Moldova

Karpaatide suurest kaarest ida pool laiub Moldova, viljakas maa, kus on tasandikke, sügavaid orgusid, mäekurusid ja metsaga kaetud mäenõlvu. Need 34 000 ruutkilomeetrit vaheldusrikast maastikku on koduks mitmesugustele loomadele, nagu rebased, hundid, jänesed, mägrad, hirved, kärbid, tuhkrud ja metssead.

Selle kandi must rammus mullapind ja pehme kliima soodustavad puuviljade, teraviljade, köögiviljade, juurviljade ja teiste talutoodete rikkalikku kasvu. Küllusliku veevarustuse ja äravoolu tagavad 2200 looduslikku allikat ning 3000 jõge ja oja, mis kõik voolavad lõunasse Musta merre. Suurim jõgi on kiirevooluline Dnestr ja see on laevatatav enam-vähem läbi terve vabariigi. Peaaegu kogu oma ulatuses moodustab ta piiri Ukrainaga või siis jookseb sellega paralleelselt. Ukraina jääb Moldovast nii põhja, ida kui ka lõuna poole. Doonau lisajõgi Prut moodustab läänepiiri Rumeeniaga.

Moldova tormine ajalugu

See Dnestri ja Pruti vaheline maa-ala, mida on sajandeid tuntud Bessaraabia või Moldaavia nime all, paikneb peamisel maismaateel Euroopasse. Esimesel aastatuhandel  e.m.a oli see piirkond osa Sküütiast. Hiljem jäi see Rooma impeeriumi mõjusfääri. Selle tormist ajalugu iseloomustavad ka teiste rahvaste, nagu gootide, hunnide ja avaaride, korduvad sissetungid. 13. ja 14. sajandil oli Moldaavia tatarlaste vasallriik ja 16. sajandil sai see Osmanite impeeriumi osaks. 1812. aasta Bukaresti rahuga loovutasid türklased Venemaale kontrolli Bessaraabia ja poole Moldaavia üle. Tol ajal hakati kogu seda paikkonda nimetama Bessaraabiaks.

Aastal 1918 liideti Bessaraabia Rumeeniaga. 1940. aastal läks see aga ajutiselt tagasi Venemaa alla ja sama juhtus 1944. aastal. Nõukogude Liidus oli see ala tuntud kui Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (NSV). Lõpuks, nõukogude korra lagunedes, katkestas Moldaavia NSV sidemed Moskvaga ja sai 27. augustil 1991 Moldova Vabariigiks. a Chişinău, endine Kišinjov, on selle pealinn.

1960. aastatel toimus Moldovas kiire rahvastiku juurdekasv, kuid alates 1970. aastast on see aeglustunud ja jäänud samale tasemele. Praegune rahvaarv on umbes 4,3 miljonit. Paljud moldovlased on hõivatud riigi põhitoodangu, veini valmistamisega ja see moodustab umbes 3 protsenti maailma veinitoodangust. Moldova veinid on eriti populaarsed Venemaal ja Ida-Euroopas. (Vaata kasti leheküljel 71.) Moldovat on aga rikastanud üks veelgi suurem viinamägi, mis toodab kõige paremat vilja — ülevat kiitust Jehoovale.

 ”Tore viinamägi!”

Jehoova kirjeldas vaimset Iisraeli prohvet Jesaja kaudu kui ”toredat viinamäge”. Nagu ennustatud, on see piltlik viinamägi täitnud maailma oma vilja ehk toitva vaimse roaga (Jes. 27:2—6). Seetõttu on võitud kristlastega liitunud miljonid ”teised lambad” (Joh. 10:16).

Jehoova rahvas Moldovas on selle imepärase prohvetiennustuse täitumisest rõõmuga osa võtnud. Tänu Jehoova organisatsiooni vaimsete viljade lakkamatule voolule on Moldovas nüüd üks kuulutaja iga 229 elaniku kohta. Ühes asulas on koguni iga neljas inimene Jehoova tunnistaja!

Nagu me aga edaspidi näeme, ei tulnud see kasv ilma tuliste katsumusteta. Rumeenia monarhia, fašistid ja kommunistid kiusasid taga ja vangistasid Jumala rahva liikmeid ning seadsid keelde nende tegevusele peaaegu 70 aasta jooksul. Sellest olenemata on Jehoova oma prohvetlikud sõnad vaimsest toredast viinamäest Moldovas täide viinud nagu ka kõikjal mujal. Ta ütles Jesaja kaudu: ”Mina, Jehoova, olen selle valvur, ma kastan seda üha, ma valvan öösel ja päeval, et sellega ei juhtuks midagi!” (Jes. 27:2, 3). Kui sa loed jutustust Jehoova rahva ajaloost Moldovas, siis kinnitagu selle julguse ja usu eeskuju sinu otsustavust kanda hinnalist vilja Jehoova kiituseks, ükskõik milliseid takistusi vastane Saatan su teele ka ei heidaks.

Vend Russell heidab pilgu põllule

Sõnasõnalise viinapuu viljakandvad oksad saavad alguse peenikestest võrsetest. Nõnda algas ka Moldova vaimne kasv. Vaadelgem, kuidas Jehoova pani selle õrna võrse kasvama, nii et sellest sai tugev ja viljakas viinapuu, nagu Moldova praegu on (1. Kor. 3:6). Meie uurimus viib meid  19. sajandi lõppu, kui oma Euroopa-reisil külastas seda maad piibliuurija Charles Taze Russell.

Ajakirja ”Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja” 1891. aasta septembrinumbris kirjutab Russell, et ta käis külas ühel juudi soost juristil ja kristlasel, kelle nimi on Jossif Rabinovitš. ”Üks meie seni kõige huvitavamaid elamusi oli külastada vend Jossif Rabinovitšit tema kodus Kišinjovis Venemaal [praegu Chişinău, Moldova],” kirjutab Russell. ”Ta võttis meid rõõmuga vastu nagu ka tema pereliikmed, kes kõik usuvad Issandasse Jeesusesse. . . . Leidsime, et ta on ”Koidiku” [raamatusarja ”Millenniumi koidik”] õpetustega hästi kursis ja pooldab neid.” Oma piibliteemalistes vestlustes olid mehed paljudes Pühakirja mõtetes samal meelel ja see ajendaski vend Russellit viitama tollele Moldova sõbrale kui ”vend Rabinovitšile”.

Rabinovitšite pere tegeles agaralt sellega, et juudid — keda Chişinăus elas üle 50000 — võtaksid vastu Kristuse ja Messia tuleku lootuse. Tema kodu ja kontor olid ühendatud ”uue ja väga kena kummardamiskojaga, kus oli umbes sada kakskümmend viis istekohta”, selgitab Russell. Rabinovitšil oli ka uus käsitrükimasin, millega ta trükkis spetsiaalselt juutide mõtteviisile sobivaid traktaate. Ligikaudu kuus aastat hiljem, 1897. aastal, kirjutas Rabinovitš Russellile: ”Armas vend Russell! Nüüd, kui aasta hakkab lõppema, tahan sind südamest tänada selle vaimse naudingu eest, mida sa pakud oma kõrgelthinnatud ajakirjaga ”Siioni Vahitorn”, mis jõuab minuni regulaarselt. See on mulle just kui kaupmehe laev, mis toob kaugelt maalt vaimset toitu.” Vaatamata selle juudi mehe armastusele ja innule Piibli tões, kulus veel 30 aastat, enne kui Kuningriigi seeme Moldovas vilja hakkas kandma (Matt. 13:1—8, 18—23).

 Esimene maailmasõda kainestab paljusid

Dramaatilised poliitilised muudatused, mis Euroopas esimese maailmasõja ajal aset leidsid, lõid Moldovas Kuningriigi seemne jaoks viljaka pinnase. Kui Suur sõda — nagu seda tollal nimetati — läbi sai, katkestas Moldova sidemed Venemaaga, kus olid võimu haaranud kommunistid, ja ühines Rumeeniaga. Paljudele Moldova sõduritele mõjus sõjaõuduste nägemine kainestavalt. Enamikku neist  oli kasvatatud harrasteks õigeusu kiriku toetajateks, kuid nüüd hakkasid nad selle õpetustes kahtlema.

Selline oli ka Ion Andronic, kes naasis oma kodukülla Corjeuţi 1919. aastal. Tema huvi Piibli vastu tärkas sõjavangina, kui ta vestles adventistide ja baptistidega. Ta tuli vangilaagrist koju, Piibel kaasas, arutles sealse sõnumi üle oma perekonna ja naabritega ning äratas neiski huvi.

Üks tema naaber oli Ilie Groza. Ta oli viibinud sõja-aastatel Ameerika Ühendriikides ja tõi koju tulles kaasa Uue Testamendi, mille ta reisil oli hankinud. Heade naabritena hakkasid Andronicu ja Groza pered üheskoos Jumala Sõna üle arutlema. Nad hankisid ka kirjandust, mille väljaandjaiks olid piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati.

Ilie Groza tütar Ioana meenutab: ”Ma olin vist alles kuuene, kui meie pere sai esimest korda piibliuurijate väljaantud kirjandust. Ma küll ei tea, kust me seda saime, aga mul on meeles, kuidas minu vanemad ja minu suuremad õed neis leiduvaid lihtsaid Pühakirja selgitusi õhinal arutasid.”

Ion Andronic otsustas hiljem Jehoovale mitte pühenduda. Kuid tema pere ja suurem osa Groza perekonnast pühendus. ”Alguses olidki meie koosolekud perekondlikud ettevõtmised,” tuletab Ioana meelde. ”Minu vanematel oli neli tütart ja Andronicutel palju poisse ja tüdrukuid. Ei võtnud kaua, kui  Vasile Andronic ja minu õde Feodolina armusid ning abiellusid.

Varsti kuulusid meie raamatu-uurimisgruppi ka meie kauged sugulased, abielupaar Tudor ja Daria Groza. Tudor oli väga usin Piibli uurija. Ta käis isegi Rumeenia harubüroos Cluj-Napocas, et hankida kirjandust ja saada vastuseid oma arvukatele piiblilistele küsimustele. Järgnevatel aastatel osutus ta meie väikesele kogudusele suureks vaimseks toeks.

Meie kodus peetud piibliteemaliste vestlustega ühines ka lähedal elav Iacuboide perekond. Pereisa Petru Iacuboi oli kord ühe Piibleid levitanud mehe külalislahkelt vastu võtnud. Võõras oli ergutanud Petru huvi Pühakirja vastu. Petru tutvus veidi baptistide õpetustega, aga jõudis siis otsusele, et tõde tuleb mujalt otsida. Siis liituski ta meie kasvava piibliuurijate grupiga.

Õpitu ajendas meid tegutsema ja me jagasime Kuningriigi head sõnumit kõigile sõpradele ja sugulastele, kellest suurem osa elas kas meie asulas või naaberasulates.”

1921. aasta 15. detsembri ”Vahitorni” aruandes tõsteti esile seda, kui kiiresti Kuningriigi sõnum Moldovas levib: ”Üks vend Bessaraabiast [nagu Moldovat siis kutsuti], kes oli veel hiljuti adventisti jutlustaja, kirjutab: ”Lisaks paljudele paikadele meie ümbruskonnas on ka siinkandis tõe vastu võtnud ligi 200 inimest.” ”

 Ilarion Bugaian, kes oli Şirăuţi asula õigeusu kiriku vankumatu liige, kuulis tõde 1920. aastate alguses. Ta teenis Jehoovat ustavalt kuni surmani. Saksamaalt tuli tagasi koju Bălţi linna piibliuurija, kelle nimi oli Moise Ciobanu. Ta oli õppinud tõde Esimese maailmasõja ajal Saksamaal vangis. Ei läinudki kaua, kui Bălţis moodustati grupp ja seejärel esimene kogudus.

Rumeenia tunnistajad tulevad appi

Rumeenia harubüroo saatis 1920. aastatel Moldovasse võimekaid vendi, kes pidid harima põldu ja olema toeks uutele Jumala rahvaga liitunud inimestele. Üks nendest varajastest evangeeliumikuulutajatest oli Vasile Ciucaş Transilvaaniast. Ta oskas rumeenia ja ungari keelt. Äsja rajatud Corjeuţi kogudust külastades peatus Vasile alati Ilie Groza ja tema pere juures. Ioana meenutab heldimusega neid külaskäike. ”Ma olin siis kaheksa-aastane,” ütleb ta, ”aga vend Ciucaşi külaskäigud on mul tänini meeles. Ta oli erakordselt lahke vend ja rääkis kogu aeg nii huvitavalt, et keegi ei tahtnud magama minna! Me õega nääklesime alatasa selle pärast, kes tema kõrval istub.”

Rumeeniast saabunud tunnistajad ja entusiastlikud kohalikud kuulutajad levitasid head sõnumit üha uutesse ümbruskonna asulatesse. Cazimir Cislinschii Tabani asulast Corjeuţist, 11 kilomeetri kauguselt, jagas teistega neid huvitavaid mõtteid, mida ta oli Piiblist õppinud. Cazimir kuulis Kuningriigi sõnumit, kui ta oli Rumeenia sõjaväes. Üks esimesi, kes Cazimiri kuulutustööle Tabanis vastukaja osutas, oli Dumitru Gorobeţ, erakordselt innukas piibliuurija. Tänu Dumitru ja teiste temasarnaste innukusele on 3270 elanikuga Tabanis nüüd 475 tunnistajat.

 Kuningriigi sõnum jõudis 1920. aastate algupoolel ka Caracuşeni asulasse, mis asub kolme-nelja kilomeetri kaugusel Corjeuţist. Esimeste seas, kes Caracuşenis tõe vastu võttis, oli Vladimir Lungu, ja ta ristiti aastal 1927. Vladimir koges oma kristlike veendumuste pärast palju tagakiusamist. Ta suri 2002. aastal, jäädes Jehoovale ustavaks. Oma eluajal jõudis ta näha, kuidas paljud tema asula inimesed tõe vastu võtsid. Praegu on 4200 elanikuga Caracuşeni asulas iga neljas inimene Jehoova tunnistaja!

Veel üks ustav vend, Alexandru Mikitkov, kuulis tõde aastal 1929, külastades Rumeenia linna Iaşit. Tema poeg Ivan räägib: ”Kui isa naasis koju Ţauli külla, hakkas ta viivitamatult head sõnumit kuulutama, ja peatselt toimusid meie kodus kristlikud koosolekud.”

