Kongo Vabariik

Avatud postipakist paistis lillade kaantega raamat, millel läikis kiri ”Tõde teeb teid vabaks”. Etienne oli hämmingus. Polnud kahtlustki, et see pakk oli mõeldud talle. Paki peal seisis tema nimi: Etienne Nkounkou, valitsuse peaarhitekt, Bangui, Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika. Kuid sellist raamatut polnud ta kunagi tellinud ja ka saatja aadress Watch Tower, Šveits ei öelnud talle midagi. Etienne’il polnud aimugi, et Piibli tõde selles raamatus muudab peagi täielikult tema elu. See tõde vabastas veel tuhanded teised aafriklased valereligioonist, hõimudevahelistest eelarvamustest ja kirjaoskamatusest, hoidis paljusid kaasa minemast läheneva poliitilise eufooriaga ja kogemast sellele järgnevat illusioonide purunemist, pakkus kindlustunnet ja lootust traagiliste sündmuste ajal ning ajendas jumalakartlikke inimesi aitama teisi kas või oma elu kaalule pannes. Lood kõigist neist sündmustest on väga liigutavad ja julgustavad. Aga enne kui uurime, mis Etienne’ist edasi sai, tutvugem mõningase taustinfoga selle Aafrika riigi kohta, mis on tema kodumaa.

 Kümmekond aastat enne Christoph Kolumbuse kuulsat Ameerika reisi aastal 1492 saabusid Portugali meremehed Diogo Cão juhtimisel Kongo jõe suudmesse Kesk-Aafrikas. Nad ei teadnud, et jõevesi, mis vastu nende laeva loksus, oli enne mereni jõudmist läbinud tuhandeid kilomeetreid.

Portugallased said õitsva Kongo riigi elanikega tuttavaks. Mitme sajandi jooksul ostsid portugallased ja teised Euroopa kaupmehed rannikul elavatelt aafriklastelt elevandiluud ja orje. Alles 19. sajandi teisel poolel söandasid eurooplased liikuda sisemaale. Üks silmapaistvamaid mehi, kes seda piirkonda uuris, oli Prantsuse mereväeohvitser Pierre Savorgnan de Brazza. 1880. aastal kirjutasid de Brazza ja kohalik kuningas alla lepingule, millega Kongo jõe põhjapoolsed alad läksid Prantsusmaa protektoraadi alla. Hiljem sai sellest alast Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika, mille pealinn asus Brazzaville’is.

Nüüdsel ajal on Brazzaville Kongo Vabariigi pealinn ja ühtlasi selle riigi suurim linn. See asetseb Kongo jõe kaldal. Allavoolu tormab jõgi ligi 400 kilomeetrit üle kivide ja kaljurahnude mere poole, kuhu Cão uurimisretkel oma laeva ankurdas. Brazzaville’ist üle jõe võib näha Kongo Demokraatliku Vabariigi pealinna Kinshasa siluetti. Kuna mõlemad riigid võtsid endale nime jõe järgi, nimetataksegi neid mõlemaid Kongoks: Kongo Vabariigiks ja Kongo Demokraatlikuks Vabariigiks.

Brazzaville’ist allavett jäävate kärestike ja jugade tõttu pole mööda jõge Atlandi ookeanini sõita võimalik. Rannikuäärse linna Pointe-Noire’iga ühendab Brazzaville’i raudtee. Enamik Kongo elanikest elabki nende kahe linna  ümbruses. Kuigi mõned jõeäärsed linnad ja asulad paiknevad kaugel põhja pool, on suurem osa sellest kuumast ja tiheda metsaga kaetud riigist hõredalt asustatud.

Tõde hakkab inimesi vabastama

Pöördugem nüüd tagasi Etienne’i juurde. See oli aastal 1947, kui ta postipakist raamatu leidis. Samal päeval luges ta läbi esimesed peatükid ja arutas neid oma naabrimehega. Mõlemad mõistsid, et loetu on tõde, ning otsustasid järgmisel pühapäeval mõned sõbrad enda poole kutsuda, et koos raamatut lugeda ja vaadata järele ka kirjakohad. Neile, kes kohale tulid, meeldis kuuldu väga ja nii määratigi järgmiseks pühapäevaks uus kokkusaamine. Teisel koosviibimisel oli kohal ka tolliametnik Augustin Bayonne. Ta oli pärit Brazzaville’ist nagu Etienne’gi. Ka tema hakkas hiljem levitama innukalt tõde, mis toob inimestele tõelise vabaduse.

Järgmisel nädalal sai Etienne kaks kirja. Üks oli tema tuttavalt Kamerunist, kes teadis, et Etienne tunneb huvi usuasjade vastu. Ta kirjutas, et oli saatnud Etienne’i aadressi Vahitorni ühingu Šveitsi harubüroole. Teine kiri oli Šveitsi harubüroost ja selles teatati, et Etienne’ile oli saadetud raamat, ning õhutati teda seda raamatut koos sugulaste ja sõpradega lugema. Samuti oli kirjas üks Prantsusmaa aadress, kust võis saada lisateavet. Nüüd oli Etienne kindel, et raamat oli mõeldud tõesti temale. Peagi oli ta Prantsusmaa Jehoova tunnistajate harubürooga regulaarses kirjavahetuses.

