Rumeenia

Piibel ennustas, et viimseil päevil jõuab tõeliste kristlaste tagakiusamine haripunkti. (1. Moos. 3:15; Ilm. 12:13, 17.) Rumeenias on see prohvetiennustus eriti silmatorkavalt täitunud. Meie jutustus näitab, kuidas Rumeenias elavad Jehoova tunnistajad pole lasknud mitte millelgi lämmatada tõetuld, mis põleb heleda leegina Jumala rahva südames. (Jer. 20:9.) Nad on käitunud ”kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis”. (2. Kor. 6:4, 5.) Julgustagu nende laitmatuse lugu kõiki, kes soovivad nüüdsetel rasketel aegadel käia koos Jumalaga.

1914. aastal algas inimajaloo üks ebastabiilsemaid ajajärke. Paljude Euroopa riikide jaoks kujunes sellest halastamatute diktaatorite, äärmusliku poliitilise ideoloogia ja kohutavate tapatalgute ajastu. Rumeenia sattus kõigi nende hädade keskele ja sealne rahvas sai palju kannatada. Sama juhtus ka nendega, kes Jeesus Kristusele kuuletudes otsustasid anda ”Jumalale, mis kuulub Jumalale” ning keeldusid kummardamast poliitilist riiki. (Matt. 22:21.)

Enne 1945. aastat seisid Jehoova rahva vastu suunatud rünnakute eesotsas õigeusu ja katoliku vaimulikud. Nad  õhutasid vaenu kantslist ning punusid salasepitsusi poliitikute ja politseiga, ässitades neid tunnistajate vastu. Järgmise tagakiusamislaine tõid endaga kaasa kommunistid, kes tegid ligi nelja aastakümne jooksul oma julma ja süstemaatilist kihutustööd.

Kuidas võis hea sõnumi kuulutustöö sellistes rasketes tingimustes edeneda? Vaid tänu sellele, et Jeesus pidas kinni oma sõnadest ”Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Matt. 28:20.) Mingem nüüd ajas umbes sada aastat tagasi, aega, mil nüüdse Ida-Euroopa pinnale külvati Kuningriigi seemet esimest korda.

Rumeenlased tulevad koju tagasi

1891. aastal käis piibliuurija Charles Taze Russell mõningates Ida-Euroopa maades kuulutustööreisil. Tulemused valmistasid talle veidi pettumust. ”Inimesed pole valmis tõde vastu võtma,” nentis ta. See olukord muutus aga Rumeenias peagi. Tegelikult sai just vend Russellist mees, kes aitas sealse töö käima lükata, kuigi seda mitte päris otsesel viisil. Kuidas see juhtus?

19. sajandi lõpus sundisid sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused paljusid rumeenlasi tööd otsima mujalt, nagu näiteks Ameerika Ühendriikidest. Mõned said sellest elukohavahetusest palju rohkem kui majanduslikku kasu — nad õppisid tundma ka Piibli tõde. Ühed sellised sisserändajad olid vaimselt meelestatud mehed Károly Szabó ja József Kiss, kes käisid kuulamas mitmeid Russelli piibliloenguid.

Märgates nende kahe mehe ehtsat huvi Piibli vastu, otsustas vend Russell meestega tuttavaks saada. Järgnenud vestluse käigus soovitas ta Károlyl ja Józsefil Rumeeniasse tagasi pöörduda, et seal oma sugulaste ja sõprade  hulgas kuningriigisõnumit levitada. Mõlemad mehed haarasid mõttest kinni ja sõitsid 1911. aastal Rumeeniasse tagasi. Nad asusid elama Transilvaaniasse Târgu Mureşi linna.

Reisil kodumaale palvetas vend Szabó, et keegi tema pereliikmetest tõe vastu võtaks. Koju jõudes hakkas ta kooskõlas oma palvega tegutsema ja kuulutas sugulastele, teiste hulgas talle peavarju pakkunud Zsuzsanna Enyedile, kes oli katoliiklane. Zsuzsanna mees oli aednik ja naine töötas turul lillemüüjana.

Igal hommikul enne tööle minekut käis Zsuzsanna armulaual ja igal õhtul, kui pere oli magama heitnud, läks ta aeda palvetama. Seda kõike pealt nähes astus Károly ühel õhtul aias Zsuzsanna kõrvale, võttis ta õlgade ümbert kinni ja ütles: ”Zsuzsanna, sul on siiras süda. Sina leiad kindlasti tõe.” Nagu onu ütles, nii ka läks. See südamlik naine võttis Kuningriigi sõnumi omaks ja temast sai esimene inimene Târgu Mureşis, kes pühendas oma elu Jehoovale. Ta jäi ustavaks kuni oma surmani 87 aasta vanuses.

Vend Szabó kuulutas ka noorele Sándor Józsale, kes oli Enyedide juures töömeheks. Sándor käis kõigil koosolekutel, mida need kaks venda juhatasid, ja haaras teadmisi lennult. Peagi hakkas see 18-aastane noormees tegema  kuulutustööd oma kodukülas Sărăţenis, Mureşi maakonnas ja pidas seal häid piibliteemalisi kõnesid. Aja möödudes said tema ”soovituskirjadeks” kuus abielupaari ning 24 last — 13 tüdrukut ja 11 poissi. (2. Kor. 3:1, 2.)

Alustades Târgu Mureşist, käisid vennad Kiss ja Szabó kuulutustööd tehes läbi kogu Transilvaania. Cluj-Napocast 30 kilomeetri kaugusel, Dumbrava külas kohtasid nad baptisti Vasile Costeat. Lühikest kasvu otsusekindel Vasile oli innukas piibliõpilane. Ta oli Kristuse tuhandeaastase valitsuse üle juba ammu pead murdnud ja nüüd kuulas ta tähelepanelikult, kui József ja Károly talle Piiblit selgitasid. Pärast ristimist andis Vasile, kes oskas ka ungari keelt, oma maakonnas põhjalikku tunnistust nii rumeenlastele kui ungarlastele. Hiljem teenis ta kolportöörina (täisajalise kuulutajana) kuni surmani.

Vend Szabó jõudis hea sõnumiga ka Rumeenia põhjapiiril  asuvasse Satu Mare linna. Seal kohtus ta jumalakartliku naise Paraschiva Kalmáriga, kes võttis tõe kiiresti vastu. Paraschiva õpetas kõik oma üheksa last Jehoovat armastama. Nüüd on nende peres viis põlvkonda Jehoova tunnistajaid.

Veel üks rumeenlane, kes Ameerika Ühendriikides tõde õppis ja enne Esimest maailmasõda Rumeeniasse tagasi läks, oli Alexa Romocea. Alexa kolis tagasi oma kodukülla Benesatti Loode-Transilvaanias. Peagi tekkis sinna väike rühm piibliuurijaid (Jehoova tunnistajate nimetus tol ajal) ja nad hakkasid pidama koosolekuid. Sellesse rühma kuulusid ka Alexa vennapojad Elek ja Gavrilă Romocea. Nüüdseks on ka Alexa suures peres viis põlvkonda Jehoova tunnistajaid.

Kuna Elekit kiusati kristliku erapooletuse pärast ägedalt taga, põgenes ta Ameerika Ühendriikidesse, kus ta võttis 1922. aastal osa piibliuurijate erikonvendist Cedar Pointis Ohio osariigis. Tal oli koguni eesõigus teenida seal rumeeniakeelses sektoris tõlgina. Gavrilă jäi Rumeeniasse ning oli saatjaks vendadele Szabóle ja Kissile, kui nood  Transilvaanias kuulutasid ning vastrajatud kogudusi ja gruppe külastasid. Hiljem teenis ta Rumeenia esimeses harubüroos.

Rumeenlane Emanoil Chinţa arreteeriti Esimese maailmasõja ajal kodunt kaugel Itaalias ja pandi sõjavanglasse. Seal kohtus ta piibliuurijatega, kes olid vangis seepärast, et nad keeldusid relva kätte võtmast. Emanoil võttis Piibli sõnumi kiiresti vastu. Kui ta 1919. aastal vangist vabanes, läks ta tagasi koju Maramureşi maakonda Baia Mare linna, hakkas seal pühendunult head sõnumit kuulutama ning aitas moodustada veel teisegi piibliuurijate rühma.

Tänu innule ja ohvrimeelsele vaimule, mida ilmutasid algusaegade pioneerid ja need, kes nende sõnumit kuulasid, mitmekordistus jüngrite arv ning kogu maal kerkis väikesi piibliuurijate rühmi nagu seeni pärast vihma. Aastaks 1919, kõigest kaheksa aastat pärast Károly Szabó ja József Kissi tagasitulekut Rumeeniasse, oli üle 1700 Kuningriigi kuulutaja ja huvilise kogunenud 150-sse piibliuurimisrühma, mis olid koguduste eelkäijad. Vend Kiss teenis kodumaal pioneerina kuni surmani 86 aasta vanuses. Vend Szabó pöördus 1924. aastal Ameerika Ühendriikidesse tagasi, et koordineerida kuulutustööd sealsel ungarikeelsel territooriumil.

Vaimse toidu valmistamine

Kuningriigi sõnumi levitamisel ja vaimse nälja kustutamisel mängisid suurt rolli trükised. Et rahuldada inimeste vajadust vaimse toidu järele, organiseerisid vennad kirjanduse trükkimist kohalikes ettevõtetes. 1914. aastast alates trükiti Târgu Mureşi eratrükikojas ”Oglinda” (mis tähendab ’peegel’) 16-leheküljelist igakuist väljaannet ”Vahitorn  ja Kristuse Juuresoleku Teataja”, raamatuid ja traktaate, ning kõike seda ungari keeles.

Rumeeniakeelset kirjandust hakati trükis välja andma 1916. aastast alates. Ilmusid brošüür ”Paremate ohvrite seadusetelgi varjud”, 8-leheküljeline ajakiri ”Valik Vahitorni artikleid”, raamat ”Usupere igapäevane taevamanna” (päevatekstivihiku eelkäija) ja laulik ”Millenniumi koidiku hümnid”. 1918. aastast alates trükkis ning saatis Rumeeniasse rumeeniakeelseid väljaandeid Detroiti trükikoda Michigani osariigis USA-s. Seal trükitud väljaanded olid ”Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja” ning kord kuus ilmuv traktaat ”Rahvaste jutlustaja”, mis paljastas julgelt valereligiooni.

Kuna hea sõnum levis edukalt, saadeti rumeenia päritolu piibliuurija Jacob Sima Rumeeniasse tööd koordineerima ja seadustama. Peagi pärast Cluj-Napocasse jõudmist 1920. aastal kohtus ta Károly Szabó ja seejärel József Kissiga. Üheks tähtsamaks ülesandeks oli leida harubüroo jaoks Cluj-Napocas sobiv maja. Linnas valitses aga korteripuudus ja nii tuli vendadel kontor ajutiselt sisse seada ühe venna korterisse. Tulemus oli see, et 1920. aasta aprillikuus alustas tööd Rumeenia esimene harubüroo ning Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing registreeriti juriidilise isikuna. Mõnda aega korraldas Rumeenia harubüroo tööd ka Albaanias, Bulgaarias, endises Jugoslaavias ja Ungaris.

Tol ajal hakkasid Balkani maades puhuvad revolutsioonituuled lõõtsuma ka Rumeenias. Lisaks poliitilisele ebastabiilsusele levis eriti ülikoolides kulutulena antisemitism ning paljudes linnades hakkasid koolinoored mässama. Valitsus reageeris sellele avalike kogunemiste keeluga. Kuigi  kolportööridel polnud rahutustega mingit pistmist, arreteeriti neist üle 20. Neid koheldi julmalt ja kirjandus konfiskeeriti.

Sellest hoolimata jätkasid vennad kuulutustööd ning vajadus kirjanduse järele kasvas üha. Äriettevõtetes trükkimine oli muutunud kalliks ja harubüroo hakkas uurima muid võimalusi. Just sel ajal pandi müüki Cluj-Napocas aadressil Regina Maria 36 asuv trükikoda, mida tunnistajad juba kasutasid. Niipea kui vennad peakorterist nõusoleku said, ostsid nad need kaks ideaalselt sobivat hoonet, millest üks oli 4- ja teine 2-korruseline.

Ümberehitustööd algasid 1924. aasta märtsis ja vabatahtlikke abilisi saabus Baia Marest, Bistriţast ja Rodnast. Soovist tööd toetada müüsid paljud vennad oma vara, teised annetasid toitu ja ehitusmaterjale. Paljusid asju veeti kohale eriliste kottidega, mida nimetatakse desagi’deks ja mida kantakse üle õla või hobuse seljas.

 Trükikoja uuendamiseks ostis harubüroo kolm linotüüpi, kaks lametrükimasinat, ühe rotatsioonmasina, automaatse voltimismasina, masina kullatud reljeeftrüki tegemiseks ja palju muud. Niisuguse tehnikaga tõstis trükikoda trükikvaliteedi Rumeenias uuele tasemele.

Trükikoja juhataja oli üks kaheksast Peeteli pere liikmest ja tema alluvuses töötas kolmes vahetuses 40 mittetunnistajast palgalist. Nad tegid kõva tööd, mida võib järeldada esimese tegevusaasta, 1924. aasta toodanguaruandest. Trükkides nii rumeenia- kui ungarikeelseid väljaandeid, andsid vennad välja 226075 raamatut, 100000 taskuformaadis brošüüri ja 175000 ajakirja! Raamatute hulgas olid piibliuurimise abivahend ”Jumala kannel” ja esimene osa 7-köitelisest sarjast ”Kirjauurimused” pealkirjaga ”Jumalik aegade kava”.

Pärast kaheaastast ettevalmistust trükkis harubüroo ka rumeeniakeelset raamatut ”Loomise fotodraama ülevaade”. Nagu nimestki näha, põhines see ”Loomise fotodraamal”, mis sisaldas värvitud klaasslaide, filmilõike ja nendega sünkroniseeritud heli. See kujutas sündmusi maa loomisest Kristuse tuhandeaastase valitsuse lõpuni. Raamat, mis polnud küll nii efektne kui fotodraama ise, koosnes 400 pildist ja lühikesest lugemispalast õpetuslikel, ajaloolistel ja teaduslikel teemadel ning ajendas paljusid lugejaid Piiblit lähemalt uurima.

Piibliuurimisrühmade arv kasvab

”Kuulutage, kuulutage, kuulutage Kuningat ja ta Kuningriiki!” ergutas Joseph Rutherford kuulajaskonda 1922. aasta konvendil Cedar Pointis Ohio osariigis USA-s. See üleskutse innustas Jumala rahvast kogu maailmas ja ajendas neid veelgi aktiivsemalt tegutsema. Rumeenias  laiendasid vennad oma kuulutustööd uutele territooriumitele ja juurde tuli palju uusi jüngreid.

Kuidas huvilised tol ajal Piiblit uurisid? Nad hakkasid käima Beroia piibliuurimisrühmas. Arutelu toimus küsimuste abil ja uurimismaterjalina kasutati väljavõtteid trükistest, mida sai posti teel tellida. Õppetundide kava oli kirjas ”Vahitornis”. Edasijõudnud õpilased täiendasid end programmi abil ”Rahvusvahelise pühapäevakooli õppetunnid”, mis aitas neil saada Jumala Sõna õpetajateks.

Harubüroo esindajad külastasid uurimisrühmi, pidasid kõnesid ja pakkusid vaimset abi muulgi moel. Regulaarset karjase- ja õpetustööd tegid aga pilgrimid, nagu reisivaid ülevaatajaid tol ajal nimetati. 1921. aastal teenis reisiva ülevaatajana kuus venda ja kõigest kaks aastat hiljem kaheksa. Need innukad töötegijad pidasid koosolekuid sadades linnades ja külades ning vestlesid kümnete tuhandete vaimselt näljaste inimestega.

Kaks neist pilgrimeist olid varem mainitud Emanoil Chinţa ja Onisim Filipoiu. Kord põhja pool Bukoviinas kuulas vend Chinţa kõnet hulk adventiste ja baptiste, kellest mõned võtsid tõe vastu. Hiljem määrati need kaks venda Bukaresti, kus nad aitasid veel paljudel Jumala Sõna tundma õppida. Üks tänulik mees kirjutas: ”Tänan Jumalat, et ta saatis mu juurde vennad Emanoili ja Onisimi, kes nägid kõvasti vaeva, et mind veenda ja õpetada. Issand teeb selles linnas suurepärast tööd, kuid selleks läheb vaja kannatlikkust.”

Aastal 1920 pidasid vennad siin oma esimesed kokkutulekud — ühe Brebi linnas Sălaji maakonnas ja teise Ocna Dejului linnas Cluji maakonnas. Mõlemasse linna sai sõita rongiga ning kohalikud kuulutajad ja huvilised pakkusid  külalistele öömaja. Kokkutulekutele tuli umbes 500 delegaati üle kogu Rumeenia. Oma hea käitumisega andsid nad suurepärast tunnistust.

Kiire kasv kuningriigikuulutajate ridades ei jäänud aga vastukajata. Esimese maailmasõja alguspäevist alates kogesid vennad tagakiusamist nii religioossete kui poliitiliste jõudude poolt.

Vaenlased kasutavad ära sõjapalavikku

Natsionalismist sütitatud ja vaimulike poolt üles kihutatud poliitilised võimud ei tundnud mingit poolehoidu nende vastu, kes keeldusid nende lipu alla koondumast ja kodumaa eest sõdimast. Seepärast arreteeriti Esimese maailmasõja puhkedes paljud vennad ja mõisteti vangi. Mõned koguni hukati, sealhulgas äsja abiellunud Ioan Rus, kes oli pärit Petreştii de Mijloci külast, mis jäi Cluj-Napocast lõunasse.

Ioani õe lapselaps Daniel jutustab: ”1914. aastal kutsuti Ioan Rus sõjaväkke. Kuna ta keeldus sõtta minemast, viidi ta Bukaresti ja talle mõisteti surmanuhtlus. Enne hukkamist kästi tal endale haud kaevata ning seista selle kõrvale, näoga laskekomando poole. Vastutav ohvitser andis Ioanile loa öelda oma viimased sõnad. Ioan kasutas võimalust, et kuuldavalt palvetada. Ioani palvest liigutatuna lõid sõdurid kõhklema ega täitnud mahalaskmiskäsku. Siis kutsus ohvitser ühe mehe kõrvale ja lubas talle kolmekuist palgalist puhkust, kui too vangi maha laseb. Mees nõustus pakkumisega ja teenis oma puhkuse välja.”

Aastal 1916 arreteeriti ka vennad Kiss ja Szabó, kuid neile mõisteti viieaastane vanglakaristus. Kohus kuulutas nad ”ohtlikeks” ning neid peeti range järelevalvega Aiudi vanglas üksikvangistuses 18 kuud. Miks siis Józsefit ja  Károlyt ”ohtlikeks” peeti? Kohtuniku sõnul olid nad ”levitanud õpetusi, mis erinesid ametlikult tunnustatud õpetustest”. Ehk teisisõnu, neid ei pandud luku taha mitte ainult selle pärast, et nad keeldusid sõdimast, vaid selle pärast, et nad õpetasid Piibli tõde, mis oli vastuolus traditsioonilise teoloogiaga.

Vanglas kirjutasid need kaks meest vendade julgustamiseks kogudustele ja gruppidele kirju. Ühes kirjas seisis: ”Tahaksime väljendada oma rõõmu selle üle, et meie hea taevane Isa, kellele me võlgneme tänu, kiitust ja austust, on lasknud ”Vahitorni” valgusel paista. Oleme kindlad, et meie vennad hindavad ”Vahitorni” kõrgelt ja hoiavad seda kui tormituule käes võbelevat küünalt.” Mõlemad vennad vabastati 1919. aastal, täpselt õigel ajal, nii et nad said järgmisel aastal aidata kaasa harubüroo rajamisele.

Vaimulikkonna vastupanu tugevneb

Kui Esimene maailmasõda 1918. aastal lõppes, jätkasid vaimulikud võitlust Jumala rahva vastu. Üks preester kritiseeris avalikult piibliuurijate seisukohta seoses hinge surematuse ja Maarja rolliga. ”Igatsus parema maapealse elu järele ajab [piibliuurijad] hulluks,” kirjutas ta. ”Nad on veendunud, et me kõik oleme vennad ja õed ning et eri rahvustest inimesed on võrdsed.” Seejärel kurtis ta selle üle, et piibliuurijate puhul on raske õiguslikke meetmeid rakendada, sest nad on ”teinud endale ette tõde armastavate, religioossete, rahumeelsete ja alandlike inimeste näo”.

