Venemaa

”PÄIKESETÕUSU poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur” (Mal. 1:11). Seda, kuidas täituvad need Jehoova sõnad, mis Malakia umbes 2450 aastat tagasi kirja pani, võib praegu Venemaal hästi näha. Kui päike läänepoolses Kaliningradi linnas üle ustavate Jehoova teenijate loojub, tõuseb see juba 11 ajavööndit ida pool Tšuktši poolsaarel, mida lahutab Alaskast Beringi väin. Tõepoolest, Jehoova teenijate üle, kes teevad Venemaal kuulutus- ja õpetustööd, ei looju päike mitte kunagi. Meie julgete vendade ja õdede väsimatut tööd Nõukogude ajal on rikkalikult õnnistatud. Nagu kohe näeme, pidasid nad vastu julmale tagakiusamisele ning rajasid tänu sellele teed rohkem kui 150000 kuulutajale, kes praegu Venemaa avarustes Jehoovat teenivad.

Venemaal, mille ametlik nimi on Venemaa Föderatsioon, elab palju rahvaid. Nagu juba nimigi näitab, on see liit, kuhu kuulub eri rahvaid ja hõime, kellel on oma keel ja kultuur. Meie jutustus sellest etniliselt, keeleliselt ja religioosselt kirjust maast ei alga aga mitte praegusaegse demokraatliku Venemaa Jehoova tunnistajate tegevusega, vaid ulatub üle saja aasta tagusesse aega, mil Vene suurriiki valitses veel tsaar.

JULGE VESTLUS MOSKVA VAIMULIKEGA

See oli usulise ärkamise ajal, mil sügavalt usklik mees Semjon Kozlitski, kes oli lõpetanud Venemaa õigeusu vaimuliku seminari, sai kokku piibliuurijate ehk tollaste Jehoova tunnistajate töö eestvedaja Charles Taze Russelliga. Semjoni pojatütar Nina Luppo jutustab: ”Vanaisa sõitis 1891. aastal Ameerika Ühendriikidesse,  kus ta kohtus vend Russelliga. Pärast seda hoidis vanaisa tihtilugu käes pilti endast ja vend Russellist ning rääkis ikka ja jälle oma vennast Russellist.” Vend Russell ja tema kaaslased juhtisid 19. sajandi lõpu poole õige jumalateenistuse taastamist, õpetades võimsaid Piibli tõdesid. Seda tehes paljastasid nad ka ristiusu kirikute ja vaimulikkonna valeõpetusi. Piibli tõde ning see, kui innukalt vend Russell ja tema kaaslased õige jumalateenistuse eest seisid, õhutasid ka Semjoni kartmatult Moskva vaimulikele kuulutama. Kas tema sõnum leidis kõlapinda?

”Vanaisa küüditati otsemaid Moskva peapiiskopi väidetava solvamise pärast rauduskäsi Siberisse, ilma et tema üle oleks kohutki mõistetud,” kirjutas Nina. ”Ja nii jõudis Jumala sõna 1891. aastal Siberisse.” Hiljem saadeti Semjon Kozlitski paika, mis kuulub praeguse Kasahstani koosseisu, ning seal kuulutas ta tulihingeliselt Jumala sõnumit kuni oma surmani aastal 1935.

 EI MINGIT VÕIMALUST KUULUTADA

Samal aastal, mil Semjon Kozlitski Siberisse küüditati, sõitis Russell esimest korda Venemaale. Tema sõnu ”Me ei näinud, et Venemaal oleks mingit võimalust tõde kuulutada”, mis ta tol korral lausus, on tihti tsiteeritud. Kas Russell mõtles seda, et inimesed polnud tõest huvitatud? Ei, vaid diktaatorlik režiim takistas neid tõde kuulmast.

Russell kirjeldas üksikasjalikult Venemaa olukorda 1892. aasta 1. märtsi ”Siioni Vahitornis”: ”Venemaa valitsus hoiab väljakannatamatult tugevas haardes igat viimast kui oma impeeriumi elanikku, ning võõrasse, kes on astunud tema territooriumile, suhtutakse alati kahtlusega. Tema passi kontrollitakse igas hotellis ja raudteejaamas enne linna sisenemist ja sealt lahkudes. Hotelli omanik võtab tema passi ja annab selle üle politseiülemale, kes hoiab seda enda käes, kuni võõras kavatseb linnast lahkuda, sest nii on kerge jälgida, millal keegi riiki saabub ja sealt lahkub. Ametnikud ja võimukandjad kohtlevad välismaalast külma viisakusega, andes mõista, et tema viibimine seal on küll lubatud, ent siiski mitte oodatud. Igat raamatut ja ajalehte, mis kellelgi juhtub olema, uuritakse piinliku hoolega, et teha kindlaks, kas neis on midagi, mis läheb vastuollu nende vaadetega.”

Näis, et niisugustes tingimustes ei võta hea sõnumi kuulutamine eriti vedu. Kuid sellegipoolest ei saanud tõeseemnete idanemist Venemaal takistada.

”VÄIKESTE ALGUSTE PÄEV”

Juba 1887. aasta ”Siioni Vahitornis” anti teada, et selle ajakirja üksiknumbreid on saadetud postiga muu hulgas ka Venemaale. 1904. aastal kirjutas väike piibliuurijate grupp Venemaalt, et neil õnnestus saada piiblilist  kirjandust, kuigi see ei läinud libedalt. Kirjas selgitati: ”Kirjandus äratas tähelepanu ning [valitsuse tsensorid] poleks seda peaaegu et läbi lasknud.” Sealsed piibliuurijad olid kirjanduse eest nii tänulikud, et ütlesid: ”See kirjandus on siin nagu kuld, just nii raske on seda kätte saada.” Näidates, et nad mõistavad kirjanduse väljaandmise eesmärki, kirjutasid nad: ”Õnnistagu nüüd Issand meid ja andku võimalusi seda kirjandust levitada.”

Jah, hea sõnumi kuulutamine oli Venemaal tõepoolest alanud ning õige jumalateenistus kanda kinnitanud. See oli küll väike algus, ent prohvet Sakarja kirjutas: ”Kes pidasid halvaks väikeste alguste päeva?” (Sak. 4:10, UM).

 Järgnevatel aastatel saatsid Venemaale kirjandust hakkajad vennad Saksamaalt. Suurem osa väljaandeid olid saksakeelsed ning paljud saksa keelt rääkivad elanikud võtsid tõe vastu. Aastal 1907 said saksa baptisti kiriku liikmed Venemaal posti teel raamatuid sarjast ”Millenniumi koidik”. Kui 15 inimest nende seast tõe poolel seisukoha võtsid, heitis kirik nad oma liikmeskonnast välja. Ent õpetaja, kes oli neile alguses vastupanu osutanud, veendus hiljem ka ise selles raamatus toodud tõdedes.

Aastal 1911 sai piibliuurijate töö uut hoogu üpris ebatavalisel moel — tänu pulmareisile. Saksamaalt pärit äsjaabiellunud Herkendellid sõitsid mesinädalateks  Venemaale, et teha seal saksa keelt kõnelevate inimeste seas kuulutustööd. Oma rõõmuks leidsid nad eest mitu üksteisest eraldi tegutsevat Kuningriigi kuulutajate rühma ning aitasid tugevdada sealsete teenijate usku.

Varem oli üks lugeja Venemaalt kirjutanud: ”See kirjandus on minu jaoks sama väärtuslik kui taevamanna Iisraeli lastele. . . . Kui kahju küll, et seda kirjandust pole vene keeles. Kasutan igat võimalust, et seda vene keelde tõlkida.” Niisiis oli alguse saanud ka tõlkimine. Kuid ees oli ootamas veel suurem töö.

”PALJUD HINGED IGATSEVAD JUMALA JÄRELE”

Aastal 1911 lasi vend R. Oleszynski, kes oli pärit Varssavist Poolast, mis lisati osaliselt Vene suurriigi koosseisu, trükkida vene keeles traktaadi ”Kus viibivad surnud?”. Oleszynski kirjutas Russellile: ”Lisan oma kirja juurde ühe eksemplari . . . Kümne tuhande eksemplari eest küsiti seitsekümmend kolm rubla . . . On tõsi, et Venemaal ei tule raskustest puudu, kuid paljud hinged igatsevad Jumala järele.” Neid traktaate ja muud kirjandust jagati vene keelt kõnelevatele inimestele, kes viisid need Venemaale. Nii oli sellel uuel kuulutustööterritooriumil jõutud tähtsa verstapostini. Peagi hakati vene keeles välja andma ka muid traktaate ja brošüüre. Mõne aja pärast sai aga alguse palju suurem tõlketöö.

Aastal 1912 reisis Russell Soome, mis kuulus tollal samuti Vene suurriigi alluvusse. Vend Kaarlo Hartevale anti volitus esindada Soomes Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingut. 1913. aasta 25. septembril pani tsaari esindaja, Venemaa suurriigi konsul New Yorgis, sellele volikirjale valitsuse margi ja oma allkirja.

 KAHEKUULINE KUULUTUSTÖÖRETK VENIB PIKEMAKS

Veidi enne Esimese maailmasõja puhkemist asus Joseph F. Rutherford Brooklynist teele, et külastada organisatsiooni esindajana mitut riiki. Poolas Łódźis kohtus ta piibliuurija Dojczmaniga. Peagi pärast seda kohtumist asus vend Dojczman oma perega Venemaale kuulutustööretkele, mis pidi kestma kaks kuud. Ent siis algas sõda ning nende reis venis pikemaks.

Pärast mitmeid raskusi asusid Dojczmanid elama väiksesse linna Volga jõe ääres. 1918. aastal otsustasid nad Poolasse tagasi kolida, kuid neid takistas rõugeepideemia. Seejärel suleti piirid kodusõja puhkemise tõttu. Noil aastatel surid kolm Dojczmanite last, üks teadaolevalt rõugetesse, teine kopsupõletikku.

Võimust võtsid toidupuudus ja paanika. Inimesed surid nälga otse tänavatel. Tekkinud segaduses hakati paljusid, eriti välismaalasi, süüdistama ”vaenlastega” koostöö tegemises, ning nad hukati pikema jututa ja ilma igasuguse kohtuta. Ühel päeval tormas Dojczmanite majja sisse mees koos relvastatud sõduriga.

”Vaenlane! Võtke kinni!” karjus mees sõdurile.

”Miks?” küsis sõdur. ”Mis kurja ta teinud on?”

Too mees tahtis lihtsalt vennast lahti saada, et ei peaks talle maksma tehtud puutöö eest. Kuulanud ära mõlemad pooled ja mõistnud mehe tegelikke motiive, viskas sõdur tolle mehe Dojczmanite majast välja. Seejärel tuletas sõdur vennale meelde nende piibliteemalist vestlust. Tõenäoliselt päästis just see vestlus Dojczmanite elu. 1921. aastal tegi kommunistlik valitsus kontrrevolutsionääride vastupanule täieliku lõpu ning kodusõda lõppes. Dojczmanid sõitsid peagi Poolasse tagasi.

 PIIBLIUURIJAD JA BOLŠEVIKUD

Esimese maailmasõja ajal kaotasid Venemaa piibliuurijad kontakti mujal maailmas elavate vendadega. Nagu Kristuse vennad kõikjal maailmas, nii ei mõistnud tõenäoliselt ka piibliuurijad Venemaal Kristuse troonileseadmise täielikku tähendust. Samuti polnud neil aimu sellest, et nende kodumaal leiavad peagi aset 20. sajandi ühed tähelepanuväärsemad sündmused, millest paljud olid Piiblis ennustatud.

1917. aasta viimasel poolel tegi revolutsioon lõpu 370 aastat kestnud tsaarivalitsusele. Venemaa uutel valitsejatel, kes ei teadnud midagi Issand Jeesus Kristuse juuresolekust, olid ambitsioonikad plaanid rajada täiesti uus valitsusvorm, mis erineks kõigist eelnevatest. Niisiis moodustati mõne aasta pärast Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSVL, mis hõlmas lõpuks peaaegu 17 protsenti maakera maismaast.

On märkimisväärne, et mõni aasta enne Vene revolutsiooni oli Nõukogude Liidu esimene valitseja Lenin öelnud: ”Iga inimene peab olema täiesti vaba. Peale selle, et tal on õigus kuuluda ükskõik millisesse religiooni, on tal ka õigus levitada oma usku või seda vahetada. Mitte ükski ametnik ei tohiks kellegi usu kohta järele pärida, sest see on igaühe enda südametunnistuse asi ning kellelgi pole luba sellesse sekkuda.”

Tänu nendele Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ametlikele seisukohtadele oli mõnes paigas siirastel inimestel võimalik jagada teistega Piibli tõdesid. Üldiselt oli aga see uus riik ateistlik juba algusest peale ning võttis religiooni suhtes vaenuliku seisukoha, nimetades seda oopiumiks rahvale. Üks esimesi asju, mida bolševikud tegid, oli see, et nad andsid välja määruse lahutada kirik riigist. Religioossete organisatsioonide tehtav  õpetustöö kuulutati illegaalseks ning kiriku maavaldused natsionaliseeriti.

Kuidas suhtuti selle uue riigikorra ajal mööda riiki laiali olevatesse piibliuurijate gruppidesse, kes olid truud Jumala Kuningriigile? Üks piibliuurija, kes kirjutas Siberist mõnda aega pärast 1917. aasta revolutsiooni, andis edasi niisuguse kurva pildi: ”Te olete tõenäoliselt kursis olukorraga Venemaal. Meil on siin sotsialistlik valitsus, mis põhineb kommunistlikel põhimõtetel. Kuigi on tõsi, et valitsus püüab rajada teed võrdsusele, tahetakse siin lahti saada kõigest, mis on seotud Jumalaga.”

Aastaks 1923 oli vastupanu piibliuurijate tegevusele tugevnenud. Vennad kirjutasid: ”Tahame selle kirjaga anda teile teada, mis praegu Venemaal toimub. . . . Meil on küll olemas eluks hädavajalik, nagu toit ja riided, . . . kuid meil on suur puudus vaimsest toidust. Valitsus konfiskeeris meile saadetud raamatud. Seepärast palume teid saata meile olemasolevatest venekeelsetest väljaannetest kirja teel väljavõtteid . . . Paljud janunevad Tõe Sõna järele. Hiljaaegu näitas viis inimest oma pühendumist veeristimisega ning meiega on liitunud ka viisteist baptisti.”

1923. aasta 15. detsembri ”Vahitorn” kommenteeris: ”Ühing püüab toimetada kirjandust Venemaale ning teeb seda Jumala armu abil ka edaspidi.” ”Vahitorni” hakati vene keelde tõlkima alates 1925. aastast. Sellest ajakirjast oli kuulutustöö tegemisel algusest peale palju abi. Näiteks oli ühel evangelistide grupi liikmel raske aru saada, kuidas sobib põrguõpetus ühte Jumala armastusega. Kui ta selle küsimuse usukaaslaste seas üles tõstis, palusid nad, et Jumal hoiaks teda selliste mõtete eest. Hiljem sai see mees oma naisega mõningaid ”Vahitorne”  ning nad mõistsid kohe, et neis sisalduv on tõde. Mees palus kirja teel rohkem väljaandeid, kirjutades: ”Me ootame mannat teistpoolt ookeani.” Ka teised vennad Venemaalt kinnitasid, et on selle ”manna” kätte saanud ning tänasid Ameerika Ühendriikides elavaid usukaaslasi kristliku armastuse eest, mis ilmnes uskutugevdava kirjanduse väljaandmises.

”SAATKE MULLE IGAST ASJAST MIDAGI”

1925. aasta septembri ”Vahitornis” ilmus liigutav kiri Siberist. Üks talupoja perest pärit kooliõpetaja jutustas, et kolis oma perega 1909. aastal Lõuna-Venemaalt Siberisse. Ta kirjutas, et oli lugenud ühingu väljaandeid suure rõõmuga ning lisas: ”Minu südamesoov on mõista Jumala pühasid tõdesid üha sügavamalt ja sügavamalt, et jaksaksin jõulisemalt võidelda pimeduse vastu.” Oma kirja lõpus palus ta lisakirjandust, öeldes: ”Palun saatke mulle igast asjast midagi.”

Väljaandjate vastus ilmus samas ”Vahitorni” numbris. ”Oleme püüdnud juba mõnda aega Venemaale kirjandust saata, kuid Venemaa valitsus on nurjanud kõik meie katsed. Kooliõpetaja kiri, nagu ka paljud teised kirjad, tuletavad meelde Makedoonia mehe kutset ”Tule . . . ja aita meid” (Apostlite teod 16:9). Me tuleme niipea, kui olukord lubab ja kui see on Issanda tahe.”

”Vahitorn” ja teised väljaanded on hea sõnumi kuulutamisel vene keeles osutunud tõepoolest võimsateks tööriistadeks (Matt. 24:14). Aastaks 2006 oli Jehoova tunnistajate venekeelsete väljaannete trükiarv tõusnud 691243952-le. Venekeelset tiraaži ületavad üksnes hispaania, inglise ja portugali keel. Jehoova on tõesti õnnistanud oma tunnistajate püüdeid Kuningriiki kuulutada.

 TÕDE KUULEVAD VÕÕRSIL ELAVAD VENELASED

Bolševike võimuletulekuga ja pärast kommunistliku valitsuse moodustamist immigreerusid paljud venelased teistesse riikidesse. ”Vahitorni” ja teisi väljaandeid trükiti vene keeles väljaspool Nõukogude Liitu. Niisiis ei saanud sotsialistlik valitsus takistada vaimse toidu jõudmist teistes riikides elavate venelasteni. 1920. aastate lõpus levitati venekeelset kirjandust juba kogu maailmas ning tänukirju saabus venelastelt nii Soomest, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt, Austraaliast, Ameerika Ühendriikidest, Paraguayst kui ka Uruguayst.

Seetõttu organiseeriti neis paikades venekeelseid koosolekuid ning kuulutustegevust. Ameerika Ühendriikides olid raadiojaamades regulaarselt eetris  venekeelsed piibliteemalised loengud. Moodustati venekeelseid kogudusi, näiteks Pennsylvanias Brownsville’is, ning korraldati ka konvente. Nii toimus 1925. aasta mais Pennsylvanias Carnegie’s kolmepäevane venekeelne konvent. Kohal viibis 250 inimest ning 29 ristiti.

PÖÖRANG

Pärast Lenini surma hakkas valitsus kõiki religioone intensiivsemalt taga kiusama. 1926. aastal loodi Võitlevate Usuvastaste Liit, mille nimigi juba selle eesmärgist hästi kõneleb. Pideva ateistliku propagandaga üritati inimestest välja juurida igasugune usk Jumalasse. Ateistlik vaim levis kiiresti üle Nõukogude Liidu määratu territooriumi. Üks piibliuurija Venemaalt kirjutas Jehoova tunnistajate ühingu peakorterisse järgmist: ”Noored lasevad end sellel vaimul mõjutada, mis on tõe õppimisel kahtlemata suureks takistuseks.”

Võitlevate Usuvastaste Liit hakkas välja andma ateistlikku kirjandust, sealhulgas ajakirja nimega ”Antireligioznik”. Aastal 1928 öeldi selles ajakirjas: ”Voroneži oblastis on vohamas sektid.” * Muude rühmituste hulgas mainiti ka 48 Pühakirja uurijat ja nende  ”liidreid Zintšenkot ja Mitrofan Bovinit”. Väärib märkimist, et 1926. aasta septembri ”Vahitornis” ilmus Mihhail Zintšenko kiri. Ta kirjutas: ”Inimesed tunnevad nälga vaimse toidu järele. . . . Meil on aga väga vähe kirjandust. Vend Trjumpi ja teised tõlgivad ning kopeerivad venekeelset kirjandust. Nii me siis toidame ja toetame üksteist vaimselt. Saadame teile tervitusi kõigi Venemaa vendade-õdede poolt.”

Vend Trjumpi kirjutas 1926. aasta septembris lootusest saada võimudelt luba Venemaale kirjandust sisse tuua. Niisiis palus ta Brooklyni Peeteli vendadel saata Saksamaa Magdeburgi büroo kaudu traktaate, brošüüre, raamatuid ja ”Vahitorni” köiteid. Vastuseks sellele palvele läkitas vend Rutherford Moskvasse George Youngi, kes saabus sinna 1928. aasta 28. augustil. Ühes oma kirjas andis vend Young teada: ”Mul on siin olnud mõningaid huvitavaid juhtumisi, kuid ma ei tea, kui kauaks mul lubatakse siiamaile jääda.” Kuigi Youngil õnnestus kohtuda ühe Moskva kõrge ametnikuga, sai ta viisa üksnes 1928. aasta 4. oktoobrini.

Sel ajal oli äsjaloodud Nõukogude Liidu suhtumine religiooni ebaselge. Mitmes valitsuse dokumendis väljendati soovi, et religioossed grupid sulanduksid Nõukogude tööjõuga. Järgnevatel aastatel hakati seda soovi  ellu viima. On tähtis mõista, et Nõukogude valitsus ei tahtnud Jehoova teenijaid hävitada, vaid nende mõtteviisi muuta, veenda neid kohanema, sundida neid olema truud üksnes oma riigile. Kõige hullemaks pidas riik truudust Jehoovale.

Pärast George Youngi lahkumist jätkasid Venemaa vennad ja õed entusiastlikult Jumala Kuningriigi kuulutamist. Kuulutustöö tegemist määrati Venemaal organiseerima Daniil Staruhhin. Et seda tööd edasi viia ja usukaaslasi tugevdada, käis Staruhhin Moskvas, Kurskis, Voronežis ja teistes Venemaa linnades ning Ukrainas. Koos teiste vendadega kuulutas ta baptistide palvemajades, selgitades tõde Jeesus Kristuse ja Jumala Kuningriigi kohta. 1929. aasta jaanuaris sõlmisid vennad lepingu, et üürida 200 dollari eest aastas üht Kurski kirikut ja pidada seal avalikke koosolekuid.

Hiljem samal aastal küsisid Brooklyni Peeteli vennad Nõukogude Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadilt luba saata Nõukogude Liitu väike laadung piiblilist kirjandust. Kirjanduse hulka kuulus 800 eksemplari nii raamatut ”Jumala kannel” kui ka ”Vabanemine” ning 2400 brošüüri. Kahe kuu pärast saadeti need aga tagasi, peal tempel ”Saadetud tagasi kui keelatud kirjandus”. Jehoova teenijad ei kaotanud aga lootust. Mõned arvasid, et kirjanduselaadung saadeti tagasi sellepärast, et see oli trükitud vanas vene tähestikus. Niisiis olid vennad pärast seda hoolikad, et venekeelne kirjandus oleks tõlgitud õigesti ning kooskõlas kõigi keeleuuendustega.

VAJADUS KVALITEETSETE TÕLGETE JÄRELE

Alates 1929. aastast anti mitmes ”Vahitorni” numbris teada, et vajatakse kvalifitseeritud tõlkijaid, kes  oskaksid nii inglise kui ka vene keelt. Näiteks seisis 1930. aasta märtsi venekeelses ”Vahitornis” kirjas järgmine kuulutus: ”Vajatakse oskuslikku pühendunud venda, kes oskab inglise keelt ning valdab puhtalt vene keelt, et tõlkida kirjandust inglise keelest vene keelde.”

Jehoova nägi vajadust tõlkijate järele ning eri maadest leitigi selleks sobivaid inimesi. Üks neist oli Aleksandr Forstman, kes hakkas alates 1931. aastast Kopenhaagenis asuva Taani harubüroo kaudu vene keelde tõlgitud artikleid ühingu peakorterisse saatma. Vend Forstman oli agar tõlkija, kes elas Lätis. Ta oli haritud ja valdas vabalt nii inglise kui ka vene keelt ning tegi oma  tööd kiiresti. Alguses tõlkis ta vaid mõni tund nädalas, sest tal tuli käia ka ilmalikul tööl, et pidada ülal oma uskmatut naist ja nende last. 1932. aasta detsembris sai aga Aleksandr Forstmanist täisajaline tõlkija. Ta tõlkis nii traktaate, brošüüre kui ka raamatuid. Vend Forstman suri aastal 1942.

Vendadel oli suur soov teha olemasolevatest ühingu väljaannetest kvaliteetseid venekeelseid tõlkeid, kuna loodeti, et peagi saab Kuningriigi töö Venemaal legaliseerida. Põhja-Euroopa ülevaataja William Dey kirjutas vend Rutherfordile: ”Kui töö Venemaal legaliseeritakse, mis leiab kahtlemata varsti aset, oleks hea, kui meil oleks juba varuks häid tõlkeid, mida pakkuda selle maa 180 miljonile elanikule.”

RAADIOSAATED

Veel üks võimalus levitada head sõnumit üle Venemaa määratu territooriumi oli teha seda raadio teel. 1929. aasta veebruari ”Vahitornis” oli järgmine teadaanne: ”Venekeelseid jutlusi võib nüüd kuulda raadiost.” Neid jutlusi anti eetrisse Eestis iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval.

Eesti harubüroo ülevaataja Wallace Baxter meenutas hiljem: ”Pärast pikka arutelu tehti meiega aastal 1929 aastapikkune leping. Varsti pärast venekeelsete jutluste eetrisse laskmist saime teada, et meie saateid kuulatakse Leningradis. Sotsialistlik režiim reageeris sellele samamoodi kui eesti vaimulikkond. Mõlemad hoiatasid inimesi Kuningriigi sõnumi kuulamise eest.” 1931. aastal olid venekeelsed saated kesksagedusel eetris kuulajatele sobival ajal, õhtul kella poole kuuest kuni poole seitsmeni. Kuid kolm ja pool aastat hiljem, 1934. aasta juunis, tehti raadiosaadete edastamisele lõpp. Selle  põhjusest annab teada Eesti harubüroost läkitatud kiri: ”Vaimulikkond andis riigile nõu, öeldes, et meie raadiojutlused ei tule riigi huvide edendamisele kasuks, sest neile on omane kommunistlik ja anarhistlik propaganda.”

MUUTUS

1935. aastal saadeti Brooklyni Peetelist Nõukogude Liitu Anton Koerber, et ta aitaks seal harubürood avada. Nõukogude Liitu taheti saata trükipress Saksamaalt, kus oli hiljaaegu võimule tulnud Adolf Hitler. Kuigi see plaan ei saanud teoks, kohtus vend Koerber paljude Nõukogude Liidu vendadega.

Mõne aasta jooksul läks Kuningriigi kuulutustöö Venemaal kindlalt edasi. Piiblilist kirjandust tõlgiti vene keelde Läti harubüroo ülevaatuse all. Ent trükitud kirjandust oli raske üle Nõukogude Liidu piiri toimetada. Niisiis hoiti suurt kirjandusevaru laos.

Kuni Teise maailmasõja puhkemiseni aastal 1939 oli Venemaal vähe Jehoova tunnistajaid. Ja nii ei pööranud sotsialistlik valitsus neile erilist tähelepanu. Kuid olukord muutus varsti. Peagi pärast seda, kui natsi-Saksamaa 1939. aastal Poolasse tungis, annekteeris Nõukogude Liit Eesti, Läti, Leedu ja Moldaavia, millest said tema neli viimast liiduvabariiki. Nii olid korraga tuhanded Jehoova tunnistajad sattunud riiki, mis sööstis peagi julma sõtta omaenese püsimajäämise eest. Oli saabunud suur kannatuste aeg, mis tähendas raskusi miljonitele inimestele. Jehoova tunnistajatele oli see aeg, mil neil tuli karmi tagakiusamise ajal jääda Jumalale truuks.

VALMIS USTAVAKS JÄÄMA

1941. aasta juunis alustas Saksamaa massiivset rünnakut Nõukogude Liidu vastu, mis tuli nende liidrile  Jossif Stalinile ootamatult. Sama aasta lõpus olid Saksa väed jõudnud juba Moskva eeslinnadesse ning Nõukogude Liidu langemine näis olevat käega katsuda.

Stalin püüdis mobiliseerida rahvast sõjaks, mida venelased hakkasid kutsuma Suureks Isamaasõjaks. Stalin mõistis, et võitmaks rahva toetust sõjategevusele, peab ta tegema kirikule mõningaid järeleandmisi, sest miljonid Nõukogude Liidu elanikud olid siiski jäänud usklikuks. Niisiis võttis Stalin 1943. aasta septembris Kremlis avalikult vastu kolm vene õigeusu kiriku kõrget esindajat. Sellega parandati kiriku ja riigi suhteid ning rahvale avati sadu kirikuid.