Mõne aasta möödudes kolisid nii Etienne kui Augustin tagasi Brazzaville’i. Kuid veel enne seda saatis Etienne Brazzaville’i oma tuttavale, tehnikakooli direktorile  Timothée Miemounouale kirja. See algas sõnadega: ”Mul on hea meel sulle öelda, et tee, mida oleme siiani käinud, pole tõetee. Tõde on Jehoova tunnistajatel.” Edasi selgitas Etienne, mida ta oli teada saanud. Ta pani kirjaga kaasa raamatu ”Tõde teeb teid vabaks”. Timothée võttis Piibli tõe hea meelega vastu nagu Etienne ja Augustingi. Nemad olid kolm esimest kongolast, kes Piibli tõe omaks võtsid ja edaspidi ka paljudel teistel seda teha aitasid.

Timothée kutsus kooli internaadis elavad õpilased õhtuti piiblitundi. Ta tellis juurde piibliteemalisi väljaandeid. See huviliste rühm hakkas koosolekuid pidama ja ka kuulutama nii hästi, nagu oskas. Mõned neist õpilastest, nagu Noé Mikouiza ja Simon Mampouya, said hiljem eesõiguse teenida Jehoova organisatsioonis ülevaatajatena.

 Aastal 1950 saabus väikseid Bangui ja Brazzaville’i huviliste rühmi julgustama Lõuna-Rodeesia (nüüdne Zimbabwe) misjonär Eric Cooke. Kuid kahjuks ei osanud vend Cooke prantsuse keelt. Etienne meenutab: ”See alandlik ja südamik vend andis endast parima, et oma väikese inglise-prantsuse sõnastiku abil meile kuningriigi kuulutustöö ja teokraatliku organisatsiooni kohta selgitust jagada. Mõnikord me pidime lausa mõistatama, mida ta öelda tahtis.”

Kehtestatakse piirangud

Vend Cooke’i külastus toimus just õigel ajal, sest 24. juulil 1950 kehtestas koloniaalvõimude ülemkomissar piirangud Jehoova tunnistajate kirjanduse sisseveole ja levitamisele. Järgmisel aastal levitasid Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika kuulutajad vaid kuus väljaannet, kuigi avalikult peeti 468 koosolekut. Aastal 1952 ilmunud Jehoova tunnistajate aastaraamatus väljendati mõistmist ja kaastunnet Kongo vendade vastu sõnadega: ”Kujutle end olevat hiigelsuurel territooriumil, kus elab hajusalt vaid 37 kuningriigi sõnumi kuulutajat. Peale oma kodulinna paari kuulutaja pole sa võib-olla kunagi ühtki teist Jehoova tunnistajat näinud. Ainus, mida sa tõest ja kuulutustööst tead, on see, mida oled lugenud väljaannetest ja paarist kirjast, mis ühingul on õnnestunud sulle saata. . . . [Just sellise olukorraga] seisavad silmitsi vennad Prantsusmaa võimu all olevas Aafrikas.”

 Hiljem saabus seda rühma julgustama ja täiendavat väljaõpet jagama vend Jacques Michel Prantsusmaalt. Endine tehnikakooli õpilane Noé Mikouiza mäletab üht küsimust, mis neil meeles mõlkus. ”Kas veini joomine on keelatud?” tahtsid nad teada. Kõigi pilgud olid suunatud vend Michelile, kes avas Piiblist kirjakoha Laul 104:15. Kui ta oli selle ette lugenud, selgitas ta, et vein on Jumala and, kuid kristlased ei tohiks seda liiga palju pruukida.

Uued Brazzaville’i ristitud vennad tegid agaralt kuulutustööd. Nädalavahetustel sõitsid nad regulaarselt paadiga üle jõe, et kuulutada Kinshasas. Aastal 1952 ristiti esimesed kongolased jõe lõunakaldalt. Neil algusaastail aitasid Brazzaville’i vennad palju Kinshasa vendi. Hiljem aga osad vahetusid.

1954. aasta detsembris korraldasid vennad Brazzaville’is kokkutuleku. Kohale tuli 650 inimest, kellest 70 ristiti. Tõde vabastas valereligioonist järjest rohkem inimesi. Ristiusu vaimulikud polnud muidugi selle üle rõõmsad ja  tegid tõsiseid pingutusi, et valitsusametnikke Jehoova tunnistajate vastu ässitada. Politsei pidas Timothée Miemounouad Jehoova tunnistajate liidriks ja kutsus ta sageli politseijaoskonda. Seal teda ähvardati ja peksti. Kuid ei Timothéed ega ka Jehoova rahva teisi liikmeid Brazzaville’is see ei heidutanud. Huvi Piibli tõe vastu levis üha laiemalt.

Siis võtsid võimud kasutusele teised meetmed. Timothée Miemounoua ja tehnikakooli endine õpilane Aaron Diamonika, kes oli Piibli tõe vastu võtnud, töötasid mõlemad valitsuse alluvuses. 1955. aastal komandeeriti nad kaugetesse linnadesse riigi sisemaal. Timothée saadeti Djambalasse ja Aaron Impfondosse. See katse kuulutustööd lõpetada kukkus haledalt läbi. Brazzaville’i vennad jätkasid kuulutamist, samal ajal kui Timothée ja Aaron tegid kuulutustööga algust uutel territooriumidel ning rajasid uusi kogudusi. Kuigi vennad tegutsesid aktiivselt, igatsesid nad abi väljastpoolt. See saabus peagi.

