Eelmise teenistusaasta kõrgpunktid

VIIMASTEL aastatel oleme üha sagedamini kuulnud loodusõnnetustest, paljud riigid said neis kannatada ka teenistusaastal 2005. Muidugi puudutavad sellised tragöödiad ka meie vendi ja õdesid. Ent nagu me hiljem näeme, ilmneb katsumustes kristlik armastus, mis tugevdab vennaskonda ja tõmbab siira südamega inimesi tõe juurde (Mal. 3:18; Joh. 13:35).

Paljusid on loodusõnnetuste sagenemine pannud tõsisemalt mõtlema tuleviku peale ja selle üle, mis on elus tõeliselt oluline. Sellega seoses oli meil suurepärane võimalus aidata niisugustel inimestel mõista meie aja tähendust, kui  pakkusime hoogtöö käigus brošüüri ”Olge valvsad!”. Enamikus riikides algas hoogtöö 18. oktoobril 2004 ja sellel olid väga head tulemused.

Hoogtöö brošüüriga ”Olge valvsad!”

Argentina. ”Kes teie arvates jääb ellu loodusõnnetuses, kas halb inimene, hea inimene või see, kes hoiatust tähele paneb?” Niiviisi pakkus üks õde edukalt brošüüri ”Olge valvsad!” territooriumil, kus inimesed on väga ükskõiksed.

Juan pakkus brošüüri 16-aastasele noormehele, kes luges seda ja rääkis sellest siis õhinal oma isale. Too soovis asjaga lähemalt tutvuda, võttis samuti brošüüri käsile ning vaatas järele ka kirjakohad. Loetu avaldas talle nii sügavat muljet, et ta hakkas brošüüri oma perega uurima. Kui Juan neid uuesti külastas, pakkus ta mehele tasuta kodust piiblikursust. ”Just seda olekski meil vaja — perekondlikku Piibli uurimist,” vastas mees. Nii hakatigi kogu perega uurima.

Prantsusmaa. Jocelyne pakkus brošüüri ”Olge valvsad!” noorele naisele Aliciale, kes oli varem tunnistajatega uurinud. Ta võttis meeleldi brošüüri vastu ja oli nõus Jocelyne’iga seda uurima. Alicia võttis nõuks ka korrapäraselt Piiblit lugeda. ”Kõigest kaks nädalat hiljem,” sõnab Jocelyne, ”rääkis ta mulle, et Piibli jutustused Jeesusest liigutasid teda väga.”

Alicia ütles oma poisile, et soovib temaga kooselu registreerida, kuna tahab Jumalale meeldida ja saada Jehoova tunnistajaks. Tema üllatuseks kostis noormees: ”Olgu. Ma ei taha takistada sul teha seda, mida Jumal nõuab.” Praeguseks on Alicia käinud juba ühel ringkonnakokkutulekul.

Madagaskar. Nana on kahe tütarlapse ema. Teismelisena käis ta koos vanematega koosolekutel, kuid kui vanemad lõpetasid Jehoova teenimise, ei läinud ka tema enam  koosolekutele. Hoogtöö ajal sai Nana brošüüri ühelt misjonärist õelt ja ta nõustus uurimisega. Praegu käib ta koos oma kahe tütrega kõigil koosolekutel ja teeb pingutusi, et saada ristimata kuulutajaks. Ka tema vanemad nõustusid seda brošüüri uurima. Nende 14-aastane poeg Josia juhatab juba uurimist ühe omavanuse sõbraga, kes käib samuti koosolekutel.

Nigeeria. ”Kui mu ema suri, avanes mul võimalus anda meie külas tunnistust. Käimas oli just hoogtöö brošüüriga,” räägib pioneerist vend. ”Enne matust sugulased karjusid ja heitsid end pikali maha. Küsisin neilt, miks nad nii teevad, ja ütlesin, et ema surm on meile kõigile valus kaotus, ent ta magab nüüd surmaund. Ta äratatakse üles, kui toimub surnute ülestõusmine. Kuigi ka mul olid pisarad silmis, avasin brošüüri ”Olge valvsad!” leheküljelt 8 ja selgitasin pilti, mis kujutas ülesäratamist. Selle tulemusel sain levitada 195 brošüüri, sealhulgas 45 brošüüri ”Olge valvsad!”. Matusel pakkusime ühes teiste tunnistajatega 100 eksemplari 2005. aasta 1. mai ”Vahitorni” kaaneteemaga ”Kas surnud saavad jälle elavaks?”.”

Venemaa. Zelenogradskis teeniv eripioneer Irina kirjutas: ”Pakkusime koos ühe õega brošüüri ”Olge valvsad!” Allale, kes kutsus meid tuppa. Ta rääkis, et on kaotanud elumõtte, kuna inimesed on muutunud nii kalgiks. Leppisime kokku korduskülastuse. Mõni päev hiljem olime sellesama õega väljas kõndimas, kui kuulsime, et keegi hõikab meid. See oli Alla. Ta tänas brošüüri eest, võttis selle kotist välja ja näitas, millised mõtted ta oli alla jooninud. Praegu uurib ta ”Nõuete” brošüüri.”

Ühes teises kohas Venemaal peatusid Vera ja ta abikaasa Vitali ühe teeäärse kioski juures, kus töötas Vera tuttav Ljuda, kes oli varem andnud mõista, et ei soovi tunnistajatega  Piibli teemadel kõnelda. Seetõttu kõhkles Vera, kas pakkuda talle brošüüri või mitte. Abikaasa julgustusel tegi ta seda siiski ja tema üllatuseks võttis Ljuda selle vastu. Kaks päeva hiljem helistas Ljuda Verale. ”Kui ma sain nii palju teada kõigest ühest brošüürist,” ütles ta, ”siis kui hästi võiksin ma hakata Piiblit mõistma, kui uuriksin seda korrapäraselt!” Sugulaste vastupanust hoolimata hakkas Ljuda kohe Piiblit uurima ja koosolekutel käima. Ka tema poeg ja tütar uurivad. Vera ütles: ”Kuigi mõni aasta tagasi sai Ljuda ”Tundmise” raamatu, ei ilmutanud ta mingit huvi. Brošüür ”Olge valvsad!” aga köitis teda.”