Nii nagu Jehoova tunnistajad Saksamaal, jäid ka Nõukogude Liidu vennad ja õed sõja ajal poliitilistes küsimustes täiesti neutraalseks. Nad olid valmis seisma silmitsi selle tagajärgedega, olles kindlalt otsustanud täita oma Issanda käsku (Matt. 22:37—39). Neutraalsuse säilitamise pärast saadeti üle tuhande Jehoova tunnistaja Ukrainast, Moldaaviast ja Balti vabariikidest aastail 1940 kuni 1945 keset Venemaad asuvatesse sunnitöölaagritesse.

Vassili Savtšuk meenutab: ”Mind ristiti Ukrainas 1941. aastal, mil olin 14-aastane. Sõja ajal saadeti peaaegu kõik tegevad vennad Venemaale vangi või laagritesse. Jehoova tööle see aga lõppu ei teinud. Ustavad kristlikud õed ja teismelised, nagu minagi, võtsid vastutuse koguduses ja teenistuses enda peale. Meie külla oli jäänud vaid üks vend, kes oli invaliid. Ta ütles mulle: ”Vassili, me vajame su abi. Meil on teha väga tähtis töö, aga meil pole piisavalt mehi.” Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui nägin, millist muret see põdur vend Jehoova töö pärast tunneb. Olin rõõmuga valmis  tegema ükskõik mida vaja. Meil olid keldrites enda tehtud trükikojad, kus me paljundasime hinnalist kirjandust, mida andsime edasi vendadele, kes jagasid neid usukaaslastele ja püüdsid eriti hoolitseda vangis olevate vendade-õdede vaimse toidu eest.”

Hoolimata kristlike õdede ja teismeliste ennastohverdavast ning südamega tehtud tööst, oli vaimset toitu ikkagi vähe. Ühe lahenduse leidsid Nõukogude Liidust emigreerunud ja Poola büroole aruandeid toonud poola vennad. Vastassuunas sõitvad ukraina ja vene vennad võtsid endaga kaasa kirjandust, vahapaberit, tinti ja teisi vajalikke asju.

”RAHVAS MINGU IGAÜKS KOJU”

1946. aastal sunniti mõningaid Poolas elavaid Jehoova tunnistajaid kolima sotsialistlikusse Ukrainasse. Ivan Paškovski jutustab: ”Vennad uurisid Łódźis asuvast harubüroost, mida neil tuleks sellises olukorras ette võtta. Vastuses tsiteeriti kirjakohta Kohtumõistjate 7:7, mis ütleb: ”Rahvas mingu igaüks koju.” Alles aastaid hiljem mõistsin, kui targalt Jehoova neil rasketel territooriumidel kuulutustööd juhtis. Meie ”kodu” oli ükskõik milline koht, kuhu Jehoova meid saatis. Saime aru, kui tähtis on alluda valitsusametnike korraldustele. Seega valmistasime end ette kolimiseks ateistlikku riiki.

Kõigepealt aitasime valmistuda ristimiseks 18 inimesel, kes olid tulnud ühe venna majja. Me kogusime ka vene- ja ukrainakeelset kirjandust ning püüdsime selle niiviisi ära pakkida, et seda läbiotsimise käigus üles ei leitaks. Koidu ajal piirasid poola sõdurid meie küla ümber ja käskisid teele asuda. Kaasa lubati võtta vaid ühe kuu toit ning vajalikke majapidamisriistu. Seejärel  eskortisid sõdurid meid rongijaama. Nii saigi meie ”koduks” sotsialistlik Ukraina.

Niipea kui olime jõudnud oma sihtkohta, ümbritses meid rahvahulk, sealhulgas kohalikud ametnikud. Kuna soovisime neile oma usust kohe tunnistust anda, ütlesime julgelt, et oleme Jehoova tunnistajad. Järgmisel päeval tuli ootamatult meie juurde põllumajanduskomisjoni sekretär, kes ütles, et tema isa oli migreerunud Ameerikasse ja saadab talle Jehoova tunnistajate kirjandust. Milline rõõm oli seda küll kuulda! Eriti huvitav seik oli aga see, et tema pakkus kirjandust meile. Kui see mees hakkas oma perega meie koosolekutel käima, mõistsime, et sellel maal on tõesti palju ”paganate rikkusi” (Haggai 2:7). Peagi sai kogu nende pere Jehoova tunnistajateks ning nad teenisid ustavalt aastaid.”

EES ON PALJU TÖÖD

Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel tehti Venemaal kuulutustööd väga rasketes oludes. Poola harubüroo kirjas peakorterile kuupäevaga 10. aprill 1947 anti teada: ”Vaimulikud hirmutavad oma kiriku liikmeid, et neid ootab ees kümme aastat sunnitööd ja asumine, kui nad võtavad vastu ”Vahitorni” või mõne Jehoova tunnistajate lendlehe. Seepärast valitseb inimesi hirm ning nad igatsevad vaimse valguse järele.”

Aastaraamat 1947 kommenteeris: ”Sealsetel tunnistajatel pole trükitud kirjandust ega ilusate kaantega ”Vahitorne”. . . . Tihtipeale tuleb neid ikka veel suure vaevaga käsitsi ümber kirjutada ja käest kätte anda. . . . Meie kullereid on mõnikord arreteeritud ja ”Vahitorni” leidmise puhul vangi heidetud.”

Regina Krivokulskaja ütleb: ”Mulle tundus, et kogu see maa on ümbritsetud okastraadiga, ja me olime  justkui vangid ka siis, kui me polnud vanglas. Meie abikaasad, kes innukalt Jumalat teenisid, veetsid suurema osa oma elust vanglates ja vangilaagrites. Ka meie, naised, kannatasime palju. Kõik me nägime unetuid öid, meid jälgis KGB ja püüdis murda meie vaimu, me jäime ilma oma töökohast ning pidime ka muude katsumustega toime tulema. Valitsusametnikud kasutasid mitmesuguseid meetodeid, et meid tõeteelt kõrvale kallutada (Jes. 30:21). Meil polnud kahtlustki, et Saatan kasutas seda olukorda, et teha kuulutustööle lõppu. Jehoova aga ei hüljanud oma rahvast, tema abi oli selgelt tunda.

Piibliline kirjandus, mida õnnestus suurte raskustega kuidagimoodi riiki toimetada, andis meile ”üliväga suurt väge” ja tarkust selles olukorras hakkama saada  (2. Kor. 4:7). Jehoova juhtis oma rahvast, ja kuigi riik meile tohutut vastutööd tegi, liitus meie organisatsiooniga ikka uusi inimesi. On hämmastav, kuidas nad olid juba algusest peale valmis koos Jehoova rahvaga kannatama. See oli võimalik ainult tänu Jehoova vaimule.”

ÜLE OKASTRAATAIA VISATUD KIRJAD

1944. aastal saadeti Regina tulevane mees Pjotr neutraalsuse säilitamise pärast Gorki oblastis asuvasse vangilaagrisse. See aga ei kahandanud temas soovi kuulutada. Pjotr kirjutas kirju, selgitades neis lühidalt mingit Piibli õpetust. Seejärel pani ta kirjad ümbrikusse, sidus need nööriga kivi külge ning viskas üle okastraataia. Pjotr lootis, et keegi saab mõne tema kirja kätte ja loeb läbi. Nii ka juhtus. Ühe tema kirja leidis tüdruk, kelle nimi oli Lidia Bulatova. Pjotr nägi tüdrukut ja kutsus teda lähemale. Ta küsis neiult, kas see soovib Piibli kohta rohkem teada saada. Lidia soovis ning nad leppisid kokku järgmise kohtumise. Pärast seda käis tüdruk regulaarselt aia taga kirju üles korjamas.

Lidiast sai innukas kristlik õde ja hea sõnumi kuulutaja. Peagi alustas ta uurimist Maria Smirnova ja Olga Sevrjuginaga. Ka nemad hakkasid Jehoovat teenima. Et õdesid vaimselt toetada, asusid vennad laagrist seda väikest gruppi vaimse toiduga varustama. Selleks otstarbeks meisterdas Pjotr topeltpõhjaga väikse kohvri, kuhu sai peita ajakirju. Seejärel lasi ta ilmalikel inimestel, kes ei olnud vangid, kohvri laagrist välja viia ja siis selle jälle sisse tuua. Sunnitöölaagrist viidi kohver alati ühe õe juurde.

Peagi hakkasid õed oma kodukohas kuulutustööd organiseerima. Ent nende tegevust märkas miilits ja nii saadeti üks naisagent õdede järele nuhkima, mis  oli tollal üsna tavaline. Kooliõpetajast nuhk teeskles, et on tõest huvitatud, ning pälvis õdede usalduse. Kuna õed polnud veel kõrvetada saanud, rääkisid nad uuele ”õele” Piibli tõdedest ja hiljem ka sellest, kuidas nad kirjandust saavad. Järgmine kord, kui Pjotri kohver laagrist teele läks, võeti Pjotr vahi alla ning talle määrati 25 aastat lisakaristust. Ka neile kolmele õele määrati 25 aastat vangistust.

”NEID ON VAJA VALGUSTADA”

Nii sõja ajal kui ka pärast sõda jätkas sotsialistlik valitsus Jehoova tunnistajatele tugeva vastutöö tegemist. 1947. aasta märtsis andsid poola vennad teada, et Nõukogude Liidu ühes läänepoolses paigas oli keegi kõrge ametnik kuulutanud, et kevadeks pole seal enam ühtainustki Jehoova tunnistajat. Poola vendade kiri kõlas järgmiselt: ”Seda kirja kirjutades kuulsime, et ühe päeva jooksul arreteeriti 100 venda ja õde.” Ühes teises kirjas öeldi laagrites olevate vendade kohta: ”Nad on suurepäraselt suutnud Jehoova ees laitmatuks jääda. Paljud on juba oma elu kaotanud ning vennad ja õed ootavad Jehoova vabastust, just nagu meie usukaaslased koonduslaagrites seda tegid.”

Tunnistajaid arreteeriti ka kuulutamise ja hääletamisest keeldumise pärast. Vastutavad vennad kirjutasid 1947. aastal: ”Meil on tunne, et Venemaa kõige kõrgematel ametnikel pole suurt aimu sellest, mida meie vendade ja õdedega tehakse, kuid neil pole plaanis meid hukata. Ametnikele tuleb teha selgitustööd ning neid on vaja valgustada.”

PÜÜDED ORGANISATSIOONI REGISTREERIDA

Varsti soovitas Poola harubüroo, et kaks vene venda koos vilunud advokaadiga valmistaksid ette vajalikud  dokumendid, registreerimaks Nõukogude Liidus Jehoova tunnistajate tegevust. Ühes kirjas poola vendadelt Venemaa usukaaslastele seisis: ”Kuningriigi head sõnumit peab kuuldama igal pool, ka Venemaal (Mark. 13:10).” Kirja lõpus olid sõnad: ”Olge kannatlikud. Jehoova teeb veel nii, et teie silmaveest saavad rõõmupisarad (Laul 126:2—6).”

1949. aasta augustis esitasidki Nikolai Pjatohha, Mihhailo Tšumak ja Ilja Babiitšuk registreerimisavalduse. Valitsus nõustus Jehoova tunnistajate tegevust tunnustama, kuid üksnes teatud tingimustel. Lisaks muule paluti vendadel anda teada kõigi Nõukogude Liidu territooriumil elavate Jehoova tunnistajate nimed. Sellega ei saanud vennad muidugi soostuda. Kuigi kuulutustöö  läks edasi ning kuulutajate arv aina kasvas, vangistati vendi endist viisi.

”SINU JEHOOVA EI PÄÄSTA SIND SIIT”

Pjotr Krivokulski meenutab 1945. aasta suve: ”Pärast kohtuprotsessi saadeti vennad eri laagritesse. Selles laagris, kus mina olin, tundsid paljud vangid tõe vastu siirast huvi. Üks vangidest, kes oli vaimulik, mõistis kohe, et see, mida ma räägin, on tõde, ning võttis seisukoha Jehoova poolel.

Siiski oli laagrielu hirmus. Kord hoiti mind tillukeses kongis, kus mahtus vaevu püsti seisma. Seda kongi kutsuti lutikapesaks, sest see kubises voodilutikatest, keda oli nii palju, et nad oleksid võinud inimese verest tühjaks imeda. Kongi ees seistes ütles valvur mulle: ”Sinu Jehoova ei päästa sind siit.” Sain päevas vaid 300 grammi leiba ja kruusi vett. Kuna kartsas oli vähe õhku, toetasin end vastu väikest ust ja ahmisin ukseprao vahelt õhku. Tundsin, kuidas lutikad minust verd imevad. Nende kümne päeva jooksul palusin Jehoovat korduvalt, et ta annaks mulle jõudu vastu pidada (Jer. 15:15). Kui uks lõpuks avati, ma minestasin ning ärgates olin juba teises kongis.

Pärast seda määras laagri kohus mulle nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda tegemise eest kümme aastat vangistust ülirange režiimiga karistuslaagris. Selles laagris oli kirjavahetus keelatud. Sealsed vangid olid üldiselt kinni pandud vägivaldsete kuritegude, nagu mõrva eest. Mulle öeldi, et kui ma oma usust ei loobu, teevad teised vangid minuga kõike, mida neil teha kästakse. Kaalusin tollal vaid 36 kilogrammi ja suutsin vaevu kõndida. Ent isegi selles laagris õnnestus mul leida siiraid inimesi, kes olid tõest huvitatud.

 Kord, kui ma põõsaste all lamades palvetasin, lähenes mulle üks vanem mees ja küsis: ”Mille eest sind siia põrgusse saadeti?” Kui ta kuulis, et olen Jehoova tunnistaja, istus ta maha, kallistas ja suudles mind. Seejärel sõnas ta: ”Pojake, olen juba nii kaua igatsenud Piiblist rohkem teada saada. Kas sa aitaksid mind?” Minu rõõm oli piiritu. Olin õmmelnud vanu lehti evangeeliumidest oma räbaldunud riiete sisse ja tõmbasin need otsekohe välja. Vanamehe silmad täitusid pisaratega. Saime tol õhtul pikalt rääkida. Mees ütles mulle, et töötab laagri sööklas ja hakkab mulle toitu tooma. Nii said meist sõbrad. Tema kasvas vaimselt, mina kogusin füüsilist jõudu. Olin kindel, et siin on Jehoova käsi mängus. Mõne kuu pärast lasti tema vabaks, mind aga saadeti Gorki oblastisse teise laagrisse.

Selles laagris olid tingimused paremad. Eelkõige rõõmustas mind aga see, et sain hakata uurima Piiblit nelja vangiga. Kuid 1952. aastal leiti meie käest piiblilist kirjandust. Eeluurimise ajal pandi mind hermeetiliselt suletud kasti ja kui olin lämbumas, avati kast ja lasti mul paar hingetõmmet teha ning seejärel suleti kast uuesti. Nii loodeti mind panna usust loobuma. Meid kõiki mõisteti süüdi. Kui meie kohtuotsused ette loeti, ei sattunud ükski piibliõpilane paanikasse. See tegi mulle suurt rõõmu. Kõigile neljale õpilasele mõisteti 25 aasta pikkune karistus. Mulle määrati rängem karistus, kuid see asendati 25 aastaga ülirange režiimiga laagris pluss 10 aastaga asumisel. Ruumist väljudes seisatasime ja tänasime Jehoovat, et ta oli meid toetanud. Valvurid olid hämmingus, imestades, mis meile nii suurt rõõmu teeb. Meid lahutati ja saadeti eri laagritesse, mind ülirange režiimiga Vorkuta sunnitöölaagrisse.”

 KRISTLIK ERAPOOLETUS PÄÄSTIS ELU

Laagrielu oli karm. Paljud sunnitöölised, kes polnud Jehoova tunnistajad, sooritasid enesetapu. Ivan Krõlov meenutab: ”Pärast seda, kui mind oli vabastatud ülirange režiimiga laagrist, sain söekaevandustes olles kontakti teiste vendade ja õdedega, kes olid sunnitööl. Kui kellelgi oli võimalik kirjandusest käsitsi koopiaid teha, andis ta neid teistele edasi. Tunnistajad kuulutasid igas laagris ning paljud tundsid tõe vastu huvi. Pärast vabastamist lasid mõned end Vorkuta jões ristida.

Meie usk Jehoovasse ja tema Kuningriiki pandi pidevalt proovile. 1948. aastal korraldasid mõned sunnitöölised ühes Vorkuta laagris mässu. Mässajad ütlesid teistele laagriasukatele, et kõige paremad tulemused oleksid sellel, kui kõik organiseeruksid gruppidesse, näiteks rahvuse ja religiooni järgi. Tollal oli selles laagris 15 Jehoova tunnistajat. Ütlesime, et meie Jehoova tunnistajad oleme kristlased ega saa seetõttu mässus osaleda. Selgitasime, et ka algkristlased ei osalenud Rooma vastastes ülestõusudes. Muidugi üllatas meie vastus paljusid, kuid me jäime kindlaks.”

Mässul olid traagilised tagajärjed. Relvastatud sõdurid surusid vastupanu maha ning viisid mässulised teise barakki. Seejärel valasid nad baraki bensiiniga üle ja panid põlema. Peaaegu kõik barakis olnud  hukkusid. Tunnistajaid aga sõdurid ei puutunud.

”1948. aasta detsembris kohtusin ühes laagris kaheksa vennaga, kellele oli määratud 25-aasta pikkune karistusaeg,” jätkab Ivan. ”Oli käre talv ning töö kaevandustes raske. Ometi nägin vendade silmis kindlat lootust. Nende kindlustunne andis jõudu isegi neile sunnitöölistele, kes polnud Jehoova tunnistajad.”

SIBERISSE KÜÜDITAMINE

Hoolimata valitsusepoolsest julmast tagakiusamisest, kuulutasid Jehoova tunnistajad ikka agaralt head sõnumit Jumala Kuningriigist. See ärritas muidugi Moskva keskvalitsust. Eriti vihastas see  aga KGB-d. 1951. aasta 19. veebruari KGB teadaandes Stalinile oli kirjas: ”Et suruda maha põrandaaluste jehovistide igasugust nõukogudevastast tegevust, peab Nõukogude Liidu MGB [Riikliku Julgeoleku Ministeerium, hilisem KGB] vajalikuks küüditada kõik teadaolevad jehovistid ja nende perekonnad Irkutski ja Tomski oblastisse.” KGB teadis, kes on Jehoova tunnistajad, ning palus Stalinilt luba küüditada kuuest Nõukogude Liidu vabariigist Siberisse 8576 inimest. Luba saadi.

Magdalina Belošitskaja meenutab: ”Pühapäeval, 1951. aasta 8. aprilli öösel kell kaks ärkasime kõva tagumise peale. Ema hüppas voodist püsti ja jooksis uksele. Ukse taga seisis ohvitser, kes teatas ametlikult: ”Teid saadetakse Jumalasse uskumise pärast Siberisse. Teil on kaks tundi aega oma asju pakkida. Võite kaasa võtta kõik, mis teil toas on. Teravilja ja jahu ei ole lubatud võtta. Ka mööblit, puust esemeid ega õmblusmasinaid ei ole lubatud võtta. Aiast ei ole samuti ette nähtud midagi kaasa võtta. Võtke oma voodiriided, rõivad ja kotid ning tulge välja.”

Olime varem meie väljaannetest lugenud, et idas on veel palju tööd teha. Mõistsime, et nüüd ongi selleks aeg saabunud.

 Keegi meist ei halisenud ega nuuksunud. Ohvitser oli üllatunud ja ütles: ”Teie silmist pole ühtki pisarat voolanud.” Ütlesime talle, et olime seda oodanud juba 1948. aastast alates. Küsisime, kas võime võtta kaasa vähemalt ühe elus kana, kuid ta keeldus. Seejärel jaotasid ohvitserid omavahel kõik meie koduloomad. Kanad jaotati ära otse meie silme all. Üks neist võttis viis, teine kuus ja kolmas kolm või neli kana. Kui kuuti oli jäänud vaid kaks kana, andis ohvitser käsu need tappa ja meile kaasa anda.

Minu kaheksakuune tütreke magas siis puust hällist. Küsisime, kas võime hälli kaasa võtta, kuid ohvitser käskis seepeale hälli lahti lammutada. Saime kaasa ainult selle osa, mille peal sai last hoida.

Ka naabrid kuulsid, et meid küüditatakse. Keegi neist tõi meile väikse koti kuivatatud leiba ja kui olime vankrisse istunud, viskas ta koti vankrisse. Sõdur aga märkas seda ja viskas koti vankrist välja. Meid oli kuus: mina, ema, minu kaks venda, minu mees ja meie kaheksakuune tütar. Kui olime külast välja jõudnud, kiirustati meid minema auto peale, mis sõidutas meid keskusesse, kus täideti meie dokumendid. Seejärel viidi meid veoautoga raudteejaama.

Oli ilus päikesepaisteline pühapäev. Raudteejaam oli pungil täis rahvast, nii neid, keda ootas ees küüditamine, kui ka neid, kes tulid vaatama. Veoauto sõitis otse rongi juurde, kus oli juba teisigi meie usukaaslasi. Kui rong oli täis, kontrollisid sõdurid kõiki perekonnanime järgi. Meie vagunis oli 52 inimest. Enne lahkumist hakkasid meie ärasaatjad nutma. Seda oli hämmastav näha, sest me isegi ei tundnud kõiki neid  inimesi. Nemad aga teadsid, et oleme Jehoova tunnistajad ja et meid Siberisse küüditatakse. Auruvedur andis kõva vile. Siis hakkasid vennad ja õed ukraina keeles laulma: ”Olgu sinuga Kristuse armastus. Kui anname au Jeesus Kristusele, kohtume jälle tema Kuningriigis.” Enamik meist oli täis lootust ja usku, et Jehoova ei hülga meid. Laulsime mitu salmi. See oli nii liigutav, et mõned sõduridki hakkasid nutma. Rong aga sõitis aina edasi.”

OODATUST VASTUPIDISED TAGAJÄRJED

Professor Nikolai Gordienko Peterburi Herzeni nimelisest ülikoolist kirjeldas oma raamatus tagakiusajate saavutusi. Ta kirjutas: ”Tagajärjed olid oodatust hoopis vastupidised; nad soovisid Jehoova tunnistajate organisatsiooni Nõukogude Liidus nõrgestada, kuid tegelikkuses hoopis tugevdasid seda. Asulates, kus keegi polnud varem nende usutunnistusest kuulnud, ”nakatasid” Jehoova tunnistajad kohalikke oma usuga ning truudusega Jumalale.”

Paljud tunnistajad kohanesid uute oludega kiiresti. Organiseeriti väikseid kogudusi ning määrati ka kuulutustööterritooriumid. Nikolai Kalibaba jutustab: ”Oli aeg, mil tegime Siberis koguni majast majja kuulutustööd, õigupoolest ei käinud me küll järjest igas majas. See töö oli riskantne. Kuidas me siis seda tegime? Pärast esmakülastust üritasime kuu aja pärast inimesi uuesti külastada. Alustasime oma vestlust nii, et küsisime, kas kellelgi on müüa kanu, kitsi või lehmi. Seejärel läksime vaikselt üle Kuningriigi teemale. Mõne aja pärast sai aga KGB sellest teada ning peagi ilmus ajalehes artikkel, kus hoiatati kohalikke elanikke Jehoova tunnistajatega suhtlemise eest. Artiklis öeldi, et tunnistajad  käivad majast majja endale kitsi, lehmi ja kanu küsimas. Tegelikult otsisime me hoopis lambaid.”

Gavriil Livõi jutustab: ”Kuigi KGB jälgis meid hoolega, püüdsid vennad ja õed ikkagi teenistuses osaleda. Nõukogude inimeste suhtumine oli selline, et kui nad kahtlustasid, et keegi püüab hakata nendega usust rääkima, kutsusid nad kohe miilitsa välja. Kõigest hoolimata tegime kuulutustööd edasi, kuigi sel ei näinud algul mingeid tulemusi olevat. Mõne aja pärast hakkas tõde siiski mõningaid kohalikke elanikke muutma. Üks neist oli vene mees, suur joodik. Pärast tõe teadasaamist viis ta oma elu kooskõlla Piibli põhimõtetega ning temast sai agar Jehoova teenija. Hiljem vestles temaga üks KGB agent ja küsis: ”Kellega te küll oma aega veedate? Jehoova tunnistajad on ju kõik ukrainlased.”

Vend vastas: ”Kui ma olin joodik ja püherdasin teeveerel, ei pööranud te mulle mingit tähelepanu. Nüüd, kui minust on saanud korralik inimene, ei meeldi see teile. Paljud ukrainlased küll lahkuvad Siberist, aga nendest jäävad maha kohalikud elanikud, kellele Jumal õpetab, kuidas õigesti elada.””

Mõne aasta pärast kirjutas üks Irkutski ametnik Moskvasse: ”Paljud siinsed töölised on öelnud, et kõik need inimesed [Jehoova tunnistajad] tuleks saata kuskile põhja, kus pole teisi inimesi peale nende, ja nad ümber kasvatada.” Ei Siberi ega Moskva ametnikud teadnud, kuidas Jehoova tunnistajaid vaikima sundida.

”ME OLEKS TEID KÕIKI MAHA LASKNUD”

1957. aastal organiseerisid võimud uue Jehoova tunnistajate tagakiusamise kampaania. Vendi ja õdesid  jälitati ning nende kodusid otsiti läbi. Viktor Gutšmidt meenutab: ”Kord, kui ma teenistusest koju tulin, oli korteris kõik pahupidi pööratud. KGB oli kirjandust otsinud. Nad arreteerisid mu ning kuulasid mind üle kaks kuud. Meie noorem tütar Julia oli tollal 11-kuune, vanem tütar kaheaastane.

Ülekuulamise ajal küsiti minult: ”Kas te pole mitte sakslane?” Tol ajal oli ”sakslane” paljude jaoks ”fašisti” sünonüüm ning sakslasi vihati.

”Ma pole natsionalist,” ütlesin, ”aga kui te räägite nendest sakslastest, keda natsid koonduslaagritesse heitsid, siis nende sakslaste üle olen ma uhke. Neid kutsuti Bibelforscher’iteks ja nüüd nimetatakse neid Jehoova tunnistajateks. Olen uhke, et ükski tunnistaja pole lasknud automaadist ühtki kuuli ega kahurist ühtki mürsku. Nende sakslaste üle olen ma uhke.”

Kuna ülekuulaja vaikis, jätkasin: ”Olen kindel, et ükski Jehoova tunnistaja pole osalenud üheski ülestõusus ega mässus. Isegi kui Jehoova tunnistajate tegevus on keelatud, teenivad nad Jumalat ikka edasi. Samal ajal kuuletuvad nad riigi seadustele, kui need ei lähe vastuollu Looja kõrgemate seadustega.”

Järsku katkestas ülekuulaja  mind ja ütles: ”Me pole uurinud ühegi teise grupi tegevust rohkem kui Jehoova tunnistajate oma. Kui teie vastu oleks midagi leitud, kui te oleksite kas või tilgagi verd valanud, me oleks teid kõiki maha lasknud.”

Mõtlesin siis, et meie usukaaslastel on julgust teenida Jehoovat kõikjal maailmas ning nende eeskuju on päästnud meie elu siin Nõukogude Liidus. Nii et võib-olla võime ka meie kuidagi mujal elavatele vendadele ja õdedele kasulikuks osutuda. See mõte andis mulle uut jõudu Jehoova põhimõtetest kõvasti kinni hoida.”

TUNNISTAJAID ROHKEM KUI 50 LAAGRIS

Jehoova tunnistajate neutraalsus ja agar kuulutustöö ärritasid valitsust endiselt (Mark. 13:10; Joh. 17:16). Vendade ja õdede seisukoht tõi neile tihtipeale kaasa pika ja õigustamata vanglakaristuse.

