Läti

LÄTI pealinna Riia tsentris Brīvībase (’Vabaduse’) tänavas kõrgub 42-meetrine Vabaduse monument. See aastal 1935 avatud ausammas on poliitilise vabaduse sümbol. Ent alates 1920. aastatest hakati läti rahvale pakkuma hoopis ülevamat vabadust — vabadust, mille annab Piibli tõe tundmine. Sellise vaimse vabaduse kohta ütles üks aruanne: ”Lihtsad inimesed, . . . nii mehed kui naised, võtavad sõnumi vastu rõõmupisaratega.” Aastakümnete vältel üritasid vaenlased seda kallihinnalist sõnumit summutada, kusjuures neil oligi mingil määral edu. Kuid nagu sellest loost ilmneb, pole maa peal sellist jõudu, kes suudaks tõkestada Kõigevägevama või tema Poja tegevust, kelle võimupiirkond ületab kõik poliitilised piirid (Ilm. 11:15).

Lätit on alates saksa ristirüütlitest, kes aastal 1201 rajasid Riia linna, kuni Nõukogude kommunistliku ajastuni anastanud ja valitsenud terve hulk poliitilisi võime, nende hulgas Poola, Rootsi, Saksamaa ja Venemaa. Aastal 1918 kuulutas Läti esmakordselt välja iseseisvuse. Kuid aastal 1940 sai Lätist Nõukogude vabariik. Aastal 1991 taastas Läti vabariik iseseisvuse.

Ent poliitiline sõltumatus ei tähenda tõelist vabadust. Täieliku vabaduse toob inimkonnale vaid Jehoova, kelle tõotus vabaduse kohta on üks Jumala Kuningriigi hea sõnumi säravamaid tahke (Luuka 4:18; Heebr. 2:15). Mil  moel jõudis see hea sõnum Lätisse? Meie lugu saab alguse meremees Ans Insbergi palvest.

Ans kirjutas: ”Kord öösel merel tähistaeva all valasin Issanda ette välja oma südame ja palvetasin, et ta juhataks mind inimeste juurde, kes teenivad teda vaimus ja tões (Joh. 4:24). Olin näinud oma kodumaal Lätis kirikuskäijate seas palju silmakirjatsemist ega tahtnud nendega tegemist teha. Siis aga juhtusin 1914. aastal USA-s Ohios Clevelandis nägema ”Loomise fotodraamat”, mille olid Piiblile tuginedes teinud valmis rahvusvahelised piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Minu palvele oli vastatud, olin leidnud tõe! 1916. aasta 9. jaanuaril mind ristiti ning ma hakkasin tegema kuulutustööd, aga kui raha otsa lõppes, läksin taas merele.”

 Kohe pärast Esimest maailmasõda kuulutas Ans Lätis laialdaselt kuningriigisõnumit. Ta pani oma kulu ja kirjadega kuulutusi Jumala Kuningriigi kohta läti ajalehtedesse. Pensionil kooliõpetaja perekonnanimega Krastiņš tutvus tõega just neid kuulutusi lugedes, nii et küllap oli tema esimene Lätis elav piibliuurija, kes pühendas oma elu Jehoovale. Aastal 1922 asus Ans teenima piibliuurijate peakorteris New Yorgis Brooklynis. Sealt tegi ta regulaarselt käike dokkidesse — ”minu lemmikkuulutuspaikadesse”, nagu ta neid nimetas —, et jagada Piibli tõdesid teiste meremeestega. Ta lõpetas oma maise teekonna 1962. aasta 30. novembril.

Aastal 1925 avati Taanis Kopenhaagenis Põhja-Euroopa kontor. See kandis hoolt töö eest kolmes Balti riigis — Eestis, Lätis ja Leedus —, aga ka Norras, Rootsis, Soomes ja Taanis. Juulis 1926 saadeti Lätisse tööd juhendama Rees Taylor Suurbritanniast. Ta rajas Riiga kontori ja organiseeris väikese konvendi. 20 osavõtjast 14 osales selle maa esimeses kuulutushoogtöös. Seejärel hankisid vennad politseilt loa pidada avalikke koosolekuid, nii et Riias, Liepājas ja Jelgavas kuulas piibliainelisi loenguid 975 inimest. Need kõned esitati paljude lätlaste teises keeles saksa keeles. Hulk inimesi avaldas soovi, et selliseid koosolekuid peetaks ka edaspidi.

”VABADUS RAHVASTELE”

Septembris aastal 1927 tuli Kopenhaagenisse kokku 650 delegaati Eestist, Lätist ja Skandinaavia maadest, et kuulata peakorterist saabunud Joseph Rutherfordi kõnet ”Vabadus rahvastele”. Järgmisel aastal tõlgiti sellenimeline brošüür läti keelde ning selle levitamise eesotsas olid kolportöörid ehk pioneerid.

Nende algusaegade pioneeride hulka kuulus kümmekond Saksamaa venda, kes olid tulnud Lätisse appi  tööd tegema. Üks neist oli 22-aastane Johannes Berger. Ta kirjutas: ”Kui pioneerid neile määratud linna saabusid, oli nende esimeseks ülesandeks avalike kõnede esitamine. Sestap pidasime kõnesid peaaegu kõigis Läti linnades. Sloka linnas üürisime kinomaja ning ma pidasin kõnesid igal esmaspäeval kogu talve jooksul. Väikeste hobustega saabus rahvast kaugematestki nurkadest.” Neile aegadele tagasi vaadates lisas ta: ”Kasinast haridusest hoolimata olid mul väga suured teenistuseesõigused.”

Aastal 1928 osales kuulutustöös ligikaudu 40 kuningriigikuulutajat, kellest ristituid oli 15. Kui aastal 1929 kolis Riia kontor Šarlotese tänavale, ristiti veel üheksa inimest ning levitati üle 90000 raamatu ja brošüüri.

1927. aastal ristiti noormees Ferdinand Fruck ja tema ema Emilie. Neli aastat hiljem kodulinna Liepāja pagarikojas tunnistust andes leidis Ferdinand endale tulevase pioneeritööpartneri. Pagar tõttas tulistjalu kõrvalmajja  oma venna juuksuritöökotta. ”Heinrich! Tule ruttu!” hüüdis ta. ”Minu töökojas räägib üks mees lausa uskumatuid asju.” Habemeajaja Heinrich Zech Piibli tõde küll uskumatuks ei pidanud ning ta ristiti peagi. Ta lõi Ferdinandiga kampa ning nii väntasid need kaks jalgratastel paljudesse asulatesse, et levitada sõnumit Kuningriigist.

PUHKEB VASTUSEIS

Olgugi et vendi polnud kuigi palju, ajas nende innukus vaimulikud vihale. Üks Riia juhtivaid vaimulikke ähvardas heita kirikust välja igaühe, kes piibliuurijate koosolekutel käib. Liepājas levitasid vaimulikud lendlehti, kus süüdistati vendi selles, et nad ei usu Jeesus Kristust, ning keelati inimestel võtta vastu nende kirjandust. Piibliuurijate mustamiseks kasutasid nad ka juhtivat kirikulehte.

Valitsus andiski aastal 1929 kiriku survele järele ning saatis saksa kolportöörid Lätist välja. 1931. aastal keelustati valdav osa piibliuurimise abivahendeid. Kas need rünnakud peatasid vendade tegevuse? ”Kuradi vastupanu ergutab meid olema veelgi ustavamad. On tõeline rõõm siinses töös osaleda, . . . ning meie kindel otsus on seda tegevust visalt jätkata,” kirjutati Läti kontorist.

Aastal 1931 vastas suur hulk Suurbritannia vendi üleskutsele minna pioneeritööle Baltimaadesse. Mõningad neist aitasid toimetada naabermaadest Eestist ja Leedust Lätti vaimset toitu. Tollal 18-aastane Edwin Ridgewell oli määratud Leetu tööle. Nüüd juba 90. aastatesse jõudnud vend Ridgewell meenutab: ”Mina ja mu kaks partnerit, Andrew Jack ja John Sempey, saime eriülesande toimetada Lätti kirjandust. Tavaliselt sõitsime Riiga öise rongiga, olles peitnud kirjanduse pakkidesse, mis mahtusid täpselt istmealusesse sahtlisse, kus päeval hoiti  voodipesu. Enne rongist väljumist toppisime pakid koos riideesemetega selleks spetsiaalselt valmistatud kohvritesse. Pärast igat närvesöövat saadetiste kohaletoimetamist tähistasime seda. Percy Dunham, kelle ülesandeks oli tööd juhendada, viis meid mõnda Riia restorani õhtustama.”

Ferdinand Fruck kohtus vendadega tihtilugu Leedu piiril. Nad andsid talle üle kirjanduse, mille ta peitis küünilakka heinte alla. Ent tema tegevus äratas võimude tähelepanu, misjärel politsei korraldas ta valdustes tihtilugu läbiotsimisi, et leida keelatud trükiseid. Kord läbiotsimise käigus polnud politseinikul tahtmist laka peale ronida, niisiis saatis ta enda asemel sinna Ferdinandi! Politseiniku maharahustamiseks olid Ferdinandil alla ronides käes mõningad vanemad ”Vahitornid”, mille ta siis üle andis. Politseinik lahkus rahulolevana.