1921. aastal kirjutasid Bukoviina preestrid sise- ja justiitsministeeriumisse ning palusid piibliuurijate töö keelustada. Õigupoolest olid vaimulikud Jumala rahva peale vihased igas maa nurgas, kuhu tõde oli jõudnud. Õigeusu, katoliku ja teised kirikud korraldasid vaenukampaaniaid,  milles kihutati rahvast üles vendi ründama. Harubüroo kirjutas Brooklyni peakorterisse: ”Selles riigis on riigiametnike hulgas liiga palju vaimulikke ja meie töö sõltub mõningal määral nende armust. Kõik oleks korras, kui nad järgiks seadust, kuid nad kuritarvitavad oma võimu.”

Vastuseks vaimulike kaebuste laviinile andis usuasjade ministeerium loa kasutada korrakaitsjaid Jehoova rahva kuulutustöö ja koosolekute tõkestamiseks. Nii sai politseist kiriku käepikendus ja vendi hakati arreteerima ebaõigelt süüdistatuna teiste rahu rikkumises. Seadus polnud aga väga selgelt sõnastatud ja seepärast olid kohtu poolt määratud karistused erinevad. Samuti tekitas probleeme vendade hea käitumine. ”Piibliuurijaid ei saa süüdi mõista, sest nad on sageli kõige rahumeelsemad inimesed,” ütles üks kohtunik.

Sellegipoolest muutus tagakiusamine tulisemaks ja 1926. aasta lõpuks ”Vahitorn” keelustati. Kuid see ei takistanud  vaimse toidu valmistamist — vennad lihtsalt vahetasid ajakirja nime. Alates 1. jaanuarist 1927 kandis rumeeniakeelne ajakiri nime ”Lõikus”, hiljem sai sellest ”Piibli Valgus” ja lõpuks ”Koidik”. Ungarikeelsele sõsarväljaandele pandi nimeks ”Kristlik Rändur”, seejärel ”Evangeelium” ja lõpuks ”Kristuse Veresse Uskujate Ajakiri”.

Kahjuks taganes Jacob Sima tol ajal usust. 1928. aastal kaotas harubüroo tema tegevuse tagajärjel hooned ja kogu varustuse. Vennad ”hajutati ning nende usaldus sai tugeva hoobi”, teatab aastaraamat 1930. Nende kahetsusväärsete sündmuste tõttu läks töö koordineerimine 1929. aastal üle Saksamaa harubüroole ja hiljem Kesk-Euroopa büroole Šveitsis Bernis. Bukaresti rajati kontor, mille kaudu mõlemad bürood oma tööd korraldasid.

”Palun ärge põletage mu raamatut!”

Neist katsumustest hoolimata korraldasid ustavad kristlased oma tegevuse ümber ja jätkasid kuulutustööd, võttes ette koguni uusi territooriumeid. 24. augustil 1933 kirjutati Rumeenia kontorist: ”Inimesed janunevad tõe järele. Meie vennad kuulutustööpõllult kirjutavad, et kui nad ukselt uksele tunnistust annavad, käivad kohalikud elanikud neil kannul, kuna soovivad tõest rohkem kuulda.”

Kord võttis üks vaene naine vastu pakutud raamatu, mille eest ta tegi kuningriigitöö heaks koguni väikese annetuse. Kui küla preester sellest kuulis, läks ta naise juurde. ”Anna raamat siia,” käskis ta. ”Viskan selle tulle!”

”Palun, Isa, ärge põletage seda,” anus naine. ”See on meid palju lohutanud ning aitab meid meie viletsuses!” Ja naine ei andnud oma raamatut ära.

Jehoova tunnistajate väljaandeid oskas hinnata ka üks  hertsoginna, kelle teenrid olid Jehoova tunnistajad. Kord ütles ta neile: ”Te ei ole enam mu teenrid, vaid olete mu vennad!” Teises asulas rääkis üks vend uudishimulikule lastesalgale, et ta kuulutab Jumala Kuningriiki. Seepeale hakkasid lapsed möödakäijaile kirjandust pakkuma. ”Raamatud Jumalast! Raamatud Jumalast!” hõikusid nad. Vend, kes sellisest entusiastlikust ja spontaansest abist lausa keeletuks jäi, jagas peagi ära kogu oma kirjandusevaru!

Leebe kõnemaneeriga pioneer Nicu Palius tuli Rumeeniasse kuulutustööle appi Kreekast. Kui ta oli mõnda aega Bukarestis teeninud, kolis ta Doonau äärsesse suurde sadamalinna Galaţi. Vend Palius kirjutas 1933. aasta lõpu poole: ”Kuulutasin ligi kaks ja pool kuud rumeenlastele ja Jehoova Jumal õnnistas mind väga, kuigi ma rumeenia keelt ei oska. Hiljem kuulutasin kreeklastele ja armeenlastele ning Issanda abiga andsin tunnistust 20 linnas. Kreeklased olid head sõnumit kuuldes eriti rõõmsad.”

Nagu näha, soovisid vaimulikkonna vaenukampaaniast hoolimata head sõnumit kuulda paljud siira südamega inimesed, nende seas üks linnapea, kes lausa neelas kirjandust ning hiljem teatas, et ootab igatsusega uut maailma. Teises asulas küsis üks mees endale igast väljaandest mitu eksemplari ja lubas jagada need kõigile, kes lugeda tahavad.

 Töö organiseeritakse ümber

1930. aastal, kaks aastat pärast Jacob Sima ustavusetuks muutumist, määrati Rumeenias tööd koordineerima Martin Magyarosi, ungari päritolu rumeenlane Transilvaaniast Bistriţast. Pärast kuuenädalast väljaõpet Saksamaa harubüroos seadis vend Magyarosi sisse kontori Bukarestis. Peagi pärast seda hakati Rumeenias taas trükkima rumeeniakeelset ”Vahitorni”, mida vahepeal oli trükitud Austrias ja Saksamaal. Seekord toimusid trükitööd Bukaresti trükikojas ”Kuldraamat”.

Kõva töö tulemusena õnnestus vendadel 1933. aastal registreerida Jehoova Tunnistajate Piibli ja Traktaatide Ühing taas juriidilise isikuna, asukohaga Crişana 33, Bukarest. Religioosse ja poliitilise vastuseisu tõttu saadi ühing registreerida siiski vaid äriettevõttena.

Sellegipoolest aitasid need saavutused sisendada vendadele kindlustunnet ning edendada kuulutustööd. Paljud alustasid pioneerteenistust, teised püüdsid rohkem kuulutada iseäranis talvel, kui maarahval oli rohkem vaba aega. Samuti kuulasid vennad riigiraadio vahendusel piibliteemalisi kõnesid, mida edastasid välismaised raadiojaamad. Need kõned olid eriti suureks abiks inimestele, kes naabrite või preestrite pärast kartsid koosolekule minna. ”Vahitornis” olid kirjas saateajad, kõnede pealkirjad ja raadiosagedused.

Teiseks hea sõnumi levikut soodustanud abivahendiks olid kaasaskantavad grammofonid, mida Jehoova organisatsioon ise tootis. 1930. aastatel võisid kogudused ja üksikisikud neid endale tellida, just nagu piibliteemaliste kõnedega plaategi. Viimased julgustasid ”lisaks tunnistajatele ka neid perekondi, kel oli grammofon ja kes armastasid  tõde”, öeldakse väljaandes ”Teataja” (praegune ”Meie Kuningriigiteenistus”).

Organisatsioonisisesed katsumused jätkuvad

1920.—30. aastatel levis Jumala Sõna valgus üha laiemalt ja kasvas vajadus selle järele, et tõest annaks tunnistust iga kristlane. Üks tolle aja tipphetki saabus 1931. aastal, mil piibliuurijad võtsid endale nime Jehoova tunnistajad. See polnud üksnes nimetus, vaid uus Piiblil põhinev nimi andis teada, et selle kandja pooldab ja kuulutab seda, et Jehoova on Jumal. (Jes. 43:10—12.) Neid piibliuurijaid, kes olid kuulutustöö tegemise vastu, pani selline sündmuste käik komistama ja nad lahkusid organisatsioonist. Mõnedest said koguni ärataganejad, kes võtsid endale nimeks millenarianistid. Kas ustavate kristlaste usk pidas sellele  katsele vastu? Kas nad täitsid edasi neile usaldatud ülesannet — teha kuulutustööd — hoolimata vaimulike ja ärataganejate vastupanust?

Kuigi mõned vandusid survele alla, jätkasid paljud ustavalt ja innukalt Jehoova teenimist. 1931. aasta raportis teatatakse: ”Rumeenias on umbes 2000 venda, kes on rasketest oludest hoolimata levitanud aasta jooksul 5549 raamatut ja 39811 brošüüri.” Järgmisel aastal läks vendadel veelgi paremini, nad jagasid inimestele 55632 raamatut ja brošüüri.

Mõnikord oli tagakiusamisel koguni oodatust vastupidine mõju. Näiteks otsustasid ühe piirkonna Jehoova tunnistajad teatada avalikult, et nad soovivad olla lahus ”suurest Baabülonist”. (Ilm. 18:2, 4.) Viiel järjestikusel päeval vooris südikaid õdesid-vendi linnavalitsusse, et vormistada dokumente oma endisest kirikust lahkumise kohta.

Ametnikud olid hämmingus ja kohalik preester marus. Kõigepealt jooksis ta abi otsima politseijaoskonda, kuid tulemusteta. Siis ruttas ta tagasi linnavalitsusse ning süüdistas notarit, et too on kommunist, kuna aitab inimestel dokumente vormistada. Haavunud notar salvas vastu, et kui ka kogu linna rahvas tuleks tema juurde, aitaks ta hea meelega neil kõigil lahkumisdokumente koostada. Seepeale ei osanud preester enam kelleltki abi otsida ja vennad said oma paberitöö tehtud.

”Kas kavatsete mind maha lasta?”

Vaimulikud kritiseerisid valjult ja vihaselt Jehoova tunnistajaid oma kantslist. Nad jätkasid ka surve avaldamist valitsusele, et see Jehoova tunnistajate tegevuse keelustaks. Ja muidugi jätkas vaimulikkonna poliitiline tööriist, usuasjade ministeerium, vendade ahistamist politsei abil.  Kord tuli üks politseiülem kaaspolitseinikuga ebaseaduslikult majja, kus peeti parasjagu kristlikku koosolekut.

”Esitage jumalateenistuse korraldamise luba,” nõudis politseiülem korteriomanikust venna käest, keda nimetame siinkohal Georgeks.

Arvates, et tõenäoliselt pole ülemal orderit, vastas George: ”Mis õigusega te mu koju tulite?”

Mees ei osanud selle peale midagi kosta ja George palus tal lahkuda. Vastumeelselt hakkas politseiülem ukse poole liikuma. Väljudes andis ta kaaspolitseinikule korralduse ukse taha valvesse jääda, et George kinni võtta, kui see peaks kodunt lahkuma. Hiljem, kui George hakkas välja minema, arreteeris politseinik ta ”seaduse nimel”.

”Millise seaduse nimel?” küsis George.

”Mul on korraldus teid arreteerida,” vastas korravalvur.

Endise politseinikuna tundis George seadust hästi ja nii küsis ta seda korraldust must valgel näha. Nagu George kahtlustas, polnudki mehel orderit. Kuna seaduslikku õigust politseinikul Georget arreteerida polnud, mõtles ta Georget püssi laadimisega veidi hirmutada.

”Kas kavatsete mind maha lasta?” küsis George.

”Ei,” ühmas mees, ”ega ma rumal pole.”

”Aga miks te siis oma püssi laadisite?” küsis George.

Mees mõistis, et oli teinud arutu liigutuse, ja kõndis minema. Et selliseid intsidente edaspidi vältida, kaebas George politseiülema eravaldusse tungimise pärast kohtusse. Üllataval kombel mõistetigi politseiülemale 15-päevane vanglakaristus.

Üks eakas vend andis samuti kohtus head tunnistust. Kohtunik hoidis oma käes kahte Jehoova tunnistajate  raamatut. Nendega venna nina all vehkides süüdistas kohtunik venda usupropaganda tegemises.

”Kui te mõistate mind süüdi sellepärast, et kuulutan tõde Jumala Sõnast, siis pole see minu jaoks mitte karistus, vaid tunnustus,” ütles vend. ”Issand Jeesus käskis oma jüngritel rõõmustada, kui neid õiguse pärast taga kiusatakse, sest nõndasamuti koheldi vanaaja prohveteid. Ka Jeesust ennast kiusati taga, isegi hukati, ja seda mitte kuriteo pärast, vaid seetõttu, et ta rääkis tõde, mis ta oli Jumalalt saanud.”

Vend jätkas: ”Seega, kui te mõistate mind süüdi sellepärast, et ma nende kahe raamatu abil Jeesuse kuningriigisõnumit kuulutan, siis te mõistate süüdi mehe, kes pole teinud midagi kurja.” Kohtunik lükkas süüdistused tagasi.

”Vendadel pole kusagil mujal nii raske”

Alates 1929. aastast langesid järsult põllumajandussaaduste hinnad, riigis valitses laialdane tööpuudus ja poliitiline ebastabiilsus. Selle tagajärjel hakkasid pead tõstma igasugu ekstremistlikud poliitilised rühmitused, teiste hulgas ka fašistid. Lisaks hakkas Rumeenia 1930. aastatel jääma tasapisi natsi-Saksamaa mõjusfääri. Selline asjade käik ei tähendanud tunnistajatele head. Aastaraamatus 1936 öeldakse: ”Kusagil mujal maailmas pole vendadel nii raske kui Rumeenias.” Aastatel 1933—1939 algatati Jehoova tunnistajate vastu 530 kohtuasja. Iga kord nõudsid süüdistajad tunnistajate töö keelustamist ja Bukaresti harubüroo sulgemist.

Viimaks, 19. juunil 1935, kell kaheksa õhtul saabusidki harubüroosse politseinikud, kaasas order, mis hiljem küll ebaseaduslikuks tunnistati. Nad konfiskeerisid kartoteegi, üle 1200 brošüüri ning seadsid valvesse vahimehe. Ühel  vennal õnnestus tagaukse kaudu välja hiilida ja saada kokku heasoovliku advokaadiga, kes oli ühtlasi senati liige. Advokaat helistas vajalikele võimumeestele ja ebaseaduslik harubüroo kinnipanek tühistati ning kõik dokumendid toodi tagasi. Kuid see tõi kergendust vaid lühikeseks ajaks.

21. aprillil 1937 andis usuasjade ministeerium välja määruse, mis avaldati ka ministeeriumi häälekandjas ja ajalehtedes. Dokumendis seisis, et Jehoova tunnistajate tegevus on Rumeenias rangelt keelatud ja need, kes levitavad või isegi loevad tunnistajate kirjandust, arreteeritakse, neid karistatakse ning kirjandus konfiskeeritakse.

Vennad vaidlustasid otsuse. Asjaga seotud ministril, kes teadis, et kohtuasi seisab nõrkadel jalgadel, õnnestus istungit kolm korda edasi lükata. Vahetult enne viimase tähtaja saabumist kehtestas kuningas Carol II Rumeenias diktatuuri. 1938. aasta juunis anti Jehoova tunnistajate kohta uus määrus. Jällegi kaebasid vennad otsuse kohtusse. Nad kirjutasid ka kuningale memorandumi, kus öeldi, et Jehoova tunnistajate trükistel on hariduslik eesmärk, need ei õõnesta riigivõimu ega õhuta ühiskondlikke rahutusi. Märgukirjas viidati ka eelmisele kõrgema astme kohtu otsusele samas küsimuses. Kuningas edastas märgukirja usuasjade ministeeriumile. Milline oli tulemus? 1938. aasta 2. augustil sulges ja pitseeris valitsus Bukaresti büroo.

Sel raskel ajal arreteeriti ja pandi vangi palju tunnistajaid, vahel tervete perekondade kaupa. Mõnikord arreteeriti neid lihtsalt selle eest, et nad olid kodus omaette kuningriigilaule laulnud. Karistusajad varieerusid kolmest kuust kuni kahe aastani. Kuidas vendade tegevusele jälile saadi? Paljusid jälgiti vaimulikkonna õhutusel. Tihtipeale maskeerisid nuhid ennast töö-, müügi- või mõneks muuks ametimeheks.

 Kõik, kelle juurest leiti meie kirjandust, arreteeriti. Üks metsatöölisest vend võttis Piibli ja aastaraamatu tööle kaasa. Kord otsis politsei kõigi isiklikud asjad läbi ja leidis venna kirjanduse. Politseinikud arreteerisid venna ja ta pidi minema nendega koos 200 kilomeetrit jalgsi kohtusse, kus talle määrati kuuekuine vanglakaristus. Vanglad olid ülerahvastatud, räpased ja kubisesid täidest. Toiduks oli vaid lahja lurr.

Teine maailmasõda toob veelgi katsumusi

Kui 1939. aasta 1. septembri hommik koitma hakkas, ründasid Saksa väed raevukalt Poolat, vallandades uue üleilmse konflikti, mille tagajärjed avaldasid Rumeeniale veel kaua tugevat mõju. Nõukogude Liit ja Saksamaa, kes olid omavahel allkirjastanud mittekallaletungilepingu, jagasid Ida-Euroopa omavahel võimuahnelt mõjusfäärideks, tükeldades Rumeenia sellega nagu piruka. Ungari võttis endale Põhja-Transilvaania, Nõukogude Liit Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina ning Bulgaaria Lõuna-Dobrudža. Selle tagajärjel kaotas Rumeenia kolmandiku oma rahvastikust ja pindalast. 1940. aastal kehtestati riigis fašistlik diktatuur.

Uus valitsus tühistas põhiseaduse ja andis välja määruse, millega tunnustati vaid üheksat usundit. Neist suuremad olid õigeusu, katoliku ja luteri kirik. Jehoova tunnistajad jäid endiselt keelu alla. Riigis valitses vägivald. 1940. aasta oktoobris tungisid Saksa väed Rumeeniasse ja okupeerisid selle. Neis äärmuslikes oludes katkes kirjavahetus Rumeenia ja Šveitsis asuva Kesk-Euroopa büroo vahel peaaegu täielikult.

Kuna enamik Rumeenia Jehoova tunnistajaid elas Transilvaanias, kolis Martin Magyarosi Bukarestist ära ja asus  elama Târgu Mureşi. Tema naine oli tervise pärast juba varem sinna kolinud. Pamfil ja Elena Albu, kes teenisid varem samuti Bukaresti büroos, kolisid veelgi kaugemale põhja Baia Maresse. Tegutsedes neis kahes linnas, organiseerisid vennad Magyarosi ja Albu taas kuulutustööd ning ”Vahitorni” põrandaalust väljaandmist. Nende kaastööline Teodor Morăraş jäi Bukaresti. Tema koordineeris tegevust selles maa osas, mis jäi Rumeenia valdusse, kuni ta 1941. aastal arreteeriti.

Kogu selle aja olid vennad teenistuses innukad, levitades piiblilist kirjandust igal võimalusel, kuid samas ettevaatlikult. Näiteks jätsid nad brošüüre restoranidesse ja rongikupeedesse lootuses, et inimesed neid märkavad. Samuti täitsid nad ikka edasi Pühakirja käsku koguneda üksteise vaimseks julgustamiseks, kuid tegid seda kahtluste  vältimiseks ettevaatlikult. (Heebr. 10:24, 25.) Näiteks kasutasid maal elavad kristlased ära traditsioonilisi saagikoristusaegseid pidustusi. Põllumeestel oli tavaks pärast talguid koos istuda ning nalju ja lugusid vesta. Vennad lihtsalt asendasid need koosistumised kristlike koosolekutega.

Rõhutud kõikepidi

Vend Magyarosi arreteeriti 1942. aasta septembris, kuid ta jätkas kuulutustöö koordineerimist vanglast. Ka Albu pere arreteeriti koos ligikaudu 1000 õe-vennaga, kellest paljud lasti vabaks seejärel, kui neid oli pekstud ja umbes kuus nädalat kinni peetud. Sadakonnale tunnistajale, kelle hulgas oli ka õdesid, määrati kristliku erapooletuse pärast 2—15-aastane vabadusekaotus. Viiele vennale määrati surmanuhtlus, mis hiljem muudeti eluaegseks vanglakaristuseks. Pimeduse katte all vedas relvastatud politsei kodudest välja emasid ja lapsi, mistõttu nende loomad jäid hooletusse ja koduuksed varastele valla.

