Ülemaailmne aruanne

AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 3930343401

KUULUTAJAID 591750

PIIBLIUURIMISI 477609

Jaapan

Kui Miho oli viimaseid kuid rase, leidis ta, et on raske osaleda tavapärases kuulutustöös. Soovides pioneerteenistust jätkata, küsis ta teenistusülevaatajalt nende inimeste aadresse, kes elasid paikades, kus kuulutustööd on peaaegu võimatu teha, näiteks tugeva turvasüsteemiga korterelamutes. Vend andis talle ligi sada aadressi. Oma kodust helistas Miho nii paljudele, kui sai. Esimesel korral ei tahtnud teda keegi kuulata ning ta lõpetas helistamise poole tunniga. Järgmisel korral saatis ta pärast igat telefonikõnet ka kirja. Ta võttis lühikese kirja aluseks mis tahes informatsiooni, mida ta oli suutnud telefonikõnest välja noppida, selleks võis näiteks olla lapse nutt tagaplaanil. Kui tema meelest oleks kiri pidanud juba kohale jõudnud olema, helistas ta uuesti ja rääkis, kui kasulik on rakendada ellu kirjas mainitud Pühakirja nõuandeid. Ükskord keeldus pereema telefonis rääkimast, aga Miho saatis sellegipoolest talle kirja. Kui Miho jälle helistas, oli naise kooliskäiv tütar üksinda kodus ja ta oli lugenud Miho kirja. Miho andis talle tunnistust ja lubas saata kirja, kus annab piiblilisi soovitusi koolielu jaoks. Ta leppis kokku, et helistab uuesti. Järgmisel korral vastas  telefonile ema ja ütles, et tütrel oli koolis probleeme ja et sellest, mida Miho talle öelnud oli, olevat olnud abi. Pärast veel mõningaid kõnesid ja kirju hakkasid nii ema kui tütar Piiblit uurima.

Nepal

Kooliõpetaja Prem otsis väga kaua tõde. Ta luges Piiblit ja käis kirikus selle kooli lähedal, kus ta töötas. Kuid ta ei saanud oma küsimustele vastuseid ja teda ärritas, et pastor palus alalõpmata annetusi. Prem palvetas Jumala poole, et ta aitaks tal leida kiriku, kust teada saada tõde. Kui Prem mujale kolis ja teises koolis õpetama hakkas, küsis ta uutelt naabritelt, kust ta võiks leida kiriku. Mehega samas majas elas koolipoiss, kelle ema oli paaril korral kuningriigisaalis käinud, ja sinna poiss Premi juhataski. Avalik kõne, mida Prem kuulis, rääkis lähemalt Jumala Kuningriigist, mis oli just see teema, millest ta oli tahtnud aru saada. Lepiti kokku piibliuurimine. Prem on rõõmus selle üle, et lõpuks ometi saab ta oma küsimustele vastused, ja ta käib nüüd koos perega korrapäraselt koosolekutel. Nad on saatnud kirikule lahkumisavalduse, kuna soovivad saada Jehoova tunnistajateks.

Taiwan

Algkooliõpilastel paluti kirjutada kirjand iga-aastasele kirjandivõistlusele, mille teemaks oli ”Minu lemmikraamat”. Kümneaastane tüdruk Weizhen kirjutas, et tema lemmikraamat on Piibel. Peale selle, et ta mainis Piibli prohvetikuulutuste täpsust ja head juhatust, mida pakub Jumala Sõna, selgitas ta, et Piibel on vastanud tema küsimustele, millele ei õpetajad ega kaasõpilased pole suutnud rahuldavalt vastata. ”Meie õpetaja ütles, et inimese esivanemad arenesid ahvist,” kirjutas Weizhen. ”Ma mõtlesin endamisi: ”Kui inimene põlvnes ahvist, siis kas me ei peaks ahvidest lugu pidama ja olema neile südamest tänulikud? Miks  me nad siis loomaaias puuri kinni paneme? Kas see pole mitte tõsine patt?” Aga Piibel vastab selgelt: tegelikult me ei põlvne ahvist. Meie esivanemad loodi hoopis Jumala näo järgi maapõrmust.” Tüdruk lõpetas kirjandi sõnadega: ”Vanal ajal öeldi, et raamatu lugemine on nagu aardekirstu avamine. Minu meelest on Piibel palju väärtuslikum kui kuld. Sellepärast meeldib mulle kõige rohkem lugeda just seda raamatut.” Weizheni kirjand võitis võistluse, milles osalesid isegi keskastme õpilaste tööd, ehkki ta käib alles neljandas klassis. Oma lugu jutustades tsiteerib ta kirjakohta Heebrealastele 4:12 ja ütleb: ”Ma annan kogu au Jehoova Jumalale.”

