Ülemaailmne aruanne

▪ AASIA JA LÄHIS-IDA

Maid: 47

Rahvaarv: 3896182946

Kuulutajaid: 582360

Piibliuurimisi: 453069

Kõrgõzstan. Svetlana, kes teenis abipioneerina, ei saanud oma territooriumil ühel uksel kunagi kedagi kätte. Kord sellest majast mööda minnes mõtles ta endamisi, et pole vist mõtet uksekella helistada, kuna nagunii pole kedagi kodus. Ta otsustas siiski veel kord proovida ja oli meeldivalt üllatunud, kui ukse avas noor naine. Naine oli rõõmus, nähes Jehoova tunnistajat, ja sõnas, et ta uuris kunagi tunnistajatega Piiblit, kuid kaotas nendega kontakti. Svetlana küsis, kas ta sooviks korrapäraselt ajakirju  saada, mille peale naine vastas, et ei sooviks mitte ainult ajakirju, vaid ka uurida Piiblit! Temaga alustati kohe uurimist ja nüüd käib ta kõigil koosolekutel.

Jaapan. Äriterritooriumil kuulutades sisenesid kaks õde advokaadibüroosse, kus töötavat advokaati tunti hästi selle poolest, et ta aitab ebavõrdsuse all kannatajaid. Üks ametnik saatis nad aga kohe ära, öeldes, et ta on hõivatud, ent võttis siiski ajakirjad. Järgmisel korral, kui õed seda naist kohtasid, oli ta üksi. Veel enne kui nad jõudsid teda tervitada, nõudis ta vihaselt: ”Miks mõrvatakse lapsi, kes on ilma patuta? Miks on maailm selline? Ma tahaks veenvaid selgitusi! Kui te teate vastust, siis öelge mulle!” Järgmise tunni jooksul rääkisid õed talle universumi valitsemisõigust puudutavast vaidlusküsimusest ja vähehaaval naise hoiak muutus. Ta tänas õdesid, et nad kasutasid Piiblit, vastamaks küsimustele, millele ta ei arvanudki vastust leidvat. Kui õed lahkusid, andis naine neile oma koduaadressi ja telefoninumbri ning ütles: ”Tavaliselt annan ma selle vaid väga lähedastele inimestele, kuid teie olete teistsugused. Soovin teiega veel vestelda. See, millest me kõnelesime, on väga oluline.” Temaga alustati uurimist.

Nepal. Üks naine käis juba aastaid kirikus, ent teda pani jahmuma kirikuliikmete ahnus ja omavaheline nääklemine. Kuigi ta abikaasa oli pastor, heideti ta kirikust välja, kui annetuste pärast tekkis tüli. Mees hakkas jooma ega hoolitsenud enam pere eest. Naine otsis meeleheitlikult tõde ja palvetas iga päev. Selleks et peret rahaliselt toetada, läks ta tööle vanapaberi kogumiskeskusesse. Kord makulatuuri sorteerides leidis ta raamatu ”Ühendatud ainsa tõelise Jumala kummardamises”,  peitis selle põue ja viis koju. Ta luges raamatut iga päev ning jätkas palvetamist. Siis ühel päeval koputas ta uksele eripioneerist õde Bishnu. Naisele meeldis Bishnu jutt ja ta kutsus ta sisse. Tasapisi hakkas naine märkama sarnasust Bishnu jutu ja raamatust loetu vahel. Lõpuks näitas ta Bishnule seda raamatut ja ta oli rõõmus, kuuldes, et see on Jehoova tunnistajate väljaanne. Praegu uurib ta Piiblit ja käib koos lastega kõigil koosolekutel.

Sri Lanka. Kuigi Punchibanda polnud veel ristimata kuulutaja, otsustas ta eraviisil teistega Kuningriigi sõnumit jagada. Ta kõneles tänaval kerjusega, kes rääkis, et ta vanim tütar kannatas ühe haiguse tõttu ja suri. Ta oli käinud koos tütrega ühes kirikus, lootes, et ta saab ime läbi terveks, kuid midagi ei juhtunud. Punchibanda selgitas, et tänapäeval ei tervenda Jumal inimesi ime läbi, kuid et haigustest paranemine toimub Jumala Kuningriigi valitsuse all. Ta andis kerjusele selleteemalised ajakirjad ja kutsus teda kuningriigisaali. Kerjus läks koju ja rääkis oma perele kutsest ja näitas ajakirju. Ta abikaasa kostis, et ka temale oli pakutud ajakirju ning teda oli samuti kutsutud kuningriigisaali. Mees otsustas kuningriigisaali alguses üksi minna. Vennad ja õed võtsid ta soojalt vastu. Nüüd käib ta koos naise, poja ja kahe tütrega koosolekutel ning tunneb rõõmu Jehoova rahvaga läbikäimisest.