Ivan jätkab: ”Isa pidas sidet Rumeenia harubürooga ja aeg-ajalt külastasid meid küpsed Rumeenia vennad. Ühe sellise külaskäigu ajal 1931. aastal juhtus õnnetus: minu noorem õde suri. Meie pere oli tuntud ja seetõttu tulid matustele paljud kohalikud elanikud. Meie Rumeenia külaline vend Vănica juhatas matusetalitust. Ta andis väga head tunnistust ja kummutas seeläbi vaimulikkonna levitatud vale, et piibliuurijad ei mata oma surnuid väärikalt. Lisaks külvas vend Vănica peetud ülestõusmislootust selgitav kõne häid seemneid mitme kohalviibija südamesse. Ei läinudki kaua, kui ka nemad asusid kindlalt Piibli tõe poolele.

Vend Vănica vaimne julgustus mõjus hästi ka meie perele. Näiteks otsustas minu vanem vend Dumitru, et hakkab kolportööriks (täisajaliseks teenijaks). Ta tahtis siiralt aidata nii paljusid kui võimalik ja lahkus peatselt kodust, et kuulutada Moldova läbikäimata paikades. Meie  pere toetas tema otsust kogu hingest. Aga tuleb tunnistada, et mul oli väga suur igatsus oma venna järele. Teisest küljest olime muidugi ütlemata rõõmsad, kui ta oma kuulutustööpõllul saadud põnevate kogemustega meile külla tuli!”

Vallandub vaimulike vastupanu

Algusest peale olid õigeusu vaimulikud hea sõnumi kuulutamisele vastu. Aga see, kui nende kiriku endised liikmed Piibli tõde õppisid ja keeldusid ristimärki tegemast või oma vastsündinuid ristimast, ajas neid lausa marru.

Ioana Groza oli umbes kümme aastat vana, kui kohalik õigeusu preester proovis sundida teda oma uskumusi reetma. Ta pajatab: ”Isa oli meile selgitanud, et ristimärgi tegemine ei ole Piibli järgi õige. Aga preester nõudis meilt koolis ristimärgi tegemist. Ma küll kartsin seda meest, aga ma ei tahtnud ka oma isale meelehärmi teha. Niisiis peitsin end kooli mineku asemel küüni. Mõne päeva pärast sai isa minu popitegemisest teada. Sellegipoolest ei hakanud ta minuga sõitlema, vaid küsis lahkelt minu käest selgitust. Kui olin rääkinud talle, et kartsin preestrit, võttis isa mu käekõrvale ja me läksime otsejoones selle mehe juurde koju.

Isa ütles preestrile kindlal häälel: ”Kui te oleksite minu tütre toitja ja katja, siis võiks teil olla õigus talle öelda, missuguseid usukombeid ta peab täitma. Aga te ei ole ja seetõttu ei sekku te ka sellesse, mida mina oma lapsele õpetan.”  Mul on hea meel, et kuni kooli lõpuni polnud mul selle preestriga mingit probleemi.”

Vaimulikud olid tavaliselt ühiskonna kõige mõjukamad tegelased. Jeesuse-aegsete usujuhtide sarnaselt kasutasid nad oma mõjuvõimu Jehoova teenijate hea nime laimamiseks eesmärgiga, et nende oma lambukesed hakkaksid vendi põlastama ja kardaksid nendega rääkida. Vaimulike üks meelistaktikaid oli ära kasutada poliitilisi tüliküsimusi. Näiteks oli inimestel tookord hirm ja usaldamatus teisel pool Nõukogude Liidu piiri ähvardava ”bolševike ohu” suhtes. Õigeusu preestrid kasutasid seda kartust ära ja omistasid ristimärgi tegemisest keelduvatele piibliuurijatele poliitilisi motiive, nimetades neid kommunistideks.

Sellega nende vaimulike sepitsused aga ei piirdunud. Nad kuritarvitasid oma ametit veelgi rohkem, õhutades valitsusametnikke Jumala rahvale vastu panema, just nagu tegid kirjatundjad ja variserid Jeesuse päevil (Joh. 18:28—30; 19:4—6, 12—16).

Aastatel 1918 kuni 1940 oli Moldova Rumeenia kuningriigi ehk monarhia võimu all. Rumeenia valitsus pani ametisse usuasjade ministri, kel oli religiooniküsimustes otsustusõigus. See mees lömitas õigeusu kiriku ees ja seisis vastu piibliuurijatele, otsides võimalusi nii nende kui ka nende piiblilise kirjanduse ärakeelamiseks. Nagu võiski arvata, seisnes süüdistus selles, et vennad on ühes mestis bolševikega.

Niisugune ametlikul tasandil ilmutatav põlgus Jehoova rahva vastu viis Moldova peaprokuröri märgukirjani ühele politseiülemale. Selles 1925. aasta 25. aprilli kuupäeva kandvas kirjas öeldi: ”Järgides politsei julgeolekudirektiivi  nr 17274/925, on meil au teile teatada, et siseministeerium otsustas keelata ja lõpetada rahvusvaheliste ”piibliuurijate” propaganda. Palume teil rakendada vajalikke meetmeid selle eesmärgi teostamiseks.”

Millist mõju see ametlik vastupanu vendadele avaldas, on näha Rumeenia büroo teadaandest peakorterile 17. oktoobril 1927. Teadaandes öeldakse, et koguduste koosolekutele on tehtud kõikjal lõpp ja need on keelatud ning ”sajad vennad on kutsutud tribunali või kohtu ette”. Selles märgitakse samuti: ”Suvel õnnestus pidada vaid üksikuid koosolekuid, sest kogudused olid ja on salapolitsei ning politseinike hoolika tähelepanu all. Seda eriti asulates, kus paikneb enamik kogudusi. Suurem osa koosolekuid toimus metsas hästi varjatud kohtades.”

Teadaanne jätkub: ”Alates märtsist on olnud piiratud ka reisivate ülevaatajate töö. Samal kuul andis siseminister range salakäsu leida üles kõik kolportöörid ja need ”propagandistid” arreteerida. Lühikese aja jooksul pandi vangi peaaegu kõik kolportöörid. Ja kuigi see ei hirmuta ei meid ega vendi — oleme ju kohanud vastupanu sellel maal töö algusest peale —, tehakse praegu meie töö lõpetamiseks niivõrd süstemaatilisi pingutusi, et kuulutustööd on väga raske teha.”

1920. aastate lõppedes jätkasid kartmatud üksikisikud ja perekonnad eraldumist õigeusu kirikust ja võtsid julgelt seisukoha Piibli tõe poolel. Seda kajastab 1928. aastal ühe asula preestri saadetud kiri oma ülemusele. Kiri sisaldas 43 täiskasvanu ja lapse nime preestri kihelkonnast Şirăuţist. Kirjas öeldi: ”Meil on au lisada sellele kirjale ”piibliuurijate” sekti liikmete nimekiri. Pingutustest hoolimata pole  neil olnud mingit edu ja neil pole ka oma palvemaja. Selle asemel nad kogunevad kodudes.”

Tegelikult tõestas preestri nimekiri vastupidist tema kinnitusele, et piibliuurijatel pole ”olnud mingit edu”, sest enamik neist 43 inimesest olid varem olnud õigeusu kiriku liikmed. Üks mainitud lastest oli Agripina Barbuţă, kes on praegu üle 80-aastane ja ikka veel tegev Jehoova teenistuses.

Kui avalik kuulutustöö muutus keeruliseks, keskendusid vennad eraviisil tunnistuse andmisele, seda eriti sugulaste hulgas. Noil aegadel veetsid sugulased sageli aega üheskoos. Vennad kasutasid seda kommet ära ja jagasid head sõnumit. Muidugi oli võimatu keelata sugulasi üksteisega suhtlemast.

Pingutused kuulutustöö legaliseerimiseks

Pärast kuulutustöö keeldu 1925. aastal saatsid Rumeenia Cluj-Napoca harubüroo vennad usuasjade volinikule 50-leheküljelise kirjutusmasinal trükitud kirja. Lisaks lühidale ülevaatele meie õpetustest ja uskumustest sisaldas see ka ametlikku palvet keeld tühistada. Selle tulemusel lubati ühel vennal 1927. aasta septembris kolmel  korral ministriga kohtuda. Viimaselt kokkusaamiselt lahkus vend, täis lootust, et seadus muudetakse ja see annab kummardamisvabaduse. Paraku aga jättis valitsus vendade palved tähelepanuta. Selle asemel tegid nende määrused Jehoova rahva elu hoopis raskemaks, mitte kergemaks (Laul 94:20; Taan. 6:6—10). Üks 1932. aasta 29. mai dateeringuga ametlik dokument sätestab, et rahvusvaheliste piibliuurijate ”igasugune tegevus on täielikult keelatud”.

Jumala rahva vastu suunatud rünnakud polnud aga Rumeenias ja Moldovas ei ühtsed ega koordineeritud. Mõningal määral tegid kohalikud valitsused ja ametnikud piibliuurijate suhtes otsuseid omal äranägemisel. Vennad pöördusidki nende ametnike poole, et head sõnumit vähemalt kohalikult kaitsta ja seaduslikult kinnitada (Fil. 1:7).

Mõnes paigas kandsid need ponnistused vilja. Näiteks juhtus nõnda Rumeenias Bukarestis, kui harubüroo oli Cluj-Napocast sinna kolinud. Pärast pikaajalist võitlust saavutas harubüroo 1933. aastal viimaks selle, et Bukarestis registreeriti Jehoova Tunnistajate Piibli ja Traktaatide Ühing.

Huvitaval kombel väljendasid isegi mõned kõrged kohtunikud avalikult oma hukkamõistu Jumala rahvale seatud piirangute suhtes. Näiteks 8. mail 1935 tegi Cluj-Napoca apellatsioonikohus julge otsuse, et Jehoova tunnistajatele seatud piirangud on vastuolus põhiseadusega. Otsus läks kaugemalegi, öeldes: ”[Jehoova tunnistajate üllitatud] konfiskeeritud brošüürid edendavad inimestevahelist armastust ning usku Jumalasse ja Kristusesse. Seetõttu pole õige öelda, et need brošüürid mõjuvad õõnestavalt. Need ei kujuta endast mingit ohtu riigi julgeolekule.”

 Mõistuse häält ei võeta kuulda

Üldiselt aga seisid ametivõimud Jumala rahva tööle ikka vastu. Näiteks Moldova Soroca asula julgeolekuülem kirjutas 28. märtsil 1934 oma ülemusele, piirkondlikule politseiülemale Chişinăusse kirja, kus ta kurtis, et 1927. aastal oli ühes asulas Soroca lähistel ”vaid kaks peret, kes seda sekti pooldasid, aga nüüd on usku pööratud . . . veel 33 peret”. Ta kirjutas ka, et tunnistajad ”hülgavad kiriku” ning selle ”religioossed tavad ja kombed” ning ”selle asemel, et paluda preestril oma jumalateenistusi läbi viia, teevad nad seda ise”. Oma kirja lõpetas ta sõnadega: ”[Tunnistajad] pööravad oma usku üha uusi inimesi ning see ohustab riigi korda ja julgeolekut.”

Tollesama piirkonna vennad esitasid 6. mail 1937 prefektile avalduse, kus nad palusid, et Jehoova tunnistajad kõrvaldataks keelatud sektide nimekirjast. Soroca maavanema kiri sama maakonna prefektile andis ametliku vastuse. Kiri kandis kuupäeva 15. juuni 1937 ja selles öeldi: ”Jehoova tunnistajate tegevuse on keelanud . . . religiooni ja kunsti ministeerium. Seetõttu ei saa me rahuldada nende palvet kõrvaldada nad [ebaseaduslike] sektide nimekirjast, sest nad toetavad ikka aktiivselt sekti huve.”

Seda vaenulikku seisukohta kinnitades ütles valitsuse ametlik ajakiri ”Monitorul Oficial” 12. juulil 1939, et Jehoova tunnistajad ja mistahes juriidilised isikud, keda nad oma esindajana võivad kasutada, on ”absoluutselt keelatud”. Nagu varem mainitud, oli Moldova tookord ida-õigeuskliku ja monarhistliku Rumeenia võimu all. Kahju küll, kuid religioosse kitsarinnalisuse tõttu läksid  mitmed ametnikud Jehoova rahva puhul ametlikust keelust isegi kaugemale.

Ametnikud muutuvad jõhkraks

Dumitru Gorobeţi ja Cazimir Cislinschii kogemus näitab, et tuline vastupanu kuulutustööle lahvatas sageli harrastest õigeusklikest ametnike usulise vaenu õhutusel. Dumitru ja Cazimir kuulsid Piibli tõest esimest korda Tabani asulas. Head omadused ja innukas teenistus tegi nad vendade hulgas peagi tuntuks ja armastatuks. Kuid siis, 1936. aastal nad arreteeriti ja viidi Khotini linna politseijaoskonda (praegu Ukrainas).

Alustuseks peksis politsei Dumitru ja Cazimiri julmalt läbi. Seejärel püüti neid sundida ristimärki tegema. Nad jäid aga kindlaks, hoolimata pidevast peksmisest. Lõpuks andis politsei alla. Nad lasid Dumitru ja Cazimiri isegi koju. Aga sellega nende ustavate vendade katsumused ei piirdunud. Neil tuli nii fašistliku kui ka kommunistliku võimu all hea sõnumi pärast veel palju kannatada. Dumitru suri Venemaal Tomskis 1976. aasta alguses. Cazimir suri Moldovas 1990. aasta novembris.

1930. aastatel oli Moldova töö ülevaatajaks Rumeenia harubüroo. Harubüroo sulane oli tol ajal 1922. aastal ristitud Martin Magyarosi. Ajendatuna armastusest vendade vastu, eriti nende kogetud katsumuste pärast, külastas ta koos väimees Pamfil Albuga paljusid Moldova kogudusi, et Jumala rahvast kinnitada ja julgustada. Need külastused olid väga ajakohased! Miks? Sest Euroopas hakkas peagi möllama Teine maailmasõda. Ihaldusväärse territooriumina hakkasid Moldovat üksteise võidu enda kätte kiskuma tema võimsamad ja omavahel vaenujalal olevad naabrid.

