Guyana

”Vetemaa” — seda ”Guyana” tähendab — on Lõuna-Ameerika riik, mille lõunapiir on vaid 130 kilomeetrit ekvaatorist põhja pool. Nimi on tõepoolest sobiv, sest vihmametsadest ja džunglitest, mis võtavad enda alla suurema osa Guyana 215000 ruutkilomeetri suurusest territooriumist, voolab välja 40 jõge ja lugematul hulgal lisajõgesid. Mõned neist jõgedest moodustavad ka Guyana piiri naabritega — Brasiilia, Suriname ja Venezuelaga. Jõed on ka liikumisteeks sisemaale, kus nende kallastel on külad ja farmid. Guyana majandus ja ajalugu — ka Jehoova rahva ajalugu — on tihedalt seotud nende veeteedega.

Läänest ida poole liikudes on neli peamist jõge Essequibo, Demerara, Berbice ja Courantyne. Neist pikim, Essequibo, on 1000 kilomeetrit pikk, suudmekohas 30 kilomeetrit lai ja sellel on 365 saart. Üks saartest, Fort Island, oli Hollandi koloonia ajal pealinnaks. Lõunas olevatest sisemaa mägedest alguse saavad jõed voolavad põhja poole, kuni jõuavad loogeldes kitsale rannikutasandikule ja valguvad lõpuks Atlandi ookeani. Tee peal langevad veed alla mõnedest maailma kauneimatest jugadest, näiteks nagu Kaieteuri juga, kus 120 meetri laiune Essequibosse suubuv Potaro jõgi sööstab esimeses koses 226 meetrit allapoole.

 Oma paljude looduse tõmbenumbritega on Guyana lausa loodusearmastaja paradiis. Vees elavad kanada saarmas, tõmmukaiman ja arapaima, suurim seni avastatud mageveekala. Need õhku hingavad ja liha söövad hiiglased võivad kasvada 3 meetrit pikaks ja kaaluda 220 kilo. Varjulistes metsades luusivad jaaguarid ja ülal puude otsas karjuvad möiraahvid, jagades elupaika rohkem kui 700 liiki lindudega, kelle hulgas on harpüiakotkaid, kirevavärvilisi aarasid ja tuukaneid.

Guyanas on umbes 770000 elanikku. Nende seas on idaindialased, kelle esivanemad tulid Indiast lepingulisteks õpipoisteks, mustanahalised, kes pärinevad Aafrika orjadest, indiaanlased (aravakid, kariibid, wapisiana’d ja warrau’d) ning segarahvused. Kuigi kogu maal räägitakse kreooli keelt, on riigikeeleks inglise keel, kusjuures Guyana on Lõuna-Ameerika ainuke ingliskeelne riik.

Guyanasse jõuab tõe vesi

Vaimset janu kustutav eluandev ”vesi” hakkas Guyanasse nõrguma 1900. aasta paiku (Joh. 4:14). Peter Johassen oli parasjagu metsatöödel Courantyne’i jõe ääres, kui ta sai ajakirja ”Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja” (”Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence”). Ta näitas seda härra Elginile, kes kirjutas Vahitorni ühingule ja palus saata endale veel piiblilist kirjandust, sealhulgas raamatu ”Jumalik aegade kava” (”The Divine Plan of the Ages”). Kuigi Elgin ei pidanud õpitud tõest kinni, äratas ta teistes huvi. Selle tagajärjel tekkis New Amsterdamis, Berbice’i jõe suudmes, väike grupp.

Vahepeal sai Edward Phillips Guyana pealinnas Georgetownis kirjandust, mille olid üllitanud rahvusvahelised  piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tookord tunti. Phillips oli innukas õpitut teistega jagama ja kutsus regulaarselt enda poole sugulasi-tuttavaid, et nendega vabas vormis Piibli teemadel vestelda. Aastal 1908 kirjutas ta Vahitorni ühingule ja palus saata Guyanasse, mida tollal kutsuti Briti Guajaanaks *, üks esindaja. Neli aastat hiljem saabus Evander J. Coward ja esitas Piibli kõnesid sadadele Georgetowni ja New Amsterdami raekotta kogunenud inimestele.

Phillipsi poeg Frederick meenutab Cowardi külastust. Ta kirjutab: ”Ei läinud kaua, kui vend Coward sai Georgetownis populaarseks, ja tema kuulutatud sõnumi tõttu hakkasid inimesed meie piibliuurijate grupiga ühinema. Noil aegadel käsitlesime selliseid raamatuid nagu ”Jumalik aegade kava” (”The Divine Plan of the Ages”), ”Uus loodu” (”The New Creation”) ja teised. Meie kodu jäi varsti kitsaks ja 1913. aastal rentisime Georgetownis Somerset House’is ühe ülakorruse toa. Selles peeti koguduse koosolekuid kuni 1958. aastani.” Aastal 1914 pakkus Edward Phillips jälle kasutada oma kodu, seekord Guyana esimeseks harubürooks. Temast sai büroo ülevaataja ja ta jäi sellesse ametisse kuni oma surmani aastal 1924.

Aastal 1916 andis kuulutustööle suure tõuke ”Loomise fotodraama” näitamine, mis koosnes slaididest ja  filmidest. ”Kogesime sel ajal rahu ja vaimset küllust,” kirjutab Frederick. ”Kohalikud ajalehed trükkisid koguni ühe sarja juhtiva piibliuurija Charles T. Russelli jutlusi.”

Aastaks 1917 oli Guyana olukord aga muutunud. Riik oli sõjahüsteeria küüsis, ja üks silmapaistev vaimulik innustas palvetama brittide ning nende liitlaste eest. Coward selgitas oma kirjas ajakirjandusele maailma olukordi Piibli prohvetiennustuste valgusel. Ta esitas Georgetowni raekojas võimsa kõne pealkirjaga ”Babüloni müürid kistakse maha”.

”Vaimulikkond sai nii vihaseks,” kirjutab 1983. aasta 1. oktoobri ”Vahitorn”, ”et nad sundisid võime vend Cowardit välja saatma ja meie väljaandeid keelustama, ning see keeld kestis kuni aastani 1922.” Paljud aga pidasid Cowardist lugu, kuna ta andis nii kartmatult tunnistust.  Tema lahkudes nad koguni seisid sadamasillal ja hüüdsid: ”Ta oli ainuke, kes kuulutas tõde.” Sadamatöölised ähvardasid Cowardi väljasaatmise protestiks lausa streikima hakata, aga vennad palusid neil seda mitte teha.

Pärast Esimest maailmasõda seisid piibliuurijad silmitsi salakavalama katsega, mis takistas mõne aja Kuningriigi tõe levikut. Endine vend, kunagine Brooklyni peakorteri töötaja, kellest sai ärataganeja, külastas Guyanat mitut puhku ja püüdis sealseid piibliuurijaid organisatsioonist eemale tõmmata.

Eelmainitud ”Vahitorn” ütleb: ”Mõnda aega olid riigi piibliuurijad jagatud kolme ossa: üks oli ustav organisatsioonile, teine opositsioonis ja kolmas ei teadnud, mida teha. Ent Jehoova õnnistus oli vaid ustavatega ja lõpuks läks neil hästi.” Ustavate hulgas olid Malcolm Hall ja Felix Powlett, kes ristiti vastavalt 1915 ja 1916. Mõlemad jäid Jehoova innukaks teenijaks ja elasid üle 90 aasta vanuseks.

Ustavate vendade edasiseks julgustamiseks tuli 1922. aastal peakorterist Guyanasse George Young, kes jäi sinna umbes kolmeks kuuks. ”Ta oli väsimatu töötegija,” ütles Felix Powlett. Youngi teadmised Pühakirjast, tema kõlav hääl ja elavad žestid ning näitlikud abivahendid panid paljusid Jumala Sõnaga lähemalt tutvuma. 1923. aasta 1. jaanuari ”Vahitornis” räägiti Youngi aruannete põhjal ”suuresti kasvanud huvist tõe vastu selles maailma osas,  avalike koosolekute suuremast kuulajate arvust ja puupüsti täis koosolekupaikadest ning vastavalt sellele ka innu ja pühendumuse kasvust vennaskonna hulgas”. Näiteks Somerset House’is käis koosolekutel keskmiselt 100 inimest, kuigi Kuningriigi kuulutajaid oli tol ajal vaid 25.

Aastaks 1923 olid vennad teinud pingutusi ka kaugema sisemaa elanikeni jõudmiseks. Sageli võeti kaasa vaid võrkvoodi ja kirjandus ning toidu osas loodeti külalislahketele inimestele. Kui keegi pakkus neile peavarju, veetsid nad oma öö seal. Vastasel juhul riputasid nad võrkvoodi ööseks puuoksa külge, magades sageli keset sääseparvi. Hommikul arutati Pühakirja teksti Jehoova organisatsiooni üllitatud raamatukesest ”Igapäevane taevamanna” (”Daily Heavenly Manna”) ja järgmisse külla mindi kõndides või hääletati laeva peale.

Jõupingutused kaugemate paikade inimesteni jõudmiseks jätkusid kuni Teise maailmasõjani, aga siis piirati bensiini tarbimist ja see takistas reisimist. Vahepeal, 1931. aastal, võtsid piibliuurijad endale nimeks Jehoova tunnistajad. Väikesed rannikualade piibliuurijate grupid võtsid uue nime rõõmuga vastu ja näitasid oma heakskiitu innuka teenistusega. 1930-ndate lõpus hakkasid kuulutajad kasutama teenistuses grammofone ja salvestatud Piibli loenguid. Tolleaegne harubüroo ülevaataja Frederick Phillips kirjutab: ”Noil päevil polnud külades raadioid, ja esimene vihje meie kohalolekule oli meie valjuhäälditest läbi tuulevaikse troopilise õhu kaikuv muusika. Seejärel tulid salvestatud loengud. Me ümber kogunesid peaaegu kõik külas viibijad, mõned lausa pidžaamades.”

Raadiojaamadki aitasid kaasa hea sõnumi levikule. Üks Guyana raadiojaam lasi Kuningriigi sõnumit igal  pühapäeval ja kolmapäeval. Muidugi on selge, et miski sellest ei jäänud märkamatuks Saatanale, kes kasutas töö takistamiseks Teise maailmasõja natsionalismipuhanguid.

Teine maailmasõda ja tegevus pärast sõda

Aastal 1941, Teise maailmasõja ajal, oli Guyanas 52 tegevat Kuningriigi kuulutajat. Tol aastal keelustati ”Vahitorn” ja ”Lohutus” (”Consolation”, nüüdne ”Ärgake!”). Aastal 1944 laiendati keeld kogu Jehoova rahva kirjandusele. ”Isegi Püha Piibel, ilma mingi viiteta Vahitorni ühingule ja välja antud muude piibliseltside poolt, keelati ära, see tähendab, keelati ära Jehoova tunnistajatele,” ütleb teadaanne 1946. aasta 1. juuli ”Vahitornis”.

Aprillis 1946 külastas Guyanat Nathan Knorr peakorterist. Temaga oli kaasas äsja Gileadi lõpetanud William Tracy. Nende eesmärgiks oli julgustada vendi ja paluda valitsust keeld maha võtta. Georgetownis peetud koosolekul selgitas vend Knorr kokku tulnud 180 vennale ja huvilisele, et Jeesuse varastel jüngritel ei olnud teenistuses abiks Piibleid ega raamatuid. Sellegipoolest õnnistas Jehoova neid tähelepanuväärse kasvuga. Miks? Sest nad  jätkasid kuulutamist. Kas Jumal ei teeks siis sedasama oma nüüdisaegsetele sulastele, kes jätkavad oma tööd? Kahtlemata teeks!

Samal ajal otsisid vennad seaduslikke viise keelu alt pääsemiseks. Näiteks kogusid nad pärast sõja lõppu vähem kui aastaga keelu vastu 31370 protestiallkirja. Avaldus esitati valitsusele. Lisaks üllitas Jehoova organisatsioon Guyana rahva informeerimiseks lendlehe, mis tõi välja faktid. Pealkiri kõlas: ”PÜHA PIIBEL BRITI GUAJAANAS KEELU ALL — 31 000 ANDSID ALLKIRJA AVALDUSELE, MIS ANTI KUBERNERILE, et jumalakummardamise vabadus taastataks kõigile koloonia elanikele, hoolimata usutunnistusest.”

Vend Knorr kohtus ka koloniaalsekretäri William L. Heape’iga, et paluda keelu tühistamist. Pooletunnise vestluse lõpus andis vend Knorr härra Heape’ile raamatu ”Tõde teeb teid vabaks” (”The Truth Shall Make  You Free”) ja palus selle hoolega läbi lugeda. Härra Heape lubas seda teha. Lisaks teatas ta vend Knorrile, et täitevkomitee üheksa liiget ongi tegelikult juba meie kirjanduse keelustamisotsuse uuesti arutlusele võtnud! See jutt vastaski tõele. 1946. aasta juunis teatas kuberner keelu tühistamisest.

