Sambia

Aafrika on nagu hiigelsuur tikanditega kaunistatud rüü. Seda mandrit, kus elab kümnendik maailma rahvastikust, kirjavad Vahemere-äärsed valged liivarannad, kuldkollane Sahara kõrb, smaragdrohelised metsad ning Hea Lootuse neeme laintevahust valendav rannik. Lisaks läbivad seda paljud jõed, nagu Niilus, Niger, Kongo ja Zambezi. Sügaval maapõues on aga peidus tohutud kulla, vase ja vääriskivide varud.

Sambia asub kohas, kus Kongo jõgikonna troopilised vihmametsad lähevad üle Kesk-Aafrika kiltmaa lainjaks savannimaastikuks. On öeldud, et kaardil meenutab see riik suurt lopergust liblikat. Sambia ebatavalise kujuga riigipiir on koloniaalajastu pärand ning ümbritseb enam kui kolmveerand miljoni ruutkilomeetri suurust ala, mis on ligilähedane Skandinaavia poolsaare pindalaga.

Sambiast kirdesse jääb Ida-Aafrika alanguvöötme Läänerift, läänes ja lõunas aga voolab võimas Zambezi jõgi. Välismaalastele, kes rüüstasid Aafrikat kulla, elevandiluu ja orjade otsinguil, jäi Sambia 19. sajandi teise pooleni kättesaamatusse kaugusse. Alles aastal 1855 avasid maadeuurija David Livingstone’i, šoti möldri poja avastusretked maailmale piirkonna, mis asub teisel pool ’müristavat suitsu’ — imposantset loodusimet, mille  Livingstone nimetas hiljem Inglise kuninganna auks Victoria joaks.

Peagi olid kohal ka ristiusu misjonärid, kes, täis indu edendada ”kristlust, kaubandust ja tsivilisatsiooni”, püüdsid mandri südamaad ülejäänud maailmale ligipääsetavamaks muuta. Paraku heitsid nende meetodid kristlusele tihti hoopis halba varju. Ei läinud aga kaua, kuni Aafrikasse saabusid ka inimesed, kes Jumala abiga näitasid endid tõesti olevat tema teenijad (2. Kor. 6:3—10).

Algusaastad

Aastaks 1890 oli praegusele Sambia territooriumile rajatud viis misjoniühingut. Sajandivahetuse paiku tekitas koloniaalvõimu kasv ja kaubandusettevõtluse hoogustumine üha suurenevas hulgas aafriklastes muret ja ängistust ning nad otsisid juhatust, mille järgi oma elu seada. Üle kogu mandri tõstsid pead veidrad võõramaised usuvoolud. Kuid tõeline vaimne abi oli juba käeulatuses. Aastal 1911 jõudsid Sambia siiraste inimeste kätte ”Kirjauurimuste” köited. Neis sisalduvad Piibli tõed levisid kiiresti põhja poole, ehkki mitte alati selliste inimeste kaudu, kes tahtnuks tõsimeelselt Jumalat teenida.

Aastal 1910 saatis tollane Kuningriigi kuulutustöö ülevaataja Charles Taze Russell Njassamaa (praegu Malawi) vendadele appi Šotimaalt Glasgow’st pärit tasakaaluka ja usaldusväärse venna William Johnstoni. Kahjuks olid mõningad enne teda seal tegutsenud usukuulutajad, nii aafriklased kui mujalt tulnud, moonutanud Pühakirja tõdesid, taotledes oma isekaid eesmärke. Järgnevatel aastatel tegutses ka Põhja-Rodeesias (praegu Sambia) mitmeid isehakanud pastoreid ja jutlustajaid, kes pakkusid rahvale joovastavat segu usust, vabastustõotustest ja ebapuhastest  tavadest. Samal ajal kui vend Johnston aitas Njassamaal neid, kel tema sõnul oli ”tugev soov Jumala Sõna lähema tundmise järele”, jäid läänepoolsed territooriumid suures osas tähelepanuta. Piiblil põhinev kirjandus küll jõudis Põhja-Rodeesiasse posti teel ja rändtööliste vahendusel, kuid Kuningriigi kuulutustöö ülevaatamine praktiliselt puudus.

Segane aeg

1920-ndate algus oli segane aeg. Kohalikud niinimetatud Vahitorni-rühmitused külvasid tõeliste Jumala teenijate kristliku tegevuse suhtes palju umbusaldust. Need rühmitused väitsid endid olevat ühenduses piibliuurijatega, nagu tollal kutsuti Jehoova tunnistajaid, samas aga olid mõningatel neist Piibli tõest üksnes ähmased arusaamad ning nende liikmeskonnas vahetati omavahel naisi ja pandi toime muid väärtegusid. Siiski oli ilmselt ka palju selliseid gruppe, mille liikmed elasid kooskõlas tõega, hoides au sees Piibli põhimõtteid ja tehes innukalt kuulutustööd.

Oli väljakutse teha kindlaks need, kes on Jumala teenimisest siiralt huvitatud. Aastal 1924 saabusid Inglismaalt Lõuna-Aafrika Vabariiki Kaplinna piibliuurijate büroosse Thomas Walder ja George Phillips. 30. aastates vend Walder reisis mõlemad Rodeesiad läbi, et selgitada välja, milliseid rühmitusi seostati Vahitorni nimega. Järgmisel aastal määrati Euroopast pärit William Dawson neid gruppe külastama. Ta täheldas, et mõned isehakanud pastorid ristisid agaralt arvukal hulgal inimesi, kellest enamik ei mõistnud ega hinnanudki Piibli tõde. Llewelyn Phillips (ei ole George Phillipsi sugulane) kirjutas hiljem: ”Sai vägagi selgeks, et valdav enamik neist olid nagu Niinive elanikud, kes ei osanud vahet teha oma parema ja vasaku käe  vahel.” (Joona 4:11.) Paljud olid oma usus siirad, aga et väljaandeid kohalikes keeltes peagu polnud, oli inimestel raske tõde mõista. Kuna korduvatest palvetest hoolimata ei õnnestunud saada valitsuselt luba töö alalise ülevaataja riigis viibimiseks, otsustas Kaplinna büroo avalikule kuulutustööle ja ristimisele piirangud seada. Vend Walder saatis huviliste gruppidele kirja, milles ta palus neil järgida seda ajutist korraldust, kuni määratakse ametisse piibliuurijate alaline esindaja. Pühakirja uurimist ja koosolekute pidamist innustati endiselt jätkama.

Kuulutamine piki raudteed

Sajandeid olid Sambia elanikud pinnalähedastest kihtidest vaske kaevandanud ning sellest tööriistu ja kaunistusi valmistanud. 1920-ndate keskpaiku hakkas aga Briti Lõuna-Aafrika Kompanii, kes haldas sealset territooriumi ja evis kaevandamisõigusi, hiigelsuuri allmaakaevandusi rajama. Selleks vajati töölisi ning maapiirkondadest saabus tuhandeid inimesi suur- ja väikelinnadesse, mis kerkisid algselt Kaplinna ja Kairot ühendama pidanud raudtee äärde.

James Luka Mwango meenutas: ”Koguduste asutamine oli tol ajal väga erinev sellest, kuidas asjad organisatsioonis praegu käivad. Enne aastat 1930 uuriti Piiblit väikeste gruppidena. Osa huvilisi pidas ühendust Kaplinna bürooga, teine osa saatis oma kirjandusetellimused otse Brooklynisse. Kuna kirjandus oli ingliskeelne, oli paljudel raske tõde õigesti mõista.” Ehkki grupid olid üldiselt väikesed, edenesid nad vaimselt, ning nende innukust ja otsustavust püüti üha enam rakendada organiseeritud kuulutustöösse. See ei jäänud ristiusu vaimulikele märkamata.

 Vaenukampaania

Mais 1935 muudeti mõjuvõimsate religioonide tungiva nõudmise peale Põhja-Rodeesia kriminaalkoodeksit, mille kohaselt sai niinimetatud mässule õhutava kirjanduse sisseveost ja levitamisest kuritegu. Neid, kes otsustavad, mis on mässule õhutav või õõnestav, mõjutavad muidugi omaenda poliitilised või usulised tõekspidamised. Järgnevate sündmuste valguses polnud kahtlustki, et vastased otsisid ettekäänet Jehoova tunnistajate tegevuse keelustamiseks.

Kui teade maksukoorma kasvust põhjustas kaevandusasulates rahutusi, nägid vastased selles head võimalust tembeldada Jehoova tunnistajad valitsusvastaseks rühmituseks. Nimelt oli varem samal kuul tunnistajatel Lusakas konvent olnud. Näib, et vastased väitsid selle väikese kokkutuleku olevat mingil moel seotud rohkem kui 300 kilomeetrit põhja pool puhkenud rahutusega. Thomson Kangale, kes oli tol ajal noor mees, meenutab: ”Teadsime, et midagi on käärimas. Sellepärast otsustasime kuulutamise asemel sees olla ja harjutada kuningriigilaule. Teadsime, et me ei peaks segama end streikidesse ega vägivallategudesse.” Sellegipoolest hakati vendi peatselt arreteerima ning paljudes linnades sunniti neid kodudest lahkuma. Nende piibliline kirjandus konfiskeeriti või hävitati. Kuberner väljastas teadaande, mis keelustas 20 meie väljaannet.

Selgitamaks välja rahutuste tagamaid, määrati ametisse uurimiskomisjon. Mässust enim haaratud ala ringkonnakomissar tunnistas: ”Jehoova tunnistajad ega Vahitorn  kui organisatsioon ei võtnud streigist osa.” Kuskil polnud rahutustesse segatud ainsatki Jehoova tunnistajat. Ometi läks nii, nagu sellest jutustab raamat ”Christians of the Copperbelt” (Vasevööndi kristlased): ”Uurimiskomisjon . . . nõustus rea tõsiste väidetega väga nõrkade tõendite põhjal, [ja] komisjoni raportile toetudes keelustati Jehoova tunnistajate kirjandus. Mõningates ringkondades korraldasid [suguharu] pealikud eriti ägeda vaenukampaania, põletades maha Vahitorni ühingu koosolekupaigad.”

Vahepeal pöördus Kaplinna büroo korduvalt Briti valitsuse asumaade ministri poole tungiva palvega, et Jehoova tunnistajatele antaks ”luba kooskõlas oma loomuõigusega kummardada Jehoova Jumalat vastavalt enda südametunnistusele, ilma takistusteta”. Samuti paluti, et kohapeale võiks rajada alalise büroo, kus oleks meie esindaja. Jehoova õnnistas neid pingutusi. Märtsis 1936 andis minister nõusoleku kirjanduslao rajamiseks Lusakasse ning Llewelyn Phillipsi määramiseks selle esindajaks.

Neli nõuet

Kirjanduslao rajamine Lusakas oli tähtis võit. Ent seni kuni koguduste organiseerituma ülevaatamise kohta polnud piisavalt selgeid tõendeid, ei kiitnud kuberner heaks Jehoova tunnistajate ametlikku tunnustamist religioosse organisatsioonina. Järgnevatel aastatel tegi vend Phillips koos ustavate vendadega kõvasti tööd selle nimel, et aidata ja tugevdada siiraid inimesi ning kõrvaldada vennaskonna  seast need, kes edendavad pühakirjavastast käitumist. Pioneerid said väljaõpet õpetuslikes, moraalsetes ja organisatsioonilistes küsimustes, misjärel nad läkitati gruppe ja kogudusi aitama.

Seda aega kommenteerides lausus üks vend: ”Parim aasta Sambia kuulutajatele oli 1940. Tol aastal lubati jälle ristima hakata. See oli peatatud 1925. aastal.”

”Enne kui õpilane võis end ristida lasta,” meenutab James Mwango, ”tuli tal nüüd uurida nelja nõuet, nagu me neid nimetasime. Seejärel esitati talle küsimusi nende tähenduse kohta. Seda tegi vend, kes pidi teda ristima, või mõni teine koguduse sulase määratud vend. Esimene nõue oli tõde kuulda võtta; teine kahetseda; kolmas õppida Jumala Sõna; neljas pühenduda. Kui õpilane sai nende nelja nõude tähendusest õigesti aru, võis ta lasta ennast ristida. Selline toimimisviis pidi tagama selle, et ristitavad saavad aru, mida nad õigupoolest teevad.”

Kirjandus keelustatakse

Eriti just Teise maailmasõja ajal tõlgendasid valitsusametnikud Jehoova tunnistajate neutraalsust vääriti, pidades seda vastuseisuks sõjaväkke värbamise poliitikale. Detsembris 1940 pandi kogu Jehoova tunnistajate kirjandus keelatud väljaannete nimekirja. Keelustati meie kirjanduse sissevedu. 1941. aasta kevadel väljastas valitsus teadaande, mis kohustas kõiki, kellel on kodus Vahitorni ühingu väljaandeid, need ära andma. Vastasel juhul ähvardati vastutuselevõtmise ja isegi vanglakaristusega.

Solomon Lyambela, kes teenis reisiva ülevaatajana ja hiljem käis ka Gileadi koolis, meenutas: ”Peitsime kirjandust Zambezi jõe peale kanuudesse. Sidusime raamatuid  voodipõhja külge ning peitsime neid isegi maisijahu ja hirsi sisse.”

Üks teine vend ütles: ”Pidime raamatud maa sisse peitma. Siiski ei olnud meil vaja varjata Beroia Piiblit, mida me väga hindasime ja mis polnud keelatud. Palju raamatuid läks kaotsi — osa sõid termiidid, osa varastati. Kuna käisime tihti paikades, kuhu raamatud olid peidetud, mõtlesid vargad, et oleme maha matnud midagi materiaalselt väärtuslikku. Mäletan, et kord, kui läksin võssa lugema, olid raamatud kõik laiali puistatud. Korjasime need kokku ja peitsime uuesti ära, ainult teise kohta.”

Llewelyn Phillips saatis keelatud väljaannete pärast kubernerile julgelt kaebuse. Tagajärjeks oli see, et ta pandi kuueks kuuks vangi, olgugi et ta oli samal aastal juba sõjaväeteenistusest keeldumise tõttu vangis istunud. Lusaka kirjanduslaos mõnda aega teeninud vabatahtlik lausus: ”Kriminaalpolitseist käidi meid sageli kontrollimas ja vend Phillips kutsuti tihti välja.” Sellest hoolimata püüdis vend Phillips kogudustes järjekindlalt head korda ja tugevat tegutsemistahet edendada. Tublid vennad said väljaõpet ja saadeti reisivate teenijatena kogudusi külastama. Nende kaasabil saavutati 1943. aastal kuulutajate kõrgarv 3409.

Samm-sammult suurema vabaduse poole

Pärast maailmasõda pöördusid nii Inglismaa kui Lõuna-Aafrika Vabariigi Jehoova tunnistajate büroo korduvalt Londonis asuva asumaadeministeeriumi poole palvega, et meie väljaanded legaliseeritaks. Saanud Jehoova tunnistajate haridustöö toetuseks enam kui 40000 allkirjaga palvekirja, kõrvaldas Põhja-Rodeesia valitsus mõned meie  väljaanded keelatud kirjanduse nimistust. ”Vahitorn” jäi endiselt keelu alla.

Jaanuaris 1948 külastasid esimest korda Põhja-Rodeesiat Nathan Knorr ja Milton Henschel Brooklynist Jehoova tunnistajate peakorterist. Pärast Lusakas toimunud nelja päeva pikkust konventi kohtusid nad riigi siseministri ja peaprokuröriga, kes neile teatasid, et peatselt tühistatakse ka ülejäänud piirangud. Milline rõõm see küll oli, kui Jehoova rahva töö sai lõpuks seadusliku tunnustuse! 1948. aasta 1. septembril rajati uus harubüroo Jehoova tunnistajate, mitte enam Vahitorni ühingu nime all. Nüüd sai nii võimude, üldsuse kui ka vendade endi silmis tõmmata selge piiri Jehoova tunnistajate ja nende vahele, kes hoidsid kohalike sõltumatult tegutsevate Vahitorni-sektide poole.

Religioossed vastased, kes ei ilmutanud erilist huvi inimeste Kristuse jüngriteks tegemise vastu, olid tervelt 40 aasta jooksul suunanud oma pingutused heast sõnumist huvitatute usu lammutamisele. Jehoova tunnistajad, keda oli ”eksitajateks” tembeldatud, püüdsid aga jätkuvalt endale tõemeelsete Jumala teenijate mainet rajada (2. Kor. 6:8). Lootes saada pärast sõda suurema tegevusvabaduse,  asusid nad innukalt tööle, et kasvava hulga huviliste eest hoolt kanda.

Misjoniteenistus

”Üks misjoniteenistuse võlusid on see, et saab näha, kuidas Jehoova igasuguseid mehi ja naisi oma eesmärgi teostamiseks kasutab. Samuti toob rõõmu nende tänumeel, kes saavad piiblilist õpetust,” lausus Ian Fergusson, kes teenis hulk aastaid Sambias. Teiste religioonide misjonärid on tihtipeale hõivatud sotsiaalsete ja majanduslike küsimustega, samas kui Jehoova tunnistajatest misjonäride tähelepanu keskmes on aidata inimestel Kristuse jüngriteks saada. Need misjonärid on täitnud seda Jumala antud ülesannet ”silmakirjatsematus armastuses” (2. Kor. 6:6).

Tõeliseks misjonivaimu kehastuseks on näiteks William Johnston, kes mõni aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist tuli Lõuna-Aafrikasse ning rändas selle piirkonna risti ja põiki läbi. Piet de Jager, Parry Williams ja teised olid 1921. aasta alguseks jõudnud Salisburysse (praegu  Harare), Sambia naabermaa Lõuna-Rodeesia (praegu Zimbabwe) pealinna. George Phillips, Thomas Walder ja William Dawson koondasid 1920-ndate keskpaiku tähelepanu Põhja-Rodeesiale. Mõned Põhja-Rodeesiast pärit inimesed, kes olid kohtunud piibliuurijatega võõrsil tööl olles, naasid kodumaale ”häid sõnumeid” kuulutama (Rooml. 10:15). Suure panuse kuulutustöösse andsid noil algusaegadel ka Manasse Nkhoma ja Oliver Kabungo. Sambiast pärit Joseph Mulemwa, kes kuulis tõde Põhja-Zimbabwes Wankie (praegu Hwange) kaevanduses töötades, teenis hiljem ustavalt Lääne-Sambias. Fred Kabombo teenis samas piirkonnas esimese reisiva ülevaatajana. Need vennad olid tõelised pioneerid, kes levitasid tõde piirkondadesse, kus head sõnumit oli vähe või polnud üldse kuulutatud, rajades nõnda edasiseks kasvuks kindla aluse.

Teise maailmasõja lõpupoole võttis lõuna-aafriklane Charles Holliday Kaplinna büroos teenivalt George Phillipsilt vastu ülesande külastada Sambia Lääneprovintsis tegutsevaid huviliste gruppe. Vend Holliday asus teele, kohalik vend tõlgiks kaasas, reisides nii metsaveorongi, kanuu kui dresiiniga (väikese inimjõul töötava raudteesõidukiga). Senanga linnakeses, mis asub umbes 250 kilomeetrit Victoria joast põhja pool, võttis neid vastu suur hulk inimesi. Mõned neist olid rännanud mitu päeva, et kohale jõuda, ja põlesid soovist kuulda seda külalist Piibli tõdesid selgitamas.

Gileadi misjonärid saabuvad

Aastal 1948 saabusid Sambiasse kaks misjonäri: Harry Arnott ja Ian Fergusson. Nüüd asuti kuulutama tuhandetele eurooplastele, kes olid tulnud Aafrikasse seoses  vasekaevandamisega. Vastukaja oli suurepärane. Tol aastal kasvas kuulutajate arv 61 protsenti.

