Kongo Demokraatlik Vabariik

”Oleme kui maisiterad külvikotis. Kuhu meid ka ei pillutaks, tera tera haaval, lõpuks tuleb ikkagi vihmasadu ja meid saab palju.” Need sõnad lausus rohkem kui 50 aastat tagasi üks ustav Jehoova tunnistaja, kel oli tulnud tollases Belgia Kongos võimude käe läbi palju kannatada. Järgmistelt lehekülgedelt saad teada, kuidas Jehoova õnnistus on olnud kui värskendav vihmasadu ning toonud esile hämmastaval hulgal Jehoova tunnistajaid kogu Kongos.

Riik, mida praegu tuntakse Kongo Demokraatliku Vabariigi nime all, asub Aafrika südames. * See laiub kahel pool ekvaatorit ja on kaetud lopsaka põlismetsaga. Selle suurtes laantes ja savannides elab hämmastavalt palju igasuguseid loomi. Oma rikkalike loodusvaradega on see riik olnud kaua rahvusvahelises huviorbiidis, kuid samas on teda ka nuheldud röövretkede ja kodusõdadega.

Kongo Riigi rajas 1885. aastal Belgia kuningas Léopold II, kellest sai selle riigi monarh ja eraomanik. Kongo põliselanikud kaotasid oma vabaduse. Léopoldi mehed  kasutasid elevandiluu ja kautšuki riisumiseks sunnitöölisi ning jõhkrutsesid rahva kallal. Belgia Euroopa-naabrite nördimus kasvas nii suureks, et Léopoldil tuli lõpuks survele järele anda. 1908. aastal lõpetas Kongo Riik oma olemasolu ja rajati Belgia Kongo — asumaa, mis jäi Belgia parlamendi kontrolli alla. Iseseisvuse saavutas Kongo 1960. aastal.

Kongo põlisasukad on üsna religioossed. Riigis on palju kirikuid, seminare ja teoloogilisi õppeasutusi. Pole sugugi haruldane kohata inimest, kes suudab peast tsiteerida mitmeid piiblisalme. Ent nagu mujalgi, polnud tõelise kristluse rajamine Kongos kerge. Eriti suuri raskusi tekitas see, et inimesed ajasid Jehoova tunnistajad segi usuliikumisega, mida tuntakse nimega kitawala.

Kes on kes

Kitawala tuleneb suahiili keelest ja tähendab ”valitsema või juhtima”. Vastavalt sellele oli liikumise eesmärk peaasjalikult poliitiline — saavutada sõltumatus Belgiast. Arvati, et seda eesmärki on kõige parem teostada religiooni katte all. Kahjuks kitawala rühmitused hankisid, uurisid ja levitasid Jehoova tunnistajate väljaandeid. Nende koosolekupaiku märgistas plakat pealkirjaga ”Watch Tower” (”Vahitorn”). Juba kaua enne seda, kui Jehoova tunnistajate organisatsioon Kongos alguse sai, olid niinimetatud Vahitorni-rühmitused Kongo kaguosas Katanga provintsis tugevalt kanda kinnitanud. Aastakümneid pidasid inimesed kitawala poolehoidjaid Jehoova tunnistajateks, mida need aga loomulikult polnud.

Kitawala rühmituse liikmed väänasid Piibli õpetusi, et toetada oma poliitilisi vaateid, ebausukombeid ja amoraalset  eluviisi. Nad keeldusid maksmast makse ja hakkasid vastu koloniaalvõimudele. Mõned rühmad osalesid valitsusvastastes relvakonfliktides. Seepärast polnud ka üllatav, et Belgia valitsus nende liikumise ebaseaduslikuks kuulutas.

1956. aastal kirjutas üks Belgia Kongo ringkonnakomissar ajalehte artikli, mis valgustas kitawala liikumise kulissidetaguseid. Artikkel rääkis Njassamaal (praegune Malawi) sündinud Tomo Nyirendast, kes elas Põhja-Rodeesias (praegune Sambia). Ilmselt oli Nyirenda saanud Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas usuõpetust kelleltki, kes kuulus piibliuurijate hulka (tänapäeval Jehoova tunnistajad). Artiklis öeldi: ”[Nyirenda] tuli Katangasse [Kongosse] 1925. aastal . . . ja kuulutas end Mwana Lesa’ks ehk Jumala Pojaks. Ta kasutas osavalt ära pärismaalaste kartust esivanemate needuse ees ja lubas, et need, kes teda järgivad, vabanevad hõimunõidade mõju alt ning võivad vabaks saada kõikidest maksudest ja nõuetest, mida nii valitsus kui kirikuvõimud neile seavad. Kõik, kes tema korraldusi kuulda ei võtnud, kuulutati nõidadeks, löödi oimetuks ja uputati sunniviisilise ”ristimise” käigus. (Ühest jõest oli välja tõmmatud 55 surnukeha.) Kui ühe küla asevalitseja Tomo avalikult hukka mõistis, õnnestus viimasel siiski põgeneda ja Rodeesiasse tagasi pageda. Et aga Rodeesia võimud teda sooritatud mõrvade eest taga otsisid, arreteeriti ta peagi. Tema üle mõisteti kohut ja ta hukati.”

Belgia võimude andmeil tähistasid niinimetatud Jumala Poja Katangas käigud aastatel 1923—1925 kitawala liikumise algust Kongos. Möödus aastakümneid, enne kui mõnele Jehoova tunnistajale anti luba riiki tulla ja seal elada.

 Sellest määratlemise probleemist aitab paremini aru saada teadmine, et Aafrikas on sõltumatud kirikud täiesti tavalised. Mõningate arvestuste kohaselt ulatub selliste organisatsioonide arv tuhandetesse. Aafrika usundite uurija John Mbiti kirjutas: ”Suurim probleem, millega ristiusk Aafrikas kokku puutub, on sektide, konfessioonide ja usurühmitiste paljusus. Mitmed neist on Aafrikasse toodud välismaalt. Paljud on aga Aafrika kristlaste endi hulgast alguse saanud. Seda osaliselt sellepärast, et nad pole tahtnud jääda igaveseks välismaa misjonäride mõju alla, osalt võimuahnuse pärast või siis soovist, et kristlus peegeldaks Aafrika kultuuri ja probleeme, ning on veel palju muid põhjusi.”

Seega oli Kongos rohkesti sõltumatuid kirikuid, kellest enamik oli kas oma õpetused riigikirikult laenanud või siis ise kunagi riigikirikust lahku löönud. Niisiis polnud kitawala liikumine haruldus. Tema olemasolu pakkus aga ristiusu kirikule ainulaadset võimalust Jehoova tunnistajaid Kongost eemal hoida. Kuigi usujuhid olid kitawala liikumise ja Jehoova tunnistajate erinevusest täiesti teadlikud, toetasid nad sihilikult eksiarvamust, et kitawala liikumine ja Jehoova tunnistajad on üks ja sama organisatsioon.

Kirikutel olid selle vale levitamiseks head võimalused. 20. sajandi alguses oli ristiusu kirikutel, eriti aga katoliku kirikul, Belgia Kongos väga suur mõjuvõim. Erinevalt neist polnud aga Jehoova tunnistajad ametlikult esindatud ja ristiusu vaimulikud soovisid, et olukord selliseks jääkski. Nad hoidsid kiivalt kinni oma usulepöördunuist ega tahtnud kuuldagi Jehoova tunnistajate tulekust.

 Pärismaalaste ülestõusudes, mässudes ja hõimudevahelistes kokkupõrgetes oli mugav süüdistada kitawala rühmitust, mida nimetati sageli ka Vahitorni-liikumiseks. Nimi ”Vahitorn” muutus riigiametnike ja -võimude silmis põlastusväärseks. See tegi väga raskeks nende olukorra Kongos, kes soovisid teenida Jehoovat.

Enne riigi iseseisvumist saatsid teiste maade Jehoova tunnistajad korduvalt aastakümnete jooksul Kongo võimudele kirju, kus nad selgitasid, et Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingul pole mitte mingit seost tolle Vahitorni-liikumisega. Kuid ametnikud sidusid veel aastaid selle kohaliku usuliikumise tegemisi Jehoova rahva tööga. Korduvad pingutused saata Kongosse Jehoova tunnistajaid jäid suuremalt jaolt tulemusteta.

Kuna Jehoova tunnistajad ei tohtinud Kongosse minna, ei teatud sealsetest kohalikest Jehoova tunnistajatest eriti midagi. Põgusat valgust sündmustele, mis toimusid Kongos neil rasketel algusaegadel, heidavad aga naaberriikide harubüroode aruanded. Uurigem nüüd mõningaid väljavõtteid sellest 30-aastast perioodi hõlmavast ”Kongo päevikust”, millele oleme lisanud mõningad kommentaarid.

Kongo päevik — väljavõtted eri maade aruannetest aastatel 1930—1960

1930 Posti teel on saabunud järelpärimisi kirjanduse kohta . . . Belgia Kongost.

1932 Loodame, et kunagi on võimalik kuulutada ka Belgia Kongos ja teistes Kesk-Aafrika riikides, kus ei ole veel tunnistust antud.

 Alates 1932. aasta maist palus Jehoova tunnistajate Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroo korduvalt Belgia võimude käest luba saata Kongosse täisajalisi teenijaid. Need palved lükati aga tagasi. Pideva rahvaste liikumise tõttu Kongo ja Põhja-Rodeesia vahel õnnestus mõnel Rodeesia vennal Kongosse pääseda, kuigi seda tavaliselt vaid lühikeseks ajaks.

1945 Sellel, kes tahab [Belgia Kongos] Jumalat ja teokraatlikku kuningriiki esindada, tuleb olla vapper. Peale selle, et töö ja kirjandus on täielikult keelustatud, võidakse ka need Kongo aafriklased, kes väidavad end olevat meiega seotud, kergesti saata asumisele paika, kus neid peetakse vangis mõnel juhul koguni mitu aastat. Kongost saadetud kirjad jõuavad meieni [Põhja-Rodeesiasse] harva ja posti, mida meie siit tagasi saadame, ilmselt kätte ei toimetata; siiski . . . tehakse praegu kõik võimalik, et aidata kuningriigi kuulutajaid selles preestrite võimu all olevas riigis.

1948 Sel territooriumil elab praegu kaks kuningriigi kuulutajat ja nad on saatnud Brüsseli harubüroosse mõned aruanded. Loodame, et kunagi avaneb ka see hiigelsuur territoorium ning seal saab kuulutada kuningriigi evangeeliumi.

1949 Aastaid on sellel katoliku kiriku mõju all oleval territooriumil läbi suurte raskuste tunnistust antud. Minevikus oli sealsetel preestritel mõnikord kombeks koguni sundida inimest sööma tükk soola ilma veeta karistuseks selle eest, et ta on Jehoova tunnistaja. Nüüd aga sarnanevad nende meetodid rohkem Hispaania inkvisitsiooniga — nad tahavad, et valitsus teeks õelat rõhumistööd nende eest. Aastaid  on Aafrika tunnistajaid kuulutustöö pärast määramata ajaks vangi pandud ja mis veel hullem, neid saadetakse Kasaji koonduslaagrisse, mis asub Élisabethville’ist [praegune Lubumbashi] umbes 500 kilomeetri kaugusel. Nad töötavad seal väikestel maalappidel koos oma perega või üksinda ja on teistest isoleeritud. . . . [Vangistus]aeg võib kesta isegi kümme aastat. Sageli talutakse seda aastatepikkust eraldatust ilma vähimagi lootuseta vabaneda või õiglust jalule seada, välja arvatud muidugi juhul, kui nad oleksid nõus maksma selle eest oma laitmatusega.

Kõige selle tõttu on töö läinud põranda alla, koosolekuid peetakse salaja ja kogunemispaiku tuleb arreteerimise kartuses muuta. Enamik kuulutustööst tehakse sõbralikke tuttavaid ja nende sõpru külastades, ent ka nii jääb aeg-ajalt keegi tunnistajatest vahele. Sel juhul ta arreteeritakse ja saadetakse Kasaji laagrisse.

Umbes tol ajal läks Llewelyn Phillips Põhja-Rodeesia harubüroost Belgia Kongosse, et tunnistajate tagakiusamist tõkestada. Kindralkuberner ja teised valitsusametnikud kuulasid teda, kui ta selgitas kuulutustöö olemust ning Jehoova tunnistajate ja kitawala liikumise tõekspidamiste erinevust. Korraga küsis kindralkuberner mõtlikult: ”Aga mis minust saab, kui ma teid aitan?” Ta teadis väga hästi, milline mõjuvõim oli roomakatoliku kirikul terves riigis.

1950 Möödunud aasta on olnud üks raskemaid, seda eriti Belgia Kongos elavate vendade jaoks. Teenistusaasta alguses ei saanud nad kätte kõiki sellele territooriumile saadetud raamatuid ja kirju ning ühendus  kogudustega peaaegu katkes. 12. jaanuaril pani kindralkuberner ühingu keelu alla ning kehtestas kahekuise vanglakaristuse ja 2000-frangise trahvi kõigile, kes käivad koosolekutel, on ühingu liikmed või toetavad ühingut mingil muul moel. Katoliiklik ajakirjandus tervitas seda otsust rõõmuga. Järgnes arreteerimislaine. Nimekirja alusel, mis ülemöödunud aastal ühe Élisabethville’is teeninud endise [koguduse]sulase käest võeti, tehti kindlaks sajad ühinguga seotud inimesed, kes koos abikaasadega arreteeriti. Pärast karistusaja kandmist saadeti Põhja-Rodeesia aafriklased riigist välja, kuid mitmed kohalikud Kongost pärit sõbrad saadeti Élisabethville’ist ligi 500 kilomeetri kaugusele Kasaji koonduslaagrisse, kus mõned viibivad tänase päevani. Mõnele riigist väljasaadetud vennale ei antud peaaegu üldse süüa ning neid sunniti kõndima jalgsi viimased 30 kilomeetrit Sakaniast Põhja-Rodeesia piirini.

Salapolitsei koosseis on mitmekordistunud ja piisab juba Piibli omamisest, kui inimest peetakse Jehoova tunnistajaks.

Saime just teada, et kaks Euroopa õde Élisabethville’i piirkonnast on 45 päevaks vangi pandud ja lisaks sellele on neile määratud kolmeaastane katseaeg, mille jooksul neil tuleb hästi käituda (mis tähendab muidugi loobumist Issanda tööst), ja kõike seda sellepärast, et neil olid ”Vahitornid” ja nad tegid kuulutustööd. Nad võidakse iga hetk riigist välja saata.

1951 Belgia ajalehtedes ja ajakirjades on ilmunud mitmeid artikleid, kus Jehoova tunnistajaid ja Vahitorni ühingut süüdistatakse seotuses Belgia Kongo  kohaliku fanaatilise liikumise kitawala’ga. Belgia seadustes on sätestatud, et kui keegi saadab ajakirjanduses ilmunud artiklile vastuse, on ajakiri või ajaleht kohustatud selle trükis avaldama. Oleme seda õigust kasutanud, et kaitsta nende laimuartiklite eest meie kuningriigitööd, ja meie vastused on ka ära trükitud.

Alates [12.] jaanuarist 1949 on Vahitorni ühing olnud Belgia Kongos keelatud ja ustavatel Jehoova tunnistajatel on olnud laimavate artiklite pärast raskusi. Asumaade ministrile esitati mitmeid kirjalikke proteste ja hulganisti tõendeid selle kohta, et Jehoova tunnistajad ja Vahitorni ühing pole kuidagi seotud  õõnestustööd tegeva kitawala liikumisega, kuid vastukaja pole see leidnud.

Tõe moonutamise, tagakiusamise, trahvide, peksmise, vangistamise ja küüditamise abil on püütud Jumala Sõna kuulutamist Belgia Kongos lõpetada.

1952 Ka Kesk-Aafrikas on oma raudne eesriie! Ja Jehoova tunnistajate jaoks on selleks terve Belgia Kongo piir. Kuulutustöö on sellel valdavalt roomakatoliiklikul maal jätkuvalt keelu all.

Harvad aruanded, mis sellelt maalt saadakse, jutustavad küüditamistest, vangistamistest, peksmistest ja teistest hädadest, mida Aafrika kuulutajad kogevad. Tundub, et kibe vihavaen tunnistajate vastu mitmel pool üha kasvab. Kohalikke saadetakse töölaagreisse, kui neid on tabatud kuulutustöölt või nende käest on leitud Vahitorni ühingu kirjandust. Juba ainuüksi Piibli olemasolu peetakse märgiks, et selle omanik on Jehoova tunnistaja.

Vendade kodusid jälgitakse pidevalt ja sageli korraldatakse neis läbiotsimisi. Vend, kes sellest teada andis, ütles: ”[Belgia Kongo politsei] ei saa meie pärast magada, vaid jookseb edasi-tagasi, otsides ei kedagi muud kui Jehoova tunnistajaid. Nüüd on olukord veelgi tõsisem kui varem.”

Harubüroosse jõudis üksik augustikuu aruanne 30 kuulutajalt, mille alla oli märgitud kirjakoht 1. Tessalooniklastele 5:25: ”Vennad, palvetage meie eest!”

Nagu varem mainisime, läks Kongosse aafriklastest tunnistajaid Põhja-Rodeesiast. Tabamise korral pandi nad vangi ja hiljem saadeti maalt välja. Kuigi enamikule  mõisteti lühike vangistusaeg, saadeti mõned vennad sunnitöölaagrisse mitmeks aastaks. Üks vend veetis peaaegu viis aastat Kongo eri vanglais. Vangivalvurid peksid teda korduvalt. Talle öeldi ka, et ta ei saa vabaks enne, kui lõpetab kuulutamise.

See oli aastal 1952, mil üks ustav vend ütles: ”Oleme kui maisiterad külvikotis. Kuhu meid ka ei pillutaks, tera tera haaval, lõpuks tuleb ikkagi vihmasadu ja meid saab palju.” Seoses sellega kirjutati Jehoova tunnistajate Põhja-Rodeesia harubüroost: ”Külvikotitäis maisiteri on Kongos tõesti laiali puistatud ja seda vendade tagakiusamisest hoolimata või koguni selle tõttu. Kord teatati Lusaka harubüroosse, et Kolwezi piirkonnas on tunnistajatega liitunud mitusada inimest. Nüüd aga oleme saanud teateid selle kohta, et paljud neist on saadetud asumisele Kongo teistesse paikadesse.” Vendade hajutamise tagajärjel levis inimeste jüngriteks tegemise töö laiemalt.

Samal ajal, kui vennad tegid hoolega kuulutustööd riigi kaguosas, tehti tõe kuulutamisega algust ka Léopoldville’is (praegune Kinshasa). Brazzaville’i vendade vaimsus kasvas kiiresti ja nad jagasid tõde agaralt teistega. Mõned olid hakanud paadiga üle Kongo jõe Léopoldville’is kuulutamas käima. 1952. aastal ristiti esimesed Kinshasa tunnistajad — Victor Kubakani koos abikaasaga. Peagi moodustati sinna kogudus.

