Réunion

ESIMESED inimesed, kelle silmad Réunioni saart nägid, ilmselt Araabia kaupmehed, leidsid eest troopilise paradiisi. Réunionile, mis on nagu roheline kalliskivi keset sügavsinist India ookeani, on antud looduslikku ilu ja mitmekesisust, mida annab otsida tervetelt kontinentidelt. Vulkaanilise liivaga rannad, lugematul hulgal jugasid, vihmametsad, külluslikult metsikuid lilli, sügavad orud, kaljused vulkaanitipud, üle mitmete kilomeetrite laiuvad taimestikuga kaetud kraatrid ja aktiivne vulkaan — need on vaid mõningad selle saare aarded.

Elades sellel võluval saarel, on paljud Réunioni asukad hakanud siiski hindama midagi, mis on veel ilusam kui see, mida saab silmaga näha. Nad on hakanud armastama Jumala Sõna hinnalisi tõdesid. Misjonär Robert Nisbet, kes oli määratud lähedal asuvale Mauritiusele, oli esimene Kuningriigi kuulutaja, kelle jalg Réunioni pinnale astus. Kuigi Robert peatus saarel vaid mõne päeva septembris 1955, äratas ta inimestes märgatavat huvi Piibli vastu, jagas palju kirjandust ja sai mitmeid ajakirja ”Ärgake!” tellimusi. Huvilistega hoidis ta ühendust kirja teel.

Aastatel 1955 kuni 1960 tegid Robert ja vööndiülevaataja Harry Arnott saarele lühikesi külastusi. Aastal 1959 palus Prantsusmaa harubüroo Adam Lisiakil külastada Réunioni. Ta oli poola päritolu pensionile jäänud söekaevur ning tulnud Prantsusmaalt Madagaskarile pioneerina teenima. Adam veetis saarel terve 1959. aasta detsembrikuu. Ta kirjutas: ”Üheksakümmend protsenti elanikkonnast on siirad katoliiklased, kuid paljud soovivad siiski Jumala Sõnast ja uuest maailmast rohkem teada saada.  Preestrid püüavad tõe levikut takistada. Keegi ütles mehele, kes tellis ajakirja ”Ärgake!”, et kohalik preester tahab laenata meie raamatut ”Jumal on tõemeelne”. ”Kui ta ise kohale tuleb, siis ma laenan talle,” vastas see tellija. Preester ei tulnud aga kunagi.”

PRANTSUSMAALT SAABUB ABI

Prantsusmaa harubüroo, kes kandis tollal töö eest hoolt, kutsus pädevaid kuulutajaid üles kolima Réunionile. Perekond Pégoud — André, Jeannine ja nende kuueaastane poeg Christian — koos sugulase Noémie Durayga, vastasid üleskutsele. Nad jõudsid kohale jaanuaris 1961. Noémie, keda kutsuti ka Mimiks, teenis seal eripioneerina kaks aastat, misjärel pöördus tagasi Prantsusmaale.

 Nad leidsid kohe palju huvilisi ning pidasid isegi oma hotellitoas pealinnas Saint-Denis’s koosolekuid. Niipea kui nad kolisid majja, toimusid koosolekud seal. Umbes aasta hiljem üüris vastmoodustatud Saint-Denis’ grupp väikese saali, mis mahutas umbes 30 inimest. See oli laineplekist katusega puumaja, millel oli kaks luukidega aknaava ning uks. Kui saadi luba, lammutasid vennad vaheseinad, ehitasid väikese lava ning paigaldasid ilma seljatugedeta puupingid.

Pilvitutel troopilistel pühapäeva hommikutel küttis plekkkatus nagu ahi. Peagi nõretasid kohalviibijad higist, eriti need, kes seisid laval, sest nende pea oli katusele väga lähedal. Kuna saal oli tihti rahvast täis, seisid paljud väljas ja kuulasid programmi ukselävel või läbi aknaava, takistades niigi viletsat õhuvahetust.

”TÖÖD ON HÄSTI PALJU”

Vaatamata mõningatele ebamugavustele, võeti kõiki südamlikult vastu ja esimese aasta lõpuks käis koosolekutel regulaarselt umbes 50 inimest. Kuulutajate arv kasvas seitsmeni ja juhatati 47 piibliuurimist. Mõned uued soovisid uurida kaks korda nädalas. ”Kuigi tööd on hästi palju, oleme väga rõõmsad,” kirjutasid vennad.

Üks uutest piibliõpilastest oli Myriam Andrien, kes oli alustanud uurimist aastal 1961 Madagaskaril. Ta mäletab, et eelmainitud kuningriigisaali kasutati ka kokkutulekusaalina. Vennad ehitasid juurde lihtsalt palmiokstest varjualuse. Neil esimestel suurematel kogunemistel viibis koguni 110 inimest.

1961. aasta oktoobris Mauritiusel toimunud kokkutulekul ristiti teiste hulgas David Souris, Marianne Lan-Ngoo ja Lucien Véchot, kes kõik aitasid palju kaasa kuulutustöö edenemisele. Järgmisel aastal oli kuulutajaid juba 32 ja pioneerid juhatasid igaüks 30 piibliuurimist.  Pühapäevastel koosolekutel oli kohalviibijaid saja ringis ning esindatud olid paljud etnilised rühmad.

Paljude Réunioni indialaste elu juhib kahe religiooni, katoliikluse ja hinduismi segu. Oma vanadest harjumustest loobumine nõudis mõnedelt suurt pingutust. Kuid õdede-vendade kannatlikkus, südamlikkus ja kindlameelsus seista selle eest, mis on õige, tõid sageli häid tulemusi. Näiteks üks naine, kes oli kaks aastat ühe pioneeriga Piiblit uurinud, ei hüljanud valereligiooni ega jätnud tuleviku ennustamist ning elas edasi vabaabielu. Pioneer otsustas anda uurimise üle ühele õele, et proovida, kas tema oskab aidata. See õde kirjutab: ”Juba mõne kuu möödudes naise hindamine tõe vastu hakkas kasvama, ning minu suureks rõõmuks lõpetas ta spiritismiga tegelemise. Ta aga ei registreerinud oma abielu. Ta ütles, et ta elukaaslane pole nõus ennast siduma, niisiis otsustas ta edasi elada oma elukaaslasega ning mul ei jäänud muud üle, kui see uurimine lõpetada.

Ühel päeval kohtusin ma selle naisega tänaval ning ta palus, et ma hakkaksin temaga uuesti uurima. Olin nõus ühel tingimusel: ta peab tõestama oma siirust, rakendades ellu seda, mida juba teab. Soovitasin tal selle asja pärast paluda Jehoovat ning seda ta ka tegi. Seejärel võttis ta julguse kokku ning rääkis avameelselt oma elukaaslasega. Naise suureks rõõmuks oli mees nõus abielluma. Enamgi veel, mees hakkas koos oma vastse abikaasaga koosolekutel käima.”