Venezuela. Ringkonnaülevaataja abikaasa vestles uksel ühe mehe, tema naise ja nelja lapsega. Ta näitas brošüürist ”Olge valvsad!” lehekülgedelt 16 ja 17 paradiisipilti ning tõstis esile mõtet, et kõigil pereliikmetel on oluline õppida Jumalat tundma. Õde kutsus neid kõiki neljapäevaõhtusele koosolekule ja leppis kokkusaamise ühes lähedalolevas bussipeatuses. Õde ja ta abikaasa läksid lepitud ajaks peatusesse, kuid seal polnud kedagi. Nende teadmata oli pere istunud varasema bussi peale ja nad olid juba kuningriigisaalis! Pere viis liiget uurib nüüd korrapäraselt Piiblit ning käib hoolimata pikast ja kallist bussisõidust koosolekutel.

Pioneerist õde helistas ühe maja uksekella, kuid keegi ei avanud. Ta naasis hiljem ja kohtas siis eakat meest, kes oli just uksest välja astunud. Mees selgitas, et on peaaegu kurt ja mõnikord ta ei kuule koputust või jõuab ukseni liiga hilja, kui inimesed on juba lahkunud. Õde jättis talle brošüüri ”Olge valvsad!” ja kutsus teda koguduse koosolekule.

Koosolekul jutustas õde selle kogemuse ega teadnud, et seesama mees istub ka kuulajaskonna hulgas! Mees uurib nüüd ühe vennaga, käib kõigil koosolekutel ning on avaldanud soovi hakata head sõnumit kuulutama. Kui talt  küsiti, mis ajendas teda tulema esimesel korral koosolekule, võttis ta kätte brošüüri ”Olge valvsad!” ning sõnas: ”Just seesama brošüür!”

Piibli tõlkimine

19. sajandi lõpus hakkas Jehoova organisatsioon ostma suures koguses Piibleid ja jagama neid huvilistele, vahel isegi vaid kolmandiku ostuhinna eest. Alates 1926. aastast trükkisid vennad ja köitsid mõningaid Piibleid oma trükikojas, nende hulgas olid The Emphatic Diaglott, King James Version ja American Standard Version. Aastal 1961 anti aga välja ingliskeelne Uue Maailma Pühakirjatõlge.

Mida öelda teiste keelte kohta? 20. sajandi algul ostsid harubürood piiblitõlkeid erinevatelt kirjastustelt ja jagasid neid inimestele ostuhinna eest. Osa selliste Piiblite väljaandjaid olid siirad tõlkijad, kes kasutasid omakeelses Piiblis isegi Jumala nime Jehoova. Ent aja jooksul võttis enamik tõlkijaid Jumala nime oma tõlgetest välja. Mõned neist on läinud koguni nii kaugele, et on asendanud Jumala nime mõne kohaliku jumala nimega! Näiteks võib tuua njandžakeelse Piibli Buku Loyera (püha raamat), mida kasutatakse Malawis, Mosambiigis ja Sambias. See Piibel annab tetragrammatoni edasi sõnaga ”Chauta”, mis on kohaliku jumala nimi ja mille tähendus on ’Suur isik, keda kummardada’.

On ka teisi moonutusi. Näiteks ühes Aafrika keeles välja antud piiblitõlkes viidatakse Luukale kui nõidarstile. Tuvalukeelne Piibel on võtnud endale vabaduse muuta Juuda 23 sõnu, öeldes: ”Armastage tuliselt homoseksualiste, ent olge valvsad, et nende homoseksuaalsus teid ei mõjutaks.” Seda hoolimata tõsiasjast, et originaaltekst ei maini sõnagi homoseksualistidest ega homoseksualismist!

 Minevikus olid piibliseltsid Piiblite väljaandmise ja levitamise eesotsas. Nüüdisajal on aga paljud piibliseltsid andnud Piiblite trükkimis- ja levitamisõigused ristiusu kirikutele. Kirikud müüvad Piibleid kalli raha eest, kuid sealjuures ei müü nad mõnel maal neid Jehoova tunnistajatele. Näiteks Kõrgõzstanis on protestantidel uue kirgiisikeelse Piibli kreekakeelse osa kirjastamisõigus. Kui vennad ja õed soovivad osta seda Piiblit, küsitakse neilt sageli, kas nad on Jehoova tunnistajad või kas nad teavad, mis on Jumala nimi. Kui nad vastavad jaatavalt, keeldutakse neile seda müümast.

Arvestades nende ja teiste teguritega, on juhtiv kogu pannud Piibli tõlkimisele suuremat rõhku. Uue Maailma Pühakirjatõlge on saadaval 35 keeles ja kreekakeelne osa on lisaks saadaval veel 20 keeles. Praegu tegutseb kogu maailmas 33 piiblitõlketiimi, 19 neist töötab heebrea Pühakirja, 11 kristliku kreeka Pühakirja ja 3 Uue Maailma Tõlke lisamaterjaliga väljaande kallal. Piiblitiim koosneb tavaliselt 3 kuni 6 inimesest. Tõlkimisel on nende kasutuses elektroonilised abivahendid, muudatusi on tehtud mõnedes protseduurides. Tänu sellele on mõned tiimid tõlkinud Piibli kreekakeelse osa vähem kui kahe aastaga.

Kuidas vennad-õed suhtuvad sellesse, kui saavad omakeelse Uue Maailma tõlke? Üks vend Albaaniast, kes teenib pioneerina, ütles mõtte, mis väljendab paljude tundeid: ”Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ma pole Jumala Sõna lugedes eales end niimoodi tundnud. Neelan igat salmi!”

