Lõuna-Aafrika Vabariik

LÕUNA-AAFRIKAS a mõnel vilkal tänaval jalutades võid näha kõiksuguse nahavärviga inimesi, alates sügavmustast kahvatuvalgeni. Üle liiklusmüra kostab sinuni jutukatkeid igasugu keeltes. Sa möödud puuvilja-, käsitöö- ja riidemüüjaist ning ümberringi kõrguvad büroohooned kaitsevad sind kõrvetava päikese eest. Soovi korral võid peatuda ja lasta kõnnitee servas oma juukseid lõigata.

Sellise mitmekesise 44-miljonilise elanikkonna seast on keeruline leida inimest, kes võiks olla tüüpiline lõuna-aafriklane. Pärismaised mustanahalised, keda on umbes 75 protsenti elanikkonnast, koosnevad suuludest, kosadest, sothodest, pedidest ja tsvanadest, samuti mitmetest väiksematest rahvusrühmadest. Valgenahalised räägivad peamiselt inglise või afrikaani keelt. Nende hulgas on 17. sajandi keskel Hollandist sisserännanute ja prantsuse hugenottide järeltulijaid. Inglismaalt algas sisseränne 19. sajandi hakul.

Riigis on ka suurearvuline india kogukond, kes põlvneb Natali (praegu KwaZulu-Natal) suhkrurooistandustesse värvatud töölistest. Niisuguse rassilise ja  kultuurilise mitmekesisuse tõttu kutsutakse lõuna-aafriklasi sobivalt vikerkaarerahvaks.

Rassisuhted olid varem üpriski problemaatilised. Apartheidipoliitika tõi teiste riikide hukkamõistu. Apartheidi lagundamine on hiljutistel aastatel toonud soodsat vastukaja ja võimule on tulnud demokraatlikult valitud valitsus.

Nüüd on kõigist rassidest inimestel luba vabalt seltsida — nad võivad minna avalikesse kohtadesse, näiteks  kinno või restorani. Mistahes rassist inimene võib valida ise endale elukoha, muidugi sellise, mis on talle taskukohane.

Esialgse rõõmujoovastuse vaibudes on siiski kerkinud küsimusi, millest ei saa üle ega ümber. Mil määral hüvitab uus valitsus apartheidi põhjustatud ebaõigluse? Kaua selleks aega läheb? Üle kümne aasta on kulunud, aga tõsised probleemid on jäänud. Suurimaid probleeme, millega valitsus silmitsi seisab, on kasvav  kuritegevus, 41-protsendiline tööpuudus ja arvatavalt viiemiljoniline HIV-positiivsete hulk. Paljud on hakanud aduma, et neid hädasid ei paranda ükski inimvalitsus, ja on otsinud lahendusi mujalt.

KAUNIS MAASTIK

Riigi probleemidele vaatamata paelub turiste selle maa looduslik ilu. Turismimagneteid on palju, nende hulgas päikeseküllased rannad, muljetavaldavad mäed ja lai valik matkaradasid. Linnades võib leida tipptasemel ostukeskusi ja restorane. Lõuna-Aafrika teeb atraktiivseks ka selle mõõdukas kliima.

Suureks tõmbenumbriks on mitmekesine elusloodus. Lõuna-Aafrika tunneb uhkust umbes 200 imetajaliigi, 800 linnuliigi ja 20000 õistaimeliigi üle. Kuulsa Krügeri rahvuspargi taolised kaitsealad kubisevad külastajatest. Seal võid metsikus looduses näha Aafrika kuulsat viisikut: elevanti, ninasarvikut, lõvi, leopardi ja pühvlit.

Unustamatu elamus on ka retk mõnda Lõuna-Aafrika põlismetsa. Metsavaikuses võid imetleda seninägematuid sõnajalgu, samblikke ja lilli, aga ka kirevaid linde ja putukaid. Suursugust kivijugapuud vaadeldes võid sa imestada, et niisugune hiiglane on tärganud kõigest imetillukesest seemnest. Kivijugapuud võivad olla 50 meetrit kõrged ja tuhat aastat vanad.

Terve sajandi on sel maal aga külvatud ja kasvatatud taimi teistlaadi seemnest. Paljude inimeste südamesse on külvatud Jumala Kuningriigi head sõnumit. Laulukirjutaja võrdles vastuvõtlikke inimesi suurte puudega, kirjutades: ”Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil!” (Laul 92:13). Need õiged elavad kauemgi kui kõige vanemad kivijugapuud,  sest Jehoova on tõotanud neile igavest elu (Joh. 3:16).

MÕNI SEEME TÄRKAB

19. sajandil rikkusid maa rahu sõjad ja poliitilised konfliktid. Teemantide ja kulla leidmine sama sajandi teisel poolel oli kaugeleulatuva mõjuga. ”Karjakasvatuslikust riigist sai üleöö tööstusriik, maarahvas koondus linnadesse ja nende elu muutus,” selgitab Allister Sparks raamatus ”The Mind of South Africa”.

 Piibli tõe esimesed seemned saabusid Lõuna-Aafrikasse Hollandist aastal 1902 — ühe vaimuliku pagasis. Tal oli ühes kastis piibliuurijate (Jehoova tunnistajate tolleaegne nimetus) väljaandeid. Need sattusid Klerksdorpi linnas Frans Ebersohni ja Stoffel Fourie kätte. Nad tundsid loetus ära tõe ja hakkasid teistele tunnistust andma. Rohkem kui 80 Fourie suguvõsa liiget viiest generatsioonist ning mitmed Ebersohni pere järeltulijad said Jehoova pühendunud teenijateks. Üks Fourie järeltulijatest teenib praegu Lõuna-Aafrika Peetelis.

Aastal 1910 tuli Lõuna-Aafrikasse Šotimaalt Glasgow’st William Johnston, kellele oli antud ülesandeks rajada piibliuurijate harubüroo. Vend Johnston, tollal ilmselt veidi üle kolmekümne aasta vana, oli kaine mõtlemisega ja usaldusväärne.  Harubürooks sai üks tuba Durbanis. Büroo hoolde anti määratu territoorium, põhimõtteliselt kogu Aafrika, mis jäi ekvaatorist lõuna poole.

Algaastail juurdus hea sõnum peaasjalikult valgenahaliste hulgas. Piibliuurijate kirjandus oli kättesaadav vaid hollandi ja inglise keeles ning alles aastaid hiljem tõlgiti mõned üllitised kohalikesse keeltesse. Aega võttis, aga töö läks lahti neljal põllul — valgete, mustade, värviliste b ja indialaste seas.

1911. aastast peale on ülestähendusi, et ka riigi mustade kogukondades töö edeneb. Johannes Tshange naasis kodulinna Ndwedwesse Durbani lähedal ja jagas oma teadmisi Piibli tõest teistega. Ta juhatas regulaarset piibliuurimist väikese grupiga, kasutades ”Kirjauurimuste” ingliskeelset väljaannet. Ilmselt sai sellest grupist esimene mustanahaliste kogudus Lõuna-Aafrikas.

Grupp äratas kohalike vaimulike tähelepanu. Metodisti kiriku liikmed läksid vaatama, kas nad peavad kiriku õpetustest kinni. Grupp vastas, et õpetab seda, mis on Piiblis. Pärast mitmeid jutuajamisi heideti grupi liikmed kirikust välja. Vend Johnston võttis grupiga ühendust ja külastas neid korrapäraselt, et koosolekuid  juhatada ja selle liikmeid toetada. Kuigi piibliuurijaid oli vähe, tegid nad ära suure töö kuulutuspõllul. 1912. aastast pärit raport teatab, et levitati 61808 traktaati. 1913. aasta lõpuks avaldas 11 Lõuna-Aafrika ajalehte tuntud piibliuurija C. T. Russelli kõnesid neljas keeles.

TEOKRAATLIK KASV SÕJA-AASTATEL

Aasta 1914 oli Jehoova teenijate tillukese grupi jaoks Lõuna-Aafrikas sama tähendusrikas nagu Jumala rahva jaoks kõikjal maailmas. Paljud lootsid, et saavad kätte oma taevase tasu. Vend Johnston kirjutas aastaaruandes New Yorgi osariigis Brooklynis asuvale peakorterile: ”Eelmises aastaaruandes avaldasin lootust, et järgmist aastaaruannet me esitame peakorterile teispool eesriiet. See lootus pole täitunud.” Ent ta lisas: ”Läinud aasta on olnud kõige teguderohkem aasta Aafrika lõikustöö ajaloos.” Enamik taipas, et teha on veel rohkem tööd, ja tundis selles osalemisest rõõmu. Töö vilju oli näha 1915. aasta aruandest, kus öeldi, et levitatud on 3141 ”Kirjauurimuste” raamatut — eelmise aastaga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem.

Üks, kes noil aegadel tõe leidis, oli võimekas advokaat Japie Theron. Ta luges Durbani ajalehest artiklit, mis viitas mõne aastakümne eest ilmunud piibliuurijate kirjandusele. Artikkel näitas, et Piibli prohvetiennustusi selgitavas sarjas ”Kirjauurimused” oli ette kuulutatud sündmusi, mis hakkasid toimuma alates 1914. aastast. Japie kirjutas: ”Ma pidin need raamatud endale saama, otsisin neid tulutult kõigist raamatukauplustest. Lõpuks saingi ühe komplekti, kui olin kirjutanud Durbani harubüroosse. Missugune avastus! Milline nauding oli mõista Piiblisse ”varjule” pandut!” Hiljem Japie ristiti ja ta jagas Piibli tõde innukalt teistega,  kuni ta aastal 1921 haiguse tõttu noorelt suri.

Aprillis 1914 peeti esimest korda Lõuna-Aafrikas Johannesburgis rahvusvaheliste piibliuurijate konvent. 34 kohalviibijast ristiti 16.

Aastal 1916 hakati näitama ”Loomise fotodraamat” ja seda saatis kogu riigis menu. Ajaleht ”Cape Argus” teatas: ”Edu, mis on saatnud seda suurepärast piiblifilmide seeriat, ilmestab hästi, et selle tegemine on olnud väärt kõiki pingutusi, ning näitab, kui ettenägelik on Rahvusvaheline Piibliuurijate Selts, kes selle meie maale tõi.” Fotodraama mõju ei olnud kohe märgata, aga selle näitamine tõmbas siiski ligi inimhulkasid ja andis lühikese ajaga tunnistust suurel maa-alal. Vend Johnston reisis seda filmi näidates 8000 kilomeetrit.

Vend Russelli surm samal aastal põhjustas Lõuna-Aafrika kuulutustöös — nagu mujalgi — ajutise tagasilanguse. Mõned võõrastasid pärast tema surma tehtud muudatusi ja tekitasid oma kogudustes lahkhelisid. Näiteks Durbanis lõi enamik kogudusest lahku ja hakkas koosolekuid eraldi pidama. Nad kutsusid end ”ühinenud piibliuurijateks”. Algsest kogudusest jäi järele vaid 12 inimest, valdavalt õed. Äsjaristitud teismelisele Henry Myrdalile oli see raske olukord. Tema isa oli ühinenud opositsiooniga, kusjuures ema jäi ustavalt tillukesse kogudusse. Pärast hoolikat kaalumist ja palvet otsustas Henry jääda kogudusse. Ja nagu see üldiselt on, ei jäänud lahkulöönud grupp kuigi kauaks püsima.

1917. aastal viidi harubüroo Durbanist Kaplinna.  Kuulutajate arv kasvas ühtlaselt. Sellel ajal tegutses arvatavalt 200—300 euroopa päritolu piibliuurijat, lisaks mitu hästi edenevat kogudust mustanahaliste seas.

Aastal 1917 teatas Lõuna-Aafrika harubüroo: ”Vaatamata sellele, et meil pole kohalikes keeltes mingit kirjandust, mõistavad pärismaalastest vennad tõde suurepäraselt. Me võime vaid öelda: ”Jehoova käest on see sündinud, see on imeasi meie silma ees.” Vennad Njassamaalt (nüüd Malawi) tulid Lõuna-Aafrikasse tööle ja aitasid paljudel mustanahalistel saada Jeesuse jüngriteks. Nende hulgas olid James Napier ja McCoffie Nguluh.

KARTMATUD TÕE EEST VÕITLEJAD

See väike evangeeliumikuulutajate grupp kaitses neil varaseil aastail kartmatult tõde. Põhja-Transvaalis (nüüd Limpopo provints) Nylstroomis lugesid kaks koolipoissi brošüüri ”Mis ütleb Kiri Põrgu kohta?”. Nad olid elevil, kui said teada tõe surnute kohta. Üks neist, Paul Smit, c sõnas: ”Keerasime Nylstroomi pea peale nagu tsüklon, kui meie, kaks koolipoissi, tegime inimestele selgeks, et kiriku õpetused on valed. Veidi aja pärast rääkisid kõik sellest uuest religioonist. Vaimulikkond muidugi mängis oma tuntud rolli, laimates Jumala rahvast ja kiusates seda taga. Nende iganädalased jutlused keskendusid kuid, isegi aastaid sellele ”valereligioonile”. Kõigele vaatamata oli aastaks 1924 Nylstroomis 13 tegevkuulutajaga väike grupp.

Piet de Jager õppis 1917. aastal Stellenboschi ülikoolis teoloogiat. Keegi kaasüliõpilane luges ja  kommenteeris piibliuurijate kirjandust. See tegi muret kirikuvõimudele, kes palusid Pietil tolle tudengiga vestelda ja kutsuda teda iganädalasele kristlike tudengite seltsi korraldatud piibliuurimisele. Aga selle tagajärg oli hoopis midagi muud kui võimudel plaanis. Piet ise võttis tõe vastu. Ta lahkus ülikoolist pärast viljatuid professoritega peetud debatte hingest, põrgust ja muust.

Hiljem korraldati 1500 tudengi ees avalik debatt Pieti ja hollandi reformeeritud kiriku teoloogiadoktori Dwight Snymani vahel. Vend Attie Smit pajatab juhtunust: ”Piet oli igas punktis sellest õpetatud doktorist üle ja tõestas Piibli abil, et kiriku doktriinid pole selle raamatuga kooskõlas. Üks tudengitest esitas oma vaatenurga: ”Kuigi ma ei usu Piet de Jagerit, võiksin vanduda, et tal on õigus, sest ta tõestas kõike piiblitekstidega!””

SEEMNETE KÜLVAMINE TEISTES KOGUKONDADES

Stellenboschi lähedal asuvat Franschhoeki linnakest väisates kohtus vend Johnston mõne sealse värviliste kogukonna liikmega. Aastaid varem oli kohalik kooliõpetaja Adam van Diemen lahkunud hollandi reformeeritud kirikust ja moodustanud väikese usurühmituse. Vend Johnston külastas teda ja härra van Diemen võttis kirjandust nii enda kui oma sõprade jaoks.

 Van Diemen ja mõned tema sõbrad võtsid tõe vastu ja jagasid oma teadmisi agaralt teistega. See rajas hea aluse Kuningriigi hea sõnumi levimiseks värviliste hulgas. Näiteks 17-aastane G. Daniels kuulis tookord tõde ja pühendas kogu oma ülejäänud elu Jehoova teenistusele.

Hiljem võttis värviline vend David Taylor samuti innukalt osa Piibli tõe levitamisest sellel kuulutustööpõllul. Ta hakkas Piiblit uurima 17-aastaselt. 1950. aastal määrati ta ringkonnaülevaatajaks külastama riigi kõiki värviliste kogudusi ja kõrvalisi gruppe, mida oli tolleks ajaks kokku 24. See tähendas palju reisimist rongi ja bussiga.

TEOKRAATLIK KASV RASKETEL AEGADEL

1918. aastal määrati vend Johnston Kuningriigi kuulutamise töö ülevaatajaks Austraalias ja Henry Ancketillil paluti teenida Lõuna-Aafrika harubüroo ülevaatajana. Varem oli ta olnud Natali seadusandliku kogu liige. Ta oli pensionil, ja kuigi ta polnud enam noor, sai ta järgneval kuuel aastal oma ülesandega hästi hakkama.

Vaatamata tormilistele sõja-aastatele ja organisatsioonilistele  muudatustele kasv jätkus, sest paljud võtsid innuga Piibli tõe vastu. 1921. aastal märkas raudtee hooldusmeeskonna ülem Christiaan Venter rööpa alla kinni jäänud paberilehte. See oli piibliuurijate traktaat. Ta luges selle läbi ja jooksis oma väimehe Abraham Celliers’ poole. Christiaan ütles: ”Abraham, ma leidsin täna tõe!” Mehed hankisid rohkem piiblikirjandust ja uurisid seda hoolega. Mõlemad said pühendunud tunnistajateks ja aitasid paljudel tõde õppida. Rohkem kui sada nende järeltulijat on saanud Jehoova tunnistajaks.

EDASINE LAIENEMINE

Aastal 1924 saadeti Kaplinna trükipress. Inglismaalt saabus appi kaks venda — Thomas Walder, kellest sai harubüroo ülevaataja, ja George Phillips, d kes jätkas tema asemel harubüroo ülevaatajana mõni aasta hiljem. Vend Phillips teenis selles ametis ligi 40 aastat ja andis suure panuse Kuningriigi töö rajamisele ning edendamisele Lõuna-Aafrikas.

Kuulutustöö sai uue tõuke aastal 1931, kui resolutsiooniga võeti vastu nimi Jehoova tunnistajad. Siis anti välja brošüür ”Kuningriik — maailma lootus”, mis sisaldas resolutsiooni täisteksti. Seda levitati kogu riigis eesmärgiga anda üks eksemplar ka igale vaimulikule, poliitikule ja silmapaistvale ärimehele.

UUS HARUBÜROO

Aastal 1933 kolis harubüroo suuremale üüripinnale Kaplinnas ja jäi sinna kuni aastani 1952. Selleks ajaks oli Peeteli pere kasvanud 21-liikmeliseks. Need esimesed peetellased olid majutatud tunnistajate kodudesse ja neil tuli iga päev büroosse või trükikotta  sõita. Hommikuti enne tööd kogunesid nad päevateksti aruteluks trükikoja riietusruumi. Seejärel lugesid nad üheskoos Meie Isa palvet.

Mõned elasid liiga kaugel, et lõunaks koju sööma minna. Neile anti šilling ja kuuepennine (15 Lõuna-Aafrika senti) toidu ostmiseks. Selle eest said nad raudteejaama kohvikus taldriku kartuliputru vorstikesega või pätsi leiba ja veidi puuvilja.

Aastal 1935 saabus Kaplinna harubürood trükkimisel abistama Andrew Jack, väljaõppinud trükkal. Ta oli  kõhna kehaehituse ja laia naeratusega šotlane. Enne seda oli ta olnud täisajalises teenistuses Balti riikides Leedus, Lätis ja Eestis. Pärast Lõuna-Aafrikasse saabumist hankis Andrew rohkem trükiseadmeid, ja varsti töötas seal täie hooga ühemehetrükikoda. Esimene automaatne trükipress Frontext paigaldati aastal 1937. Rohkem kui 40 aasta jooksul trükiti sellega miljoneid lendlehti ja blankette, aga ka afrikaanikeelseid ajakirju.

Andrew teenis elu lõpuni Lõuna-Aafrika Peetelis. Isegi kõrges eas andis ta Peeteli perele head eeskuju, võttes korrapäraselt ja kogu hingest osa põlluteenistusest. Ustav võitud vend Andrew lõpetas oma maise teekonna 89-aastasena 1984 pärast 58-aastast pühendunud teenistust.

SUUR KASV SÕJA-AASTATEL

Teine maailmasõda ei avaldanud Lõuna-Aafrikale nii dramaatilist mõju kui Euroopale, kuigi paljud lõuna-aafriklased sõdisid Aafrikas ja Itaalias. Sõjast räägiti palju, et võita rahva toetust ja koguda nekruteid. Vaatamata tollal inimeste seas valitsenud tugevale patriootlikule meelsusele, tõi 1940. teenistusaasta uue kõrgarvu — 881 kuulutajat, mis tähendas 58,7-protsendilist kasvu võrreldes eelmise aasta kõrgarvuga 555!

Jaanuaris 1939 ilmus afrikaani keeles esmakordselt ajakiri ”Lohutus” (nüüdne ”Ärgake!”). See oli ühtlasi esimene Lõuna-Aafrikas Jehoova tunnistajate poolt trükitud ajakiri. Ajakirja trükitüübid laoti käsitsi ja see oli aegavõttev töö. Peatselt otsustati anda afrikaani keeles välja ka ”Vahitorni”. Kuigi vennad seda tookord ei adunud, oli see Euroopa tulevasi sündmusi  arvestades õigeaegne otsus. Paigaldati linotüüp ja voltimismasin. Esimene number kandis kuupäeva 1. juuni 1940.

Seni olid vennad saanud afrikaanikeelsete lugejate jaoks Hollandist hollandikeelset ”Vahitorni”, sest need keeled on sarnased. Aga mais 1940, kui Hitler Hollandisse tungis, suleti ootamatult sealne harubüroo. Kuna Lõuna-Aafrikas oli just alanud afrikaanikeelse ”Vahitorni” trükkimine, ei jäänud õdedel-vendadel saamata ühtegi numbrit. Levitatud ajakirjade igakuine arv tõusis 17 tuhandeni.

TÖÖ EDENEB HOOLIMATA TSENSUURIST

Kuna ristiusu kirikujuhid avaldasid survet ja valitsust tegi ärevaks meie neutraalsus, konfiskeerisid ametnikud 1940. aastal tellijatele mõeldud ajakirjad ”Vahitorn” ja ”Lohutus”. Nende väljaannete keelustamise kohta tehti ametlik teade. Meritsi riiki tulnud ajakirjad ja kirjandus konfiskeeriti kohe saabumisel.

