Kuulutus- ja õpetustöö kõikjal maailmas

AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 827387930

KUULUTAJAID 1086653

PIIBLIUURIMISI 2027124

Elevandiluurannik

Maa idaosas Bianouani külas on inimestel nii suur tõejanu, et mõned neist äratavad tunnistajad juba hommikul kell kuus üles, et vestelda nendega Piiblist enne põllule tööle minekut. Teised jälle soovivad uurida hilja õhtul pärast koguduse koosolekut. Ühel päeval küsis üks kirjaoskamatu naine endale raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, öeldes, et laseb oma mehel seda endale ette lugeda. Vend andis naisele raamatu ja läks talle järgmisel päeval külla. Naine ja tema mees juba ootasid venda. Mees polnud isegi põllule tööle läinud, sest ta oli terve öö naisele raamatut ette lugenud. Ja nüüd soovis ta vennaga loetut arutada. Abielupaariga alustati piibliuurimist.

Benin

Ühes kolkakülas hakkas kiriku pastor koos oma suure perega Piiblit uurima. Kõigest kaks nädalat pärast uurimise alustamist nõustus pere minema piirkonnakonvendile. Laupäeva õhtul aga haigestus äkitselt pere vanim tütar ning suri. Šokist hoolimata oli isa ka pühapäeval konvendil. Esmaspäeval ütles ta: ”See on Saatana töö, et meid heidutada, aga meie pere ei lase sellel juhtuda.” Ta viskas kodunt välja kõik esemed, mis olid seotud kirikuga: pastorikuue, peakatte, vöö, võideõli ja karjasekepi. Tema naine, kes töötas ka kirikus, tegi sedasama. ”Kirikuga on meil nüüd asjad ühelpool,” ütles  endine pastor. Nii nagu kirjeldab tekst Apostlite teod 19:19, põletas ta kõik need asjad. Pere uurib usinasti Piiblit edasi.

Madagaskar

2006. aastal sai ühe 500 elanikuga küla jutlustaja teises külas olles Jehoova tunnistajalt raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Olles raamatu hoolega läbi lugenud, oli jutlustaja veendunud, et see on tõde, ja nii rääkis ta õpitust ka oma kiriku liikmetele. Peagi lahkus nii tema pere kui ka veel 20 inimest kirikust ja nad hakkasid pidama niisuguseid koosolekuid, nagu on Jehoova tunnistajatel. Neile tulid appi eripioneerid, kes asusid huvilistega Piiblit uurima ning korraldasid külas koguduse raamatu-uurimise ja ”Vahitorni” uurimise. Oktoobris said viis külaelanikku ristimata kuulutajateks ning nüüd tahavad pioneerid seada sisse ka avaliku koosoleku ja teokraatliku teenistuskooli. Selles külas käib koosolekutel keskmiselt 40 inimest ning kuulutajatel on üle 20 koduse piibliuurimise.

Lõuna-Aafrika Vabariik

Kord, kui Hennie ja tema naine olid  majast majja kuulutamas, pistis üks kuri koer oma pea aia vahelt välja ja hammustas Hennie kätt. Kuna Hennie käest hakkas verd tulema, kiirustasid nad koju ning naine puhastas tema haava ja sidus selle kinni ning Hennie pani arsti juurde aja kirja. Kuid Hennie ütles, et ei taha lasta koeral takistada end kuulutustööd tegemast, ja nii läksid nad juba tunni aja pärast territooriumile tagasi. Nad alustasid majast, mis oli just kurja koeraga maja kõrval. Pärast seda, kui nad olid käinud mitme ukse taga, kutsus üks mees neid sisse. Ta kuulas tunnistajaid tähelepanelikult ning soovis, et teda jälle külastataks. Temaga alustati piibliuurimist ning peagi hakkas ta korrapäraselt koosolekutel käima. Kui ta astus hollandi reformeeritud kirikust välja, külastas teda kiriku esindaja ning pakkus talle diakoni kohta. Mees jäi aga oma otsusele kindlaks. Ta teeb edusamme ning on ka astunud teokraatlikusse teenistuskooli.

Tansaania

2005. aasta oktoobris, kui Tansaanias toimus raskesti ligipääsetavate territooriumide läbitöötamise kampaania, läksid Iringa kogudusest üheksa venda 75 kilomeetri kaugusele Pawagasse. Nad olid kuulnud, et selles paigas elab üks kuulutaja ning soovisid temaga kokku saada. Pärast pikka otsimist leidsid nad venna üles. Ta oli seal kandis elanud üle 20 aasta ja arvanud, et kuningriigitöö on Tansaanias ikka veel keelu all. Vend oli kõigi nende aastate jooksul teistele kuulutanud ning ütles, et külas on mõned, kes on Piibli sõnumist tõsiselt huvitatud. Osa Iringa koguduse vendi olid isegi nõus järgmistel kordadel Pawagasse sõites jääma sinna kaheks nädalaks, et aidata Piiblist huvitatud inimesi. Kaks üldpioneeri kolisid aga 2006. aastal päriseks sellele viljakale territooriumile. Pawaga kohalik vend sai seega vaimset tuge ning nüüd on seal üheksast kuulutajast koosnev väike grupp. Praegu peavad Pawaga kuulutajad  koosolekuid puu all, kuid neil on plaanis kohalikest materjalidest väike koosolekupaik rajada.