Kohtuasjad

Armeenia. Alles pärast 15 avalduse esitamist registreeriti lõpuks Jehoova tunnistajad 8. oktoobril 2004. Sellest hoolimata vangistatakse noori vendi, kes keelduvad  süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest (Jes. 2:4). Me loodame, et registreerimine tagab sealsetele tunnistajatele usuvabaduse, võimaldades neil kirjandust sisse tuua ja konvente pidada. 2005. aasta juunis jõudiski esimene ametlik kirjandusesaadetis Armeeniasse, toll vaatas selle üle ja andis vendadele.

Austria. Rohkem kui 30 aasta vältel on Jehoova tunnistajad pidanud õiguslikku lahingut, et neid tunnustataks kui religiooni. Seoses sellega on Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud viis taotlust. 1. veebruaril 2005 otsustas kohus võtta menetlusse kaks juhtumit, mis puudutasid vendasid, keda ei vabastatud sõjaväeteenistusest jumalateenijatena, kuna Jehoova tunnistajatesse ei suhtuta kui tunnustatud religiooni. 5. juulil nõustus kohus seda taotlust kaaluma, kuid tulemus on siiski lahtine.

Eritrea. 24. jaanuaril 2004 vangistasid võimud 38 meest, naist ja last, kes käisid läbi Asmaras asuva Saba kogudusega. Nad olid vanuses 6 kuni 94 aastat. Mõned neist polnud ristitud. Pärast kolme ööd vangistuses vabastati noorimad neist. Ülejäänud 28 inimest viidi üle Asmarast väljaspool asuvasse vanglasse ning suleti metallist kaubakonteinerisse, kus päeval oli kuum ja öösel külm. Enam kui seitse kuud hiljem, 2. septembril 2004 vabastati kaks vanimat venda, vanuses 94 ja 87 aastat, ning veel mõned. Ent 6 neist viibivad ikka veel vangistuses koos 16 vennaga, kellest 3 on istunud vangis juba 11 aastat. Palun palvetage nende kallite vendade eest (Ap. t. 12:5).

Prantsusmaa. Nagu teatas aastaraamat 2001 (inglise keeles) panid ametnikud vendade annetustele peale uue maksu. See maks oli aga tagasiulatuva jõuga, mis puudutas ka nelja eelneva aasta (1993—1996) jooksul tehtud annetusi, millest riigile tuli maksta 60 protsenti, lisaks veel  trahviraha! Vennad kaebasid otsuse kohtusse, kuid kaotasid alama astme kohtus ning apellatsiooni- ja ülemkohtus. 25. veebruaril 2005 esitasid vennad Euroopa Inimõiguste Kohtule avalduse. Selle kaebuse põhjuseks oli ilmselge usuline diskrimineerimine.

Gruusia. Vägivaldne tagakiusamine on suuresti vähenenud. Meie kirjandust võib riiki sisse tuua ja kristlikke koosolekuid ei segata. Ent paljud varasemad juhtumid, mil tunnistajate vastu kasutati vägivalda, on ikka veel kohtutes lahendamata. Vennad on esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule neli avaldust Gruusia riigi vastu. Kaebused puudutavad meie vendadele osaks saanud vägivaldset tagakiusamist, juriidiliste isikute likvideerimist ja ka kohtu jätkuvat suutmatust neid probleeme lahendada. 6. juulil 2004 võttis kohus menetlusse juhtumi Gldani Jehoova tunnistajate kogudus Gruusia riigi vastu.

Saksamaa. Kui Saksamaa taasühendati, soovisid vennad, et Jehoova tunnistajate religioossele ühendusele antaks avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus. Nii sai alguse 12 aastat väldanud õiguslik lahing. Föderaalse konstitutsioonikohtu heakskiitev otsus 2000. aastal lükkas ümber arusaama, nagu võiks riik nõuda Jehoova tunnistajatelt sellist lojaalsust, mis läheb vastuollu nende kristliku südametunnistusega. Sellele järgnenud kohtuprotsessid aitasid olukorra lahendada. 24. märtsil 2005 otsustas Berliini kõrgem administratiivkohus anda Berliini Liidumaa Jehoova tunnistajatele avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse. Berliini Liidumaa plaanib selle otsuse edasi kaevata.

Venemaa. Aastaraamatus 2005 mainiti, et 26. märtsil 2004 otsustas Golovinski ringkonnakohus keelustada Moskva Jehoova tunnistajate tegevuse. Sestpeale on tunnistajatel olnud probleeme, et üürida koosolekupaiku ja  suuremaid kokkutulekusaale. Ühte kuningriigisaalide kompleksi, kus on 5 saali, kasutab 44 kogudust ja 2 gruppi. 17 Moskva kogudust koguneb väljaspool linna, 31 kogudust peab osa koosolekutest või kõiki neist väikestes gruppides vendade kodudes, mis nõuab suuri kulutusi ja põhjustab ebamugavusi. Mõnel pool on politsei õdesid-vendi kimbutanud, kuid kedagi pole arreteeritud. Vennad kaebasid 26. märtsi kohtuotsuse edasi.

9. septembril 2004 arutati Euroopa Inimõiguste Kohtus asja Kuznetsov ja teised Venemaa Föderatsiooni vastu. 4. oktoobril otsustas kohus ühehäälselt hakata seda kohtuasja käsitlema. Hagi puudutab ametnikku, kes käskis miilitsal ajada laiali viipekeelse koguduse koosoleku 2000. aasta aprillis Tšeljabinskis. Selle juhtumi muudab keerulisemaks tõik, et varasematel kohtuistungitel oli rikutud ilmselgelt seadust. Me ootame Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust.