1963. aastal oli 11 järjestikust Kuningriigi kuulutajate kõrgarvu, viimane neist oli 93. Réunionil tegutses nüüd kaks kogudust ja üks grupp. Esimesel kohalikul ristimistalitusel 1962. aasta detsembris St.-Gilles-les-Bainsi rannal ristiti 20 inimest. Teisel korral 1963. aasta juunis lisandus veel 38 ristitut. 1961. aastal oli Réunionil üks kuulutaja iga 41667 elaniku kohta, kolm aastat hiljem aga üks kuulutaja  iga 2286 elaniku kohta. Jah, Jehoova ”laskis [sõnal] kasvada” sellel vaimselt viljakandval saarel (1. Kor. 3:6).

KUNINGRIIGI SÕNUM JÕUAB KAUGEMATE PAIKADENI

Aastaks 1965, kõigest neli aastat pärast esimese tunnistajatest pere saabumist, oli Saint-Denis’ koguduse kuulutajate arv kasvanud 110-ni ning nad töötasid oma territooriumi läbi iga kolme nädala tagant. Ent teised piirkonnad olid peaaegu puutumata. Kuidas olukord lahendati? Vennad üürisid bussid ja kuulutasid teistes rannaäärsetes linnades, nagu Saint-Leu, Saint-Philippe ja Saint-Pierre.

Mõnele territooriumile jõudmiseks kulus tunde. Vennad asusid teele varavalges ning liikusid sageli mööda kitsaid, järske ja käänulisi teid. Sõit Saint-Denis’st Le Porti linna, milleks nüüd kulub kõigest 15 minutit, oli toona kahetunnine raske katsumus. ”Selle tee läbimine nõudis usku,” meenutab üks vend. ”Isegi uus tee ei ole varisevate kivide tõttu täiesti ohutu. Mõnes kohas tee ääres kõrgub mägi vertikaalse seinana ning tugevad vihmad kangutavad pea kohalt lahti kive, millest mõned kaaluvad mitmeid tonne. Aastate jooksul on hulk inimesi surma saanud.”

 Christian Pégoud jutustab: ”Kui ma olin umbes kaheksa-aastane, jagas meie grupp kõrvalistel territooriumitel 400 kuni 600 ajakirja ”Ärgake!”. ”Vahitorn” oli keelatud. Meiega tulid kaasa mõnede õdede uskmatud, kuid sõbralikud abikaasad, kellele meeldisid väljasõidud, kuigi nad ise muidugi kuulutustöös ei osalenud. Pärast teenistust pidasime piknikku, mis oli meile lastele väga meelt mööda. Olen veendunud, et nendel erilistel ettevõtmistel oli minu elule suur mõju.”

ORGANISATSIOONILISED MUUDATUSED ANNAVAD TÖÖLE HOOGU JUURDE

1963. aasta mais külastas Réunioni Milton Henschel esimesena ühingu peakorterist. Ta pidas erikõne 155 kohalviibijale. Pärast tema külastust määrati neli tunnistajat eripioneerideks, et nad aitaksid kogudusi ja kuulutaksid piirkondades, kuhu hea sõnum polnud veel jõudnud. David Souris määrati Le Porti linna, Lucien Véchot Saint-Andrésse ning Marianne Lan-Ngoo ja Noémie Duray (nüüd Tisserand) Saint-Pierre’i.

1. mail 1964 hakkas kuulutustööd Réunionil korraldama  Prantsusmaa asemel Mauritius. Lisaks rajati Réunionile ka kirjanduseladu. Samal ajal innustati kuulutajaid tegutsema rohkem uutel territooriumitel ning vendi ergutati püüdlema koguduses vastutavate ametite poole, et hästi hoolt kanda nende paljude eest, kes tõe juurde tulid. Sellel 1964. teenistusaastal ristiti 57 inimest, kellest 21 koguni ühel kokkutulekul!

Aasta varem oli Saint-André grupp andnud avalduse koguduse moodustamiseks. Avalduses seisis: ”1963. aasta juuni lõpuks on meid 12 ristitud kuulutajat ning võimalik, et järgmise kahe kuu jooksul lisandub veel viis või kuus uut kuulutajat. Vennad juhatavad 30 piibliuurimist.” Avaldus kiideti heaks ja kaks venda asusid koguduse eest hoolitsema: Jean Nasseau kogudusesulasena ehk siis juhtiva ülevaatajana ning Lucien Véchot tema abilisena. Mõlemad olid olnud tões vähem kui kaks aastat.

38-aastane Jean, suur mees nii hingelt kui kehalt, oli kutsekoolis õpetaja ja oskuslik ehitaja. Jean ristiti aastal 1962 ning tänu oma oskustele ja sihikindlusele suutis ta Kuningriigi töö heaks palju ära teha. Ta ehitas Réunionile teise kuningriigisaali oma kuludega ja oma maale Saint-Andrés. See oli tugev ja kauni viimistlusega puitehitis, kuhu mahtus vabalt üle 50 inimese. Territooriumil, mille eest algselt hoolitses Saint-André grupp, on nüüdseks moodustatud kaheksa kogudust. Jean suri Jehoovale ustavana aastal 1997.

Kolmas grupp, mis kujunes 1960. aastate alguses, oli sadamalinnas Le Portis ning sinna kuulusid ka huvilised Saint-Paulist, mis asus kaheksa kilomeetrit lõuna pool. Le Porti linnas olid lihtsad puumajad, mille ümber kasvasid kütus-piimalilled, ilma okasteta kaktusetaolised taimed. David Souris üüris maja ning hakkas seal koosolekuid pidama. Detsembris 1963 avaldas see grupp soovi saada koguduseks. Neid oli 16 Kuningriigi kuulutajat, kellest  8 oli ristitud, ning keskmiselt kuulutati 22,5 tundi kuus. Ainuüksi David ning tema abiline juhatasid 38 piibliuurimist. Sel kuul pidas ringkonnaülevaataja oma külastuse ajal avaliku kõne 53 kuulajale.

Le Porti määrati eripioneerideks ka Christian ja Josette Bonnecaze. Christian oli ristitud Prantsuse Guajaanas ning ta tuli Réunionile 1960-ndate alguses. Ta oli siis vallaline ja oma perekonnast ainukesena tões. Vend Souris oli nii lahke ja kolis teise majja, et teha ruumi Christianile ja Josette’ile majas, kus peeti koosolekuid. Aja jooksul kasvas kogudus nii suureks, et ka nemad pidid välja kolima.

Vahepeal oli hakanud vaimulikkond selles enamjaolt katoliiklikus piirkonnas õhutama vaenu tunnistajate vastu. Päeval loopisid lapsed ja noorukid sageli tunnistajaid kividega ning öösel viskasid nad kive vendade majakatustele.

Vastne piibliõpilane Raphaëlla Hoarau tundis mõningaid neist noortest. Pärast järjekordset kiviviskamisjuhtumit läks ta süüdlaste juurde koju. Ta hoiatas: ”Kui te ei lõpeta mu venna kividega loopimist, tuleb teil minuga tegemist.”