Rwanda

Teismeline tüdruk, kelle nimi on Gentille, oskas jalgpalli mängides hästi väravaid lüüa. Ja nii hakati teda kutsuma Manayibitegoks, mis tähendab ruanda keeles ’väravate jumal’. Mõned itaallased panid tema annet tähele ja hakkasid talle treeningutunde andma. Seejärel kutsuti teda Itaaliasse jalgpalli mängima. Euroopasse kolimine ja võimalus saada rahvusvaheliselt tuntud jalgpalluriks oli meelitav. Kuid Gentille teadis, et selle pakkumise vastuvõtmine lahutaks teda perekonnast. Gentille ema on Jehoova tunnistaja ja kuigi tüdruk oli ka ise Piiblit uurinud, ei võtnud ta seda varem eriti tõsiselt. Tema elus sai kõige tähtsamaks jalgpall. Gentille arutas oma tulevikuplaane emaga ning mõistis, millised vaimsed ohud võivad äraminekuga kaasneda. Niisiis otsustas ta pakkumisest ära öelda ning seadis oma elus esikohale Kuningriigi. Hiljutisel kokkutulekul lasi ta end ristida.

 AMEERIKA

MAID 55

RAHVAARV 893357181

KUULUTAJAID 3367544

PIIBLIUURIMISI 3236692

Curaçao

Kord, kui üks vend oma piibliuurimisele läks, ulatas huviline talle revolvrikuuli ja küsis, kas vend teab, mis see on. Mees ütles, et enne, kui vend teda esimest korda külastas, oli ta juba mitu kuud töö ja pere kaotuse tõttu enesetapule mõelnud. Tema peas keerlesid kättemaksumõtted ning ta oli otsustanud tappa neli inimest, keda ta oma probleemides süüdlasteks pidas. Ta oli pannud oma revolvrisse neli kuuli ning tal oli tagavaraks veel üks kuul, kui ta peaks ka endalt elu võtma. Enne kodunt väljaminekut otsustas ta siiski otsida veel Jumala abi. Lülitanud sisse teleri, hakkas ta usukanalit otsima. Just sel hetkel tulid tema ukse taha kaks Jehoova tunnistajat, kes temaga mõne aja pärast piibliuurimist alustasid. Mees viskas ära need neli kuuli, kuid unustas viienda. Kui ta ühel päeval selle oma taskust leidis, näitas ta seda vennale ning jutustas oma loo ja rääkis, kuidas ta elu on pärast piibliuurimise alustamist teise pöörde võtnud. Ta ütles, et Jehoova tunnistajatele võlgnevad oma elu viis inimest. Nüüd on mees hakanud ka koosolekutel käima.

Uruguay

Kui kaks venda kuulutamas olid, kutsus neid sisse üks naine, kes hakkas neile pisarsilmil jutustama, kuidas ta oli palunud terve öö Jumalat, et teada saada  tema eesmärgist. Kirikuõpetajad olid küll hiljuti tema juures käinud, kuid üksnes selleks, et küsida kümnist suure hulga raha pealt, mis naine oli saanud. Naine oli pettunud, sest muidu polnud kirikuõpetajad kunagi tema juurde tulnud. Seda isegi mitte siis, kui ta oli neid äärmiselt rasketel aegadel enda juurde kutsunud. Naine polnud juba rohkem kui kuu jooksul kirikus käinud. Lõpuks ütles ta ühele kirikuõpetajale, et tunneb end kiriku õpetuste vastuolulisuse pärast petetuna. Kuid selle asemel et püüda selgitada naise küsimusi, ütles kirikuõpetaja hoopis, et talle pannakse kiriku hülgamise pärast peale seitse needust. Vennad rääkisid nüüd naisele, et tõeline Jumal kasutab oma ingleid, et leida tõeotsijaid inimesi. Naisel oli palju küsimusi ning temaga hakati kohe uurima raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Mõne aja pärast tahtis ka tema mees Piiblit uurima hakata ning nad mõlemad käisid mälestusõhtul ja erikõnet kuulamas. Nad olid hämmastunud õpetuste üle, mida kuningriigisaalis kuulsid, ega suutnud uskuda, et seal ei tehta korjandusi. Mõlemad liiguvad tõeteel edasi ning on saanud omale koguduses palju sõpru.

Tšiili

Kõige lõunapoolsemat piibliuurimist maailmas peetakse tõenäoliselt naisega, kes elab Hoorni neemel ja on sealse majakavahi naine. Enne neemele kolimist elas naine Punta Arenases  ja seal uuris üks abipioneerist õde temaga neli nädalat Piiblit. Pärast kolimist on naine uurinud õega telefoni teel ning teeb õppimises edusamme.