EDENEMINE VASTUSEISUST HOOLIMATA

Varemmainitud šotlane Percy Dunham määrati 1931. aastal Lätisse kuulutustöö ülevaatajaks. Percyl, kes oli saanud piibliuurijaks juba enne 1914. aastat, oli hindamatuid kogemusi, mis kujunesid ülimalt kasulikuks. 1931. aasta lõpus kirjutati Läti kontorist: ”Tööd on rasketes oludes viimas läbi need, kes on selle maailma vara poolest vaesed, kuid usus Jumalasse rikkad. . . . Meie sõnum pälvib üha suuremat huvi. . . . Igal nädalal astub kontorist läbi huvilisi, et võtta raamatuid ja pärida, millal saabub uusi väljaandeid.” Seoses ühe tähtsa sündmusega teokraatlikus arengus lisatakse aruandes: ”Hiljutisel kokkutulekul Riias võtsime ühel häälel ja rõõmuga vastu resolutsiooni uue nime [Jehoova tunnistajad] kohta, mille Issand on oma rahvale andnud.”

Aastal 1932 kolis Riia kontor Cēsu tänavasse. Tol aastal tuli Lätti Margaret Brown, šoti pioneer, kes oli  ristitud aastal 1923 ja teeninud Iirimaal. Ta abiellus Percy Dunhamiga. Vahepeal oli vastuseis tööle ägenenud. Margaret kirjutab: ”1933. aasta 9. veebruaril esitas üks Riia ajaleht süüdistuse, et me oleme kommunistid. Kui ma järgmisel hommikul uksekella kuuldes ukse avasin, tormasid sisse püstolitega vehkivad politseinikud, karjudes: ”Käed üles!” Nad otsisid keelatud raamatuid seitse tundi. Lõunaajal pakkusin neile tassikese teed, mille nad ka vastu võtsid.

Vendadele mõeldud kirjanduse põhivarud olid peidetud pööningule. Alguses oli politseipealik leidnud mu mehe taskuid läbi otsides sealt võtmed. ”Mis võtmed need on?” küsis ta. ”Pööningu võtmed,” vastas Percy. Ometi politseinikud sinna üles ei läinud. Enne lahkumist andis pealik võtmed Percyle hoopis tagasi! Ehkki politseinikud olid ka mõningaid kirjapalu uurinud, ei näinud nad nende sõnul mitte mingit põhjust nende konfiskeerimiseks.

Sellegipoolest konfiskeerisid nad need koos kirjade, raha ning paljundus- ja kirjutusmasinaga. Samasuguse reidi korraldas politsei kuude läti tunnistajate kodusse, ent ta ei leidnud mitte mingeid tõendeid õiguserikkumise kohta ega esitanud sellekohast süüdistust.”

Kogu maal oli tol ajal alla 50 kuningriigikulutaja. Sellegipoolest taotlesid vennad seadusliku staatuse saamiseks ametlikku registreerimist. Võib kujutleda nende ülisuurt rõõmu, kui 1933. aasta 14. märtsil registreeriti ametlikult Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing. Olgugi et vendadele ei antud luba tuua riiki piiblilist kirjandust, kasutasid nad oma seaduslikku staatust, et trükkida brošüüre kohapeal. Lätikeelseid tõlkeid tegi tuntud kirjamees ja ajalehe ”Rīts” peatoimetaja Aleksandrs Grīns.

 REGISTREERING JÄÄB LÜHIAJALISEKS

Riigipööre 1934. aasta maikuus viis sõjaseisukorra kehtestamiseni. Tõe vaenlased süüdistasid poliitilist ebastabiilsust ära kasutades Jumala rahvast, et need on kommunistid. 30. juunil sulges siseminister rahvusvaheliste piibliuurijate kontori ning konfiskeeris üle 40000 raamatu ja brošüüri ning ka veidi sularaha. Vara likvideerijaiks olid määratud kiriku vaimulikud! Taasregistreerimise taotlused lükati tagasi.

Aastal 1939 puhkes Teine maailmasõda ning juunis 1940 marssis Vene armee Lätti. Augustis sai Lätist NSV Liidu 15. vabariik nimetusega Läti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 27. oktoobril olid Dunhamid sunnitud Lätist ja oma kallite läti vendade-õdede juurest lahkuma. Nad määrati teenima Austraalia büroosse, kus Percy maine teekond lõppes aastal 1951, Margaretil aastal 1998.

Rängalt mõjusid tööle nii kontori sulgemine, juhtivate vendade väljasaatmine, sõjakatsumused kui ka kõigele sellele järgnenud aastakümneid kestnud karm kommunistlik valitsus. Ränkrasked sallimatuse ahelad langesid alles 1990. aastate algul.

JEHOOVA TRÖÖSTIB OMA USTAVAID

Teise maailmasõja ajal polnud väiksel läti tunnistajate rühmal peakorteriga mitte mingit sidet. Sellegipoolest hoidsid nad oma lootuse elava ”Kirja troosti kaudu” (Rooml. 15:4). Pärast sõda, 1940. aastate lõpus, õnnestus Saksamaa harubürool lõpuks saata kirju vendadele Jelgavast, Kuldīgast, Riiast ja Ventspilsist.

Riiast 160 kilomeetrit lääne pool asuvas Kuldīgas sai 20 aastat tões olnud Ernests Grundmanis Saksamaalt terve hulga kirju, mis oli tõesti vaimne toit õigel ajal. ”Igal juhul lootke Jehoova Jumalale, meie heale Isale. Tema toetab ja annab teile jõudu vajalikul ajal,” võis ühest kirjast  lugeda. Seejärel tsiteeriti kirjakohta 2. Ajaraamat 16:9: ”Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole.” Kui õigeaegsed ja julgustavad need kirjad küll olid!

Vennad kasutasid vabas vormis tunnistuse andmiseks ära igat võimalust. Näiteks Ventspilsi tervisekeskuses massöörina töötanud Marta Baldone kuulutas oma klientidele, kellest üks oli Aleksandra Preklonskaja (praegu Rezevskis). Aleksandra meenutab: ”Marta õpetas mulle, et Jumala nimi on Jehoova, ning mulle sai see nimi väga kalliks.”

Ka Aleksandra 1880. aastal sündinud isa Peter õppis tundma Piibli tõde. Aleksandra kirjutab: ”Isa liitus enne 1917. aasta revolutsiooni kommunistliku parteiga ja elas Peterburis [aastatel 1914—1924 Petrograd, seejärel aastani 1991 Leningrad]. Ent revolutsiooni tagajärjed ei vastanud isa lootustele, mistõttu ta loobus parteipiletist ning oli sunnitud linnast lahkuma. Ta tuli Lätti, kus ma tegin ta tuttavaks Martaga. Ausameelse ja heatahtliku mehena võttis isa tõe rõõmuga vastu. Aastal 1951 jõudis ta taas Venemaale, kuid sedapuhku vangina oma usu pärast. Ta suri Siberis 1953. aastal.”

SIBERISSE KÜÜDITAMINE

Lätis, nagu ka teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades, võttis uus valitsus sihiks seada sisse Nõukogude mudelile vastavad kultuurilised ja poliitilised institutsioonid. Lisaks kollektiviseerisid kommunistid talumajapidamised ja andsid need üle riigile. Ühenduses selle kampaaniaga leidis aset mitu küüditamislainet, millest suurim oli aastal 1949, nii et Põhja-Venemaale, kaasa arvatud Siberisse, viidi sundasumisele umbes 100000 lätlast. Kaks aastat hiljem koondus kommunistide tähelepanu tuhandetele okupeeritud maade Jehoova  tunnistajatele, kelle seas küüditati veel Lätisse alles jäänud umbes 30 tunnistajast vähemalt paarkümmend.

Olgugi et Valija Lange Ventspilsist polnud veel ristitud, oli tema üks neist, kelle KGB (Nõukogude Liidu Julgeolekukomitee) 1950. aasta septembrikuu haarangute käigus arreteeris. Öisel ülekuulamisel Riias küsiti temalt: ”Miks sina kui Nõukogude Liidu kodanik tegutsed riigi vastu?” Valija vastas rahulikult ja lugupidavalt: ”Minu ainuke siht on teenida Jehoova Jumalat, mõista tema õpetusi ja rääkida neist teistele.”

Valija nimi oli nende 19 tunnistaja seas, keda mainitakse dokumendis kuupäevaga 31. oktoober 1950. Kõik nimekirjas olnud mõisteti kuni kümneks aastaks Siberisse sunnitööle ning nende vara konfiskeeriti. Mõni lasti küll koju tagasi, kuid sai kohe uue süüdistuse. Näiteks Paulīne Serova saadeti taas neljaks aastaks Siberisse, kui võimud avastasid, et ta saab posti teel piiblilist kirjandust.

Laagrites jätkasid vennad kuulutamist ja inimeste jüngriteks tegemist, kelle seas oli ka Jānis Garšķis. Ta ristiti aastal 1956 ning elab praegu Ventspilsis. Nüüd ütleb ta: ”Ma olen tänulik, et Jumal lubas seda, et mind koonduslaagrisse saadeti, muidu ma poleks küll tõde tundma õppinud.” Milline kiiduväärt suhtumine!