Mongoolia

Kui Mongoolias elav äsjaristitud õde Bolortsetseg kuulis sugulase surmast ja tema lese sügavast leinast, saatis ta naisele kõik meie väljaanded, mis mongoli keeles olemas on. Lesk Evsanaa luges need ühe õhtuga läbi. Järgmisel päeval helistas ta Bolortsetsegile ja kutsus ta kohe enda juurde rääkima. Võtnud kaasa ühe õe, külastas Bolortsetseg Evsanaad, kes oli valmis mõelnud pika nimekirja küsimusi. Ta kuulas hoolega Piiblist antud vastuseid. Pärast pikka vestlust selgitasid õed, et Evsanaa saaks palju rohkem kasu, kui nad arutaksid põhjalikult korraga vaid üht teemat. Nad soovitasid kodust piibliuurimist. Evsanaa soovis meelsasti uurida ja seda kolm korda nädalas. Kuu möödudes oli ta visanud ära oma ebajumalakujud ja käis koosolekutel. Kaks kuud pärast seda, kui temast kuulutaja sai, oli ta nõuks võtnud olla abipioneer, kuid talle selgitati, et selleks peab ta kõigepealt olema ristitud. See Evsanaad ei heidutanud, vaid ta otsustas kuulutada vähemalt 50 tundi kuus ja ta ootab konventi, et minna ristimisele.

 Kasahstan

Rudnõi linnas kohtas pioneerist vend noort meest Nikolaid, kes soovis kodust piibliuurimist. Kuid oli üks probleem. Nikolai elas oma perega ühes kauges külas ning ta käis harva Rudnõis sugulasi vaatamas. Vend küsis, kas ta võiks Nikolai juurde tema kodukülla tulla, aga Nikolai selgitas, et külla on 200 kilomeetrit ja sinna on äärmiselt raske saada.

Sellegipoolest võttis vend talt aadressi ja lubas, et nad kohtuvad veel. Ta korraldas sellesse külla mineku ja kutsus kohalikust kogudusest ühe venna ning kaks õde endaga kaasa. Kahe nädala pärast asusidki nad rongiga teele. Jõudnud rongijaama, mis oli Nikolai külale kõige lähemal, said nad teada, et külani on veel 18 kilomeetrit, aga sinna ei viinud ühistransporti. Ainuke võimalus oli kõndida. See polnud kerge, sest oli parajasti talv ja puhus jäine tuul. Vähe aja pärast möödus neist piimatsisterni vedav traktor ja peatus. Juht pakkus neile küüti — tsisterni sees! Kuulutajad arvasid, et mees teeb nalja, aga ei teinud: tsistern oli tühi ja kuiv ning nad ronisid sisse. Ehkki tsisternis oli külm, olid nad vähemalt kaitstud tugeva tuule eest. Juht lausus, et paneb nad nende sihtpunktist seitsme kilomeetri kaugusel maha. Sealt pidid nad teekonda jalgsi jätkama. Neil kulus veel kaks tundi, et kõndida seitse kilomeetrit Nikolai külani.

Nikolai ja tema naine Valja olid hämmastunud ja rõõmsad, nähes vendi ja õdesid oma ukselävel. Nad aitasid külalistel sooja saada ja pakkusid süüa. Seejärel vesteldi Piiblist. Kahe nädala pärast läksid vennad Rudnõist külasse tagasi. Pioneerist vend meenutab: ”Nikolai võttis meid jaamast peale. Paljud külaelanikud soovisid rääkida nendega, ”kes olid saabunud piimatsisterni sees”, seega Nikolai koostas ajakava huviliste  jaoks, kes meiega kohtuda tahtsid. Kõik, kes nimekirjas olid, tulid kokkulepitud ajal ja olid nõus Piiblit uurima.” Ajapikku tegi peaaegu igaüks, kes selles külas Piiblit uurima hakkas, häid vaimseid edusamme. Kaks aastat hiljem Nikolai ja Valja ristiti. Nüüd on nende kaks poega ristimata kuulutajad ja Nikolai määrati hiljuti selles kõrvalises grupis vanemaks.

Gruusia

Pioneerid kuulutasid Gruusias raskesti ligipääsetavates mägirajoonides. Kaks pioneerist õde kõndisid kaheksa kilomeetrit, enne kui jõudsid kõrvalisse külla mägitee lõpus ning asusid majast majja kuulutama. Varsti kõnetas keegi vanem külamees üht õdedest, Ketevani, ja nõudis temalt aru, miks ta kuulutab, kui pole õigeusklik. Õde püüdis selgitada, aga mees ei kuulanud. Seejärel lükkas ta õe pikali ja peksis teda jalutuskepiga. Peksmist nägid paljud ja intsidendist räägiti terves külas. Hiljem läks Ketevan jälle samasse külla kuulutama. Üks naine, kes eelmisel korral vaenulik oli, nägi teda ja hüüdis: ”Te olete jälle siin pärast seda, kui teid siin löödi! Olete teie alles julge! Olge nii hea ja tulge minu juurde, et saaksime rohkem vestelda.” Olles õe ära kuulanud, ütles ta, et Ketevan võib alati tema juurde tulla, et talle kuulutada.

 AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 802232357

KUULUTAJAID 1043396

PIIBLIUURIMISI 1903665

Rwanda

Mõne aja eest leidsid teekäijad tee pealt raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Nad viisid selle oma protestantliku kiriku vanemale. Mees luges raamatut suure huviga ja otsis üles tunnistajad, kes hakkasid temaga Piiblit uurima. Tema teadmised Piibli tõest kasvasid, mistõttu ta loobus oma ametist kirikus ja laskis end ristida. Vahepeal rääkis ta innukalt tõest oma endise kiriku liikmetele ning 25 neist lahkus kirikust ja sai Jehoova tunnistajaks. Tema asemel kirikuvanemaks saanud mees hakkas ka uurima Jehoova tunnistajatega Piiblit ja tuli niisamuti kirikust ära. Nüüd käib ta kristlikel koosolekutel ning on öelnud, et soovib saada kuulutajaks. Tema naine ristiti hiljutisel  erikokkutulekul. Hämmastav, et kõik sai alguse ühestainsast tee pealt leitud raamatust!

Elevandiluurannik

Olles teel kuulutama Abidjani, möödus noor tunnistaja Berenger naisest, kes müüs leiba. Naine kaotas 5000-frangise rahatähe (8 eurot), ilma et ta oleks seda märganud. Niipea kui poiss oli raha üles võtnud, et see naisele tagastada, lähenes vastassuunast üks teine naine ja hüüdis: ”Anna see raha siia, see on minu oma!” Ent kui Berenger palus öelda, kui suur summa see oli, sai naine vihaseks ja läks ära. Seejärel jooksis Berenger raha kaotanud naisele järele. Poisi üllatuseks ei uskunud naine, et oli raha maha pillanud, vaid sõnas: ”See on trikk, et mind paljaks röövida.” Märganud, et Berenger on siiras ja järjekindel, kontrollis naine oma raha üle ning avastas, et tal puudub tõepoolest 5000 franki, mis oli 50 leivapätsi hind.

Berenger sõnas: ”Ma andsin talle raha ja ütlesin, et tegin seda sellepärast, et minu Jumal Jehoova õpetab oma teenijaid olema ausad. Naine tänas ja ütles: ”Kui kõik käituksid nii nagu Jehoova tunnistajad, oleksid kõik inimesed sõbrad. Näen elus esimest korda, et mõni noor selliselt käitub.” Jätsin talle traktaadi ja ta lubas, et nüüdsest peale kuulab ta Jehoova tunnistajaid. Sel päeval oli mul taskus päevarahaks kõigest 50 franki. Siiski olin õnnelik, et tegin õigesti.”

Kongo Demokraatlik Vabariik

Kogudusevanem Eugene töötab teemantidega tegelevas firmas majahoidja ja valvurina. Ta meenutab: ”Ühel õhtul tuli teemandipoodi mees, kes soovis müüa 22000 dollari  väärtuses teemante. Kuid teemandipakk oli tema taskust välja kukkunud. Ta otsis palavikuliselt seda igalt poolt, kuid ei suutnud leida. Järgmisel päeval kammisid tema ülemus ja kolleeg tänava läbi, aga pakki ei leidnud. Hakkasin just väljas poeukse ees pühkima, kui nägin — teemandipakk! Tõstsin selle üles ja jooksin oma belglasest ülemuse juurde. Minu tegu üllatas teda. Ütlesin, et olen Jehoova tunnistaja ning tunnen aukartust oma Jumala vastu. Teemantide omanik oli minu aususest väga liigutatud ja ütles: ”See on uskumatu!”

Üks mu kolleeg sõnas: ”Eugene, sa päästsid meie hea nime!”

Vastasin: ”Tänan! Kiita tuleks Jehoovat, sest tema õpetas mulle ausust.””

Angola

Maapiirkonda külastades tahtis misjonär João, kes teenib ringkonnaülevaatajana, näidata kohalikele vendadele ja huvilistele DVD-d pealkirjaga ”Noa kõndis ühes Jumalaga. Taavet lootis Jumalale”. Vend võttis lisaks sülearvutile kaasa väikese generaatori, kaks kõlarit ja bensiini. Esimeses külas elas ta pisikeses savist majas ning ta valmistus õhtupoolikul filmi näitama. Vend jutustab: ”Minu üllatuseks tuli kohale 38 inimest, kaasas toolid, pingid, kivid, piimamannergud ja muud asjad, mille peal istuda. Majas polnud ruumi pooltelegi neist, seega tuli vaadata filmi väljas. Tähistaeva all seadsin arvuti savitellistele ja paljud kohalviibijad istusid maas kirevatel aafrika kangastel.” Uudis levis paikkonnas kiiresti ja paljud tulid küladesse, mida João külastas. ”Kui film vaadatud sai, ei tahtnud keegi lahkuda,” meenutab ta. ”Paljud ütlesid,  et see oli nende elu parim õhtu, ja nad olid Jehoovale südamest tänulikud selle vaimse toidu eest.” Kolme nädala jooksul, mil João maapiirkonnas gruppe külastas, nägi seda DVD-d 1568 inimest!

Ghana

Vida, Accras tegutsev toidukaupade kohaletoimetaja, kartis viia Ghana harubüroosse värskeid köögivilju. Miks? Naise pastor oli öelnud, et tunnistajad suhtuvad vaenulikult neisse, kes ei kuulu nende usku. Seetõttu oli Vida üllatunud, kui esimest korda kaupa viies nägi, et köögitöötajad naeratasid talle sõbralikult ja tänasid viisakalt. Järgnevatel nädalatel tutvus ta harubüroos töötavate vabatahtlikega ja märkas, et kõik olid tema vastu lahked, ning ta mõistis, et pastor polnud rääkinud tõtt.