1956. aasta märtsis jõudsid kohale esimesed misjonärid Prantsusmaalt: Jean ja Ida Seignobos ning Claude ja Simone Dupont. 1957. aasta jaanuaris rajati Brazzaville’i harubüroo, mis hakkas vastutama kuulutustöö eest Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas. Vend Seignobos määrati harubüroo sulaseks. Veidi aega hiljem, kui Seignobosid praeguse  Kesk-Aafrika Vabariigi territooriumil kogudusi külastasid, toimus aga traagiline õnnetus — Jeani naine Ida sai autoavariis surma. Jean jätkas talle määratud ülesande täitmist.

Edasi sisemaale

Selleks ajaks oli Augustin Bayonne’ist saanud ringkonnaülevaataja. Augustin käis metsapadrikutes olevates külades ning pügmeede laagripaikades nii riigi põhja- kui lääneosas. Et tal tuli palju ja pikki vahemaid kõndida, anti talle hüüdnimi ”Mees, kes kõnnib jala”. Aeg-ajalt käis Jean Seignobos vend Bayonne’iga kaasas. Jean oli hämmastunud, kuidas inimesed keset ekvatoriaalseid vihmametsi nende tulekust juba teadsid. Kuid trummikõminaga oli edastatud sõnum: ”Mees, kes kõnnib jala, tuleb koos valge mehega.”

Nende retkedega saadeti korda palju head. Varem arvasid inimesed, et Jehoova tunnistajaid on ainult Kongo Vabariigis. Vend Seignobosi ja teiste misjonäride külaskäigud ning film ”Uue maailma ühiskond tegutseb” näitasid aga, et see polnud sugugi nii.

Piibli tõde jõudis üha sügavamale sisemaale, väikestesse küladesse, vabastades inimesi spiritistlikest kommetest ja hõimuvaenust. Paljud sealsed vennad olid kirjaoskamatud. Kuna neil polnud kellasid, arvestasid nad koosolekule mineku  aega päikese kõrguse järgi. Põlluteenistuses veedetud aja arvestamiseks kasutasid nad väikseid puupulki. Iga kord, kui nad kellelegi kuulutasid, mässisid nad ühe pulga rätikusse. Neli pulka andis kokku ühe tunni. Sel viisil said nad iga kuu lõpus oma põlluteenistusaruande kokku liita. Tegelikult kuulutasid vennad aga palju rohkem, kui nad oma aruannetesse märkisid, sest tõde oli inimestega vesteldes nende peamine jututeema.

Kohtuasjad ja poliitilised muutused

Meenutame siinkohal, et 1950. aastal seati piirangud Jehoova tunnistajate kirjanduse sisseveole. Nagu eestpoolt lugesime, ei lõpetanud see inimeste jüngriteks tegemise tööd. Pettunud ristiusu vaimulikud esitasid valitsusvõimudele valesüüdistuse, et Jehoova tunnistajad on kommunistid. Selle tagajärjel arreteeriti 1956. aastal ühel neljapäeval kell viis hommikul kümme venda. Jutud arreteerimisest levisid kulutulena ja religioossed vaenlased juubeldasid. Kohus peeti samal päeval kohtumajas, mis oli tungil täis protsessi käiku jälgima tulnud vendi.

Noé Mikouiza jutustab: ”Tõestasime kohtuprotsessi jooksul, et me ei ole kommunistid, vaid kristlased, Jumala teenijad, kes täidavad Matteuse 24:14 käsku. Advokaat, kes oli meie kirjandust lugenud, ütles kohtule, et kui kõik inimesed oleksid sellised nagu Jehoova tunnistajad, poleks seaduserikkujaid olemas. Samal õhtupoolikul anti teada vandekohtu otsus: ”Pole süüdi.” Ruttasime rõõmsatena koju riideid vahetama, sest oli koosolekuõhtu. Uudis arreteerimisest oli kogu linnas levinud ja nüüd tahtsime kõigile teda anda, et oleme vabaks lastud. Laulsime koosolekul kuningriigilaule nii kõvasti, kui jaksasime. Paljud, kes meid  kuulsid, olid rabatud. Nad olid kindlad, et meid pannakse vangi.”

15. augustil 1960 Kongo Vabariik iseseisvus. Puhkesid poliitilised rahutused. Samal ajal, kui ristiusu vaimulikud neist sündmustest aktiivselt osa võtsid, jätkasid Jehoova tunnistajad kuulutustööd. 1960. aastal võttis Brazzaville’i ringkonnakokkutulekust osa 3716 inimest. Ka riigi põhjapoolsetel aladel kogunesid inimesed kogudustesse. Näiteks ühes piirkonnas, kus elas 70 kuulutajat, käis koguduse koosolekutel ühtekokku ligi tuhat inimest.

1961. aasta detsembris registreeriti Jehoova tunnistajad ametlikult nimega ”Les Témoins de Jéhovah”. Seaduslik tunnustus tõi eeliseid, kuid vennad teadsid, et on rumal üksnes selle peale lootma jääda. Vend Seignobos räägib sündmustest, mis peagi järgnesid: ”Ühel päeval kutsuti mind kaitseministeeriumi ühe kõrge ametniku juurde, kes ei pidanud õigeks meie kristlikku erapooletust. Ta ähvardas mind riigist välja saata. Kartsin, et ta viib oma ähvarduse täide, sest tal oli voli seda teha. Kuid järgmisel päeval suri ta südamerabandusse.”