Lätlannat Tekla Onckulet süüdistati poliitilises agitatsioonis ning ta saadeti Siberisse. Kauges Omski linnas kuulis ta tõde väljasaadetud tunnistajatelt. ”Ristimine ei lähe mul iial meelest,” sõnab Tekla. ”See toimus öösel jääkülmas jões. Värisesin üleni külmast, kuid olin üliõnnelik.” 1954. aastal abiellus ta Aleksei Tkatšiga, kes oli  ristitud aastal 1948 Moldaavias (praegu Moldova) ning hiljem Siberisse küüditatud. Aastal 1969 pöördus see abielupaar koos käputäie teiste tunnistajatega Lätti tagasi. Kurb küll, aga enamik teisi läti küüditatuid olid laagrites elu kaotanud.

TAGASI KODUS, VARJAMAS END KGB EEST

Mõningad tunnistajad pääsesid vangistamisest. ”Mina jäin küüditamisest kõrvale, sest liikusin alatasa ühest paigast teise ja töötasin taludes, mistõttu jäin KGB-le tabamatuks. Jätkasin sel ajal kuulutamist kõigile, keda kohtasin. Inimesed kuulasid mind ja oli ka neid, kes tulid tõe  juurde,” kirjutab Aleksandra Rezevskis. KGB agendid tegutsesid palavikuliselt, et leida üles need üksikud hajali asuvad tunnistajad, kes olid veel Lätti jäänud. Neid süüdistati Nõukogude riigi vastasuses. Valitsus levitas koguni brošüüri, kus tunnistajaid süüdistati valelikult, et nad on Ameerika spioonid. Kuna kommunistidest koputajad hoidsid vendadel teraselt silma peal, tuli neil kuulutada ettevaatlikult ning korraldada koosolekuid salajas ja eri paigus.

Pärast seda kui Aleksandra oli Kārlis Rezevskisega  abiellunud, kolisid kaasad Kārlise vanematetallu. See Riiast 68 kilomeetri kaugusel Tukumsi lähistel metsas paiknev talu oli ideaalseks paigaks, kus talvel koosolekuid pidada. Dita Grasberga, siis Andrišaka, meenutab: ”Olin tookord veel laps, kui meie pere käis Rezevskiste pool koosolekutel. Bussireis Tukumsisse ja kõndimine läbi metsa tundus mulle nii põnev! Kui me lõpuks talusse jõudsime, võtsid meid tihtilugu vastu pliidil podiseva supi lõhnad, mis panid suu vett jooksma.”

Kirjanduse peitis Kārlis metsa. Kord mattis ta maha kaks kotitäit raamatuid ja märgistas peidupaiga hoolega. Kuid selsamal ööl pühkis ränk torm märgi minema. Kārlis üritas kotte leida, kuid asjatult. Need on tänini kusagil metsas mulla all.

Suviti pidasid vennad koosolekuid metsas, järve ääres või mererannas. Nagu teisteski Nõukogude Liidu maades, kasutasid nad piibliliste kõnede esitamiseks pulmasid ja matuseid. 1960. ja 1970. aastatel käisid Lätis regulaarselt kõnesid pidamas, kirjandust toomas ja umbes 25 siinselt ristitud kuulutajalt aruandeid kogumas vennad Eestist, nende hulgas Viljard Kaarna, Silver Silliksaar ja Lembit Toom. Eriti rõõmustasid kohalikud vennad venekeelsete ”Vahitornide” üle, mille Pauls ja Valija Bergmanis tõlkisid läti keelde, kirjutades need ümber koolivihikutesse.

”MEIL OLI HULGA PEALE KÕIGEST ÜKS ”VAHITORN””

1970. ja 1980. aastatel said eesti vennad Venemaalt mikrofilmidel ”Vahitorne” ja toimetasid need salaja Lätti. Kuna fotograafia oli tol ajal laialtlevinud hobi, olid vendadel kodus olemas vahendid negatiivide töötlemiseks ja koopiate tegemiseks, et need siis laiali jagada. Aeg-ajalt saabus sel moel maale ka muid väljaandeid, seda peamiselt Leedust ja Ukrainast.

 ”Meil oli hulga peale kõigest üks ”Vahitorn”,” meenutab Vida Sakalauskiene, kes tollal oli umbes kümneaastane. ”Oli aeg, mil iga grupp sai negatiivilt fotopaberile kopeeritud ajakirja, mida anti edasi perest perre, nii et kõik said seda lugeda ja endale märkmeid teha. Igaüks sai ajakirja vaid 24 tunniks. Koosolekul oli ajakiri ainult juhatajal, meie vastasime uurimisküsimustele peast või märkmeid vaadates.” Tänu sellisele vaimsele toidule suutis Vida kooliajal tões kindlaks jääda. Ka aitas see tema vennal Romualdasel jääda kristliku erapooletuse pärast vangis olles laitmatuks.

TÕE VÕTAVAD VASTU IGASUGU INIMESED

Vera Petrova oli aktiivne kommunist 27 aastat. ”Üks minu ülesandeid oli käia kirikus, et näha, kui palju on seal parteiliikmeid, ja sellest siis kohalikule parteisekretärile ette kanda. Vahepeal aga võttis minu kahest õest üks tõe vastu ja hakkas mulle tunnistust andma. Minus tekkis huvi ja ma palusin vene õigeusu preestrilt endale Piiblit.

”Milleks sul Piiblit vaja on?” päris ta.

”Tahan teada, kas see, mida sa õpetad, on Piibliga kooskõlas,” kostsin. Piiblit ta mulle ei andnud, kuid ma sain selle mujalt ning asusin seda lugema. Peagi avastasin, et kiriku õpetused ei põhine Piiblil. Edenesin vaimselt ja lahkusin kommunistlikust parteist. Mind ristiti aastal 1985.”

Teofīlija Kalvīte oli enne Teist maailmasõda meditsiiniõde ja abiellus Daugavpilsi linnapeaga. Kahjuks jäi mees kohe sõja algul lahingus kadunuks, Teofīlija aga koges hulgaliselt raskusi ning pidi nägema palju kannatusi ja surma. Pärast sõda sai temast Läti Punase Risti president ning ta sai 61 aastat meditsiinialal töötades vähemalt 20 riiklikku autasu. Kui Teofīlija oli 65-aastane, kohtus ta tunnistaja Paulīne Serovaga, kes selgitas talle  Piiblile tuginedes, miks Jumal lubab kurjust. Teofīlija võttis tõe omaks ja hakkas seejärel kasutama veelgi üllamat eesõigust aidata inimestel vaimselt terveneda. Ta suri aastal 1982, olles jäänud lõpuni ustavaks.

”AH, SEE ON SÕNARAAMAT!”

Aastal 1981 pandi 18-aastane Juri Kaptola kristliku erapooletuse pärast kolmeks aastaks vangi. Juri räägib: ”Kaks aastat karistusajast olin ma Siberis, kus me elasime telkides ja töötasime metsas isegi siis, kui temperatuur langes alla miinus 30 kraadi! * Jehoova kandis minu eest vaimses mõttes kogu aeg hoolt. Näiteks saatis ema mulle kord toidupakis Uue Testamendi. Toidupakki uurides märkas valvur raamatut.

”Mis see on?” küsis ta.

Enne kui jõudsin vastata, sõnas lähedal seisev läbiotsija: ”Ah, see on sõnaraamat!” ja see jäeti mulle.

Aastal 1984 lasti mind vabaks. Ma ei jäänud elama kodumaale Ukrainasse, vaid siirdusin Riiga, kus olin paari aasta jooksul ühenduses väikese tunnistajategrupiga. Ent kuna Läti kuulus ikkagi Nõukogude Liitu, kutsuti mind taas sõjaväkke. Mis oli selle tagajärg? 26. augustil 1986 pandi mind jälle sunnitöölaagrisse, seekord neljaks  aastaks Lätti. Istunud mõnda aega Riias kinni, viidi mind lähedalasuva linna Valmiera vangilaagrisse. Pärast kohtuistungit minu vabastamiseks 1990. aasta hakul lausus kohtunik: ”Juri, otsus, mille järgi sind neli aastat tagasi vangi saadeti, oli ebaseaduslik. Sind poleks tohtinud süüdi mõista.” Ühtäkki olin vaba!”

Alates aastast 1991 hakkas Juri kuuluma Läti ainsasse kogudusse ning ta teenis seal ühena kahest kogudusevanemast. ”Põld oli tõesti lõikuseks küps,” kirjutab ta.

Kui Juri esmakordselt Lätti saabus, rääkis ta ühe naisega, kes oli parajasti hauaplatsi korrastamas. Juri meenutab: ”Kui küsisin temalt, miks elu küll nii lühike näib, astus ta paar sammu minu poole ja me jutlesime. Mõni minut hiljem prantsatas puu küljest lahti murdunud raske oks täpselt sinna kohta, kus ta oli toimetanud. Kui ta oleks ikka veel seal paigas olnud, oleks oks ta täielikult lömastanud. Ta andis mulle oma aadressi ja ma palusin ühel õel teda külastada. Aastal 1987 ristiti see naine, tema poeg ja minia.”