Sellele vaatamata ei jäänud vennad õigeaegsest vaimutoidust ilma. Ingliskeelne ”Vahitorn” sattus alati kuidagiviisi harubüroosse, kus see siis laoti ja trükiti. George Phillips kirjutas: ”Keelu ajal kogesime . . . kõige imepärasemalt Jehoova armastavat hoolt ja seda, kuidas ta oma rahvast kaitseb. Meil ei jäänud saamata ükski ”Vahitorn”. Mitmel korral jõudis meieni vaid üksainus eksemplar. Vahel saime vajamineva numbri mõnelt tellijalt Põhja- või Lõuna-Rodeesias [praegu vastavalt Sambia ja Zimbabwe] või portugalikeelses Ida-Aafrikas või üksikus Lõuna-Aafrika farmis või saime selle mõnelt Kaplinnas vahepeatuse teinud laeva reisijalt.”

 Augustis 1941 konfiskeerisid ametnikud ilma igasuguse selgituseta kogu harubüroost väljuva posti. Hiljem samal aastal andis siseminister korralduse konfiskeerida kogu organisatsiooni kirjandus terves riigis. Ühel hommikul kell kümme saabusid harubüroosse kriminaalpolitsei peavalitsuse esindajad veoautodega, et viia ära kogu kirjandus. Vend Phillips vaatas orderit ja nägi, et see ei ole päris korrektselt vormistatud. Puudusid raamatute pealkirjad, mis oli valitsuse nõue teatajas ”Government Gazette”.

Vend Phillips palus politseinikel oodata, kuni ta võtab ühendust advokaadiga ja teeb ülemkohtule kiireloomulise avalduse kohtumääruse saamiseks, mis keelaks siseministril kirjandust konfiskeerida. Tema avaldus läks läbi. Lõunaks oli määrus käes ja politsei lahkus tühjade kätega. Viis päeva hiljem võttis siseminister korralduse tagasi ja maksis kinni meie õiguskulud.

Õiguslikud vaidlused meie kirjanduse keelustamise  üle jätkusid veel mõned aastad. Vennad peitsid kirjandust oma kodudes. Kuigi neil oli kuulutustööl levitamiseks vähem kirjandust, kasutasid nad olemasolevat targasti. Piibliõpilastele anti raamatuid laenuks. Mitmed võtsid tol ajal tõe vastu.

1943. aasta lõpupoole pandi ametisse uus siseminister. Esitati avaldus keelu kõrvaldamiseks ja see rahuldati. 1944. aasta alguses võeti keeld maha ja harubüroosse saabus suur hulk varem võimude poolt konfiskeeritud kirjandust.

Kas vastupanijad suutsid peatada Kuningriigi kuulutustööd? 1945. teenistusaasta aruanne näitab, et Jehoova  õnnistas oma ustavaid teenijaid ja töö edenes enneolematult hästi. Keskmiselt 2991 kuulutajat levitasid 370264 trükist ja juhatasid 4777 piibliuurimist. See on väga hea tulemus võrreldes 1940. aasta kuulutajate kõrgarvuga 881.

TEOKRAATLIK VÄLJAÕPE ON ABIKS

1943. aastal alanud teokraatliku teenistuse kursus (praegu teokraatlik teenistuskool) andis paljudele vendadele väljaõpet, et saada heaks kõnepidajaks. Lisaks aitas see rohkematel olla põlluteenistuses tulemusrikkamad. Aastaks 1945 oli olemas hea hulk väljaõppinud kõnepidajaid ja inimesi hakati kutsuma avalikke kõnesid kuulama. Vennad reklaamisid kõnesid lendlehtede ja plakatitega.

Piet Wentzel e oli tollal noor pioneer. Neile algaastaile mõeldes meenutab ta: ”Mind viidi üle Vereenigingi ja minu pioneeritöökaaslaseks sai Frans Muller. Enne avalike koosolekute kampaania algust juulis 1945 olid mul ette valmistatud kaks kõnet neljast. Käisin iga päev lõuna ajal jõe ääres ja kõnelesin ühe tunni jõele ning puudele, nii harjutasin oma kõnesid terve kuu, enne kui söandasin kuulajaskonna ette astuda.” Esimest kõnet Vereenigingis tuli kuulama 37 huvilist. Nii rajati alus hiljem moodustatud kogudusele.

Pärast paljusid aastaid reisiva ülevaatajana kutsuti Piet koos oma naise Linaga Peetelisse. Ta on praegu harubüroo komitee liige, ikka innukas teenistuses ja tulihingeline Piibli uurija. Lina suri 12. veebruaril 2004 pärast 59 aastat täisajalist teenistust.

 ARMASTAV ABI

Lisaks määrati Brooklyni peakorteri juhtimisel ametisse vendade sulased, praegused ringkonnaülevaatajad. Need olid vallalised, hea tervisega ja tarmukad mehed, kes tulid toime tiheda ajakavaga.

Alguses tegid need vennad suurematesse kogudustesse kahe-kolmepäevaseid külastusi, väiksematesse gruppidesse aga vaid päevaseid, seetõttu pidid nad kõvasti reisima. Tavaliselt sõitsid nad ühistranspordiga, ja sageli olid rongide või busside väljumisajad omajagu ebamugavad. Külastuse ajal uurisid nad hoolega koguduse dokumente. Ent nende peaeesmärk oli koos vendadega kuulutada ja neid teenistuses välja õpetada.

Üks 1943. aastal ametisse määratud vendade sulane oli Gert Nel, kes oli kuulnud tõde 1934. aastal, olles  kooliõpetaja Põhja-Transvaalis. Ta aitas paljusid kuulutajaid ja mitmed neist mäletavad siiani tema ustavat teenistust. See pikk ja kõhetu ning veidi karmiilmeline vend oli innukas tõe eest võitleja. Ta oli tuntud oma fenomenaalse mälu poolest ja ta armastas väga inimesi. Tal oli kombeks olla teenistuses seitsmest hommikul seitsme-kaheksani õhtul — ja ilma puhkepausita. Oma reisidel ringkonnaülevaatajana läks ta rongile ükskõik mis kell — päeval või öösel —, veetis kogudusega vastavalt selle suurusele mõne päeva ja reisis järgmisse kogudusse. Ja nii nädalast nädalasse. 1946. aastal kutsuti ta Peetelisse afrikaani keele tõlkijaks ja seal teenis ta ustavalt kuni oma surmani aastal 1991. Ta oli viimane Lõuna-Aafrika Peetelis teeninud võitud vend. Aastatel 1982 kuni 1985 lõpetasid oma maise teekonna teised ustavad võitud: George Phillips, Andrew Jack ja Gerald Garrard.

NAD OLID HELDED ENDAST ANDMA

Jehoova teenijad hindavad reisivaid ülevaatajaid ja nende naisi, kes annavad endast jäägitult, tugevdades kogudusi vaimselt. Näiteks Luke Dladla määrati ringkonnaülevaatajaks aastal 1965 ja ta on praegu üldpioneer. Ta ütles: ”Praegu, aastal 2006, olen ma 81 ja minu naine on 68, aga me suudame ikka veel mäkke tõusta, mäest laskuda ja  jõgesid ületada, et oma territooriumil head sõnumit levitada. Oleme olnud sel põllul rohkem kui 50 aastat.”

Andrew Masondo määrati ringkonnaülevaatajaks aastal 1954. Ta ütles: ”1965. aastal määrati mind Botswanasse ja see oli nagu misjonilähetus. Maal oli nälg ja kolm aastat polnud sadanud vihma. Mina ja mu naine Georgina saime teada, mida tähendab minna sängi ilma õhtusöögita ja hommikul kuulutama ilma hommikusöögita. Tavaliselt sõime vaid korra, lõuna ajal.

Lõuna-Aafrikasse naastes määrati mind piirkonnaülevaatajaks ja mulle andis väljaõpet Ernest Pandachuk. Tema viimased sõnad mulle olid: ”Ära kunagi tõsta end vendadest kõrgemaks, vaid ole nagu raske viljapea, mis annab oma küpsusest teada pea painutamisega.”

ESIMENE RINGKONNAKOKKUTULEK

Aprillis 1947 peeti Durbanis Lõuna-Aafrika esimene ringkonnakokkutulek. Gileadi viienda kursuse lõpetanud esimene Lõuna-Aafrikasse saadetud misjonär Milton Bartlett kirjeldab oma muljeid kokkutulekule saabunud vendadest: ”Oli muljetavaldav näha mustanahaliste vendade suhtumist: nad olid nii puhtad, vaiksed ja viisakad, nii siirad ja innukad tõest rohkem teada saama, väga innukad kuulutajad.”

Mida enam ilmnes mustanahaliste hulgas huvi, seda rohkem osutati neile ka abi. Esimene suulukeelne ”Vahitorn” oli kuupäevaga 1. jaanuar 1949. Seda trükiti Kaplinna harubüroos käsitsi väikese paljundusmasinaga. See ei olnud ilusate värvipiltidega nagu praegused ajakirjad, ent andis väärtuslikku vaimutoitu. Aastal 1950 alustati kuues keeles kirjaoskuskursustega. Need kursused andsid sadadele innukatele vendadele ja õdedele võimaluse lugeda ise Jumala Sõna.

 Evangeeliumi kuulutamise töö edenedes kasvas vajadus sobivate kogunemispaikade järele. 1948. aastal määrati üks pioneer Kaplinna lähedale Strandi, kus tal oli harukordne võimalus organiseerida Lõuna-Aafrika esimese kuningriigisaali ehitust. Projekti finantseeris üks kohalik õde. George Phillips sõnas: ”Kui ma vaid saaksin uuele saalile rattad alla panna, veaksin seda läbi maa, et julgustada vendi rohkem kuningriigisaale ehitama.” Kulus aastaid, enne kui kuningriigisaalide ehitamine kogu riigis lahti läks.

SÜDANTKINNITAV VASTUKAJA INDIALASTE HULGAS

Aastatel 1860 kuni 1911 toodi Natali suhkrurooistandustesse Indiast palgatöölisi. Paljud jäid pärast töölepingu lõppemist sinna ja maale tekkis märkimisväärselt suur, praegu rohkem kui miljoniline indialaste kogukond. 1950. aastate alguses huvitus üha enam indialasi Piibli tõest.

Velloo Naicker sündis aastal 1915, olles üheksalapselise pere neljas poeg. Tema vanemad, pühendunud hindud, töötasid suhkrurooistanduses. Velloo huvi äratasid kooli piiblitunnid ja noormehena oli ta kelleltki  saanud Piibli. Ta luges raamatut iga päev ja sai selle läbi nelja aastaga. Ta kirjutas: ”Mulle meeldis Matteuse 5:6. Lugesin seda ja mõistsin, et Jumal tunneb rõõmu, kui kellelgi on nälg tõe ja õigluse järele.”

Velloo kohtus lõpuks tunnistajaga ja hakkas Piiblit uurima. Ta oli 1954. aastal üks esimesi Lõuna-Aafrika indialasi, kes ristiti. Hindu kogukond Gautengis Actonville’is, kus Velloo tollal elas, oli ägedalt Jehoova tunnistajate vastu ja keegi prominent koguni ähvardas võtta temalt elu. Kindla seisukoha tõttu Piibli tõe poolel kaotas Velloo oma töökoha keemilise puhastuse äri juhatajana. Ent ta jätkas Jehoova ustavat teenimist kuni oma surmani aastal 1981. Tema hea eeskuju kandis vilja, sest rohkem kui 190 tema ja ta naise sugulast, neli põlvkonda, teenivad praegu Jehoovat.

Gopal Coopsammy oli 14-aastane, kui ta onu Velloo  kaudu esmakordselt tõde kuulis. ”Velloo rääkis meile lastele Piiblist, aga ma ei uurinud temaga Piiblit,” meenutab ta. ”Hinduna oli Piibel mulle võõras raamat. Siiski osad asjad, mis ma lugesin, tundusid olevat täitsa mõistlikud. Ükskord nägin, et Velloo läks koguduse raamatu-uurimisele. Küsisin, kas võin temaga kaasa minna. Ta oli nõus ja sellest saadik olengi koosolekutel käinud. Tahtsin Piiblit paremini mõista ja läksin kohalikku raamatukokku ning leidsin sealt mõned Jehoova tunnistajate väljaanded. Pere oli mu usule väga vastu, aga mul seisid alati meeles Laul 27:10 sõnad: ”Mu isa ja ema hülgasid mind, aga Jehoova koristab mind!” Käisin ristimisel aastal 1955, mil olin 15.”

Gopal on juhtiv ülevaataja koguduses, kus ta koos naise Susilaga teenib. Nad on aidanud umbes 150 inimesel saada Jehoova pühendunud teenijaks. Kui neilt küsiti, kuidas neil on see õnnestunud, selgitas Gopal: ”Meie kandis elas palju meie sugulasi ja ma sain neile tunnistust anda. Paljud olid huvitatud. Mul oli ka oma äri, mille kõrvalt jäi aega üle, et teenistuses osaleda. Teenisin neli aastat pioneerina. Kuulutasin agaralt ja tegin huvilistele hoolega korduskülastusi.”

ARMASTUS JA KANNATLIKKUS KANNAVAD VILJA

Doreen Kilgour ja Isabella Elleray lõpetasid Gileadi vastavalt 1956. ja 1957. aastal. Nad teenisid 24 aastat Durbani äärelinnas Chatsworthis.

Doreen kirjeldab, kuidas oli töötada sellel territooriumil: ”Pidime olema kannatlikud. Mõned polnud elades kuulnud Aadamast ja Eevast. Inimesed olid külalislahked. Hindudel on kombeks, et kedagi ei lasta ukse peal seista. Neil oli tavaks öelda: ”Võtke teed ja minge edasi”, mõeldes sellega, et peaksime enne järgmise ukse taha minekut teed jooma. Mõne aja pärast oli meil  tunne, et meil tuleb teed juba kõrvadest. Meile oli see iga kord ime, kui indialane jättis oma sügavalejuurdunud uskumused ja sai Jehoova kummardajaks.”

Isabella jutustab: ”Kuulutustööl rääkisin mehega, kes võttis ajakirjad vastu. Tema naine Darishnie tuli just kirikust, beebi süles. Meil oli meeldiv vestlus ja ma lubasin, et külastan neid veel. Ent Darishnied polnud kunagi kodus. Hiljem ta rääkis, et pastor käskis tal ära minna, kui ma tulen, et mulle jääks mulje, nagu ta poleks huvitatud. Olles Inglismaal kodustel külas, mõtlesin pidevalt Darishnie peale. Naasnud Lõuna-Aafrikasse, läksin teda vaatama. Ta tahtis teada, kus ma olin olnud. Ta ütles: ”Ma olin kindel, et sa arvad, et ma pole huvitatud. Mul on nii hea meel sind näha.” Alustasime uurimist, kuigi tema abikaasa ei võtnud sellest osa. Darishnie oli tubli õpilane ja mõne aja pärast ta ristiti.

Tema religioon õpetas, et abielunaine peab kandma kaelas kollase nööriga kuldehet, mida nimetatakse tali’ks. Naine võib selle ära võtta vaid pärast abikaasa surma. Darishnie tahtis kuulutajaks saada ja mõistis, et peab tali ära võtma. Ta küsis minult, mida teha. Soovitasin tal esiteks oma mehe käest küsida ja vaadata, mida ta arvab. Ta küsiski, aga mees ei lubanud seda ära võtta. Soovitasin Darishniel olla kannatlik ning oodata, kuni mees on heas tujus, ja siis jälle sellest juttu teha. Lõpuks mees nõustus ja lubas tal ehte ära võtta. Rääkisime oma piibliõpilastele, et nad oleksid taktitundelised ja respekteeriksid hindu õpetusi, seistes samal ajal kindlalt Piibli tõe eest. Nii ei teinud nad sõpradele ja sugulastele haiget ning nood suutsid piibliõpilaste usuvahetusega kergemini leppida.”

 Küsimuse peale, mis aitas neil kõik need aastad misjonäridena vastu pidada, vastas Doreen: ”Õppisime inimesi armastama. Keskendusime oma ülesandele ja tundsime sellest väga rõõmu.” Isabella lisas: ”Saime palju armsaid sõpru. Meil oli kahju oma ametist loobuda, aga tervis polnud enam see. Võtsime tänumeelselt vastu lahke kutse teenida Peetelis.” Isabella suri 22. detsembril 2003.

Teisedki Chatsworthis teeninud misjonärid leidsid, et ei suuda kõrge ea tõttu enam jätkata misjonäridena ega ülal pidada misjonikodu, ja nemadki kutsuti Peetelisse. Need olid Eric ja Myrtle Cooke, Maureen Steynberg ja Ron Stephens, kes nüüd on surnud.

SUUR ETTEVÕTMINE

Kui 1948. aastal külastasid Lõuna-Aafrikat Nathan Knorr ja Milton Henschel Brooklyni peakorterist, otsustati Peeteli kodu ja trükikoja jaoks osta maatükk Johannesburgi lähedal Elandsfonteinis. Ehitustööga saadi valmis aastal 1952. Esimest korda võis Peeteli pere elada koos sama katuse all. Samuti paigaldati palju uusi trükiseadmeid, nende hulgas lametrükimasin. ”Vahitorn” ilmus kaheksas keeles ja ”Ärgake!” kolmes.

Peeteli kodu ja trükikoda laiendati aastal 1959. Laiendus oli suurem kui algne hoone. Paigaldati uus Timsoni trükimasin, harubüroo esimene rotatsioontrükimasin.

Trükitöödes abistamiseks kutsus vend Knorr Kanadast Lõuna-Aafrikasse neli noort venda: Bill McLellani, Dennis Leechi, Ken Nordini ja John Kikoti. Nad saabusid novembris 1959. Bill McLellan ja ta naine Marilyn teenivad ikka veel Lõuna-Aafrika Peetelis, aga John Kikot ja ta  naine Laura New Yorgis Brooklyni Peetelis. Ken Nordin ja Dennis Leech jäid Lõuna-Aafrikasse, abiellusid ja kasvatasid lapsi. Nad jätkavad siiani tublilt Kuningriigi tööd. Mõlemad Keni lapsed teenivad Lõuna-Aafrika Peetelis.

Laiendatud Peetelit ja selle uuendatud varustust kasutati täiel määral, et hoolitseda üha kasvava huvi eest. 1952. aastal ületas Lõuna-Aafrika kuulutajate arv 10000 piiri. 1959. aastaks oli see aga kasvanud 16776-ni.

KRISTLIKU ÜHTSUSE SÄILITAMINE APARTHEIDI ALL

Et paremini mõista, milliseid raskusi vennad apartheidi all kogesid, on hea teada, kuidas apartheidi peale sunniti. Seadus lubas mustadel, valgetel (euroopa päritolu), värvilistel (segaverelistel) ja indialastel töötada linnades samas hoones, näiteks tehastes, büroodes ja restoranides. Aga õhtul pidi iga rass minema oma linnaossa. Rassid olid eraldatud elamispinna osas. Kõigis hoonetes pidid olema eraldi söögi- ja pesuruumid valgetele ning muudele rassidele.

Kui Elandsfonteinis ehitati esimene harubüroo, ei lubanud võimud mustadel, värvilistel ja indialastest vendadel valgete vendadega sama katuse all elada. Tollal oli enamik peetellasi valged, sest teistest rassidest inimestele oli raske saada linnas töötamiseks luba. Peetelis oli aga ka 12 musta ja värvilist venda-õde, peamiselt kohalikesse keeltesse tõlkijad. Valitsus andis loa ehitada nende jaoks eluhoone tagaossa sellest eraldatuna viis tuba. Apartheidireeglite karmistudes võeti luba hiljem ära ja vennad pidid tööl käima lähimast aafrika linnaosast umbes 20 kilomeetri kaugusel, elades meeste ühiselamus. Kaks mustanahalist õde  majutati selles linnaosas elavate tunnistajate kodudesse.

Seadus ei lubanud neil peetellastel koos oma valgete vendadega isegi söögisaalis süüa, ja omavalitsuse inspektorid jälgisid hoolega seaduse täitmist. Ent valged vennad ei suutnud taluda mõtet, et nad peavad eraldi sööma. Nii nad vahetasid läbipaistvad aknaklaasid läbipaistmatute vastu, et kogu pere saaks segamatult üheskoos süüa.

 Aastal 1966 pidas George Phillips oma naise Stella kehva tervise tõttu vajalikuks Peetelist lahkuda. Harubüroo ülevaatajaks määrati võimekas vend Harry Arnott, kes teenis selles ametis kaks aastat. Alates 1968. aastast on harubüroo ülevaatajana ja hiljem harubüroo komitee koordinaatorina teeninud Frans Muller f.

SININE RAAMAT HOOGUSTAB KASVU

Raamat ”Tõde, mis viib igavesse ellu” anti välja 1968. aasta piirkonnakonvendil. See ”siniseks pommiks” kutsutud raamat hoogustas kuulutustööd. Seni oli Peeteli väljastusosakond saatnud kogudustele umbes 90000 raamatut aastas, aga 1970. teenistusaastal saadeti 447000 raamatut.