Soovides rohkem teada saada, palus Vida piibliuurimist, ehkki ta ei osanud lugeda. Poole aastaga oskas Vida juba oma Piiblit lugeda ja hiljaaegu toimunud piirkonnakonvendil ta ristiti. Hoolimata pereliikmete ja endiste sõprade pilgetest, on Vida aidanud oma nõol saada ristimata kuulutajaks.

Sudaan

Majast majja teenistuses kohtas õde kaht tüdrukut, kes teda lahkelt vastu võtsid. Kummalisel kombel ei tahtnud tüdrukud, et õde aitaks neil nende Piiblist kirjakohti üles leida. Selgus, et kohalik preester oli hoiatanud, et kui keegi Jehoova tunnistaja nende Piiblit puudutab, muutub selle sisu automaatselt niisuguseks, mis sobib kokku tunnistajate õpetustega. Tüdrukud keeldusid isegi õe kätt surumast. Kui nad kirjakohad ise üles leidsid, oli see, mis nad lugesid, ikka kooskõlas õe sõnadega. Mõistes, et preester oli valetanud, otsustasid nad Piiblit uurida. Kohkunud  preester lubas anda tüdrukutele toidu ostmiseks raha — kui nad piibliuurimisest loobuvad. Mida nad vastasid? ”Me ei taha täita oma kõhtu toiduga. Me tahame olla täidetud hoopis Jumala sõnaga.” Tüdrukud käivad nüüd koguduse koosolekutel.

Etioopia

Kuigi Awoke’i naine oli tunnistaja olnud umbes kümme aastat, ei olnud mees tõe vastu eriti huvi tundnud. Kui ta sõitis riigi teise ossa kahekuulisele kursusele, otsustas ta siiski tunnistajad üles otsida. Pärale jõudes suunati ta kontorisse, kus töötab meie õde. Õde oli palvetanud, et keegi vend tuleks nende kogudusele appi. Kui õele öeldi, et üks mees küsib Jehoova tunnistajate järele, tulid talle kohe need palved meelde. Nähes kenasti riides ja hoolitsetud välimusega Awoke’i, järeldas ta, et tegemist on uue vennaga, keda ta oli palunud. Rõõmsalt ruttas ta Awoke’i juurde ja tervitas teda soojalt. Kuna õde oli väga rõõmus, ei tihanud mees teda parandama hakata ega soovinud talle pettumust valmistada, kui ta teda vendadele tutvustas. Sealviibimise ajal käis mees kõigil koosolekutel. Kui kursus lõppes ja tal tuli lahkuda, kutsusid mõned õed ta lõunale ning palusid tal söögipalve teha. Mehele meenus, kuidas tema naine oli kodus kaetud peaga enne sööki palvetanud ja teinud seda Jeesuse nimel. Seega läks palve hästi ja söögiaeg niisamuti. Awoke’i puudutas väga lahkus, mida tema sealoleku ajal talle osutati, ja ta otsustas saada tõeliseks vennaks. Jõudnud tagasi koju, hakkas ta uurima ja hiljutisel kokkutulekul ta ristiti. Abikaasal on väga hea meel ja Awoke ootab võimalust rääkida oma lugu kogudusele, kus ta käis.

 EUROOPA

MAID 46

RAHVAARV 730776667

KUULUTAJAID 1506019

PIIBLIUURIMISI 744319

Ukraina

Kohalik elektrik läks kuningriigisaali elektriarvestit parandama. Mees oli oma külas tuntud joodik. Arvestit parandades märkas ta aastateksti ”Tulge Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!” (Jak. 4:8). Ta peatus ja küsis ühelt vennalt: ”Kas tõesti on võimalik tulla Jumala ligi? Kas patused võivad tulla Jumala ligi?” Vend andis talle Piiblist vastused ja kutsus teda koosolekule. Pühapäeval otsustas mees koosolekule minna, aga teise külla, kuna ta ei tahtnud, et naabrid näeksid teda kuningriigisaali minemas. Tuli välja, et sel päeval tuli avalikku kõnet pidama kogudusevanem mehe külast. Vanemat märgates üritas mees end varjata. Kogudusevanem aga tundis ta ära ja tervitas soojalt. Sealtpeale otsustas mees hakata käima oma külas koosolekutel. Temaga asuti Piiblit uurima ja aasta pärast ta ristiti.

Sel ajal töötas mehe abikaasa välismaal ja ta ei suutnud uskuda, et tema mees on jätnud joomise maha ja saanud Jehoova tunnistajaks. Et seda oma silmaga näha, tuli ta koju. Naine oli rõõmus, et mees ei kuritarvitanud enam alkoholi ja hoolitses laste eest, ent talle oli vastumeelt, et abikaasa oli nüüd Jehoova tunnistaja. Ühel päeval küsis mees temalt: ”Kas me võiks kõik koos kuningriigisaali minna nagu perekond?” Naine nõustus.  Temaga hakati Piiblit uurima ja peagi ristiti ta koos nende kolme tütrega. Sedaviisi aitas üks piiblisalm viiel inimesel tulla Jumala ligi.