NAD ARMASTAVAD INIMESI, MITTE MUGAVAT ELU

Nõukogude Liidu eri paikadest kolis Lätti veel hulk teisigi noori inimesi, et töös kaasa lüüa. Nende elu polnud kerge, ent nad olid valmis tooma ohvreid. Näiteks praegu eripioneerina teeniv Anna Batnja sai tööd õmblusvabrikus ja majutuse ühiselamusse. ”Olud polnud kaugeltki kerged,” meenutab ta. ”Andsime rongides, raudteejaamades, parkides, surnuaedades ja kirikute lähistel vabas vormis tunnistust.

Rongides, mis olid alailma rahvast pungil täis, kuulutasime paarikaupa vagunist vagunisse. Üks meist andis tunnistust, teine aga pidas valvet. Tihtilugu ühines keskusteluga teisigi läheduses asuvaid inimesi. Asi viis selleni,  et mõnikord sadas meile küsimusi igast suunast. Rongi peatudes läksime vajaduse korral teise vagunisse. Oli suur rõõm näha, kuidas Jehoova meie kuulutustööd õnnistab.”

Angelina Tsvetkova kuulis esmakordselt tõde pärast seda, kui oli kirikus palvetanud. Ta jutustab: ”1984. aastal kõnetas mind Jehoova tunnistaja Aldona Droņuka ja küsis, kas ma olen Piiblit lugenud. ”Tükati,” vastasin mina, ”aga ma ei saa sellest aru ning mul on hulk küsimusi.” Vahetasime aadresse ning hakkasime korrapäraselt Jumala Sõna üle arutama. Mõni kuu hiljem kutsus Aldona mind Leetu ühte pulma, kuhu ma ka läksin. Kohal oli umbes 300 inimest. Koosviibimisel järgnes üks piibliline kõne teisele, mis tekitas minus mõningast hämmingut.

Alles seal selgus mulle, et olin uurinud Piiblit koos Jehoova tunnistajatega ning et pulmad olid ühtaegu ka kokkutulek! Hoolimata neist üllatavatest avastustest olin ma nende tasaste inimeste armastusest ja ühtsusest südamepõhjani liigutatud. Mind ristiti aastal 1985 ning aastal 1994 alustasin pioneeritööd. Nüüd on mu kuuest lapsest viis ristitud, noorim aga on ristimata kuulutaja.”

 VABADUS PIDADA SUUREMAID KOKKUTULEKUID

1980. aastate keskpaiku polnud paljudes kommunistlikes maades eluolud enam nii kitsendatud, nõnda et Jehoova tunnistajad said vabamalt koos käia. 1989. aastal käis umbes 50 läti delegaati Poolas ”Jumalale andumise” piirkonnakonvendil. ”See, et sain kõigi nende vendade ja õdedega koos olla, kujunes minu vaimse arengu pöördepunktiks,”  ütleb praegu eripioneerina teeniv Marija Andrišaka.

Aastal 1990 viibis üle 50 läti delegaadi ”Puhta keele” konvendil, mida samuti Poolas peeti. Üks neist, Anna Mančinska, nägi kohalejõudmiseks tõsist vaeva. Ta meenutab: ”Teel raudteejaama avastasin, et olin unustanud maha mõningad piiriületusdokumendid. Võtsin siis takso ja sõitsin koju, haarasin oma dokumendid ning sõitsin  tagasi raudteejaama, kuid rong oli juba välja sõitnud. Kihutasin järgmisse jaama, aga jäin ikka hiljaks. Lõpuks sõitsin taksoga Leetu ning saingi rongi 250 kilomeetri kaugusel Riiast kätte. Taksosõit oli küll kallis, kuid asi oli hinda väärt!” Praegu on Anna Läti Peeteli pere liige.

Aastal 1991 said endiste Nõukogude vabariikide vennad lõpuks avalikult oma konvente pidada. Eestisse Tallinnasse ”Jumala vabaduse armastajate” konvendile sõitis mitu bussitäit läti delegaate. Milline sobiv teema!

Ruta Barakauska Vaiņodest käis peale oma mehele Ādolfsile, kes polnud tunnistaja, et see koos temaga Tallinnasse sõidaks. ”Mul polnud mingit kavatsust konvendile minna,” lausub Ādolfs. ”Minu plaan oli autole varuosasid osta. Aga kui esimese päeva kohal viibisin, olid kõned, Jehoova tunnistajate sõbralikkus, puhas kõneviis ja nende armastus isekeskis sedavõrd muljetavaldavad, et ma viibisin kogu konvendi ajal kohal. Kui olime koju  jõudnud, hakkasin Piiblit uurima ning nägin tõsist vaeva oma ägeda loomuse ohjeldamisega. Aastast 1992 oleme mõlemad naisega ristitud Jehoova tunnistajad.”

1990. aastate algul polnud Lätis võimalik üürida piirkonnakonventide pidamiseks sobilikke paiku, mistõttu vennad käisid põhiliselt Eestis ja Leedus. Esimene Lätis Riia suures spordihallis peetud konvent oli aastal 1998 teemal ”Jumala antud elutee”. Auditoorium oli jaotatud kolme ossa keele põhjal: läti, vene ja viipekeel. Pärast lõpupalvet plaksutati ja valati rõõmupisaraid, sest oldi Jehoovale selle pöördelise sündmuse eest nii tänulikud.

HOOGSA KASVU PERIOOD

Pärast kommunistlikku ajajärku hakkas töö Lätis suurte sammudega edasi minema. Kuid enne aastat 1995 polnud veel lätikeelset ”Meie Kuningriigiteenistust”, seepärast oleksid vendade esitlused kuulutuspõllul vajanud veidi lihvimist. Kuid selle puudujäägi korvas nende innukus. Dace Šķipsna räägib, kuidas ta esimest korda tõde kuulis: ”Aastal 1991 ostsin ühest tänavakioskist raamatu põrgust ja hauatagusest elust. Olin veidi maad edasi läinud, kui kuulsin selja tagant häält: ”Te ostsite mürki!”

Jäin nende sõnade peale nagu naelutatult seisma. Kaks Jehoova tunnistajat — mees ja naine — tutvustasid endid ning me vestlesime Piiblist. Tegelikult tuli jutuks kõik: Hades, Gehenna, jõulud, rist ja lõpuks ka veel viimsed päevad! Tuleb tunnistada, et mulle jäi osa mõtteid pisut ähmaseks, aga kuuldu meeldis mulle. Vahetasime telefoninumbreid ning järgnevatel nädalatel vastas see tunnistajatepaar minu paljudele piiblilistele küsimustele.”

 ”MUL ON HEA MEEL, ET MA SELLEST EI KOHKUNUD”

Jānis Folkmanis oli Nõukogude Liidu tõstetšempion ning oma viimasel võistlusel märtsis 1993 sai temast ka Läti tšempion. Jānis jutustab: ”1992. aastal kutsus töökaaslane Jānis Cielavs mind endaga kaasa piibliuurimisele. See muutis mu elu. Kolm kuud pärast seda, kui ma sain Läti tõstetšempioniks, sai minust kuningriigikuulutaja. Mind ristiti 1993. aasta augustikuus. Kui ma spordisaalis tunnistust andsin, sai mu treener pahaseks. Kuid mul on hea meel, et ma sellest ei kohkunud. Mu sõbrad Eduards Eihenbaums ja Edgars Brancis võivad selgitada selle heameele põhjust.”

 Eduards: ”Jānis Folkmanis pakkus mulle tasuta piibliuurimist. ”No kui tasuta, siis hakkame kohe pihta,” sõnasin. Ja läkski lahti! See, mida ma kuulsin, paistis olevat igati mõistlik, eriti just ülestõusmisõpetus, mis oli palju loogilisem kui õpetus hinge surematusest. Ka mu naine hakkas uurima ning aastal 1995 meid ristiti.”

Edgars: ”Jānis andis spordisaalis agaralt tunnistust. Ta tegi mulle neli korda ettepaneku koos Piiblit uurida, aga mina ütlesin ära. Siiski võtsin vastu ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Tol ajal ei lakanud mind vaevamast küsimus, miks küll tunneb nii kuulus sportlane huvi Piibli vastu.  Lõpuks sai uudishimu minust võitu ja ma hakkasin uurima. Mis oli selle tulemus? Aastal 1995 mind ristiti, praegu olen eripioneer.”

Nii mõnelgi inimesel on tulnud selleks, et Jumalale meeldida, oma halbadest elukommetest lahti saada. Aivars Jackevičs maadles näiteks alkoholiprobleemiga. Ta räägib: ”Nädalalõpupummelung hakkas pihta hommikuse õllega, millele järgnes pudel viina. Ühel 1992. aasta jaanuariõhtul olin kodus, käsi kaela seotud, ning haudusin masenduse küüsis olles enesetappu. Purjus peaga olin eelmisel päeval röövlite kätte sattunud. Kuulsin koputust uksele. See oli mu naaber, kes oli nii mitmelgi korral minuga Piibli teemadel mõtteid vahetanud. Ajasime juttu ning ta pakkus mulle piibliuurimist, millega ma ka nõustusin.