 Teine maailmasõda laastab Euroopat

Nõukogude Liit ja Saksamaa natsistlik valitsus allkirjastasid 23. augustil 1939 mittekallaletungi pakti. Nädal hiljem, 1. septembril 1939, tungis Saksamaa Poolasse, vallandades sellega Teise maailmasõja. 26. juulil 1940 esitas Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov Rumeenia valitsusele ultimaatumi anda tol ajal Bessaraabiana tuntud maa-ala tingimusteta üle Nõukogude Liidule. Rumeenia andis nõudele järele ja 28. juunil 1940 marssisid Nõukogude väed Moldovasse. 1940. aasta augustis rajasid nõukogude võimud Moldaavia NSV, mille pealinnaks sai Chişinău.

Nõukogude ülemvõim jäi aga Moldovas üürikeseks. 22. juunil 1941 rikkus Saksamaa mittekallaletungi pakti ja ründas Venemaad. Asjade sellist kulgu nähes kuulutas Rumeenia, et ta on Saksamaa poolel, ja proovis Moldaavia NSV-d nõukogude võimu käest tagasi võtta.

 Ettevõtmine õnnestuski, sest 26. juuliks 1941 oli Rumeenia armee tõrjunud venelased Dnestri jõeni. Niisiis, veidi rohkem kui aastapikkuse nõukogude valitsuse järel sattus Moldova taas Rumeenia kontrolli alla. Ent seekord, alates 1940. aasta septembrist, valitses Rumeeniat fašistlik valitsus, mida juhtis diktaator-kindral Ion Antonescu. Tema režiim ei sallinud kedagi, kes toetas lojaalselt Jumala kuningriiki ja jäi seetõttu poliitiliselt neutraalseks.

Fašistlik tuleproov

Hitleri ja teljeriikidega mestis olnud Antonescu fašistlik valitsus püüdis peatselt oma tahet ka Jehoova tunnistajatele peale suruda. Mõtle 1919. aastal sündinud Anton Pântea kogemusele. Anton õppis tõde teismelisena ja tegi julgelt majast majja kuulutustööd. Ta oleks mitmel korral peaaegu läbi pekstud, aga kuna ta kaitses kartmatult enda kui Rumeenia kodaniku õigust oma usust rääkida, õnnestus tal mõnda aega füüsilist vägivalda vältida. Lõpuks politsei siiski arreteeris ta. Fašistlikud ohvitserid vedasid ta politseijaoskonda, peksid teda terve öö ja siis — üllatus küll — lasid vabaks. Vend Pântea on nüüd 84-aastane ning ikka otsusekindlalt Jehoovale ustav.

Üks teine laitmatuse säilitaja, Parfin Palamarciuc, õppis Piibli tõde Moldovas 1920. aastail. Temastki sai innukas hea sõnumi kuulutaja, kes lahkus sageli kodust nädalateks, et kuulutada Ukraina linnades ja külades Tšernovõtsist kuni Lvovini välja. Parfin keeldus sõjaväeteenistusest ja seetõttu vahistasid fašistid ta aastal 1942 ning saatsid Tšernovõtsi sõjatribunali alla.

Parfini poeg Nicolae meenutas neid sündmusi, öeldes: ”See tribunal mõistis surma 100 venda. Otsus pidi viivitamata täide viidama. Ohvitserid kogusid kokku kõik  vennad ja valisid esimesed kümme, keda maha lasta. Esmalt sunniti neid endile hauda kaevama, samal ajal kui 90 ülejäänut seda pealt vaatasid. Enne tulistamist andsid ohvitserid neile veel ühe võimaluse oma usust loobuda ja sõjaväkke astuda. Kaks loobusidki, ülejäänud kaheksa aga lasti maha. Seejärel rivistati üles järgmised kümme. Kuid enne mahalaskmist anti neile käsk eelmised surnud matta.

Sel ajal kui vennad haudu kinni lükkasid, saabus keegi kõrge ohvitser. Ta küsis, mitu tunnistajat oli oma meelt muutnud. Kui talle öeldi, et ainult kaks, nentis ta, et kui 80 inimest peab surema selleks, et 20 sõjaväkke astuksid, oleks kasulikum need ülejäänud 92 töölaagrisse panna. Seepeale muudeti surmanuhtlus 25-aastaseks sunnitööks. Vähem kui kolme aasta pärast vabastasid pealetungivad Nõukogude väed Jehoova tunnistajad Rumeenia vangilaagritest. Minu isa elas need ja teised rasked katsumused üle. Ta suri 1984. aastal, jäädes Jehoovale ustavaks.”

Õigeusuga mittenõustumine on kuritegu!

Vasile Gherman oli noor abielumees. Tema naine oli just sünnitanud väikese tütre, kui fašistid Vasile 1942. aasta detsembris arreteerisid. Tema süüks olid kaks ”kuritegu”: keeldumine sõjaväeteenistusest ja lapse ristimata jätmine õigeusu kirikus. Ta pajatab juhtunust: ”1943. aasta veebruaris pidi minu ja veel 69 ustava venna asja käsitletama Tšernovõtsi tribunalis. Enne kohut  sunniti meid pealt vaatama kuue kurjategija hukkamist. Olime kindlad, et järgmisena määratakse meile surmanuhtlus.

Rääkisime asjast isekeskis ja otsustasime jääda usus kindlaks ning teha kõik, et säilitada kohtumõistmise jooksul positiivne meelelaad. Jehoova abiga see meil ka õnnestus. Kui meid seitsmekümnekesi surma mõisteti, nagu olime arvanudki, siis tundsime tõesti, et kannatame õigluse pärast. Vaenlase meelehärmiks ei löönud keegi meist araks. Siis aga tuli üllatus. Mahalaskmise asemel asendasid võimud meie karistuse 25-aastase sunnitööga Aiudi laagris Rumeenias. Seegi karistus jäi aga lõpuni kandmata, sest kõigest 18 kuud hiljem, 1944. aasta augustis vabastas pealetungiv Nõukogude armee selle laagri vangid.”

Aastal 1942 kogusid fašistid Şirăuţi asulast Moldovas umbes 800 meest, et sundida neid teenima kindral Antonescu armees. Teiste hulgas olid mitmed tunnistajad, kaasa arvatud Nicolae Anischevici. ”Aktsiooni alguses käskis politsei meil osa võtta ühest usutalitusest,” ütles Nicolae. ”Kõik tunnistajad keeldusid. Me ei nõustunud ka relvi kätte võtma. Seepärast esitas politsei meile süüdistuse, et oleme kommunistid, ja arreteeris meid. Enne kinnipanekut lubasid nad meil aga kõigi kohalolijate ees oma erapooletut hoiakut põhjendada.

Järgmisel päeval viidi meid rajooni halduskeskusesse Bricenisse. Seal võeti meil riided seljast ja otsiti põhjalikult läbi. Seejärel küsitles meid kõrge sõjaväelise auastmega  preester. Ta oli lahke mees, mõistis meie südametunnistusel põhinevat seisukohta ja hoolitses selle eest, et saaksime süüa. Lisaks pani ta kirja, et meie keeldumine sõjaväeteenistusest põhineb usul Jeesusesse.

Bricenist viidi meid Lipcani politseijaoskonda. Seal peksis politsei meid halastamatult poole ööni. Seejärel pandi meid kongi, kus oli juba ees kaks venda ja üllataval kombel ka üks naine, kes hiljem osutus nuhiks. Meid peksti iga päev, mitu päeva järjest. Lõpuks saadeti mind Tšernovõtsi sõjatribunali ette. Seal anti mulle advokaat, kes oli mulle suureks abiks. Minu tervis oli vägivaldse kohtlemise tõttu niivõrd kannatada saanud, et isegi sõjaväevõimud arvasid, et ma suren. Viimaks otsustasid nad mind kohtuotsuseta koju saata.”

Julged õed jäävad laitmatuks

Fašistliku vihaleegi kuuma hõngust said tunda õedki. Üks neist oli Maria Gherman (ei ole Vasile Ghermani sugulane, kuid on temaga samast kogudusest). Maria arreteeriti 1943. aastal ja viidi Balasineşti politseijaoskonda. Ta meenutab: ”Politsei arreteeris mind seepärast, et ma ei olnud nõus minema õigeusu kirikusse. Alguses viidi mind Lipcanisse Moldovas ja seejärel Tšernovõtsi Ukrainas, kus minu üle kohut mõisteti.

Kohtunik küsis minult, miks ma ei ole nõus kirikusse minema. Vastasin, et ma kummardan ainult Jehoovat. Selle ”kuriteo” eest määrati mulle ja veel 20 õele 20-aastane  vanglakaristus. Mõned meist pandi tillukesse kongi, kus oli 30 vangi. Päeval saadeti mind vanglast välja rikaste juurde kodutöid tegema. Ütleksin, et nood kohtlesid mind paremini kui vanglaametnikud — andsid vähemalt korralikult süüa.

Aja jooksul võtsime ühendust vangla teises tiivas olevate vendadega. See oli suur õnnistus, sest võisime aidata vendadel saada nii vaimset kui ka füüsilist toitu.”

Nagu paljud teised Moldova tunnistajad, elasid needki laitmatuse säilitajad fašistliku vihavaenu üle, kuid nende usku ootas ees teinegi rünnak. Selle korraldas järgmine võim — kommunistlik Venemaa.

Nõukogulik võte — küüditamine

Aastal 1944, kui sõja lõpp lähenes ja Saksamaa hakkas lüüa saama, kukutasid Rumeenia valitsuses olevad kuningas Mihai poolehoidjad Antonescu režiimi. Teljeriikide asemel vandus Rumeenia nüüd truudust Venemaale. Samal aastal taastas edasitungiv Nõukogude armee selles piirkonnas Venemaa võimu, ühendades Moldova jälle Nõukogude Liiduga kui Moldaavia NSV.

Alguses jätsid Moldova kommunistlikud valitsejad Jehoova tunnistajad rahule. See hingetõmbeaeg oli aga üürike. Kristlikust neutraalsusest, mis puudutas muu hulgas tunnistajate otsust mitte hääletada kohalikel parteivalimistel, sai peatselt jälle tüliõun. Nõukogude süsteem ei jätnud poliitilisele neutraalsusele mingit ruumi. Niisiis  plaanis valitsus lahendada selle probleemi ning küüditada 1949. aastast alates Jehoova tunnistajad ja teised ”ebasoovitavad isikud”.

Üks ametlik dokument sätestas ”Kommunistliku Partei keskkomitee poliitbüroo otsuse” inimeste kohta, keda Moldaavia NSV-st küüditada. Nende hulka kuulusid ”endised maaomanikud, suurkaupmehed, Saksa sissetungijate aktiivsed toetajad, Saksa ja Rumeenia politseijõududega koostööd teinud isikud, fašismimeelsete parteide ja organisatsioonide liikmed, valgekaardi liikmed, illegaalsete sektide liikmed ja loetletud kategooriasse kuuluvate isikute perekonnaliikmed”. Kõik nad saadeti ”määramata ajaks” Siberisse.

Teine küüditamislaine algas 1951. aastal, kuid seekord olid sihtmärgiks vaid Jehoova tunnistajad. Selle küüditamiskäsu  andis Stalin isiklikult ja ettevõtmise nimeks pandi operatsioon ”Põhi”. Üle 720 tunnistajate perekonna — kokku ligi 2600 inimest — saadeti Moldovast umbes 4500 kilomeetri kaugusele Tomskisse Lääne-Siberis.

Ametlikud juhised nägid ette, et inimestele tuli enne rongi peale panekut anda piisavalt aega isiklike asjade pakkimiseks. Lisaks pidid vagunid olema ”ette valmistatud inimeste veoks”. Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks.

Keset ööd tulid Jehoova tunnistajate koju kuni kaheksa sõjaväelast ja ametnikku. Nad äratasid pere üles ja näitasid neile väljasaatmisorderit. Seejärel andsid nad pereliikmetele mõne tunni asjade kokkupanekuks ja siis viisid nad rongi peale.

Reisivagunid osutusid kaubavaguniteks. Igasse vagunisse suruti kahe nädala pikkuseks reisiks kuni 40 mistahes vanuses inimest. Vagunites polnud istmeid ega ka mingit soojustust. Vaguni ühes nurgas oli põrandas auk, mida kasutati tualetina. Enne vendade asumisele saatmist pidid kohalikud võimud registreerima kogu nende vara. Sageli aga registreeriti vaid väheväärtuslik, väärtuslikumad esemed lihtsalt ”haihtusid”.

Kõigele ebaõiglusele ja raskustele vaatamata ei kaotanud vennad kunagi oma kristlikku rõõmu. Tunnistajaid vedavate rongide koondumisel raudteesõlmedesse kostus teistestki vagunitest kuningriigilaule. Nii teadsid igas rongis olevad vennad, et nad pole üksi, vaid sajad tunnistajad on välja saadetud koos nendega. Sellistes katselepanevates tingimustes üksteise rõõmsat vaimu nähes ja kuuldes said vennad julgustust ja see kinnitas igaühe otsustavust jääda Jehoovale ustavaks, tulgu mis tuleb (Jak. 1:2).

 Jäljendamisväärt usk

Moldovast küüditati Siberisse ka Ivan Mikitkov. Esimest korda arreteeriti Ivan Moldovas koos teiste tunnistajatega 1951. aastal ja küüditati Tomskisse. Ta pandi Siberi taigas puid langetama. Kuigi teda ei peetud vangis töölaagris, oli tema liikumisvabadus piiratud ja julgeolekutöötajad hoidsid tal silma peal. Sellegipoolest kasutas ta koos oma vaimsete vendadega igat võimalust, et teistele tunnistust anda.

Ivan räägib: ”Organiseerisime end selles uues ja keerulises olukorras kogudustesse. Hakkasime isegi kirjandust paljundama. Aja jooksul võtsid mõned neist, kellele me kuulutasime, tõe vastu ja lasid end ristida. Mõne aja pärast panid võimud meie tegevust tähele ja osa meist saadeti sunnitöölaagreisse.