Liibanon. Filipiinidelt pärit eripioneerist õde jutustab: ”Tänaval kuulutades kohtasin ühte filipiini naist. Külastasin teda töö juures ja hakkasin temaga Piiblit uurima. Tal oli palju küsimusi; vahel ei lasknud ta mul veel lõpetada, kui juba esitas järgmise küsimuse. Mõne aja pärast  hakkasid naise sõbrad, kes olid kirikuliikmed, osutama talle vastupanu. Kahjuks andis ta järele ja lõpetas piibliuurimise, kuigi julgustasin teda seda jätkama. Ütlesin endale siiski, et kui ta on lambasarnane inimene, uurib ta kunagi Piiblit edasi. Möödus aasta. Mõtlesin ikka ta peale ja otsustasin talle kirja saata ning öelda, et hoolin temast ja et mul oleks hea meel teda uuesti näha. Ta helistas mulle ja ma külastasin teda. Seekord nägin, et ta huvi oli palju suurem kui esimesel korral. Asjad, millest olime kõnelnud, olid tal ikka südames ja ta hindas neid sügavalt. Ta rääkis mulle, et oli külastanud mitmeid kirikuid, kuid kuskil ei õpetatud tõde. Hakkasime uuesti uurima, ta edenes ja nüüd on ta ristitud. Ta 12-aastane poeg on ristimata kuulutaja.”

India. Üks õde kirjutab: ”Majast majja kuulutades märkasime noort neidu, kes meid nähes tuppa läks. Peagi kohtasime maja ees meest, kes käskis meil ära minna. Lahkudes nägime, et see neiu rääkis tolle mehega. Pärastpoole, kui ootasime bussi, tuli neiu jalgrattal meie juurde ja ütles: ”Ma tean, et Jehoova on tõeline Jumal. Palun õpetage mulle Piiblit. Läksin majja, et teid tuppa kutsuda, kuid majaomanik oli selle vastu.” Küsisime, kust ta teab, et Jehoova on tõeline Jumal. Ta ütles, et kahe aasta eest sõitis ta bussis ja nägi ühte suurt kogunemist, mis tundus talle kristlik üritus. See oli meie piirkonnakonvent. Ta tuli bussi pealt maha, ja nii oli ta kolm päeva konvendil. Ta ootas, millal Jehoova tunnistajad ükskord teda külastavad. Nähes neiu huvi, kutsusime ta endaga kaasa ühe õe juurde ja alustasime piibliuurimist. Ta hakkas korrapäraselt koosolekutel käima ja teeb häid vaimseid edusamme.”

 ▪ AAFRIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 781767134

Kuulutajaid: 1015718

Piibliuurimisi: 1820540

Uganda. Lucy on Jehoova tunnistaja, kes töötab ühes suures apteegis. Revisjoni käigus ilmnes, et on puudu suur rahasumma ja nii paluti tal koos teiste töötajatega vanduda oma süütust. Kui kätte jõudis Lucy kord kinnitada, käsi Piiblil, oma süütust, avas ta hoopis Õpetussõnad 15:3 ja luges valjult ette: ”Jehoova silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid.” Pärast hetkelist üleüldist vaikust läks süüdlane ülemuse juurde ja tunnistas oma süü üles. Ülemus soovitas kõigil jätta tulevikuks meelde  ”Lucy piiblisalm”. Hiljem tõsteti Lucyl palka ja tema hoolde usaldati apteegi võtmed.

Benin. Josué on koolis kannatanud palju mõnitamise pärast. Kui ta tunnis valesti vastas, pilkasid teda mõned klassikaaslased, öeldes: ”Kuidas sina, Jehoova preester, võisid küll eksida?” Teised ühinesid mõnitajatega, öeldes näiteks: ”Ta kõnnib liiga palju oma portfelliga ringi.”

Josué tunnistab: ”Nädalavahetusel kuulutustööd tehes kartsin väga, et kohtan mõnda klassikaaslast.” Ta rääkis sellest palves Jehoovale ja arutas asja ühe kogudusevanemaga, kes innustas teda veel rohkem kuulutustööd tegema ning pakkuma julgelt kirjandust oma klassikaaslastele. Josué mainib, millist kasu see talle tõi. ”Teenin nüüd sageli abipioneerina. Kaks klassivenda, kes varem mind naeruvääristasid, on nüüd minu piibliõpilased. Samuti on mul palju paremad hinded.”