Paljudes kohtades polnud sugugi ebaharilik, et misjonäridel oli nimekiri inimestest, kes kõik ootasid, et nendega Piiblit uuritaks. Harubüroo hankis väikese furgoonauto, 10 aasta vanuse Dodge’i, mida kasutasid kaks misjonäridest reisivat ülevaatajat, külastamaks tööstusasulatest kaugemaid paiku. ”See teenis vendi hästi,” öeldi harubüroo aruandes, ”ehkki vahel jõudis see tagasi kolmel rattal või pool keret lohisemas vastu maad.”

Aastaks 1951 teenis riigis juba kuus misjonäri. Detsembris 1953 tuli appi veel kuus. Nende hulgas olid Valora ja John Miles, kes teenisid kuus aastat Sambias, misjärel nad määrati Zimbabwesse ja siis Lesothosse. Järgmistel aastatel saabusid Sambiasse veel Joseph Hawryluk, John ja Ian Renton, Eugene Kinaschuk, Paul Ondejko, Peter ja Vera Palliser, Avis Morgan ja teised, kes töötasid kõik suure armastuse ja hoolega. Mõistagi nõudis niisugune eriteenistus neilt ohvrimeelsust ja valmidust teha oma elus muudatusi.

”Ta on ju alles laps!”

”Olin kindel, et tegu on mingi eksitusega,” meenutab Wayne Johnson, mida ta tundis, saades teada, et ta on määratud Sambiasse. Gileadi kooli 36. lennu lõpetajana saabus Wayne Sambiasse 1962. aastal koos Earl Archibaldiga. Wayne, kes teenib praegu reisiva ülevaatajana Kanadas koos abikaasa Grace’iga, meenutab: ”Olin kõigest 24-aastane ja nägin välja veelgi noorem. Kuna õppisin parasjagu njandža keelt, sain aru, kuidas õed kogudustes mind esimest korda nähes üksteisele sosistasid ”akali mwana”, mis tähendab: ”Ta on ju alles laps!””

 ”Mõistsin, et pean täielikult Jehoovale ja tema organisatsioonile toetuma,” lausub Wayne. ”Tahtsin, et kõik teaksid, et ma annan lihtsalt Apostlite teod 16:4 vaimus edasi juhatust ja informatsiooni, mida Jehoova ja tema organisatsioon on ette valmistanud. Samuti püüdsin teistele vastuvõetavalt käituda. Tagasi vaadates imestan ikka veel, et mulle nii suur eesõigus anti.”

Väljasaatmine

1960-ndad ja 70-ndad olid muutuste aeg. Periooditi lahvatasid maa eri paigus tagakiusamislained. Pärast Sambia iseseisvumist aastal 1964 kogesid vennad üha enam raskusi oma seisukoha tõttu lipu tervitamise ja rahvushümni küsimuses. 1960-ndate lõpupoole leidsid mõned riigitegelased, et misjonärid avaldavad valitsuse eesmärkidele ohtlikku mõju. Harubüroost teatatakse: ”1968. aasta 20. jaanuari varahommikul hakkas peaaegu kõigi ingliskeelsete koguduste ülevaatajatelt tulema harubüroosse telefonikõnesid sõnumiga, et nad on saanud väljasaatmisorderi. Väärib märkimist, et väljasaatmisordereid ei esitatud üksnes välismaalastest Jehoova tunnistajatele, vaid ka Sambia kodanikele, nende hulgas George Mortonile ja Isaac Chipungule.”

Asjad käisid kähku. Samal hommikul kell 10 saabusid immigratsiooniametnikud harubüroosse, et anda väljasaatmisorderid viiele misjonäripaarile. ”Enne kui me arugi saime, olid nad juba platsis,” meenutab misjonär Frank Lewis. ”Vennad olid kokku leppinud, et büroos teenivad misjonärid väljuvad tagaukse kaudu ja lähevad ühe venna koju, et saaks käivitada keelu puhuks valmis mõeldud tegevusplaani. Olime aga lahkumise suhtes kahevahel, kuna üks misjonärist õde oli haigestunud malaariasse ja viibis raskes seisundis ülakorrusel. Kohalikud vennad  käisid meile peale, et me siiski läheksime, ning lubasid õe eest hoolt kanda. Olime kindlad, et nad seda teevad.

Oli imelik tunne lugeda ”Times of Zambia’st”, et Vahitorn, nagu nad meid kutsusid, on nüüd keelu all ja selle ”juhid” on redus. Meie nimed ilmusid ajalehe esiküljel, kus oli lisaks öeldud, et ametnikud käivad meid otsides linnas ukselt uksele! Harubüroosse jäänud kohalikud vennad täitsid oma ülesande hästi. Nad toimetasid arhiivi ja kirjanduse eri kohtadesse. Kui see oli tehtud, naasime järgmisel päeval harubüroosse, et endid üles anda.”

Harubüroo juurde pandi politseivalve ning peagi said veel mõningad misjonärid ja teised välismaalastest teenijad väljasaatmisorderi. ”Olime viimaste hulgas, kes lahkusid,” rääkis vend Lewis. ”Meil tõuseb ikka veel klomp kurku, kui meenutame rühma õdesid, keda me isiklikult ei tundnud, aga kes olid Kalulushist koos lastega 25 kilomeetrit maha kõndinud lihtsalt selleks, et meiega hüvasti jätta ja meil kätt suruda!”

Teine väljasaatmislaine

Aeg möödus. Ühel päeval aastal 1975, kui praegu Sambia harubüroo komitee liikmena teeniv Albert Musonda oli 22-aastane nooruk ja töötas Peeteli raamatupidamisosakonnas, saabus ühtäkki politsei. ”Nad andsid misjonäridele maalt lahkumiseks vähem kui kaks päeva,” sõnas ta.

John Jason lisab: ”Detsembris 1975 saime immigratsiooniametist lühikese kirja, milles meil kästi 36 tunni jooksul maalt lahkuda.” Kohaliku advokaadi kaudu esitasid vennad kaebuse ning misjonärid said ajapikendust, mis võimaldas neil mõningad isiklikud asjad kokku pakkida. ”Seejärel pidime lahkuma rahvast, kes oli meile väga armsaks saanud,” lausub vend Jason.

 Alberti naine Dailes meenutab: ”Saatsime vennad Southdowni lennujaama. John Jason lendas Kenyasse ning Ian Fergusson Hispaaniasse.” Mis oli põhjustanud selle teistkordse väljasaatmislaine?

Paljude meelest oli 1975. aasta konvent see viimane õlekõrs, mis murdis kaameli selja. ”See oli tol rahutul ajaperioodil üks suurimaid konvente, kus viibis rohkem kui 40000 inimest,” meenutab John Jason. Juhtumisi peeti samal ajal naabruses üht poliitilist koosolekut. Mõningad miitingulised nõudsid, et Jehoova tunnistajatega midagi otsustavat ette võetaks, kuna neile ei meeldinud tunnistajate poliitiline neutraalsus. Vend Jason mäletab, et Jehoova tunnistajate konventi süüdistati selles, et miitingust nii vähe rahvast osa võttis.

Misjonärid naasevad

Alles kümne aasta pärast võisid misjonärid jälle Sambiasse tulla. 1980-ndad oli aeg, mil poliitiline olukord stabiliseerus ning inimestele anti suurem tegutsemisvabadus. Aastal 1986 saabusid Gambiast Edward ja Linda Finch. Neile järgnesid paljud teised, nende hulgas Alfred ja Helen Kyhe ning Dietmar ja Sabine Schmidt.

Septembris 1987 saabusid Lõuna-Aafrika Vabariigi kaudu Zairest (praegu Kongo Demokraatlik Vabariik) Dayrell ja Susanne Sharp. Nad olid lõpetanud 1969. aastal Gileadi kooli ning teeninud pärast seda Kongos reisival tööl. Seega olid nad Kesk-Aafrika eluga juba harjunud. Dayrell, tugev ja reibas tüüp, on nüüdseks olnud täisajalises eriteenistuses enam kui 40 aastat. Ta lausub: ”Hulk aastaid oli meie misjonikodu Lubumbashis, otse piiri ääres, ja me käisime tihti Sambias.”

 Susanne’il on tollest perioodist eredad mälestused. ”Kuna 1970-ndate alguses nappis Kongos toitu, oli meil tarvis käia iga mõne kuu tagant Sambias oma toiduvarusid täiendamas,” sõnab ta. ”Ja siis 1987. aasta alguses palus juhtiv kogu meil minna Kongost oma uuele territooriumile. Kuhu? Sambiasse!” Kuna Kongos seati meie tegevusele järjest enam piiranguid, oli Sharpidel rõõm kolida maale, kus usuvabadus suurenes.

Nii teenistuses kui ka harubüroos tuli aga teha mõningaid muudatusi. Kuulutustöö osalise keelu tõttu juhatas enamik vendi ainult piibliuurimisi. Mõte teha majast majja kuulutustööd, mis on Jehoova tunnistajate töö põhivorme, oli paljudele kuulutajatele võõras ja isegi vastumeelne. Seepärast innustati vendi julgemalt majast majja  töös osalema, seda enam, et olukord riigis polnud enam nii pingeline ja politsei pööras meie tegevusele vähem tähelepanu.

Edasi, mitte tagasi

Harukomitee oli mures selle pärast, et 1970-ndatel näis kasv olevat seisma jäänud. Kohaliku traditsiooni tõttu oli vendadel raske omaenda lastega Piiblit uurida, ning kuna majast majja kuulutamine oli keelustatud, oli saanud tavaks, et isad lasid teistel kuulutajatel oma lastega uurida. Ise õpetasid nad omakorda teiste perede lapsi. Nüüd oli aeg teha julgeid otsuseid. Järgnevatel aastatel õhutati kuulutajaid heitma mittepiiblilised traditsioonid ja tavad kõrvale. Kui kogudused seda tegid, kogesid nad õnnistusi. Vennad pingutasid kõvasti, et viia oma elu kooskõlla Piibli põhimõtete ning teguviisidega, mida järgis kogu ülemaailmne vennaskond.

1975. aasta väljasaatmistele järgnenud viie aasta jooksul langes kuulutajate arv peaaegu 11 protsenti. Seevastu viie aasta jooksul pärast seda, kui misjonärid 1986. aastal naasid, kasvas kuulutajate kõrgarv rohkem kui 50 protsenti. Nüüdseks on aktiivsete kuulutajate arv tolle aastaga võrreldes enam kui kahekordistunud.

Endine reisiv ülevaataja Silas Chivweka ütles kirjas harubüroole: ”Alates 1950-ndatest aitasid Gileadi koolis õppinud misjonärid koguduseliikmetel küpsust saavutada. Misjonärid olid väga kannatlikud, mõistvad ja lahked. Saades kuulutajatega lähedasemaks, said nad ka teadlikuks sellest, milles need vajavad parandamist.” Selline silmakirjatsematu, armastusest ajendatud abi misjonäride poolt soodustab kasvu veel tänaselgi päeval.

 Trükisõna

Jehoova praegusaegsed tunnistajad on Pauluse ja tema kaaslaste sarnaselt näidanud endid olevat Jumala teenijad ”õiguse sõjariistade varal paremas ja vasakus käes” (2. Kor. 6:7). Vaimses sõjas võideldes kasutavad nemadki õige religiooni edendamiseks õiglasi ”sõjariistu” ehk vahendeid.

Algusaastatel olid meie väljaanded saadaval ainult inglise keeles. Kuigi mitmed Lõuna-Aafrika elanikud tellisid ”Vahitorni” juba 1909. aastal, levis Piibli tõde seal peamiselt ikkagi suusõnal. Üks tol ajal tegutsenud vend teatas: ”Igas külas on kogunemispaik, kus arutatakse üldist huvi pakkuvaid teemasid. Reisiv vend, kes oskab inglise keelt lugeda, tõlgib lõigud lihtsas kõnepruugis kohalikku keelde. Arutatakse ka küsimusi.” Muidugi sõltus paljuski tõlgi võimekusest ja motiividest, kui täpselt Piibli tõed inimestele edasi anti. Seepärast oli huviliste ühtsuse ja õigete teadmiste leviku nimel tarvis saada regulaarselt usaldusväärseid omakeelseid Piiblil põhinevaid väljaandeid.

Esimesed omakeelsed väljaanded

1930-ndate alguses ilmusid raamat ”Jumala kannel” ja mõned brošüürid njandža keeles. Aastaks 1934 oli tollane väiksearvuline hulk kuulutajaid levitanud juba üle 11000 väljaande. See ärritas vastaseid, kes tegid hiljem ”kurja seaduse varju all” (Laul 94:20). Sellele vaatamata ilmus ”Vahitorn” 1949. aasta lõpul, mil see keelu alt vabanes, juba kord kuus bemba keeles. Seda paljundati mimeograafi abil ja saadeti tellijatele posti teel.

Jonas Manjoni jutustab oma tööst ”Vahitorniga” 1950-ndate alguses: ”Olin ainus, kes bemba keelega tegeles. Mulle anti ingliskeelne käsikiri, tõlkisin selle ära ja  korrigeerisin tõlget. Edasi kirjutasin valmistõlke kirjutusmasinal vahalehe peale, mida kasutasin ajakirja paljundamiseks. See võttis palju aega, mõnikord oli ühte ajakirjanumbrit vaja 7000 eksemplari. Valmistasin käsitsi kõik leheküljed ja klammerdasin need kokku. Seejärel saatsin ajakirjad postiga kogudustele. Kirjandusepatakaid margistada ja pappkastides postkontorisse toimetada oli suur töö.”

Vaatamata nappidele tehnilistele võimalustele töötasid toonased tõlkijad suure andumusega, mõistes, et nende tööl on head tulemused. James Mwango, kes oli tol ajal reisival tööl, kirjutas oma tõlked käsitsi ja tegi seda enamasti küünlavalgel. ”Ma ei tundnud ennast selle töö tegemiseks kunagi liiga väsinuna,” sõnas ta. ”Oli rõõm teada, et aitan vendadel saada vaimset toitu, mis aitab neil kasvada küpsuse poole.”

Vahetati käsi?

Selleks et tõde täpselt edasi anda, peab tõlkija lisaks suurepärasele emakeeleoskusele mõistma väga hästi ka ingliskeelset teksti. Aaron Mapulanga jutustas: ”Tõlkimisel tuleb ette fraase, mis tähendavad midagi muud, kui pealtnäha paistab. Mulle meenub üks arutelu seoses ingliskeelse väljendiga to change hands a. Seda kasutati väljaandes, kus räägiti sellest, kuidas Eliisast sai Eelija ametipärija. Üks vend tõlkis selle väljendi sõna-sõnalt. Kahtlesin, kas tõesti mõeldakse ”käte vahetamist”. Pärast teiste vendadega arupidamist saime mõttest õigesti aru. Mäletan, et meile anti nõu mitte tõlkida sõna-sõnalt, et tõlge ei kõlaks inglispäraselt. Nägime kõvasti vaeva, et  sõnasõnalist tõlkimist vältida ning järgida ikka sihtkeelele omast väljendusviisi.”

Tehnoloogia tuleb appi

Alates 1986. aastast on harubürood kasutanud arvutiprogrammi MEPS (multilanguage electronic phototypesetting system — mitmekeelne elektrooniline fotoladumissüsteem), mis on teksti tõlkimist, kontrollimist ja küljendamist tublisti kiirendanud. Hiljem on laialdaselt kasutatud ka sellist tarkvara nagu Watchtower Translation System ja Translation Tools. Hetkel tõlgib Sambias mitu meeskonda Piiblil põhinevaid väljaandeid suurematesse kohalikesse keeltesse ning tänu sellele on enamikul sambialastel võimalik piiblilist kirjandust neile mõistetavas keeles lugeda. Uue Maailma Tõlge ja teised ”õiguse sõjariistad” on ausa südamega inimestele Jehoova tundmaõppimisel jätkuvalt abiks (2. Kor. 6:7).

Põgenike abistamine

Paljud aafriklased elavad rõõmsat ja rahulikku elu. Kahjuks aga kogeb üha suurem osa neist ka sõjakoledusi. Naabrid saavad üleöö vaenlasteks, süütud inimesed peavad kodudest põgenema ja asulad laastatakse. Põgenikud saavad kaasa võtta vaid vähe asju ja otsivad turvalisust, kust juhtub. Seda on pidanud kogema miljonid tänapäeva inimesed.

Märtsis 1999 voolas Sambiasse tuhandeid inimesi, kes põgenesid Kongo DV-s puhkenud konflikti eest. Nagu sõdade puhul tavaline, rüüstasid sõdurid asulaid, sundisid mehi raskeid koormaid kandma ning kohtlesid julmalt naisi ja lapsi. Kuna Jehoova tunnistajad ei nõustunud relvi kandma, alandati ja peksti neist paljusid. Katatu Songa,  innukas pioneer 50. eluaastates, meenutab: ”Mind sunniti naiste ja laste nähes pikali heitma ja piitsutati seni, kuni kaotasin teadvuse.”

Paljud perekonnad põgenesid, et sellisest kohtlemisest pääseda. Mapengo Kitambo kaotas rutulisel minekul võsastikus oma pojad silmist. Ta räägib: ”Meil polnud aega kedagi otsima hakata. Pidime lihtsalt edasi minema, kuigi olime omade pärast kohutavalt mures.” Paljud põgenesid jalgsi või rattaga sadu kilomeetreid, enne kui ohutusse paika jõudsid.

Väike Kaputa linn oli põgenikest tulvil. Nende hulgas oli ligi 5000 meie venda koos peredega, kõik pikast ja ränkraskest reisist kurnatud. Ehkki põgenike saabumine oli ootamatu, osutasid selle linna 200 Kuningriigi kuulutajat rõõmuga oma vendadele ja õdedele kristlikku külalislahkust. Põgenik Manda Ntompa meenutab: ”Olime  meile osutatud armastusest ja külalislahkusest sügavalt liigutatud. Kui kohalikud vennad teada said, et oleme Jehoova tunnistajad, võtsid nad meid avasüli vastu. Sarepta lesknaise sarnaselt olid nad valmis meiega oma toidunatukest jagama.”

Põhja pool Mweru järve lähistel hoolitses grupp kohalikke Jehoova tunnistajaid sadade põgenike eest. Nad organiseerisid neile toiduabi ja peavarju. Lähedalasuvad kogudused muretsesid maniokki ja kala. Viimaks, kolme kuu möödudes, registreeriti Kongost saabunud Jehoova tunnistajad pagulastena ja viidi pagulaslaagrisse.

Sõjatule eest pagejad võtavad harva kaasa raamatuid ja ajakirju. Tihti tuleb meeleheitlikul põgenemisel kõige armsam omand maha jätta. Jumala teenijad olid selles suhtes teistsugused. Osal neist õnnestus põgenemismöllus oma kristlikud väljaanded kaasa võtta.  Siiski nappis põgenike seas Piibleid ja piiblilist kirjandust. Tavaliselt leidus saja viiekümne koosolekul viibija kohta kõigest viis raamatut. Kuidas said siis koosolekul olijad kommentaare teha? Üks vend selgitab: ”Kellel oli Piibel olemas, vaatas kirjakohad järele, kellel polnud, kuulas teraselt. Nii said ikkagi kõik Jehoovat kiita ja üksteist oma mõtteavaldustega julgustada.”