Mind määrati koos usukaaslaste Pavel Dandara, Mina Goraşi ja Vasile Şarbaniga 12 aastaks range režiimiga töölaagrisse. Võimud lootsid, et nende karmide karistuste tõttu jäävad teised hirmunult vait, aga nii ei läinud. Kuhu iganes meie vendi ka ei saadetud, jätkasid nad kuulutamist. Aastal 1966 sain ma pärast karistusaja kandmist vabaks. Pöördusin Tomskisse tagasi ja jäin sinna kolmeks aastaks.

Aastal 1969 kolisin Donetsi söebasseini, kus kohtasin Mariat, ustavat ja innukat õde, kellega ma hiljem abiellusin. 1983. aastal arreteeriti mind uuesti. Seekord sain  topeltkaristuse: viis aastat vanglat pluss viis aastat asumist. Muidugi oli see karistus märksa raskem kui eelmine, sest see tähendas lahusolekut naisest ja lapsest, kes pidid samuti palju kannatama. Õnneks ei tulnud mul siiski kogu karistusaega ära kanda. Mind vabastati 1987. aastal, kui Mihhail Gorbatšov sai Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks. Sain loa Ukrainasse ja hiljem ka Moldovasse naasta.

Kui ma Moldova suuruselt teise linna Bălţi jõudsin, oli seal 370 kuulutajat ja kolm kogudust. Praegu on seal 1700 kuulutajat ja 16 kogudust!”

”Kas tahad, et sul läheks nagu Vasilel?”

Laagrite komandandid ja KGB (Riiklik Julgeolekukomitee) agendid leiutasid sadistlikke trikke, et vendade laitmatust murda. Constantin Ivanovici Şobe jutustab, mis juhtus tema vanaisa Constantin Şobega: ”1952. aastal oli vanaisa ühes sunnitöölaagris Siberis, Baikali järvest ida poole jäävas Tšita oblastis. Laagriametnikud ähvardasid teda ja teisi tunnistajaid maha lasta, kui nad oma usust lahti ei ütle.

Kuna vennad keeldusid kompromissi tegemast, kogusid ametnikud nad metsa servale väljapoole laagrit. Hakkas juba pimedaks minema, kui nad viisid vanaisa parima sõbra Vasile metsa, teatades, et lasevad ta maha. Vennad ootasid ärevalt. Peatselt lõhestaski õhtuvaikust paar püssilasku.

 Valvurid tulid tagasi ja viisid metsa järgmise tunnistaja, kelleks oli minu vanaisa. Veidi aega kõndinud, jäid nad metsasihile peatuma. Sinna oli kaevatud mitu hauda ja üks neist oli kinni aetud. Vastutav ohvitser osutas kinniaetud hauale ja küsis vanaisa käest: ”Kas sa tahad, et sul läheks nagu Vasilel, või tahad sa vaba mehena oma pere juurde tagasi pöörduda? Sul on kaks minutit mõtlemisaega.” Vanaisa ei vajanud kahte minutit. Ta vastas kohe: ”Ma olen Vasilet, kelle te maha lasite, juba palju aastaid tundnud. Nüüd loodan ma temaga kohtuda uues maailmas,  kus ta üles äratatakse. Olen täiesti kindel, et olen uues maailmas koos Vasilega. Kuid kas ka teie olete seal?”

Sellist vastust ei osanud ohvitser oodata. Ta käsutas vanaisa ja teised tagasi laagrisse. Nagu hiljem selgus, ei olnudki vanaisal vaja oodata ülestõusmist, et Vasilega kohtuda. Kogu lugu oli vaid üks õel pettus, mis oli mõeldud vendade hirmutamiseks.”

Kommunistlik propaganda saab vastulöögi

Et külvata viha ja kahtlusi Jehoova tunnistajate suhtes, andsid kommunistid välja raamatuid, brošüüre ja filme, mis Jumala rahvast laimasid. Üks brošüür kandis pealkirja ”Topeltpõhi”, mis viitas salajasele kirjanduselaekale, mida vennad kohvrite ja kottide põhja ehitasid. Nicolai Voloşanovschi meenutab, kuidas laagri komandant püüdis selle brošüüri abil teda teiste vangide ees alandada.

Nicolai räägib: ”Laagri komandant kogus kõik vangid kokku ühte barakki. Siis hakkas ta ”Topeltpõhjast” kohti ette lugema, ka selliseid, mis mind otseselt laimasid. Kui ta lõpetas, palusin luba esitada paar küsimust. Ilmselt arvas komandant, et see annab talle võimaluse minu üle irvitada, sest ta tuli mu palvele vastu.

Küsisin komandandi käest, kas ta mäletab seda, kui ta mind esimest korda kohe pärast laagrisse jõudmist küsitles. Ta mäletas. Küsisin siis, kas ta mäletab, mida ta küsis seoses minu päritolumaa, kodakondsuse ja muude asjadega, kui ta minu kohta käivaid dokumente täitis. Ka nüüd vastas ta jaatavalt. Ta isegi ütles kuulajaskonnale, mida ma olin vastanud. Seejärel palusin tal öelda, mida ta tegelikult neile blankettidele kirjutas. Ta möönis, et see, mis ta oli kirjutanud, ei olnud see, mida ma vastasin. Pöördusin  kuulajaskonna poole ja ütlesin: ”Näete nüüd, see brošüür on kirjutatud sama moodi.” Vangid aplodeerisid ja komandant lahkus vihasena.”

”Jaota ja valitse” taktika

1960-ndatel aastatel sepitsesid pettunud nõukogude võimud Jehoova tunnistajate ühtsuse lõhkumiseks uusi meetodeid. Aastal 1999 üllitatud raamat ”The Sword and the Shield” (”Kilp ja mõõk”) räägib mõnedest varem salajastest KGB materjalidest valitsuse arhiivides. Raamat ütleb: ”1959. aasta märtsis ”jehovistide [Jehoova tunnistajate] vastast võitlust” juhtivatele KGB vanemohvitseridele korraldatud konverentsi lõpus võeti vastu otsus, et õige taktika on ”jätkata represseerimist lõhede tekitamise abil”. KGB võttis eesmärgiks need sektandid üksteisest eraldada, neid demoraliseerida ja diskrediteerida ning väljamõeldud süüdistuste alusel nende mõjukamad liidrid arreteerida.”

See ”lõhede tekitamise” taktika tähendas sihikindlaid pingutusi usaldamatuse külvamisel vendade sekka kogu Nõukogude Liidus. Sel eesmärgil hakkas KGB levitama õelaid kuulujutte, nagu mitmed juhtivad vennad oleksid  hakanud riikliku julgeolekuteenistusega koostööd tegema. KGB suutis oma valesid nii õnnestunult varjata, et paljud tunnistajad hakkasid kahtlema, keda nad võivad usaldada.

Teine KGB kaval võte oli õpetada välja eriagente, kes teesklesid ”aktiivseid” Jehoova tunnistajaid ja püüdsid organisatsioonis vastutavatele kohtadele pääseda. Muidugi hoidsid nuhid KGB-d kõigega pidevalt kursis. Lisaks sellele pöördus KGB salaja ka tegelike tunnistajate poole, et neid suurte rahadega ära osta.

Kahjuks suutsidki need kavalad meetodid vendade ühtsust mõnel määral rikkuda, seda ka Moldovas. Tulemuseks oli usaldamatuse õhkkond. Mõned vennad lõid organisatsioonist lahku ja moodustasid rühmitise, mis sai tuntuks opositsioonina.

Enne neid sündmusi pidasid Nõukogude Liidu vennad Jehoova organisatsiooni, selle pakutavat vaimset rooga ja vastutavaid vendi õigeks kanaliks. Nüüd aga hakkasid neil tekkima selle kanali suhtes kahtlused ja ebakindlus. Kuidas oli vendadel võimalik need kahtlused hajutada? Üllatav küll, aga seda aitasid teha nõukogude võimud. Tõepoolest, need salasepitsejad ise aitasid lahendada probleeme, mida nad olid põhjustanud. Kuidas nii?

 Nad ei osanud arvestada Jumala vaimuga

1960. aastate alguses panid nõukogude võimud mitmed tunnistajate ”juhid” kõikjalt Nõukogude Liidust ühte Mordva Vabariigi vangilaagrisse, umbes 150 kilomeetri kaugusele Saranski linnast Lääne-Venemaal. Varem olid pikad vahemaad, katkendlik ühendusepidamine ja tekkinud arusaamatused vendi lahutanud. Nüüd olid aga koos nii need, kes kuulusid niinimetatud opositsiooni, kui ka need, kes sinna ei kuulunud. Nii oli neil võimalus näost näkku rääkida ja faktid väljamõeldistest eraldada. Miks võimud vennad ühte laagrisse kokku panid? Ilmselt mõtlesid nad, et vennad lähevad lõplikult tülli ja see viib veelgi suurema lõhenemiseni. See plaan oli kaval küll, kuid kukkus läbi, sest ei osatud arvestada Jehoova vaimuga, millel on ühendav jõud (1. Kor. 14:33).

Üks Mordvas vangi pandud vend oli Gheorghe Gorobeţ. Ta meenutab: ”Peagi pärast minu kinnivõtmist ja vangipanekut arreteeriti ka üks opositsiooniga seotud vend ning toodi meie vanglasse. Kui ta nägi, et vastutavad vennad on ikka veel vangis, oli ta üllatunud, sest talle oli öeldud, et nad on vabad kui linnud ning elavad KGB toetusel luksuslikku elu!”

Vend Gorobeţ jätkab: ”Minu esimese vangistusaasta jooksul pandi religioossetel põhjustel kinni üle 700 inimese. Enamik neist olid Jehoova tunnistajad. Töötasime kõik koos ühes vabrikus ja meil oli aega vestelda nendega,  kes olid ühinenud opositsiooniga. Selle tulemusena said 1960. ja 1961. aasta jooksul paljud asjad selgeks. Lõpuks, 1962. aastal, kirjutas Nõukogude Liidu territooriumi eest hoolitsev maakomitee sealtsamast töölaagrist kirja. Kiri saadeti kõikidele kogudustele Nõukogude Liidus ja see hakkas siluma seda kahju, mida KGB laimukampaania oli tekitanud.”

Õige kanali äratundmine

Vend Gorobeţ vabanes sunnitöölaagrist 1964. aasta juunis ja naasis viivitamatult Moldovasse. Tabani jõudes avastas ta, et paljud kohalikud tunnistajad olid ikka kahevahel selles, keda Jehoova oma rahva vaimseks toitmiseks ja juhatamiseks kasutab. Hulk vendi luges vaid Piiblit.

Olukorra lahendamiseks moodustati komitee, kuhu kuulus kolm vaimselt küpset venda. Esmalt külastasid nad kogudusi Põhja-Moldovas, kus elas enamik tunnistajaid. See, et need ja teised kristlikud ülevaatajad olid rohkest tagakiusamisest hoolimata ikka ustavaks jäänud, veenis paljusid, et Jehoova kasutab ikka veel sedasama organisatsiooni, mis neile algselt tõde õpetas.

1960-ndate lõpu poole sai KGB-le selgeks, et tagakiusamisest ja muudest taktikatest hoolimata läheb kuulutustöö ikkagi edasi. KGB reageeringut kirjeldades ütleb raamat ”Kilp ja mõõk”: ”[KGB] keskust häirisid sõnumid sellest, et isegi sunnitöölaagreis ”ei hüljanud Jehoova eestvedajad ja ülemused oma vaenulikke uskumusi ning jätkasid ka laagri tingimustes oma Jehoova tööd”. Novembris 1967 tuli [Chişinăus] kokku Jehoova tunnistajate vastaseid operatsioone korraldavate KGB ohvitseride konverents, et arutada uusi meetmeid, millega ”takistada  sektantide vaenutegevust” ja ”ideoloogilist õõnestustööd”.”

Endiste vendade rünnakud

Kahju küll, aga osa tunnistajaist langes nende ”uute meetmete” lõksu ning neist said KGB mängukannid. Mõned lasid end võita ahnusel või inimesekartusel, teised olid kunagised vennad, kes kasvatasid endas viha tunnistajate vastu. Võimud hakkasid nende abil proovima ustavate vendade laitmatust murda. Tunnistajad, kes olid üle elanud vangistamised ja töölaagrid, ütlesid, et rünnakud endiste vendade poolt, kellest mõned olid hakanud ärataganejateks, oli raskeim olukord, millega nad eales on pidanud silmitsi seisma.

Mitmed ärataganejad kuulusid eespool mainitud opositsiooni. Alguses olid selles rühmas lihtsalt vaid mõned KGB valeinfost heitunud inimesed. Ent nende hulgas, kes  1960. aastate lõpus ikka veel opositsiooni kuulusid, oli juba palju selliseid, kes ilmutasid halva sulase õelat vaimu. Kuna nad ei võtnud kuulda Jeesuse hoiatust, hakkasid nad ”lööma oma kaassulaseid” (Matt. 24:48, 49).

Sellegipoolest oli Jumala rahva jaotamise ja valitsemise taktika KGB ja tema käsilaste pidevast rõhumisest hoolimata läbi kukkunud. 1960-ndate alguses, kui vennad hakkasid Moldova organisatsiooni uuesti kokku liitma, oli suurem osa selle maa vendadest seotud opositsiooniga. 1972. aastaks oli aga enamik neist tagasi ning töötas lojaalselt koos Jehoova organisatsiooniga.

Lugupidav tagakiusaja

Ustavad tunnistajad, kes kommunistlikul perioodil Moldovasse alles olid jäänud, jätkasid kuulutustööd nii hästi, kui oskasid. Nad kuulutasid eraviisil oma sugulastele, sõpradele, kooli- ja töökaaslastele. Aga nad olid ettevaatlikud, sest paljud Moldova parteitegelased olid fanaatilised kommunistliku ideoloogia pooldajad. Kuid mitte kõik kommunistid ei põlanud Jehoova tunnistajaid.

Simeon Voloşanovschi meenutab: ”Miilits korraldas meie kodus läbiotsimise ja konfiskeeris suure hulga kirjandust ning vastutav ohvitser tegi selle kohta nimekirja. Hiljem tuli ta nimekirjaga tagasi ja palus, et ma selle üle vaataksin. Kui ma ta märkmeid uurisin, nägin, et ”Vahitorn”, kus räägitakse perekonnast ja sellest, kuidas oma perekonnaelu õnnelikumaks muuta, oli nimekirjast välja jäetud. Mainisin talle seda. ”Selle ma viisin koju. Me lugesime seda koos perega,” ütles ta veidi ujedalt. ”Ja kuidas teile meeldis?” küsisin ma. ”Väga! See oli tõesti väga hea!” ütles ta.”