Etioopia. Umbes kaks aastat tagasi leidis Asnakech juhiloa ja leppis selle omaniku Elsaga kokkusaamise, et see tagastada. Naine imestas Asnakechi aususe üle ja tahtis talle leiutasu anda. Asnakech keeldus rahast ja pakkus naisele brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Järgmisel päeval alustati uurimist. Elsa ütles, et Jehoova nimi pole talle võõras, kuna ta preestrist isa oli talle sellest rääkinud. Pärast seda kui kogu tema pere viibis piirkonnakonvendil, hakkas ka tema mees Piiblit uurima. Ent kui Elsa isa sellest kuulis, sai ta vihaseks ja ütles, et Jehoova tunnistajate tegevus on kasutu. Elsa soovis aga kindlalt edasi uurida ja selgitas isale viisakalt, et tunnistajad pole üldse sellised, nagu ta neid kirjeldas. See üllatas isa ja ta võttis tütrelt salaja ”Nõuete” brošüüri. Mees luges seda mitmeid kordi,  olles loetust haaratud. Hiljem, kui ta möödakäijatele oma tavapärast õnnistust jagas, ei teinud ta seda enam Kolmainu Jumala nimel. Peagi süüdistati teda ”ärataganemises” ja mõned inimesed tahtsid ta läbi peksta. Seepärast kolis ta Addis Abebasse, kus ka temaga hakati Piiblit uurima. Elsa ja seitse tema pereliiget on nüüd ristitud tunnistajad. Ta abikaasa ja laps edenevad samuti hästi.

Cōte d’Ivoire. Anderson jättis brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?” poepidajale, kes luges korrapäraselt Piiblit. Varsti hakkas ta temaga Piiblit uurima. Mehe huvi köitis eriliselt õppetund ”Perekonnaelu, mis meeldib Jumalale”. Ta selgitas: ”Ma ei teadnud, et abielus peaksid mõlemad pooled oma osa täitma. Kui ma hilja koju tulin, ei kannatanud ma abikaasa märkusi selle kohta. Tavatsesin talle öelda: ”Mina olen majas peremees, ja ma võin välja minna, millal tahan. Sina oled naine ja sinu kohuseks on kodu korras hoida.” Nüüd tulen ma kohe pärast tööd koju ja aitan naist kodutöödes.”

Kenya. Üks seitsmeaastane poiss, kes käib teises klassis, kuulis, et peagi külastab neid ringkonnaülevaataja. Nädal varem läks ta kooli direktori juurde ja palus luba võtta osa teisipäeva pärastlõunal toimuvast koosolekust. Talle anti selleks luba. Järgmisel päeval sai ta aga koolist kaasa kirja, milles ta vanematel ja väidetaval külalisel paluti kooli tulla. Kui siis ringkonnaülevaataja külastas kogudust, läks ta koos poisi isaga kooli. Direktor oli väga üllatunud, et külaline oli võtnud vaevaks kooli tulla ja tund aega mööda järske mäenõlvasid kõndida. Ta võttis kirjandust ja on pärast seda olnud üsna sõbralik ja koostöövalmis.

Malawi. Kui meie vend tegi kuulutustööd, kiusas  teda sageli üks mees, kes sõitis jalgrattaga. Nähes venda kuulutamas, tegi ta katset teda peatada ja tüli norima hakata. Ta üritas vennalt isegi Piiblit ära võtta. Kord, kui meie vend juhatas piibliuurimist, sõitis see mees mööda. Ta püüdis kohendada midagi jalgratta küljes, kuid tal jäid sõrmed kodarate vahele ja said tõsiselt vigastada. Kuigi mees oli suurtes valudes, läks õnnetuse pealtnägijatest talle appi üksnes meie vend, kes sidus ta sõrmed kinni ja korraldas ta haiglasse viimise. Hiljem külastas vend seda meest tema kodus. Mees tundis häbi oma varasema käitumise pärast ja tunnistas, et oli lasknud kuulujuttudel oma suhtumist mõjutada. Ta sõnas: ”Te tõepoolest teenite tõelist Jumalat. Ma poleks eales uskunud, et sa minusse nii lahkelt suhtud sellest hoolimata, kuidas mina sind kohtlesin.”

Kamerun. Üks noor õde istus haigla puupüsti täis ooteruumis, kui sisenes vana ja haige mees. Kuna kõik istekohad olid hõivatud, pidi ta püsti jääma. Õde meenutab: ”Mul oli sellest mehest kahju ja pakkusin talle istet. Seepeale hakkasid teised ooteruumis pomisema, kuna loobudes istekohast, jäin ilma ka oma järjekorrast. Peagi lähenes mulle üks naine ja küsis, millisesse usku ma kuulun. Vastasin, et olen Jehoova tunnistaja. Ta kiitis mind, kuna tema arvates vaid üksikud noored oleksid minu sarnaselt toiminud. Kasutasin võimalust anda talle ja teistele tunnistust ning pakkusin neile traktaate. Sain vastata päris paljudele küsimustele. Mõned vestluskaaslased muutsid oma suhtumist Jehoova tunnistajatesse ja olid nüüd parema meelega nõus tunnistajatega vestlema, kui nad neid külastavad.”