Misjonitegevus 1960-ndatel

Veebruaris 1963 saabusid Haitilt Fred Lukuc ja Max Danyleyko. Kui Fred abiellus, hakkas ta teenima ringkonnaülevaatajana. Alguses oli tal kogudusi külastades raske meeles pidada, kes kuhu perekonda kuulus. Ta meenutab: ”Ma ei teadnud, kes olid kogudusevanemate abikaasad, ega osanud aimata, kes olid nende lapsed. Vennad pidasid kinni Kesk-Aafrika kombest, mille kohaselt naised säilitasid abielludes omaenda perekonnanime ja lastele anti lisanimeks mõne sugulase või sõbra nimi.

 Külastuse esimesel õhtul panime kuningriigisaalis tähele, et vennad olid meie juuresolekul vaiksed ja häbelikud. Kui koosolek algas, märkasime midagi ebatavalist. Vennad ja vanemad poisid istusid kuningriigisaalis ühel pool ning väiksemad lapsed ja õed teisel pool. Koosoleku alguses oli vendade saalipool üsna täis, kuid õdede poolel istusid vaid üksikud. Koosoleku käigus tuli õdesid juurde, lapsed käekõrval ning Piiblid ja raamatud graatsiliselt pea peal.

Astusin lavale kogudust tervitama ning tutvustasin end ja oma abikaasat. Pärast südamesttulevat tervitust jäin korraks vait, vaatasin saali meestepoolele ja ütlesin: ”Vennad, annan teile 10 minutit, et igaüks istuks oma naise ja laste juurde. Nüüdsest alates istuge palun koos oma perekondadega, nii nagu teeb seda terve Jehoova rahvas kogu maailmas.” Nad võtsid hea meelega nõuannet kuulda.”

Ka ühistranspordiga oli sekeldusi. Vend Lukuce abikaasa Leah meenutab: ”Pakkisime kokku välivoodid, moskiitovõrgu, veeämbri, kaasaskantavad veefiltrid, riided,  raamatud, ajakirjad ja piibliteemalised filmid. Kuna me tahtsime filme näidata, pidime kaasa võtma ka elektrijuhtmeid, lambipirne, filmirulle, käsikirja, väikese generaatori ja bensiinikanistri. Pidime minema kogu selle kraamiga kohaliku veoauto peale. Et kabiinis istekohta saada, tuli peatuses olla kell kaks öösel. Vastasel korral oleksime pidanud istuma autokastis päikese käes koos loomade, pagasi ja paljude teiste reisijatega.

Ükskord olime mitu tundi kuumuse käes kõndinud ja lõpuks koju jõudes avastasime, et rändsipelgad on meie pisikesse muldonni tunginud. Nad olid mööda veeämbrit üles roninud, moodustanud oma kehadest silla meie väikese margariinikarbini ja puhta töö teinud. Tol päeval oli meil õhtusöögiks kuiv leib ja karp sardiine. Kuna olime väsinud ja meel oli ka natuke kurb, jätsime vennad lõkke äärde kuningriigilaule laulma ning läksime magama. Kui imeilus ja lohutav oli nende tasase laulu saatel uinuda!”

 Ustavad misjonärid ja kohalikud vanemad

Ajavahemikul 1956 kuni 1977 teenis Kongo Vabariigis üle 20 misjonäri. Kuigi nende elu polnud alati kerge, andsid nad suure panuse kuningriigi kuulutustöös. Näiteks kõik harubüroo sulastena teeninud vennad olid misjonärid. Kui vend Seignobos 1962. aastal Prantsusmaale tagasi läks, määrati kuulutustöö ülevaatajaks Larry Holmes. Larry ja ta naine Audrey lõpetasid misjoniteenistuse 1965. aastal ja harubüroo sulaseks sai vend Lukuc.

Ka paljud kohalikud vennad olid eestvedajatena headeks eeskujudeks. Kui 1976. aastal moodustati harubüroo komitee, määras juhtiv kogu sellesse kolm venda: misjonärid Jack Johanssoni ja Palle Bjerre’i ning kohaliku venna Marcellin Ngolo.

Augustin Bayonne ehk ”Mees, kes kõnnib jala” käis 1962. aastal Gileadi kooli 37. kursusel. Pärast lõpetamist läks ta Kesk-Aafrika Vabariiki, kus ta oli umbes 15 aastat varem lugenud raamatut ”Tõde teeb teid vabaks”. Aja möödudes Augustin abiellus, sai isaks ja tuli tagasi Brazzaville’i. Tema kodus hakati pidama kristlikke koosolekuid. Hiljem annetas ta ühe tüki oma maast ning sellele ehitati kuningriigisaal.

Nii Augustin Bayonne kui Timothée Miemounoua  on nüüdseks surnud. Enne oma surma pani Timothée kirja mõned kogemused. Lõppu kirjutas ta piiblikoha Heebrealastele 10:39: ”Meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!” Etienne Nkounkou, üks neist esimesest kolmest, kes Kongos tõe vastu võtsid, saab varsti 90-aastaseks. Need vennad on olnud oma ustava teenistusega teistele suureks eeskujuks!

Katsumuste aeg

Augustis 1970 kehtestati Kongo Vabariigis kommunistlik režiim. Meenutuseks olgu öeldud, et varasematel aastatel rõhusid võimud vendi, süüdistades neid selles, et nad on kommunistid. Nüüd aga, kui kommunistid riigi etteotsa asusid, süüdistati vendi selles, et nad ei ole kommunistid!