 Vastupanu leeveneb ja kasv jätkub

1970. aastate jooksul loobusid kommunistlikud võimud oma kombest Jehoova rahvast arreteerida ja küüditada. Sellegipoolest vahistati vendi kuulutamise ning kristlikel koosolekutel käimise pärast ning nende üle mõisteti kohut. Kuid karistused olid leebemad.

Aastal 1972 hakati Moldovas nagu kõikjal mujalgi järgima kogudusevanemate määramisega seotud korraldust. Gheorghe Gorobeţ jutustab: ”Vennad võtsid uue korralduse suure rõõmuga omaks, pidades seda lisatõendiks Jehoova vaimu tegutsemise kohta. Lisaks aitas ametisse määratud vendade arvu suurenemine Moldova kogudustel nii vaimselt kui ka arvuliselt kasvada.”

Selleks ajaks oli vendadel muidugi juba kuulutustöö organiseerimisel ja piiblikirjanduse salajasel väljaandmisel häid kogemusi. Kommunistliku surve algusaegadel oli Moldovas kaks kohta, kus kirjandust valmistati, ja needki kohad tegutsesid ränga tagakiusamise ajal üksnes öösiti. Sealsed töötajad pidid seega elama justkui kahte elu — ühte päeval, tehes oma tavalisi tegemisi nagu kõik teised kodanikud, ja teist öösel, kui nad varahommikuni kogudustele kirjandust valmistasid.

See olukord aga muutus, kui vastupanu ja jälgimine nõrgenes. Edaspidi võisid vennad põrandaaluseid trükikodasid efektiivsemalt kasutada ja rohkem vabatahtlikke tööle määrata. See võimaldas ka rohkem kirjandust välja anda.

Vennad parandasid ka oma trükitehnikat. Näiteks kasutasid nad spetsiaalseid trafarette, mida sai valmistada kirjutusmasinal. Ka trükipresse modifitseeriti nii, et  need suutsid samaaegselt trükkida paberi mõlemale küljele. Tänu kõigile neile parandustele kasvas kirjanduse hulk veelgi. Käsitsi kirjutatud piibliuurimise abivahendite aeg oli ümber saanud!

Loomulikult tähendas kirjanduse hulga kasv seda, et vennad said rohkem Piiblit uurida. Nii see kui ka paranenud sidepidamine aitas kõrvaldada kõik varasema segaduse jäljed. Kuid need parandused olid vaid eelmaik millestki veelgi paremast, mis Jehoova rahvast Moldovas ees ootas.

Õige kummardamine kasvab jõudsalt

Kuigi kommunistlik süsteem oli oma õitseajal kui poliitiline ja sõjaline Koljat, ei suutnud see õiget kummardamist maha suruda. Tegelikult aitas see tahtmatult oma küüditusprogrammiga levitada head sõnumit ”maailma otsani” (Ap. t. 1:8). Jehoova lubas Jesaja kaudu: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu . . . See on Jehoova sulaste pärisosa ja nende õigus minult” (Jes. 54:17). Kui õige see küll oli!

1985. aastal toimunud valitsuse vahetus tegi Jehoova tunnistajate elu Nõukogude Liidus palju kergemaks. Enam ei jälitanud neid julgeolekutöötajad ega trahvitud neid usulistel koosolekutel käimise eest. Kuigi Moldova vendade koosolekuid peeti ikka veel väikestes, kümne või vähema inimesega gruppides, hakkasid nad kasutama erilisi sündmusi, nagu pulmi ja matuseid, väikeste ringkonnakokkutulekute pidamiseks.

1989. aasta suvel sai kuulutustöö suure tõuke, kui Poola linnades Chorzowis (Katowice lähedal), Poznanis ja Varssavis peeti kolm rahvusvahelist konventi. Moldovast käis seal sadu delegaate. Kui liigutav oli küll salaja  väikestes gruppides kogunema harjunud ustavatel vendadel viibida rõõmsas rahvusvahelises seltskonnas tunnistajate keskel, kes kõik teenivad üheskoos Jehoovat!

Moldova vennad said teise vaimse maiuspala 1991. aastal, kui nad võisid esimest korda selle maa ajaloos pidada avalikult ringkonnakokkutulekut. 1992. aasta seadis veel ühe verstaposti, kui Venemaal Peterburis toimus rahvusvaheline konvent. Sel konvendil oli veel rohkem Moldova delegaate kui kolmel Poola konvendil 1989. aastal. Jehoova oli tõesti avanud taevaluugid ja valas nüüd oma lojaalsete tänulike teenijate peale külluslikult õnnistusi.

Reisivate ülevaatajate väljaõpe

Suurem vabadus tähendas ka tihedamat koostööd Nõukogude Liidu maakomitee ja reisivate ülevaatajate vahel. 1989. aasta detsembris kogunesid need vaimselt  küpsed vennad, keda oli tookord 60, väljaõppe saamiseks Ukrainasse Lvovi. Kui arvestada sellega, et kõik kohalviibijad olid olnud kas vangis, sunnitöölaagris või kogenud muul moel tagakiusamist, siis võib vaid ette kujutada, kuivõrd rõõmus ja tugevdav selline kursus oli! Jah, paljud olid saanud lähedasteks sõpradeks juba varasematel rasketel aegadel.

Neli reisivat ülevaatajat Moldovast tuli neile kursustele. Koju naasnud, andsid nad kogudustele edasi Lvovis saadud targad nõuanded, eriti mis puudutas kuulutustööd. Näiteks manitsesid nad vendi kuulutama Jumala Sõna ikka ettevaatlikult, hoolimata vastleitud vabadusest (Matt. 10:16). Milleks selline ettevaatus? Sellepärast, et sisuliselt oli töö ikka veel keelu all.

Tungiv vajadus kuningriigisaalide järele

Sellest ajast peale kui kuulutustöö Moldovas alguse sai, mõistsid vennad, et vaja on oma koosolekusaale. Tegelikult ehitasid Corjeuţi küla piibliuurijad 1922. aastal endale omal kulul saali. Nad kutsusid seda koosolekumajaks ja kasutasid seda mitu aastat.

1980. aastate lõpus, kui võimude vastupanu oli märkimisväärselt kahanenud, oli paljudes asulates ja külades sadadest tunnistajatest koosnevaid kogudusi. Kõik nad kogunesid väikeste gruppidena kodudes. Kas oli saabunud aeg hakata ehitama oma kuningriigisaale? Et seda teada saada, pöördusid vennad kohalike võimude poole.

Mõned neist ametnikest osutusid väga koostöövalmiks. Nii oli see Feteştis, Põhja-Moldova 3150 elanikuga linnakeses. 1990. aasta jaanuaris kohtusid kohalikud vennad linnapeaga ja see teatas, et nad võivad tema linnas  arvestada, et nende tööle ei seata ametlikult mingeid piiranguid. Endiselt ettevaatlikud vennad ei suutnud seda uskuda. Seepärast küsisid nad linnapealt luba ehitada ümber ühe venna maja, et kogudus võiks kasutada seda väikese kuningriigisaalina, kuigi koguduses oli 185 kuulutajat!

Linnapea kiitis projekti heaks ja vennad asusid tööle. Peatselt kohtasid nad aga suurt takistust. Nad said teada, et kui nad projekti järgi ühe seina maha lammutaks, kukuks maja tõenäoliselt kokku! Ühe hoobiga oli töö lõppenud. Mida edasi teha? Vennad otsustasid uuesti linnapea jutule minna ja oma murest rääkida. Nad olid vaimustuses, kui ta andis neile loa ehitada täiesti uus kuningriigisaal! Kogudus oli kogu hingega ehituse juures ja see valmis kõigest 27 päevaga.

Et kõik uude kuningriigisaali ära mahuksid, jagati Feteşti kogudus kaheks. Aga paljud uued kuulutajad polnud veel ristitud. Miks mitte ühendada pühitsemisprogramm ristimisega? Vennad haarasid sellest mõttest kinni. Niisiis läksid kõik pärast ristimiskõnet lähedalasuva jõe äärde, kus Jehoovale pühendumist sümboliseeris 80 inimest.

Mõistagi vajasid ka paljud teised kogudused hädasti kuningriigisaale. Olles näinud kirjanduses kuningriigisaalide pilte, otsustasid mõned kogudused midagi sarnast ehitada. Nad panid kokku oma säästud, võtsid appi kogu oma ettevõtlikkuse ning asusid tööle. Need polnud sugugi üksikud juhtumid. Aastatel 1990 kuni 1995 ehitasid vennad üle 30 kuningriigisaali, tehes seda kõike kohalike jõudude ja rahaga.

Mõningaid kuningriigisaale kasutati ka ringkonnakokkutulekute pidamiseks. Sinna kogunes aga nii palju rahvast, et paljud pidid programmi õues kuulama. Seetõttu  hakkasid vennad kaaluma kokkutulekusaali ehitamist. Ja jällegi ei viivitanud nad alustamisega. 1992. aastal ehitasid nad kõigest kolme kuuga Corjeuţisse Moldova esimese kokkutulekusaali — 800-kohalise hoone. Järgmisel aastal ehitasid tunnistajad Feteşti 1500-kohalise kokkutulekusaali, seda taas oma jõudude ja rahaga.

Aeg tundus ehitustegevuseks soodne, sest 1990. aastate keskel vähenes poliitiliste muudatuste ja majanduslanguse tõttu Moldova raha väärtus kiiresti. Selle tagajärjel poleks 1990. aastate algul terve kuningriigisaali ehitamiseks vajaminevast rahast piisanud paar aastat hiljem isegi toolide jaoks!

Kuningriigisaalide ehitus lõunas

Vastupidiselt Põhja-Moldovale oli lõunas vähe kuningriigisaale. Kui siis töö 1990-ndatel kiiresti laienes, oli paljudel uutel kogudustel lõunas raske sobivaid koosolekupaiku leida. Kasutati küll koolisaale, kuid nende üürimine muutus üha keerulisemaks.

Jehoova tuli jälle oma organisatsiooni kaudu vendadele appi. Täpselt õigel ajal tegi juhtiv kogu kuningriigisaalide  fondi abil korraldusi, et rahastada kuningriigisaalide ehitamist sellistes riikides nagu Moldova, kus kogudustel olid piiratud rahalised võimalused.

Vennad on selle korralduse abil palju korda saatnud. Heaks näiteks on Chişinău. 1999. aastal ei olnud pealinnas ühtegi kuningriigisaali. 2002. aasta juulis oli seal aga 10 saali, mida kasutas 30 kogudust linna 37 kogudusest, ja käimas oli veel kolme saali ehitus.

Viimaks ometi ametlik tunnustus!

27. augustil 1991 sai Moldovast iseseisev vabariik. Kuna Jehoova tunnistajate töö oli ära keelanud Nõukogude Liit, siis enam see keeld ei kehtinud. Sellegipoolest polnud Jehoova tunnistajad, keda nüüd oli umbes 4000, veel ametlikult usuorganisatsioonina registreeritud.

Pärast juhtivalt kogult kasuliku juhatuse saamist pöördus Moldova büroo viivitamata valitsusasutuste poole, et Jehoova tunnistajate tegevusele ametlikku tunnustust saada. Uus administratsioon oli palve suhtes positiivselt meelestatud. Paberitöö võttis veidi aega, kuid 27. juulil 1994 sai büroo lõpuks registreerimise kohta ametliku dokumendi.

See oli Moldova Jehoova tunnistajatele üks meeldejääv päev! Pärast 60 aasta kestel kogetud keelde, tagakiusamist ja vangistusi võisid nad nüüd avalikult Jehoovat teenida ja head sõnumit kuulutada. Nad võisid hakata pidama ka piirkonnakonvente. Juba augustis 1994, kuu aega pärast ametliku tunnustuse saamist, kogunesid Jehoova tunnistajad Chişinău suurimale staadionile, et pidada Moldova ajaloo esimene piirkonnakonvent. Meelierutav sündmus, tõepoolest!

 Peeteli laiendus

1995. aastaks oli Kuningriigi kuulutajate arv tõusnud üle 10000. Chişinău väike büroo hoolitses küll mõningate töö aspektide eest Moldovas, kuid umbes 2000 kilomeetri kaugusel asuv Venemaa harubüroo oli peamine ülevaataja. Kõigest 500 kilomeetri kaugusel asus aga Rumeenia harubüroo ja enamik moldovlasi oskab rumeenia keelt. Rumeenia keel sai Moldovas koguni ametlikuks keeleks. Seetõttu soovitaski juhtiv kogu pärast kõigi asjaolude kaalumist Rumeenia harubürool Moldova töö ülevaatajaks hakata.

Samal ajal hakkas pidev kasv üle koormama Chişinău bürood, mis asus vaid ühes pisikeses korteris. Oli ilmne, et käes oli aeg rajada Peeteli pere. Esimeste pereliikmete seas olid Ion ja Iulia Rusu. Vend Rusu oli 1991. kuni 1994. aastani teeninud ringkonnaülevaataja abilisena. Veel üks Peeteli pere liige oli Gheorghe Gorobeţ, kes kuni selle uue ülesande saamiseni oli teeninud ringkonnaülevaatajana. Ta ei elanud Peetelis, kuid käis iga päev seal tööl. 1. mail 1996 saabusid Guenther ja Rosaria Matzura, kes on lõpetanud Gileadi kooli 67. kursuse ja teeninud mitu aastat Rumeenias.

Kuulutajate arv kasvas üha ja seetõttu vajati ka rohkem Peeteli töötajaid. Aga ruumi oli vähe. 1998. aastaks asus Moldova Peetel laiali viies linnakorteris! Algasid sobiva paiga otsingud Peeteli kompleksi ehitamise jaoks. Chişinău linnavõimud pakkusid vendadele lahkesti 3000-ruutmeetri suurust krunti otse linna südames ja vennad võtsid selle tänuga vastu. Veelgi suuremat laienemist silmas pidades ostsid vennad ka naaberkrundi.

