Eelmise teenistusaasta kõrgpunktid

MÖÖDUNUD aasta tõi jälle lisatõendeid selle kohta, et elame kaugel lõpuajas, mida Jumala Sõna nimetab ka rasketeks aegadeks (2. Tim. 3:1). Ent mida raskemaks viimsed päevad lähevad, seda selgemalt on näha, kuidas Jehoova õnnistab oma ustavaid sulaseid kogu maailmas. Ükskõik kas Jehoova tunnistajad puutuvad kokku loodusõnnetuste, kuritegevuse ja vägivalla, haiguste, depressiooni, vanaduspõlve raskuste, inimeste vastupanu või apaatiaga, jätkavad nad Jehoova abiga kannatlikult neile määratud võidujooksu (Heebr. 12:1).

”VALERELIGIOONI LÕPP ON LÄHEDAL!”

2006. aasta oktoobris ja novembris levitasid Jehoova tunnistajaid kõikjal maailmas hoogtöö käigus ”Kuningriigi  sõnumit” nr 37, mille teemaks oli ”Valereligiooni lõpp on lähedal!”. Kuidas sellele otsekohesele sõnumile reageeriti?

”See tabas küll otse naelapea pihta!” ütles üks mees Rootsis, kes oli pettunud kirikute silmakirjalikkuses. Nii see mees kui ka paljud teised hakkasid tänu sellele traktaadile Piiblit uurima.

Nepal

Katmandus andis õde nimega Dil ”Kuningriigi sõnumi” ühele mehele, kes oli kirikuskäija, kuid kelle naine oli ta kaks kuud tagasi tema alkoholiprobleemide tõttu maha jätnud. Kui Dil koos oma abikaasa Buddhaga mehe juurde tagasi läks, ütles too, et talle ei meeldi mõne kirikuliikme käitumine ning et see, mida Jehoova tunnistajad räägivad, erineb suuresti kirikus kuuldust. Vend näitas talle teksti Ilmutuse 18:2—4 ning rõhutas, kui tähtis on Suurest Baabülonist välja tulla. Kolmandal korral hakkasid nad uurima brošüürist ”Mida Jumal meilt nõuab?” 13. peatükki. Viiendal külastusel kohtusid tunnistajad ka naisega, kes oli koju tagasi tulnud. Naine oli varemgi Jehoova tunnistajatest kuulnud ning talle meeldis meie sõnum. Seitsmendal korral said tunnistajad uurida juba mehe ja naise mõlemaga ning sel korral ütles naine: ”Mu mees ei joo enam.”

Brasiilia

Üks mootorratta-takso juht, kes sai endale ”Kuningriigi sõnumi”, tegi traktaadile reklaami, kleepides selle mõneks päevaks oma jaki selja külge. Niisiis ei jäänud tema klientidel muud üle kui sõidu ajal traktaadi esikülge vaadata.

Kaks õde, kes Brasiilias majast majja tööd tegid, ehmusid, kui nägid silti ”Sisse saab, aga elusana välja ei saa”. Nad küsisid vendadelt, mida ette võtta. Vennad otsustasid ise pererahvaga rääkima minna. Palunud  Jehoovalt juhatust, plaksutasid nad käsi, millega seal kandis oma tulekust märku antakse. Tuli välja, et maja peremees on politseinik ja ta võttis ”Kuningriigi sõnumi” hea meelega vastu. Mees selgitas vendadele, et kuna ta teeb parasjagu remonti ja aias on palju ehitusmaterjali laiali, pani ta niisuguse sildi üles varaste eemalepeletamiseks. Kui kuulutajad mehele uuesti külla läksid, oli ta nõus hakkama Piiblit uurima.

Mongoolia

Tsetsegmaa oli korduvalt püüdnud oma vanemale õele tõest rääkida. Kuigi tema õde oli käinud mõned korrad koosolekul ja kaks aastat järjest ka mälestusõhtul, polnud ta tõest eriti vaimustuses ega soovinud Piiblit uurida. Kui ta aga nägi Tsetsegmaa juures ”Kuningriigi sõnumit” nr 37, tekkis tal asja vastu huvi. Kahetunnise vestluse käigus esitas ta Tsetsegmaale palju küsimusi ja Tsetsegmaa vastas talle Piibli abil. Õde oli kuuldust üllatunud ning tahtis rohkem teada saada. Nüüd uurib ta Piiblit korrapäraselt.

Gruusia

Tunnistajad pakkusid ”Kuningriigi sõnumit” ühele naisele, kes küsis, kas see on usuteemaline. Saanud jaatava vastuse, võttis ta traktaadi vastu ja lubas selle läbi lugeda. Kui õed naise juurde hiljem tagasi läksid, küsis ta, kas õigeusu kirik on teda petnud. Naine oli mures maailma olukorra ja noorte moraalituse pärast. Samuti ütles ta, et tal on raske oma lastega ühist keelt leida. Tunnistajad juhtisid naise tähelepanu 2. Timoteosele 3:1—5 tekstile ning jätsid talle raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Kui tunnistajad hakkasid ära minema, ütles naine: ”Ma olen täiesti kindel, et teie usk on õige. Kui ma näen, kuidas teie noored riides käivad, kui ausad ja kui moraalsed nad on, siis saan nende kohta vaid kiidusõnu öelda.” Nüüd on sellest naisest saanud meie ajakirjade lugeja.