Vangilaagrites kohtasid vennad kõigepealt valvureid ”vastuvõtu” komiteest, kes sidusid nende jalad kinni ning hoidsid vendi põrandal, sel ajal kui teised peksid nende paljaid jalgu kumminuiadega, mis olid traadiga tugevdatud. Vendadel murdusid kondid, varbaküüned tulid lahti ja nahk muutus mustaks ning mõnikord koorus maha kui puukoor. Preestrid, kes vanglas ringkäike tegid ja jõhkrale kohtlemisele tunnistajaks olid, irvitasid: ”Kus on see teie Jehoova, kes teid päästaks meie käest?”

Vendi küll rõhuti kõikepidi, kuid nad polnud hüljatud. (2. Kor. 4:8, 9.) Tegelikult nad koguni lohutasid kuningriigilootusega oma vangikaaslasi, kellest mõned tõe ka vastu võtsid. Üheks niisuguseks meheks oli Teodor Miron Kirde-Transilvaaniast  Topliţa külast. Enne Teise maailmasõja puhkemist oli Teodor mõistnud, et Jumal keelab inimestelt elu võtmise, ja ta polnud nõus sõjaväkke minema. 1943. aasta mais määrati talle seetõttu viieaastane vanglakaristus. Peagi pärast seda kohtus ta Martin Magyarosi, Pamfil Albu ja teiste tunnistajatest vangikaaslastega ning hakkas Piiblit uurima. Teodori vaimne kasv oli kiire ja mõne nädala pärast pühendas ta oma elu Jehoovale. Kuidas oli aga võimalik teda ristida?

Selleks avanes võimalus siis, kui Teodorit ja veel umbes 50 Rumeenia Jehoova tunnistajat veeti mööda kõrvalteid natsi vangilaagrisse Bori linnas Serbias. Teel olles peatusid nad Jászberény’is Ungaris, kus neile lisandus üle saja Ungari venna. Vahepeatuse ajal saatsid valvurid mõned vennad jõe äärde veevaate täitma. Kuna vennad olid võitnud vangivalvurite usalduse, said nad minna ilma valvuriteta. Teodor läks nendega kaasa ja ta ristiti jões. Jászberény’ist viidi vangid esialgu rongiga ja edasi jõelaevaga Bori.

Tol ajal oli Bori laagris 6000 juuti, 14 adventisti ja 152 Jehoova tunnistajat. ”Elamistingimused olid hirmsad,” meenutab vend Miron. ”Jehoova aga hoolitses meie eest. Üks valvur, kes tunnistajatesse hästi suhtus ja tihti Ungaris käis, tõi vanglasse kirjandust. Mõned tunnistajad, keda ta tundis ja usaldas, hoolitsesid ta äraolekul tema pere eest ja seetõttu oli ta neile justkui vend. See leitnandi auastmes valvur hoiatas meid alati, kui midagi toimuma hakkas. Vanglas oli 15 venda, kellel oli selline autoriteet nagu tänapäeval kogudusevanematel, ja nad korraldasid igal nädalal kolm koosolekut. Keskeltläbi käis neil koosolekutel 80 inimest, vastavalt sellele, kuidas nende töövahetused võimaldasid. Tähistasime ka mälestusõhtut.”

 Mõnes vangilaagris lasti väljasolevatel tunnistajatel tuua kinnipeetud vendadele toitu ja muid asju. Ajavahemikul 1941—1945 saadeti Şiboti koonduslaagrisse Transilvaanias umbes 40 Bessaraabia, Moldova ja Transilvaania Jehoova tunnistajat. Iga päev käisid nad tööl kohalikus saekaatris. Kuna vanglatoit oli vilets, tõid ümberkaudsed tunnistajad igal nädalal saekaatrisse toitu ja riideid. Vennad jagasid need omavahel vastavalt vajadusele.

Selline südamlik käitumine andis head tunnistust nii teistele vangidele kui valvuritele. Viimased mõistsid ka seda, et Jehoova tunnistajad on vastutustundelised ja usaldusväärsed. See tagas neile mõningase vabaduse, mida tavaliselt vangidele ei antud. Üks Şiboti valvureist tuli koguni tõesse.

 Sõjajärgsed õnnistused

Kui sõda Euroopas 1945. aasta mais lõppes, vabastati vanglatest ja sunnitöölaagritest kõik Jehoova tunnistajad. Martin Magyarosi, kes oli siis 62-aastane, läks tagasi Bukaresti, kus teda ootasid ees tühjad bürooruumid. Isegi kirjutusmasinat polnud alles jäetud. ”Issanda tööga tuli nullist pihta hakata,” teatati raportis. Et tööd paremini organiseerida, taotlesid vennad seaduslikku tunnustust ja peagi kandsid nende pingutused vilja. 1945. aasta 11. juulil registreeriti Rumeenias Jehoova tunnistajate ühendus.

See samm hõlbustas avalike koosolekute ja kokkutulekute korraldamist ning kirjanduse trükkimist, mistõttu kuulutustöö elavnes ning tunnistajate keskel valitsenud arusaamatused ja erimeelsused hakkasid taanduma. Esimesel sõjajärgsel aastal andsid vennad välja ligi 870000 brošüüri ja üle 85500 ”Vahitorni”, ning seda vaatamata paberidefitsiidile riigis! 1630 inimest ristiti.

Vennad hakkasid avalikult kuulutama isegi enne, kui tööks seaduslik luba saadi. Korraldati ka koosolekuid ja avalikke erikõnesid. Üks vend räägib Maramureşi maakonna tunnistajatest: ”Juba siis, kui sõjavägi alles taandus, pidasid vennad koosolekuid. Nad tulid maakonna kõigist küladest ega kartnud sugugi. See oli vaimustav aeg. Mõned läksid koosolekule jalgsi 80 kilomeetrit ning laulsid ja kuulutasid kogu tee. Igal pühapäeval andis koosoleku juhataja teada, kus toimub järgmise pühapäeva koosolek.”

Avalikke kõnesid peeti ja reklaamiti asulates, kus Jehoova tunnistajaid polnud või kus neid oli väga vähe. Et neisse paikadesse kohale jõuda, asusid vennad tavaliselt teele kesköö paiku ning kõndisid ligi 100 kilomeetrit, seda sageli paljajalu, kuna jalanõud olid väga kallid. Kingad  võeti muidugi kaasa, kuid need riputati üle õla. Alles siis, kui reisitingimused muutusid väga halvaks, näiteks kui ilm läks külmaks, panid nad kingad jalga. Päev enne koosolekut jagasid vennad asula elanikele kirjandust, andsid teada kõne teema ning kutsusid inimesi seda kuulama. Pärast kõnet läksid tunnistajad jälle koju tagasi.

Vennad korraldasid Baia Mares, Cluj-Napocas, Târgu Mureşis ja Ocna Mureşis kümneid koosviibimisi. Neist võtsid osa sajad tunnistajad ja huvilised. 1945. aasta juunikuus Baia Mares asetleidnud koosviibimise tipphetkeks oli ristimine, mis toimus linnast kümne kilomeetri kaugusel. Pärast venna aias peetud kõnet ristiti 118 huvilist aia taga voolavas Lăpuşuli jões. See oli unustamatu ristimine võrratult kaunis paigas.

Târgu Mureşis üürisid vennad teatri, kus oli istekohti 3000 inimesele. Päev enne kokkutulekut hakkasid saabuma delegaadid — kes rongiga, kes hobuvankriga, kes rattaga,  kes jala. Mõned läksid kohe kuulutama ning kutsuma inimesi Noa laeva teemalisele avalikule kõnele. Nähes igal pool linnas kauni kujundusega plakateid, mis kõnet reklaamisid, tuli paljudele pisar silma. Nad polnud julgenud unistadagi sellest, et võiksid nii vabalt head sõnumit kuulutada!

Vendade tubli töö sai rikkalikult tasutud: inimesi vooris kohale nii palju, et teatri õuele tuli paigutada veel kaks kõlarit nende pärast, kes teatrisse enam ei mahtunud. Nii said ka paljud naabrid oma aknal kõnesid kuulata. Samuti oli kohale kutsutud linnaametnikke ja teisi prominente, et nad võiksid Jehoova tunnistajaid oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Üllataval kombel täitusid kõik nende jaoks reserveeritud istekohad ja laulmise ajal nad isegi laulsid kaasa.

Esimene üleriigiline konvent

Nädalavahetusel, 28. ja 29. septembril aastal 1946, pidasid Jehoova tunnistajad Rumeenias oma esimese üleriigilise konvendi. Kokkutulekupaigaks oli Bukaresti vabaõhuteater ”Arenele Romane”. Rumeenia Raudtee pani liinile erirongi ja müüs sellele pileteid koguni poole hinnaga! Rongiga saabus pealinna kõvasti üle tuhande delegaadi riigi kaugeimatest paikadest. Paljud kandsid plakateid, mis teel inimestes uudishimu äratasid. Reis ei möödunud aga vahejuhtumiteta.

Vaimulikud olid konvendist kuulnud ja üritasid rongi peatada. Reedel enne konventi hakkasid kohalikud tunnistajad kella üheksa paiku staadionile kogunema, et tunni aja pärast saabuvaid vendi soojalt tervitada. Nad ootasid kannatlikult kella kuueni õhtul, kuni rong lõpuks jaama jõudis. Pole võimalik kirjeldada seda elevust, mis jaama  täitis, kui külalised avasüli vastu võeti. Relvastatud sõdurid olid tulnud kohale korda hoidma, kuid neil polnud midagi teha.

Suur osa Bukarestist oli sõjas hävinud, muu hulgas 12000 elumaja, ja seega oli majutuse leidmisega kitsas. Vennad olid aga leidlikud. ”Lisavoodite” tegemiseks hankisid nad suure kuhja õlgi ning laotasid need ühe venna õuele, kes elas Bukaresti äärelinnas Bercenis. Kuna ilm oli septembri lõpu kohta tavatult soe, võisid konvendikülalised koos oma lastega magada mõnusasti õlest asemel tähise taeva all. Praegusel ajal seisab selle sama koha peal ilus uus kuningriigisaal.

Laupäeva hommikupoolikul oli konvendil 3400 kuulajat, kes kõik võtsid vaimustusega vastu teate, et ”Vahitorn” hakkab ilmuma taas kaks korda kuus nii rumeenia kui ungari keeles. Samal hommikul jagati vendadele tuhat eksemplari ajakirja esimest numbrit. Mõnda aega ilmus ”Vahitornis” neli uurimisartiklit, et lugejateni jõuaks ka see materjal, millest nad sõja ajal ilma olid jäänud.

Pühapäeva hommikuks oli planeeritud kuulutustöö. Kõikjal võis näha tunnistajaid väikeste rühmade kaupa avalikku kõnet reklaamimas. Nad kandsid plakateid, millel oli kujutatud vasarat, mõõka ja alasit. Juuresolevalt tekstilt võis lugeda: ””Mõõgad taotakse sahkadeks” — need sõnad sisendas Jumal. Kaks prohvetit kirjutasid selle üles. Kes aga teevad selle järgi?” Kuulutajad jagasid kutseid ja pakkusid ajakirju, mida nad kandsid valgest riidest õlakottides. Kottide peale oli kirjutatud ”Jehoova tunnistajad” või ”Jumala Kuningriigi kuulutajad” või ”Teokraatia kuulutajad”.

Tol õhtul alustas Martin Magyarosi avalikku kõnet sõnadega:  ”Täna peavad maailma suurriigid Pariisis rahukonverentsi. Siia, meie konvendile, on tulnud 15000 inimest. Kui te otsiksite läbi kõik kohaletulnud Jehoova tunnistajad, ei leiaks te ühtegi mõõka ega püssi. Miks? Sest meie oleme juba tagunud oma mõõgad sahkadeks!” Kuna sõja laastamisjälgi võis näha kõikjal, oli see kõne ajakohane ja avaldas võimsat mõju.

Pühapäeval käisid konvendil ka riigi peaprokurör, siseminister, mitmed politseinikud ja rühm õigeusu preestreid. Nii vennad kui ametnikud arvasid, et preestrid püüavad konvendiprogrammi segada, nagu nad olid varem ähvardanud, kuid vaid üks neist üritas seda teha. Kui vennad märkasid teda avaliku kõne ajal pikal sammul kõnepuldi poole liikumas, pidasid nad ta kinni, võtsid tugevalt käevangu ning juhatasid istekoha juurde tagasi. ”Täna pole õigeusu preestritel vaja sõna võtta,” sosistasid nad talle, ”kuid me pakume teile hea meelega võimalust istuda ja kuulata.” Teist korda mees enam ei proovinud. Hiljem ütles peaprokurör, et talle meeldisid kõned väga ning talle oli suurt muljet avaldanud Jehoova tunnistajate seas valitsev kord.

Üks vend kirjutas hiljem konventi meenutades: ”Vaenlaste hautud plaanid nurjusid täiesti ja vennad pöördusid rõõmsatena koju tagasi.” Nende keskel valitses taas rahu ja  ühtsuse vaim. See oli väga julgustav, sest paljud olid tulnud konvendile segaste tunnetega, mille olid põhjustanud sõja ajal vendade hulgas tekkinud erimeelsused.

Vaimulikele polnud selline asjade käik aga meelt mööda. Päris mitmes piirkonnas ei saanud nad enam arvestada sellega, et riigiametnikud täidavad nende korraldusi seoses Jehoova tunnistajatega. See muidugi ei takistanud vaimulikke oma kantsleist Jehoova tunnistajaid naeruvääristamast. Mõned preestrid ei rahuldunud isegi sellega, vaid värbasid tänavajõuke peksma nii vendi kui õdesid, keda vaid kuulutustööl nägid. Kord ründas õigeusu preestri naine pioneerist õde kepiga ja peksis teda nii kaua, kuni kepp murdus. ”Oleme algatanud mitmeid kohtuasju selliste vaimulike vastu,” teatati ühes tolleaegses raportis.

Edasised pingutused ühtsuse taastamiseks

1947. aastal viibis Rumeenias kaks kuud Alfred Rütimann Šveitsi harubüroost. Plaaniti pidada konventi ja vend Rütimanniga pidi kaasa tulema vend Hayden Covington organisatsiooni peakorterist. Võimud aga ei andnud konvendiks luba ja keeldusid andmast vend Covingtonile viisat. Alfred Rütimann seevastu sai viisa kaheks kuuks, mis võimaldas tal augusti- ja septembrikuu veeta Rumeenias.

Kõigepealt läks ta Bukaresti, kus õed-vennad ta lennujaamas särava naeratuse ja imeilusa traditsioonilise lillekimbuga soojalt vastu võtsid. Ta viidi Bukaresti büroosse, mis asus ühe tõest huvitatud mehe kodus, aadressil Alioni 38. Büroo oli kolinud sinna 1947. aasta jaanuaris. Ähvardava kommunismiohu tõttu jätsid vennad alles kontori aadressil Basarabia 38, mis jäi edasi organisatsiooni ametlikuks asukohaks. Sealsed ruumid olid hangitud 1945. aasta  juulis. Endises büroos oli vana laud, kušett, katkine kirjutusmasin ja koltunud ajakirju täis puhvetkapp, millest poleks kahju olnud, kui need oleks konfiskeeritud. Aeg-ajalt töötas selles kontoris üks õde.

Vend Rütimann kohtus Pamfil Albuga, kes oli kohaliku ühingu president, ja Martin Magyarosiga, kes oli riigis kuulutustöö ülevaataja. Mõlemad vennad teenisid ka piirkonnaülevaatajatena. Ühendusepidamine oli aastaid olnud üsna piiratud, seepärast tundsid vennad suurt rõõmu, kuuldes uudiseid hiljutistest uuendustest Jehoova organisatsioonis, näiteks teokraatliku kooli sisseseadmisest kogudustes ja misjonäridele väljaõpet andva Gileadi kooli rajamisest. Muidugi soovisid kõik väga, et teokraatlik kool alustaks tööd ka Rumeenias. Vennad tegid kohe korraldusi, et hakataks osade kaupa trükkima 90-peatükilist  väljaannet ”Kuningriigi kuulutaja teokraatlik õpik” nii rumeenia kui ungari keeles.

Vend Rütimanni põhiliseks eesmärgiks oli külastada nii paljusid kogudusi ja gruppe kui võimalik ning pidada neile peamisi kõnesid, mida nad oleksid kuulnud konvendil. Seepärast asus ta koos tõlgi, vend Magyarosiga kaheosalisele ringreisile neisse piirkondadesse, kus tõde oli juba juurdunud. Esimesena peatuti Transilvaanias.

Transilvaaniasse ja sealt edasi

Nagu enamikus paikades, tegid ka Transilvaania kuulutajad kõik võimaliku, et neil erikoosolekutel viibida. Kahe külalisesineja tiheda ajakava tõttu olid nad valmis koguni hilisööni üleval olema. Näiteks Vama Buzăului külas kestis programm kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, ilma et keegi 75-liikmelisest kuulajaskonnast oleks rahulolematust ilmutanud.

”Inimesed suhtuvad aega teisiti kui meie,” kirjutas Alfred Rütimann hiljem. ”Nad ei pea paljuks kella kahe või kolme ajal öösel külaliste pärast üles tõusta, ja nad ei loe minuteid, sageli tundegi. Kuigi nad liiguvad jala ja läbivad pikki vahemaid tihti paljajalu, paistab neil olevat palju rohkem aega kui meil ja nad ei ole nii stressis. Alguses mõtlesin, et oleme hullud, kui tahame korraldada koosoleku nii hilja õhtul, kuid vend Magyarosi veenis mind vastupidises.”

Järgmisena peatuti Târgu Mureşi linnas, kus elas tol ajal 31000 elanikku. Ka sellest linnast oli sõda üle käinud, nii et vaevu oli sild alles jäänud. Seegipoolest võttis 700 venda 25 kogudusest ette 50 kilomeetri pikkuse teekonna kokkutulekupaika, linna lähedal metsas asuvale raiesmikule.

 Vennad käisid ka Cluj-Napocas, kuhu kogunes 300 inimest 48 kogudusest. Linnas näitas vend Magyarosi vend Rütimannile trükikoda, millest tunnistajad 1928. aastal Jacob Sima tõttu ilma olid jäänud. Mis sellest mehest sai? ”Ta suri eelmisel aastal,” kirjutas vend Rütimann oma raportis. ”Temast sai joodik.”

Järgmisteks sihtkohtadeks olid Ukraina piiri äärsed Satu Mare ja Sighet Marmaţiei. Seal kandis oli üle 40 rumeenia-, ungari- ja ukrainakeelse koguduse. Kohalikud talumehed ja külaelanikud said ilma välise abita eluga hästi hakkama. Nad kasvatasid ise endale kogu toiduvilja ning ka lina ja kanepit. Samuti pidasid nad kariloomi, peamiselt lambaid. Nad valmistasid enestele rõivaid ja tekke ning parkisid nahka. Külakingsepp valmistas jalatseid. Paljud erikoosolekule tulnud õed-vennad kandsid omatehtud rahvariideid, mida kaunistasid linast ja kanepist tikandid.

Oma ringreisi teises etapis käisid vennad Rütimann ja Magyarosi Rumeenia kirdeosas Moldovas. Nende esimene peatus oli Frătăuţiis, kus kohalikud vennad neid vaesusest hoolimata äärmiselt külalislahkelt võõrustasid. Õlilampide sumedas valguses pakkusid nad külalistele värsket piima, leiba, maisiputru ning keedetud ja kooritud munasid, mis olid otsapidi sulavõisse kastetud. Igaüks sõi oma väikesest kausikesest. ”Toit oli väga maitsev,” kirjutas vend Rütimann. Tol ööl magasid ringreisile tulnud vennad köögis, sooja ahju äärde lükatud voodites. Võõrustajad veetsid öö sealsamas kõrval õlekottidel.

Kohalikud tunnistajad olid kuulutustöös innukad ja nagu aruanded näitasid, õnnistas Jehoova neid rohkesti. 1945. aasta kevadel oli seal 33 kuulutajat. 1947. aastal oli  neid aga juba 350, mis tähendas kahe aastaga kümnekordset kasvu!