Peatselt anti vendadele välja 130 tolmunud kasti 11798 raamatu ja brošüüriga. Suurest erutusest, et nad võivad jälle kirjandust pakkuda, levitasid Kuningriigi kuulutajad, keda oli nüüdseks 70, kogu selle tagavara kümne nädalaga ära. Augustis alustasid vennad tunnistuse andmist ka tänavatel, ja sellel olid suurepärased tulemused. ”Ajakirju levitati enam-vähem sama kiiresti nagu kohalikke ajalehti,” teatab harubüroo.

Isegi keelu ajal said vennad jätkuvalt väärtuslikku vaimset toitu, ja seda peamiselt tänu ühele Georgetowni peapostkontoris töötavale vennale. Ta kirjutab: ”Ma tundsin endal kohustust tagada ”Vahitorni” jõudmine harubüroosse. Õed aitasid paljundada uurimisartikleid kirjutusmasinal või mimeograafiga ja levitada neid peredele, kes kasutasid neid koguduse koosolekutel.”

Uued misjonärid annavad tööle hoogu juurde

Kiirendavat autot aitab käiguvahetus veelgi kiiremini liikuda. Guyanas oli kuulutustöö  ”käiguvahetuseks” Gileadis väljaõppe saanud misjonäride saabumine 1940-ndate keskel. Need olid kolmanda kursuse lõpetanud William Tracy ning viienda kursuse lõpetanud John ja Daisy Hemmaway ning Ruth ja Alice Miller. Need innukad tunnistajad andsid Gileadis õpitud väärtuslikud teadmised edasi ka kohalikele vendadele ja olid teenistuspõllul heaks eeskujuks.

Vend Tracy oli mures kaugetel territooriumitel elavate inimeste pärast. ”Tegin riigile tiiru peale,” kirjutas ta, ”ning rändasin tihti piki rannikut ja jõgesid, et võtta ühendust eraldiasuvate huvilistega ja leida uusi. Sõitsin rongi, bussi, jalgratta, jõelaeva, paadi ning isegi kanuuga.”

Misjonärid aitasid ka kohalikel pioneeridel organiseeruda, et töötada territoorium läbi süstemaatiliselt ja, kui võimalik, teha lisapingutusi puutumata territooriumitele jõudmiseks. Pidagem meeles, et 1946. aastal oli Guyanas vaid viis kogudust ja Kuningriigi kuulutajate kõrgarvuks 91. Aga mitte ükski ülesanne pole liiga raske neile, kellele annab jõu Jumala vaim (Sak. 4:6).

Paljud esimestest misjonäridega koos töötanud pioneeridest olid eakad. Nad ilmutasid oma eale vaatamata töös head vaimu. Nende hulgas olid Isaac Graves, George Headley, Leslie Mayers, Rockliffe Pollard ja George Yearwood. Õdede hulgas olid Margaret Dooknie, Ivy Hinds, Frances Jordan, Florence Thom, Atalanta Williams ja Princess Williams (ei olnud sugulased). Nad läksid Kuningriigi sõnumiga kaugetele territooriumitele, varustatud raamatute, brošüüride ja ajakirjadega.

Ivy Hinds (praegu Wyatt) ja Florence Thom (praegu Brissett) määrati Bartica linna ümbrusse Essequibo jõe  ääres umbes 80 kilomeetrit ülesvoolu. Linna kaudu pääseb sisemaal asuvatesse kulla- ja teemandikaevandustesse. Seal elas üksainus vend. Tollane harubüroo ülevaataja ja reisiv ülevaataja John Ponting kirjutab: ”Kahe kuu pärast käis koosolekutel 20 ja mälestusõhtule tuli 50 inimest.” Üks tõe vastuvõtnuid oli mees nimega Jerome Flavius, kes oli pime. ”Ei läinud kaua, kui ta esitas iseseisvalt kõnesid, pärast seda kui Ivy Hinds oli talle materjali piisavalt palju kordi ette lugenud,” ütleb John.

Kuigi pioneerõed Esther Richmond ja Frances Jordan olid juba mõlemad ligi 70, õppisid nad selgeks jalgrattasõidu, et suuremat territooriumit läbi töötada. ”Margaret Dooknie, kes ei suutnud enam meenutada, kaua ta juba pioneer on olnud, kõndis sageli seni, kuni ta oli nii väsinud, et leidsime ta pargipingil magamas,” ütleb vend Ponting. ”Sellised inimesed ei unu ealeski.”

Misjonäride ja eakamate pioneeride eeskujust sütitatuna astusid pioneeride ridadesse mitmed nooremadki. Seetõttu tuli tõesse palju uusi inimesi ning üle kogu riigi moodustati uusi gruppe ja kogudusi. Aastal 1948 oli Guyanas 220 kuulutajat. Aastal 1954 tõusis see arv 434-ni. Kitty-Newtowni linnaosa grupp, mis kogunes Somerset House’is, kasvas sedavõrd suureks, et sellest moodustati omaette kogudus, Newtowni kogudus. See oli teine kogudus pealinnas. Praegu on Georgetownis üheksa kogudust.

Helivankrid, ratturid ja eeslid

1950-ndate alul pidasid vennad harubüroo juhtimise all kõikjal Georgetownis väljas avalikke kõnesid, tehes seda harilikult laupäeva õhtupoolikuti ja pühapäeva  pärastlõunati. Nad kasutasid isetehtud veetavat helivankrit. Selle peal oli tugev võimendi, kaks suurt valjuhääldit, valjuhääldi jalad ja kaablid. 1949. aastal ristitud Albert Small jutustab: ”Päevaks pandi koosolekukohta üles plakat. Sellel oli kiri ”Sinu Piibli-küsimustele vastatakse” ja koosoleku aeg. Neil kõnedel käis palju inimesi ja mõned tulid hiljem ka tõe juurde.”

Et näidata edasist kasvupotentsiaali, esitasid Nathan Knorr ja tema sekretär Milton Henschel 1954. aasta alguses kõnesid Georgetowni kinos ”Globe”. John Ponting oli kohal. Ta teatab: ”Kõik 1400 istekohta olid täis ja 700 inimest kuulas lisakõlarite kaudu väljas, kuni paduvihm sundis neid end sisse mahutama. Programmi reklaamisime plakateid kandvate ratturite paraadiga. Pimenedes reklaamisime suure valgustatud sildi abil, mida vedas eesel ja millega käis kaasas vend, kes edastas teateid võimendi kaudu.”

 Rohkem reise sisemaale

Kui William Tracy oli harubüroo ülevaataja, ergutas ta vendi minema nende juurde, kes elavad kaugematel aladel. Ise ta külastas Essequibo ja Berbice’i jõgede kanti ja korraldas sealtkandi väikestele gruppidele ning kogudustele ringkonnakokkutulekuid. Kokkutulekuid peeti tavaliselt kinodes ja riigikoolides, ja kinod olid ainsad piisavalt suured kohad. 1949. aasta kokkutulekul Suddie kinos Essequibo suudme lähedal peetud avalik kõne ”Põrguõpetust kasutatakse hirmutamiseks” avaldas suurt muljet. Mõned hakkasid rääkima Jehoova tunnistajatest kui põrgueitajate kirikust.

1950 määrati äsjaabiellunud William Tracy tagasi Ühendriikidesse. John Ponting sai tema asemele harubüroo ülevaatajaks ja reisivaks ülevaatajaks. Ka John aitas kaasa jõeterritooriumitel töötamisele. Vennad kasutasid tavalisi prahilaevu. Kui külaelanikud tulid oma kanuudega ujuvasse postkontorisse posti järele, palusid vennad end maale viia, lootes, et keegi annab neile toitu ja peavarju. Nad kuulutasid kogu külas ja kasutasid õhtul ühe perekonna külalislahkust. Järgmisel päeval viis keegi neid allavoolu ja nad jätkasid kuulutamist järgmises külas. Ühel pärastlõunal külastasid nad saekaatrit. Juhataja peatas töö, kutsus kõik mehed kokku ja lasi vendadel esitada 15-minutise kõne. Kõik võtsid kirjandust.

 Thomas Markevich, Gileadi 19. kursuse lõpetaja, määrati Guyanasse juulis 1952. Temagi reisis puutumata territooriumitele. Thomas pajatab: ”On eriline rõõm rääkida Kuningriigi sõnumit kellelegi, kes pole seda kunagi kuulnud. Aga mõnikord võib ette tulla üllatusi, nagu juhtus minuga. Reisisin Demerara jõge mööda ja läksin sügavale džunglisse, kus jõudsin väikese hüti juurde. Seal elav mees tervitas mind, kutsus sisse, pakkus mulle istet ja kuulas, mis mul on öelda. Aga ringi vaadates nägin oma hämmastuseks, et hüti seinad olid tapetseeritud ”Vahitorni” lehekülgedega 1940. aastatest! Ilmselt oli minu vastuvõtja Kuningriigi sõnumiga varem kokku puutunud, võib-olla jõelaeval või Georgetownis või Mackenzies.”

Misjonär Donald Bolinger oli esimene, kes võttis ette raske teekonna Kaieteur Fallsi. Indiaanlastele kuulutades kohtas ta seal töötavat riigiametnikku. Hiljem pühendas see mees end Jehoovale ja hoolitses pärast seal moodustunud grupi eest. Mõned kuulutajad sattusid oma ilmaliku töö tõttu isoleeritud territooriumitele, näiteks kulla- ja hõbedakaevandustesse. Vaatamata isoleeritusele tegid nad sageli kuulutustööd hütist hütti või laagrist laagrisse. Mis aitas neil vaimselt tugevaks jääda? Nad säilitasid hea uurimis- ja kuulutamiskava.

 ”Põnev ja rahuldustpakkuv” teenistus

Misjonärid John ja Daisy Hemmaway teenisid Guyanas aastatel 1946 kuni 1961. Vahel veetsid nad oma kaks puhkusenädalat loodepiirkonnas Venezuela piiri lähedal, kus elas kariibe, aravakke ja teisi põlisasukatest indiaanlasi. Ühel juhtumil levitasid nad aravakkidele palju kirjandust. See aga polnud meeltmööda kohalikku kooli juhatavatele katoliku nunnadele. Nunnad lausa küsisid õpilastelt, kas nende vanemad olid mingit kirjandust saanud. Küsitlusest kuuldes said lapsevanemad pahaseks ja teatasid preestrile, et nad valivad oma lugemismaterjali ise. Laskmata end sellest häirida, materdas preester pühapäevase teenistuse ajal  brošüüri ”Kas igavene õnnelik elu maa peal on võimalik?” (”Can You Live Forever in Happiness on Earth?”), mille paljud olid vastu võtnud. Aga see taktika andis soovimatuid tulemusi, sest Hemmawayde lahkumispäeval tulid paljud nende juurde ja palusid endale just nimelt seda brošüüri.

Sellele alale jõudmiseks, umbes 300 kilomeetrit sisemaale, reisisid John ja Daisy praami, rongi ja veoautoga. Nad võtsid kaasa hädavajaliku, nagu kirjanduse ja jalgratta, mida oli tarvis, jõudmaks sillutamata teid pidi indiaanlaste radadele. ”Need rajad,” selgitab John, ”viisid igas suunas, ja sa pidid olema hea mäluga või murdma ristmikel teatud oksi, kui tahtsid pärast tagasi jõuda. Kui mingi kaslane rajal vastu tuleb, on kombeks seista absoluutselt liikumatult ja talle otsa vaadata, kuni ta loobub. Lõpuks läheb loom vaikselt oma teed. Ülal puulatvades hüppavad ahvid, protestides kisaga sissetungijate vastu, samal ajal kui pea alaspidi rippuvad laiskloomad saadavad möödujat laisalt oma pilguga. Siin-seal võib lagendikel märgata papaiapuu viljadest toituvaid värvikirevaid tuukaneid.”

Pärast 15-aastast misjoniteenistust Guyanas võttis vend Hemmaway oma tunded kokku sõnadega: ”Nii põnev! Jah, ja nii rahuldustpakkuv! Istuda palmilehtedest hüti muldpõrandal, rääkides indiaanlastele Jumala Kuningriigist ja õpetades neile uut eluviisi, pakub võrreldamatut rahuldust. Kui sa näed, kuidas need alandlikud inimesed Piibli tõele vastukaja osutavad ja oma elu seejärel Jumalale pühendavad, ei kao see kogemus sul ealeski meelest.”

Kohalikud pioneerid lähevad Gileadi

Mitmed kohalikud pioneerid said tunda rõõmu eesõigusest minna Gileadi kooli, ja mõned määrati tagasi  Guyanasse. Need olid Florence Thom (praegu Brissett, 21. kursus, 1953), Albert ja Sheila Small (31. kursus, 1958) ja Frederick McAlman (48. kursus, 1970).