Türkmenistan. Kolm venda, Mansur Mašaripov, Atamurat Suvkanov ja Vepa Tuvakov, mõisteti poolteiseks aastaks vangi, kuna nad keeldusid süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest. Neljas vend Begenš Šakmuradov mõisteti vangi üheks aastaks. 16. veebruaril 2005 kirjutas meie organisatsiooni juriidiline osakond Türkmenistani saatkonnale Washingtonis ja nõudis, et need vennad tingimusteta vabastataks. Türkmenistani president andiski neile amnestia ja nad lasti vabaks 16. aprillil. Selle aasta jooksul vahistas politsei ja kuulas üle mitmeid vendi-õdesid, püüdes neid sundida usust lahti ütlema, kuid neil polnud selles edu.

Loodusõnnetuste aasta

2004. aastal püstitasid loodusõnnetused mõnel maal taas uusi rekordeid. Kuidas puudutasid need meie vendasid ja õdesid?

 Carriacou, Grenada ja Petite Martinique. 7. septembril käis orkaan Ivan üle nende saarte, hävitades või purustades 90 protsenti majadest. On šokeeriv, et tegelikult põhjustasid rüüstajad hiljem sama palju kahju kui orkaan! Vennad-õed kaotasid õnnetuses suurema osa oma varast, Grenada kuuest kuningriigisaalist said kaks tugevalt kannatada. Tunnistajatest ei saanud keegi tõsiselt viga.

Barbadose harubüroo, mis hoolitseb nende saarte eest, oli soovitanud kogudustel käsitleda teenistuskoosolekul mõtteid, kuidas orkaaniks valmistuda, kuigi eelmine orkaan oli seda piirkonda tabanud 1955. aastal. ”Milleks raisata aega orkaanidest rääkimise peale, kui me võiksime palju tähtsamaid asju arutada?” küsis üks õde Grenadas. Pärast seda kui orkaan Ivan saart tabas, sai õde mõistagi aru, et me ei peaks eales seadma kahtluse alla organisatsiooni juhtnööre! Harubüroo moodustas kiiresti hädaabikomitee ning Guyana ja Trinidadi harubürood pakkusid samuti oma abi. Sajad vennad-õed tulid Kariibi mere piirkonnast ja USA-st appi taastamistöödele.

Jamaica ja Kaimanisaared. Orkaan Ivan ei nõudnud elu üheltki vennalt-õelt, ent paljudele põhjustas see ainelist kahju. Niipea kui ilmaolud paranesid, võtsid 199 koguduse vanemad saare kuulutajatega ühendust. ”Te tõesti hoolitsete üksteise eest,” sõnas üks pealtvaataja.

Haiti. Septembri keskel ujutas orkaan Jeanne üle Haiti põhjaosa, põhjustades hävituslikke üleujutusi rannaäärses Gonaïvese linnas ja selle ümbruses. Isegi majakatustelt varjupaika otsinud inimesed olid lõpuks põlvini vees! ”Terve öö kuulsime, kuidas majad kokku varisesid ja inimesed karjusid,” räägib üks vend. Üleujutus võttis elu 2900 inimeselt, sealhulgas ühelt 83-aastaselt õelt.

 Üks vend ütleb: ”Tänan Jehoovat selle eest, et meie pere jättis maha oma asjad ja me jäime ellu.” Mõni päev hiljem tõid tunnistajad teistest lähedalasuvatest linnadest toitu ja värsket vett ning harubüroo jagas laiali veoautokoorma täie abisaadetisi. Koristustööde kõrvalt võtsid nädala lõpuks kõik jälle osa kristlikest koosolekutest ja tegid kuulutustööd. ”Nelikümmend vabatahtlikku parandasid mu maja neli päeva,” ütleb üks õde. ”Nad isegi värvisid selle üle! See avaldas muljet neile pereliikmetele, kes pole Jehoova tunnistajad. Üks neist hakkas isegi Piiblit uurima.”

Ameerika Ühendriigid. 2004. aasta augustis ja septembris tabas Florida osariiki korduvalt mitu orkaani — Charley, Frances, Ivan ja Jeanne. * Kannatada said rohkem kui 4300 venna kodud ja vähemalt 10 kuningriigisaali. Pärast õnnetust kontrollis Florida hädaabioperatsiooni komitee esimees, kas nende vahendeid oli õigesti kasutatud. Ta sõnas, et mitte ükski teine rühmitus polnud nii hästi organiseeritud kui Jehoova tunnistajad. Ta andis tunnistajate moodustatud hädaabikomiteele teada, et nad võivad saada mistahes vajaminevaid vahendeid.

Üks kogudus üüris ajutiselt saali, mille eest nad iga kord maksid 50 dollarit. See ehitis sai samuti kannatada, kui orkaan seda paika esimest korda tabas. Palgati töölised, kes pidid maja taas korda tegema, kuid nad jätsid töö pooleli. Siis pakkusid vennad omanikule abi, ta võttis selle vastu ja vennad viisid töö kiiresti lõpule. Vastutasuks ei võtnud omanik vendadelt kolm kuud üüritasu.

Jaapan. ”Jaapanit pole alates aastast 1551, mil hakati taifuunide kohta arvestust pidama, tabanud eales nii palju  taifuune kui sel [2004.] aastal,” öeldi uudistes. Juulis kahjustasid Niigata ja Fukui prefektuurides äärmuslikud ilmaolud rohkem kui 34000 elumaja ja teist hoonet, kaasa arvatud ühte kuningriigisaali ja 60 maja, mis kuulusid meie vendadele. Sajad naaberkoguduste tunnistajad tõttasid neile appi. Kuningriigisaal remonditi kõigest kahe nädalaga.

Vennad-õed aitasid puhastada ja desinfitseerida teiste saali lähedal elavate inimeste kodusid. Ühel mehel, kes varem suhtus Kuningriigi sõnumisse vaenulikult, tulid tänutundest pisarad silma. Kohalik omavalitsus saatis hädaabikomiteele isegi tänukirja, milles nad tunnustasid vendade tööd.