Mõnda aega uus valitsus Jehoova tunnistajate tööd ei seganud. Toimusid avalikud konvendid ja koosolekud ning riiki lubati uusi misjonäre. Aja möödudes hakkas aga kommunistliku režiimi mõju end vendadele tunda andma. Kõigepealt hakkasid mõned ametnikud misjonäre spioonideks pidama. Seejärel, 3. jaanuaril 1977 keelati ametlikult Jehoova tunnistajate tegevus. Ükshaaval saadeti misjonärid riigist välja, kuni järele olid jäänud vaid Jack ja Linda Johansson. Jack meenutab seda aega:  ”Need paar kuud üksinda harubüroos oli ilmselt üks katselepanevamaid ja uskukinnitavamaid aegu, mis meil kunagi misjoniteenistuses ette on tulnud. Kahtlustati, et me oleme Ameerika Luure Keskagentuuri spioonid. Üldiselt valitsuse vaenlasi, kaasa arvatud religioonijuhte, arreteeriti ja tapeti. Teadsime, et meie elu on suures ohus. Kuid me nägime, et Jehoova kaitsev käsi oli meiega ja see tugevdas meie usku.”

Noé Mikouiza pöördus peaministri poole palvega, et Jack ja Linda võiksid riiki jääda. Palve lükati tagasi ja neil tuli lahkuda. Harubüroo vara ja kuningriigisaalid konfiskeeriti ning harubüroo suleti. Mõneks ajaks võttis kuulutustöö ülevaatamise enda peale Prantsusmaa harubüroo, kuid hiljem läksid volitused üle Kinshasa harubüroole.

Kuigi vendade tegevus oli mõningal määral piiratud, ei tulnud neil kogeda sellist julma tagakiusamist nagu mõne teise riigi tunnistajatel. Mõned vennad lõid siiski araks ja hirm oli nakkav. Olgugi et vennad pidasid ikka  korrapäraselt koosolekuid, majast majja teenistus niisama hästi kui lakkas. Seepeale saatis Kinshasa harubüroo kogudusevanemaid üle jõe vendi julgustama ja tugevdama.

Üks vanemaist oli André Kitula. 1981. aasta juunis hakkas ta külastama ringkonnaülevaatajana Brazzaville’i 12 kogudust. Esimeses koguduses pani ta tähele, et vennad käisid teisipäeval teokraatlikus teenistuskoolis ja teenistuskoosolekul, kuid kolmapäevahommikusele põlluteenistuskoosolekule ei tulnud ühtki kuulutajat. Kui siis André üksinda kuulutama läks, ütles üks kohalik mees: ”Jehoova tunnistajad olid ainsad, kes meid lohutasid, kuid nüüd on nad kuhugi kadunud!”

Tol hommikul kuulutustööd jätkates kohtus André vennaga, kes ütles: ”Meil kellelgi pole enam kombeks majast majja kuulutamas käia.” Pärast rääkis see vend teistele kuulutajatele André tegevusest. Tol pärastlõunal tuli mitu õde põlluteenistuskoosolekule. Peagi käidi kogu Brazzaville’is jälle majast majja kuulutamas. Nende kolme aasta jooksul, mil André koos oma naise Clémentine’iga Brazzaville’is teenis, ei arreteeritud seal ühtegi venda. Kui vennad väljastpoolt pealinna kuulsid, mis toimub, otsustasid nad, et kui Brazzaville’i vennad ei karda ukselt uksele käia, pole ka neil mingit põhjust hirmu tunda.

David Nawej, kes töötas sel ajal Kinshasa harubüroos, selgitab, miks nad olid eriti rõõmsad selle üle, et said üle jõe abi saata. Ta räägib: ”Brazzaville’i vennad olid need, kes tõid Kinshasasse tõe. Hiljem, kui kommunistlik süsteem seal tegevust takistas, läksid siinsed tunnistajad vendadele appi. Koguja 4:9, 10 targad sõnad leidsid kinnitust: ”Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea  palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles!” Meie puhul vennad ütlesid: ”Parem on kaks Kongot kui üks.” ”

Läbi poliitiliste muutuste edasi

1991. aasta tõi endaga kaasa pöördeid ja muutusi poliitikas. Kongo Vabariik läks üheparteisüsteemilt üle mitmeparteisüsteemile. Kuigi rahvas pidutses eufooriliselt tänavatel, pidasid vennad meeles Laul 146:3 hoiatavaid sõnu: ”Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!” Ei läinudki palju aega, kui need sõnad paika pidasid.

Poliitilised muudatused tulid Jehoova rahvale siiski kasuks. 12. novembril 1991 andis siseminister välja määruse, mis tühistas Jehoova tunnistajate peale pandud tegevuskeelu. Konfiskeeritud kuningriigisaalid tagastati, kuid mitte endist harubüroohoonet, mis on tänini presidendi kaitsemeeskonna valduses. Augustis 1992 korraldati Brazzaville’is ja Pointe-Noire’is esimesed piirkonnakonvendid pärast 15 aastat. Sel aastal kasvas piibliuurimiste arv 5675-ni, mis oli peaaegu neli korda suurem kuulutajate koguarvust!

Uuesti saadud juriidiline staatus avas taas võimaluse misjonäride tulekuks. Määrati eripioneere ja saadeti põhja, kus enamik koosolekulkäijaist olid kirjaoskamatud. Linnakogudused olid kirjutamist ja lugemist paljudele juba edukalt õpetanud. Nüüd oli aeg teha suuremaid pingutusi, et ka mujal riigis kirjaoskust edendada.

 1993. aasta valimistega vahetus valitsus uuesti. Opositsioonipartei tekitatud rahulolematuse laine tõttu kehtestati riigis mitmeks nädalaks erakorraline seisukord. Relvakonfliktid, streigid, liikumiskeelud, teetõkked ja röövimised said igapäevasteks nähtusteks. Inimesed olid šokeeritud ja kaotasid lootuse. Majandusraskused jätkusid. 1991. aasta eufooria oli hääbunud.