 ”Vabandust, proua Hoarau,” vastasid nad. ”Me ei teadnud, et ta on teie vend.”

Raphaëlla võttis tõe omaks nagu ka tema kolm tütart, kellest üks, Yolaine, abiellus Lucien Véchot’ga.

Hoolimata vaimulike õhutatud eelarvamusest, tekkis tänu vendade agarusele ja Jumala õnnistusele Le Porti innukas kogudus ning peagi jäi saal neile kitsaks. Tihti juhtus, et väljas oli kuulajaid rohkem kui sees. Toole lisati kõikvõimalikesse kohtadesse, isegi lavale ning rida lapsi istus lava äärel näoga kuulajate poole. Lõpuks ehitasid vennad kauni kuningriigisaali ning praegu on selles piirkonnas kuus kogudust.

PIONEERIDE HEA EESKUJU

Üks esimesi pioneere Réunionil oli Annick Lapierre. ”Annick uuris mu ema ja minuga,” meenutab Myriam Thomas. ”Ta innustas mind teenistuses pingutama ja ma ütlesin talle, et tahan ka pioneeriks saada. Mind ristiti kuue kuu pärast. Tollal oli meie territooriumiks terve saar ning enamasti käisime jala, sest busse ei olnud ja autosid oli väga vähe. Vend Nasseaul oli aga auto ning alati kui  võimalik, võttis ta meid kuulutama kaasa. Oli rõõm seda tööd teha ning me kõik olime täis indu.”

Pereisa Henri-Lucien Grondin meenutab: ”Me innustasime alati oma lapsi pioneeriks hakkama. Ringkonnaülevaatajad rääkisid meile, kui tähtis on anda Jehoovale oma parim. Henri-Fred, meie vanim laps, on nüüd neljakümnene ning on valinud täisajalise teenistuse oma eluteeks.”

”Meie koguduses oli suur hulk innukaid noori,” jutustab Henri-Fred. ”Mõned olid ristitud, kuid teised mitte, nagu ma isegi. Kuid koolivaheaegadel me kõik osalesime kuulutustöös 60 tundi. Me ei kaotanud kunagi silmist oma vaimseid eesmärke ning praegu teenin ringkonnatööl koos oma naise Evelyne’iga.”

DEEMONITE VASTUPANU

Spiritism on Réunionil väga levinud. Jeannine Corina (neiupõlvenimega Pégoud) meenutab: ”La Montagne’i külas kohtusin mehega, kes ütles, et paneb nõeltega nukku torgates mulle needuse peale. Kuna ma ei teadnud, millest ta räägib, palusin oma piibliõpilasel seda selgitada. Ta sõnas: ”Mees on nõidarst ning ta laseb vaimudel sulle halba teha.” Ma kinnitasin talle, et Jehoova kaitseb neid, kes täielikult tema peale loodavad. Loomulikult ei juhtunud minuga midagi halba.”

Üks vend meenutab, et kui tema oli väike, pidas nende perekond spiritistlikke seansse. Aastal 1969 kohtus ta Jehoova tunnistajatega ning hakkas Piiblit uurima. Deemonid aga püüdsid teda takistada, tehes ta kurdiks, kui ta koosolekutele tuli. Ta mitte ainult ei jätkanud koosolekutel käimist, vaid ka lasi lindistada kõnesid, et neid kodus kuulata. Õige pea jätsid deemonid ta rahule ning varsti pärast seda hakkas ta ka kuulutamas käima (Jak. 4:7).

Aastal 1996 hakkas nelipühilane Roséda Caro tunnistajatega Piiblit uurima. Ta oli kaotanud oma nägemise,  kuna võttis kuulda oma kirikusõprade nõu ning lõpetas suhkruhaiguse ravimite võtmise. Tema abikaasa Cledo oli olnud sealse kommunistliku partei liige, keda kohalikud kartsid tema vägivaldse loomuse pärast. Ta tegeles ka nõiakunstiga, osales hindu tseremooniatel ning hiljem sai nelipühilaseks.

Kui Roséda hakkas uurima, oli Cledo sellele vastu ja isegi ähvardas kogudusevanemaid. Kuid Roséda ei löönud kartma. Mõni kuu hiljem viidi Cledo haiglasse, kus ta langes koomasse. Kui ta teadvusele tuli, tõid kaks tunnistajat talle suppi, mille kohta ta ise arvas, et see toodi ta naise jaoks.

”Ei, härra Caro, supp on teile,” ütlesid meie õed.

”Olin väga liigutatud,” meenutab Cledo. ”Mitte ükski nelipühilane ei tulnud mind vaatama, kuid kaks Jehoova tunnistajat, just need inimesed, kelle vastu ma nii tugevalt olin seisnud, tõid mulle süüa. ”Jehoova, mu naise Jumal, on tõepoolest olemas,” ütlesin ma endamisi. Seejärel tegin vaikse palve, et Roséda ja mina võiksime olla ühtsed oma usus.”

 Cledo ei esitanud seda alandlikku palvet hetke ajel. Enne haigestumist oli tema suhtumine mõnevõrra pehmenenud ning ta oli lubanud naisel naabri majas Piiblit uurida. Ühel päeval ütles ta Rosédale ja õele, kes temaga  uuris: ”See pole hea, et te seal uurite. Tulge parem meile.” Ja nii naised tegidki, kuid nende teadmata kuulas Cledo kõrvaltoast neid pealt ning talle meeldis kuuldu. Kuigi Cledo oli kirjaoskamatu, hakkas ta pärast paranemist kaks korda nädalas uurima ning ta ristiti aastal 1998. Vaatamata kõrge eaga kaasnevatele vaevustele teenivad Cledo ja Roséda ikka ustavalt Jumalat.

HEA SÕNUM JÕUAB SISEMAALE

Väike osa Réunioni asukatest elab sisemaal sügavates orgudes, mida ümbritsevad järsud mäed, kõrgudes 1200 meetrini või üle selle. Teised elavad aga kõrgel avarates haljendavates kaldeerades ehk hiidkraatrites, mis on jäänud massiivsest kustunud vulkaanist. Mõned neist inimestest näevad ookeani harva, kui üldse. Näiteks Cirque de Mafate’i nimelisse hiidkraatrisse saab ainult kas jala või helikopteriga.

Louis Nelaupe, aafriklastest orjade järeltulija, kasvas üles Cirque de Mafate’is. Noore mehena oli ta aidanud katoliku preestrit kandetooliga kanda. Hiljem kolis Louis Saint-Denis’sse, kus ta tuli tõe juurde. Loomulikult soovis ta vastleitud uskumusi ka oma sugulastega jagada. Seega asusid ühel päeval aastal 1968 Louis ja tema naine Anne koos kahe õega vanuses 15 ja 67 jalgsi sisemaa poole teele. Neil oli kaasas seljakott, reisikohver ja portfell, kõik kirjandust täis.