Aastal 1971 külastas vend Knorr uuesti Lõuna-Aafrikat. Selleks ajaks oli Peetel taas liiga kitsaks jäänud. Nüüd oli pereliikmeid 68. Kavandati ehitada juurde uusi hooneid ja vennad pakkusid end hea meelega appi ning tegid annetusi. Ehitus lõpetati 30. jaanuariks 1972. Veel ühe laiendustööga jõuti lõpule aastal  1978. Kuna valitsusvõimude surve Jumala rahvale kasvas, kinnitasid kõik need laiendused, et Jehoova toetab oma teenijaid.

NEUTRAALSUS PANNAKSE PROOVILE

Lõuna-Aafrika lõi Briti Rahvaste Ühendusest lahku ja sai 1961. aasta mais vabariigiks. See oli poliitiliselt rahutu ja vägivallarohke aeg. Selleks et olukorda kontrolli all hoida, õhutas valitsus inimestes natsionalismi vaimu ja see põhjustas järgnevatel aastatel Jehoova tunnistajatele raskusi.

Aastaid olid Jehoova tunnistajad sõjaväeteenistusest vabastatud. 1960-ndate lõpus olukord muutus, kuna riik võttis üha rohkem osa sõjalistest operatsioonidest Namiibias ja Angolas. Uus seadus nõudis igalt valgelt tervise poolest kõlblikult mehelt sõjaväeteenistuses osalemist. Keeldunud vennad pandi 90 päevaks vangi sõjaväebarakkidesse.

Mike Marx kuulus grupi kinnipeetud vendade hulka, kellelt nõuti sõjaväevormi ja kiivri kandmist. Ta meenutab: ”Kuna me ei tahtnud, et meid samastataks sõjaväelastega, siis keeldusime. Kapteni auastmes vastutav ohvitser jättis meid ilma teatud õigustest, pani meid üksikvangistusse ja kasina toidu peale.” Vendadel keelati kirjavahetus, külaliste vastuvõtmine ja igasugune lugemismaterjal peale Piibli. Napi toidu peal olemine — mis oli väidetavalt mõeldud parandamatutele vangidele — tähendas vett ja poolt pätsi leiba päevas, seda kahel päeval. Seejärel anti seitse päeva sõjaväe  tavatoitu ning siis taas kaks päeva vett ja leiba. Isegi niinimetatud tavatoit jättis sageli soovida.

Vendade laitmatuse murdmiseks nähti palju vaeva. Igaüks oli luku taga pisukeses kambris. Ühel juhtumil ei lubatud duši all käia. Selle asemel anti igale vennale üks ämber asjal käimiseks ja teine pesemiseks. Hiljem anti dušiluba tagasi.

Keith Wiggill meenutab: ”Kord pärast südatalvist külma dušši viisid valvurid ära meie madratsid ja tekid. Nad ei lubanud meil erariideid kanda, seega olime pesu väel. Magasime jääkülmal betoonil märja käteräti peal. Hommikul oli allohvitser hämmastunud, kui õnnelikud ja terved me olime. Ta tunnustas, et sel külmal talveööl oli meid valvanud meie Jumal.”

Veidi enne 90-päevase karistusaja lõppu kutsuti vennad jälle kohtusse, sest nad ei pannud selga vormiriideid ega osalenud väljaõppel koos teiste sõjaväevangidega. Neile määrati uus karistusaeg. Võimud ütlesid vendadele otse välja, et nende vahistamist ei lõpetata enne, kui nad saavad 65-aastaseks, mil nad pole enam sõjaväekohuslased.

Seadus muutus 1972. aastal pärast tugevat avalikku ja poliitilist survet. Vendadele määrati ühekordne vanglakaristus, mille kestus langes kokku sõjaväeteenistuse ajaga. Algul oli karistusaeg 12 kuni 18 kuud. Hiljem pikendati seda kolme ja lõpuks kuue aastani. Aja jooksul tegid võimud teatud mööndusi ja vendadel lubati kord nädalas koosolekut pidada.

Arestibarakkides ei unustanud vennad Kristuse käsku teha inimesi jüngriteks (Matt. 28:19, 20). Nad rääkisid kaasvangidega, võimukandjatega ja teistega,  kellega kokku puutusid. Üksvahe lubati neil laupäeva pärastlõunati head sõnumit kirja teel levitada.

Ühel ajal käskisid sõjaväevõimud 350 tunnistajal süüa koos 170 sõjaväevangiga. Arestibaraki söögikohast sai ainus kuulutustööterritoorium, kus oli kaks tunnistajat iga inimese kohta, ja võimud jõudsid peatselt järeldusele, et vennad peaksid sööma omaette.

RISTIUSU KIRIKUD JA NEUTRAALSUS

Kuidas reageerisid üldisele sõjaväekohustusele ristiusukirikud? Lõuna-Aafrika kirikute nõukogu (SACC) võttis juulis 1974 vastu resolutsiooni süümelistel põhjustel sõjaväekohustusest keeldumise kohta. Ent religioossetele põhjustele viitamise asemel oli avaldusel selge poliitiline alatoon. Resolutsioon toetas süümelistel kaalutlustel keeldumist, kuna sõjavägi kaitses ”ebaõiglast ja diskrimineerivat ühiskonda” ja pidas seega ebaõiglast sõda. Afrikaani kirikud ja teised religioossed grupid SACC-i resolutsiooni ei pooldanud.

Hollandi reformeeritud kirik toetas valitsuse sõjalisi ettevõtmisi. See lükkas tagasi SACC-i resolutsiooni, kuna see oli vastuolus Roomlastele 13. peatükiga. Samuti vastustasid SACC-i resolutsiooni Lõuna-Aafrika kaitsevägede kaplanid, kelle seas oli ka SACC-i liikmeskonda kuuluvate kirikute vaimulikke. Ingliskeelsete kirikute kaplanid mõistsid oma ühisavalduses resolutsiooni hukka ja deklareerisid: ”Me . . . soovitame tungivalt, et iga meie kiriku liige ja eriti noormehed annaksid oma isikliku panuse riigi kaitsmisel.”

Mõned SACC-i liikmeskirikud ei võtnud selget seisukohta neutraalsuse küsimuses. Raamat ”War and Conscience in South Africa” möönab: ”Enamik [kirikuid]  . . . jättis oma seisukoha liikmetele selgitamata, ammugi ei julgustanud nad neid süümelistel kaalutlustel keelduma.” Mainides, et valitsuse terav ja seadustele tuginev reageering SACC-i resolutsioonile pani kirikud kartma oma veendumusi rõhutada, ütleb raamat: ”[SACC-i] püüded panna kirikuid konkreetseid samme astuma kukkusid läbi.”

Selle kontrastiks tunnistab ülalnimetatud raamat: ”Valdavalt olid süümelistel põhjustel keeldujad, kes vangistati, Jehoova tunnistajad.” Ja lisab: ”Jehoova tunnistajad keskendusid üksikisiku õigusele keelduda süümelistel põhjustel igasugusest sõjategevusest.”

Tunnistajate seisukoht oli rangelt religioosne. Kuigi nad nõustuvad, et võimud ”on Jumala poolt seatud”, jäävad nad poliitiliselt neutraalseks (Rooml. 13:1). Nende lojaalsus kuulub eeskätt Jehoovale, kes avaldab oma Sõnas Piiblis, et tema õiged kummardajad ei võta osa sõdadest (Jes. 2:2—4; Ap. t. 5:29).

Pärast aastaid kestnud vangistamisi oli selge, et hoolimata karmist kohtlemisest jäävad Jehoova tunnistajad ikka neutraalseks. Pealegi olid arestibarakid ülerahvastatud ja halva kuulsusega. Osa valitsusringkondi oli seisukohal, et vennad tuleks saata tsiviilvanglatesse.

Mõned positiivselt meelestatud sõjaväeülemused olid selle vastu. Nad pidasid lugu meie noortest vendadest nende kõrgete moraalinormide pärast. Tsiviilvanglas viibides oleksid vennad sattunud kriminaalregistrisse. Nad puutunuks kokku ühiskonna põhjakihiga ja neid oleks varitsenud vägistamisoht. Nii tehti korraldusi, et nad võiksid osutada ühiskonnale kasulikke teeneid valitsuse mittesõjaväelistes üksustes.  Riigi poliitilise kliima muutudes 1990-ndatel kaotati kohustuslik sõjaväeteenistus.

Kuidas mõjus meie noortele vendadele pikk vangisolek nende elu parimatel aastatel? Paljud tegid endale hea nime Jehoova ustava teenijana ja kasutasid seda aega targasti, et uurida Jumala Sõna ning vaimselt kasvada. ”Viibimine arestibarakkides muutis mu elu,” ütleb Cliff Williams. ”Selged tõendid Jehoova kaitsest ja õnnistusest kinnipidamise ajal ajendasid mind veelgi rohkem midagi Kuningriigi heaks tegema. Peatselt pärast vabanemist aastal 1973 hakkasin üldpioneeriks ja järgmisel aastal läksin Peetelisse, kus teenin tänini.”

Stephen Venter, kes sattus vangi 17-aastaselt, sõnas: ”Olin ristimata kuulutaja ja mu teadmised tõest olid piiratud. Vangisoleku tegi talutavaks vaimne toetus, mida andsid päevateksti uurimine koos teiste vendadega, kui hommikuti põrandaid küürisime, korrapärased koosolekud ning piibliuurimine ühe kogenud vennaga. Kuigi oli ka ebameeldivaid momente, on hämmastav, et ma peaaegu ei mäletagi neid! Õigupoolest olid need kolm aastat vangis minu elu parimad aastad. See kogemus aitas mul meheks saada. Õppisin Jehoovat tundma ja see ajendas mind astuma täisajalisse teenistusse.”

Meie vendade ebaõiglane vangistamine teenis head eesmärki. Vendi arestibarakkides külastanud Gideon Benade kirjutas: ”Tagasi vaadates võime näha, et sellega anti võimas tunnistus.” Vendade vastupidavus ja paljud uudislood nende kohtuprotsessidest ning karistustest jätsid ajalukku kustumatu tõendi Jehoova tunnistajate neutraalsusest, ja see avaldas muljet nii sõjaväelastele kui ka tervele riigile.

 MUSTANAHALISTE VENDADE LAITMATUS

Apartheidirežiimi algaastail ei kohanud mustad vennad selliseid neutraalsuse katseid nagu valged vennad. Näiteks ei kutsutud musti sõjaväeteenistusse. Ent kui mustade poliitilised rühmitused hakkasid apartheidile vastupanu osutama, tabas musti tunnistajaid rida katsumusi. Mõned tapeti, teisi peksti, kolmandad pidid põgenema, kui nende kodu ja vara hävis leekides — ja seda kõike seetõttu, et nad keeldusid murdmast oma neutraalsust. Jah, nad olid otsustanud kuuletuda Jeesuse käsule mitte olla maailma osa (Joh. 15:19).

Mõned poliitilised rühmitused kohustasid kõiki oma paikkonna elanikke ostma parteipiletit. Nende esindajad käisid inimeste kodudes nõudmas raha relvade ostmiseks või oma seltsimeeste matusekulude katteks, kes olid langenud võitluses valgete julgeolekujõududega. Kuna mustad vennad raha maksmisest viisakalt keeldusid, süüdistati neid nuhkimises apartheidivalitsuse kasuks. Mõningaid vendi-õdesid rünnati kuulutustööl ja neid süüdistati valge afrikaanipropaganda levitamises.

Võtkem näiteks Elijah Dlodlo, kes loobus paljutõotavast sportlasekarjäärist, et saada Jehoova pühendunud teenijaks. Kaks nädalat enne Lõuna-Aafrika esimesi demokraatlikke valimisi olid rivaalitsevate mustade kogukondade vahel väga suured pinged. Elijah’ kogudus otsustas kuulutada mõned kilomeetrid eemal harva läbitöötatud territooriumil. Vaid kaks kuud tagasi ristitud Elijah oli teenistuses koos kahe poisiga, kes olid ristimata kuulutajad. Kui nad vestlesid parajasti ukselävel ühe naisega, astus nende juurde  rühm poliitilisse liikumisse kuuluvaid noori. Ninamees viibutas rasket nahkpiitsa ja küsis nõudlikult: ”Mis siin toimub?”

”Me räägime Piiblist,” vastas naine.

Tema vastust ignoreerides ütles vihane mees Elijah’le ja tema kahele kaaslasele: ”Teie, kolm poissi, tulete meiega. Praegu pole aega Piibli jaoks, praegu tuleb võidelda oma õiguste eest.”

Elijah vastas julgelt: ”Me ei saa seda teha, sest me töötame Jehoova heaks.”

Mees tõukas Elijah’t ja hakkas teda piitsaga peksma. Iga löögi juures ta karjus: ”Sa tuled meiega!” Pärast esimest lööki ei tundnud Elijah enam valu. Ta sai jõudu apostel Pauluse sõnadest, et kõiki tõelisi kristlasi ”kiusatakse taga” (2. Tim. 3:12).

Lõpuks mees väsis ja lõpetas. Siis hakkas üks ründajatest piitsutajat arvustama, öeldes et Elijah ei ole nende kogukonnast. Rühm jagunes ja läks omavahel kaklema, kusjuures ninamees sai omaenda piitsaga tõsiselt peksa. Elijah ja tema kaks kaaslast kasutasid võimalust põgenemiseks. See katse tugevdas Elijah’ usku ja temast sai kartmatu hea sõnumi kuulutaja. Nüüd on ta abielus, tal on lapsed ja ta teenib kogudusevanemana.

Ka meie mustanahalised õed olid vaatamata survele kuulutamist lõpetada väga julged. Mõtle Florah Malinda näitele. Noortejõuk põletas surnuks tema ristitud tütre Maki, sest too astus välja oma venna kaitseks, kes keeldus  end sidumast poliitilise liikumisega. Traagilisele kaotusele vaatamata Florah ei kibestunud, vaid jätkas Jumala Sõna levitamist oma kodukandis. Ühel päeval tulid aktivistid tema tütre mõrvanud poliitilisest liikumisest ja käskisid tal nendega ühineda. Naabrid tulid naisele appi, selgitades meestele, et ta ei ole poliitikas kellegi poolt ning aitab selle asemel inimestel Piiblit uurida. See viis aktivistide omavahelise vaidluseni ja nad lasid Florah’l minna. Hoolimata neist rasketest aegadest teenib Florah siiani ustavalt üldpioneerina.

Üldpioneerist vend kirjeldab, mis juhtus, kui ta sõitis bussiga oma territooriumile. Teda tõukas noor poliitaktivist ja küsis, miks ta veab ja müüb mustadele afrikandrite kirjandust. Vend pajatab, mis edasi sai: ”Ta nõudis, et viskaksin kirjanduse bussiaknast välja. Keeldusin, ja ta lõi mind näkku ning surus põleva suitsuotsa mulle vastu põske. Ma ei reageerinud. Seejärel haaras ta minu kirjandusekoti ja viskas selle aknast välja. Ta kiskus ära mu lipsu ja ütles, et nii riietuvad valged. Ta solvas ja pilkas mind, öeldes et minusugused tuleks elusana ära põletada. Tänu Jehoovale pääsesin bussist välja ilma suurema kahjuta. See kogemus ei kohutanud mind edasi kuulutamast.”

Lõuna-Aafrika harubüroo sai üksikisikutelt ja kogudustelt palju kirju, kus jutustati mustade vendade laitmatusest. Üks niisugune tuli ühelt KwaZulu-Natali kogudusevanemalt. Selles  öeldi: ”Kirjutame teile, et teatada meie armsa venna Moses Nyamussua kaotusest. Ta töötas autode keevitaja ja parandajana. Üks poliitiline rühmitus tahtis, et ta keevitaks nende isetehtud püsse, kuid ta keeldus. 16. veebruaril 1992 oli neil poliitiline koosolek, kus neil toimus kokkupõrge vastasleeriga. Sama päeva õhtul pärast löömingut koju naastes nägid nad kauplusesse minevat venda. Nad tapsid ta oma odadega. Milline oli nende põhjendus? ”Sa ei keevitanud meie püsse ja nüüd meie seltsimehed hukkusid lahingus.” Kuigi vennad on juhtunust vapustatud, jätkavad nad teenistust.”

VASTUPANU KOOLIS

Probleemid tekkisid mustade koolides, sest tunnistajate lapsed ei võtnud osa hommikupalvusest ja religioossete laulude laulmisest. Valgete jaoks mõeldud koolides see probleemiks ei olnud. Vanemad võisid lihtsalt kirjutada oma seisukohta selgitava kirja ja lapsed vabastati. Ent mustade koolides võeti keeldumist religioossest tseremooniast kui vastuhakkamist koolivõimudele. Õpetajad polnud sellist vastupanu enne näinud. Kui lapsevanemad tulid kooli Jehoova tunnistajate seisukohta selgitama, väitsid õpetajad, et mingeid erandeid pole ette nähtud.

Koolivõimud nõudsid Jehoova tunnistajate laste kohalviibimist hommikusel kogunemisel, sest seal esitati kooli puudutavaid teateid. Lapsed olid kohal, kuid seisid laulu ja palvete ajal vaikides. Mõned õpetajad käisid ridade vahel kontrollimas, kas laste silmad  on palve ajal kinni ning kas nad laulavad religioosseid laule. On südantsoojendav, et need lapsed, mõned neist alles väikesed, säilitasid julgelt oma laitmatuse.

Pärast suure hulga laste koolist väljaheitmist otsustasid vennad viia asja kohtusse. 10. augustil 1976 tegi Johannesburgi ülemkohus otsuse tähtsas kohtuasjas, mis puudutas ühe kooli 15 õpilast. Protokollis öeldi: ”Kooli juhtkond . . . möönis laste õigust mitte osaleda palvetamisel ja religioossete laulude laulmisel ning . . . tunnistas, et õppetööst kõrvaldamine ning koolist väljaheitmine . . . ei olnud seaduslik.” See oli tähtis juriidiline võit ja lõpuks lahendati see asi kõigis koolides.

TEISI RASKUSI KOOLIS

Tunnistajate lapsed, kes käisid valgetele mõeldud koolides, kohtasid teistsugust lojaalsuse katset, mille tagajärjel neid koolist välja heideti. Apartheidivalitsus tahtis mobiliseerida valgeid noori oma ideoloogiat toetama. Aastal 1973 alustati programmiga ”Noorte valmisolek”. Selle hulka kuulus marssimine, enesekaitse ja teised patriootlikud tegevused.

Mõned tunnistajatest vanemad otsisid juriidilist abi ja asi jõudis haridusministrini, kuid sellest polnud kasu. Minister jäi seisukohale, et ”Noorte valmisolek” on oma olemuselt puhtalt hariduslik. Valitsus kujundas Jehoova tunnistajate suhtes avalikkuse seas negatiivset hoiakut. Oli koole, kus direktorid olid arusaajad ja vabastasid lapsed programmi pühakirjavastastest osadest, aga teistes koolides heideti lapsed koolist välja.

Vaid vähesed kristlikud lapsevanemad suutsid oma lapsed erakooli saata. Mõned vanemad korraldasid  oma lastele kaugõppe. Õpetajatest tunnistajad pakkusid koduõpet. Sellele vaatamata ei saanud paljud koolist välja visatud lapsed kätte keskharidust. Nad said siiski kasulikku piiblialast väljaõpet nii kodus kui koguduses (Jes. 54:13). Mitmed neist astusid täisajalisse teenistusse. Need julged noored olid rõõmsad, et pidasid katse all vastu ja lootsid täielikult Jehoovale (2. Peetr. 2:9). Mõne aja pärast riigi poliitiline kliima muutus ja meie lapsi ei heidetud enam patriootlikest tegevustest keeldumise pärast koolist välja.

APARTHEID JA MEIE KONVENDID

Riigi seaduste täitmiseks tuli vendadel iga rassirühma jaoks korraldada eraldi konvent. Esimest korda said kõik rassid ühes paigas kokku üleriigilisel kokkutulekul Wembley staadionil Johannesburgis aastal 1952. Vennad Knorr ja Henschel käisid Lõuna-Aafrikas ja esitasid sel konvendil kõnesid. Apartheidi reeglite järgi tuli igal rassirühmal istuda eraldi sektsioonis. Valged istusid läänesektoris, mustad idas, värvilised ja indialased põhjas. Toitlustaminegi pidi toimuma eraldatult. Piirangutele vaatamata kirjutas vend Knorr konvendi kohta: ”Rõõmustav oli see, et olime  kõik samal staadionil ja kummardasime Jehoovat pühas ehtes.”

Jaanuaris 1974 peeti Johannesburgis ja selle lähedal kolm konventi: üks mustadele, üks värvilistele ja indialastele ning üks valgetele. Aga konvendi viimase päeva jaoks oli tehtud erikorraldus: pärastlõunaseks programmiks olid kõik rassid kutsutud Johannesburgi Randi staadionile. Sinna kogunes 33408 inimest. See oli tõeliselt rõõmus sündmus! Seekord olid kõik rassid segamini ja istusid koos. Ka Euroopast oli palju külalisi ja see tegi sündmuse veelgi meeldejäävamaks. Kuidas oli see võimalik? Enda teadmata olid konvendi korraldajad üürinud staadioni, mis oli mõeldud rahvusvaheliste ja rassidevaheliste ürituste pidamiseks, ning seetõttu ei olnud selle ühe pärastlõuna jaoks luba vaja.

KOGUNETAKSE EELARVAMUSTEST HOOLIMATA

Mõni aasta varem oli tehtud korraldusi üleriigilise konvendi pidamiseks Johannesburgis. Ent valitsuse esindaja Pretoriast külastas Johannesburgis valitsusasutusi, mis tegelesid bantu (mustade) asjadega, ja nägi koosoleku protokollist, et Mofolo Park oli kinni pandud mustanahaliste Jehoova tunnistajate konvendiks.