Costa Rica

Selles riigis on umbes 10000 guaimi suguharu indiaanlast, kellest enamik elab Panama piiri lähedal väikeses Sixaola linnas. Paljud neist põliselanikest on Piiblist siiralt huvitatud. Et neid inimesi Piibli uurimisel aidata, määrati sellele territooriumile tööle noor eripioneeridest abielupaar, kes nüüd uut keelt õpib. Koos 26 kohaliku indiaanlastest venna ja õega on juba palju ära tehtud. Esimest korda peeti guaimi keeles mälestusõhtut ning kohal oli enneolematu hulk ehk 264 inimest. Sellest ajast peale on huvilisi aina juurde tulnud. Näiteks, kui alguses käis 13 kuulutajaga koguduse raamatu-uurimisel keskmiselt kohal 20 inimest, siis nüüd on kohalviibijaid juba 40. Seepärast on seal moodustatud veel kaks raamatu-uurimise gruppi.

Panama

Kehalise kasvatuse õpetaja Ramiro hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima 2004. aastal. Tol ajal oli tal ainult kuus klassi ja seega nädalas vaid 12 tundi, kuigi tavaliseks normiks on 24 tundi. Seetõttu tegi koolidirektor talle ülesandeks anda samadele klassidele 12 tundi usuõpetust. ”Räägi neile lihtsalt midagi Jumalast, Jeesusest ja Piiblist,” ütles direktor. Niisiis hakkas  Ramiro õpetama õpilastele seda, mida ta ise õppis. Kasutades raamatut ”Tundmine, mis viib igavesse ellu”, sai ta anda piiblilisi teadmisi 150 õpilasele vanuses 12—14. Järgmisel aastal, kui anti välja raamat ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, oli Ramirost saanud juba ristimata kuulutaja. Nüüd jätkas ta koolis uue raamatuga õpetamist. Tema õpilaste arv oli tõusnud 160-ni ning nad olid jagatud kuude rühma. Milline oli tulemus? Ramiro ja teised kuulutajad juhatavad nüüd mitmele õpilasele kodust piibliuurimist. Mõne õpilase vanemad on tänanud Ramirot selle eest, et nende lapsed on hakanud paremini käituma. Mõned lapsevanemad on koguni tulnud koosolekutele ja kokkutulekutele. Ramiro ristiti 2006. aasta novembris ning ta kasutab suure õhinaga kõiki võimalusi Piiblist rääkida.

Guatemala

Pealinnas Guatemalas läks kuulutaja Jeremy noormehe juurde, kellega ta Piiblit uuris. Tema huviline elas ühes kõrvaltänavas. Jeremy koputas uksele ning ukse avas noormehe õde ja ütles, et tema venda pole kodus. Samal ajal kui Jeremy ukse taga seisis, ilmusid kuskilt välja kaks meest. Üks neist surus relva vastu Jeremy pead ja ütles: ”Mind on palgatud sind tapma.” (Hiljem sai Jeremy teada, et seda ütlevad röövlid  oma ohvri hirmutamiseks.) Jeremy jutustab: ”Tüdruk lõi ukse kinni ja mina küsisin meestelt, mida nad tahavad. Üks neist küsis, mida ma siin teen. Ütlesin, et kuulutan Jumala Sõna. Selle peale vastas üks noormees ülbelt: ”Noh, kuuluta siis meile ka.” Olin närvis ega teadnud, mida teha. Igatahes võtsin kotist Piibli, mille peale relvaga mees hakkas nutma, sest ta mõistis, et see, mis ta teeb, pole õige. Ta palus, et aitaksin teda. Sobrades mu kotis, leidis ta sealt ajakirja ”Ärgake!”, kus oli juttu rahast. Kui teine mees hakkas minu taskuid läbi otsima, et rahakotti leida, ütles talle relvaga mees: ”Jäta ta rahule, ära sobra tema taskutes!” Ta tänas ja kallistas mind ning lahkus. Suutsin säilitada rahu ja tänasin Jehoovat, et ta oli mind päästnud.”

Dominikaani Vabariik

Õde, kes on ortodont, käis ühepäevasel tööalasel seminaril, kus 250-le seminaril olnud hambaarstile pakuti võimalust sõita Euroopasse end täiendama. Soovijate seast pidi välja valitama kaheksa. Päeva lõpus sai õde teada, et teda on valitud nende kaheksa hulka ja lisaks on talle antud võimalus osaleda sellel kallil enesetäiendamisel tasuta. Olles üllatunud, vastas õde: ”Tänan, et te minu peale mõtlesite, aga ma ju ei kirjutanud avaldust. Ja ma ei saaks ka seda heldekäelist pakkumist vastu võtta. Kuna olen Jehoova tunnistaja, ei taha ma midagi oma perekonna vaimsest heaolust ettepoole panna. See kursus on väga intensiivne, aga mul on nädalas viis piiblilist loengut, mis nõuavad kogu mu tähelepanu, ja seega oleks õiglane, kui täienduskursusele läheks minu asemel keegi teine. Ja kuidas ma saaksin sellest koolitusest ja kõrgemast kraadist rõõmu tunda, kui ma koju tulles leiaksin, et minu teismeeas pojad on hakanud uimasteid tarvitama ja halvasti käituma, sest jätsin nad omapäi?”

 AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 3993686009

KUULUTAJAID 607112

PIIBLIUURIMISI 496577

Iisrael

Noor Jehoova teenija Ella, kes on abipioneer, märkas üht vanemat naist, kes ei jaksanud oma prügikotti tassida. Ella aitas teda ja kuulutas talle lühidalt. Naine andis Ellale oma aadressi, kuid hoolimata korduvatest katsetest ei saanud Ella naist kodunt kätte. Ent lõpuks see siiski õnnestus. Tuli välja, et naisel on väga kehv kuulmine ja ta lihtsalt ei kuulnud Ella koputust. Ella hakkas naisega Piiblit uurima. Kuigi naine oli varem olnud ateist, hakkas ta tasapisi Jumalat ja tema Sõna hindama. Kaks aastat hiljem pühendus ta Jehoovale ning hiljaaegu, 92-aastasena, käis ta ristimisel.

Mongoolia

Terbish on vanemapoolne naine, kes oli kogu elu raamatupoes töötanud. Kui 18-aastane pioneerõde Munkhzaya talle kuulutas, ütles Terbish, et on oma elus nii palju raamatuid lugenud, et mõistab kiiresti raamatu sisu, ükskõik kas ta hakkab seda lugema otsast peale, keskelt või lõpust. Kuid Piibliga olevat lood teisiti, nii palju kui ta ka pole proovinud Piiblit lugeda, ei saa ta sellest aru. Kuna ka kirikus käimisest polnud tulu, oli ta Piiblit üksi lugenud, tehes iga piibliteksti kohta märkmeid. Eriti huvitas Terbishit kirjakoht Heebrealastele 11:6. Munkhzaya selgitas naisele seda teksti, pakkus talle võimalust Piiblit uurida ning kutsus teda koosolekule.  Kuuldes, kus kuningriigisaal asub, küsis Terbish: ”Kas see on see hoone, mille ees kasvavad ilusad lilled? Iga kord, kui ma sealt mööda lähen, jään ma neid lilli imetlema. Kas te saaksite mind tutvustada selle inimesega, kes nende lillede eest hoolitseb?” Munkhzaya tegi seda rõõmuga. Terbish uurib nüüd hoolega Piiblit, et õppida tundma Loojat, ning käib koosolekutel. Munkhzaya ütleb: ”Meie kuningriigisaali lilled kuulutasid talle palju varem kui mina.”

Jaapan

78-aastane Hiroko ei saa valutavate jalgade pärast enam nii palju kuulutamas käia kui varem. Palunud Jumalalt juhatust, mida ette võtta, leidis õde ühe bussipeatuse, kus on alati palju rahvast, ja seal ta siis istub korraga pool tundi järjest. Hiroko püüab inimestega kontakti leida, naeratades ja pöörates neile tähelepanu. Kuna lähedal on haigla, siis on mõnel inimesel kaasas ravimid, ja sel juhul üritab Hiroko vestlust alustada, küsides nende tervise kohta. Lisaks on Hiroko püüdnud aidata neid, kes uurivad bussisõidugraafikut või soovivad leida ümbruskonna huviväärsusi. Ta kuulab inimesi ja pakub neile seejärel ajakirju. Mõnda inimest näeb Hiroko bussipeatuses sageli, seega on tal võimalik isegi korduskülastusi teha.

Myanmar

Lazaru oli narkodiiler. Tema elu oli seotud uimastite, mõrvade ja kõiksugu muude pahedega. Kui aga üks pioneerist õde näitas talle Piiblist Jehoova nime,  sai mees kohe aru, et see, mida naine räägib, on tõde, ning ta nõustus Piiblit uurima. Lazaru uuris küll pikka aega, kuid piibliuurimine kandis vilja. Üks raskemaid samme Lazaru jaoks oli teha lõpparve oma endise eluga. Kui Lazaru rääkis oma kaaslastele sellest, millise muudatuse ta kavatseb ette võtta, sattusid need paanikasse, sest mees teadis nende tegemistest liiga palju. Lazarut püüti mitu korda tappa, kuid ta pääses eluga. Lõpuks kolis Lazaru mujale elama ning nüüd on tema ja ta naine ristitud.

Taiwan

Mõned kuulutajad peatusid korraks kohviku ees, millel oli ebatavaline nimi — Esra Raamatu kohvik. Vend, kellele uudishimu ei andnud rahu, küsis omanikult, kust on kohvik endale niisuguse nime saanud. Omanik vastas, et ta on alati imetlenud seda, kuidas Esra õige jumalateenimise eest seisis. Mees oli aastaid kirikus käinud, kuid hiljuti sellest loobunud, sest tema vietnamlannast naine ei saanud jumalateenistustest aru. Kuulutaja lubas tulla pärastlõunal tagasi ja tuua neile vietnamikeelse Piibli. Ja nii hakati kogu perega Piiblit uurima.