Materiaalne abi

Enamik põgenikke on naised ja lapsed. Sageli on nad kohale jõudes viletsa tervisega ja ilma mingi toidutagavarata. Kuidas on Jehoova tunnistajad neid aidanud? ”Times of Zambia” teatas: ”Valmistab heameelt, et Sambia Jehoova tunnistajate ühendus on saatnud vabatahtlikke ja päästetöötajaid endisesse Zairesse, et Suurte Järvede piirkonnas viibivate põgenike olukorda leevendada.” Artiklis öeldi, et Belgia, Prantsusmaa ja Šveitsi Jehoova tunnistajad ”muretsesid pagulastele kokku 500 kilo arstimeid, 10 tonni vitamiinitooteid, 20 tonni toiduaineid, üle 90 tonni rõivaid, 18500 paari jalatseid ja 1000 tekki, kõike kokku umbes miljoni dollari väärtuses”.

Vend Ntompa meenutab: ”Päev, millal abi kohale jõudis, oli meile kõigile meeltülendav ja uskutugevdav. Kui hoolivasse organisatsiooni me küll kuulume! See suur armastuse väljendus tõi paljude tunnistajate uskmatute pereliikmete ellu pöörde. Sellest alates hakkasid mõned neist meiega läbi käima ja teevad nüüd Jumalat teenides tublisid edusamme.” Abisaadetisi jagati vahet tegemata kõigile põgenikele.

1999. aasta lõpuks oli pagulasi riigis juba enam kui 200000. Kohalik ajaleht kirjutas: ”Sambiast on saanud üks suurimaid Aafrika sõjapõgenikele varjupaika  pakkuvaid maid.” Ehkki võimud püüdsid pagulaste vajaduste eest hoolitseda, korraldasid viimased siiski pettumuse ja rahulolematuse ajel ägedaid protestiaktsioone. Ühe taolise rahutuse järel tulid laagrivõimud ringkonnaülevaataja juurde süüdistusega, et ta polevat aidanud laagris korda hoida — hoolimata tõsiasjast, et Jehoova tunnistajad polnud rahu rikkunud. Ringkonnaülevaataja vastas lahkelt, aga kindlalt: ”Ma olen teid aidanud. Kujutage ette, kui palju hullem oleks olnud olukord, kui märatsejatega oleks liitunud veel 5000 inimest! Peaksite tänulikud olema, et vähemalt 5000 põgenikku ei võtnud mürglist osa, sest nad on Jehoova tunnistajad. Nad on mu vennad!”

Sealses pagulasühiskonnas peetakse Jehoova tunnistajaid tasakaalustavaks jõuks. Üks valitsusametnik ütles: ”Saime teada, et Jehoova tunnistajad on sügavalt usklikud inimesed, ja määrasime paljud neist laagriosade juhtideks. Nad on väga abivalmid ja sestsaadik on laagris rahulik, kõik loevad muudkui Piiblit. Tänan Jumalat, et sellised inimesed on meiega ja et laagris valitseb rahu.”

Kuuletumine Jumala käsule hoiduda verest

Kuigi praktika on juba ammu näidanud, kuivõrd tark on järgida Piibli käsku ’hoiduda vere eest’, on Sahara-taguses Aafrikas olnud vereta ravi suhtes palju eelarvamusi ja vääritimõistmist (Ap. t. 15:28, 29). Kurb küll, kuid Jehoova tunnistajad on pidanud taluma karmi ja alandavat kohtlemist. Polnud sugugi ebatavaline, et haiglas viibivale lapsele tehti öösel vanemate teadmata vereülekanne.

Jenala Mukusao hoolitses oma kuueaastase lapselapse Michaeli eest, kes viidi tugeva aneemiaga haiglasse. Arstid andsid käsu teha vereülekanne. Õde Mukusao keeldus  nõusolekut andmast ning pidi selle tõttu neli päeva hirmutamist ja sõimu kuulama. Ta ütles: ”Püüdsin neid veenda ja näitasin neile oma ”Meditsiinilist juhendit”, aga nad ei tahtnud midagi kuulda. Haiglaõed ütlesid, et ma olen nõiamoor, kes tahab oma lapselast tappa.”

Sellisest vaenulikust suhtumisest teadlikuna on paljud Jehoova tunnistajad kõhelnud, kas üldse haiglasse minna. Paljud arstid ignoreerisid patsiendi õigust anda raviks teavitatud nõusolek. Vähesed abivalmis arstid riskisid saada kolleegide hävitava kriitika osaliseks ja koguni langeda põlu alla, kuna paljud pidasid vereta ravi ebakonventsionaalseks meditsiiniks. Probleemiks oli ka piirkonna vilets infrastruktuur ning vere alternatiivide nappus. Siiski ütles aastal 1989 vasetööstuse juhtiv meditsiiniametnik, et ”vereülekandeid ei tohiks teha vastu inimeste tahtmist”. Oli ilmne, et mõningad meedikud on hakanud oma jäikadest seisukohtadest loobuma.

Komiteed, millel on märkimisväärne mõju

Aastal 1995 seati Sambias sisse haiglainfoteenistus ja määrati ametisse sellega ühenduses olevad haiglasidekomiteed. Siis ei osatud veel aimatagi, kui palju need komiteed mõjutavad meedikute suhtumist vereta ravisse ja patsiendiõigustesse. Haiglasidekomiteede ülesannete hulka kuulub haiglate külastamine, arstidega vestlemine ja tervishoiutöötajatele ettekannete tegemine — kõike seda eesmärgiga edendada koostööd ja ennetada konflikte. Ettekannete kõrge tase on meedikutele muljet avaldanud. Sambia lõunaosas asuva haigla ametnik ütles vendadele: ”Te olete arstid — te lihtsalt ei taha seda tunnistada.”

 Hollandi arst, kes töötab ühes Lääne-Sambia regionaalhaiglas, ütles: ”Kaks nädalat tagasi arutasime, kuidas vähendada vereülekandeid nendega kaasnevate ohtude tõttu. Täna käisid meiega sel teemal rääkimas asjatundjad.” Peagi hakkas haiglasidekomiteede ettekandeid kuulanud meditsiinipersonal kutsuma ka oma kolleege neid kuulama. Sellise selgitustööga pälviti meedikute tunnustus ning nende vastasseis asendus üha enam koostöövalmidusega.

Mõned komiteeliikmed pidid üle saama küündimatustundest, kui nad pöördusid arstide poole, keda oli aastaid peaaegu jumalateks peetud. Vend Smart Phiri, kes oli Lusaka haiglasidekomitee juhataja, meenutab: ”Mul polnud meditsiinilist haridust ja ma tundsin ennast väga ebakindlalt.”

Ent püsivus ja Jehoovale lootmine said aja jooksul tasutud. Üks haiglasidekomitee liige meenutab algusaegu: ”Läksime kolmekesi arsti jutule, kes oli väga mõjukas mees, endine tervishoiuminister. Närveerisime kõvasti. Koridoris arsti ukse taga esitasime Jehoovale palve, et ta aitaks meil rääkida julgelt. Läksime siis tema kabinetti ning meil oli suurepärane vestlus. Ta osutus ülimalt koostöövalmiks. Tõdesin, et meil on Jehoova tugi ja et kartuseks pole mingit põhjust.”

Haiglasidekomiteede ja meedikute koostöö edenemist tõendab arstide valmisolek tegelda raskete haigusjuhtumitega, mida nad mõni aasta tagasi poleks ilma vereülekande võimaluseta üldse ette võtnud. Oktoobris 2000 tegid kaks kirurgi julge otsuse opereerida Kongo DV-st pärit kuuekuist Beatrice’i, kellel oli sapijuhade atreesia. Ehkki operatsioon õnnestus ilma vereülekandeta hästi,  vallandas see haigusjuhtum negatiivsete kommentaaride laviini.

Operatsioonibrigaadi juhi professor Lupando Munkonge pressiteade tõi aga asjade käiku kannapöörde. Ta väljendas selgelt oma austust Beatrice’i vanemate tõekspidamiste vastu ning see hajutas tublisti meedia kriitikat. Kaks kuud hiljem kajastas juhtumit dokumentaalfilm, mis andis positiivse pildi meie seisukohast vereta meditsiini ja kirurgia vallas.

”Tehke see operatsioon kiiresti”

Vaid vähestele arstidele pole Jehoova tunnistajate südametunnistusest lähtuv seisukoht vereküsimuses veel vastuvõetav. Seevastu enamik arste — isegi Aafrika maapiirkondades — mõistab, et alternatiivmeetodid on turvalised, lihtsad ja tõhusad. Paljud patsiendid on õppinud oma õigusi julgelt kaitsma. Selleks on nad pidanud ennast harima tähtsates valdkondades ning õppima oma südametunnistusest lähtuvaid seisukohti väljendama.

Isegi lastel on ”õpetatud keel” (Jes. 50:4, P 1997). Kaheksa-aastane Nathan, kellel oli osteomüeliit vasakus reieluus, ütles enne operatsiooni arstidele: ”Palun tehke see operatsioon kiiresti, et ma ei kaotaks palju verd. Ärge mulle vereülekannet tehke, sest mu vanemad ja Jehoova ei andestaks teile.” Pärast operatsiooni kiitis üks operatsioonibrigaadi kuulunud arst Nathani vanemaid poja hea õpetamise eest. Ta lausus alandlikult: ”See on esimene kord, kus noor patsient mulle meelde tuletab, kui tähtis on austada Jumalat.”

”Me . . . näitame end Jumala abilistena . . . valvamistes,” ütles apostel Paulus. Sageli on just mure kaasusklike heaolu ja õige jumalateenimise edendamise pärast  põhjuseks, miks Jumala teenijatel tuleb öösiti ärkvel olla (2. Kor. 6:3—5). See peab tihti paika haiglasidekomiteede liikmete puhul, ning nende ennastohverdavus ei jää märkamata. Üks õde ütles: ”Mul on raske oma tänu sõnadesse panna. On nii julgustav ja lohutav näha komiteevendade ennastohverdavat vaimu. Nad tõttasid mulle viivitamata appi ja olid valmis mind toetama ükskõik mis kellaajal. Kui mind teist korda ööpäeva jooksul operatsioonisaali viidi, olin täiesti rahulik. Vendade julgustavad sõnad olid mind kõvasti kinnitanud.” Jah, hoolimata Jehoova tunnistajate vastu räägitud ”kurjast kõnest”, näitavad nad endid Jumala teenijatena, tehes meedikutega meelsasti koostööd (2. Kor. 6:8). Tugevdatuna ”heast kõnest” kuuletuvad nad otsusekindlalt Jumala käsule hoiduda verest.

Teenistusväljaõppe kool

”Paljudes maades võidakse paarikümnest noorest mehest koosnevat rühma pidada kahtlaseks ja ohtlikuks,” lausus Sambia harubüroo komitee liige Cyrus Nyangu. ”Teenistusväljaõppe kool seevastu on õpetanud 31 rühma energilisi pühendunud kristlikke mehi, kes on osutunud ühiskonnale õnnistuseks.” Kuues Lõuna-Aafrika riigis teenib mingis täisajalise teenistuse vormis üle 600 selle rahvusvahelise kooli lõpetanud venda. Enam kui pooled Sambia reisivatest ülevaatajatest on teenistusväljaõppe kooli lõpetanud. Miks on see kool vajalik ja mida see korda saadab?

Alates 1993. aastast, mil Sambias lõpetas selle kooli esimene lend, on tegevkuulutajate arv seal ligi 60 protsenti kasvanud. Samas püsib seal endiselt vajadus tublide meeste järele, kes hoolitseksid koguduste eest, seda eriti põhjusel,  et ühiskond avaldab koguduseliikmetele tugevat survet järgida kohalikke traditsioone ja kombeid, mis lähevad Piibli põhimõtetega vastuollu. Üks lõpetanu rõhutas vajadust pädevate karjaste ja õpetajate järele, öeldes: ”Siinsel territooriumil on probleemiks see, et inimesed kalduvad väärtegusid sallima. Olen õppinud, et me peame seisma vankumatult selle eest, mis on õige, ega tohi minna üle selle, mis on kirjutatud.”

Alguses pole teenistusväljaõppe kooli õpilased harjunud nii erisuguse info hulgaga ning uurimise sügavusega. Õpetajad on aga innukad neid aitama. Üks õpetajaid, Sarel Hart, rääkis: ”Iga klassi õpetamine oli mulle nagu ekskursiooni juhtimine mööda mägirada. Alguses on kõik võõrad ning püüavad tundmatu ja aukartustäratava ümbrusega harjuda. Aeg-ajalt on tee peal suuri kivimürakaid. Kui õpilased takistustest üle saavad ja ronimist jätkavad,  tõdevad nad taha vaadates, et ületamatuks peetud tõkked on võidetud ja tunduvad isegi tühised.”

Paljud ütlevad, et tänu sellele koolile on nende vaimses arengus toimunud justkui metamorfoos. Praegu eripioneerina teeniv Elad ütles: ”Arvasin, et ma pole pädev õpetama ja et olen liiga noor koguduses vastutusrikkamaid ülesandeid täitma. See kool aitas mul mõista, et võin siiski kasulik olla. Mind määrati kogudusse, kus oli 16 kuulutajat, ja neile valmistas muret see, et polnud edenevaid piibliuurimisi. Arutlesime nendega siis pidevalt soovituste üle ja harjutasime enne teenistusse minekut esitlusi. Aastaks 2001 oli selles koguduses 60 kuulutajat ja tegutses ka eraldi asuv 20-liikmeline grupp.”

Edu mõõt

Mille tõttu annab teenistusväljaõppe kool nii häid tulemusi? ”Me rõhutame seda, kui tähtis on alati olla  alandlik ja mitte arvata endast rohkem kui vaja,” selgitab õpetaja Richard Frudd. ”Me ootame õpilastelt küpsust, kaastundlikkust ning oskust ka keerulisi probleeme käsitledes meeldivaks inimeseks jääda. Kui vennad kohtlevad teisi lahkelt ja kui on näha, et nad tahavad teisi teenida, mitte lasta ennast teenida, siis tunneme, et kool on oma eesmärgi saavutanud.”

Õpilased tunnistavad nende sõnade paikapidavust. Emmanuel, kes võttis osa selle kooli 14. kursusest, ütles: ”Me ei pea selles koguduses, kuhu meid määratakse, kohe igat väikest asja parandama hakkama. Meie tähelepanu keskmes peaks olema hoopis osalemine koos kogudusega kõige tähtsamas töös, hea sõnumi kuulutustöös.”

Pioneer Moses ütles: ”Olen mõistnud, et Jehoova võib kasutada igat alandlikku inimest ning et mõnikord teadmised ja kogemused ei loe. Armastus koguduseliikmete ja territooriumi elanike vastu, samuti koostöö teistega on see, mis talle korda läheb.”

Suured kokkutulekud

Kristluse-eelsel ajal pidas Iisraeli rahvas pühasid ja ’pühi kokkutulekuid’, mis olid rõõmsad sündmused ning aitasid kohalviibijail vaimsetele asjadele keskenduda (3. Moos. 23:21; 5. Moos. 16:13—15). Sama võib öelda Jumala rahva nüüdisaegsete kokkutulekute kohta. Sambias ei peeta konvente säravates moodsates spordikompleksides. Vennad ehitavad ise konvendiküla, sealhulgas püstitatakse ka väikesed onnikesed, kus delegaadid saavad ööbida.

Aastate jooksul on ehitatud ka püsivamaid konvendirajatisi. Ent algusaastatel polnud olukord nii lihtne ja  vendadel läks vaja palju leidlikkust, et konvendipaika ette valmistada. ”Vennad tegid mulle ringkonnakokkutuleku toimumispaika rohust onni,” meenutab üks piirkonnaülevaataja. ”Seejärel ehitasid nad istumisala ümber piirdetara. Istmeteks olid muldvallid, mille peale pandi heinast padjad. Mõnikord tasandasid vennad mahajäetud termiidipesa tipu ning kasutasid seda lavana. Nad püstitasid sinna väikese varjualuse, kust kanti ette programmiosi.”

Misjonär Peter Palliser meenutas: ”Ühel konvendil otsustasid vennad, et nad tahavad kõrget lava. Ühel vennal oli lõhkeainete kasutamise kogemusi. Ta valmistas ümbruse ette ning lasi umbes kuue meetri kõrguse mahajäetud termiidipesa ülemise osa õhku. Moodustunud künkale ehitasime lava.”

Pingutustnõudev ettevõtmine

Enamik konvendipaiku asus maanteedest kaugemal ja sinna polnud kerge jõuda. Robinson Shamuluma mäletab 1959. aasta konventi. ”Sõitsime umbes viieteistkümnekesi ratastega Kabwesse, mis asub Keskprovintsis,” sõnab ta. ”Toiduks oli meil kaasas maisijahu ja kuivatatud kala. Ööd magasime võsastikus. Kabwes läksime rongi  peale ning jõudsime ligi neli päeva kestnud rännaku järel viimaks konvendipaika.”

Lamp Chisenga mäletab üht venda, kes läbis konvendile jõudmiseks jalgsi ja rattaga ligikaudu 130 kilomeetrit, kusjuures tal oli kaasas kuus last. Vend Chisenga ütles: ”Nad võtsid reisimoonaks kaasa röstitud maniokki, mugulubasid ja maapähklivõid. Sageli tuli neil öö kaitsetuna võsastikus veeta.”

Teenides piirkonnaülevaatajana, pani Wayne Johnson tähele, kui suuri pingutusi paljud kohaletulekuks tegid. Ta kirjutas: ”Üks eripioneer sõitis jalgrattaga ligi nädal aega, et kokkutulekule jõuda. Osa sõitis kohale veoauto kastis. Paljud saabusid konvendi- või kokkutulekupaika varakult, juba nädala alguses. Õhtuti istuti lõkke ümber ja lauldi. Mõnikord oli sel nädalal põlluteenistusse minejaid nii palju, et töötasime territooriumi kolm korda läbi.”

 Koguneti hoolimata vastupanust

Suured kokkutulekud on vendi alati julgustanud ja tugevdanud. Kui praegu kajastatakse konvente laialdaselt heas valguses, siis poliitiliste muutuste ajal, eeskätt 1960-ndatel ja 70-ndatel, suhtuti sedalaadi üritustesse kahtlustavalt. Mõned valitsusametnikud tegid kõik selleks, et meie jumalateenimist takistada. Kuna vennad ei laulnud hümni, ei saanud nad avalike rahvakogunemiste korraldamiseks politseilt luba. Hiljem kehtestati piirangud ka sellele, kui palju rahvast tohib koguneda. ”Aasta 1974 oli viimane, mil Jehoova tunnistajad võisid suure hulgana avalikult kokku tulla,” meenutab Darlington Sefuka. ”Siseminister teatas, et ühtki avalikku koosolekut, kus ei laulda riigihümni ega heisata lippu, ei tohi pidada.” Siiski lubati vendadel kohalikes kuningriigisaalides taraga eraldatud maa-alal koguneda. Harubüroo kohandas oma tegevust uue olukorraga ning ringkonnakokkutulekuid hakati pidama kuningriigisaalides, kus sageli viibis korraga vaid üks või kaks kogudust.

Ka piirkonnakonvendid hoiti väiksemõõtmelistena. ”Ühe suure piirkonnakonvendi asemel pidasime 20 väikest,” meenutab vend, kes osales konventide organiseerimises. ”Paljudele vendadele anti väljaõpet programmis ja eri osakondade töödes osalemiseks, nii et kui keeld tühistati, oli meil palju kogemustega mehi, kelle abi sai konventide ja kokkutulekute korraldamisel kasutada.”