1953 Oleme saanud aruandeid, mis näitavad, et kuulutustöös osaleb maa eri paikades ligi 250 venda, kuid tõenäoliselt on neid veelgi rohkem. Tunnistuse andmine piirdub korduskülastuste ja koduste piibliuurimistega ning kõike seda tehakse vaid üksikute  väljaannete abil või isegi ilma nendeta, sest vennad ei tea kunagi, millal nende kodu läbi otsima tullakse. Ühe venna niinimetatud sõber teatas tema kohta, et vennal on kaks brošüüri, ja see vend saadeti kaheks kuuks Élisabethville’i keskvanglasse.

1954 Ühing ja Jehoova tunnistajad on Belgia Kongos ikka veel täieliku keelu all . . . Ustavad tunnistajad on jätkanud vangistuses oma tööd ja kuulutanud vangikaaslastele, kes teevad pliiatsijupiga üksikutele paberitükikestele märkmeid, et neid hiljem vangla antud Piiblist lähemalt uurida. Pole kahtlustki, et just sellise tegutsemise tagajärjel on mõnes vanglas Jehoova tunnistajaid teistest vangidest eraldatud.

Nii Jehoova tunnistajate kui kitawala liikumise tegevus pandi keelu alla. Ametnikud konfiskeerisid igasuguse piibliainelise kirjanduse, mis riiki saadeti. Mõnikord said ametnikele kahe silma vahele jäänud kirjanduse oma valdusse kitawala rühmituse liikmed, kes seda siis enda huvides ära kasutasid. Nii Jehoova tunnistajaid kui kitawala liikmeid arreteeriti, peksti ja saadeti koonduslaagreisse. Kuid Jeesus oli öelnud: ”Nende viljast te tunnete nad” (Matt. 7:16). Koloniaalvõimud panid tähele vendade head käitumist ning hakkasid nägema erinevust nende ja kitawala liikumise toetajate vahel.

1955 Tegutsemiskeeld selles riigis püsib edasi ja pole lootustki, et lähitulevikus võidaks see kõrvaldada. See aga ei ole kahandanud nende teotahet, kes armastavad ja teenivad Jehoovat. Möödunud aastal toimunud arvukad vangistamised ja küüditamised pole sundinud vendi käsi rüppe laskma.

 Praegustes tingimustes pole majast majja töö võimalik, seepärast tehakse korduskülastusi ning juhatatakse koduseid piibliuurimisi. Nagu ühest kogudusest kirjutati, igatsesid sealsed tunnistajad head sõnumit ka avalikult kuulutada, kuid nad ütlesid: ”Me ei tea, kas Jehoova lubab meil kuulutada sellel maal head sõnumit majast majja enne Harmagedooni sõda.”

1957 Pole kahtlustki, et möödunud aasta jooksul on tööle pööratud rohkem tähelepanu kui kunagi varem, seda eriti just valitsusametnike ja ajakirjanduse poolt. Novembrikuus pöördus vend [Milton] Henschel Léopoldville’is otseselt Belgia Kongo valitsuse poole ja palus, et ühingu ja Jehoova tunnistajate tegevuskeeld tühistataks. Esimesele katsele järgnesid edasised käigud Léopoldville’i ning protestiavalduste esitamine New Yorgis ja Brüsselis. Hiljem külastas Põhja-Rodeesia harubürood Aafrika-küsimuste spetsialist Belgiast ning see avas võimaluse anda üksikasjalik ülevaade meie tööst ja sõnumist.

Kuid keeluaeg jätkub ja vendadel Belgia Kongos tuleb töötada suurtes raskustes. Mälestusõhtul käis 216 inimest, kuigi koguneti väikestes gruppides.

1958 Viimase aasta jooksul on kuningriigi sõnum kõlanud üha valjemalt, hoolimata hea sõnumi kuulutamise jätkuvast keelust ja vendade vangistamisest.

1959 Esimest korda said vennad kohalikelt valitsusametnikelt suulise loa pidada koguduse koosolekuid, kuigi seaduslik tegutsemiskeeld polnud veel tühistatud. Kuni selle ajani ei olnud tervel kogudusel  võimalik kokku tulla. Koosolekuid peeti väikestes piibliuurimisgruppides vendade kodudes. Nüüd oli aga vendadel palju teha, et korraldada mälestusõhtul Léopoldville’i viies koguduses esimesed organiseeritud koosolekud, kuhu tuli ühtekokku 1019 inimest. Kõrvaltvaatajad olid imestunud nii koosolekute toimumise kui ka kristliku vennaskonna rõõmsa vaimu üle. Mõned panid kohe tähele, et see rahvas erineb teistest religioonidest, sest nende keskel valitseb armastus.

Kuigi misjonäre polnud veel võimalik Kongosse saata, lubas sallivuse dekreet, mis allkirjastati 10. juunil 1958, Jehoova tunnistajatel ”koguneda suletud koosolekupaikades”. Vennad olid õnnelikud, et nad võisid nüüd vabalt koos käia. Mõnikord tulid julgeolekutöötajad nende koosolekuile ning kiitsid vendi hea käitumise ja korra eest.

Toimus veel teisigi positiivseid muudatusi. Kuni 1956. aastani olid kõikide koolide sponsoriteks usuorganisatsioonid. Siis rajas uus liberaalne asumaade minister riigikoolid ja kutsus inimesi üles olema vähemusrühmade suhtes sallivamad. Kui ametnikud hakkasid nägema erinevust kitawala liikumise ja Jehoova tunnistajate vahel, ajasid nad neid tasapisi üha vähem segamini. Laialipuistatud teradele oli justkui värskendav vihmasabin langenud. Kõikjal leidus inimesi, kes võtsid seisukoha Jehoova poolel.

Sel ajal arreteeris üks külavanem mõned tunnistajad ja viis nad kohtumõistmiseks piirkonna valitsusametniku juurde. Ametnik küsis, mis kurja nad on teinud. Külavanem  ei osanud midagi öelda. Ametnik noomis külavanemat ja vabastas vennad, andes käsu nad koju tagasi sõidutada.

1960 Viimase aasta jooksul on töö Belgia Kongos hästi edenenud. Hoolimata riigis valitsevatest raskustest ja asjaolust, et seaduslikult on töö ikka keelu all, on vendadel olnud võimalik pidada kuningriigisaalides korrapäraselt koosolekuid.

Mälestusõhtu ajal leidis pealinnas Léopoldville’is aset üks märkimisväärne juhtum. Kuus selle linna [kogudust] kogunes pühapäeval üheskoos avalikule kõnele ja tõdes vaimustusega, et kohal viibis 1417 inimest. Üks [koguduse ülevaatajaist] kirjutas tol ajal: ”Olime väga rõõmsad, sest proovisime esimest korda sellist üritust korraldada. Jehoova inglid olid leerina meie ümber.”

See 30 aastat hõlmav päevik andis ülevaate tegevusest Kongos, nii nagu naabruses asuvad harubürood sellest teatasid. Vaadelgem nüüd, kuidas sündmused edasi arenesid.

Läheneb riikliku iseseisvumise aeg

1950. aastate lõpuks polnud Põhja-Rodeesia harubüroo järelevalve all tehtav kuulutustöö Kongos seaduslikult veel lubatud, kuigi ametlikult seda salliti. Samas tekkisid uued raskused. Natsionalism levis üha ja sellega koos ka vastuseis koloniaalvõimudele. 1959. aasta jaanuaris röövisid ja põletasid meeleavaldajad Léopoldville’i poode. Rüüstati ka kirikuid ja jumalakujusid loobiti tänavatele. See viis selleni, et Belgia ametnikud ja kohalike erakondade esindajad pidasid konverentsi, kus pandi paika riigi  iseseisvumise kuupäev, 30. juuni 1960. Muidugi ei võtnud meeleavaldustest osa ükski Jehoova tunnistaja.

Kogu riigis hakkasid esile kerkima uued erakonnad. Nende liikmed olid seotud üksteisega pigem sugulussidemete kui poliitiliste veendumuste poolest. Vendadele avaldati tugevat survet, et nad ostaksid endale erakondade liikmekaarte. Aasta varem ristitud Pierre Mafwa jutustab: ”Oli pühapäev 1960. aasta juunikuul. Tulin lõuna ajal töölt koju. Kui ma möödusin Léopoldville’i vanast lennuväljast, astus mu juurde üks mõõgaga mees. ”Kus su erakonna kaart on?” küsis ta. Ma ei vastanud. Seepeale lõi ta mulle järsku mõõgaga näkku, nii et see lõikas mulle ninna. Ta lõi mind mõõgaga veel ja ma püüdsin põgeneda, kuid kukkusin. Palvetasin Jehoova poole ja palusin, et ta peaks mind ülesäratamise ajal meeles, et võiksin näha veel oma naist ja kuut last. Pärast seda lühikest palvet kuulsin püssilaske. Sõdurid olid sellele mõrtsukale põlvedesse tulistanud ja sellega ta kahjutuks teinud. Üks politseinik viis mind haiglasse, kus ma sain abi. Suureks julgustuseks olid mulle piiblisalmid.”

Saabuvad esimesed misjonärid ja avatakse harubüroo

Nagu me nägime, olid korduvad püüded Jehoova tunnistajate esindajaid Kongosse saata tagajärjetud. Nüüd aga poliitiline olukord muutus ja see võimaldas Ernest Heuse juunioril Kongosse minna.

Vend Heuse oli pikka kasvu, tugeva kehaehituse ja mustade laineliste juustega belglane. Ta oli küll kartmatu, kuid ta teadis, et elu Kongos pole talle, tema naisele Hélène’ile ja 11-aastasele tütrele Danielle’ile siiski lihtne.  Ernesti minevik oli teda eesootavateks sündmusteks hästi ette valmistanud. Ta astus Peeteli teenistusse Brüsselis 1947. aastal. Aasta hiljem ta abiellus ja alustas koos naisega pioneerteenistust. Seejärel anti talle ülesandeks võtta ühendust juristide ja riigiametnikega, et pakkuda neile eriväljaannet, milles käsitletakse kitawala liikumise ja Jehoova tunnistajate erinevust. Lõpuks teenis ta ka ringkonnaülevaatajana.

Ernest püüdis Kongosse minekuks mitu korda dokumente saada ja ükskord saatis ta palvekirja koguni Belgia kuningale. Kuid luba ta ei saanud. Selle asemel pandi tema nimi Kongos persona non grata’ks kuulutatud inimeste nimekirja.

Ernest oli aga järeleandmatu. Ta reisis Aafrikas ja püüdis minna Kongosse teiste naaberriikide kaudu. Kõik tema katsed luhtusid. Lõpuks sai ta viisa Kongo Vabariigi pealinna Brazzaville’i. Sealt sõitis ta laevaga üle jõe Léopoldville’i. Tema saabumine tekitas teenistuskohustusi täitvate ametnike hulgas tulise vaidluse. Mõne arvates ei tohtinud talle viisat anda, sest ta nimi oli soovimatute isikute nimekirjas. Lõpuks ütles ametnik  Cyrille Adoula, kellest hiljem sai peaminister, et ta on kursis Ernesti varasemate katsetega Kongosse pääseda. Ta järeldas, et kuna Heuse endistele kolonistidele ei meeldinud, peab Heuse olema Kongo sõber. Ernestile anti ajutine viisa ja hiljem ka elamisluba. Niisiis oli Jehoova tunnistajatel 1961. aasta mais Kongos oma esindaja, kes võis ülevaatajana juhtida inimeste jüngriteks tegemise tööd.

Ernest aitas Kongosse jõuda ka Hélène’il ja Danielle’il ning alates septembrist käis Danielle ühes Léopoldville’i koolis. Esimene harubüroo rajati pealinna 8. juunil 1962. Büroo ja eluruumid asusid ühe maja kolmanda korruse korteris van Eetvelde’i puiesteel (nüüd du Marché puiestee).  Kuna ruumi oli vähe, hoiti kirjandust eraldi kuuris. Olukord polnud küll ideaalne, kuid see oli parim lahendus, sest linnas valitses suur korteripuudus.

Vend Heuse asus otsekohe tööle. Ta laenas Brazzaville’i harubüroost filmi ja projektori. Seejärel näitas ta Léopoldville’i kogudustele ja mõningatele valitsusametnikele filmi ”Uue maailma ühiskond on õnnelik”. Nii vennad kui huvilised said tiivustust, nähes, et tunnistajad moodustavad rahvusvahelise vennaskonna, mille keskel valitseb õnn ja rahu. Nad olid rabatud, nähes, kuidas mustanahalised vennad ristisid valgenahalisi. Léopoldville’i linnapeale meeldis film nii väga, et ta ütles: ”[Jehoova tunnistajate] tööd tuleb toetada nii palju kui võimalik.” Esimest nelja filmiseanssi vaatas 1294 inimest.

Vendadel oli väga hea meel, et pärast aastatepikkust ootamist oli keegi neile appi tulnud. Varem olid Euroopa vennad olnud nende jaoks vaid nimed. Mõned kahtlesid, kas nad on üldse olemas, sest Belgia võimud kinnitasid, et Belgias ei ole Jehoova tunnistajaid. Vennad olid ülirõõmsad, et vend Heuse oli nüüd nende keskel.

Raskused tõe ellurakendamisel

Teha oli veel palju tööd, et aidata vendadel elu tõe järgi seada. Näiteks polnud lahti saadud hõimudevahelisest rivaalitsemisest ja mõned koguduste ülevaatajad ei suhelnud üldse teiste ülevaatajatega. Kui keegi eemaldati kogudusest, kus valitses mõne teise hõimu ülekaal, võisid teda lahkelt vastu võtta vanemad sellisest kogudusest, mis koosnes peamiselt tema enda hõimu liikmetest. Otsustest, mis langetati ühes koguduses, ei peetud vajalikuks kinni pidada teistes kogudustes. Igapäevaelus mängisid  suurt rolli hõimutraditsioonid ja hõimusisesed tõekspidamised kandusid kogudustesse.

Hõimutraditsioonid põhjustasid veel teistsuguseidki probleeme. Mõnes hõimus põhinesid mehe ja naise vahelised suhted hõimutruudusel. Tavaliselt polnud abikaasade vahel lähedasi suhteid. Abielu peeti sageli vaid hõimusiseseks kokkuleppeks. Kui hõimukaaslased abielu heaks ei kiitnud, võisid nad sundida abielumeest oma naisest lahutama ja võtma uue — sellise, kes oli nende meele järele.

Kui mees suri, võisid tagajärjed olla katastroofilised. Sageli tuli mehe suguvõsa ja viis majapidamisest ära kõik, jättes naise ja lapsed täielikku vaesusse. Mõnes hõimus peeti naise surma korral abielumeest vastutavaks ja naise sugulased võisid nõuda temalt trahvi.

Oli veel teisigi probleeme. Paljud kongolased usuvad tänini, et mitte keegi ei sure loomulikku surma. Seepärast toimuvad matuste ajal rituaalid, mille abil tehakse kindlaks, kes on lahkunu surmas süüdi. Süüdlasel aetakse juuksed maha ja täidetakse veel teisigi kombeid. Mõnes hõimus arvatakse, et kui mees sureb, saab naine puhtaks oma abikaasa hõimu meesliikme kaudu, kui ta on temaga seksuaalsuhetes. Sageli pöördutakse matuste ajal sõnades lahkunu poole, mis peegeldab usku sellesse, et hing elab pärast keha surma edasi. Neid sügavalt juurdunud tavasid silmas pidades on kerge ette kujutada probleeme, millega seisid silmitsi need, kes tahtsid tegeleda puhta jumalateenistusega. Need, kes väitsid end olevat tõelised kristlased, polnud selliseid kombeid täielikult hüljanud, ja nad püüdsid neid juurutada kristlikku kogudusse.

Et asju korda seada, läks vaja julgeid ja ausaid ülevaatajaid. Need, kes armastasid Jehoovat, olid valmis  neilt õppima ja vajalikke muudatusi tegema. Polnud kerge kummutada selliste inimeste veendumusi, kes ekslikult arvasid, et nad juba tunnevad tõde. Kuid suurim probleem seisnes ikkagi selles, et inimesed ajasid Jehoova tunnistajad segamini kitawala liikumisega.

Kui uudis uue harubüroo avamisest riigis levis, saatsid paljud vendade rühmad palvekirja, et neid tunnustataks kui kogudust. Kitawala rühmitus esitas sama palve. Ühes aruandes öeldakse: ”Mõned tulid isegi 2300 kilomeetri kauguselt pikkade nimekirjadega, kus olid kõigi nimed, kes tahtsid olla tuntud kui Jehoova tunnistajad. Mõnikord olid need nimekirjad 70 sentimeetrit laiad ja 90 sentimeetrit pikad ning sisaldasid kahe või kolme küla kõigi elanike nimesid.”

Enne kui mõnda inimest või rühma sai Jehoova tunnistajate hulka lugeda, tuli kindlaks teha, kes neist on tõelised kristlased ja kes kitawala rühmituse liikmed. Vend Heuse saatis küpsed vennad asja uurima. See protsess kestis aastaid. Vaadelgem nüüd mõningaid nende ustavate vendade kogemusi.

Vastamisi kitawala liikumisega

Aastal 1960 määrati Kongo esimeseks ringkonnaülevaatajaks õbluke, tasase loomuga vend Pontien Mukanga. Pärast Kongo Vabariigis saadud väljaõpet külastas ta Léopoldville’i kogudusi ja mõningaid eraldiasuvaid gruppe selle lähiümbruses. Kuid palju keerulisem ülesanne ootas teda veel ees — kohtumine kitawala liikumisega.

Ühe oma esimestest reisidest võttis vend Mukanga ette Kisanganisse (tol ajal Stanleyville), mis asus pealinnast üle 1600 kilomeetri kaugusel. Miks just sinna? Üks  valgenahaline, keda vend Heuse kuulutustööl kohtas, oli näidanud talle fotot, mis oli võetud Stanleyville’is vahetult pärast iseseisvumist. Fotol võis näha rongijaama ees suurt plakatit, millel oli avatud Piibli pilt ja tekst ”Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing — Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing — Kongo Kitawala Religioon — Elagu Patrice E. Lumumba — Elagu Antoine Gizenga — Elagu M.N.C. [Kongo rahvusliku liikumise] juhtkond”. Oli ilmselge, et Kisangani kitawala rühmituse liikmed kuritarvitasid Jehoova tunnistajate juriidiliste ühenduste nimesid.