 Bangladesh

19-aastane Richel jagas ”Kuningriigi sõnumit” nr 37 territooriumil, kus poldud varem kuulutatud. Kuigi see koht asus Richeli kodust päris kaugel, ei saanud ta minemata jätta, sest käimas oli hoogtöö. Teise ukse taga kohtus ta kahe tüdrukuga, kes pidasid end kristlasteks ning kelle isa oli kaks kuud tagasi surnud. ”Miks Jumal lasi sellel juhtuda?” tahtsid nad teada. Richel vastas neile Piibli abil ning tüdrukud võtsid hea meelega traktaadi vastu, öeldes: ”Jumal saatis teid meie juurde.” Nähes tüdrukute vaimset nälga, pakkus Richel neile piibliuurimist ning tüdrukud olid kohe nõus. Nad on tublid õppijad ning neil on palju küsimusi. Richel peab palju uurimistööd tegema, et neile vastata, kuid ta tunneb suurt rahuldust, et saab õpetada neid, kellel on nälg tõe järele.

 Armeenia

Elizale, kes on üldpioneer, helistas ühel päeval tema endine piibliõpilane Lilit ja ütles: ”Jäta kõik ära, mis sul homseks planeeritud on, ja tule minu juurde, sest ma tahan uuesti uurima hakata.” Mis siis vahepeal juhtunud oli? Varem, kui Lilit Jehoova tunnistajatega Piiblit uuris, ütles mees talle: ”Vali, kas mina või Jehoova.” Niisiis otsustas Lilit oma mehe kasuks. Nüüd, kaks aastat hiljem, sai ta lastega pargis jalutamas olles ”Kuningriigi sõnumi” nr 37. See traktaat sütitas temas uuesti huvi Piibli vastu, nii et ta ütles kartmatult oma mehele: ”Võib-olla piisab sinule sellest, kui elad 50 aastat ja siis sured, aga mina tahan midagi enamat.” Siis rääkis ta mehele, et piibliuurimine aitab tal saada lahti halbadest omadustest, ja seetõttu ei osutanudki mees enam mingit vastupanu. Praegu uurib Lilit Piiblit edasi oma mehe nõusolekul, ning samal ajal kui temal on piiblitund, hoiab mees lapsi.

Kambodža

Hoogtöö ajal kohtus Hugues, kes on misjonär, ühe muslimist mehega. Kui mees oli ”Kuningriigi sõnumi” läbi lugenud, nõustus ta, et religioonid ei tohiks sõdades osaleda. Ta ise oli oma usus äärmiselt pettunud ning ütles, et ekstremistid on islami nime ära määrinud. Hugues luges mehele teksti Laul 46:10, kinnitades, et Jumal tõotab meile rahulikku tulevikku. Järgmisel nädalal näitas vend mehele raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Mees hindab nüüd sügavalt Piiblit ning temaga uuritakse korrapäraselt.

Venemaa

”Ma tean, et teil on tõde ja et teie Jumal Jehoova hävitab kõik valereligioonid, nii et alles jääte vaid teie,” ütles üks vene õigeusu preester, kes võttis kahelt õelt vastu ”Kuningriigi sõnumi”. Preester teadis ka taevasest lootusest ja elust paradiisis maa peal. Kui õed küsisid temalt, miks ta siis oma kirikust ära ei tule, kui ta  teab, et tema religioon hävitatakse, ütles mees: ”Aga see on ju minu töö. Ja mul on kolm korterit ja neli autot. Ma ei taha sellest kõigest loobuda.”

MÄLESTUSÕHTUEELNE HOOGTÖÖ

2007. aasta 2. aprillil tõid Jehoova tunnistajaid kõikjal maailmas Jumalale kiitust tema headuse ja armastuse eest, tähistades Issanda õhtusöömaaega. Kutsumaks inimesi sellele tähtsale sündmusele, levitati kogu maailmas 17. märtsist 2. aprillini mälestusõhtukutseid. Samuti said paljud piibliõpilased ja Jehoova tunnistajate lapsed selle hoogtöö ajal hea sõnumi kuulutajateks.

Ameerika Ühendriigid

Mälestusõhtu päeval tuli Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis töötaval vennal vastata umbes kaks tundi telefonikõnedele, kui inimesed üksteise järel helistasid ja küsisid, kus see üritus toimub. Paljud helistajad olid saanud kelleltki kutse. Üks naine ütles: ”Tulin just koju ja leidsin teie kutse. Mul on plaanis tulla, aga ma ei tea, mis kell see üritus toimub.”

16-aastane Jacquelin andis mälestusõhtukutse oma õpetajale ja selgitas, miks see sündmus on nii tähtis. Jacquelin oli üllatunud, kui õpetaja tuligi. Kuna mälestusõhtu toimus Jehoova tunnistajate kokkutulekusaalis,  tegi Jacquelin pärast programmi lõppu õpetajale hoonete kompleksis ka väikese ekskursiooni. Õpetajale avaldas muljet see, kui puhtad olid ruumid ja kui hästi kõik oli korraldatud, samuti üllatas teda see, et maja olid ehitanud vabatahtlikud, kes seda ka hooldasid. Pärast, kui õpetaja oli kiitnud mälestusõhtu kõnet, küsis ta: ”Aga, kuidas ma saaksin seda piiblikursust, millest kõnepidaja rääkis?” Jacquelin vastas rõõmsalt: ”Mina võin teid selles aidata.” Neiu hakkaski õpetajaga igal esmaspäeval pärast kooli Piiblit uurima.