Togo. Ühel eraldiasuval territooriumil kuulutades kohtasid  vennad noormeest, kes rõõmustas neid nähes. Ta näitas neile kahte märkmikku, kuhu ta oli käsitsi ümber kirjutanud terve raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ja osaliselt raamatu ”Veenduge kõikides asjades” (”Make Sure of All Things”). Noormees oli näinud neid väljaandeid evangeelse kiriku pastori kodus, kus ta mõnda aega elas. Pastoril oli kaks raamaturiiulit, üks oma lemmikraamatute ja teine ”väärtusetute” raamatute jaoks. See noormees leidis need raamatud just teiselt riiulilt. Ta luges paar lehte ühest raamatust ja teda paelus see sõnum. Kuna ta ei saanud raamatut endale võtta ja ta ei teadnud, kust seda võiks saada, kirjutas ta selle endale ümber. Kui ta loetust teistele rääkima hakkas, ei meeldinud see ta emale ega pastorile. Vennad jätsid talle kirjandust ja aitavad tal vaimselt edeneda.

Lõuna-Aafrika Vabariik. Tööandja palus Thandil, kes on tunnistaja, rääkida oma kaastöötaja Bellaga, kellel oli abieluprobleeme. Bella politseinikust abikaasa kasutas Bella vastu nii füüsilist kui sõnalist vägivalda ja naine otsustas temast lahutada. Thandi andis Bellale kaks ”Perekonnaõnne saladuse” raamatut ja julgustas teda andma ühe neist abikaasale. Nädal hiljem rääkis Thandi Bellaga ja sai teada, et Bella abikaasa loeb seda raamatut ja et nende kodune olukord on rahunenud. Kolm kuud hiljem ütles Bella Thandile, et Jumal päästis nende abielu palve ja ”Perekonnaõnne saladuse” raamatu kaudu. Kui Bella tööandja sellest kuulis, leidis ta, et kõik 2000 töötajat peaksid selle raamatu saama. Thandi on seni levitanud oma kaastöölistele 96 ”Perekonnaõnne saladuse” raamatut. See firma tegi annetuse Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö heaks.

 ▪ AMEERIKA

Maid: 56

Rahvaarv: 879073403

Kuulutajaid: 3199835

Piibliuurimisi: 3022276

Venezuela. Üks tunnistajatest pere sai uue telefoninumbri. Tehnilise rikke tõttu hakkasid neile aga helistama inimesed, kes soovisid võtta ühendust kohaliku telejaamaga, et rääkida ühe naissoost astroloogiga, kes oli saates. Pere otsustas seda võimalust hästi ära kasutada. ”Arutluste” raamatu abil valmistasid nad ette mõned mõtted ja piiblitekstid, mida sellistele helistajatele öelda. Pereema Graciela sai selles väga vilunuks. Ühel päeval ütles helistaja: ”Tere, kas teie olete tähtede jumalanna?”

 ”Tere. Mina olen Graciela. Mis teie nimi on?”

”Carmen.”

”Miks te, Carmen, soovite rääkida tähtede jumalannaga? Kas te vajate mingisugust abi või juhatust?”

Carmen rääkis talle oma probleemist. Lahkel toonil selgitas Graciela, kust me võime saada parimat juhatust, ja luges talle mõne salmi Piiblist. Seejärel küsis ta: ”Kas pole nii, et meil tasuks pöörduda oma Looja poole, kui soovime usaldusväärset juhatust praeguseks ja tulevikuks?” Carmen tunnistas, et oli kunagi uurinud Jehoova tunnistajatega Piiblit, ja nii lepiti kokku, et ta jätkab uurimist. Sarnaselt on see pere rääkinud paljude teiste abivajajatega ning andnud sageli head tunnistust, innustanud neid kuulama Jehoova tunnistajaid, kui nad neid külastavad, ning andnud neile teada kohaliku kuningriigisaali aadressi.

Colombia. 2005. aasta märtsis varastati ühel Calis elaval õel auto. Mõni päev hiljem leiti see üles. Õde ja ta uskmatu abikaasa ootasid auto juures politseinikke, kuid kui need ei saabunud, otsustasid nad ära sõita. Kuna seda autot oli vahepeal kasutatud kuriteo toimepanekuks, peatas politsei nad, vahistas ja viis vanglasse. Sisenenud kongi, hakkas õde kohe kuulutama, ja nii alustas ta lühikese aja jooksul mitu piibliuurimist. Üks tema piibliõpilastest vabanes vangist, kuid palus õel pärast seda, kui too vanglast vabaneb, temaga uurimist jätkata. Samuti rääkis see õpilane oma elukaaslasele, et soovib abielluda, kuna ta tahab Jumalale meeldida.