1956. aasta juunist kuni 1957. aasta veebruarini peetud 199 konvendil kõikjal maailmas võtsid umbes 462936 delegaati ühehäälselt nõuks esitada palvekiri, mille koopiad saadeti Moskvasse Ministrite Nõukogule. Muu hulgas oli seal kirjas: ”Jehoova tunnistajaid hoitakse rohkem kui 50 vangilaagris Euroopa-poolsest Venemaast kuni Siberini ja põhjas kuni Põhja-Jäämereni, isegi arktilisel Novaja Zemljal . . . Ameerikas ja teistes lääneriikides on Jehoova tunnistajaid nimetatud kommunistideks ning kommunistlikes riikides imperialistideks . . . Kommunistlikud valitsused on süüdistanud neid spionaažis ja mõistnud nende kui ”imperialistlike nuhkide” üle kohut ning määranud neile 20 aastat vanglakaristust. Kuid nemad pole kunagi osalenud riigi õõnestamises.” Kahjuks ei parandanud aga  see palvekiri suurt Jehoova tunnistajate olukorda Nõukogude Liidus.

Eriti raske oli Jehoova tunnistajate peredel Venemaal lapsi kasvatada. Vladimir Sosnin Moskvast, kes kasvatas üles kolm poega, ütleb: ”Kooliskäimine oli kohustuslik. Õpetajad ja teised lapsed avaldasid meie lastele survet astuda noorsoo-organisatsioonidesse, mis olid orienteeritud kommunistlikule ideoloogiale. Tahtsime, et lapsed saaksid vajaliku hariduse, ning aitasime neid õpingutes. Lapsi Jehoovat armastama õpetada polnud sugugi kerge. Koolid olid läbi imbunud sotsialismi ja kommunismi ülesehitamise ideedest. Meil vanematel tuli olla erakordselt kannatlik ja sihikindel.”

SÜÜDISTATUD TÜTRE KÕRVA PEAST REBIMISES

Darja ja Semjon Kostõlev kasvatasid oma kolm last üles Siberis. Semjon jutustab: ”Tollal peeti Jehoova tunnistajaid fanaatikuteks. 1961. aastal, kui meie teine tütar Alla esimeses klassis käis, juhtus, et üks lastest vigastas kord mänguhoos kogemata tema kõrva. Järgmisel päeval küsis õpetaja Allalt, mis tema kõrvaga oli juhtunud. Alla ei öelnud midagi, sest ei tahtnud oma klassikaaslasele halba. Õpetaja teadis, et Alla vanemad on Jehoova tunnistajad, ja nii tegi ta järelduse, et me peksame oma last, et see Piibli põhimõtete järgi elaks. Kool andis juhtumist teada prokuratuuri. Ka minu töökoht sai asjaga seotud. Juurdlus kestis terve aasta, kuni meid lõpuks 1962. aasta oktoobriks kohtusse kutsuti.

Kaks nädalat enne kohtuprotsessi pandi kultuuripaleele loosung, kus oli kirjas: ”Peagi algab kohus ohtliku  sekti, jehovistide üle.” Meid naisega süüdistati selles, et kasvatame oma lapsi Piibli järgi ja kohtleme neid jõhkralt. Kohus väitis, et olime sundinud oma tütart palvetama ning rebinud talt ämbri äärega kõrva peast. Ainukeseks tunnistajaks oli Alla, kuid tema oli saadetud lastekodusse Kirenski linna, mis asus umbes 700 kilomeetrit meie kodust Irkutskist põhja pool.

Saal oli täis komsomole. Kui istungis tehti paus, hakkas saalis olev rahvahulk märatsema. Rahvas mõnitas ja sõimas meid ning meil kästi ”sotsialistlikud” riided seljast ära võtta. Kõik karjusid, et meid tuleks tappa, ning keegi tahtis meile isegi sealsamas otsa peale teha. Rahvajõuk muutus järjest vägivaldsemaks, kuid kohtunik ja kaasistujad ei ilmunud ikka veel välja. Istungi vaheaeg kestis terve tunni. Kui inimesed hakkasid meie poole liikuma, astus üks õde oma uskmatu abikaasaga meie ja nende vahele, paludes, et meid ei puututaks. Üritades selgitada, et meie vastu esitatud süüdistused on valed, päästsid nad otseses mõttes meid rahvajõugu käest.

Lõpuks sisenes kohtunik koos rahvakohtu kaasistujatega kohtusaali ning luges ette otsuse: ”Süüdimõistetud jäetakse ilma vanemlikest õigustest.” Mind võeti vahi alla ning saadeti kaheks aastaks parandusliku töö laagrisse. Ka meie vanem tütar saadeti  lastekodusse ning talle öeldi, et oleme ohtliku sekti liikmed ja avaldame oma lastele kahjulikku mõju.

Meie poeg jäeti Darjale, sest ta oli vaid kolme aastane. Pärast karistusaja lõppemist sain koju tagasi. Nagu varemgi, võisime nüüdki kuulutada vaid eraviisil.”

”MEIL OLI OMA LASTE ÜLE HEA MEEL”

”Alla pääses lastekodust, kui sai 13-aastaseks, ning tuli koju tagasi. Millist rõõmu tõi küll meile see, kui ta pühendas oma elu Jehoovale ja lasi end 1969. aastal ristida! Umbes sel ajal hakati meie linna kultuuripalees pidama religiooniteemalisi loenguid. Otsustasime kuulama minna, mida neil siis seekord öelda on. Nagu alati, räägiti jälle peamiselt Jehoova tunnistajatest. Üks lektoritest hoidis käes ”Vahitorni” ja ütles, et see on ohtlik ajakiri, mis õõnestab meie riigi ühtsust. Siis tõi ta näite: ”Selle sekti liikmed sunnivad oma lapsi neid ajakirju lugema ja palvetama. Ühes peres ei tahtnud väike tüdruk seda ajakirja lugeda ja sellepärast kiskus isa tal kõrva peast.” Alla oli imestunud, sest olid tal ju mõlemad kõrvad täiesti alles. Siiski ei tahtnud ta midagi öelda, sest kartis uuesti oma vanematest ilma jääda.

Kui meie poeg Boriss sai 13-aastaseks, pühendus ka tema Jehoovale ja ta ristiti. Kord oli ta teiste omavanustega tänaval kuulutamas, kuigi meie tegevus oli tollal keelatud. Neil  polnud kaasas ei Piiblit ega piiblilist kirjandust. Järsku jäi nende kõrval pidama auto ning poisid viidi miilitsajaoskonda. Pärast ülekuulamist ja läbiotsimist ei leitud nende käest muud kui paar paberile kirjutatud piibliteksti. Poistel lasti koju minna. Kui Boriss koju jõudis, teatas ta uhkelt, et teda ja teisi vendi on Jehoova nime pärast taga kiusatud. Meil oli oma laste üle hea meel, sest Jehoova oli neid sellel katsumuse ajal toetanud. Pärast seda lugu kutsus KGB meid korduvalt välja. Üks ametnik ütles: ”Need lapsed tuleks kolooniasse saata. Kahju, et nad veel 14-aastased pole.” Meile määrati Borissi kuulutustöö pärast trahv.

Praegu elan ma koos oma poja ja lastelastega, kes käivad samuti tões. Minu vanem tütar elab Usbekistanis. Kuigi tema ei teeni veel Jehoovat, peab ta meist ja Piiblist lugu ning käib meil tihti külas. Darja suri 2001. aastal, olles jäänud Jehoovale lõpuni ustavaks. Nii kaua kui mul jaksu on, püüan ikka kogudusega kõrvalistel territooriumidel kuulutamas käia, et otsida inimesi, kes on igavese elu suhtes õigesti meelestatud (Ap. t. 13:48, UM). Usun, et Jehoova täidab peagi kõigi meie soovid, nagu on kirjas Jesaja 65:23.”

VANEMAD OLID HEAKS EESKUJUKS

Vladislav Apanjukil, kes teenib praegu Venemaa Peetelis, on meeles, kuidas tema vanemad juurutasid temasse ja teistesse lastesse armastust Jehoova vastu juba maast madalast. Ta jutustab: ”Meie vanemad küüditati 1951. aastal Ukrainast Siberisse. Nad õpetasid meid langetama ise otsuseid, mis meeldivad Jehoovale. Hindasin väga seda, et vanemad rääkisid meile alati oma eksimustest. Kui nad midagi valesti tegid,  ei varjanud nad seda. Oli näha, kuidas nad Jehoovat armastavad. Mu vanemad olid rõõmsameelsed, eriti rõõmsad olid nad siis, kui rääkisime vaimsetest asjadest. Nägime, et neile tõesti meeldib mõtiskleda ja Jehoovast rääkida. See motiveeris ka meid mõtisklema tõdede üle Jehoovast. Kujutlesime, kuidas inimesed elavad uuel maal, kus kõik on hästi, kus pole enam haigusi ega sõdu.

Kui olin kolmandas klassis, kutsuti kõiki pioneeriks astuma. Enamik lapsi Nõukogude Liidus pidas pioneeriks astumist suureks auks. Minu klassikaaslased olid seda päeva juba pikisilmi oodanud. Niisiis pidi igaüks panema kirja formaalse vande, mille kohaselt ta on valmis astuma pioneeride ehk kommunismi ehitajate ridadesse. Kuna mina keeldusin sellest, sain õpetajalt karistada ning ta lukustas mind klassiruumi. ”Sa ei saa enne koju, kui oled vande kirjutanud,” ütles ta. Paari tunni pärast koputasid mõned klassikaaslased aknale ja kutsusid mind õue mängima. Jäin aga klassiruumi, olles otsustanud vannet mitte kirjutada. Õhtu poole tuli koolimajja üks teine õpetaja, ja nähes mind ihuüksi klassiruumis, lubas ta mul koju minna. See oli minu esimene võit. Mul oli hea meel, et sain kuidagi Jehoova südant rõõmustada (Õpet. 27:11). Koju jõudes jutustasin kõigest vanematele. Nad olid rõõmsad ning isa ütles: ”Tubli, pojake.””

 PIIBLIT PEETAKSE NÕUKOGUDEVASTASEKS RAAMATUKS

Mõnikord kaevati vennad ja õed kohtusse lihtsalt Piibli omamise pärast. Nadežda Višnjak jutustab: ”Me polnud veel abikaasaga Jehoova tunnistajad, kuid tõde oli juba sügaval meie südames. Kord tulid miilitsad mulle töö juurde järele ning viisid tööriietes minema. Ka minu mehele Pjotrile mindi töö juurde järele. Meie kodu oli enne seda läbi otsitud ning miilits oli sealt leidnud Piibli ja brošüüri ”Pärast Harmagedooni — Jumala uus maa”. Pjotr ei uskunud, et meid arreteeritakse, sest olin seitsmendat kuud rase.

Meid süüdistati Nõukogude võimu vastu töötamises. Ütlesime, et usume Piiblit, millel on palju suurem autoriteet kui Nõukogude võimul.

 ”Kuna Piibel on Jumala Sõna, tahame elada selle põhimõtete järgi,” sõnasin.

Kui meie üle algas kohtuprotsess, oli mul jäänud sünnituseni vaid kaks nädalat. Kohtunik lubas ülekuulamiste vahepeal pidada väikseid pause, et võiksin relvastatud sõduri saatel väljas jalutada. Ühe niisuguse jalutuskäigu ajal küsis sõdur minult, mida ma teinud olin. Nii avanes mul hea võimalus talle kuulutada.

Kohtunik teatas, et meilt konfiskeeritud Piibel ja piibliline kirjandus on nõukogudevastased. Olin rõõmus, et nõukogudevastasuses ei süüdistatud mitte ainult meid mehega, vaid ka meie kirjandust ja isegi Piiblit. Meilt küsiti, kus oleme Jehoova tunnistajatega tuttavaks saanud. Kui andsime teada, et Vorkuta sunnitöölaagris, karjus kohtunik vihaselt: ”Vaadake, mis meie laagrites toimub!” Meid mõisteti süüdi ning meile määrati kümne aasta pikkune karistus parandusliku töö laagris.

Pjotr saadeti Mordva laagrisse Kesk-Venemaale. Mind heideti üksikvangistusse. 1958. aasta märtsis sündis meie poeg. Jehoova oli neil raskeil aegadel minu parimaks sõbraks ja kõige suuremaks toeks. Kui mind Siberisse Kemerovo oblastisse laagrisse saadeti, võttis ema meie poja enda hoole alla.

Kaheksa aasta pärast lasti mind enne tähtaega vabaks. Mäletan, kuidas naisvalvur teatas valjul häälel, et ta pole minu suust kunagi ühtki nõukogudevastast märkust kuulnud ning et meie kirjandus on puhtalt religioosne. Mind ristiti 1966. aastal, pärast seda, kui sain vabaks.”

Piibel ja piibliline kirjandus olid eriti hinnas  vanglates ja laagrites. 1958. aastal pidasid Mordva laagri vennad korrapäraselt koosolekuid. Et valvurid neile peale ei satuks, olid mõned vennad üksteisest kuuldekaugusel valves, nii kaua kui üks grupp ”Vahitorni” uuris. Kui valvur välja ilmus, ütles üks vend järgmisele: ”Tuleb!”, ja see vend omakorda teisele, kuni sõnum jõudis koosoleku pidajateni. Vennad läksid laiali ning ajakiri peideti ära. Sageli ilmus aga valvur välja nagu välk selgest taevast.

Kord, kui valvur vendadele peale sattus, otsustas Boriss Krõltsov tema tähelepanu hajutada, et sellega ajakirja päästa. Ta haaras ühe raamatu ja jooksis barakist välja. Valvurid ajasid teda tükk aega taga ja kui nad venna lõpuks kätte said, nägid nad tema käes Lenini teost. Kuigi Boriss heideti seitsmeks päevaks üksikkongi, oli ta õnnelik, et ajakiri alles jäi.

MOSKVAS KÜLVATAKSE TÕESEEMNEID

Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine sai Moskvas alguse väikesest grupist. Boriss Krõltsov oli üks neist esimestest, kes agaralt pealinnas kuulutustööd tegid. Ta pajatab: ”Olin ehitusel töödejuhataja. Püüdsime koos grupi vendade ja õdedega eraviisil kuulutada. KGB sai aga minu tegevusest haisu ninna ja 1957. aasta aprillis otsiti mu korter läbi ning sealt leiti piiblilist kirjandust, mille pärast mind kohe arreteeriti.  Ülekuulamise ajal ütles uurija, et Jehoova tunnistajad on riigi kõige ohtlikumad inimesed. Ta sõnas: ”Kui laseme teid vabaks, liituvad teiega paljud. Just sellepärast peamegi teid suureks ohuks oma riigile.”

”Piibel õpetab meid olema seaduskuulekad kodanikud,” vastasin mina. ”Seal on ka öeldud, et peame otsima esiteks Jumala riiki ja tema õigust. Tõelised kristlased pole kunagi püüdnud üheski riigis võimu haarata.”

”Kust te saite selle kirjanduse, mis me teie korterist leidsime?” küsiti minult edasi.

”Mis selles kirjanduses halba on?” küsisin mina omakorda. ”See räägib Piibli ennustustest ega käsitle poliitilisi teemasid.”

”Jah, aga see on välja antud välismaal.”

Mind heideti Vladimiri linnas asuvasse ülirange režiimiga vanglasse. Kuigi mind otsiti hoolega läbi, õnnestus mul endalegi üllatuseks kaasa võtta neli ”Vahitorni” numbrit, mis olid käsitsi õhukese paberi peale ümber kirjutatud. Oli selge, et Jehoova aitas mind. Kambris istudes kirjutasin kõik neli ajakirja veel ümber. Teadsin, et siinsed tunnistajad on olnud ilma vaimutoiduta juba seitse aastat. Andsin vargsi need ajakirjad ühele õele, kelle ülesandeks oli trepikodasid pesta.

Kahjuks oli vendade hulgas koputaja, kes andis valvuritele teada, et keegi toimetab teistele piiblilist kirjandust edasi. Nii otsiti kõik kohe läbi ning kogu kirjandus võeti ära. Peagi tuldi ka minu juurde ning mu madratsi seest leiti kirjandust. Mulle määrati 85 päeva üksikkongis. Kuid Jehoova hoolitses meie eest endiselt.”

 KUIDAS LOENGUD AITASID MÕNEL TÕE LEIDA

Loengud olid üheks viisiks, millega Nõukogude Liidus Jehoova tunnistajate vastu ideoloogilist sõda peeti. Viktor Gutšmidt ütleb: ”Meie laagrites käisid korrapäraselt kõnepidajad ateismi propageerimas. Siis oli vendadel tavaks neile küsimusi esitada. Vahel ei suutnud kõnepidajad vastata isegi kõige lihtlabasematele küsimustele. Tavaliselt oli saal loengu ajal rahvast täis ning kõik kuulasid tähelepanelikult. Inimesed tulid kuulama vabatahtlikult, sest neid huvitas, mida tunnistajad loengu lõpus ütlevad.

Kord külastas laagrit kõnepidaja, kes oli varem olnud õigeusu kiriku preester. Kõik teadsid, et ta oli ise laagris olles usu maha salanud ja ateistiks saanud.

”Kas te olite ateist enne vanglasse sattumist või saite selleks pärastpoole?” küsis üks vendadest, kui loeng oli lõppenud.

”Mõelge nüüd ise,” ütles kõnepidaja. ”Kui inimene läks kosmosesse, ei näinud ta seal mingit Jumalat.”

”Kas te preestrina tõesti arvasite, et Jumal vaatab inimesi kõigest 200 kilomeetri kaugusel maast?” küsis vend. Kõnepidaja oli vait. Niisugused väitlused andsid paljudele sunnitöölistele mõtlemisainet ning hiljem hakkasid mõned meiega Piiblit uurima.

Ühel loengul palus meie õde sõna. ”Laske käia, te olete tõenäoliselt Jehoova tunnistaja,” ütles lektor.

”Mida te ütleksite inimese kohta, kes karjub põllul olles: ”Ma tapan teid!”, kui tema ümber pole ühtki inimest?” küsis õde.

 ”Sellist inimest ei saaks just kuigi arukaks pidada,” vastas lektor.

”Kui Jumalat pole olemas, milleks siis tema vastu võidelda? Sel juhul poleks ju kellegagi võidelda.” Saalist käis läbi naerukahin.”

”KUULUTAJA TULEB ALATI TAGASI”

Sotsialistlikku ideoloogiat propageerivaid loenguid ei peetud siiski mitte ainult laagrites. Peamiselt organiseeriti neid suurtes linnades avalikkusele. Kogenud loengupidajad käisid eriti sellistes linnades, kus oli palju Jehoova tunnistajaid, nagu Vorkutas, Intas,  Uhtas ja Sõktõvkaris. Vend Gutšmidt jutustab: ”Kord 1957. aastal tuli üks lektor Inta söekaevurite kultuuripaleesse, kuhu oli kogunenud 300 inimest. Ta rääkis Jehoova tunnistajate uskumustest ja sellest, kuidas nad kuulutavad. Pärast seda, kui ta oli täpselt meie kuulutustöömeetodeid kirjeldanud ja andnud teada, mida räägime 15 korduskülastuse jooksul, jätkas ta: ”Kui te ei näita vastumeelsust, tuleb kuulutaja alati tagasi. Kui te ka teisel korral vastu pole, tuleb ta kolmandat korda.”

Kahe tunni jooksul andis ta sõna-sõnalt edasi kuue korduskülastuse sisu ning luges oma märkmetest kõik etteloetud kirjakohad. Minu naine Polina kirjutas mulle sellest laagrisse ja ütles, et loengul olnud vennad ei suutnud oma kõrvu uskuda. Pärast seda loengut avaldati ajalehes Jehoova tunnistajate kohta negatiivseid märkusi, kuid samas oli ära toodud ka täielik kirjeldus Jumala Kuningriigist. Lisaks anti see loeng edasi raadio kaudu. Tänu sellele said tuhanded elanikud kuulda, kuidas ja millest Jehoova tunnistajad räägivad.

1962. aastal saabus Jehoova tunnistajatest rääkima kõnepidaja Moskvast. Pärast seda, kui ta oli käsitlenud meie nüüdisaegset ajalugu, ütles ta: ”Igas kuus voolab Brooklynisse vabatahtlike annetustena miljoneid dollareid, et edendada Jehoova tunnistajate tööd eri maades. Kuid ühelgi nende juhil pole isegi isiklikku riidekappi. Nad kõik söövad koos sööklas, nii koristaja kui ka president, ning nende vahel ei tehta mingit vahet. Nad kutsuvad üksteist vendadeks ja õdedeks, nagu meie kutsume üksteist seltsimeesteks.”

Mõnda aega valitses saalis vaikus, kuid siis ütles kõnepidaja: ”Aga meie nende ideoloogiat omaks ei võta,  ükskõik kui ilus see ka ei tunduks. Meie saavutame selle kõige ilma Jumalata, omaenese käte ja mõistusega.”

See loeng tugevdas meid väga, sest see oli esimene kord, kui keegi ametnik Jehoova tunnistajate kohta tõde rääkis. Niisugused loengud aitasid paljudel kuulajatel meie kohta ametnikelt tõde teada saada. Siiski oli inimestel vaja individuaalset piibliõpet.”

NUHKIMINE EI ÕNNESTUNUD MITTE ALATI

KGB oli aastaid Jehoova tunnistajate telefonikõnesid pealt kuulanud, nende kirju lugenud ja muud moodi nende järele nuhkinud. Mõnikord panid KGB agendid vastutavate vendade kodudesse salaja pealtkuulamisaparaate. Näiteks leidis Grigori Sivulski, kes teenis keelu ajal 25 aastat piirkonnaülevaatajana, 1958. aastal niisuguse seadeldise oma pööningult. Ta meenutab: ”Elasime Siberis Tuluni äärelinnas kahekorruselise kortermaja teisel korrusel. Ükskord koju tulles kuulsin pööningult puurimise häält. Sain aru, et KGB paneb meile lutikat, et meid pealt kuulata. See oli neil üsna tavaline meetod. Suurem osa meie kirjandusest oli pööningul ja katuseräästa all.

Õhtul, kui meie pere koos oli, rääkisin neile oma kahtlustest ning me leppisime kokku, et ei räägi mõnda aega kodus koguduse asjadest. Niisiis panime raadio mängima ja keerasime hääle valjuks. Nii oli see nädal aega. Nädala lõpus ronisime ühe vennaga pööningule ja otsisime üles juhtme, mis oli kinnitatud pealtkuulamismikrofoni külge. Juhe jooksis pööningult otse linna KGB kontorisse. Oli selge, et nad lindistasid kõike. Seekord ei saanud nad aga muud linti kui raadiosaateid.”

 KGB POETAB ORGANISATSIOONI OMA AGENTE

KGB nägi, et avalik tagakiusamine ei vähenda Jehoova teenijate innukust. Niisiis võttis see organ kasutusele kavaluse ja pettuse ning hakkas tekitama kahtlust vendade suhtes, kes olid koguduses ülevaatajad, või organisatsiooni kui terviku suhtes. Üks KGB strateegiaid oli saata kogudustesse oma kogenud agente.

Mitmel nuhil õnnestus koguduses isegi ülevaatajaks saada. Need valevennad tegid kõik mis võimalik, et aeglustada kuulutustööd, tekitades koguduses kartuse ja ebakindluse õhkkonna, nii et juhtivate vendade suhtes hakati kahtlust tundma. Peale selle võtsid nad enda kätte piiblilise kirjanduse ning andsid selle üle KGB-le. Ühe raporti sõnul andsid kaks agenti aastast 1957 kuni aastani 1959 KGB-le üle rohkem kui 500 ”Vahitorni” ja muud kirjandust.

1950. aastate keskpaigas hakkasid mõned vennad kaotama usku maakomiteesse. Käisid kuulujutud, et mõned maakomitee liikmed töötavad tegelikult KGB heaks ning petavad ustavaid vendi, kaasa arvatud neid, kes paljundavad kirjandust. Ivan Paškovski meenutab: ”1959. aasta aprillis moodustati uus maakomitee ning minust sai selle liige. Olime täis otsustavust kaitsta tõde, hoolimata Kuradi ponnistustest vennaskonda  lõhestada. Oli alanud üks raskemaid perioode Nõukogude Liidu Jehoova tunnistajate ajaloos.”

Kui kahtlused maakomitee suhtes aina kasvasid, ei saatnud mõned vennad sellele enam koguduse aruandeid. Vennad ja õed olid küll endiselt tegusad ja andsid iga kuu ära oma aruande, kuid enamik neist ei teadnud, et aruandeid ei saadetud enam maakomiteele. Nii lõigati 1958. aastaks mitmed tuhanded kuulutajad maakomiteest ära. Irkutskis, Tomskis ja hiljem ka teistes Venemaa linnades kasvasid grupid, kes olid organisatsioonist eraldunud. 1958. aasta märtsis organiseerisid eraldunud vennad oma maakomitee ning lootsid, et seda hakkavad tunnistama kõik kogudused.

Juhtiv kogu püüdis kõikvõimalikul moel aidata Nõukogude Liidu tunnistajail jälle Jehoova teenistuses ühtsust saavutada. Šveitsis elav Alfred Rütimann, kes oli juhataja Põhja-Euroopa büroos, mille alla kuulus tollal Nõukogude Liit, saatis 1959. aastal Venemaa vendadele kirja, kus ta selgitas, et Jehoova õnnistab üksnes neid, kes püüavad teenida ühtsuses ja kuulutada head sõnumit Kuningriigist. Mõned vennad, kes olid organisatsioonist eraldunud, võtsid seda nõuannet kuulda ning püüdsid taastada oma usaldust maakomitee vastu. Täieliku usalduse tagasi saamine võttis aga aastaid. Kogu selle aja varustas maakomitee vendi kirjandusega kullerite kaudu. Kuigi eraldunud tunnistajad uurisid kirjandust, ei tahtnud nad veelgi oma aruandeid maakomiteele saata.

KGB jätkas endiselt vendade hulgas kahtluse tekitamist. Mõned vennad jäeti teadlikult vabadusse, samal ajal kui teised heideti vangi. Niisiis valitses tunnistajate seas üldiselt arvamus, et need, keda pole vangistatud, teevad KGB-ga koostööd. Paljud muutusid vastutavate vendade suhtes liiga kahtlustavaks ja kriitiliseks.

 PALJU REKLAAMITUD KOHTUPROTSESS

Ühes Moskvasse saadetud Irkutski riigiametniku aruandes oli kirjas: ”[Irkutski oblasti Jehoova tunnistajatel] käib laiaulatuslik põrandaalune tegevus. 1959. aasta teisel poolel leidis KGB viis põrandaalust trükikoda.” Need trükikojad asusid Siberi linnades Zimas ja Tulunis ning väiksemates kohtades Kitois, Oktjabrskis ja Zalaris. Trükikodade avastamisega kaasnes muidugi sealse tööga seotud olevate isikute arreteerimine.

Neli venda, kes alguses arreteeriti, kirjutasid oma tegevuse kohta seletuskirja. Selleks sundisid neid salakavalalt  uurijad. Seejärel moonutas KGB nende seletuskirju ja avaldas need kohalikes ajalehtedes. Neli venda lasti vabaks, kuid arreteeriti kaheksa järgmist venda. Kohus nende üle pidi algama 1960. aasta aprillis Tulunis. KGB lasi kohtuprotsessile suurt reklaami teha ning valmistas end selleks igati ette. Kuna varemmainitud nelja venda kavatseti kutsuda kohtusse süüdistajapoolseteks tunnistajateks, jäi paljudele koguduseliikmetele mulje, nagu teeksid need vennad KGB-ga koostööd.

KGB püüdis selle kohtuprotsessiga ka kõigi kohalviibivate Jehoova teenijate usku nõrgestada ning kohalikke elanikke nende vastu üles keerata. Sel eesmärgil korraldas KGB enne kohtuprotsessi ekskursioone ühte keldrisse, kus vennad olid aastaid kirjandust trükkinud. Peagi kihas linn juttudest põrandaaluse sekti tegevuse kohta. Kui algas istung, oli saalis üle 300 inimese, sealhulgas ajakirjanikud ja telereporterid, kellest mõned olid tulnud kohale isegi Moskvast. Kohtusaalis oli ka palju Jehoova tunnistajaid.

KOHUS OLI TÄIELIKUS SEGADUSES

Ootamatult aga KGB plaanid luhtusid. Vennad, kes olid varem tunnistust andnud, mõistsid oma viga. Päev enne kohtuprotsessi otsustasid nad üksmeelselt teha kõik mis võimalik, et tuua Jehoovale au. Istungi ajal ütlesid nad, et neid on petetud ja nende ütlusi väänatud. Seejärel andsid nad teada, et on valmis koos oma vendadega vangi minema. Kohus oli täielikus segaduses.