Kas Kisanganis oli ka tõelisi Jehoova tunnistajaid? Vend Mukanga pidi selle kindlaks tegema. Ainus inimene Kisanganis, keda harubüroos teati, oli mees nimega Samuel Tshikaka, kes oli tõde kuulnud Bumbas ja pöördunud siis 1957. aastal Kisanganisse tagasi. Samuel polnud seotud ühegi kitawala rühmitusega ja ta tuli agaralt appi vend Mukangale, kes hiljem kirjutas: ”Läksime koos Samueliga tutvuma inimestega, kes kasutasid Vahitorni nime. Käisime nende pastori juures, kes rääkis meile oma rühmast. Saime teada, et kuigi mõned neist kasutasid Piiblit, uskusid nad kõik siiski, et hing on surematu. Nad jutlustasid armastusest, vahetades omavahel naisi.

Peagi pärast minu saabumist tahtis politsei kõik kitawala rühmituse liikmed selles linnas arreteerida. Kitawala usulised ei alistunud. Politsei kutsus appi sõjaväe. Paljud kitawala pooldajad tapeti. Järgmisel päeval tuli üle jõe paat, mis oli täis surnuid ja haavatuid. Pastori sekretär oli koos nendega ja tundis ära, et see olin mina, kes kaks päeva varem nende juhi juures käis. Ta hakkas mind süüdistama, et olin nad valitsusele üles andnud, ning ütles,  et mina vastutan võitluses langenute surma eest. Ta ütles oma kitawala sõpradele, et nad ei laseks mul lahkuda, kuid mul õnnestus siiski põgeneda, enne kui nad oleksid mu tapnud.”

Kui Belgia ajalehed seda juhtumit kajastasid, kandsid artiklid pealkirja ”Jehoova tunnistajate ja politseinike kokkupõrge”. Kuid Kongo võimud, kes tegid vahet Jehoova tunnistajatel ja kitawala liikumisel, andsid asjast õige ülevaate. Mitte ükski Kongo ajaleht ei süüdistanud selles vahejuhtumis Jehoova tunnistajaid!

Mis on saanud Samuel Tshikakast? Ta on tänini tões ja teenib kogudusevanemana Kisangani Tshopo Idakoguduses. Kisangani 22 koguduses on praegu 1536 kuulutajat. Samueli poeg Lotomo teenib ringkonnaülevaatajana just nagu Pontien Mukanga umbes 40 aasta eest.

Ringkonnaülevaataja, kes loob korra majja

François Danda oli teine ringkonnaülevaataja, kes nägi vaeva selleks, et Jehoova tunnistajaid võidaks kitawala liikumisest eristada. Ta selgitab: ”See oli raske aeg, valitses suur segadus. Kitawala usulised panid oma kogunemispaikadesse alati üles ingliskeelse sildi ”Watch Tower” (”Vahitorn”). Kõigi meie ajakirjade tiitellehelt võid sa leida nime ”Watch Tower”, ükskõik mis keeles ajakiri  kirjutatud ka poleks. Kujutle nüüd, et keegi on lugenud meie ajakirju ja tahab siis Jumala rahvast üles leida. Võib-olla ta leiab ühe koosolekupaiga, millel on kohalikus keeles silt ”Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”, ja teise paiga, kus on ingliskeelne silt ”Watch Tower”. Mis sa arvad, kuhu ta tõenäolisemalt läheb? Siit on näha, kui suurt segadust see tekitas.

Paljudel vendadel polnud tõest täpseid teadmisi ja kirjandust oli vähe. Kogudused segasid tõe sageli kitawala õpetustega, eriti kui küsimuse all oli abielu pühadus. Ühes linnas, mida ma külastasin, arvati, et 1. Peetruse 2:17 väljend ”armastage kogu vennaskonda” (UM), tähendab seda, et õed kuuluvad kõigile koguduse vendadele. Kui õde jäi rasedaks mõnest vennast, kes ei olnud tema abikaasa, võttis tema mees sündinud lapse omaks. ”Õppimatud ja kinnitamatud inimesed” väänasid Pühakirja, nii nagu esimesel sajandilgi (2. Peetr. 3:16).

Pidasin ühe väga otsekohese Pühakirjale tugineva kõne Jehoova normidest, mis puudutasid ka abielu. Ütlesin, et on asju, mida tuleb muuta kannatlikult, tasapisi, kuid naistevahetuse lõpetamine ei kuulu nende hulka, seda tuleb teha kohe. Õnneks said vennad asjast aru ja võtsid omaks õige Pühakirjal põhineva seisukoha. Isegi mõned kitawala rühmituse liikmed selles linnas tulid tõesse.”

Vendade Mukanga, Danda ja paljude teiste nendesarnaste pingutused tegid inimestele selgeks, et Jehoova tunnistajad on teistsugused kui kitawala toetajad. Nüüdsel ajal ei seosta keegi kitawalat ”Vahitorniga”. Kitawala liikumine eksisteerib edasi, kuid enam ei ole nad nii silmapaistvad ja mõjukad nagu minevikus. Paljudes paikades on nad täiesti tundmatud.

 Juurdekasv parema organiseerimise tulemusel

Kui 1962. teenistusaasta lõppes, teenis Kongos Jehoovat üle 2000 innuka kuulutaja. Kuid vendadest vastasid vaid üksikud Pühakirjas ülevaatajate kohta kehtestatud nõuetele. Üheks probleemiks oli kirjaoskamatus, seda eriti eakate hulgas. Teine raskus seisnes selles, et paljud kohandasid end liiga aeglaselt Jumala õiglaste normidega, sest neid takistasid traditsioonilised kombed. Pealegi tuli kõigil, kes olid kunagi seotud kitawala liikumisega, oodata aastaid, enne kui neile mõni teenistuseesõigus usaldati.

Kuid aegamööda muutusid vennad tänu mõistlikule Pühakirjal põhinevale õpetusele ja Jehoova vaimu tegutsemisele lõpuks kõlblikuks täitma koguduse ülevaataja rolli. Kartmatud ringkonnaülevaatajad ja pioneerid tegid vendade tugevdamiseks ja koolitamiseks tublisti tööd. Tolle aja paiku käisid mõned Sambias väljaõppe saanud ringkonnaülevaatajad ja pioneerid isegi kodusõjast haaratud piirkondades Katangas ja Kasais.

Iseseisvumisjärgsed usulise sallivuse aastad

Nagu varem mainitud, andis valitsus 1958. aastal välja sallivuse dekreedi, mis tagas vendadele mõningase usuvabaduse. 1960-ndate alguses jätkasid vennad ka ametliku tunnustuse saamiseks taotluste esitamist. Nad ei palunud valitsuselt mingit rahalist toetust, vaid soovisid leida seaduslikku tunnustust. See oleks võimaldanud neil kuulutada head sõnumit ilma tagakiusamiseta. Selleks oli pakiline vajadus, sest paljudes paikades korraldati vendade vastu rünnakuid kohalike võimude juhtimisel. Koosolekupaiku süüdati ning vendi peksti, arreteeriti ja vangistati. Kui vennad siis justiitsministeeriumisse kaebuse esitasid, vastati  tavaliselt: ”Kahjuks me ei saa teha teie heaks midagi seni, kuni teid pole seaduslikult tunnustatud.”

Probleemi raskendas asjaolu, et riigi sisemaal valitses üsna segane olukord. Mõnes paigas ei tunnustatud keskvõimu autoriteeti üldse. Mõnel pool piisas kohalikele võimudele vaid harubüroo kirjast, et vennad vangistusest vabaneksid. Kuid paikades, kus valitses tugev vastuseis, polnud võimalik teha eriti midagi, et vendi tagakiusamise ja vangistamise eest kaitsta.

Kinshasas kohtasid vennad vähest vastuseisu. Varem olid suured koosviibimised toimunud vaid pulmade ja matuste ajal. 1964. aastal tegi aga harubüroo plaane, et korraldada pealinnas kaks ringkonnakokkutulekut. See oli enamiku vendade jaoks midagi täiesti uut. Erinõupidamistel said nad väljaõpet nii kõnede esitamise kui kokkutuleku osakondade töö organiseerimise kohta.

Vennad olid nii suures vaimustuses, et rääkisid kokkutulekust avalikult, ja sõnum sellest jõudis ka tollase Léopoldville’i provintsi kuberneri kõrvu. See mees aga Jehoova tunnistajaid ei sallinud ja seepärast valmistas ta kirja, millest kavatses lasta teha koopiaid kohalikele võimudele jagamiseks. Kirjas kästi arreteerida iga tunnistaja, kes tabatakse kuulutustöölt või jumalateenistuselt. Kui aga kiri kopeerimisele saadeti, anti see töö teha ühele vennale. Vennal oli varuks vaid väga vähe paljunduspaberit ja ta teadis, et seda pole ka Léopoldville’i kauplustes. Kui ta ülemus palus tal kirjast koopiad teha, näitas vend oma tühje riiuleid — paber oli otsas!

Samal ajal palvetasid vennad selles küsimuses kogu südamest Jehoova poole. Mis sai edasi? Ootamatult otsustas  valitsus moodustada mõned uued provintsid ja vastupanu osutanud kuberneri provints jagati osadeks! Aastate jooksul üritasid paljud rünnata või hävitada Jumala rahvast. Nende püüded aga luhtusid (Jes. 54:17).

Misjonäre tuleb juurde

1960. aastatel kasutas organisatsioon võimalust saata Kongosse misjonäre. Kinshasasse rajati väike misjonikodu. 1964. aasta märtsis saabusid Kanadast Julian ja Madeleine Kissel. Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, teenivad nad ustavalt Kinshasa Peeteli pere liikmetena.

Mõned misjonärid, kes tulid Kongosse 1960-ndate lõpus, on nüüdseks asunud elama mõnda teise riiki. 1965. aastal määrati Kongosse varem Haitil teeninud Stanley ja Bertha Boggus. Vend Boggus, kes teenis reisiva ülevaatajana, pöördus 1971. aastal kehva tervise tõttu USA-sse tagasi. 1965. aasta lõpu poole ühinesid Kongo misjonäridega Michael ja Barbara Pottage. Praegu on nad Inglismaa Peetelis. William ja Ann Smith määrati Kongosse 1966. aastal. Nemad töötasid peamiselt Katangas. Pärast töö keelustamist määrati nad 1986. aastal Kenyasse. Reisiva ülevaatajana teenis Kongos Manfred Tonak Saksamaalt, kes oli lõpetanud Gileadi kooli 44. kursuse. Keeluaja saabudes määrati ta Kenyasse. Nüüd on ta Etioopia harubüroo komitee koordinaator. 1969. aastal tulid Kongosse Dayrell ja Susanne Sharp, kes  olid lõpetanud Gileadi kooli 47. kursuse. Pärast Kongost väljasaatmist määrati nad Sambiasse ja sellest ajast peale on nad olnud Lusaka Peetelis. Ülejäänud misjonärid saadeti Lääne-Aafrika maadesse. Teiste hulgas ka Reinhardt ja Heidi Sperlich, kes hukkusid lennuõnnetuses. See tragöödia kurvastas väga kõiki, kes neid tundsid.

Riigi kaguosas Lubumbashis avati 1966. aastal esimene misjonikodu väljaspool Kinshasat. Hiljem rajati veel teisigi misjonikodusid Lubumbashist loodesse Kolwezisse ja Kasai provintsi Kanangasse (tol ajal Luluabourg). Misjonäride kohalolek mõjus vendadele väga tasakaalustavalt ja aitas neil oma elu tõe järgi kohandada. Näiteks Kasais oli vendade keskel ikkagi hõimuvaenu. Kuna misjonärid  ei kuulunud mingisse hõimu, võisid nad probleemide puhul olla erapooletud vahendajad ja lahendada õigusküsimusi objektiivselt.

Aastatel 1968—1986 teenis riigi eri paikades üle 60 misjonäri. Mõned olid lõpetanud Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli Ameerika Ühendriikides ja teised Gileadi lisakooli Saksamaal. Lisaks tulid prantsuse keelt kõnelevad pioneerid otse Kongosse misjonärideks. Mitmed õppisid kohalikke keeli ja lohutasid paljusid inimesi kuningriigi hea sõnumiga.

1960-ndate kuningriigisaalid

Suuremates linnades olid koosolekupaikadeks tavaliselt lihtsad katusealused. Niisugused ehitised olid selles kuumas ja äärmiselt niiskes kliimas väga praktilised ning koosolekuid peeti õhtuti või varajastel hommikutundidel, kui väljas oli jahe. Kõik läks hästi, kui vihma ei sadanud. Vihmaperioodil tuli koosolekuid aga sageli ka mõne teise päeva peale edasi lükata.

Esimene kuningriigisaal pühitseti 1962. aastal. See asus Kinshasas Kimbansekes ja kuulus ühele tol ajal tegutsenud kuuest kogudusest. Tollest ajast peale ilmutasid Kongo kogudused kuningriigisaalide ehitamise vastu suurt huvi. Aeg-ajalt tuli aga ette juriidilisi probleeme. Mõnikord lubas mõni vend kogudusel saali oma maatükile ehitada, kuid juriidilised dokumendid jäid täitmata. Siis vend suri ja tema pereliikmed tulid ning võtsid saali ja kogu selles oleva vara enda valdusse. Ja keegi ei saanud seda takistada. Hiljem, keeluajal võtsid kohalikud võimud mitmed saalid oma kasutusse. Sellised probleemid takistasid kuningriigisaalide laialdast ehitamist.

 Sellegipoolest ehitati kuningriigisaale terves riigis. Kuigi enamik neist olid lihtsad hooned, peegeldasid nad ehitajate usku. Pane tähele, kuidas üks misjonär kirjeldas koosolekupaiku 1960-ndate lõpu poole.

”Et Léopoldville’i kuningriigisaali jõuda, tuleb meil läbida lihtsakoeliste betoonmajade vaheline koridor. Meile järgneb lastesumm. Astume betoonmüürist ümbritsetud õuele. Vabaõhu kuningriigisaal asub selle maja taga, kus elavad meie vennad. Nad harjutavad kuningriigilaule. Kui ilus on kuulata nende südamesttulevat laulu! Meil on hea meel, et puud heidavad kuningriigisaalile varju ja kaitsevad meid päikese eest. Istekohti jagub umbes 200 inimesele. Lava on betoonist ja selle kohal on laineplekist katus. Kui kõnepidaja juhtub väga pikk olema, tuleb tal natuke küürutada. Saalis seisab teadetetahvel harubüroo kirjade ja koguduse ülesannetega. Samuti on seal kirjanduslaud. Vennad on seadnud lava kõrvale taimi. Valgustuseks kasutatakse petrooleumilampe ja nii saavad vennad oma koosolekuid ka õhtuti pidada. Kui me ära hakkame minema, on lapsed ikka veel väljas ning saadavad meid peateeni.

Edasi sõidame Kongo sisemaale. Roost onnidest külla jõudes hakkab meile kohe silma kuningriigisaal. See koosneb üheksast tugipostist, mille kohal on tihe lehtedest katus. Saali ühest servast teise on kaevatud madalad kraavid. Kui me maha istume ja oma jalad kraavi asetame, ei tundugi see üllataval kombel ebamugav. Koosoleku juhataja pea kohal ripub plakat, kuhu on kohalikus murdes käsitsi kirjutatud ”Kuningriigisaal”. Koosolekul on ligi 30 inimest. Võib-olla vaid pooled neist on kuulutajad. Nad teavad mõningaid kuningriigilaule. Mis muusikalise külje  pealt puudu jääb, see korvatakse entusiasmiga, ja me laulame kõik koos kuningriigilaule täiest südamest.

Nüüd oleme teel riigi põhjaossa. Peatame oma Land Roveri ja heidame pilgu küla poole. Näeme külg külje kõrval asetsevaid roost hütikesi ja ehitist, mis teistest silmatorkavalt erineb. See on valmistatud tihedalt kokku seotud bambuskeppidest. Aknad ja uks on bambusseina sisse lõigatud. Katus on roost. Maja ees on pügatud muruplats kitsa teerajaga ja platsil seisab väike plakat kirjaga ”Jehoova tunnistajad”. Kõnnime mööda rada kuningriigisaalini ja vennad tervitavad meid rõõmsalt. Sisenedes näeme, et pingid koosnevad bambuskeppidest, mis on asetatud püstiste bambusvaiade peale. See, et kuningriigisaalil on vettpidav katus, on väga praktiline. Muidu võiks tekkida probleeme: kui vesi kastab bambusvaiu, võivad need juurduda ja kiiresti kasvama hakata. Siis poleks pink enam 30 sentimeetri kõrgune, vaid palju kõrgem. Saalis on ka teadetetahvel koosolekute kavade ja harubüroo kirjadega.  Vennad saavad kirjanduse kätte laualt, mis on valmistatud roogudega kokkuseotud bambuseliistudest.

Kui päike loojub, sõidame lõuna poole Katangasse. Siin on ilm palju jahedam ja meil tuleb soojemad riided selga panna. Jõuame külla ning kuningriigisaalile lähenedes kuuleme vendade lauluhääli. Külades elavatel vendadel tavaliselt kellasid ei ole, seepärast arvestavad nad koosolekuaegu päikese järgi. Esimesed, kes koosolekule jõuavad, hakkavad laulma. Lauldakse, kuni enamik vendi on kohal, ja siis võib koosolek alata. Pressime end istmele, mis on valmistatud pooleks saetud puutüvest ja asetatud kahe toe najale. Kirjandust hoitakse vanas kapis, kuid seda pole võimalik siin kaua säilitada paberiõgijatest prussakate ja termiitide vallutusretkede tõttu. Kui koosolek läbi saab, tutvustavad vennad meile oma saali. Selle seinad on tehtud peentest okstest, mis on rooga kokku seotud ja saviga kaetud. Veekindel katus on põimitud roost.”

Jehoova kaitseb oma teenijaid

1960-ndatel olid rahvarahutused ja vägivald tavalised. Paljud kaotasid oma elu, teiste hulgas ka mõned Jehoova rahva hulgast. Vendadel oli vaja usku ja julgust, et koguneda, sest koosolekuid peeti vahel ekslikult miitinguiks. Ekvaatori provintsis tulid relvastatud sõdurid kuningriigisaali juurde, kus vennad koosolekut pidasid. Nad mõistsid aga kiiresti, et vennad tegelevad seal jumalateenistuse ja mitte poliitikaga. Siis pöördusid nad minekule, öeldes, et neil pole ei usu ega Jumala vastu mitte midagi.

Üks teine kord piirasid mässulised Kisanganis ümber Bernard Mayunga ja veel mõned kuulutajad. Nad otsisid kohaliku valitsuse juhte, keda nad tahtsid hukata. Kui  Bernardilt küsiti, millisesse hõimu ta kuulub, vastas too: ”Ma olen Jehoova tunnistaja.” Mässuliste juhti üllatas selline vastus ja ta nõudis selgitust. Bernard andis Pühakirja abil tunnistust, mispeale mässajate liider ütles: ”Kui kõik inimesed oleksid teiesarnased, siis poleks mingeid sõdu.” Bernardil lasti minna koos kõigi tunnistajatega, keda oli kinni peetud.