See õde oli küll veidi enne seda juhtumit Jehoovale palves rääkinud oma soovist leida kuulutustööks rohkem aega, kuid ta ei osanud eales ette kujutada, et leiab seda  vangis olles! Talle pakuti võimalust vanglast varem lahkuda, kuid kuna ta tundis Jehoova kaitset ja tal oli seal hea kuulutustööd teha, keeldus ta sellest. Ta veetis vangistuses 45 päeva ja siis vabastati ta koos oma abikaasaga. Ta ütles, et ta usk oli muutunud tugevamaks. Selle perioodi jooksul külastasid ta abikaasat meie vennad ja pakkusid talle oma abi. Mees polnud 20 aasta jooksul ilmutanud huvi tõe vastu, kuid nüüd hakkas ta käima koosolekutel ja väljendas soovi Piiblit uurida. Õde käib praegu vanglas juhatamas nelja piibliuurimist naisvangidega. Ta on tänulik Jehoovale, et Ta vastas ta palvele ja õnnistas teda nii mitmel viisil.

Brasiilia. Kõigest kaks aastat tagasi võis Renildot, kes on pime, kohata oma kodulinna ja lähedalasuvate linnade turgudel kerjamas. Ta kerjas, et saada lisa invaliidsuspensionile, kuid see oli hea sissetulekuallikas, tänu millele tal oli auto ja kodu, mis oli sisustatud kena mööbliga. Samuti sai ta osta külluslikult toitu, mis pole selle vaesunud piirkonna inimeste puhul tavaline. Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides hakkas ta asjadele vaatama Jehoova seisukohast ning seetõttu langetas ta julge otsuse. Ta rääkis oma naise ja kolme lapsega, mida nad võiksid teha, et kohaneda väiksema sissetulekuga, ja ta lõpetas kerjamise. Nad tegid perena kiireid vaimseid edusamme ja nad ristiti piirkonnakonvendil. Nüüd ei tunta Renildot enam kerjusena, vaid hea sõnumi innuka kuulutajana, kes pühendab keskmiselt 40 tundi kuus kuulutustööle.

Ecuador. Üks pioneer viis korrapäraselt hiinakeelseid ajakirju restoraniomanikule. Sellele mehele tuli külla sõber, kes pidas samuti restorani. Ta nägi ajakirju ja luges  neid. Sõbral oli asja vastu nii suur huvi, et ta kirjutas Hongkongi harubüroole ja palus endale saata rohkem ajakirju, Piibli ja raamatu ”Tule Jehoova ligi”. Ta avaldas ka soovi hakata Piiblit uurima. Hongkongi harubüroo võttis ühendust Ecuadori harubürooga ja peagi olid pioneerid selle huvilise ukse taga soovitud kirjandusega. Nelja päeva pärast tulid nad uuesti. Kas ta oli lugenud neid väljaandeid? Mees sõnas: ”Alustasin Piibli lugemist 1. Moosese raamatust ja praegu loen Hesekieli raamatut, kuid mul on mõningaid küsimusi. Miks küll on Jehoova inimeste vastu nii hea? Kõik ju kuulub talle, miks ta näeb nii palju vaeva, et inimesi aidata? Mis kasu temal sellest on?” Temaga alustati piibliuurimist ja ta hakkas kohe koosolekutel käima. Ta jättis maha suitsetamise ja kasiinodes käimise. Koosolekuõhtutel sulgeb ta isegi oma restorani varem, et jõuda koosolekule. Ta tahab saada ristimata kuulutajaks ja õpetab hiina keelt kohalikele tunnistajatele,  kes soovivad aidata sellel maal elavaid hiina keelt kõnelevaid inimesi.

Honduras. 2005. aasta jaanuaris kuulutas õde Flor Guatemalas 15-aastasele Sebastiánile, kes on tsirkuse kloun. Sebastián ilmutas asja vastu huvi, aga tal oli vähe aega. Ühel päeval kukkus ta alla suure telgi lae alt ja talle pandi kips. Tal oli nüüd piisavalt aega vaimsete asjade peale mõelda. Flor külastas teda iga päev, et vastata ta paljudele küsimustele. Peagi huvitus asjast ka tema ema Doris, kes on köielkõndija, ning Flor alustas temaga piibliuurimist. Uurimisega ühinesid veel õhuakrobaat Dalila ja tantsija Sofia, kes oli kunagi varem tunnistajatega uurinud, ja nende tütred. Nii kasvas huviliste arv seitsmeni. Flor juhatas nendega uurimist viis kuni seitse korda nädalas kahe kuu jooksul.

Kui tsirkus pidi Hondurasesse minema, innustas Flor seda gruppi uutes kohtades tunnistajaid üles otsima, et nad võiksid edasi uurida ja käia koosolekutel. Copáni linnas jätkasid nendega uurimist eripioneerid, kes seal piirkonnas teenisid. Gracias juhatas üks eripioneer nendega uurimist. Kui nad pidid edasi rändama Santa Rosa de Copáni linna, sai misjonäridest abielupaar telefonikõne, milles neil paluti selle grupiga järgmise kolme nädala jooksul uurida.