Kui septembris ja oktoobris pühkisid üle Jaapani kaks taifuuni, said üleujutustes ja maalihetes surma üks vend ja üks õde ning kannatada sai veel umbes 100 tunnistajat. Hyogo prefektuuris asuv Toyooka linn oli tulvavee all. Kuigi ühe ringkonnaülevaajata kodu oli samuti üle ujutatud, aitas ta korraldada hädaabitöid.

Kui ühe pioneerist õe korteris oli umbes meetrikõrgune mudane vesi alanenud, aitasid kohalikud kuulutajad tal oma kodu puhtaks küürida. See avaldas muljet korteriomanikule, kes pole tunnistaja. Õde sõnas: ”Olin kuulnud, kuidas Jehoova organisatsioon pakub hädaabi, kuid nüüd kogesin seda isiklikult. Tunnen uhkust meie Jumala Jehoova üle ja olen õnnelik, et kuulun tema organisatsiooni.”

Oktoobris raputas Põhja-Jaapanit veel väga tugev maavärin, milles hukkus 40 inimest ja mis sundis üle 100000 inimese kodudest lahkuma. Kuigi õnnetus puudutas lähedalt 200 tunnistajate peret ja üks kuningriigisaal muutus kasutuskõlbmatuks, ei saanud ükski tunnistaja viga ega  kaotanud elu. Ringkonna kogudusevanemad pidasid parajasti koosolekut, et teha ettevalmistusi kokkutulekuks, kui maa hakkas vappuma. Mida nad ette võtsid? Koostöös harubüroo ja kohaliku regionaalse ehituskomitee juhistega hakkasid nad viivitamatult korraldama hädaabi. ”Meile tuletati meelde, et suhtuksime nendesse sündmustesse kui vaimsed inimesed,” meenutab üks vanem. Ringkonnakokkutulek toimus ja sellest võtsid osa isegi need, kes said maavärina tõttu kannatada.

”Maavärina ajal toimunu puudutas mu abikaasa südant,” jutustab üks õde, kelle mees pole tunnistaja ja kelle maja sai kannatada. Pärast seda kui ta abikaasa oli näinud, kuidas kristlik armastus tegudes väljendub, tuli ta esimest korda elus koosolekule. ”Võin teie organisatsiooni täielikult usaldada,” ütles ta. ”See ei valmista meile eales pettumust.”

Filipiinid. 2004. aasta lõpupoole tabasid taifuunid Quezoni ja Aurora provintsi. Üks tunnistajatest pere hukkus,  kaasa arvatud nende neli last, kui nende maja jäi tulvavete ja muda alla. Ringkonnaülevaataja Felimon Maristela oli Quezonis, kui seda piirkonda tabas äkiline üleujutus. Kuningriigisaal oli hetkega üle ujutatud,” kirjutab ta, ”ja vesi viis mu džiibi kaasa. Veetsin koos abikaasa ja kahe vennaga öö kuningriigisaali katusel, vesi oli kuni räästani. Järgmisel päeval kella kolme ajal pärastlõunal ronisin katuselt alla. Vesi ulatus mul ikka veel rinnuni.”

Ohule vaatamata püüdis vend Maristela leida teisi kuulutajaid, et teha kindlaks, kas nendega on kõik korras. Dingalanis Auroras oleks ühel kogudusevanemal olnud võimalik helikopteriga evakueeruda, kuid ta otsustas paigale jääda, et olla oma usukaaslastele abiks.

Surmakülvavaimad tsunamid, mis kunagi on registreeritud

26. detsembril 2004 toimus Indoneesias Põhja-Sumatra lääneranniku lähistel 9-magnituudine maavärin, mis tekitas laastavaimad tsunamid, mis kunagi on registreeritud. Arvestuste järgi sai surma ja jäi kadunuks enam kui 280000 inimest! Isegi India ookeani lääne pool asuva Aafrika idarannikul Somaalias hukkus hiidlainete tõttu 290 inimest.

Indoneesia. Kuigi selles riigis oli kõige rohkem hukkunuid, ei kaotanud õnnetuses elu ükski tunnistaja ega huviline. Kuna Acehi piirkonnas, mis sai kõige tugevamalt kannatada, esines vägivalda, olid paljud tunnistajad sealt sisemaale põgenenud. Niase saar sai samuti tsunamis kõvasti räsida, kuid õdedel-vendadel õnnestus sealt ohutusse kohta pageda.

India. Ükski tunnistaja ei saanud surma, ent paljud kaotasid kodu ja vara. Pondicherry linnas oli õde Lakshmi kuulutamas, kui ta kuulis tsunamist. Ta tõttas koju —  savimajja, mis asus umbes kolme kilomeetri kaugusel sisemaal — ja nägi, et see oli tõsiselt kahjustada saanud. Vennad-õed aitasid tal maja puhtaks kraamida ja tegid selle korda.

Chennais mängis 13-aastane Naveen kriketit, kui märkas hiidlaineid. Ta jooksis kohe ema ja õe juurde, et sellest teada anda, ning nad põgenesid ohutusse paika. Kiirest tegutsemisest hoolimata pidid nad kahlama läbi tulvavee, milles ulpis majapidamisesemeid ja laipu.

Seitsmeaastane Lini oli koos onu ja onupojaga Kanniyākumāri ranna lähedal, kui lained viisid ta endaga kaasa sisemaale, kus ta jäi pidama ühe puust tara otsa. Vesi lõi tal muudkui üle pea. Ta onu ja onupoeg pääsesid eluga, kuid onu kaotas oma prillid ega näinud hästi. Sellest hoolimata otsis ta Linit. Peagi kuulis ta, kuidas Lini hüüab kõva häälega Jehoovat appi, kuigi vesi lõi lainetades üle tüdruku pea, ning onul õnnestus ta päästa. Lini räägib nüüd kõigile, kuidas Jehoova võttis ta palvet kuulda.