Ta teavitas sellest oma ülemusi Pretorias ja bantu asjade osakond tühistas viivitamatult vendade broneeringu, tuues põhjenduseks, et Jehoova tunnistajad pole ”tunnustatud religioon”. Valged vennad olid samaks ajaks kinni pannud Johannesburgi kesklinnas Milner Parki näitusepaviljoni, et seal konventi pidada, ning värvilised vennad pidid kogunema linna lääneosas Unioni staadionil.

Kaks Peeteli venda läksid asjaga seotud ministri  juurde, kes juhtus olema hollandi reformeeritud kiriku endine vaimulik. Nad tõid välja, et tunnistajad on Mofolo Park’is juba aastaid konvente pidanud ja et nii valgetel kui ka värvilistel on oma konvent ning seepärast pole mingit põhjust keelata mustanahalistel vendadel kokku saada. Minister jäi kõigutamatuks.

Kuna Mofolo Park on Johannesburgi lääneosas, otsustasid need kaks venda proovida korraldada konvent Johannesburgi idaosas, kus on samuti suuri mustade linnaosi. Nad kohtusid bantu asjade osakonna juhatajaga, kuid ei rääkinud talle Pretorias toimunud kohtumisest ministriga. Kui vennad avaldasid soovi üürida staadion konvendi pidamiseks, oli juhataja väga vastutulelik. Ta lubas neil kasutada Wattville’i staadioni. Sel staadionil olid ka tribüünid, mida Mofolo Park’is polnud.

Asukohamuutusest teavitati kiiresti kõiki tunnistajaid. Neil oli hea konvent, kohalolijaid oli umbes 15000 ja Pretoria ametnikud ei sekkunud. Vennad pidasid veel aastaid hiljemgi ilma mingite probleemideta Wattville’i staadionil konvente.

LUUAKSE JURIIDILINE ÜHENDUS

24. jaanuaril 1981 loodi juhtiva kogu juhatusel 50 liikmega juriidiline ühendus Lõuna-Aafrika Vabariigi Jehoova Tunnistajad, mis aitas edendada vaimseid huve mitmel moel.

Aastaid oli harubüroo edutult püüdnud saada luba, et vennad võiksid abielusid sõlmida. Frans Muller meenutab: ”Iga kord vastasid valitsusametnikud eitavalt, viidates sellele, et meie religioon pole tunnustatud ega stabiilne selleks, et anda meie seast kellelegi luba abielusid sõlmida.”

 Seni, kuni polnud juriidilist isikut, ei saadud luba ehitada mustade linnaosadesse kuningriigisaale. Vendadele öeldi alati ära, kuna võimud kostsid: ”Te pole tunnustatud religioon.”

Peatselt pärast ühenduse moodustamist anti vendadele luba abielusid sõlmida. Samuti lubati neil mustade linnaosadesse kuningriigisaale ehitada. Praegu on Lõuna-Aafrika Vabariigis üle 100 kogudusevanema, kel on õigus abielu sõlmida. Laulatustseremoonia võib toimuda kuningriigisaalis ja abiellujad ei pea enam esiteks minema kohtusse tsiviiltalitusele.

REVOLUTSIOONILISED UUENDUSED TRÜKKIMISES

Trükitehnika arenes jõudsalt ja kõrgtrükimasinad jäid ajast maha. Varuosadki olid defitsiitsed ja kallid. Seega otsustati üle minna arvuti juhitavale fotoladumisele ja ofsettrükkimisele. Osteti seadmed andmete salvestamiseks ja fotoladumiseks ning 1979. aastal paigaldati TKS-i rotatsioonofsettrükimasin, mis oli Jaapani harubüroo helde kingitus.

Kuna Jehoova tunnistajad trükivad kirjandust nii paljudes keeltes, tekkis vajadus töötada välja omaenda fotoladumissüsteem. 1979. aastal alustati New Yorgis Brooklynis tööd programmi kallal, mis sai tuntuks kui MEPS (mitmekeelne elektrooniline fotoladumissüsteem). Lõuna-Aafrika Vabariigis paigaldati MEPS aastal 1984. Arvutite kasutamine tõlketöös ja fotoladumises võimaldas üllitada kirjandust üheaegselt paljudes keeltes.

EDASPIDISE KASVUGA ARVESTAMINE

1980. aastate algul jäi Elandsfonteini Peetel põllu kasvavate vajaduste rahuldamiseks liiga väikeseks.  Niisiis osteti maatükk Krugersdorpi linnas, umbes pooletunnise autosõidu kaugusel Johannesburgist. See 87-hektarine maatükk asub kaunil mägisel maastikul ja piirneb kena jõega. Selleks et ehitusel osaleda, tulid paljud vennad töölt ära ja teised kasutasid oma puhkust. Vabatahtlikke oli ka teistest maadest, näiteks Uus-Meremaalt ja Ameerika Ühendriikidest, ning ehitus sai valmis kuue aastaga.

Mustadele tunnistajatele, kes olid peamiselt tõlkijad, oli ikka veel keeruline saada luba elada Peeteli territooriumil. Kui luba anti, said selle ainult 20 inimest, ning neile tuli ehitada eraldi eluhooned. Aja möödudes ei ajanud apartheidivalitsus enam nii jäika poliitikat ja igast rassist vennad võisid saada toa kus tahes Peetelis.

Peeteli pere oli väga rõõmus hästi ehitatud hoonete ja avarate, hea paigutusega ruumide üle. Punastest tellistest kolmekorruselist ehitist ümbritseb ilus aed. Kui Krugersdorpis ehitus algas, oli riigis 28000 tegevkuulutajat, pühitsemise ajaks 21. märtsil 1987 oli see arv kasvanud 40000-ni. Mõned siiski mõtlesid, kas nii suurt kompleksi on tõesti vaja. Üks bürookorrus ja elumajatiib seisid kasutamata. Vennad aga püüdsid olla ettenägelikud ja olid veendunud, et neid ruume vajatakse tulevikus.

KUNINGRIIGISAALIDE EHITAMINE

Kasvav arv kogudusi vajas hädasti uusi kuningriigisaale. Sageli just mustanahaliste piirkondades pidasid vennad koosolekuid kehvades tingimustes. Nad kasutasid garaaže, kõrvalhooneid ja klassiruume, kus nad istusid väikestele lastele mõeldud pisikestes koolipinkides. Nad pidid leppima ka sellega, et sama  kooli teistes klassiruumides käisid muud usurühmitused, kes laulsid ja tagusid kõrvulukustavalt trumme.

1980-ndate lõpupoole hakkasid regionaalsed ehituskomiteed katsetama uusi ehitusmeetodeid, et kuningriigisaale kiiremini ehitada. 1992. aastal nõustus 11 vabatahtlikku kiirehituse kogemusega tunnistajat Kanadast kaasa lööma kahekorruselise kaksiksaali ehitusel Johannesburgis Hillbrow’ linnaosas. Need mehed jagasid oma töökogemusi kohalikega ja aitasid neil töövõtteid lihvida.

Esimene kiirehitusmeetodil tehtud kuningriigisaal ehitati Sowetosse Diepkloofi aastal 1992. Vennad olid püüdnud seal kandis kuningriigisaalikrunti leida juba 1962. aastast saadik. Krundi hankimisega seotud vend Zechariah Sedibe viibis kuningriigisaali pühitsemisel 11. juulil 1992. Ta ütles laia naeratusega: ”Arvasime, et me ei saa endale ealeski kuningriigisaali. Olime siis noored. Nüüd, kui olen pensionil, on meil oma saal, esimene mõne päevaga ehitatud saal Sowetos.”

Lõuna-Aafrika harubüroo ülevaatamise all olevates riikides on hetkel 600 kuningriigisaali. Need saalid on Jehoova puhta kummardamise keskused. Ent on veel umbes 300 vähemalt 30 kuulutajaga kogudust, kes vajavad oma kuningriigisaali.

Harubüroo juhatusel tegutseb 25 regionaalset ehituskomiteed, mis annavad saali ehitada soovivatele kogudustele praktilist abi. Kogudused võivad saada ehituse finantseerimiseks intressita laenu. Peter Butt, kes on üle 18 aasta olnud abiks kuningriigisaalide ehitustel, on praegu Gautengi regionaalse ehituskomitee juhataja. Ta tõstis esile, et neis komiteedes teenivad vennad on tavaliselt pereisad, kes sellegipoolest  rõõmuga ohverdavad rohkesti aega vennaskonna heaks.

Üks teine regionaalse komitee liige Jakob Rautenbach selgitas, et komitee liikmed töötavad üldjuhul kogu ehitusperioodi kohapeal. Lisaks on nad juba eelnevalt hõivatud projekteerimisega. Ta kirjeldas entusiastlikult, kui õnnelikud ja koostöövalmid on vabatahtlikud töötajad. Nad reisivad omal kulul ehitusplatsile, mis asub vahel päris kaugel.

Jakob ütles, et paljud tunnistajad kasutavad kuningriigisaalide ehitustööks meeleldi oma aega ja ressursse. Ta räägib: ”Kaks lihast õde, kel on transpordifirma, on korraldanud meie 13-meetriste varustuskonteinerite vedu üle terve riigi — isegi naaberriikidesse — ja nad on seda teinud alates 1993. aastast. See on märkimisväärne annetus! Nähes meie vabatahtlikku tööd, teevad paljud ettevõtted, kellega me kokku puutume, allahindlusi või annetusi.”

Pärast hoolikat planeerimist ja meeskondade organiseerimist pannakse saal püsti sageli kolme päevaga. Seetõttu on paljud pealtnägijad avaldanud tunnustust. Ühe saali ehituse esimese päeva lõpul tulid vendade juurde kaks meest, kes olid ehitusplatsi lähedal õllesaalis kõvasti joonud. Nad kurtsid, et lähevad tavaliselt üle tühja krundi koju, aga nüüd on sinna tekkinud mingi saal. Nad küsisid teed, sest olid kindlad, et on eksinud.

ENNASTOHVERDAV VAIM

1990-ndate alguse poliitilised muutused ei toonud rahu ega stabiilsust. Vastupidi, algas enneolematu vägivallatsemine. Olukord oli keerukas. Vägivallatsemist  on erinevalt põhjendatud, valdavalt on seda seostatud poliitilise rivaalitsemise ja majandusliku rahulolematusega.

Kuningriigisaalide ehitamine jätkus selle kiuste. Erinevatest rassidest vabatahtlikud läksid koos kohalike vendadega vastavasse linnaossa. Mõnda vabatahtlikku ründasid vihased rahvajõugud. Ühe saali ehituse ajal Sowetos 1993. aastal pildus vägivaldne rahvajõuk kolme valget venda kividega, kui nad parajasti ehitusmaterjalidega kuningriigisaali platsi juurde sõitsid. Autoaknad löödi sisse ning vennad said viga, aga neil õnnestus jätkata sõitu ja pärale jõuda. Kohalikud vennad kiirustasid nendega teist teed pidi haiglasse.

Ehitustööd ei lükatud edasi. Kasutusele võeti ettevaatusabinõud ja sajad eri rassidest vennad töötasid platsil terve järgneva nädalavahetuse. Kohalikud pioneerid kuulutasid saali lähedal tänavatel. Mistahes ohtu nähes teavitasid nad sellest vendi ehitusplatsil. Paar päeva hiljem tundsid vigastatud vennad end paremini ja naasid ehitusplatsile.

Kogudused hindavad kuningriigisaali ehitustel osalevate vabatahtlike tööd ja ohvreid. Fanie ja Elaine Smit on üle 15 aasta aidanud 46 kogudusel ehitada kuningriigisaali, reisides selleks omal kulul sageli pikki vahemaid.

Üks KwaZulu-Natali kogudusi kirjutas regionaalsele ehituskomiteele: ”Te loobusite unest, mõnusast olemisest oma perega, meelelahutusest ja paljustki veel, et siia tulla ja meile saal ehitada. Pealegi me teame, et te ohverdasite selle ehituse õnnestumiseks hulga raha. Meenutagu Jehoova seda teie heaks (Neh. 13:31).”

 Koguduse oma kuningriigisaal mõjub ümbruskonnale positiivselt. Tihti võib kuulda midagi sarnast, nagu öeldi ühest kogudusest: ”Pärast kuningriigisaali ehitust on kohalviibijate arv kasvanud nii suureks, et kogudus tuleb avaliku kõne ja ”Vahitorni” uurimise jaoks kahte ossa jagada. Varsti peame moodustama uue koguduse.”

Kõrvalistes kohtades asuvatel väikestel kogudustel on puhuti raske oma saali ehitust rahastada. Ent koguduseliikmed on leidlikud. Ühes koguduses müüsid vennad sigu. Kui rahast puudu tuli, müüdi üks härg ja hobune. Siis müüdi 15 lammast, veel üks härg ja hobune. Üks õde pakkus, et maksab kogu värvi eest, teine ostis vaiba ja kolmas maksis kinni kardinad. Lõpuks müüdi toolide eest maksmiseks veel üks härg ja viis lammast.

Kui kuningriigisaal valmis sai, kirjutas üks Gautengi kogudus: ”Umbes kahe nädala jooksul pärast saali valmimist käisime pärast kuulutustööd seda imetlemas. Me ei suutnud otse koju minna, nägemata oma kuningriigisaali.”

TEISEDKI MÄRKAVAD

Ühiskond paneb tähele Jehoova tunnistajate hoolitsetud kummardamiskohti. KwaZulu-Natalis Umlazis asuv kogudus sai kirja, kus öeldi: ”Durbani heakorrastusühing väärtustab teie tööd hoida oma ümbruskond puhtana ja me innustame teid samas vaimus jätkama. Tänu teie usinale tööle on see koht kaunis. Meie ühing võitleb selle eest, et ümbruskond oleks prahist puhas. Peame seda tähtsaks hea tervise edendamisel. Seepärast tahame avaldada kiitust kodanikele, kes hoiavad ümbruses puhtust. Te olete teistele  heaks eeskujuks. Ergutame teid jätkuvalt kõikides ettevõtmistes hoidma Umlazi ümbruskonda puhtana.”

Üks kogudus kirjutas: ”Kui üks tuntud varas murdis sisse meie uude kuningriigisaali, siis saali ümber elavad inimesed ründasid teda. Nad ütlesid, et ta olla vandaalitsenud ”nende kirikus”, sest see on paikkonna ainuke pühakoda. Enne politseile üleandmist peksti ta läbi.”

EHITUSTÖÖ KORRALDAMINE AAFRIKAS

Aastal 1999 seadis Jehoova organisatsioon sisse korralduse kuningriigisaalide ehitamiseks piiratud võimalustega riikidesse. Lõuna-Aafrika harubüroos rajati regionaalne kuningriigisaalidebüroo, mis organiseerib tööd mitmes Aafrika riigis. Igasse harubüroosse saadeti kuningriigisaalidebüroo esindaja, et aidata seal luua kuningriigisaalide ehitusosakond. See vastutab kruntide ostmise ja kuningriigisaalide ehitusrühmade loomise eest. Kohalikke vendi saadeti abistama ja välja õpetama ka rahvusvahelised ehitajad.

Lõuna-Aafrika Vabariigi regionaalne büroo on loonud Aafrikas 25 kuningriigisaalide ehitusosakonda, mis hoolitsevad kuningriigisaalide ehituse eest 37 riigis. Alates novembrist 1999 on tänu sellele korraldusele ehitatud neis riikides 7207 kuningriigisaali. 2006. aasta keskel leiti, et neis maades vajatakse veel 3305 kuningriigisaali.

POLIITILISTE MUUTUSTE MÕJU

Kasvav rahulolematus eelmise valitsuse rassipoliitikaga tekitas rahutusi ja vägivalda ning mõned  Jehoova tunnistajad kannatasid selle all otseselt. Mustade linnaosades toimus ägedaid taplusi ja paljud hukkusid. Üldiselt olid vennad ettevaatlikud ja teenisid Jehoovat rasketele aegadele vaatamata ustavalt edasi. Kord hilisõhtul heideti ühe venna koju tema ja ta pere magades süütepudel. Neil õnnestus pääseda ja vend kirjutas hiljem harubüroole: ”Meie pere usk on nüüd veelgi tugevam. Me kaotasime kogu oma vara, aga oleme tulnud ligemale Jehoovale ja tema rahvale. Õed ja vennad on meid materiaalselt aidanud. Ootame käesoleva süsteemi lõppu ja täname Jehoovat vaimse paradiisi eest.”

10. mail 1994 vannutati ametisse esimene mustanahaline president Nelson Mandela. Ta oli ühtlasi riigi esimene demokraatlikult valitud president ja see oli esimene kord, kui mustad said valima minna. Natsionalistlik eufooria oli üleüldine. See tekitas meie vendadele uutmoodi probleeme.

Kahjuks ei säilitanud mõned Jehoova rahva hulgast oma kristlikku neutraalsust, kuid enamik jäi kõikumatuks. Paljud, kes kompromissile läksid, mõistsid oma viga, kahetsesid siiralt ja võtsid vastu Pühakirjal põhineva julgustuse.

KASV INIMESTE SÜDAMES

Kuningriigisaalide ehitamine on tõend Jehoova õnnistusest, ent tõeliselt imepärane kasv leiab aset inimeste südames (2. Kor. 3:3). Tõde tõmbab ligi erineva taustaga inimesi. Toome mõne näite.

Ralson Mulaudzi vangistati aastal 1986 ja mõisteti mõrva eest surma. Ta leidis ühest meie brošüürist harubüroo aadressi ja palus kirja teel abi Piibli tundmaõppimiseks.  Eripioneer Les Lee sai loa tema külastamiseks ja nad hakkasid koos Piiblit uurima. Peatselt rääkis Ralson juba õpitust kaasvangidele ja valvuritele. Ta ristiti vanglas aprillis 1990. Kohaliku koguduse liikmed külastavad Ralsonit regulaarselt ja teda lubatakse iga päev tunniks ajaks kambrist välja. Seda aega kasutab ta kaasvangidele kuulutamiseks. Ralson on aidanud kolmel inimesel jõuda ristimiseni ja juhatab praegu kahte piibliuurimist. Tema surmanuhtlus on asendatud eluaegse vangistusega, võimalusega ennetähtaegselt vabaneda.

Jehoova on tõmmanud enda juurde teisigi väga erineva taustaga inimesi. Näiteks huviline Queenie Rossouw käis koguduse raamatu-uurimisel ja palus, et raamatu-uurimise ülevaataja külastaks tema 18-aastast poega, kes õppis katekismust. Vennal oli noormehega hea vestlus ja see hakkas koos emaga koosolekuil käima. Siis palus ema sel vennal külastada tema abikaasat Janniet, kes oli hollandi reformeeritud kiriku vanem ja kiriku eestseisuse esimees, ning tahtis esitada paar küsimust. Vend rääkis temaga ja ta nõustus piibliuurimisega.

Samal nädalal oli piirkonnakonvent ja vend kutsus Queenie sinna. Venna üllatuseks tuli ka Jannie ja seda kõigil neljal päeval. Konvendiprogramm ja tunnistajate omavaheline armastus avaldas mehele sügavat muljet. Nende 18-aastane poeg ning ka vanim poeg, kiriku diakon, ühinesid piibliuurimisega.

Kõik tulid kirikust ära ja hakkasid kohe koosolekutel käima. Nad läksid ka põlluteenistuskoosolekule. Vend selgitas, et Jannie ei saa koos tunnistajatega kuulutama minna, sest ta ei ole veel saanud ristimata  kuulutajaks. Pisarsilmil sõnas mees, et ta on terve elu tõde otsinud ja ei suuda enam sellest vaikida.

Rossouw’de 22-aastane poeg õppis kolmandal kursusel teoloogiat. Jannie kirjutas pojale ja palus tal koju tulla, sest ta ei saa enam tema õpingute eest maksta. Kolmandal päeval pärast poja naasmist töötasid Jannie ja ta kolm poega ühe päeva koos kogudusega Peeteli kompleksis Krugersdorpis. Peetelis nähtust vaimustuses, nõustus teoloogiat õppiv poeg üheskoos oma vendadega Piiblit uurima. Veidi aja pärast ütles  ta, et on Piiblist ühe kuuga rohkem teada saanud kui kahe ja poole aastaga ülikoolis.

Aja möödudes ristiti terve pere. Isa on praegu kogudusevanem ja mõned pojad teenivad vanemate või teenistusabilistena. Üks tütar on üldpioneer.

 ”PIKENDA OMA TELGINÖÖRE”

Tulevikule mõeldes oli püütud küll ehitada piisavalt suur Peetel, kuid kõigest 12 aastat pärast Krugersdorpi harubüroo pühitsemist oli ilmne, et Peetel on taas väikseks jäänud (Jes. 54:2). Nende aastate jooksul oli Lõuna-Aafrika harubüroo ülevaatamise all olevates maades kuulutajate arv kasvanud 62 protsenti. Juurde ehitati ladu, veel üks söögisaal ja kolm uut eluhoonet. Laiendati pesulat ja büroohoonet. Kõik need juurdeehitised pühendati Jehoovale 23. oktoobril 1999. Pühitsuskõne esitas Daniel Sydlik juhtivast kogust.