Ristimine

Alates 1940-ndate algusest pandi suurt rõhku sellele, et ristitavad mõistaksid täielikult selle sammu tähtsust. Mõningatel oli raske ”Suurt Baabüloni” ja valereligiooni kombeid maha jätta (Ilm. 18:2, 4). Probleemi raskendas  asjaolu, et võrdlemisi vähesed oskasid hästi lugeda ning et paljudel kogudustel nappis piibliuurimise abivahendeid. Seepärast otsustati, et ringkonna- ja piirkonnaülevaataja küsitlevad igaüht, kes soovib lasta ennast ristida, tegemaks kindlaks, kas inimene on selleks ikka valmis. Gileadi kooli 33. lennu lõpetaja Geoffrey Wheeler meenutab: ”Vaatasime hoolega, ega beebidel, kelle emad tahtsid lasta ennast ristida, ei ole mingeid ebausuga seotud helmeid või amulette. Sageli olime kokkutulekunädalal iga õhtu südaööni üleval, kuna neid, kes soovisid lasta ennast ristida, oli palju.” Tarvidus sellise küsitlemise järele vähenes aja jooksul tänu sellele, et reisivad ülevaatajad andsid kogudusevanematele lahkesti nõu, samuti olid abiks mitmed väljaanded, nagu ”Your Word Is a Lamp to My Foot” (Sinu Sõna on mu jalale lambiks), ning järjest selgemad organisatsioonilised korraldused.

Rambipalavik

Piibliainelised kostüümidraamad on alati olnud konventide üks oodatumaid osi. Iga osaleja suhtub tõsiselt oma ülesandesse tegelaskuju emotsioone välja mängida ning ei saa öelda, et sambialased just tuimad näitlejad oleksid. Endine misjonär Frank Lewis, kes on praegu Ameerika Ühendriikide Peeteli pere liige, meenutab:  ”Esimesi näidendeid ei loetud lindile. Vennad pidid oma osa pähe õppima. Mäletan üht Põhjaprovintsis toimunud kokkutulekut, kus meil oli esimest korda kavas ka näidend, nimelt Joosepist. Kuna post liikus aeglaselt ja vennad polnud näidendi käsikirja õigel ajal kätte saanud, töötasime hilisööni, et aidata neil teksti meelde jätta. Kui siis näidendit ette kanti, jõudsime stseenini, kus Pootifari naine hüüdis kileda häälega oma mehele, et Joosep tahtnud teda vägistada. Sel hetkel valdas Pootifari osa täitvat venda rambipalavik ja ta kõndis lavalt minema. Olin lava taga, et vajaduse korral vendadele teksti ette öelda, ja nägin teda tulemas. Ütlesin talle kiiresti esimesed read ette ja lükkasin ta lavale tagasi. Siis pahvatas ta vägagi tõetruult välja oma põlguse mehe vastu, keda süüdistati vägistamiskatses. Ehkki see vahejuhtum oleks meie näidendi äärepealt nurja ajanud, mõtlen nüüd alati, kui seda lugu Piiblist loen: ”Aga võib-olla just nii see oligi. Võib-olla kõndis raevunud Pootifar kõigepealt toast välja, kogus ennast ja naasis siis, et Joosepiga arveid õiendada.””

Aastal 1978 tühistas valitsus neli aastat kehtinud määruse, mis oli piiranud kokkutulekutel ja konventidel viibijate arvu. Tolle aasta ”Võiduka usu” konvendil seisis vendade ees keeruline ülesanne. Endine reisiv ülevaataja meenutab: ”Sel konvendil olid kavas kõik need näidendid, mida me ei saanud esitada noil aastatel, mil olime sunnitud pidama konvente kuningriigisaalides. Konvent kestis viis päeva ja meil oli kavas viis näidendit — iga päev üks. Lavastasime kõik vahele jäänud näidendid tagantjärele! See oli tõeliselt mõnus kogemus, aga päris väsitav Peeteli esindajale, kes pidi kõik need näidendid läbi vaatama. Sellega oli tükk tööd.”

 ”Ausalt öeldes olid need kõige nauditavamad konvendid, mida ma üldse mäletan,” sõnas üks harubüroo komitee liige. ”Hommikul tulevad pered oma onnikestest välja, nii puhtad ja nägusad. Nad tulevad Jehoova ette oma parimates rõivastes. Tihtipeale ei istu nad mitte varjus, vaid lauspäikse käes. Ometi on nad terve päeva kohal ja kuulavad suure huviga. Seda on ilus vaadata.” Kokkutulekud on Jehoova tunnistajate jumalateenimise tähtis osa (Heebr. 10:24, 25). Ükskõik kas Jehoova teenijad on isiklike raskuste või usulise vaenamise tõttu ”kurvastatud” või mitte, teavad nad, et suured kokkutulekud annavad neile põhjust olla ”ikka rõõmsad” (2. Kor. 6:10).

 Kuningriigisaalide ehitus

”Selle kirjaga kinnitan, et ülalnimetatud kogudus on maaomanik. See on nende püsiv omand ja ma luban neil jääda sinna 150 aastaks. Neid ei tohi tülitada kuni paradiisini välja.” (Pealik Kalilele.)

Juba möödunud sajandi alguses tundsid Lõuna-Aafrika tõeotsijad vajadust jumalakummardamiseks ühiselt kokku tulla. 1910. aasta paiku teatas William Johnston, et kiirelt kasvavad piiblihuviliste grupid ehitavad kohalikest materjalidest kogunemispaiku, millest mõned võivad mahutada kuni 600 inimest. Siiski ei arvanud mitte kõik, et neil oleks jumalakummardamiseks mingit hoonet tarvis. Holland Mushimba, kes kuulis tõde 1930-ndate alguses, meenutas: ”Ehkki meid innustati koos käima, ei peetud oma koosolekupaiga olemasolu eriti oluliseks. Kogunesime mis tahes sobivas kohas kas mõne suure puu varjus või mõne venna koduõuel. Mõningad arutlesid Luuka 9:58 põhjal: ”Isegi Jeesusel polnud kindlat koosolekukoda, miks siis meie peaksime selle ehitamiseks vaeva nägema?””

Enne aastat 1950 olid enamik koosolekupaiku algelised ja nõrgad ehitised, mis olid tehtud savist ja hööveldamata laudadest. Ian Fergusson veenis Copperbeltis (Vasevööndis) üht kaevandusjuhti kuningriigisaali jaoks krunti eraldama. Aastal 1950 ehitati Sambia esimene kuningriigisaal Wusikilis. Kümmekond aastat hiljem valmistasid vennad kuningriigisaali tüüpprojektid. Esimene taolise projekti järgi ehitatud saal, korralik lameda katusega hoone, läks maksma umbes 12000 Sambia kvatšat. Kuigi see oli tol ajal päris suur summa, on see toimunud inflatsiooni arvestades nüüdisvääringus napilt kolm dollarit!

Kuna Jehoova tunnistajad keeldusid ostmast parteipiletit,  tabasid neid ikka ja jälle vägivallatormid, mida õhutasid võitlushimulised patrioodid. Koosolekupaigad põletati maha. Aimates rünnakute jätkumist, pidasid mõned vennad paremaks enam mitte ehitada, vaid pidada koosolekuid lageda taeva all. 1970-ndate alguses kitsendas valitsus Jehoova tunnistajate tegevust veelgi, mille tõttu oli neil üha raskem endale krunte saada. Ehkki oli üldteada, et tunnistajad ei toeta ühtegi parteid, nõudsid mõne piirkonna võimud, et mis tahes taotlusega koos esitataks ka parteipilet.

Wiston Sinkala meenutab: ”Juba krunti oli raske saada, ehitusloast rääkimata. Kui ütlesime linna volikogule, et kaebame nad kohtusse, mõtlesid nad vist, et teeme nalja. Aga me leidsime endale hea advokaadi ja kahe aasta pärast langetas kohus otsuse meie kasuks ja andis volikogule korralduse lubada meil krunte osta. See kohtuasi avas tee tulevasteks sammudeks suurema vabaduse poole.”

Must hobune

Küllaltki harva said kogudused endale krundi koos omandiõigust tõestavate dokumentidega. Tihtipeale leidsid vennad vaba maatüki, aga ilma korralike dokumentideta ei võinud nad sinna püsivat ehitist rajada. Ehitusmaterjalid olid kallid, seetõttu kasutasid paljud kas plekitükke või tühje kütusevaate, mis lõigati lõhki, painutati lamedaks ja kinnitati puidust sõrestiku külge. Ühe seesuguse ehitise kohta ütles üks kogudusevanem: ”Olime pleki üle tõrvanud ning meie saal meenutas eemalt vaadates suurt musta hobust. Sees valitses talumatu kuumus.”

Endine ringkonnaülevaataja ütles: ”Kui ma praegu neid ehitisi meenutan, ei söanda ma neid kuningriigisaalideks nimetadagi. Tegelikult ei kõlvanud need Kõigekõrgemat Jumalat Jehoovat esindama.”

 Mõned kogudused otsustasid saali üürida. Kuigi see näis odav lahendus, kaasnesid sellega omad probleemid. Õde Edrice Mundi kuulus ainsasse ingliskeelsesse kogudusse, mis tegutses Lusakas 1970-ndatel. Ta meenutab: ”Üürisime saali, mida kasutati ka diskoteegina. Igal laupäeval joodi ja tantsiti seal poole ööni ning meil tuli pühapäeva varahommikul seda koristama minna. Ruum lehkas õlle ja sigaretisuitsu järele. Ei tundunud lihtsalt õige kummardada Jehoovat sellises kohas.”

Edrice’i abikaasa Jackson meenutab: ”Kord pühapäeval astus keset koosolekut sisse üks noormees, läks otsejoones saali etteotsa, haaras sülle õllekasti, mille ta eelmisel õhtul sinna oli jätnud, ja kõndis minema, pööramata saalisviibijatele vähimatki tähelepanu.” Pole siis ime, et vennad igatsesid koguneda omaenda kuningriigisaalis.

Ehitusprogramm, mis tõi pöörde

Kuna järjest enam inimesi võttis Kuningriigi sõnumi vastu, muutus tarvidus esinduslike saalide järele üha pakilisemaks. Vennad olid küll täis entusiasmi ja indu, paraku aga suutis osa neist vaevalt oma pere ära toita, rääkimata siis kuningriigisaali eest maksmisest. Jehooval, kelle käsi pole kunagi lühike, oli varuks meeldiv üllatus.

Nimelt otsustas juhtiv kogu ehitustööd hoogustada, kui oli välja selgitanud, et 40 arengumaal vajatakse ühtekokku enam kui 8000 kuningriigisaali. Mõisteti, et mõnes piirkonnas on vähe oskustöölisi, kes saaksid ehitusprojektides osaleda, ning et ka töövahendeid napib. Oli ilmne, et arengumaades poleks paljud kogudused suutelised suuri laene tagasi maksma. Pealegi oli mõningate piirkondade harubüroodel kuulutajate arvu kiire kasvu tõttu raske otstarbekat ehituskava välja töötada. Seda kõike arvesse võttes  asutas juhtiv kogu Ameerika Ühendriikides projekteerimis- ja ehituskomitee, kes hakkas kogu maailma kuningriigisaalide ehitusprogrammide väljatöötamist üle vaatama. Väljastati juhendid kuningriigisaalide ehitamise kohta vaesemates maades ning meretagustele ehitusprojektidele saadeti appi vabatahtlikke oskustöölisi.

Mõnikord tuli vendadel sissejuurdunud ehitusmeetodeid ja seisukohti muuta. Sambias näiteks toetasid naised ehitusprojekte tavaliselt sellega, et ammutasid kaevust vett, tassisid liiva ja tegid süüa. Uued ehitusbrigaadid aga soovisid ka õdesid otseselt ehitustöösse rakendada, et kogu tööjõudu võimalikult hästi ära kasutada.

Üks Idaprovintsi suguharupealik ei uskunud oma silmi, kui nägi meie õde kuningriigisaali seina ehitamas. Ta lausus vaimustunult: ”Ma pole eluilmas näinud naisterahvast telliseid ladumas ja veel nii hästi! Mul on rõõm seda näha.”

”Meie vaimne haigla”

Kuningriigisaalide ehitusprogramm on avaldanud ühiskonnale sügavat muljet. Paljud, kes varem olid Jehoova tunnistajate tegevuse suhtes ükskõiksed või vaenulikud, on muutunud hulga sallivamaks. Näiteks üks Idaprovintsi suguharupealik, kes alguses ei andnud nõusolekut kuningriigisaalide ehitamiseks oma piirkonda, ütles: ”Kui ma alguses teie projektile vastu olin, siis mitte enda initsiatiivil, vaid ma lasin teiste uskude vaimulikel ennast mõjutada. Nüüd tean, et te tegutsete heal eesmärgil. See kaunis hoone on nüüd meie vaimne haigla.”

Kristlaste ”vaevanägemiste” hulgas on tähtsaim ”kuningriigi evangeeliumi” kuulutamine (2. Kor. 6:5; Matt. 24:14). Ent nii nagu püha vaim ajendab Jumala rahvast Kuningriigi huvide edendamiseks tegema kuulutustööd,  ergutab see neid samal eesmärgil tegema ka ehitustööd. Esinduslikud koosolekupaigad annavad kogudustele uut tegutsemisindu. Üks vend ütles: ”Kuulutustööle minnes on meil nüüd hea kindel tunne kutsuda inimesi koosolekule, sest me teame, et nad ei pea tulema kuhugi sarasse, vaid kuningriigisaali, mis austab Jehoovat.”

Teine vend ütles: ”Meie siin metsiku looduse keskel ehk ei vääri sellist ilusat kuningriigisaali, aga Jehoova väärib seda küll. Olen nii õnnelik, et Jehoova auks on nüüd olemas sobivad koosolekukohad.”

Reisivad ülevaatajad

Jumala teenijatel läheb vaja vastupidavust (Kol. 1:24, 25). Heaks näiteks neist, kes Kuningriigi huvide edendamise nimel endast palju annavad, on reisivad ülevaatajad. Tehes armastavalt tööd, et karjastena kogudusi tugevdada, on nad tõelised ”annid inimeste kujul” (Efesl. 4:8, UM; 1. Tess. 1:3).

Juba 1930-ndate lõpul anti väljaõpet tublidele meestele, kes hakkasid teenima vööndi- ja regionaalsulastena (praegu ringkonna- ja piirkonnaülevaatajad). ”Polnud sugugi kerge kogudustesse jõuda,” meenutab James Mwango. ”Meile anti küll jalgrattad, aga vennad, kes tulid meile appi pagasit tassima, olid jalamehed. Nii kulus sihtpunkti jõudmiseks ikka mitu päeva. Veetsime igas koguduses kaks nädalat.”

”Ta . . . minestas jalapealt”

Reisimine maapiirkonnas ei olnud tol ajal ega ole nüüdki kergete killast. Praegu üle 80-aastane Robinson Shamuluma teenis reisiva ülevaatajana koos abikaasa Julianaga. Ta mäletab, kuidas nad kord vihmaperioodil eriti tugeva paduvihma kätte jäid. Kui torm vaibus, oli tee muidu vaba, kui välja arvata tõik, et nad pidid sumpama läbi muda, mis  ulatus jalgratta istmeni! Kui nad lõpuks järgmisse kogudusse jõudsid, oli Juliana nii kurnatud, et jaksas ainult suurivaevu veetopsi huultele tõsta.

Enock Chirwa, kes teenis 1960-ndatel ja 70-ndatel nii ringkonna- kui piirkonnatööl, räägib: ”Esmaspäev oli väga raske päev, kuna see oli rännakupäev. Kui me aga kogudusse jõudsime, unustasime teekonna. Vendadega kokkusaamine tegi meid õnnelikuks.”

Rännakud polnud rasked ainuüksi vahemaade ja teeolude tõttu. Kord oli Lamp Chisenga koos kahe vennaga teel Sambia põhjaosas asuvasse kogudusse. Tolmusel rajal, mida mööda nad läksid, nägid nad eespool mingit looma. ”Vennad ei näinud teda väga selgelt,” ütles Lamp Chisenga. ”Ta istus tee peal nagu koer. ”Kas te näete, mis loom see on?” küsisin ma. ”Kas te näete?” Siis tundis üks vend ära lõvi silueti. Ta karjatas ja minestas jalapealt. Otsustasime seal siis väheke puhata, et lõvi saaks rahulikult võssa minna.”

John Jason teenis koos oma naise Kayga Sambias 26 aastat, muu hulgas ka piirkonnatööl. Neil tuli õppida kannatlikkust seoses tehniliste viperustega. John jutustas: ”Mäletan, et sõitsime üle 150 kilomeetri katkiste amortidega, kuna varuosi meil polnud ja polnud ka võimalik kuskilt abi kutsuda. Ühel hetkel ütles mootor üles. Selles väljapääsmatus olukorras ei osanud me teha midagi muud kui kasutada kogu oma veetagavara ülekuumenenud mootori jahutamiseks ja viimase tassi tee jaoks. Istusime siis autos — väsinuna, palavuse käes ja inimasustusest eemal — ning palvetasime, et Jehoova meid hädast välja aitaks. Kella kolme paiku pärastlõunal tuli sama teed mööda teetöid teostav veok, esimene sõiduk üldse, mida sel päeval kohtasime. Nähes, et oleme plindris, pakkusid nad, et võivad meid  sleppi võtta. Jõudsime vendade juurde napilt enne pimedat.”

Tuli õppida lootma Jumalale

Sellistes tingimustes saab reisivatele ülevaatajatele kiiresti selgeks tõsiasi, et enda võimetele ja materiaalsele varale lootmise asemel tuleb neil panna oma lootus märksa usaldusväärsematele abiallikatele — Jehoova Jumalale ja kristlikule vennaskonnale (Heebr. 13:5, 6). ”Sattusime täbarasse olukorda kõigest kolm nädalat pärast seda, kui me piirkonnatööd alustasime,” meenutab Geoffrey Wheeler. ”Olime kokkutulekupaigas, valmis nädalavahetusel toimuvaks programmiks. Ma olin kellegi käest saanud katkise priimuse. Päev oli palav ja tuuline, ning kui ma pahaaimamatult selle pliidikese läitsin, lahvatas kõrge leek. Mõne minutiga oli tuli kontrolli alt väljas. Meie Land Roveri esirehv võttis tuld ja leegid neelasid varsti terve sõiduki.”

Autost ilma jääda oli juba piisavalt halb, aga sellega hädad ei piirdunud. Geoffrey jutustab: ”Meie rõivad olid Land Roveris suures teraskestaga kohvris. Need ei põlenud ära, need tõmbusid kokku! Vennad lähenesid põlevale  autole küljest, mis polnud veel leekides, ning päästsid tulest meie voodi, ühe särgi ja minu kirjutusmasina. Kui tänulikud me nende kiire taibu eest küll olime!” Geoffrey ja tema abikaasa isiklikud asjad hävisid koos autoga ja neil polnud plaanis naasta linna enne, kui kahe kuu pärast. Kuidas nad seni hakkama said? Geoffrey ütleb: ”Üks vend laenas mulle lipsu ja ma pidasin avaliku kõne mingites kalossides. Igatahes jäime ellu ja vennad tegid kõik, mida suutsid, et oma kogenematut piirkonnaülevaatajat lohutada.”

Madudekindel voodi

Koguduste armastus ja hool, mida nad ilmutavad, ’püüdes olla külalislahked’, kinnitab reisivaid ülevaatajaid ja nende naisi ning aitab neil oma ennastsalgavat tööd jätkata. On lugematul hulgal kogemusi sellest, kuidas kogudused, kes ise on materiaalses kitsikuses, on armastavalt reisivate ülevaatajate eest hoolt kandnud, mida need väga sügavalt hindavad. (Rooml. 12:13; Õpet. 15:17.)