Seaduslik tunnustus lõpuks käes!

Kuni 1965. aastani asus Kongo Peetel ikka selles Kinshasa kesklinna korteris, kus oli väga vähe ruumi. Kuningriigi kuulutajate arv ligines aga 4000-ni ja suuremaid ruume oli hädasti vaja. Pärast hoolikat otsimist hankisid vennad vaid kuus aastat varem ehitatud maja, asukohaga Avenue des Éléphants 764, Limete, Kinshasa. Maja oli kahekorruseline ja seal oli neli magamistuba. Vennad asusid tööle ning muutsid suure elutoa ja söögitoa esimesel korrusel bürooruumideks. Garaaži kasutati lao ja paljundustöökojana. Majale tehti juurdeehitus 1972. aastal.

1965. aasta novembris haaras riigipöörde abil võimu enda kätte Joseph-Désiré Mobutu. Taas esitas harubüroo palve seadusliku tunnustuse saamiseks ja 9. juunil 1966 kirjutas president Mobutu alla määrusele, mis selle ka  tagas. Nüüd olid Jehoova tunnistajatel samad õigused ja eelised, mis teistelgi seaduslikult tunnustatud religioonidel Kongos. See, mille nimel vennad olid vaeva näinud ja mille eest nad olid palvetanud 1932. aastast alates, oli lõpuks käes. Nad said vabalt kuulutada, korraldada konvente ja omada kinnisvara. Kahjuks kestis see vabadus vaid kuus aastat.

Konvendid annavad head tunnistust

Kui hea meel oli vendadel, et nad võisid nüüd korraldada ringkonnakokkutulekuid seaduse kaitse all! Esimesel 11 kokkutulekul viibis ühtekokku 11214 inimest ja 465 ristiti.

Kokkutulekud kutsusid kohalikes kirikutes esile ägeda vastukaja. Vaimulikud oli raevukalt võidelnud selle eest, et Jehoova tunnistajad ei leiaks seaduslikku tunnustust sellel viljakal territooriumil, mida nemad oma valdusteks pidasid. Kasai provintsis Gandajika linnas esitasid usujuhid linnapeale protesti. Kuna linnapea nende ähvardamisest ei heitunud, saatsid nad noored kokkutulekupaika koosolekut segama. Sel korral näidati kokkutulekul piibliteemalist filmi ja seda oli vaatama tulnud palju rahvast.  Peagi asusid rahurikkujad samuti filmi vaatama. See oli neile tõeline elamus. Kui kõik filmilindid olid ette mängitud, skandeeris tuhandetesse ulatuv rahvahulk: ”Elagu Jehoova tunnistajad!”

Nüüd võisid Jehoova tunnistajad korraldada veelgi suuremaid konvente, kuid enne tuli teha veel mitmeid ettevalmistusi. Oli vaja teha korraldusi piibliteemalise näidendi lavastamiseks ja selleks läks vaja kostüüme. Vennad pidid paigaldama helisüsteemi ja õppima seda kasutama. Kõige sellega saadi ka hakkama, sest vennad olid innukad nii vabatahtlikult tööd tegema kui ka uusi asju õppima.

Sõit ringkonnakokkutulekutele

1964. aastaks oli Kongos nii palju ringkondi, et võidi moodustada kaks piirkonda. 1969. aastal lisandus Kasaisse veel üks ja 1970. aastaks oli piirkondi juba neli. Viletsate teeolude tõttu oli piirkonnaülevaatajatel ja teistelgi mõnikord raske kokkutulekutele ja konventidele kohale jõuda. Et seda paremini mõista, võtkem koos piirkonnaülevaataja William Smithiga ette teekond ringkonnakokkutulekule.

 ”Maapiirkonnad olid vihmast üle ujutatud ja jõed ajasid üle kallaste. Meie sihtpunkt oli Kamina, kus pidi toimuma ringkonnakokkutulek. Kohalejõudmiseks pidime läbima umbes 320 kilomeetrit. Tugevad vihmasajud olid osa teid mudajõgedeks muutnud, mõnes kohas oli vesi tee täitsa üle ujutanud. Üks org oli muutunud järveks. Selle lähedal võis näha pargitud sõidu- ja veoautosid, ka valitsuse autosid, mille juhid ootasid vee alanemist. Paljud arvasid, et neil ei õnnestu edasi liikuda enne paari nädalat.

Teadsin, et vennad on oodanud kokkutulekut suure innuga. Mõned on kohalejõudmiseks päevade kaupa kõndinud. Küsisin, kas keegi teab, kuidas oleks võimalik orust läbi saada. Minu üllatuseks vastati mulle, et Jehoova tunnistajad on ehitanud väikese kõrvaltee, aga kuna maapind on nii pehme, siis pole nad lubanud kellelgi seda kasutada, enne kui nende piirkonnaülevaataja on seda mööda Kaminasse läinud.

Kahe küla vennad olid töötanud terve päeva, öö ja veel järgmisegi päeva, et rajada läbipääsmatu teelõigu jaoks ümbersõidutee. Leidsin peagi vennad üles ja olin valmis džiibiga mööda tuliuut teed sõitma. Päris suur rahvahulk jäi pealt vaatama, kas auto pääseb läbi. Olime ääretult pettunud, kui džiip vajus uue tee alguses kõigest paari meetri pärast pehmesse mutta.

Kuigi vennad lükkasid autot, ei liikunud see paigast. Vennad olid kõvasti tööd teinud ja nüüd peegeldus nende nägudel pettumus. Sellegipoolest ei loobunud nad kavatsusest oma piirkonnaülevaataja kokkutulekule saata. Kõrvaltvaatajate meelest oli uuest teest rohkem kahju kui kasu ja nad läksid oma autode juurde tagasi. Vennad otsustasid  aga uuesti proovida. Seekord laadisid nad džiibilt maha kõik, mis vähegi võimalik: kirjanduse, helitehnika, generaatori ja muu. Vennad kaevasid ja lükkasid ning lõpuks hakkasid pöörlevad rattad tasapisi džiipi edasi vedama.

Tund aega hiljem tähistasid rõõmuhõisked ja lustlikud kuningriigilaulud meie edukalt lõppenud mudavälja ületamist. Vennad olid suutnud hakkama saada sellega, mida autodes istujad pidasid võimatuks. Kokkutulek läks hästi korda tänu vendade vaevanägemisele. Jehoova oli koos oma rahvaga ja aitas neil täita tema tahet.”

Uus poliitiline režiim muudab olukorra

Polnud kerge jõuda inimesteni, kes elasid hajusalt tuhandete ruutkilomeetrite suurusel ekvatoriaalse vihmametsa ja savannidega kaetud maa-alal. Samal ajal kui misjonärid kuulutasid suuremates linnades, tegid kohalikud eripioneeridest õed-vennad kuulutustööga algust maaterritooriumitel. Paljud külaelanikud olid kirjaoskamatud, seetõttu oli raske rajada tugevaid kogudusi. Ka riigis toimuvad poliitilised muutused mõjutasid kõvasti vendade elu.

 1970. aasta märgistas üheparteisüsteemi algust. Selleks parteiks oli Revolutsiooni Rahvaliikumine (Mouvement Populaire de la Révolution) ehk MPR. Erakonna eesmärgiks oli traditsiooniliste väärtushinnangute taastamine, mille käigus nimetati ümber ka linnade ja külade nimed. Stanleyville’ist oli juba saanud Kisangani ja Elisabethville’ist Lubumbashi. 1971. aastal muutis valitsus riigi ja sealse suurima jõe nime Kongo ümber Sairiks. Frankide asemel võeti kasutusele oma raha — zaïre’id. Valitsus nõudis nimemuutust ka inimestelt. Nimed, mida peeti kristlikeks, tuli vahetada algupäraste Aafrika nimede vastu. Lipsude kandmine keelati, sest seda peeti liiga euroopalikuks. Kõikidele nendele nõudmistele kuuletusid vennad lugupidavalt (Matt. 22:21).

Vastavalt poliitilisele ideoloogiale kuulusid kõik Kongos sündinud inimesed automaatselt MPR-i liikmete hulka. Selleks et töökohta omada, koolis käia või turul kaubelda, pidi inimesel olema erakonna liikmekaart. Lisaks sellele tuli kanda ka partei rinnamärki, seda eriti siis, kui keegi töötas valitsusasutuses. Jehoova rahvale oli see raske aeg. Vennad kaotasid töökohti, nende lapsi visati välja koolidest.

Mõned valitsusametnikud siiski mõistsid Jehoova tunnistajate seisukohta. Siseminister küsis kord ühe venna käest, kes tema alluvuses töötas, miks too ei kanna erakonna rinnamärki. Vend selgitas oma piiblilist seisukohta. Minister ütles: ”Me tunneme sind ja me ei taha sulle probleeme tekitada, kuid noorsooliikumine teeb su elu raskeks.”

On teada, et kui president Mobutule oli Jehoova tunnistajate peale mitu korda kaevatud, vastas ta ühel  koosolekul oma erakonnakaaslastele: ”Kui keegi mulle probleeme tekitab, siis ei ole need Jehoova tunnistajad. Tuletage meelde, kes reetis Jeesuse. See oli Juudas, tema jünger. Kui keegi mind reedab, siis on ta nende hulgast, kes söövad minuga ühes lauas.”

Peetel jääb väikeseks

Nathan Knorr Brooklyni peakorterist käis Kongos 1971. aasta jaanuaris. Üks asi, mida tema külastuse käigus arutati, oli Peeteli elu- ja tööhoonete laiendamine. 1970. aastaks oli Kongo 194 koguduses ja rohkem kui 200 grupis ligi 14000 kuulutajat. Kuna nõudlus kirjanduse järele Kongos üha kasvas, oli Peeteli laoruum jäänud liiga väikseks. Suur rõõm oli kuulda, kui vend Knorr teatas, et olemasolevatele hoonetele ehitatakse lisa! Arhitekt joonestas projekti uue nüüdisaegse kahekorruselise hoone jaoks, mis oli kaks korda suurem kui eelmine. Seal oli palju ruumi töökabinettide jaoks, suur ladu ja ka eluruumid.

Projekt kinnitati 1971. aasta juunis ja töö läks lahti. Dahomeest (praegune Benin) saadeti Don Ward ehitustöid juhatama. Appi tuli palju vabatahtlikke Kinshasa 39 kogudusest ja üheskoos sai ehitus valmis. Nii kuulutustöö kui ka Peeteli laienemine ärritas aga ristiusu religioone, nagu me hiljem näeme.

Julgust ja ettevaatlikkust nõudnud 1970-ndad

1971. aasta detsembris kiitis valitsus heaks seaduse, mis reguleeris paljude uute religioonide ja palverühmade tegevust. Selle uue seaduse kohaselt peeti seaduslikuks vaid kolme religiooni: roomakatoliiklasi, protestante ja kohalikke kimbanguiste. 1972. aastal tunnustati veel teisigi religioone: islamit, kreeka õigeusku ja judaismi. Paljud  väiksemad usurühmitised koondusid protestantliku kiriku alla.

Seetõttu valitses aastatel 1971 kuni 1980 kerge keeluaeg, mis piiras mingil määral Jumala rahva tegevust. Kuigi Jehoova tunnistajaid ametlikult ei tunnustatud, polnud siiski välja antud määrust misjonäride riigist väljasaatmiseks ega segatud ka Peeteli tööd. Kanangas suleti misjonikodu, kuid Bukavus, Kisanganis, Kolwezis ja Lubumbashis mitte. Vennad ei saanud enam korraldada suuri piirkonnakonvente, kuid paljudes paikades pidasid vennad koosolekuid kuningriigisaalides. Suuremates saalides korraldasid nad ka väikseid ringkonnakokkutulekuid. Palju sõltus kohalike võimude suhtumisest. Neis kohtades, kus valitses tugev vastupanu, võidi vendi taga kiusata ja arreteerida. Sadu vendi pandigi vangi. Kuid paikades, kus kohalikud võimud olid heatahtlikud, võisid vennad vabalt oma usuga tegeleda.

Piirangutest hoolimata jätkasid Jehoova tunnistajad julgelt kuulutamist. Kolm venda ja üks õde läksid turule tunnistust andma. Kui üks vend oli andnud ühele huvilisele raamatu, astusid kaks meest venna juurde ja arreteerisid ta. Nad viisid venna erakonna peakorterisse ja jätsid ta ootama erakonna juhi saabumist. Kui viimane tuli, leidis ta ooteruumis eest venna, kes pakkus ühele teisele mehele raamatut ”Kas inimene on arenenud või on ta loodud?”.

”Kas sa teed siin oma propagandat?” küsis erakonna juht.

Vend ütles vastuseks: ”Kui keegi teie käest küsiks, kas elu maa peal on evolutsiooni või loomise tulemus, siis mida teie vastaksite?”

 Erakondlane jäi vastuse võlgu. Pöördudes mehe poole, kes oli venna arreteerinud, ütles ta: ”Lase tal minna. Ta ei tee midagi ebaseaduslikku.”

Vend läks turule tagasi ja jätkas kuulutustööd. Hiljem juhtus erakonna juht sealt mööda minema ja märkas venda. Venna poole viidates ütles ta oma kaaslastele: ”Kas pole see üks julge mees?”

1974. aastal pidi harubüroo ülevaataja Ernest Heuse arstide soovitusel Belgiasse tagasi pöörduma. Tal oli olnud mõnda aega emfüseem ja sage malaariasse haigestumine oli tema tervislikku seisundit halvendanud. Vennad armastasid Heusede perekonda, kes oli kuulutustööle suuresti kaasa aidanud. Belgias teenisid nad Jehoovat agaralt edasi. Ernest suri 1986. aastal, tema naine Hélène kaheksa  aastat hiljem. Kinshasa harubüroo ülevaatamine usaldati Timothy Holmesi kätte, kes oli teeninud misjonärina 1966. aastast alates.

1980. aastal järjekordne seaduslik tunnustus

Vabariigi president kirjutas 1980. aasta 30. aprillil alla määrusele, mis tagas Jehoova tunnistajate ühendusele seadusliku tunnustuse. Huvi tõe vastu oli suurem kui kunagi varem, mälestusõhtul käis 90226 inimest ja huviliste kodudes korraldati ligi 35000 piibliuurimist. Saavutati uued kuulutajate ja pioneeride kõrgarvud. Tekkis tarvidus paremate hoonete järele, et kuulutustööpõllu vajadustele tõhusamini vastata. Seepärast oli vendadel hea meel, kui juhtiv kogu kiitis heaks sellise krundi ostu, mis oli kaks korda suurem kui Kongo harubüroo tollane maa-ala. Kuid siis hakkasid tekkima raskused, nagu me peagi näeme.

Aastaid polnud vennad saanud korraldada suuri piirkonnakonvente. Nüüd võisid nad seda vabalt teha. 1980. aastal peeti üle kogu riigi viis ”Jumala armastuse”  piirkonnakonventi. Mõned konvendi delegaadid pidid läbima kohale jõudmiseks suuri vahemaid, paljud pered kõndisid üle 400 kilomeetri. Kaks eripioneeri ühest täiesti kõrvalisest piirkonnast reisisid kaks nädalat jalgratastega, sõites läbi liiva ja vihmametsade maha rohkem kui 700 kilomeetrit. Mõningad delegaadid saabusid Kongo Vabariigist, Burundist ja Rwandast.

Järgmistel aastatel oli vaja korraldada piirkonnakonvente veelgi enamates paikades. Tõsi küll, vendadel oli usuvabadus, kuid majanduslik olukord muutus üha keerulisemaks. Paljudel oli raske ots otsaga kokku tulla. Hinnad aina tõusid, kuid palgad mitte. Sõidukulud olid nii suured, et enamikul vendadel polnud võimalik sõita pikki vahemaid. Seepärast korraldas harubüroo hoolivalt enamiku konvente nende paikade lähedal, kus elas rohkem vendi.

Kongo teed võivad olla täis kõiksugu takistusi: langenud puid, katkiseid sildu, sügavat liiva ja mudamülkaid. Harubüroo esindajad ja nende abikaasad on kokkutulekutel ja konventidel teenides alati ilmutanud ennastohverdavat vaimu. Nende ohvrid on aga väikesed võrreldes sellega, mida teevad ustavad kohalikud vennad ja õed, kel tuleb sageli kõndida mitu päeva ja magada lageda taeva all. Vendade hulgas on tänini tavaline kõndida piirkonnakonventidele minekuks 50—150 kilomeetrit.

Avatakse uued misjonikodud

1980. aastal saadud seaduslik tunnustus võimaldas Kongosse saabuda uutel misjonäridel. 1981. aastal avati uus misjonikodu Gomas (Kivu provintsis). Järgmise kahe aasta jooksul rajati misjonikodud Likasisse (Katangas), Mbuji-Mayisse (Kasais), Kikwitisse (Bandundus) ja sadamalinna  Matadisse (Alam-Kongos). Varem suletud misjonikodud avati uuesti. Kõige lõpuks rajati 1986. aastal misjonikodu Isirosse (Idaprovintsis), mis tegi kokku 11 misjonikodu kogu riigis. Need kodud täitsid ka kirjandusladude rolli. Misjonärid olid ühenduslüliks harubüroo ja kuulutustööpõllu vahel. Kohalikud vennad ja õed olid tänulikud selle julgustuse ja väljaõppe eest, mida nad nende käest said. 1981. teenistusaasta lõppes uue kuulutajate kõrgarvuga, milleks oli 25753. Kasvuvõimalused olid suurepärased.

Hirm Kimbilikiti ees kaob

Kimbilikiti on ühe hõimu kaitsevaimu nimi. Seda vaimu kummardab rega hõim, kes elab riigi idapoolsetel paksu metsaga kaetud aladel. Sealseid elanikke, kellest enamik on kütid, põllumehed ja kalurid, mõjutavad Kimbilikitiga seotud uskumused. Seda sekti varjab saladuskate ja nende preestritel on suur mõjuvõim inimeste üle, kes seda vaimu kardavad.

Selle paiga Jehoova tunnistajad aga Kimbilikitit ei karda, sest nad teavad, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. Nad on ainukesed, kes ei tee seda, mida Kimbilikiti preestrid nõuavad, näiteks ei ohverda nad preestritele söögiks kitsi ja kanu.

 Alates 1978. aastast hakkasid selle sekti liikmed Jehoova tunnistajaid avalikult taga kiusama. Nad põletasid maha mitu kuningriigisaali, kihutasid mõned vennad kodudest välja ja riisusid nende vara. Sekt võttis vendadele kahju tekitamiseks appi ka nõiakunsti ja needused, kuid tagajärjetult. 1983. aastal viisid selle sekti liikmed aga täide oma mõrvarliku plaani ja tapsid julmalt kaheksa venda Pangi küla lähedal.