India

Linnas, kus kuulutustööle ränka vastupanu osutatakse, pandi viis õde kuulutamise pärast vangi. Alguses oli vangivalvur õdede vastu toores ja keelas neil vanglas kristlusest rääkida. Ent päevade kuludes nägi see naine, kui leebed ja toredad on Jehoova teenijad, ning tema suhtumine muutus. Õed jagasid nii teiste vangide kui ka valvuriga puuvilju ja muud toitu, mis vennad neile olid toonud. Ühel õhtul kuulis valvur pealt, kuidas õed arutasid omavahel mõtteid raamatust ”Tule Jehoova ligi”. Peagi hakkas ka valvur nende aruteludes osalema ning istus nende kongi ukse juurde. Päeval, mil õed vanglast välja pääsesid, suri üks valvuri sugulane. Õed said teda lohutada ülestõusmislootusega.

Varem oli teine naisvalvur küsinud õdedelt, mille pärast  nad kinni pandi. Üks õdedest selgitas, et nende kuulutustööd peeti ekslikult ebaseaduslikuks uskupööramiseks. Kuuldust hämmastunud, ütles valvur: ”Te räägite nii rahulikult, nagu te polekski vanglas. Mina olen nii äkilise loomuga, et mul on teie ees piinlik. Palun öelge mulle, kui ma tundun järsuna, ja õpetage mind niiviisi suhtlema, nagu teie seda teete. Ma ei saa küll aru, kuidas teiesugused head inimesed vangi pandi.” Nii kui sellel valvuril juhtus veidi aega olema, tuli ta õdede juurde ja ütles: ”Rääkige mulle nüüd midagi Piiblist. See teeb kuidagi südame kergemaks.” Piibli sõnum avaldas muljet ka kahele vangile, kes olid sooritanud mõrva. Õed olid ettevaatlikult kuulutanud nii neile kui ka teistele vangidele. Nüüd, kui õed on vanglast välja saanud, otsivad nad võimalusi, kuidas vanglas leitud huvilistega kontakti pidada.

Indoneesia

Eripioneer Resmawati oli just kuulutustöö lõpetanud ja kavatses koju minna, kui üks naine teda enda juurde kutsus, et Piiblist rääkida. Resmawati läks tema juurde kolme päeva pärast tagasi. Seekord hakkas naine nutma ja usaldas Resmawatile, et mees peksab teda. Õde  luges talle teksti Heebrealastele 4:12 ning selgitas, et Piibli uurimine võib inimesi muuta. Ta jutustas loo Tonyst, kellest oli juttu 2003. aasta Jehoova tunnistajate kalendris. Selle peale palus naine ka endale seda kalendrit. Korduskülastust tehes oligi Resmawatil kalender kaasas ja nad hakkasid uurima raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Järgmisel korral küsis naise mees, kas ka tema võib tulla Piiblit uurima. Selgus, et ta oli lugenud kalendrist Tony lugu ja see oli teda sügavalt puudutanud. Juhuslikult oli ka tema nimi Tony ning tema eluviis sarnanes kalendri-Tony endise eluviisiga. Kui Tony oli kalendris seda lugu näinud, ütles ta naisele ja lastele: ”See on ju minu nimi, kuidas kuulutaja minu nime teadis, et minust kirjutada?” Naine vastas talle: ”Jehoova tunnistajad ei tea sinu nime. Ja kui nad ka teaksid, ei oleks nad ikkagi saanud sinust nii kiiresti lugu kirjutada, ja pealegi on see 2003., mitte 2007. aasta kalender.” Märganud, et mehel on teema vastu huvi tekkinud, küsis naine taktitundeliselt: ”Kas sa tahaksid ka olla selline, nagu see Tony, kellest kalendris juttu oli?” Naine oli üllatunud, kui mees vastas: ”Ma tahaksin proovida.” Nii nagu kalendri-Tony, hakkas ka Indoneesia Tony elama puhast elu, lõikas maha pikad juuksed ja muutis oma väljanägemist. Kogu pere jätkab Piibli uurimist.

Malaisia

Mõnes paigas Borneos otsivad vennad Internetist satelliitpilte, et leida üles inimeste kodusid. Nad kirjutasid: ”Sel moel on võimalik teada saada, kus kohas vihmametsades inimesi elab. Mõned katused on küll osutunud kitselautadeks, ja nii saame kõvasti naerda, kui selgub, et meil tuleb sikkudele kuulutada, aga mõne pildil nähtud katuse all elavad siiski ka inimesed. Varem polnud me sellel mägisel territooriumil kuulutanud. Kuna vihmamets on tihe ja radu pole kerge leida, on satelliitpildid meile suureks abiks.”