Lõuna-Aafrika Vabariik

Üheksa kuulutajat ühes isoleeritud paigas imestasid, miks on harubüroo nende kogudusele saatnud 500 mälestusõhtukutse asemel vaid ühe. Hiljem said nad teada, et saadetisel oli silt pealt ära tulnud ja selle tõttu ei teatud postkontoris, kuhu pakk saata. Postkontori töötajad olid paki lahti teinud, et teada  saada, kes võiks olla saaja või saatja. Kui nad nägid mälestusõhtukutseid, järeldasid nad, et need tuleb laiali jagada, ja nii panidki nad igasse postkontori postkasti ühe kutse, levitades ise kogu saadetise ära. Jehoova tunnistajategi postkasti pandi üks kutse. Kui õnnelikud olid küll sealsed üheksa kuulutajat, kui mälestusõhtule tuli 42 inimest, kellest paljudel oli kaasas postkontori postkastist saadud kutse.

Itaalia

Patrizia andis oma piibliõpilasele Gabriellale mälestusõhtukutse ja selgitas, miks on nii oluline seda sündmust tähistada. Gabriella 5-aastane poeg Mattia, kes oli tähelepanelikult nende vestlust pealt kuulanud, küsis, kas ta võiks saada ühe kutse oma õpetaja jaoks. Järgmisel päeval andis Mattia kutse oma õpetajale ja ütles, et see on tähtis sündmus ja et ta ootab õpetajat väga mälestusõhtule. Mõni päev hiljem rääkis Mattia õpetaja lastevanemate koosolekul Gabriellale, et teda oli nii hämmastanud Mattia veendumus, et ta otsustas mälestusõhtule tulla. Ja nii ta siis käiski koos Gabriella ja Mattiaga mälestusõhtul. Õpetaja kuulas kõnet tähelepanelikult ning talle avaldas muljet see, kui hästi kõik lapsed käitusid. Pärast ütles ta, et mõistab nüüd, miks mälestusõhtu on tähtis, nagu ta oli Mattia käest kuulnud. Hiljem andis Mattia oma õpetaja poja jaoks ”Minu piiblilugude raamatu” ning Gabriella ja Patrizia on õpetajaga veel pärastpoolegi kokku saanud.

Mehhiko

Üks kogudusevanem kuulutas presbüterliku kiriku õpetajale ja kutsus teda mälestusõhtule. Õpetaja oli nõus tulema ja küsis, kas ta saaks kutseid ka oma koguduse liikmete jaoks. Vennad ja õed olid rõõmsad, kui kirikuõpetaja tuli mälestusõhtule koos 40 kirikuliikmega, igaühel ettenäitamiseks kutse näpus. Õpetaja ütles, et paljud teisedki tahtsid tulla, kuid kartsid, et  neid ei lasta ilma kutseta sisse. Niisiis, selles koguduses, kus on 11 kuulutajat, oli mälestusõhtul kohal 191 inimest.

Austraalia

Üks noormees, kes uurib tunnistajatega Piiblit, rääkis sellest teistele oma töökohal jõusaalis. Tema kutse tulla mälestusõhtule võttis vastu üks naine. Too naine oli teismelisena kuulnud lähedalasuvast kuningriigisaalist laulmist ja küsinud vanematelt, kas ta võib sinna minna, kuid vanemad olid keelanud tal Jehoova tunnistajatega suhelda. Sellest hoolimata oli ta mõned korrad koosolekutel käinud, kuid kaotanud pärast kolimist tunnistajatega kontakti. Nüüd, mälestusõhtul, tutvustati teda ühele õele, kes temaga uurimist alustas. Naine hakkas ka koosolekutel käima ning tema meeski tunneb Piibli vastu huvi. Sellest mehest aga, kes töötab jõusaalis, on saanud juba ristimata kuulutaja ning ta soovib minna ristimisele.

Kasahstan

Üks huvilisest naine palus vabandust, et ei saa oma väikeste laste pärast mälestusõhtule tulla. Kuid mälestusõhtu päeval pani tema 5-aastane tütar end ise riidesse ja läks üksi kuningriigisaali. Kui naine nägi, et laps on kadunud, läks ta teda ruttu otsima. Ja nagu ta aimas, oligi tüdruk kuningriigisaalis. Nüüd, kui ta juba ka ise saalis oli, istus ta tütre kõrvale ja otsustas jääda kõnet kuulama.

HEA SÕNUMI SEADUSLIK KAITSMINE

Prantsusmaa

Alates 1996. aastast on mõned ametnikud väitnud, et Louviers’s asuv Jehoova tunnistajate harubüroo peaks tasuma maksu Peeteli pere liikmetele makstava toetuse pealt. 2007. aasta 28. märtsil otsustas aga Pariisi halduskohus, et sellist maksu ei tohi nõuda,  kuna Peeteli pere liikmed pole palgatöölised. Kohus ütles, et ”Jehoova tunnistajad, kes on Louviers’s asuva Peeteli pere liikmed, töötavad seal usulistel põhjustel”. See otsus kinnitab Peeteli pere töö religioosset iseloomu ning on kooskõlas Brasiilia kõrgema halduskohtu langetatud otsusega.