Lisaks andsid ka kohtualused vennad ristküsitluse ajal tunnistust nii, et ei mässinud sisse teisi Jehoova tunnistajaid. Näiteks, kui kohtunik küsis Grigori Timtšukilt: ”Kes rajas majja trükikoja?”, vastas vend:  ”Mina.” Kui küsiti, kes trükkis kirjandust, vastas Grigori: ”Mina trükkisin.” Küsimusele, kes levitas trükitud kirjandust, tuli vastus: ”Mina levitasin.” Ja küsimusele, kes ostis ja toimetas kohale paberit, vastas Grigori: ”Ka seda tegin mina.” Prokurör küsis: ”Kes sa siis õigupoolest oled, töödejuhataja, varustaja ja tööline pealekauba?”

”SEE KIRI SOOJENDAS MEIE SÜDANT”

Kui ilmnes, et prokuröril pole ühtki tunnistajat, süüdistas ta vendi konspiratsioonis välismaalastega. Selle tõendiks luges ta ette Brooklyni Peetelist saadetud Nathan Knorri kirja. Mihhail Savitski, üks vendadest, kes kohtuprotsessil viibis, ütleb: ”Prokurör hakkas valjul häälel lugema ette Nõukogude Liidu tunnistajatele saadetud vend Knorri kirja, mis KGB-l oli õnnestunud enda valdusesse saada. Tema kiri oli kõigile meile Jehoova tunnistajatele, kes me kohtusaalis olime, suureks kingiks Jehoovalt. See kiri soojendas meie südant. Kuulsime tarku Piibli nõuandeid ja saime tuge teenida oma usukaaslasi armastusega ning jääda katsumustes ustavaks. Kirjas õhutati Jehoova tunnistajaid lootma kõiges Jumala peale, paluma temalt tarkust ja juhatust ning tegema vastutavate vendadega tihedat koostööd. Prokurör luges kirja ette algusest lõpuni. Kuulasime seda kõrv kikkis. Meile tundus, nagu viibiksime konvendil.” Kuigi kohus mõistis vennad süüdi, määrates neile eri pikkusega vanglakaristuse, jäid kohalviibivad tunnistajad kindlaks oma otsusele teenida Jehoovat.

TAAS RÕÕMSALT JA ÜHTSELT JEHOOVAT TEENIMAS

KGB-le näis, et Jehoova tunnistajate töö Nõukogude Liidus on seiskunud, ning seega oli tal kavas anda meie  organisatsioonile viimane hoop. Niisiis saadeti ajavahemikus 1959—1966 Mordva laagrisse sadu vange — mingil ajal oli seal 600 vangi hulgas üle 450 tunnistaja. Nende seas oli nii neid vendi, kes olid eraldunute eesotsas, kui ka vastutavaid vendi, kes olid organisatsiooni jäänud. KGB arvas, et nii suudab ta Jehoova tunnistajate vahele lõpliku kiilu lüüa. Laagris anti välja halvustav artikkel, kus arutati selle üle, kes Jehoova tunnistajatest hakkab kelle vastu võitlema. Kuid tänu sellele, et vennad olid nüüd kõik ühes laagris, saavutasid nad jälle omavahel ühtsuse.

Jov Andronik meenutab: ”Vastutavad vennad õhutasid igat Jehoova teenijat, ka eraldunuid, taas ühtselt Jumalat teenima. Nad pöörasid erilist tähelepanu 1961. aasta 1. septembri ”Vahitorni” venekeelsele numbrile, kus oli artikkel ”Kõigile heatahtelistele  inimestele tõotatakse ühtsust”. Artiklis oli toodud välja nii põhimõtteid kui ka näiteid selle kohta, kuidas Jehoova vanal ajal oma rahvast juhtis. Samuti käsitleti artiklis seda, kui vajalik on igaühel hoida kristlikus koguduses rahu ja ühtsust. Artiklit hoolikalt uurides mõistsid paljud teokraatliku ühtsuse tähtsust ning tegid seepärast oma suhtumises vajalikke korrektuure.”

VAJALIK VAIMUTOIT

See ”Vahitorni” artikkel aitas ka väljaspool vanglamüüre olevatel Jehoova teenijatel taas ühtseks saada. Töö eesotsas olevad vennad palvetasid ja lugesid seda artiklit üheskoos. Artikkel andis teada, et vend Rutherford pidas haiguse tõttu 1941. aasta augustis konvendil oma viimase kõne, kus ta kannustas usukaaslasi hoidma kõvasti kinni Jehoova organisatsioonist, et nad ei hakkaks järgima ühtki inimjuhti. Ta ütles: ”Iga kord, kui tekib mingi rühmitus ja see hakkab kasvama, arvavad mõned, et esile on kerkinud keegi inimliider, kellel on palju järelkäijaid. Kui teie, kes te siin viibite, arvate, et ma olen vaid üks Issanda teenija ning et me kõik teenime Jumalat ja Kristust õlg õla kõrval ühtsuses, öelge ”jah”.” Kõik vastasid jõuliselt ja ühehäälselt ”jah”.

 Mihhail Savitski meenutab: ”Ühtsust läks tollal eriti vaja Nõukogude Liidu Jehoova tunnistajatel. Olime Jehoovale väga tänulikult, et ta oli meile nii armastavalt ja kannatlikult vaimset jõudu andnud. Üks organisatsioonist eemale jäänud vend küsis minult kohe seda ajakirja: ”Anna mulle see ajakiri, et saaksin seda lugeda vendadele Bratskis ja mujal.” Kostsin, et meil on seda ajakirja ainult üks eksemplar. Vend aga kinnitas, et ei hoia seda enda käes rohkem kui nädala. Kui ta siis nädala pärast ajakirjaga tagasi tuli, olid tal kaasas ka koguduse aruanded, mida polnud juba pikka aega organisatsioonile saadetud. Nii tulid sajad vennad ja õed tagasi Jehoova teenijate ühtsesse perre.”

Ivan Paškovski, kes on olnud maakomitee liige üle kolmekümne aasta, jutustab: ”Palusime ühe välismaalt tulnud usukaaslase kaudu vend Knorril esitada kõigile Nõukogude Liidu vendadele ja õdedele üleskutse teenida Jumalat ühtselt ja alluda teokraatlikule korrale. Vend Knorr nõustus ning 1962. aastal saime sellest kirjast nii inglise kui ka vene keeles 25 koopiat. See kiri aitas paljudel mõista, et Jumalat tuleb teenida koos tema organisatsiooniga.”

LAMBAD KUULEVAD OMA KARJASE HÄÄLT

Maakomitee nägi palju vaeva, et vennad ja õed jälle ühtselt Jumalat teenima hakkaksid. Tollal valitsenud olukorra tõttu polnud see sugugi kerge ülesanne. 1962. aasta suveks oli suudetud üks piirkond tervikuna taas organisatsiooni juurde tagasi tuua. Ühtsuse saavutamiseks loodi vaimselt küpsetest vendadest spetsiaalne komitee. Jehoova õnnistas komitee vendade püüdeid, andes neile ”tarkust, mis on ülalt” (Jak. 3:17).  Aleksei Gaburjak, kes oli aastail 1986 kuni 1995 ringkonnaülevaataja, meenutab: ”Kohtusime maakomiteega 1965. aastal Ussolje-Sibirskojes. Maakomitee palus meil otsida üles kõik vennad ja õed, kes olid asumisele saatmise, vangistuse või eraldumise tõttu mööda maad laiali, ning tuua nad koguduste juurde tagasi. Saime mõned aadressid, millest alustada. Minu territooriumiks määrati Tomski ja Kemerovo oblast ning Novokuznetski ja Novosibirski linn. Teised saadeti mujale. Meie ülesandeks oli moodustada kogudusi ja gruppe ning määrata ametisse vendi ja anda neile väljaõpet. Peale selle tuli meil välja töötada plaan, kuidas keelu all kogudustele kirjandust edasi toimetada ja koosolekuid pidada. Lühikese aja jooksul saime kätte 84 venda ja õde, kes olid kogudusega kontakti kaotanud. Kui rõõmsad me küll olime, et Jehoova lambad kuulsid jälle oma Karjase häält ning asusid teda ühtselt teenima!” (Joh. 10:16.)

Peagi hakkasid paljud eraldunud taas maakomiteega koostööd tegema ning oma kuulutustööaruandeid ära saatma. Aastaks 1971 oli enam kui 4500 kuulutajat Jehoova organisatsiooni juurde tagasi toodud. Hoolimata sellest et Jehoova tunnistajate tegevus oli endiselt keelustatud, tehti ka 1980. aastatel lakkamatult kuulutustööd ning kogudustega liitus üha uusi inimesi.

HINNALISED FILMIJUPID

Vaimse toidu paljundamine nõudis ettevaatlikelt, kuid julgetelt Nõukogude Liidu vendadelt alati suurt tööd ja vaeva. Kuidas aga said vennad kirjandust, mida paljundada?

Põhiliselt toimetati kirjandust sisse mikrofilmidel.  Naabermaades töötavad tunnistajad pildistasid meie ajakirju, raamatuid ja brošüüre, mis olid välja antud kas vene, ukraina või mõnes muus keeles. Väljaandeid pildistati mikrofilmile leht lehe haaval fotoaparaadiga, mille sees oli 30 meetri pikkune filmilint. Igat väljaannet pildistati mitu korda, et saada rohkem koopiaid. Aastate jooksul kogunes seda vaimset toitu mikrofilmidel kilomeetreid. Mikrofilmid lõigati 20 sentimeetri pikkusteks juppideks, mis kullerid seejärel Nõukogude Liitu tõid.

PÕRANDAALUSED TRÜKIKOJAD SIBERIS

Piibliteemalise kirjanduse paljundamine oli keeruline, kuid Jehoova õnnistas seda tööd. Ainuüksi 1949. ja 1950. aastal paljundati ja viidi kogudustele 47165 meie väljaannete koopiat. Maakomitee aruannetest ilmneb, et samal perioodil peeti Venemaal ägedast tagakiusamisest hoolimata 31488 koosolekut.

Kuna nõudlus kirjanduse järele aina kasvas, vajati uusi trükikodasid. Stahh Savitski ütleb: ”1955. aastal rajati põrandaalune trükikoda meie kodus. Kuna minu isa polnud Jehoova tunnistaja, oli meil trükikoja tegemiseks tema luba vaja. Kaks kuud kaevasime veranda alla tuba, mille suuruseks sai kaks korda neli meetrit. Selle aja jooksul kaevasime välja 30 kuupmeetrit mulda, mis tuli välja viia ja ära peita nii, et keegi midagi ei märkaks. Kui olime kaevamisega 1,5 meetri sügavusele jõudnud, tuli vastu igikelts. Niisiis, samal ajal kui meie tööl olime, sulatas ema väikese lõkkega külmunud maad. Ka seda tuli teha salaja, naabritele märkamatult. Kui see töö sai tehtud, katsime peidiku põranda ja lae laudadega. Niipea kui trükikoda oli valmis,  kolis sinna üks abielupaar ning see keldrituba sai neile nii elu- kui ka tööruumiks. Ema tegi neile süüa, pesi nende pesu ja hoolitses ka muul moel nende vajaduste eest. Meie maja all olev trükikoda töötas 1959. aastani.

1957. aastal küsis minult vend, kes vastutas paljundamistöö eest: ”Kas sina ei saaks trükikojas töötada? Meil tuleks teha kuus vähemalt 200 ajakirja.” Olin nõus. Alguses tegingi kuus 200, hiljem 500 ajakirja. Kuid nõudlus ajakirjade järele muudkui kasvas. Trükitööd tuli teha öösel, sest meie, asumisele saadetud, pidime päeval komandatuuri järelevalve all tööd tegema ning meil oli nädalas vaid üks vaba päev.

Töölt tulles suundusin otse põranda alla. Magamisest ei tulnud peaaegu midagi välja, sest trükkimist ei saanud lõpetada enne, kui see oli valmis. Kuna trükivärv kuivas kiiresti, polnud võimalik tööd katkestada ja hiljem jätkata. Vahel tuli mul trükkida 500 lehekülge ning seejärel neid kontrollida ja nõelaga väikseid parandusi teha, et tekst oleks selgesti loetav. Ruumis polnud peaaegu mitte mingisugust ventilatsiooni ja seetõttu oli trükitud lehti raske kuivatada.

Viisin öösel trükitud ajakirjad Tuluni, mis asus minu kodust 20 kilomeetri kaugusel. Mul polnud küll eriti aimu, kuhu need ajakirjad edasi viidi, kuid teadsin, et neid kasutasid usukaaslased Krasnojarskis, Bratskis, Ussolje-Sibirskojes ning teistes linnades.

1959. aastal palusid juhtivad vennad aidata mul rajada uut trükikoda Tuluni raudteejaama lähedale. Jälle sain teha tuttavat tööd: kaevata maad ja seada üles valgustus, mida olin teinud ka eelmises trükikojas.  Jehoova andis meile tarkust. Siis kolis sinna sisse üks pere ja elas seal umbes aasta. Lõpuks avastas KGB selle trükikoja. Kohalikus ajalehes kirjutati, et trükikotta oli elekter ühendatud selliselt, et isegi kogenud elektrikutel oli raske mõista, kust see tuli.

Peale meie pere teadsid vaid vähesed vennad minu tööst trükikojas. Kuna mind oli õhtuti harva näha, hakkasid koguduse vennad ja õed minu vaimsuse pärast muret tundma. Nad tahtsid mulle külla tulla, et mind innustada, kuid mind polnud kunagi kodus. Jah, tollel ajal, mil meid kogu aeg jälgiti, hoiti trükikoja tööd suures saladuses.”

KIRJANDUSE PALJUNDAMINE MOSKVAS

Võimud teadsid vägagi hästi, et Jehoova tunnistajad vajavad hädasti Piibleid ja piibliteemalist kirjandust. Juhtiva kogu korduvaid palveid saada kirjanduse trükkimiseks või sissetoomiseks luba lihtsalt ignoreeriti või siis lükati need tagasi. Kuna kirjandus oli suur defitsiit, otsisid vennad pidevalt võimalusi selle paljundamiseks eri paikades, ka Moskvas, et varustada kogudusi ja gruppe vaimse toiduga.

Stepan Levitskile määrati aastal 1957 kümme aastat vangistust pelgalt ühe ”Vahitorni” omamise eest, mis leiti tema söögitoast laudlina alt. Stepan jutustab: ”Kolme ja poole aasta pärast tühistas ülemkohus minu kohtuotsuse. Enne vabanemist soovitasid vennad mul kolida kuskile Moskva lähistele, et teha seal Jehoova tööd. Leidsin omale elukoha kahe tunni kaugusel Moskvast ja hakkasin linna eri rajoonides kuulutama. Jehoova õnnistas minu tegevust ning mõne aasta pärast oli Moskvas juba organiseeritud grupp vendi ja õdesid. Aastal 1970 anti mulle ringkond, kuhu  kuulusid Moskva, Leningrad (Peterburi), Gorki (Nižni Novgorod), Orjol ja Tula. Minu ülesandeks oli varustada sealseid kogudusi kirjandusega.

Kahtlemata oli see Jehoova tahe, et Moskva ja teised paigad Venemaal saaksid piisavas koguses piibliteemalist kirjandust. Ütlesin Jehoovale palves, et soovin teha selles vallas veelgi enam. Peagi tutvusin professionaalse trükkijaga, kel oli sidemeid mitme Moskva trükikojaga. Küsisin temalt nii möödaminnes, kas mõnes Moskva trükikojas oleks võimalik trükkida väike kogus ühte raamatut.

”Millist raamatut?” küsis tema.

””Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”,” vastasin, olles ise täiesti närvis.

Tuli välja, et ühes trükikojas töötas tema hea sõber,  kommunist ja ühe parteiorganisatsiooni juht, kes oli nõus raha eest väikese partii raamatuid trükkima. Kui õnnelikud olid küll vennad ja õed seda piibliuurimise abivahendit oma käes hoides.

Niisugune trükkimine oli loomulikult riskantne nii mulle kui ka trükkijale. Pärast iga partii trükkimist, mida tehti öösel, tuli see kiiremas korras ja märkamatult trükikojast välja viia. Jehoova toetas meid ning sel viisil sai trükitud palju piiblilist kirjandust, sealhulgas raamat ”Tõde teeb teid vabaks”, ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ning lauluraamat. See oli tõesti roog õigel ajal (Matt. 24:45). Tolles trükikojas trükiti meie kirjandust üheksa aastat.

Ühel päeval tuli aga juhataja ootamatult trükikotta just siis, kui trükkimisel oli meie väljaanne. Trükkija seadistas trükipressi kiiresti ümber, nii et trükimasinast hakkasid välja tulema terviseajakirjad. Kuna aga trükkija oli kiirustanud, sattus terviseajakirja vahele kogemata kuus lehte meie väljaandest. Viinud uue numbri oma kabinetti ja hakanud seda lugema, oli juhataja väga üllatunud, leides sealt materjali, mis ei olnud absoluutselt teemakohane. Ta kutsus trükkija oma kabinetti ja küsis, kust sai see materjal terviseajakirja. Pärast seda võttis ohjad oma kätte KGB. Trükkija, keda ähvardati pika karistusajaga, tunnistas kõik üles. Seejärel otsis KGB üles mind, sest olin neile teada-tuntud kui Moskva ainuke Jehoova tunnistaja. Mulle määrati viie ja poole aasta pikkune vanglakaristus.” Trükkija saadeti aga istuma kolmeks aastaks.

”HARMAGEDOON TULGU!”

Paljud vennad olid vangis pikki aastaid. Grigori Gatilov veetis vanglas 15 aastat. Ta jutustab: ”Viimasel  vanglal, kus istusin, oli romantiline nimi — Valge Luik. See asus mäe otsas maalilises piirkonnas Kaukaasias kuurortlinna Pjatigorski lähedal. Selles vanglas õnnestus mul aasta jooksul tõest rääkida paljudele inimestele. Mul polnud isegi tarvis kuskile minna, sest minu kong oli suurepäraseks kuulutustööterritooriumiks. Samal ajal kui mina järjest ühes ja samas kongis istusin, vahetati minu kongikaaslasi iga paari päeva tagant. Haruharva viidi mind ühest kongist teise. Püüdsin anda kõigile Jehoova Kuningriigist põhjalikku tunnistust. Paljudel oli küsimusi Harmagedooni kohta. Mõned vangid olid üllatunud, kui kuulsid, et pean nii kaua kinni istuma lihtsalt oma usu pärast. ”Miks sa oma usust lahti ei ütle, et koju saada?” küsisid minult teised vangid ja mõnikord isegi valvurid. Olin õnnelik, kui keegi neist tõe vastu ka siirast huvi tundis. Kord märkasin, et keegi oli kritseldanud kongi seinale sõnad ”Harmagedoon tulgu!”. Kuigi vanglaelus polnud iseenesest midagi meeldivat, olin õnnelik, et mul avanes võimalusi teistele tõest tunnistust anda.”

”KAS TEIE HULGAS ON JOONADABE?”

Laagritesse viidi ka paljusid kristlikke õdesid, kes teenisid Jehoovat tulihingeliselt (Laul 68:12, UM).  Zinaida Kozõreva meenutab, kui head olid õed nii üksteise kui ka teiste sunnitööliste vastu, jutustades: ”1959. aastal, kui olin veidi alla aasta ristitud olnud, viidi mind koos Vera Mihhailova ja Ljudmila Evstafjevaga Siberisse Kemerovo laagrisse. Laagris oli 550 sunnitöölist. Meie saabudes seisid sissekäigu juures mitu naist.

”Kas teie hulgas on Joonadabe?” küsis keegi neist.

”Mõistsime, et need naised on meie kallid õed. Nad andsid meile kohe süüa ja puistasid meid üle küsimustega. Neist lausa kiirgas soojust ja siirast armastust, mida ma polnud kunagi tundnud oma peres. Kuna olime laagris uued, olid need õed meile toeks (Matt. 28:20). Peagi selgus meile, et Piibli uurimine on siin hästi organiseeritud.

Meist sai tõeline pere. Eriti hästi läks meil suvel, kui tegime heina. Laagri juhtkonnal polnud mingit hirmu, et me ära jookseks või laagri reegleid rikuks. Meid, umbes 20 kuni 25 õde, valvas üksainus sõdur või õigem oleks vist öelda, et meie valvasime teda. Kui nägime kedagi lähenemas, äratasime ta üles, et ta ei saaks tööpostil magamise pärast karistada. Samal ajal kui tema magas, saime meie puhkepauside ajal piiblilistel teemadel vestelda. Seega vedas nii meil kui ka sõduril.

1959. aasta lõpus viidi aga mind koos mõne teise õega range režiimiga laagrisse. Meid heideti külma kongi, mille aken oli katki. Magada tuli laudadest lavatsil. Kui me päeval tööd tegime ehk juurvilju sorteerisime, jälgiti meid pidevalt. Kui nähti, et me ei varasta nagu teised sunnitöölised, toodi meile magamiseks heina ning aknale pandi klaas ette. Olime selles laagris  ühe aasta ning seejärel saadeti kõik sealsed Jehoova teenijad kergema režiimiga laagrisse Irkutskisse.

Irkutski laagris oli umbes 120 õde. Seal veetsime aasta ja kolm kuud. Esimene talv oli kärekülm ja lumine. Tegime saeveskis rasket füüsilist tööd. Valvurid otsisid meid tihti läbi, et leida kirjandust. Näis, et see on nende ainuke viis päevi õhtusse veeretada. Olime juba meistrid kirjanduse peitmises ning vahel õnnestus see meil isegi liiga hästi. Kord peitsime Veraga päevateksti lehed nii korralikult ära, et ei leidnudki neid enam oma tööriiete seest üles. Ent valvuril läks see korda ja nii saadeti meid Veraga viieks päevaks kartserisse. Väljas oli üle 40 kraadi pakast ning meie kütmata kongi seinu kattis härmatis.

Kongis olid väikesed betoonist pingid, kuhu mahtus vaevu istuma. Siis kui meil väga külmaks läks, panime jalad vastu seina ja seljad vastamisi. Nii jäime tukkuma. Ärgates hüppasime hirmuga püsti, sest kartsime magades surnuks külmuda. Saime päevas vaid klaasi kuuma vett ja 300 grammi leiba. Ent sellest hoolimata olime õnnelikud, sest Jehoova andis meile ”üliväga suurt väge” (2. Kor 4:7). Kui saime jälle oma barakki tagasi, võtsid õed meid väga hästi vastu. Nad olid teinud meile sooja toitu ning pesemiseks kuuma vett.”

”SAI TEISTEGA HÄSTI LÄBI”

Zinaida jätkab: ”Selles laagris oli raske kuulutada, sest vahialuseid oli vähe ning kõik teadsid tunnistajaid. Kuid meile oli abiks 1. Peetruse 3:1 kirjasolev põhimõte. Nimetasime seda sõnadeta kuulutamiseks. Koristasime alati oma barakki ning olime üksteise vastu sõbralikud ja hoolivad (Joh. 13:34, 35). Saime ka  teistega hästi läbi. Püüdsime käituda nii, nagu õpetab Jumala Sõna, ning olime kõigi suhtes tähelepanelikud ja üritasime teisi laagriasukaid jõudumööda aidata. Näiteks abistas üks õde teisi sunnitöölisi arvutamisel. Tänu sellele mõistsid paljud, et Jehoova tunnistajad erinevad muudest usklikest.

1962. aastal viidi meid Irkutski laagrist üle Mordvasse. Püüdsime ka seal korralikud välja näha ning hügieeninõuetest kinni pidada. Meie voodid olid alati puhtad ja ilusti ära tehtud. Elasime ühes barakis umbes viiekümnekesi ning enamik meist olid tunnistajad. Ainsad, kes barakki koristasid, olime meie Jehoova teenijad, sest teistele niisugust tööd teha ei meeldinud. Pesime põrandaid ja hõõrusime neid liivaga; saime selleks juhtkonnalt vajalikke vahendeid. Nunnad, kes elasid koos meiega, keeldusid koristamast, ning ka intellektuaalid pidasid seda liiga madalaks tegevuseks. Niisiis sõltusid elutingimused põhiliselt meie vaevanägemisest. Kui keegi kristlikest õdedest laagrist minema pääses, märgiti tema iseloomustusse, et ta oli ”kohanemisvõimeline ja sai teistega hästi läbi”.”

LILLEDE VARJUS

”Kord kirjutasid mõned õed koju ja palusid saata suurte õitega lillede seemneid,” jutustab Zinaida edasi. ”Ütlesime laagri juhtkonnale, et tahame külvata maha ilusaid lilli, ja palusime selleks otstarbeks musta rammusat mulda. Sellega oldi meeleldi nõus, mis meid tegelikult üllatas. Rajasime barakkide ette jalgrajad ja lillepeenrad, kus kasvasid peagi kõrged roosipõõsad, habenelgid ja teised kaunid, ning mis kõige tähtsam, pikavarrelised lilled. Keskmisel peenral õitsesid uhked daaliad ja eri värvi karikakarde puhmad. Nende lillepeenarde  vahel saime jalutada, Piiblit uurida ning roosipõõsaste vahele koguni kirjandust peita.

Koosolekuid pidasime jalutades. Organiseerisime end viiestesse gruppidesse. Igaüks meist oli ühest ja samast väljaandest mingi lõigu pähe õppinud. Pärast avapalvet kandsime järgemööda oma lõigu teistele ette ja seejärel arutlesime lõikude üle. Pärast lõpupalvet jätkasime jalutamist. Meie ”Vahitornid” olid väikese formaadiga [nagu lk 161 toodud fotol]. Uurisime midagi iga päev, eriti päevateksti, ning lugesime peast lõike, mida olime kolm korda nädalas toimuvateks koosolekuteks ette valmistanud.  Peale selle püüdsime õppida pähe terveid Piibli peatükke, lugesime neid siis üksteisele ette ning tugevdasime sel moel üksteise usku. Nii ei pidanud me olema ülearu mures kirjanduse konfiskeerimise pärast.

Juhtkond püüdis teiste sunnitööliste kaudu teada saada, kuidas on meie tegevus laagris organiseeritud. Kuid paljud vangid suhtusid meisse hästi. Meiega ühes barakis elas Nobeli auhinna võitnud kuulsa luuletaja ja kirjaniku Boriss Pasternaki elukaaslane Olga Ivinskaja, kes oli samuti kirjanik. Olga oli meie vastu sõbralik ja imetles meie organiseeritust. Jehoova andis meile tarkust, ja eriti selles osas, kuidas omavahel vaimset toitu jagada.” (Jak. 3:17.)

”MUL ON KÕRINI JUBA!”

”Kirjandust õnnestus meil saada mitmel moel,” jätkab Zinaida. ”Tihti oli näha, kuidas Jehoova ise aitab meid, nagu ta on ka lubanud: ”Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebr. 13:5). Mõnikord lõi ta valvureid lihtsalt pimedusega. Kord talvel, kui meie brigaad oli laagrisse sisenemas, otsiti meid väravate juures läbi nagu tavaliselt ning meil tuli seljast võtta kõik riided. Värske kirjandus kahe püksipaari alla peidetud, olin järjekorras viimane (Matt. 24:45—47).

Külma tõttu oli mul seljas nii palju riidekihte, et olin justkui sibul. Esiti otsis naisvalvur läbi minu pealiskuue, siis vesti. Otsustasin koorida endalt riideid nii aeglaselt kui võimalik, et valvuril minuga tegelemisest villand saaks. Võtsin venitades seljast ühe kampsuni, seejärel teise. Samal ajal, kui valvur hoolega minu riideid sobras, võtsin aeglaselt ära mitu rätti, siis seljast vesti ja paar särki. Lõpuks olid  jäänud veel kaks paari pükse ja vildid. Siis tõmbasin pikkamisi jalast ühe vildi, siis teise ja lõpuks asusin pükste kallale. Mõtlesin, mis saab siis, kui ta käsib mul ka teise paari pükse jalast võtta. Kas sööstan sel juhul minema ja viskan kirjanduse teistele õdedele? Ent niipea, kui asusin esimest püksipaari jalast võtma, karjus valvur ärritunult: ”Mul on kõrini juba! Kaduge siit!” Panin kiiresti riided selga ja jooksin laagrisse.

