avaldasid tema naisele nii suurt muljet, et temagi hakkas Piiblit uurima ja varsti sai ka temast ristimata kuulutaja. Naabrid ja enamik teisi, kes teadsid, missugune oli selle noore mehe varasem elustiil, ei suutnud uskuda oma silmi, kui nägid teda majast majja kuulutamas. Paljud tahtsid teada, kuidas sai selline inimene võitu joomisest, varastamisest ja narkootikumide tarbimisest. Selles linnas nõustus edaspidi 22 inimest piibliuurimisega. 12 neist käib korrapäraselt koguduse koosolekutel ja on peatselt kõlblikud saama ristimata kuulutajaks.

[Pilt lk 43]

Steponas ja Edvardas, Leedu

[Pilt lk 47]

Alyce oma õpetaja Lindaga, Austraalia

[Pilt lk 51]

Mala, Ameerika Ühendriigid

[Pilt lk 56]

Kumiko, Jaapan

[Pilt lk 61]

Ruth ja Richard, Sambia