Poliitiliste rahutustega käisid käsikäes etnilised probleemid. Hõimuvaen sundis mõningaid vendi kolima turvalisemasse piirkonda. Selle tagajärjel pidid mõned kogudused oma tegevuse lõpetama. Kogu selle aja jooksul näitasid vennad korduvalt, et tõde on vabastanud neid etnilisest vihavaenust. Vennad aitasid ja kaitsesid üksteist rahutuste ajal, ükskõik millisesse hõimu nad ka ei kuulunud. Paljud inimesed taipasid, et üksnes Jehoova võib tagada neile tõelise julgeoleku.

Kinshasa harubüroo koordineeris tegevust ja pakkus julgustust. 1996. aasta lõpuks oli olukord riigis jälle rahulik ning kuulutajate arv tõusis 3935-ni. Teenistuses oli viis misjonäri, kes elasid Brazzaville’i misjonikodus. Kui 1997. aasta aprillis saabus veel kaks misjonäridest abielupaari, avati Pointe-Noire’is uus misjonikodu.

Nüüd oli elu jõe põhjakaldal, Kongo Vabariigis, rahulik ja kuningriigi kuulutustöö edenes jõudsalt. Kuid siis lõid konfliktid lõkkele naaber-Kongos, Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Kui sõda Kinshasale lähenes, pidid sealsed misjonärid evakueeruma. Mai lõpus teenisid Kinshasa misjonärid agaralt õlg õla kõrval koos Brazzaville’i ja Pointe-Noire’i misjonäridega. Keegi ei osanud ette aimata neid dramaatilisi sündmusi, mis vaid mõni päev hiljem aset leidsid.

 Puhkeb kodusõda

5. juunil 1997 puhkes Brazzaville’is äkitselt sõda. Konflikt tekkis tollase ja eelmise presidendi toetajate vahel. Raskekahurvägi pommitas nii linna kui eeslinna, tehes need maatasa. Tuhanded hukkusid. Laipu vedeles kõikjal. Valitses tohutu segadus. Raske oli aru saada, kust jookseb rindejoon. Stabiilsus, mille Brazzaville oli saavutanud, oli kui käega pühitud. Praamiühendus Kinshasaga lõppes. Paljud põgenesid metsa, teised sõudsid oma paadikestega väikestele jõesaartele. Kolmandad püüdsid Kongo jõge ületada Kinshasa kohalt. Kuigi Kinshasa läheduses käisid lahingud, ei saanud seda võrreldagi Brazzaville’is valitseva jõhkrutsemisega.

Sõda tegi vendade elu raskeks nagu ka kõigil teistel inimestel, kuid tänu tõele, mis Jumala teenijate mõistust ja südant mõjutab, oli nende olukord teistsugune. Nad usaldasid kindlalt Laul 46:2, 3 sõnu: ”Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas!”

Paljudel vendadel õnnestus Kinshasasse jõuda, kus harubüroo komitee hoolitses nende toidu, peavarju ja arstiabi eest. Kinshasas elavad pered ilmutasid hea meelega armastust ja külalislahkust oma Brazzaville’ist saabunud usukaaslaste vastu.

Et aidata neid, kel polnud võimalik põgeneda, jäid mõned vennad Brazzaville’i. Teiste hulgas ka Jean Théodore Otheni ja tema üldpioneerist abikaasa Jeanne. Augustis tabas mürsk nende maja ning Jeanne sai raskelt haavata. Jean kiirustas temaga Kinshasasse, kuid oli juba liiga hilja.  Jean meenutab: ”Jeanne armastas väga kuulutustööd. Kuni lõpuni. Ta andis mulle oma aadressimärkmiku ja ütles: ”Sa pead kõigi mu piibliõpilaste juurde minema, sest nad tähendavad mulle palju.” Embasin teda, ent kui ma talle uuesti otsa vaatasin, oli ta surnud.” Nagu paljud teisedki, on Jean jätkanud aktiivselt Jehoova teenimist, lootes kindlalt ülesäratamistõotuse peale.

Et regulaarne praamiliiklus kahe pealinna vahel oli katkenud, pakkusid väikeste mootorpaatide omanikud Brazaville’ist põgeneda soovijaile oma teeneid. Vaprad vennad Brazzaville’ist, kelle hulgas olid Louis-Noël Motoula, Jean-Marie Lubaki ja Symphorien Bakeba, pakkusid end vabatahtlikena otsima kadunud vendi ja aitama neid, kes olid jäänud Brazzaville’i. See tähendas, et nad pidasid väikeses paadis võitlust võimsa Kongo jõe voogudega ning kammisid läbi laidusid ja kaldapealseid. See tähendas ka sisenemist Brazzaville’i konfliktipiirkonda, kus toimusid tapatalgud. Ja see tähendas elu kaalulepanekut vendade pärast.