Kust me kirjandust saime? Vennad jätsid selle kokkulepitud kohta ning meie tõime selle kordamööda laagrisse. Laagris peitsime selle kindlasse kohta, mida aeg-ajalt vahetasime. Tegime kirjandusest ka käsitsi koopiaid, mis sai samuti ära peidetud. Kirjutasime  ajakirju ümber aknast paistvate tänavatulede valgel, olles ise peaaegu üleni teki all. Me ei raisanud ainsatki hetke. Isegi kui läksime sööklasse sööma, oli meil igaühel kaasas piiblitekstiga paberitükike.”

”TEIE AEG ON TULNUD”

Aastal 1965 andis valitsus ootamatult käsu vabastada kõik Jehoova tunnistajad, kes olid saadetud Siberisse ajavahemikus 1949 kuni 1951. Siiski ei lubatud enamikul vendadel ja õdedel pöörduda tagasi oma endisesse kodukohta. Need, kes ei tahtnud jääda Siberisse, otsustasid kolida kuskile, kus oli suur vajadus kuulutajate järele.

Magdalina Belošitskaja ütleb: ”Olime Siberis asumisel peaaegu 15 aastat. Talviti pidime kannatama umbes 60-kraadist pakast ning suviti piinasid meid parmud ja sääsed, kes lendasid isegi silma ja suhu. Suutsime kõike taluda tänu Jehoova abile. Mis meid aga rõõmsaks tegi, oli see, et saime sellel külmal maal tõeseemneid külvata. Kõigi nende 15 aasta jooksul tuli meil iga kuu järelevalveametniku kabinetis anda allkiri dokumendile, kus oli kirjas, et me ei kavatse põgeneda.  Järelevalveametnik veetis mõnikord meie pool isegi ööd. Siis oli ta meie vastu eriti lahke ja esitas palju küsimusi Piibli ja selle kohta, kuidas elada nende õpetuste järgi. Ta imestas, miks valisime niisuguse elutee, kui teadsime, et meid hakatakse selle pärast taga kiusama. Kord küsisime meie temalt, kas meil on lootust kunagi siit pääseda, mille peale mees näitas oma peopesa ja küsis, kas on lootust, et seal hakkaksid juuksed kasvama.

”Ei,” vastasin mina.

”Nii ei ole ka teil lootust siit pääseda,” jätkas tema, kuid mõelnud veidi, lisas siis: ”Muidugi, kui just Jumal mingit imet ei tee.”

Ühel 1965. aasta suvepäeval läksin raudteejaama kirja postitama. Nähes mind eemalt, hõikas järelevalveametnik: ”Magdalina, kuhu te ilma loata lähete?”

”Mitte kuskile, panen lihtsalt kirja posti,” ütlesin talle. Siis kõndis ta minu juurde ja ütles: ”Te saate täna vabaks. Teie aeg on tulnud.” Ta vaatas mulle otsa sellise näoga, nagu tahtnuks ta öelda, et selle taga on Jumal. Seda uudist oli muidugi raske uskuda.

Meil lubati minna ükskõik kuhu Nõukogude Liidu piires, mitte ainult oma endisesse kodukohta. Tundus, nagu oleks Jehoova meile öelnud: ”Hajuge kõikjale ja hakake seal kuulutama. Nüüd ei ole enam aega viivitada.” Kui meile oleks antud luba koju pöörduda, olekski paljud seda teinud. Kuna aga nii ei läinud, pidime valima uue elukoha. Meie pere otsustas asuda elama Kaukaasiasse.”

Nii hajusid tuhanded Jehoova tunnistajad üle terve Nõukogude Liidu. Samal aastal küsis üks ametnik valitsuse istungil hämmeldunult: ”Öelge mulle palun,  kuidas sattusid need jehovistid siia, komsomolide vastrajatud linna? Uus korralik linn ja järsku siin need jehovistid!” Ametnikud lihtsalt ei teadnud, mida Jehoova tunnistajatega peale hakata. Ent mitte keegi pole võimeline peatama Jumala tõotuse täitumist ehk seda, et kogu maa saab ”täis Jehoova tundmist” (Jes. 11:9).

”TEIL ON PÜHITSETUD VETT”

Jehoova tunnistajad saadeti sunnitöölaagritesse kuulutustöö tegemise pärast. Nikolai Kalibaba, kes veetis aastaid niisugustes laagrites, meenutab: ”Neli meist saadeti Irkutski oblastisse Vihhorevka laagrisse, kus oli juba umbes 70 Jehoova teenijat. Selles laagris polnud joogikõlblikku vett; ainus veetoru oli ühendatud kanalisatsioonitoruga, nii et selle vett ei saanud juua. Ka sealne toit polnud söömiskõlblik. Kuid Jehoova aitas meid. Kuna selles laagris polnud mitte keegi peale tunnistajate nõus tööd tegema, sai juhtkond peagi aru, et oleme head töölised, ning meid saadeti mujale tööle. Tänu sellele saime ämbritega puhast joogivett kaasa tuua. Niisiis tulid paljud sunnitöölised meie juurde ja ütlesid: ”Me kuulsime, et teil on pühitsetud vett. Andke meile vähemalt pool klaasikestki.” Muidugi mõista andsime vett ka neile.

Sunnitööliste seas oli hea südamega inimesi. Mõned neist olid endised vargad või muud laadi kurjategijad. Nad õppisid tõde tundma ja neist said Jehoova tunnistajad. Kuid oli neidki, kellele ei meeldinud tõde ning kes seda ka avalikult välja näitasid. Ent kord, kui meie laagrisse tuli üks mees Jehoova tunnistajate vastast loengut pidama, astusid need sunnitöölised meie kaitseks välja ning ütlesid, et see jutt ei vasta tõele.”

 ”ME TULEME TEIE JUURDE GRUPPIDENA”

Vennad palusid alati Jehoovalt tarkust, kuidas kasutada oma olukorda Kuningriigi huvide edendamiseks. Nikolai jätkab: ”Kuulsime, et meid viiakse peagi üle teise laagrisse, Moskva lähedale Mordvasse. Enne meie lahkumist juhtus aga midagi huvitavat. Olime üllatunud, kui mõned ohvitserid ja valvurid, kes olid Jehoova tunnistajaid aastaid valvanud, palusid meid: ”Kas te saaksite veel oma laule laulda ja meile oma uskumustest rääkida? Me tuleme teie juurde gruppidena, umbes 10 kuni 20 inimest korraga, aga võib-olla veel suurema hulgana.”

Nad lubasid meie koosviibimise paiga lähedale igaks juhuks vahimehed valvesse panna. Ütlesime, et  kuna meil on selles asjas rohkem kogemusi kui neil, paneme valvesse ka oma mehi. Nende vahimehed valvasid just nagu meie omad: sõdurid seisid iga kindla vahemaa tagant vahtkonnamaja ja meie koosolekupaiga vahel. Kas pole kummaline sellist vaatepilti ette kujutada? Tunnistajad laulsid ohvitseridele ja valvuritele oma laule ja pärast seda pidas üks vend lühikese piibliteemalise kõne. Olime justkui oma kuningriigisaalis. Niiviisi pidasime huvilistele mitmeid koosolekuid. Nägime, kuidas Jehoova kandis peale meie hoolt ka nende siiraste inimeste eest.

Saime sellest laagrist kaasa võtta hulgaliselt ajakirju Mordvasse, kus oli palju Jehoova tunnistajaid. Vennad andsid mulle topeltpõhjaga kohvri, kuhu sai kirjandust peita. Püüdsime teha kõik mis võimalik, et kohver läbiotsimise ajal erilist tähelepanu ei ärataks. Mordva laagris otsiti meid läbi väga põhjalikult. Üks valvur võttis mu kohvri ja hüüatas: ”Kui raske! Siin peab küll suur varandus sees olema!” Ootamatult tõstis ta kohvri ja minu muud asjad kõrvale ning hakkas teiste asjades tuhnima. Pärast läbiotsimist ütles mulle üks teine valvur: ”Võtke oma asjad ja minge!” Kuna minu kohvrit läbi ei otsitud, õnnestus mul viia barakkidesse värsket vaimutoitu, mille järele oli suurt puudust tuntud.

Rohkem kui korra sain käsitsi kirjutatud traktaate edasi toimetada oma saabaste sees. Kuna mul on suured jalad, oli mu saabastes alati paljudele paberilehtedele ruumi. Peitsin need lehed sisetaldade alla ja määrisin saapad sihilikult rasvaga kokku. Kuna see rasv oli üsnagi libe ja haises kohutavalt, hoidsid valvurid mu saabastest alati eemale.”

 ”VALVURID JÄLGISID MEID, MINA NEID”

Nikolai jätkab: ”Mordva laagris määrasid vennad mind kirjanduse paljundamise ülevaatajaks. Üks minu kohustusi oli jälgida valvureid, nii et kirjanduse kopeerijad jõuaksid kõik oma paberid õigel ajal ära peita. Valvurid jälgisid meid, mina neid. Mõned valvurid lootsid meid teolt tabada ning üritasid seetõttu siseneda barakkidesse ootamatult ja sageli. Niisugustel valvuritel oli kõige raskem silma peal hoida. Teised tulid barakkidesse vaid korra päevas. Nemad olid tolerantsemad ega teinud suurt tüli.

Noil päevil kopeerisime originaale, mida hoidsime peidus kindlas kohas. Mitmed originaalid olid peidus isegi laagriülema kontori ahjus. Vennad, kes seda kontorit koristasid, olid teinud ahju spetsiaalse peidiku, kus saime paljude ”Vahitornide” originaale varjata. Ükskõik kui hoolega meid ka läbi ei otsitud, olid originaalid alati väljaspool ohtu.”

Vennad olid peitmises lausa meistrid. Nende lemmikkohaks oli aknalaud. Vennad õppisid kirjandust peitma isegi hambapastatuubide sisse. Originaalide asukohast teadsid ainult kaks või kolm venda. Vajaduse korral võtsid nad originaali peidust välja, tegid sellest käsitsi koopia ning panid originaali oma kohta tagasi. Nii olid need alati kaitstud. Enamik vendi pidas kirjanduse paljundamist suureks auks, hoolimata riskist sattuda 15 päevaks üksikvangistusse. Viktor Gutšmidt meenutab: ”Eri laagrites veedetud kümnest aastast olin üksikvangistuses umbes kolm aastat.”

PEEN NAGU ÄMBLIKUNIIT

Vendadele tundus, et laagrijuhtkond oli välja töötanud konkreetse süsteemi, kuidas tunnistajate kirjandust  otsida ja konfiskeerida. Mõned valvurid olid eriti agarad seda tegema. Ivan Klimko jutustab: ”Mordva laagris nr 19 viisid sõdurid, kellel olid kaasas koerad, vennad laagri territooriumilt välja ning korraldasid põhjaliku läbiotsimise. Kõik tunnistajad pidid ära võtma oma riided, isegi jalgade ümber olevad kaltsud. Kuid vennad olid liiminud paberilehed jalataldade alla, kuhu valvurite pilk ei ulatunud. Samuti olid nad teinud tillukesed brošüürid, mis mahtusid sõrmede vahele. Kui valvurid käskisid neil käed üles tõsta, jäid brošüürid sõrmede vahele ja nii suudeti jällegi mõned neist päästa.”

Vaimset toitu kaitsti ka muul moel. Aleksei Nepotšatov meenutab: ”Mõned vennad kirjutasid ajakirju ümber ämblikuniiditaolises peenes kirjas. Terava pliiatsiotsaga sai ruudulisse vihikusse ühte reavahesse kirjutada kolm-neli tekstirida. Niisuguse kirjaga ”Vahitorne” mahtus ühte tikutopsi viis või kuus. Sellise väikese kirja kirjutamine nõudis muidugi suurepärast silmanägemist ja tohutut vaeva. Pärast seda, kui tuled olid kustutatud ja kõik teised magasid, kirjutasid vennad ajakirju ümber teki all. Ainus valgus tuli vaevu hõõguvast lambipirnist baraki sissekäigu juurest. Pimedas kirjutamine  rikkus kahjuks nägemise mõne kuuga. Peale selle jäid vennad kirjutamisega mõnikord valvurile vahele, ent kui valvur juhtus olema sõbralik, ütles ta: ”Ikka veel kirjutate ja kirjutate, . . . millal te ometi magama jääte?””

Vend Klimko jutustab: ”Kord, kui me vahele jäime, võeti meilt ära terve ports kirjandust ja ka Piibel. Kogu see kirjanduse hunnik oli peidetud ühe venna puujala sisse. Valvurid käskisid vennal puujala ära võtta ning peksid selle puruks. Nad tegid pilte laialilennanud paberitest ning avaldasid need laagri ajalehes. Siiski näitas see taas, et Jehoova tunnistajad on seotud üksnes usulise tegevuse, mitte muuga. Pärast seda leidu parastas laagriülem vendi, öeldes: ”Nüüd on teie Harmagedoon käes!” Kuid juba järgmisel päeval kandis keegi talle ette, et Jehoova tunnistajad peavad jälle oma koosolekut ja laulavad nii nagu varem.”

VESTLUS PEAPROKURÖRIGA

1961. aasta lõpu poole tuli Nõukogude Venemaa peaprokurör Mordva laagrisse inspektsioonile. Jalutades läbi laagri, astus ta barakki, kus elasid tunnistajad. Peaprokurör andis vendadele võimaluse küsimusi esitada. Viktor Gutšmidt jutustab: ”Küsisin temalt, kas ta peab Jehoova tunnistajate religiooni nõukogude ühiskonnale ohtlikuks.

”Ei, ei pea,” ütles prokurör. Järgneva vestluse käigus mainis ta kogemata, et ainuüksi 1959. aastal määrasid Irkutski oblasti ametnikud Jehoova tunnistajate tegevuse uurimise eelarveks riigikassast viis miljonit rubla.

Sellega tahtis ta öelda, et ametnikud teadsid väga hästi, kes me oleme, sest oli ju meie tegevuse uurimiseks  nii palju riigi raha kulutatud. Tollal oleks juba viie tuhande rubla eest saanud hea auto ja kõigi mugavustega maja. Kahtlemata pidid Moskva võimud teadma, et Jehoova tunnistajad pole ohtlikud.

Peaprokurör jätkas: ”Kui me ütleksime rahvale, et nad võivad Jehoova tunnistajatega teha, mida tahavad, jääks teist järele vaid märg plekk.” Seega oli prokuröri sõnul ühiskond tunnistajate suhtes negatiivselt meelestatud. Oli selge, et miljoneid inimesi oli mõjutanud ateistlik ja ideoloogiline propaganda.

Seejärel vastasime meie: ”Te näete veel, kuidas on asjad tegelikult, kui tunnistajad peavad kord oma konvente Moskvast Vladivostokini.”

 ”Võib-olla liitub teiega pool miljonit inimest, aga ülejäänud on ikkagi meie poolel,” ütles prokurör.

Sellega lõppes meie vestlus peaprokuröriga. Tal oli peaaegu õigus. Praeguseks käib endise Nõukogude Liidu territooriumil Jehoova tunnistajate koosolekutel üle 700000 inimese. Nendel koosolekutel kuulevad nad propaganda asemel Piibli tõde.”

”SUNNITÖÖLAAGRI ASEMEL KUURORT”

Viktor jätkab: ”Laagri juhtkond näitas peaprokurörile lilli ja puid, mis tunnistajad olid istutanud, samuti neile saadetud pakke, mida hoiti barakkides, ilma et keegi oleks neid sealt varastanud. Peaprokurör ei suutnud oma hämmastust varjata. Hiljem aga kuulsime, et ta oli käskinud laagri juhtkonnal kõik lilled ja puud üles kiskuda ning oli laagriülemale öelnud: ”Te olete tunnistajatele sunnitöölaagri asemel kuurorti teinud.” Samuti keelas ta Jehoova tunnistajatele pakke kätte anda ning käskis sulgeda kioski, kust tunnistajad olid ostnud endale lisatoitu.

Meie rõõmuks ei viinud laagriülem kõiki neid korraldusi ellu. Näiteks võisid õed istutada lilli nagu varem. Sügisel lõikasid nad lilled ära ning tegid laagri töötajatele ja nende lastele suured kimbud. Eriti tore oli näha, kuidas lapsed said vahtkonnamaja juures oma vanematega kokku, võtsid oma lillekimbu ja jooksid rõõmsalt kooli poole. Nad armastasid Jehoova tunnistajaid.

Ühel päeval 1964. aasta alguses ütles meile üks valvur, kelle vend töötas KGB heaks, et riik organiseerib tunnistajate vastu suurt kampaaniat. Kuid samal aastal  tagandati riigipea Nikita Hruštšov äkitselt ametist ning tagakiusamislaine sumbus.”

ÜLIRANGE REŽIIMIGA LAAGRIS KÕLASID KUNINGRIIGILAULUD

1960. aastatel lubas üks ülirange režiimiga Mordva laager sunnitöölistel vaid korra aastas pakki saada ja selgi korral pidas juhtkond seda eriliseks omapoolseks heateoks. Vange otsiti läbi kogu aeg. Kui kelleltki leiti piiblisalmiga paberitükk, saadeti ta kümneks päevaks üksikkongi. Selles laagris anti ka vähem süüa kui teistes laagrites. Samuti tuli ülirange režiimiga laagrites raskemat tööd teha. Näiteks pidid tunnistajad välja juurima tohutult suuri kände. Aleksei Nepotšatov ütleb: ”Tihtilugu olime nõrkemise äärel. Kuid me jäime valvsaks ega heitnud meelt. Üks viis, kuidas vennad oma tuju üleval hoidsid, oli kuningriigilaulude laulmine. Laulsime mitmehäälselt ning meie koor laulis kaunilt ka ilma naishäälteta. Meie laulud ei rõõmustanud ainult meid, vaid ka ohvitsere, kes lausa palusid vendadel tööd tehes laulda. Kord, kui olime puid langetamas, tuli vangilaagri konvoigrupi ülem meie juurde ja ütles: ”Laulge mõned laulud. Seda palub tegelikult konvoiüksuste ülemjuhataja ise.”

Too ohvitser oli korduvalt Jehoova tunnistajaid laulmas kuulnud. See palve tuli just õigel ajal, sest olime täiesti kokku kukkumas. Hakkasime rõõmsalt Jehoovat lauluga kiitma. Tavaliselt, kui me laagris laulsime, tulid ametnike naised oma eeskotta ja kuulasid meie laulu kaua aega. Eriti meeldisid neile meie tolleaegse lauliku 6. laulu sõnad, mille pealkirjaks oli ”Andku maa au”. Laulus oli palju sügavaid mõtteid ja sellel oli ilus meloodia.”

 ”JUSTKUI TEISEL PLANEEDIL”

Jehoova tunnistajate tõeline olemus ilmnes igasugustes olukordades, ka kõige ootamatumates. Viktor Gutšmidt meenutab: ”Töönädala lõpul, kui istusime aias, toodi meie laagrisse mõned kallid elektriseadmed. Kaubaauto juht, kes polnud tunnistaja, oli meie laagri vang, kaubatooja aga teisest laagrist. Kuna laoruum oli juba kinni ja laohoidja puhkusel, paluti tunnistajatel kaup vastu võtta ja auto pealt maha laadida.

Niisiis võtsime seadmed auto pealt maha ja tõstsime need laoruumi kõrvale oma baraki lähedale. Kaubatooja läks muidugi närvi, kuna ta ei saanud seadmete kättetoimetamise eest kviitungit, mille laohoidja oleks pidanud andma, kuid autojuht kinnitas talle: ”Ära muretse. Neid asju ei puutu keegi. Siin on kõik justkui teisel planeedil. Unusta ära, mis toimub väljaspool selle laagri territooriumi. Siin sa võid ka oma käekella ära võtta ja panna ükstapuha kuhu ja homme on see ikka veel sama koha peal.” Kuid kaubatooja ütles, et elektriseadmed maksid pool miljonit rubla ja ta ei saa lihtsalt ilma kviitungita minema kõndida.

Peagi tulid mehed laagri juhtkonnast ja nõudsid, et veoauto laagri territooriumilt lahkuks. Üks neist käskis kaubatoojal jätta neile kauba saateleht ja tulla sellele järgimisel päeval järele. Kaubatooja lahkus vastumeelselt. Järgmisel hommikul, kui ta tagasi tuli, palus ta, et teda sisse lastaks ja et ta oma dokumentidele allkirja saaks, kuid valvur ulatas talle juba allkirjastatud paberi.

Hiljem jutustas valvur meile, millises hämmingus kaubatooja tookord oli. Ta oli seisnud pool tundi ja vahtinud väravat ja dokumente, pööranud siis ümber,  et minema kõndida, kuid vaadanud jälle tagasi. Ilmselt nägi ta midagi sellist esimest korda elus — hinnaline kaup oli lattu viidud ja dokumentidele allkiri pandud, ilma et tema seal juures oleks seisnud, ning kõik oli tehtud ausalt. Ja mis kõige hämmastavam, see oli toimunud ülirange režiimiga laagris, kus hoiti nii-öelda eriti ohtlikke seaduserikkujaid. Ükskõik kuidas Jehoova tunnistajaid ka ei laimatud, võisid inimesed ikkagi selgelt näha, missugused me tegelikult oleme.”

”NAD KUULUTAVAD JÄLLE”

Aastal 1960, mõned päevad pärast seda, kui vennad olid Mordva 1. laagris kokku saanud, viidi sadakond tunnistajat üle 10. laagrisse, vanglasse, mis asus seal lähedal Udarnõi külas. See oli ”eksperimentaalvangla” Jehoova tunnistajate ümberkasvatamiseks. Sealsed kinnipeetavad kandsid triibulisi vangiriideid nagu ka nende saatusekaaslased natsi koonduslaagrites. Peale muude tööde tuli tunnistajatel metsas hiigelsuuri puukände välja kiskuda. Igaühe normiks oli 11—12 kändu päevas. Vahel aga ei suutnud isegi kogu vendade brigaad terve päeva jooksul ühtegi tammepuu kändu välja juurida. Tunnistajad püüdsid üksteisele jõudu anda kuningriigilaule lauldes. Kuuldes vendi laulmas, karjus laagriülem tavaliselt midagi sellist: ”Teie täna süüa ei saa, eks siis paistab kauaks teil seda laulu jätkub. Ma veel õpetan teile töötegemist!” Üks selles laagris viibinud vend meenutab: ”Jehoova oli meile toeks. Hoolimata raskustest, olime vaimselt ärkvel. Rõõmustasime üksteist sellega, et oleme jäänud Jehoova kõikehõlmavat valitsusvõimu puudutavas vaidlusküsimuses tema poolele.” (Õpet. 27:11.)

Peale vangla ”kasvatajate” oli ka igal kongil oma  kasvataja, ohvitser, kes oli kapteni või kõrgema auastmega sõjaväelane. Nende ohvitseride eesmärgiks oli panna Jehoova tunnistajad oma usust loobuma. Tunnistajatele lubati, et igaüks, kes usust lahti ütleb, saab vabaks. Kuust kuusse kirjutasid kasvatajad iga Jehoova tunnistaja kohta iseloomustuse, millele pani allkirja mitu vangla töötajat, ning alati tuli neil tunnistajate kohta kirjutada üht ja sama: ”Ei allu ümberkasvatamisele; jääb oma veendumuste juurde.” Ivan Klimko jutustab: ”Veetsin oma kümne aasta pikkusest karistusajast selles vanglas kuus aastat ning olin koos teiste vendadega tembeldatud ”eriti ohtlikuks ja kahetsematuks seadusrikkujaks”. Nagu ohvitserid meile ütlesid, seadsid ametnikud Jehoova tunnistajaid tahtlikult rasketesse olukordadesse, et meie käitumist jälgida.”

Jov Andronik, kes istus selles vanglas viis aastat, küsis kord laagriülemalt: ”Kauaks meid siia vanglasse jäetakse?” Osutades käega metsa poole, vastas mees: ”Kuni teid kõiki jalad ees sinna viiakse.” Jov jutustab: ”Meid hoiti teistest vangidest eraldi, et me ei saaks neile kuulutada, ja meid jälgiti hoolega. Kui keegi meist pidi teise laagri tsooni minema, tuli valvur alati kaasa. Mitu aastat hiljem, kui meid viidi üle kergema režiimiga laagrisse, ütlesid mittetunnistajatest vangid laagri juhtkonnale: ”Jehoova tunnistajad võitsid. Te hoidsite neid isoleerituna, kuid nüüd nad kuulutavad jälle.””

POLKOVNIKU PIIBEL

Kümnendasse laagrisse oli kirjandust sisse tuua eriti raske, rääkimata siis veel Piiblist. Vendadele näis, et Jumala Sõna vanglasse toimetamine on peaaegu mõeldamatu. Kuid üks vend, kes oli selles vanglas paar aastat,  ütleb: ”Jehooval pole miski võimatu. Jumal kuulas meie palveid. Me palusime saja vangi peale ühte Piiblit ja saime lõpuks kaks.” (Matt. 19:26.) Kuidas see õnnestus?

Kord määrati üks polkovnik tööle vangide ümberkasvatajaks. Kuidas aga Jehoova tunnistajaid ümber kasvatada, kui sul pole Piibli sisust õrna aimugi? Niisiis hankis polkovnik endale kuskilt lagunenud Piibli ja palus enne puhkusele minekut ühelt eakamalt baptistist vangilt, et see ta Piibli uuesti kokku köidaks. Samuti keelas ta valvuritel seda Piiblit konfiskeerida. Baptist teatas uhkelt tunnistajatele, et on saanud endale Piibli, ning nõustus seda neile laenama. Niipea kui vennad Piibli enda kätte said, harutasid nad lehed lahti ning jagasid need omavahel ära, et igaüks mingist osast koopia saaks teha. Järgmistel päevadel olid kõik tunnistajad ametis Piibli ümberkirjutamisega. Igast lehest tehti käsitsi kaks koopiat. Üks vendadest meenutab: ”Pannud kõik lehed kokku, saime kolm Piiblit. Polkovnik sai oma köidetud Piibli ja meie kaks koopiat. Ühte neist kasutasime lugemiseks, teise aga peitsime toru sisse, kus asusid kõrgepingekaablid. Nendes olid meil oma peidukohad. Kuna valvuritel polnud tahtmist kõrgepingekaableid näppida, ei käinud keegi neist sealt kunagi meie kirjandust otsimas. Niisiis olid kõrgepingekaablid meie kirjanduse ustavad valvajad.”

Siiski õnnestus polkovnikul kord läbiotsimise käigus leida üks tema enda Piiblist ümberkirjutatud leht. Kui ta mõistis, millise vea ta oli teinud, ütles ta pettunult: ”See on ju kirjutatud ümber sellest Piiblist, mille ma ise laagrisse tõin.”

 MÄLESTUSÕHTU TÄHISTAMINE

Vennad püüdsid igal aastal laagrites mälestusõhtut pidada. Kõigi nende aastate jooksul, mil tunnistajaid ühes Mordva laagris hoiti, ei puudunud sellelt sündmuselt mitte ükski vend. Laagri juhtkond üritas selle püha pidamist mõistagi takistada. Juhtkonnaliikmed teadsid mälestusõhtu tähistamise päeva ja seepärast andsid nad sel päeval kõigile laagri valvuritele korralduse eriti valvsad olla. Ent kui päev oli tiksumas õhtusse, väsisid valvurid vendi nii pinevalt jälgimast, sest keegi ei teadnud täpset mälestusõhtu tähistamise kellaaega ega toimumiskohta.

Vendadel õnnestus ka alati kuidagimoodi veini ja hapnemata leiba saada. Kord leidsid valvurid sahtlist mälestusõhtu sümbolid ja konfiskeerisid need just mälestusõhtu pidamise päeval. Hiljem samal päeval, kui tööle tuli järgmine valvurite vahetus, koristas üks vend ühe vahetuse salgaülema kabinetti ning leidis sümbolid üles ja andis need märkamatult teistele vendadele. Tol korral pidasid vennad mälestusõhtut kolmanda vahetuse ajal. Sümboleid läks neil hädasti tarvis, sest üks vendadest oli võitu.