Et anda reisile tõelist maalähedast hõngu, sõitsid vennad järgmised 120 kilomeetrit Bălcăuţisse ja Ivăncăuţisse kahehobuvankriga. ”Väikesed, kuid tublid Rumeenia hobused suudavad sõita igal pool, kui kehvad teeolud ka poleks, ja igal ajal, olgu päeval või öösel,” kirjutas üks vend. 1945. aastal moodustatud Bălcăuţi kogudus koosnes kuulutajatest, kes olid kuulunud ühte evangeelsesse kirikusse. Koguduse sulane oli varem olnud nende ilmikjutlustaja. Ivăncăuţis peeti koosolek vihma tõttu ühe venna kodus. Kuid ruumikitsikus ei häirinud 170 kohalviibijat, kellest mõned olid saabunud paljajalu 30 kilomeetri kauguselt.

Ühtekokku pidasid need kaks venda kõnesid 19 asulas 4504 kuulutajale ja huvilisele 259 kogudusest. Tagasiteel Šveitsi kõneles Alfred Rütimann ka Orăştie ja Aradi linnas, kuhu paljud tulid jala 60—80 kilomeetri kauguselt. Üks 60-aastane vend hindas vendadega kokkusaamise võimalust nii väga, et kõndis paljajalu 100 kilomeetrit!

Need erikoosolekud olid üheks verstapostiks Rumeenia kuulutustöö ajaloos ja nende ajastus oli õige: mitte üksnes seetõttu, et vennad vajasid julgustust, vaid ka seepärast, et vaimne saak oli küps. Rumeenlased olid tüdinud türanlikest valitsejatest ja sõjakoledustest ning paljud olid religioonis pettunud. Lisaks jäid paljud inimesed 1947. aastal toimunud kohaliku rahaühiku leu devalveerimise tõttu üleöö rahatuks. Seepärast olid Kuningriigi sõnumit valmis kuulama nüüd mitmed, kes varem olid olnud selle suhtes vaenulikult meelestatud.

Erikoosolekud olid ajakohased ka teisel põhjusel — puhkemas oli uus ja veelgi raevukam tagakiusamine, mida  kihutas tagant ateistlik ideoloogia ja julmad, sallimatud valitsusametnikud, ning mis vältas ühtejärge ligi nelikümmend aastat.

Rumeenia ette laskub raudne eesriie

1946. aasta novembris, aasta enne Alfred Rütimanni külastust, tulid Rumeenias võimule kommunistid. Paari järgmise aastaga kõrvaldas partei igasuguse allesjäänud opositsiooni ja hoogustas sovetiseerimisprotsessi, mille tagajärjel kõik Rumeenia kultuurilised ja poliitilised asutused korraldati ümber nõukogude süsteemi järgi.

Kasutades ära tormieelset vaikust, trükkisid vennad sadu tuhandeid ajakirju, brošüüre ja muid väljaandeid, ning jagasid need laiali 20-sse hoiukohta üle kogu riigi. Samal ajal hoogustasid paljud oma kuulutustegevust ning oli neid, kes alustasid pioneerteenistust, nagu näiteks Mihai Nistor ja Vasile Sabadâş.

Mihai Nistor määrati Loode- ja Kesk-Transilvaaniasse, kus ta jätkas pioneerteenistust ka kommunistlikul keeluajal, mil vastased teda pidevalt jälitasid. Kuidas tal õnnestus vahelejäämist vältida? Ta jutustab: ”Tegin endale täpselt samasuguse koti nagu aknamüüjatel. Kui käisin küla- ja asulakeskustes, kuhu olin kuulutama määratud, kandsin seljas tööriideid ja kaasas aknaraame. Niipea kui ma politseinikku või kedagi teist kahtlast märkasin, hakkasin valju häälega oma akendele reklaami tegema. Teised vennad olid leiutanud vastaste käest lipsamiseks teistsuguseid meetodeid. Kuulutustöö oli põnev,  kuid riskantne, ja seda mitte üksnes pioneeridele, vaid ka neile peredele, kes meid oma katuse alla võtsid. Suur rõõm oli aga näha, kuidas piibliõpilased edenesid ja kuulutajate read täienesid.”

Pioneerteenistust jätkas ka Vasile Sabadâş, kuigi tal tuli alatasa ühest paigast teise kolida. Tema etendas eriti suurt rolli nende vendade leidmisel ja aitamisel, kelle oli hajutanud julgeolekupolitsei Securitate, mis oli uue kommunistliku režiimi hiigelsuure julgeolekuvõrgustiku keskorgan. ”Arreteerimise vältimiseks pidin olema ettevaatlik ja leidlik,” räägib Vasile. ”Näiteks kui pidin sõitma riigi teise otsa, siis hankisin endale selleks päevselge põhjuse, näiteks arsti suunamiskirja sanatooriumisse või midagi samalaadset.

Kuni mind ei kahtlustatud, oli mul võimalik pidada sidet vendade vahel, nii et nad said regulaarselt vaimset toitu. Minu motodeks olid Jesaja 6:8: ”Siin ma olen, läkita mind!” ja Matteuse 6:33: ”Otsige esiti Jumala riiki.” Need piiblisalmid andsid mulle vastupidamiseks rõõmu ja jõudu.” Neid omadusi läks Vasilel vaja, sest ettevaatusest hoolimata arreteeriti paljude teiste sarnaselt lõpuks temagi.

Jumala organisatsioon rünnakute all

1948. aastaks muutus ühendusepidamine peakorteriga väga keeruliseks ja sageli pidid vennad edastama kodeeritud sõnumeid postkaartidel. 1949. aasta mais saatis Martin Magyarosi edasi oma Bukaresti büroo töökaaslase Petre Ranca sõnumi: ”Kõik peres on terved. Vahepeal puhus  kõva tuul ja oli väga külm, seepärast ei saanud me välja tööle minna.” Hiljem kirjutas teine vend, et ”perel ei ole võimalik hankida midagi magusat” ning et ”paljud on haigestunud”. See tähendas, et Rumeeniasse polnud võimalik vaimset toitu saata ja paljud vennad olid arreteeritud.

1949. aasta 8. augustil andis justiitsministeerium välja käskkirja, mille alusel suleti Bukaresti büroo ja eluruumid. Kogu vara, kaasa arvatud vendade isiklikud asjad, pandi aresti alla. Järgnevatel aastatel arreteeriti ja mõisteti süüdi sadu vendi. Fašistliku valitsuse ajal süüdistati Jehoova tunnistajaid, et nad on kommunistid, aga kui kommunistid võimule tulid, nimetati vendi ”imperialistideks” ja ”Ameerika propagandistideks”.

Nuhid ja koputajad varitsesid iga nurga taga. Aastaraamatus 1953 teatati, et kommunistid on kasutusele võtnud nii karmid meetmed, et ”igaüks, kes Rumeenias läänest kirja saab, kantakse musta nimekirja ja teda hakatakse hoolega jälgima”. Raport jätkub: ”On raske kirjeldada, milline terror siin valitseb. Isegi pereliikmed ei või üksteist usaldada. Vabadus on täielikult kadunud.”

1950. aastate alguses arreteeriti Pamfil ja Elena Albu, Petre Ranca, Martin Magyarosi ning paljud teised süüdistatuna selles, et nad on lääne spioonid. Salainfo teadasaamiseks piinati mõningaid ja prooviti sundida üles tunnistama, et nad on luurajad. Ainus asi, mida nad aga tunnistasid, oli see, et nad teenivad Jehoovat ja tegutsevad tema Kuningriigi huvides. Pärast selliseid tuleproove saadeti osa vendi vangi ja teised sunnitöölaagreisse. Millist mõju tagakiusamislaine kuulutustööle avaldas? Selsamal aastal — aastal 1950 — kasvas Rumeenias kuulutajate arv 8 protsenti. Kui võimas tõend Jumala vaimu väe kohta!

 Ligi 70-aastane vend Magyarosi saadeti Transilvaaniasse Gherla vanglasse, kus ta 1951. aasta lõpupoole suri. ”Ta pidi tõe pärast väga palju kannatama,” öeldi raportis, ”eriti pärast arreteerimist 1950. aasta jaanuaris. Nüüd on ta kannatused lõppenud.” Tõepoolest, umbes 20 aastat koges Martin nii vaimulike, fašistide kui kommunistide vihaseid rünnakuid. Tema laitmatuse eeskuju tuletab meelde Pauluse sõnu ”Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!” (2. Tim. 4:7.) Ka tema abikaasa Maria jättis katsumuste all vastupidamises hea eeskuju, kuigi ta ei pidanud vangis olema. Üks vend kirjeldas teda kui ”intelligentset õde, kes oli täielikult pühendunud Issanda tööle”. Kui Martin arreteeriti, hoolitsesid Maria eest tema sugulased. Nende hulgas kasutütar Mărioara, kes oli ise samuti vangis olnud, kuid kes vabanes 1955. aasta sügisel.

”Jehoova tunnistajad on tublid inimesed”

1955. aastal kuulutas valitsus välja amnestia ja enamik vendi vabastati. Nende vabadus ei kestnud aga kaua. Ajavahemikul 1957—1964 jälitati ja arreteeriti Jehoova tunnistajaid jälle ning mõnele määrati eluaegne vanglakaristus. Sellegipoolest polnud vangistatud vennad löödud, vaid innustasid üksteist kindlaks jääma. Nad said tuntuks oma põhimõttekindluse ja laitmatuse poolest. ”Jehoova tunnistajad on tublid inimesed. Nad ei andnud alla ega loobunud oma usust,” meenutas üks poliitvang. Ta lisas, et seal, kus teda vangis hoiti, peeti tunnistajaid kõige meeldivamateks vangideks.

Järgmine amnestia kuulutati välja 1964. aastal, kuid seegi jäi lühikeseks, kuna aastatel 1968—1974 arreteeriti veel massiliselt tunnistajaid. Üks vend kirjutas: ”Meid piinati  ja pilgati seetõttu, et levitasime tõde. Anume teid, et peaksite vangi pandud vendi meeles oma palvetes. Teame, et see kõik on vaid katsumus, mis tuleb üle elada. Jätkame julgelt hea sõnumi kuulutamist Matteuse 24:14 ennustuse kohaselt. Tahaksime aga paluda teid veel kord kogu südamest — ärge unustage meid!” Nagu edaspidi näeme, kuulis Jehoova oma ustavate teenijate siirast ja pisarsilmil esitatud palvet ning lohutas neid mitmel kombel.

Saatan külvab umbususeemneid

Kurat ei ründa Jumala teenijaid mitte ainult väljastpoolt, vaid ka organisatsiooni seest. Näiteks mõningaid vendi nende hulgast, kes 1955. aastal vabanesid ja kel oli varem olnud koguduses ülevaataja amet, ei ennistatud ametisse. Selle peale nad solvusid ja hakkasid külvama lahkhelisid. Kui kurb, et pärast ustavaks jäämist vanglamüüride vahel langesid nad vabanedes uhkuse lõksu. Näiteks, vähemalt üks juhtivatest vendadest läks karistuse hirmus koguni nii kaugele, et hakkas tegema koostööd julgeolekuga, põhjustades sellega suurt kahju nii ustavatele tunnistajatele kui kuulutustööle. (Matt. 24:10.)

Jumala rahval tuli tegemist teha ka südametunnistuse küsimustega. Näiteks lasti vendadel pärast arreteerimist sageli valida, kas nad lähevad vangi või hakkavad tööle soolakaevanduses. Mõne meelest oli viimane valik kompromissi tegemine Piibli põhimõtetega. Oli ka neid, kes arvasid, et õed ei peaks kasutama kosmeetikavahendeid, ja neid, kelle meelest ei olnud sünnis kinos või teatris käia või koguni raadiot omada.

Kuid teisest küljest vennad üldiselt ei kaotanud kunagi silmist kõige olulisemat — vajadust jääda Jumalale truuks. Seda võis selgelt näha teenistusaasta 1958 aruandest, mille  järgi kuulutustööst võttis osa 5288 kuulutajat, 1000 inimest rohkem kui aasta varem! Lisaks käis mälestusõhtul 8549 inimest ja 395 ristiti.

Üks teine katselepanev olukord sai alguse 1962. aastal, kui ”Vahitorn” selgitas, et kirjakohas Roomlastele 13:1 mainitud ”valitsemas olevad ülemused” on inimeste valitsusvõimud, mitte aga Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus, nagu varem arvati. Kuna Rumeenia vennad olid türanlike valitsejate käe all kõvasti kannatanud, oli paljudel neist raske uue arusaamaga nõustuda. Mõned koguni uskusid siiralt, et selle nipiga püüavad kommunistid neid täielikult riigile allutada, mis oleks aga vastuolus Matteuse 22:21 põhimõttega.

Üks vend rääkis sellest usukaaslasega, kes oli käinud Berliinis, Roomas ja teistes linnades. Ta meenutab: ”See rännumees kinnitas, et uus arusaam pole mitte kommunistide sepitsus, vaid hoopis sulaseklassi poolt jagatud vaimne toit. Kuid ma ikkagi kahtlesin. Küsisin seepärast meie piirkonnaülevaatajalt, mida me peaksime edasi tegema.

Ta vastas: ”Rühime kuulutustööga edasi — just seda me peaksime tegema!”

See oli suurepärane nõuanne ja mul on hea meel öelda, et ma ”rühin kuulutustööga edasi” tänase päevani.”

Hoolimata suurtest takistustest ühendusepidamisel tegid organisatsiooni peakorter ja Rumeenias toimuva kuulutustöö eest vastutav harubüroo kõik mis võimalik, et hoida vendi kursis selginenud tõekspidamistega ning aidata neil ühtse vaimse perena koos töötada. Selleks kirjutasid nad kirju ja koostasid artikleid, mis ilmusid väljaandes ”Kuningriigi teenistus”.

 Kuidas vaimne toit Jehoova rahvani jõudis? Maakomitee liikmed pidasid salaja ühendust reisivate ülevaatajate ja kogudusevanematega. Sidepidajateks olid usaldusväärsed kullerid, kes toimetasid edasi ka kirju ja aruandeid ülevaatajate ja Šveitsi büroo vahel. Seeläbi oli vendadel võimalik saada vähemalt mingit vaimset toitu ja teokraatlikku juhatust.

Selleks, et oma koguduses ja väiksemates gruppides ühtsuse vaimu kasvatada, tegid pingutusi ka teised ustavad vennad ja õed. Üks neist oli vend Iosif Jucan, kes tavatses sageli öelda: ”Me ei saa oodata, et pääseme Harmagedoonis, kui me ei toida end regulaarselt vaimse roaga ega hoia tihedat sidet Emaga.” Ta pidas silmas ühendusepidamist Jehoova organisatsiooni maise osaga. Sellised vennad olid Jumala rahva rikkuseks ja kindlaks kaitsemüüriks nende eest, kes püüdsid vendade ühtsust rikkuda.

Vaenlase taktika

Oma katsetes nõrgestada Jehoova teenijate usku või sundida neid alistuma kasutasid kommunistid salaagente, äraandjaid, piinamist, valepropagandat ja surmaähvardusi. Nuhkide ja koputajate hulgas oli naabreid, töökaaslasi, ärataganejaid, pereliikmeid ja Securitate agente. Viimased imbusid isegi kogudustesse, teeseldes huvi tõe vastu ja õppides teokraatlikke mõisteid. Need valevennad tegid suurt kahju ja põhjustasid mitmeid vangistamisi. Üks neist, Savu Gabor, määrati koguni  vastutavale ametikohale. Ta paljastati 1969. aastal. (Gal. 2:4.)

Valitsuse agendid kasutasid üksikisikute ja perede järgi luuramisel ka salamikrofone. Timotei Lazăr jutustab: ”Kui ma kristliku erapooletuse pärast vangis olin, kutsusid julgeolekumehed mu nooremat venda ja meie vanemaid regulaarselt oma staapi, kus nad neid kuni kuus tundi järjest küsitlesid. Ükskord paigutasid nad sel ajal meie koju pealtkuulamisaparaadid. Õhtul märkas mu elektrikust vend, et elektrimõõtja liigub ebaharilikult kiiresti. Ta vaatas veidi ringi ja avastas kaks salakuulamisaparaati. Neist pilti teinud, võttis ta nad maha. Järgmisel päeval tulid julgeolekumehed ja nõudsid tagasi oma mänguasju, nagu nad neid nimetasid.”

Valepropaganda ringles tihti artiklite kujul, mis olid trükitud teistes kommunistlikes riikides. Näiteks artikkel ”Jehovistide sekt ja selle tagurlik olemus” oli võetud ühest Vene ajalehest. Artiklis süüdistati, et Jehoova tunnistajate organisatsioonil on ”tüüpilisele poliitilisele organisatsioonile omased jooned” ning selle eesmärgiks on ”teha sotsialistlikes riikides õõnestustööd”. Samuti innustati seal lugejaid teatama kõigist, kes Jehoova tunnistajate õpetusi propageerivad. Vähegi iseseisvalt mõtlevate inimeste jaoks andis see poliitiline kära kaudselt tunnistust sellest, et vastased olid lüüa saanud, sest kuulutasid nad ju sellega ise, et Jehoova tunnistajad on ikka veel üsna aktiivsed ja kaugeltki mitte vait.

Kui Securitate agendid mõne õe või venna kinni võtsid, polnud nende professionaalsel julmusel piire. Et oma ohvreid rääkima sundida, kasutasid nad koguni keemilisi aineid, mis mõjusid nii mõistusele kui närvisüsteemile.  Vend Samoilă Bărăian, kes oli sellise väärkohtlemise ohver, jutustab: ”Kui nad oma ülekuulamisi alustasid, sundisid nad mind võtma mingit rohtu, mis mõjus palju kahjulikumalt kui peksmine. Üsna pea märkasin, et minuga on midagi lahti. Ma ei suutnud enam sirgelt käia ega mööda treppe kõndida. Siis tekkis mul krooniline unetus. Ma ei suutnud keskenduda ja mu kõne muutus katkendlikuks.

Tervis läks järjest halvemaks. Kuu aja pärast kaotasin maitsmismeele. Seedimine läks täiesti sassi ja kõik liigesed tundusid olevat paigast ära. Tundsin kohutavaid valusid. Jalad higistasid nii kõvasti, et kingad lagunesid kahe kuuga ja ma pidin nad ära viskama. ”Miks sa juba ei lõpeta valetamist?” karjus ülekuulaja. ”Kas sa ei näe, mis sust on saanud?” Mul oli vaja tohutult enesevalitsust, et mitte raevu minna.” Pikapeale toibus vend Bărăian sellest tuleproovist täielikult.

Julgeolek kasutas ka vaimset piinamist. Vend Alexa Boiciuc meenutab: ”Minu kõige hirmsam öö oli siis, kui mind äratati keset ööd üles ning viidi saali, kuhu oli kuulda ühe venna peksmist. Hiljem kuulsin ühe õe karjeid ja siis oma ema häält. Oleksin pigemini lasknud ennast peksta, kui kõike seda taluda.”

Vendadele öeldi, et nad saavad armu, kui nad annavad teada teiste tunnistajate nimed ning millal ja kus toimuvad koosolekud. Naistel soovitati oma vangis olevatest meestest lahku minna, et lastel võiks olla parem tulevik.

Kuna riik oli konfiskeerinud vendade vara, olid paljud neist sunnitud tööle hakkama kolhoosis. Tööl endal polnud häda midagi, kuid kõigil tuli käia miitingutel, mida sageli peeti. Neid, kes seda ei teinud, naeruvääristati ja nende palk kahandati nullilähedaseks. Loomulikult tekitas  selline olukord raskusi Jehoova tunnistajatele, kes ei võta osa ühestki poliitilisest koosviibimisest ega tegevusest.

Kui valitsuse salaagendid Jehoova tunnistajate kodudes läbiotsimisi korraldasid, konfiskeerisid nad ka tunnistajate isiklikke asju, eriti selliseid, mida oli võimalik maha müüa. Südatalviti aga tavatsesid nad maha lõhkuda ahjusid, majade ainsaid küttekoldeid. Millest selline jõhker käitumine? Sest ahjud on head paigad kirjanduse peitmiseks, ütlesid nad. Sellegipoolest vendi see ei vaigistanud. Needki, kes sunnitöölaagrites ja vanglates halba kohtlemist ja puudust kogesid, ei lakanud Jehoovast tunnistust andmast ega üksteist lohutamast, nagu me seda kohe näeme.