Karkassi ehitamiseks tehti leping kohaliku firmaga.  Ülejäänud töö tegid rahvusvahelised vabatahtlikud ning kohalikud vennad ja õed. Ehitus algas septembris 1998 ja vaid 14 kuud hiljem kolis elevil Peeteli pere oma uude kodusse, tundes rõõmu selle üle, et nad on lõpuks kõik koos.

Uue Peeteli kompleksi pühitsemisprogramm toimus 16. septembril 2000. Kohal oli külalisi 11 riigist. Järgmisel päeval pidas Gerrit Lösch juhtivast kogust kohalikul staadionil kõne rohkem kui 10000 kuulajale. Kõik kohalviibijad tundsid, kuidas südamlik armastus ühendab kogu Jehoova rahvast terves maailmas.

Praegu on Moldova Peeteli peres 26 liiget. Mõned neist, nagu David ja Miriam Grozescu, on saabunud teiselt poolt ookeani, et teenida peetellasena välismaal. Teised, nagu Enno Schlenzig, käisid oma kodumaal teenistusväljaõppe koolis ja võtsid seejärel vastu määramise välismaale, Moldovasse. Jah, Peeteli pere pole just kuigi suur, kuid selle korvab esindatud rahvuste rohkus.

Lõikustööliste väljaõpetamine

Aastakümnete pikkuse keelu ja tagakiusamise ajal jagas Jehoova rahvas head sõnumit Moldovas ettevaatlikult ja muidugi eraviisil. Nüüd oli aga saabunud aeg kuulutada avalikult majast majja ja anda tunnistust tänavatel. Vennad hakkasid sõnakuulelikult nendes teenistusvaldkondades osalema ja eriti populaarseks sai tänavakuulutustöö. Kuulutajate arvu kasvades oli aga tarvis tasakaalu. Seepärast julgustati kogudusi keskenduma majast majja tööle, mida nad ustavalt ka tegid.

Paremini kui kunagi varem hakkasid kuulutajad mõistma, kui suur nälg oli nende kaasinimestel tegelikult vaimse toidu järele. Et seda vajadust täita, varustas Jehoova  organisatsioon kogudusi ajakirjadega ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning teiste piibliuurimise abivahenditega nii rumeenia kui ka vene keeles. Samal ajal püüdsid kuulutajad usinalt parandada oma teenistuse kvaliteeti, kasutades ”Meie Kuningriigiteenistuses” soovitatud esitlusi. Nad rakendasid hästi ellu ka teokraatliku teenistuskooli kaudu saadavat väljaõpet.

Appi tulid ka välismaised küpsed ja kogenud vennad, kes on eriti aidanud organiseerimistöödes. Nii nagu viljakandvatele viinapuudele pakuvad tuge võrestikud, on need võimekad ja teenistusvalmid rahvusvahelised abilised pakkunud kogudustele tuge ja stabiilsust.

Kiire kasvu ajajärk

Heaks näiteks jüngrite kiirest kasvust on Moldova pealinn Chişinău, kus elab 662000 inimest. Jaanuaris 1991, enne seda, kui Jehoova tunnistajad said ametliku tunnustuse, oli Chişinăus vaid kaks kogudust ja umbes 350 kuulutajat. Jaanuariks 2003 oli see arv kasvanud aga 37 koguduseni, kus oli kokku enam kui 3870 kuulutajat! Ühes koguduses sai vaid üheksa kuuga kuulutajaks 101 piibliõpilast! Nii tohutu kasvu puhul pole haruldane, et kogudused jagunevad umbes iga kahe aasta tagant.

Augustis 1993 oli Moldovas kokku 6551 kuulutajat. Märtsiks 2002 oli see number kasvanud 18425-ni, mis tähendab 280-protsendilist juurdekasvu kõigest üheksa aastaga! Samal ajavahemikul kasvas üldpioneeride arv 28-lt 1232-ni.

Abilinnapeast pioneeriks

Jehoovat on tundma õppinud mitmed endised kommunistid, kellest mõned on töötanud ka poliitilistel ametikohtadel.  Üks selline on Valeriu Mârza, endine abilinnapea umbes 39000 elanikuga Soroca linnas. Tähtpäevadel, kui korraldati paraade, oli Valeriu üks võimukandjatest, kes möödamarssivatele inimestele poodiumilt lehvitas. Seepärast oli ta linnas tuntud.

Lõpuks hakkas Valeriu Piiblit uurima ja lasi ennast ristida. Kuidas inimesed reageerisid, kui ta neile tunnistust andis? ”Peaaegu igaüks kutsus mind sisse,” ütleb vend Mârza. ”Mul olid kuulutamiseks nii head võimalused. Avastasime naisega, et meie linn on väga viljakas territoorium!” Ei läinudki kaua, kui vend Mârza määrati eripioneeriks. Tema ja ta naine teenisid ka ühe aasta Peetelis. Nüüd on neil rõõm teha ringkonnatööd.

Pioneerid tulevad appi

Kuulutajate ja elanike arvu suhe on Moldovas üks Euroopa parimaid. Sellegipoolest pole paljudes külades ja väiksemates asulates veel üldse tunnistajaid. Raskete majandusolude tõttu ei suuda enamik kuulutajaid ja  pioneere teenida seal, kus on suurem vajadus. Aitamaks tagada seda, et hea sõnum jõuaks kogu territooriumi inimesteni, on Rumeenia harubüroo määranud Moldovas ametisse ligi 50 eripioneeri. Üle 20 neist on käinud ka teenistusväljaõppe koolides, mida on peetud Rumeenias, Venemaal ja Ukrainas.

Need usinad evangeeliumikuulutajad saavutavad suurepäraseid tulemusi. Näiteks kui eripioneeridest abielupaar Serghei ja Oxana Zighel 1995. aastal Căuşenisse määrati, oli selles linnas vaid üks 15-liikmeline kuulutajate grupp. Zighelid aitasid kohalikel vendadel alustada mitmeid piibliuurimisi. Nad ilmutasid ka rõõmsat pioneerivaimu ning selle tulemusel alustasid paljud nende sarnaselt täisajalist teenistust. Praegu on Căuşenis kaks kogudust ja umbes 155 kuulutajat — kümnekordne kasv vaid seitsme aastaga! Vahepeal on Zighelid asunud ringkonnatööle ja see võimaldab neil aidata veelgi enam kogudusi.

Vabadus, kuid mitte ilma probleemideta

Igal inimvalitsusel, mis kujul ta ka ei esineks, on oma probleemid. Nii Rumeenia monarhia, fašistliku diktatuuri kui ka kommunistliku valitsuse all pidi Jehoova rahvas Moldovas taluma vaimulike vastupanu, keelde, tagakiusamist ja küüditamist. Tänapäeval peavad Jehoova tunnistajad, nagu teisedki inimesed, tulema toime majandusraskustega, mistõttu peres tuleb ehk mõlemal lapsevanemal tööl käia. Teistel võib aga olla raskusi töö leidmisega.

Samal ajal kasvavad kuritegevus ja korruptsioon, sest inimesi mõjutavad materialism ja moraalne allakäik. Kas  Jehoova rahvas võib ka selliste vaimsust salakavalalt ohustavate raskustega silmitsi seistes võitjaks jääda? Kindlasti võib! Nad on ise kogenud, et Jehoova ei hülga eales oma lojaalseid teenijaid, kes otsivad katsetes ja ahvatlustes abi Temalt (2. Tim. 3:1—5; Jak. 1:2—4).

Praegune olukord tuletab meelde Ilmutuse 14. peatükki, mis räägib kahest sümboolsest lõikusest. Ühe puhul lõigatakse ”maa viinapuu” vilja — kurjuse saaki, mis ennustuste kohaselt praegustel viimsetel päevadel lokkab (Ilm. 14:17—20; Laul 92:8). Peatselt juuritakse see ”viinapuu” koos oma roiskunud viljaga välja ja heidetakse ”Jumala kange viha suurde surutõrde”. Jehoova teenijad ootavad igatsusega seda aega!

Samal ajal rõõmustab võitud kristlasi ja nende kaaslasi nende vaimne õitseng. Tõesti, Jehoova ”tore viinamägi” toodab ka edaspidi rikkalikult vaimset toitu ja tõmbab lambasarnaseid inimesi oma külluslike varude juurde. Miks võib Jumala rahvas selles nii kindel olla? Sest Jehoova ise on oma hindamatu viinamäe valvur (Jes. 27:2—4). Kui hästi võib seda Moldova puhul näha! On küll tõsi, et Saatana sepitsused, olgu nendeks siis tagakiusamine, küüditamine, valepropaganda või valevennad, on Jumala rahvale probleeme tekitanud, kuid need pole ealeski neid vaimselt võitnud (Jes. 54:17).

Tõepoolest on ”õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad” (Jak. 1:12). Pea neid kalleid sõnu meeles ja ajendagu Moldova Jehoova tunnistajate ajalugu sind Jehoovat ikka armastama, katsumustes vastu pidama ning kandma ka edaspidi palju vilja (Joh. 15:8).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 71]

Venemaa ja Ida-Euroopa veinikelder

Moldova pikad suved ja viljakad pinnad on veini tootmise jaoks ideaalsed — ja sellega ongi tegeletud juba tuhandeid aastaid. Kolmanda sajandi lõpus e.m.a sai veinitootmine hoogu juurde, kui kohalik elanikkond lõi sidemed kreeklastega, ja hiljem, teisel sajandil m.a.j, hoogustasid tootmist sidemed roomlastega.

Nüüdisajal on veinitootmine Moldova põllumajanduse alustalasid ja ligi 130 veinitehast toodab aastas 140 miljonit liitrit veini. Umbes 90 protsenti veinist eksporditakse peamiselt Venemaale ja Ukrainasse, kuhu eksporditakse vastavalt 80 ja 7 protsenti toodangust.

 [Kast lk 72]

Lühiülevaade Moldovast

Maa. Kesk- ja Põhja-Moldova on metsa-ala, kus on ka lopsaka taimkattega kõrgustikke ja steppe. Lõunas on peamiselt põllumajanduslikud stepid.

Rahvastik. Umbes kaks kolmandikku elanikkonnast on moldovlased. Ülejäänu koosneb rahvusgrupi suuruse järjekorras peamiselt venelastest, ukrainlastest, gagauusidest, bulgaarlastest ja juutidest. Enamik moldovlasi kuulub ida-õigeusu kirikusse.

Keel. Ametlik keel on rumeenia keel. Paljud, eriti linnaelanikud, räägivad ka vene keelt, mistõttu kakskeelsus on täiesti tavapärane.

Elatis. Majandus toetub põllumajandusele ja toiduainete töötlemisele. Tööstus on arenemisjärgus.

Toit. Kasvatatakse viinamarju, nisu, maisi, suhkrupeeti ja päevalilli. Nii liha kui piima saamiseks kasvatatakse veiseid, samuti peetakse sigu.

Kliima. Temperatuur ulatub umbes 4 külmakraadist jaanuaris kuni 21 soojakraadini juulis. Üldiselt on kliima soe ja talved võrdlemisi pehmed. Aastane sademete hulk on umbes 500 mm.

 [Kast lk 83-85]

Silmapaistvad kristliku erapooletuse eeskujud

George Vacarciuc. Vend Vacarciuc kasvas Jehoova tunnistajate peres. 1942. aasta detsembris kutsusid fašistid ta sõjaväeteenistusse. Ta keeldus relva kätte võtmast, mispeale ta pandi 16 päevaks pimedasse üksikkongi ega antud eriti midagi süüa. Siis kutsusid võimud ta uuesti enda juurde ja lubasid tühistada kohtuotsuse — mida talle polnudki ette loetud — juhul, kui ta ikkagi läheb sõjaväkke. Ta keeldus taas.

Selle eest mõisteti George 25 aastaks vangi. Tema vangistus lõppes aga 25. septembril 1944, kui saabusid Nõukogude väed. Vähem kui kaks kuud hiljem püüdsid aga nõukogude võimud ise teda sõjaväkke värvata. Kuna ta ei läinud vastuollu Piibli põhjal õpetatud südametunnistusega, mõisteti ta kümneks aastaks erinevatesse sunnitöölaagritesse. Tema pere ei teadnud tervelt 12 kuud, kus ta on. Vend Vacarciuc vabastati pärast viieaastast vanglakaristust 5. detsembril 1949. Ta naasis koju Corjeuţi ja jäi ustavaks kuni surmani 12. märtsil 1980.

Parfin Goreacioc. 1900. aastal sündinud vend Goreacioc õppis Piibli tõde Hlina asulas aastatel 1925 kuni 1927. Ta õppis tõde koos oma vendade Nicolae ja Ioniga asula esimestelt piibliuurijatelt Damian ja Alexandru Roşult.

 1933 võeti Parfin ühes teiste tunnistajatega kinni ja viidi Khotini linna, kus ta üle kuulati ja kus teda kuulutamise eest trahviti. 1939. aastal toodi Parfin kohaliku preestri ässitusel naaberasula Ghilavăţi politseisse. Politsei sidus ta kõhuli puulavatsile ja peksis teda vastu jalataldu.

Fašistide võimule tulles arreteeriti ja vangistati Parfin taas. Samal aastal nõukogude võimud küll vabastasid ta, kuid võtsid siis uuesti vahi alla, sest ta keeldus sõjaväeteenistusest. Teda hoiti mitu kuud Chişinău vanglas ja lasti seejärel vabaks.

1947 arreteerisid nõukogude võimud Parfini veel kord, ja seekord saadeti ta Jumala Kuningriigi kuulutamise eest kaheksaks aastaks asumisele. Aastal 1951 saadeti ka tema lapsed Siberisse, kuid oma isa juurde nad ei pääsenud. Õigupoolest ei kohtunud nad enam kunagi. Parfin jäi asumisel olles raskelt haigeks ja suri ustavana aastal 1953.

Vasile Pădureţ. 1920. aastal Corjeuţis sündinud vend Pădureţ õppis tõde fašismiperioodil 1941. aastal. Temagi kannatas nii fašistide kui nõukogude võimude käe läbi. Viimastele teatas ta julgelt: ”Ei tulistanud ma bolševikke ega hakka tapma ka fašiste.”