Kreeka

Vend, kes iga päev sama teed mööda tööle läheb, pani tähele, et üks naine käib pidevalt väikeses kabelis. Säärased kabelid, mida võib näha Kreekas teede ääres, märgistavad tavaliselt paika, kus keegi on õnnetuses surma saanud. Et naist aidata, kirjutas vend lühikese kirja, milles tõi välja lohutavaid piiblilisi mõtteid surnute olukorra ja ülestõusmislootuse kohta. Lisanud oma nime ja telefoninumbri, pani vend kirja kabelisse. Juba järgmisel päeval naine helistas talle ja oli väga huvitatud heast sõnumist. Nüüd külastatakse teda korrapäraselt.

Norra

Pärast kuulutustööd läksid kuus õde kohvikusse. Nad vestlesid sellest, millist head avalikku kõnet nad olid kaks päeva tagasi kuningriigisaalis kuulnud. See oli ülestõusmislootusest. Mõne aja pärast astus nende laua ligi naine, kes oli neid kuulanud. Ta küsis, kas võib nende juurde istuda, et kuulata edasi vestlust teemal, mida õed olid arutanud. Naine ütles, et oli äsja kaotanud mõlemad vanemad. Järgnes ülesehitav vestlus. Õed küsisid naiselt telefoninumbri ning hiljem võttis üks neist temaga ühendust ja alustas piibliuurimist.

Leedu

Noor täisajaline kuulutaja Olga alustas ukselävel piibliuurimist ühe venelannaga. Ühel esimestest aruteludest palus naine Olgal selgitada Piibli väljendit ”viimsed päevad” (2. Tim. 3:1). Olga lubas seda järgmisel korral teha. Umbes kuu aega ei õnnestunud Olgal naist kodunt leida, ehkki ta käis mitu korda. Olga märkas, et kuigi ust ei tuldud avama, vaatas keegi uksesilmast. Õde lausub: ”Heitsin kõrvale mõtte, et see  naine ei taha enam jätkata meie piiblilisi vestlusi. Lõppude lõpuks võis ju keegi teine suletud ukse taga olla. Seetõttu otsustasin kirjutada naisele kirja ja selgitada teemat, mis oli talle huvi pakkunud. Kolme päeva pärast proovisin teda jälle kodust kätte saada. Kui rõõmus ma küll olin, kui ta ukse avas! Teda oli sügavalt puudutanud mu kiri ja isiklik huvi tema vastu.”

Naine tänas Olgat ja ütles: ”Lugesin kirja mitu korda läbi ja sain kõigest aru.” Tulemuseks oli see, et algul ukselävel toimunud piibliuurimisest on saanud korrapärane kodune piibliuurimine ”Piibli õpetuste” raamatuga. Ja nüüd, iga kord, kui Olga seda huvitatud naist külastab, võtab naine teda väga soojalt vastu.

Šveits

Paljurahvuselises linnas Genfis rääkis õde nimega Marie Lähis-Idast tulnud naisega. Kuna Marie õpib araabia keelt, suhtles ta naisega selles keeles. Marie ütles, et tema usub ainult ühte tõelist Jumalat. Seepeale naine kallistas teda ja andis talle musi, öeldes, et hetkel, kui Marie teda kõnetas, oli ta olnud kurb ja palvetanud. Naine sõnas, et ta läheb järgmisel päeval tagasi oma sünnimaale. Marie avas Piibli ja luges kirjakoha 1. Peetruse 3:7 ning selgitas, et Jumal hindab naisi väga kõrgelt. Edasi ta ütles, et Jehoova soovi kohaselt peaks iga abielumees oma naist austama ja temast lugu pidama. Naine küsis imestunult: ”Kas sa oled ingel või inimene? Mind kurvastabki see, et minu mees ei tee, mida  Jumal siin salmis ütleb. Palun kogu aeg Jumalalt abi. Teie lihtsalt avasite raamatu ja lugesite mulle selle teksti.” Seejärel palus naine Mariel kirjutada see salm paberile. Ta ütles, et võtab paberi kaasa, näitab seda oma perekonnale ja räägib neile sellest imelisest kohtumisest. Mariel oli kahju, et naine pidi ära sõitma, aga nad lubasid ühendust pidada.

Holland

Rotterdamis asub üks maailma suurimaid sadamaid. Merelt saabunud kaubalaadungid pannakse veoautodele, et toimetada need edasi Euroopa Liidu maadesse või kaugemale. Sellepärast sõidab sellest riigist läbi tohutu hulk veoautosid. Ühe suure maantee ääres, mis viib naaberriiki Saksamaale, on võimas veoautoparkla, kust sõidab läbi kuni 1500 veoautot tunnis. Kuna paljud juhid peatuvad seal kohustuslikuks puhkuseks, on meie vennad haaranud kinni võimalusest teha kuulutustööd autost autosse ning nad on kohanud juhte Euroopast, Lähis-Idast ja peaaegu igast endisest Nõukogude Liidu riigist. Juhtidele meeldib väga lugeda meie ajakirju. Möödunud aastal käisid vennad selles veoautoparklas kuulutamas 82 korral ja levitasid üle 10000 ajakirja 35 keeles.