Neil päevil, mil me Piiblit uurisime, ma alkoholi ei pruukinud, ning see aitas mul edeneda. Kui sain teada, mis seisundis on surnud, ning et mul ei tulegi põrgutules põleda — mida olin alati kartnud —, hakkasin Piiblit uurima kolm korda nädalas. Ei läinud nelja kuudki, kui minust sai ristimata kuulutaja. Ent Piibel hoiatab meid: ”Kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!” Rumalast peast viibisin ühel õhtul halvas seltskonnas ja läksin joomisega liiale, nii et taas kord mõtlesin enesetapule. Kuid Jehoova on halastaja ja pikameelne ning armastavad vennad osutasid mulle abi. See kogemus andis mulle tõsise õppetunni! Mind ristiti 1992. aastal, praegu kuulun Läti Peeteli perre.” (1. Kor. 10:12; Laul 130:3, 4.)

Māris Krūmiņš, kes samuti teenib Peetelis, pidi selleks, et Jehoovat teenida, võtma ette tõsised elumuutused. Ta jutustab: ”Pärast sõjaväeteenistust hakkas elu tunduma lootusetuna. Hiljem visati mind loengutelt puudumise pärast ülikoolist välja. Sihitu elu viis mind kuritegevuseni  ning ühel ööl pärast joomasest peast kaklemist mind arreteeriti. Kongis istudes mõtlesin, mida kõike seadusevastast ma olin teinud, ning tulin järeldusele, et tegelikult on paljude seaduste aluseks Jumala käsud. Esimest korda elus palusin Jumalalt andestust ja tõotasin teda otsida.

Pärast vanglast vabanemist käisin mitmes kirikus, aga iga kord valdas mind pettumus. Niisiis hakkasin lugema Piiblit ja teisi usulisi raamatuid. 1990. aastal kohtasin rongis endist koolikaaslast ja sain teada, et ta on Jehoova tunnistaja. Selle lühikese reisi jooksul avas Jehoova mu südame, kui olin kuulamas, kuidas mu vana sõber selgitab Jumala eesmärki inimkonna suhtes ja maailma kannatuste põhjusi. Hakkasin Piiblit uurima ning 1991. aastal sai minust kuulutaja. 1992. aastal mind ristiti. Aasta pärast sai minust Läti Peeteli pere liige ning aastal 1995 abiellusin ma soome pioneeri Simonaga.”

Edgars Endzelis oli juuratudeng. Edgars räägib:  ”1990. aastate hakul oli õhus tunda poliitilisi muutusi. Mul olid Riias käsil juuraõpingud. Paljud üliõpilased diskuteerisid elu mõtte üle. Lugesin filosoofiat ja Idamaade usundeid käsitlevaid raamatuid, samuti tegelesin võitluskunsti aikidoga. Siis aga kohtasin koos oma naise Elitaga Jehoova tunnistajaid.

Kohe esimesel koosolekul võtsid nii läti kui ka vene keelt kõnelevad vennad meid avasüli vastu. Selline siiras armastus puudutas meid sügavalt. Umbes sel ajal vapustas mind võitluskunstiinstruktori teadaanne, et aikido meistriks võivad saada vaid zen-budismi harrastajad.  Niisiis tegin aikidoga lõpu! Varsti pärast seda lõikasin oma pikad juuksed maha ning 1993. aasta märtsis meid Elitaga ristiti. Sellest ajast saadik on mul olnud eesõigus rakendada oma õigusalaseid teadmisi, et aidata Lätis kaasa evangeeliumi eest kostmisele ja selle seaduslikule kinnitamisele (Filipl. 1:7).

KRISTLIK USK KATSUTAKSE LÄBI

Aastal 1993 katsuti Jelgava muusikakooli nelja õpilase usk läbi, kui nende koorile tehti ülesandeks iseseisvuspäeva pidustustel esineda. Ehkki äsja tõe juurde tulnud,  otsustasid tütarlapsed kindlalt Jumalale meelepärased olla. Niisiis kirjutasid nad dirigendile kirja, kus nad viisakalt palusid end kristliku südametunnistuse pärast sellest ettevõtmisest vabastada. Kuidas dirigent sellele reageeris? Ta läkitas tütarlaste vanematele ultimaatumi, kus ta teatas, et õpilased kas laulavad, või muidu visatakse nad koolist välja. Nagu kolm heebrealast, kuuletusid tütarlapsed Jehoovale (Taan. 3:14, 15, 17; Ap. t 5:29).

Dace Puncule oli üks neist tütarlastest. Ta jutustab: ”Meil aitas ustavaks jääda palve Jumalale ja vendade toetus. Meid küll visati koolist välja, aga ma pole tõele kindlaks jäämist eales kahetsenud. Jehoova on minu eest tõesti hästi hoolitsenud. Vaid mõni kuu hiljem sain ühes  advokaadibüroos tööd ning sealt saadud kogemused kulusid hiljem marjaks ära Peetelis, kus ma olen teeninud alates aastast 2001.”

Ka vereküsimuses on mõningate laitmatus läbi katsutud. 1996. aasta 6. septembril sattus 17-aastane Jelena Godlevskaja autoõnnetusse, mille tagajärjel tema vaagnaluu oli paljudest kohtadest murdunud. Vaimselt küpsel Jelenal oli südames kindel otsus hoiduda verest (Ap. t 15:29). Tookord polnud valdav osa läti arste vereta ravimeetoditega kursis, seepärast keeldusid teda ravivad arstid korrigeerivat lõikust tegemast. Siis aga ühel ööl nädal hiljem sundisid kaks arsti Jelenale jõhkralt peale vereülekande ning ta suri.

Jelena ema Marina, kes siis polnud veel Jehoova tunnistaja, lausub: ”Oli vapustav näha, kui tugev usk on mu tütrel Jehoovasse ja tema tõotustesse. Tema ei teinud kompromissi.” Nüüdseks ristitud Marina ja ta pere ootavad igatsusega aega, mil nende kallis Jelena üles äratatakse (Ap. t 24:15).

VAIMSELT KÜPSETE MEESTE OLULINE ROLL

Kuulutajate arvu hoogne kasv tekitas vajaduse juhtimisvõimeliste vaimselt küpsete meeste järele. Aastal 1992 pakuti misjoniteenistuse võimalust kolmele läti keelt kõnelevale vennale, kes olid kasvanud üles Ameerika Ühendriikides. Need olid Valdis Puriņš koos naise Lindaga ja Alfreds Elksnis koos naise Dorisega, lisaks Alfredsi vend Ivars Elksnis. Kõik viis jõudsid Riiga 1992. aasta juulikuus. Nende neljatoalisest korterist sai misjonikodu, kirjanduseladu ja tõlkekeskus.

Keele õppimine nõudis head huumorimeelt. ”Kui ma olin kord juhatamas kahe neiu piibliuurimist,” räägib Doris Elksnis, ”üritasin selgitada, kuidas Saatan Eevaga mao vahendusel kõneles. Aga ma kasutasin  lätikeelset sõna, mis kõlab umbes samamoodi kui sõna ”madu”. Mis siis välja tuli? Ütlesin, et Kurat rääkis sea kaudu!”

Aastal 1994 saabusid Peter ja Jean Luters Austraaliast. 1954. aastal ristitud Peter on sündinud Lätis, kuid kasvanud üles Austraalias. Jean, kelle armas südamlik meelelaad tegi ta kohe kõigile kalliks, kahjuks suri 1999. aastal. Peter otsustas Lätti jääda ja teenib praegu Läti harubüroo komitees. ”Kui me tulime,” ütleb Peter, ”nägime, et läti vennad on innukad kuulutajad. Kuid kogudustel polnud kindlaid kuulutusterritooriume ja Riias polnud veel kuigi laialdaselt tunnistust antud. Lisaks peeti vaid mõnes koguduses avalikke kõnesid kavakindlalt. Mõlemad probleemid leidsid kiire lahenduse.”

GILEADI LÕPETANUD ANNAVAD TÖÖLE UUT HOOGU

Esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid saabusid 1993. aastal. Rootsi abielupaarid Anders ja Agneta Berglund ning Torgny ja Lena Fridlund määrati tööle 60000 elanikuga Jelgava linna, kus oli 28 kuulutajat. Praegune harubürookomitee liige Anders jutustab: ”Kohe saabudes hakkasime koos vendadega põlluteenistuses osalema ning nad hoolitsesid, et meil kõvasti tööd oleks! Mõnel päeval tormasime koos nendega ühelt uurimiselt teisele praktiliselt seitse-kaheksa tundi järjepanu, ilma et oleks olnud aega süüagi! Nende innukus nakkas. Paljud tolleaegsetest õpilastest on praegu ka ise täisajalises teenistuses.”

Torgny Fridlund meenutab: ”Pärast kolm kuud kestnud keelekursust tundsime, et saame omal käel hakkama. Valisime territooriumi, kus polnud töötatud Teisest maailmasõjast saadik, kuid vastuvõtt polnud kuigi positiivne. Kas oli viga meie pöördumises? Arutanud asja,  proovisime teistsugust esitlust: lugesime uksel alati ette kirjakoha. Sellest ajast peale alustasime mitut uurimist.”