Jehoovale tuuakse ülistust laagrites ja vanglates

Lisaks vanglatele oli Rumeenias ka kolm suurt sunnitöölaagrit. Üks asus Doonau deltas, teine Suurel Brăila saarel ja kolmas kanalil, mis ühendas Doonaud Musta merega. Kommunismiaja algusest saadik leidsid vangistatud Jehoova tunnistajad end sageli koos endiste tagakiusajatega,  kes arreteeriti seotuse tõttu eelmise riigikorraga. Üks ringkonnaülevaatajast vend sattus 20 preestri hulka. Selline sunnitud olukord tekitas muidugi palju huvitavaid vestlusi.

Näiteks sai üks vangistatud vend vestelda pikalt teoloogiaprofessoriga, kes varem oli eksamineerinud preestriametisse pürgijaid. Vend sai peagi aru, et professor ei tea Piiblist eriti midagi. Vangikaaslaste hulgas, kes nende vestlusi pealt kuulasid, oli ka üks kukutatud režiimi sõjaväekindral.

”Kuidas on see võimalik,” pöördus kindral professori poole, ”et see lihtne töömees tunneb Piiblit paremini kui teie?”

”Teoloogiaseminaridel õpetati meile kirikupärimusi ja sellega seonduvat, aga mitte Piiblit,” vastas professor.

Selline vastus kindralile muljet ei avaldanud. ”Me usaldasime teie teadmisi,” ütles ta, ”aga nüüd ma näen, et oleme haledalt petta saanud.”

Aja jooksul õppis hulk vange tõde tundma ja pühendas oma elu Jehoovale, teiste seas ka mees, kellele oli mõistetud röövimise eest 75 aastat vabaduskaotust. Tema isiksus muutus nii tähelepanuväärselt, et see köitis vanglaülemate tähelepanu. Nad andsid talle uue töö — ülesande, mida tavaliselt ei antaks vangile, kes röövimise eest kinni istub. Ta hakkas käima üksinda linnas ja ostma vanglasse kaupa.

Vanglaelu oli siiski karm ja toitu nappis. Selleks et veidigi rohkem süüa saada, palusid vangid, et nende kartuleid ei kooritaks. Nad sõid kõhutäiteks ka söödapeeti, rohtu, lehti ja igasugu taimi. Pikapeale surid paljud alatoitumuse pärast ja kõik põdesid düsenteeriat.

 Suviti kühveldasid ja vedasid Doonau delta laagris olevad vennad tammiehituseks mulda. Talviti lõikasid nad jää peal pilliroogu. Nad magasid vanal rauast parvlaeval, kus neil tuli taluda külma, mustust, täisid ning südametuid valvureid, kes ei liigutanud end ka siis, kui mõni vang suri. Kuid oli olukord milline tahes, vennad julgustasid üksteist ning aitasid üksteisel püsida vaimselt tugevana. Vaadelgem vend Dionisie Vârciu lugu.

Vahetult enne Dionisie vabanemist küsis ohvitser temalt: ”Vârciu, kas vangistus on suutnud panna sind usku vahetama?”

”Vaadake, kas teie vahetaksite oma kvaliteetse ülikonna mõne viletsama vastu?” küsis Dionisie omakorda.

”Ei,” kostis ohvitser.

”Mullegi pole keegi vangisoleku ajal mu usust midagi paremat pakkunud,” jätkas Dionisie. ”Miks ma peaksin siis seda vahetama?”

Selle peale surus ohvitser Dionisie kätt ja ütles: ”Sa oled vaba, Vârciu. Hoia oma usku.”

Dionisie sarnased vennad ja õed polnud üliinimesed. Nad lihtsalt säilitasid imetlusväärsel viisil usu Jehoovasse ning see andis neile julgust ja vaimset tugevust. (Õpet. 3:5, 6; Fil. 4:13.)

Piibliuurimine mälu järgi

”Vangisolek kasvatas mu vaimsust,” meenutab András Molnos. Miks ta võib seda öelda? Sest ta sai aru, kui tähtis on igal nädalal koguneda vendadega Jumala Sõna uurima. Ta räägib: ”Sageli polnud materjal mitte paberil, vaid peas. Vennad meenutasid ”Vahitorni” artikleid, mida nad enne arreteerimist olid uurinud. Mõned suutsid meelde  tuletada kogu ajakirja sisu, uurimisartiklite küsimused kaasa arvatud!” Mõnel puhul sai niisuguse erakordse mälu panna selle arvele, et enne arreteerimist olid nad aidanud käsitsi vaimset toitu paljundada. (Vaata kasti ”Paljundusmeetodid”, lk 132—133.)

Kui koosolekuks ette valmistama hakati, andsid vastutavad vennad teada vaatluse alla tuleva teema ning iga vang püüdis meenutada, mida ta selle kohta teadis, alates Pühakirja tekstidest kuni selgitusteni, mida ta oli lugenud kristlikust piibliuurimismaterjalist. Lõpuks tulid kõik kokku ja arutasid materjali üheskoos läbi. Koosolekuks valisid nad juhataja, kes pärast avapalvet juhtis vestlust küsimuste abil. Kui teised olid oma kommentaarid teinud, esitas ta enda mõtted ja läks seejärel järgmise küsimuse juurde.

Mõnes vanglas olid vestlusrühmad keelatud. Vendade leidlikkusel polnud aga piire. Üks vend meenutab: ”Võtsime duširuumi akna raamist välja ja määrisime klaasi seinalt kraabitud lubja ja märja seebi seguga. Kui see kuivas, sai sellest ehtne kirjutustahvel, millele võis päeva õppetüki kirja panna. Üks vend dikteeris vaikselt sõnu ja teine kirjutas need tahvlile.

Meid oli jagatud eri kongidesse ja igas oli oma raamatu-uurimisgrupp. Kongis käis õppetükk vendadel käest kätte. Kuna tahvel sai olla vaid ühes kongis, edastati ülejäänud vendadele info morsega. Kuidas seda tehti? Üks meist edastas artikli sisu, koputades võimalikult vaikselt vastu seina või küttetorusid. Samal ajal hoidsid teiste kongide vennad oma kruuse vastu seina või torusid ning panid kõrva vastu kruusi, mis toimis helivõimendina. Muidugi pidid kõik, kes morset ei osanud, selle selgeks õppima.”

 Mõnes vanglas õnnestus vendadel saada värsket vaimutoitu väljastpoolt õdede abil, kes olid samamoodi leidlikud ja osavad. Näiteks leiba küpsetades peitsid õed kirjanduse taigna sisse. Vennad nimetasid seda taevaleivaks. Õdedel õnnestus vanglasse toimetada koguni mõningaid Piibli lehti. Nad voltisid need pisikeseks kokku, asetasid plastmasskuulikestesse ning kastsid kuulid vedela šokolaadi ja kakaopulbri sisse.

Ainsaks ebameeldivuseks oli see, et vendadel tuli kirjandust lugeda käimlas, mis oli ainus paik, kus nad said mõni minut valvurite silma alt ära olla. Kui vend oli lõpetanud, peitis ta trükised veemahuti taha. See peidukoht oli teada ka neile vangidele, kes polnud tunnistajad, ja paljud nautisid rahulikke lugemishetki.

 Naised ja lapsed säilitavad laitmatuse

Lihaseid õdesid Viorica ja Aurica Filippi kiusasid taga nende oma pere liikmed, nagu seda juhtus ka paljude teiste tunnistajatega. Tüdrukutel oli veel seitse venda ja üks õde. Viorica jutustab: ”Kuna Aurica soovis Jehoovat teenida, pidi ta oma õpingud Cluj-Napoca ülikoolis 1973. aastal katkestama, ja mõne aja pärast lasi ta end ristida. Tema siirus ja innukus köitsid mind ning ma hakkasin tasapisi Jumala Sõna uurima. Kui sain teada, et Jumal tõotab igavest elu maises paradiisis, siis mõtlesin, et midagi paremat polegi ju võimalik ette kujutada. Uurimises edenedes võtsin südamesse Piibli põhimõtte seoses kristliku erapooletusega ja keeldusin astumast kommunistlikusse parteisse.”

Viorica jätkab: ”1975. aastal pühendasin oma elu Jehoovale. Kolisin kodunt ära ning hakkasin elama sugulaste juures Sighet Marmaţiei linnas, kus pidasin kooliõpetaja ametit. Kuna otsustasin end poliitikast eemal hoida, teatas kooli juhtkond mulle, et mind vallandatakse töölt juba enne kooliaasta lõppu. Et seda vältida, hakkas mu perekond mulle ja mu õele survet avaldama.”

Ka kooliõpilasi hoiti hirmu all, mõnikord olid selle taga Securitate agendid. Lapsed said kogeda nii füüsilist kui sõnalist vägivalda ja paljud visati koolist välja, nii et nad pidid hakkama käima mõnes teises koolis. Oli ka neid, kellele keelduti üldse edasi haridust andmast. Agendid koguni üritasid lapsi oma nuhkideks värvata!

Daniela Măluţan, kes teenib praegu pioneerina, meenutab: ”Mind häbistati sageli mu klassikaaslaste ees, sest ma ei tahtnud astuda komsomoli, mida kasutati noorte poliitiliseks ja ideoloogiliseks harimiseks. Kui ma üheksandasse klassi läksin, tegid nii Securitate agendid kui ka õpetajad  ja teised salakaebajatest koolitöötajad mu elu kibedaks. Aastatel 1980—1982 kutsuti mind mõningaste eranditega üle nädala kolmapäeviti direktori kabinetti ülekuulamisele. Direktoril endal ei lubatud sel ajal kabinetis viibida. Securitate kolonel, kes mind üle kuulas, oli Bistriţa-Năsăudi maakonna vendade seas tuntud oma viha ja agaruse poolest, millega ta tunnistajaid jälitas. Ta tõi mulle näha kirju, milles süüdistati meie vastutavaid vendi. Tema eesmärgiks oli õõnestada mu usaldust vendade vastu, panna mind usust loobuma ja veenda mind, koolitüdrukut, Securitate nuhiks hakkama. Aga kõik ta püüded luhtusid täielikult.

Siiski on mul koolist ka häid mälestusi. Näiteks tahtis komparteisse kuuluv ajalooõpetaja teada, miks mind nii sageli vestlustele kutsutakse. Ükskord katkestas ta ajalootunni ja esitas kahe tunni jooksul kogu klassi ees mulle igasuguseid küsimusi minu usu kohta. Mu vastused avaldasid talle muljet ja ta ei pidanud õigeks, et mind nii ebasõbralikult koheldakse. Pärast seda arutelu hakkas ta meie seisukohti austama ja võttis koguni kirjandust lugeda.

Kooli juhtkond aga jätkas mulle surve avaldamist. Pärast kümnenda klassi lõpetamist olin sunnitud koolist lahkuma. Sellegipoolest leidsin kohe tööd ja ma pole kunagi pidanud kahetsema, et jäin Jehoovale ustavaks. Olen Jehoovale tänulik, et mind kasvatasid kristlikud vanemad, kes püsisid kommunistliku režiimi ajal ustavalt laitmatutena, kuigi neid koheldi halvasti. Nende hea eeskuju on mul tänini silme ees.”

Noored mehed pannakse proovile

Jehoova tunnistajate vastu suunatud vaenukampaanias võttis Securitate sihikule eelkõige noored vennad, kes säilitasid oma kristliku erapooletuse. Vendi arreteeriti, pandi  vangi, lasti vanglast lahti, arreteeriti uuesti ja saadeti tagasi vanglasse. Eesmärk oli õõnestada noorte moraali. Uuele vennale József Szabóle määrati kohe pärast ristimist nelja-aastane vanglakaristus.

Kahe aasta pärast, 1976. aastal vabanes József vangist. Peagi pärast seda kohtus ta oma tulevase naisega. ”Me kihlusime ja otsustasime ära, mis kuupäeval me abiellume,” räägib József. ”Siis sain järjekordse kutse Cluji sõjatribunali ette. Kutse oli täpselt meie pulmapäevaks! Laskmata sel end takistada, registreerisime oma abielu ning seejärel läksin ma tribunali ette. Kuigi mu abielumehestaaži võis mõõta minutites, määras kohus mulle veel kolmeaastase vanglakaristuse, mille ma täies pikkuses ära istusin. Niisugune lahusolek tegi kirjeldamatult haiget.”

Teine tunnistaja Timotei Lazăr meenutab: ”Saime koos noorema vennaga vangist vabaks 1977. aastal. Meie vanem vend, kes oli vabanenud aasta varem, tuli koju meiega seda tähistama. Kuid ta jalutas otse lõksu — julgeolekumehed ootasid teda. Meid oli vägivaldselt lahus hoitud kaks aastat, seitse kuud ja viisteist päeva ning nüüd rebiti ta jälle meie käest ning saadeti kristliku erapooletuse pärast taas vanglasse. Jäime koos noorema vennaga õnnetuina maha.”

Mälestusõhtud

Mälestusõhtute ajal muutus Jehoova tunnistajate jälitamine alati intensiivsemaks. Vastased korraldasid nende kodudes läbiotsimisi, neid trahviti ja arreteeriti. Ettevaatusest tähistasid vennad Jeesuse surma mälestusõhtut enamasti väikestes gruppides, mõnikord lihtsalt pereringis.

Teodor Pamfilie meenutab: ”Kord ühel mälestusõhtupäeval jäi kohalik politseiülem sõpradega õhtul pikemalt napsitama. Kui ta siis viimaks otsustas vendade kortereid  läbi otsima minna, palus ta ühel võõral autojuhil end kohale viia. See aga ei saanud kuidagi autot käima. Lõpuks tuli mootorile elu sisse ja nad sõitsid meie maja juurde, kus me parasjagu väikese grupiga mälestusõhtut tähistasime. Kuna olime kõik aknad põhjalikult kinni toppinud, paistis maja politseinikele pime ja nad arvasid, et kedagi pole kodus. Seepärast sõitsid nad järgmise maja juurde. Seal oli aga mälestusõhtu juba lõppenud ja kõik olid koju läinud.

Selle aja sees sai ka meie juures üritus läbi ning vennad lahkusid vaikselt. Olin oma vennaga kahekesi jäänud, kui sisse tormas kaks politseinikku, kes toa keskele seisma jäädes käratasid: ”Mis siin toimub?”

”Ei midagi,” vastasin ma, ”me ajame vennaga juttu.”

”Me teame, et siin oli mingi kogunemine,” ütles üks politseinik. ”Kus teised on?” Ning venna poole vaadates lisas: ”Ja mida teie siin teete?”

”Tulin teda vaatama,” viipas vend minu poole. Pettunult marssisid ohvitserid uksest välja. Järgmisel päeval saime teada, et hoolimata oma agarusest ei suutnud politsei arreteerida tol õhtul ühtki tunnistajat!”

Peakorter pöördub palvega Rumeenia ametnike poole

Jehoova tunnistajatele osaks saanud karm kohtlemine ajendas peakorterit kirjutama 1970. aasta märtsis neljaleheküljelise kirja Rumeenia suursaadikule USA-s ja 1971. aasta juunis kuueleheküljelise kirja Rumeenia presidendile Nicolae Ceauşescule. Oma kirjas suursaadikule ütlesid vennad, et neid ajendas kirja kirjutama ”kristlik armastus oma Rumeenia vendade vastu ja mure nende pärast”. Kirjas loeti üles seitsme venna nimed, kes olid oma tõekspidamiste pärast vangis, ning öeldi: ”On tõendeid, et  mõnda allmainitud venda on vanglas väga julmalt koheldud . . . Jehoova tunnistajad ei ole kurjategijad. Nad ei võta osa poliitilisest tegevusest ega õõnestustööst mitte kusagil maailmas, nende tegevus piirdub vaid religioosse teenistusega.” Kiri lõppes palvega, et valitsus ”kergendaks kannatusi kogevate Jehoova tunnistajate olukorda”.

Kirjas president Ceauşescule öeldi, et ”Jehoova tunnistajatel pole Rumeenias põhiseadusega tagatud usuvabadust” — kui nad jagavad teistega oma tõekspidamisi ja kogunevad Piibli uurimiseks, ähvardab neid oht sattuda vanglasse ja saada julma kohtlemise osaliseks. Kirjas juhiti tähelepanu ka hiljutisele amnestiale, tänu millele paljud vennad vangist vabanesid. ”Lootsime, et uus ajastu koidab ka . . . Jehoova tunnistajatele. Kuid kahjuks ei ole need lootused täitunud. Teated, mis igast Rumeenia nurgast meieni jõuavad, kannavad üht ja sama kurba sõnumit: riigis kiusatakse Jehoova tunnistajaid ikka veel taga. Nende kodusid käiakse läbi otsimas, nende trükiseid konfiskeeritakse, mehi ja naisi arreteeritakse ning kuulatakse üle, mõnele mõistetakse mitmeaastane vanglakaristus ja mõnda koheldakse jõhkralt. Ja kõike seda sellepärast, et nad loevad ja kuulutavad Jehoova Jumala Sõna. Need asjad ei tee head riigi mainele. Me oleme suures mures selle pärast, mis toimub Jehoova tunnistajatega Rumeenias.”

Kirjaga pandi kaasa kaks raamatut: rumeeniakeelne ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ja saksakeelne ”Igavene elu Jumala poegade vabaduses”.

Jehoova tunnistajate olukord hakkas tasapisi paranema pärast 1975. aastat, kui Rumeenia kirjutas Helsingis alla Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise kokkuleppele. See nõupidamine korraldati inimõiguste ja teiste põhivabaduste,  kaasa arvatud usuvabaduse kaitseks. Edaspidi arreteeriti ja vangistati Rumeenias vaid neid vendi, kes ajateenistusest keeldusid.

Seejärel, 1986. aastal, sätestati uues põhiseaduses, et mitte keegi, riigiametnikud kaasa arvatud, ei tohi siseneda eravaldusse ilma omaniku nõusolekuta, välja arvatud mõned seaduses ette nähtud juhud. Nüüd võisid vennad lõpuks tunda end palju turvalisemalt, kui korraldasid kodus kristlikke koosolekuid ja ka mälestusõhtut.

Põrandaalune trükitööstus

Keeluajal toodi vaimset toitu Rumeeniasse salaja trükiste, paljundustahvlite või mõnel muul kujul ning seejärel paljundati seda koha peal. Mõnikord oli see juba tõlgitud rumeenia või ungari keelde, kuid enamasti tuli seda tõlkida inglise, itaalia, prantsuse või saksa keelest. Kulleriteks olid eri inimesed: välismaa turistid, kes reisisid Rumeeniasse; õpilased, kes tulid haridust omandama; ning rumeenlased, kes naasid välismaareisidelt.

Securitate nägi kurja vaeva, et tabada kullereid ning kindlaks teha, kus Rumeenias kirjandust toodetakse. Vennad tegutsesid ettenägelikult helikindlates eramutes, mis paiknesid laiali mitmes linnas ja asulas. Neisse majadesse ehitati salakambrid, kuhu seati üles paljundusaparaadid. Mõned sellistest peidupaikadest asusid kamina taga, mis oli tavaliselt ehitatud vastu seina. Vennad tegid kaminad ümber, nii et neid seinast eemale nihutades avanes varjatud sissepääs.

Sándor Parajdi töötas Târgu Mureşi salatrükikojas, kus ta trükkis päevatekste, ”Meie Kuningriigiteenistust” ning ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. ”Töötasime nädalavahetustel kuni 40 tundi ja magasime kordamööda vahepeal  tunnikese,” meenutab Sándor. ”Kemikaalide lõhn jäi riiete ja naha külge. Kord, kui ma koju tulin, ütles mu kolmeaastane poeg: ”Issi, sul on päevateksti lõhn!””

Perepea ja lapsevanem Traian Chira kopeeris ning vedas kirjandust laiali Cluji maakonnas. Traian oli saanud endale vana käsitrükimasina, hellitusnimega Veski, mille mahakandmisaeg oleks pidanud juba ammu käes olema. See küll töötas, kuid trükikvaliteet ei kannatanud kriitikat. Traian palus ühel mehaanikust vennal oma masinavärk üle vaadata. Vend uuris aparaati ühest ja teisest küljest ning tema  järeldust polnud võimalik kaheti mõista — vana Veski kõlbas vaid minema visata. Hetk hiljem venna nägu siiski selgines ja ta ütles: ”Aga ma võin sulle uue ehitada.” Nagu pärast selgus, tegi ta enamatki. Ta seadis ühe õe keldrisse sisse töötoa, kuhu ta ehitas treipingi. Ühe trükimasina asemel valmistas ta neid üle kümne! Uued Veskid saadeti mööda riiki laiali ja need töötasid laitmatult.