 EUROOPA

MAID 47

RAHVAARV 732610687

KUULUTAJAID 1533790

PIIBLIUURIMISI 749911

Ungari

Üks 12-aastane õde jutustab: ”Mind ristiti üheksa kuud tagasi ja nüüd olen ma kolm kuud abipioneer olnud. Ema on mulle suureks toeks. Paljud on küsinud, kuidas jaksan kooli kõrvalt abipioneer olla, kuid tegelikult saan just koolis kuulutada. Kasutan selleks vahetunde. Viie koolikaaslasega saan ma regulaarselt Piiblist rääkida. Kahega juba uurin Piiblit. Jehoova on mind nii palju õnnistanud! Pioneerteenistus pole mulle koormaks, vaid toob rõõmu. Mu ema on üldpioneer ja selleks tahan ka mina saada. Soovin teenida Jehoovat täisajaliselt.”

Suurbritannia

Susan hakkas 2001. aastal Piiblit uurima, kuid lõpetas selle kaks aastat hiljem. Tal oli raske suitsetamisest loobuda. Ta küll üritas seda korduvalt, ent sellest ei tulnud midagi välja. Seepärast ta siis piibliuurimise katkestaski, kuid käis edasi koosolekutel. Neli aastat hiljem tundis Susan, et ta peaks siiski vaimselt edasi kasvama ja palus koguduselt abi. Temaga hakati uuesti uurima, seekord raamatut ”Tule Jehoova ligi”, millest oli palju kasu. Üksikasjalik arutelu selle üle, kuidas Jehoova meid armastab ja kuidas meie Jehoovat peaksime armastama, mõjutas teda tugevalt. Susan suutis suitsetamise maha jätta juba kaheksa  nädala pärast. Ta tunneb, et selle raamatu uurimine aitas tal õppida Jehoovat usaldama. Susan pühendus Jehoovale ning lasi end piirkonnakonvendil ”Järgi Kristust!” ristida.

Eesti

17-aastane kooliõpilane Helgi, kes elas oma lahutatud vanematest eraldi, tundis tõe vastu huvi ja hakkas Piiblit uurima. Alguses käis ta koosolekutel vaid pisteliselt, sest tal kulus palju aega bändis laulmisele. Hakanud tõde järjest rohkem hindama, tegi ta oma elus muudatusi. Näiteks selgitas ta bändikaaslastele, miks ta ei saa laulda koosoleku õhtutel. Ta astus teokraatlikusse teenistuskooli ja temast sai ristimata kuulutaja. Ent samal ajal tahtis Helgi osaleda ka üleriigilises lauluvõistluses, mille võitjat pidi ootama ees lepingu sõlmimine tuntud plaadifirmaga. Kuigi eelvoorust pääsesid edasi vaid vähesed, meeldis Helgi  esitus žüriile ja ta sai järgmisesse vooru. Ent siis selgus, et järgmine voor toimub samal ajal, kui tal on teokraatlikus teenistuskoolis kõne. Mida teha? Helgi ema, kes pole Jehoova tunnistaja, soovitas tal kõne ära jätta või edasi lükata. Helgi aga ütles, et asi pole lihtsalt kõnes, vaid selles, mis on tema elus kõige tähtsam, kas vaimsed asjad või miski muu. Ta kaalus asja tõsiselt ning otsustas siis teokraatliku kooli kasuks. Helgi kandiski oma kõne ette ning ema pidas tema otsusest lugu.

Üks telereporter käis piirkonnakonvendil ”Järgi Kristust!”, et teha konvendist ja ristimisest uudistesse filmiklippi. Nähes Helgit ristimisbasseini minemas, filmis ta tema ristimist ja intervjueeris teda. Samal õhtul näidati uudistes Helgi esinemist eelvoorus ja seda, kuidas ta ütles õnnelikult: ”See oli minu elu kõige suurem otsus ja kõige õigem otsus.”

Bulgaaria

Ivelin, kes istub kinni Belene vanglas, kirjutas Jehoova tunnistajate kohalikule harubüroole järgmise kirja: ”Leidsin vanglast juhuslikult ühe ”Vahitorni” ja seetõttu on mul teile palju küsimusi. Olen oma pattusid kahetsenud ja soovin end kõigepealt sisemiselt muuta ja seejärel hakata ka teistmoodi käituma. Palun teilt midagi, mida teil võib olla raske täita. Ja mul on isegi raske uskuda, et te mu palve täidate. Kas te võiksite mulle kirjutada, et saaksin õppida Jehoova Jumalat paremini tundma? Ma ei tea, kas saan teilt vastuse, kuid tahan öelda, et teadmised Jehoova kohta teevad mind õnnelikuks. Tahan neist asjadest rohkem teada, ja seda mitte ainult enda pärast, vaid ka selleks, et rääkida Piiblist teistele vangidele. Kui te ka ei kirjuta mulle, siis võtan teiega ise kontakti, kui ükskord  vanglast välja saan.” Vennad võtsid selle mehega kiiresti ühendust ning nüüd uuritakse Belene vanglas kümne vangiga, sealhulgas Iveliniga.