See on ainulaadne uurimine, kuna nende seitsme kuni kümne inimesega saadakse kokku tsirkuse telgis. Nad uurivad kaks korda nädalas, valmistavad hästi ette, sealhulgas noorim neist, 9-aastane õhuakrobaat Julietta. Kui see grupp koosolekutel käib, tuleb neil sageli kohe pärast koosoleku lõppu lahkuda ja kiirustada tsirkusesse, et vahetada riided ja valmistuda etteasteks. Nad teevad seda aga rõõmuga.

 ▪ OKEAANIA

Maid: 30

Rahvaarv: 35237787

Kuulutajaid: 93961

Piibliuurimisi: 47864

Uus-Meremaa. Kui noor õde Cecilia luges lõunatunnil ühte Piiblil põhinevat brošüüri, tahtis tema kaastööline teada, mida ta loeb. Kui Cecilia talle seda selgitas, kogunes ta ümber 15 inimest, sealhulgas tema ülemus, kes kutsus hiljem ta oma kabinetti. Ta ütles, et kuuldu avaldas talle muljet. Ta ka teavitas oma töötajaid, et puhkeruumist saab nüüdsest piibliarutamisruum, ja pikendas Cecilia lõunatundi poolest tunnist ühe tunnini, et ta jõuaks süüa ja Piibli üle arutleda. Nelja  nädala jooksul võttis nendest vestlustest osa 9 kuni 15 inimest. Kaks naist uurivad nüüd korrapäraselt Piiblit, teevad edusamme ning kuulutavad pereliikmetele ja sõpradele.

Tuvalu. Peteli, kelle nimi tõlkes tähendab ”Peetel”, on 14-aastane tüdruk, kes on peaaegu kurt. Kuna ta sugulased on Jehoova tunnistajad, käis ta nendega paar korda koosolekutel, kuid kurdi ja kirjaoskamatuna ei mõistnud ta, mis seal räägiti. Peteli õppis omal algatusel ära huultelt lugemise. Hiljuti hakkas Dale, kes on misjonär, uurima temaga brošüüri ”Naudi elu maa peal igavesti!”. Piltide abil õpetas Dale talle Piiblit ja teksti abil lugemist. See oli Dale’ile raske ülesanne, kuna ta on uus misjonär ja alles õpib keelt. Petelile oli vaja ka näidata, kuhu panna keel, et hääldada sõnu õigesti. Peteli on innukas ja õpib usinalt. Kõigest kolme kuu pärast hakkas ta lugema. Ta valmistab koos oma õpetajaga koosolekuteks vastused ette. Peteli harjutab hoolikalt eelnevalt vastuseid ja vastab siis koosolekul uhkustundega. Ta istub kuningriigisaalis esimeses reas, et ta võiks keskenduda kõnepidaja huultelt lugemisele. Dale kirjutab: ”Jehoova on Peteli jaoks saamas tõeliseks sõbraks ja ta silmi valguvad tihti pisarad, kui räägime ajast, mil ”kurtide kõrvad lähevad lahti” (Jes. 35:5).

Samoa. Elena teenib pioneerina ja tal oli piibliuurimine metodisti  naisega, kes elab kohaliku pastori vastasmajas. Uurimine toimus avatud majapooles, nii et pastor võis toimuvat hõlpsasti jälgida. Kord uurimise ajal tuli pastor naisele külla. Naine küsis, miks ta tuli. Pastor vastas: ”Ma otsin oma põrsast. Ma pole teda peaaegu kuu aega näinud.” Ta pöördus Elena poole ja küsis: ”Kas sa tead, miks mu põrsake minu juurest ära jooksis?” Elena mõtles, et jutt käib päris põrsast, ja arvas, et võib-olla on põhjus selles, et talle anti kogu aeg samasugust toitu. Ta arvas, et ehk peaks põrsale midagi muud süüa andma. Elena üllatuseks osutas pastor piibliõpilase peale ja sõnas: ”Tema on minu põrsas!” Ta lisas: ”Sina varastasid ta minult. Sa pead kohe selle uurimise lõpetama ja ei tohi seda mitte kunagi jätkata.” (Pastoritel on Samoas väga suur mõjujõud.) Naine hakkas nutma. Elena püüdis teda rahustada ja selgitas talle Piibli ennustust, mille kohaselt pidi sedalaadi kohtlemine saama osaks neile, kes uurivad Piiblit.

Edaspidi Elena muutis uurimise päeva, aega ja kohta. Ta räägib: ”Selle asemel, et uurida Samoa tüüpi maja avatud osas, kolisime uurimisega ühte tillukesse tuppa maja tagaosas. See oli küll väga palav koht, aga vähemalt saime edasi uurida. Uurisime nii kaks kuud. Siis ühel päeval pärast seda kui olime teinud alguspalve üllatas pastor meid oma külaskäiguga. Arvasin, et ta tuli uurimisele lõppu tegema, kuid ta oli muutunud.