MÄLESTUSÕHTU PIDAMINE NAISTELAAGRIS

Teistes laagrites oli samasuguseid probleeme. Valentina Garnovskajal on meeles, kui raske oli mälestusõhtut pidada Kemerovo naistelaagris. Ta jutustab: ”Selles laagris oli umbes 180 õde. Kogunemised olid meil keelatud. Kümne aasta jooksul saime mälestusõhtut tähistada vaid kahel korral. Kord otsustasime pidada mälestusõhtut kabinetis, mida mina pidin koristama. Õed hakkasid juba mitu tundi enne mälestusõhtu algust ükshaaval vaikselt sellesse kabinetti kogunema.  Kohale õnnestus tulla 80 õel. Panime lauale hapnemata leiva ja kuiva punase veini.

Otsustasime alustada ilma lauluta. Üks õde tegi avapalve ning kõik algas väärikalt ja kenasti. Kui me aga ootamatult hõikeid kuulsime, mõistsime, et meid otsitakse. Järsku märkasime salgaülemat ennast aknast sisse piiluvat, kuigi aken asus maapinnast kõrgel. Samal ajal hakati uksele kõvasti kolkima ning meil kästi uks lahti teha. Valvurid tormasid sisse, haarasid kinni kõnet pidavast õest ja viisid ta üksikkongi. Kui üks teine õde püüdis kõnet jätkata, viidi ka tema minema. Siis püüdis kõnet jätkata kolmas õde ja nii aeti meid kõiki teise ruumi ning ähvardati üksikvangistusega. Niisiis lõpetasime mälestusõhtu tähistamise teises ruumis laulu ja lõpupalvega.

Kui me oma barakkidesse tagasi läksime, ütlesid teised vangid: ”Kui te kõik korraga äkki kadunud olite, arvasime, et Harmagedoon on pihta hakanud ja Jumal on teid taevasse võtnud ning jätnud meid hukkamiseks siia.” Senini polnud need vangid tõde vastu võtnud, kuigi olime olnud koos mitu aastat. Pärast seda sündmust hakkasid aga mõned neist meid kuulama.”

”SURUSIME END TIHEDALT ÜKSTEISE VASTU”

Ühes Vorkuta vangilaagris oli palju Jehoova tunnistajaid Ukrainast, Moldaaviast, Baltikumist ja teistest Nõukogude Liidu vabariikidest. Ivan Klimko jutustab: ”Oli 1948. aasta talv. Kuigi meil ei olnud mingisugust piibliteemalist kirjandust, meenutasime mõtteid vanadest ajakirjadest, kirjutasime need väikestele paberitükkidele ja peitsime ära. Valvurid aga teadsid meie paberitükkidest. Niisiis otsiti meid läbi pikalt ja põhjalikult. Meid aeti külmadel talvepäevadel õue, kus  pidime seisma viiestes ridades. Tihti loeti meid üle ikka uuesti ja uuesti. Valvurid näisid arvavat, et meil on kergem oma paberitükkidest loobuda kui õues külmetada. Samal ajal kui meid üle loeti, surusime end tihedalt üksteise vastu ja rääkisime Piibli teemadel. Meie mõtetes olid alati vaimsed asjad. Ja Jehoova aitas meil jääda laitmatuks. Mõne aja pärast õnnestus vendadel isegi Piibel laagrisse toimetada. Jagasime selle mitmeks osaks, nii et valvurid ei saaks läbiotsimise ajal korraga tervet Piiblit kätte.

Valvurite seas oli neid, kes mõistsid, et vangilaager pole Jehoova tunnistajate koht. Ja nemad aitasid meid nii, kuidas suutsid. Mõni neist pigistas lihtsalt silma kinni, kui keegi meist paki sai. Tavaliselt oli igas pakis peidus paar lehte mõnest ”Vahitornist”. Need lehed, mis kaalusid kõigest paar grammi, olid meile hinnalisemad kui mitu kilo toitu. Füüsiliselt kannatasid tunnistajad puudust igas laagris, vaimselt olime aga väga rikkad.” (Jes. 65:13, 14.)

”TA JAGAB SELLE 50 TÜKIKS”

Vennad uurisid huvilistega Piiblit igal nädalal. Paljud vangid, ka need, kes polnud Piiblist huvitatud, teadsid, et pärast kella seitset õhtul uuritakse barakkides Piiblit, ja seepärast püüdsid nad väga vaiksed olla. Jov Andronik meenutab: ”Oli näha, et Jehoova hoolitseb meie eest ja viib oma tööd edasi. Püüdsime ka üksteisele head teha, rakendades ellu Piibli põhimõtteid. Näiteks jagasime omavahel toitu, mida olime pakiga saanud, ja see oli laagris üsna tavatu komme.

Ühes laagris tegeles vendade seas toidu jagamisega Nikolai Pjatohha. Kord ütles üks KGB ametnik tema kohta: ”Anna Nikolaile üks komm ja ta jagab selle 50  tükiks.” Niisugused olid meie vennad. Jagasime omavahel kõike, mida saime, oli see siis füüsiline või vaimne toit. See aitas meid endid ja avaldas head mõju ka teistele siirastele inimestele.” (Matt. 28:19, 20; Joh. 13:34, 35.)

PREEMIA HEA KÄITUMISE EEST

Ühe laagri töötajatele, kelle alluvuses olid Jehoova tunnistajad, maksti kuni 30 protsendi ulatuses nende kuupalgast preemiat. Miks? Viktor Gutšmidt selgitab: ”Kuulsin sellest laagri endiselt kassiirilt. Ta ütles, et neis laagrites, kus oli palju Jehoova teenijaid, anti töötajatele käsk mitte ärrituda ega vanduda ning olla alati taktitundelised ja viisakad. Kui nad niiviisi käitusid, said nad preemiat. Seda kõike tehti näitamaks, et Jehoova tunnistajad pole ainsad, kes elavad korralikku elu, ja et nad ei erine teistest mitte millegi poolest. Niisiis maksti töötajatele hea käitumise eest. Laagris töötasid kõiksugu töömehed, raamatupidajad, valvurid ja meditsiinipersonal, ühtekokku sadakond inimest. Ja keegi neist ei tahtnud lasta käest võimalust lisakopikat teenida.

Ühel päeval aga kuulis üks vend väljaspool laagri territooriumi töötades valvurit valjul häälel vandumas. Järgmisel päeval ütles too vend valvurile: ”Keegi vist ajas teid eile väga endast välja. Te vandusite nii kõva häälega.” Mees möönis: ”Ei, mul oli päeva jooksul nii palju sisse kogunenud, et ma lihtsalt pidin auru välja laskma.” Oli siis näha, kui raske on teistel käituda nii, nagu käitusid Jehoova tunnistajad.”

KUULUTUSTÖÖ KLAASIVAHETAMISE VARJUS

Vennad kasutasid ikka võimalusi teistele oma usust rääkida ning vahel said nad selle eest rikkalikult  õnnistatud. Nikolai Gutsuljak meenutab üht juhtumit: ”Käisime tihtilugu laagri kioskist toiduaineid ostmas. Iga kord, kui oli minu kord toitu tuua, püüdsin müüjannaga paar sõna Piiblist vahetada. Müüjanna kuulas mind alati huviga ning kord palus ta mul endale midagi ette lugeda. Kolm päeva pärast sisseostude tegemist kutsus üks ohvitser mind värava juurde ning käskis minul ja ühel teisel tunnistajal laagriülema kodus aknale uus klaas ette panna.

Soldatid kannul, läksime koos selle vennaga linna. Kui jõudsime laagriülema koju, avas ukse kioski müüjanna, kes osutus — oh üllatust! — laagriülema abikaasaks. Üks soldat jäi sisse ning teised kaks seisid tänaval akna kõrval. Naine pakkus meile teed ja palus, et me talle veel Piiblist räägiksime. Tol päeval saime talle klaasi paigaldades põhjalikku tunnistust anda. Kui aeg oli tagasi minna, ütles naine: ”Ärge minu ees hirmu  tundke. Minu vanemad olid jumalakartlikud inimesed nagu teiegi.” Ta luges meie kirjandust salaja, ilma et sellest oleks teadnud tema mees, kes vihkas Jehoova tunnistajaid.”

”HOMME VÕITE TÖÖLE TAGASI MINNA”

Mõned ametnikud suhtusid tunnistajatesse hästi ja isegi seisid nende eest. Seda oli näha näiteks siis, kui Irkutski oblasti Bratski saeveski kommunistlik parteibüroo otsustas 1970. aastatel kõik Jehoova tunnistajatest töötajad vallandada. Vendadele öeldi: ”Kuna teile nõukogude kord ei meeldi, milleks peaksime siis meie teie pärast muretsema. Kui te armastate oma Jehoovat, las siis tema hoolitseb teie eest.” Vennad, kes olid töölt lahti lastud, arvasid, et kõige parem oleks avalikult oma usust tunnistust andma hakata, ja nii läksidki nad majast majja kuulutama. Kui vennad ühele ukse avanud naisele oma külastuse põhjust selgitasid, hõikas selle mees köögist: ”Kellega sa seal räägid? Kutsu nad sisse!” Kui vennad majja sisenesid, küsis mees: ”Miks te praegu tööl ei ole? Täna on ju tööpäev.” Selle peale jutustasid vennad, kuidas nad töölt lahti lasti.

Selgus, et koju lõunat sööma tulnud mees on ameti poolest prokurör. Ta haaras pahaselt telefonitoru ja küsis kelleltki saeveskis, kas see vastab tõele, et kõik Jehoova tunnistajad töölt lahti lasti. Saanud jaatava vastuse, küsis prokurör: ”Mis alust teil seda teha oli? Kas te aru ei saa, et see on seadusrikkumine? Teil pole selleks mingit õigust! Te peate kõik Jehoova tunnistajad tagasi võtma ja maksma neile kompensatsiooni nende kolme kuu eest, kui nad ei saanud tööl käia!” Prokurör pani toru hargile ja ütles vendadele: ”Homme võite tööle tagasi minna.”

 ”OLEN PEITNUD KIRJANDUST 1947. AASTAST ALATES”

1970. aastateks olid vennad juba vilunud kirjanduse paljundamises, jagamises ja peitmises. Mõnikord tekkis aga olukord, mis nõudis kiiret reageerimist. Grigori Sivulski jutustab: ”Kord 1976. aastal tuldi meie maja läbi otsima. Eelmisel õhtul olin unustanud mõned usukaaslaste aruanded ja aadressid kummuti alla. Läbiotsimise ajal olid KGB agendid endas nii kindlad, justkui teaksid nad täpselt, kust ja mida otsida. Üks KGB agent ütles mulle: ”Tooge mulle tangid ja kruvikeeraja, me võtame diivani lahti.” Palvetasin ja kostsin mehele enesekindlalt:

”Kui te oleksite meid ootamatult läbi otsinud nagu teisi tunnistajaid, oleksite siit võib-olla üht-teist leidnud. Nüüd on aga juba liiga hilja. Siin pole enam midagi.”

”Ja mida me siis leidnud oleksime?” küsis agent.

”Ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Täna te neid aga ei leia.”

Pakkudes neile tööriistu, sõnasin: ”Pealegi tuleb teil see diivan pärast uuesti kokku panna.”

Mehed seisid paar minutit kohmetuna. Tunnetades nende ebakindlust, pöördusin ühe noore mehe poole ja ütlesin: ”Mul on tunne, et te pole Jehoova tunnistajate kirjandust otsinud mitte kauem kui kolm aastat. Aga mina olen peitnud kirjandust 1947. aastast alates. Teil pole mõtet siin oma aega raisata, kirjandust te nagunii ei leia.”

Olin tegelikult üllatunud, kui mehed ära läksid. Aruanded ja aadressid olid kohas, kust igaüks oleks need üles leidnud.”

 PERESTROIKA — MUUTUSTE AEG

1985. aastal väljakuulutatud perestroika ei toonud kohe kaasa oodatud tulemusi. Mõningais paigus mõisteti Jehoova tunnistajaid endiselt süüdi ja heideti vanglasse. Ent 1988. aastal kirjutas Saksamaa harubüroo peakorterile: ”Selle teenistusaasta alguses oli näha, et võimud on valmis andma [NSVL-i tunnistajatele] pisut rohkem vabadust selles osas, mis puudutab koosolekuid ja võib-olla ka kirjandust, kui organisatsioon saab kohalikult registreeritud. Enamikus paikades saadi mälestusõhtut häirimatult pidada. Sealsed tunnistajad arvavad, et võimude suhtumine neisse on suuresti muutunud.”

Mõne aja pärast sai Saksamaa harubüroo nende vendade aadressid, kes olid nõus, et nende nimele kirjandusepakke saadetaks. Need vennad andsid kirjanduse edasi kogudusevanematele, kes selle laiali jagasid. 1990. aasta veebruariks saadeti kirjandust kord kuus umbes 1600 aadressil.

1989. aastal avanes mitmele tuhandele Nõukogude Liidu tunnistajale võimalus sõita Poolasse erikonvendile. Jevdokia, Jehoova tunnistaja Naberežnõje Tšelnõ linnast, meenutab: ”Palvetasime südamest Jehoova poole, et meil oleks võimalik sõita oma esimesele päris konvendile. Kui minu ülemus kuulis, et tahan riigist lahkuda, hüüatas ta: ”Mida! Kas te televiisorit ei vaata? Piirid on kinni ja kedagi ei lasta läbi!”

Vastasin kindlustundega: ”Piirid lähevad lahti.” Ja nii ka läks. Bresti piiripunktist said läbi üksnes Jehoova tunnistajad. Meid ei otsitud isegi läbi ning kõiki koheldi viisakalt. Ka üks ilmalik inimene püüdis koos meiega üle piiri lipsata, kuid tolliametnikud märkasid  teda ja pidasid ta kinni. Kuidas ta ära tunti? Kõigil konvendidelegaatidel oli naeratus näol ning käes üksnes väikesed kotid.”

SÕBRALIK VASTUVÕTT MOSKVAS

Ajast, mil Jehoova tunnistajad 1949. aastal oma tegevust Moskvas registreerida püüdsid, oli kulunud 40 aastat. Tollal ei olnud vendadel võimalik nõustuda Stalini valitsuse nõudmistega, sest need läksid vastuollu Jehoova teenijate südametunnistusega. Kuid nüüd, 1990. aasta 26. veebruaril, võttis usuasjade talituse juhataja Jehoova tunnistajate delegatsiooni vastu. Sellel koosviibimisel oli ka kaks asejuhatajat ning veel kolm selle asutuse töötajat. Jehoova tunnistajate delegatsiooni kuulus 15 inimest: 11 venda Nõukogude Liidust, Milton Henschel ja Theodore Jaracz Brooklynist ning Willi Pohl ja Nikita Karlstroem Saksamaa harubüroost.

Juhataja avas koosoleku järgmiste sõnadega: ”Meil on suur rõõm kohtuda teiega, Jehoova tunnistajad. Olin teist varem palju kuulnud, kuid see on esimene kord teiega kokku saada. Oleme valmis rääkima teiega glasnosti vaimus.” Vennad rääkisid oma soovist registreerida Jehoova tunnistajate tegevus Nõukogude Liidus. Juhataja jätkas: ”Seda on meeldiv kuulda ja nüüd on selleks ka sobiv aeg. Varsti on käes kevad ja aeg külvata. Nii võime oodata häid tulemusi ja head saaki.”

Kui juhataja palus vendadel end tutvustada, oli ilmne, et Jehoova tunnistajaid elab igas maa nurgas Kaliningradist Vladivostokini. Üks ringkonnaülevaataja ütles: ”Mina esindan nelja kogudust Irkutski oblastis, kuid ma hoolitsen ka Kaug-Ida, Habarovski ja Krasnojarski  krai * eest ning Novosibirski ja Omski oblasti eest.” Juhataja hüüatas: ”Teil on nii suur territoorium, see on suurem kui mitme riigi territooriumid ühtekokku!”

Asejuhataja ütles: ”Me peame teie uskumustega paremini tutvuma, sest me ei mõista mõnda neist. Näiteks on ühes teie raamatus kirjas, et Jumal puhastab maa ja teeb lõpu kõigile praegustele valitsustele. Me ei saa sellest aru.” Vend Pohl vastas: ”Jehoova tunnistajad ei osale mitte mingisuguses vägivallas. See raamatus toodud mõte viitab ühele Piibli ennustusele. Jehoova tunnistajad kuulutavad Jumala Kuningriiki ja igavest elu paradiislikul maal.”

 ”Selles pole midagi halba,” ütles asejuhataja.

Vestluse lõpus sõnas juhataja: ”Oleme rõõmsad teiega kohtumise üle. Teie tegevus peaks saama registreeritud niipea kui võimalik.”

Jehoova tunnistajate tegevus Venemaal registreeritigi 1991. aasta märtsis. Tollal oli Venemaa rahvaarv üle 150 miljoni ning nende hulgas 15987 Kuningriigi kuulutajat. Pärast registreerimist läks sealsetel vendadel ja õdedel Jehoovalt rohkem juhtnööre vaja (Matt. 24:45; 28:19, 20).

”KUI SUUR RÕÕM, KUI SUUR VABADUS!”

Kuna Soome asub Venemaa lähedal, palus juhtiv kogu Soome harubürool aidata organiseerida Peterburis rahvusvahelist konventi, mille toimumisajaks oli määratud 1992. aasta 26.—28. juuni. Milliseid tundeid tekitas selline avalik konvent Jehoova teenijates, kes olid elanud keelu all rohkem kui viis aastakümmet? Üks vend meenutab: ”Staadionil oli tuhandeid vendi-õdesid. Me ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Kui suur rõõm, kui suur vabadus! Me poleks kunagi suutnud uskuda, et võime selles maailmas üldse niisugust vabadust tunda. Jehooval on aga kõik võimalik. Meenutasime vendadega, kuidas olime lamanud viiekesi kõrge aiaga ümbritsetud laagri isolatsioonikambris ja kuidas olime üksteist kordamööda soojendanud. Kuigi ka meie staadioni ümber oli kõrge müür, ei tahtnud me siit mingil juhul lahkuda. Sõnadega on raske kirjeldada seda, mida tundsime.

Meil olid silmad pisaraist märjad kõik need konvendipäevad. Valasime seda imet nähes rõõmupisaraid. Kuigi meil oli turjal juba üle 70 aasta, kepslesime staadionil ringi nagu noored poisid. Olime oodanud  vabadust 50 aastat. Kõigepealt lubas Jehoova meid Siberisse küüditada, siis saadeti meid vanglatesse ja laagritesse. Nüüd aga olime koos siin staadionil! Jehoova on vägevam kui keegi teine. Seisime üksteisele otsa vaadates ja nutsime. Meile tundus, nagu toimuks see kõik unes, mitte ilmsi. Mõned noored tulid meie juurde ja küsisid: ”Kas kõik on korras? Kas keegi tegi teile haiget?” Kuid me ei suutnud neile vastata. Siis aga kostis keegi meist läbi pisarate: ”Me nutame rõõmust!” Jutustasime neile, kuidas olime teeninud Jehoovat aastaid keelu all. Ja nüüd ei suutnud me uskuda, kuidas kõik oli nii järsku muutunud.”

Pärast seda unustamatut konventi paluti Soome harubürool saata Venemaale 15 eripioneeri. Niisiis kolisidki 1992. aasta 1. juulil Peterburisse Hannu ja Eija Tanninen, tubli abielupaar Soomest. Nende esimeseks suureks katsumuseks oli vene keele õppimine. Pärast esimest keeletundi läksid nad kuulutama ja pakkusid inimestele piibliuurimist. Hannu meenutab: ”1990. aastate alguses tahtsid peaaegu kõik linnaelanikud Piiblit uurida ja kui tegime tänavatööd, olid inimesed kohe valmis meile oma aadressi andma. Kõik võtsid hea meelega kirjandust vastu. Kui me tänaval kellelegi ajakirja või traktaadi jätsime, astusid juurde kümme inimest ja palusid ka endale midagi. Saadud kirjandust hakati ka kohe lugema, nii tänaval kui ka metroos.”

1992. aasta oktoobris saabus palju eripioneere Poolast. Esimesse gruppi kuulusid ka mõned vallalised õed. Peagi saabus Venemaale teinegi grupp Poola tunnistajaid, kes saadeti Peterburisse. Aasta pärast saadeti grupp Poola pioneere Moskvasse. Hilisematel aastatel saabus Poolast Venemaale üle 170 tunnistaja, kellest  suurem osa olid teenistusväljaõppe kooli lõpetanud vennad.

SUUR UKS, MIS AVANES VILJARIKKAKS TÖÖKS

Pärast rahvusvahelist konventi Peterburis andis juhtiv kogu kohalikele vendadele loa osta linna lähedal asuvas Solnetšnojes 7-hektariline maatükk, kus seisid ka mõned vanad hooned. Oli saabunud aeg ehitada Venemaale Peetel. Soome harubürool paluti olla abiks ehitustöödel. 1992. aasta septembris saabus Solnetšnojesse esimene rühm Soome vabatahtlikke töötajaid. Üks neist, Aulis Bergdahl, kellest sai hiljem sealse harubüroo komitee  liige, meenutab: ”Olime Eva Lisaga rõõmsad, et meil avanes võimalus osaleda Venemaa Peeteli ehitusel. Nägime, kuidas Jehoova seda tööd juhatas. Projekti toetasid vennad kõikjalt maailmast.”

Ehitustööde ülevaataja Alf Cederlöf Soomest ja tema naine Marja-Leena olid kõigile ehitajatele suureks innustuseks. Vaimseks jõuallikaks olid teistele ka Soome harubüroo komitee liikmed. Peale selle külastasid ehituse ajal Solnetšnojet vennad peakorterist Brooklynist. Aulis jutustab: ”1993. aastal pärast Moskva rahvusvahelist konventi külastas meid Milton Henschel. Ta andis meile jõudu nii oma kõnedega ehitusplatsil kui ka eravestlustes.”

Ehitusel töötas 700 vabatahtlikku venda-õde Venemaalt, endistest Nõukogude Liidu vabariikidest, Skandinaaviast ja mujalt Euroopast, Ameerikast ja  Austraaliast. Ehitajad olid pärit eri kultuuridest ning neil olid omad töömeetodid, kuid töö sai ikkagi valmis, just nagu on kirjas Sakarja 4:6: ”Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova!” Jehoova oli tõepoolest see, kes selle koja ehitas (Laul 127:1). Vene vennad olid hea meelega nõus tegema Jehoova tööd. Enamik neist olid noored ja äsja tõeteele asunud, kuid paljud olid juba alustanud pioneerteenistust. Nad olid varmad õppima, kuidas ehitada kiiresti ja kvaliteetselt ning kuidas organiseerida tööd teokraatlikult.

 TÖÖ ORGANISEERIMINE

1993. aasta lõpu poole saabusid Solnetšnojesse Venemaa maakomitee liikmed. Kutsutud olid Ivan Paškovski, Dmitri Livõi, Vassili Kalin, Aleksei Veržbitski, Anatoli Pribõtkov ja Dmitri Fedunišin. Aasta hiljem ühines nendega Mihhail Savitski. Juhtiv kogu määras töö organiseerimist abistama ka Horst Henscheli Saksamaa harubüroost.

Esimene asi, mis vajas korraldamist, oli reisiv töö. Esialgu moodustati riigis viis ringkonda, kaks Peterburis ning kolm Moskvas ja selle lähistel. Esimesed viis täisajalist ringkonnaülevaatajat olid Artur Bauer, Pavel Bugaisky ja Roy Öster Moskvas ning Kzyztov Poplawski ja Hannu Tanninen Peterburis. Hiljem määrati ringkonnaülevaatajaks ka Roman Skiba. Ameerika  Ühendriikides 1992. aastal teenistusväljaõppe kooli lõpetanud Matthew Kelly määrati osaajaliseks piirkonnaülevaatajaks.

Hannu Tanninen meenutab esimesi ringkonnakülastusi 1990. aastate alguses: ”Saatsin Karjalasse ühele Petrozavodski kogudusele kirja tulevase külastuse kohta. Olin andnud selles kirjas juhiseid, kuidas sel nädalal koosolekuid korraldada. Kui me naisega Petrozavodskisse jõudsime, oli meil raudteejaamas vastas kogudusevanem, kelle juures pidime sel nädalal elama. Ta näitas mulle minu saadetud kirja ja ütles: ”Saime sinult selle kirja, aga kuna me ei mõistnud seda, otsustasime, et me ei tee enne midagi, kui sina tuled ja selgitad meile kõike.”

Kui külastasime esimest korda Murmanskit, oli sealsel 385 kuulutajal kokku üle 1000 piibliuurimise. Tegelikult uuris aga Piiblit veel rohkem inimesi, sest paljudel uurimistel oli kohal terve grupp huvilisi. Näiteks oli ühel pioneerist õel 13 piibliuurimist, kuid tegelikult uuris ta rohkem kui 50 inimesega.

Järgmisena määrati meid Volgogradi ja Rostovi oblastisse. Volgogradi linnas, mille rahvaarv on üle miljoni, oli kõigest neli kogudust. Meie usukaaslased olid väga usinad õppima, kuidas viia läbi koosolekuid ja piibliuurimisi ning kuulutada majast majja. Iga ringkonnakülastuse ajal tuli meil moodustada uusi kogudusi. Kui täitsime oma aruannet, pidime kokku arvutama, kui palju inimesi on eelmisest külastusest saadik ristitud. Igas koguduses oli vahepeal ristitud 50 kuni 80 inimest ning ühes isegi üle 100 inimese. Seepärast tuli selles linnas kõigest kolme aasta jooksul moodustada 16 uut kogudust.”

 1996. aasta jaanuaris moodustati Venemaal harubüroo komitee. Samal ajal määrati ametisse ka esimesed täisajalised piirkonnaülevaatajad. Nende seas olid Roman Skiba (Siber ja Kaug-Ida), Roy Öster (Valgevene, Moskva ja Peterburist Uuraliteni), Hannu Tanninen (Kaukaasiast Volgani) ja Artur Bauer (Kasahstan ja Kesk-Aasia). Noil päevil teenisid kõik piirkonnaülevaatajad ka väikeses ringkonnas.

PIKAD VAHEMAAD

Üks esimesi eripioneere, kes saabus Poolast 1993. aasta alguses, oli Roman Skiba. Ta jutustab: ”1993. aasta oktoobris määrati mind ringkonnatööle. Minu esimesse ringkonda kuulusid kogudused Peterburi  lõunaosas, Pihkva oblastis ja kogu Valgevenes. Siiski polnud see mitte kõige suurem ringkond Venemaal. Peagi pidin harjuma pikki vahemaid sõitma. 1995. aasta novembris määrati mind ringkonnatööle Uuralitesse ning samal ajal ka piirkonnaülevaataja asendajaks. Minu territoorium hõlmas Uurali mägesid, kogu Siberit ja Kaug-Ida. Üks vend arvestas, et see piirkond oli sama suur kui 38 Poola suurust riiki ühtekokku. See hõlmas kaheksat ajavööndit. Kaks aastat hiljem palus harubüroo mul külastada gruppi Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris.”

Vend Skiba jätkab: ”Kord, kui meil naisega oli vaja põhjapolaarjoone taga asuvast Norilskist Jekaterinburgi sõita, tuli meil ette võtta kaks lennureisi, esiteks Norilskist Novosibirskisse ja siis sealt Jekaterinburgi. See oli unustamatu reis, sest sel ei näinud mingit lõppu tulevat. Norilski-Novosibirski reis hilines 12 tundi, nii et veetsime Ljudmilaga lennujaamas terve päeva. Õnneks harjusime reisides meie kirjandust uurima.