 AMEERIKA

MAID 56

RAHVAARV 883782291

KUULUTAJAID 3256287

PIIBLIUURIMISI 3111358

Peruu

Jorge on üldpioneer ja teenib elatist piltide maalimisega. Ta andis tunnistust Hubertile, samuti ühele kunstnikule, kes oli nõus Piiblit uurima. Hoolimata perekonna, sõprade ja naabrite tugevast vastuseisust, uuris Hubert raamatu ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” läbi kõigest poole aastaga. Oma palvetes palus ta, et Jehoova aitaks tema perel tõde õppida. Ta oli meeldivalt üllatunud, kui tema vend Jhon ühines piibliuurimisega ja hakkas koosolekutel käima. Järgmisel nädalal tuli uurimisele ka Jhoni õemees Cesar. Ehkki alguses oli Cesari naine vastu, hakkas temagi varsti uurima Piiblit. Hiljem soovis Huberti koolivend Reynaldo uurida. Suure vastupanu tõttu oli ta sunnitud uurima Huberti kodus. Peagi hakkas ka Huberti vend Milton Piiblit uurima. Pärast esimest uurimiskorda andis Milton tunnistust kahele kaasõpilasele Darwinile ja Christianile, kes mõlemad hakkasid uurima ja koosolekutel käima. Hubertil on veel kaks vanemat venda, Ronald  ja Martin. Kuna Ronald tuli Huberti uurimisele, kaasas pikk loetelu küsimusi Piibli kohta, selgitas Jorge, et piibliuurimise käigus saaks ta vastused kõigile oma küsimustele. Ronald võttis pakkumise vastu. Järgmisena hakkas uurima Martin ja tema kaks tütart on samuti uurimise juures. Hubert ja Jhon ristiti ”Vabastus on lähedal!” piirkonnakonvendil. Tänu algsele tunnistuse andmisele on viimastel andmetel kokku 18 inimest hakanud omandama teadmisi Jehoova kohta.

Brasiilia

Paulo elab rantšos riigi põhjaosas. Naine, kellega ta elas ja hiljem abiellus, uuris Piiblit ja mees soostus Piiblit uurima vaid sellepärast, et valmistada heameelt oma elukaaslasele. Kord ajasid rantšos töötavad kauboid taga jaaguari, kes oli maha murdnud palju kariloomi, ja lõpuks tapsid ta. Soovides olukorrast kasu lõigata, helistasid nad rantšo omanikule ja küsisid talt raha elukutselise jaaguariküti palkamiseks. Paulo läks pettusega kaasa ja rääkis ka ise ülemusele sama loo. Ent selle tõttu, mida Paulo oli Piiblist teada saanud, hakkas südametunnistus teda vaevama. Ehkki ta teadis, et võib töökohast ilma jääda ja et töökaaslased saavad tema peale vihaseks, helistas ta ülemusele ja rääkis tõtt. Hiljem edutati Paulo tänu tema aususele rantšo juhatajaks. Paulo ja tema naine on nüüd hea sõnumi ristitud kuulutajad.  Milline rõõm on küll näha seda ausat meest sõitmas traktoriga kuningriigisaali koos oma naise ja kahe lapsega!

Mehhiko

Innukas üldpioneer Maria märkas lastevanemate koosolekul koolis, kus tema kaks tütart õpivad, et õpetajatele valmistab muret osa õpilaste mässumeelsus ja ebamoraalne käitumine. Üks õpetaja ütles: ”Vanemad, kui te ei taha näha tänavatel veel üht korrarikkujat, siis palun aidake meid. Rääkige oma lastega. Ostke neile mõni raamat. Tehke midagi nende heaks, sest neil võib olla palju küsimusi. Ärge laske neil tänavalt vastuseid saada.” Hiljem direktori kabinetis päris Maria oma tütarde käitumise järele ja talle öeldi, et nendega pole probleeme. Seejärel soovitas Maria raamatut ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” kui praktilist juhist noortele. Direktor kuulas huviga ja palus Marial endale üks raamat tuua. Kui Maria selle järgmisel päeval tõi, oli direktor tänulik, sirvis raamatu läbi ja küsis veel ühte kooli psühholoogi jaoks. Kui psühholoog oli raamatu läbi lugenud, soovitas ta võtta selle kooli õppekavva. Direktor tellis kõigile 12 õpetajale ühe raamatu ja 50 raamatut kooli raamatukokku.