Lyoni linn keeldus Jehoova tunnistajatele mälestusõhtu pidamiseks munitsipaalsaali üürimast. Kuid 2007. aasta 15. märtsil andis halduskohtu kohtunik linnale korralduse siiski oma saal Jehoova tunnistajatele üürida. Linn kaebas asja edasi Riiginõukogusse, kuid ka Riiginõukogu kinnitas halduskohtu otsust, mis ütles, et linn ”rikkus oma toimimisviisiga tõsiselt ja ilmselgelt inimeste õigust koguneda, mis on üks inimeste põhiõigusi”. Riiginõukogu otsustas, et linn peab ka maksma Jehoova tunnistajate kohtukulud.

Hoolimata Jehoova tunnistajate kasuks langetatud kohtuotsusest Lyonis, kiusavad vastased, meedia ja isegi mõned valitsusametnikud Jehoova teenijaid ikkagi taga. Näiteks süüdistas üks endine Prantsusmaa Rahvusassamblee esindaja 2005. aastal antud avalikus intervjuus Jehoova tunnistajaid selles, et nende organisatsioon on ”üles ehitatud püramiidorganisatsioonina nagu kõik maffiasarnased organisatsioonid”. Jehoova tunnistajad kaebasid asja kohtusse ning Roueni apellatsioonikohus tegi 2007. aasta juulis otsuse Jehoova tunnistajate kasuks, öeldes, et süüdistaja ”õigustamatud väited olid täiesti kohatud ning läksid üle igasuguse piiri”. Kuna Prantsusmaa valitsus pole loobunud nõudmast Jehoova tunnistajate ühenduselt ebaõiglasi ja seadusvastaseid makse, tegeletakse selle juhtumiga praegu Euroopa Inimõiguste Kohtus ning Prantsusmaa Jehoova teenijad on kindlad, et Jehoova toetab neid.

 Usbekistan

Usbekistanis on dokumenteeritud üle tuhande Jehoova tunnistajate arreteerimise, vangistamise ja ründamise juhtumi. Enamik neist leidis aset 2005. ja 2006. aasta mälestusõhtu tähistamise ajal. Kuigi 2007. aastal saadi selles riigis mälestusõhtut rahulikult pidada, oli kergendus siiski lühiajaline. Peagi pärast mälestusõhtut arreteeriti üks vend ja õde ning nad mõisteti süüdi religiooni õpetamise pärast. Vend, kes on abielus ja kellel on kaks last, pandi kohe kaheks aastat vangi. Õele määrati karistuseks kaks aastat paranduslikku tööd, mis tähendab seda, et riik võtab ära 20 protsenti tema palgast.

Gruusia

2007. aasta 3. mail otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus ühehäälselt, et Gruusia valitsus on süüdi Jehoova tunnistajate vägivaldse tagakiusamise sallimises ning nõudis ohvritele kompensatsiooni maksmist. 1999. aasta oktoobrist kuni 2002. aasta novembrini pandi Jehoova tunnistajate vastu toime 138 vägivallategu. Mõnel korral viibisid sündmuspaigal isegi politseinikud, kes ei võtnud aga ohvrite kaitsmiseks midagi ette. Kohus leidis, et Gruusia endine valitsus, kes ei kaitsnud Jehoova tunnistajaid usuliste ekstremistide eest, ei jätnud üksnes täitmata oma kohustusi, mis neil on Euroopa inimõiguste konventsiooni järgi, vaid rikkus ka meie kaasteenijate usuvabadust. See selgesõnaline kohtuotsus näitab jõuliselt, et usuvabadust ei tohi ignoreerida ning et Jehoova tunnistajaid tuleb kaitsta isegi siis, kui enamik neid taga kiusab.

Eritrea

Viis aastat pärast seda, kui valitsus kitsendas nende sõltumatute usuliste rühmituste tegevust, kes ei tegutse riigi poolt heakskiidetud nelja religiooni alluvuses, kiusatakse Jehoova tunnistajaid endiselt rängalt taga. Isegi siis, kui Jehoova teenijad on pidanud oma  koosolekuid eramajades, on neid arreteeritud, piinatud ja sunnitud usust loobuma. 2007. aasta aprillis oli Eritreas vangis 24 Jehoova tunnistajat kas koosolekul käimise, kuulutamise või süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keeldumise pärast. Kolm vangistatud Jehoova tunnistajat on üle 60 aasta vanad, kümmet tunnistajat hoitakse väga halbades tingimustes ning kolm on istunud vanglas alates 1994. aastast. Kuigi püüded sealseid usukaaslasi aidata on jooksnud liiva, loodame me endiselt, et nad leiavad peagi kergendust, ning ootame, et Jehoova vabastaks oma teenijad ”kavalusest ja vägivallast” (Laul 72:14).

Andorra

Kuigi Andorras on püütud Jehoova tunnistajate tööd registreerida alates 1973. aastast, õnnestus see alles 2006. aasta 14. detsembril. Andorras on üle 150 kuulutaja.

Korea

Lõuna-Koreas on meie vendi sõjaväeteenistusest keeldumise pärast vangistatud rohkem kui 50 aasta jooksul. Viis venda on selle tagajärjel surnud. Pärast seda, kui vennad Yoon ja Choi olid püüdnud ära kasutada kõiki siseriiklikke võimalusi oma kaebuse lahendamiseks, kaebasid nad asja edasi ÜRO Inimõiguste Komiteele. 2006. aasta 3. novembril otsustas komitee, et Lõuna-Korea on süüdi Jehoova tunnistajate inimõiguste rikkumises ning et vendadele tuleb kompensatsiooni maksta. Samuti nõudis komitee, et Lõuna-Korea võtaks kasutusele meetmed, mis tagaksid selle, et teised, kes süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest keelduvad, ei peaks valima oma põhimõtete rikkumise ja vanglakaristuse vahel. Tavaliselt pannakse Lõuna-Koreas iga kuu vangi 70 venda.