Reisivate ülevaatajate majutuskohad on harilikult primitiivsed, kuid alati valmistatud armastusega. Fred Kashimoto, kes teenis ringkonnaülevaatajana 1980-ndate alguses, mäletab, kuidas ta kord õhtul Sambia Põhjaprovintsis asuvasse külla jõudis. Vennad võtsid ta südamlikult vastu. Ta juhatati väiksesse majja ning vennad panid tema kohvrid suure laua peale, mis seisis umbes pooleteise meetri kõrgustel jalgadel. Kui aeg oli juba hiline, küsis vend Kashimoto, kus ta saab magada.

Vennad osutasid kõrge laua poole ja kostsid: ”Voodi on seal — seesama!” Ilmselt sellepärast, et seal kandis oli väga palju madusid, olid vennad valmistanud sellise turvalisema magamisaseme. Heintest madrats külje all, heitis vend Kashimoto sinna puhkama.

 Maapiirkonnas tehakse kingitusi sageli farmisaaduste näol. ”Kord andsid vennad meile kana,” meenutab Geoffrey Wheeler muhelemisi üht juhtumit. ”Panime ta enne pimedat välikäimlasse õrre peale. See tobuke aga hüppas oma õrrelt alla ja kukkus otse käimlaauku. Meil õnnestus ta sealt kõpla abil tervelt välja õngitseda. Abikaasa pesi ta siis kuuma vee ja seebiga puhtaks ja kasutas ohtralt ka desinfitseerivat vahendit. Nädala lõpus küpsetasime ta ära ja maitsel polnud viga midagi!”

Jasonid kogesid samasugust heldekäelisust. ”Mitut puhku saime vendadelt elusa kana,” jutustas John. ”Vahepeal kandsime üht kana korviga kaasas, kui oma piirkonnas reisisime. Ta munes iga hommik, seepärast ei kavatsenud me teda ära süüa. Kui pakkisime asju kokku, et uude kohta minna, andis ta selgelt mõista, et soovib kaasa tulla.”

Kino

Aastal 1954 sai piibliharidustöö uut hoogu, kuna hakati näitama filme, nagu näiteks ”Uue maailma ühiskond tegutseb” (”The New World Society in Action”). ”See film innustas paljusid endast nii kuulutustööl kui koguduses rohkem andma,” öeldi tolleaegses harubüroo aruandes. Kui vennad pärast filmivaatamist kokkutulekupaika maha lammutasid, võtsid mõned neist kasutusele lööklause ”Tehkem seda uue maailma ühiskonna viisil!” ehk teisisõnu: innukalt. Esimese aasta jooksul pärast filmi väljatulekut vaatas seda rohkem kui 42000 inimest, nende hulgas valitsus- ja haridusametnikke, kellele see sügavat muljet avaldas. Lõpuks sai sel moel üle miljoni sambialase teavet Jehoova tunnistajate ja nende kristliku organisatsiooni kohta.

Wayne Johnson meenutab nende kinoseansside mõju. Ta sõnab: ”Filmid meelitasid rahvast kohale paljude kilomeetrite  kauguselt ja andsid Jehoova organisatsioonist hea ülevaate. Tihti puhkes keset filmi pikk ja entusiastlik aplaus.”

Mõnda aega oli ringkonnakokkutulekutel laupäeva õhtupoolikuti kavas ka üks film. See oli võsastikus elavatele inimestele põnev elamus. Filmid avaldasid tohutut mõju, olgugi et inimesed, kes muu maailma elust suurt midagi ei teadnud, tõlgendasid mõningaid stseene valesti. Näiteks kui ühes filmis näidati New Yorgi metroost väljuvat inimvoolu, arvasid paljud, et see kujutab ülestõusmist! Sellegipoolest aitasid filmid inimestel Jehoova tunnistajatest parema ettekujutuse saada. Kuid muutuste tuuled ning paljude sambialaste kasvav soov rahvusliku iseseisvuse järele pani neid vendadesse vaenulikult suhtuma. Nii kogudusi kui reisivaid ülevaatajaid ootasid ees olukorrad, mis nõudsid senisest veelgi enam vastupidavust.

Poliitilised sekeldused

24. oktoobril 1964 saavutas Põhja-Rodeesia iseseisvuse Suurbritanniast ja nimetati ümber Sambia vabariigiks. See oli poliitiliselt väga pinev aeg. Jehoova tunnistajate neutraalsust tõlgendati vääralt kui vaikivat toetust koloniaalvõimu püsimisele.

Lamp Chisenga meenutab üht oma toonast reisi Bangweulu järve piirkonda. Tal oli kavas sõita paadiga mõningatele saartele ning külastada sealseid kalamehi, kes olid Jehoova tunnistajad. Reis algas bussisõiduga järve äärde. Kui ta bussist maha astus, paluti tal parteipilet ette näidata. Muidugi polnud tal seda. Parteilased haarasid ta portfelli enda kätte. Siis märkas üks neist kasti, millel seisis kiri ”Vahitorn”. Ta puhus vilet ja hõikas: ”Vahitorn! Vahitorn!”

Kartes, et läheb mürgliks, lükkas üks ametnik Lampi  koos oma kottidega bussi tagasi. Bussi ümber oligi juba kogunenud suur hulk inimesi, kes hakkasid sõiduki suunas kive loopima, tabades ust, rehve ja aknaid. Buss kihutas minema ega peatunud enne kui umbes 90 kilomeetri kaugusel Samfyas. Öö jooksul olukord rahunes. Järgmisel hommikul istus Lamp segamatult paati, et teenida järve piirkonna väikseid kogudusi.

Reisivad ülevaatajad näitavad endid Jumala teenijatena ka ”suures kannatlikkuses” (2. Kor. 6:4, P 1997). Fanwell Chisenga, kelle ringkond kulges piki Zambezi jõe kallast, märgib: ”Ringkonnaülevaataja peab olema ennastohverdav ja oma ülesandele kogu hingega anduma.” Sealsete koguduste vahet reisimine tähendas pikki jõeretki vanades lekkivates kanuudes, mille ärritunud jõehobu võinuks pooleks hammustada nagu kuivanud oksarao. Mis aitas Fanwellil ringkonnatööl vastu pidada? Ta silmitseb naeratades fotot koguduseliikmetest, kes teda jõe äärde saatsid, ja möönab, et üheks motivatsiooniallikaks on olnud tema vennad ja õed. Ta küsib mõtlikult: ”Kust mujalt võiks selles kurjas maailmas nii rõõmsaid nägusid leida?”

Neutraalsus

”Mitte ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna ennast peatoiduse hankimise kimpu [”ei lase ennast mässida selle maailma asjadesse”, Weymouth], muidu ta ei saa olla selle  meelt mööda, kes ta on sõtta kutsunud.” Nii kirjutas apostel Paulus (2. Tim. 2:4). Et kristlane võiks jääda täielikult oma Juhi Jeesus Kristuse käsutusse, ei tohi ta end siduda selle maailma poliitiliste ja religioossete süsteemidega. Kuna tõelised kristlased soovivad selle maailma asjades erapooletuks jääda, on neil ette tulnud keerulisi olukordi ja isegi ”viletsusi” (2. Kor. 6:4; Joh. 15:19).

Teise maailmasõja ajal koheldi brutaalselt paljusid, kes patriotismi ei väljendanud. ”Nägime, kuidas vanu mehi nagu maisikotte autokasti visati, kuna nad keeldusid sõjaväeteenistusest,” meenutab Benson Judge, kellest sai hiljem tarmukas reisiv ülevaataja. ”Kuulsime neid hüüdmas ”Tidzafera za Mulungu”, mis tähendab: ”Läheme surma Jumala eest!”

Mukosiku Sinaali, kes polnud sel ajal veel ristitud, mäletab, et sõja ajal võis neutraalsuse küsimus iga hetk üles kerkida. ”Kõigil kästi koguda mambongo-nimelise vääntaime juuri, mis sisaldavad väärtuslikku lateksit. Kooritud juured tambiti ribadeks ja seoti kimpu, et neist võiks toota kummi aseainet, millest valmistati sõjaväelaste saapaid. Jehoova tunnistajad keeldusid juuri kogumast, kuna nad mõistsid, et toetaksid sellega sõjategevust. Koostöövalmiduse puudumise tõttu tuli vendadel karistust kanda. Neist said ”ebasoovitavad isikud”.”

Üks selliseid isikuid oli Joseph Mulemwa. Ta oli pärit Lõuna-Rodeesiast ning tulnud Põhja-Rodeesia Lääneprovintsi aastal 1932. Tema kohta väideti, et ta õhutab inimesi oma põllutöid sinnapaika jätma, sest ”kuningriik on lähedal”. Selle valesüüdistuse taga oli üks Mavumbo misjonikeskuse vaimulik, kes Josephit ei sallinud. Joseph vahistati ning aheldati käeraudade abil kokku ühe vaimuhaige mehega, lootuses, et see mees ründab Josephit. Joseph  aga hoopis rahustas mehe maha. Saanud vabaks, jätkas Joseph kuulutustööd ja koguduste külastamist. Ta jäi ustavaks kuni surmani 1980-ndate keskpaiku.

Abi katsumustes vastupidamiseks

Natsionalistlik meelsus ja sotsiaalsed pinged viisid selleni, et hakati hirmutama neid, kel südametunnistus ei lubanud poliitilises tegevuses osaleda. Kuigi olukord riigis oli pingeline, valitses Jehoova tunnistajate keskel rahu ja ühtsus, nagu ilmnes hästi 1963. aastal Kitwes peetud ”Julgete jumalateenijate” üleriigilisel kokkutulekul. Programm kanti ette neljas keeles ja seda tuli kuulama ligi 25000 delegaati, kellest mõned saabusid viiepäevasele üritusele telkide ja reisivankritega. Eriti tähelepanuväärse kõne esitas Milton Henschel, kes rääkis kristlase suhetest riigiga. Frank Lewis meenutab: ”Mäletame, et ta kõneles vajadusest aidata oma vendadel neutraalsusküsimusest aru saada. Olime tema ajakohaste nõuannete eest ülimalt tänulikud, sest enamikku Sambia vendi ootasid ees tõsised usukatsed, ja nad jäid Jehoovale ustavaks!”

1960-ndatel kogesid Sambia Jehoova tunnistajad laialdast ja ägedat tagakiusu, kusjuures paljud kaotasid oma vara. Kodud ja kuningriigisaalid tehti maatasa. Õnneks reageeris valitsus sellele ja suur osa neist, kes püüdsid tunnistajaid hirmutada, pandi vangi. Kui Põhja-Rodeesiast sai Sambia vabariik, tundsid Jehoova tunnistajad erilist huvi uue põhiseaduse nende sätete vastu, mis pidid tagama peamised inimõigused. Peagi aga lahvatas pahaaimamatu märklaua vastu raevukas patriotismilaine.

Riigisümbolid

Koloniaalajastu päevil said Jehoova tunnistajate lapsed koolis karistada, kui nad usulisel põhjusel ei tervitanud  riigilippu, milleks tollal oli Briti lipp. Nad said karistada ka selle eest, et nad keeldusid riigihümni laulmast. Kui ametivõimudele esitati protestiavaldus, muutus haridusministeerium leebemaks ning kirjutas: ”Teie [rühmituse] seisukohad lipu tervitamise suhtes on hästi teada ja neist peetakse lugu ning ühtki last ei tohi mingil moel karistada selle eest, et ta lippu ei tervita.” Seoses uue, vabariigi põhiseaduse tulekuga lootsid Jehoova tunnistajad, et sellised põhivabadused nagu südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabadus on kindlamalt tagatud. Ent uue lipu ja hümni kasutuselevõtt tõi kaasa hoopis patriotismi tõusu. Koolides seati usinasti sisse igapäevane liputervitamis- ja hümnilaulmistseremoonia. Osa tunnistajatest noori küll vabastati sellest, teisi aga peksti ja isegi heideti koolist välja.

Uus haridusseadus, mis võeti vastu aastal 1966, andis lootust, et olukord paraneb. Selles sisaldus säte, mis lubas lapsevanemal või eestkostjal taotleda lapse vabastamist usutalitustel ja -pühadel osalemisest. Tulemuseks oli see, et paljud koolist väljaheidetud lapsed said oma haridusteed jätkata. Kuid natuke aega hiljem ja küllaltki salaja lisati haridusseadusele uued määrused, mis defineerisid lippe ja hümne kui rahvuslikku eneseteadvust tõstvaid mittereligioosseid sümboleid. Vennad rääkisid valitsusametnikega sel teemal korduvalt, aga sellest hoolimata oli 1966. aasta lõpuks rohkem kui 3000 last erapooletuse pärast koolist välja heidetud.

Feliya juhtum

Käes oli aeg selgitada välja, kui seaduspärane on selline tegevus. Selleks valiti välja üks konkreetne juhtum. Feliya Kachasu käis Copperbeltis asuvas Buyantanshi koolis. Kuigi ta oli eeskujulik õpilane, visati ta koolist välja.  Frank Lewis meenutab, kuidas asi kohtusse anti: ”Härra Richmond Smith esitas meie asja kohtule, mis polnud sugugi kerge, kuna tegu oli valitsusvastase kaebusega. Ta nõustus meid esindama pärast seda, kui ta oli kuulnud Feliya põhjendusi selle kohta, miks ta lippu ei tervita.”

Dailes Musonda, kes oli ka ise tol ajal Lusaka koolitüdruk, ütleb: ”Kui Feliya juhtum kohtusse anti, lootsime südamest soodsat tulemust. Vennad reisisid kohale isegi Mufulirast, et kohtuistungeid kuulata. Mina oma õega olin ka sinna kutsutud. Mäletan siiamaani, kuidas Feliya oma valge mütsikesega ja heledas kleidis kohtusaalis oli. Kohtuprotsess kestis kolm päeva. Mõned misjonärid, nagu vennad Phillips ja Fergusson, polnud veel maalt välja saadetud ning nemadki tulid kuulama. Mõtlesime, et nende kohalolekust võib olla abi.”

Kohtunik jõudis järeldusele: ”Käesolevast Jehoova tunnistajate juhtumist ei ilmne, et nad suhtuksid riigihümni ja lippu lugupidamatult.” Samas jäi ta endiselt seisukohale, et isamaalikud tseremooniad on mittereligioossed ning et haridusseaduse sätteid arvestades ei saa Feliya oma siirastest tõekspidamistest hoolimata oodata, et teda tseremooniatest vabastatakse. Kohtuniku sõnul oli tseremooniatest osavõtt nõutav rahvusliku turvalisuse huvides. Kuidas taoline  alaealisele pealesunnitud nõudmine rahva huve teenib, sellest ei räägitud sõnagi. Ei mingit kooli Feliyale, kuni ta oma kristlikest tõekspidamistest kinni hoiab!

Dailes lausub: ”Olime väga nördinud, kuid otsustasime kõik Jehoova hooleks jätta.” Kuna olukord muutus järjest raskemaks, tulid ka Dailes ja ta õde 1967. aastal koolist ära. 1968. aasta lõpuks oli peaaegu 6000 Jehoova tunnistajate last koolist välja heidetud.

Rahvakogunemistele seatakse piirangud

1966. aastal kehtestatud korrakaitse seadus nõudis, et kõik rahvakogunemised algaksid riigihümni laulmisega. Seepärast polnud vendadel otstarbekas korraldada selliseid kokkutulekuid, kuhu kogu üldsus oleks kutsutud. Nad kohandasid oma tegevust valitsuse nõuetega sel moel, et pidasid suuremaid kogunemisi eramaal, tihti kuningriigisaali territooriumil, mis oli piiratud rohust taraga. Sellised üritused meelitasid ligi suurel arvul uudishimulikke, kes tahtsid teada, mis seal toimub. Tulemuseks oli see, et koosolekutel viibijate arv üha kasvas, ning 1967. aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul juba 120025 inimest.

”Tol perioodil võis vastaste poolt oodata ägedaid vägivallapuhanguid,” räägib Lamp Chisenga. ”Samfya piirkonnas tungis üks jõuk kallale vend Mabole Katansha kogudusest ja tappis ta. Vahel rünnati vendi koosoleku ajal ning paljud kuningriigisaalid põletati maha. Võimud pidasid Jehoova tunnistajatest siiski endiselt lugu ning osa vastaseid vahistati ja nad said karistada.”

Oma lennuvägi!

Vastutöötajad mustasid Jehoova tunnistajaid väsimatult igasugu valesüüdistustega, väites muu hulgas, et nad  on ebaharilikult rikkad ning plaanivad moodustada uut valitsust. Ühel päeval saabus valitseva partei sekretär ette teatamata Kitwe harubüroosse. Esimene märk tema saabumisest oli politseinike vool värava juurde. Kohtumisel harubüroo esindajatega muutus parteisekretär väga rahutuks. ”Meie andsime teile loa need hooned ehitada,” ütles ta häält tõstes. ”Mida te siin õieti teete? Kas need on teie valitsuskabinetid?”

Mõned võimuesindajad jäid laimujutte uskuma. Sambia Loodeprovintsis üritas politsei pisargaasi abil konventi laiali ajada. Vendadel õnnestus harubüroosse kiirtelegramm saata. Ühel välismaalasest farmeril oli väike lennuk ning ta tõi sellega Kabomposse veel mõned harubüroo esindajad, et need aitaksid olukorda rahumeelselt lahendada ja vääritimõistmised klaarida. Paraku ei hajutanud see sugugi mõnede kahtlusi, kes nüüd teatasid, et tunnistajatel on ka oma lennuvägi!

Konvendipaigas kogusid vennad kasutatud pisargaasiballoonid hoolikalt kokku. Hiljem, kui harubüroo esindajad kohtusid valitsusametnikega, et neile oma murest rääkida, esitasid nad need asitõenditena tarbetu jõukasutamise kohta. Juhtumit kajastati laialdaselt ja tunnistajate rahumeelne reageering leidis äramärkimist.

Selgitame oma seisukohta

Püüded Jehoova tunnistajate tegevust seadusevastaseks muuta jätkusid raugematult. Harubüroo tahtis valitsusele meie erapooletut seisukohta selgitada. Smart Phiri ja Jonas Manjoni valiti nendeks, kes pidid suure hulga ministrite ees ettekande tegema. Ettekande ajal ründas üks minister vendi sõnadega. ”Tahaksin teid siit välja viia ja teil kere kuumaks kütta!” nähvas ta. ”Kas te taipate, mida te teinud  olete? Te olete riisunud meilt parimad kodanikud, koorekihi, ja mis te meile olete jätnud? Mõrtsukad, abielurikkujad ja vargad!”

Vennad vastasid kiiresti: ”Aga just sellised olid ka mõned nende seast! Nad olid vargad, abielurikkujad, mõrtsukad, aga tänu Piibli väele on need inimesed oma elu muutnud ja saanud Sambia parimateks kodanikeks. Sellepärast me palumegi, et lubaksite meil vabalt kuulutada.” (1. Kor. 6:9—11.)

Väljasaatmised ja osaline keelustus

Nagu eespool juttu oli, anti misjonäridele korraldus maalt lahkuda. ”1968. aasta jaanuar on meile alatiseks meelde jäänud,” ütles Frank Lewis. ”Üks vend helistas ja ütles, et immigratsiooniametnik oli äsja tema juures käinud. Ametnik oli esitanud talle väljasaatmisdokumendid ning andnud talle seitse päeva aega oma asjatoimetused Sambias lõpetada ja maalt lahkuda. Natukese aja pärast tuli järgmine telefonikõne ja siis järgmine. Viimaks helistas üks vend, kes teadis öelda, et järgmisena võetakse sihikule Kitwe suur kompleks.” Paistab, et nii drastiliste meetmetega loodeti tunnistajate ühtsust lammutada ja nende innukat tegevust takistada.