Aprillis 1995 hakkas saabuma uusi Gileadi lõpetanuid. Nende hulgas olid ka Basse ja Heidi Bergman Soomest, kes praegu on reisival tööl venekeelses ringkonnas. ”Palusin kohalikel vendadel mind parandada, kui juhtun kuulutustööl midagi valesti ütlema,” sõnab Basse. ”Ja nad tegidki seda tõelise entusiasmiga, parandades mind spontaanselt mitte ainult kuulutustööl, vaid ka koosolekutel! Praegu on südantsoojendav kuulda, kui vennad lausuvad: ”Nüüd on Basse juba nagu üks meist.””

Carsten ja Jannie Ejstrup Taanist teenisid üheskoos Lätis, kuni alles 30. aastates Jannie vähile alla pidi jääma. ”Parim viis Jehoovale au tuua on ustavalt misjoniteenistuses püsida,” ütleb Carsten. Kui suurepäraseks eeskujuks on sellised vennad!

SAABUVAD TEENISTUSVÄLJAÕPPE KOOLI LÕPETANUD

1994. aasta algul määrati Lätti tööle üle 20 teenistusväljaõppe kooli lõpetanu Poolast, Saksamaalt ja Suurbritanniast. Esimestena saabusid Michael Udsen ja Jess Kjaer Nielsen Taanist. Nemad määrati tööstuslinna Daugavpilsi, Läti suuruselt teise linna.

Jess räägib: ”Hakkasime Riiast kagu suunas asuvasse Daugavpilsi sõitma ühel külmal jaanuariõhtul. Riias sadas lund, kui me vanasse kirjandust pungil täis pakiautosse ronisime. Vend, kes autot juhtis, ei rääkinud sõnagi inglise keelt, meie aga ei osanud ei läti ega vene keelt. Umbes iga 50 kilomeetri tagant putitas ta mootorit. Üks mis kindel, küttekeha kallal ta küll ei nokitsenud — sees oli sama külm kui väljas! Kuid ehkki meie kondid olid põhjalikult läbi raputatud, jõudsime kesköö paiku elusana Daugavpilsi. Tol ajal oli linnas 16 kuulutajat. Järgmise aasta lõpuks kasvas see arv ligikaudu kahekordseks!”

 TÕLKIMINE LÄTI KEELDE

Enne 1992. aastat oli saadaolev kirjandus peamiselt vene keeles, mida oskas kõnelda suurem osa lätlasi. Siiski oleksid paljud eelistanud oma emakeelt. Ühes aruandes on kirjas: ”On tähelepanuväärne, et mõnesaja uue kuulutaja hulgas on leidunud ka tõlkijaoskustega inimesi, ning me näeme, kuidas Jumala püha vaim on juhtimas nende noorte koostöövalmite vendade ja õdede tööd.”

Tänu nende tõlkijate tublile tööle hakkas lätikeelne ”Vahitorn” ilmuma kord kuus 1995. aasta jaanuarist, kaks korda kuus aga alates 1996. aasta jaanuarist. Praegu on läti keeles saadaval ka hulk raamatuid, brošüüre ning ajakiri ”Ärgake!”.

1993. aasta algul kolis tõlkemeeskond Riia misjonikodu kitsastest ruumidest Brīvībase tänava korterisse. Seejärel koliti 1994. aasta augustis vastremonditud büroosse aadressil Miera tänav 40. Mil moel sai see uus kinnistu vendade käsutusse?

HELDEKÄELINE KINGITUS

George Hakmanis ja ta naine Sigrid lahkusid Lätist Teise maailmasõja ajal põgenikena. Abikaasad õppisid tõde tundma Inglismaal Londonis ning nad ristiti aastal 1951. Järgmisel aastal immigreerusid nad Ameerika Ühendriikidesse. 1992. aastal tulid nad viieks aastaks Lätti.

Kui Läti aastal 1991 Nõukogude Liidust lahku lõi, anti inimestele õigus oma kinnisvara riigi käest tagasi taotleda. Sigrid ja ta õde, kes samuti on tunnistaja, olid hoidnud perekonna dokumente rohkem kui 50 aasta jooksul alles, mistõttu nad said Miera tänav 40 kinnistut tagasi nõuda. Saanud selle oma valdusse, annetasid nad selle lahkesti Jehoova organisatsioonile. Seejärel tegid vennad hoone korda, nii et sellest sai viiekorruseline  tõlkekeskus, kus olid ka eluruumid 20 inimesele.

Milton Henschel juhtivast kogust viibis 1994. aasta 20. augustil toimunud pühitsustseremoonial. Ta andis vendadele nõu hankida kõrvalolev kinnistu aadressil Miera tänav 42, kus paikneb kuuekorruseline hoone. Ameerika Ühendriikides elav omanik nõustuski kinnistut müüma. Ka see hoone tegi läbi põhjaliku  remondi ning Peeteli pere kasvas 35-ni. Tänu edasisele laiendusele on nüüd töö- ja eluruume 55 peetellase tarbeks.

SEADUSLIK TUNNUSTUS

Lätis on töö seadusliku registreerimisega ikka veel raskusi. 1996. aastal põhjendasid ametnikud registreerimisest keeldumist Jelena Godlevskaja juhtumi negatiivse kajastamisega pressis. Üks parlamendiliige andis koguni mõista, et meie töö võidakse keelustada! Sellegipoolest kohtusid vennad ka edaspidi ametnikega ja selgitasid meie töö iseloomu. Lõpuks 1998. aasta 12. oktoobril kuulutas riikliku inimõiguste ameti juht välja kahe koguduse — Riia Kesklinna koguduse ja Torņakalnsi koguduse — seadusliku registreerimise katseajaga üks aasta. Kuu aega hiljem registreeriti ka Jelgava kogudus.

Läti seadus nõuab, et uued kogudused tuleb igal aastal uuesti registreerida. Ühingu alalise registreeringu saamiseks tuleb vähemalt kümnel kogudusel registreerida end kümme aastat järjest. Seni aga saavad need, kes registreerimist ootavad, käia koos, ilma et valitsus vahele segaks.

KOOSOLEKUPAIKADE LEIDMINE

1990. aastate kiire kasvu tõttu tuli hakata otsima suuremaid koosolekupaiku. 1997. aastal pandi Daugavpilsis sobiv kinnistu avalikule pakkumisele ning ainukesed taotlejad olid meie vennad. Remondiga alustati 1998. aasta detsembris ning kaheksa kuud hiljem võisid selle linna 140 kuulutajat rõõmuga koguneda omaenda kuningriigisaali.

Esimene täielikult enda ehitatud kuningriigisaal sai valmis aastal 1997 Jūrmalas. Üks kohalik piibliõpilane oli töö kvaliteedist nii vaimustatud, et palus tunnistajaid talle maja ehitada! Vennad muidugi mõista keeldusid,  selgitades talle meie töö vaimseid eesmärke. Vahepeal õnnestus Riia Torņakalnsi piirkonna vendadel hankida tulekahjus hävinud kinomaja soodsa hinnaga. Augustiks 1998 oli söeks põlenud hoonest saanud kaunis topeltkuningriigisaal.

ABI SOOMEST

Töö edenemisele Lätis on tublisti kaasa aidanud soome vennad, kelle ülevaatuse all oli siinne töö aastatel 1992—2004. Samuti trükitakse Soomes Lätile ajakirju ning sealt on kõigi nende aastate jooksul saabunud võimekaid vendi tööd juhatama. Nende hulgas on ka Juha Huttunen oma naise Tainaga, kes tulid Lätti aastal 1995. Praegu kuulub Juha harubüroo komiteesse. Suure panuse on andnud töösse ka Ruben ja Ulla Lindh, kes on olnud ühtekokku üle 80 aasta täisajalises teenistuses. Vend Lindh teenis Läti maakomitees neli aastat, enne kui pöördus Soome tagasi.

Peale selle on mitmesugustes ehitusprojektides osalenud rohkem kui 150 soome venda. Tänu kõigile neile armastuse tegudele ning sellele, et Jehoova on Lätis kuulutajate, pioneeride ja misjonäride tööd õnnistanud, sai Läti 2004. aasta 1. septembril oma harubüroo.

KUULUTUSHOOGTÖÖD

Valdav osa läti kuulutajaid elab linnapiirkondades. 2001. aasta algul said kogudused kirja, kus kutsuti kuulutajaid üles kasutama osa oma puhkusest selleks, et osaleda eraldatud piirkondades kuulutushoogtöös. 93 soovi avaldanud kuulutajat jagati üheksasse gruppi ja määrati tööle mitmesse alevisse ja külasse.

Peeteli pere liige Vjačeslavs Zaicevs kasutaski oma puhkuseaega selles hoogtöös kaasalöömiseks. ”See oli suurepärane võimalus saada vendade ja õdedega paremini tuttavaks,” sõnab ta. ”Pärast kuulutamist einestasime  koos, jagasime kogemusi ja kavandasime järgmise päeva tegemisi. Seejärel mängisime jalgpalli ja ujusime karastavas järvevees. Olime justkui paradiisis.”

Vennad tegid 4200 tundi kuulutustööd — keskmiselt üle 41 tunni kuulutaja kohta —, jagasid rohkem kui 9800 trükist, tegid 1625 korduskülastust ja viisid läbi 227 piibliuurimist. Sellest ajast peale on selliseid hoogtöid korraldatud igal aastal.