Portugal

Eripioneer Jana jutustab: ”Ühel päeval märkasin metroost väljudes üht hiinlast ning otsustasin talle kuulutada. Mees oli üllatunud, kui kuulis, et kõnetan teda hiina keeles. Ta ütles, et on minemas haiglasse, sest ta naisele tehakse keisrilõige. Kuna nad kumbki naisega ei oska portugali keelt, oli haigla palunud neil endale tõlk leida. Mees oli meeleheitel ja palus mult abi. Olin nõus ning järgmisel päeval läksingi koos tulevase emaga operatsioonisaali, seljas operatsiooniriietus. Hoidsin lõikuse ajal naise käest kinni ning tema esitas mulle küsimusi Piibli ja meie töö kohta. Ilmale tuli armas tüdrukutirts ja ema oli mulle nii tänulik, et palus mul oma tütrele nimi panna. Mõtlesin hetke ja pakkusin siis nime Saara. Vastne ema oli minu valikuga rahul ning ta soovis Piibli Saara ja tema Jumala kohta rohkem teada saada. Haiglast lahkudes tegin talle ettepaneku hakata koos Piiblit uurima. Kuigi varem polnud see abielupaar soovinud Jehoova tunnistajatega rääkida, muutus nende suhtumine. Nad olid minu ettepanekuga kohe nõus ning nüüd käivad nad ka koosolekutel.

Slovakkia

Eripioneeridest abielupaar kohtus kahe Afganistanist pärit noormehega, kes tundsid huvi Piibli vastu. Selle lühikese aja jooksul, mil mehed Slovakkias viibisid, said pioneerid nendega mitu korda kokku ning andsid neile Piibli ja raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Pioneerid näitasid, kuidas Piiblit uuritakse, et nad võiksid seda teha iseseisvalt ja ka koos teistega.

 OKEAANIA

MAID 30

RAHVAARV 36829259

KUULUTAJAID 96691

PIIBLIUURIMISI 51122

Uus-Meremaa

Vend, kelle nimi on Paul, kohtus ühel pärastlõunal majast majja tööl olles naisega, kes võttis talt brošüüri ning rääkis, et tema sugulane oli talle just hiljaaegu öelnud, et tal on vaja tõde. Just samal hommikul oli naine palvetanud, kasutades Jumala nime, ning palunud, et keegi tema juurde tuleks. ”Ja kolm tundi hiljem seisingi tema ukse taga,” jutustab Paul. ”Pealegi juhtusin ma sinna sellisel kellaajal, mil see naine tavaliselt kodus ei ole.” Naine oli kohe nõus hakkama Piiblit uurima ning uurimine läheb hästi.

Austraalia

Noor abielupaar Armando ja Elvira elavad Ida-Timoril, mis kuulub Austraalia harubüroo alluvusse. 2006. aastal ründas nende kodukohta teine etniline grupp, nii et Armando ja Elvira pidid põgenema elu eest. Nad jõudsid põgenikelaagrisse, kaasas üksnes Armando Piibel ja brošüür ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Kui Armando ja Elvira Jehoova tunnistajatega uuesti kontakti said, hakkasid nad Piiblit uurima kaks korda nädalas ning käima koosolekutel. Armando rääkis tõest ka oma sugulastele, kes elavad väikeses külas Dilist nelja ja poole tunni kaugusel. Kuna sugulased olid Kuningriigi sõnumist huvitatud, saatis Armando nende juurde pioneerid Baucau linnast, mis asub nende külast  pooleteise tunni kaugusel. Kui pioneerid kohale jõudsid, ootas neid ees üle 20 inimese. Pere esindaja, Armando isa, ütles, et nad on valmis viskama minema oma ebajumalakujud, kuid küsis, kes neid siis kurjade vaimude eest kaitseb. Pioneerid kinnitasid, et Jehoova teeb seda. Nii viskasidki Armando sugulased oma pühakujud minema. Nüüd uurib selles külas Piiblit üle 25 inimese. Armando loodab peagi ristimisele minna ning Elviragi on usin piibliuurija.

Guam

Saipani saarel, kus kuningriigitöö on Guami harubüroo järelevalve all, sai üks õde teada, et tema abikaasa, kes oli varem tõele vastu seisnud, loeb salaja väljaandeid, mis ta on mehele silma alla jätnud. Lisaks ajakirjadele ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” oli mees lugenud ka aastaraamatuid ja ”Perekonnaõnne saladuse” raamatut. Ühel päeval kutsus mees oma naise ja viis last kokku, et pidada tähtsat perekonna koosolekut, mis oli nende peres tavatu. Selgus, et isa soovis anda oma kolmele tütrele nõuandeid abieluks. Ta oli teinud nimekirja selle kohta, millistele nõuetele peavad vastama tema tütarde tulevased mehed. Isa oli nii vaimustunud Sheila Winfield da Conceição eluloost, mis ilmus 2006. aasta 1. novembri ”Vahitornis”, et ta võttis malli Sheila tehtud nimekirjast. Ta soovitas oma tütardel abielluda üksnes Jehoova tunnistajaga ning sellisega, kes armastab Jehoovat ja kes tunneb Piibli tõde paremini kui nemad ise. Isa soovis, et tema tütred oleksid sama õnnelikud kui Sheila. Isa sõnad läksid tütardele väga hinge ja andsid neile lootust, et ühel päeval hakkab ehk temagi Jehoovat teenima.