See jõhker vahejuhtum šokeeris tervet kogudust, eriti neid, kes olid kaotanud oma armsa abikaasa või isa. Harubüroo  ja kohalikud vennad tegid kiiresti korraldusi, et aidata kannatanute perekondi nii vaimselt kui materiaalselt.

Samal ajal tundsid mõrvarid end kõrvalistes metsapadrikutes turvaliselt. Lõpuks süüdlased tabati. Kohus peeti Kindu ringkonnakohtus. Kaebealused kinnitasid, et vaim Kimbilikiti oli ässitanud neid tapma. Kuid süüdistaja paljastas tõelised süüdlased. Ta ütles: ”Mõned [rega hõimu liikmed], kes varem Kimbilikiti rituaalidest osa võtsid ja olid pühendatud selle saladustesse, käivad nüüd läbi Jehoova tunnistajatega. Nad on avalikkuse ette toonud sekti saladused, eriti mis käivad selle kohta, et Kimbilikitiks nimetatud vaimu polegi olemas. Selle tagajärjel on tulnud ilmsiks, kui vale on nõuda ohvreid vaimule, kes Jehoova tunnistajate sõnul on vaid üks suur pettus, mille taga on tseremooniaid juhtivad vanemad mehed.”

Seepärast pidas kohus süüdlaseks kohtualuseid, aga mitte vaim Kimbilikitit. Kui kohtuotsus edasi kaevati, toetas Bukavu kõrgem kohus mõrtsukatele mõistetud surmaotsust. Prokurörid hoiatasid Kimbilikiti kummardajaid tagajärgede eest, mis tabavad neid siis, kui rünnakud Jehoova tunnistajate vastu jätkuvad. *

Pärast seda on toimunud küll muidki vahejuhtumeid, kuid sekti liikmed mõistavad nüüd, et nad ei suuda selliseid asju metsas varjata ega loota, et olematu Kimbilikiti neid kaitseks. Jehoova tunnistajad tegutsevad aga ustavalt edasi, aidates inimestel sellest sektist vabaneda. Jehoova on nende pingutusi armastavalt õnnistanud. Nüüdsel ajal teenib selle kandi kogudustes üle 300 tegevkuulutaja. Nad armastavad Jehoovat ega karda Kimbilikitit.

 Töö keelustatakse

Aastaks 1985 oli Kuningriigi kuulutustöö Kongos hästi edasi läinud. 1980. aastal ostetud maatükil oli alanud uue Peeteli ehitus. Teistest riikidest oli appi tulnud ligi 60 vabatahtlikku. Teenistusaasta lõpuks oli Kongos ligi 35000 kuulutajat ja saavutati uus pioneeride kõrgarv. Kogu riigis tegi usinalt kuulutustööd 60 misjonäri. Reisivad ülevaatajad jagasid väljaõpet kogudusevanematele ja pioneeridele. Kõik paistis olevat valmis hiigelsuureks kasvuks.

Kuid mitte kõigile ei meeldinud Jumala rahva vaimne ja materiaalne õitseng. Vaimulikud püüdsid poliitikute abil vendade tegevust peatada. 12. märtsil 1986 kirjutas president Mobutu alla määrusele, millega Jehoova tunnistajate töö pandi keelu alla. Järgmisel päeval teatati tegutsemiskeelust riigiraadios. Üks diktor teadustas: ”Nüüd ei kuule me [Kongos] enam kunagi Jehoova tunnistajatest.” Kui rängalt ta küll eksis!

 Harubüroo kutsus tagasi neli misjonäri, kes olid teeninud piirkonnaülevaatajatena ja õpetanud kohalikke vendi piirkonnatööd tegema. Kuna misjonärid ei saanud enam avalikult kuulutada, olid nad justkui koduarestis. Kohalikud vennad tegid kuulutustööd väga ettevaatlikult (Matt. 10:16). Kahjuks lõid paljud huvilised kartma ja lõpetasid Piibli uurimise. Mõned kuningriigisaalid suleti või koguni lammutati. Osa saale võttis valitsev erakond enda kätte. Vendadel tuli koosolekuid pidada väikestes rühmades. Neid arreteeriti öösiti kodus ja nende vara rööviti.

Ekvaatori provintsis peksti mitmeid vendi ja pandi vangi. Üks eripioneer peksti vaeseomaks ja teda hoiti vangis kolm kuud. Kõike seda tehti raadiost öeldud teadaande pärast. Kuni tolle ajani polnud välja antud mingit ametlikku seadust, mis oleks nõudnud selle keelu rakendamist. Peagi pärast keelu väljakuulutamist kaebasid vennad otsuse edasi, kuid vastust nad ei saanud. 1986. aasta juunis esitas riigi president avaliku ettekande, kus ta mõistis Jehoova tunnistajad hukka kui ebapatriootliku ja autoriteedist mitte lugupidava organisatsiooni.

Kui kiiresti oli olukord muutunud! Inimesi, kellest varem lugu peeti, ühtäkki enam ei austatud. Uue harubüroo ehitamine peatati ja rõõmsatest tööhäältest kaikunud ehitusplats mattus vaikusse. Välismaalt saabunud vabatahtlikud pidid riigist lahkuma ja ehitamiseks vajaminev  tehnika müüdi maha. Umbes 20 kohalikku venda jäid krunti valvama.

Seejärel saabus nagu välk selgest taevast julgeolekuülema kiri 26. juuni kuupäevaga, kus öeldi, et kõik misjonärid peavad riigist lahkuma. See keelustamine oli sootuks teistsugune kui 1972. aastal, mil misjonärid võisid riiki jääda. Kui kurb oli näha Peetelis isiklikke asju täis väljastusosakonda, kui misjonärid valmistusid riigist lahkuma. Juulikuu jooksul läks 23 misjonäri ära teistesse riikidesse. Need, kes olid riigist lahkunud, et puhkusele minna, ei saanud enam tagasi pöörduda. Sellega algas Kongos järgmine puhastusaeg.

Valmistumine põrandaaluseks tegevuseks

Kui vastased arvasid, et Jehoova rahvas lööb kartma või lõpetab oma tegevuse, siis eksisid nad küll kõvasti.  Neil polnud aimugi, kui suur on Jehoova püha vaimu vägi ja Jumala rahva otsustavus. Väikesel kogenud misjonäride tuumikul õnnestus Kongosse jääda. Harubüroo töötajad tegelesid kuningriigi kuulutustöö ülevaatamisega edasi mitmes eramajas. Vennad pidasid pioneeride teenistuskooli tunnistajate kodudes kõikjal Kongos.

Vaimsest toidust polnud puudust. Vennad jätkasid piiblilise kirjanduse trükkimist ja levitamist. Harubüroo saatis piirkonnakonventide ja ringkonnakokkutulekute konspektid kogudustesse, kus nende põhjal tehti kõnesid. Kui ringkonnaülevaatajad kogudusi külastasid, mängisid nad ette konvendi näidendi salvestuse kohalikus keeles. Seda tehti igal aastal 1986. aastast alates kuni keelu tühistamiseni. Kuigi see kõik oli suur töö, oli sellest vendadele palju kasu.

Samal ajal kohtusid kogudusevanemad valitsusvõimudega, et selgitada kristlaste erapooletut seisukohta poliitilistes küsimustes ning teha selgeks, et erapooletus ja õõnestustöö tegemine pole üks ja seesama. Sel viisil anti Jehoova nimest ja tema eesmärkidest teada kõigile, kaasa arvatud riigi kõrgematele võimudele. Jehoova teenijad said tuntuks kui ainulaadne rahvas, kes on täiesti erapooletu, kuid rahuarmastav, ning kes ei kujuta endast valitsusele mingit ohtu.

Kuningriigi kuulutajate kahanemine ja kasv

1987. aasta teenistusaruanne näitas kuulutajate arvu kahanemist 6 protsendi võrra. Paljud lõid kartma ega tahtnud, et neid seostataks keelatud organisatsiooniga. Mitmel pool puhkes tige tagakiusamine.

Mõnikord sai vastutegevus ka tagasilöögi. Näiteks üks külavanem korraldas koosoleku, et hoiatada oma küla  elanikke Jehoova tunnistajate eest. Ta näitas neile ”Minu piiblilugude raamatut” ja ütles siis, et iga inimene, kes sellist raamatut levitab, tuleks vahistada. Kuulajad tahtsid seda raamatut lähemalt näha, et nad võiksid selle ära tunda, kui keegi neile seda pakub. Külavanem näitas hea meelega ja inimestele hakkas raamat meeldima. Mõned tellisid selle raamatu endale ühelt naaberküla eripioneerilt. See eripioneer meenutab: ”Hakkasin kümne inimesega Piiblit uurima. Ma polnud kunagi tolle vanema külas kuulutanud. Kui tal poleks tulnud mõttesse elanikke Jehoova tunnistajate eest hoiatada, poleks neil olnudki võimalust tõest kuulda!”

Vennad harjusid uue olukorraga. Kuigi nende tegevust mitmel moel piirati, polnud nad maha surutud (2. Kor. 4:8). 1988. teenistusaasta lõppes kuulutajate 7-protsendilise kasvuga. Juhatati ligi 60000 piibliuurimist. Peeteli teenistusosakonna vennad käisid suuremates linnades julgustust jagamas ja kohalike kogudusevanemate ja reisivate ülevaatajatega kohtumas. Samal ajal jätkas harubüroo hoolitsemist ka naabruses asuva Kongo Vabariigi eest, kus kuulutustöö oli samuti keelu all, ja Burundi eest.

Üks vend, kes oli Kolwezis koolidirektor, keeldus kord andmast poliitilist vannet. Teda peksti selle eest julmalt ja saadeti seejärel Lubumbashisse, kus ta oma vastaste teada pidi tapetama. Vend selgitas rahulikult, miks ta on poliitilistes küsimustes erapooletu. Ta mõisteti õigeks ning ta pöördus tagasi Kolowezi. Need, kes teda peksnud olid, pidid temalt vabandust paluma! Vend sai tagasi loa õpetada ja ta määrati inspektoriks!

1988. aasta oktoobris võtsid kohalikud võimukandjad Kinshasa Peeteli ehitusplatsi enda valdusse ja konfiskeerisid  mitu tonni piiblilist kirjandust. Sõdurid varastasid süstemaatiliselt kasthaaval raamatuid ja Piibleid ning müüsid neid kohalikul turul. Inimesed ostsid neid ja see avas vendadele häid võimalusi piibliuurimisi alustada. *

1989. aastaks ulatus Kuningriigi kuulutajate arv keeluajast hoolimata 40707-ni. Jehoova tunnistajate religioossed vastased olid täis tulist viha. Tollane justiitsminister, teada-tuntud katoliku kiriku toetaja, saatis kõigile Kongo prokuröridele kirja, kus ta väljendas oma ärevat muret sellepärast, et Jehoova rahvas ikka veel tegutseb. Ta õhutas prokuröre Jehoova tunnistajaid vastutusele võtma ja kuningriigisaale sulgema. Kui ta hiljem usujuhtidele kõnet pidas, nimetas ta Jehoova tunnistajaid ”tõelisteks deemoniteks”. See vallandas mõningase tagakiusamise ministri koduprovintsis Bandundus.

Lapsed pannakse vangi

Sel ajal arreteeriti koolides mõned Jehoova tunnistajate lapsed, kes keeldusid osa võtmast poliitilistest tseremooniatest. Kahe poisi isa arreteeriti koos poegadega ja nad pandi vangi. Vangivalvureil keelati neile süüa anda. Üks valvur küsis hämmeldunult: ”Meil on siin vangis mõrvareid ja vargaid ning kõigile neile me anname süüa. Miks see mees koos kahe pojaga toidust ilma jäetakse?” Kuna ta oma küsimusele mõistlikku vastust ei saanud, andis ta neile ise süüa. Poisid olid vangis 11 päeva ja nende eripioneerist  isa 7 päeva. See katsumus ei kahandanud sugugi nende julgust.

Kikwiti linnas arreteeriti üks mees, kes ise polnud Jehoova tunnistaja, veidi aega pärast seda, kui tema Jehoova tunnistajast naine ja kaks tütart oli vangi pandud. Kui ametnikud teada said, et mees oma naise uskumusi ei jaga, lubati tal vanglast lahkuda. Mees keeldus, öeldes, et ta ei jäta oma naist ja lapsi maha. Kui ta lõpuks koos oma perega vabanes, hakkas ta Piiblit uurima ja lasi end ristida. Nüüd teenib ta kogudusevanemana.

Rahutused riigis

1991. aasta septembris toimus Kinshasas sõjaväeline mäss, millele järgnes laiaulatuslik rüüstamislaine. Selle tagajärjeks oli suur toiduainete ja kütuse kriis, samuti massiline tööpuudus ja üha kasvav inflatsioon. Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Prantsusmaa Jehoova tunnistajate harubürood saatsid Kongosse abisaadetisi.

Samal ajal kui Kongo harubüroo tegeles raskustega oma riigis, hoolitses ta ka naaberriikide Angola ja Sudaani põgenike eest. Tollane reisiv ülevaataja Zekaria Belemo külastas Kirde-Kongos vendade rühma, mis koosnes Sudaani pagulastest. Ta pidas neile kõne oma kehvas inglise keeles, mis tõlgiti araabia keelde. Zekaria kahtles, kas vennad üldse jutust palju aru said. Umbes viis aastat hiljem tulid tema juurde kaks noormeest, kes parasjagu Peetelit külastasid, ja küsisid temalt: ”Kas sa mäletad meid? Me olime kuulajaskonna hulgas, kui sa põgenikelaagris kõnet pidasid. Sinu julgustavad sõnad läksid meile südamesse ja me hakkasime Piiblit uurima.” Hiljem pühendasid need kaks noormeest oma elu Jehoovale.

 Etnilised lahkhelid oli üks teine pidev probleem Kongos. Paljud Kasai provintsi elanikud olid kolinud lõuna poole Katanga provintsi. 1992. ja 1993. aastal kihutasid Katanga kohalikud elanikud nad aga oma provintsist välja. Enamikul Kasaist pärit inimestel tuli maha jätta töökoht, vara ja kodu. Neil tuli oma elu päästmiseks põgeneda laagreisse või teistesse paikadesse, kus nad võisid end mitmekesi koos olles turvaliselt tunda. Üle 100000 pöördus tagasi koju Kasai provintsi. Nende hulgas oli ligi 4000 Jehoova tunnistajat. Kuigi naabruses elavad vennad olid väga vaesed ja toitu nappis, aitasid nad neid nii palju, kui said. Üks kogudus, mis jäi Katangast põhja poole mineva maantee äärde, saatis igale saabuvale veoautole vastu vendi, et kindlaks teha, kas auto peal on mõni Jehoova tunnistaja. Kui oli, siis vennad pakkusid talle vajalikku abi.

Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroo saatis mitu veoautokastitäit toiduaineid ja ravimeid põgenikelaagreis  ootavaile kodust ilma jäänud vendadele. Need abisaadetised päästsid nii mõnegi elu. Juhtiv kogu soovitas ka Kinshasa vendadel osta toiduaineid, ravimeid, kõplaid ja labidaid, et põgenikepered saaksid Kasaisse uuesti kodu rajada ja maad harima hakata.

Märgid olukorra muutumisest

24. aprillil 1990 peetud presidendi kõne ja pressikonverents andsid märku sellest, et ametlik suhtumine Jehoova tunnistajatesse hakkab muutuma. Pressikonverentsil nii Kongo kui välismaa ajakirjanikega kinnitas president, et valitsus toetab riigis kõiki põhivabadusi, muu hulgas ka trüki- ja usuvabadust. See avas vendadele võimaluse avalikult kuulutada ja koosolekuid pidada. Vennad, keda varem oli vangistatud, lasti vabaks.

Kas mäletad seda raadiodiktorit, kes 1986. aastal enesekindlalt teatas, et Kongos ei kuulda enam kunagi Jehoova tunnistajatest? Tema ennustus ei pidanud paika. Kui keeluaeg 1986. aastal alguse sai, oli Kongos 34207 kuulutajat. 1990. teenistusaasta lõpuks oli kuulutajaid 50677 ja mälestusõhtul käis 156590 inimest. Maisiterade arv oli hoolimata vastupanust, laimust, tagakiusamisest ning usu- ja poliitikategelaste vaenulikkusest ikkagi kasvanud. 1997. aastal, kui president Mobutu režiim lagunes, tuli hoopis raadiodiktoril riigist põgeneda, mitte Jehoova tunnistajatel.

Taas vabadus

1986. aastal pandi Jehoova tunnistajate tegevus presidendi määrusega keelu alla ja nende juriidiline ühendus Kongos likvideeriti. 8. jaanuaril 1993 langetas aga Zaire’i (Kongo) ülemkohus otsuse Jehoova tunnistajate ja Zaire’i Vabariigi vahelises kohtuasjas. Kohus otsustas, et presidendi  määrus oli õigustamata ja see tunnistati kehtetuks. Vennad juubeldasid!

Ülemkohtu otsus tekitas suurt poleemikat, sest kohus oli tuginenud oma otsuse tegemisel uuele üleminekupõhiseadusele, mis oli presidendi ja tema toetajate meelest vastuvõetamatu. Teised nägid selles otsuses pretsedenti järgmisteks kohtuasjadeks. Ühtäkki leidsid tunnistajad end keset suurt sõnasõda, kuid tänu sellele anti võimsalt tunnistust, mis tõi suurt au Jehoova nimele! Kümned ajalehed kommenteerisid seda ajaloolist kohtuasja. Siis informeeris justiitsministeerium provintside kubernere, et Jehoova tunnistajatel on jälle seaduslikult lubatud oma usuga tegeleda. See oli suur võit Jehoova rahvale ja tõelisele jumalateenistusele!

 Transpordiraskused Kongos

Kongo on hiigelsuur riik. Kui mitte arvestada lühikest rannajoont Alam-Kongos, on Kongo ümbritsetud maismaaga. Enamik suuri kaubalaadungeid saabub riiki Matadi sadama kaudu. Matadit ja ligi 300 kilomeetri kaugusel asuvat pealinna ühendavad üherööpmeline raudtee ja sillutatud maantee.

Euroopa harubürood saatsid Kongo büroosse mõned neljarattaveoga veoautod, mida on kaubaveol ja ehitustöödel palju kasutatud. Alates 1999. aastast asub Matadis Peeteli laohoone. Sellest on olnud palju abi, sest kirjanduse saab pärast laevalt maha laadimist otse lattu viia ja hoida seal seni, kuni harubüroost saabub veoauto, mis selle Kinshasasse edasi toimetab.