Andamanid ja Nicobarid. Mary oli oma kaheksa-aastase poja Alwyniga sugulastel külas, kui maavärin maja raputas. Kõik jooksid välja. Mary nägi, kuidas suur veesein kihutab ranna poole. Just siis saabus sinna liinibuss, ta hüppas pojaga bussi peale ja pääses sealt. Teised aga jooksid tagasi oma kodudesse, et võtta oma asjad, ning vesi uhtus nad minema. Kui Mary oli mõnda aega bussis sõitnud, tundsid kõik bussis olijad veel ühte värinat. Nad väljusid bussist ja jooksid kõrgemasse kohta, kuhu oli juba kogunenud 500 inimest. Nende silme all viis tulvavesi ära nende bussi ning vesi jäi seisma vaid pool meetrit neist eemal.

Kui vesi taandus, naases Mary korraks koju. Ta leidis  Piibli ja päevateksti-brošüüri, mis olid talle eelseisvatel päevadel jõuallikaks. Kui levis kuuldus, et laevad hakkavad inimesi saarelt ära viima, tormasid sajad inimesed rannale ja sumasid ookeanivees, oodates laevale saamist. Mary ja ta poeg ootasid iga päev mitmeid tunde vööni vees, olles ümbritsetud ulpivatest surnukehadest. Kuus päeva pärast tsunamit said nad lõpuks laeva peale, mis nad minema viis. Kuna paljud süüdistasid selles tragöödias Jumalat, sai Mary anda head tunnistust. Tema vennanaine uurib nüüd Piiblit ja käib koosolekutel.

Prasanthi oli koos viieaastase poja Jehoashiga läinud Hut Baysse külastama eakat isa Prasad Raod, kes on meie vend. Seal olles tundsid nad maavärinat, nägid laineid ning pagesid kõrgemasse paika. Vesi tõusis teest viis meetrit kõrgemale ja mattis enda alla Prasadi kodu ning viis minema tema voodi, külmiku, teleri ning koguduse ”Suurima inimese” raamatu varu. Hiljem leidsid ellujäänud mõned neist raamatutest ja hakkasid neid lugema. Viis päeva sõid Prasad, Prasanthi ja Jehoash toitu, mis nad juhuslikult leidsid, ning pidid kannatama moskiito- ja kärbseparvede käes. Kui kohale jõudsid päästepaadid, pidid Prasanthi ja Jehoash koos mõnede teistega sumama läbi rinnuni vee oma päästjateni, kuigi lähedal ujusid krokodillid! Lisaks olgu mainitud, et Prasanthi oli kuuendat kuud rase. Peagi päästeti ka ta isa.

Lained uhtusid minema kõik Teressa saare majad. Saare 13 venda-õde veetsid kuus päeva džunglis ning kannatasid nälga ja putukahammustusi, enne kui nad evakueeriti Camorta saarele. Seal leidsid nad varju vend Mark Pauli juures, kes elab kõrgemas kohas ja kelle kodu kasutatakse kuningriigisaalina. Tsunami päeval viibis seal koosolekul tavalise 10—12 inimese asemel 300 inimest! Pärast õnnetust  võtab koosolekutest osa 18 uut piibliõpilast, kes nägid oma silmaga, kuidas Jehoova rahvas armastavalt üksteisele abi pakkus.

Sri Lanka. Lained tabasid kaht kolmandikku selle saare rannajoonest, tekitades ulatuslikke kahjusid. Tsunami ründas seda paikkonda pühapäeva hommikul, mil enamik vendi-õdesid olid koguduse koosolekul, ohupiirkonnast eemal. See õnnetus puudutas kümmet kogudust ja üks õde kaotas elu, kui laine viis ta maja endaga ookeani kaasa. Vennad-õed on väga kurvad, et nad kaotasid selle toreda õe. Ka mitmed huvilised ja tunnistajate sugulased hukkusid. Üks kogudusevanem kaotas 27 pereliiget! Kõigest hoolimata on ”õed-vennad tulnud selle tragöödiaga toime ja nende vaimsus pole seetõttu kannatanud”, kirjutab harubüroo.

Peetelis oli suurel hulgal hädaabisaadetisi ja enamik peetellasi keskendus hädaabitöödele. Kohalikud vennad, kel olid sõiduvahendid, vedasid saadetisi katastroofi piirkondadesse. Nelja päeva jooksul saadi ühendus kõigi vendade-õdedega ning neile anti toitu ja riideid. Kui neilt küsiti, mida nad veel vajaksid, kostsid nad: ”Piibleid ja raamatuid! Meie omad uhtusid ära.” Nende soov täideti viivitamatult.

 Ringkonnaülevaataja Gerrad Cooke oli õnnetuse ajal Colombos. Ta sõitis seitse tundi mööda teed, mis on pimedal ajal ohtlik metsikute elevantide pärast. Kui ta kell 22.30 õnnetuspaika jõudis, läks ta koos ühe kohaliku vennaga, kelle maja oli üle ujutatud, kohe peresid külastama ning jagama neile hädaabivahendeid. Nad tegutsesid varajaste hommikutundideni.

Tai. Mitte ükski kohalik vend ei saanud viga ega surma ning mitte keegi ei kaotanud oma elatist. Ent mõned välismaalased, kes seal puhkasid, jäid kadunuks ja arvatavasti said surma. Kadunuks jäid üks soome ja üks austria vend, üks rootsi abielupaar ning ühe austria õe abikaasa, kes pole tunnistaja. Kaks rootsi abielupaari olid läinud koos kohalike tunnistajatega rannast eemale kuulutama. Kui nad hotelli naasid, nägid nad kõikjal vaid surnukehi ja hävitustöö tagajärgi.

Maavärinajärgsel esmaspäeva hommikul helistati Phuketi koguduse juhtivale ülevaatajale Tai harubüroost ja anti teada, et soome õde Kristina viibib haiglas, mis asub sealt umbes pooleteise tunni kaugusel. Vend läks kohe koos teise vennaga haiglasse. Ta kirjutab: ”Ma pole eales näinud nii masendavat vaatepilti — inimesi ilma abikaasata, vanemaid ilma lasteta, lapsi ilma vanemateta. Mõned anusid abi, teised jõllitasid lage või põrandat. Olukord oli emotsionaalselt nii südantlõhestav, et pidime aeg-ajalt ruumist ära minema, et valitseda oma tundeid ja paluda Jumalalt jõudu.”