Varem, kui vennad puutusid kokku sõjaväeteenistuse probleemiga, otsustasid nad lihtsalt nõustuda  esimese astme kohtu otsusega istuda poolteist aastat vanglas. Hiljuti on aga enamik noori vendi otsustanud asja edasi kaevata, nii et nüüd on menetluses sadu edasikaebusi. Seepärast on Korea valitsus andnud teada oma kavatsusest korraldada mingi asendusteenistuse vorm tsiviiljuhtimise all. Aeg näitab, kas see plaan ka ellu viiakse ja kas selline korraldus on vastuvõetav neile, kelle südametunnistus lubab asendusteenistuses osaleda.

Argentina

2007. aasta juulis kirjutas justiits- ja inimõiguste minister alla otsusele, mis kinnitab, et Daniel Victor Guagliardo, kes keeldus süümelistel kaalutlustel sõjaväeteenistusest, pandi vangi ebaõiglaselt. See otsus võib olla abiks teistele, kes on samamoodi sõjaväeteenistusest keeldumise pärast vangi pandud.

Armeenia

19 venna puhul algatati kriminaalmenetlus, kui nad keeldusid osalemast asendusteenistuses, mis oleks nõudnud neilt kompromissi tegemist kristliku erapooletuse suhtes. Kuid 2006. aasta septembris andis peaprokurör teada, et kriminaalmenetlus on lõpetatud. Valitsusel on siiski veel vaja sisse seada asendusteenistuse vorm, mis oleks kristlastele vastuvõetav. 2007. aasta keskpaiku oli Armeenias vangis 71 noort venda, kellele on määratud kuni kolme aasta pikkune vabadusekaotus.

Vahan Bajatjan on üks paljudest noortest tunnistajatest, kes on samal põhjusel Armeenias vangistatud. Pärast seda, kui talle määrati pooleteise aasta pikkune vanglakaristus, nõudis prokurör rangemat karistust, väites, et põhjus, miks vend Bajatjan sõjaväeteenistusest keeldus, on alusetu ja ohtlik. Apellatsioonikohus oli nõus ja pikendas venna karistust aasta võrra ning seda otsust kinnitas ka ülemkohus. Seejärel kaebas vend  Bajatjan asja edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Venna kaebus võeti menetlusse, mis näitab Euroopa Inimõiguste Kohtu soovi asja põhjalikumalt uurida. Me loodame, et positiivne lõpptulemus aitab nii vend Bajatjani kui ka teisi, kes sama probleemiga silmitsi seisavad.

Aserbaidžaan

Kuigi Jehoova tunnistajate töö on Aserbaidžaanis ametlikult registreeritud, on sealsetel vendadel ja õdedel palju raskusi. Näiteks kui 2006. aasta 24. detsembril kogunes Bakuus üle 200 tunnistaja ja huvilise, et Piiblit uurida, saabusid relvastatud politseinikud koos telereporterite ja kohalike ametnikega ning nõudsid koosoleku lõpetamist. Politsei, kellel polnud läbiotsimisluba, lõhkus maha üürisaali ukse ja vahistas kohalviibijad. Vähemalt kahte koosolekul olijat peksti. Politsei konfiskeeris suure hulga piiblilist kirjandust, annetuskasti koos annetustega, juriidilised dokumendid ning mitu arvutit, mida kasutati Piibli ja piiblilise kirjanduse tõlkimiseks. Enamik vahistatuid lasti päeva lõpus vabaks. Nende hulgas oli ka kuus välismaalasest vabatahtlikku töötajat, kes saadeti riigist välja väidetava usupropaganda tegemise pärast. Lisaks sellele vangistatakse Aserbaidžaanis vendi sõjaväeteenistusest keeldumise pärast ning riiki on raske kirjandust sisse tuua.

Iisrael

2007. aasta 5. veebruaril otsustas Haifa ringkonnakohus, et Haifa kongressikeskus on diskrimineerinud Jehoova tunnistajaid sellega, et pole lubanud neil kasutada oma saali konvendi pidamiseks. Kohus otsustas, et kongressikeskus peab kompensatsiooniks maksma pool kohtukuludest. Peaprokurör ütles, et kongressikeskuse ”juhtkonnal on kohustus . . . kõiki oma kliente võrdselt kohelda, kuid juhtkond pole seda kohustust  täitnud”. See otsus teeb Iisraeli Jehoova tunnistajatel kergemaks koguneda suuremates gruppides.

Tadžikistan

Tolliametnikud konfiskeerisid meie kaks kirjandusesaadetist ning kultuuriministeeriumi õhutati meie kirjandust ja organisatsiooni keelustama. Peale selle saadeti maalt välja kaks Gileadi kooli lõpetanud misjonäri. 2007. aasta 11. oktoobril keelustasid võimud Jehoova tunnistajate tegevuse Tadžikistanis. Kõik need ülekohtused teod on edasi kaevatud ning me palvetame, et Jehoova annaks võimalusi kuulutada edasi sellel viljakal põllul, kus 2007. teenistusaastal oli 14-protsendiline juurdekasv.