Järgmisel aastal jõustas president ühiskondliku julgeoleku kaitse korra, mis muutis ukselt uksele kuulutustöö seadusvastaseks. Kuna see tähendas sama hästi kui meie töö keelustamist, pidid vennad teenistust ümber korraldama ja panema suuremat rõhku eraviisil kuulutamisele. ”Meie Kuningriigiteenistusest” sai ”Meie Kuukiri” ning rubriik ”Hea sõnumi kuulutamine” hakkas kandma pealkirja ”Meie sisetegevus”. Nii hoiduti tsensorite huviorbiiti sattumast. Aprillis 1971 teatati aruandes peaaegu 48000  kodusest piibliuurimisest, mis tõendas selgelt, et vastaste püüded kuulutustööd kitsendada polnud vendade innukust kahandanud.

Clive Mountford, kes elab praegu Inglismaal, tegi koostööd paljude misjonäridega. Ta meenutab: ”Üks viis, kuidas me tunnistust andsime, oli järgmine: võtsime inimesi auto peale ja sõidu ajal rääkisime nendega tõest. Hoidsime autos alati ajakirju, nii et igaüks, kelle me peale võtsime, võis neid hästi näha.”

Ehkki piiblilised vestlused polnud keelatud, nõudis seadus, et me enne huvilise külastamist temalt selleks loa saaksime. Seepärast tegid vennad vahel lihtsalt sõbralikke külastusi sugulaste, endiste koolikaaslaste, töökaaslaste ja teiste tuttavate juurde, kus siis vestluse käigus viidi jutt taktitundeliselt Piiblile. Kuna suguseltsid olid arvukad, saadi niimoodi ühendust terve rea uskmatute sugulastega ja teiste inimestega.

Aastal 1975 kirjutas Sambia harubüroo: ”Mitu tuhat kuulutajat meie territooriumil ei ole kunagi kuulutanud majast majja. Siiski on jüngreid juurde tulnud ja on antud laialdaselt tunnistust.” Ukselt uksele tööle seatud piirangute tõttu kasutasid vennad tunnistuse andmiseks teisi võimalusi. Tüüpiline on näide vennast, kes töötas ühes ministeeriumis arhivaarina. Tema ametikohustuste hulgas oli elanike nimesid ja muid andmeid üles kirjutada. Ta pani tähele, kellel olid piiblilised nimed, ja küsis neilt, mida teavad nad endanimelisest piiblitegelasest. Nii avanes talle tunnistuse andmiseks palju võimalusi. Näiteks kord tuli tema töö juurde üks ema koos tütrega, kelle nimi oli Eden. Vend küsis naiselt, kas see teab, mida sõna ”Eeden” tähendab, ning selgus, et ei teadnud. Vend selgitas seda lühidalt ja toonitas,  et lähitulevikus muudetakse kogu maa sama kauniks, nagu oli omaaegne Eedeni paradiis. Naine tundis asja vastu huvi ja andis vennale oma koduse aadressi. Ka tema abikaasast sai huviline, terve pere hakkas koosolekutel käima ning aja möödudes lasid mõned pereliikmed ennast ristida.

Osa kuulutajaid kasutas võimalust töökohal tunnistust anda. Royd, kes töötas kaevandusettevõttes, küsis lõunatundidel töökaaslaste arvamust erisuguste piiblitekstide kohta. ”Kes on teie meelest see ”kalju”, kellest räägib Matteuse 16:18?” või ”Kes on ”komistuskivi” kirjakohas Roomlastele 9:32?” tõstatas ta küsimuse. Tihti kogunes suur hulk kaevureid piiblilisi selgitusi kuulama. Tänu neile eraviisilistele vestlustele tegid mitmed Roydi töökaaslased vaimseid edusamme, pühendusid Jehoovale ja lasid ennast ristida.

Noorte otsustavus jääda ka koolis kristlikele põhimõtetele truuks andis paljudele võimaluse tõde kuulda. Kui üks rühm õpilasi keeldus isamaalikke laule kaasa laulmast, vihastus õpetaja ja käsutas terve klassi hoovi peale seisma. Üks selles rühmas olnud õpilane meenutab: ”Õpetaja sai vist asjast niimoodi aru, et me ei laula isegi oma usulisi laule. Tundub, et ta nägi head võimalust meid naeruvääristada. Ta käskis õpilastel end usulise kuuluvuse järgi rühmadesse võtta ning iga rühm pidi esitama ühe või kaks oma kiriku laulu. Kui kaks rühma polnud suutnud ühtegi laulu meenutada, pöördus õpetaja meie poole. Alustasime lauluga ”See on Jehoova päev!”. Me vist laulsime päris hästi, kuna möödakäijad peatusid ja jäid kuulama. Seejärel esitasime laulu ”Jehoova on saanud Kuningaks!”. Kõik kuulajad, kaasa arvatud õpetaja, plaksutasid vaimustunult. Läksime klassi tagasi. Mitmed klassikaaslased küsisid, kus me  nii ilusaid laule oleme õppinud, ning mõned tulid ka koosolekutele ja said hiljem ise innukateks tunnistajateks.”

Need, kes raamatuid jätavad

Kogu selle aja püüdsid vennad olla ”arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid” (Matt. 10:16). Teistsuguse kirjanduse ja piibliuurimise abivahendite aktiivse kasutamise tõttu kutsuti Jehoova tunnistajaid Abaponya Ifitabo, mis tähendab ’need, kes raamatuid jätavad’. Vastased küll püüdsid vendade suud sulgeda, aga siiski läks Kuningriigi kuulutustöö täie hooga edasi. Veel aastaid toimus paiguti vägivallapuhanguid, kuid 1980-ndate alguseks oli vastuseis juba vähenenud.

 Kahekümne viie aasta jooksul pärast rahvuslikku iseseisvumist lasi ligi 90000 inimest ennast ristida. Ometi kasvas tegevkuulutajate arv ainult 42000 võrra. Mis võis olla selle põhjuseks? Tõsi küll, mõned surid ja mõned kolisid mujale. ”Aga oma osa oli ka inimesekartusel,” meenutab Neldie, kes teenis tol ajal harubüroos. Paljud muutusid teenistuses ebaregulaarseks või mittetegevaks. Pealegi muutis riigi iseseisvumine kohalikke olusid. Juhtivad ametikohad, nii äris kui ka muudes valdkondades, mida varem olid täitnud üksnes välismaalased, olid nüüd vakantsed. Kuna avanesid uued võimalused elamispinna soetamiseks, töötamiseks ja hariduse omandamiseks, nihkus paljude perekondade tähelepanu vaimsetelt asjadelt materiaalsetele püüdlustele.

Sellegipoolest läks kuulutustöö ikka edasi. Tark kuningas Saalomon kirjutas: ”Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!” (Kog. 11:6). Vennad tegid kõvasti tööd, külvamaks tõeseemneid, mis olude soodsamaks muutudes läksid jõudsalt kasvama. Püsiva kasvu tõttu suurenes ka kirjandusevedu ning seepärast oli aastal 1976 vaja osta uus veoauto. Aastal 1982 hakati ehitama uut trükikoda mõne kilomeetri kaugusele Peetelist. Eelseisvat kasvu arvestades olid need väga praktilised sammud.

Sugugi mitte kõigis Kesk-Aafrika riikides pole olnud nii rahulik ja pole esinenud nii vähe siseriiklikke konflikte nagu Sambias. Kuna olud on praegu eriti soodsad selleks, et ’häid sõnumeid kuulutada’, innustavad mälestused ”viletsustest” ustavaid jumalateenijaid koguma ikka usinalt ”vilja igaveseks eluks” (Rooml. 10:15; 2. Kor. 6:4; Joh. 4:36).

 Harubüroo laiendus

1930-ndatel täitsid Llewelyn Phillips ja tema kaastöölised oma teenistusülesandeid Lusakas kahetoalises üürimajas. Vaevalt oskas siis keegi ette kujutada praegust 110 hektaril laiuvat Peeteli hoonete kompleksi, kus elab üle 250 vabatahtliku töölise. Nende vendade ja õdede töö aitab rahuldada enam kui 125000 kuulutaja ja pioneeri vaimseid vajadusi. Vaadelgem lühidalt, kuidas on harubürood aja jooksul laiendatud.

Nagu eespool juba räägiti, suhtusid võimud 1936. aasta paiku meisse leebemalt ning vennad said loa avada Lusakas kirjandusladu. Töö laienemine nõudis peatselt suuremasse hoonesse kolimist. Seepärast osteti ära politseijaoskonna kõrval asuv elumaja. ”Selles oli kaks magamistuba,” mäletab Jonas Manjoni. ”Söögitoas asus teenistusosakond ja verandal väljastusosakond.” Aastal 1951 võttis Jonas palgatöölt kahenädalase puhkuse, et teenida Peetelis, ja hiljem kutsuti ta alaliselt sinna tööle. ”Peetel oli hästi organiseeritud ja töölised olid rõõmsameelsed,” ütleb ta. ”Töötasin vend Phillipsiga väljastusosakonnas, kus tegelesin tellimustega ja kleepisin ajakirjapatakatele marke peale. Oli hea tunne sel moel oma vendi teenida.” Hiljem liitus Llewelyn Phillipsiga Harry Arnott ning nendega koos töötasid kohalikud vennad, nagu Job Sichela, Andrew John Mulabaka, John Mutale, Potipher Kachepa ja Morton Chisulo.

Kuna Sambia vasetööstus õitses, infrastruktuur arenes kiiresti ning kaevanduspiirkonda voolas kokku inimesi igast maanurgast, suunati rohkem tähelepanu Lusakast eemale Copperbelti. Ian Fergusson soovitas osta maatüki mõnes kaevanduslinnas ning aastal 1954 kolis harubüroo  üle Luanshyasse King George’i avenüüle. Ei läinud aga kaua, kuni needki hooned jäid kitsaks, sest tööpõld laienes kiiresti Ida-Aafrika suunas. Aastal 1959, kui Nathan Knorr peakorterist käis Sambias ”Valvsate teenijate” piirkonnakokkutulekul, vaatas ta üle võimalikud uue harubüroo krundid ning andis ehitamisele rohelise tee. Geoffrey Wheeler meenutab: ”Läksime koos Frank Lewise, Eugene Kinaschuki ja arhitektiga Kitwes ostetud uuele ehituskrundile ja panime uue Peeteli asukoha täpselt paika.” 3. veebruaril 1962 pühitseti Jehoovale uus harubüroo koos eluruumide, trükikoja ja kuningriigisaaliga. Harry Arnott, tollane harubüroo sulane, juhtis pühitsemisprogrammi lõpus tähelepanu sellele, et õigupoolest tuleb igaühel meist teha veelgi olulisemat, vaimset ehitustööd, milles ehitusplokkideks on usk, lootus ja armastus.

Kuna järgmise kümne aasta jooksul kasvas Kuningriigi kuulutajate arv 30129-lt ligi 57000-ni, jäid needki hooned peagi väikseks. ”Vend Knorr ergutas meid trükitegevust laiendama,” meenutas Ian Fergusson. ”Käisin Elandsfonteinis Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroos, et vendadega nõu pidada. Varsti toimetatigi sealt lennukiga üks trükipress Kitwesse.”

Lisaks ajakirjadele ja muudele väljaannetele trükiti Kitwes ka igakuist ”Meie Kuningriigiteenistust” Kenya ja teiste Ida-Aafrika riikide jaoks. Imeruttu jäi väike trükikoda nii kitsaks, et oli hädavajalik see mujale kolida. Kui linna volikogu ei soostunud üht saadaolevat maatükki meie kasutusse andma, pakkus üks vend meile oma eramaad. Hoone sai valmis aastal 1984. Sambia kuulutustegevuse süda asus Kitwes kolm aastakümmet.

Keerulistel aastatel pärast misjonäride väljasaatmist kasvas harubüroo tööliste arv sedavõrd, et Peeteli pere  liikmetest 14 elasid väljaspool Peetelit oma perekonna juures. Jällegi oli tarvis teha muudatusi, et eelseisva tööhulgaga hakkama saada. Mingi aja pärast osteti kaks maja ning üüriti kolmas, tänu millele oli võimalik Peeteli pere liikmeskonda suurendada. Oli aga selge, et vajatakse päris uusi hooneid. Ja peatselt toimuski asjade käigus pööre. Aastal 1986 paluti mõningates paikades elavatel vendadel hakata uue harubüroo jaoks krunti otsima. Nii leiti 110 hektari suurune maa-ala umbes 15 kilomeetrit pealinnast läänes. See osutus targaks valikuks, kuna selles piirkonnas on suured põhjaveevarud. Dayrell Sharp märkis: ”Arvan, et Jehoova juhatas meile kätte selle kena koha.”

Pühitsemine ja kasv

Laupäeval, 24. aprillil 1993 kogunes sadu kauaaegseid Jehoova teenijaid uue harubürookompleksi pühitsemisele. Lisaks 4000 kohalikule vennale ja õele oli kohal enam kui 160 külalist mujalt, nende hulgas misjonäre, kes olid pidanud paarikümne aasta eest Sambiast lahkuma. Theodore Jaracz, üks kahest juhtiva kogu esindajast, kõneles teemal ”Soovitame endid Jumala teenijatena”. Ta ütles kauaaegsetele ustavatele teenijatele, et kui nemad poleks omal ajal vastu pidanud, poleks nüüd olnud tarvidust ehitada. Viidates Pauluse sõnadele kirjas korintlastele, rõhutas ta, et õige jumalateener arendab vaimu vilja, ning see võimaldab tal vastu pidada raskustes, katsumustes ja viletsuses. ”Teie olete soovitanud endid Jumala teenijatena,” sõnas ta. ”Meil on tulnud ehitada see uus harubüroo sellepärast, et töö on nii hästi edasi läinud.”

Aastal 2004 sai valmis neljakorruseline elumaja, milles on 32 korterit. Ligi 1000-ruutmeetrine osa trükikojast on ümber ehitatud ning seal on nüüd 47 tõlkijate bürooruumi,  lisaks arhiivitoad, nõupidamisruumid ja raamatukogu.

Majandusraskustest ja muudest probleemidest hoolimata on Sambia Jehoova tunnistajad Jumalat teenides kogunud vaimseid rikkusi ning nad peavad auväärseks ülesandeks seda varandust teistega jagada (2. Kor. 6:10).

Nad soovitavad tõde kõigile

Sambia perekeskses ühiskonnas on aastate jooksul palju lapsi tõeteel üles kasvanud. Sambia Lääneprovintsis on tavaks öelda: ”Sarved pole lehmale rasked.” Sellega mõeldakse, et kohustust oma pere eest hoolt kanda ei tohiks  koormaks pidada. Kristlikud lapsevanemad mõistavad oma vastutust Jumala ees ning nad mõjutavad oma lapsi heas suunas, soovitades neile kristlikku teenistust nii sõna kui teoga. Paljud, kes praegu innukalt Jumalat teenivad, on just selliste lojaalsete inimeste järeltulijaid (Laul 128:1—4).

Jehoova tunnistajad Sambias tunnevad rõõmu tulemustest, mis on saavutatud tänu Jehoova kannatlikkusele ja toele (2. Peetr. 3:14, 15). Algusaastatel aitasid Piibli ”tõe sõnal” põhinevad uskumused neil segased ajad üle elada. Tegudes ilmnev ”silmakirjatsematu armastus” seob siiamaani eri suguharudest inimesi ja soodustab vaimset kasvu, hoides seejuures ära tarbetut valu. Kasutades ”õiguse sõjariistu”, et kaitsta ja rääkida head sõnumit ”helduses”,  on nad paljude, sealhulgas võimukandjate arusaamu avardanud, ning sageli on selle tulemusena nende kohta head kõneldud. Praegu on Sambias enam kui 2100 kogudust ja neid kinnitavad ”tunnetuses” tublid teenistusväljaõppe kooli lõpetajad, kes teenivad ülevaatajaametis. Ehkki ees võivad oodata eelmistest suuremadki ”viletsused”, on Jehoova tunnistajad isekeskis ”ikka rõõmsad”. (2. Kor. 6:4—10.)

Teenistusaastal 1940 kuuletus Sambias umbes 5000 inimest Jeesuse käsule mälestada tema surma. See tähendas, et keskeltläbi viibis mälestusõhtul üks igast 200 elanikust. Viimastel aastatel on sel erilisel õhtul austanud Jehoovat oma kohalviibimisega rohkem kui pool miljonit inimest — aastal 2005 koguni 569891 inimest ehk keskmiselt üks igast 20 elanikust (Luuka 22:19). Miks on Jehoova rahvast saatnud nii suur edu? Au selle eest kuulub Jehoova Jumalale, tänu kellele on vaimne kasv võimalik (1. Kor. 3:7).

Sambia Jehoova tunnistajad on aga teinud oma osa. ”Me ei häbene head sõnumit rääkida, me peame seda eesõiguseks,” lausub üks harubüroo komitee liige. On ilmne, et Jehoova tunnistajad peavad oma ülesannet auasjaks ja täidavad seda otsusekindlalt. Pole ime, et Jehoova tunnistajate suhtarv Sambias on üks kuulutaja 90 elaniku kohta! Siiski on palju tööd veel ees.

”Jehoova nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju!” (Õpet. 18:10.) Õigesti meelestatud inimestel on ülimalt pakiline Jehoova juurde varjule joosta. Praegu toimub Sambias iga kuu ligi 200000 piibliuurimist, mille kaudu aidatakse veel paljudel pühenduda Jehoovale ja saada tema innukateks teenijateks. Sambia rohkem kui 125000 tegeval Jehoova tunnistajal on igati põhjust sellist eluteed teistelegi soovitada.

[Allmärkus]

 [Kast lk 168]

Lühiülevaade Sambiast

Maa. Sambia on tasase pinnamoega ilma merepiirita riik rohke metsaga kiltmaal umbes 1200 meetri kõrgusel merepinnast. Suur osa lõunapiirist jookseb mööda Zambezi jõge.

Rahvastik. Enamik sambialasi on kirjaoskajad ning tunnistavad ristiusku. Maapiirkondades elatakse roost katusega majades, mille lähedal kasvatatakse toidutaimi.

Keel. Riigikeeleks on inglise keel, aga kõneldakse ka enam kui 70 kohalikku keelt.

Elatis. Tähtsamad tööstusharud on vasekaevandamine ja -töötlemine. Põllumajandussaaduste hulgas on olulisemad mais, sorgo, riis ja maapähkel.

Toit. Süüakse palju maisi. Meelistoite on paks maisijahust puder, mida kutsutakse nshima’ks.

Kliima. Sambia kõrge asukoha tõttu on seal Kesk-Aafrika lõunaosas paikneva riigi kohta märkimisväärselt pehme kliima. Esineb põuaperioode.

 [Kast/pilt lk 173—175]

Sain 17 kuud ja 24 piitsahoopi

Kosamu Mwanza

Sündinud: 1886

Ristitud: 1918

Lühiandmed: koges tagakiusamist ja valevendade survet. Teenis ustavalt pioneeri ja kogudusevanemana kuni maise elu lõpuni aastal 1989.

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist astusin armeesse ja teenisin Põhja-Rodeesia rügemendis sanitarina. 1917. aasta detsembris puhkusel olles kohtasin kahte Lõuna-Rodeesiast pärit meest, kes käisid läbi piibliuurijatega. Nad andsid mulle kuus ”Kirjauurimuste” köidet. Neelasin need kolme päevaga. Sõtta tagasi ma enam ei läinudki.