Ta ühines uurimisega ja esitas isegi küsimusi. Pärast uurimist pöördus ta naise poole: ”Tahan sulle midagi öelda. Eile õhtul sõitsime linna, kuid koduteel läks meie auto naaberkülas katki. Üks noor abielupaar ja üks noormees tulid meile appi autot parandama. Me ei saanud aga autot  tööle ja nii pakkusid nad, et toovad meid koju ära, auto jätsime nende juurde. Autos märkasin ”Vahitorne” ja teisi väljaandeid. Hakkasin mõtlema, et võib-olla on need inimesed sellestsamast kirikust nagu see naine, kes sind külastab.”

Seepeale vastas huviline: ”Jah, sul on õigus. Need olid Elena lapsed.” Pastor vabandas ja ütles: ”Jätka oma uurimist. Ma tean nüüd, et Jehoova tunnistajad on väga head ja lahked inimesed. Vabanda mind varasema pärast. Selline õppeprogramm aitaks ka minu kiriku inimestel oma suhtumist muuta.” Sellest päevast alates ei pidanud nad enam uurima selles tillukeses palavas toas maja tagaosas, vaid tegid seda jahedamas kohas maja avatud osas, kus pastor neid väga hästi näha võis, kuid enam kordagi ei seganud.

Saipan. Sellel saarel puudutas tõde Jumala Kuningriigist sügavalt Helenit. Ta uuris Piiblit koos ühe misjonärist õega ning ta ihkas väljendada oma tänu õpitu eest. Pärast ühte uurimist ulatas Helen misjonärile väikese riidest koti ja sõnas: ”Mul pole küll eriti midagi, aga ma sooviksin anda selle kuulutustöö toetuseks.” Kotis oli imeilus pärl tema kodusaarelt Pohnpeilt. Helen soovitas selle pärli maha müüa, et teha annetus. Pärl oli väga kvaliteetne ja juveelipoe omanik ostis selle hea meelega 100 dollari (1200 krooni) eest. Misjonär pakkus raha Helenile, et ta võiks otsustada, kui palju sellest summast ta soovib annetada, kuid ta lükkas raha tagasi, öeldes: ”Pange kõik annetuskasti.” Mis ajendas teda olema heldekäeline? Nagu Jeesus kord ühes tähendamissõnas rääkis, oli Helen leidnud kallima pärli — kuningriigilootuse (Matt. 13:45, 46).

 ▪ EUROOPA

Maid: 46

Rahvaarv: 731536437

Kuulutajaid: 1498142

Piibliuurimisi: 717797

Valgevene. Pavel ja Maia on eripioneeridest abielupaar ning nad võtsid osa pioneeride koolist. Ühel õhtul otsustasid nad jalutama minna ja neil polnud plaanis kuulutada. Aga nad võtsid ikkagi ühes brošüüri ”Hea sõnum kõigile rahvastele”. Kui nad märkasid kahte võõramaalast, otsustasid nad neile kuulutada. Nad said teada, et need mehed on Pakistanist ja kõnelevad urdu keelt. Neile meenus kaasavõetud brošüür ja nad andsid selle meestele, et nad seda loeksid. Üks neist ilmutas huvi ja  nõustus piibliuurimisega. Ta tuli veel samal nädalal koguduse koosolekule. Jehoova rahvaga lävimine on olnud talle suureks julgustuse allikaks ja ta ütles seetõttu: ”Olen olnud Minskis kolm aastat ja esimest korda selle aja jooksul kohtusin ma tõeliste kristlastega.” Temaga uuritakse Piiblit.

Inglismaa. Richard on kogudusevanem, kes on pime ja kellel on juhtkoer Irvin. Koera jaoks oli ukselt uksele kuulutustöö raske, kuna ta oli saanud eriväljaõppe, et pidada meeles igat kohta, mida peremees külastab. Kui Richard mainis seda olukorda neile, kellelt ta koera sai, selgitasid nad, et selline teenistus on Irvini jaoks liiga keeruline. Nad soovitasid Richardil võtta Irvin kaasa äriterritooriumile, kus koer harjuks sellega, et peremees külastab eri kohti regulaarselt. Richard oli äriterritooriumil kuulutamist alati veidi peljanud, ent Irvini abiga kohanes ta peagi sellise kuulutustööga.