Ukraina

2007. aasta 11. mail ehk üks päev enne seda, kui Lvivi staadionil oli planeeritud pidada vööndiülevaataja kõne, andis staadioni juhtkond vastaste survele järele ning tühistas tunnistajatega tehtud lepingu. Jehoova tunnistajad võtsid kohe kontakti nii Ukraina kui ka Ameerika Ühendriikide valitsusametnikega, veenmaks staadioni juhtkonda, et Jehoova tunnistajad ei ohusta linna julgeolekut. Erikõne päeval, mil läbirääkimised polnud veel lõppenud, olid tuhanded Jehoova tunnistajad autode, busside ja rongidega teel Lvivi poole. Vennad ja õed kogunesid rahumeelselt staadioni lukustatud väravate taha ja ootasid kannatlikult, rääkides samal ajal üksteisega juttu ja lauldes kuningriigilaule. 20 minutit enne programmi algust saadi juhtkond nõusse ning väravad avati ja tunnistajad lubati staadionile sisse. Vööndiülevaataja kõnet oli kogunenud kuulama üle 27000 venna ja õe.

Türkmenistan

Jehoova tunnistajate töö pole Türkmenistanis registreeritud. Pärast mõnda aega kestnud suhteliselt rahulikku perioodi on võimud taas Jehoova  teenijaid taga kiusama hakanud. Sellegipoolest käivad sealsed vennad ja õed julgelt, kuid ettevaatlikult koosolekutel ning räägivad oma kaasmaalastele head sõnumit (Matt. 10:16). Kolm noort venda arreteeriti, kuna nad keeldusid süümelistel põhjustel sõjaväeteenistuses osalemisest. Kõik kolm venda mõisteti süüdi; kahe puhul peatati kohtuotsuse täitmine, kuid üks vend mõisteti pooleteiseks aastaks vanglasse. Kuna vanglatingimused on karmid, on selle venna olukorrale juba rahvusvaheliselt tähelepanu pööratud. Vendadele, kes on advokaadid teistes riikides, pole antud Türkmenistani sisenemiseks viisat, et nad ei saaks sealseid Jehoova tunnistajaid kohtus kaitsta. Siiski ei saa ükski inimene takistada Kõigekõrgemat meie abipalveid kuulmast (1. Tim. 2:1, 2).

Kasahstan

Kuus prokuratuuri töötajat katkestasid koosoleku, mida peeti ühe õe kodus paikkonnas, kus Jehoova tunnistajate töö pole veel registreeritud. Ühele vennale, kes tol korral isegi polnud koosolekul, ja viiele õele määrati suured trahvid. Kõik tunnistajad kaebasid asja edasi.

Türgi

2007. aasta 31. juulil sai Türgi harubüroo kinnituse Jehoova tunnistajate liidu ametliku registreerimise kohta. Registreerimine leidis aset pärast ligikaudu kaks aastat väldanud menetlust, mille hulka kuulus ka kohtuvaidlus valitsusega selle üle, kas harubüroo põhikiri on kooskõlas riigi põhiseadusega. Pärast seda, kui Istanbuli esimese astme kohus kinnitas põhikirja seaduslikkust, kaebas valitsus asja edasi ülemkohtusse. Ka ülemkohtu otsus oli sama ning see aitas sillutada teed meie töö registreerimisele. Registreeritud liit annab harubüroole õiguse osta ja omada kinnisvara, üürida konventideks  koosolekupaiku, võtta vastu annetusi ning kaitsta kohtus Jehoova tunnistajate seaduslikke õigusi.

Kahte Jehoova tunnistajat süüdistati inimeste häirimises, kui nad levitasid ”Kuningriigi sõnumit” nr 37, ning neile määrati rahatrahv. Kuid Istanbuli kohus tühistas trahvi, öeldes, et ”Jehoova tunnistajate väljaannete tutvustamine ei ületa mõtte- ega usuvabaduse piire” ning et Türgi elanikel ”on vabadus oma uskumustest teistele rääkida”. Kuid meie vendadel Türgis on ka muid probleeme, näiteks ähvardab sõjaväeteenistuse eas vendi vangistus ja rahatrahv.

Nagu mõnest eelnevast teadaandes võib näha, on Euroopa riikides elavad Jehoova tunnistajad kaevanud oma kohtuotsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kui riik püüab takistada nende õigust Jumalat teenida. 2007. aasta keskpaiga seisuga oli Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses pooleli 22 Jehoova tunnistajate edasikaebust seoses meie neutraalsuse, registreerimise ja tagakiusamisega. Meie vennad ja õed, kes selliste raskustega silmitsi seisavad, olgu siis Euroopas või mujal maailmas, vajavad kindlasti meie eestpalveid (2. Kor. 1:10, 11).

USTAVUS JA LAITMATUS

Käesoleva aastaraamatu ajaloo-osa räägib sellest, kuidas meie usukaaslased Venemaal säilitasid laitmatuse Nõukogude ajal, mil Jehoova tunnistajate töö oli keelu all ning tunnistajaid kiusati julmalt taga. Kuid maades, kus meie tööle pole seatud mingeid piiranguid, püüab Saatan oma käsilastega murda meie laitmatust palju kavalamate meetoditega. Ent kuidas küll Jehoova süda rõõmustab, kui tema sulased talle ustavaks jäävad! (Õpet. 27:11.) Toome järgnevalt mõned kogemused,  mis näitavad, kuidas Jumala teenijad peavad kõikjal maailmas päevast päeva oma usu ja ustavuse eest võitlema.