1980. aastatel õpetati mitu venda ofsettrükimasinaid kasutama. Need olid kvaliteetsed seadmed. Esimesena sai väljaõppe Nicolae Bentaru ja tema omakorda õpetas teisi. Nagu tavaliselt, kujunes kirjanduse trükkimine ka Bentaru kodus kogu pere ettevõtmiseks, kus igal pereliikmel olid oma kindlad tööülesanded. Mõistagi oli trükitegevust raske  saladuskatte all hoida, seda eriti ajal, mil julgeolek luuras tunnistajate järgi ja korraldas nende kodudes läbiotsimisi. Seetõttu oli võtmesõnaks kiirus. Vennad töötasid nädalavahetustel pikki tunde, et kirjandus saaks trükitud ja laiali saadetud. Miks nädalavahetustel? Sest nädala sees käisid nad riigitööl.

Vendadel läks ettevaatlikkust vaja ka paberit ostes. Isegi kui klient küsis vaid üht riisi (umbes 500 poognat) paberit, tuli tal selgitada, milleks tal seda vaja läheb. Trükikodades kulus aga kuus kuni 40000 trükipoognat. Seega tuli vendadel olla poepersonaliga suheldes väga ettevaatlik. Ja kuna teedel olid sageli maanteepatrullid, pidid nad ka kirjandust laiali vedades valvsad olema.

Keeruline tõlketöö

Mõned õed ja vennad Rumeenia eri paikades tõlkisid kirjandust kohalikesse keeltesse, teiste hulgas ukraina keelde, mida rääkis rahvusvähemus riigi põhjaosas. Tõlkijate hulgas oli tõesse tulnud keeleõpetajaid ja ka iseõppijaid, kes olid õppinud võõrkeelt näiteks keelekursusel.

Algusaegadel kirjutasid tõlkijad oma tõlke vihikusse ning saatsid selle siis põhjas asuvasse Bistriţa linna, kus tehti keeleline korrektuur. Kord või kaks aastas said tõlkijad ja korrigeerijad kokku, et arutada tööga seotud küsimusi. Nende õdede-vendade tabamise korral otsiti nad tavaliselt läbi ja kuulati üle, seejärel neid peksti ja arreteeriti. Vahistatuid hoiti kinni paar tundi või päeva, siis lasti nad vabaks ning arreteeriti uuesti. Nende hirmutamiseks korrati seda protseduuri ikka ja jälle. Teised määrati koduaresti või neil kästi käia iga päev politseis aru andmas. Paljud pandi vangi, Dumitru ja Doina Cepănaru ning Petre Ranca kaasa arvatud.

 Dumitru Cepănaru oli rumeenia keele ja ajaloo õpetaja ning tema naine Doina, arst. Julgeolek jõudis neile lõpuks jälile. Nad arreteeriti ning saadeti seitsmeks ja pooleks aastaks eri vanglatesse. Doina veetis viis aastat üksikvangistuses. Nende nimed seisid varemmainitud kirjas, mis läkitati peakorterist Rumeenia suursaadikule USA-s. Vangistuse ajal kirjutas Doina oma abikaasale ja ka paljudele vangistatud õdedele julgustuseks 500 kirja.

Aasta pärast Dumitru ja Doina vangistamist arreteeriti ka Dumitru ema Sabina Cepănaru ning teda peeti vangis viis aastat ja kümme kuud. Ainus pereliige, kes vabadusse jäi, kuid keda Securitate hoolega jälgis, oli Sabina abikaasa, kes oli samuti Jehoova tunnistaja. Ta käis tihti oma kolme vangistatud pereliiget vanglas vaatamas, kuigi see oli talle ohtlik.

 1938. aastal määrati Petre Ranca Jehoova tunnistajate Rumeenia büroo sekretäriks. See ülesanne — lisaks tema tõlkijaametile — tõstis ta Securitate tagaotsitavate nimekirja tippu. Ta tabati 1948. aastal, misjärel teda korduvalt arreteeriti, ning 1950. aastal mõisteti tema, Martin Magyarosi ning Pamfil Albu üle kohut. Kuna Petret süüdistati, et ta on Inglise-Ameerika salakuulaja, mõisteti talle 17 aastat vangistust. Ta istus kinni riigi karmimates vanglates, nimelt Aiudi, Gherla ja Jilava vanglas, ning lisaks oli veel 3 aastat koduarestis Galaţi maakonnas. Sellest hoolimata andis see ustav vend Jehoova teenistuses endast parima kuni oma maise teekonna lõpuni 1991. aasta 11. augustil.

Kõigi nende ustavate inimeste armastavad teod meenutavad sõnu: ”Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.” (Heebr. 6:10.)

Vabaõhukonvendid

1980. aastatel hakkasid vennad võimaluse korral kokku saama suuremates gruppides, näiteks pulmade või  matuste ajal, ja mõnikord ulatus kokkutulnute arv lausa tuhandetesse. Pulmapidudeks püstitati mõnes sobivas maakohas suur telk ja kaunistati see kenade vaipadega, kuhu olid sisse kootud piiblisündmuste pildid ja piiblitekstid. Paljude ”külaliste” jaoks pandi paika lauad ja toolid ning kõnepuldi taha riputati plakat, millel oli ”Vahitorni” suurendatud kaanepilt ja aastatekst. Kohalikud kuulutajad  pakkusid tavaliselt suupisteid, vastavalt sellele, kuidas võimalused lubasid. Selle tulemusel said kõik nautida kahekordset pidurooga — füüsilist ja vaimset.

Programm algas pulma- või matusekõnega, millele järgnesid kõned mitmesugustel Piibli teemadel. Mõnikord ei õnnestunud kõnepidajatel õigeks ajaks kohale tulla ja siis olid teised pädevad vennad valmis neid asendama. Kuna viimastel ettevalmistatud kõnekonspekte polnud, pidasid nad tavaliselt kõnet üksnes Piibli abil.

Suviti käisid linnaelanikud maal puhkamas. Jehoova tunnistajad tegid sama ning kasutasid võimalust pidada metsade ja mägede vahel väikseid konvente. Nad koguni esitasid ajaloolistes kostüümides piibliteemalisi näidendeid.

Üks populaarne puhkekoht oli Musta mere ääres, mis oli ideaalne paik ristimiseks. Kuidas vendadel õnnestus  seda ilma tähelepanu äratamata teha? Üks võimalus oli mängida ”veemängu”. Ristimisele minejad ja mõned ristitud kuulutajad moodustasid vees ringi ja viskasid üksteisele palli. Kõnepidaja seisis ringi keskel ning pidas kõne. Seejärel uued tunnistajad vaikselt ristiti.

Mesindussaal

1980. aastal mõtlesid Negreşti Oaşi linna vennad Loode-Rumeenias välja geniaalse plaani, kuidas võimudelt oma kuningriigisaali ehitamiseks luba saada. Tol ajal edendas riik mesindust. Rühm vendi, kes mesilaste pidamisega tegeles, tuli välja mõttega rajada kohalik mesindusselts, mis annaks neile seadusliku aluse taotleda luba kokkusaamispaiga ehitamiseks.

Kui vennad olid oma ringkonna vanematega nõu pidanud, registreerisid nad end Rumeenia Mesindusseltsis ning läksid seltsimaja ehituse taotlusega raekotta. Ametnikud kiitsid rõõmuga heaks 34 meetri pikkuse ja 14 meetri laiuse puithoone ehituse. Vaimustunud mesinikud ja nende paljud abilised lõpetasid ehitusprojekti kolme kuuga. Nad said selle eest linnaisadelt koguni kiita!

Kuna pühitsemiskõnele oli oodata palju inimesi ja programm pidi kestma mitu tundi, taotlesid vennad luba kasutada maja saagikoristuspeoks, ja selle nad ka said. Kohale tuli üle 3000 tunnistaja üle kogu riigi. Linnaametnikud olid üllatunud, et saaki olid tulnud koristama ja siis ”pidustustest” osa võtma nii paljud inimesed.

Saagikoristuspeo asemel toimus aga vaimselt kosutav kokkutulek. Hoone ametlikku otstarvet silmas pidades räägiti kõnedes sageli mesilastest, kuid seda muidugi vaimses kontekstis. Näiteks viitasid kõnepidajad mesilaste töökusele, navigeerimis- ja organiseerimisoskustele,  ennastsalgavale julgusele mesitaru kaitsmisel ning paljudele teistele omadustele.

Piduliku avakoosoleku järel teenis niinimetatud mesindussaal vendi kõigil järgnevail keeluaastail ja ka kolm aastat pärast keelu tühistamist.

Vööndiülevaatajad aitavad tugevdada ühtsust

Aastakümnete jooksul tegid kommunistid kõik mis võimalik, et külvata Jumala rahva sekka kahtluste ja lahkmeele seemneid ning raskendada suhtlemist. Nagu eespool mainitud, saatis neid mõnetine edu. Mõningad erimeelsused kestsid koguni 1980. aastateni. Vööndiülevaatajate külastused aitasid aga probleemi lahendada,  nagu seda tegid ka muudatused riigi poliitilises kliimas.

1970. aastate keskpaiku käis Rumeenias mitu korda Austria harubüroo komitee liige Gerrit Lösch, kes kuulub nüüd juhtivasse kogusse. 1988. aastal käisid seal kaks korda juhtiva kogu esindajad Theodore Jaracz ja Milton Henschel ning nendega olid kaasas vend Lösch ja tõlk Jon Brenca, kes oli siis USA Peeteli pere liige. Need julgustavad külastused viisid selleni, et tuhanded vennad, kes olid varem Jehoova rahva tuumikust eraldi tegutsenud, ühinesid taas usaldavalt Jumala karjaga.

Samal ajal raputasid süvenevad poliitilised muudatused kommunistlikku Euroopat, lüües kõikuma selle alustalad. Sündmused kulmineerusid 1980. aastate lõpus enamiku selle režiimide kokkuvarisemisega. Rumeenia kätte jõudis aeg 1989. aastal, kui rahvas tõstis kommunistliku režiimi vastu mässu. Parteijuht Nicolae Ceauşescu hukati koos naisega 25. detsembril. Järgmisel aastal asus võimule uus valitsus.

Kauaoodatud vabadus

Nagu alati jäid Jehoova tunnistajad Rumeenia poliitilise palge muutudes rangelt erapooletuks. Need muutused andsid aga tunnistajatele, keda tol ajal oli Rumeenias umbes 17000, sellise vabaduse, millest enamik polnud julgenud unistadagi. ”Saadame teile pärast 42 pikka aastat rõõmuga aruande meie tegevuse kohta Rumeenias,” kirjutas maakomitee. ”Oleme tänulikud meie armastavale Isale, Jehoova Jumalale, kes on kuulanud miljonite õdede-vendade südamesttulevaid palveid ja teinud lõpu halastamatule tagakiusamisele.”

 1990. aasta 9. aprillil said vennad Jehoova tunnistajate usulise organisatsiooni ametlikult registreerida ja kohe hakati tegema ettevalmistusi ringkonnakokkutulekute korraldamiseks kogu riigis. Kokkutulekuil käis üle 44000 inimese. See arv oli kaks korda suurem kuulutajate arvust, keda selleks ajaks oli umbes 19000. Kuulutustöö aruandest võib näha, et Jehoova tunnistajate hulgas toimus 1989. aasta septembrist kuni 1990. aasta septembrini 15-protsendine kasv!

Tol ajal juhtis kuulutustööd maakomitee Austria harubüroo järelevaatuse all. 1995. aastal, pärast 66-aastast pausi, sai Rumeenia endale jälle oma harubüroo.

Majandusraskustega toimetulek

1980. aastaks oli Rumeenia majandus hakanud alla käima ja tarbekaupu nappis. Kui kommunistlik valitsus kukutati, varises ühtlasi kokku ka riigi majandus ning rahvas langes äärmisse vaesusse. Sellele reageerisid Austria, Ungari ning endise Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia Jehoova tunnistajad. Nad saatsid üle 70 tonni toidu- ja riideabi oma Rumeenia vendadele, kes said seda jagada isegi oma mittetunnistajatest naabritele. ”Iga kord, kui vennad teistele abi osutasid, kasutasid nad võimalust neile ka põhjalikult tunnistust anda,” öeldakse raportis.

Lisaks materiaalsele abile said vennad koormate kaupa vaimset toitu. Selline küllus tõi pisarad silma paljudele neile, kes olid harjunud kasutama vaid üht ”Vahitorni” kogu uurimisgrupi peale. Kõige tipuks ilmus 1991. aasta 1. jaanuari rumeeniakeelne ”Vahitorn” neljavärvitrükis ning ingliskeelse väljaandega samal ajal. Selliste muudatuste tulemusel kasvas territooriumil levitatud kirjanduse hulk järsult.

 Vestlusrühmadest regulaarsete koosolekuteni

Tagakiusamise ajal ei saanud vennad korraldada mõningaid koosolekuid, nagu näiteks teokraatlikku teenistuskooli, tavapärasel viisil. Selle asemel kogunesid nad väikestes rühmades, lugesid materjali ette ja arutasid seda omavahel. Harilikult oli neil uuritavat materjali vaid mõni eksemplar või kõigest üks.

”Rumeeniakeelne ”Teokraatliku teenistuskooli juhend”  trükiti 1992. aastal,” ütleb Jon Brenca, kes on praegu Rumeenia harubüroo komitee liige. ”Enne seda oli kohapeal trükitud raamatukoopia vaid mõnel üksikul vennal. 1991. aastal hakkasime õpetama kogudusevanematele, kuidas juhatada teokraatlikku teenistuskooli ja pidada kõnesid. Sageli kõhklesid vennad nõu andmast, mida tol ajal tuli teha laval kõnepuldi tagant. ”Vennad solvuvad, kui me neid teiste ees õpetame,” arvasid mõned.”

Esines ka vääritimõistmisi. Näiteks kui üks teenistusväljaõppe kooli lõpetanu 1993. aastal üht kogudust külastas, tuli tema juurde kogudusevanem, käes teenistuskoosoleku kava, kus mainiti, et suurtes kogudustes võiks olla veel teine teokraatliku kooli rühm. Arvates, et see korraldus on mõeldud edasijõudnud õpilastele, küsis vanem: ”Olen mõelnud, millal me saame hakata selles koolis kõnesid pidama? Meil on mõningaid võimekaid vendi, kes võiksid järgmisele tasemele edasi liikuda.” Külaline aitas lahkelt vääritimõistmist kummutada.

”Ringkonnakokkutulekud olid vendade koolitamisel  suureks abiks,” selgitab vend Brenca, ”sest neil toimus näidisprogramm, kus ringkonnaülevaataja juhatas teokraatlikku teenistuskooli. Siiski kulus veel paar aastat kuni kõik suutsid koolikorraldusega täpselt sammu pidada.”

Pioneeride teenistuskool avas Rumeenias uksed 1993. aastal ja see on aidanud tuhandetel pioneeridel vaimseid edusamme teha ning teenistuses paremaid tulemusi saavutada. Rumeenias on päris keeruline pioneeritööd teha, sest osaajalist tööd on peaaegu võimatu leida. Kuid sellele vaatamata teenis 2004. aastal mingis pioneerteenistuse vormis üle 3500 õe ja venna.

Abi reisivatele ülevaatajatele

1990. aastal määrati Rumeeniasse vennad Roberto Franceschetti ja Andrea Fabbi Itaalia harubüroost. Nende eesmärgiks oli aidata kuulutustööd ümber organiseerida. ”Olin tol ajal 57-aastane,” räägib vend Franceschetti. ”Rumeenia majandusolude tõttu polnud uus ülesanne mulle ja mu naisele Imeldale sugugi kerge.

Kui me 7. detsembril 1990 kell seitse õhtul Bukaresti saabusime, oli väljas 12 kraadi külma ja linn oli mattunud lumevaipa. Saime paari vennaga kesklinnas kokku ja küsisime, kuhu me öömajale jääme. ”Me ei tea veel,” kõlas vastus. Seda jutuajamist kuulis pealt üks tütarlaps, kelle ema ja vanaema olid tunnistajad, ja ta kutsus meid kohe enda poole. Elasime nende juures paar nädalat, kuni leidsime linnast sobiva korteri. Ka kohalikud vennad olid meile emotsionaalseks toeks ja julgustuseks ning seetõttu oli meil kergem oma ülesandega kohaneda.”

1967. aastal Gileadi kooli 43. kursuse lõpetanud Roberto elas koos oma naisega Rumeenias ligi üheksa aastat, aidates vendi lahkelt oma aastakümnetepikkuste  kogemustega Jehoova teenistuses. Roberto jätkab: ”1991. aasta jaanuaris korraldas maakomitee koosoleku kõigile reisivatele ülevaatajatele, keda oli ühtekokku 42. Enamik neist teenis väikestes ringkondades, kuhu kuulus kuus-seitse kogudust. Vendadel oli kujunenud tavaks teenida igas koguduses kahel järjestikusel nädalavahetusel ning nad tegid seda sageli ilma oma abikaasata. Varasematel aegadel tuli ringkonnaülevaatajatel teha ka tavalist riigitööd, et oma peret ülal pidada ja vältida kahtluste äratamist riigiametnikes. Nüüd aga oli vendadel võimalik järgida sama graafikut, millest juhindusid nende ametivennad teistes riikides, ja teenida kogudusi teisipäevast pühapäevani.

Kui olin seda korraldust selgitanud, ütlesin kõigile 42 vennale: ”Palun andke käega märku, kes on valmis reisiva ülevaatajana edasi teenima.” Üles ei tõusnud mitte ühtegi kätt! Ühe hetkega olime ilma kõigist reisivatest ülevaatajatest riigis! Osa vendi muutis siiski meelt, kui oli asja üle palvemeelselt järele mõelnud. Hiljem tuli appi teenistusväljaõppe kooli lõpetajaid Austriast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja USA-st.”

Rumeenlane Jon Brenca määrati Rumeeniasse Brooklyni Peetelist, kus ta oli teeninud kümme aastat. Esialgu teenis Jon ringkonna- ja piirkonnaülevaatajana. Ta meenutab: ”Hakkasin 1991. aasta juunis piirkonnaülevaatajana tegema  koostööd nende ringkonnaülevaatajatega, kes olid valmis täisajaliselt uue korralduse järgi teenima. Sain peagi aru, et nad polnud ainsad, kes pidid oma harjumuspärases mõtteviisis suuri muudatusi tegema. Ka kogudustel oli kasvuraskusi. ”Kogudusel pole võimalik teiega koos kuulutustööst iga päev osa võtta,” ütlesid mõned kogudusevanemad. Kuid kõik võtsid ennast lõpuks siiski kokku ja tegid vajalikud muudatused.”

Kuningriigi teenistuskool ja teenistusväljaõppe kool aitasid samuti vendi koolitada. Kuningriigi teenistuskooli ajal Baia Mares tuli üks kogudusevanem pisarsilmil õpetaja juurde ja ütles: ”Ma olen aastaid kogudusevanem olnud, kuid alles nüüd ma mõistan, kuidas karjasekülastusi teha. Olen juhtivale kogule väga tänulik nende suurepäraste juhtnööride eest.”

Vennad olid küll kuulnud teenistusväljaõppe koolist, kuid et see võiks tegutseda nende omas riigis, tundus üksnes ilusa unistusena. Võib siis ette kujutada, milline oli nende elevus, kui see unistus 1999. aastal toimunud esimese kursusega reaalsuseks sai! Tollest ajast peale on toimunud veel kaheksa kursust ning neist on osa võtnud ka rumeenia keelt kõnelevaid vendi naaberriikidest Moldovast ja Ukrainast.

”Olen leidnud tõe!”

Kuigi tänapäeval antakse paljudele inimestele korrapäraselt tunnistust, elab umbes kolmandik rahvast — seitse miljonit elanikku — territooriumil, mis pole määratud ühelegi kogudusele. Mitmel pool pole head sõnumit kunagi kuuldud ja seega on lõikust ikka veel palju. (Matt. 9:37.) Üld- ja eripioneerid ning kogudusevanemad on sellele vajadusele reageerinud ja kolinud  määramata territooriumitele. Tulemuseks on uued grupid ja kogudused. Lisaks on harubüroo kutsunud kogudusi üles osalema hoogtöödes, mille käigus on määramata territooriumitele kuulutama mindud. Nagu teisteski riikides, nii on ka Rumeenias sellised hoogtööd kandnud head vilja.