Vahel jäime külastustele hiljaks, ükskõik kui palju me poleks ka püüdnud õigeks ajaks kohale jõuda. Kord, kui läksime Altai mägedesse Ust-Kani kogudusse, tuli meil sõita autoga mööda sillutamata mägiteid. Poolel teel läks aga auto katki. Peale selle, et mul ei jäänud aega koguduse aruandeid üle vaadata, olime ka kaks tundi koosolekule hiljaks jäänud. Olime kurvad ja arvasime, et kõik on juba nagunii koju läinud. Kui suur oli aga meie rõõm, kui üüritud saalis oli meid ootamas 175 inimest, kuigi selles koguduses oli alla 40 kuulutaja! Näis, et tänu meie hilinemisele jõudis kohale tulla ka huvilisi teistest mägiküladest.” *

 UNUSTAMATUD KONVENDID

Mõnes suures linnas peeti piirkonnakonvente esimest korda ning sealsetel vendadel polnud mingisuguseid konvendikorraldamise kogemusi. 1996. aastal valisid vennad Jekaterinburgis sobiva staadioni, kus piirkonnakonventi pidada. Roman Skiba jutustab: ”Selle staadioni istmed olid kasvanud rohtu ning keset staadioni seisid kahemeetrised kased. Konvendini oli jäänud veel vaid kolm nädalat ning linnas ja selle lähistel oli kõigest kolm kogudust. Õnneks oli staadioni direktor nõus meiega koostööd tegema, kuigi ta ei mõistnud, kuidas on siin võimalik kokkutulekut korraldada. Vennad asusid asja kallale ning õigeks kuupäevaks oli staadion läikima löödud. Direktor ei suutnud oma silmi uskuda.” Olles tulvil tänu, lubas direktor vendadel ühes staadioni hoones pioneeride teenistuskooli korraldada. Üks vend meenutab: ”Pärast konventi hakati staadionil jälle spordiüritusi pidama, mis tõi linnale sissetulekuid.”

Vahel läks kokkutulekute ja konventide korraldamisel vaja paindlikkust ja kannatlikkust. 1999. aastal ei õnnestunud Vladikavkazis üürida soovitud staadioni, et pidada ringkonnakokkutulekut, kuhu oli oodata 5000 inimest. Niisiis asusid vennad kohe kokkutuleku programmis muudatusi tegema. Üüriti hoopis kinosaal, kus korraldati viis lühendatud ühepäevast kokkutulekut. Pärast seda, nädalavahetusel, peeti kahepäevased ringkonnakokkutulekud Naltšiki linnas kahes eri kohas, mis asusid üksteisest kahe kilomeetri kaugusel. Ühes saalis algas programm kaks tundi hiljem kui teises, nii et kõnepidajatel oli aega ühelt kokkutulekult teisele kõnet pidama sõita. Mõnele reisivale ülevaatajale  tundus, et nende hääl ei pea kokkutulekute lõpuni vastu. Üks vend pidas sellel nädalal koguni 35 kõnet. Kõik läks hästi kuni laupäeva lõunani, mil kokkutulekule vahele segati. Mundrites mehed sisenesid koos koertega saali ning teatasid, et kõigil kohalolijatel tuleb tehnilistel põhjustel otsekohe hoonest lahkuda. Vennad ja õed säilitasid rahu nagu alati ning väljusid. Nad pidasid väljaspool hoonet lõunat ja ajasid omavahel juttu. Pärast selgus, et keegi usuhull oli helistanud võimudele ja öelnud, et hoones on pomm. Maja otsiti läbi, kuid midagi ei leitud, ja nii said vennad-õed kokkutulekut jätkata. Hoolimata väikestest muudatustest, läks kõik hästi ning kohalviibijad said kokkutulekust suurt vaimset kosutust.

KIVID, KILBID JA MÕÕGAD

Tõeseemneid külvati kiiresti üle kogu maa. Eija Tanninen jutustab: ”1998. aastal valmistusime 15-tunniseks rongisõiduks ühelt piirkonnakonvendilt teisele. Vennad küsisid, kas saaksime kaasa võtta konvendi näidendi rekvisiite. See oli pisut ebamugav ettevõtmine, kuna vagunisaatjatele ei meeldinud eriti, kui kellelgi palju kraami kaasas oli. Kuid sellegipoolest võtsime oma neljakohalisse kupeesse kaasa kive, kilpe, mõõku ja kostüümidest pungil kotte. Nii me siis istusime oma kupees, kaasas kogu see krempel, koos kahe võõra reisijaga.

Kui vagunisaatja tuli meie pileteid kontrollima, küsis ta, miks meil on nii palju pagasit. Ütlesime, et need on Jehoova tunnistajate konvendi näidendi rekvisiidid. Naine muutus meie vastu väga lahkeks ning ütles, et oli mõni aeg tagasi käinud kuulamas avalikku  kõnet, mida minu abikaasa oli tema kodulinnas pidanud. Tundsime, kuidas Jehoova oli meid aidanud.”

PIIBLIUURIMISE JUHATAMIST ÕPPIMAS

Õdedel oli üksteiselt nii mõndagi õppida. Eija meenutab: ”Võin kujutleda, kui palju kannatlikkust ja alandlikkust nõudis see meie õdedelt, kui hakkasime kuulutama vene keeles, mida me veel õieti ei osanud. Vene õed tahtsid aga meilt õppida piibliuurimiste juhatamist, mis mind väga liigutas. Paljud neist olid äsja ristitud ning mõned olid teeninud keelu ajal, mil Jehoova organisatsiooni juhised ei jõudnud tihtipeale nendeni.

Teenisime aastatel 1995 ja 1996 Volžski linnas. Sageli, kui mõni õde mind oma piibliuurimisele kutsus, küsisid teisedki õed, kas võivad kaasa tulla. Alguses ei saanud ma nende soovist aru, kuid siis selgus, et nad tahavad näha, kuidas piibliuurimisi juhatada. Ütlesin, et kui huvilisel selle vastu midagi pole ja ta ei tunne end paljude inimeste keskel halvasti, pole probleemi. Tavaliselt tuli kaasa kuus kuni kümme õde, sest nad arvasid, et ei häiri piibliõpilast, ja nii see tavaliselt ka oli. Mõne kuu pärast nägin, kuidas paljud piibliõpilased hakkasid omakorda huvilisi õpetama. Tol ajal oli Volžski linnas kaks kogudust. Nüüd, 10 aastat hiljem, on seal 11 kogudust.”

TEMA PALVE SAI VASTUSE

Teokraatlikud juhised ei tulnud kasuks üksnes uutele vendadele ja õdedele, vaid ka neile, kes olid teeninud Jehoovat aastaid keelu ajal. Hannu Tanninen meenutab: ”Tundsime eri olukordades tihtipeale inglite juhatust ning kogesime palju muljetavaldavat.  1994. aastal saabusime uude kogudusse Novgorodi, mida kutsutakse nüüd ka Veliki Novgorodiks, ning vennad viisid meid korterisse, kus pidime sellel nädalal peatuma. Korteris oli külaline Maria, eakam õde, kes oli tulnud meie külastusnädalaks kohale 50 kilomeetri kauguselt. Ta oli olnud tões 50 aastat ning soovis näha üht esimest ringkonnaülevaatajat, kes oli pärast keelu tühistamist ametisse määratud. Küsisime, kuidas tema oli tõde kuulnud. Ta jutustas, et oli 17-aastaselt sattunud natsi koonduslaagrisse Saksamaal, kus ta kohtaski Jehoova tunnistajaid. Ta võttis tõe vastu ning üks võitud õde ristis ta koonduslaagris. Kui ta vabaks sai, pöördus ta tagasi Venemaale, et siin head sõnumit Kuningriigist kuulutada. Mõne aja pärast arreteeriti ja vangistati ta kuulutustöö tegemise pärast ning seejärel veetis ta aastaid Nõukogude sunnitöölaagrites.

Kui Maria oli oma lugu lõpetamas, olime pisarateni liigutatud, kui see alandlik õde ütles, et on paari viimase nädala jooksul Jehoovat palunud, saamaks teada, kas ta ikka teenib teda õigesti. Hiljem samal õhtul mainisin talle, et kaua aega tagasi oli ”Vahitornis” rubriigis ”Lugejate küsimusi” arutatud üht teemat, kus öeldi, et ristija peab olema kristlik vend, et ristimine kehtiks. Maria oli väga tänulik. Ta tundis, et on saanud oma palvetele vastuse, ning ta ristiti vannis uuesti. Aastast 1944, mil ta Jehoovale pühendus, oli möödunud 50 aastat.”

KIRJANDUST TRANSPORDITAKSE LÄBI 11 AJAVÖÖNDI

Alates 1991. aasta algusest saadeti Venemaale kirjandust väikeste pakkidena Saksamaalt või Soomest.  1993. aasta juulis saabus Solnetšnojesse esimene veoauto Saksamaalt, kaasas 20 tonni kirjandust. Sealt hakati kirjandust veoautodega edasi transportima Moskvasse, Valgevenesse ja Kasahstani. Kõik see ei läinud siiski libedalt. Selleks et viia kirjandust näiteks Kasahstani, tuli vendadel sõita ühes suunas 5000 kilomeetrit. Tavaliselt võttis piiride ületamine kaua aega ning talviti jäid veoautod lumme kinni.

Nüüd saadetakse Solnetšnojesse igas kuus 200 tonni kirjandust. Peeteli autojuhid, kes kirjandust laiali veavad, kasutavad igat võimalust, et piirivalvuritele ja tolliametnikele tunnistust anda. Viimaste hulgas on inimesi, kellele meeldib väga piibliteemalist kirjandust lugeda. Kui üks miilits märkas kontrollimise  käigus, et veoauto kuulub usuorganisatsioonile, hakkas ta kõva häälega religiooni kiruma. Ta jutustas, kuidas üks preester oli teda needma hakanud, kui ta oli mehe liiklusreeglite jämeda rikkumise pärast kinni pidanud. Vennad selgitasid miilitsale, kuidas Jumal inimesi kohtleb ning mis eesmärk on tal maa ja inimkonnaga. Miilits muutis oma hääletooni ja hakkas vendadega sõbralikumalt rääkima. Ta esitas vendadele küsimusi, nii et vennad võtsid Piibli välja ning sellele järgnes meeldiv vestlus. Miilits oli nii liigutatud, et ütles: ”Otsin ise Jehoova tunnistajad üles, et sellest asjast edasi rääkida.”

Ajavahemikus 1995 kuni 2001 hoolitses Kaug-Idas asuva Vladivostoki koguduste kirjanduse eest Jaapani harubüroo. Vladivostokist saadeti kirjandust laevaga Kamtšatka kogudustele. Vennad said tuttavaks paari laevakapteniga, kes Vladivostoki ja Kamtšatka vahet sõitsid, ning üks kapten nõustus kirjandust üle viima oma kajutis ja ilma rahata. Ta aitas vendadel kirjandust koguni laevale laadida. ”Kuigi ma pole usklik, tahan teistele head teha,” ütles ta vendadele. ”Te olete toredad inimesed ja mulle meeldib see, kuidas teie tegevus on organiseeritud. Kui ma oma sihtkohta jõuan, ei pea ma kaua ootama, et kirjandus seal maha laaditaks. Teie inimesed sööstavad nagu linnud kirjandusekastide juurde ja viivad need sealt siis kiiresti minema.”

JUURDEKASVUST TULENEV VAJADUS

Aastaid ilmus 16-leheküljeline venekeelne ”Vahitorn” vaid korra kuus ning oli veidi suurema  formaadiga kui praegune ajakiri. Vene keelde tõlgiti kõik uurimisartiklid ning ”Vahitorni” jagati kõigile Nõukogude Liidu vendadele-õdedele, ent need artiklid ilmusid palju hiljem kui ingliskeelsed. Uurimisartiklid hilinesid kuus kuud kuni kaks aastat ning muud artiklid ilmusid veelgi hiljem. Alates 1981. aastast muutus venekeelne ”Vahitorn” 24-leheküljeliseks ning alates 1985. aastast hakkas see ilmuma kaks korda kuus. Esimene neljavärvitrükis 32-leheküljeline ”Vahitorn”, mis ilmus samal ajal ingliskeelsega, oli 1990. aasta 1. juuni number.

Üks tõlkijatest, Tanja, meenutab: ”Tagasi vaadates mõistame, et suur osa kirjandusest, mida me tol ajal tõlkisime ja trükkisime, ei vastanud loomuliku ja kergelt  mõistetava tõlke nõuetele. Kuid see oli meie parim, mida suutsime tollal teha, ja see oli suureks abiks neile, kes tundsid vaimset nälga.”

Siis, kui endise Nõukogude Liidu maades keeluaeg lõppes, oli võimalik kirjandust laialt levitada. Saksamaal töötavad vene tõlkijad olid valmis abi vastu võtma. Tõlke kvaliteeti aitasid parandada kaks asja. Esiteks tulid Saksamaa harubüroosse vennad ja õed Venemaalt ja Ukrainast, et tõlketööks väljaõpet saada. Viis esimest saabusid 1991. aasta 27. septembril. Niisiis algas vene tõlkemeeskonnas ümberstruktureerimine. See ei kulgenud aga ilma raskusteta. Nende ”puud” ja ”kivid” ei muutunud ”kullaks” otsemaid, vaid läbida tuli kõik etapid, mida mainitakse kirjakohas Jesaja 60:17.

Teiseks oli vene tõlkemeeskonnal palju abi hiljuti moodustatud tõlketalitusest. Umbes samal ajal, kui esimesed vennad ja õed tulid Venemaalt Saksamaale Seltersisse, toimus Saksamaa harubüroos tõlkijate kursus.

Kuna tõlke kvaliteedi seisukohalt on kõige parem, et tõlkijad teevad oma tööd riigis, kus räägitakse sihtkeelt, kolis vene tõlketiim 1994. aasta jaanuaris Saksamaa harubüroost Solnetšnojesse.

Muidugi oli tõlkijatel raske lahkuda oma kaastöötajatest, kes olid aastakümneid vaikselt raudse eesriide taga oma usukaaslaste jaoks tõlkinud, kuid kelle olukord ei lubanud neil koos teistega Venemaale sõita. 17 venda-õde ning veel kaks venda, kes määrati eripioneerideks, lahkusid Seltersist 1994. aasta 23. jaanuaril, pühapäeval, mil valati palju pisaraid.

 ”PATSIENDI JUMAL ON ARST”

Ateistlik haridus ja laialdane vere kasutamine meditsiinis mõjutas Venemaa arste ja teisi meditsiinitöötajaid aastakümneid selles osas, kuidas nad suhtusid oma patsientide tõekspidamistesse. Nii et siis, kui Jehoova tunnistajad soovisid saada veretut ravi, olid nende arstid hämmingus või suhtusid neisse suisa jämedalt.

Üsna sageli võis arstide suust kuulda säärast lauset: ”Patsiendi jumal on arst.” Kui patsient arsti otsusega ei nõustunud, võidi ta korrapealt haiglast välja kirjutada. Peale selle kasutasid Jehoova tunnistajate vastased tihtipeale ära nende piiblilist vaadet verele, et keelata meie tegevust Venemaal.

1995. aastal alustas Venemaa harubüroos tööd haiglainfoteenistus, et jagada meditsiinitöötajatele õiget infot Jehoova tunnistajate vaadete kohta. Peeti mitmeid seminare, kus kogudusevanemad rohkem kui 60 haiglasidekomiteest õppisid seda, kuidas anda arstidele vajalikku infot ning otsida koostöövalmis arste, kes raviksid tunnistajatest patsiente ilma vereülekandeta.

1998. aastal pidasid Venemaa arstid ja nende välismaa kolleegid Moskvas rahvusvahelist konverentsi, mis kandis nimetust ”Vereülekande alternatiivid kirurgias”, ning see oli esimene omataoline Venemaal. Sellel konverentsil osales üle 500 arsti paljudest Venemaa piirkondadest. Aastatel 1998 kuni 2002 said Venemaa arstid lisakogemusi, kuidas korraldata veel selliseid konverentse paljudes Venemaa suuremates linnades. Konverentsidel olid head tulemused.

Endine Venemaa tervishoiuminister ja peahematoloog A. Vorobjev märkis ametlikus kirjas advokaatidele,  kes kaitsesid Jehoova tunnistajatest patsientide õigusi, et tänu arstide pingutustele uurida uuesti oma suhtumist vereülekannetesse on Venemaal vähenenud sünnitajate suremus 34 protsenti. Dr Vorobjev lisas: ”Enne seda oli meie sünnitajate suremus kaheksa korda suurem kui Euroopas, sest meie ämmaemandad tegid emadele mittevajalikke vereülekandeid.”

2001. aastal saatis Venemaa Föderatsiooni tervishoiuministeerium kogu riigi meditsiiniasutustele instruktsioonide kogu, kus oli kirjas, et arstid peavad austama patsiendi soovi keelduda usulistel põhjustel vereülekandest. 2002. aastal andis Venemaa tervishoiuministeerium välja vere komponentide kasutamise juhise. Seal oli märgitud, et verd võib üle kanda üksnes siis, kui patsient annab selleks kirjaliku nõusoleku. Samuti märgiti juhises, et kui patsient keeldub usulistel põhjustel vere komponentidest, tuleb kasutada alternatiivseid meetodeid.

Paljud arstid muutsid oma suhtumist veresse pärast koostööd haiglainfoteenistusega. Üks kirurg ütles: ”Teilt ja teie patsientidelt sain teada, et vereülekandest keeldumine pole lihtsalt mingi kapriis, vaid see põhineb Piiblil. Otsustasin seda järele kontrollida. Otsisin üles kõik Piibli viited, mis ma teie materjalist leidsin. Pärast mõtisklust jõudsin järeldusele, et teie seisukoht põhineb tõepoolest Piiblil. Aga öelge mulle palun, miks meie preestrid sellest vaikivad? Nüüd, kui vere küsimus järgmine kord üles kerkib, ütlen teistele arstidele, et Jehoova tunnistajad on inimesed, kes järgivad Piiblit.” Nüüdseks on Venemaal 2000 arsti, kes on nõus ravima tunnistajatest patsiente ilma vereülekandeta.

 RÕÕMSALT JEHOOVAT TEENIMAS

Arno ja Sonja Tüngler, kes lõpetasid Saksamaal Gileadi lisakooli, on alates 1993. aasta oktoobrist teeninud mitmes Venemaa linnas. Kuidas on Jehoova töö nende territooriumidel edenenud? Arno ja Sonja jutustavad sellest lähemalt.

Arno: ”Kõigepealt määrati meid Moskvasse. Mõne nädala pärast tegime juba teokraatlikus teenistuskoolis oma esimesed kõned. Kuue nädala pärast pidasin oma esimese kõne kokkutulekul. Meie koguduses oli umbes 140 ristitud kuulutajat ning selle territoorium sama suur kui üks ringkond Saksamaal. Esimene territoorium, kuhu kuulutama läksime, asus meie pioneerikodu lähedal ja me olime esimesed Jehoova tunnistajad, kes sealkandis ukselt uksele käima hakkasid.”

 Sonja: ”Kuigi meie vene keele oskus oli veel päris toores, tegime vahel üksi tänavatööd, rääkisime inimestega ning pakkusime neile traktaate ja muid väljaandeid. Kohalikud vennad ja õed tulid meiega meeleldi kuulutama, nendega oli kerge kokkuleppeid teha. Nad olid väga lahked ja kannatlikud, kui me oma vigases vene keeles rääkisime. Ka inimesed, kellele kuulutasime, olid kannatlikud. Nõukogude Liidu kokku varisedes tundsid inimesed religiooni vastu suurt huvi.”

Arno: ”Suuresti aitas meil vene keelt õppida majast majja kuulutamine ja piibliuurimiste juhatamine. Kui olime Venemaal neljandat kuud ehk siis 1994. aasta jaanuaris oli meil juba 22 piibliuurimist ning see andis meile võimaluse kuulda igapäevakeelt ja ka ise uues keeles inimestega suhtlema õppida.

Tollal ristiti kokkutulekutel ja konventidel märkimisväärsel hulgal inimesi, see võis olla isegi 10 protsenti kohalviibijatest või veelgi enam. Kuid kõigis kogudustes polnud nii palju kogudusevanemaid ja teenistusabilisi kui vaja. Seepärast tuli näiteks ühel kogudusevanemal olla juhtiv ülevaataja viies koguduses korraga. See vanem palus mul esitada ühes neist kogudustest mälestusõhtu kõne. Kohal oli 804 inimest. Vahetult pärast mälestusõhtu tähistamist tuli aga kõigil kohalviibijatel saalist lahkuda, kuna seal oli plaanis pidada ka järgmise koguduse mälestusõhtu. Kuid juhtus, et järgmist kõnet esitama pidanud vend sattus teel olles avariisse, ja nii tuli mul sama kõne veelkord ette kanda. Järgmises vahetuses oli kohal 796 inimest. Nii et kahe koguduse peale kokku viibis mälestusõhtul 1600 inimest, mis näitab, kui suurt huvi tollal tõe vastu tunti.”

 JEHOOVA KIIRUSTAB KOGUMISTÖÖGA

Jehoova on oma Sõnas tõotanud, et ta tõttab paganate rikkuste kogumisega (Jes. 60:22; Haggai 2:7). Ja nii on ka läinud. 1980. aastal oli Peterburis 65 kuulutajat, kes hoolimata KGB järelevalvest püüdsid linnaelanikega Piibli teemadel vestelda. 1990. aasta alguseks tegid mitmetes linnaosades tänavatööd enam kui 170 Jehoova tunnistajat. 1991. aasta märtsis registreeriti Jehoova tunnistajate töö Venemaal ning peagi oli Peterburis juba viis kogudust. Kiirele juurdekasvule aitasid kaasa nii rahvusvaheline konvent Peterburis aastal 1992 kui ka muud teokraatlikud sündmused. 2006. aastal oli Peterburis juba üle 70 koguduse.

1995. aastal oli Kasahstani piiri lähedal asuvas Astrahani linnas vaid üks kogudus. Koguduses polnud vanemaid ega teenistusabilisi. Kuid sellegipoolest peeti  linnas nii ringkonnakokkutulek kui ka ühepäevane erikokkutulek. Kõnesid pidasid kogudusevanemad, kes sõitsid kohale 700 kilomeetri kauguselt Kabardi-Balkaarist. Vennad ei teadnud, kui paljud soovivad lasta end neil kokkutulekutel ristida. Roman Skiba meenutab: ”Saabusin Astrahani koos ühe teise kogudusevanemaga kaks nädalat enne kokkutulekut, et koguduseliikmetega teenistuses osaleda ja ristida soovijatega ristimisküsimused läbi vaadata. Kohapeal aga selgus, et kuulutama minekust ei tule midagi välja. Nimelt kulus kogu meie aeg 20 inimesega ristimisküsimuste arutamiseks.”

Jekaterinburgis kutsusid kuulutajad 1999. aastal mitut turumüüjat mälestusõhtule. Müüjad palusid luba  ka oma sõpru kaasa kutsuda. Kui üllatunud olid küll tunnistajad, kui kohale tuli sadakond inimest! Kuigi üürisaal oli suur, pidid mõned siiski kõne ajal püsti seisma.

ÜHEL PIIBLIUURIMISEL 50 INIMEST

Moskva lähedal Ivanovo oblastis algas kuulutustöö 1991. aasta lõpu poole, kui sinna kolisid Pavel ja Anastasia Dimov. Neid ootas ees suur töö: kuulutada enam kui miljonile inimesele. Aga kuidas seda alustada? Nad otsustasid ühe lihtsa, kuid tõhusa meetodi kasuks, milleks oli kirjanduselaud. Dimovid seadsid selle üles linna peaväljakule ning laotasid sinna brošüüre, ajakirju ja raamatuid. Möödakäijad peatusid ning paljud neist tundsid usu vastu siirast huvi. Kõiki huvilisi kutsuti Piiblit uurima. Neid uurimisi oleks küll olnud veider nimetada kodusteks piibliuurimisteks, sest need toimusid üüritud saalides ning ühel uurimisel oli kohal kuni 50 inimest. Piibliuurimised sarnanesid koosolekutega ning neid peeti kahes osas. Esiteks uuriti raamatut ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ning seejärel mõnda ”Vahitorni” artiklit. Niisugused uurimised toimusid kolm korda nädalas eri linnaosades ja kestsid kolm tundi järjest. Kuna Paveli aruandes oli alati kirjas kolm piibliuurimist, küsiti temalt, kuidas tal on uurimisi ainult kolm, kui enamikul kuulutajatel on neid 10 kuni 20. Siis tuli välja, et ühel tema uurimisel käib umbes 50 inimest. Oli näha, et Jehoova õnnistas neid uurimisi, sest peagi soovisid paljud Paveli huvilised ka teistele head sõnumit rääkima hakata. Pärast üht piiblitundi ütles Pavel, et need, kes tahavad saada kuulutajateks, võivad saali jääda. Saalist ei lahkunud  ühtki inimest ning kuulutajateks said kõik huvilised. Kirjanduselaudade arv linnaväljakutel ja parkides aina kasvas.

Siis aga saabus aeg teha algust majast majja kuulutamisega. Kuidas sellega hakkama saadi, kui peaaegu ükski kuulutajatest polnud seda varem teinud? Neil, kes soovisid õppida uut kuulutustööviisi, tuli minna teenistusse koos Dimovitega. Ja soovijaid oli palju. Mõnikord oli Pavelil kaasas isegi kümme kuulutajat. Oli hämmastav, et nii suur kamp kuulutajaid inimesi ära ei hirmutanud ning need olid valmis tunnistajatega oma mõtteid jagama. Mõni inimene kutsus isegi terve delegatsiooni endale tuppa.

Peagi soovisid uued kuulutajad rääkida head sõnumit ka mujal kui Ivanovo linnas ja nii hakati korraldama väljasõite teistesse Ivanovo oblasti linnadesse. 50 kuulutajast koosnevad grupid alustasid tööd juba rongis ning sihtkohta jõudes jaguneti paarideks. Käies läbi kortermaju, kutsusid tunnistajad inimesi samal õhtul toimuvale koosolekule. Niisugustel kogunemistel näidati Jehoova tunnistajate videoid ning peeti ka kõne. Pärast pakuti kõigile kohalolijaile võimalust hakata Piiblit uurima ning soovijad jätsid vendadele oma aadressi. Tänu niisugustele väljasõitudele moodustati aja jooksul kõigis Ivanovo oblasti linnades kuni viis kogudust.

1994. aastal oli ainuüksi Ivanovo linnas 125 kuulutajat ning mälestusõhtul viibis 1008 inimest. Sama aasta piirkonnakonvendil ristiti 62 Ivanovo elanikku. Niisiis oli ristitavaid juba terve koguduse jagu. Nüüd on Ivanovo oblastis 1800 usinat Kuningriigi kuulutajat.

 KOKKUTULEKUD VASTUSEISUST HOOLIMATA

Mitmes Venemaa linnas kohati konvente korraldades vastupanu. Näiteks korraldasid Novosibirskis tunnistajate vastased vaimulike õhutusel piketi otse selle staadioni sissepääsu ees, kus peeti konventi. Ühel vastaste loosungil oli kirjas ”Hoiduge Jehoova tunnistajatest!”. Meeleavaldajad aga ei märganud, et esimese sõna kaks viimast tähte olid määrdunud ning seega võis loosungilt lugeda hoopis ”Hoidke Jehoova tunnistajaid!”.

1998. aastal seisid ringkonnakokkutuleku korraldajad raskustega silmitsi Omskis. Vastaste mõjutusel sundisid kohalikud võimud ühe saali direktorit tühistama Jehoova tunnistajatega tehtud üürilepingut. Saali juurde kogunes mitusada inimest, kes olid kokkutulekule sõitnud. Hirmunud direktor, kes kartis nii enda kui ka saali pärast, anus vendi, et rahvas ei hakkaks vägivallatsema. Vennad rahustasid direktori maha, öeldes, et siinviibijatest ei tõsta keegi teise vastu kätt. Delegaadid klõpsutasid vaid üksteisest pilte ja läksid vaikselt laiali. Nii mõistis direktor, et Jehoova tunnistajad on rahumeelsed inimesed. Kahe nädala pärast peeti kokkutulek teises saalis. Vastased said kokkutulekust teada liiga hilja ning jõudsid kohale alles programmi lõppedes.

KONVENT ”TÄHTEDE” ALL

2003. aasta 22.—24. augustini oli Kaukaasias Stavropolis plaanis pidada üks viipekeelsetest piirkonnakonventidest. Delegaate tuli 70 Venemaa linnast. Kuid linnavõimude ägeda vastuseisu tõttu oleks konvent peaaegu ära jäänud, sest päev enne konventi ütles üürisaali direktor lepingu üles. 22. augustil, reedel, õnnestus aga vendadel teha leping tsirkuse juhtkonnaga.

 Programm algas kell kolm pärastlõunal, kuid varsti pärast vaheaega võeti elekter ära. Delegaadid istusid vaikselt oma kohtadel, kuni elekter tunnike hiljem tagasi saadi. Programm kestis õhtul poole kümneni.