Rootsi

Üks pioneerist õde, kes töötab erahaiglas, peab alatasa vastu panema kolleegide lähenemiskatsetele. Seepärast on õde niisuguste olukordade ärahoidmiseks oma taktika välja mõelnud. Esiteks annab ta uutele töötajatele kohe teada, et on Jehoova tunnistaja, ning mainib vestlustes tihti oma abikaasat. Ta püüab igal võimalusel rääkida töökaaslastele enda ja oma abikaasa ühistest huvidest ning nende tugevast abielusidemest. Kui tekib vajadus arstiga mõne patsiendi üle nõu pidada, lepib ta kokkusaamise kohaks söökla, kus on ka teisi inimesi. Kui keegi astub ootamatult tema töökabinetti ja sulgeb ukse, palvetab ta kohe Jehoova poole, jääb sõbralikuks, kuid asjalikuks.

Saksamaa

Marian on ühes ja samas Põhja-Saksamaal asuvas firmas töötanud 13 aastat. Kuna ta käib vahetustega tööl, oli tal varem tihti raske nädalasisestele koosolekutele pääseda. ”See tegi mind kurvaks, sest mulle meeldib väga koosolekutel käia,” ütleb ta. ”Palusin Jehoovalt korduvalt, et leiaksin võimaluse, kuidas käia kõigil koosolekutel.” Marian palus julgust rääkida oma otsese ülemusega ning ülemus nõustus sellega, et Marian võib koosoleku õhtutel lahkuda töölt varem, juhul kui ta on selleks ajaks oma töö valmis saanud. Kõik läks hästi, kuni Marian sai endale uue ülemuse, kes ei lubanud tal enam varem töölt ära minna. Mida meie vend tegi? ”Ütlesin oma uuele ülemusele taktitundeliselt, et tahaksin rääkida firmajuhiga,” meenutab ta. Marian andis firmajuhiga rääkides head tunnistust ning selgitas, miks ta soovib koosolekutel käia. Mees oli nõus,  kui ka kõik Mariani vahetuse töötajad sellega päri on. Niisiis kutsus Marian oma kolleegid kokku ning sai ka nendele kuulutada. Nüüd on vennal võimalik käia kõigil koosolekutel. ”Pidin tõesti võitlema, et saaksin käia kõigil koosolekutel,” ütleb ta, ”kuid Jehoova poole palvetamine andis mulle eriliselt palju jõudu.”

Suurbritannia

16-aastasele Sophiele on usukatseks see, kui teda alalõpmata koolipidudele kutsutakse. ”Kuigi mõni pidu võibki alguses lahedana tunduda, tean, et pärast ma kahetseksin sinna minekut, sest peol võivad tekkida olukorrad, mis tooksid lõpuks halba kaasa. Hiljuti kutsus üks tüdruk mind peole, mis pidi tema sõnul olema lihtsalt pidu ilma mingi põhjuseta. Pärast sain aga teada, et samal päeval oli ka selle tüdruku sünnipäev. Mul oli nii hea meel, et ma sinna ei läinud, sest tüdruku vanemaid polnud kodus ja paljud jõid end seal purju. Seepärast tahan ma meelsamini oma vaba aega veeta koos nendega, kes on tões, ükskõik kui vanad nad ka pole, sest see tuleb kasuks mu vaimsusele. Kutsume vennaga endast nooremaid ja vanemaid nii muusikaõhtutele, grillipidudele kui ka lihtsalt loodusesse jalutama. Niisiis, kui keegi ilmalik kaaslane mind peole kutsub, küsin endalt, kuidas see mõjutaks minu suhteid Jehoovaga. Olen jõudnud järeldusele, et kui teha seda, mis on õige, ei jää ma kunagi millestki heast ilma.”

Itaalia

17-aastasele Giovannile on koolis paljud tüdrukud külge löönud, kuid üks neist oli eriti sihikindel. Kui see tüdruk nägi, et Giovanni ei pööra talle mingit tähelepanu, kirjutas ta poisile niisuguse kirja: ”Ma arvan, et me sobiksime hästi kokku. Sa meeldid mulle. Mulle meeldib sinu iseloom, aga see pole veel kõik. Ma loodan, et sa teed õige otsuse. Armastusega sinu . . . ”  Kirja lõpus oli tüdruku nimi ning ümbriku peal suudluse jälg. ”Pean möönma, et järgmistel päevadel olin täiesti liimist lahti,” ütleb Giovanni. ”Mõtlesin, kas kohtan veel kunagi nii ilusat tüdrukut kui tema. Kui mu klassivennad sellest kirjast teada said, õhutasid nad mind tema tunnetele vastama. Nad ütlesid: ”Seda võimalust ei tohiks sa küll käest lasta, sa oleksid rumal, kui sa tema ettepaneku tagasi lükkaksid.” Siiski tundsin, et nii ei saaks ma enam olla õige kristlane. Palvetasin Jehoova poole ja rääkisin oma vanematega, kes olid alguses jalust rabatud, sest neil polnud aimugi, millise supi sees ma olen. Uurisime koos vanematega intensiivselt Piiblit, eriti raamatut ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”. Küsisin abi ka küpsetelt vendadelt koguduses. Lõpuks langetasin õige otsuse, lükates selle tüdruku ettepaneku tagasi. On huvitav, et mu klassikaaslased peavad minust niisuguse kindlameelsuse tõttu nüüd isegi rohkem lugu.”