Florence Brissett jutustab: ”Olin küll lootnud, et mind määratakse välismaale, kuid Skeldonisse Guyanasse määramine oli Jehoova õnnistus. Mitmed mu endised koolikaaslased, õpetajad, sõbrad ja tuttavad võtsid minu piibliuurimise pakkumise vastu, sest nad tundsid mind. Mõned lausa palusid minult uurimist! Nende hulgas oli Edward King, kelle naine juba uuris minuga. Huvitaval kombel oli anglikaani preester kuidagi teada saanud, et Edwardi naine uurib Piiblit. Ta kutsus Edwardi enda juurde ja nõudis temalt, et mees sellele lõpu teeks. Kuid selle asemel, et etteheiteid teha, hakkas Edward ise uurima.”

Pärast Smallide naasmist Gileadist teenis Albert harubüroo komitee liikmena ja palju aastaid ka ringkonnaülevaatajana. Praegu teenivad nad Sheilaga terviseprobleemidest hoolimata eripioneeridena kohalikus koguduses, kus vend Small teenib ka kogudusevanemana. Muidugi ei määratud Guyanasse tagasi kõiki, kes sealt pärit olid. Näiteks 48. kursuse lõpetanud Lynette Peters määrati Sierra Leonesse. Ta teenib ustavalt seal praegugi.

Film äratab huvi

1950-ndatel kasutasid Jehoova tunnistajad laialdaselt filmi pealkirjaga ”Uue maailma ühiskond tegutseb” (”The New World Society in Action”). See keskendus Brooklynis asuvale peakorterile ja Yankee staadionil 1953. aastal peetud suurele konvendile. Film aitas kõigil — tunnistajatel ja teistelgi — mõista paremini Jehoova tunnistajate organisatsiooni ja selle olemust. Igatahes avaldas film tohutut  muljet sügaval vihmametsas elavatele inimestele, kellest paljud polnud elu sees ühtegi filmi näinud!

Sageli näidati filmi mõnel väljakul. Inimesed kõndisid kilomeetreid, et seda näha. Aga sa võid küsida: ”Kuidas said vennad näidata filmi kohtades, kus polnud elektrit?” Alan Johnstone, 1957. aastal saabunud Gileadi lõpetanu, kes teenis ringkonnaülevaatajana, näitas filmi mitut puhku. Ta kirjutab: ”Kui elektrit ei olnud, kasutasime generaatorit, mida olid meile lahkesti nõus laenama kohalikud, kes tarvitasid neid pimedas oma poodide valgustamiseks. Ekraaniks oli kahe puu vahele pingule tõmmatud valge voodilina.”

Pärast ühte sellist filminäitamist olid John ja Daisy Hemmaway aurikul kodu poole suundumas. Paljud pardalolijad olid filmist kuulnud ja tahtsid seda näha. Kapteni heakskiidul seadsidki Hemmawayd tekile ekraani ja panid projektori ühte kajutisse, millel oli just õiges kohas aken. ”Katoliku ja anglikaani preestrid olid samuti pardal,” kirjutab John. ”Maal ei suvatsenud nad filmi vaatama tulla, aga nüüd olid nad vaatajate hulgas, kuigi ehk vastumeelselt. Tegelikult oli projektor koguni nende kajutis. Reisijad pommitasid neid seejärel küsimustega, millele suudab vastata vaid Jehoova tunnistaja.”

Filmi mõju kommenteerides kirjutab John Ponting: ”Noil aastail oli filmi näitamine eriti tõhus just neis paigus, kus tunnistajaid oli vähe ja neid peeti tähtsusetuks. Skeptikud said võimaluse näha hiigelsuurt paljurahvuselist ülemaailmset organisatsiooni ja hakkasid meist rohkem lugu pidama. See sai pöördepunktiks paljudele, kes nõustusid piibliuurimisega. Mõned neist said hiljem kogudusevanemateks. Üks ringkonnaülevaataja näitas vaid  kahe nädala jooksul 17 seanssi 5000 vaatajale, ja seda peamiselt välitingimuses.

Ühel teisel reisil, kus pidime muu hulgas veetma kaks päeva kärestikulisel jõel ja seejärel matkama džunglirajal, sai ringkonnaülevaataja oma pingutustele väärilise tasu, kui filmi tuli vaatama suur hulk indiaanlasi — ja see oli neile elus esimene kord liikuvaid pilte näha. Järgmisel päeval hankisid meie ajakirju paljud külaelanikud, kellest enamik oli presbüterlasi. Külastuse tulemusel muutus kogu küla suhtumine Jehoova rahvasse märgatavalt paremaks.”

Aastatel 1953 kuni 1966 koges Guyana poliitilisi ja rassilisi rahutusi. Kõige hullemad olid aastad 1961 kuni 1964, mil toimusid rahutused, rüüstamised, tapmised ja üks üldstreik. Ühistransport oli halvatud ja hirm üleüldine. Vendi küll otseselt taga ei kiusatud, kuid mõned kogesid selle olukorra tõttu kannatusi. Näiteks kahte venda peksti ja kaks, nende hulgas Albert Small, said pihta haavlitega, nii et nad pidid laskma need haiglas eemaldada. Olukord muutus niivõrd tõsiseks, et asjasse sekkusid Briti väed.

Oli tõesti sobiv, et tol tormisel ajajärgul näitas film ”Uue maailma ühiskond tegutseb” rahvast, kelle hulgas on kõigist rahvustest inimesi ning kelle keskel valitseb tõeline rahu ja ühtsus! Ka ei lasknud vennad ühistranspordi katkemisel takistada end minemast koosolekutele ja teenistusse. Nad lihtsalt kõndisid rohkem kui tavaliselt või läksid jalgrattaga. Üle kõige ilmutasid nad aga üksteise vastu tõelist kristlikku armastust. ”Nad hoolitsesid üksteise eest ja jagasid teistega seda, mis neil oli,” teatas Albert Small.

 Õed on töö esirinnas

Õedki viisid Kuningriigi sõnumit kõrvalistesse paikadesse. Ivy Hinds ja Florence Thom näiteks määrati eripioneerideks Barticasse, džungli äärde. Üks eraldielav kuulutaja Mahadeo elas seal oma naise Jamelaga. Enamiku idaindia tütarlaste sarnaselt ei antud Jamelale kooliharidust ning ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Ent ta tahtis Piiblit ise lugeda ja õpetada ka oma kahte väikest poega. ”Jehoova õnnistusel ja minu suunamisel,” ütles Florence, ”õppis ta kiiresti lugema-kirjutama ja teistele tunnistust andma.”

Kaks kuud pärast seda, kui Florence ja Ivy olid saabunud, polnud neil ikka veel õnnestunud leida sobivat elupaika. Nad vajasid kohta ka koosolekute pidamiseks, sest juhatasid juba rohkem kui kümmet piibliuurimist. Olukord muutus kriitiliseks, kui neile tuli teade peatsest ringkonnaülevaataja külastusest. Kõigele lisaks oli külastus kavandatud täpselt samale nädalale, mil Barticasse voolavad sisemaa tööliste ja Georgetowni prostituutide hordid, kasvatades linna elanike arvu kolmekordseks!

Aga Jehoova käsi ei ole lühike. Florence meenutab: ”Päev enne ringkonnaülevaataja saabumist kohtusime õhtupoolikul majavaldajaga, kes nõustus meile välja üürima pisikese kahe magamistoaga majakese kesklinnas. Töötasime usinalt kui koprad, küürides ja värvides seinu ning poleerides põrandaid. Riputasime üles kardinad ja seadsime paika mööbli. Varahommikuks olime valmis. Oli see vast öö! Ringkonnaülevaatajal John Pontingil oli raske kõike seda uskuda. Tema külastusnädala esimesel õhtul oli kohal 22 inimest, kes andsid aimu tulevasest Bartica kogudusest.”

 ”Kuningriigi Kuulutajad” künnavad jõgesid

Algaastatel kasutasid vennad kõikvõimalikke paate ja kanuusid, et jõuda jõgede ääres asuvate asulateni. Hiljem hankisid nad endile oma paadid, millele pandi nimeks ”Kuningriigi Kuulutaja I”, ”Kuningriigi Kuulutaja II” ja nii edasi kuni ”Kuningriigi Kuulutaja V-ni”. (Kaks esimest on praeguseks rivist väljas.)

Frederick McAlman pajatab: ”Sõudsime allavoolu ja kuulutasime Pomerooni jõe idakaldal kuni Hackneyni, mis on suudmest 11 kilomeetrit. Seal ööbisime õde DeCambra pool, kes oli tolle kandi ämmaemand. Varahommikul jätkasime suudme poole liikumist, kuni läksime üle jõe läänekaldale. Siis sõudsime 34 kilomeetrit ülesvoolu, tagasi Charitysse.” Vennad aerutasid Pomerooni pidi üles-alla  viis aastat, enne kui said ühe kasutatud kuuehobujõulise rippmootori.

Üldjuhul ei olnud jõgedel liikumine ohtlik, aga vennad pidid olema hoolikad, sest jõel oli muudki liiklust ning ”Kuningriigi Kuulutaja I” ja ”Kuningriigi Kuulutaja II” olid sõudepaadid, seega mitte just kuigi kiired. Frederick räägib: ”Tulin ühel pühapäeva pärastlõunal Pomerooni jõel kuulutustöölt koju, kui minu paadile sõitis täiskiirusel otsa prahilaev. Nii kapten kui ka meeskond pidas rummi-pummelungi. Lendasin üle ”Kuningriigi Kuulutaja I” parda vette ja sattusin laeva alla. Pimedas oma elu eest võideldes põrkasin mitu korda peaga vastu laeva põhja, võimsast laevakruvist jäi puudu vaid mõni sentimeeter. Üks noormees laeval nägi minu täbarat olukorda, hüppas vette ja päästis mu. Mul olid saadud vigastuste tõttu mitu nädalat pidevad valud, kuid olin tänulik, et jäin ellu!”

Sellest ebaõnnest Frederick ei heitunud. ”Otsustasin jätkata,” selgitab ta, ”sest jõe ääres elavad inimesed ilmutasid Piibli vastu huvi. Üksteist kilomeetrit Charityst, Sirikie külas, toimus raamatu-uurimine ja nad vajasid mind.”

 Nädal koos ringkonnaülevaatajaga

Guyana äärealadel reisiva ülevaatajana teenimine paneb küll inimese kannatuse proovile. Lisaks sellele, et tuleb reisida jõgedel, poristel teedel ja džungliradadel, peavad ringkonnaülevaatajad ja nende naised vahel rinda pistma sääskede ja muude putukatega, suurte kaslastega, paduvihmaga ning mõnes paigas ka röövlitega. Nad riskivad ka võimalusega nakatuda malaariasse, kõhutüüfusse või mingisse muusse troopilisse haigusse.

Üks reisiv ülevaataja kirjeldab külastust ühe Demerara  jõe äärsete kuulutajate eraldiasuva grupi juurde. Ta kirjutab: ”Pärast Mackenzie koguduse külastamist läksime esmaspäeval mootorpaadiga üht venda vaatama, kes elas Yaruni külas Demerara kaldal, kuid Mackenziest umbes 40 kilomeetrit eemal. Pärast kohalejõudmist kuulutasime mõlemal jõekaldal, liikudes kanuuga allavoolu Mackenzie suunas.

Inimesed olid väga külalislahked, andsid meile puuvilju ja kutsusid meid isegi endiga einestama. Reedel sõudsime jõele, et asuda aurulaeva pardale. Soesdyke’is istusime kanuusse ümber ja sõitsime kaldale. Seal kohtusime ühe vennaga, kes viis meid üle Demerara enda poole Georgiasse. Samal õhtul pidasime nende perega koosoleku.

Järgmisel päeval läksime kõik üle Demerara Soesdyke’i, töötades läbi nii sealse territooriumi kui ka Timehri lennuvälja lähedase asula. Käisime ka liivaküngastel, kus inimesed laadisid Georgetowni minevatele veoautodele liiva. Laupäeva õhtul oli Georgias tolle perekonnaga veel üks koosolek. Järgmisel päeval läksime kõik uuesti üle Soesdyke’i jõe, kus veetsime hommikupooliku kuulutustööl, ja õhtupoolikul toimus postkontori varikatuse all avalik kõne. Nii sai nädal läbi.” Selliste andunud ringkonnaülevaatajate ja nende abikaasade kõva töö tasus end ära, sest Soesdyke’is on praegu tubli kogudus. Vendadel on oma kuningriigisaal, mis valmis aastal 1997.

Ringkonnaülevaatajatelgi juhtus äpardusi. Jerry ja Delma Murray jõudsid mootorrattal sillani, mis koosnes vaid mõnest kokkuseotud puuplangust. Delma jäi ootama, kuni Jerry rattaga üle jõe saab. Aga midagi juhtus ning Jerry kukkus oma ratta ja kohvriga tükkis sillalt alla ning  kadus süngetesse voogudesse. Delma hakkas karjuma ja kohalikud külaelanikud ruttasid appi. Hetk hiljem muutus mure naeruks, sest nagu üks vend kirjutas, ”see valge mees sumas kaldale, veetaimedesse mässitud ja kingad kui mudakäkid”.