Hiljem laiendati trükikoda 8000-ruutmeetri võrra. Seal on uus MAN Roland Lithomani rotatsioontrükimasin. Harubüroo sai ka masinad ajakirjade automaatseks lõikamiseks, loendamiseks ja virna ladumiseks. Saksa harubüroo annetas Lõuna-Aafrikale pehmekaaneliste raamatute ning Piiblite köiteliini, mille abil saab varustada kogu Saharast lõunasse jäävat Aafrikat.

KOKKUTULEKUTE PIDAMISEKS SOBIVAD KOHAD

Otsustati, et on vaja ehitada mitmeid kokkutulekusaale. Esimene ehitati Eikenhofi Johannesburgist lõunas  ja pühitseti aastal 1982. Teine kokkutulekusaal ehitati Kaplinna Bellville’i ja selle pühitsuskõne pidas 1996. aastal Milton Henschel. 2001. aastal valmis veel üks saal Pretoria ja Johannesburgi vahel Midrandis.

Midrandi ehitusele esmalt vastu seisnud naabrid muutsid meelt, kui tutvusid vendadega ja nägid nende tööd. Üks naaber tõi rohkem kui aasta jooksul iga kahe nädala tagant mitu kasti puu- ja köögivilju. Mõned firmad tegid annetusi. Üks tõi aia jaoks tasuta komposti. Teine andis vendadele ehituse jaoks 10000 randi (umbes 1575 dollari) suuruse tšeki. Muidugi tegid ka vennad ise kokkutulekusaali heaks heldeid annetusi.

Saal on kaunis, hea projektiga ehitis. Pühitsuskõne pidanud juhtiva kogu liige Guy Pierce rõhutas, milles peitub saali tõeline ilu — seda kasutatakse meie Suure Jumala Jehoova austamiseks (1. Kun. 8:27).

EI LUBA END ERALDADA INIMESTE SEADUSTEL

Palju aastaid oli keeruline leida kokkutulekupindasid mustanahaliste regioonides. Limpopo provintsis elasid vennad niinimetatud reservaadis, mis oli valgetele keelatud. Piirkonnaülevaataja Corrie Seegersile ei antud sissepääsuluba ning tal polnud võimalik kokkutulekupaika otsida.

Vend Seegers pöördus reservaadi kõrval oleva farmi omaniku poole, aga too ei tahtnud, et kokkutulek toimuks tema maal. Aga ta lubas vend Seegersil seal oma haagist parkida. Lõpuks pidasid vennad kokkutuleku võsast puhastatud alal reservaadis, seda lahutas farmeri maast okastraataed. Vend Seegers parkis oma haagise farmeri maale ja pidas kõne sealt. Vendade ja ”lava” vahel oli aed, aga kokkutulek toimus ja vend Seegers sai esineda, ilma et oleks seadust rikkunud.

 MUUDATUS TULEB KUULUTUSTÖÖLE KASUKS

Juhtivast kogust tuli korraldus, et alates 2000. aastast peaksid kõik Lõuna-Aafrika kogudused levitama kirjandust siirast huvi ilmutanuile tasuta. Kuulutajad pakuvad inimestele võimalust teha ülemaailmse evangeeliumi kuulutamise heaks väike annetus.

See vabatahtliku annetuse süsteem ei tulnud kasuks mitte ainult inimestele kuulutustööpõllul, vaid ka vendadele-õdedele. Varem ei suutnud paljud ”Vahitorni” uurimisel ja koguduse raamatu-uurimisel kasutatavaid väljaandeid osta. Mõnes 100 kuulutajaga koguduses oli ainult kümmekonnal oma ”Vahitorn”. Nüüd saab igaüks isikliku eksemplari.

Peeteli ekspordiosakond on viimastel aastatel teinud üha rohkem tööd. Mais 2002 saadeti teistesse Aafrika maadesse 432 tonni kaupa — enamik sellest oli Piiblil põhinev kirjandus.

Lõuna-Aafrika harubüroo ladustab praegu kirjandust Malawi, Mosambiigi, Sambia ja Zimbabwe harubüroode jaoks. Selle hulka kuulub kogu neis riikides kasutatav kirjandus mitmes keeles. Iga koguduse tellimus tõstetakse autodele sellises järjestuses, et selle saab otse ümber tõsta harubüroo autodele ja viia jaotuspunkti.

Annetuskorralduse sisseviimisest alates on nõudlus kirjanduse järele suuresti kasvanud. Lõuna-Aafrika ajakirjatiraaž on suurenenud ühelt miljonilt 4,4 miljonile kuus. Kirjandust tellitakse 3800 tonni aastas, võrrelduna 200 tonniga aastal 1999.

Teistesse Aafrika riikidesse saadetakse ka ehitusmaterjale. Lisaks on Lõuna-Aafrika organiseerinud hädaabi puudustkannatavatele vendadele. Aidati Malawi  vendi, kes ägeda tagakiusamise tõttu olid põgenenud kodudest ja kogunenud laagritesse. Hädaabisaadetisi läkitati Angolasse, mis 1990. aastal kannatas jubeda põua all. Sealne kodusõda laostas samuti paljud vennad ning neile saadeti veoautode kaupa toitu ning riideid. Aastal 2000 anti abi Mosambiigi vendadele, kes said kannatada suure üleujutuse tõttu. 2002. aasta ja 2003. aasta alguse raske põud tegi kahju Zimbabwe vendadele ning neile saadeti rohkem kui 800 tonni maisi.

EDASIMINEK TÕLKETÖÖS

Lõuna-Aafrika harubüroos on suur tõlkeosakond. Mõni aasta tagasi see suurenes, kuna kasvas vajadus piiblitõlgete järele. Praegu tõlgivad 102 tõlkijat kirjandust 13 keelde.

Pühakirja Uue Maailma Tõlge on nüüdseks ilmunud seitsmes kohalikus keeles. Üks vend ütles tsvanakeelse Piibli kohta: ”See on kergesti loetav ning meeldiv nii silmale kui kõrvale. Tahaksin öelda aitäh Jehoovale ja tema vaimust juhitud organisatsioonile, et meile sellist vaimutoitu antakse.”

Tõlkijate abistamiseks on hästi rakendatud nüüdistehnoloogiat. Juhtiv kogu palus Brooklyni peakorteri vendadel töötada välja tarkvara, mis abistaks tõlkijaid. Mõne aja pärast paluti ka Lõuna-Aafrika harubürool selles aidata. Ühiste ponnistuste tulemusel loodi programm, mis sai nimeks Watchtower Translation System, ja tõlkijad kasutavad seda kogu maailmas.

 Vendade eesmärgiks polnud luua programm, mis ise tõlgiks, mida on mõningase eduga proovinud teha mõned ilmalikud ettevõtted. Keskenduti hoopis sellele, et luua tõlkijatele vajalikud töövahendid. Näiteks tehti Piiblid elektrooniliselt kättesaadavaks. Tõlkijad saavad elektrooniliselt koostada ka oma meeskonna sõnaraamatuid. Need sõnaraamatud on väga väärtuslikud, kuna mõnes kohalikus keeles puuduvad asjalikud sõnaraamatud.

TÕESEEMNETE KÜLVAMINE KURTIDE SEAS

Kuningriigi sõnumi kuulutajad püüavad jõuda igaüheni. Kurtidega suhtlemine pole kerge, aga see on kandnud head vilja. 1960-ndatel alustas June Carikas piibliuurimist kurdi prouaga. Proua ja ta abikaasa, kes oli samuti kurt, edenesid ja ristiti.

Pärast seda on palju kurte tõe vastu võtnud ja kogu riigis on moodustatud viipekeelseid gruppe. Vennad-õed on harjunud sellega, et konventidel on viipekeele sektor. On liigutav näha, kuidas seal viipekeeles lauldakse ja käsi lehvitades koos teistega aplodeeritakse.

Esimene viipekeelne grupp moodustati Johannesburgis Brixtoni koguduses June’i abikaasa George’i järelevaatuse all. George teenib kogudusevanemana. Soovijatele koguduses, sealhulgas mõnedele peetellastele anti viipekeele väljaõpet. Nüüd on Lõuna-Aafrika harubüroo haldusalas üks viipekeelne kogudus ja viis gruppi.

KUNINGRIIGI VILI TEISTES RIIKIDES

Lõuna-Aafrika harubüroo järelevaatuse all tehakse kuulutustööd veel viies riigis. Järgnevalt anname lühidalt teada, kuidas nendes riikides kuningriigitöö edasi läheb.

 Namiibia

See riik laiub Atlandi ookeanist Botswana läänepiirini. Pärast Esimest maailmasõda läks Namiibia Rahvasteliidu mandaadi alusel Lõuna-Aafrika Vabariigi võimu alla. Aastaid kestsid Namiibias rahutused ja valati palju verd, kuni aastal 1990 saavutas riik iseseisvuse. Kuigi valdav osa riigist on viljatu ja hõredalt asustatud, on selles ka vapustavate vaadete, rikkaliku loomastiku ja ebahariliku taimestikuga kohti. Namibi kõrb meelitab ligi paljusid külastajaid, kes on üllatunud, nähes, kui mitmekesine elustik suudab neis karmides oludes vastu pidada. Lisaks kaunitele maastikele on Namiibias palju erisuguseid rahvaid, kes kõnelevad üheksat riigikeelt.

Esimene katse levitada Namiibias Kuningriigi sõnumit tehti aastal 1928. Tol aastal postitas Lõuna-Aafrika harubüroo suure koguse piiblilist kirjandust inimestele, kelleni polnud isiklikult võimalik jõuda. Umbes samal ajal kuulis ebatavalisel viisil tõde mees Bernhard Baade, kellest sai Namiibia esimene pühendunud  kristlane. Bernhard Baade ostis mune, mis olid pakitud meie väljaandest rebitud lehtedesse. Ta luges neid lehekülgi aplalt, teadmata, kust need pärit on. Ühe muna ümber oli väljaande viimane leht, kus oli toodud Saksa harubüroo aadress. Ta kirjutas sinna ja palus kirjandust. Hiljem Bernhardi kogudust väisanud ringkonnaülevaataja tegi tähelepaneku, et Bernhard ei  jätnud kuni oma surmani kuulutustöös vahele ühtegi kuud.

Aastal 1929 saadeti Namiibia pealinna Windhoeki Lenie Theron. See pioneerõde kuulutas kõigis Namiibia suuremates linnades, reisides rongi ja postivankriga. Nelja kuuga levitas ta 6388 raamatut ja brošüüri afrikaani, inglise ja saksa keeles. Kuigi pioneerid käisid Namiibias korrapäraselt kuulutamas, ei jäänud keegi neist paikseks huvilistega tegelema. Olukord muutus aastal 1950, kui saabusid misjonärid. Nende hulgas olid Gus Eriksson, Fred Hayhurst ja George Koett, kes kõik teenisid ustavalt kuni surmani.

1953. aastaks oli riigis kaheksa misjonäri, sealhulgas Dick Waldron oma naise Coraliega. g Neil tuli toime tulla ristiusu vaimulike ja kohalike võimude tugeva vastuseisuga. Kuigi Waldronid ihkasid levitada Piibli sõnumit pärismaalaste hulgas, pidi neil mustade aladele minekuks olema valitsuse luba. Dick taotles seda tulutult.

Pärast tütre sündi aastal 1955 pidid Waldronid lõpetama misjoniteenistuse, kuid Dick jätkas mõnda aega pioneerina. 1960. aastal sai Dick viimaks loa minna ühte mustade linnaosadest, Katuturasse. Ta meenutab: ”Huvi oli tohutu.” Lühikese aja pärast käis sealt linnaosast juba mitu inimest koosolekutel. Nüüd, kui on möödunud üle 50 aasta, teenivad Dick ja Coralie ikka veel ustavalt Namiibias. Nad on andnud märkimisväärse panuse Kuningriigi huvide edendamisse sealsel põllul.

Piibli tõdede levitamine Namiibia rassirühmadele  oli suur ettevõtmine. Kohalikes herero, kwangali ja ndonga keeltes polnud mingit piiblilist kirjandust. Alguses tõlkisid kohalike tunnistajate järelevalve all haritumad piibliõpilased ära osa traktaate ja brošüüre. Tollane eripioneer Esther Bornman õppis selgeks ühe kohaliku keele, ambo keele, ja rääkis lisaks sellele veel ühte. Tema ja ndonga keelt kõnelev õde Aina Nekwaya tõlkisid ”Vahitorni”, mida antakse välja osaliselt ambo ja osaliselt ndonga keeles. Ovambolandis räägitakse kumbagi keelt ja enamik sealseid inimesi mõistab neid.

1990. aastal seati Windhoekis sisse ajakohane tõlkebüroo. Kutsuti tööle veel rohkem tõlkijaid ning praegu tõlgitakse kirjandust ka herero, khoekhoegowabi,  kwangali ja mbukušu keelde. Büroo ülevaatajad on André Bornman ja Stephen Jansen.

Namiibia on suur teemanditootja. 1999. aasta 15. juuli ”Vahitorn” viitas sellele artiklis ”Namiibias leidub elavaid vääriskive!”. Artikkel võrdles siira südamega inimesi elavate vääriskividega ja rääkis, et kuigi tehtud on palju kuulutustööd, on veel paiku, mida pole peaaegu üldse külastatud. Artiklis esitati üleskutse: ”Kas sinul on võimalik teenida seal, kus on suur vajadus innukate Kuningriigi kuulutajate järele? Kui on, siis oled oodatud Namiibiasse, et aidata siin leida ja lihvida uusi elavaid vääriskive.”

Vastukaja oli südantsoojendav. Vennad-õed esitasid 130 järelepärimist erisugustest paikadest, näiteks Austraaliast, Jaapanist, Saksamaalt  ja Lõuna-Ameerika riikidest. Seejärel külastas Namiibiat 83 tunnistajat ja 18 jäidki sinna. 16 neist on üldpioneerid ja mõned on saanud eripioneerideks. Nende vabatahtlike kuulutajate vaim oli nakkav. Veel praegugi saab harubüroo kirju seoses tolle ”Vahitornis” esitatud kutsega. William ja Ellen Heindel on teeninud Põhja-Namiibias misjonäridena alates 1989. aastast. Nad pidid ära õppima ndonga keele, mida räägivad seal elavad ovambod. Nende vastupidavus ja töökus sel ebaharilikul territooriumil on toonud neile rikkaliku tasu. William täheldab: ”Oleme näinud, kuidas poistest, kellest mõnega uurisime Piiblit, on kasvanud vaimsed mehed. Osa neist teenivad koguduses vanemate ja teenistusabilistena. Meie süda paisub uhkusest, kui näeme neid kokkutulekutel ja konventidel kõnesid pidamas.”

Viimastel aastatel on Namiibiasse saadetud mitmeid teenistusväljaõppe kooli lõpetanuid, kes on leidnud rohkelt huvilisi ning teenivad innukalt kogudusi. 2006. aastal oli Namiibias 1264 kuulutajat, see on 3 protsenti rohkem kui eelmisel aastal.

Lesotho

Väikest 2,4 miljoni elanikuga Lesothot ümbritseb tervenisti Lõuna-Aafrika Vabariik. See asub Draakonimägedes, mis pakuvad usinatele ronijatele hunnituid vaateid.

Kuigi üldiselt on riigis rahulik, on sealgi olnud poliitilisi rahutusi. 1998. aastal põhjustasid valimiste üle käivad vaidlused pealinnas Maserus armee ja politsei vahelise kokkupõrke. Veijo ja Sirpa Kuismin olid seal parasjagu misjonärid. Veijo meenutab: ”Õnneks said lahingu ajal kannatada vaid üksikud vennad ja me korraldasime toidust ja kütusest puudust kannatavatele  vendadele hädaabi. See tugevdas koguduse ühtsust ja koosolekute külastatavus kasvas kogu maal.”

Lesotholased elatuvad põhiliselt põllumajandusest. Kehva majandusliku seisu tõttu on paljud mehed Lõuna-Aafrika Vabariigi kaevandustes võõrtöölisteks. Kuigi see mägine kuningriik on materiaalselt vaene, on selles hulgaliselt vaimseid rikkusi, ja paljud inimesed on omaks võtnud Piibli tõe. 2006. aastal oli seal 3101 Kuningriigi kuulutajat, mis tähendab 2-protsendilist kasvu võrreldes eelmise aastaga. Maserus teenib praegu kolm misjonärist abielupaari: Hüttingerid, Nygrenid ja Parised.

Abel Modiba teenis Lesothos aastatel 1974 kuni 1978 ringkonnaülevaatajana. Praegu teenib ta koos naise Rebeccaga Lõuna-Aafrika Vabariigi Peetelis. Ta jutustab oma rahulikul moel: ”[Lesothos] polnud üldjuhul maapiirkondadesse rajatud teid. Vahel kõndisin mõne kaugel asuva kuulutajate grupini jõudmiseks seitse tundi. Tihti tõid vennad hobused, ühe minu ja ühe pagasi jaoks. Vahel oli meil kaasas isegi diaprojektor ja 12-voldine aku. Kui jõgi üle ujutas, ootasime paar päeva, kuni vesi alanes. Mõnes külas kutsus pealik kogu küla avalikku kõnet kuulama.

Mõned pidid koosolekutele saamiseks palju tunde kõndima ja seetõttu oli tavaks, et kaugelt tulijad peatusid kuningriigisaali lähedal elavate vendade juures terve ringkonnaülevaataja nädala. See tegi nädala eriliseks. Õhtuti koguneti kogemusi vestma ja Kuningriigi laule laulma. Hommikul mindi koos kuulutama.”

Per-Ola ja Birgitta Nygren on teeninud Maserus misjonäridena aastast 1993. Birgitta jutustab kogemuse, mis näitab, kui väärtuslikud on ajakirjad teiste aitamisel:  ”1997. aastal alustasin uurimist naisega, kelle nimi on Mapalesa. Ta hakkas küll koosolekutel käima, kuid ei olnud alati uurimise ajal kodus ja sageli peitis end meie eest. Katkestasin uurimise, kuid viisin talle korrapäraselt uusi ajakirju. Aastaid hiljem tuli ta kord koosolekule. Ta rääkis, et oli lugenud ”Vahitornist” artiklit viha ohjeldamise kohta ning tundnud, et see on Jehoova vastus tema probleemile, sest ta tülitses alatasa oma sugulastega. Asusime uuesti uurima ja ta pole pärast seda enam kordagi koosolekult puudunud. Ta hakkas ka aktiivselt kuulutama.”

Palju aastaid kasutasid Lesotho vennad kuningriigisaalidena ajutisi kohti. Ent hiljutistel aastatel on Lõuna-Aafrika harubüroo aidanud rahastada Lesotho kogudustel kuningriigisaalide ehitamist.

Umbes 3000 meetri kõrgusel asuv Mokhotlongi kuningriigisaal on Aafrika kõrgeimal asuv saal. Seda tuldi ehitama isegi Austraaliast ja Californiast. Lõuna-Aafrika Vabariigi KwaZulu-Natali provintsi vennad andsid rahalist abi ja sõidukeid masinate ja materjalide transpordiks ehitusplatsile. Vabatahtlike tööliste elutingimused olid väga primitiivsed. Nad pidid ise kaasa võtma voodiriided ja söögiriistad. Saal valmis kümne päevaga. Üks 1910. aastal sündinud kohalik eakas vend oli iga päev kohapeal ehitamist jälgimas. Ta oli seda saali oodanud sellest ajast, kui sai 1920-ndatel Jehoova teenijaks, ja tundis rõõmu ”oma” kuningriigisaali kerkimisest.

Aastal 2002 tabas Lesothot näljahäda. Nälja all kannatavatele tunnistajatele toodi veoautodega maisijahu ja muid tarbekaupu. Ühes tänukirjas öeldi: ”Kui vennad tõid mulle maisijahu, olin vapustatud. Kust nad  teadsid, et ma seda vajan? Tänasin Jehoovat ootamatu abi eest. See tugevdas minu usku Jehoovasse ja tema organisatsiooni, ja ma olen otsustanud teenida teda kogu hingest.”

Botswana

Selle riigi alla kuulub enamik Kalahari kõrbest ja seal on üle 1,7 miljoni inimese. Kliima on üldiselt kuum ja kuiv. Külastajaid kutsuvad paljud pargid ja looduskaitsealad. Puutumatu rahu ja rikkaliku loomastikuga imekaunis Okavango delta on populaarne koht. Delta veeteedel liikumiseks kasutatakse traditsiooniliselt mokoro’t, puutüvest õõnestatud paati. Botswana majandus on heal järjel, seda peamiselt tänu teemantide kaevandamisele. Alates teemantide avastamisest Kalahari kõrbes 1967. aastal on Botswana saanud üheks maailma juhtivaks teemantide eksportijaks.

Jumala Kuningriigi sõnum jõudis Botswanasse arvatavasti esmalt aastal 1929, kui üks vend oli seal paar kuud kuulutamas. Joshua Thongoana määrati Botswanasse ringkonnaülevaatajaks aastal 1956. h Ta meenutab, et tollal olid Jehoova tunnistajate trükised seal keelu all.

Entusiasmi täis misjonärid on sellelt viljakandvalt territooriumilt saanud hea saagi. Blake ja Gwen Frisbee ning Tim ja Virginia Crouch on tsvana keelt õppides kõvasti vaeva näinud. Põhja pool annavad inimestele innukalt vaimset abi Veijo ja Sirpa Kuismin.

Maa lõunaosas ilmutavad palavat misjonivaimu Hugh ja Carol Cormican. Hugh pajatab: ”Meie koguduses on 12-aastane poiss Eddie. Juba väga väiksena tahtis ta lugema õppida, et saaks teokraatlikku kooli  astuda ja kuulutustööle minna. Ristimata kuulutajaks saades tegi ta palju kuulutustööd ja alustas ühe klassikaaslasega piibliuurimist. Pärast ristimist on Eddie teeninud sageli abipioneerina.”