Vennad leidsid Kristina, kui teda valmistati ette lõikuseks, kuna ta oli oma jala murdnud. Tal olid läinud kaduma kõik dokumendid. Pärast operatsiooni palvetasid vennad Kristinaga ja jäid tema juurde kuni keskööni. Mõni päev hiljem lendas ta tagasi Soome. Vennad ütlevad, et  hoolimata raskest olukorrast ”oli Kristina vapper ja tugev”. Kahjuks hukkus tema abikaasa tsunamis.

Harubüroode pühitsemised

Angola — 8. jaanuar 2005. See eriline päev oli verstapostiks Angola kuulutustegevuses. Riik on olnud kodusõjast haaratud juba peaaegu 40 aastat. Stephen Lettil oli suurepärane eesõigus pühitseda Angola esimese harubüroo hooned ning ühtlasi olla esimene juhtiva kogu liige, kes seda riiki külastas. Umbes 730 delegaati 11 riigist võttis sellest sündmusest osa. Miks oli vaja uut harubüroo kompleksi? 1975. aastal andis harubüroo teada, et riigis on 3055 kuulutajat. 2004. aasta lõpus oli see arv aga 18-kordne — üle 54000!

Bulgaaria — 9. oktoober 2004. 150 rahvusvahelist vabatahtlikku ja 300 kohalikku tunnistajat aitasid kolme aasta jooksul ehitada Sofiasse uue harubüroo. Gerrit Lösch juhtivast kogust pidas 364 kuulajale 24 riigist pühitsemiskõne.

Etioopia — 20. november 2004. Aasta alguses töötasid 60 Peeteli pere liiget üheksas eri kohas! Nende uus kena Peetel asub pealinna Addis Abeba idaosas mäe nõlval, rohkem kui 2400 meetrit üle merepinna. Mõnel ööl rikub rahu vaid hüäänide naer. Gerrit Lösch kõneles 2230 inimesele, nende hulgas 200 välisdelegaadile 29 riigist. Intervjueeritavate seas olid mõned, kes on pidanud olema vangis ja keda on usu tõttu isegi piinatud. Ühe hukatud venna tütar sõnas: ”Kui isa üles äratatakse, on tal hea meel teada saada, et järgisin tema eeskuju Jumalale andumuses ja teenisin Peetelis.”

Ghana — 5. märts 2005. Pühitsemiskõne 3243 kuulajale pidas Malcolm J. Vigo Nigeeria harubüroost. Äsjapühitsetud  laiendatud harubüroos on nüüd lisaks kolm eluhoonet, 50 bürooruumi, uus maja töökodade tarbeks, kuningriigisaal, söögisaal ja pesula.

Guam — 25. juuni 2005. See oli kolmas pühitsemine alates 1980. aastast, mil Guamis oli vaid üks kogudus. Praegu on seal kümme kogudust. Lisaks renoveerimistöödele ehitati uus kuningriigisaal ja kahekorruseline elamu. 100 vabatahtlikku Austraaliast ja Ühendriikidest tuli omal kulul appi. Kui kohalik ehitusinspektor seda kuulis ja nägi nende töö kvaliteeti, ”vangutas ta pead, kuna ei suutnud seda uskuda”, kirjutab harubüroo. Lorence Shepp Peruu harubüroost pidas pühitsemiskõne.

Mauritius — 6. november 2004. Gerrit Löschil oli eesõigus pühitseda olemasoleva harubüroo juurdeehitised. Laiendustööde ajal ehitati 12 uut bürooruumi tõlkeosakonnale ja üks uus maja töökodade tarbeks. Külalised saabusid Euroopast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Madagaskarilt, Mayotte’ilt, Réunionilt ja Seišellidelt.

Nicaragua — 4. detsember 2004. Rohkem kui 330 rahvusvahelist vabatahtlikku koos sadade kohalike vendade-õdedega ehitasid harubüroo juurde lisaks uued bürooruumid ja eluhooned ning 2400 kohaga varikatusega kokkutulekusaali. Juhtiva kogu liige Samuel Herd pidas pühitsemiskõne. Delegaatide hulgas oli misjonäre, kes on teeninud Nicaraguas. Võib kujutleda nende rõõmu, kui nad nägid mõningaid endisi piibliõpilasi, nende lapsi ning mõnel juhul ka lapselapsi.

Panama — 19. märts 2005. Samuel Herd pidas pühitsemiskõne 2967 inimesele, kellest enamik on teeninud Jehoovat üle 20 aasta. Kui ehitusprojektil alustati töödega, üürisid vennad kraana ja palkasid kraanajuhi, et ta tõstaks  platsil mõningad konteinerid teise kohta. Kui kraanajuht pärale jõudis, ei soostunud ta tööle hakkama, väites, et ehitusplats pole korralikult ette valmistatud. Vennad püüdsid temaga ühist keelt leida, kuid tulutult. Siis, vahetult enne, kui ta otsustas lahkuda, küsis ta: ”Mis religiooni te muidu kuulute?”

”Me oleme Jehoova tunnistajad,” kostsid vennad.

Ta mõtles viivu ning ütles: ”Olgu, ma teen selle töö ära.” Miks ta ootamatult meelt muutis? Kaks meie õde uurivad tema lastega ja ta on tänulik neile.