Indiaanlased osutavad heale sõnumile vastukaja

1970-ndate alguses jättis Charity turul tunnistust andnud Frederick McAlman ühele indiaani naisele nimega Monica Fitzallen ajakirjad ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. (Vaata kasti leheküljel 176.) Indiaanlaste reservaadist pärit Monica viis ajakirjad koju. Ta luges neid, kui oli haige, ja tundis ära tõe kõla. Ei läinud kaua, kui temast sai hea sõnumi kuulutaja — seejuures ainuke kogu reservaadis — ja ta ristiti 1974. aastal.

Monica jutustab: ”Asusin innukalt majast majja tööle, olles õnnelik, et saan oma äsjaleitud teadmisi ümbruskonna inimestele edasi anda. Nende juurde jõudmiseks pidin aga sõudma mööda suuri ja väikseid jõgesid. Huviliste arvu kasvades tuli mul korraldada neile ka koosolekuid, kus lugesin ja selgitasin piibliuurimise abivahendit ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”).”

Kas Monica kõva töö kandis vilja? Kandis küll, sest praegu on tal hea meel olla üks 13 kuulutajast, kelle  hulgas on ka tema mees, poeg oma naisega ja lapselaps. Veel hiljaaegu tuli kogu grupil 12 tundi kanuuga Charitysse, lähimasse kogudusse reisida. Nüüd aga on neil kohapeal koosolekud ja kohalviibijate arv ületab kuulutajate oma kolmekordselt!

Vahepeal on kasvanud ka Charity kogudus. Seal on praegu 50 kuulutajat, kellest paljud reisivad kohalejõudmiseks mööda Pomerooni. Keskmine külastatavus on üle 60 ja 2004. aasta mälestusõhtul oli 301 inimest. Charity kogudusel on ka uus kuningriigisaal.

Tähelepanuväärne kasv Baramitas

Üks teine Guyana piirkond, kus pärismaalased on Kuningriigi sõnumile vastukaja osutanud, on Baramita. Maa  loodeosas asetsev Baramita on indiaanihõimu kariibide kodu. Kariibid olid ühed varaseimad Kariibi regiooni asukad, ja regioon nimetatigi nende järgi. Ka nende keelt nimetatakse kariibi keeleks.

Kariibi neiu Ruby huvitus tõest aastal 1975, kui sai vanaemalt traktaadi. (Vaata kasti leheküljel 181.) Ruby oli tollal 16-aastane. Ta tegi vaimseid edusamme ja ristiti 1978. aasta ”Võiduka usu” konvendil. Peatselt pärast seda kolis tema pere majanduslikel põhjustel Georgetowni. Seal abiellus ta Eustace Smithiga. Eustace ei osanud kariibi keelt, aga Ruby tahtis väga kolida Baramitasse, et levitada Kuningriigi sõnumit oma sugulastele ja teistele. Ruby sõnab: ”Jehoova nägi meie südamesse ja vastas meie palvetele, sest aastal 1992 me läksimegi Baramitasse.”

Ruby jätkab: ”Kohe saabudes hakkasin kohalikele kuulutama. Pidasime koosolekuid oma väikse majakese all, mis asetses umbes poolteist meetrit maapinnast kõrgemal. Ei läinud kaua, kui inimesed ei mahtunud enam sinna ära ja me laenasime telgid. Jutt läks laiali ning koosolekutel osalejate arv kasvas ja jõudis peagi ligi 300-ni! Kuna mina rääkisin vabalt kariibi keelt, jäi minu õlule ”Vahitorni” tõlkimine. Kuidas oli võimalik kõnelejaid kuulda? Kasutasime odavat ultralühilaine saatjat, paljud kohalviibijad tõid oma raadiod kaasa ja häälestasid need õigele lainele.

Mõistsime Eustace’iga peagi, et meie grupile oleks hädasti vaja kuningriigisaali. Arvasime kokku kulud, arutasime ettevõtmist teistega ning alustasime tööd. Minu vend Cecil Baird annetas enamiku ehitusmaterjalist ja teised lõid kaasa töödes. Ehitama hakkasime juunis 1992 ja saal sai valmis järgmise aasta kevadel, just enne mälestusõhtut.  Olime rabatud, kui reisiva ülevaataja Gordon Danielsi kõnet tuli kuulama 800 inimest.

Baramita grupist sai kogudus 1. aprillil 1996 ja kuningriigisaal pühitseti 25. mail. Seejärel on seda laiendatud, nii et sinna mahub vabalt istuma 500 inimest ning vennad saavad seda kasutada nii ringkonna- kui ühepäevasteks kokkutulekuteks. Jah, esialgsest pisikest grupikesest on saanud ligi 100 kuulutajaga kogudus, kus avalikul kõnel käib keskmiselt 300 inimest. Ja mälestusõhtul oli kohal 1416 inimest!”

Hiiglama suur laulatus!

Baramita piirkonnas seadustasid paljud vabaabielu elanud paarid oma kooselu, et järgida Piibli norme. Mõnel oli aga raskusi vajalike dokumentide, näiteks sünnitunnistuste hankimisel. Tänu paljudele pingutustele ja vendade abile oma sünnikuupäevade ja muude üksikasjade kindlaksmääramisel, õnnestus neil siiski abielluda.

Kord abiellus 79 paari korraga. Laulatuskõne pidas Adin Sills, harubüroo komitee liige. Kolm päeva hiljem avaldas 41 inimest, kellest enamus oli äsja abiellunud, soovi saada ristimata kuulutajaks.

Baramitas on nii palju inimesi Jumala Sõna vastu huvi ilmutanud, et elu kogu ühiskonnas on märkimisväärselt paranenud. Üks kogudusevanem ütles kuningriigisaali pühitsemisel: ”Baramita on nüüd vaikuse ja rahu koht. Seda sellepärast, et mõnel pool käib üle 90 protsendi elanikest regulaarselt koosolekutel.”

Aastal 1995 tabas Baramita piirkonda ränk põud. Kuidas Jehoova rahvas sellega toime tuli? Kooliõpetaja Gillian Persaud õpetas just tol ajal Baramitas. Kuuldes  üht väikelennukit lähedal oleval lennuväljal maandumas, jooksis ta nii ruttu kui suutis, et jõuda lennuki juurde, enne kui see uuesti õhku tõuseb. Naine palus piloodil viia end Georgetowni. Seal läks ta otsejoones harubüroosse ning andis vendade raskest olukorrast teada.

James Thompson, tolleaegne harubüroo komitee liige pajatab: ”Juhtiv kogu andis meile loa toimetada lennukiga Baramitasse toitu ja muud vajalikku. Saime aidata ka 36 kuulutajal lennata Georgetowni piirkonnakonvendile. See oli paljude jaoks esimene konvent nende elus.”

Teenistusväljaõppe kool

Alates 1987. aastast, mil teenistusväljaõppe kool alguse sai, on vallaliste kogudusevanemate ja teenisusabiliste  väljaõppest kasu saanud paljud riigid. Guyana pole selles suhtes erand. Pärast naaberriigis Trinidadis peetud kursusel viibimist on paljud kohalikud vennad suutnud Guyanas tehtavat Kuningriigi tööd rohkem toetada. Mõned teenivad praegu üldpioneeride, eripioneeride  ja kogudusevanematena. Kodukogudusse naasnud hoolitsevad hästi Jehoova lammaste eest.

Mitmed kooli lõpetanud on saanud lisaeesõigusi. Näiteks Floyd ja Lawani Daniels, lihased vennad, määrati eripioneerideks kogudustesse, kus oli kogudusevanematest puudus. David Persaud sai eesõiguse teenida ringkonnaülevaatajana. Tema koolivend Edsel Hazel määrati Guyana harubüroo komiteesse. Üks ringkonnaülevaataja ütles mõnede kooli lõpetanute kohta: ”Olen näinud kõiki neid vaimselt kasvavat, ja eriti pärast seda, kui nad käisid teenistusväljaõppe koolis.”

Teenimine seal, kus on suurem vajadus

1970-ndate lõpus oli Essequibo jõest lääne pool Atlandi rannikul umbes 30000 elanikku, aga vaid 30 kuulutajat.  Aeg-ajalt määras harubüroo eripioneere mõningaid piirkondi sellest territooriumist läbi töötama, kuu aega korraga. Ühe tunnistajategrupi juhataja rääkis: ”Vennad said territooriumi läbi töötatud, levitasid 1835 raamatut, tegid palju korduskülastusi ja alustasid terve hulga piibliuurimisi.”

Üks teine vend raporteeris: ”Aerutasime oma väikese paadiga kaks tundi ja läbisime 27 kilomeetrit. Vahel tuli paati tirida või tõugata põlvesügavuses mudas, aga see tasus ära, sest elanikud olid külalislahked. Üks muusikaõpetaja oli kasutanud muusika õpetamiseks meie laulikut. ”Need muusikaseaded meeldivad mulle väga,” ütles ta. Seejärel mängis ta meile kaks laulu ja võttis kuus raamatut.”

Teised vennad ja õed pakkusid end tööle piirkondades, kus oli suurem vajadus. Vaadelgem Sherlocki ja Juliet Pahalani näidet. Sherlock kirjutab: ”1970. aastal kutsuti meid Julietiga abistama Ecclesi kogudust 13 kilomeetrit Georgetownist lõunas, Demerara jõe ääres. Koguduses oli probleeme ja mõned tuli eemaldada. Kogudusse jäi umbes 12 tegevkuulutajat ja nende ristimata lapsed. Mõnda aega olin mina ainuke kogudusevanem. Lisaks hoolitses kogudus väikese grupi eest eraldiasuvas Mocha külas. Juhatasin esmaspäeva õhtuti koguduse raamatu-uurimist Mochas ja seejärel ka Ecclesis.

Pidin juhatama ka ”Vahitorni” uurimist. Kuna meil oli harva piisaval arvul ajakirju, lugesime esiteks lõigu ja seejärel küsisime küsimuse, vastupidiselt tollasele toimimisviisile. Sagedaste elektrikatkestuste pärast võtsime koosolekutele küünlad kaasa; vihmaperioodidel pidime kannatama sääseparvi. Noil päevil käis enamik vendi  koosolekutel ja kuulutamas jala või rattaga. Ka Mocha kuulutajad tulid Ecclesisse samal kombel. Pärast koosolekut pigistasin võimalikult palju inimesi oma Austin-pisibussi ja viisin nad tagasi Mochasse.”

Kas see tasus ennast ära? Tollele ajale tagasi vaadates kirjutab vend Pahalan: ”Me naisega uurisime Ecclesis viibides Piiblit mitmete inimestega, kellest paljud on koos perega praegugi tões. Ja mõned mehed teenivad kogudusevanematena. Need on võrreldamatud õnnistused!”

Teenimine ”pioneeride paradiisis”!

Mõnede viimaste aastate jooksul on umbes 50 venda ja õde — enamasti pioneerid — Ameerika Ühendriikidest, Iirimaalt, Inglismaalt, Kanadast ja Prantsusmaalt läinud Vetemaale, et lisada oma hääl kutsele: ”Tule! . . . Kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata” (Ilm. 22:17). Ühed on saanud jääda mõneks kuuks, teised aastateks. Kui raha otsa saab, lähevad paljud kodumaale, töötavad mõne aja ja naasevad siis. Enamik peab Guyanas teenimist õnnistuseks. Eriti hinnaliseks peavad nad võimalust arutada vaimseid asju inimestega, kes üldiselt hindavad Piiblit kõrgelt. Isegi neist, kes ei pea end kristlasteks, tunnevad paljud mõnu vestlusest Jehoova tunnistajatega. Korterivaldajad kutsuvad vendi vahel koguni sööma. ”Niisiis ei ole liialdus nimetada Guyanat pioneeride paradiisiks,”  ütleb Ricardo Hinds, praegune harubüroo komitee koordinaator.

Arlene Hazel, kes teenib nüüd oma abikaasa Edseliga harubüroos, meenutab mõningaid oma kogemusi Guyana äärealadel: ”Aastal 1997 pidasime harubüroo vendadega nõu ja meid määrati Lethemi, mis on üks linnake kaugel sisemaal Brasiilia piiri ääres. Teenisime seal samuti Kanadast pärit Roberti ja Joanna Welchiga ning ühe ameeriklannast õe Sarah Dionne’iga, kes olid saabunud Lethemisse mõni kuu varem. Territooriumil elas üks ristitud vend, loomaarst Richard Achee. Harubüroo andis nimekirja 20 inimesest, kes olid varem uurinud, kuid me leidsime, et enamik neist polnud enam eriti huvitatud. Kaks siiski tahtsid saada ristimata kuulutajateks.