Uruguay

Ühel päeval enne koitu oli üks mees teel naaberriigist Argentinast koju Uruguaysse. Ta oli minemas praamile, mis sõidab üle La Plata lahe, kui tema juurde tuli väike tüdruk, kes pakkus 2006. aasta ”Ärgake!” jaanuarinumbrit, mille esiartiklid rääkisid teemal ”Mida toob tulevik?”. Tüdruk oli sõbralik ja mees võttis heal meelel ajakirja vastu. Jõudnud Montevideosse, sõidutati reisijad suurde bussijaama. Mees oli üllatunud, kui üks tunnistaja jälle tema juurde tuli, aga seekord oli tegemist eakama, kepiga käiva naisega. Naine pakkus talle sedasama ajakirja ja mees võttis selle vastu. Tol õhtul  üsna pea pärast koju jõudmist kuulis mees uksel koputust. See oli taas üks Jehoova tunnistaja. Kuulanud ära lühikese esitluse, võttis mees juba kolmandat korda selle päeva jooksul vastu sama ajakirja! Kui tunnistaja ütles, et ülemaailmset tööd võib toetada annetustega, sõnas mees, et teab seda juba, ja läks tuppa raha tooma. Uksele tulles olid tal kaasas kaks ajakirja, mis ta varem sel päeval oli saanud. Viidates küsimusele ”Mida toob tulevik?”, lausus ta naeratades: ”Üht tean ma kindlalt: tulevik toob veel mõne Jehoova tunnistaja!”

Puerto Rico

Üks õde oli parajasti oma tütrel külas, kui sisse tormas kaks röövlit, ühel revolver käes. Nad nõudsid raha, aga kui naised ütlesid, et neil ei ole, hakkas üks röövel maja läbi otsima, samal ajal kui teine sihtis neid relvaga. Naised pöördusid kohe palves Jehoova poole. Röövel küsis: ”Mida te teete?” Nad vastasid, et on Jehoova tunnistajad ja palusid oma Jumalat Jehoovat. Sel ajal, kui õed kuulutasid röövlile, kes relva hoidis, tuli teine mees tagasi ja ütles, et oli leidnud pangakaardi. Varsti istusid kõik ema autos ja olid teel panka. Õed jätkasid kuulutamist ja rääkisid röövlitega lugupidavalt. Seejärel palus ema vargal relv ära panna ja tema üllatuseks mees tegigi seda, öeldes, et imetleb naise rahulikkust. Ema ütles, et tal on poeg, kes on umbes nendevanune, aga keda ootab ees hea tulevik. Ta innustas röövleid elama Jehoova nõuete järgi, et neilgi võiks olla imeline tulevik. Sellegipoolest jätkasid nad kõik sõitu panka ning tütar võttis raha välja. Seejärel viisid röövlid meie õed kitsale tänavale ning lasid nad seal vabaks. Üks röövel tahtis nad küll kinni siduda, aga teine, relvaga mees, ei lubanud seda teha. Ta ütles õdedele, et keegi väga võimas kaitses neid. Varem olid need mehed röövinud, kinni sidunud ja peksnud teisi naabruskonna inimesi.

 OKEAANIA

MAID 30

RAHVAARV 35914649

KUULUTAJAID 94323

PIIBLIUURIMISI 49667

Paapua Uus-Guinea

Endine sõdur Tom teadis, kui kohutav on sõda. Kui ta oma kodukülas tunnistajaid kohtas, liigutas teda Piibli tõotus sõdadeta maailmast. Tom uuris Piiblit ja edenes vaimselt, kuid tema usk katsuti läbi, kui ta otsustas mälestusõhtule minna. Tomi isa oli kunagi olnud ühendatud kiriku pastor ja Tom oli selle kiriku juhataja. Kirik ise asus kohe kuningriigisaali kõrval. Kui Tom kuningriigisaali läks, nägi ta kirikuliikmeid — oma lähedasi sõpru, endisi töökaaslasi ja ka kirikuõpetajat — teda pärani silmi vaatamas. Tom soovis märkamatuks jääda, aga mõtles siis: ”Miks peaksin end varjama? Nüüd on aeg teha teatavaks, et minust saab Jehoova tunnistaja.” Pärast lihavõttepühi läks ta kirikuõpetaja juurde ja küsis: ”Kas sa nägid mind kuningriigisaalis?”

Kirikuõpetaja vastas: ”Jah, nägin” ning mõlemad puhkesid naerma.

Tom sõnas seejärel: ”Tead, sõber, ma uskusin, et ühes vanas restoranis pakutakse parimaid roogasid, aga sain teada, et toit on mürgitatud. Seejärel leidsin uue restorani, kus pakuti tervislikku, toitvat rooga. Kui olin kord juba seda head toitu maitsnud, kuidas saaksin minna tagasi vanasse restorani?”

 Kirikuõpetaja sai loo mõttest aru ning ütles: ”Tom, ära sa kellelegi räägi, aga ma olen ajakirja ”Ärgake!” pidev lugeja.” Tom lasi oma nime kirikuliikmete nimekirjast kustutada ning vaatamata mitmesugustele katsumustele on ta nüüd Jehoova pühendunud teenija.