Alguses käisid nad piki jõekallast ning seejärel läksid mööda kitsast ja käänulist mägirada üles. Mõnes kohas oli püstloodis kaljusein ühel pool ja kuristik teisel pool. Nad kuulutasid kõigis tee peale jäävates majades. Louis meenutab: ”Sel ööl hoolitses Jehoova meie eest selle kandi ainukese poepidaja kaudu, kes andis meie kasutusse  kahetoalise majakese, kus olid nii voodid kui ka köök. Hommikul jätkasime teed, mis viis meid üle 1400 meetri kõrguse mäeharja alla kaldeerasse, laia looduslikku amfiteatrisse.

Lõpuks jõudsime ühe mu vana sõbra juurde, kes võttis meid külalislahkelt vastu. Järgmisel päeval jätsime mõned kompsud sinna ning rühkisime edasi sihtkoha poole, toiduks vaid metsikult kasvavad väikesed guajaavid ning kuulutades alandlikele inimestele, kes polnud veel kunagi midagi Kuningriigist kuulnud. Jõudsime ühe sugulase juurde õhtul kell kuus. Ta oli väga rõõmus meid nähes ning valmistas maitsva kana õhtusöögiks. See meenutas meile Aabrahami ja Saara külalislahkust, kes kostitasid Jumala ingleid (1. Moos. 18:1—8). Loomulikult kuulutasime talle kogu toidu valmistamise aja. Lõpuks, kell 11 õhtul, hakkasime sööma.

Järgmisel päeval, neljapäeval, käisime läbi kogu kraatri. Sõime guajaave ning külastasime kõiki majapidamisi, mida meil õnnestus leida. Üks lahke mees pakkus meile kohvi ning saime natukene puhata — oma jalgu muidugi, mitte suud. Talle meeldis meie piibliteemaline vestlus niivõrd, et ta jalutas suupilli mängides meiega kaasa kõikide majadeni kuni kilomeetri kaugusele oma kodust.

Lõpuks naasime paika, kuhu olime jätnud oma asjad, ning jäime sinna öömajale. Selleks ajaks, kui jõudsime reede hilisõhtul tagasi koju, olime kõik neli, kaasa arvatud meie armas 67-aastane õde, kõndinud umbes 150 kilomeetrit, külastanud 60 kodu ning levitanud üle 100 väljaande. Jah, me olime füüsiliselt väsinud, kuid vaimselt täis jõudu. Minu jaoks oli rännak Cirque de Mafate’i muidugi ka tagasipöördumine oma juurte juurde.”

 KAHEST KUULUTAJAST VIIE KOGUDUSENI

Aastal 1974 kolisid Christian Pégoud ja tema ema lõunas asuvasse La Rivière’i linna, kus tollal polnud ühtegi kogudust. ”Me kasutasime oma garaaži koosolekute pidamiseks ja varsti käis seal 30 inimest,” jutustab Christian, kes oli siis kahekümneaastane. ”Ma alustasin uurimist ühe naise ja tema tütre Céline’iga, kes oli kihlatud Ulysse Grondiniga. Tulihingelise kommunistina ei soovinud Ulysse, et tema pruudiga Piiblit uuritakse. Siiski õnnestus Céline’il veenda Ulysse’i meid ära kuulama ning mu ema külastas teda ja ta vanemaid. Meie rõõmuks nad kuulasid, mis mu emal öelda oli, ning see meeldis neile. Kogu perekond hakkas uurima ning aastal 1975 Ulysse ja Céline ristiti ning nad abiellusid. Hiljem määrati Ulysse kogudusevanemaks.”

Christian jätkab: ”Peale La Rivière’i jäid meie territooriumile ka sisemaa piirkonnad Cilaos, Les Avirons, Les Makes ja L’Étang-Salé. Les Makesis tunti meie töö vastu suurt huvi. Küla kohal asub Le Cap, osake kustunud vulkaani servast. Pilvitul hommikul oli sealt võimalik näha 300 meetrit allpool laiumas halja taimkattega avarat amfiteatrit.”

Le Capi jalamil elas Poudroux’-nimeline pere, kes rentis seal väikest talu. Pere vanim laps Jean-Claude meenutab: ”Mina ja mu neli venda ning viis õde aitasime isal kasvatada köögivilju turul müümiseks. Ta kasvatas ka kurereha ning valmistas sellest ekstrakti, mida kasutatakse lõhnaõlides. Me pidime kõndima viis kilomeetrit lähedal asuvasse külakooli, tihti oli meil kaasas ka aiasaadusi. Tagasiteel võtsime teinekord ühes 10 kilogrammi toiduaineid, kandes seda kõike pea peal.

Isa oli kõva töömees ning seepärast pidasime temast lugu. Kuid nagu paljud teisedki, jõi ta liiga palju ning purjuspäi muutus vägivaldseks. Lastena olime kodus tihti  tunnistajaks jubedatele vaatepiltidele ning meil oli hirm oma pere tuleviku pärast.”

Jean Claude jätkab: ”1974. aastal kohtusin ühe pioneeriga. Olin tollal kooliõpetaja La Rivière’is. Kirikus nähtud silmakirjalikkuse ja ebaõigluse tõttu oli minust saanud põhimõtteliselt ateist. Siiski avaldas mulle muljet, kuidas vend kasutas kõigile mu küsimustele vastamiseks Piiblit. Mu naine Nicole ja mina hakkasime uurima. Käisime ka minu perel külas, et jagada nendega Piibli tõde, tihti vestlesime õdede-vendadega hiliste õhtutundideni. Teinekord kuulasid me vanemad neid kõnelusi pealt.

Ei läinud kaua, kui mu vennad Jean-Marie ja Jean-Michel ning õde Roseline hakkasid regulaarselt käima meie kodus toimuvatel uurimistel. Me kõik kasvasime vaimselt, saime kuulutajateks ning meid ristiti aastal 1976. Kahjuks süüdistas isa mind pere valele teele pööramises ning lõpetas minuga rääkimise. Ta muutus lausa nii riiakaks, et pidin teda avalikes kohtades vältima.

Kuigi ema ei osanud lugeda ega kirjutada, hakkas ka tema uurima. Mul on hea meel, et ka isa muutus leebemaks. Ta hakkas 2002. aastal isegi Piiblit uurima. Tänaseks on 26 meie pere liiget ristitud, sealhulgas minu üheksa õde-venda ja mina, meie abikaasad ning me ema, kes on vaatamata kõrgele eale ikka innukas. Jean-Michel ja Jean-Yves teenisid mõnda aega ringkonnaülevaatajatena, kuid pidid tervislikel põhjustel lõpetama. Mõlemad on kogudusevanemad ja Jean-Yves on ühtlasi ka pioneer koos oma naise Rosédaga. Mina ja mu vanim poeg teenime vanematena.”