Esimese koosoleku pidasime mangopuu all, 12 inimest oli kohal, nende hulgas meie, 6 pioneeri. Mõni kuu hiljem käis meie esimesel mälestusõhtul 60 inimest. Vahepeal oli pioneeride grupp kahanenud kolmeni. Aga me püüdsime hoolt kanda 40 piibliuurimise eest! Ringkonnaülevaataja käis ja soovitas meil katkestada uurimine kõigiga, kes ei käi koosolekutel. See nõuanne osutus heaks, sest need uurimised, mida jätkasime, edenesid hästi.”

Neli aastat hiljem saigi Lethemist 14 kuulutajaga kogudus. Lethemis peetud ühepäevastel erikokkutulekutel on käinud koguni 100 inimest. Niivõrd selge tõend selle kohta, et Jehoova õnnistab oma teenijate pingutusi, korvab kuhjaga kõik kannatused, mida tema sulased võivad kohata.

 Rendisaalid ja ”majaalused”

Sellest peale, kui Guyanas töö alguse sai, on olnud keeruline leida sobivaid jumalakummardamiskohti. Aastal 1913 rentis väike grupp Georgetowni vendi ruumi Somerset House’is, ja see teenis neid hästi 45 aastat. Aastal 1970 oli oma kuningriigisaal vaid kahel kogudusel: Charlestowni kogudusel Georgetownis ja Palmyra kogudusel Berbice’is. Aga kolm aastat varem oli Guyana ületanud 1000 kuulutaja piiri! Enamik kogudusi sai niisiis kokku rendipindadel, mis olid pahatihti kaugel ideaalsest.

1950-ndate lõpus näiteks kasvas Demerara jõe ääres asetsev Wismari kogudus nii suureks, et vendadel tuli hakata sobivat saali otsima. Neile anti kasutamiseks Islander Halli nimeline hoone. Nädala keskel toimusid teokraatlik teenistuskool ja teenistuskoosolek ning pühapäeviti avalik kõne ja ”Vahitorni” uurimine. Paiga ettevalmistamisega koosolekuteks oli aga parasjagu tegemist. Vendadel tuli ületada paadiga Demerara jõgi, et jõuda Mackenziest Wismarisse. Üks vend võttis kaasa kasti ajakirju, teine kasti kirjandust ja kolmas kandis blankette ja annetuskaste. Muidugi tuli see kõik enne koosolekut ka paika panna. Pärast koosolekut tehti kõike jälle vastupidi.

Koosolekuid viidi läbi ka niinimetatud majaalustes — maja all asuvates tühimikes. Üleujutuse ohu tõttu on Guyana majad ehitatud üldiselt kõrgele maa kohale puust või betoonist postide otsa. Tänu sellele on maja all vaba pinda, mida võib kasutada näiteks koguduse koosolekuteks. Aga paljud Guyana inimesed arvavad, et kui mingil religioonil ei ole normaalset kokkusaamispaika, pole sellel järelikult Jumala õnnistust.

 Pealegi juhtus, et majaalustes peetud koosolekuid katkestati, mis vähendas nende ürituste väärikust. Kord põgenes üks kana koera eest koosolekukohta ja maandus kuueaastase tüdruku peale. Tüdruku läbilõikav karjatus ehmatas kõiki. Pärast koosolekut pani see vahejuhtum muidugi naerma, aga näitas ka, kui väga oleks vaja paremat jumalateenimispaika. Lisaks muule ei innustanud majaalustes kuningriigisaalides peetud koosolekud huvilisi kohale tulema.

Kuningriigisaalide ehitamine

”Nende 32 aasta jooksul, mis mina olen Charity koguduses olnud,” meenutab Frederick McAlman, ”rentisime viit erinevat majaalust. Maja all pidi ettevaatlik olema, et mitte oma pead puutalade vastu ära lüüa. Üks õde ei hinnanud last tõstes tala kõrgust õigesti ja lõi oma lapse pea ära. Hiljem jutustas ta sellest oma uskmatule isale. Tema vanemad tegid järelduse, et kogudusel on vaja oma kummardamiskohta. Tema ema koguni pakkus kogudusele annetuseks ühte maatükki ja isa lubas kuningriigisaali ehitust finantseerida. Ja nii läkski. Tänapäevalgi on see vana kuningriigisaal, mida on küll mitu korda ümber tehtud, ikka veel sealne õige jumalakummardamise keskus. See on ka kohalikule ringkonnale väikeseks kokkutulekusaaliks.”

Varem kulus kuningriigisaalide ehitamiseks mitmeid kuid. Nii oli Ecclesi saaliga. Sherlock Pahalan, kes oli tollane Ecclesi kogudusevanem, meenutab: ”Meie koosolekuid peeti koolis. Teadsime, et kui meil oleks oma kuningriigisaal, tuleks ka rohkem kasvu. Aga Ecclesi vähesed tunnistajad olid vaesed. Sellegipoolest võtsid nad vastu otsuse  saal ehitada. Püüdsin sealkandis sobivat maad leida, kuid ei suutnud.

Vahepeal laenasid Georgetowni vennad meile kaks valuvormi ja õpetasid meid betoonplokke tegema. Algul läks 12 ploki valamiseks mitu tundi, aga harjutamine tegi meistriks, eriti õdesid. Teine probleem oli tsemendi hankimisega, sest see oli tollal normeeritud. Pidin piiratud koguse saamiseks avalduse kirjutama. Ja selleks, et oma normi kätte saada, läksin varahommikul sadamasillale järjekorda. Seejärel pidin leidma mõne Ecclesisse mineva veoauto, millel oli vaba ruumi tsemendi jaoks. Jehoova tuli meile iga kord appi. Aga maad polnud meil sellegipoolest.”

Sherlock jätkab: ”1972. aastal käisime Julietiga Kanadas puhkusel ning külastasime ka minu onupoega, kes ei ole tunnistaja. Ta mainis, et tal on Ecclesis kaks maatükki, kuid nende eest hoolitsevad sugulased ei ole oma ülesannete kõrgusel. Ta palus minu abi. Vastasin, et aitan hea meelega, kuid lisasin, et ma just otsin Ecclesis maad kuningriigisaali jaoks. Ta ütles mulle kõhklemata, et võin valida, kumba maatükki tahan.

Ehitamise ajal nägime lisatõendeid Jumala abistavast käest. Kuigi ka paljud muud ehitusmaterjalid peale tsemendi olid defitsiitsed, saime neid millegagi asendades ja improviseerides alati oma töö ühel või teisel viisil tehtud. Pealegi oli vajalike oskustega vendi väga vähe ja vabatahtlike organiseerimine ehitusele nõudis palju pingutusi. Minu pisibuss tegi vendi vedades sadu kilomeetreid edasi-tagasi sõite. Lõpuks oli meie kuningriigisaal valmis. Meil oli koguni juhtiva kogu liige Karl Klein pühitsemiskõnet pidamas. See oli küll ootamatu maiuspala!”

 Kiirehitatud kuningriigisaalid

Alles 1995. aastal kogunes pool Guyana kogudustest ikka veel rendisaalides, mõned ka majaalustes. Niisiis lõi harubüroo selle vajaduse katmiseks üleriigilise ehituskomitee. Sama aasta oktoobris said vennad Mahaiconys, Georgetownist 50 kilomeetrit idas, Mahaicony jõe ääres hakkama oma esimese kiirehitatud kuningriigisaaliga. Kui üks naaber kuulis, et Jehoova tunnistajad ehitavad vaid nelja nädalalõpuga kuningriigisaali, ütles ta: ”Kui te ehitate kanakuudi, siis küll, aga betoonmaja mitte iialgi.” Pole vaja mainidagi, et varsti pidi ta oma suhtumist muutma.

Maal, kus rassisuhted on vahel pingelised, on kuningriigisaalide ehitamine kõigile näidanud, et Jehoova tunnistajad töötavad vaatamata rassile või rahvusele tõelises kristlikus ühtsuses. Üks eakas naine, kes oli jälginud Mahaicony ehitust, hüüatas ringkonnaülevaatajale: ”Ma lugesin, et siin on kuut erinevat rassi inimesed koos töötamas!”

 Harubüroo ehitamine

Aastal 1914 asus Guyana esimene harubüroo Phillipsite juures, kuhu see jäi kuni aastani 1946. Tol aastal oli kuulutajaid 91. Aastaks 1959 oli see arv kasvanud 685-ni ja töö jätkus kasvavas tempos. Niisiis hankisid vennad 1960. aasta juunis kinnistu Georgetownis Brickdami tänav 50. Väheste ümberehitustega sobisid olemasolevad hooned nii harubürooks kui ka misjonikoduks. Aga 1986. aastaks oli ka see kompleks end ammendanud. Juhtiva kogu heakskiidul ehitati siis samasse kohta uus harubüroo. Rahvusvahelised ehitajad, kellele olid abiks kohalikud vennad, said tööga ühele poole aastal 1987.

Õed osutusid harubüroo ehitusel väärtuslikeks nagu Sallumi tütred, kes aitasid oma isal Jeruusalemma müüre taastada (Neh. 3:12). Näiteks tegid 120 õde, kes olid jagatud umbes 10-liikmelisteks gruppideks, ehituse jaoks 12000 betoonplokki. Nad said tööga valmis 55 päevaga, kasutades 16 valuvormi. Ja see polnud sugugi kerge töö! Betoonisegu pidi olema väga täpne, mitte liiga kuiv, et see õigesti kivistuks, ega ka mitte liiga vedel, et plokid vormist välja võttes kokku ei vajuks.

Kohalikud vennad olid öövalves ja tulid sageli valvesse otse ilmalikult töölt. Teised töötasid koos rahvusvaheliste ehitajatega, kes õpetasid neile väärtuslikke oskusi. Üks neist noortest vendadest, Harrinarine (Indaal) Persaud meenutab: ”Minu tööks oli panna akendele iluliistud — ma polnud seda ealeski teinud. Töötasin nii kaua, kuni asja selgeks sain. Pärast kontrollimist ütles ülevaataja, kes paistis minu tööga rahul olevat: ”Nüüd võid teha sedasama kogu harubüroo akendega.” Tänapäeval  õpetab see noor kuningriigisaalide ehitustel oma oskusi teistelegi.

Kuna vennad pidid mõningaid ehitusmaterjale importima, tuli neil teha valitsusvõimudega koostööd. Seetõttu käisid ehitusplatsil mitmed ametnikud, teiste seas isegi president Forbes L. Burnham oma kaaskonnaga. Kõigile, ka kohalikule puusepale, avaldas meie inimeste kutsemeisterlikkus muljet. ”Te teete oma ehitusel lausa esmaklassilist tööd,” ütles ta. 14. jaanuaril 1988 esitas Brooklyni esindaja Don Adams, kes teenis vööndiülevaatajana, pühitsemiskõne.

12. veebruaril 2001 löödi kopp maasse uuel ehitusel, seekord täiesti teises kohas. Jällegi töötasid ehitusel rahvusvahelised ehitajad, keda abistasid kohalikud vennad. Uus harubüroo pühitseti laupäeval, 15. veebruaril 2003. Pühitsemiskõne 332 kuulajale pidas Richard Kelsey Saksamaa harubüroost.

Paljud ammused misjonärid tulid Guyanasse programmi kuulama, mõned tulid koguni esimest korda pärast aastakümneid! Seejärel tuli pühapäeval erikoosolekule 4752 inimest 12 maalt, mis on rohkem kui kahekordne Guyana kuulutajate arv.

Kokkutulekud nõuavad leidlikkust

Ringkonnakokkutulekuteks ja ühepäevasteks erikokkutulekuteks tuleb vendadel ruume sageli rentida. Äärealadel võib juhtuda, et nad panevad püsti ajutise koosolekupaiga. Guyanas aastatel 1952 kuni 1956 teeninud Thomas Markevich sõnab: ”Meie kokkutulek peeti umbes 60 kilomeetrit Demerara jõge mööda Georgetownist  ülesvoolu. Lisaks kohalikele vendadele tahtis kokkutulekule tulla umbes kakssada Jehoova tunnistajat linnast. Otsustasimegi siis ehitada ajutise kokkutulekusaali, kasutades kohalikke materjale — bambusest tegime talad ja pingid ning banaanilehtedest katuse.

Kogusime materjalid kokku, panime need tillukesse raudteevagunisse ja lükkasime seda allamäge. Aga häda küll! Vagun pääses kurvis meie käest lahti, läks kaldu ja kogu last lendas jõkke. Õnnetusest sai peatselt hoopis eelis, kuna kogu materjal ujus sobivalt otse ehitusplatsi juurde! Kokkutuleku algul olid vennad rõõmsad, et kolmepäevast programmi kuulas ka mitusada külaelanikku.”

Thomas lisab: ”Pärast kokkutulekut töötasime kõik lähedalasuval määramata territooriumil. Ühes külas pidasin avaliku kõne ja seda tuli kuulama kogu külla — isegi üks lemmikloomast ahv. Ta kuulas veidi ja otsustas siis  vaadata asjadele teisest küljest. Mõne hüppega oli ta minu õlal. Ta vaatas veidi ringi ja kalpsas tagasi oma peremehe juurde, kuhu ta minu suureks kergenduseks jäi kuni kõne lõpuni!”