Paljud Botswana kogudused asuvad jõuka pealinna Gaborone ümbruses riigi kagupiiri lähedal. See piirkond on tihedalt asustatud. Ülejäänud elanikkond elab läänepoolsetes külades ja Kalahari kõrbes, kus mõned  bušmanite pered ikka veel rändavad ja elatuvad sellest, mida maa annab, ning kütivad vibu ja noolega. Kuulutajad on näinud kõvasti vaeva, et erikampaaniate jooksul neil kõrvalistel territooriumitel kuulutada, reisides tuhandeid kilomeetreid, et viia kaugel elavate rändkarjakasvatajateni Piibli tõde. Rändava eluviisiga inimesed teevad palju tööd, et kasvatada toitu, ehitada kohalikest materjalidest ulualuseid ja otsida küttepuid. Muu jaoks ei jää kuigivõrd aega. Ent kui saabub võõras värskendava Piibli sõnumiga, on nad hea meelega nõus pehmes kõrbeliivas koos istuma.

Kuueliikmelise ajutiste eripioneeride grupi liige Stephen Robbins märkis: ”Siinsed inimesed on pidevalt liikvel. Nad ületavad riigipiire nagu meie ületame tänavat. Kohtasime Okavango jõge ületaval praamil oma piibliõpilast Marksi. Meil oli rõõm kuulda, et ta võttis end töölt vabaks, et reisida ja rääkida Piibli tõde oma sõpradele ja sugulastele. Kogu oma vaba aja kasutab Marks kuulutustööks.”

Paljud botswanalased on heast sõnumist huvitatud. 2006. aastal oli kuulutajaid 1497, mis on eelmise aastaga võrreldes 6 protsenti rohkem.

Svaasimaa

Selles pisukeses kuningriigis on umbes 1,1 miljonit elanikku. Ühiskond on peamiselt põllumajanduslik, kuigi paljud mehed otsivad tööd Lõuna-Aafrika Vabariigis. Svaasimaa on maaliline maa, kus on mitmeid loomakaitsealasid. Svaasid on sõbralikud ja oma paljudest traditsioonidest lugupidavad inimesed.

Endine kuningas Sobhuza II suhtus Jehoova tunnistajatesse pooldavalt ja tal oli hulgaliselt meie kirjandust. Ta kutsus iga aasta oma residentsi mitte ainult vaimulikke, vaid ka ühe Jehoova tunnistaja Piiblist  rääkima. Vend, kes kutsuti kuninga juurde aastal 1956, kõneles hinge surematuse doktriinist ja usujuhtide austavatest tiitlitest. Hiljem küsis kuningas usujuhtidelt, kas räägitu vastab tõele. Nood ei suutnud venna mõtteid sugugi kummutada.

Meie vennad pidid võtma kindla seisukoha esivanemakultusel põhinevate leinakommete vastu. Mõnel  pool ajasid suguharupealikud Jehoova tunnistajaid traditsiooniliste leinakommete hülgamise pärast kodust välja. Nende eest kandsid alati hoolt mujal elavad vaimsed vennad. Svaasimaa ülemkohus mõistis selles asjas Jehoova tunnistajad õigeks ja andis välja määruse, et tunnistajatel on õigus naasta oma maale ja oma koju.

James ja Dawne Hockett on misjonärid Svaasima pealinnas Mbabanes. Nad lõpetasid Gileadi vastavalt 1971 ja 1970. Näiteks selle kohta, kuidas misjonärid peavad kohanema erisuguste tavadega, jutustas James järgmise loo: ”Töötasime määramata territooriumil ja pealik tahtis, et ma esitaksin avaliku kõne. Ta kutsus inimesed kokku. Istusime mingil ehitusplatsil, kus vedeles betoonplokke. Kuna maapind oli mudane, siis leidsin ühe betoonploki, millel istuda, ja Dawne istus minu kõrvale. Üks svaasi õde tuli ja palus Dawne’il tema kõrvale istuda. Dawne vastas, et tal on siingi hea, aga õde käis peale. Pärast seletati meile, et kuna mõned mehed istusid maas, ei tohtinud naised istuda neist kõrgemal. Selline oli sealne komme.”

James ja Dawne läksid koolimajja rääkima ühe varem huvi ilmutanud õpetajaga. Too saatis koolipoisi neile ütlema, et ta ei saa nendega praegu vestelda. Nad otsustasid rääkida poisiga, kelle nimi oli Patrick, ja küsisid, kas ta teab, miks nad tulid. Pärast jutuajamist andsid nad talle raamatu ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” ja alustasid temaga piibliuurimist. Patrick oli orb ja elas oma onu maja külge ehitatud toas. Ta pidi ise enda eest hoolitsema: tegema süüa ja osaajaliselt töötama, et koolimaksu maksta. Ta edenes hästi ning nüüd on ta ristitud ja teenib koguduses vanemana.

 1930. aastatel alanud kuulutustööle on Svaasimaal olnud julgustav vastukaja. 2006. aastal oli seal 2292 aktiivset Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutajat, kes juhatasid 2911 piibliuurimist.

Saint Helena

See tilluke, 17 kilomeetrit pikk ja 10 kilomeetrit lai saar on Aafrika edelarannikust läänes. Üldiselt on seal pehme ja meeldiv kliima. Saint Helenal elab umbes 4000 inimest, kelle hulgas on Euroopa, Aasia ja Aafrika päritoluga elanikke. Inglise keelt räägitakse omapärase aktsendiga. Saarel ei ole lennuvälja; laevafirma peab ühendust Lõuna-Aafrika ning Inglismaaga. Telesaated said satelliitide kaudu kättesaadavaks alles üheksakümnendate keskel.

Jumala Kuningriigi hea sõnum jõudis Saint Helenale esimest korda 1930. aastate algul, kui saart külastas kaks pioneeri. Politseinik ja baptisti kiriku diakon Tom Scipio sai neilt kirjandust. Ta hakkas õpitust teistele rääkima, tehes kantslist selgeks, et pole olemas kolmainsust, põrgutuld ega surematut hinge. Temal ja teistel, kes Piibli tõde kaitsesid, paluti kirikust lahkuda. Peatselt osales Tom koos väikese grupiga põlluteenistuses, abiks kolm grammofoni. Jalgsi ja eesliga käisid nad läbi terve saare. Tomil oli suur kuuelapseline pere ning ta aitas kõigil oma lastel rajada tões tugeva aluse.

Aastal 1951 saadeti Jacobus van Staden Lõuna-Aafrika Vabariigist saare lojaalseid tunnistajaid julgustama ja abistama. Ta aitas neil tõhustada teenistust ja tema ettevõtmisel hakati pidama korrapäraselt koosolekuid. George Scipio, i üks Tomi poegadest, meenutab, mis  tegi raskeks huvilisi koosolekutele saada: ”Kõigi huviliste peale oli vaid kaks autot. Maastik on siin kandis metsik ja mägine ning tol ajal olid siin vaid üksikud head teed. . . . Mõned asusid teele juba varavalges. Ma võtsin kolm inimest oma väikesesse autosse ning sõidutasin neid teatud maa edasi. Siis läksid nad maha ja jätkasid teekonda jalgsi. Mina sõitsin tagasi ja võtsin autosse kolm järgmist, lasin nad mõne aja pärast välja ja pöördusin jällegi tagasi. Nõndaviisi jõudsid kõik lõpuks koosolekule.” Ehkki George abiellus ja tal oli neli last, oli tal hiljem siiski võimalus teenida 14 aastat pioneerina. Tema kolm poega on kogudusevanemad.

Jannie Muller koos naise Anelise’iga külastas Saint Helenat 1990-ndatel ringkonnaülevaatajana mitut puhku. Ta sõnab: ”Kui lähed kuulutajaga teenistusse, räägib ta sulle alati, kes järgmise ukse taga elab ja kuidas ta reageerib. Kui külastasime saart ja levitasime ”Kuningriigi sõnumit” pealkirjaga ”Kas tuleb kunagi aeg, mil kõik inimesed üksteist armastavad?”, käidi terve saar läbi kõigest ühe päevaga kella 8.30 ja 15.00 vahel.”

Jannie mäletab eriti hästi saabumisi ja lahkumisi. Ta ütleb: ”Laeva saabudes kogunes enamik vendi meid sadamasilla äärde tervitama. Nad nimetasid meie lahkumispäeva pisarate päevaks, ja nii see oligi, kui nägime neid kõiki kai ääres lehvitamas.”

2006. aastal oli saarel kuulutajaid 125. Mälestusõhtul viibis 239 inimest. Saarel on ühe kuulutaja kohta 30 elanikku, mis on maailma parim suhe.

 EDASISED VÄLJAVAATED

Lõuna-Aafrika rassitülide kiuste on kõigist rassidest Jehoova tunnistajatel omavahel ainulaadne ”täiuslik side” (Kol. 3:14). See pole kõrvaltvaatajatele märkamata jäänud. 1993. aastal tuli mere tagant rahvusvahelistele konventidele palju külalisi. Umbes 2000 tunnistajat läks Durbani lennujaama Ameerika Ühendriikidest ja Jaapanist saabuvaid delegaate tervitama. Nad laulsid külaliste ilmudes Kuningriigi laule. Vennad tervitasid ja embasid üksteist soojalt. Kõrvaltvaatajate hulgas oli üks prominentne poliitik. Ta ütles vestluses mõne vennaga: ”Kui meil oleks teie ühtsuse vaim, oleks meie probleemid ammuilma lahendatud.”

2003. aasta rahvusvahelised konvendid ”Andke Jumalale austust” andsid kõigile kohalviibijaile vaimselt innustust. Lõuna-Aafrika Vabariigis toimusid peamistes keskustes rahvusvahelised konvendid, lisaks veel mitu väiksemat piirkonnakonventi. Rahvusvahelistel konventidel pidasid kõnesid kaks juhtiva kogu liiget, Samuel Herd ja David Splane. Delegaate oli 18 riigist. Mõned tulid rahvarõivais ja see lisas rahvusvahelist vürtsi. Konventidel viibis kokku 166873 inimest ja ristiti 2472.

Kaplinna rahvusvahelisel konvendil käinud Janine avaldas tänu väljaande ”Võta kuulda Suurt Õpetajat” eest: ”Mul pole sõnu, et väljendada oma tänulikkust selle kingituse eest. See raamat on loodud meie laste südameni jõudmiseks. Jehoova teab, mida tema rahvas vajab, ja koguduse pea Jeesus näeb, kui palju me ses jumalatus maailmas peame võitlema. Tahan  kogu südamest tänada Jehoovat ja tema maiseid sulaseid.”

Kui vaatame tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigi Jehoova tunnistajate sajandipikkusele ajaloole, siis tunneme rõõmu ustavate vastupidamisest ja vankumatusest. 2006. aastal oli seal 77877 kuulutajat, kes juhatasid 84903 piibliuurimist. Mälestusõhtul käis 2006. aastal 189108 inimest. On ilmne, et Jeesuse sõnad ülemaailmse põllu kohta kehtivad ka sellel maal: ”Vaata, ma ütlen teile, tõstke oma silmad üles ja vaadake põlde, et need on valged lõikuseks!” (Joh. 4:35.) Ikka on veel palju tööd teha. Rikkalikud tõendid Jehoova juhtimisest ajendavad meid hüüdma koos meie vendadega kõigis maailma äärtes: ”Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad! Teenige Jehoovat rõõmuga!” (Laul 100:1, 2).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 174]

Saint Helenal on ühe kuulutaja kohta 30 elanikku — maailma parim suhe

[Kast lk 68, 69]

Mis oli apartheid?

Sõna ”apartheid” tähendab otseselt ’eraldatus’ ja esmakordselt kasutas seda sõna 1948. aasta valimiste ajal Rahvuspartei. See partei võitis tol aastal valimised ning valitsuse ametlikuks poliitikaks sai rassirühmade range eraldatus, mida toetas tugevalt hollandi reformeeritud kirik. Niisuguse taktika tulemuseks olid valgete ülemvõimu soosivad seadused, mis reguleerisid igapäevaelu — elukohta, tööd, haridust, ligipääsu avalikele kohtadele ja poliitikat.

Suuremateks rassirühmadeks olid: valged, bantud (mustad aafriklased), värvilised (segaverelised) ja asiaadid (indialased). Apartheidi pooldajad kuulutasid, et rassidel peaksid olema oma hõimupiirkonnad, mida kutsuti homeland’ideks, kus nad saaksid elada ning areneda vastavalt oma kultuurile ja tavadele. Kuigi see võis tunduda teoreetiliselt teostatav, läks tegelikkuses paljugi teisiti. Püsside, pisargaasi ja lõrisevate koerte abil pelutati paljud mustanahalised koos oma varanatukesega kodudest teistesse paikkondadesse. Enamik avalikke kohti, nagu pangad ja postkontorid, said valgete ja mittevalgete tarvis eraldi sektsioonid. Restoranid ja kinod olid lubatud ainuüksi valgetele.

Valged sõltusid sellegipoolest nii tööl kui kodus mustade odavast tööjõust. See lõhestas perekondi. Näiteks lubati mustanahalistel meestel minna linna kaevandustesse või tehastesse tööle, kus neid majutati meeste ühiselamutes, samal ajal kui nende naised pidid jääma hõimupiirkonda. See paiskas segi perekonnaelu ja põhjustas palju ebamoraalsust. Valgete kodudes töötavad mustad teenijad said tavaliselt toa tööandja käest. Aga nende perel ei lubatud valgete linnaosas elada ja nii ei näinud lapsevanemad oma peret tükk aega. Mustadel pidi alati kaasas olema pass.

Apartheid varjutas paljusid elualasid, sealhulgas haridust, abielu, tööd ja kinnisvara omamist. Kuigi Jehoova tunnistajad olid rassidevahelise ühtsuse poolest tuntud, järgisid nad seadusi, senikaua kui need ei takistanud neil osalemast Jumala pühas teenistuses (Rooml. 13:1, 2). Nad otsisid võimalusi seltsida erinevast rassist kaaskummardajatega.

1970-ndate keskel tehti algust mitmesuguste reformidega, misjärel rassipoliitika muutus vähem piiravaks. 2. veebruaril 1990 teatas tollane president F. W. de Klerk kavast kõrvaldada apartheid, näiteks tunnustas ta ametlikult mustade poliitilisi organisatsioone ja vabastas vanglast Nelson Mandela. Ametlikult lõppes apartheid aastal 1994, kui demokraatlikel valimistel tuli võimule enamjaolt mustanahaliste valitsus.

 [Kast/kaardid lk 72, 73]

LÜHIÜLEVAADE LÕUNA-AAFRIKAST

Maa

Lõuna-Aafrika kitsast rannikumadalikku piiravad mäed kasvavad sisemaal tohutuks platooks, mis moodustabki suurema osa riigist. Platoo on kõige kõrgem idas India ookeani pool, kus Draakonimäed tõusevad enam kui 3400 meetri kõrgusele. Lõuna-Aafrika Vabariigi maismaapind on umbes neli korda suurem kui Briti saared.

Rahvastik

Riigi 44-miljoniline elanikkond on väga kirev. 2003. aastal avaldas valitsus rahvaloenduse tulemused, mille järgi kodanikud olid jagatud nelja gruppi: neegrid (79 protsenti), valged (9,6 protsenti), värvilised (8,9 protsenti) ja indialased ehk asiaadid (2,5 protsenti).

Keel

Riigikeeli on 11, kuigi paljud räägivad inglise keelt. Enimkõneldud keeled suurimast alates on suulu, koosa, afrikaani, pedi, inglise, tsvana, sotho, tsonga, svaasi, venda ja ndebele.

Elatis

Riigis leidub rikkalikult maavarasid ja see on maailma suurim kulla ning plaatina tootja. Miljonid lõuna-aafriklased töötavad kaevandustes, farmides ja vabrikutes, kus toodetakse toiduaineid, autosid, masinaid, kangaid ja muud.

Kliima

Maa lõunapoolseim tipp koos Kaplinnaga on mõnusa vahemerelise kliimaga, kus on vihmased talved ja kuivad suved. Sisemaa platoo on teistsuguse ilmastikuga: suve värskendavad jahedad äikesetormid, aga talvel on ilm suhteliselt soe ja taevas pilvitu.

 [Kaardid]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

NAMIIBIA

NAMIBI KÕRB

Katutura

WINDHOEK

BOTSWANA

KALAHARI KÕRB

GABORONE

SVAASIMAA

MBABANE

LESOTHO

MASERU

Teyateyaneng

LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

Krügeri rahvuspark

Nylstroom

Bushbuckridge

PRETORIA

Johannesburg

Klerksdorp

Dundee

Ndwedwe

Pietermaritzburg

Durban

DRAAKONIMÄED

Strand

Kaplinn

PRETORIA

Midrand

Krugersdorp

Kagiso

Johannesburg

Elandsfontein

Soweto

Eikenhof

Heidelberg

[Pildid]

Kaplinn

Hea Lootuse neem

 [Kast/pildid lk 80, 81]

Minu esimene katse olla tunnistaja

ABEDNEGO RADEBE

SÜNDIS 1911

RISTITI 1939

LÜHIANDMED Teenis esimeses mustanahaliste koguduses Pietermaritzburgis KwaZulu-Natalis ja suri ustavana aastal 1995.

SÜNDISIN ja kasvasin Pietermaritzburgi lähedal. Minu isa oli metodisti jutlustaja. 1930-ndate keskel sain mõne Jehoova tunnistajate väljaande. Kuigi olin loetuga päri, ei olnud mul juhust tunnistajatega lävida.

Keegi minu ühiselamust andis mulle brošüüri ”Taevas ja puhastustuli”. Ma polnud eales midagi sellesarnast lugenud. See aitas mul mõista, mida Piibel ülestõusmise ja maise lootuse kohta ütleb. Kirjutasin Kaplinna harubüroole ja tellisin paar raamatut.

Ma kartsin pöörduda tunnistajate poole, keda linnas nägin. Minu rahva hulgas ei olnud tavaks ise valgetega juttu alustada, vaid nemad pidid meid esimesena kõnetama.

Ühel õhtul töölt tulles nägin tunnistajate valjuhääldiga autot oma ühiselamu ees. Värava juures kõnetas mind tugeva kehaehitusega suveülikonnas vanem  mees. Ta ütles, et on Daniel Jansen. Otsustasin, et nüüd on aeg tunnistajaid tundma õppida, ja palusin tal mängida mõnd vend Rutherfordi loengut. Kokku tuli palju rahvast. Ettekande lõpus torkas Jansen mikrofoni mulle pihku ja ütles: ”Jutusta neile suulu keeles, millest plaadil räägiti, et nemadki aru saaksid.”

Vastasin: ”Mul ei ole kõik meeles, mida kõneleja rääkis.”

Jansen sõnas: ”Lihtsalt räägi, mis sulle meelde jäi.”

Väriseva käega mikrofoni hoides kogelesin sinna paar sõna. See oli minu esimene katse olla Jehoova tunnistaja. Jansen kutsus mind seejärel kuulutustööle kaasa. Esiteks kontrollis ta minu arusaamist põhitõdedest, et näha, kas see on kooskõlas Piibli õpetustega. Ta oli rahul. Käisin valgete kogudusega läbi neli aastat, olles seal ainuke must. Grupp oli väike ja saime kokku ühe venna kodus.

Tollal anti igale kuulutajale Piibli sõnumi tutvustamiseks tunnistuskaart. Kandsime kaasas ka grammofone, neljaminutiliste kõnedega heliplaate ja kirjandusekotti.

Aja säästmiseks oli kuulutajal üleskeeratud grammofon uue nõelaga mängimisvalmis. Ukse avanedes tervitas ta pererahvast ja esitas kaardi, mis tutvustas plaadil olevat kõnet. Kui üle poole plaadist oli kuulatud, avas kuulutaja koti, et ta saaks niipea, kui kõne lõppeb, pakkuda inimesele teemakohase raamatu.

 [Kast/pildid lk 88, 89]

Ustav eeskuju

 GEORGE PHILLIPS

SÜNDIS 1898

RISTITI 1912

LÜHIANDMED Hakkas üldpioneeriks aastal 1914. Teenis peaaegu 40 aastat Lõuna-Aafrika harubüroos ülevaatajana ja suri ustavana aastal 1982.

GEORGE PHILLIPS sündis ja kasvas Šotimaal Glasgow’s. Ta alustas 1914. aastal 16-aastaselt pioneeritööd. Aastal 1917 pandi ta kristliku neutraalsuse pärast vangi. 1924. aastal kutsus vend Rutherford teda Lõuna-Aafrikasse teenima. Ta ütles: ”George, võib-olla tuleb sul seal olla aasta, võib-olla veidi kauem.”

George räägib oma muljetest Lõuna-Aafrikasse saabudes: ”Inglismaaga võrreldes olid tingimused hoopis teistsugused ja kõik kuulutustööga seotu sootuks väiksem. Sel ajal oli ainult 6 täisajalist teenijat ja mitte rohkem kui 40 kuulutajat, kes osalesid väikest viisi kuulutustöös. Meie territoorium hõlmas kõike Hea Lootuse neemest kuni Kenyani. Kuidas see maa-ala ühe aastaga läbi käia ja seal korralikult tunnistust anda? Ah, milleks muretseda! Tuli peale hakata, kasutades seda, mida kasutada oli, ja jätta tulemused Jehoova hooleks.