Saalomoni Saared

18. veebruaril 2006 lõpetas 58 kuulutajat esimese austraalia viipekeele algkursuse, mille organiseeris Jehoova tunnistajate harubüroo. Sellest alates on kümme kurti soovinud Piiblit uurida ja nad käivad koguduse koosolekutel. Ühe nimi on Moses. Naaber oli teda kirjeldanud kui ”kergesti vihastuvat pahurat meest, kellega on väga raske mõistlikult juttu ajada”. Ent kui üks tunnistajast sugulane, kes oli kursusel käinud, Mosesele piibliuurimist pakkus, oli ta sellega meelsasti nõus. Kuu aja pärast, mil ta esimest korda kuningriigisaali koosolekule läks, oli ta lohakalt riides, pikkade juuste ja tokerdunud habemega. Meeldiv vastuvõtt ja tõed, mida ta ”kuulis”, puudutasid tema südant. Talle oli üllatuseks Piiblist teada saada, et kui inimene pöörab kohast tähelepanu oma riietusele ja välimusele, toob ta sellega au Jumalale. Kui Moses järgmisel nädalal kuningriigisaali tuli, ei tundnud vennad teda ära. Ta oli juuksed lühikeseks lõiganud, ajanud habeme ära ja oli kenasti riides. Ta oli teinud ka muudatusi oma isiksuse juures. Naaber sõnas: ”Nüüd on ta puhas ja tal on alati nägu naerul.” Moses edeneb vaimselt ja aitab kurtidel head sõnumit mõista.

Tahiti

Väikesel kõrvalisel Makemo atollil, mis asub Tahitist rohkem kui 600 kilomeetri kaugusel, on vaid 720 elanikku. Naine nimega Ravahere kuulis tõde siis, kui ta oli Tahitil sugulaste juures. Makemole naastes hakkas ta Piiblit uurima esmalt kirja, siis faksi ja hiljem telefoni teel. Ravahere registreeris oma abielu ja tegi muidki  muudatusi, et elada Jehoova mõõdupuude järgi, ehkki mõned pereliikmed avaldasid talle survet, et ta jääks mormooniks. Viimaks, sel ajal kui ta külastas üht kogudust Tahitil, sai ta ristimata kuulutajaks. Iga paari nädala tagant saab ta selle koguduse kuulutajatelt julgustavaid kirju.

Juunis 2006 käis Ravaherel külas ringkonnaülevaataja oma naisega. Ringkonnaülevaataja teatas, et Ravahere käib igal nädalavahetusel ukselt uksele kuulutamas. Ta on kaardistanud oma territooriumi ja alustanud mitu piibliuurimist. Naine paneb meie ajakirjad välja oma väikese kiirsöögikoha juurde. Ta juhatab ka raamatu-uurimist, millest tema abikaasa osa võtab.

Fidži

Gileadi kooli lõpetanud misjonär ja kogudusevanem Matthew juhatab kord nädalas pedagoogikaülikoolis piibliuurimist nelja üliõpilasega. Ülikoolis peavad eri kirikute vaimulikud õhtuti kirikuliikmetele jutlusi. Sellega tahetakse aidata kooli juhtkonda, kes püüab  ülikoolilinnakus valitseva halva käitumise vastu võidelda.

Ühel õhtul märkas Matthew sööklas suurt hulka üliõpilasi — neid oli umbes 250 — vaikselt istumas ja ootamas, kaasas Piiblid, märkmikud ja pastakad. Nad ootasid ühe suure religiooni vaimulikku, kes pidi jumalateenistuse pidama. Kuna teda aga ei tulnud, paluti Matthew’l rühmale kõnelda. Erinevalt mõnest vaimulikust, kes oli pärast tavakohast laulmist pidanud jutluse põrgutulest, esitas Matthew hoopis teistsuguse ettekande, kasutades Piiblit. Kõnes, mille Matthew pidi ettevalmistuseta esitama, innustas ta vastavalt kõne teemale üliõpilasi mõtlema oma Loojale nooruspäevil. Hiljem võtsid kõik üliõpilased järjekorda, et suruda Matthew’ kätt ja teda tänada. Nüüd ootab ta innuga, et saaks edasi arendada huvi, mis oli tekkinud tänu sellele ootamatule võimalusele.

Austraalia

Ukselt uksele kuulutamas olles kohtasid kaks õde haiget naist. Naine ütles, et tal on lõppstaadiumis vähk ja et ta pakib asju kokku, et teistel poleks vaja selle pärast muretseda, kui ta ära sureb. Naise sõnul polnud tal perekonda ega sõpru ja elu oli väga üksildane. Ta rääkis veel, et tal oli olnud teiste religioonidega ebameeldivaid kogemusi ja ta tundis, et Jumal on ta hüljanud. Hiljem viis üks õdedest talle kimbu lilli, aga kuna naine oli välja läinud, jättis õde lilled koos kirjakesega ukse taha. Samal pärastlõunal naine helistas ja tänas kogu südamest selle lahke teo eest. Naine ütles, et kunagi varem pole keegi tema vastu nii lahke olnud ega talle lilli kinkinud, ja ta vabandas, et teda kodus polnud. Kui õed teda jälle külastasid, ootas ta juba neid. Talle tutvustati ”Piibli õpetuste” raamatut ja temaga alustati uurimist.

[Pilt lk 43]

Miho

[Pilt lk 47]

Me saabusime piimatsisterni sees

[Pilt lk 47]

Ketevan

[Pilt lk 48]

Mõned endised kirikuliikmed

[Pilt lk 55]

Olga

[Pilt lk 55]

Marie

[Pilt lk 57]

Hubert, Jorge ja Jhon

[Pilt lk 58]

Paulo oma perega

[Pildid lk 63]

Ravahere oma kiirsöögikohas Makemol

[Pilt lk 63]

Matthew