Piiblil põhineva seisukoha ja südametunnistuse alusel tehtud otsuse pärast mõisteti Vasile kümneks aastaks Nõukogude sunnitöölaagrisse. Tema karistust lühendati siiski viiele aastale ja ta naasis koju 5. augustil 1949. Vasile vahistati kolmandat korda, kui algas operatsioon ”Põhi”. 1. aprillil 1951 pandi ta koos perega Siberisse suunduva rongi loomavagunisse. Umbes viis aastat hiljem lubati tal Moldovasse Corjeuţi tagasi tulla. Vasile suri Jehoovale ustavana 6. juulil 2002, käesoleva kokkuvõtte ettevalmistamise ajal.

 [Kast/pilt lk 89, 90]

Ma ei vahetaks Looja teenistuses veedetud aastaid millegi vastu

Ion Sava Ursoi

Sündinud: 1920

Ristitud: 1943

Lühiandmed: teenis kommunistliku korra ajal ringkonnaülevaatajana.

Sündisin Caracuşenis Moldovas ja õppisin tõde enne Teise maailmasõja puhkemist. Minu naine suri 1942. aastal. Tema matustel ajas rahvahulk mind surnuaiast välja. Miks? Sest olin usku vahetanud. Sama aasta lõpu poole püüdis fašistlik valitsus mind sõjaväkke võtta. Keeldusin, sest soovisin jääda poliitiliselt erapooletuks. Mind mõisteti surma. Hiljem asendati see 25-aastase vanglakaristusega ja mind muudkui saadeti ühest laagrist teise. Kui ma Rumeenias Craiova vanglas olin, saabus Nõukogude armee ja lasi meid vabaks.

Sain vaevu oma vabadust maitsta, kui kommunistid mind jälle vangi panid. Nad saatsid mu Venemaale Kalininisse. Kaks aastat hiljem, 1946. aastal, lasti mul minna tagasi kodukülla, kus aitasin kuulutustööd organiseerida. 1951. aastal võtsid nõukogude võimud mind uuesti vahi alla. Seekord küüditati mind koos paljude teiste tunnistajatega Siberisse. Koju jõudsin alles aastal 1969.

Oma elule tagasi vaadates meenub palju olukordi, kus Jehoova andis mulle laitmatuse säilitamiseks jõudu. Ma ei vahetaks Looja teenistuses veedetud aastaid mitte millegi vastu maailmas. Praegu tuleb mul leppida kõrgest east ja halvenevast tervisest tingitud piirangutega. Kindel lootus elada uues maailmas, kus minu ihu muutub noorusest lihavaks, tugevdab aga minu otsustavust hea tegemisest mitte tüdida (Gal. 6:9).

 [Kast/pilt lk 100-102]

Mul on palju, millest laulda

Alexandra Cordon

Sündinud: 1929

Ristitud: 1957

Lühiandmed: koges kannatusi nõukogude režiimi all ja praegu teenib koguduse kuulutajana.

Armastan laulda — see aitas mul leida tõe ning hiljem jääda ka usukatsetes vaimselt tugevaks. Minu lugu algab 1940-ndatel, kui olin teismeeas ning sattusin Corjeuţis kokku noortega, kellele meeldis veeta vaba aega kuningriigilaule lauldes ja Piiblist vesteldes. Vaimsed tõed, mida ma nende vestluste käigus ja neist lauludest õppisin, jätsid minusse sügava jälje.

Sain peatselt hea sõnumi kuulutajaks. 1953. aastal vahistati mind koos kümne teise tunnistajaga. Ootasin kohut Chişinău vanglas. Oma vaimset jõudu säilitasin kuningriigilaule lauldes ja see ärritas ilmselgelt üht valvurit. ”Sa oled vanglas,” ütles ta. ”Siin ei laulda!”

Vastasin: ”Olen kogu oma elu laulnud. Miks peaksin nüüd vait jääma? Te võite mind küll luku taga hoida, aga minu suud te lukku panna ei saa. Minu süda on vaba ja ma armastan Jehoovat. Seepärast on mul palju, millest laulda.”

 Mind mõisteti 25 aastaks Inta sunnitöölaagrisse, mis asub põhjapolaarjoone lähedal. Lühikestel suvedel töötasime koos teiste tunnistajatega lähedalasuvates metsades. Jälle aitasid kuningriigilaulud, millest paljusid teadsime peast, jääda meil vaimselt tugevaks ja tunda südames vabadust. Pealegi olid valvurid, erinevalt Chişinău omadest, ise need, kes meid laulma julgustasid.

Jäin Inta laagrisse kolmeks aastaks, kolmeks kuuks ja kolmeks päevaks. Tänu amnestiale lasti mind vabaks. Koju Moldovasse ei lubatud mul aga minna, seepärast läksin Venemaale Tomskisse, kus sain kokku oma mehega, kes oli samuti vangis olnud. Me ei olnud neli aastat kohtunud.

Kuna mind oli kinni võetud, ei olnud ma veel saanud oma pühendumist Jehoovale veeristimisega sümboliseerida. Rääkisin sellest Tomski vendadega. Vennad organiseerisid kiiresti ristimistalituse, sest oli ka teisi soovijaid. Keelu tõttu otsustasid nad korraldada selle öösel ligidalasuvas metsas ühe järve ääres.

Ettenähtud ajal lahkusime Tomski äärelinnast ja läksime metsa kahekaupa, et mitte kahtlust äratada. Iga paar pidi kõndima eesminejate järgi, kuni kõik ohutult järve äärde jõuavad. Vähemalt selline oli meie plaan. Kaks eakamat õde, kes minu ja mu kaaslase ees käisid, eksisid aga kahjuks rajalt. Meie läksime nende sabas ja teised järgnesid ustavalt meile. Peatselt eksles pilkases pimeduses kümme inimest. Olime niiske metsaaluse tõttu läbimärjad ja lõdisesime. Silme ette tekkisid kujutlused karudest ja huntidest, keda olevat sealkandis liikumas nähtud. Meie närvid olid sedavõrd pingul, et iga kahtlane heli pani meid võpatama.

Mõistsin, kui oluline on, et me ei sattuks paanikasse ega kaotaks lootust, ning panin ette seista vaikselt ja vilistada kuningriigilaulu, lootes, et teised meid kuulevad. Palvetasime pingsalt. Kujutle meie rõõmu, kui kuulsime, kuidas sama viisijupp läbi pimeduse meieni kandus! Jah, vennad olid meid kuulnud! Nad läitsid kohe oma taskulambi, et näeksime nende juurde minna. Peatselt kasteti meid jääkülma vette, aga me ei pannud külma tähelegi, sest olime nii õnnelikud.

Nüüd olen ma 74-aastane ja tagasi Corjeuţis, kus esmakordselt tõde kuulsin. Oma kõrgest east hoolimata on mul ikka palju, millest laulda, eriti meie taevase Isa kiituseks.

 [Kast/pildid lk 104-106]

Olen püüdnud järgida oma vanemate eeskuju

Vasile Ursu

Sündinud: 1927

Ristitud: 1941

Lühiandmed: teenis koguduse sulasena ja valmistas põranda all kirjandust.

Minu vanemad Simeon ja Maria Ursu ristiti aastal 1929. Mina sündisin nende viiest lapsest esimesena. Fašismi ajal mõisteti isa ja ema erapooletuse pärast 25 aastaks sunnitööle. Lähedalasuva Corjeuţi koguduse vaimsed vennad ja õed vaatasid meie pere laste järele ja hoolitsesid meie talu eest. Seetõttu oli meil alati kõht täis. Meie eakas vanaema, kes ei olnud tões, aitas samuti meie eest hoolt kanda. Olin siis 14-aastane.

Tänu vanemate heale eeskujule püüdsin hoolega oma õdede-vendade vaimsuse eest hoolitseda. Ajasin nad igal hommikul vara üles, et arutada üheskoos mõningaid mõtteid piiblilisest kirjandusest. Ega nad alati tõusta ei tahtnud, kuid ma olin järeleandmatu. Mõistsin, kui tähtsad on head uurimisharjumused. Kui meie vanemad 1944. aastal ennetähtaegselt vabanesid ja koju tulid, rõõmustasid nad meie  hea vaimsuse üle. Kui õnnelik kohtumine see küll oli! Meie rõõm aga ei kestnud kaua.

Järgmisel aastal arreteerisid nõukogude võimud isa ja saatsid ta Siberisse Norilskisse, mis jääb põhjapolaarjoonest ülespoole. Kolm aastat hiljem abiellusin elurõõmsa ja vaimselt tubli õe Emiliaga. Olime peaaegu üheskoos üles kasvanud ja seepärast tundsin teda hästi. Vaid aasta pärast meie pulmi mind emaga arreteeriti. Meid saadeti 25 aastaks sunnitööle Chişinăusse. Emilia hoolitses hellalt minu õdede-vendade eest, kes olid nüüd ilma jäänud nii oma vanematest kui ka vanemast vennast.

Lõpuks saadeti mind Vorkuta söekaevandusse, kurikuulsasse laagrisse põhjapolaarjoonest ülalpool. Kaks aastat hiljem, aastal 1951, küüditati Emilia koos mu kolme venna ja ühe õega Lääne-Siberisse Tomskisse. Aastal 1955 palus Emilia, et teda saadetaks Vorkutasse minu juurde. Vorkutas sündis meie kolmest lapsest esimene — tütar, kellele panime nimeks Tamara.

1957. aasta septembris kuulutati välja amnestia ja me saime vabaks. Kuu aega hiljem vahistati mind taas. Seekord mõisteti mulle seitse aastat Mordva töölaagris Saranski lähedal Venemaal. Seal oli vangis palju teisigi vendi ja neid toodi üha juurde. Kui meie naised meid vaatamas käisid, õnnestus neil regulaarselt tuua salaja kaasa kirjandust, ja me hindasime seda väga. 1957. aasta detsembris kolis Emilia Kurgani Lääne-Siberis, et hoolitseda meie tütre  Tamara eest, kes oli vahepeal olnud Emilia vanemate juures. Elasime seetõttu Emiliaga seitse aastat lahus. See oli aga ainuke viis, kuidas vältida Tamara saatmist lastekodusse.

1964. aastal lasti mind välja, kuid koju Moldovasse mul ei lubatudki naasta. Minu liikumine oli ametlikult piiratud, aga mul õnnestus minna oma naise ja tütre juurde Kurgani, kus ma teenisin koguduse raamatu-uurimise juhatajana. Aastal 1969 kolisime Krasnodari, mis on Kaukasuses. Teenisime seal kaheksa aastat ja kolisime seejärel Tširtšikki Usbekistanis. Seal töötasin põrandaaluses trükikojas. Alles 1984. aastal lubati meid Moldovasse tagasi. Seadsime end sisse Tighina linna, kus oli 160000 elanikku ja vaid 18 kuulutajat. Aastate jooksul on sealsest pisikest rühmast saanud üheksa kogudust, milles on ligi 1000 kuulutajat ja pioneeri.

Kas mul on kahju, et ma nii palju aastaid Issanda pärast sunnitöölaagreis ja vanglais veetsin? Sugugi mitte! Juba siis, kui mind 14-aastasena ristiti, oli mulle selge, milles on küsimus: kas armastada Jumalat või maailma. Mina olin otsustanud teenida Jehoovat ega mõelnudki kompromissi teha (Jak. 4:4).

[Pildid]

Esiplaanil: Vasile Ursu

Tagumine foto: Vasile koos oma abikaasa Emilia ja tütre Tamaraga

 [Kast/pildid lk 108-110]

Lillega poisike jõudis minu südameni

Valentina Cojocaru

Sündinud: 1952

Ristitud: 1997

Lühiandmed: töötas nõukogude korra ajal lasteaiakasvatajana ja õpetas muu hulgas ka ateismi.

Töötasin 1978. aastal Moldovas Feteştis lasteaiakasvatajana. Olin ateist. Töötajate koosolekul kästi meil keskenduda Jehoova tunnistajate lastele ja õpetada neile ateismi. Pidasin seda heaks ideeks ja püüdsin olla loominguline, et tunnistajatest laste südameni jõuda. Mõtlesin välja midagi, mis tundus mulle päris hea mõte.

Palusin lastel teha kaks lillepeenart. Ühele pidid nad istutama lilled ning siis neid kastma ja rohima. Aga teist peenart ei tohtinud nad puutuda. Ma ütlesin, et see on Jumala peenar. Tema hoolitseb ise selle eest. Rühm võttis töö entusiastlikult käsile. Muidugi samal ajal kui lapsed oma peenrale lilli istutasid, peenart kastsid ja rohisid, kasvas ”Jumala aiake” umbrohtu.

Ja siis, ühel päikselisel päeval, kogusin ma lapsed nende kahe peenra juurde. Kiitsin lapsi tubli töö eest ja ütlesin siis oma hoolikalt läbimõeldud sõnad.  Küsisin: ”Kas panite tähele, et Jumal ei teinud oma peenral mitte midagi? On kohe näha, et see peenar pole mitte kellegi oma.”

Lapsed olid sellega nõus. Seejärel esitasin oma peamise mõtte: ”Näete nüüd, lapsed, see peenar on niisugune sellepärast, et Jumal elab ainult inimeste kujutluses. Kui tegelikult pole Jumalat olemas, siis kuidas ta võikski hoolitseda lillede või millegi muu eest?”

Jälgisin rääkides laste reaktsiooni. Panin tähele, et üks väike poiss, kelle vanemad olid tunnistajad, muutus üha kärsitumaks. Lõpuks ta ei suutnud enam vastu pidada. Ta jooksis lähedalasuvale aasale, noppis sealt võilille ja tõi selle mulle, öeldes: ”Kui Jumalat pole olemas, siis kes selle lille kasvatas? Keegi meist ei hoolitsenud selle eest.” Tema loogika rabas mind. Sügaval südames mõistsin ma, et tal on tuline õigus.

Kommunistliku kasvatuse tõttu võttis mul aastaid, et astuda järgmist sammu ja hakata uurima Piiblit. Kuid 1995. aastal ma läksin kohalike Jehoova tunnistajate juurde ja palusin, et keegi minuga Piiblit uuriks. Suur oli mu rõõm, kui selgus, et üks minu endine kasvandik oli nüüd minu õpetajate hulgas!