Konvendid

Eelmise sajandi alguses peeti suuremaid koosviibimisi tavaliselt seoses sellega, kui tulid külla peakorteri eriesindajad, nagu näiteks vennad Coward ja Young. Aastal 1954 tulid Nathan Knorr ja Milton Henschel ”Uue maailma ühiskonna” kokkutulekule, kus oli 2737 inimest.

Aastakümneid hiljem, aastal 1999 käis Guyana kahel konvendil üle 7100 delegaadi. Üks neist peeti Georgetownis ja teine Berbice’is. Georgetowni konvendi korraldamine nõudis viimasel hetkel suuri muudatusi ja pani vennad proovile. ”Keegi kuulus filmitäht saabus Indiast oma tantsutrupiga ja riiklik komisjon arvas, et nad ei saa tema esinemist edasi lükata, kuigi meie olime broneerinud saali enne teda,” kirjutab harubüroo.

”Leidsime kiiresti teise koha — kriketiväljaku — ja informeerisime viivitamatult kogudusi. Konvendini oli jäänud vaid kaheksa päeva! Aga sellega probleemid ei piirdunud. Kariibi maades on kriket suure au sees ja kriketiväljakud peaaegu pühad. Seepärast tundus idee, et kõnnime kriketimurul, administratsioonile mõeldamatu. Aga kuidas siis näidendit esitada? Ja kuhu panna lava?

Jätkasime sellegipoolest ettevalmistusi, olles kindlad, et Jehoova avab uksed. Ja seda ta tegigi! Saime loa muruväljaku kasutamiseks tingimusel, et ehitame lava  ja tee sinna jõudmiseks maast teatud kõrgusele. Et tööga valmis saada, töötasid kõik usinalt terve öö. Ka ilm oli meie vastu — peaaegu kogu aeg sadas vihma. Kõigile takistustele vaatamata algas programm enam-vähem õigel ajal.

Konvent sujus hästi ja ilm püsis ilus kuni viimase päeva, pühapäevani. Tol päeval ärkasime vihmasabina peale. Peagi oli kriketiväli veega kaetud ja vesi tõusis nii kõrgele, et tee ja lava servast jäi puudu viis sentimeetrit. Vihm lakkas just enne programmi algust. Õnneks polnud  elektrikaablid mitte maa peal, vaid kinnitatud laudade alla. Tuli välja, et meie kohustus ehitada kõrge lava ja tee osutus õnnistuseks!”

Näidendit vaatas särava päikese käes 6088 inimest. Kaks nädalat hiljem viibis teisel konvendil Berbice’is 1038 inimest. Koguarv 7126 oli Guyana seni suurim delegaatide arv. Hiljem on delegaate olnud peaaegu 10000.

Helge tulevikuväljavaade

Hesekiel nägi oma prohvetiennustuses Jehoova taastatud ja aussetõstetud templit. Sellest voolas veeallikas, mis laienes ja sügavnes üha, kuni sellest sai ”jõgi”, mis elustas elutu Surnumere (Hes. 47:1—12).

 Puhta kummardamise edenedes alates aastast 1919 on Jumala rahvas näinud selle prohvetiennustuse täitumist. Tänapäeval kustutab tõeline vaimsete korralduste jõgi — Piiblid, piibliuurimise abivahendid, koosolekud, kokkutulekud ja konvendid — miljonite inimeste vaimse janu kogu maailmas.

Guyana Jehoova tunnistajad peavad eesõiguseks anda oma osa selle prohvetiennustuse täitumisse. Ja nad kasutavad ka sõnasõnalisi jõgesid, et transportida eluandvat vaimset toitu neile, kes on ”igavese elu suhtes õigesti meelestatud”, kus iganes need väärilised sel Vetemaal ka ei asuks (Ap. t. 13:48, UM).

[Allmärkus]

 [Kast lk 140]

Lühiülevaade Guyanast

Maa. Rannikuvöönd, mida katavad jõesetted, asub suures osas allpool merepinda ja seda kaitseb umbes 230 kilomeetrit tammisid. Ligikaudu 80 protsenti maast on metsa all, sealhulgas sisemaa mäed, mis toidavad enamikku Guyana jõgedest.

Rahvastik. Peaaegu pool rahvastikust on idaindialased, üle 40 protsendi mustanahaliste aafriklaste järeltulijad või segaverelised ja umbes 5 protsenti indiaanlased. Umbes 40 protsenti peab end kristlasteks, 34 protsenti hindudeks ja 9 protsenti muhameedlasteks.

Keel. Riigikeel on inglise keel, kuid kõikjal räägitakse ka kreooli keelt.

Elatis. Ligikaudu 30 protsenti tööjõust on hõivatud põllumajandusega. Tegevusalade hulgas on ka kalapüük, metsandus ja kaevandamine.

Toit. Peamisteks põllumajandussaadusteks on riis, kakao, tsitrusviljad, kookospähklid, kohv, mais, maniokk (ehk kassaava), suhkur ning teised troopilised viljad. Toidu saamiseks kasvatatakse veiseid, sigu, kanu ja lambaid. Merest saadakse peamiselt kala ja krevetti.

Kliima. Guyanas on vähese vaheldusega troopiline kliima. Rannikualadel on sademete hulk aastas 1500—2000 mm. Kuigi Guyana on ekvaatori lähedal, on seal tänu Atlandi ookeanilt puhuvatele passaattuultele pehme kliima.

 [Kast/pilt lk 143—145]

Keegi ei suutnud tema suud ”lukku panna”

Malcolm Hall

Sündinud: 1890

Ristitud: 1915

Lühiandmed: Leguani saare pärismaalane, üks omakandi esimesi hea sõnumi kuulutajaid, hoolitses seal kasvanud grupi eest.

Yvonne Hall jutustab oma vanaonust.

Valimisametnik ütles kord vanaonule: ”Kas see on tõsi, et te ei käi valimas? Kui nii, siis paneme teid luku taha ja võtame Piibli ära.” Vanaonu vaatas talle silma sisse ja vastas: ”Aga mida te teete minu suuga? Kas te saate minu suud lukku panna, et ma ei saaks rääkida tõde, mida teie usujuhid teie eest nii kaua on varjanud?” Ametnik oskas kosta vaid: ”Vaatame seda hiljem.”

Vanaonu, kes ristiti aastal 1915, oli üks esimesi Kuningriigi kuulutajaid Guyanas. Ühe venna sõnul oli ta ”tõeline tõe eest võitleja”. Ta tutvus Kuningriigi tõega Georgetownis, kus ta elas ja töötas. Kui vanaonu oli Somerset House’is kuulanud vaid ühte avalikku kõnet, mõistis ta, et see on tõde. Koju jõudnud, kontrollis ta kõik kirjakohad oma Piiblist järele.

Seejärel naasis ta koju Leguanile ja hakkas  viivitamatult teistele tunnistust andma. Esimesed, kes Kuningriigi sõnumi vastu võtsid, olid tema kaks lihast õde ja mõned vennalapsed. Nendest sai vanaonu kodus koguneva grupi tuumik.

Noil päevil hoidis vaimulikkond saareelanikke raudses haardes, ja oli suur võitlus panna inimesi heale sõnumile positiivset vastukaja osutama. Vaimulikud kutsusid vanaonu ”Piibli-hulluks”, aga see ei summutanud tema indu. Näiteks oli tal kombeks panna pühapäeva hommikuti oma verandale grammofon ja mängida sellel Piibli kõnesid. Sageli seisid inimesed tänaval ja kuulasid.

Aja jooksul võtsid mõned inimesed tõe vastu. Eriti oli seda näha mälestusõhtul, kui vanaonu ülakorrus oli rahvast puupüsti täis. Ta ise oli koosoleku juhataja, kõneleja ja ka ainuke sümbolitest osavõtja. Üks tema piibliõpilasi, Leroy Denbow, alustas pioneerteenistust ja teenis teatud aja isegi ringkonnaülevaatajana.

Pärast Essequibo jõel laevasaatjana töötamisest pensionile jäämist hakkas vanaonu pioneeriks, kuulutades Leguanil ja selle naabersaarel Wakenaamil. Tema päev algas kell 4.30 lehmade lüpsmise ja sigade eest hoolitsemisega. Kell 7.30 ta pesi end, luges päevateksti ja ühe osa Piiblist, sõi hommikust ning seadis end kuulutustööks valmis. Mul on siiani silme ees, kuidas ta enne väljumist oma jalgratta kumme pumpas. Ta sõitis iga päev vähemalt 20 kilomeetrit.

Vanaonu lõpetas oma maise teekonna 2. novembril 1985, olles teeninud Jehoovat ustavalt umbes 70 aastat. Selle aja jooksul ei suutnud keegi tema suud ”lukku panna”. Nüüd on nii Leguani kui ka Wakenaami saarel oma kogudus.

 [Kast/pilt lk 155—158]

Minu lapsepõlve küsimustele vastati ja see muutis mu elu

Albert Small

Sündinud: 1921

Ristitud: 1949

Lühiandmed: alustas pioneeritööd aastal 1953. Käis oma naise Sheilaga 1958. aastal Gileadis ja määrati tagasi Guyanasse.

”Jumal tegi sind” — nii öeldi mulle poisipõlves ühtelugu. Ja kui ema ütles, et olen neljast lapsest kõige halvem, siis ma mõtlesin, et järelikult tegi Jumal kolm head ja ühe halva.

Umbes kümneaastasena küsisin pühapäevakooli õpetajalt: ”Aga kes tegi Jumala?” Ma ei saanud mingit vastust. Sellegipoolest hakkasin ma sobivas vanuses — nagu enamik tolle aja inimesi — käima kirikus, mis minu puhul oli presbüterlik kirik. Ent paljud minu küsimused jäidki vastuseta. Näiteks me laulsime kirikus laulu, kus öeldi: ”Rikas mees lossis, vaene mees väravas. Tegi Jumal nad kõrgeks ja madalaks, seadis nende seisuse.” Ma mõtlesin: ”Kas Jumal tõepoolest ”seadis nende seisuse”?” Ükskord ma küsisin kirikuõpetajalt: ”Kui Jumal tegi Aadama ja Eeva, siis kust on tulnud erinevad rassid?” Tema vastus oli lühikokkuvõttes selline, et Moosese jutustus on müüt.

 Teise maailmasõja aegu innustati meid palvetama Briti sõdurite eest. See veenis mind lõplikult, et minu kiriku õpetus oli vastuolus sellega, mida ma Piiblist lugesin. Sellegipoolest küsisin ma endalt: ”Kuhu mul minna?” Niisiis jäin kirikusse. 24-aastaselt abiellusin Sheilaga.

Ühel päeval, kui olin just kirikust koju jõudnud, tuli meile üks Jehoova tunnistaja. Me kutsusime tunnistajaid põrgueitajate kirikuks ja mul ei olnud nende jaoks aega. Nende koosolekud olid kodudes ja neil ei olnud vaimulikurüüsid. Pealegi oli mu elus olnud mitmeid asju, muu hulgas abielu suurepärase naisega, mis panid mind mõtlema, et Jumal hoolitseb minu eest.

Kui siis see tunnistaja, Nesib Robinson, end esitles, paikasin mina just oma jalgratta kummi. ”Kummil on auk sees,” ütlesin. ”Kui sa oled kristlane, siis aita mul seda parandada.” Seejärel läksin järsult tuppa. Järgmisel nädalal, kui ma, Piibel käes, uksest välja astusin, et kirikusse minna, tuli Nesib parasjagu trepist üles. ”Teie usk ei huvita mind,” ütlesin ma. ”Rääkige mu naisega. Ta on toas.” Ja läinud ma olingi.

Ma kahetsesin, et nii ütlesin, sest kirikus hakkasin ma pastori jutu kuulamise asemel mõtlema: ”Kui hr Robinson hakkab minu naisega juttu ajama, siis ta ei saa meie pühapäevasuppi valmis.” Aga ma muretsesin ilmaaegu: koju saabudes nägin, et supp oli valmis. Küsisin Sheilalt huviga: ”Kas sa rääkisid selle Robinsoniga?” ”Jaa,” vastas tema, ”tema istus ja jutlustas, samal ajal kui mina süüa tegin.”

 Ei läinudki kaua, kui Sheila nõustus piibliuurimisega. Ta sünnitas meie esimese lapse, aga too sündis surnult. Ma küsisin hr Robinsonilt, miks niisugused asjad juhtuvad. Ta vastas, et see ei ole Jumala süü, vaid tuleneb hoopis Aadama ja Eeva sõnakuulmatusest ning neilt päritud ebatäiusest. Vastus rahuldas mind.