 Symphorien, kes oli kogenud jõeületaja, võttis kodusõja ajal ette mitmeid reise. Mõnikord sõitis ta üle jõe selleks, et aidata neid, kes olid Brazzaville’i jäänud. Ükskord näiteks ületas ta jõe kümne riisikotiga, et viia need vendadele, kes elasid Brazzaville’i suhteliselt rahulikus piirkonnas. Jõe ületamine oli muidugi omaette ülesanne, kuid veelgi raskem oli toimetada riis sihtpunkti, ilma et see röövitaks. Tol korral oli reisijate hulgas üks suursuguse olemisega mees, kes küsis Symphorienilt, kuhu too selle riisiga läheb. Symphorien selgitas oma plaane ja kasutas võimalust, et mehele Piiblil põhinevast lootusest rääkida. Kui paat randus, ütles mees, et ta on kõrge auastmega ohvitser. Ta kutsus kohale paar sõdurit ja käskis neil valvata riisi niikaua, kuni Symphorien leiab auto, millega see vendade juurde toimetada.

Enamasti sõitis Symphorien üle jõe aga selleks, et aidata vendadel Brazzaville’ist põgeneda. Üks ülesõit ei lähe tal iialgi meelest. Ta meenutab: ”Kongo jõe vool on väga tugev, kuid enamik paadiomanikke teab, kuidas turvaliselt sõita, et mitte lasta voolul end allajõge ohtlike kärestikeni viia. Lahkusime Brazzaville’ist, pardal seitse venda ja viis muud inimest. Täpselt keset jõge sai aga paadil kütus otsa. Meil õnnestus triivida väikese saareni, kuhu saime paadi kinnitada. Õnneks sõitis lähedalt mööda üks teine paat ja kipper lubas meile Kinshasast kütust osta ning tagasi tulla. Ootasime ärevalt poolteist igavikuna tunduvat tundi, kuni ta kütusega tagasi tuli.”

Peagi hoolitses Kinshasa harubüroo ligi 1000 venna ja õe ning nende pereliikmete ja huviliste eest. Oktoobris 1997 sõjategevus lakkas ja põgenikud hakkasid Brazzaville’i tagasi pöörduma.

 Kõik Brazzaville’i ja Pointe-Noire’i misjonärid olid pidanud sõja pärast evakueeruma. Mõned olid läinud tagasi oma kodumaale Suurbritanniasse ja Saksamaale ning mõned Beninisse ja Côte d’Ivoire’i. Kui suhteline rahuaeg saabus, pöördus osa neist tagasi oma määratud territooriumile Kongo Vabariigis. Lisaks neile pidi 1998. aasta detsembris saabuma Prantsusmaalt veel kolm abielupaari ja üks vallaline vend. Kogenud misjonärid Eddy ja Pamela May, kes olid teeninud Kinshasa harubüroos, viidi Brazzaville’i üle ja uus misjonikodu avas oma uksed.

Kodusõda puhkeb uuesti

Järgmisel aastal raputas Brazzaville’i aga uus kodusõda. Jällegi said tuhanded surma, teiste hulgas ka mitu Jehoova tunnistajat. Enamik vastsaabunud misjonäre evakueeriti naaberriigi Kameruni misjonikodudesse. Kuigi käisid jutud, et varsti ulatub sõda rannikule Pointe-Noire’ini välja, õnnestus kolmel misjonäril kohapeale jääda. Lõpuks, 1999. aasta mais, oli kodusõda läbi.

Kuna nii paljud tunnistajad pidid põgenema, oli koguduste arv Kongos langenud 108-lt 89-le. Brazzaville’is on praegu 1903 kuulutajat ja 23 kogudust, Pointe-Noire’is 1949 kuulutajat ja 24 kogudust. Mõlema kodusõja ajal andsid teiste riikide Jehoova tunnistajad oma vaimsetele õdedele-vendadele materiaalset abi. Ja nagu ikka, aidati ka neid, kes ei olnud Jehoova tunnistajad.

Hoolimata sõjast, näljast, haigustest ja paljudest teistest hädadest, tegid Kongo kuulutajad igas kuus keskmiselt 16,2 tundi kuulutustööd. 1999. aasta aprillis, mil teine kodusõda lõppes, osales täisajalises teenistuses 21 protsenti kuulutajaist.

 Rõõmsad tões

Sõjad tegid selle riigi peaaegu maatasa. Nüüd käivad Brazzaville’is taastamistööd, kuid palju on veel teha. Tähtsaimate ehitusprojektide hulgas on kuningriigisaalid, kus inimesed võivad õppida tõde. Veebruaris 2002 pühitseti neli uut kuningriigisaali, kaks Pointe-Noire’is ja kaks Brazzaville’is.

Ühe pühitsemisprogrammi ajal Brazzaville’is kirjeldas üks eakas vend 15 aastat varem keelu ajal toimunud sündmusi. Vennad olid kavatsenud pidada 1. jaanuaril ühel tühjal krundil ühepäevase kokkutuleku. Nad arvasid, et saavad seda segamatult teha, sest kõik inimesed tähistavad siis aastavahetust. Kui aga hommikupoolne programm läbi sai, saabus politsei ja saatis rahva laiali. Vend rääkis: ”Lahkusime konvendipaigast, pisarad silmis. Täna me seisame jälle siinsamas paigas, pisarad silmis. Kuid täna on meie silmis rõõmupisarad, sest me oleme siin selleks, et seda äsjavalminud kuningriigisaali pühitseda.” Tõepoolest, see uus saal oli ehitatud tollelesamale krundile!