PALJUD ON LEIDNUD TEE TÕELISSE VABADUSSE

Meie lugu algas lätlase Ans Insbergiga, kes ühel tähisööl merel viibides puistas Jumalale oma südant. Ans soovis leida üles inimesed, kes teenivad Jumalat ”vaimus ja tões” (Joh. 4:24). Jehoova kuulis tema siirast palvet. Sellest ajast peale on Lätis õppinud Piibli tõde tundma üle 2400 siira südamega inimese ja peaaegu sama palju on seda praegu tegemas. Jah, tööd on veel palju teha (Matt. 9:37, 38).

Läti Jehoova tunnistajad on meeleldi valmis aitama kõiki tõelise vabaduse ihkajaid, ent nad ei paku neile seda vabadust, mida sümboliseerib Brīvībase tänaval paiknev Vabaduse monument, vaid näitavad hoopis teed Jumala Kuningriiki. Varsti tuleb aeg, mil need, kes seda Kuningriiki igatsevad ning Jehoovat vaimus ja tões teenivad, vabanevad kogu praegusest vaevast ja hädast. Jah, nad saavad maitsta vabadust selle täiuslikkuses — ”Jumala laste au vabadust” (Rooml. 8:21).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 190]

”Ristimine ei lähe mul iial meelest. See toimus öösel jääkülmas jões. Värisesin üleni külmast, kuid olin üliõnnelik.”

[Väljavõte lk 203]

”Kuulsin selja tagant häält: ”Te ostsite mürki!””

 [Kast/kaardid lk 184, 185]

LÜHIÜLEVAADE LÄTIST

Maa

Läti idapiirist läänepiirini on umbes 450 kilomeetrit, põhjapiirist lõunapiirini aga 210 kilomeetrit. Ligikaudu 45 protsenti maast on metsa all. Loomadest elab seal hirvi, hunte, hülgeid, ilveseid, kopraid, metssigu, põtru ja saarmaid. Arvukate linnuliikide hulgas on ka hallhaigruid, musti toonekurgi, rähne ja ööbikuid.

Rahvastik

Rohkem kui kolmandik 2,3 miljonist elanikust elab pealinnas Riias. Peamised usundid on luterlus, roomakatoliiklus ja vene õigeusk. Ent suurem osa lätlasi ei pea end religioosseks.

Keel

Põhilised keeled on läti keel, mida räägib umbes 60 protsenti elanikkonnast, ja vene keel, mida räägib üle 30 protsendi elanikest. Paljud valdavad rohkem kui üht keelt.

Elatis

Peaaegu 60 protsenti rahvastikust töötab teenindussfääris, ülejäänud aga tööstuses ja põllumajanduses.

Toit

Kasvatatakse kartulit, otra, suhkrupeeti ja veel mitmesuguseid köögi- ja teravilju. Koduloomadest kasvatatakse lambaid, kitsi, sigu ja veiseid. Populaarne on ka linnukasvatus.

Kliima

Kliima on küllaltki niiske ja taevas tavaliselt pilves. Suved on suhteliselt jahedad, talved aga mõõdukad.

 [Kaart]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

EESTI

VENEMAA

LÄTI

Valmiera

RIIA

Jūrmala

Sloka

Tukums

Ventspils

Kuldīga

Liepāja

Vaiņode

Jelgava

Daugavpils

LEEDU

LÄÄNEMERI

Riia laht

[Pilt]

Riia

 [Kast/kaart lk 186]

Läti neli regiooni

Üldjoontes jaguneb Läti nelja geograafilisse ja kultuurilisse regiooni, igaüks neist ainuomaste joonte ja kaunidusega. Riia lahega piirnevas suurimas regioonis Vidzemes asuvad rikkaliku ajaloolise pärandiga kindluslinnad Sigulda ja Cēsis, samuti Läti pealinn Riia. Idas paikneb madalike ja siniste järvedega Latgale, kus asub maa suuruselt teine linn Daugavpils. Läti viljaaidaks kutsutav Zemgale jääb lõuna poole Daugava jõge, mis voolab Valgevenest Läti kaudu Riia lahte. Selle regiooni uhkuseks on kaks suurejoonelist barokklossi, mille projekteerijaks on itaalia arhitekt Rastrelli, kes on ka Peterburi Talvepalee autor. Iseloomulike talude, metsade ja randadega neljas regioon Kuramaa piirneb Läänemere rannikuga, kus asuvad linnad Ventspils ja Liepāja ning arvukad kalurikülad.

[Kaart]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

1 VIDZEME

2 LATGALE

3 ZEMGALE

4 KURAMAA

 [Kast/pildid lk 192, 193]

Kuulutamine kirikuõpetajale tõi pöörde nii tema kui minu ellu

ANNA BATNJA

SÜNDINUD 1958

RISTITUD 1977

LÜHIANDMED Kasvanud üles Ukrainas kristlikus peres; aidanud rohkem kui 30 inimesel jõuda ristimiseni; praegu teenib eripioneerina.

KUI kuulsin, et Lätisse vajatakse kuulutajaid, kolisin 1986. aastal sinna. Avalikult kuulutustööd teha me ei saanud, seepärast peitsin Piibli kandekotti ning pöördusin inimeste poole parkides ja muudes avalikes paikades. Keskendusime kuningriigilootusele ja kasutasime Piiblit vaid siis, kui inimene oli positiivselt meelestatud. Kartes sugulasi ja naabreid, kutsusid inimesed meid haruharva endi poole koju, seepärast oli meil tavaks uurida huvilistega Piiblit kõikjal, kus see võimalik oli.

Eriti suur puudus oli kirjandusest. Paar aastat oli meie kogudusel vaid üks venekeelne piibliuurimisvahend pealkirjaga ”Tõde, mis viib igavesse ellu”. Kuulutustööl oli meil sellest raamatust väga suur abi, aga me ei saanud seda inimestele anda.

Tegime kaaslasega parajasti kiriku läheduses kuulutustööd, kui kohtasime kirikuõpetajat Pjotr Batnjat. Alustamaks vestlust, pärisime talt, kust saaks osta Piiblit. ”Ka mina olen Piiblist huvitatud,” kostis ta. Seejärel oli meil väga mõnus vestlus. Järgmisel päeval kohtusime Pjotriga kõrvalasuvas pargis, kus näitasime talle raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu” sisukorda ning küsisime, millise teema üle ta sooviks arutleda. Ta valis teema ”Populaarsed kombed, mis ei ole Jumalale meelepärased”. Arutelu osutus viljakaks ning viis korrapärase piibliuurimiseni, mida hakkas juhatama üks vend.

Saanud Piibli kohta õigeid teadmisi, hakkas Pjotr teistele kirikuõpetajatele küsimusi esitama ning võis näha, et nad ei saa hakkama isegi Piibli põhiõpetuste selgitamisega! Varsti pärast seda ütles Pjotr kirikust lahti ja pühendas oma elu Jehoovale.

Abiellusime 1991. aastal ning asusime üheskoos pioneeritööd tegema. Kõigest mõni aasta hiljem hukkus ta traagiliselt liiklusõnnetuses. Kuidas ma olen sellest üle saanud? Peamiselt tänu täielikule pühendumisele kuulutustööle, et aidata ka teistel õppida tundma ”kõige troosti Jumalat” (2. Kor. 1:3, 4). 1997. aastal anti mulle eesõigus teenida eripioneerina.

[Pilt]

Pjotr

[Kast/pildid lk 200, 201]

Igatsesin õiglast valitsust

INDRA REITUPE

SÜNDINUD 1966

RISTITUD 1989

LÜHIANDMED Endine kommunist; alustas 1990. aastal pioneeritööd ning on aidanud enam kui 30 inimesel jõuda ristimiseni.

SUUREKS sirgudes ei uskunud ma ei Jumalat ega Piiblit. Kuid ma püüdsin alati seista selle eest, mis on õige, ega suutnud mõista, miks inimestel kuidagi ei õnnestu kehtestada head ja õiglast valitsust.

Kui ma esmakordselt Jehoova tunnistajaid kohtasin, hämmastas mind see, mida nad mulle Piiblist näitasid. Nad ajasid arukat juttu! See, mida ma õppisin kuningriigivalitsuse kohta ja selle kohta, kuidas Jeesus õigluse eest seisis, läks mulle väga südamesse. Mind ristiti 1989. aastal ühes järves, kuus kuud hiljem aga hakkasin täisajaliseks pioneeriks. Tol ajal oli meil mehega üks laps, hiljem saime kaksikud. Ka mu mees Ivan on Jehoova tunnistaja ning tänu tema armastavale toetusele olen saanud täisajalises teenistuses jätkata.

Kui lapsed olid veel väiksed, andsin tihtilugu vabas vormis tunnistust tänaval ja pargis. Kaksikutest oli tegelikult abi, sest nad äratasid inimestes uudishimu, nii et need olid pingevabamad ja vestlusaltimad.

Ühes Riia pargis tunnistustööd tehes kohtusin Annaga. Ta istus pargipingil ja ootas, millal algab kontsert, millele tal oli juba pilet ostetud. Ent ta soovis Piiblis pakutavast inimkonna lootusest nii väga lähemalt teada saada, et jättis kontserdile minemata. Lugesime koos kirjakohti ja leppisime kokku järgmise kohtumise pargis. Kuus kuud hiljem sai Annast (paremal) meie õde, praegu kuulub ta harubüroo tõlkemeeskonda. Mu südant täidab suur rõõm, mõeldes, kuidas Jehoova on minu kuulutustööd õnnistanud.