Ühes kõrvalises külas sai 83-aastane naine oma tütre käest ”Vahitorni”, mille see Bukarestis ühest prügikastist oli leidnud. Vanamemm luges ajakirja läbi ja vaatas koguni järgi kõik piiblikohad oma Piiblist, milles oli kirjas ka Jumala nimi. Järgmine kord tütrega kokku saades ütles ta: ”Kallis laps, ma olen leidnud tõe!”

Vanamemm läks ka külapreestri jutule ning küsis temalt, miks too ei ole inimestele öelnud, mis on Jumala nimi. Preester sellele küsimusele ei vastanud, vaid palus naiselt laenuks Piiblit ja ajakirja, et saaks asja lähemalt uurida. Naine täitis lugupidavalt preestri palve ja see oli viimane kord, kui ta oma Piiblit ja ”Vahitorni” nägi. Hiljem, kui Jehoova tunnistajad tema külla kuulutama tulid, kutsus naine nad sisse. Ta hakkas ”Tundmise” raamatu abil Jumala Sõna uurima ja edenes hästi. Praegusel ajal on nii tema kui kõik ta tütred tões.

Jälle vabalt kokkutulekutele!

Rumeenia Jehoova tunnistajatel oli suur rõõm koguneda 1990. aastal ”Puhta keele” piirkonnakonventidele. Paljudele oli see elu esimene konvent. Linnad, kus kokkutulekud toimusid, olid Braşov ja Cluj-Napoca. Kaks nädalat varem käis 2000-liikmeline delegatsioon rumeeniakeelsel konvendil Ungaris Budapestis. Kuigi Rumeenias toimunud konvendid olid vaid ühepäevased, oli vendadel vaimustav võimalus kuulata kahe juhtiva kogu esindaja,  Milton Henscheli ja Theodore Jaraczi kõnet. Kohal oli kokku 36000 inimest ja ristiti 1445, mis moodustas umbes 8 protsenti kuulutajate arvust!

1996. aastal oli plaanis pidada Bukarestis rahvusvahelist konventi ”Jumala rahusõnumi toojad”. Õigeusu vaimulikud tegid kõik mis võimalik, et konventi ei toimuks. Nemad ja nende poolehoidjad kleepisid vaenuõhutavaid plakateid linnas kõikjale — kirikuhoonetele, majadele, läbikäikudesse ja seintele. ”Õigeusk või surm” seisis ühel  plakatil ja teiselt võis lugeda: ”Palume võimudel see kokkutulek tühistada. TULGE KAITSMA OMA ESIISADE USKU! Aidaku meid Jumal!”

See pani linnaametnikud asja uuesti arutama ja nad otsustasid, et ei luba Bukarestis konventi pidada. Vendadel läks siiski korda üürida ajavahemikuks 19.—21. juuli ruumid Braşovis ja Cluj-Napocas ning neil õnnestus korraldada väiksemaid konvente Bukarestis ja Baia Mares nendele, kes mujale sõita ei saanud.

Ajakirjanikele avaldas muljet, et vennad jäid rahulikuks ja suutsid nii lühikese ajaga asjad ümber korraldada. Ja nii kajastas meedia päev enne konventi sündmusi positiivses valguses, hoolimata lärmist, mida vaimulikkond lõi. Isegi  varasemates negatiivsetes uudistes oli midagi head — need tõstsid esile Jehoova nime. ”Kolme nädalaga pälvisime avalikkuse hulgas sama laialdast tähelepanu nagu aastatepikkuse kuulutustööga kogu riigis,” ütles üks Bukaresti vend. ”See, mis Rumeenia õigeusu kiriku meelest pidi meie tegevust tõkestama, aitas hoopis edendada hea sõnumi levitamist.” Konventidel käis kokku 40206 inimest ja 1679 ristiti.

2000. aastal toimunud ”Jumala sõna tegijate” piirkonnakonventidel tervitasid vennad vaimustusega rumeeniakeelse Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlke ilmumist. Üks tänulik noor vend ütles: ”Tunnen, et olen Jehoovaga veelgi lähedasem, kui saan lugeda tema nime  omaenda Piiblist. Tänan Jehoovat ja tema organisatsiooni kogu südamest.”

Mesindussaalist kokkutulekusaalini

Peale varemmainitud mesindussaali polnud kommunismiajal ehitatud ühtki kuningriigisaali ja kui tegevuskeeld tühistati, oli kuningriigisaalide järele juba tungiv vajadus. Enamasti tänu kuningriigisaalide fondile on vendadel viimastel aastatel olnud võimalik valmis saada järjekordne uus kuningriigisaal keskmiselt iga kümne päeva tagant! Need lihtsad ja otstarbekad hooned on kavandatud tüüpprojekti järgi ning ehitatud kergesti hangitavatest materjalidest. Nagu teisteski riikides on sujuv töökorraldus ja vabatahtlike hea vaim andnud eriti kiirsaali-, aga ka muude ehitustööde ajal suurepärast tunnistust naabritele, äriinimestele ja linnaametnikele.

Mureşi maakonnas läksid vennad ametnike juurde taotlema luba pooleliolev kuningriigisaal elektrivõrku ühendada. ”Kuhu teil kiiret on?” küsis ametnik. ”Teie loa kinnitamine võtab vähemalt kuu ja selleks ajaks ei jõua te kuigi palju valmis.” Seepeale läksid vennad direktori jutule.

Tema küsis samuti: ”Kuhu teil kiiret on? Te ju valasite alles vundamenti, kas pole?”

”Seda küll,” vastasid vennad, ”kuid seda me tegime eelmisel nädalal. Praegu me paneme katust!” Nüüd mõistis direktor asja pakilisust ja kinnitas järgmiseks päevaks loa.

Rumeenia esimeses kokkutulekusaalis, mis ehitati Negreşti Oaşi, on peasaalis 2000 istekohta ja välisauditooriumis 6000. Vend Lösch oli väga rõõmus, kui teda kutsuti pidama pühitsuskõnet, mille ta esitas rumeenia keeles. Ehitustöös lõi kaasa viiest ringkonnast üle 90 koguduse. Juba 2003. aasta juulis, enne saali pühitsemist, toimus seal  piirkonnakonvent, kus oli kohal 8572 inimest. Mõistagi pakkus kokkutulekusaal tulist kõneainet kohalikes õigeusu ringkondades. Need jutud polnud aga kõik negatiivsed. Mõned preestrid isegi kiitsid vendi, kes lõid vabatahtlikena töödes kaasa.

Jumala teenrite vastu ei kõlba ükski relv

Kui Károly Szabó ja József Kiss 1911. aastal oma kodumaale naasid, polnud neil aimugi, kui rikkalikult õnnistab Jehoova seda tööd, mida nad tegema asusid. Mõelda vaid, viimase kümne aastaga on Rumeenias ristitud umbes 18500 uut jüngrit ja kuulutajate arv on tõusnud 38423-ni. Aastal 2005 viibis mälestusõhtul 79370 inimest! Et selle kasvuga sammu pidada, pühitseti 1998. aastal uus ilus Peeteli kodu, mida 2000. aastal laiendati. Peeteli maa-alale ehitati ka kolme kuningriigisaaliga hoonekompleks.

 Alus sellele tähelepanuväärsele kasvule rajati aga niisuguse õela tagakiusamise ajal, mille detailsem kirjeldus ei kannata trükivalgust. Seepärast kuulub kogu au selle kasvu eest Jehoovale, kes on olnud oma rahvale kaitsvaks varjupaigaks. (Laul 91:1, 2.) Oma ustavate teenijate kohta on Jehoova andnud tõotuse: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima! See on Jehoova sulaste pärisosa.” (Jes. 54:17.)

Et seda hindamatut pärisosa hoida, on Rumeenia Jehoova tunnistajad otsustanud pidada au sees kõigi nende pisaraid, kel on tulnud õiguse pärast kannatada, järgides nende kallihinnalist usku. (Jes. 43:10; Heebr. 13:7.)

 [Kast lk 72]

Lühiülevaade Rumeeniast

Maa. Rumeenia pindala on umbes 238000 ruutkilomeetrit. Kujult on see riik peaaegu ovaalne ja selle läbimõõt idast läände on umbes 720 kilomeetrit. Põhjast päripäeva lugema hakates on selle naabriteks Ukraina, Moldova, Bulgaaria, Serbia ja Montenegro ning Ungari.

Rahvastik. Rumeenia 22-miljonilise elanikkonna hulgas on mitme välis- ja kodumaise rahvusrühma esindajaid: näiteks rumeenlasi, ungarlasi, sakslasi, juute, ukrainlasi ja mustlasi. Üle 70 protsendi rahvastikust kuulub rumeenia õigeusu kirikusse.

Keel. Riigikeeleks on rumeenia keel, mille juured ulatuvad ladina keelde — keelde, mida rääkisid muistsed roomlased.

Elatis. Umbes 40 protsenti tööjõulisest elanikkonnast tegeleb põllumajanduse, metsanduse või kalapüügiga, 25 protsenti tööstuse, kaevandamise või ehitustöödega ja 30 protsenti tegutseb teenindussfääris.

Toit. Kasvatatakse maisi, kartulit, suhkrupeeti, nisu ja viinamarju. Kariloomadeks on peamiselt lambad, kuid peetakse ka veiseid, sigu ja kodulinde.

Kliima. Temperatuur ja sademete hulk on paikkonniti erinev. Valitseb nelja eristatava aastaajaga mõõdukas kliima.

 [Kast lk 74]

Rumeenia — mitmepalgeline maa

Peamiselt põllumajanduslik Rumeenia on jagunenud mitmeks ajalooliseks ja looduslikuks piirkonnaks, mille hulgas on Maramureş, Moldova, Transilvaania ja Dobrudža. Põhjapoolne Maramureş on ainuke maa-ala, mis pole kunagi olnud roomlaste valduses. Sealne rahvas elab kõrvalistes mägikülades ning nende keskel on säilinud daaklastest esivanemate kultuur. Idapoolne Moldova on kuulus oma veinikeldrite, mineraalveeallikate ja 15. sajandist pärit kloostrite poolest. Lõunapoolsel maa-alal Valahhias asub aga Rumeenia suurim linn Bukarest, mis on ühtlasi riigi pealinn.

Keset Rumeeniat laiub Transilvaania platoo, mida ümbritseb igast küljest Karpaatide majesteetlik ahelik. Paljude keskaegsete losside, linnade ja varemetega Transilvaaniast on pärit legendaarne Dracula, keda ilukirjanduses kujutatakse vampiirina. Dracula prototüübid on 15. sajandil elanud vürstid Vlad Dracul (tõlkes kurat) ja Vlad Ţepeş, kelle hüüdnimi Teibasseajaja viitab meetodile, kuidas ta oma vaenlasi hukkas. Paljud nende meestega seotud paigad kuuluvad Transilvaania vaatamisväärsuste hulka.

Dobrudža, mis võtab enda alla umbes 250 kilomeetri suuruse maa-ala Musta mere rannikul, võib õigusega uhkust tunda oma suurejoonelise Doonau delta üle. See Euroopa suuruselt teine jõgi on Rumeenia lõunapiiriks ja sinna voolab vett peaaegu kogu riigist. Tema ökoloogiliselt mitmekesine 4300 ruutkilomeetri suurune delta on Euroopa suurim kaitse all olev märgala, mis on elupaigaks rohkem kui 1200 taimeliigile (alates pajudest, lõpetades vesiroosidega), 300 linnuliigile ning 150 kalaliigile.

 [Kast lk 87]

Zamolxise kultusest rumeenia õigeusuni

Sajandeid enne meie ajaarvamise algust elasid nüüdsel Rumeenia territooriumil sugulashõimud geedid ja daaklased. Nende jumalus Zamolxis oli tõenäoliselt taevalaotuse ja surnute jumal. Tänapäeval peab enamik rumeenlasi end aga kristlaseks. Millest selline muutus?

Kui roomlased Balkani poolsaare enda ülemvõimu alla said, kujutas geetlaste-daaklaste hõimuliit neile suurt ohtu. Liidu kuningas Decebalus lõi Rooma sõjaväge koguni kahel korral. Teise sajandi algul m.a.j saavutas Rooma Rumeenia maa-alal siiski mõjuvõimu ja muutis selle oma provintsiks. Daakias, nagu paikkonda tol ajal kutsuti, valitses majanduslik õitseng, mis meelitas kohale massiliselt Rooma koloniste. Need abiellusid daaklastega ja õpetasid neile ladina keelt. Nendest põlvnesidki tänapäeva rumeenlaste esivanemad.

Ristiusu tõid maale peamiselt asunikud, kaupmehed ja poepidajad. Kui keiser Constantinus sõlmis 332. aastal m.a.j rahuleppe gootidega, Doonaust põhja pool elava germaani hõimuliiduga, kinnitas ristiusk veelgi enam kanda.

Pärast 1054. aastal toimunud suurt kirikulõhet, mille käigus ida-õigeusu kirik lõi lahku roomakatoliku kirikust, jäi piirkonda mõjutama ida-õigeusu kirik, millest hiljem sai alguse rumeenia õigeusu kirik. Kahekümnenda sajandi lõpuks oli viimase liikmeid juba üle 16 miljoni, mis on teinud sellest kirikust Balkani maade suurima sõltumatu õigeusu kiriku.

 [Kast/pilt lk 98—100]

Laulsime pommisajus

Teodor Miron

Sündinud: 1909

Ristitud: 1943

Lühiandmed: õppis Piibli tõde vanglas. On olnud natsi koonduslaagreis, kommunistlikes töölaagreis ja vanglates kokku 14 aastat.

1. septembril 1944, kui saksa väed taandusid, algas minu ja 152 usuvenna jaoks koos teiste vangidega teekond Serbiast Bori koonduslaagrist Saksamaale. Oli päevi, kus meil polnud midagi süüa. Kui kellelgi õnnestus saada mõni paluke, kas või mõni põlluserval vedelev peet, jagasime selle võrdselt omavahel. Ja kui keegi enam ise kõndida ei jaksanud, lükkasid tugevamad teda käruga edasi.

Viimaks jõudsime rongijaama. Saime umbes neli tundi puhata ja siis laadisime tühjaks kaks katuseta kaubavagunit, et endale ruumi teha. Mahtusime vaevalt püsti seisma. Sooje riideid meil polnud. Igaühe jaoks oli vaid väike tekk, mille tõstsime pea kohale, kui vihma sadama hakkas. Sõitsime niiviisi kogu öö. Kui me järgmisel päeval kella kümne ajal ühte asulasse jõudsime, hakkasid kaks lennukit meie vedurit pommitama ning sundisid selle peatuma. Õnneks ei saanud keegi meist surma, kuigi meie vagunid olid otse veduri taga. Vahejuhtumist hoolimata  haagiti meie vaguni ette teine vedur ja sõit jätkus.

Kui rong 100 kilomeetri pärast ühes jaamas kaks tundi seisis, märkasime paari meest ja naist korvidega kartuleid tassimas. Mõtlesime, et need on kartulimüüjad, aga eksisime. Need olid hoopis meie vaimsed vennad ja õed, kes olid meist kuulnud ja mõelnud, et võime olla näljas. Nad tõid meile kõigile kolm suurt keedukartulit, leivakääru ja veidi soola. See taevamanna aitas meil üle elada edasised 48 tundi, mille jooksul jõudsime Ungarisse Szombathely’ linna. Oli detsembri algus.

Jäime Szombathely’sse talveks ja hoidsime endal elu sees peamiselt maisiga, mida lume alt kätte saime. 1945. aasta märtsis ja aprillis seda kaunist linna pommitati ja tänavatel vedelesid moonutatud surnukehad. Paljud inimesed jäid rusude alla lõksu ja mõnikord me kuulsime nende appikarjeid. Labidate ja teiste tööriistade abil õnnestus mõned neist välja kaevata.

Pommid langesid hoonetele meie maja ümber, kuid ei tabanud meie oma. Kui õhusireenid huilgama hakkasid, sööstsid kõik paaniliselt varju otsima. Alguses jooksime meiegi, kuid varsti saime aru, et ringijooksmine on asjatu, sest korralikku varjendit polnud nagunii kusagilt leida. Nii me siis seisime seal, kus olime, ja püüdsime rahulikuks jääda. Peagi seisid valvurid koos meiega. ”Võib-olla kaitseb teie Jumal ka meid,” arvasid nad. 1. aprillil, meie viimasel ööl Szombathely’s, pommitati linna tugevamalt kui kunagi varem. Ka siis jäime oma majja. Laulsime Jehoovale kiituslaule ja tänasime teda südamerahu eest (Fil. 4:6, 7).

Järgmisel päeval saime käsu minna Saksamaale. Meil oli kaks hobuvankrit ja nii me sõitsime ning kõndisime umbes 100 kilomeetrit, kuni jõudsime metsatukka 13 kilomeetri kaugusel Vene rindejoonest. Jäime ööseks ühe rikka maaomaniku majja ja järgmisel päeval lasid valvurid meid vabaks. Tänutundega Jehoova vastu, kes hoidis meid elus nii füüsiliselt kui vaimselt, jätsime üksteisega hüvasti ning hakkasime kodu poole minema, ühed jalgsi, teised rongiga.

[Kast lk 107]

Kristliku armastuse elav näide

1946. aastal tabas Rumeenia idaosa nälg. Teisest maailmasõjast vähem laastatud Rumeenia osades elavad Jehoova tunnistajad olid küll vaesed, kuid nad annetasid toitu, riideid ja raha oma veelgi täbaramas olukorras vendadele. Näiteks ostsid Ukraina piiri ääres Sighet Marmaţiei linna soolakaevanduses töötanud Jehoova tunnistajad kaevandusest soola ning müüsid seda ümberkaudsetes linnades ja asulates. Saadud raha eest ostsid nad maisi. Samal ajal tuli abi ka Ameerika Ühendriikide, Rootsi, Šveitsi ja teiste riikide tunnistajatelt, kes annetasid kokku viis tonni toiduaineid.

 [Kast/pilt lk 124, 125]

Tuletasime meelde 1600 piiblisalmi

Dionisie Vârciu

Sündinud: 1926

Ristitud: 1948

Lühiandmed: veetis 1959. aastast alates rohkem kui viis aastat mitmes vanglas ja töölaagris. Suri 2002. aastal.

Vangistuse ajal lubati meil suhelda oma pereliikmetega ja nad võisid saata meile igal kuul ühe viiekilose paki. Vaid see, kes oma töö oli lõpetanud, võis paki kätte saada. Jagasime toidu alati võrdselt, mis enamasti tähendas seda, et jagasime selle 30 osaks. Ükskord jaotasime niiviisi kaks õuna. On tõsi, et igaühe osa oli pisitilluke, kuid see aitas siiski leevendada nälga.

Kuigi meil polnud ei Piiblit ega piiblilist kirjandust, säilitasime vaimse tugevuse sellega, et meenutasime mõtteid, mida olime õppinud enne vangistust, ja arutasime neid omavahel. Tegime kokkuleppe, et igal hommikul tuletab üks vend meelde ühe piiblisalmi. Seejärel kordasime seda teksti üheskoos poolel häälel ja mõtisklesime selle üle kohustusliku hommikuse jalutuskäigu ajal, mis kestis umbes 15—20 minutit. Kui olime tagasi kongis, mille pind oli 2 korda 4 meetrit ja kus elasime kahekümnekesi, pidasime selle salmi üle umbes 30-minutilise arutelu. Suutsime kõigi peale kokku meenutada 1600 piiblisalmi. Päeval võtsime vaatluse alla mõne teema ja sellega seonduvad 20—30 piiblikohta. Kõik jätsid arutlusel olnud materjali meelde.

Üks vend tundis alguses, et ta on nii paljude piiblisalmide päheõppimiseks liiga vana. Kuid ta alahindas oma võimeid. Kui ta oli kuulnud meid kordamas piiblitekste mitmeid kümneid kordi, suutis ta enda rõõmuks meenutada ja tsiteerida samuti paljusid salme!

Me olime küll füüsiliselt näljas ja nõrgad, kuid Jehoova hoidis meid vaimselt tugeva ja toidetuna. Ka peale vabanemist tuli meil oma vaimsust hoolega hoida, sest julgeolek jätkas meie tagakiusamist, lootuses murda meie usku.