Nüüd on möödunud üle 50 aasta sellest, kui Etienne Nkounkou, Augustin Bayonne ja Timothée Miemounoua raamatust ”Tõde teeb teid vabaks” tõde õppisid. Selle aja jooksul on tuhanded Kongo elanikud nende usu eeskuju järginud ja paljud teevad seda veel edaspidigi, saades endale niiviisi hiilgava tulevikuväljavaate. Kokku juhatatakse Kongos enam kui 15000 piibliuurimist, mida on kolm ja pool korda rohkem kui kuulutajaid! Mälestusõhtul viibinute arv kerkis 2003. aastal 21987-ni ja 2003. teenistusaasta lõpul töötas Kongos 4536 kuulutajat, nende hulgas 15 misjonäri, et aidata veel paljudel õppida tõde, mis teeb inimesed vabaks (Johannese 8:31, 32).

[Väljavõte lk 143]

Trummikõminaga oli edastatud sõnum: ”Mees, kes kõnnib jala, tuleb koos valge mehega.”

[Väljavõte lk 144]

Kuna vendadel polnud kellasid, arvestasid nad koosolekule mineku aega päikese kõrguse järgi.

[Väljavõte lk 151]

”Jätsime vennad lõkke äärde kuningriigilaule laulma ning läksime magama. Kui imeilus ja lohutav oli nende tasase laulu saatel uinuda!”

 [Kast lk 140]

Lühiülevaade Kongo Vabariigist

Maa. Kongo Vabariik asub Gaboni, Kameruni, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Kongo Demokraatliku Vabariigi vahel. Ta on pindalalt suurem kui Soome või Itaalia. Rannikumadalik ulatub umbes 60 kilomeetrit sisemaale ja muutub seal lavamaaks, mille kõrgus küünib üle 800 meetri. Tihedad padrikud ja laiad jõed on enda alla võtnud ülejäänud maa-ala.

Rahvastik. Üle kolme miljoniline elanikkond koosneb paljudest hõimudest. Tihedatel metsaaladel elavad pügmeed.

Keel. Kuigi ametlik keel on prantsuse keel, räägitakse riigi põhjaosas laialdaselt ka lingala ja lõunas monokutuba keelt.

Elatis. Põhilise elatise annab põllupidamine ning magevee- ja merekalade püük. Metsad on täis loomi, kes on osavatele jahimeestele kergeks saagiks.

Toit. Enamikul toidukordadel eelistatakse maniokki või riisi. Seda serveeritakse koos kala või kanaga, mida maitsestatakse vürtsikate kastmetega. Puuviljadest on esindatud näiteks mangod, ananassid, papaiad, apelsinid ja avokaadod.

Kliima. Kongos on aasta ringi troopiline, kuum ja niiske kliima. Selgesti võib eristada kahte aastaaega: vihmast, mis kestab märtsist juunini, ja kuiva, mis kestab juunist oktoobrini.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 148, 149]

KONGO VABARIIGI KRONOLOOGIA

1940

1947 Raamat ”Tõde teeb teid vabaks” sütitab esimese huvi.

1950 Misjonär Eric Cooke tuleb Brazzaville’i. Võimud kehtestavad Jehoova tunnistajate väljaannetele piirangud.

1956 Märtsis saabuvad Prantsusmaalt esimesed misjonärid.

1957 Jaanuaris avatakse harubüroo.

1960

1961 Juriidiline ühendus registreeritakse 9. detsembril, kuigi kirjandusele jäävad piirangud veel üheks aastaks.

 1977 Jehoova tunnistajad keelustatakse. Harubüroo vara konfiskeeritakse ja misjonärid saadetakse riigist välja.

1980

1981 André Kitula kaasabil elustub Brazzaville’is taas kuulutustöö.

1991 Siseminister tühistab keelu. Seejärel korraldatakse esimene piirkonnakonvent pärast 15 aastat.

1993 Sotsiaalse ja poliitilise kihutustöö tagajärjel kehtestatakse riigis erakorraline seisukord.

1997 5. juunil puhkeb kodusõda. Misjonärid evakueeritakse. Kinshasa harubüroo organiseerib toitu, peavarju ja arstiabi 1000 põgenikule.

1999 Kodusõda puhkeb taas. Misjonärid evakueeritakse jälle.

2000

2002 Veebruaris pühitsetakse esimesed neli uut kuningriigisaali.

2003 Kongo Vabariigis tegutseb 4536 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

5000

2500

1940 1960 1980 2000

 [Kaardid lk 141]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KESK-AAFRIKA VABARIIK

KAMERUN

EKVATORIAAL-GUINEA

GABON

KONGO VABARIIK

Impfondo

Djambala

BRAZZAVILLE

Pointe-Noire

Kongo jõgi

KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

KINSHASA

ANGOLA

 [Lehekülje suurune pilt lk 134]

[Pildid lk 138]

Piibliuurijate rühma liikmed aastal 1949 (vasakult paremale): Jean-Seth Mountsamboté, Timothée ja Odile Miemounoua ning Noé Mikouiza

[Pilt lk 139]

Etienne Nkounkou

[Pilt lk 142]

Jean Seignobos reisis Kongo sisemaal ja ületas praamiga jõgesid, et külastada kogudusi

[Pilt lk 147]

Fred ja Leah Lukuc (keskel) kogudusega, kes käis koos Augustin Bayonne’i kodus

[Pilt lk 150]

Ristimine Atlandi ookeanis Pointe-Noire’is

[Pilt lk 152]

Augustin Bayonne ehk ”Mees, kes kõnnib jala” käis 1962. aastal Gileadi kooli 37. kursusel

[Pilt lk 153]

Aastatel 1967 kuni 1977 asus selles hoones harubüroo

[Pilt lk 155]

Noé Mikouiza

[Pildid lk 158]

Louis-Noël Motoula, Jean-Marie Lubaki ja Symphorien Bakeba