1980-ndatel oli veel võimalik sõita Kinshasast otse läbi riigi Lubumbashisse, peatudes vahepeal Kananga ja Mbuji-Mayi misjonikodudes. Kui lennukiga võis Kinshasast Lubumbashisse lennata kahe tunniga, siis täislastis veoautol kulus selleks reisiks kaks nädalat. Aastate möödudes  teed üha halvenesid, kuni muutusid sõidukõlbmatuks. Kuigi Kongos on tuhandeid kilomeetreid laevatatavaid jõgesid, pole laevad, mis Kinshasast ülesvoolu sõidavad, sugugi kindlad liiklusvahendid. Lisaks neile takistustele on mõni piirkond ikka veel poliitiliselt rahutu ja see kahandab omakorda Kinshasa ümber selle maa-ala ulatust, kuhu saab Peetelist veokitega sõita. Parim viis vedada harubüroost maa kaugematesse paikadesse kirjandust on kasutada õhutransporti.

Teisedki harubürood aitavad varustada vendi kirjandusega. Kameruni harubüroo veab kirjandust läbi Kesk-Aafrika Vabariigi Põhja-Kongosse. Rwanda ja Kenya bürood aitavad teenida riigi idaosa. Mõned lõunapoolsed kogudused saavad oma kirjanduse Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Sambiast.

Teenistusväljaõppe kool on õnnistus kuulutustööpõllul

1995. aastal korraldati Kinshasas teenistusväljaõppe kooli esimene kursus. 2003. aasta aprilliks oli 16 kursuse jooksul saanud koolitust üle 400 venna. Viiest kursuse lõpetanust on saanud piirkonnaülevaatajad ning üle 60 teenib ringkonnatööl. Ja veel 50 on määratud eripioneerideks. Need vennad on kasvatanud entusiasmi kuulutustöös ja osutunud seetõttu tõelisteks aareteks.

Mõnel õpilasel polnud lihtne selles koolis osaleda. Kui Georges Mutombo sai kutse kursusele, elas ta Kongo sellises piirkonnas, mis oli valitsusvastaste vägede kontrolli all. Tal tuli sõita jalgrattaga ligi 400 kilomeetrit Kaminasse, enne kui sai asuda lennukile ja lennata Kinshasasse, kus kool toimus. Jalgrattaga sõites tuli tal kolm päeva vihma käes olla ja läbida 16 sõjaväelist kontrollpunkti. Ta pidi ka  sõitma läbi piirkonna, mis oli kuulus ohjeldamatu kuritegevuse poolest. Ühes kohas ajas teda taga kamp bandiite, kes sõitsid samuti jalgratastel. Ajujaht lõppes, kui kamba ninamehel purunes rattakumm. Ilmselt said tagaajajad Georges’i välimusest aru, et too on Jehoova tunnistaja. Nad hüüdsid talle järele, et nad ei aja teda enam taga, sest nad nägid, et tema Jumal Jehoova on temaga.

Laienemine vastavalt teokraatlikule kasvule

1965. aastast alates asus harubüroo Kinshasas aadressil Limete, Avenue des Éléphants 764. Aastal 1991 osteti  linna tööstusrajoonis uus krunt. Sealsed kolm suurt hoonet kuulusid esmalt ühele tekstiiliettevõttele ja hiljem asusid neis remonditöökojad. Vennad ehitasid hooned ümber, nii et sinna sai koondada kogu harubüroo tegevuse. Kuigi poliitilise ebakindluse ja ebastabiilsuse tõttu tööde algus viibis, alustati harubüroo uutes hoonetes ehitustöid 1993. aastal pärast rahvusvaheliste ehitajate saabumist. 1996. aasta aprillis kolisid harubüroo töötajad Avenue des Éléphants’i tänavalt uutesse hoonetesse. Pärast kolimist sõnas üks Peeteli vanem: ”Nähes kogu Peeteli peret uuesti koos, tulid mulle meelde kümne aasta tagused ajad, mil meie töö keelu alla pandi. Täname väga Jehoova Jumalat ja tema nähtavat organisatsiooni nende imeilusate majade eest!” 1996. aasta oktoobris saavutas kuulutajate kõrgarv 100000 künnise. Vennad olid elevil, nähes vaimusilmas edasist kasvu.

Misjonärid tulevad appi

1990. aastatel oli taas võimalik kutsuda riiki misjonäre lisaks neile seitsmele, kellel õnnestus keeluaastatel sinna jääda. 1995. aasta juulis määrati Senegalist Kongosse Sébastien Johnson koos oma naise Giselaga. Peagi tuli veel teisigi. Mõned saabusid Ameerika Ühendriikidest pärast Gileadi kooli lõpetamist, teised tulid Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. 1998. aasta märtsis saabusid Prantsuse Guajaanast Christian ja Juliette Belotti. 1999. aasta  jaanuaris määrati Senegalist Kongosse Peter Wilhjelm koos abikaasa Anna-Lisega. Hiljem saabus veel misjonäre Kamerunist, Malist ja Senegalist.

1999. aasta detsembris avati Kinshasa elamurajoonis uus misjonikodu. Seal elab kaksteist misjonäri. Lubumbashi misjonikodu on järjepidevalt kasutatud 1965. aastast alates. Teine misjonikodu avati selles linnas 2003. aastal. Seal teenib praegu neli abielupaari. Riigi idaossa Gomasse rajati uus misjonikodu 2002. aasta mais ja sinna määrati neli misjonäri. Misjonärid on suureks õnnistuseks sellel hiigelsuurel ja viljakal kuulutustööpõllul.

Kristlik erapooletus sõja ajal

Enamik neist misjonäridest saabus Kongosse sealsete tormiliste muudatuste ajal. 1996. aasta oktoobris puhkes sõda riigi idaosas ja levis kiiresti teistesse piirkondadesse. Sõja eesmärgiks oli president Mobutu kukutamine. 17. mail 1997 võtsid Laurent-Désiré Kabila väed Kinshasa enda kätte ja Kabilast sai president.

Samal ajal kui televaatajad kogu maailmas jälgisid kohutavaid pilte armetutest pagulastest, kes kannatasid nälja ja haiguste käes, kuulutas Jehoova rahvas edasi Piibli lootuse ja lohutuse sõnumit. Kahjuks hukkusid sõjas tuhanded inimesed, nende hulgas ligi 50 Jehoova tunnistajat. Paljud surid koolerasse ja teistesse haigustesse.

Sõja tõttu pole enamikul inimestel isikutunnistust. See tekitab raskusi vendadele, kel tuleb kuulutustööd tehes ringi reisida. Teed on täis sõjalisi kontrollpunkte. Üks kogudusevanem soovitas koguduse kuulutajatel, kel ei olnud isikutunnistust, näidata kaarti ”Meditsiiniline eeljuhend/meedikute vabastamine vastutusest”, ja nõnda  tehtigi. Ühes kontrollpunktis ütlesid sõdurid: ”Seda me ei taha. Me tahame näha isikutunnistust — dokumenti, mis kinnitaks teie isikut!”

Vennad vastasid: ”See kaart kinnitab seda, et me oleme Jehoova tunnistajad.” Sõdurid lasid neil minna.

Kisanganis vangistasid valitsusvägede poolel võitlevad välismaalastest palgasõdurid neli noort venda. Vendi süüdistati ekslikult vaenlastele info edastamises. Igal hommikul valisid sõdurid välja kümme vangi, sõidutasid nad metsa ja tapsid. Ühel hommikul valisid nad lisaks kaheksale teisele vangile välja ka kaks venda. Hakati sõitma. Ühtäkki auto peatus, sest tee peal oli surnukeha. Sõdurid käskisid kahel vennal see maha matta. Kui vennad olid töö lõpetanud, jäid nad ootama veoautot, mis oli jätkanud sõitu ilma nendeta. Kuigi vennad oleksid võinud põgeneda, ei teinud nad seda, sest ei tahtnud ohtu seada oma kahe vanglasse jäänud kaaslase elu. Veoauto tuli tagasi ilma kaheksa vangita, kes olid maha lastud. Kui vanglasse tagasi jõuti, imestasid kõik, et vennad elusalt tagasi tulid. Veidi  aega hiljem, kui vastaste väed linna enda kätte võtsid, lasti vangla väravad õhku. Palgasõdurid põgenesid ja vennad pääsesid vabadusse.

Euroopa harubüroode abi rasketel aegadel

Suur osa Kongost on 1996. aastast alates sõjakoledusi kogenud ja paljud inimesed on mujale elama läinud. Mitmed tuhanded vennad Kongost on pagenud põgenikelaagreisse Tansaanias ja Sambias. Mida suurem osa Kongost mässuliste kontrolli alla läks, seda raskem oli harubürool okupeeritud territooriumile jäänud vendadega ühendust pidada ja nende eest hoolitseda. Suurematesse linnadesse rajati hädaabikomiteed, kes jagasid ainelist abi. Peeteli pere töötas teenistusvalmi ja ennastohverdava vaimuga  hilisõhtuteni, et aidata jaotada hädaabisaadetisi. Jehoova tunnistajad Belgiast, Prantsusmaalt ja Šveitsist saatsid Kongosse lennukiga tonnide kaupa toiduaineid, rõivaid ja ravimeid, 18500 paari kingi ja 1000 tekki. Abiandmine jätkub. Suuremad hädad on leidnud leevendust. Abi on saanud nii Jehoova tunnistajad kui teisedki.

 1998. aastal avaldati Kinshasa ajalehes artikkel, kus öeldi: ”Mitme Euroopa riigi Jehoova tunnistajate kristlikud kogudused on ühendanud oma jõud, et koguda üle 400 tonni abisaadetisi Kongo DV ja Kongo Vabariigi jaoks. Inglismaa, Prantsusmaa ja Šveitsi vabatahtlike koostööl on Kinshasasse juba saadetud 37 tonni riisi, piimapulbrit, ube ja kuivikuid, mis saadeti lennukiga teele Belgiast Oostendest ja mis jõudis Jehoova tunnistajate kohalikku peakorterisse Kinshasas. Järgmine lennuk . . . saabub . . . 38 tonni toiduainetega.

 On tähelepanuväärne, et Jehoova tunnistajad on Ida-Aafrika põgenikke aidanud Rwanda genotsiidist alates. . . . Jehoova tunnistajate pressiesindaja teatel aitasid need vabatahtlikud annetused, mis sisaldasid toiduaineid ja ravimeid ning mida oli kokku üle 200 tonni, võidelda koolera epideemiaga. Nüüd moodustavad Prantsusmaa ja Belgia Jehoova tunnistajad meeskondi, mis võiksid aidata inimesi põgenikelaagreis. Pressiesindaja mainis ka annetusi, mida Jehoova tunnistajad on teinud Ida-Euroopa ja Bosnia hädaliste aitamiseks.”

Sõda ei takista vaimset kasvu

1998. aasta septembris ründasid mässulised Kinshasa eeslinna Ndjilit. Keset seda möllu otsisid vennad varju  majast, kus peatus ringkonnaülevaataja. Ringkonnaülevaataja esitas vendade eest palve ja luges neile ette Jesaja 28:16, mis ütleb: ”Kes usub, see ei tunne rahutust!” Ta õhutas vendi rahu säilitama ja lootma Jehoova juhtimisele.

 Mõned soovitasid põgeneda Ndjilist üle silla, kuid teised andsid nõu põgeneda mööda raudteeäärset teed. Lõpuks otsustasid vennad paigale jääda. Kolme päeva pärast haarasid valitsuse väesalgad kontrolli piirkonnas taas enda kätte. Vennad said teada, et kui nad oleks valinud ükskõik kumma põgenemistee, oleksid nad sattunud keset tulevahetust.

Üks vend Museka Kipuzi kogudusest Katangas müüs sõduritele kala. Sellele järgnenud vestluse käigus hakkas üks sõdur venda süüdistama, et ta on mässuliste erakonna spioon. Vend seoti kinni ja peksti läbi ning viidi siis tolle paikkonna staapi. Kohale jõudes oli juba pime. Sõdurid nõudsid, et vend neile tantsiks. Vend ütles: ”Kuidas te saaksite mu tantsimist vaadata, kui on juba pime?”

”Sa võiksid siis laulda,” ütlesid nad. Vend esitaski siis kogu südamest laulu ”Heida Jehoova peale oma koorem”. Selle sõnadest liigutatuna palusid sõdurid tal laulu korrata. Vend laulis uuesti. Siis palus üks sõdur tal veel mõnda laulu laulda. Seekord laulis vend Katanga luba keeles, mis oli tema emakeel, laulu ”Me täname sind, Jehoova”. Kui ta oli lõpetanud, sidusid sõdurid ta lahti. Järgmisel hommikul viisid sõdurid ta linna tagasi ja küsitlesid venna naabreid, et kindlaks teha, kas ta pole spioon. Enne lahkumist ütlesid sõdurid vennale: ”Sa oleksid peaaegu et surnud, kuid nüüd jääd sa ellu. Sinu usk päästis su elu! Meile avaldasid  sügavat muljet nende kahe laulu sõnad, mis sa laulsid. Ära loobu oma Jumala teenimisest!”

Kuningriigisaalide ehitus toob Jehoovale kiitust

Viimastel aastatel on Jehoova tunnistajate juhtiv kogu teinud palju selleks, et aidata ehitada kuningriigisaale maades, kus vendadel pole eriti raha. Kongo vennad on nende korralduste üle väga rõõmsad, sest kuningriigisaale on hädasti vaja. Kinshasa provintsis on näiteks 298 kogudust, kuid vaevalt paarkümmend sobivat saali. Kogu riigis oli vajadus sadade saalide järele. 1999. aasta aprillis tehti Kinshasas kuningriigisaalide ehitamise programmiga algust. Hiljem haarati sellesse ka teised Kongo provintsid. 2003. aasta alguseks oli kahes Kongos kokku valminud 175 kuningriigisaali.

Üks mees, kes oli tõega kokku puutunud 1950. aastatest alates, oli väga liigutatud, kui ta jälgis oma kodu vastas toimuvat kuningriigisaali ehitust. Ta märkis: ”Ma ei võtnud Jehoova tunnistajaid kunagi tõsiselt. Nüüd ma aga näen, kuidas nende pingutused on vilja kandnud. Nad ehitasid kuningriigisaali mu venna maja kõrvale ja nüüd ehitavad nad minu maja vastas. Paistab, et tunnistajad jälitavad mind igal pool!” Seda meest kutsuti mälestusõhtule ja ka uue kuningriigisaali pühitsemisele ning ta tuli. Nüüd käib ta korrapäraselt koosolekutel.

Kolm Matete kogudust pidasid oma koosolekuid ühes räämas majas, mille nad olid ostnud 1994. aastal. Vendadel polnud remondiks raha ja nii seisis hoone kuus aastat samas viletsas olukorras. Teisel pool tänavat asus aga suur kirik. Kui see kirik ehitati, ütles kirikuõpetaja, et Jehoova tunnistajad on peagi kadunud. Ümberkaudsed inimesed pilkasid vendi, et neil pole ilusat kogunemispaika. Isegi  kui kogudus hakkas uue kuningriigisaali jaoks ehitusplokke valmistama, jätkasid mõned pilkamist. Kui hämmastunud nad olid, kui saal valmis sai! Nüüd räägivad nad, et Jehoova tunnistajatel on seal kandis kõige ilusam maja. Ühele naisele naabruskonnast, kes polnud kunagi tahtnud Jehoova tunnistajatega rääkida, avaldas vendade töö tulemus suurt muljet. Ta tuli ehitusplatsile ja lubas, et kuulab Jehoova tunnistajaid, kui nad järgmisel korral teda külastavad.

Ühel ehitusplatsil astus üks naine õe juurde, kes tegi parasjagu ehitajatele süüa. Naine küsis: ”Kas te ehitate kirikut?”

”Me ehitame kuningriigisaali,” vastas õde.

Naine ütles: ”See ehitis on nii teie inimeste moodi. Te olete alati nii kenad ja puhtad. Teie kirik on samasugune!”

 Muudatused harubüroo töös

Et kuulutustööpõllu vajaduste eest hoolitseda, oli vaja teha ümberkorraldusi harubüroo komitees. 1996. aastal tegi juhtiv kogu vajalikud muudatused. 20. mail 1996 määrati vend Sébastien Johnson harubüroo komitee koordinaatoriks. Temast ja Peter Ludwigist, kes oli komitee liikmeks saanud kaks kuud varem, moodustus koondatud koosseisuga harubüroo komitee, mis hakkas hoolitsema kuulutustöö ülevaatamise eest. Järgmiste aastate jooksul määrati komiteesse veel teisigi: David Nawej, Christian Belotti, Benjamin Bandiwila, Peter Wilhjelm, Robert Elongo, Delphin Kavusa ja Uno Nilsson. Peter Ludwig pidi koos abikaasa Petraga oma tervise pärast Saksamaale tagasi pöörduma ja nüüd teenivad nad sealses harubüroos.

Harubüroo komitee vennad teevad tublit tööd, et jagada teokraatlikku juhatust kogu kuulutustööpõllul. Lisaks neile on Kongosse määratud rahvusvahelisteks teenijateks, välismaal teenivateks Peeteli töötajateks ja misjonärideks  Jehoova teenijaid Põhja-Ameerikast, Euroopast ja Jaapanist. Kinshasa Peeteli pere liikmete arv kasvas 2003. teenistusaasta jooksul üle 250, keskmise vanusega 34 aastat.

Ees ootab palju tööd

Üks prohvet kirjutas muistsel ajal: ”Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova” (Jer. 17:7). Kongo mitmes piirkonnas käivast sõjategevusest hoolimata kuulutavad vennad Kuningriigi head sõnumit teistele ikka edasi. Kuigi kodusõda segab vendade pingutusi jagada vaimset juhatust kogu riigis, on julgustav näha, et kuulutajate arv saavutas kõigi aegade uue kõrgarvu: 122857.

Oleme selles loos jutustanud mitmete ustavate jumalateenijate kogemusi Kongost. Meil pole võimalik mainida siin kõigi nende paljude vendade ja õdede nimesid, kes on aidanud kaasa sellele, et hea sõnum Kongos tugevalt kanda kinnitaks ja seaduslikku kaitset leiaks. Kuid nad kõik võivad olla kindlad, et Jehoova hindab nende tööd. Apostel Paulus kirjutas oma kaaskristlastele: ”Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete” (Heebr. 6:10).

Teha on veel tohutult tööd. Avanevad uued territooriumid. Vaja on ehitada kuningriigisaale ja laiendada harubürood. Ent vaadates rohkem kui 50-aastasele teokraatlikule tegevusele Kongos, võime nõustuda vennaga, kes 1952. aastal ütles: ”Oleme kui maisiterad külvikotis. Kuhu meid ka ei pillutaks, tera tera haaval, lõpuks tuleb ikkagi vihmasadu ja meid saab palju.” Ootame põnevusega, et näha, kui suureks laseb meie taevane Isa Jehoova Jumal Kuningriigi seemnete hulgal kasvada (1. Kor. 3:6).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 229]

”Nüüd ei kuule me [Kongos] enam kunagi Jehoova tunnistajatest”

[Väljavõte lk 249]

”Sa oleksid peaaegu et surnud, kuid nüüd jääd sa ellu. Sinu usk päästis su elu!”