 [Kast lk 132, 133]

Paljundusmeetodid

1950. aastatel oli piibliteemalist uurimismaterjali kõige lihtsam ja otstarbekam paljundada käsitsi. Enamasti kasutati selleks kopeerpaberit. Kuigi see meetod oli aeglane ja tüütu, oli sel ka positiivne külg, nimelt jäi suur osa materjalist kopeerijatele meelde. Kui nad hiljem vangi pandi, said nad teistele rohkelt vaimset kosutust jagada. Kasutati ka kirjutusmasinaid, kuid nende kohta nõuti, et need oleksid politseis arvel, ja nende hankimine polnud samuti lihtne.

1950. aastate lõpu poole hakkasid levima mimeograafid ehk sõeltrüki-paljundusmasinad. Paljundustahvlite valmistamiseks segasid vennad kokku liimi, želatiini ja vaha ning määrisid selle ühtlase õhukese kihina siledale ristkülikukujulisele pinnale, milleks oli eelistatavalt klaas. Isevalmistatud spetsiaalse trükivärviga kirjutasid nad paberile kõrgreljeefse teksti. Kui trükivärv oli kuivanud, surusid nad paberi ühtlaselt vahapinnale ja paljundustahvel oligi valmis. Niisugused vormid ei pidanud aga kaua vastu ja vendadel tuli valmistada üha uusi. Nagu artiklite käsitsi ümberkirjutamine, nii oli ka paljundustahvlite valmistamine ohtlik tegevus, sest tegijat oli võimalik käekirja järgi tuvastada.

1970. aastatest kuni keeluaja lõpuni oli vendade kasutuses üle kümne kaasaskantava käsipaljundusaparaadi, mis nad ise ühe Austria paljundusmasina eeskujul olid valmistanud. Nendega trükkides kasutati plastiga kaetud paberit. Vennad kutsusid neid aparaate Veskiteks. 1970. aastate lõpupoole ja hiljem toodi Rumeeniasse mõned poogenofsetmasinad, kuid vendadel polnud võimalik valmistada trükiplaate ja masinad jäid seisma. 1985. aastast alates õpetas üks endisest Tšehhoslovakkiast pärit vend, kes oli keemiatehnoloog, kohalikele vendadele vajalikke oskusi. See parandas märgatavalt nii kirjanduse kvaliteeti kui kvantiteeti.

 [Kast/pilt lk 136, 137]

Sain Jehoovalt väljaõppe

Nicolae Bentaru

Sündinud: 1957

Ristitud: 1976

Lühiandmed: teenis kommunismiajal trükkalina ja nüüd teenib koos naise Veronicaga eripioneerina.

Hakkasin Piiblit uurima 1972. aastal Săcele linnas ja lasin end ristida neli aastat hiljem, kui olin 18 täis saanud. Töö oli tol ajal keelu all ja koosolekuid peeti raamatu-uurimisgruppide tasemel. Sellest hoolimata saime regulaarselt vaimset toitu ning kuulasime-vaatasime isegi piibliteemalisi näidendeid: need esitati kuuldemängudena, mille taustaks näidati värvilisi diapositiive.

Kui olin ristitud, anti mulle ülesandeks tegeleda diaprojektoriga. Kaks aastat hiljem sain teise eesõiguse, ülesande osta paberit kohaliku põrandaaluse trükitöö tarvis. 1980. aastal õppisin trükkimise selgeks ja hakkasin osalema ”Vahitorni”, ”Ärgake!” ja teiste trükiste valmistamises. Kasutasime selleks mimeograafi ja üht teist väikest käsitrükimasinat.

Vahepeal olin tutvunud armsa õe Veronicaga, kes oli ustav Jehoova teenija, ja me abiellusime. Veronica oli mulle töö juures suureks abiks. 1981. aastal õpetas Otto Kuglitsch Austria harubüroost, kuidas käsitseda meie esimest väikest poognaofset trükimasinat. 1987. aastal seadsime Cluj-Napocas üles teise trükipressi ja minu ülesandeks sai trükkalitele väljaõpet jagada.

Kui keeluaeg 1990. aastal läbi sai, trükkisime ning levitasime Veronica ja poja Floriniga kirjandust veel kaheksa kuud. Florin aitas kontrollida trükipoognate järjekorda enne kui need trükiti, servadest parajaks lõigati, klammerdati, pakendati ja teele saadeti. 2002. aastal määrati meid kõiki kolme pioneerideks Mizili linna, kus on 15000 elanikku ja mis asub umbes 80 kilomeetrit Bukarestist põhja pool. Teenime koos Veronicaga eripioneeridena ja Florin on üldpioneer.

 [Kast/pilt lk 139, 140]

Jehoova pimestas vaenlase

Ana Viusencu

Sündinud: 1951

Ristitud: 1965

Lühiandmed: aitas juba varajasest noorusest peale vanematel kirjandust paljundada. Hiljem võttis osa väljaannete tõlkimisest ukraina keelde.

Ühel päeval 1968. aastal kirjutasin ma paljundustahvlite tegemise jaoks käsitsi ”Vahitorni” ümber. Olin mõtlematu ega peitnud pabereid ära, kui koosolekule läksin. Kesköö paiku koju tagasi jõudes ja uksest sisse astudes kuulsin, kuidas üks auto meie maja ees peatus. Enne kui ma arugi sain, astusid majja viis julgeoleku agenti, kaasas läbiotsimisorder. Mu süda vajus saapasäärde, kuid suutsin siiski näilise rahu säilitada. Anusin palves Jehoovat, et ta andestaks mulle mu hooletuse, ja lubasin, et ma ei jäta enam kunagi oma tööasju laokile.

Agentide ülemus istus laua taha otse paberite kõrvale, millele olin autopidurite kriginat kuuldes ruttu laudlina peale visanud. Ta jäi sinna seniks, kuni teised mõne tunni pärast läbiotsimise lõpetasid. Selle aja jooksul, kui ta otse peidetud paberite kõrval oma raportit kirjutas, kohendas ja silus ta laudlina mitu korda. Tema raportisse jäi aga kirja märkus, et agendid ei leidnud keelatud kirjandust ei majast ega ühegi inimese juurest.

Sellegipoolest võtsid mehed isa Baia Maresse kaasa. Palvetasime emaga tema pärast väga ja tänasime Jehoovat, et Ta oli meid sel ööl kaitsnud. Õnneks naasis isa paar päeva hiljem koju.

Sellest vahejuhtumist polnud möödunud palju aega, kui ma kord väljaandeid ümber kirjutades jälle kuulsin, kuidas üks auto meie maja ees peatus. Kustutasin tule, piilusin kardinate vahelt välja ning nägin paari helkivate pagunitega mundrimeest, kes autost väljusid ja vastasmajja sisenesid. Järgmisel õhtul vahetas neid välja uus rühm mundrikandjaid. See kinnitas meie kahtlusi, et tegu on Securitate nuhkidega. Jätkasime siiski paljundustööd, kuid vahelejäämise vältimiseks viisime materjali majast välja tagahoovi kaudu.

Isa tavatses öelda: ”See tänav meie ja vaenlase vahel on nagu pilvesammas, mis seisis iisraellaste ja egiptlaste vahel.” (2. Moos. 14:19, 20.) Kogemused kinnitasid, et isa jutt on sulatõsi.

 [Kast/pilt lk 143, 144]

Elus tänu katkisele summutitorule

Traian Chira

Sündinud: 1946

Ristitud: 1965

Lühiandmed: üks vendadest, kes vastutas keelu ajal kirjanduse valmistamise ja transpordi eest.

Ühel suvisel pühapäeva hommikul laadisin auto peale kaheksa kotti kirjandust. Kuna kõik ei mahtunud pagasnikusse, tuli tagumine iste autost välja võtta ja kirjanduskotid asemele panna. Mässisin kotid tekkide sisse ja asetasin kõige peale padja. Kui keegi oleks pilgu meie autosse heitnud, oleks ta võinud lihtsalt mõelda, et hakkame perega randa minema. Igaks juhuks katsin tekiga ka pagasnikus olevad kotid.

Palusime Jehoovalt õnnistust ja hakkasime siis koos naise, tütre ja kahe pojaga Târgu Mureşi ning Braşovi poole sõitma, et vendadele kirjandus ära viia. Laulsime sõidu ajal kuningriigilaule. Saja kilomeetri pärast jõudsime teelõigule, kus oli lausa auk augus kinni. Kuna auto oli raske ja surve amortidele suur, sai summutitoru teel järsku milleltki löögi ja tuli küljest ära. Peatusin teeveeres ning panin lahtitulnud torujupi pagasnikusse teki peale, tagavararatta kõrvale. Seejärel me sõna otseses mõttes müristasime edasi.

Luduşi linnas peatas meid politsei, kes soovis kontrollida auto sõidukõlblikkust. Kui politseinik oli üle vaadanud mootori numbri, testinud signaali, kojameeste, tulede ja muu säärase korrasolekut, soovis ta näha tagavararatast. Auto taha minnes nõjatusin korraks vastu autot ning sosistasin aknast naisele ja lastele: ”Palvetage nüüd. Ainult Jehoova saab meid aidata.”

Kui ma pagasniku avasin, märkas politseinik otsekohe katkist summutitoru. ”Mis see siis on?” küsis ta. ”Teil tuleb trahvi maksta!” Vea leidmisest rahulolevana lõpetas ta uurimise. Sulgesin kergendunult pagasniku, ja ma pole kunagi nii hea meelega trahvi maksnud. See oli reisi jooksul ainus ohtlik vahejuhtum ja vennad said oma kirjanduse ilusasti kätte.

 [Kast/pilt lk 147—149]

Vastamisi julgeolekupolitsei Securitatega

Viorica Filip

Sündinud: 1953

Ristitud: 1975

Lühiandmed: alustas täisajalist teenistust 1986. aastal ning teenib Jehoovat Peeteli pere liikmena.

Kui ma koos õe Auricaga Jehoova tunnistajaks sain, muutusid pereliikmed meie vastu vaenulikuks. See tegi haiget, kuid samas tugevdas meid selleks ajaks, kui pidime silmitsi seisma Securitatega. Üks taoline kokkupuude toimus kord ühel detsembrikuu õhtul 1988. aastal. Elasin tol ajal Aurica ja tema pere juures Ungari piiri äärses Oradea linnas.

Läksin venna poole, kes oli tol ajal kuulutustöö ülevaataja, käekotis ajakiri, millele tegin keelelist korrektuuri. Mul polnud aimugi, et Securitate agendid korraldasid venna juures parasjagu läbiotsimist ning küsitlesid majaelanikke ja kõiki külalisi. Kui ma taipasin, mis toimub, läks mul korda kotis olnud ajakiri märkamatult põletada. Hiljem viisid agendid mind koos teiste tunnistajatega Securitatesse ülekuulamisele.

Küsitlus kestis kogu öö ja järgmisel päeval otsiti  läbi väike maja naaberkülas Uileacu de Muntes, kuhu olin sisse kirjutatud. Tegelikult ma seal ei elanud, kuid vennad kasutasid maja põrandaaluse trükitöö materjali laona. Kui julgeolekumehed seda nägid, viisid nad mu Securitatesse tagasi ja hakkasid mind kumminuiadega peksma, nõudes, et avaldaksin neile, kes on leitud asjade omanikud või nendega seotud isikud. Palusin Jehoovat, et ta aitaks mul peksmist üle elada. Mu südant valdas rahu ja igale hoobile järgnenud valu ei kestnud kauem kui mõni sekund. Varsti olid mu käed nii paistes, et ma mõtlesin, kas ma üldse veel kunagi midagi kirjutan. Õhtul lasti mind vabaks. Olin rahata, näljas ja puruväsinud.

Läksin bussijaama poole ja Securitate nuhk tuli varjuna mu kannul. Ma polnud ülekuulajatele öelnud, kus ma tegelikult elan. Nii ei saanud ma minna otse Aurica juurde, sest ei tahtnud teda ja ta peret ohtu seada. Ma ei teadnud, kuhu minna ja mida teha. Anusin väga Jehoovat ning rääkisin talle, et mu kõht on tühi ja ma igatsen omas voodis magada. Mõtlesin, kas seda on ehk liiga palju tahta.

Jõudsin bussijaama siis, kui buss hakkas parajasti välja sõitma. Jooksin ja hüppasin peale, olgugi et mul polnud raha, mille eest piletit osta. Juhtumisi oli buss teel just sellesse külla, kus mu maja asus. Securitate agent jõudis samuti bussi peale. Ta küsis mu käest, kuhu buss sõidab, ja hüppas seejärel maha. Järeldasin, et küllap ootab mind Uileacu de Muntes ees teine agent. Õnneks ei ajanud bussijuht mind bussist välja. Mõtlesin, mida ma küll Uileacu de Muntes teen. Ma ei tahtnud koju minna, sest seal polnud midagi süüa ega magamisasetki.

Kurtsin Jehoovale oma muret, kui juht bussi Oradea äärelinnas peatas, et üht oma sõpra välja lasta. Kasutasin võimalust ning läksin samuti maha. Kui buss ära sõitis, tundsin südames suurt rõõmu ja läksin hoolega ümbrust jälgides ühe tuttava venna juurde. Saabusin parasjagu siis, kui ta naine võttis ahjust välja potitäie minu lemmikrooga — guljašši. Nad palusid mul õhtusöögile jääda.

Hiljem tol õhtul tundus mulle, et nüüd on Aurica juurde minna ohutu. Ja ma läksin ning magasin tol ööl omas voodis. Tõepoolest, Jehoova andis mulle just need kaks asja, mida olin temalt palunud — maitsva kõhutäie ja oma voodi. Kui hea Isa meil küll on!

[Kast lk 155]

Noored keskenduvad vaimsetele asjadele

Noored kristlased käitusid tagakiusamisajal kiiduväärselt laitmatult, paljud riskisid hea sõnumi pärast koguni oma vabadusega. Praegusel ajal kohtavad noored teistsuguseid katsumusi ja kahjuks on neid, kes on oma valvsuse kaotanud. Samas on aga paljud teised suutnud vaimsed asjad tähelepanu keskpunktis hoida. Näiteks rühm keskkoolinoori Câmpia Turzii linnast arutab hommikuse vahetunni ajal üheskoos päevateksti. Nad teevad seda kas kooliaias või spordiplatsil ja vahel tuleb nende sekka ka teisi õpilasi.

Üks noor õde märkis: ”Päevateksti kordamine koos sõpradega on saanud mulle justkui pelgupaigaks. See pakub võimalust lahkuda korraks nende õpilaste seltsist, kes Jehoovat ei teeni. Julgustav on näha ka seda, et ma pole koolis ainuke Jehoova tunnistaja.” Kooli direktriss ja mõned õpetajad on neid tublisid noori kiitnud.

[Kast lk 160]

Hea sõnumi seaduslik kaitsmine

Neljapäeval, 22. mail 2003 andis Rumeenia kultuuri ja usuasjade ministeerium välja määruse, millega kinnitati taas, et 1990. aasta 9. aprillil registreeritud Jehoova tunnistajate usuorganisatsioon on riigis ametlikult tunnustatud juriidiline isik. Seega on Jehoova tunnistajatele tagatud sarnaselt teiste tunnustatud usunditega kõik seadusandlikud õigused, nagu näiteks õigus teha kuulutustööd ja ehitada kuningriigisaale. See ametlik tunnustus oli kulminatsiooniks aastaid peetud lahinguile kohtusaalides.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 80, 81]

RUMEENIA KRONOLOOGIA

1910

1911 Károly Szabó ja József Kiss tulevad Ameerika Ühendriikidest tagasi.

1920 Cluj-Napocasse rajatakse harubüroo, mis hakkab koordineerima tööd Albaanias, Bulgaarias, endises Jugoslaavias, Rumeenias ja Ungaris.

1924 Harubüroo jaoks ostetakse Cluj-Napocasse hooned, kaasa arvatud trükikoda.

1929 Kuulutustöö ülevaatamise eest hakkab hoolitsema Saksamaa harubüroo ja hiljem Kesk-Euroopa büroo Šveitsis.

1938 Valitsus sulgeb ja pitseerib Rumeenia büroo, mis asub sellel ajal Bukarestis.

1940

1945 Registreeritakse Rumeenia Jehoova tunnistajate ühendus.

1946 Esimesest üleriigilisest konvendist Bukarestis võtab osa umbes 15000 inimest.

1947 August-september, Alfred Rütimann ja Martin Magyarosi käivad Rumeenias ringreisil.

1949 Kommunistlik valitsus keelustab Jehoova tunnistajate tegevuse ja konfiskeerib harubüroo vara.

 1970

1973 Kuulutustöö ülevaatamine läheb Šveitsi harubüroolt üle Austria harubüroole.

1988 Juhtiva kogu esindajad käivad Rumeenias.

1989 Kommunistlik režiim variseb kokku.

1990 Jehoova tunnistajad registreeritakse. Peetakse kokkutulekuid.

1991 Rumeeniakeelset ”Vahitorni” trükitakse värvitrükis ning samaaegselt ingliskeelse väljaandega.

1995 Bukaresti rajatakse taas Rumeenia harubüroo.

1999 Rumeenias toimub esimene teenistusväljaõppe kool.

2000

2000 Antakse välja rumeeniakeelne Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlge.

2004 Negreşti Oaşis pühitsetakse esimene kuningriigisaal.

2005 Rumeenias tegutseb 38423 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

40000

20000

1910 1940 1970 2000

 [Kaardid lk 73]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

POOLA

SLOVAKKIA

UNGARI

UKRAINA

MOLDOVA

RUMEENIA

Satu Mare

Oradea

Arad

Negreşti Oaş

Baia Mare

MARAMUREŞ

Brebi

Bistriţa

Topliţa

Cluj-Napoca

Târgu Mureş

Ocna Mureş

TRANSILVAANIA

Karpaadid

Frătăuţii

Bălcăuţi

Ivăncăuţi

Prut

MOLDOVA

Braşov

Săcele

Mizil

BUKAREST

VALAHHIA

Galaţi

Brăila

Doonau

DOBRUDŽA

SERBIA JA MONTENEGRO

BULGAARIA

MAKEDOONIA

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pildid lk 69]

Károly Szabó ja József Kiss läksid 1911. aastal tagasi kodumaale kuningriigisõnumit kuulutama

[Pilt lk 70]

Paraschiva Kalmár (istub) koos abikaasa ja kaheksa lapsega

[Pilt lk 71]

Gavrilă Romocea

[Pilt lk 71]

Elek ja Elisabeth Romocea

[Pilt lk 77]

Uue büroo ehitus Cluj-Napocas, 1924

[Pilt lk 84]

Kui tagakiusamine ägenes, trükiti kirjandust erinevate pealkirjade all

[Pilt lk 86]

Nicu Palius Kreekast tuli kuulutustööle appi

[Pilt lk 89]

Plaadilt piibliteemalist kõnet kuulamas, 1937

[Pilt lk 95]

Martin ja Maria Magyarosi (ees) ning Elena ja Pamfil Albu

[Pilt lk 102]

Ringkonnakokkutulek Baia Mares 1945. aastal

[Pilt lk 105]

1946. aasta üleriigilise konvendi plakat

[Pilt lk 111]

Mihai Nistor

[Pilt lk 112]

Vasile Sabadâş

[Pilt lk 117]

Pealtkuulamisaparaat, mida Securitate kasutas

[Pilt lk 120]

Periprava sunnitöölaager Doonau deltas

[Pilt lk 133]

Veski

[Pildid lk 134]

Veronica ja Nicolae Bentaru majaaluses salapunkris

[Pilt lk 138]

Doina ja Dumitru Cepănaru

[Pilt lk 138]

Petre Ranca

[Pildid lk 141]

1980. aasta kokkutulekud

[Pilt lk 150]

Esimene pioneeride teenistuskool Rumeenias, 1993

[Pilt lk 152]

Roberto ja Imelda Franceschetti

[Pildid lk 156, 157]

1996. aasta ”Jumala rahusõnumi toojate” rahvusvahelisel konvendil käis vaimulikkonna vastupanust hoolimata tuhandeid inimesi

 [Pildid lk 158]

(1) Seitsme kuningriigisaaliga kompleks Târgu Mureşis

(2) Rumeenia harubüroo Bukarestis

(3) Kokkutulekusaal Negreşti Oaşis

[Pilt lk 161]

Harubüroo komitee, ülalt vasakult päripäeva: Daniele Di Nicola, Jon Brenca, Gabriel Negroiu, Dumitru Oul ja Ion Roman