Samoa

Hiljuti määrati üks abielupaar ühest harubüroost Samoasse teenima. Esimeses kohas, kus vend läks esmakülastust tegema, pakkus ta raamatut ”Mida Piibel meile  tegelikult õpetab?”. Naine kutsus teda sisse. Kui see pensionil olev ärinaine ütles, et tal on aega ainult kolmveerand tundi, oli vend üllatunud, sest nii polnud talle veel keegi varem öelnud. Ta alustas naisega kohe piibliuurimist. Kui vend oma abikaasaga järgmisel nädalal naisele uuesti külla läks, tuli naine ukse peale, näpus Piibel ja õpperaamat. On lootust, et see uurimine jätkub.

Saalomoni Saared

Emily on oma kodukohas San Cristobali saarel ainuke Jehoova tunnistaja ja pioneer. Ta juhatab praegu 20 piibliuurimist huvilistega, kellest kolm on saanud ristimata kuulutajateks, ning huviliste hulgas on ka tema enda vanemad. Mälestusõhtu ajaks tulid Emilyle appi rahvusvahelised teenijad Lance ja Diane, kes võtsid puhkust ja kes pidid San Cristobali saarele jõudmiseks sõitma 14 tundi väikese puupüsti täis kaubalaevaga. Lance annab teada: ”Kohale jõudes ei suutnud me mõelda muule kui magamisele, kuid teadsime, et meil tuleks kõigepealt teha visiit küla pealiku juurde. Kui olime selgitanud oma külastuse põhjust, küsis pealik: ”Kas ka need inimesed võivad mälestusõhtule tulla, kes pole kutset saanud?” Kinnitasime talle rõõmsalt, et otse loomulikult.

Kui mälestusõhtu alustamise aeg oli kätte jõudmas, olid istet võtnud ainult kaks naist ja mõned lapsed. Kuid siis märkasime eemal puude juures teisigi inimesi, läksime nende juurde ja kutsusime neid edasi. Kuna väljas läks pimedaks, panime tööle väikese generaatori ja nii saime valgust. Kõik kuulasid mälestusõhtu kõnet huviga.” Kohal oli umbes 130 inimest, sealhulgas  seitsmenda päeva adventistide õpetaja, kes palus endale ”Uue maailma tõlget”, öeldes, et sellest on palju kergem aru saada kui tema enda Piiblist. Mälestusõhtul alustati ka viit uut piibliuurimist.

Paapua Uus-Guinea

Kahes külas, mis olid katoliku kiriku tugeva mõju all, oli väga raske kuulutustööd teha. Hiljuti külastasid vennad mõlema küla esindajat, et rääkida meie tööst ja anda teada, miks me soovime kõigi inimestega vestelda. Juhuslikult oli külas äsja toimunud koosolek, kus arutati seda, kuidas aidata noortel oma käitumist parandada. Vennad ütlesid, et selles oleks abiks piiblilised teadmised.

Neile anti luba avalikult kuulutada ning tänu sellele alustati mitme noormehega piibliuurimist. Külaelanikud panid tähele, et nende noormeeste käitumine muutus märgatavalt pärast seda, kui nad hakkasid Jehoova tunnistajatega läbi käima, ning meie vendade-õdede vaenamine lõpetati. Pikapeale hakkasid uurima ka nende noormeeste sõbrad ja vanemad, samuti üks tüdruk, kelle leeriõpetajast isa oli varem vendi ähvardanud. Too leeriõpetaja ütles oma tütrele: ”Ma tegin suure vea. Loodan, et Jumal ja Jehoova tunnistajad mu patu andeks annavad.” Nüüd on neis kahes külas 27 inimest, kes igal nädalal koosolekutel käivad. Vähemalt neli neist on ristitud ja teenivad abipioneerina. Neil on sooviks saada üldpioneeriks.

[Kaart/pilt lk 48]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

[Pilt]

Majakas Hoorni neemel

[Kaart lk 63]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

San Cristobal

[Pilt lk 44]

”Vahitorni” uurimine Madagaskaril Antanandava külas

[Pilt lk 46]

Huvilistega uurimas raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, Tansaania Pawaga

[Pilt lk 49]

Koguduse raamatu-uurimine Costa Ricas Sixaolas

[Pilt lk 50]

Ramiro raamatuga ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”

[Pilt lk 53]

Hiroko bussipeatuses kuulutamas

[Pilt lk 58]

Helgi (paremal) peab teokraatlikus teenistuskoolis kõnet

[Pilt lk 64]

Lance, Diane ja Emily