Kirjavahetuse pidamine Jehoova tunnistajate harubürooga oli keeruline ning me vendadega töötasime ilma juhatuseta. Käisime külast külla, kutsusime rahva kokku, pidasime jutluse ja vastasime kuulajate küsimustele. Hiljem valisime välja ühe peamise kogunemispaiga riigi põhjaosas ja nimetasime seda Galileaks. Kutsusime huvilisi sinna Piiblit selgitavaid kõnesid kuulama. Mind määrati seal tegevust juhendama ja üle vaatama. Kahjuks ilmus lagedale ka palju valevendi, kes külvasid segadust.

 Olime agarad kuulutama ning laastasime sellega katoliku ja protestandi misjonäride karjamaid. Pidasime ikka suuri koosolekuid, mäletan siiamaani, kuidas 1919. aasta jaanuaris kogunes Isoka lähedastele küngastele umbes 600 inimest. Kaheldes meie motiivides, saabusid kohale ka politsei ja sõdurid. Nad hävitasid meie Piiblid ja kirjanduse ning võtsid hea hulga meist vahi alla. Osa pandi vangi Kasama lähedal, teised viidi Mbalasse ning osa päris lõunasse Livingstone’i. Mõnedele mõisteti kolm aastat vanglakaristust. Mina sain 17 kuud vangistust ja 24 hoopi tagumikule.

Kohe pärast vabanemist läksin tagasi oma kodukülla ning jätkasin kuulutustööd. Hiljem vahistati mind uuesti, peksti jälle piitsaga ja pandi vangi. Vaenamine ei lakanud. Kohalik ülem otsustas vennad külast välja heita. Kolisime kõik ühte teise külla ja sealne külavanem võttis meid sõbralikult vastu. Jäime sinna ning tema loal ehitasime omaenda küla, mida kutsusime Naatsaretiks. Meil lubati sinna jääda tingimusel, et meie tegevus ei riku rahu. Külavanem oli meie käitumisega rahul.

1924. aasta lõpus läksin tagasi põhja poole Isokasse, kus üks lahke ringkonnakomissar õpetas mind inglise keelest paremini aru saama. Tol ajal tegutsesid seal kandis ka mõned isehakanud usujuhid, kes õpetasid pööraseid asju ja eksitasid paljusid. Jätkasime kooskäimist, aga tegime seda ettevaatlikult, kodudes. Mitu aastat hiljem kutsuti mind Lusakasse Llewelyn Phillipsi jutule, kes andis mulle ülesande külastada kogudusi Sambia ja Tansaania piiril. Reisisin vendi kinnitades kuni Mbeyani Tansaanias. Pärast igat külastusringi tulin tagasi enda kogudusse. Tegin seda 1940-ndateni, mil ametisse määrati ringkonnaülevaatajad.

 [Kast/pildid lk 184—186]

Abi põhjanaabritele

Aastal 1948 asus Põhja-Rodeesia vastrajatud harubüroo juhtima Kuningriigi kuulutustööd suuremal osal piirkonnast, mida nimetati Briti Ida-Aafrikaks. Tol ajal oli Sambia põhjanaabrite kõrgaladel vähe kuulutajaid. Kes aitaks alandlikel tõde õppida, arvestades, et tolleaegsed ametivõimud seisid võõramaiste misjonäride riiki lubamisele vastu?

Kui Happy Chisenga pakkus, et ta võiks teenida pioneerina Sambia Keskprovintsis, sai ta enda üllatuseks hoopis ülesande teenida ühel kõrvalisel territooriumil Tansaanias Njombe lähedal. ”Kui me naisega nägime sõna ”kõrvaline”, mõtlesime, et töötame koos teiste kuulutajatega mõnes eraldi asuvas piirkonnas. Peagi tõdesime, et olime esimesed, kes selles kohas kuulutasid. Juhtisime inimeste tähelepanu nimele ”Jehoova” ja sellistele väljenditele nagu ”Harmagedoon” nende omas Piiblis, ning see pani neid mõtlema. Varsti hüüdsid nad mu naist Harmagedooniks ja mind Jehoovaks. Kui me hiljem Arushasse siirdusime, jäi meist maha grupp tublisid kuulutajaid.”

Aastal 1957 määrati William Lamp Chisenga teenima eripioneerina Tansaanias Mbeya lähedal mägedes. ”Saabusin sinna novembrikuus koos abikaasa  Mary ja meie kahe lapsega. Veetsime öö bussijaamas, sest kohalikud hotellid olid kõik täis. Öö oli külm ja vihmane, aga olime kindlad, et Jehoova ei jäta meid hätta. Hommikul jätsin pere bussijaama ja läksin meile majutust otsima. Ma ei teadnud täpselt, kuhu ma välja jõuan, aga võtsin mõned ”Vahitornid” kaasa. Olin levitanud juba mitu ajakirja, kui jõudsin postkontori juurde, kus kohtasin meest, kelle nimi oli Johnson. ”Kust sa tuled ja kuhu lähed?” päris tema. Ütlesin talle, et tulin head sõnumit kuulutama. Saanud teada, et olen Jehoova tunnistaja, rääkis ta, et on kolinud sinna Sambia Idaprovintsist Lundazi linnast ning et on ristitud tunnistaja, kuid jäänud mittetegevaks. Leppisime kokku, et viime mu pere ja meie asjad tema poole. Ajapikku said Johnson ja ta naine taas vaimselt tugevaks, samuti aitasid nad meil suahiili keelt õppida. Hiljem naasis Johnson Sambiasse, kus ta asus innukalt head sõnumit kuulutama. See kogemus õpetas mulle, et kunagi ei tohi alahinnata Jehoova väge meid aidata ega lasta käest võimalusi teisi aidata.”

Täisajaline teenija Bernard Musinga reisis koos oma naise Pauline’i ja väikeste lastega, et julgustada vendi nii erinevates paikades nagu Uganda, Kenya ja Etioopia. Bernard jutustab ühest külaskäigust Seišellidele: ”Aastal 1976 sain ülesande külastada kaunil Praslini saarel tegutsevat gruppi. Sealsed elanikud olid veendunud katoliiklased, ning meie tõekspidamiste suhtes oli kerkinud üles mõningaid arusaamatusi. Näiteks keeldus ühe uue kuulutaja väike poeg matemaatikatunnis plussmärki kasutamast, selgitades: ”See on rist ja mina ei usu risti.” Selle peale olid usujuhid esitanud Jehoova tunnistajate vastu absurdse süüdistuse, et nad ei luba oma lastel matemaatikat õppida. Kohtumisel haridusministriga selgitasime lugupidavalt oma uskumusi ja lahendasime selle arusaamatuse. Saavutasime ministriga väga hea kontakti, tänu millele said edaspidi tulla saarele ka misjonärid.”

[Pilt]

Happy Mwaba Chisenga

[Pilt]

William Lamp Chisenga

[Pilt]

Bernard ja Pauline Musinga

 [Kast/pilt lk 191, 192]

”Sa keerad oma tuleviku kihva!”

Mukosiku Sinaali

Sündinud: 1928

Ristitud: 1951

Lühiandmed: Gileadi kooli lõpetanu ja endine tõlkija, teenib praegu kogudusevanemana.

Päeval, mil mind ristiti, oli mul jutuajamine misjonär Harry Arnottiga. Vajati lozi keele tõlkijaid. ”Kas saaksid aidata?” küsis Harry. Peatselt saingi määramiskirja ja ka ühe ”Vahitorni”. Asusin samal õhtul õhinaga tööle. Tõlkimine oli raske töö, mis nõudis pikki tunde vana sulepeaga kirjutamist. Lozi keele sõnaraamatut polnud kuskilt võtta. Päeval töötasin postkontoris ja öösel tõlkisin. Vahetevahel sain harubüroost meeldetuletuse: ”Palun saada tõlge otsekohe ära.” Mõtlesin sageli, miks ma ei võiks alustada täisajalist teenistust. Lõpuks otsustasingi postkontorist ära tulla. Kuigi võimud usaldasid mind, tekitas mu lahkumisavaldus neis ometi kahtlusi. Kas olin ehk raha näpanud? Postkontor saatis kaks Euroopast pärit ametnikku asja uurima. Põhjaliku kontrolli käigus ei ilmnenud ainsatki probleemi. Neile ei mahtunud pähe, miks ma töölt ära tulen. Ülemused olid koguni valmis mind edutama, et ma ei lahkuks. Kui keeldusin, hoiatasid nad: ”Sa keerad oma tuleviku kihva!”

See polnud tõsi. Aastal 1960 kutsuti mind Peetelisse. Varsti pärast seda sain kutse Gileadi kooli. Olin üsna ärevil. Sõitsin esimest korda lennukiga — kõigepealt Pariisi, siis Amsterdami ja sealt edasi New Yorki. Mäletan, et mõtlesin: ”Ei tea, kas võitud tunnevad sedasama, kui nad taevasse lähevad?” Peakorteris võeti mind tohutu südamlikult vastu, vennad olid väga alandlikud ja täiesti eelarvamusteta. Pärast kooli määrati mind tagasi Sambiasse, kus aitasin jälle tõlketööd teha.

 [Kast/pilt lk 194]

Kiiremini kui kotkad

Katuku Nkobongo on invaliid, ta ei saa kõndida. Ükskord pühapäeval, kui kogudust külastas ringkonnaülevaataja, saabus äkitselt teade, et mässulised lähenevad külale, kus Katuku elas. Kõik põgenesid. Ringkonnaülevaataja Mianga Mabosho oli üks viimaseid, kes lahkus. Ratta selga istudes kuulis ta kedagi lähedalasuvast onnist hüüdmas: ”Vend, kas jätad minu siia?” See oli Katuku. Ringkonnaülevaataja aitas ta kiiresti oma ratta peale ja nad sõitsid külast välja.

Lõunasse Sambia poole suundudes pidid nad läbima raske maastiku. Vend Nkobongo pidi järskudest küngastest üles roomama. Ringkonnaülevaataja meenutab: ”Kuigi ma ronisin oma kahel jalal, jõudis tema enne mind üles! Mõtlesin endamisi: ”See mees on jalutu, aga tal oleks justkui tiivad küljes!” Kui me lõpuks ohupiirkonnast välja jõudsime ja meile süüa pakuti, palusin, et Katuku teeks palve. Tema südamesttulevad palvesõnad tõid mulle pisarad silmi. Ta lausus, viidates Jesaja 40. peatükile: ”Jehoova, sinu sõna on tõde. Poisid väsivad ja tüdivad küll, noored mehed koguni komistavad, aga kes ootavad sind, saavad uut rammu. Nad tõusevad tiibadega üles nagu kotkad. Nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” Ta lisas: ”Tänan sind, Jehoova, et aitad mul liikuda kiiremini kui kotkad taeva all.””

 [Kast/pilt lk 204, 205]

Khakist šortsid ja pruunid tennised

Philemon Kasipoh

Sündinud: 1948

Ristitud: 1966

Lühiandmed: reisiv ülevaataja ning teenistusväljaõppe kooli õpetaja ja koordinaator Sambias.

Vanaisa andis mulle teenistuses väljaõpet. Mitut puhku viis ta mind mu koolikaaslaste juurde ja lasi mul neile tunnistust anda. Samuti uuris vanaisa perega korrapäraselt Piiblit, ning tukkuma jäämine ei tulnud sel ajal kõne allagi! Ootasin perekondlikku uurimist alati hea meelega.

Mind ristiti kodu lähedal jões. Kuu aega hiljem esitasin koguduses oma esimese õpilaskõne. Mäletan, et kandsin sel päeval uusi khakist šortse ja pruune tenniseid. Õnnetuseks olin tennisepaelad nii kõvasti kinni sidunud, et tundsin ennast ebamugavalt. Koguduse sulane märkas seda. Ta tuli lavale ja sidus paelad lõdvemalt ning mina tegin samal ajal pausi. Kõne läks muidu hästi, ning see lahke tegu andis mulle meeldejääva õppetunni. Võin öelda, et Jehoova on andnud mulle igakülgset õpetust.

Olen oma silmaga näinud, kuidas on täitunud Jesaja 60:22. Koguduste arvu kasvu tõttu on vaja rohkem kogudusevanemaid ja teenistusabilisi, kes oleksid pädevad vastutusrikkaid ülesandeid täitma. Teenistusväljaõppe kool aitab seda vajadust rahuldada. Selliseid noori mehi on tõesti rõõm õpetada. Olen õppinud, et kui Jehoova annab mingi töö, siis annab ta ka oma püha vaimu.

 [Kast/pildid lk 207—209]

”Oh, see on tühiasi”

Edward ja Linda Finch

Sündinud: 1951

Ristitud: Edward 1969 ja Linda 1966

Lühiandmed: Gileadi kooli 69. lennu lõpetajad. Edward teenib Sambia harubüroo komitee koordinaatorina.

Ühel konvendiperioodil sõitsime autoga läbi Põhja-Sambia. Seal pole palju teid, vaid enamasti ainult jalgrajad. Mõne kilomeetri kaugusel ühest külast tuli meile vastu rühm inimesi. Nende hulgas oli kühmus vana mees, kes kõndis kepiga. Tema saapad olid kokku seotud ja rippusid tal koos väikse reisipaunaga seljas. Lähemale jõudes nägime, et nad kannavad konvendi rinnasilte. Pidasime kinni ja küsisime, kust nad pärit on. Eakas vend ajas end natuke rohkem sirgu ja ütles: ”Kas te siis ei mäleta meid, me olime koos teiega Chansas konvendil! Hakkame varsti koju jõudma.”

”Millal te konvendilt tulema hakkasite?” tundsime huvi.

”Pühapäeval pärast programmi.”

”Aga nüüd on ju kolmapäeva pärastlõuna. Kas te olete kõik need kolm päeva kõndinud?”

”Oleme jah ja viimane öö kuulsime ka lõvisid.”

  ”Te väärite küll kiitust oma hea vaimu eest ja ohvrite eest, mida te toote konventidel käimiseks.”

Eakas vend võttis lihtsalt maast oma kompsu ja hakkas edasi kõndima. ”Oh, see on tühiasi,” ütles ta. ”Tänage harubürood uue konvendipaiga eest. Mullu pidime viis päeva käima, aga see aasta ainult kolm.”

Aasta 1992 on paljudele meelde jäänud selle poolest, et siis tabas Sambiat tugev põud. Olime konvendil Zambezi jõe ääres umbes 200 kilomeetrit Victoria joast ülesvoolu. Õhtul külastasime perekondi. Enamik neist istus kobaras lõkke ümber oma onnikese ees. Üks paarikümnest kuulutajast grupp laulis kuningriigilaule. Saime teada, et nad olid kõndinud konvendipaika kaheksa päeva. Nad ei arvanud sugugi, et nad on midagi erilist teinud. Nad vedasid lapsi ning toitu, toidunõusid ja muud tarvilist kraami loomade seljas ning magasid seal, kuhu nad õhtuks parasjagu jõudsid.

Järgmisel päeval teatati, et põud on paljudele liiga teinud ning et hädalistele antakse abi. Sel õhtul tuli kolm venda meie onni juurde. Nad olid paljajalu ja kulunud riietes. Arvasime, et nad jutustavad meile, kuidas nad põua tõttu on kannatanud. Selle asemel hakkasid nad rääkima hoopis sellest, kui kahju neil oli kuulda mõnede vendade viletsast olukorrast. Üks neist tõmbas kuuetaskust välja paksu rahaümbriku ja ütles: ”Ärge neid palun nälga jätke. Võtke, ostke neile midagi süüa.” Olime nii pahviks  löödud, et meil ei tulnud meelde isegi aitäh öelda, ja kuni me endid kogusime, olid nad juba läinud. Nad ei olnud enne konventi selleks väljaminekuks valmistunud, järelikult tõid nad seda annetust tehes suure isikliku ohvri. Sellised kogemused muutsid meid vendadega üha lähedasemaks.

[Pildid]

Paljud reisivad raskusi trotsides pikki vahemaid, et viibida kokkutulekutel ja konventidel

Ülal: õhtusöögi valmistamine konvendipaigas

Vasakul: saiakeste küpsetamine väliahjus

 [Kast/pilt lk 211—213]

Kindlad otsuses koguneda

Aaron Mapulanga

Sündinud: 1938

Ristitud: 1955

Lühiandmed: endine Peeteli teenija, tõlkija ja harubüroo komitee liige. Nüüd pereisa ja kogudusevanem.

Oli aasta 1974. Meie konvendipaik asus 10 kilomeetrit Kasamast ida pool. Ehkki me olime kohalikult ülemalt kogunemiseks loa saanud, nõudis politsei, et läheksime laiali. Varsti saabus poolsõjaväelise üksuse komandör, suur mehemürakas, kaasas sadakond rühmituse liiget, kes meie laagri ümber piirasid. Me ei katkestanud programmi, samal ajal kui rohust valmistatud büroos käis tuline arutelu lubade üle ja selle üle, kas mängitakse ka hümni.

Kui mul saabus aeg lavale minna, tuli komandör minuga kaasa, üritades takistada mind võtmekõnet esitamast. Kuulajaskond jälgis toimuvat pineva ootusega. Komandör seisis viivu ja vaatas umbes 12000 kohalviibijat ning tormas siis minema. Pärast kõnet leidsin ta väga ärritatuna lava tagant mind ootamas. Ta käskis oma meestel meie kogunemise laiali ajada, kuid ohvitseride  vahel tekkis vaidlus ja nad sõitsid minema. Varsti olid nad tagasi, kaasas suur raamat. Komandör asetas selle minu ette lauale ja käskis mul märgitud lõigu läbi lugeda. Lugesin vaikides näidatud osa läbi.

Seejärel ütlesin talle: ”See raamat räägib õigust. Siin öeldakse: ”Politseil on õigus ajada laiali iga rahvakogunemine, kui see ohustab rahu.”” Vaadates tema rihma ja revolvreid, jätkasin: ”Praegusel juhul ei kujuta siin endast ohtu miski peale teie ja teie relvastatud meeste. Mis meisse puutub, siis meil on ainult Piiblid.”

Momentselt pöördus komandör luureteenistuse ohvitseri poole ja sõnas: ”Kas ma ei öelnud sulle? Lähme!” Ja me läksimegi otsejoones politseijaoskonda.

Kabinetti jõudnud, haaras komandör telefoni ja hakkas teise ametnikuga rääkima. Seni olime rääkinud inglise keeles. Nüüd läks ta lozi keele peale üle. Tal polnud aimugi, et oskan seda keelt! Nad rääkisid minust. Istusin vaikselt ja püüdsin mitte välja näidata, et ma tema juttu mõistan. Siis pani ta toru ära ja lausus: ”Kuulake nüüd.”

Vastasin lozi keeles: ”Eni sha na teeleza!”, mis tähendab: ”Jah, härra, ma kuulan teid!” Ta jahmus ning lihtsalt silmitses mind mõnda aega. Siis ta tõusis, läks kabinetinurgas seisva külmkapi juurde ja tõi mulle juua. Õhkkond muutus lahedamaks.

Hiljem tuli meie juurde veel üks vend, kes oli selles kandis mainekas ärimees. Meil oli komandöriga asjalik arutelu, mis hajutas tema kartusi, ning pingeline olukord lahenes. Jehoova toetusel muutus konventide korraldamine kergemaks.

 [Kast/pilt lk 221]

Kõhn kui kriips

Michael Mukanu

Sündinud: 1928

Ristitud: 1954

Lühiandmed: olnud reisiv ülevaataja, praegu teenib Sambia Peetelis.