Kui Christian Pégoud aastal 1974 koos oma emaga saabus, polnud La Rivière’is ega selle ümberkaudseis linnades ühtegi kogudust, kuid nüüd on neid viis. Üks on kuurortlinnas Cilaoses, mis asub kõrgel Cirque de Cilaose mäel ning on kuulus oma kuumavee- ja mägiallikate poolest.  Kuidas Cilaose kogudus alguse sai? Aastatel 1975 ja 1976 matkasid La Rivière’i kuulutajad igal neljapäeval 37 kilomeetrit mööda kitsast ja käänulist mägiteed, mis on kurikuulus oma varisevate kivide poolest, üles Cilaosesse ning kuulutasid seal umbes kella viieni õhtul. Nende pingutused kandsid vilja: seal on praegu umbes 30 kuulutajat ning neil on ka oma kuningriigisaal.

VAIMNE KASV LÕUNA POOL

Kohalikud kutsuvad Réunioni lõunaosa ”metsikuks lõunaks” ning selleks on ka põhjust. Suured vahused lained peksavad vastu tühja randa, mille läheduses laiub Réunioni tegevvulkaan Piton de la Fournaise. Saint-Pierre on selle piirkonna kõige suurem linn. 1960-ndate lõpus määrati sinna eripioneerid Denise Mellot ja Lilliane Pieprzyk. Hiljem, kui inimeste huvi kasvas, ühines nende õdedega eripioneer Michel Rivière koos oma naise Renéega.

Üks esimesi piibliõpilasi seal kandis oli ehitaja Cléo Lapierre, kes tuli tõesse aastal 1968. ”Esimene koosolek, kus ma viibisin, toimus suure puu all,” meenutab Cléo. ””Kuningriigisaal” — varjualune suurusega kolm korda kolm meetrit — oli parajasti lammutamisel, et teha ruumi suuremale hoonele, mille ehitamisel sain ka mina kaasa lüüa.”

Samal aastal kutsuti reservvägedesse kuuluv Cléo jälle teenistusse. Cléo meenutab: ”Nende väheste piibliliste teadmistega, mis mul olid, kirjutasin võimudele, selgitamaks oma erapooletust. Kuna nad ei vastanud, läksin saare teises otsas olevasse Saint-Denis’ sõjaväebaasi asja uurima. Ohvitser käskis mul koju minna, kuid olla valmis vangi minekuks. Sellest hetkest alates palvetasin tihti  ning uurisin usinasti. Natukese aja pärast kutsuti mind baasi tagasi. Kui ma kohale jõudsin, palusin vennal, kellega ma sinna sõitsin, ühe tunni oodata. ”Kui ma selleks ajaks tagasi ei ole,” sõnasin ma, ”siis ma ilmselt ei tulegi. Sellisel juhul müü mu auto maha ning anna raha mu naisele.”

Kui ma sisse läksin, vaidlesid ohvitserid parajasti selle üle, mida minuga teha. Umbes 45 minuti pärast tuli mu juurde seersant.

”Kaduge mu silmist,” lausus ta, ”minge koju!”

 Kui olin kõndinud mõnikümmend meetrit, kutsus ta mu tagasi. Ta ütles leebemal toonil: ”Ma imetlen teid tunnistajaid. Ma kuulsin Jehoova tunnistajatest Prantsusmaal, kuid sina oled esimene, keda ma olen kohanud.”

Tollal olin Saint-Pierre’is ainuke vend ja juhatasin kõiki koguduse koosolekuid. Aeg-ajalt sain siiski abi ning  aastal 1979 saabus misjonäridest abielupaar Antoine ja Gilberte Branca.”

KUNINGRIIGISAALIDE EHITUS

Alguses kogunesid kogudused ja grupid koosolekuteks ümberehitatud majades või kellegi kodus. Sagedaste tsüklonite pärast oli aga vaja toekamaid ehitisi. Kivimajad on kallid ning nende ehitamine võtab ka palju rohkem aega. Ent Jehoova käsi pole olnud lühike ning aja jooksul hakkasid Réunionil sellised kuningriigisaalid kerkima (Jes. 59:1).

 Näiteks kui Saint-Louis’ kogudus sai oma uue kuningriigisaali joonised, osales üks noor vend parasjagu müüriladumise kursustel. Ta andis oma juhendajale tõest tunnistust, rääkis talle saalist ja selgitas, et selle ehitavad vabatahtlikud. Kuidas õpetaja sellele reageeris? Ta tõi oma õpilased ehitusele kogemusi omandama! Õpilased aitasid kaevata vundamenditaldmikku ning hiljem annetas õpetaja vundamendi jaoks terast.

Vennad plaanisid valada 190-ruutmeetrise vundamendi riiklikul pühal ning varavalges saabus tööle üle saja agara vabatahtliku. Mingil põhjusel oli aga linn vee kinni keeranud. Üks vend, kel jagus ettevõtlikkust ning kes tundis tuletõrjekomando pealikku, selgitas tekkinud olukorda sellele lahkele mehele, kes kohe saatis sinna tuletõrjeauto, milles oli piisavalt vett kogu töö jaoks.

Kui kuningriigisaal valmis sai, kirjutas üks uus huviline, kellele olid meie vennad ja nende töö muljet avaldanud, välja tšeki rahasummale, millest enam-vähem jagus uue helisüsteemi ostmiseks. Kui 1988. aasta detsembris külastas vend Carey Barber juhtivast kogust Mauritiust, tuli ta Réunionile, et pidada kuningriigisaali pühitsemiskõne. Esimene kiirehitusmeetodil tehtud kuningriigisaal valmis aastal 1996 St.-Gilles-les Bainsis. Nüüdseks on saarel 17 kuningriigisaali, kus käib 34 kogudust.

 KUS PIDADA RINGKONNAKOKKUTULEKUID?

Kuulutustöö Réunionil sai alguses nii hea hoo sisse, et oli raske leida kokkutulekute jaoks küllalt suuri ruume. Aastal 1964 plaanisid vennad korraldada esimese kohaliku ringkonnakokkutuleku. Pärast kuudepikkust otsingut leidsid nad lõpuks ainult ühe koha Saint-Denis’s: vana puumaja ülakorrusel asuva restorani, mille eest küsiti kallist üüri. Omanikud ütlesid, et see suudab kanda rohkem  kui 200 inimese raskust, mis oli eeldatav kohalviibijate arv.

Kuna valikut polnud, reserveerisid vennad restorani ning üks sõbralik mees andis helivõimendussüsteemi. Kui kokkutulekupäev kätte jõudis ja vennad inimesi sisse juhatasid, siis põrand krigises ja krääksus, kuid pidas vastu. Pühapäeval oli kohalviibijaid 230 ja 21 ristiti.

Peagi pakkus Cirque de Mafate’is üles kasvanud vend Louis Nelaupe lahkelt krunti omal maatükil Saint-Denis’s ajutise kokkutulekusaali püstitamiseks. See oli lihtne lahtiste külgedega puitkarkassi ja plekist katusega ehitis, mille seinad olid punutud palmiokstest.