Mehhiko

”Kui ma olin 19-aastane, diagnoositi mul juveniilne reumatoidartriit,” jutustab 59-aastane Antonio, kes on olnud ristitud 37 aastat. Elada niisuguse haigusega, mille tõttu olen pidanud olema 35 aastat ratastoolis, on täielik piin. Vahel tunnen, et ma ei suuda enam. Kuid see, et olen hõivatud kristliku tegevusega nii palju, kui tervis lubab, annab mulle  jõudu.” Seitse aastat tagasi muutus Antonio olukord veelgi raskemaks, kui suri tema ema, kes oli teda hooldanud. Kuidas Antonio oma eluga toime tuleb? ”Olen ise kogenud, et Jehoova ei hülga oma teenijaid, vaid annab neile vajalikku abi. Kogudus palus, et üks vend hoolitseks minu eest, ning teised vennad maksavad minu põhitarvete eest.” Antonio ootab igatsusega aega, mil täituvad kõik Jumala tõotused.

”TEE AVARAKS OMA TELGIPAIK”

”Tee avaraks oma telgipaik ja su elamute vaipu venitatagu!” (Jes. 54:2.) Jesaja ennustust võib näha täitumas selles, kuidas kõikjal läheb tarvis üha rohkem koosolekuhooneid ja suuremaid harubüroosid. Kuigi möödunud aastal käis ehitustöö paljudes paikades, tahame lühidalt jutustada kuue harubüroo pühitsemisest, mis tõi Jehoova tunnistajatele eriti suurt rõõmu.

Puerto Rico

13 aastat pärast viimase harubüroohoone valmimist oli vaja harubürood aina lisanduvate osakondade pärast laiendada. Pühitsemiskõne pidas juhtiva kogu liige David Splane laupäeval, 16. septembril aastal 2006.

Colombia

30 maalt pärit vennad ja õed kogunesid Colombia harubüroosse 2006. aasta 11. novembril, et osaleda Bogotást 42 kilomeetri kaugusel loodes asuva Facatativá harubüroo laienduse pühitsemisel. Kohal viibis 3605 inimest. Paljud, kes polnud kohtunud 30—40 aastat, kallistasid üksteist suurest rõõmust ning kõik kohalviibijad tundsid rõõmu juhtiva kogu liikme Gerrit Löschi pühitsemiskõnest.

Fidži

Sadama kohal, viie minuti jalutuskäigu kaugusel Fidži pealinna Suva keskusest asub kena harubüroo. Laupäeval, 11. novembril 2006 pidas juhtiva kogu liige  Geoffrey Jackson selles harubüroos pühitsemiskõne ning kohal oli 410 inimest.

Burundi

2006. aasta 25. november oli selle kauni Kesk-Aafrika riigi Jehoova tunnistajatele unustamatu päev. Siis pühitseti uued harubüroo hooned, pühitsemiskõne pidas juhtiva kogu liige Guy Pierce ning seda kõnet oli tulnud kuulama 1141 inimest 11 riigist. Jehoova õnnistusi on selles riigis selgelt näha ning paistab, et sellel maal on meiega ühinemas veel palju inimesi.

Rwanda

Pärast 30 aastat kestnud tormilist perioodi, keelustamisi ja kodusõda olid Rwanda vennad ja õed väga rõõmsad, et said vastu võtta Guy Pierce’i, kes pidas nende uues ja ilusas, kauni aia keskel asuvas harubüroos pühitsemiskõne.

Hoolimata hirmsast genotsiidist, mil tapeti palju vendi, on Jehoova töö läinud edasi ka sellel maal, mis on tuntud kui tuhandete mägede maa. 2006. aasta 2. detsembril, laupäeval käis pühitsemisprogrammi kuulamas 553 inimest, kelle hulgas oli ka 15 välisriigist pärit 112 delegaati.

Uganda

Uus harubüroo pealinna Kampala lõunapoolses eeslinnas pühitseti laupäeval, 20. jaanuaril 2007. Kohalviibijaid oli 665, nende seas 170 delegaati umbes 20 harubüroost ning juhtiva kogu liige Anthony Morris, kes pidas pühitsemiskõne.

”JEHOOVA ON MEILE SUURI ASJU TEINUD”

Meil on kindlasti põhjust rõõmu tunda, kui mõtleme Jehoova suurtele tegudele möödunud aastal. Ka meie võime ühehäälselt korrata lauliku tänusõnu: ”Jehoova on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad!” (Laul 126:3).

[Kast/pilt lk 9]

Tõepoolest ülemaailmne hoogtöö

Mõned inimesed tahtsid teada, kas ”Kuningriigi sõnumi” levitamine toimub tõesti kõikjal maailmas. Näiteks palus üks skeptiline mees Brasiilias kuulutajal oodata, kuni ta helistab oma sõbrale Ameerika Ühendriikidesse, et teada saada, kas ka temale on see traktaat antud. Sõber vastas talle: ”Jah, just kümme minutit tagasi sain.” Vastusest üllatunud mees võttis ”Kuningriigi sõnumi” vastu ja lubas selle hoolega läbi lugeda.

[Pilt lk 12]

Koguduse postkastis oli vaid üks kutse

[Pilt lk 25]

Antonio on valmis kuulutama minema

 [Pildid lk 28, 29]

Harubüroode pühitsemised

Puerto Rico

Rwanda

Colombia

 Burundi

Fidži

Uganda