Ungari. Üks ringkonnaülevaataja kirjutab: ”2004. aasta mais kohtusime Csabaga, kes töötas aias. Ta ütles, et on kiriku nõukogu liige. Lahkusime pärast lühikest jutuajamist. Kaks päeva hiljem naasime, kaasas raamat ”Tundmine, mis viib igavesse ellu”, ja alustasime temaga piibliuurimist. Pärast uurimist mainis ta, et tal on pliidiga probleeme. Ütlesin, et tean ühte venda, kes oskab neid parandada, ja lubasin ta numbri vennale edasi anda. Kui vennad Csabat uuesti külastasid, et temaga edasi uurida, tagastas ta neile raamatu ega soovinud enam jätkata. Mõne aja pärast helistas Csabale see vend, keda olin talle soovitanud seoses pliidi parandamisega. Ta parandas  Csaba pliiti kolm päeva ja rääkis selle aja jooksul temaga tundide kaupa tõest. Mees hakkas uuesti Piiblit uurima ja nüüd tegi seda ka tema abikaasa. 2005. aasta mais sai mees ristimata kuulutajaks. Kui ma seda kogudust uuesti külastasin, läksin kuulutama koos Csabaga, kes osales teenistuses esimest korda. Ta edenes suuresti tänu vendade sõbralikkusele ja abivalmidusele ning samuti mõjutas teda see, et ta nägi suurt erinevust tunnistajate ja oma kiriku liikmete vahel.”

Belgia. Üks vend külastas naist, kelle maja asus tänava nurgal, ja nad vestlesid alati uksel. Ühel päeval, kui vend lahkus selle naise juurest, tuli üks mees tema juurde ja sõnas: ”Mu sõbrad ütlesid, et Jehoova tunnistajatega ei tasu seltsida. Kuid mina kaitsesin teid ja ütlesin, et see pole tõsi. Ma tahan teile midagi rääkida. Olen palju kordi koeraga jalutamas käies seisnud tänavanurgal ning kuulanud teie vestlusi selle naisega. Te rääkisite sageli ülesäratamisest ja paradiisist. Sooviksin selle kohta rohkem teada saada. Mu abikaasa on haiglas, kuna talle tungiti kallale ja löödi 17 noahaava. Olen meeleheitel ja nõutu, kuna ei tea, mida teha.” Pärast seda hakati temaga Piiblit uurima.

Itaalia. Kord varajasel pärastlõunatunnil naases üks vend töölt koju. Kodu lähedal sõitsid ta auto ette kaks meest mootorrattal. Mees, kes istus juhi taga, tõmbas välja relva ja viipas vennale, et too auto kinni peaks, mida ta ka tegi. Relvaga mees avas venna auto ukse ja käskis tal väljuda ning anda talle kõik raha, mis tal kaasas on. Vend tegi nagu kästud. Siis istus relvaga mees rooli taha, et autoga ära sõita. Ent kui ta nägi armatuurlaual Jehoova  tunnistajate aastaraamatut, küsis ta vennalt, kas ta on Jehoova tunnistaja.

Vend vastas: ”Jah, miks te seda küsite?” Sõnagi lausumata väljus mees autost, vabandas juhtunu pärast ja palus vennal autosse tagasi istuda. Samal ajal käskis teine mootorrattur oma kaaslasel äravõetud raha tagastada.

”Palume veel kord vabandust,” ütles relvaga mees, enne kui sulges auto ukse. Mehed ei selgitanud oma käitumist, kuid oli ilmne, et nad austasid tunnistajaid.

Rootsi. 2003. aasta aprillis kohtas kuulutaja ühte umbes 90-aastast meest, kes võttis vastu ”Tundmise” raamatu. Varasematel aastatel oli ta Rootsis palju ringi reisinud ja pildistanud erinevaid kirikuid. Seetõttu oli ta saanud Rootsi Kiriku auliikmeks. Kuulutaja küsis, kas mees oli märganud mõnes kirikus Jumala nime, ja näitas talle siis pilti Jumala nimest ühes Rootsi kirikus. See äratas mehes huvi. Ta nõustus piibliuurimisega ja talle meeldis see väga. Ta sõnas: ”Olen lugenud Piiblit lapsest saadik ja arvasin, et saan sellest päris hästi aru. Kuid praegusega võrreldes mõistan, et ei mõistnud tuhkagi.” Peagi hakkas ta kuningriigisaalis koosolekutel käima. 2005. aasta juunis esitas ta 91-aastaselt teokraatlikus teenistuskoolis oma esimese kõne — piiblilugemisosa. Ta on nüüd ristimata kuulutaja ja soovib lasta end ristida. Põhjus, miks ta 2003. aastal jäi seda venda kuulama, oli selles, et ta oli näinud telesaadet, kus tunnistajatest räägiti halvasti. Ta soovis meie kohta saada teada tõde ja nüüd ta siis teab seda.

[Pilt lk 43]

Svetlana, Kõrgõzstan

[Pilt lk 47]

Lucy, Uganda

[Pilt lk 52]

Graciela, Venezuela

[Pilt lk 55]

Renildo oma perega, Brasiilia

[Pilt lk 57]

Dale ja Peteli, Tuvalu

[Pilt lk 57]

Cecilia, Uus-Meremaa

[Pilt lk 58]

Elena, Samoa

[Pilt lk 61]

Pavel ja Maia, Valgevene

[Pilt lk 61]

Richard ja tema koer Irvin, Inglismaa