 [Kast lk 168]

Lühiülevaade Kongo Demokraatlikust Vabariigist

Maa. Kongo Demokraatlik Vabariik laiub kahel pool ekvaatorit ja on oma pindalalt üle kuue korra suurem naabruses paiknevast Kongo Vabariigist. Enamik Põhja-Kongost on kaetud troopiliste vihmametsadega, mis on nii tihedad, et päikesevalgus ulatub harva maapinnani. Riigi idaosas asuvad mäed ja tegevvulkaanid. Lääneosas on Kongol piki Atlandi ookeani kallast 37 kilomeetrit merepiiri.

Rahvastik. Kongo 55-miljonilise elanikkonna hulgas on enam kui 200 Aafrika rahvusrühma esindajaid. Kogu rahvastikust peab 50 protsenti end katoliiklasteks, 20 protsenti protestantideks, 10 protsenti kimbanguistideks (usujuht Simon Kimbangu järgi) ja 10 protsenti muslimiteks.

Keel. Kongo DV-s räägitakse paljusid keeli. Ametlik keel on prantsuse keel, kuid peamised Aafrika keeled on lingala, kingvana, suahiili, kongo ja luba.

Elatis. Kongos on hulgaliselt loodusvarasid: naftat, teemante, kulda, hõbedat ja uraani, kuid hiljutine sõjategevus on kahandanud järsult eksporti ja suurendanud riigi välisvõlga. Maapiirkondade majapidamised kasvatavad endale ise toitu, näiteks maniokki, maisi ja riisi.

Loomastik. Metsloomi on palju. Metsad on täis paaviane, gorillasid ja pärdikuid. Lagedamatel aladel elavad antiloobid, leopardid, lõvid, ninasarvikud ja sebrad, jõgedes krokodillid ja jõehobud.

 [Kast/pilt lk 173, 174]

Ta otsis tõde ja leidis selle

Henry Kanama oli Luena evangeelse kiriku liige, kuid ta hakkas mõistma, et seal religioonis pole tõde. Selleks et palvetada ja mõtiskleda, läks ta sageli mägedesse. Seal kohtus ta rühmitisega, kes väitis end olevat ühenduses nähtamatute vaimudega. Nad ütlesid Henryle, et nende arvates on Jumal kuskil kaugel, ehkki nad ei osanud öelda, kus.

Henry hakkas otsima tõelist Jumalat. Varsti kohtus ta ühe mehega, kes andis talle prantsuskeelse ”Ärgake!”. Peagi tundis Henry selles ära Piibli tõe kõla. Just seda oligi ta otsinud! Ta kirjutas Jehoova tunnistajatele ühel aadressil, mille ta leidis selle ajakirja sisekaanelt, ning ei läinud kaua, kui temaga hakati kirja teel Piiblit uurima. Mõne aja möödudes saatis Henry koos oma abikaasa Elisabethi ja mõne sõbraga tunnistajatele kirja, milles ta uuris, kuidas nad saaksid end ristida lasta. Kirjas, mille nad said, soovitati neil võtta ühendust mõne naaberriigi harubürooga. Enamik harubüroosid asus neist aga kaugel.

Väike grupp, kuhu kuulusid Henry ja Elisabeth ning Hyppolite Banza oma abikaasa Julienne’iga, otsustas minna Põhja-Rodeesiasse. Nad kõik mõistsid, et peavad ära õppima bemba keele, selleks et sügavamalt tõde tundma õppida. Nad arvasid kulud kokku ja kolisidki sinna. Nad ristiti 1956. aastal, pärast seda, kui nad olid pool aastat seal elanud.

Samal aastal naasid nad Kongosse, kus nad hakkasid teistele innukalt head sõnumit rääkima. 1961. aastal arreteeriti Henry ja paar tema kaaslast ning nad pandi vangi. Neid süüdistati selles, et nad on kitawala rühmituse toetajad, kes olid tapnud ühe teise pealiku mõrva korraldanud kohaliku pealiku. Loomulikult ei olnud nende osaluse kohta mingeid tõendeid ja mõne aja pärast nad vabastati.

Pärast seda sündmust alustasid Henry ja Elisabeth pioneerteenistust. Hiljem määrati nad eripioneerideks ja seejärel teenisid nad ringkonnatööl. Henry suri 1991. aastal, kuid Elisabeth on siiani üldpioneer. Üks nende poeg, Ilunga, teeb ringkonnatööd.

 [Kast/pildid lk 178]

Ustav tunnistaja Albert Luyinu

Esmakordselt puutus Albert tõega kokku 1951. aastal oma Kongo Vabariigist pärit töökaaslase Simon Mampouya kaudu. Albert oli esimene kongolane, kellest sai hambaarst. Kõrge ühiskondliku positsiooni tõttu polnud tal sugugi kerge tõde vastu võtta. Albert ja ta abikaasa ristiti 1954. aastal pärast mälestusõhtut. Kuna tol ajal oli töö veel keelu all, toimus ristimine öösel.

Albert teenis aastatel 1958—1996 Jehoova Tunnistajate Ühenduse (kohalikult registreeritud juriidilise isiku) seadusjärgse esindajana. Ta meenutab, et tõlkis kord vend Heuse’i peetud pulmakõne, mida kuulas 1800 inimest. Esmalt räägiti kõnes kristliku naise kohustustest. Albertil on meeles, et kui ta vaatas oma naise ja teiste kohalviibivate õdede poole, tundis ta end tähtsa ja rahulolevana. Kui ta aga kuulis, mida oodatakse kristlikult mehelt, tundis ta end väikse ja tähtsusetuna. Kõne lõpuks tundis ta end täiesti maadligi surutuna!

[Pilt]

Albert ja Emilie Luyinu

 [Kast/pilt lk 191—193]

Intervjuu Pontien Mukangaga

Sündinud: 1929

Ristitud: 1955

Lühiandmed: Kongo esimene ringkonnaülevaataja.

Kord aastal 1955 läksin hambavaluga haiglasse. Mind ravis Albert Luyinu. Pärast seda näitas ta mulle kirjakohta Ilmutuse 21:3, 4, mis räägib ajast, mil pole enam valu. Andsin talle oma aadressi ja Albert külastas mind veel tolsamal õhtul. Tegin kiireid vaimseid edusamme ja mind ristiti tolsamal aastal.

Aastal 1960 määrati mind terve Kongo ringkonnaülevaatajaks. See töö polnud kerge. Reisisin päevi, isegi nädalaid raskeid koormaid vedavate veoautode kastis mööda viletsaid teid lõõskava päikese käes. Öösel piinasid mind sääsed. Sageli läks veoauto katki ja ma pidin ootama, kuni see parandati. Kõndisin viitadeta teedel üksi ja vahel eksisin ära.

Kord pidin minema ühte linna Põhja-Kongos. Olin koos Leon Anzapaga. Tahtsime sõita jalgratastel sellesse 120 kilomeetri kaugusel asuvasse linna. Eksisime aga ära ja olime sunnitud veetma öö ühes kanakuudis. Kuna kanad olid täis putukaid, kes hammustasid meidki, tegi kuudi omanik keset  põrandat väikese lõkke, hoolimata sellest et seal polnud aknaid.

Tol ööl puhkes kaklus omaniku poja ja teiste külaelanike vahel. Peagi oli ka omanik sellesse haaratud. Teadsime, et kui ta kaotab, läheb ka meil kehvasti. Putukate, suitsu ja kakluse tõttu ei saanud me öösel sõba silmale.

Enne koitu põgenesime vargsi oma jalgratastega, kuid paari kilomeetri pärast olime taas õigelt teelt kõrvale kaldunud. Sõitsime kogu päeva mööda üht mahajäetud teed. Õhtu poole, nälginud ja väsinuna, kukkus Leon ülepeakaela oma jalgrattalt maha. Ta lõi oma näo vastu kivi katki, nii et ülemisel huulel oli pikk sügav haav. Kuigi haavast jooksis palju verd, sõitsime edasi, kuni jõudsime ühte külla. Kui külaelanikud Leoni nägid, tahtsid nad teada, kes teda nõnda vigastanud oli. Selgitasime, et ta kukkus ratta seljast maha. Nad keeldusid seda uskumast ja süüdistasid mind tema vigastamises. Ka sel ööl ei saanud me magada — Leoni hoidis ärkvel valu ja mind ähvardasid külaelanikud karistuseks haavata. Järgmisel hommikul jätkasime rattasõitu, kuni jõudsime lõpuks ühte külla, kus oli võimalik saada esmaabi. Arstid valasid Leoni haavale antiseptikumi ja sulgesid haava kuue klambriga. Seejärel sõitsime Gemenasse, mis asus umbes 80 kilomeetri kaugusel. Seal jätsin ma Leoni väikesesse haiglasse ravile ning sõitsin üksi edasi, et oma naisega kokku saada. Hiljem läksime koos naisega mööda jõe äärt Kinshasani, tehes kuulutustööd.

Pontieni naine Marie reisis sageli koos oma mehega. Ta suri 1963. aastal. 1966. aastal abiellus Pontien uuesti ja jätkas ringkonnatööd kuni 1969. aastani. Ta on praeguseni täisajalises teenistuses, teenides üldpioneerina.

 [Kast/pilt lk 195, 196]

Intervjuu François Dandaga

Sündinud: 1935

Ristitud: 1959

Lühiandmed: reisiv ülevaataja aastatel 1963—1986. Teenis Kongo Peetelis aastatel 1986—1996. Praegu teenib kogudusevanema ja eripioneerina.

Aastal 1974 olin külastamas üht kogudust Kenge linnas, Bandundu provintsis, kui valitseva partei võitlejad minu ja veel kuus venda arreteerisid. Meid süüdistati selles, et keeldume osalemast poliitilistel tseremooniatel, kus austatakse riigipead. Nad panid meid nelja ruutmeetri suurusesse ilma akendeta kongi. Me ei saanud istuda ega pikali heita, meil oli võimalik vaid üksteise vastu end toetada. Kongist lubati meid välja ainult kaks korda päevas ja me pidime seal olema 45 päeva. Kui mu naine Henriette kuulis, mis meiega oli juhtunud, reisis ta 290 kilomeetri kaugusel asuvast Kinshasast kohale, et mind näha. Meil lubati vaid kord nädalas kohtuda.

Ühel päeval tuli vanglasse riigi prokurör. Tema auks peeti poliitiline tseremoonia. Kõik laulsid poliitilisi laule ja kordasid partei hüüdlauseid, välja arvatud meie. Prokurör sai seepeale vihaseks ja  käskis mul sundida ülejäänud kuut venda laulma. Vastasin, et mul pole nende üle mingit võimu ja et see on nende otsus, kas nad laulavad või mitte. Sain selle eest peksa.

Mõne aja pärast pandi meid istuma neljarattaveoga sõiduki kasti. Meiega sõitis kaasa kaks valvurit ja juhikabiinis istus seesama prokurör. Sõitsime Bandundu linna suunas, mis on samanimelise provintsi pealinn. Auto kihutas. Ütlesin vendadele, et nad hoiaksid kõvasti kinni. Seejärel esitasin palve. Vahetult pärast palvet võttis auto liiga kiiresti kurvi ja rullus üle katuse. Oli ime, et keegi ei saanud surma ega isegi viga. Tundsime, et Jehoova oli meid kaitsnud. Kui saime auto taas ratastele, käskis prokurör kahel sõduril meid jalgsi tagasi vanglasse viia. Auto sõitis edasi Bandundusse.

Vanglasse naastes rääkisid sõdurid ametnikele, mis oli juhtunud, ja palusid, et nad laseksid meil vabalt minna. Vanglaülemale avaldas see sügavat muljet ning nagu meie, uskus temagi, et Jumal oli meid kaitsnud. Olime veel mõned päevad tavalises vangikongis ja meil lubati õues koos teiste vangidega jalutada. Seejärel meid vabastati.

Pärast seda kui François ja Henriette olid teeninud 24 aastat ringkonnatööl, kutsuti nad Peetelisse. Kümme aastat hiljem määrati nad eripioneerideks. Henriette suri 16. augustil 1998.

 [Kast/pilt lk 200—202]

Intervjuu Michael Pottage’iga

Sündinud: 1939

Ristitud: 1956

Lühiandmed: Michael ja tema abikaasa Barbara teenisid Kongo Demokraatlikus Vabariigis 29 aastat. Praegu on nad Suurbritannia Peetelis. Michael on kogudusevanem Londoni lingalakeelses koguduses.

Meie suurimaks väljakutseks oli õppida suhtlema. Kõigepealt pidime õppima hästi rääkima prantsuse keelt, mis on Kongo ametlik keel. See oli alles algus. Katangas õppisime suahiili keelt, Kanangas pidime selgeks saama luba keele ja kui meid määrati Kinshasasse, õppisime kõnelema lingala keelt.

Kõik see osutus väga kasulikuks. Esiteks, kuna tegime suuri pingutusi, et vendadega suhelda, olid nad sellest liigutatuna palju altimad meiega sõbraks saama. Meie pingutused rääkida nende keelt tõendasid neile, et me tõesti armastame neid ja oleme neist siiralt huvitatud. Teiseks muutus meie teenistus sisukamaks. Kui ukse avanud inimene kuulis meid rääkivat tema emakeelt, oli ta sageli alguses üllatunud, seejärel tundis heameelt ja soovis viisakalt kuulata, mis meil öelda on.

Piirkonnatööl reisides kaitses kohalike keelte oskamine meid võimalike hädaohtude eest. Noil kriisipäevil olid tavalised sõjaliste ja poliitiliste erakondade  rajatud teetõkked ja need olid head kohad, kus raha välja pressida. Välismaalased olid eriti kerge ja hästitasuv saak. Kui meid teetõkke juures peatati, tervitasime sõdureid kohalikus keeles. See sundis neid üllatusest tagasi tõmbuma. Seejärel küsisid nad, kes me oleme. Kui saime öelda midagi rohkemat kui vaid päheõpitud tervituse ja selgitada nende keeles täpsemalt, mida me teeme, osutasid nad tavaliselt soodsat vastukaja, palusid meilt ajakirju ning soovisid meile turvalist reisi ja Jumala õnnistust.

Meile avaldas tihti sügavat muljet meie Aafrika vendade siiras ennastohverdav armastus. Kongo oli aastaid ühe erakonnaga poliitiline riik, mis osutas aktiivset ja vahel ka ägedat vastupanu neile, kes olid erapooletud, nagu näiteks Jehoova tunnistajad. Selline oli poliitiline õhkkond ajal, mil reisisime piirkonnatööd tehes maastikuautoga, et kokkutulekuid korraldada.

Mul on eredalt meeles üks kokkutulek. Viimasel päeval tuli pärastlõunase programmi ajal lava taha ühe erakonna kohalik juht. Ta oli purjus ja sõimas meid ning nõudis, et lubaksime teda lavale, kus ta võiks kõigile öelda, et nad peavad endale erakonna pileti ostma. Kui me tal seda teha ei lubanud, sai ta vihaseks ja sõimas meid, öeldes et Jehoova tunnistajad on valitsusvastased ja et meid peaks vangi panema. Vendadel õnnestus teda veenda, et ta lahkuks. Ta tegigi seda, karjudes, et annab meist võimudele teada, tuleb siis tagasi ning põletab maha meie maastikuauto ja paneb tule otsa rohust majale, kus me ööbisime. Teadsime, et see polnud tühipaljas ähvardus.

Vennad tegutsesid imetlusväärselt. Selle asemel et hirmust pageda, kogunesid nad meie ümber ja julgustasid meid lootma Jehoovale ja usaldama olukorra tema hoolde. Seejärel valvasid nad kordamisi öö läbi meie rohust maja ja maastikuautot. See oli tõeliselt liigutav kogemus. Meid kaitstes olid vennad valmis seadma oma elu meie eest ohtu ja ka seisma silmitsi vägivaldse kohtlemisega, mis võinuks järgneda pärast meie lahkumist, kuna nad olid keeldunud toetamast poliitilist erakonda. Me pole siiani unustanud seda, kuidas meie vastu osutati ennastohverdavat kristlikku armastust, samuti paljusid teisi armastavaid tegusid, mis meile nende Kongos veedetud aastate jooksul osaks said.

 [Kast/pilt lk 211—213]

Intervjuu Terence Lathamiga

Sündinud: 1945

Ristitud: 1964

Lühiandmed: oli 12 aastat misjonär. Õppis lingala, prantsuse ja suahiili keelt. Praegu teenib koos oma naise ja kahe lapsega Hispaanias.

Lendasime koos Raymond Knowlesiga 1969. aastal Kisanganisse. Tol ajal elas selles linnas umbes 230000 inimest ja see oli Kongo kirdeosas asuva provintsi pealinn.

Kui soojalt meid küll selle piirkonna vähesed kuulutajad ja paljud huvilised vastu võtsid! Nad külvasid meid üle kingitustega — papaiade, ananasside, banaanide ja teiste troopiliste puuviljadega, mida me eales varem näinud polnud. Mõned tõid meile elus kanu ja kilpkonni. Samuel Tshikaka võttis meid lahkelt öömajale. Varsti leidsime aga endale üürimiseks bangalo, ühekorruselise kerge puumaja. Siis ühinesid meiega Nicholas ja Mary Fone ning Paul ja Marilyn Evans. Kui rõõmsad me olime! Koos seadsime korda ja värvisime üle meie esimese misjonikodu Kisanganis. Seda katsid metsviinapuu väädid ja ümbritses kõrge rohi ning pööningu koristamise ajal ajasime sealt minema kaks tsiibetkassi. Pärast tulid sinna elama veel Peter ja Ann  Barnes ning Ann Harkness, kellest sai minu abikaasa.

Esimese nelja aasta jooksul, mil kuulutasime Kisanganis, õppisime kõnelema lingala ja suahiili keelt ning saime lähedaseks sealsete külalislahkete ja sõbralike inimestega. Kuna meil oli väga palju piibliuurimisi, pidime selleks, et nende kõigiga uurida, olema teenistuses varahommikust hilisõhtuni. Kisanganis veedetud aastate jooksul nägime, kuidas väiksemast kui kümneliikmelisest kuulutajate rühmast kasvas kaheksa kogudust.

Kord, kui sõitsime grupiga mööda Ituri jõe äärset teed, märkasime üht pügmeede küla. Meil oli suur soov neile kuulutada. Mõned õpetlased ütlevad, et pügmeed suhtuvad metsa kui oma emasse või isasse, kuna sealt saavad nad oma toidu, kehakatte ja peavarju. Niisiis on mets pügmeede jaoks püha ja nad usuvad, et võivad olla metsaga ühenduses tseremoonia kaudu, mida nimetatakse molimo’ks. Selle tseremoonia ajal tantsitakse ja lauldakse lõkke ümber. Tantsu saadab molimo trompet (pikk puutoru), mida puhudes mehed mängivad muusikat ja teevad loomahääli.