Slovakkia — 16. aprill 2005. Theodore Jaracz juhtivast kogust pidas pühitsemiskõne 448 külalisele 21 riigist. Erikoosolek peeti järgmisel päeval ühel staadionil ja paljud delegaadid saabusid bussidega. ”Te olete nii meeldivad ja rõõmsad inimesed,” ütles bussijuht, ”ja te kõik tervitate mind! Ma arvan teadvat selle põhjust. Selleks on teie usk. Tavaliselt sõidutan ma koolilapsi ja õpetajaid. Lapsi pean mina esmalt tervitama, ja õpetajad — nad isegi ei vaevu mind tervitama!”

New Yorgi osariik Wallkill, Ameerika Ühendriigid — 16. mai 2005. ”Meie kõigi ühiseks sooviks on pühitseda ainsale tõelisele Jumalale Jehoovale see tore uus trükikoda ning A-, C- ja D-elumajad,” ütles juhtiva kogu liige John Barr pühitsemiskõnes. Kõigepealt alustati töid uue trükikoja vundamendi valamisega 1. mail 2003 ja kõigest 8 kuud hiljem koliti esimene olemasolevatest trükimasinatest uude trükikotta.

Ühendriikide regionaalsed ehituskomiteed, eeskätt lähiümbrusest, kutsusid appi tunnistajaid, kes on oma ala asjatundjad. Mõnda tööd palgati tegema firmad. ”Ma ei suuda maksta oma meestele nii palju, et nad töötaksid nagu  teie,” ütles üks mees. ”Te teete oma tööd südamega.” Ühe firma projektijuht märkis: ”Olen siin Vahitorni-majas saanud selle mõne kuu jooksul palju selgema pildi oma tööst ja õppinud seda paremini tegema kui viie aasta jooksul koolis õppides!” Firma esindaja, kes paigaldas konveierisüsteemi, sõnas: ”Tänu teile paigaldasime selle süsteemi kiiremini, kui me eales oleme seda teinud. Kõik on siin nii rõõmsad, et see teeb ka mind rõõmsaks! See oli mõnus kogemus.”

Mõni aasta tagasi oli Ühendriikide harubüroos 15 rull-ofsettrükimasinat, 11 Brooklynis ja 4 Wallkillis. Nüüd on neid järel vaid viis, seda tänu tõhusale tehnoloogiale ja sellele, et tööd on jagatud eri harubüroode vahel. Uues trükikojas on ka paberi kogumissüsteem, mis juhib trüki- ja köitekojas tekkinud jäätmed õhutransportööri kaudu utiilikogumisautomaati. Makulatuuri töötleb ümber üks ilmalik firma, misläbi harubüroo säästab aastas umbes 200000 dollarit!

Sambia — 25. detsember 2004. Neist 700-st, kes olid tulnud kuulama hoonete laienduse puhul peetavat pühitsemiskõnet, olid 374 teeninud Jehoovat rohkem kui 40 aastat! Stephen Lett rääkis ehitajatele, et nii nagu sulased Jeesuse tähendamissõnas, on ka nemad ära teeninud südamesttuleva ”Tubli!” (Matt. 25:23, P 1997).

Vennad andsid ehitades head tunnistust. ”Te elate nagu paradiisis,” ütles ühe ehitusfirma töötaja.

”Kas füüsilises või vaimses?” küsisid vennad.

”Mõlemas!” vastas ta.

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 29]

Konvendid ”Kuuletugem Jumalale”

Nagu selgitati piirkonnakonventidel ”Kuuletugem Jumalale”, jäävad Jehoova kättemaksupäeval ellu vaid need inimesed, kes ’tunnevad Jumalat’ ja ’alistuvad evangeeliumile’ (2. Tess. 1:6—9). Seega soovime anda endast parima, et aidata neid, keda on ajanud segadusse valeõpetused Jumala kohta või kes on tema peale isegi kibestunud, kuna maailmas on kannatusi. Meie kasutuses on uued suurepärased abivahendid: traktaat ”Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!” ja raamat ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”.

Uus traktaat lohutab kahtlemata paljusid, kes on kannatanud sõdade, vaesuse, loodusõnnetuste, ebaõigluse ja haiguse tõttu, ja aitab neil näha, et Jumal ei põhjusta selliseid asju. Samuti köidab uus raamat inimesi, kes vaimse tõe järele igatsust tunnevad. Raamat on kirjutatud südamlikult, lihtsalt ja selgelt ning olulisemaid mõtteid on seletatud näidete ja piltide abil. Enne kui hakkad selle abil piibliuurimisi juhatama, loe kindlasti raamatu lõpust läbi 14 lisateemat.

 [Teabegraafika/pildid lk 12, 13]

SÜNDMUSI TEENISTUSAASTAST 2005

1. september 2004

8. oktoober Jehoova tunnistajad registreeritakse Armeenias.

9. oktoober Pühitsetakse Bulgaaria harubüroo.

18. oktoober Algab hoogtöö brošüüriga ”Olge valvsad!”.

6. november Pühitsetakse Mauritiuse harubüroo.

20. november Pühitsetakse Etioopia harubüroo.

4. detsember Pühitsetakse Nicaragua harubüroo.

25. detsember Pühitsetakse Sambia harubüroo.

26. detsember Indoneesias Sumatra lähistel toimunud 9-magnituudine maavärin vallandab kõige surmakülvavamad tsunamid, mis kunagi on registreeritud.

1. jaanuar 2005

8. jaanuar Pühitsetakse Angola harubüroo.

 5. märts Pühitsetakse Ghana harubüroo.

19. märts Pühitsetakse Panama harubüroo.

24. märts Berliini kõrgem administratiivkohus otsustab, et Berliini Jehoova tunnistajatele antakse avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus.

16. aprill Pühitsetakse Slovakkia harubüroo.

1. mai 2005

16. mai New Yorgi osariigis paikneva Wallkilli trükikoja ja eluhoonete pühitsemine.

25. juuni Pühitsetakse Guami harubüroo.

31. august 2005

[Pilt lk 20]

Üleujutuses kannatada saanud kuningriigisaali puhastamine Niigata prefektuuris Jaapanis

[Pilt lk 24]

Hädaabisaadetiste jagamine Sri Lankal