Tuleb tunnistada, et kommunistlik režiim andis mulle hea ilmaliku hariduse. See ei suutnud aga õpetada mulle elus kõige tähtsamaid asju. Nüüd olen ma tänu Jehoovale ja sellele julgele poisipõnnile võimeline kasutama nii oma piibellikke kui ka ilmalikke teadmisi, aitamaks teistel mõista, et Jumal on tõesti olemas ja et ta hoolib inimestest väga.

 [Kast/pilt lk 113-115]

Sündisin pagenduses

Lidia Sevastian

Sündinud: 1954

Ristitud: 1995

Lühiandmed: kui Jehoova tunnistajast ema ja uskmatu isa olid ta üles kasvatanud, kaotas ta paljudeks aastateks tunnistajatega kontakti.

Minu ema ja vanaema said Jehoova tunnistajateks 1940. aastate hakul. Kuigi isa oli tore mees, ei võtnud ta siis veel Piibli tõde omaks. 1951. aastaks oli emal juba kaks last ja ta ootas kaksikuid. Sama aasta aprillis püüdsid võimud meie pereliikmeid üksteisest lahutada. Isa tööl olles panid nad ema, kes pidi kohe-kohe sünnitama, koos lastega Siberi rongile. Ema jõudis siiski enne minekut isale sõnumi saata ja isa ruttas koju. Kuigi ta polnud Jehoova tunnistaja, läks ta samuti rongi peale ja lasi end küüditada koos oma perega.

Teel Siberisse lubati emal kaksikute sünni ajaks Asinosse peatuma jääda. Teised pidi jätkama sõitu Tomskisse, kus isa muretses perele elamispaiga. Isa määrati tööle koos vendadega. Mõne nädala pärast jõudis ka ema oma vastsündinud kaksikutega nende juurde. Kahjuks aga beebid surid, sest pere elamistingimused olid täiesti ebainimlikud.

 Sellest hoolimata sündis perre pagenduses veel neli last, nende hulgas ka mina oma kaksikvennaga. Isa hoolitses truult meie kõigi eest. Lõpuks, 1957. aastal, lubati meil pöörduda kodukülla tagasi. Ema ei lakanud juurutamast meisse Piibli tõdesid, kuigi julgeolekutöötajad teda salaja jälgisid.

Isa põhimureks oli aga see, et tema lapsed saaksid hea ilmaliku hariduse. Seepärast läksingi 16-aastaselt Chişinăusse ülikooli. Hiljem ma abiellusin ja kolisin Kasahstani, kus olin lahutatud nii oma perekonnast kui Jehoova organisatsioonist. Pöördusin Chişinăusse tagasi aastal 1982 ja hakkasin kohe otsima Jehoova rahva kogudust, kuid ei suutnud leida. Kaheksa aastat tundus mulle, et olen terves linnas ainuke inimene, kes tahab teenida Jehoovat.

Aga siis, ühel päeval sattusin bussipeatuses pealt kuulma, kuidas kaks naist omavahel Jehoovast rääkisid. Nihkusin lähemale, et paremini kuulda. Arvates, et olen KGB agent, vahetasid naised teemat. Kui nad ära hakkasid minema, läksin neile järele, mis ajas nad silmanähtavalt ärevusse. Kõnetasin neid viivitamata ja pärast mõningast jutuajamist olid nad minu siiruses veendunud. Lõpuks oli täitunud mu unistus saada kokku Jehoova organisatsiooniga! Minu kurvastuseks oli aga mu abikaasa sellele vastu.

Tolleks ajaks oli meie peres kaks last. 1992. aastal tehti mulle seljaoperatsioon ja ma pidin kuus kuud liikumatult haiglas lamama. Sel masendaval perioodil juhtus üks suur ime. Minu poeg Pavel võttis seisukoha Jehoova poolel ja lasi end 1993. aastal Kiievi rahvusvahelisel konvendil ristida. Paranesin peagi nii palju, et suutsin jälle kõndida. 1995. aastal sümboliseerisin minagi oma pühendumist Jehoovale.

Praeguseks on paljudest minu pereliikmetest saanud Jehoova tunnistajad ning ma olen selle eest tänulik nii Jehoovale kui ka oma emale, kelle vankumatu eeskuju on alati selgelt minu silme ees. Mis puutub minu harukordselt ustavasse isasse, siis on mul ääretult hea meel selle üle, et enne oma surma sai ka temast Jehoova teenija.

 [Kast/pilt lk 117, 118]

Meie ohvrid pole midagi Jehoova ohvriga võrreldes

Mihai Ursoi

Sündinud: 1927

Ristitud: 1945

Lühiandmed: teda kiusasid taga nii fašistid kui kommunistid.

Sain hea sõnumi kuulutajaks 1941. aastal. 1942. aastal olin 15-aastane ja pidin hakkama kohalikus koolis sõjalist õpetust saama. Klassiruumis rippusid Rumeenia kuninga Mihai, kindral Antonescu ja neitsi Maarja pildid. Ruumi sisenedes tuli meil nende piltide ees kummardada ja ristimärk teha. Meid oli kolm, kes sellest keeldusid.

Kohalik politsei peksis meid selle eest julmalt. Veetsime öö koolimajas. Hommikul saadeti meid Corjeuţi ja seal peksti meid taas. Corjeuţist veeti meid veel mitmesse paika ja seejärel sunniti kõndima jalgsi umbes 100 kilomeetrit tribunali ette. Mu jalad olid käimisest verised. Lõpuks saadeti mind ilmselt minu nooruse tõttu ilma karistuseta koju.

Kui olin 18-aastane, tahtsid nõukogude võimud mind sõjaväkke võtta. Seegi kord keeldusin oma erapooletuse tõttu kompromissile minemast ja mind peksti jõhkralt nagu ka mu sõpra Gheorghe  Nimencot. Tema suri saadud vigastustesse kuus nädalat hiljem. Taas saadeti mind koju arvatavasti minu nooruse tõttu. Nõukogude võimud arreteerisid mu uuesti 1947. aastal. Seekord ähvardasid nad mind sõjaväeteenistusest keeldumise korral maha lasta. Kuid siiski panid nad mind selle asemel kaheks kuuks üksikvangistusse ja saatsid seejärel sunnitööle Volga-Doni kanalit ehitama. See töö oli väga ohtlik ja paljud said surma. Pääsesin ühest paljude elu nõudnud õnnetusest vaevu vigastusteta ja mind saadeti koju Moldovasse.

Seal ma abiellusin. 1951. aastal küüditati mind koos mu lapseootel naise Veraga algul rongi ja pärast laevaga lähisarktilisse vöötmesse Siberi taigasse metsa langetama. Elasime Veraga ühes hütis koos 16 perega. Õnneks lubati meid 1959. aastal tagasi koju Moldovasse.

Neil raskeil aastail ja pärast sedagi on mulle jõudu andnud mitmed asjad. Näiteks minu venna Ioni usk, mis on olnud mulle suureks eeskujuks. (Vaata lehekülge 89.) Ion mõisteti surma ja kuigi tal polnud aimugi, et tema karistust kergendatakse, keeldus ta kompromissi tegemast. Mulle annab jõudu ka see, kui meenutan, kuidas Jehoova minu ja hiljem ka mu naise eest alati hoolitses, kui meid tabasid katsumused Tema nime pärast. Sellegipoolest pole meie ohvrid midagi võrreldes sellega, mida Jehoova ise meie heaks tegi, kui ta lasi oma Pojal surra, et meid lunastada. Selle üle mõtisklemine aitab mul igale päevale rõõmsalt vastu minna.

 [Kast/pilt lk 121-123]

Olen tundnud Jehoova hella hoolt

Mihailina Gheorghiţa

Sündinud: 1930

Ristitud: 1947

Lühiandmed: töötas keeluajal kulleri ja tõlkijana.

Õppisin tõde tundma aastal 1945 ja rääkisin rõõmuga head sõnumit oma naabritele koduasulas Glodenis ning lähedalasuvas Petrunea asulas. Kuna olin koolis kuulutustööd teinud, keeldus kooli juhtkond andmast mulle lõputunnistust. Sellegipoolest oli mul rõõm kasutada oma haridust piibliliste väljaannete tõlkimisel rumeenia ja ukraina keelest vene keelde.

Peagi pärast ristimist tabati mind tõlketöölt ja mõisteti 25 aastaks sunnitööle põhjapolaarjoonest ülespoole Vorkutasse, kus oli veel palju teisigi õdesid. Kuigi olud olid rasked, jätkasime kõik kuulutustööd. Meil õnnestus saada ka kirjandust. Tegelikult me isegi paljundasime enda tarbeks laagris mõningaid väljaandeid.

Ühel päeval kohtasin noort naist, kes oli arreteeritud sellepärast, et võimud pidasid teda ekslikult Jehoova tunnistajaks. Soovitasin tal Jumala Sõnaga  tutvuda, sest Jehooval on väge oma rahvast vabastada, kui see on tema tahe. Mõne aja pärast oli ta nõus Piiblit uurima ja temast sai meie õde. Seejärel vabanes ta enneaegselt.

Mind viidi hiljem üle Karagandasse Kasahstani. Ja lõpuks, 5. juulil 1956 sain ma vabaks. Kolisin Tomskisse, kus tutvusin ja abiellusin Alexandru Gheorghiţaga, kes oli olnud oma usu pärast vangis kuus aastat. Jätkasime mõlemad kuulutustööd Siberi tohutul territooriumil, teades, et julgeolekutöötajad meid endiselt jälgivad. Siis kolisime Irkutskisse, mis jääb Baikali järvest pisut lääne poole. Jätkasime seal salaja kirjanduse valmistamist. Pärastpoole teenisime ka Biškekis Kõrgõzstanis. Kuigi Alexandru tegi kuulutustööd ettevaatlikult, võeti ta kinni ja pandi kümneks aastaks vangi.

Prokurör lubas mul Alexandrut eeluurimisvanglas külastada. Kuna seda tavaliselt ei lubatud, küsisin ma, millest selline lahkus. ”Te olete noored,” kostis ta, ”ja teil on laps. Võib-olla te mõtlete ümber.” Ütlesin prokurörile, et oleme mõlemad Alexandruga teinud juba ammu otsuse teenida Jehoovat ja oleme otsustanud jääda ustavaks. Ta vastas: ”Isegi teie Piibel ütleb, et elus koer on parem kui surnud lõvi.” (Kog. 9:4.) ”Jah,” vastasin mina, ”aga see teie mainitud elus koer ei päri Jumala uut maailma.”

Alexandru veetiski kõik kümme aastat vanglas ja seejärel veel ühe aasta koduarestis. Pärast tema vabanemist kolisime Kasahstani ja seejärel Usbekistani, et sealses töös aidata. Lõpuks, 1983. aastal, naasime Moldovasse ja olime õnnelikud, et meil oli võrreldamatu eesõigus aidata paljudes paikades ausa südamega inimestel Jehoovat tundma õppida.

Tagasi vaadates tunnistan ausalt, et minu elu pole alati kerge olnud. Aga sama võib öelda ka minu naabrite kohta, kes ei ole tunnistajad. Neilgi on olnud palju probleeme, millega nad on pidanud toime tulema. Erinevus on aga selles, et meie kannatasime hea sõnumi pärast. Ja seetõttu oleme tundnud Jehoova hella kaitset ja hoolt. Enamgi veel, me võime näha oma katsetest kaugemale ning näha seal aulist ja igavest tulevikku.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 80, 81]

MOLDOVA KRONOLOOGIA

1891 C. T. Russell käib Bessaraabias Kišinjovis (praegune Chişinău Moldovas).

1895

1921 Aastaaruanne näitab, et üle 200 inimese on Piibli tõe vastu võtnud.

1922 Corjeuţisse ehitatakse esimene ”koosolekumaja”.

1925 Piibliuurijate töö keelustatakse.

1930

1940 Rumeenia loovutab Bessaraabia NSVL-le ja see ala saab nimeks Moldaavia NSV.

1941 Rumeenia võtab Moldova tagasi. Fašism ja sõjahüsteeria põhjustavad tunnistajate tagakiusamise.

1944 NSVL okupeerib Moldova uuesti. Tagakiusamine jätkub.

 1949 Nõukogude võim alustab Jehoova tunnistajate ja teiste väljasaatmist.

1951 Stalin alustab operatsiooni ”Põhi”.

1960-ndad KGB püüab Jumala rahva hulgas lahkhelisid ja lõhesid tekitada.

1965

1989 Tunnistajad tunnevad rõõmu suuremast usuvabadusest. Moldova delegaadid käivad Poolas konventidel.

1991 Moldaavia NSV nimetatakse Moldova Vabariigiks. Peetakse esimesed ringkonnakokkutulekud. Peakorterist tulnud vööndiülevaataja esimene külastus.

1994 Jehoova tunnistajad registreeritakse. Chişinăus peetakse esimene piirkonnakonvent.

2000

2000 Chişinăus pühitsetakse uus Peeteli kodu.

2003 Moldovas tegutseb 18473 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

20000

10000

1895 1930 1965 2000

 [Kaardid lk 73]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UKRAINA

MOLDOVA

Briceni

Tabani

Lipcani

Şirăuţi

Corjeuţi

Ţaul

Feteşti

Soroca

Bălţi

Petrunea

CHIŞINĂU

Căuşeni

Dnestri jõgi

Pruti jõgi

RUMEENIA

Iaşi

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pilt lk 74]

Ilie Groza, üks esimesi Moldova Jehoova tunnistajaid

[Pilt lk 75]

Tudor Groza

[Pilt lk 78]

Ioana Groza

[Pildid lk 92]

Parfin Palamarciuc poja Nicolaega

[Pilt lk 93]

Vasile Gherman

[Pilt lk 94]

Nicolae Anischevici

[Pilt lk 95]

Maria Gherman

[Pildid lk 96]

Kaubavagunid, millega tunnistajaid Siberisse veeti

[Pilt lk 98]

Ivan Mikitkov

[Pilt lk 99]

Constantin Şobe

[Pildid lk 107]

Nicolai Voloşanovschi ja brošüür ”Topeltpõhi”

[Pilt lk 111]

Gheorghe Gorobeţ

[Pilt lk 126]

Feteşti kokkutulekusaal

[Pilt lk 131]

Moldova maakomitee, vasakult paremale: David Grozescu, Anatolie Cravciuc ja Tiberiu Kovacs