Meile avaldas muljet selle rändrahva huvitav asustus. Tavaliselt peatuvad nad ühes paigas umbes kuu aega. Laager koosnes mesitarukujulistest magamisasemetest, mis olid valmistatud puuvõsudest ja lehtedest. Sellistel varjualustel oli ainult üks sissekäik ja selle võis püstitada vähem kui kahe tunniga. Sinna mahub vaid paar inimest konksus jalgadega magama. Mõned lapsed tulid meie juurde, et katsuda meie nahka ja juukseid — nad ei olnud eales näinud valget inimest. Milline tore võimalus oli küll kohtuda nende sõbralike metsainimestega ja neile kuulutada! Nad rääkisid meile, et olid varem kohtunud tunnistajatega, kes olid tulnud nende juurde küladest, mis asusid nende laagri lähedal.

 [Kast/pilt lk 215, 216]

Intervjuu David Nawejiga

Sündinud: 1955

Ristitud: 1974

Lühiandmed: ta on kongolastest kõige kauem Kongo Peetelis teeninud. Ta on ka harubüroo komitee liige.

Sain 1976. aastal oma üllatuseks kutse tulla Peetelisse. Kirjas olid alla joonitud sõnad ”pakiline” ja ”viivitamatult”. Elasin Kolwezis, umbes 2450 kilomeetri kaugusel Kinshasast. Ei olnud kerge kodunt lahkuda, kuid ma tahtsin vastata nagu Jesaja: ”Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8.)

Kui ma Peetelisse saabusin, näitasid vennad mulle kirjutusmasinat ja küsisid, kas ma oskan masinal kirjutada. Vastasin, et olen rätsep ja oskan kasutada õmblusmasinat, kuid mitte kirjutusmasinat. Asusin siiski asja kallale ja hakkasin masinakirja õppima. Sel ajal töötasin tõlke- ja teenistusosakonnas.

Hiljem määrati mind tööle osakonda, mis tegeleb kirjavahetusega. Minu ülesannete hulka kuulus see, et vaatasin läbi kupongid, mis inimesed väljaande tagant olid välja lõiganud ja büroosse saatnud. Tavaliselt tellisid nad mõne väljaande. Mõtlesin sageli selle üle, millist mõju võib avaldada inimestele kirjandus, mille nad saavad. Üht juhtumit tean ma aga hästi. Kaks  noormeest tegid kiireid edusamme. Neist said mõne aja pärast pioneerid ja siis eripioneerid. Kui nad Peetelisse kutsuti, sai ühest neist minu toakaaslane.

Vahel kirjutasid inimesed Peetelisse, et raha küsida. Sellisteks puhkudeks olime valmistanud taktitundelise vastuse, mis selgitas, et meie töö on vabatahtlik, ja samas innustas see kiri inimest Piiblit uurima. Aastaid tagasi jutustas üks vend mulle, et oli hakanud tõde õppima just tänu ühele sellisele kirjale. Ta näitas seda mulle. Enne seda oli ta saatnud Peetelisse kirja, milles palus raha. Ta oli tegutsenud kooskõlas kirjas toodud innustusega ja oli nüüd tões.

Hiljem hakkasin tegelema juriidiliste asjadega. Kord olin abiks kohalikele vendadele, keda süüdistati selles, et nad ei kanna erakonna rinnamärki. Võtsin julguse kokku ja ütlesin ametnikele: ”Mida see rinnamärk tõestab? Hiljuti lõppes meil kodusõda ja kõigil neil, kelle vastu te võitlesite, oli rinnas see märk. Rinnamärk on tähenduseta, see pole mingi tõend selle kohta, mida inimene tegelikult mõtleb. Tähtis on see, milline on inimene seesmiselt. Jehoova tunnistajad on kodanikud, kes kunagi ei alustaks kodusõda. Selline seaduskuulekas suhtumine on palju hinnalisem kui mingi rinnamärk.” Vennad lasti vabaks. Jehoova aitas meid alati sellistes olukordades.

Olen praeguseks teeninud Peetelis üle 27 aasta. Olgugi et mul on füüsilisi piiranguid ja ma ei ole saanud palju ilmalikku haridust, pingutan ma üha, et Jehoova võiks mind kasutada. Peetelis on ikka veel töid, mis on pakilised ja mida on vaja teha viivitamatult!

 [Kast/pilt lk 219, 220]

Intervjuu Godfrey Bintiga

Sündinud: 1945

Ristitud: 1956

Lühiandmed: lõpetas Gileadi kooli 47. kursuse. Teenis Kongos 17 aastat. Praegu on ta Rwanda harubüroo komitee liige. Räägib inglise, lingala, luba, prantsuse ja suahiili keelt.

Kord aastal 1973 olin Kanangas põlluteenistuses koos ühe kohaliku vennaga. Ametnikud tulid ühe huvilise koju, kus me juhatasime piibliuurimist, ja vahistasid meid. Olime vanglas kaks nädalat. Kogu selle aja vältel varustas meid toiduga minu misjonitöökaaslane Mike Gates, kuna vanglas ei antud süüa. Lõpuks meid vabastati. Kolm kuud hiljem, samal päeval, kui pidime Mike’iga lendama Inglismaale rahvusvahelisele konvendile, kuulsime, et lähedalasuvast kogudusest olid kõik vennad vahi alla võetud. Tahtsime neid näha ja neile toitu viia. Küsimuse peale, kas võime oma vendi näha, käskis kohtunik meie üllatuseks ka meid vangistada. Samal ajal kui ootasime vanglabussi, mis pidi meid vanglasse viima, kuulsime, kuidas meie lennuk õhku tõusis. Võite ette kujutada, kui õnnetud me olime seda häält kuuldes!

Vanglasse saabudes nägin paljusid vange, kes olid seal olnud ka minu eelmise vanglasoleku ajal kolm kuud varem. Kuna nüüd oli vangistatud ka mu kaaslane, kes mulle varem toitu oli toonud, küsisid vangid: ”Kes teid seekord toiduga varustab?”

Vastasime, et meie vennad, kuid vangid raputasid seepeale pead. Nad teadsid, et seal piirkonnas ei elanud rohkem Euroopa tunnistajaid. Kui üllatunud nad järgmisel päeval olid, kui meie Kongo vennad tõid meile nii palju toitu, et saime seda nendegagi jagada! See andis suurepärast tunnistust meie rahvusvahelisest vennaskonnast ja meid ühendavast armastusest. Neid armsaid vendi, kes meile toitu tõid, oleks võidud selle eest vangi panna. Meid vabastati viis päeva hiljem. Lendasime seejärel Inglismaale ja jõudsime just konvendi ajaks kohale.

 [Kast/pilt lk 224—226]

Intervjuu Nzey Katasi Pandiga

Sündinud: 1945

Ristitud: 1971

Lühiandmed: teenis vallalisena kartmatult rasketel territooriumidel ja oli oma abikaasale saatjaks reisival tööl aastatel 1988—1996. Praegu teenib täisajalise eriteenijana Kinshasas.

Kord 1970. aastal lugesin oma kodus Kinshasas parajasti Piiblit, kui kuulsin koputust. Ukse taga oli üks mees oma väikse pojaga. Poiss hakkas mulle Piiblist rääkima ja palus mul avada kirjakoha Matteuse 24:14. Olin alati pidanud end üsna religioosseks inimeseks, kuid ma ei leidnud seda kirjakohta. Ta aitas mind ja meil oli tore vestlus.

Vend märkas minu huvi ja kutsus mind pühapäevasele koosolekule. Koosolek toimus ühe venna maja tagahoovis, kuna tol ajal oli Jehoova tunnistajate töö keelu all. Mulle meeldis avalik kõne ja ma jäin ka ”Vahitorni” uurimisele. Selsamal õhtul tulid vennad minu juurde ja alustasid minuga piibliuurimist.

Mõne aja pärast mind ristiti ja ma alustasin täisajalist teenistust. Lugesin ”Meie Kuningriigiteenistusest”, et maa teistes paikades on kuulutajate järele  suur vajadus. Küsisin, kas ma võin minna Kengesse, Bandundu provintsi. Vennad olid sellega nõus, kuid hoiatasid, et seal on mõningaid vendi arreteeritud. Mõtlesin, et ega nad kõiki ka vahistada ei saa. Seega otsustasin minna.

Jõudsin pärale õhtul ja oma rõõmuks kuulsin, et seda kogudust külastab ringkonnaülevaataja François Danda. Järgmisel hommikul läksin põlluteenistuskoosolekule, kus kuulsin üllatavat uudist, et François ja mitmed teised vennad olid vahi alla võetud. Julgeolekuülem tahtis minuga rääkida. Ta ütles: ”Me teame, et sa oled Jehoova tunnistaja. Sa võid elada Kenges, kui soovid, kuid kui me näeme sind kõndimas oma kotiga, siis vahistame sind.”

Linnarahvas oli julgeolekuülema ja tema meeste pärast endast üsna väljas. Nad teadsid, et Jehoova tunnistajad ei ohusta kedagi. Nad nõudsid, et julgeolekumehed võitleksid kuritegevuse vastu, seal oli palju kurjategijaid, ega raiskaks oma aega Jehoova tunnistajate peale. Mõne aja pärast vennad vabastati.

Mind määrati eripioneeriks 1975. aastal ja ma külastasin mitmeid linnu ja külasid, peatudes igas kohas kaks või kolm nädalat. Üsna peagi moodustati kuus huviliste rühma. Kirjutasin harubüroole, paludes, et nad saadaksid vendi, kes hoolitseksid nende rühmade eest.

Tutvusin Jean-Baptiste Pandiga, kes oli samuti eripioneer. Olin varem vestelnud misjonäridega abielust ja täisajalisest teenistusest. Nad ütlesid, et kui soovin pikka aega olla täisajalises teenistuses, on seda lihtsam teha ilma lasteta. Jean-Baptiste oli sellega nõus ja me abiellusime. Inimesed arvavad, et lapsed pakuvad neile vanemaks saades turvatunnet. Ent ajad on muutunud ja ma tean kahjuks mitmeid vanemaid, kes on pidanud oma lastes väga pettuma. Meie Jean-Baptiste’iga ei ole aga mingilgi moel pettunud.

Aastate jooksul oleme näinud, kuidas paljud inimesed on tõe juurde tulnud. Rõõmustan eriti oma pere üle. Olen aidanud tõe juurde tulla nii oma emal ja isal kui ka neljal vennal ja ühel õel.

Laulus 68:12 (UM) öeldakse: ”Head sõnumit rääkivaid naisi on suur vägi.” See tähendab, et meil õdedel on suur ülesanne täita ja me peame tegema kõik, mis suudame. Olen nii tänulik Jehoovale, et ta on lasknud mul oma osa teha.

[Kast lk 240]

Vaimse toidu tõlkimine

Kuigi prantsuse keel on Kongo ametlik keel, räägitakse Kinshasas ja Kongo jõe äärsetel aladel peamiselt lingala keelt. Lingala keel pole küll väga rikkaliku sõnavaraga, kuid selles on siiski mõningaid väga värvikaid väljendeid. Näiteks sõna ”kahetsema” antakse edasi fraasiga kobongola motema, mis tähendab sõna-sõnalt ’südant ümber pöörama’. Üks teine tunnete ja südamega seotud väljend kokitisa motema on sõna-sõnalt ’südant maha suruma’ ehk teisisõnu ’rahunema’.

”Vahitorni” tõlgitakse lingala keelde juba aastakümneid. Üldse tõlgitakse praegu piibliteemalist kirjandust järgmistesse Kongos räägitavatesse keeltesse: Katanga luba, kinande, kipende, kisonge, kituba, Kongo suahiili, lingala, lingombe, lomongo, luba, maši, monokutuba, ngbaka, otetela ja uruundi keelde.

[Kast lk 247]

Innukas, hoolimata füüsilisest puudest

Kahekümneaastane Richard on halvatud ning ta on sunnitud voodis lamama juba 15 aastat. Ta saab liigutada ainult pead. Kuid 1997. aasta jaanuaris sai ta ristimata kuulutajaks. Richard kuulutab järjekindlalt neile, kes teda kodus külastavad. Kui ta tõest räägib, teeb ta seda veendunud häälega. Ta kuulutab keskmiselt kümme tundi kuus. 1998. aasta 12. aprillil kanti Richard kanderaamil tema kodu lähedal asuva jõe äärde ja ristiti seal. Praegu on tal võimalik viibida korrapäraselt koosolekutel. Ta õpetab tõde ka ühele sugulasele, kes käib samuti kristlikel koosolekutel ja teeb häid edusamme. Richard on küll füüsiliselt nõrk, kuid Jumala vaim on teinud ta vägevaks.

[Kast lk 248]

”Nad ei ole maailma osa”

Ühel koolipäeval tabas 12-aastast Estherit üllatus, kui õpetaja käskis igal õpilasel püsti tõusta ja klassi ees rahvushümni laulda. Kui kätte jõudis Estheri kord, ütles ta õpetajale viisakalt, et ta ei saa seda laulda. Esther jutustab, mis seejärel juhtus:

”Õpetaja sai vihaseks. Küsisin, kas ma võin midagi muud laulda. Ta oli nõus. Laulsin laulu ”Nad ei ole maailma osa”. Õpetaja ütles seepeale, et kogu klass peaks mulle plaksutama, mida nad ka tegid.

Pärast tundi kutsus õpetaja mind enda juurde ja ütles, et talle meeldis see laul väga, eriti selle sõnad. Ta lisas: ”Ma näen, et teie, Jehoova tunnistajad, hoiate end tõesti maailmast lahus. Seda näitab ka sinu käitumine tunni ajal.”

See avaldas muljet ka ühele mu klassiõele. Ta hakkas mulle küsimusi esitama ja ma vastasin neile. Aasta lõpus pidime teineteisest lahku minema, kuid ma julgustasin teda võtma Jehoova tunnistajatega ühendust paikkonnas, kuhu ta kolib. Ta tegigi seda ja nüüd on ta meie õde.”

[Kast lk 251]

Ausus toob Jumalale ülistust

Üks meie vend töötas ühes tehases. Kord läks vennaga samas vahetuses töötanud meeste vea tõttu üks seadme osa katki. Direktor otsustas nad kõik lahti lasta. Ta maksis neile palga ja saatis nad koju. Kodus märkas meie vend, et talle oli makstud 500 franki (umbes 20 krooni) rohkem, ja ta naasis tehasesse, et raha tagasi anda. Ta kasutas ka võimalust tunnistuse andmiseks. Direktorile avaldas sügavat muljet venna ausus ning ta lubas mehel edasi tööle jääda.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 176, 177]

KONGO DEMOKRAATLIKU VABARIIGI KRONOLOOGIA

1932 Tehakse pingutusi, et saata Kongosse Jehoova tunnistajaid.

1940

1949 Jehoova tunnistajate mitteametlik tegevuskeeld kinnitatakse määrusega.

1960

1960 Kongo saavutab iseseisvuse ja algab usulise sallivuse periood.

1962 Léopoldville’i (praegune Kinshasa) rajatakse harubüroo. Saabuvad esimesed misjonärid.

1966 Jehoova tunnistajad saavad seadusliku tunnustuse.

 1971 Seaduslik tunnustus tühistatakse.

1980

1980 Seaduslik tunnustus antakse uuesti.

1986 Jehoova tunnistajad keelustatakse.

1990 Usuvabadust tunnustatakse mitteametlikult.

1993 Ülemkohus tühistab 1986. aastal kehtestatud tegevuskeelu. Algab töö uues harubüroos.

2000

2003 Kongo DV-s tegutseb 122857 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

120000

80000

40000

1940 1960 1980 2000

 [Kaardid lk 169]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SUDAAN

KESK-AAFRIKA VABARIIK

KONGO VABARIIK

BRAZZAVILLE

KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

Isiro

Bumba

Kongo jõgi

Kisangani

Goma

Bukavu

Bandundu

KINSHASA

KASAI

Kenge

Kikwit

Matadi

Kananga

Mbuji-Mayi

KATANGA

Kamina

Luena

Kolwezi

Likasi

Lubumbashi

ANGOLA

SAMBIA

 [Lehekülje suurune pilt lk 162]

[Pilt lk 185]

Hélène, Ernest ja Danielle Heuse 1960-ndatel Kinshasas

[Pildid lk 186]

Kaadrid ristimistalitusest rahvusvahelistel konventidel filmis ”Uue maailma ühiskond on õnnelik” avaldasid paljudele kongolastele sügavat muljet

[Pilt lk 199]

Madeleine ja Julian Kissel

[Pilt lk 205]

Kongosse on ehitatud palju lihtsaid koosolekupaiku

[Pilt lk 207]

Kinshasa harubüroo, 1965

[Pilt lk 208]

Kolwezi kokkutulek, 1967

[Pilt lk 209]

Viletsaid teid mööda oli raske reisida

[Pilt lk 221]

”Jumala armastuse” piirkonnakonvent Kinshasas 1980. aastal oli esimene suur konvent pärast kaheksat aastat

[Pilt lk 223]

Paljud on valmis konvendile või kokkutulekule jõudmiseks mitu päeva kõndima, kandes kaasas toitu ja isiklikke asju

[Pilt lk 228]

1985. aasta detsembris, vaid kolm kuud enne julma keeluaja algust, peetakse Kinshasas ”Laitmatuse säilitajate” konvent

[Pilt lk 230]

Keeluajal pandi meie vendi vangi ja peksti julmalt

[Pilt lk 235]

Reisiv ülevaataja Zekaria Belemo külas vendadel, kes on Sudaani pagulased

[Pildid lk 237]

Et vedada kirjandust mööda Kongo raskesti läbitavaid teid, läheb vaja vastupidavaid autosid

[Pilt lk 238]

Teenistusväljaõppe kooli esimene kursus Kongo DV-s 1995. aastal

[Pilt lk 241]

Gisela ja Sébastien Johnson

[Pilt lk 243]

Selles Kinshasa misjonikodus elab 12 misjonäri

[Pildid lk 244, 245]

Euroopast saabuvad abisaadetised, mida jagatakse abivajajaile, 1998

[Pildid lk 246]

Reisivad ülevaatajad, nagu näiteks Ilunga Kanama (vasakpoolsel pildil) ja Mazela Mitelezi (parempoolsel pildil vasakul), kohtasid sõjast räsitud piirkondades mitmeid raskusi

 [Pildid lk 252, 253]

 (1) Kinshasa Peetel

(2—4) Uhiuued kuningriigisaalid

(5) Vend aitab kuningriigisaali ehitada

[Pilt lk 254]

Harubüroo komitee, vasakult paremale: Peter Wilhjelm, Benjamin Bandiwila, Christian Belotti, David Nawej, Delphin Kavusa, Robert Elongo, Sébastien Johnson ja Uno Nilsson