Esimene kokkutulek, mis seal peeti, oli kolmepäevane piirkonnakonvent. Myriam Andrien meenutab: ”Esimesel hommikul läksime teenistusse ning tulime tagasi tuliseks lõunasöögiks, mis oli tõeline kreooli toit, valmistatud riisist, ubadest, kanast ning sekka visatud tuliseid tšillipipraid. Nendele, kes polnud nii vürtsikate roogadega harjunud, valmistasid kokad rougail marmaille’d ehk laste puuviljakastet.”

Kui kohalviibijate arv kasvas, laiendati kokkutulekusaali ning seda paika kasutati ka kuningriigisaalina. Kui sellel maatükil maju üürinud pered aja jooksul ära kolisid, annetas Louis lahkelt kogu selle maa kogudusele. Nüüd seisab seal uhke tellistest kuningriigisaal, mida kasutavad Saint-Denis’ kaks kogudust.

Aastal 1997 ehitati ühele viis aastat varem ostetud maatükile La Possessioni linnas kokkutulekusaal. Sellel majal on lahtised küljed ning ristimisbassein on ehitatud lava sisse. Saali, mis mahutab 1600 inimest, kasutatakse vähemalt 12 korda aastas kokkutulekute ja konventide jaoks. Kohe selle kõrval asub misjonikodu, kus on eluruumid üheksale inimesele, samuti kirjanduseladu ning büroo, mis hoolitseb Réunionil tehtava kuulutustöö eest.

 KUS KORRALDADA PIIRKONNAKONVENTE?

Enne kui saadi oma kokkutulekusaal, üürisid vennad piirkonnakonventide jaoks Saint-Pauli olümpiastaadionit. Tihtilugu aga pidid nad viimasel minutil konvendipaika muutma, kuna spordi- või kultuurisündmustele anti eelisõigus. Hiljem soovis linnavalitsus, et vennad kasutaksid staadioni kõrval asuvat näituste väljakut. Kuna see ala oli mõeldud näituste ja messide korraldamiseks, polnud seal ei istekohti ega katust ning delegaadid pidid ise kaasa võtma oma toolid ja päikesevarjud. Selle tulemusena ei paistnud lavalt mitte tähelepanelike nägude, vaid mitmevärviliste vihmavarjude meri.

”Kord juhtus nii, et linnavalitsus oli lubanud selle ala samal päeval kahele kasutajale,” kirjutati Réunioni büroost. ”Teiseks kasutajaks oli ansambel Martinique’ilt, mis mängis zouk’i muusikat — segu aafrika rütmidest reggae’st ja kalüpsost. Soosides muusikuid, pakkusid ametnikud meile ühte puhkeala, paika, kuhu olid maabunud esimesed prantsuse ümberasujad ja mida nimetati seetõttu ”Esimeste prantslaste koopaks”. See oli ilus varjupakkuvate puudega koht, taustaks järsud kaljud. Seal oli aga väga vähe tualette ning polnud istekohti ega lava.

Ent meil vedas, et me seekord seal olime, kuna laupäeva õhtupoolikul tõusis äikesetorm ning välgu tõttu kadus kogu staadionilt elekter, mistõttu zouk’i kontsert jäi pooleli. Viis kilomeetrit eemal ei juhtunud meil aga midagi.  Kohalikud isegi rääkisid selle juhtumi puhul ”Jumala kohtumõistmisest”.

ORGANISATSIOONILISED EDUSAMMUD

22. juunil 1967 asutati Jehoova tunnistajate juriidiline ühendus. Alates veebruarist 1969 hakkas saart külastama esimene kohalik ringkonnaülevaataja Henri Zamit, kes oli sündinud Alžeerias ning üles kasvanud Prantsusmaal. Tema ringkonda kuulus kuus kogudust Réunionil ning neli Mauritiusel, lisaks veel hulk kõrvalasuvaid gruppe. Tänapäeval on ainuüksi Réunionil kaks ringkonda.

1975. aastal tühistati Prantsusmaal 22 aastat kestnud ”Vahitorni” keeld ning Réunionil hakati seda ajakirja kohe levitama. Seni oli kasutatud väljaannet ”Bulletin intérieur”. Ajakirja anti välja Prantsusmaal ning see sisaldas sama informatsiooni kui ”Vahitorn”, kuid seda ei levitatud avalikult. Jaanuaris 1980 hakkas Prantsusmaa harubüroo välja andma prantsuskeelset ”Meie Kuningriigiteenistust”, mis oli kohaldatud Réunioni ja teiste selle paikkonna saarte vajadustele. Lisaks on Réunioni kreooli keelde tõlgitud mõningaid väljaandeid, nagu traktaate, brošüüre ja raamatud ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” ning ”Kummarda ainsat tõelist Jumalat”, et aidata seda keelt kõnelevaid inimesi. See hinnaline vaimne toit on kaasa aidanud hea sõnumi levikule selles maailma kauges nurgas.

Võrreldes India ookeani avarusega, on Reunion tibatilluke. Kuid milline võimas kiitus sealt on Jumalale tõusnud! See toob meelde prohvet Jesaja sõnad ”Kuulutagu [nad] saartel tema kiidetavust!” (Jes. 42:10, 12). Olgu Jehoova tunnistajad Réunionil Jumala kiidetavust kuulutades sama püsivad ja ustavad nagu need suured sinised lained, mis lakkamata saare vulkaanilisele rannale veerevad.

 [Kast/kaardid lk 228, 229]

LÜHIÜLEVAADE RÉUNIONIST

Maa

Olles umbes 65 kilomeetrit pikk ja 50 kilomeetrit lai, on Réunion Mascarenhasi saartest — Mauritius, Réunion ja Rodrigues — kõige suurem. Saare keskpaigas on kolm asustatud tiheda taimkattega kaldeerat, mida nimetatakse amfiteatriks, ehk järskude veerudega nõgu, mis tekkisid iidse massiivse vulkaani kokkuvarisemisel.

Rahvastik

785200 elanikku on peamiselt segu aafriklaste, hiinlaste, indialaste, kaguaasialaste ja prantslaste järeltulijatest. 90 protsenti on katoliiklased.

Keel

Riigikeeleks on prantsuse keel, kuid kõnekeel on valdavalt Réunioni kreooli keel.

Elatis

Põhiliselt elatutakse suhkruroost ja selle saadustest, nagu suhkrusiirup ja rumm, ning ka turismist.

Toit

Peamisteks toiduaineteks on riis, liha, kala, oad ja läätsed. Peale suhkruroo kasvatakse ka kookospähklit, litši, papaiat, ananassi, kapsast, lehtsalatit, tomatit ja vanilli.

Kliima

Kuna Réunion asub lõunapöörijoonest natukene põhja pool, valitseb saarel troopiline ja niiske kliima, temperatuur ja sademete hulk erineb piirkonniti. Tsüklonid on tavalised.