Nesib külastas mind sageli minu mööblitöökojas. Vestlesime minu tööst, aga mingil viisil õnnestus tal ikka enne lahkumist sisse tuua mingi mõte Piiblist. Aja jooksul hakkasid meie vestlused puudutama vähem mööblit ja rohkem Jumala Sõna. Ühel päeval otsustasin küsida talt paar küsimust, mis olid mind kogu elu vaevanud, ja ma mõtlesin, et need teevad temagi tummaks — vastust ei teadnud isegi ”päris” kirikuõpetajad.

Nõudsin Nesibilt, et ta põhjendaks oma vastuseid Pühakirjaga ja paiskasin välja oma esimese küsimuse: ”Kes tegi Jumala?” Nesib luges Laulu 90:2, mis ütleb: ”Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti!” Ta vaatas mulle otsa ja sõnas: ”Näed, mis siin öeldakse? Mitte keegi ei teinud Jumalat, ta on olnud igavesti.” See selge ja loogiline vastus vapustas mind. Ja see avas väravad tulvaveele — nüüd esitasin kõik minu sees aastaid pakitsenud küsimused. Nesibi Pühakirjal põhinevad vastused, eriti selle kohta, et Jumalal on eesmärk muuta maa paradiisiks, tõid minu südamesse senikogemata rõõmu.

Minu esimene käik kuningriigisaali avaldas mulle eriti suurt muljet. Miks? Sest mind hämmastas see, et kuulajaskond võtab koosolekust osa — kirikus ei juhtunud seda ealeski. Mu naine, kes polnud veel ühelgi koosolekul käinud, oli tookord ära. Kui ma talle sellest hiljem jutustasin, ütles ta: ”Hakkame koos seal käima.” Ja me käime veel praegugi, 55 aastat hiljem!

Aastal 1949 ristiti meid Sheilaga Atlandi ookeanis. 1953. aastal alustasin pioneerteenistust. Kaks aastat hiljem ühines minuga Sheila ja sellest sai alguse meie 50 aasta pikkune karjäär täisajalises teenistuses. Aastal 1958 käisime Gileadi kooli 31. kursusel ja meid määrati tagasi Guyanasse. Teenisime 23 aastat reisival tööl ja olime seejärel eripioneerid, mis on meie eesõigus tänini. Tõesti, olen Jehoovale tänulik vastuste eest minu lapsepõlve küsimustele, aga ka selle eest, et ta on lubanud meil naisega teda teenida.

 [Kast/pilt lk 163—166]

”Siin ma olen, läkita mind!”

Joycelyn Ramalho (endine Roach)

Sündinud: 1927

Ristitud: 1944

Lühiandmed: lesk, on olnud 54 aastat täisajalises teenistuses, sealhulgas olnud ka koos mehega reisival tööl.

Sündisin Kariibi mere saarel Nevisel. Minu ema oli üksikvanem. Ta töötas meditsiiniõena ja käis metodisti kirikus ning õpetas mindki uskuma Jumalat. Ema töö pärast tuli meil kolida saarel ühte väiksesse külla. Järgmisel pühapäeval läksime metodisti kirikusse ja istusime pingile. Mõne minuti pärast öeldi meile, et pingi ”omanikud” on tulnud ja meil tuleb kohta vahetada. Kuigi üks koguduseliige lubas meil lahkelt ”oma” pingile istuda, otsustas ema, et ei tõsta oma jalga sellesse kirikusse enam kunagi. Hakkasime käima hoopis anglikaani kirikus.

1940. aastate algul kohtus ema sõbranna pool ühe tunnistajaga Saint Kittsilt, kes andis talle veidi kirjandust. Apla lugejana ema lausa neelas seda kirjandust ja mõistis, et see on tõde. Varsti ta abiellus ja me kolisime Trinidadi. Seal olid meie väljaanded sel ajal keelatud, aga me saime kuningriigisaalis koosolekutel käia. Ei läinudki kaua, kui ema katkestas oma sidemed anglikaani kirikuga ja hakkas teenima  Jehoovat, ning sama tegi ka mu võõrasisa James Hanley.

Trinidadis kohtasin noort õde nimega Rose Cuffie. Mul polnud aimugi, et 11 aastat hiljem saab Rose’ist minu misjonikaaslane. Minu soov Jehoovat teenida kasvas üha. Mul on tänaseni meeles, kuidas ma esimest korda omal käel tunnistust andma läksin. Esimesel uksel jäin korterivaldaja saabudes täiesti tummaks. Ma ei tea, kui kaua ma nõndaviisi seisin, aga lõpuks võtsin Piibli lahti, lugesin Taanieli 2:44 ja läksin minema!

Hakkasin pioneeriks aastal 1950 ja kõigest kaks aastat hiljem sain vaimustava kutse Gileadi kooli 21. kursusele. Guyanast pärit Florence Thom, minu toakaaslane Lindor Loreilhe ja mina olime need kolm, kes meie kursuselt Guyanasse määrati. Saabusime sinna novembris 1953 ja meid määrati Skeldonisse, linnakesse, mis asub Georgetownist umbes 180 kilomeetri kaugusel, Courantyne’i suudme lähedal. Sealne eraldiasuv grupp ootas meid innukalt.

Enamik Skeldoni elanikest olid idaindialased — hindud või moslemid. Paljud olid kirjaoskamatud ja kui me neile tunnistust andsime, vastasid nad sageli: ”Bruck am up Sista”, mis tähendas: ”Seleta lahti, õeke.” Alguses hakkas koosolekutel käima 20 kuni 30 inimest, aga hiljem see arv kahanes, kui need, kes ei olnud tõsiselt huvitatud, ära jäid.

 Üks naine edenes hästi ja tahtis hakata kuulutustööst osa võtma. Kui ma kokkulepitud ajal tema juurde läksin, oli aga hoopis tema 14-aastane poeg ilusasti riides ja valmis minuga kaasa tulema. Ema ütles: ”Preili Roach, võtke Frederick minu asemel.” Hiljem kuulsime, et selle naise isa, kes oli tulihingeline anglikaan, oli avaldanud talle survet. Naise poeg Frederick McAlman tegi aga suurepäraseid vaimseid edusamme ja käis hiljem Gileadis (vaata kasti leheküljel 170).

Pärastpoole määrati mind Henriettasse, kus ainsaks kuulutajaks oli üks vend. Paikkonna eest hakkas hoolitsema Charity kogudus. Minu uus pioneeritöö kaaslane oli varemmainitud Rose Cuffie. Veetsime Rose’iga neli päeva nädalas Henriettas. Reede hommikuti suundusime jalgratastega 30 kilomeetrit tolmuseid teid pidi Charitysse koosolekutele. Meil olid kaasas toiduained, linad, tekid ja sääsevõrgud.

Tee peal andsime tunnistust ja tegime peatusi, et julgustada eraldielavaid kuulutajaid ning ühte mittetegevat õde. Tavaliselt uurisime nendega koos ”Vahitorni”. Pühapäeviti, kui olime Henriettasse tagasi jõudnud, juhatasime ”Vahitorni” uurimist sealse piibliõpilaste grupiga. Meil polnud kunagi suuremaid äpardusi, vahel läks vaid kumm tühjaks või saime paduvihmas märjaks.

Meie rõõm ei kahanenud hetkekski. Üks naine  ütleski meile kord: ”Te olete alati õnnelikud. Tundub, et teile ei tee mitte miski muret.” Meie rõõmu suurendas Jehoovalt saadud viljakas teenistus. Isegi see mittetegev õde, keda me külastasime, jätkas Jehoova teenimist. Ta on nüüd, umbes 50 aastat hiljem, ikka Jehoovale ustav.

10. novembril 1959 abiellusin ma pioneeri Immanuel Ramalhoga. Teenisime koos Suddies, 23 kilomeetrit Henriettast lõuna pool. Jäin siin lapseootele, kuid mul oli nurisünnitus. Usin teenistus aitas mul õnnetusest toibuda. Hiljem sündis meile kaks last. Sellegipoolest suutsime pioneerteenistust jätkata.

Aastal 1995 suikus Immanuel surmaunne. Olime temaga mitmetel territooriumidel koos Jehoovat teeninud. Olime näinud, kuidas väikestest gruppidest saavad elujõulised kogudused, kus on kogudusevanemad, teenistusabilised ja isegi oma kuningriigisaal! Teenisime ka kümme toredat aastat reisival tööl. Tunnen Immanuelist väga puudust, aga Jehoova ja koguduse armastav toetus pakub mulle lohutust.

Prohvet Jesaja vastas Jehoova kutsele teda teenida sõnadega: ”Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8.) Püüdsime abikaasaga väga selle prohveti head suhtumist jäljendada. Muidugi tuli meil nagu Jesajalgi taluda raskeid, vahel masendavaidki aegu, kuid rõõm on teinud need kõik kuhjaga tasa.

 [Kast/pilt lk 170—173]

Mind saadeti Gileadist kodumaale tagasi

Frederick McAlman

Sündinud: 1942

Ristitud: 1958

Lühiandmed: pärast Gileadis käimist saadeti tagasi Guyanasse. Praegu teenivad tema ja ta naine Marshalind üldpioneeridena.

Kui olin 12, hakkas minu emaga Piiblit uurima üks misjonär nimega Joycelyn Roach. Minagi sekkusin vestlusse. Ema katkestas uurimise, aga mina jätkasin ja hakkasin käima kõigil koosolekutel. 14-aastasena võtsid õde Roach ja tema misjonikaaslased Rose Cuffie ning Lindor Loreilhe mind koos endaga jalgratastel kuulutama. Nende misjonivaim avaldas mulle suuremat mõju, kui ma tookord aimatagi oskasin.

Samal ajal, kui ma Jehoova tunnistajatega uurima hakkasin, käisin ma lisaks veel anglikaani leeris. Kord selgitas preester ”püha” kolmainsust. Kuulasin veidi ja võtsin siis sõna, öeldes, et ma ei usu, et see doktriin on pärit Piiblist. Ta sähvas: ”Ma tean, et sa loed teatud raamatuid, ja need on mürgised raamatud. Ära loe. Sa pead uskuma kolmainsust.” Sellest peale ei läinud ma enam anglikaani kirikusse,  ent jätkasin tunnistajatega uurimist. Mind ristiti aastal 1958.

Septembris 1963 sain harubüroolt kirja, kus mulle pakuti eripioneeri tööd. Võtsin pakkumise vastu. Mind määrati Fyrishi kogudusse Courantyne’i jõe ääres ja minu kaaslaseks oli Walter McBean. Teenisime koos ühe aasta, töötades läbi jõeäärseid territooriume. See valmistas meid ette järgmiseks ülesandeks Paradise’i koguduses, kus oli meie saabudes aastal 1964 kümme kuulutajat. Olime seal pioneerid üle nelja aasta ja nägime, kuidas kogudus kasvas 25-ni.

Aastal 1969 kutsuti mind Gileadi kooli 48. kursusele. Samal aastal avanes mul tore võimalus viibida külas Brooklyni Peeteli perel, nii et sain samas käia ka 1969. aasta rahvusvahelisel konvendil ”Rahu maa peal”. Niivõrd paljude ustavate vendade ja õdede nägemine oli tõesti vaimne maiuspala! Ma ei unusta ealeski, kuidas Frederick W. Franz juhtivast kogust kutsus meid oma tuppa. Tal oli nii palju raamatuid, et ma imestasin, kuhu voodi veel mahub! Teine imepärane Jumala Sõna õppija oli Ulysses Glass, üks meie Gileadi õpetajatest. Mu kõrvus on ikka veel tema sõnad: ”Hea kirjutamise ja õpetamise aluseks on täpsus, lühidus ja selgus.”

Pean tunnistama, et olin pettunud, kui sain teada, et mind määrati Guyanasse. Guyana oli minu jaoks kodu, mitte misjonilähetus. Aga vend Glass kutsus mind lahkelt kõrvale ja aitas mul asju  teises valguses näha. Ta tuletas mulle meelde, et juba Gileadis käimine on suur eesõigus ja et ilmselt saadetakse mind sellisesse Guyana ossa, mis on mulle võõras. See osutus tõeks, sest mind määrati Charity kogudusse Pomerooni jõe ääres. Tol hetkel oli Charitys vaid viis kuulutajat.

Minu kaaslasel Albert Talbotil ja mul oli vähe jõesõidukogemusi, niisiis pidime õppima paati juhtima. See võib paista kerge, aga uskuge mind, see on kaugel sellest. Kui sa ei oska arvestada voolu ja tuulega, siis lihtsalt istud ühe koha peal või keerled sihitult. Õnneks anti meile suurepärast abi, sest üks parimaid õpetajaid oli kohalik õde.

Kümme aastat viisid meid edasi aerud ja musklijõud. Siis pakkus üks kohalik kogudusele paadimootorit müüa, kuid meil ei olnud piisavalt raha. Võite siis ette kujutada meie rõõmu, kui saime just selle jaoks harubüroolt raha. Selgus, et mitmed kogudused olid meie vajadusest teada saanud ja otsustasid aidata. Hiljem saime paate juurde ja kõik nad said nimeks ”Kuningriigi Kuulutaja”, millele järgnes paadi järjenumber.