Lõuna-Aafrika on mitmete kogukondadega riik, kus on palju rasse ja keeli. Erinevaid inimesi tundma õppida oli tõeline rõõm. Sellisel mõõtmatul põllul ei olnud töö organiseerimine ja vajalike aluste rajamine kerge ülesanne.

Kõigi nende aastate jooksul hoolitses Jehoova armastavalt kõigi minu vajaduste eest, kogesin tema kaitset, juhatust ja õnnistust. Olen õppinud, et ”jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega”, ja et kui inimene tahab ”Kõigekõrgema kaitse all” elada, peab ta jääma tema organisatsiooni ligi ning töötama kõvasti, et teha tema tööd nii, nagu tema tahab.” (1. Tim. 6:6; Laul 91:1.)

 [Kast/pilt lk 92—94]

Vaimulik abi minu perele

JOSEPHAT BUSANE

SÜNDIS 1908

RISTITI 1942

LÜHIANDMED Pereisa, kes õppis tõde, töötades Johannesburgis, kaugel kodust KwaZulu-Natali provintsis KwaZulus.

SÜNDISIN Lõuna-Aafrika Vabariigis KwaZulus aastal 1908. Kuigi meie pere oli rahul lihtsa talueluga, läksin mina 19-aastasena Dundee linna poemüüjaks. Hiljem sain teada, et paljud noored teenivad head raha Johannesburgis, Lõuna-Aafrika kullakaevanduskeskuses. Kolisin sinna ja töötasin mitmeid aastaid reklaamide kleepijana. Mind rabas sealsete lõbustuste ja võimaluste rohkus, kuid adusin pea, et linnaelu õõnestas meie rahva moraali. Kuigi paljud noormehed unustasid oma perifeerias elavad pered, ei unustanud mina ealeski oma peret ja saatsin neile korrapäraselt raha. 1939 abiellusin KwaZulust pärit tüdruku Claudinaga. Ka abielus olles töötasin ikka 400 kilomeetri kaugusel Johannesburgis. Enamik mu kaaslasi tegi sama. Kuigi pikk eemalolek perest polnud kerge, tundsin endal kohustust võimaldada pereliikmetele paremat elu.

Johannesburgis otsustasime koos sõbra Eliasega otsida õiget religiooni. Käisime ümbruskonna kirikutes, kuid ükski neist ei rahuldanud meid. Siis kohtas Elias Jehoova tunnistajaid ning hakkas nende koosolekutel käima. Mingi aja pärast ühinesin Eliasega ning me käisime  koos Jehoova tunnistajate esimeses mustade koguduses Johannesburgis. Aastal 1942, kui olin otsustanud oma elu Jehoovale pühendada, ristiti mind Sowetos. Kodus KwaZulus püüdsin rääkida oma usust Claudinale, kuid tema oli kirikuga väga tihedalt seotud.

Ta hakkas aga võrdlema meie kirjandust Piibliga ja Jumala Sõna tõde leidis tasapisi tee tema südamesse. Ta ristiti aastal 1945. Claudinast sai innukas kristlik teenija, kes rääkis Piibli tõde kaasinimestele ning sisendas seda meie laste südamesse. Mul oli rõõm Johannesburgis mitmeid inimesi tõe juurde tuua. 1945. aastaks oli Johannesburgi ümbruses neli mustade kogudust ja mina olin Small Marketi koguduse sulane. Aja jooksul anti Pühakirja juhatust, et kodust kaugel töötavad abielumehed naaseksid pere juurde ja pööraksid suuremat tähelepanu oma kohustustele perekonnapeana (Efesl. 5:28—31; 6:4).

Niisiis jätsin 1949. aastal oma töö Johannesburgis, et hoolitseda pere eest nii, nagu Jehoova ootab. Kodus sain tööd loomakarja desinfitseerija abilisena. Töö eest saadud armetu palgaga oli raske toita kuut last. Kulude katmiseks müüsin veel omakasvatatud köögivilju ja maisi. Kuigi me polnud rikkad materiaalses mõttes, oli meie perel vaimseid aardeid, sest võtsime kuulda Jeesuse juhatust, mis on kirjas Matteuse 6:19, 20.

Vaimsed aarded tulevad kõva tööga just nagu kulla kaevandamine Johannesburgi ümbruse kaevandustes. Lugesin igal õhtul lastele ühe piibliteksti ja lasin kõigil öelda, mida nad sellest õpivad. Nädalavahetustel viisin neid kordamööda kuulutustööle. Talust tallu kõndides vestlesin lastega Pühakirja teemadel ja püüdsin sisendada nende südamesse Piibli kõrgeid moraalinorme (5. Moos. 6:6, 7).

Palju aastaid oli meie pere ainuke, kellel oli võimalik reisivatele ülevaatajatele külalislahkust osutada. Nemad ja nende naised avaldasid meie lastele head mõju ning kasvatasid neis soovi saada täisajalisteks kuulutajateks. Meil oli viis poissi ja üks tüdruk. Kõik lapsed on nüüd täiskasvanud ja vaimselt tugevad. Ma olen väga tänulik Jehoova organisatsiooni juhatusele, mis innustas minusuguseid pöörama rohkem tähelepanu oma pere vaimulikele vajadustele! Sellest saadud õnnistused on palju suuremad kui aineline vara (Õpet. 10:22).

Vend Josephat Busane teenis Jehoovat ustavalt kuni surmani aastal 1998. Tema täiskasvanud lapsed peavad kalliks oma vaimulikku pärandit. Üks poeg, Theophilus, teenib reisiva ülevaatajana. Vend Busane kohta võib lisa lugeda 1993. aasta 8. oktoobri ingliskeelse ”Ärgake!” lehekülgedelt 19 kuni 22.

 [Kast/pilt lk 96, 97]

”Kuningriigi teenistus on aidanud mul tulla Jehoova ligi”

THOMAS SKOSANA

SÜNDIS 1894

RISTITI 1941

LÜHIANDMED Õppis rääkima viit keelt, et anda pioneerina inimestele vaimset abi.

ÜKS kooliõpetaja andis mulle 1938. aastal mõned Jehoova tunnistajate brošüürid. Tegutsesin tollal Delmases, umbes 60 kilomeetrit Johannesburgist idas, metodisti jutlustajana. Olin juba pikemat aega olnud Piiblist sügavalt huvitatud. Kirik õpetas, et hing on surematu ja kurje piinatakse põrgus. Ent Jehoova tunnistajate brošüürid näitasid Piibli põhjal, et see ei pea paika (Laul 37:38; Hes. 18:4). Samuti lugesin sealt, et enamik Jumala rahvast saab taevasse minemise asemel igavese elu maa peal (Laul 37:29; Matt. 6:9, 10).

Olin väga rõõmus neid tõdesid teada saades ja tahtsin neist oma kirikus kogudusele rääkida, kuid teised jutlustajad olid sellele vastu ning plaanisid minu väljaheitmist. Tulin niisiis kirikust ära ja hakkasin läbi käima Delmase Jehoova tunnistajate väikese grupiga. Mind ristiti aastal 1941 ja ma alustasin pioneerteenistust 1943.

Kolisin Rustenburgi, kus vajati Kuningriigi kuulutajaid. Olles võõras, tuli mul kohalikult pealikult majutust ja elamisluba paluda. Ta ütles, et luba maksab 12 naela. See käis mulle üle jõu, aga üks lahke kohalik valge vend maksis  selle summa ära ja aitas mind rahaliselt, nii et sain pioneeritööd jätkata. Üks meestest, kellega uurisin, edenes hästi ja määrati pärast minu lahkumist sealse koguduse sulaseks.

Liikusin lääne poole Lichtenburgi. Seekord pidin pöörduma valge järelevalveametniku poole, et ta lubaks mul elada mustade linnaosas. Ta ei andnud luba. Palusin üht mitte kaugel Mafikengis elavat valget pioneerist venda appi. Läksime koos ametniku juurde, aga too vastas: ”Ma ei taha sind siia. Te ju õpetate, et põrgut ei ole. Kuidas saavad inimesed teha seda, mis on õige, kui nad ei karda põrgutuld?”

Kuna ta jäi endale kindlaks, kolisin Mafikengi, kus teenin siiani üldpioneerina. Minu emakeel on suulu, aga peatselt pärast tõe juurde tulekut otsustasin ära õppida inglise keele, et saaksin lugeda kõiki Jehoova tunnistajate väljaandeid. See aitas mul vaimselt kasvada.

Tulemusrikka teenistuse huvides olen õppinud rääkima ka sotho, koosa, tsvana ning veidi afrikaani keelt. Aastate jooksul on mul olnud eesõigus aidata paljudel pühendada oma elu Jehoovale, neist neli on nüüd kogudusevanemad. Täisajaline teenistus on tulnud kasuks ka mu tervisele.

Ma tänan Jehoovat, et ta on lubanud mul jõuda tema teenistuses heasse vanusesse. Olen õppinud tundma Jumalat ja kogenud põlluteenistuses edu — kuid mitte omast jõust. Jehoova on aidanud mind oma püha vaimu kaudu. Eelkõige on täisajaline Kuningriigi teenistus aidanud mul tulla Jehoova ligi, ja ma olen õppinud temale toetuma.

Intervjuu tehti 1982. aastal. Vend Skosana, Jumala võitu, jäi ustavaks oma surmani 1992. aastal.

 [Kast/pildid lk 100, 101]

Lõuna-Aafrika esimene piirkonnaülevaataja

MILTON BARTLETT

SÜNDINUD 1923

RISTITUD 1939

LÜHIANDMED Esimene Lõuna-Aafrika Vabariiki saadetud Gileadi väljaõppega misjonär. Töötas kõvasti Kuningriigi huvide edendamisel, eriti mustanahaliste seas.

DETSEMBRIS 1946 saabus Kaplinna esimene Lõuna-Aafrikasse saadetud Gileadi väljaõppega misjonär Milton Bartlett. Tema ülesandeks oli käivitada ringkonna- ja piirkonnatöö ning seda ta ka tegi. Tollal oli vend Bartlett ainuke piirkonnaülevaataja. Järgnevatel aastatel tegid reisivad ülevaatajad Kuningriigi huvide edendamiseks selles riigis palju ära, ja seda eriti mustanahaliste hulgas.

Lõuna-Aafrika vennad-õed armastasid Miltonit väga. Ta oli kannatlik inimene, kes kuulas hoolega, kui nad talle oma probleemidest rääkisid. Tänu sellele oli tal ka võimalik saata harubüroole üksikasjalikke ja tõetruid aruandeid probleemidest, mis vennaskonda puudutasid. See aitas vendadel oma käitumist ja kummardamisviisi Piibli põhimõtetega paremini kokku viia.

Milton sai vendadele nii palju abiks olla seetõttu, et ta tundis hästi Pühakirja ja oli oskuslik õpetaja. Ta oli ka otsusekindel ja visa, mida tal kui valgel mehel läks vaja, et taotleda apartheidiametnikelt luba siseneda mustade  linnaosadesse. Eelarvamustega ametnikud keeldusid sageli luba andmast ja Milton pidi abi saamiseks pöörduma kõrgemate võimude, näiteks volikogude poole. Seejärel tuli oodata volikogu järgmist koosolekut ja ebasoodsa otsuse tühistamist. Nii või teisiti sai ta ligi enamikule mustade piirkondadest.

Aeg-ajalt saadeti Miltoni kõnesid jälgima erariides politseinikke. Üks põhjusi selleks oli ristiusu vaimulike süüdistus, et Jehoova tunnistajad on kommunismi agitaatorid. Kord saadeti üks mustanahaline politseinik kokkutulekule märkmeid tegema. ”See oli tore,” kirjutas Milton oma 20 aastat hiljem, ”sest politseinikule läks sel nädalavahetusel kuuldu südamesse, ta võttis omaks õige kummardamise ja on seniajani usus tugev.”

Kui Milton 23-aastase vallalise mehena riiki saabus, oli seal 3867 kuulutajat. Ajaks, mil Milton oli Lõuna-Aafrikas teeninud 26 aastat, oli kuulutajate arvuks 24 005. Aastal 1973 pidid Milton ja ta naine Sheila koos nende aastase poja Jasoniga naasma Ameerikasse, et hoolitseda Miltoni eakate vanemate eest. Sellel leheküljel olev pilt Miltonist ja Sheilast on tehtud aastal 1999 Lõuna-Aafrika harubüroo laienduse pühitsemisel. Nad olid väga elevil, kui said pärast 26-aastast vaheaega kohtuda paljude vanade sõpradega, kes mäletasid nende armastuse tegusid!

[Pilt]

Milton ja Sheila Bartlett, 1999

[Kast/pilt lk 107]

Ainulaadne asukoht

Kaplinn asub muljetavaldava Laudmäe jalamil. Mõned peavad Kaplinna Aafrika kauneimaks linnaks.

Vahel suviti on siledapinnaline platoo kaetud paksu pilvega, mida nimetatakse tabavalt ”laudlinaks”. Seda põhjustavad mööda mäeveerge üles surutud tugevad tuuled, mille tagajärjel niiskus kondenseerub tihedaks Laudmäge katvaks pilveks.

 [Kast/pildid lk 114—117]

Jäin vangistuses laitmatuks

INTERVJUU ROWEN BROOKESIGA

SÜNDINUD 1952

RISTITUD 1969

LÜHIANDMED Oli kristliku neutraalsuse pärast vangis detsembrist 1970 kuni märtsini 1973. Hakkas 1973. aastal üldpioneeriks ja 1974. aastal asus teenima Peetelisse. Praegu on harubüroo komitee liige.

Millised olid arestibarakkide elamistingimused?

Barakid olid pikad ehitised, kus kahes reas oli 34 kambrit uksega vahekäigu poole ning mille keskel oli vihmaveerentsel. Üksikvangistuse kamber oli mõõtudega 2 x 1,8 meetrit. Kambritest lubati meid välja ainult kaks korda päevas: hommikul pesemiseks, habemeajamiseks ja tualetipangede tühjendamiseks ning õhtupoolikul duši alla minemiseks. Kirjavahetust pidada ei tohtinud. Meile ei lubatud muid raamatuid kui Piibel, ega ka kirjutusvahendeid. Külalised olid keelatud.

Enne arestibarakkidesse viimist lasi enamik vendi köita oma Piibli kokku teiste raamatutega, näiteks teatmeteosega ”Abiks Piibli mõistmisel” (”Aid to Bible Understanding”). Valvurid ei taibanud midagi, kuna see suur raamat meenutas nende vanu afrikaani- või hollandikeelseid perepiibleid.

Kas te saite piiblikirjandust?

Jah, smugeldasime seda võimaluste piires sisse. Kogu meie vara hoiti kohvrites mõnes tühjas kambris. Seal olid ka meie hügieenitarbed. Kord kuus lubas valvur meid oma  kohvri juurde varusid täiendama. Kohvrites oli ka kirjandus.

Samal ajal kui keegi meist juhtis valvurit kõnetades tema tähelepanu kõrvale, peitis teine vend raamatu püksi või särgi alla. Kambris jagasime raamatu vihikuteks, mida oli kergem peita. Lasime vihikud ringlema, et kõik saaksid neid lugeda. Leidsime palju peidukohti. Mõned kambrid olid halvas seisukorras ja seal oli hulk tühimikke.

Meie kambreid otsiti ühtelugu läbi, vahel keset ööd. Alati leidsid valvurid kirjandust, kuid mitte kunagi ei leidnud nad kõike. Üks kaastundlik valvur hoiatas meid tihti läbiotsimise eest ette. Siis keerasime kirjanduse kilesse ja peitsime üles vihmaveetorudesse. Kord sadas paduvihma ja meie kurvastuseks hulpis üks pakk vahekäigus mööda rentslit allavoolu. Mõned vangid hakkasid sellega jalgpalli mängima. Ootamatult ilmus valvur ja käsutas nad tagasi oma kongidesse. Meie rõõmuks ei huvitunud keegi pakist ja me saime selle kätte, kui meid veidi aja pärast välja lasti.

Kas teie laitmatus pandi vangistuse ajal proovile?

Pidevalt. Vanglaametnikud proovisid kogu aeg midagi teha. Näiteks olid nad meiega väga kenad — andsid lisatoitu, lubasid meil võimelda ja isegi päikest võtta. Ja siis, mõni päev hiljem, käskisid nad meil khakivärvi sõjaväevormi selga panna. Keeldumisel koheldi meid jälle sama karmilt nagu enne.

Seejärel kästi meil kanda sõjaväe plastkiivreid, kuid me keeldusime. Kapten oli nii raevus, et ei lubanud meid sellest alates isegi enam duši alla. Meile anti kambris pesemiseks pang.

Meil polnud kingi. Mõne venna jalad veritsesid, seega tegime ise kingad. Kogusime tükke põrandalappidest, mis olid varem olnud tekid. Siis leidsime mingi vasktraadi,  ajasime ühe otsa lapikuks ja teise teravaks. Lapikusse otsa tegime augu ja nii saime õmblusnõela. Tõmbasime oma tekkidest niite välja ja õmblesime kaltsutükkidest sussid.

Ühtäkki anti meile käsk olla kolmekaupa kambris. Kuigi ruumi oli kitsalt, oli sellest korraldusest ka kasu. Sättisime nii, et vaimselt nõrgemad vennad satuksid kokku kogenumatega. Me uurisime Piiblit ja harjutasime kuulutustööks. Kapteni nördimuseks avaldas see meile hoopis head mõju.

Mõistes oma kava läbikukkumist, nõudis kapten, et iga tunnistaja jagaks kambrit kahe mittetunnistajast vangiga. Kuigi neil oli rangelt keelatud meiega rääkida, hakkasid nad küsimusi esitama ja meil oli suurepärane võimalus tunnistust anda. Lõpuks keeldus paar vangi teatud sõjaväelises tegevuses osalemast. Ja meie olime tagasi ühekaupa kongis.

Kas te saite pidada koosolekuid?

Koosolekud toimusid korrapäraselt. Iga kambriukse kohal oli seitsme püstvarvaga võretatud aken. Sidusime tekinurgad kahe trellivarva ümber, nii et tekkis väike iste. Sealt oli näha teisel pool vahekäiku istuv vend ning hõigeldes saime suhelda ka ülejäänutega samas plokis. Arutasime iga päev päevateksti ja kui meil oli ”Vahitorn”, siis uurisime ka seda. Kordamööda esitasime iga päeva lõpus ühise palve. Koostasime ise koguni oma ringkonnakokkutuleku programmi.

Kahtlesime, kas kogudusevanemal lubatakse tulla meiega mälestusõhtut pidama. Tegime niisiis ise ettevalmistusi. Veini saime rosinaid leotades ning osa meile antud leivast surusime laiaks ja kuivatasime. Kord lubati meil saada väljasasuvatelt vendadelt väike pudel veini ja hapnemata leiba.

 Kas aja jooksul olukord muutus?

Aja möödudes olukord tõesti paranes. Seadus muutus ja meie grupp lasti vabaks. Sealt alates said need, kes usulistel põhjustel sõjaväeteenistusest keeldusid, ühe kindlaksmääratud karistusaja ilma korduvate vangistamisteta. Pärast meie 22-liikmelise grupi vabastamist said 88 vanglasse jäänud venda normaalsemad vanglatingimused. Neid võis kord kuus keegi külastada ja lubatud oli ka kirjavahetus.

Kas sul oli vabanedes raske kohaneda?

Jah, võttis aega, enne kui kohanesin eluga väljaspool. Näiteks oli päris hirmutav viibida rahva hulgas. Meie vanemad ja kaaskristlased aitasid meid lahkelt hakata koguduses järk-järgult rohkem vastutust kandma.

Kuigi need ajad olid rasked, tuli see kogemus meile kasuks. Usukatsed tugevdasid meid vaimselt ja õpetasid vastupidavust. Hakkasime Piiblit rohkem hindama ning mõistsime, kui tähtis on seda iga päev lugeda ja selle üle mõtiskleda. Ja kindlasti õppisime usaldama Jehoovat. Pärast seda, kui olime Jehoovale ustavaks jäämise nimel toonud niisuguseid ohvreid, otsustasime jätkata, anda talle oma parim ja teha seda võimalusel täisajalises teenistuses.

 [Kast/pilt lk 126—128]

Lootsime hädaohus Jehoovale

ZEBLON NXUMALO

SÜNDINUD 1960

RISTITUD 1985

LÜHIANDMED Oli enne tõe tundmaõppimist rastafari usku. Peatselt pärast ristimist alustas täisajalist teenistust. Teeb praegu koos naise Nomusaga ringkonnatööd.

PÄRAST Krugersdorpi Peeteli ehitusel abiks olemist määrati mind koos mu pioneeritöökaaslasega suurema vajadusega territooriumile KwaNdengezi linna Durbani sadamalinna lähedal. Paar päeva pärast meie saabumist saatis üks poliitiline rühmitus viis noort inimest meie juurde infot hankima. Nad palusid meil neid toetada, et kaitsta linna rivaalitseva poliitilise rühmituse eest. Nende kahe suulukeelse rühma omavaheline vaenutsemine oli põhjustanud sealses Lõuna-Aafrika Vabariigi regioonis palju verevalamist. Küsisime, mis nende arvates vägivallatsemise lõpetaks. Nad pidasid peasüüdlaseks valge mehe valitsust. Viitasime teistele sõdivatele Aafrika riikidele, mille kodanikud virelevad vaesuses. Tuletasime neile meelde ütlust ”ajalugu kordub”. Nad möönsid, et kuritegevus, vägivald ja haigused jääksid alles ka siis, kui riigis valitseksid mustad. Seejärel avasime Piibli ja näitasime neile, et Jumala Kuningriik on ainus valitsus, mis suudab lahendada inimkonna probleemid.