Minu ringkond ulatus ühe kaljujärsaku taga asuvasse orgu. Tihtilugu olin kimpus tsetsekärbestega. Et putukatest ja päevapalavusest pääseda, ärkasin kell üks öösel ning asusin ronima üle küngaste ja mägede, et jõuda järgmisse kogudusse. Seesuguste jalgsirännakute tõttu hoidsin oma pagasi väiksena. Mul oli vähe süüa ja ma olin kõhn kui kriips. Kohalikud vennad mõtlesid harubüroole kirjutada ja paluda mulle mõnda muud ülesannet, sest neile tundus, et varem või hiljem annan ma otsad. Kui nad sellest mulle rääkisid, vastasin: ”See on teist väga lahke, aga te unustate, et mu ülesanne on Jehoovalt. Ta võib seda muuta. Ja kui ma surengi, ega ma siis esimene pole, kes siia maetakse! Laske mul oma tööd edasi teha. Kui ma peaksin surema, siis lihtsalt teatage sellest harubüroosse.”

Kolm nädalat hiljem sain uue ülesande. Tõsi, Jehoova teenimine võib nõuda suuri pingutusi, aga on õige seda jätkata. Jehoova on õnnelik Jumal. Kui tema teenijad pole õnnelikud, võib ta midagi ette võtta, nii et nad saavad teda rõõmsalt edasi teenida.

 [Kast/pilt lk 223, 224]

Me pole ebausklikud

Harkins Mukinga

Sündinud: 1954

Ristitud: 1970

Lühiandmed: oli koos abikaasaga reisival tööl, praegu teenib Sambia Peetelis.

Kui me abikaasa Idah’ga reisisime, võtsime oma kaheaastase poja, meie ainukese lapse endaga kaasa. Saabusime ühte kogudusse ja vennad võtsid meid sõbralikult vastu. Neljapäeva hommikul hakkas meie pisipoeg järelejätmatult nutma. Kella kaheksast jätsin ta Idah’ hoole alla ja läksin ise põlluteenistuskoosolekule. Tund aega hiljem, kui ma parasjagu üht piibliuurimist juhatasin, sain teada, et meie poeg on surnud. Meie hingeahastust suurendas veel see, et mitmete vendade meelest oli keegi lapse peale needuse pannud. Püüdsime neid veenda, et see üldlevinud kartus on põhjendamatu, aga sellest hoolimata levis uudis kulutulena kogu ümbruskonnas. Selgitasin neile, et Saatan on küll vägev, aga ta ei suuda siiski Jehoova ja tema lojaalsete teenijate üle võitu saada, vaid et ”aeg ja juhus” tabab meid kõiki ning et me ei tohiks hirmu ajel rutakalt järeldusi teha (Kog. 9:11, UM).

Järgmisel päeval toimusid matused, misjärel pidasime koguduse koosoleku. Vennad võisid sellest õppida, et me ei karda kurje vaime ega ole ebausklikud. Sügavast kaotusvalust hoolimata jätkasime ringkonnanädalat ja siirdusime seejärel järgmisse kogudusse. Selle asemel et kogudused oleksid lohutanud meid tragöödia pärast, mis oli meid tabanud, lohutasime ja julgustasime hoopis meie neid, et varsti saabub aeg, mil surm on minevik.

 [Kast/pilt lk 228, 229]

Võtsime julguse kokku

Lennard Musonda

Sündinud: 1955

Ristitud: 1974

Lühiandmed: täisajalises teenistuses alates aastast 1976. Oli kuus aastat reisiv ülevaataja, praegu teenib Sambia Peetelis.

Mäletan, kuidas külastasin 1985. aasta paiku kogudusi Sambia põhjapiiri lähedal, kus vennad olid varasematel aastatel kogenud tugevat poliitilist vastuseisu. Peagi pärast seda, kui mind määrati ringkonnaülevaatajaks, tekkis olukord, mis nõudis minult usku ja julgust. Nimelt olime just pidanud põlluteenistuskoosoleku ning valmis minema ühte naaberkülla kuulutama, kui üks vend ütles, et tolle küla rahvas olevat nõuks võtnud Jehoova tunnistajad läbi peksta, kui nad seal kuulutada üritavad. 1960-ndate lõpus ja 70-ndate alguses olid rahvajõugud tõepoolest tunnistajaid rünnanud, ometi oli mul raske uskuda, et terve küla võiks veel 80-ndate keskpaiku meile kallale tulla.

Siiski muutusid mõned kuulutajad selle peale araks ning otsustasid maha jääda. Meie ülejäänud, keda oli kaunis suur hulk, võtsime julguse kokku ja asusime küla poole teele. Meid ootas ees üllatus: külaelanikud vestlesid meiega sõbralikult ja saime levitada palju ajakirju. Samas panime tähele, et osa inimesi jooksis meid silmates minema. Nägime järelevalveta potte üle keemas ja lahti jäetud maju. Nii et eeldatavad kallaletungijad panid meie eest hoopis plehku.

 [Kast/pilt lk 232, 233]

Pidin elu eest põgenema

Darlington Sefuka

Sündinud: 1945

Ristitud: 1963

Lühiandmed: teenis eripioneeri ja reisiva ülevaatajana ning vabatahtlikuna Sambia Peetelis.

Oli aasta 1963 ning ajad olid rahutud. Kui läksime põlluteenistusse, juhtus tihtipeale nii, et poliitiliselt meelestatud noortejõugud käisid meie eel ja hoiatasid inimesi, et nad meid ei kuulaks, ähvardades vastasel juhul nende aknad ja uksed sisse lüüa.

Ühel õhtul, ainult kaks päeva pärast minu ristimist, peksis 15 noorest koosnev jõuk mu vaeseomaks, nii et mu ninast ja suust lausa voolas verd. Ühel teisel õhtul ründasid mind ja üht teist venda umbes 40 noorukit, kes olid järgnenud meile minu elupaika. Sain jõudu, kui mõtlesin Issand Jeesuse läbielamustele. John Jason oli ristimiskõnes selgelt toonitanud, et kristlase elu pole probleemitu. Seepärast ei olnud need rünnakud mulle üllatuseks, vaid pigem julgustuseks.

Tol ajal ootasid poliitikud toetust oma iseseisvusvõitlusele ning tõlgendasid meie erapooletust kui poolehoidu eurooplastele ja ameeriklastele.  Usujuhid, kes toetasid poliitilisi gruppe, olid agarad meie kohta räägitavaid halbu jutte võimalikult suureks puhuma. Olud olid rasked enne iseseisvumist ja jäid keeruliseks ka pärast seda. Paljud vennad kaotasid oma äriettevõtte põhjusel, et nad ei nõustunud endale parteipiletit muretsema. Mõned vennad otsustasid linnast tagasi kodukülla minna ja seal madalapalgalist tööd teha, et neilt ei oodataks annetusi poliitilise tegevuse heaks.

Kui olin teismeline, hoolitses minu eest tädipoeg, kes ei olnud Jehoova tunnistaja. Minu erapooletuse tõttu hakati tema peret hirmutama ja ähvardama ning nad lõid kartma. Ühel päeval enne tööleminekut ütles tädipoeg: ”Tee, et oled õhtuks kadunud.” Esiti mõtlesin, et ta viskab nalja, kuna mul polnud ju linnas ühtegi teist sugulast. Mul polnud kuhugi minna. Varsti taipasin, et tal on tõsi taga. Kui ta koju tuli ja minu eest leidis, sattus ta raevu. Ta haaras maast kive ja hakkas mind taga ajama. ”Kasi oma koerte seltsi!” röökis ta. Pidin elu eest põgenema.

Isa kuulis sellest ja läkitas mulle sõna: ”Kui sa oma erapooletusest ei loobu, ära mõtlegi oma jalga üle minu läve tõsta.” See oli raske löök. Olin 18-aastane. Kes võtaks mind enda juurde? Seda tegid kogudusekaaslased. Mõlgutan tihti mõttes kuningas Taaveti sõnu: ”Mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles” (Laul 27:10, P 1997). Uskuge mind, Jehoova tõesti peab seda lubadust.

 [Kast/pilt lk 236, 237]

Oma käitumisega võitsin paljude õpetajate lugupidamise

Jackson Kapobe

Sündinud: 1957

Ristitud: 1971

Lühiandmed: teenib kogudusevanemana.

Aastal 1964 hakati Jehoova tunnistajate lapsi koolist välja viskama. Harubüroo pani vanematele südamele, et nad oma lapsi selleks ette valmistaksid. Mäletan, kuidas isa minuga pärast kooli vestles ja arutas kirjakohta 2. Moosese 20:4, 5.

Kooliaktustel seisin tagapool, et konflikte vältida. Need, keda märgati riigihümni laulmise ajal vaikivat, kutsuti kõigi ette. Kui direktor küsis minult, miks ma keeldun hümni laulmast, vastasin tsiteerides Piiblit. ”Lugeda sa mõistad küll, aga laulda ei taha!” hüüatas õpetaja. Tema arvates pidanuks ma ilmutama lojaalsust valitsusele, kes võimaldas mul koolis käia ja lugema õppida.

1967. aasta veebruaris heideti mind lõpuks koolist välja. Olin pettunud, sest mulle meeldis õppida ja ma olin hea õpilane. Isa aga kinnitas mulle, hoolimata survest, mida töökaaslased ja uskmatud  sugulased talle avaldasid, et olen käitunud õigesti. Ka emal ei olnud kerge. Kui läksin koos emaga põllule tööle, pilkasid meid teised naised, kes seal töötasid, küsides: ”Ja miks tema siis koolis pole?”

Mu haridustee ei jäänud sellepärast veel katki. Alatest aastast 1972 pandi koguduses suuremat rõhku kirjaoskuskursustele. Lisaks muutus olukord koolides ajapikku kergemaks. Meie maja asus otse kooli vastas üle tee. Direktor astus meilt tihtipeale läbi, et külma vett juua või klassiruumi pühkimiseks harja laenata. Kord tuli ta isegi raha laenama! Mu vanemate lahkus ilmselt liigutas teda, sest ühel päeval küsis ta: ”Kas teie poeg tahaks kooliteed jätkata?” Isa kostis seepeale, et tema poeg on endiselt Jehoova tunnistaja. ”Sest pole lugu,” vastas direktor. ”Mis klassist sa tahaksid jätkata?” küsis ta minult. Valisin kuuenda klassi. Niisiis olin jälle samas koolis sama direktori ja samade klassikaaslastega, ainult selle vahega, et lugesin märksa paremini kui enamik kaasõpilasi, sest olin kuningriigisaalis kirjaoskuskursustel käinud.

Oma töökuse ja eeskujuliku käitumisega võitsin paljude õpetajate lugupidamise, ning see tegi koolielu kergemaks. Õppisin hoolega ja sooritasin eksamid, tänu millele sain vastutusrikka töökoha kaevanduses ja võisin hiljem oma peret ülal pidada. Mul on tõesti hea meel, et jäin oma veendumustes kompromissituks ega laulnud hümni.

 [Kast/pilt lk 241, 242]

”Kuidas me võiksime kuulutamast lakata?”

Jonas Manjoni

Sündinud: 1922

Ristitud: 1950

Lühiandmed: teenis üle 20 aasta Sambia Peetelis. Praegu kogudusevanem ja üldpioneer.

Teise maailmasõja keskpaiku naasis mu vend Tansaaniast, kaasas Piibel ja mitu raamatut, nende hulgas ”Valitsus” ja ”Lepitus”. Tollal olid Jehoova tunnistajate väljaanded keelatud kirjandus ja ma tundsin huvi, mis neis siis nii halba on. Lugesin ”Lepitust”, aga ei saanud sellest suurt midagi aru. Mõni aasta hiljem, kui ma oma vennal külas käisin, läksin koos temaga koguduse koosolekule. Kuningriigisaali polnud; koguneti platsil, mida ümbritses bambusest tara. Mingit trükitud materjali ei kasutatud, aga kui kosutav oli küll Pühakirja tekstidel põhinevat jutlust kuulata! Seal selgitati Piiblit lahti hoopis teistmoodi kui selles kirikus, kus olin seni käinud ja kus kohalviibijad tervitasid entusiastlikult lippu ja lõid trummi. Kirikus näägeldi suguharudevaheliste erinevuste pärast ja selle pärast, mis keeles peaks laulma. Sel koosolekul aga lauldi kauneid laule Jehoova kiituseks ning pered istusid koos, et vaimset rooga vastu võtta.

  Lasin ennast ristida ja töötasin edasi sanitarina, mis tähendas kaevanduspiirkondades linnast linna rändamist. Aastal 1951 võtsin kaks nädalat puhkust ja olin abiks Lusaka harubüroos. Varsti pärast seda kutsuti mind alaliselt Peetelisse. Kõigepealt töötasin väljastusosakonnas ja hiljem, kui büroo kolis Luanshyasse, aitasin kirjavahetust pidada ja tõlkida. Hoolimata sellest, et poliitiline olukord hakkas 1960-ndate alguses käärima, kandsid vennad ikka head vilja ning jäid sel poliitilise murrangu ajal endist viisi erapooletuks.

Märtsis 1963 leidis aset üks minu mitmest kohtumisest Kenneth Kaundaga, kes sai peatselt Sambia presidendiks. Selgitasin talle, miks me ei astu parteisse ega osta parteipiletit. Palusime tal midagi ette võtta, et poliitilised vastased meie hirmutamise lõpetaksid, mispeale ta soovis lisainfot. Mõni aasta hiljem käisime president Kaunda kutsel valitsushoones, kus meil oli au tema enda ja ta tähtsamate ministritega kõnelda. Kohtumine kestis hilisõhtuni. Ehkki presidendil ei olnud midagi Jehoova tunnistajate kui usurühmituse vastu, küsis ta siiski, kas me ei võiks lihtsalt koguneda nagu teised usud ilma oma usku kuulutamata. ”Kuidas me võiksime kuulutamast lakata?” kostsime vastu. ”Jeesus tegi kuulutustööd. Ta ei ehitanud lihtsalt pühakoda variseride oma kõrvale.”

Meie palvetest hoolimata keelati mõned meie kuulutustöö viisid ära. Aga nagu alati, leidsime võimalusi, kuidas tuua au Jehoovale, kes kasutab oma teenijaid enda eesmärkide teostamiseks.

 [Kast/pilt lk 245, 246]

Mul oli tugev soov õppida

Daniel Sakala

Sündinud: 1964

Ristitud: 1996

Lühiandmed: teenib kogudusevanemana.

Olin Siioni Vaimu kiriku liige, kui mu kätte sattus brošüür ”Learn to Read and Write” (Õpi lugema ja kirjutama). Kuigi olin kirjaoskamatu, oli mul tugev soov õppida. Seepärast veetsin selle raamatukese taga palju tunde. Palusin, et teised aitaksid mul uusi sõnu mõista. Sel moel edenesin ja sain lühikese ajaga lugemise ja kirjutamise alused selgeks, ehkki mul ei olnud õpetajat.

Nüüd sain lugeda Piiblit! Tänu sellele avastasin, et minu kiriku tavad lähevad Piibli õpetustega mitmes vallas vastuollu. Üks mu sugulasi oli Jehoova tunnistaja ning saatis mulle brošüüri ”Surnute vaimud. Kas nad saavad sind aidata või sulle kahju teha? Kas nad on tegelikult olemas?”. Loetu ajendas mind pastorile küsimusi esitama. Ükspäev, kui olin kirikus, lugesin ette kirjakoha 5. Moosese 18:10, 11 ja küsisin temalt: ”Miks me teeme tegusid, mida Piibel hukka mõistab?”

”Meil on oma osa mängida,” vastas pastor. Ma ei saanud sellest vastusest aru.

Seejärel lugesin Koguja 9:5 ja küsisin: ”Miks me õhutame inimesi surnuid austama, kui Piibel ütleb, et surnud ”ei tea enam midagi”?” Ei õpetaja ega kogudus lausunud selle peale sõnagi.

Hiljem tulid mõned kirikuliikmed minuga rääkima. Nad ütlesid: ”Me ei ole Jehoova tunnistajad — miks peaksime siis surnute austamisest ja oma kommete täitmisest loobuma?” Olin nendest sõnadest hämmeldunud. Ehkki olin kasutanud vestluses ainult Piiblit, tegi kogudus järelduse, et olen seotud Jehoova tunnistajatega! Sellest peale hakkasin käima kuningriigisaalis ning kaks kirikuliiget ühinesid minuga. Kutsusin ka oma lähedasi sugulasi kristlikele koosolekutele ning vähem kui kolme kuu möödudes hakkasidki mitmed neist koosolekutel käima. Kolm nendest, sealhulgas minu abikaasa, on nüüd ristitud.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 176, 177]

SAMBIA KRONOLOOGIA

1910

1911 ”Kirjauurimused” jõuavad Sambiasse.

1919 Kosamu Mwanza ja veel umbes 150 piibliuurijat saavad piitsutada ja nad vangistatakse.

1925 Piibliuurijate Kaplinna büroo korraldusel piiratakse kuulutustööd ja ristimist.

1935 Valitsus piirab kirjanduse sissevedu. Kakskümmend väljaannet keelustatakse.

1936 Lusakas asutatakse kirjandusladu, mille ülevaataja on Llewelyn Phillips.

1940

1940 Valitsus keelustab meie kirjanduse sisseveo ja levitamise. Hakatakse jälle ristima.

1948 Saabuvad esimesed Gileadi misjonärid.

1949 Valitsus tühistab ”Vahitornile” pandud keelu.

1954 Harubüroo kolib Luanshyasse.

 1962 Harubüroo kolib Kitwesse.

1969 Valitsus keelustab avaliku kuulutustöö.

1970

1975 Misjonärid saadetakse riigist välja.

1986 Misjonäre lubatakse jälle riiki.

1993 Lusakas pühitsetakse praegused harubüroo hooned.

2000

2004 Lusakas pühitsetakse harubüroo laiendus.

2005 Sambias tegutseb 127151 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

130000

65000

1910 1940 1970 2000

 [Kaardid lk 169]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

SAMBIA

Kaputa

Mbala

Isoka

Kasama

Samfya

Lundazi

Mufulira

Kalulushi

Kitwe

Luanshya

Kabwe

LUSAKA

Senanga

Zambezi jõgi

Livingstone

BOTSWANA

ZIMBABWE

MOSAMBIIK

MALAWI

 [Lehekülje suurune pilt lk 162]

[Pilt lk 167]

Thomson Kangale

[Pilt lk 170]

Llewelyn Phillips

[Pilt lk 178]

Harry Arnott, Nathan Knorr, Kay ja John Jason ning Ian Fergusson aastal 1952

[Pilt lk 193]

Paremal: Manda Ntompa koos perega Mwange pagulaslaagris aastal 2001

[Pilt lk 193]

All: tüüpiline pagulaslaager

[Pilt lk 201]

Sambias toimunud teenistusväljaõppe kooli esimene lend, aasta 1993

[Pilt lk 202]

Teenistusväljaõppe kooli õpetajad Richard Frudd ja Philemon Kasipoh vestlevad õpilasega

[Pilt lk 206]

Konvendirajatised ehitati mullast, rohust ja muudest käepärastest materjalidest

[Pilt lk 215]

Vasakul: piibliaineline kostüümidraama aastal 1991

[Pilt lk 215]

All: ristimisele minejad ”Jumala rahusõnumi toojate” piirkonnakonvendil aastal 1996

[Pilt lk 235]

Härra Richmond Smith koos Feliya Kachasu ja tema isa Pauliga

[Pildid lk 251]

Rõõmsad töölised ehitamas praegust Lusaka harubürood

 [Pildid lk 252, 253]

 (1, 2) Hiljuti ehitatud kuningriigisaalid

(3, 4) Sambia harubüroo Lusakas

(5) Stephen Lett harubüroo laienduse pühitsemisel detsembris 2004

[Pilt lk 254]

Harubüroo komitee vasakult paremale: Albert Musonda, Alfred Kyhe, Edward Finch, Cyrus Nyangu ja Dayrell Sharp