Pärast koostööd mitme eri pioneeritöökaaslasega kohtasin ma kedagi, kellest sai mulle kaaslane kogu eluks — see oli Marshalind Johnson, Mackenzie kogudusse määratud eripioneer. Tema kadunud isa Eustace Johnson oli Guyanas hästi tuntud, kuna ta oli oma elu viimased kümme aastat teeninud ringkonnaülevaatajana. Teenime Marshalindiga praegugi üldpioneeridena ja kahe peale kokku oleme täisajalises teenistuses olnud 72 aastat, sealhulgas 55 aastat eripioneeridena. Selle aja sees oleme üles kasvatanud ka kuus last.

Jehoova on õnnistanud meie pingutusi teenistuses. Näiteks 1970. aastate alul Pomerooni mööda kuulutades kohtasime noort rätsepat, kes nõustus piibliuurimisega. Temast sai hea õpilane. Ergutasime teda meelde jätma Piibli raamatute nimesid. Ta mitte ainult ei õppinud need kõik ühe nädalaga pähe, vaid teadis ka nende leheküljenumbreid! Sellest ajast alates on tõesse tulnud tema, ta naine ja seitse nende üheksast lapsest, ning teenime temaga mõlemad kogudusevanematena Charitys. Sellesarnaseid õnnistusi ei oleks ma ilmselt kunagi kogenud, kui innukad misjonärid poleks andnud mulle suurepärast eeskuju.

 [Kast/pilt lk 176-177]

Õppisin Jumala Sõna kirja teel

Monica Fitzallen

Sündinud: 1931

Ristitud: 1974

Lühiandmed: õppis teistest eraldatuna Jumala Sõna kaks aastat kirja teel ja andis laialdaselt tunnistust teistele indiaanlastele. Ta on praegu pime, aga jätab teenistuseks vajalikud kirjakohad meelde.

Elan indiaanlaste reservaadis nimega Waramuri, mis on Moruka jõe ääres Guyana loodepiirkonnas. 1970. aastate alguses, kui tutvusin tõega, oli mulle lähim kogudus Charity, mis asus Pomerooni jõe ääres. Kanuuga kulus sinna jõudmiseks 12 tundi.

Kohtasin Jehoova tunnistajaid Charitys sisseoste tehes. Frederick McAlman pakkus mulle ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Võtsin need vastu, viisin koju ja panin riidekirstu, kus nad seisid kaks aastat. Kord jäin haigeks ja olin mõne aja voodi külge aheldatud ning sügavas masenduses. Siis tulid mulle meelde need ajakirjad. Lugesin neid ja sain kohe aru, et see on tõde.

Samal ajal hakkas minu mees Eugene tööd otsima ja otsustas minna allavoolu Charity poole. Minu tervis oli hakanud paranema ja läksin temaga kaasa. Ent minu põhihuvi oli leida Jehoova tunnistajad. Ei olnudki vaja kaua otsida, üks tunnistajast proua tuli otse  sellesse majja, kus me peatusime. ”Kas teie olete need ”Vahitorni”-inimesed?” küsisin mina. Ta vastas jaatavalt ja ma küsisin selle mehe järele, keda olin kaks aastat tagasi turul kohanud. Ta läks kohe Frederick McAlmani kutsuma, sest too oli just ühe kuulutajate grupiga lähedalasuval territooriumil.

Kui nad kahekesi tagasi tulid, demonstreeris vend McAlman mulle, kuidas uuritakse Piiblit raamatuga ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”). Nõustusin uurimisega. Kuna pidime Eugene’iga koju tagasi minema, jätkasime uurimist kirja teel. Uurisin sel viisil kaht raamatut — ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ja ”Asjad, milles Jumalal on võimatu valetada” (”Things in Which It Is Impossible for God to Lie”). ”Tõe” raamatu uurimise ajal tulin ametlikult ära anglikaani kirikust ja sain ristimata kuulutajaks. Preester kirjutas mulle: ”Ära kuula Jehoova tunnistajaid. Neil ei ole sügavat Piibli mõistmist. Ma tulen ja räägin sinuga sellest asjast.” Aga ta ei tulnudki.

Reservaadi ainsa kuulutajana jagasin oma äsjasaadud teadmisi naabritele. Andsin tunnistust ka oma mehele, kes — mul on hea meel seda öelda — käis ristimisel aasta hiljem. Praegu on Eugene üks meie 14 kuulutajast.

Viimastel aastatel on glaukoom ja kae minult nägemise röövinud, ning pean teenistuse jaoks kirjakohad meelde jätma. Sellegipoolest olen Jehoovale tänulik, et saan teda ikka veel teenida.

 [Kast/pildid lk 181—183]

Jehoova on andnud mulle, ’mida mu süda kutsub’

Ruby Smith

Sündinud: 1959

Ristitud: 1978

Lühiandmed: sünnipärane kariib, kes mängis olulist rolli hea sõnumi kuulutamisel Baramitas, Guyana sisemaal asuvas indiaanlaste reservaadis.

Minu esmakontakt Jehoova tunnistajatega toimus aastal 1975. Olin siis 16-aastane. Vanaema sai oma kasupojalt traktaadi ja palus mul selle tõlkida, sest ta ise ei osanud inglise keelt. Olin traktaadis käsitletud Piibli tõotustest vapustatud ja täitsin kupongi ning saatsin harubüroosse. Tellitud kirjanduse saabudes uurisin selle läbi ja hakkasin õpitud Pühakirja-tõdedest teistelegi rääkima. Alustasin oma vanaema ja tädiga. Kahjuks ei kiitnud isa minu tegevust heaks.

Peatselt hakkasid vanaema ja tädi kuulutustöös osalema. Mõned külaelanikud tulid seepeale meie poole, et Piiblist rohkem teada saada. Ja mida rohkem ma ise lugesin, seda rohkem mõistsin, et pean Jehoovale meeldimiseks elus muudatusi tegema. Pidin isale üles tunnistama, et olin tema töökojast midagi varastanud, ja ühe oma vennaga ära  leppima. Pärast pikka palvetamist sain mõlemaga hakkama.

Vahepeal korraldas harubüroo meie kanti eripioneeri Sheik Bakhshi külaskäigu. Vend Bakhsh ei saanud aga jääda kuigi pikaks ajaks ja seetõttu uurisid tema ning vend Eustace Smith, kellest sai hiljem minu abikaasa, minuga kirja teel.

Aastal 1978 läksin Georgetowni ”Võiduka usu” konvendile. Läksin pealinna saabudes otsejoones harubüroosse ja teatasin, et soovin lasta ennast ristida. Vennad korraldasid, et Albert Small vaataks minuga läbi küsimused, mida kogudusevanemad arutavad nendega, kes tahavad ristimisele minna. Olin Baramitasse naastes ülimalt elevil, sest olin nüüd ristitud Jehoova teenija!

Täis indu, asusin aega viitmata kuulutustööle. Huvilisi tuli palju ja ma palusin mõnede abi lihtsa jumalakummardamiskoha ehitamiseks. Tõlkisin seal igal pühapäeval ingliskeelse ”Vahitorni” kariibi keelde. Aga isa oli minu tegevusele vastu ja nõudis, et oleksin pühapäeviti kodus. Salvestasin siis artiklid salaja kassetile ja üks mu vendadest mängis need koosolekul ette. Tollal käis regulaarselt kohal umbes 100 inimest.

Veidi aega hiljem kolis meie pere töö asjus Georgetowni ja vanaema kolis Matthews Ridge’i. Tädi jäi küll Baramitasse, kuid lõpetas hea sõnumi kuulutamise. Sealne Kuningriigi kuulutustöö jäi seega ajutiselt soiku.

 Georgetownis kohtusin Eustace Smithiga silmast silma ja veidi aega hiljem me abiellusime. Kuigi Eustace ei osanud kariibi keelt, tahtsime mõlemad minna Baramitasse, et sealset huvi edasi kasvatada. Aastal 1992 meie soov täituski. Kohe, kui olime saabunud, asusime usinalt teenistusse ja hakkasime organiseerima koosolekuid. Varsti kasvas kohalviibijate arv umbes 300-ni!

Korraldasime ka kirjaoskuskursuse, mida juhatasime pärast ”Vahitorni” uurimist. Meie esimene laps Yolande aitas õppetükke koostada. Ta oli siis 11-aastane ristimata kuulutaja. Praegu on nii tema kui ka meie teine tütar Melissa üldpioneerid.

Aastal 1993 õnnistas Jehoova Baramitat kuningriigisaaliga. Ta andis meile ka ”annid inimeste kujul”, kes räägivad kariibi keelt ja on koguduses eestvedajateks (Efesl. 4:8, UM). 1. aprillil 1996 saime Baramita koguduseks. Mul on suur rõõm teatada, et koguduses on ka minu ema, vanaema ja enamik minu vendi-õdesid. Jehoova on tõepoolest andnud mulle, ’mida mu süda kutsub’ (Laul 37:4).

[Pilt]

Koos Eustace’iga praegu

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 148, 149]

GUYANA KRONOLOOGIA

1900 Hakatakse lugema ”Siioni Vahitorni” ja teisi Piiblil põhinevaid väljaandeid ning nende teemadel arutlema.

1910

1912 E. J. Coward kõneleb sadadele inimestele Georgetownis ja New Amsterdamis.

1913 Somerset House’is üüritakse koosolekuteks üks tuba. Seda kasutatakse kuni aastani 1958.

1914 Georgetownis rajatakse esimene harubüroo.

1917 Vaimulikkonna survel keelustab valitsus teatud väljaanded.

1922 Keeld kõrvaldatakse. George Youngi külastus.

1940

1941 ”Vahitorn” ja ”Lohutus” (praegune ”Ärgake!”) keelatakse ära.

1944 Kõik Jehoova tunnistajate väljaanded keelatakse ära.

1946 Juunis keeld kõrvaldatakse. Gileadist saabuvad esimesed misjonärid.

 1950-ndad Terves Guyanas näidatakse filmi ”Uue maailma ühiskond tegutseb”.

1960 Harubüroo ostab Georgetownis maatüki. Olemasolevaid hooneid kasutab nii harubüroo kui ka misjonikodu.

1967 Ületatakse 1000 kuulutaja piir.

1970

1988 Samal maatükil pühitsetakse uus harubüroo.

1995 Valmib esimene kiirehitatud kuningriigisaal.

2000

2003 Uuel maatükil pühitsetakse uus harubüroo.

2004 Guyanas on 2163 tegevkuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

2000

1000

1910 1940 1970 2000

 [Kaardid lk 141]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

GUYANA

Baramita

Hackney

Charity

Henrietta

Suddie

GEORGETOWN

Mahaicony

Soesdyke

Bartica

Yaruni

New Amsterdam

Mackenzie

Wismar

Skeldon

Berbice

Orealla

Lethem

Essequibo

Demerara

Berbice

Courantyne

VENEZUELA

BRASIILIA

SURINAME

 [Lehekülje suurune pilt lk 134]

[Pilt lk 137]

Evander J. Coward

[Pilt lk 138]

Georgetownis asuvas Somerset House’is peeti koguduse koosolekuid aastatel 1913—1958

[Pilt lk 139]

George Young

[Pilt lk 146]

Frederick Phillips, Nathan Knorr ja William Tracy, 1946

[Pilt lk 147]

See teadaanne juunist 1946 lõpetas meie kirjandusele Guyanas seatud keelu

[Pilt lk 152]

Nathan Knorr, Ruth Miller, Milton Henschel, Alice Tracy (endine Miller) ning Daisy ja John Hemmaway

[Pilt lk 153]

John Ponting

[Pilt lk 154]

Geraldine ja James Thompson teenisid Guyanas 26 aastat

[Pilt lk 168]

Grupp läheb paadiga kuulutama

[Pilt lk 169]

Kuulutamas Moruka jõel paadiga ”Kuningriigi Kuulutaja III”

[Pilt lk 175]

Jerry ja Delma Murray

[Pilt lk 178]

Frederick McAlman ning Eugene ja Monica Fitzallen räägivad head sõnumit kanuud parandavale indiaanlasele

[Pilt lk 184]

Ringkonnakokkutulek Baramitas 2003. aastal

[Pildid lk 185]

Baramita piirkonnas on paljud avaldanud positiivset vastukaja Piibli tõele

[Pilt lk 186]

Kuulutamas kanuuga

[Pilt lk 188]

Sherlock ja Juliet Pahalan

 [Pildid lk 191]

Guyana — ”pioneeride paradiis”

[Pilt lk 194]

Orealla kuningriigisaal Guyanas

[Pilt lk 197]

Endine harubüroo Georgetownis Brickdami tänav 50, valminud 1987

[Pilt lk 199]

Harubüroo komitee vasakult paremale: Edsel Hazel, Ricardo Hinds ja Adin Sills

[Pilt lk 200, 201]

Äsjavalminud Guyana harubüroo