 [Kaardid]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Madagaskar

Rodrigues

Mauritius

Réunion

RÉUNION

SAINT-DENIS

La Montagne

La Possession

Le Port

Saint-Paul

St.-Gilles-les Bains

CIRQUE DE MAFATE

CIRQUE DE SALAZIE

Cilaos

CIRQUE DE CILAOS

Saint-Leu

Le Cap

Les Makes

Les Avirons

L’Étang-Salé

La Rivière

Saint-Louis

Saint-Pierre

Saint-Philippe

Piton de la Fournaise

Saint-Benoît

Saint-André

[Pildid]

Aerofoto

Laavavool

Saint-Denis

[Kast lk 232, 233]

Réunioni lühiajalugu

Vanaaja araabia meremehed kutsusid seda saart Dina Morgabin — Läänesaar. Kui Portugali meresõitjad leidsid selle ikka veel asustamata saare 16. sajandi alguses, panid nad sellele nimeks Santa Apollonia. Prantslane Jacques Pronis nõudles Santa Apollonia Prantsusmaale 1642. aastal, kui ta saatis sinna asumisele 12 mässajat Madagaskarilt. Aastal 1649 nimetati saar Prantsuse kuningadünastia järgi Île Bourboniks. Kui Bourbonide dünastia aastal 1793 Prantsuse revolutsioonis kukutati, nimetati saar Pariisi rahvuskaardi ja Marseille’ ülestõusjate ühinemise mälestuseks Réunioniks. Pärast hilisemaid nimevahetusi võeti Réunioni nimi uuesti kasutusse aastal 1848. Aastal 1946 sai saarest Prantsusmaa ülemeredepartemang.

1660. aastate alguses asutas Prantsusmaa saarele koloonia ning rajas kohvi- ja suhkruistandused, mille orjadest töölised olid toodud laevadega Ida-Aafrikast. Pärast orjuse kaotamist aastal 1848 hakkas Prantsusmaa sisse tooma lepingulisi töölisi peamiselt Indiast ja Kagu-Aasiast. Saare praegune segarahvastik pärineb suuresti nendest inimgruppidest. 19. sajandi alguses kohvi kasvatamine vähenes ning suhkruroost sai peamine eksportartikkel.

 [Kast/pildid lk 236, 237]

Atleetvõimlejast eripioneeriks

LUCIEN VÉCHOT

SÜNDINUD 1937

RISTITUD 1961

LÜHIANDMED Endine tuntud atleetvõimleja, oli eripioneer aastatel 1963 kuni 1968 ning on kogudusevanem alates aastast 1975.

ÜHEL päeval aastal 1961 läksin oma sõbra Jeani poole, et ”päästa” teda Jehoova tunnistajate käest. Jeani naine oli palunud mul sinna tulla, kartes, et valeprohvetid, nagu ta tunnistajaid kutsus, muutuvad vaidlushimuliseks ning lähevad ta mehele kallale.

”Kui nad peaksid teda sõrmeotsagagi puutuma, annan neile korraliku keretäie,” mõtlesin endamisi. Kuid nad olid meeldivad, mõistlikud ning ei ilmutanud vähematki vaenulikkuse märki. Varsti olin hoopis haaratud arutelust risti üle, kui tunnistajad näitasid Piiblist selgelt, et Jeesus suri tavalisel postil.

Hiljem küsisin neilt, mida see tähendas, kui prohvet Taaniel kirjutas, et peaingel Miikael ”seisab” Jumala rahva eest (Taan. 12:1). Tunnistajad näitasid Pühakirjast, et Miikael on tegelikult Jeesus Kristus ning ta on ”seisnud” ehk valitsenud Jumala Kuningriigi kuningana alates aastast 1914 (Matt. 24:3—7, Ilm. 12:7—10). Mind hämmastasid need vastused ning ka see, kui hästi tunnistajad Piiblit tundsid. Sestpeale kasutasin alati, kui tunnistajad olid naabruskonnas, võimalust nendega Jumala Sõna üle arutleda. Ma isegi käisin nendega ukselt uksele kaasas  ning osalesin vestlustes. Varsti hakkasin läbi käima Saint-Andrés koguneva eraldiasuva grupiga.

Kuigi mu lugemisoskus polnud kiita, lugesin oma esimesel koosolekul ette mõned lõigud väljaandest ”Bulletin intérieur”, mida kasutasime tollal ”Vahitorni” asemel. Kohe pärast mu ristimist paluti mul juhatada raamatu-uurimist, kuna ühtegi teist venda polnud. ”Aga kuidas ma raamatu-uurimist juhatan?” imestasin ma. Nähes mu ärevust ja ebakindlust, pakkus Jeannine Pégoud lahkelt, et tema võib lugeda lõigud ning mina küsin trükitud küsimused. Nii me tegimegi ning uurimine läks hästi.

Kui Milton Henschel aastal 1963 Réunioni külastas, innustas ta neid, kes olid kõlblikud, eripioneerteenistuse peale mõtlema. Tahtsin anda endast kõik Jehoova teenistuses ning seega täitsin avalduse, mis kiideti heaks. Mind määrati Saint-Andrésse, kus lõpuks juhatasin üheksat piibliuurimist.

Vastne kogudus kogunes Jean Nasseau majas. Kui Jean murdis autoavariis oma puusaluu, hoolitsesin ma kuus kuud koguduse eest. See tähendas, et pidasin kõnesid, juhatasin teokraatlikku teenistuskooli ja teenistuskoosolekut ning koostasin harubüroole aruandeid, mis kõik andis mulle väärtuslikke kogemusi.

Teenistuses oli meil maadlemist ebausuga, mis pärines katoliikluse ja hinduismi seosetust segust. Hoolimata sellest leidsime positiivset vastukaja. Näiteks võttis ühest perekonnast 20 liiget tõe vastu. Tänapäeval on Saint-André piirkonnas viis kogudust.

[Kast/pildid lk 238]

Naeruvääristamine pani mu usu proovile

MYRIAM THOMAS

SÜNDINUD 1937

RISTITUD 1965

LÜHIANDMED On teeninud pioneerina alates 1966. aastast.

KUI me aastal 1962 alustasime koos nõbu Louis Nelaupe’iga kuulutamist, kutsuti meid peaaegu igal uksel sisse. Inimesed pakkusid kohvi, limonaadi ning isegi rummi! Kuid ei läinud kaua, kui vaimulikkond suutis panna paljusid oma suhtumist muutma. Mõned inimesed pilkasid meid, kasutades vahel meelega Jumala nime moonutatud vorme. Ühes linnas loobiti meid kividega.

Selle tulemusena lakkas osa meist teenistuses Jumala nime kasutamast. Ringkonnaülevaataja pani seda tähele ning uuris selle põhjuseid. Kui me asja selgitasime, oli meil natukene piinlik. Ta andis meile lahkel toonil nõu ning innustas meid olema julgemad. Olime talle selle eest väga tänulikud ning pidasime ta sõnu Jehoovalt tulevaks distsiplineerimiseks (Heebr. 12:6). Tõepoolest, ilma Jumala pikameelsuse, halastuse ja püha vaimuta poleks ma ammu enam pioneer. Selle asemel aga olen saanud 40 hinnalist aastat pioneerteenistusele pühendada.