Paar päeva hiljem kuulsime ühel õhtul hulka noori  vabaduslaule laulmas ja nägime mehi tulirelvadega. Süüdati maju ja tapeti inimesi. Õuduses palusime Jehoovalt jõudu, et mitte lasta ähvardustel või hirmutamisel meie vaimu alla suruda ja meie laitmatust murda. Mõtlesime ka märtritele, kes ei hüljanud samalaadsetes olukordades Jeesust (Matt. 10:32, 33). Äkki kolkis meie uksele grupp noori ja täiskasvanuid. Ilma teretamata nõudsid nad raha intelezi ostmiseks, mis on suulukeelne väljend nõidarstilt saadava väidetavalt kaitsetpakkuva rohu kohta. Palusime neil mitte ärrituda ja küsisime: ”Kas teie arvates on õige, et nõidarstid õhutavad nõiduse abil tapma?” Jätkasime: ”Oletame, et teie kallis sugulane on langenud nõiduse ohvriks. Mida te sellest arvaksite?” Nad kõik arvasid, et see oleks halb. Avasime siis Piibli ja palusime nende peamehel lugeda Jumala suhtumist nõidusse, nagu on kirjas 5. Moosese 18:10—12. Pärast lugemist küsisime nende arvamust. Nad jäid lausa sõnatuks. Kasutasime vaikuse ära ja küsisime, kas nende arust tuleks meil kuulata Jehoovat või neid. Nad lahkusid sõnagi lausumata.

Elasime üle mitmeid selliseid situatsioone ja tajusime, et Jehoova toetab meid. Näiteks tuli ühel õhtul meie juurde teine salk ja nõudis raha relvade ostmiseks, et elanikke ”kaitsta”. Nad kurtsid, et poliitilised vastased on teinud olukorra ebaturvaliseks, ja teatasid, et probleemi lahendab vasturünnak moodsamate relvadega. Nad nõudsid meilt ähvarduste saatel raha. Tuletasime neile meelde, et nende organisatsioon on alla kirjutanud põhikirjale, mille järgi tuleb pidada kinni inimõigustest ja austada teiste südametunnistust. Küsisime, kas inimene peaks olema valmis pigem surema kui minema vastuollu põhikirjaga, millesse ta usub. Nad vastasid jaatavalt. Selgitasime siis, et kuulume Jehoova organisatsiooni, et meie ”põhikiri” on Piibel ja et Piibel mõistab mõrvamise hukka. Lõpuks ütles salga peamees oma seltsimeestele: ”Ma mõistan neid inimesi: kui raha läheks meie linna hüvanguks, näiteks vanadekodu ehituseks, või kui naaber vajaks raha haiglasseminekuks, annaksid nad hea meelega. Aga nad ei anna meile raha kellegi tapmiseks.” Terve salk tõusis püsti, me kätlesime ja tänasime neid kannatlikkuse eest.

 [Kast/pildid lk 131—134]

Vallalised õed, kes on teinud tõlketööd kokku 100 aastat

Mitmed Lõuna-Aafrika Peeteli pere liikmed — nii vennad kui õed — on kasutanud neile antud vallalisust väärtuslikus Kuningriigi teenistuses (Matt. 19:11, 12). Allnimetatud kolm õde on teeninud ”ustava ja mõistliku sulase” käest saadud vaimutoidu tõlkijana kokku 100 aastat (Matt. 24:45).

Maria Molepo

Sündisin Lõuna-Aafrika Limpopo provintsi Molepo haldusüksuses. Vanem õde Aletta õpetas mulle tõde juba kooliajal. Kui kool läbi sai, pakkus mu teine õde, kes ei ole Jehoova tunnistaja, et maksab minu kolmeaastase kõrghariduse eest, nii et saaksin kooliõpetajaks. Loobusin tema lahkest pakkumisest, sest tahtsin koos oma kahe vanema pioneerist õe Aletta ja Elizabethiga Jehoovat teenida. Mind ristiti 1953 ja ma tegin kuus aastat aeg-ajalt pioneeritunde, enne kui andsin sisse avalduse ja mind määrati 1959. aastal ametlikult üldpioneeriks.

1964. aastal kutsus Lõuna-Aafrika harubüroo mind osaajaliselt tõlkima vaimutoitu sepedi keelde. Samal ajal teenisin pioneerina. Aastal 1966 võeti mind Lõuna-Aafrika Peeteli pere liikmeks. Peeteli teenistus ei vastanud põrmugi minu ettekujutusele. Igatsesin iga päev kuulutustöö järele. Peatselt muutsin oma suhtumist ja nägin nädalavahetustes — laupäeva pärastlõunast kuni pühapäeva õhtuni — võimalust teha  pioneeritööd, ehkki ma ei saanud kokku pioneeritunde. Nautisin nädalavahetusel kuulutustööd sedavõrd, et jäin sageli hiljaks laupäeva ja pühapäeva õhtusöögile. Kui tuli muudatus, mis lubas vanematel Peeteli õdedel laupäeva hommikud vabaks võtta, kasutasin rõõmuga seda lisaaega põlluteenistuseks.

Esimesel kaheksal Peeteli-aastal jagasin ühe tõlkijaga tuba hoones, mis asus harubüroost eraldi. Apartheidivõimud algul küll lubasid meil elada valgete vendade läheduses, kuid keelasid 1974. aastal selle ära. Minusuguseid musti tõlkijaid sunniti elama mustanahaliste rajoonis. Olin ühes tunnistajate peres Tembisas, kust pidin iga päev pika maa Peetelisse sõitma. Uue Peeteli valmides Krugersdorpis oli apartheidivalitsus oma poliitikat lõdvendanud ja ma sain taas elada koos ülejäänud Peeteli perega.

Olen Jehoovale väga tänulik, et ta on lubanud mul tänase päevani Peetelis tõlkijana töötada. Ta on tõesti õnnistanud mind selle eest, et olen kasutanud mulle antud vallalisust tema teenistuses — ja koguni niivõrd, et ka minu noorem õde Annah otsustas jääda vallaliseks ja on viimased 35 aastat teinud täisajalist evangeeliumitööd.

Tseleng Mochekele

Sündisin Lesothos Teyateyanengi linnas. Ema oli usklik ja sundis meid lapsi koos endaga kirikus käima. Ma vihkasin kirikuskäimist. Siis sai minu tädi Jehoova tunnistajaks ja ta rääkis oma usust minu emale. Olin õnnelik, kui ema lõpetas kirikuskäimise,  aga ma ei hoolinud tõest, sest armastasin maailma ja selle meelelahutust.

Aastal 1960 kolisin Johannesburgi, et oma kooliharidust lõpetada. Kui kodust lahkusin, anus ema mind: ”Tseleng, ma palun sind, otsi Johannesburgis tunnistajad üles ja liitu nendega.” Johannesburgi saabudes paelusid mind esmalt sealsed meelelahutusvõimalused. Aga inimeste elu lähemalt nähes šokeeris mind üleüldine seksuaalne kõlblusetus. Mulle meenusid ema sõnad ja ma hakkasin käima Sowetos Jehoova tunnistajate koosolekutel. Mäletan oma palvet esimese koosoleku ajal: ”Jehoova, aita mind, sest ma tahan saada sinu tunnistajaks.” Peatselt käisin kuulutamas ja sama aasta juulis mind ristiti. Pärast kooli lõpetamist läksin Lesothosse ema juurde tagasi. Selleks ajaks oli ka tema ristitud.

1968. aastal kutsus Lõuna-Aafrika harubüroo mind sotho keele täisajaliseks tõlkijaks. Palju aastaid täitsin seda ülesannet ema juures elades. Rasketel aegadel pakkusin perele, et lõpetan täisajalise teenistuse ja lähen nende aitamiseks tööle. Ent ema ja minu noorim ristitud õde Liopelo ei tahtnud sellest kuuldagi. Nad hindasid väga, et said mind toetada minu ülesandes täisajalise tõlkijana.

Aastal 1990 sai minust uues Krugersdorpi harubüroos Lõuna-Aafrika Peeteli pere liige, kus mul on praegugi eesõigus tõlketööd teha. Ma ei kahetse, et otsustasin jääda vallaliseks. Vastupidi, olen Jehoovale väga tänulik, et ta on õnnistanud mind sedavõrd õnneliku ja tähendusrikka eluga.

Nurse Nkuna

Sündisin Lõuna-Aafrika Vabariigi kirdeosas Bushbuckridge’i linnas. Minu ema oli Jehoova tunnistaja ja kasvatas mind tões, töötades samal ajal  täiskohaga, sest isa sissetulekust ei piisanud. Ema õpetas mind juba enne kooli lugema. See aitas mul nädala sees koos ühe üldpioneerist vanema õega kuulutamas käia. Tal oli kehv nägemine ja minu lugemisoskus oli talle kuulutustööl abiks. Isegi siis, kui läksin kooli, käisin temaga pärastlõunati kuulutamas. Seltsimine täisajaliste teenijatega pani mind armastama kuulutustööd. Mulle valmistab rõõmu see, kui näen, kuidas inimesed tulevad tõesse. Umbes kümnesena rääkisin Jehoovale palves oma soovist teenida teda kogu elu täisajalise kuulutajana. Mind ristiti aastal 1983 ja mõned aastad käisin oma pere eest hoolitsemiseks tööl. Selleks et mitte lasta tekkida rahaarmastusel, mis oleks takistanud mul astuda täisajalisse teenistusse, andsin oma palga ema kätte. Aastal 1987 tulin töölt ära, kui kiideti heaks minu avaldus saada suulu keele tõlkijana Peeteli pere liikmeks.

Teenida vallalise õena Peetelis on olnud mulle suur rõõm. Hommikusel kummardamisel esitatud kommentaarid on aidanud mul teenistuses edeneda. Erineva taustaga kaasteenijatega tihedalt koos töötamine on aidanud mul parandada oma kristlikku isiksust. Mul ei ole küll oma lapsi, aga mul on hulgaliselt vaimseid lapsi ja lapselapsi, keda mul poleks olnud, kui oleksin otsustanud abielluda ja rajada oma pere.

Need kolm vallalist õde on teinud Peetelis usinalt tõlketööd, samal ajal on nad kolme peale kokku aidanud 36 inimesel saada Jehoova pühendunud ja ristitud teenijateks.

[Kast/pildid lk 146, 147]

Mägede ilu

Draakonimäed laiuvad umbes 1050 kilomeetri ulatuses läbi Lõuna-Aafrika. Ent mäeaheliku kütkestavaim osa on see, mis moodustab loodusliku piiri KwaZulu-Natali ja Lesotho vahel. Sageli kutsutakse seda Lõuna-Aafrika Šveitsiks.

Seiklustejahil mägironijaid kutsuvad raskestivallutatavad mäetipud, nagu massiivne Sentinel, libe ja ohtlik Monk’s Cowl ning petlik Devil’s Tooth oma järskude nõlvadega. Nende otsa ronimine võib olla ohtlik. Mitmed pääsud nõlvadele on küll järsud, kuid mitte ohtlikud ning ei nõua erivarustust. Muidugi on tähtis mägironimisreeglitest kinni pidada. Soojad riided, telk ja toidutagavara on elutähtsad. Öised tuuled võivad nõlvadel olla lõikavalt külmad.

Igal aastal jätavad tuhanded matkajad, telkijad ja mägironijad saastatud ja stressirohked linnad selja taha ning tulevad siia nautima mägede värsket õhku, karsket vett ja majesteetlikku suurust.

[Pilt]

Bušmanite kaljujoonistused

 [Kast/pildid lk 158, 159]

Päästetud spiritismi ja polügaamia küüsist

ISAAC TSHEHLA

SÜNDINUD 1916

RISTITUD 1985

LÜHIANDMED Pettunud ristiusus, oli enne tõe tundmaõppimist varakas nõidarst.

ISAAC ning tema kolm sõpra Matlabane, Lukas ja Phillip kasvasid üles Lõuna-Aafrika kirdeosas Sekhukhune mägedes. Noormehed otsustasid apostelliku kiriku liikmete seas nähtud silmakirjalikkuse tõttu sealt lahkuda. Nad hakkasid koos õiget religiooni otsima. Aja jooksul kaotasid nad omavahelise kontakti.

Kolm neljast sõbrast said lõpuks koos oma naistega Jehoova tunnistajaks. Aga kuidas oli Isaaciga? Ta oli käinud oma isa, tuntud nõidarsti jälgedes. Isaaci sihiks oli raha teha ja rikkaks saada. Tal oli sada karilooma ja kopsakas pangaarve. Nagu jõukatele inimestele traditsiooniliselt kohane, oli Isaacil ka kaks naist. Kord otsustas Matlabane Isaaci üles otsida ja rääkida talle, kust tema kolm kunagist sõpra õige religiooni olid leidnud.

Isaac oli rõõmus taaskohtumise üle Matlabanega ja tahtis väga teada, miks ta vanad sõbrad olid saanud Jehoova tunnistajateks. Isaaciga alustati piibliuurimist brošüüriga ”Naudi elu maa peal igavesti”. Nendekeelse väljaande 17. pildil on aafrika nõidarst, kes kliendi küsimusele endega vastamiseks konte maha heidab. Isaaci hämmastas juuresolev kirjakoht 5. Moosese 18:10, 11, kust ta sai teada, et sellised spiritistlikud kombed Jumalale ei meeldi. Teda pani mõtlema ka 25. pilt mehest oma naistega. Pildi juures on kirjakoht 1. Korintlastele 7:1—4, mis näitab, et tõelisel kristlasel ei tohi olla rohkem kui üks naine.

Isaac kuuletus innuga Pühakirjale. 68 aasta vanuselt saatis ta ära oma teise naise ja seadustas oma abielu esimese naise Florinaga. Ta lõpetas nõidarsti-praksise ja viskas minema oma endekondid. Kord tuli piibliuurimise ajal Isaaci juurde kaks kauget klienti. Nad tahtsid tasuda nõidumisteenuse eest 550-randist (tollal 140 dollarit) võlga. Isaac keeldus rahast ja andis meestele tunnistust sellest, miks ta oli loobunud oma endisest praksisest ja uuris nüüd Piiblit kavatsusega saada Jehoova tunnistajaks. Isaac saavutas peatselt selle eesmärgi. 1985. aastal nad Florinaga ristiti ja viimased aastad on nüüdseks 90-aastane Isaac teeninud kristliku koguduse vanemana.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 124, 125]

LÕUNA-AAFRIKA KRONOLOOGIA

1900

1902 Lõuna-Aafrikasse jõuab piibliteemaline kirjandus.

1910 William Johnston avab Durbanis harubüroo.

1916 Saabub ”Loomise fotodraama”.

1917 Harubüroo kolib Kaplinna.

1920

1924 Kaplinna saadetakse trükipress.

1939 Trükitakse esimene afrikaanikeelne ”Lohutus”.

1940

1948 Kaplinna lähedale ehitatakse kuningriigisaal.

1949 Trükitakse suulukeelne ”Vahitorn”.

 1952 Elandsfonteinis valmib uus Peetel.

1979 Pannakse tööle TKS-i rotatsioontrükipress.

1980

1987 Krugersdorpi ehitatakse uus Peetel, seda laiendatakse 1999.

1992 Sowetosse ehitatakse esimene kuningriigisaal, mis tehti kiirehitusmeetodil.

2000

2004 Laiendatakse trükikoda. Tööle hakkab MAN Roland Lithomani rotatsioontrükipress.

2006 Kuulutajate kõrgarv 78877.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

80000

40000

1900 1920 1940 1980 2000

 [Teabegraafika/pildid lk 148, 149]

Hulgaliselt keeli

Lõuna-Aafrika Vabariigi trükikoda trükib ”Vahitorni” 33 keeles

 Erinevad rõivastusviisid

Aafrikas võib leida värvirikka valiku rahvarõivaid, ehteid ja riidemustreid

Suulu

TERVITUS ”Sanibona”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 10677000 j

KUULUTAJAID 29000 k

Sotho

TERVITUS ”Lumelang”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 3555000

KUULUTAJAID 10530

Pedi

TERVITUS ”Thobela”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 4209000

KUULUTAJAID 4410

Tsonga

TERVITUS ”Xewani”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 1992000

KUULUTAJAID 2540

Koosa

TERVITUS ”Molweni”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 7907000

KUULUTAJAID 10590

Afrikaani

TERVITUS ”Hallo”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 5983000

KUULUTAJAID 7510

Tsvana

TERVITUS ”Dumelang”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 3677000

KUULUTAJAID 4070

Venda

TERVITUS ”Ri a vusa”

EMAKEELENA RÄÄKIJAID 1021800

KUULUTAJAID 480

[Allmärkused]

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pilt lk 71]

Kivijugapuu

[Pilt lk 74]

Stoffel Fourie

[Pilt lk 74]

”Kirjauurimused”

[Pilt lk 74]

Durbani kogudus ja William Johnston, 1915

[Pilt lk 74, 75]

Johannes Tshange ja tema pere

[Pilt lk 75]

Esimene harubüroo oli toakene selles majas

[Pilt lk 77]

Japie Theron

[Pilt lk 79]

Henry Myrdal

[Pilt lk 79]

Piet de Jager

[Pilt lk 82]

Henry Ancketill, 1915

[Pilt lk 82]

Grace ja David Taylor

[Pilt lk 82]

See 1931. aastast pärit brošüür sisaldas resolutsiooni võtta endile nimi Jehoova tunnistajad

[Pildid lk 84]

Kaplinna Peeteli pere 1931. aastal, nende hulgas George ja Stella Phillips

[Pilt lk 87]

Valmistatakse koosakeelset helisalvestust

[Pilt lk 87]

Andrew Jack ja Frontexi trükimasin, 1937

[Pilt lk 87]

Esimesed afrikaanikeelsed ”Lohutus” ja ”Vahitorn”

[Pilt lk 90]

Kokkutuleku delegaadid Johannesburgis, 1944

[Pilt lk 90]

Plakatitega kõnet reklaamimas, 1945

[Pilt lk 90]

Frans Muller ja Piet Wentzel grammofonidega, 1945

[Pilt lk 95]

Vendade sulane Gert Nel, 1943

[Pilt lk 95]

Tunnistuse andmine kõrvalistes kohtades, 1948

[Pilt lk 99]

Andrew Masondo ja tema teine naine Ivy

[Pilt lk 99]

Luke ja Joyce Dladla

[Pilt lk 99]

Esimene suulukeelne ”Vahitorn”

[Pilt lk 102]

Velloo Naickeri eeskuju aitas tema 190 sugulasel tõe vastu võtta

[Pildid lk 102]

Gopal Coopsammy 21-aastasena ja praegu koos oma naise Susilaga. Nad on aidanud jõuda pühendumiseni 150 inimesel

[Pilt lk 104, 105]

Isabella Elleray

Doreen Kilgour

[Pilt lk 108, 109]

algne hoone, 1952

Elandsfonteini Peetel, 1972

 [Pildid lk 110]

Konventide kõrghetki

(ülal) Ilmub raamat ”Lapsed”, 1942; (keskel) ristitavad, 1959; (all) Kosad tervitavad lauluga delegaate, 1998

Eelmisel aastal ristiti 3428 inimest!

[Pilt lk 120]

Elijah Dlodlo kannatas piitsutamist

[Pilt lk 121]

Florah Malinda, üldpioneer, kelle tütar jõhkralt mõrvati

[Pilt lk 122]

Moses Nyamussua tappis rahvajõuk

 [Pildid lk 140, 141]

Kuningriigisaali kiirehitus

Kagiso kogudusel aidati saada uus kogunemiskoht

Enne

Ehitamise ajal

 Pärast

Rathanda kogudus Heidelbergis armastab oma uut kuningriigisaali

Aafrika 37 riigis on ehitatud 7207 saali, 3305 ootab veel oma järge!

[Pilt lk 147]

Perekond Rossouw praegu

[Pildid lk 150]

Kokkutulekusaal Midrandis

[Pilt lk 155]

Hädaabi Zimbabwele, 2002

[Pilt lk 155]

Tõlkijatele on abiks tarkvara

 [Pildid lk 156, 157]

 Lõuna-Aafrika harubüroo aastal 2006

Elu- ja büroohooned, uus trükimasin ja väljastusosakond

[Pildid lk 156, 157]

Harubüroo komitee

Piet Wentzel

Loyiso Piliso

Rowen Brookes

Raymond Mthalane

Frans Muller

Pieter de Heer

Jannie Dieperink

[Pildid lk 161, 162]

Namiibia

William ja Ellen Heindel

Coralie ja Dick Waldron, 1951

Namiibia tõlkebüroo

[Pildid lk 167]

Lesotho

(kõige ülal) Abel Modiba ringkonnatööl; (ülal) koopaelanikud misjonäri ümber; (vasakul) Per-Ola ja Birgitta Nygren

 [Pildid lk 168]

Botswana

Thongoanad kuulutavad tänavakaupmehele

Kuulutamine hütist hütti

[Pildid lk 170]

Svaasimaa

James ja Dawne Hockett

Tõe levitamine Mbabane käsitööturul

[Pildid lk 170]

Saint Helena

”Kuningriigi sõnumi” hoogtöö viidi läbi ühe päevaga; (all) sadamalinn Jamestown

[Pilt lk 175]

Rahvusvaheline konvent 1993. aastal