[Pilt]

Koos perekonnaga

[Kast/pilt lk 204, 205]

Küllap lugesid nad mu mõtteid

ANDREI GEVLJA

SÜNDINUD 1963

RISTITUD 1990

LÜHIANDMED Pildil koos naise Jelenaga; on pioneer, ringkonnaülevaataja asetäitja ja linnaülevaataja.

RIIA rongis 1990. aasta jaanuarikuus küsisid minult kaks naist, kas ma olen kunagi Piiblit lugenud. Küllap lugesid nad mu mõtteid, sest ihkasin juba ammu lugeda Piiblit, kuid mul ei õnnestunud seda endale hankida. Andsin naistele, kellest üks oli Indra Reitupe, oma aadressi ja telefoninumbri. (Vt kast lk 200—201.) Mõne päeva pärast olid nad mu uksel ja said aru, kui väga ma olin neid oodanud. Mulle avaldas sügavat muljet see, kui oskuslikult nad minu küsimustele Piibli abil vastasid. Varsti pärast seda hakkas minuga Piiblit uurima täisajaline kuulutaja Pjotr Batnja, kes varem oli olnud kirikuõpetaja. (Vt kast lk 192—193.)

Neli kuud hiljem läksin oma esimesele koosolekule. Koosolekuid peeti suvel kord kuus kella kümnest hommikul kella kuueni õhtul metsas. Vennad käsitlesid teokraatliku teenistuskooli ja teenistuskoosoleku kavast valitud osasid ning tavaliselt ka ristiti kedagi, mis tähendas seda, et enne lõunavaheaega saime kuulda ristimiskõnet.

Äsjasaadud teadmised ja mulle koosolekutel osutatud vennalik armastus täitsid mu südame rõõmuga. Soovisin saada ristitud niipea kui võimalik. Sama aasta augusti lõpus saabuski see võimalus ning mind ristiti ühes järves.

1990. aastate hakul uurisin oma kunstistuudios terve rea inimestega Piiblit. Mõningaist neist said mu vaimsed vennad. Aastal 1992 tegi Jehoova mu rõõmu veelgi suuremaks — ka mu armas naine Jelena sai minu vaimseks õeks.

[Kast/pildid lk 208, 209]

Pärast 50 aastat taas kodus

ĀRIJA LEIVERS

SÜNDINUD 1926

RISTITUD 1958

LÜHIANDMED Rahvuselt lätlanna, elas mitmel maal, enne kui pöördus tagasi teenima Lätti, kus oli suurem vajadus kuulutajate järele.

TEISE maailmasõja ajal jõudis isa otsusele, et perel tuleb asjad kokku pakkida ja Lätist lahkuda. Hiljem ma abiellusin ja siirdusin koos mehega elama Venetsueelasse. Seal kohtusin esmakordselt Jehoova tunnistajatega ning nõustusin misjonärist õega kodus Piiblit uurima. Uurisime saksa keeles. Kui hakkasin koosolekutel käima, õppisin ära Venetsueela ametliku keele hispaania keele.

Aastal 1958 kolis meie pere USA-sse ning kahe kuu pärast mind ristiti. Pärast abikaasa surma kolisime tütrega Hispaaniasse, kus ma tegin pioneeritööd. Tol ajal, mil diktaatoriks oli kindral Franco, janunesid tasased, jumalakartlikud inimesed tõe järele. 16 Hispaanias veedetud aasta jooksul oli mul eesõigus aidata umbes 30 inimesel jõuda ristimiseni.

Pärast Nõukogude kommunistliku valitsuse kokkukukkumist aastal 1991 käisin Lätis ja nägin, et kuningriigikuulutajate järele on seal suur vajadus. Minu unistus pöörduda tagasi kodumaale pioneeritööd tegema sai teoks aastal 1994 — täpselt 50 aastat pärast lahkumist.

Läti kuulutuspõld oli tõesti lõikuseks küps. Näiteks andsin ma tunnistust mehele, kes palus endale üht meie raamatut. Ta ütles, et tema tütar tunneb huvi vaimsete asjade vastu ning et ta soovib anda selle raamatu tütrele. Sain tütre aadressi, hakkasin temaga Piiblit uurima — ja ei läinud aastatki, kui ta oli ristitud. Tänan Jehoovat, et ta on andnud mulle eesõiguse ja tugevuse teha pärast nii pikka eemalolekut kodumaal pioneeritööd.

[Pilt]

Mina 20-aastasena

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 216, 217]

KRONOLOOGIA — Läti

1916 Ristitakse meremees Ans Insberg. Pärast Esimest maailmasõda paneb ta Läti ajalehtedesse kuulutusi Jumala Kuningriigi kohta.

1920

1926 Riiga rajatakse kontor.

1928 Antakse välja esimene lätikeelne trükis, brošüür ”Vabadus rahvastele”. Saksamaalt saabuvad kolportöörid.

1931 Läti kontori juhatajaks saab Percy Dunham.

1933 Registreeritakse Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing (IBSA).

1934 Valitsus sulgeb Piibliuurijate Ühingu kontori.

 Aastatel 1939—1992 aruandeid ei saadud.

1940

1940 Läti hakkab kuuluma Nõukogude Liidu koosseisu; Dunhamid on sunnitud lahkuma.

1951 Tunnistajad küüditatakse Siberisse.

1960

1980

1991 Läti kuulutab välja poliitilise iseseisvuse.

1993 Saabuvad esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid.

1995 Kord kuus hakatakse avaldama lätikeelset ”Vahitorni”.

1996 Riias moodustatakse maakomitee.

1997 Jūrmalasse ehitatakse esimene täiesti uus kuningriigisaal.

1998 Kaks Riia kogudust registreeritakse ametlikult.

2000

2001 Organiseeritakse esimene kuulutustöö erikampaania.

2004 Alates 1. septembrist on Lätis oma harubüroo.

2006 Valmib harubüroo laiendus; Lätis on üle 2400 kuulutaja.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

2,000

1,000

1920 1940 1960 1980 2000

 [Lehekülje suurune pilt lk 176]

[Pilt lk 178]

Selles Riia hoones asus esimene piibliuurijate kontor, 1926

[Pilt lk 178]

Lätikeelne ”Vabadus rahvastele” sisaldas rõõmusõnumit, 1928

[Pilt lk 178]

Rees Taylor

[Pilt lk 180]

Ferdinand Fruck, ristitud aastal 1927

[Pilt lk 180]

Heinrich Zech oma naise Elsaga Liepājas oma töökoja ees

 [Pildid lk 183]

Edwin Ridgewell (vasakul) ja Andrew Jack toimetasid kirjandust salaja Lätti

[Pilt lk 183]

Percy ja Margaret Dunham

[Pilt lk 183]

Riia kontori töötajad ja teised tunnistajad, 1930. aastad

[Pilt lk 191]

KGB nimekiri 1950. aastal arreteeritud tunnistajatest. Paljud neist viidi Siberisse

[Pilt lk 191]

Siber, 1950. aastate algus

 [Pilt lk 194]

Suurematel kokkutulekutel, nagu see matus siin, said õed ja vennad kuulda piiblilisi kõnesid

[Pilt lk 194]

Pauls ja Valija Bergmanis tõlkisid ”Vahitorni” läti keelde, kirjutades seda ümber koolivihikutesse

[Pilt lk 194]

Vennad tegid mikrofilmist (pildil tegelikus suuruses) ”Vahitorni” koopiaid ning jagasid need laiali

[Pildid lk 197]

Paulīne Serova tutvustas tõde meditsiiniõele Teofīlija Kalvītele

[Pilt lk 199]

Juri Kaptola, 1981

[Pilt lk 199]

Praegu vangla ees, kus ta kinni istus

[Pildid lk 202]

Esimesel 1998. aastal Lätis peetud konvendil ”Jumala antud elutee” tehti ka viipekeelne tõlge

[Pildid lk 207]

Jānis Folkmanisist sai kuningriigikuulutaja kolm kuud pärast seda, kui ta sai Läti tõstetšempioniks

[Pilt lk 207]

Vangis olles palus Māris Krūmiņš esimest korda Jumalat

[Pilt lk 210]

Dace Puncule visati koolist välja, sest ta keeldus laulmast natsionalistlikke laule

[Pilt lk 210]

Jelena Godlevskaja suri pärast seda, kui talle väevõimuga vereülekanne tehti

[Pilt lk 210]

Reisivad ülevaatajad koos naistega osalevad koguduste ülesehitamises

 [Pilt lk 215]

Läti Peeteli pere

[Pildid lk 215]

Harubüroo komitee, 2006

Peter Luters

Anders Berglund

Hannu Kankaanpää

Juha Huttunen

[Pilt lk 215]

Kolm Riia harubüroo hoonet Miera tänavas

[Pildid lk 218]

Jehoova rahvas saab praegu Lätis vabalt kuulutustööd teha

[Pildid lk 218]

Sellest tules hävinud kinomajast (vasakul) ehitati üles kaks kuningriigisaali (all)