 [Kast/pilt lk 246, 247]

Jehoova toetas mind katsumustes

SULLY ESPARON

SÜNDINUD 1947

RISTITUD 1964

LÜHIANDMED Üks esimesi Réunionil ristituid, oli kolm aastat vangis, kuna keeldus sõjaväeteenistusest.

KUI ma 15-aastaselt tõe juurde tulin, viskasid vanemad mind kodunt välja. Kuid see ei kahandanud mu otsusekindlust Jehoovat teenida. Aastal 1964 hakkasin teenima üldpioneerina ning aastal 1965 eripioneerina. Mul oli ka eesõigus aidata hoolitseda Saint-André ja Saint-Benoît’ koguduse eest. Jean-Claude Furcy ja mina väntasime jalgratastel pidevalt nende kahe koguduse vahet, kus oli vastavalt 12 ja 6 kuulutajat.

Aastal 1967 kutsuti mind sõjaväeteenistusse. Selgitasin, et kristlasena ei võta ma relva kätte. Kuid kuna tegemist oli esimese sedalaadi juhtumiga Réunionil, ei mõistnud ega tunnustanud võimud mu seisukohta. Üks ohvitser hoopis peksis mind 400 noorsõduri ees ning seejärel viis mind lonkavana oma kabinetti. Ta pani vormiriietuse lauale ning käskis mul selle selga panna, muidu peksab ta mind uuesti. Minu ees seisis pikka kasvu turske mees. Suutsin siiski julgust koguda ning ütlesin: ”Kui te mind veel lööte, esitan ametliku kaebuse, sest Prantsusmaa tagab usuvabaduse.” Maruvihasena astus ta minu poole, kuid suutis ennast talitseda. Seejärel viis ta mind komandöri juurde, kes ütles, et mul tuleb veeta kolm aastat sunnitööl Prantsusmaal.

Need kolm aastat möödusid siiski Réunionil. Ning see ei olnud sunnitöö. Pärast otsuse väljakuulutamist kutsus kohtunik mind oma kabinetti. Ta surus naeratades mul kätt ning ütles, et tal on kahju, kuid kohtunikuna pidi ta seadust järgima. Ka vangladirektori asetäitja oli sõbralik ning andis mulle tööd kohtusaalis. Ta tuli isegi koos minuga külastusalale, et kohtuda mu vanematega ning ühe koguduseliikmega.

Esialgu pidin kongi jagama 20 kuni 30 vangiga, kuid hiljem pandi mind kahesesse kongi ning see andis mulle rohkem vabadust. Ma palusin endale elektrilampi ning ime küll, saingi selle. Tavaliselt on elektriseadmed keelatud, et vangid endalt elektriga elu ei võtaks. Tänu lambile sain Piiblit uurida ning lõpetada ka raamatupidamise kaugõppekursuse. Pärast mu vabanemist aastal 1970 leidis seesama lahke kohtunik mulle töö.

[Kast lk 249]

Ohtlikud tsüklonid

1962. aasta veebruaris liikus tsüklon Jenny üle Réunioni ja Mauritiuse, muutes neid saari ümbritseva India ookeani vahutavaks koletiseks, mis ujutas üle rannaalad, eriti Réunionil. Saint-Denis’s said kahjustada hooned, puud olid lehtedest paljaks riisutud ning maanteed oksarisu täis. Elektripostid olid ohtlikult viltu ning elektrijuhtmed ripnesid vastu maad. Huvitaval kombel jäi aga väike kuningriigisaal terveks. Tsüklon nõudis 37 inimelu, vigastas 250 inimest ning jättis tuhanded ilma peavarjuta. Vennad olid sel ajal kokkutulekul Mauritiusel, kus torm nii palju kahju ei teinud. Kuigi nende kojusõit lükkus paar päeva edasi, pääsesid kõik vigastusteta.

Aastal 2002 põhjustas tsüklon Dina maalihke, mis sulges tee Cilaosesse kolmeks nädalaks. Réunioni büroo saatis kiiresti neljarattaveoga sõiduki, täis varustust, seal asuva 30 venna tarvis. Auto ühines kolonniga, kuhu kuulusid veel 15 sõidukit ning mille eesotsas sõitis politsei. Kuna osa teelõike oli jõkke uhtunud, pidid nad sõitma alla jõesängi ja siis jälle üles tee peale. Kuidas Cilaose vennad küll rõõmustasid, kui auto kohale jõudis!

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 252, 253]

RÉUNIONI KRONOLOOGIA

1955 Septembris külastab Réunioni Robert Nisbet.

1960

1961 Prantsusmaalt saabub üks tunnistajate pere ja leiab eest palju huvilisi.

1963 M. Henschel peakontorist peab kõne 155 kuulajale.

1964 Kuulutustööd hakkab Prantsusmaa asemel koordineerima Mauritius; esimesel kohalikul ringkonnakokkutulekul on 230 kohalviibijat.

1967 Registreeritakse Jehoova tunnistajate ühendus.

1970

1975 Prantsusmaal tühistatakse ”Vahitorni” keeld.

1980

 1985 Kuulutajate arv ületab 1000.

1990

1992 Kuulutajate arv ületab 2000. Harubüroo ostab La Possessionis maatüki Réunioni büroo, kokkutulekusaali ja misjonikodu tarvis.

1996 Valmib esimene kiirehitusmeetodil püstitatud kuningriigisaal.

1998 La Possessioni uues kokkutulekusaalis peetakse esimene kokkutulek.

2000

2006 Réunionil tegutseb umbes 2590 kuulutajat.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

3,000

2,000

1,000

1960 1970 1980 1990 2000

 [Lehekülje suurune pilt lk 223]

[Pilt lk 224]

Adam Lisiak kuulutas Réunionil kuu aega, 1959

[Pilt lk 224]

Noémie Duray, Jeannine Pégoud ja tema poeg Christian teel Réunionile, 1961

[Pilt lk 227]

Le Porti kuningriigisaal, 1965

[Pilt lk 230]

Kuulutustöö väljasõitudeks üüriti lahtised bussid, 1965

[Pilt lk 230]

Josette Bonnecaze

[Pilt lk 235]

Jeannine Corino

[Pilt lk 235]

Saint-Paulis kuulutustööl, 1965

[Pilt lk 243]

Cléo Lapierre

[Pildid lk 244, 245]

Louis ja Anne Nelaupe andsid tunnistust kõrvalistes külades ja sõid tee peal guajaave

Cirque de Mafate

[Pilt lk 248]

Vastvalminud kuningriigisaal Saint-Louis’s, 1988

 [Pildid lk 251]

Kokkutulekud ja konvendid

Esimene kohalik ringkonnakokkutulek toimus ülemisel korrusel asuvas restoranis, 1964

Piirkonnakonvendipaik ”Esimeste prantslaste koobas”

Ajutine kokkutulekupaik Saint-Denis’s, 1965