Teisel konvendipäeval läks elekter ära pool kümme hommikul ja seejärel keerati vesi kinni. Kuidas said tunnistajad ilma vee ja valgustuseta konventi pidada? Kell 10.50 otsustas konvendikomitee avada kõik tsirkusetelgi uksed, sest väljas oli päikesepaisteline päev. Nutikad vennad panid väljapoole üles suured peeglid, mis peegeldasid kõnepidaja puldi juurde päikesevalgust. Kuigi konvendilised nägid nüüd hästi kõnepidajat, oli kõnepidajal nii ereda valguse tõttu raske oma märkmeid vaadata. Siis seadsid vennad üles veel peegleid, mis suunasid valguse lae all rippuvale peegelpallile. Nüüd oli tsirkuseareen täis värelevaid tulukesi ning nii kõnepidaja kui ka kohalviibijad said rahulikult programmile keskenduda. Pimedas ruumis istuvad konvendilised olid justkui tähistaeva all, ja nii sai sellest konvendist täiesti eriline koosviibimine.

Peagi saabusid konvendipaika linnapea ja tema ametnikud. Neid muidugi hämmastas, et tunnistajate üritus edasi kestab. Kõige enam pani neid aga imestama delegaatide käitumine. Keegi kohalviibijaist ei protesteerinud ega kurtnud millegi üle ning kogu nende tähelepanu oli suunatud kõnele. Miilitsaülem, kes oli varem Jehoova tunnistajate vastu agressiivne olnud, oli nii liigutatud, et sõnas: ”Oma südames ja hinges olen ma teiega, aga paraku tuleb meil elada maailmas, kus teid ei sallita.”

Ametnikud lahkusid ning varsti saadi ka elekter tagasi. Olgugi et esimesel kahel päeval lõppes programm üsna hilja, olid delegaadid kohal kuni lõpupalveni. Vastuseisust  hoolimata tõusis kohalviibijate arv iga päevaga. Kui reedel oli kohal 494 inimest, siis laupäeval juba 535 ning pühapäeval 611. Lõpupalves tänas vend Jehoovat selle imelise konvendi eest. Delegaadid läksid koju rõõmsal meelel, olles veel kindlamad oma otsuses teenida taevast Isa ja ülistada tema nime.

KURDID KIIDAVAD JEHOOVAT

Kurte oli ka nende tuhandete Nõukogude Liidu delegaatide seas, kes käisid 1990. aastal erikonvendil Poolas. Pärast konvendil saadud vaimset süsti hakkasid need esimesed ”külvajad” tublisti kuulutustööd tegema. Juba 1992. aasta alguses võis öelda, et ka see kuulutustööpõld on lõikuseks valmis ning ”lõikust on palju” (Matt. 9:37). 1997. aastal moodustati esimene viipekeelne kogudus ning kogu maal oli arvukalt viipekeelseid gruppe. Aastal 2002 moodustati viipekeelne ringkond, mis on geograafiliselt kõige suurem ringkond maailmas. Aastal 2006 oli kuulutajate ja kurtidest elanikkonna suhe 1:300-le, samal ajal kui kuuljate seas oli see suhe 1:1000-le.

Kuna vajadus heade viipekeelsete tõlgete järele oli suur, hakkas Venemaa harubüroo 1997. aastal tõlkima meie väljaandeid ka viipekeelde. Jevdokia, üks kurtidest, kes töötab viipekeelses tõlketiimis, ütleb: ”Pean suureks auks töötada Peetelis ja tõlkida meie väljaandeid viipekeelde. Maailmas ei usaldata kurte ja neid peetakse teistest halvemaks. Jumala organisatsioonis on aga kõik teisiti. Esiteks näen ma, et Jehoova ise usaldab meid sellega, et saame oma keeles tõde edasi anda. Teiseks tunneme end kindlalt Jehoova rahva seas ja oleme tõesti õnnelikud, et kuulume sellisesse suurde perre.”

 HEA SÕNUM IGAS KEELES

Kuigi Nõukogude Liidus kasutati kaubanduses ja haridussüsteemis valdavalt vene keelt, räägiti seal veel umbes 150 keelt. Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1991. aastal 15 riigiks lagunes, hakkasid tõe vastu huvi tundma ka paljud neid teisi keeli rääkivad inimesed, eriti aga vastiseseisvunud riikide elanikud. Kooskõlas Ilmutuse 14:6 tekstiga püüti sellel määratul maa-alal kuulutada ”kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele”. Ja seepärast oli vaja Venemaa büroo alluvusse kuuluval territooriumil hakata välja andma ”Vahitorni” veel 14 keeles, et varustada vaimutoiduga kümneid tuhandeid uusi jüngreid. Edendamaks hea sõnumi levikut, korraldab Venemaa harubüroo kirjanduse tõlkimist rohkem kui 40 keelde, mis aitab Piibli tõel puudutada neid keeli rääkivate inimeste südant palju kiiremini ja sügavamalt kui kunagi varem.

Enamikku neist keeltest räägitakse Venemaa Föderatsioonis. Näiteks võib Beslani ja Vladikavkazi tänavatel kuulda osseedi keelt; Baikali järve ümbruses burjaadi keelt, mis kuulub mongoli keelte hulka; põhjapõdrakasvatajate ja teiste Kaug-Ida asukate seas kuuleb turgi keelte hulka kuuluvat jakuudi keelt ning Kaukaasias veel umbes 30 keelt. Suurim keelerühm vene keele järel on Venemaal tatari keel, mida kõneleb rohkem kui viis miljonit inimest, ja seda eeskätt Tatarstanis.

Paljud tatari keelt kõnelevad inimesed on küll valmis lugema tatarikeelset kirjandust, kuid venekeelset võetakse harva vastu. Ajal, mil levitati ”Kuningriigi sõnumit” nr 35, sai selle traktaadi üks maapiirkonnas elav naine, kes palus seejärel kirja teel  endale tatarikeelset brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Üks õde saatis talle nii brošüüri kui ka kirja, millele naine vastas kaheksa lehekülje pikkuse kirjaga. Peagi hakkas ta tatarikeelsete väljaannete abil Piiblit uurima. Mees, kes sai endale tatari keeles brošüüri ”Kas Jumal tegelikult hoolib meist?”, ütles, et tänu sellele brošüürile hakkas ta maailma olukorda teisiti suhtuma. Kõik see poleks olnud võimalik ilma tatarikeelse kirjanduseta.

”Kuningriigi sõnumi” nr 35 sai ka üks mari keelt kõnelev naine. Pärast sõnumi lugemist tahtis ta Piibli kohta rohkem teada, kuid tema kodukandis ei elanud ühtki Jehoova tunnistajat. Niisiis, kui ta järgmine kord linna sõitis, võttis ta ühendust ühe Jehoova tunnistajaga ning sai temalt raamatu ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” ja muud venekeelset kirjandust. Pärast  kirjanduse iseseisvat uurimist hakkas ta ümberkaudsetele inimestele tõest rääkima ning peagi õpetas ta juba ise teistele Piiblit. Kuulnud peagi toimuvast ühepäevasest erikokkutulekust Iževskis, sõitis ta kohale, et minna ristimisele. Kokkutulekul aga kuulis ta, et need kes soovivad lasta end ristida, peavad olema enne põhjalikult Piiblit uurinud, ning vennad organiseerisid talle selleks abi. Niisiis sai selle naise huvi Piibli vastu alguse ”Kuningriigi sõnumi” lugemisest oma emakeeles.

Vladikavkazis oli vaid üks osseedikeelne kogudus ning ringkonnakokkutulekutel ja piirkonnakonventidel ei tõlgitud ühtki kõnet osseedi keelde. Esimest korda hakati konvendikõnesid tõlkima 2002. aastal. Võib kujutleda, millist rõõmu osseedid tundsid! Isegi need, kellele polnud vene keelest arusaamine probleemiks, ütlesid, et kuulda Piibli sõnumit oma emakeeles on hoopis midagi muud. Kõnede tõlkimine aitas kaasa osseedikeelse koguduse vaimsele kasvule ja tõi ka paljusid teisi osseete tõe juurde. 2006. aastal moodustati Osseetias oma ringkond ning seal hakati pidama osseedikeelseid kokkutulekuid.

Kord, kui reisivad ülevaatajad külastasid Altais Aktaši külas piibliuurijate gruppi, oli korterisse kogunenud umbes 30 inimest, kuigi kuulutajaid oli seal vaid ühe käe sõrmedel lugeda. Kõik kuulasid avalikku kõnet, kuid piirkonnaülevaataja teenistuskõne ajal lahkusid kohalviibijatest umbes pooled. Pärast koosolekut küsis piirkonnaülevaataja, miks nii paljud inimesed ära läksid. Üks eakas naine vastas vigases vene keeles: ”Te teete tublit tööd, aga ma ei saa peaaegu mitte millestki aru, mis te räägite.” Ringkonnaülevaataja järgmise külastuse ajal tõlgiti kõned kohalikku keelde ning siis ei lahkunud koosolekult keegi.

 Voroneži linnas õpib palju välismaalasi. Seetõttu organiseeris 2000. aastal üks hiina keelt rääkiv teenistusabiline hiina keele tunde. Paljud tunnistajad asusid hiina keelt õppima ning hakkasid kuulutama Hiinast tulnud üliõpilastele. Kuigi seda keelt pole kerge õppida, ei andnud vennad-õed alla. 2004. aasta veebruaris moodustati linnas esimene hiinakeelne raamatu-uurimisgrupp. Aprillis lasi end ristida esimene hiinlasest piibliõpilane ning kahe kuu pärast järgmine. Nüüd käib raamatu-uurimisel korrapäraselt grupp huvilisi ning hiina keeles juhatatakse 15 piibliuurimist. Soov saada rohkem kirjandust veel enamates keeltes pole hea sõnumi levides vaibunud ning harubüroo püüab seda soovi täita.

PIONEERID SAAVAD VÄLJAÕPET

Pioneeride teenistuskooli on Venemaal korraldatud juba hulk aastaid. Igal kursusel on olnud 20—30 kohalikku tunnistajat, kes ei ole pidanud koolis osalemiseks sõitma kuskile kaugele. Nii ei olnud aga siis, kui selle kooliga Venemaal algust tehti. Roman Skiba meenutab: ”Mäletan hästi pioneeride teenistuskooli, mis toimus 1996. aastal Jekaterinburgis. Tol kursusel oli üle 40 venna ja õe. Koolis osalemiseks tuli paljudel sõita sadu kilomeetreid, mõnel aga isegi peaaegu tuhat kilomeetrit.”

Svetlana, kes on teeninud üldpioneerina viipekeelsel territooriumil alates 1997. aastast, käis viipekeelsel pioneerikooli kursusel aastal 2000. Pärast kooli lõpetamist jutustas Svetlana, kuidas kursus aitas tal Jehoovat paremini teenida ning mõista, mida tähendab olla kristlane nii pereringis kui ka koguduses. Ta ütleb: ”Hakkasin teisi rohkem armastama. Sain aru ka sellest,  kui vajalik on vendade ja õdedega koostööd teha, ning nüüd võtan ma hea meelega teiste nõuandeid kuulda. Ka minu oskus piibliuurimisi juhatada on paranenud, sest hakkasin huvilisi õpetades näiteid kasutama.”

Kurtidele õpetab tõde ka Aljona, kes on pioneer Kaug-Idas Habarovski linnas. Selleks et teha oma tööd paremini, soovis Aljona osaleda viipekeelses pioneeride teenistuskoolis. Milliseid takistusi tuli tal selleks ületada? Aljona ütleb: ”Lähimat viipekeelset pioneerikooli oli plaanis pidada Habarovskist 9000 kilomeetri kaugusel Moskvas. Selleks et kooli minna, tuli mul sõita kaheksa päeva rongiga ja sama palju päevi ka koju tagasi.” Ent Aljona ei kahetsenud oma reisi mitte põrmugi.

Lisaks viipekeelsetele pioneerikoolidele peeti Venemaal aastail 1996 kuni 2006 veel sadu pioneeride teenistuskoole. Pioneeride väljaõpe on otseselt aidanud kaasa sellele, et kuulutustööd on hakatud rohkem tegema ning et ka kogudused on kasvanud. Marcin, kes teenib praegu ringkonnaülevaatajana, meenutab: ”1995. aastal määrati mind eripioneeriks Moskvasse Kuntsevo kogudusse. Selles koguduses oli avalik kõne ja ”Vahitorni” uurimine justkui suur kokkutulek. Saalis viibis 400 inimese ringis, kusjuures kuulutajaid oli koguduses 300. Nüüd, vähem kui kümme aastat hiljem, on sellest ühest kogudusest saanud kümme.

Kui olin 1996. ja 1997. aastal ringkonnaülevaataja, nägin oma ringkonnas tohutut juurdekasvu. Näiteks Volgogradi oblastis Volžski linnas tuli minu kahe külastuse vahelisel perioodil juurde 75 kuulutajat. Niisiis läksin järgmine kord justkui täiesti uude kogudusse. Nende vastsete tublide kuulutajate entusiasmi on raske  sõnadega kirjeldada. Näiteks kuulutustöökoosolekutel, mida peeti ühe korrusmaja korteris, käis kohal kuni 80 inimest. Paljudel kuulutajatel tuli koosoleku ajal seista trepikojas, kuna kõigi jaoks ei jätkunud korteris ruumi.”

NOORED KIIDAVAD JEHOOVAT

Venemaal tunnevad Piibli sõnumi vastu huvi ka paljud noored, kelle vanematele usuga tegelemine sugugi ei meeldi. Üks 20-aastane õde jutustab: ”1995. aastal, kui olin üheksa-aastane, kuulutasid Jehoova tunnistajad minu vanematele, kuid nemad ei võtnud tõde vastu. Mina aga tahtsin Jumala kohta rohkem teadmisi saada. Õnneks hakkas üks minu sõbranna, kellega käisin ühes klassis, Piiblit uurima, ning ka mina ühinesin temaga. Kui mu vanemad sellest teada said, keelasid nad mul tunnistajatega suhelda. Vahel panid nad mu isegi koju luku taha, et ma ei saaks piiblitundi minna. Ja kõik see kestis seni, kuni sain täiskasvanuks ning läksin õppima teise linna, kus mul õnnestus tunnistajatega uuesti kontakti saada. Kui hea meel mul küll oli, et sain piibliuurimist jätkata! Hakkasin Jehoovat kogu südamest armastama ning lasin end 2005. aasta piirkonnakonvendil ristida. Pärast ristimist alustasin kohe abipioneerteenistust. Nüüd on ka minu vanemad hakanud suhtuma hästi sellesse, mis on minule lapsepõlvest saati väga kallis olnud.”

Üks teine õde meenutab: ”Aastal 1997, kui olin 15-aastane, pakkusid tunnistajad mulle ajakirja ”Ärgake!”. Mulle meeldis selle ajakirja pealkiri ja sisu ning soovisin seda saada iga kuu. Ent kui mu isa sai teada, et loen niisugust kirjandust, keelas ta tunnistajatel meie juurde tulla. Mõne aja pärast asus aga mu nõbu Jehoova  tunnistajatega Piiblit uurima ning 2002. aasta alguses hakkasin koos temaga kuningriigisaalis koosolekutel käima. Seal kuulsin, et osa Jehoova tunnistajaid on misjonärid, ning ka minul tekkis tuline soov aidata teistel Jumalat tundma õppida. Kuid nõbu selgitas mulle, et kõigepealt tuleb mul suitsetamine maha jätta ja hakata elama Jumala nõuete järgi ning saada Tema teenijaks. Võtsin seda nõu kuulda. Poole aasta pärast lasin end ristida ning alustasin abipioneerteenistust. Olen õnnelik, et leidsin tõelise elu eesmärgi.”

SAHHAS PAGANATE RIKKUSI OTSIMAS

Üks Venemaa ringkond hõlmab Amuuri oblastit ja tervet Sahha vabariiki. 2005. teenistusaastal toimus  Sahha pealinnas Jakutskis esimest korda ringkonnakokkutulek ja ühepäevane erikokkutulek. Eriti tore oli neil kogunemistel näha põlisrahvaid.

Et kohalikel Jehoova teenijatel kergem oleks, jagati ringkond viieks osaks, nii et igaühel neist oleks oma kokkutulek. Reisivatel ülevaatajatel tuli ühelt kokkutulekult teisele minekuks sõita 24 tundi rongiga, siis 15 tundi autoga ja lõpuks kolm tundi lennukiga.

Talv on seal kandis väga külm, —50 °C või külmemgi. Kuid sellest hoolimata käivad kuulutajad peale korrusmajade kuulutamas ka eramajades.

2005. aasta alguses moodustati Sahhas kaks kuulutajate gruppi. Üks neist tegutseb Haiõri külas, mis asub ülalpool põhjapolaarjoont, Laptevite merest 80 kilomeetri kaugusel. Haiõris elab 500 inimest, kellest neli on tunnistajad. 2004. aastal viibis seal aga mälestusõhtul 76 inimest. Et külastada Haiõri gruppi, tuleb ringkonnaülevaatajatel kõigepealt teha umbes 900 kilomeetri pikkune lennureis ning seejärel sõita autoga rohkem kui 450 kilomeetrit mööda lumiseid teid.

Teine grupp moodustati Oimjakonist 100 kilomeetri kaugusel Ust-Nera asulas. Selles paikkonnas langeb temperatuur talviti mõnikord kuni 60 külmakraadini. Ust-Nera kuulutajad, kellel oli eelmisel aastal plaanis sõita ringkonnakokkutulekule, asusid teele kahe autoga. Neil tuli 50-kraadise külmaga sõita 2000 kilomeetri kaugusele mööda maa-ala, mis on enamjaolt asustamata.

Üks ringkonnaülevaataja jutustas huvitava loo, mis leidis aset lennukis 4000 meetri kõrgusel. ”Hoogtöö ajal, mil pakuti brošüüri ”Olge valvsad!”, peeti meie  ringkonnas mitu kokkutulekut. Lendasime parasjagu koos piirkonnaülevaatajaga järgmisele kokkutulekule. Kuna meil oli see brošüür otsa saanud, pakkusime stjuardessile brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Ta ütles, et on juba piiblilist kirjandust saanud, ning näitas meile brošüüri ”Olge valvsad!”. Oli tore teada, kui usinad on meie vennad ja õed. Samal ajal kui me stjuardessiga vestlesime, kõndis meist mööda kaaspiloot. Olles teemast huvitatud, ühines ka tema meie vestlusega, nii et saime peaaegu terve lennusõidu aja kuulutada. Kaaspiloot, kellel oli meie vestluse üle hea meel, võttis mitu ajakirja, et jagada neid teistelegi lennuki meeskonnaliikmetele.”

HEA SÕNUMI KUULUTAMINE SAHHALINI SAAREL

Sahhalini saarel, mis asub Jaapani kõige põhjapoolsemast saarest Hokkaidost põhjas, hakkasid tunnistajad kuulutama 1970. aastatel. Vladivostoki vennad, kes olid seal kandis kuulutusöö ülevaatajad, soovitasid Sergei Saginil kolida Sahhalini saarele ja seal kuulutama hakata. Sadamas tööl olles püüdis Sergei töökaaslastega Piibli teemadel vestelda ja peagi oli tal juba mitu piibliuurimist. Kuigi Sergei oli sunnitud hiljem saarelt ära kolima, kandis tema kuulutustöö vilja.

1989. ja 1990. aastal Poolas toimunud konvendid ajendasid paljusid Venemaa Jehoova tunnistajaid kolima paika, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Näiteks Sergei ja Galina Averin kolisid 1990. aastal Kaug-Idast Habarovskist Sahhalini saarele Korsakovi linna. Mõned kuud hiljem kolisid kaks pioneeri ja mitu kuulutajat Južno-Sahhalinski linna, kus elas vaid üks Jehoova tunnistaja.

 Pavel Sivulski juunior, üks neist kahest pioneerist, teenib nüüd Peetelis. Ta meenutab: ”Južno-Sahhalinskisse jõudes pidime kõigepealt jääma hotelli, sest me ei leidnud kohe elupaika. Alustasime majast majja tööd otse hotelli kõrval ning küsisime inimestega vesteldes muu hulgas ka seda, kas kellelgi on tuba üürida. Kui Piiblist huvitatud inimesed tahtsid teada, kust meid üles leida, ütlesime neile, et elame praegu hotellis, aga niipea, kui leiame oma elamise, saame nad enda juurde kutsuda. Palusime Jehoovat kogu südamest, et leiaksime endale töö- ja elukoha, ning Jehoova ei jätnud meid hätta. Peagi oli meil nii töö kui ka elamispaik. Üks naine võttis meid elama oma korterisse. Ta ei küsinud meilt üüriraha ja tegi meile koguni süüa, tänu millele saime rohkem aega teenistuses olla. Jehoova näitas, et on meiega. Varsti oli meil palju piibliuurimisi ning seadsime sisse raamatu-uurimise gruppe. Kahe kuu pärast õnnestus meil üürida maja, kus hakkasime koosolekuid pidama.”

Koguduse kasvades alustasid paljud kuulutajad pioneerteenistust. Neil oli tõeline pioneerivaim ning nad kolisid teistesse saare piirkondadesse, et sealgi head sõnumit levitada. Jehoova õnnistas rikkalikult selle kiirelt kasvava koguduse agarat tööd ning juba kolme aasta pärast, aastal 1993, oli seal kaheksa kogudust.

Aja jooksul lahkusid paljud kuulutajad saarelt majanduslike raskuste tõttu, kuid ka sellepärast, et kuulutada teisteski kohtades. Kuulutamine Sahhalini saarel on kandnud vilja nagu mujalgi. Nüüd seisab Južno-Sahhalinski kesklinnas kaunis kuningriigisaal ning saarel on üheksa kogudust ja neli gruppi, mis moodustavad ühe ringkonna.

 VASTUPANUST HOOLIMATA AVANEVAD PALJUD UKSED

Apostel Paulus ütles esimesel sajandil: ”Mulle on seal avanenud suur uks viljarikkaks tööks ja seal on palju vastaseid” (1. Kor. 16:9). Nüüd, kaks tuhat aastat hiljem, pole vastaste arv sugugi vähenenud. Ajavahemikus 1995 kuni 1998 algatati Moskva prokuratuuris Jehoova tunnistajate vastu neli kriminaalmenetlust. Jehoova tunnistajaid süüdistati inimeste õhutamises usulisele sallimatusele, perekondade lõhkumises, riigivastases tegevuses ning teiste linlaste õiguste rikkumises. Kui neid süüdistusi ei olnud võimalik tõestada, algatati tunnistajate vastu 1998. aastal samade alusetute süüdistuste põhjal tsiviilmenetlus.

Umbes aasta hiljem registreeris justiitsministeerium Jehoova tunnistajate Venemaa administratiivkeskuse uuesti, tõendades, et Jehoova tunnistajad ja nende kirjandus ei õhuta inimesi usulisele vihale, ei lõhu perekondi ega riku inimõigusi. Sellegipoolest ei loobunud prokuratuur oma süüdistustest.

Mõned usuteaduse professorid on mõistnud, et Jehoova tunnistajate uskumused põhinevad ainuüksi Piiblil. Usuteaduste professor dr Nikolai Gordienko Peterburi Herzeni nimelisest riiklikust pedagoogikaülikoolist ütleb: ”Eksperdid, kes süüdistavad Jehoova tunnistajaid nende õpetuste pärast, ei mõista, et tegelikult süüdistavad nad Piiblit.”

Kõigest hoolimata otsustas Moskva linnakohus Moskva Jehoova tunnistajad seaduslikust staatusest ilma jätta. Siiski ei takista see meie usukaaslasi täitmast Piibli käsku rääkida teistele heast sõnumist. Jehoova tunnistajad on kindlad, et Moskva elanikel on  õigus langetada ise otsus, mida uskuda. Selle õiguse äravõtmine tähendaks iga moskvalase vabaduse piiramist. Seepärast täidavad sealsed Jehoova tunnistajad edasi Jeesus Kristuse käsku kuulutada ja jüngreid teha (Matt. 28:19, 20). Praegu vaatab Euroopa Inimõiguste Kohus Moskva linnakohtu otsust uuesti üle.

1998. aasta septembris, mil algas kohtuprotsess, et likvideerida Moskva Jehoova tunnistajate juriidilist kogudust, oli selles linnas 43 Jehoova tunnistajate kogudust. Kaheksa aastat hiljem oli seal kogudusi juba 93. Jehoova on oma rahvale tõotanud: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu” (Jes. 54:17). Ja nii pidasid Jehoova tunnistajad 2007. aastal Moskvas oma piirkonnakonventi Lužniki staadionil, kus kord toimusid olümpiamängud. Konvendil oli kohal 29040 inimest ning 655 ristiti.

JUMALA NIMI ON VENEMAAL SUUR

Nagu on kirjas Malakia 1:11, ütles Jehoova Jumal: ”Päikesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur.” Iga uus päikesetõus annab uue võimaluse leida sellelt hiigelsuurelt maalt veel mõni jumalakartlik inimene. Ainuüksi eelmise teenistusaasta jooksul ristiti Venemaal üle seitsme tuhande piibliõpilase. See on ilmselgeks tõendiks, et Tsaaride Tsaar, nagu venekeelses Piiblis Jeesus Kristust nimetatakse, toetab oma alamaid kuulutustöös (Matt. 24:14; Ilm. 19:16).

”Issanda [”Jehoova”, UM] päev tuleb otsekui varas öösel,” ütles apostel Peetrus (2. Peetr. 3:10). Seepärast on Jehoova rahvas Venemaal otsustanud kasutada veel järele jäänud aega selleks, et otsida õige meelsusega inimesi igast rahvast ja hõimust.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 110]

”Kui teie vastu oleks midagi leitud, kui te oleksite kas või tilgagi verd valanud, me oleks teid kõiki maha lasknud”

[Väljavõte lk 128]

”Kui laseme teid vabaks, liituvad teiega paljud. Just sellepärast peamegi teid suureks ohuks oma riigile”

[Väljavõte lk 219]

”Teie inimesed sööstavad nagu linnud kirjandusekastide juurde ja viivad need sealt siis kiiresti minema”

 [Kast/pilt lk 69]

Siber

Mis seostub sinule Siberiga? Kas su silme ette joonistub karm ja metsik paik, kus on lõikavalt külmad talved? Või on Siber sinu jaoks tühi maa, kuhu küüditati Nõukogude võimuga konflikti sattunud isikud? See on siiski vaid osake tervikpildist.

Siber on hiiglaslik maa-ala, mis on veel ääretum kui suuruselt teine riik maailmas — Kanada. Siber hõlmab tänapäeval enam kui 13000000 ruutkilomeetrit, ulatudes Uuralitest ida poole Vaikse ookeanini ning Mongooliast ja Hiinast Põhja-Jäämereni. See maa-ala on rikas loodusvarade — puidu, nafta ja maagaasi — poolest. Siberis on mäeahelikke, tasandikke, soid, järvi ja suuri jõgesid.

Ligikaudu poolteist sajandit oli Siber koht, kuhu inimesi saadeti vangi, sunnitöölaagritesse või asumisele. 1930. ja 1940. aastatel viidi Stalini käsul Siberi laagritesse miljoneid inimesi. 1949. ja 1951. aastal küüditati sinna Moldaaviast, Balti vabariikidest ja Ukrainast umbes 9000 Jehoova tunnistajat.

 [Kast/pildid lk 72, 73]

Lühiülevaade

Maa

Maailma suurima riigi Venemaa ulatus mööda põhjapolaarjoont on 7700 kilomeetrit, põhjast lõunasse 3000 kilomeetrit ning kogupindala 17075400 ruutkilomeetrit. Venemaa katab 11 ajavööndit ning võtab laiuti enda alla peaaegu pool põhjapoolkera. Venemaal asub Euroopa pikim jõgi ning maailma sügavaim järv.

Rahvastik

Venemaa elanikkonnast moodustavad 80 protsenti venelased, kuid peale selle elab seal veel üle 70 etnilise grupi. On etnilisi gruppe, mis koosnevad vaid mõnest tuhandest inimesest, teised jälle rohkem kui miljonist.

Keel

Riigikeel on vene keel ning seda räägivad peaaegu kõik Venemaa elanikud. Lisaks sellele räägitakse Venemaal veel üle saja keele ning mõni neist on emakeeleks umbes miljonile inimesele.

Majandus

Venemaa on üks maailma suurimaid nafta ja maagaasi tootjaid. Suuremad tööstusharud on veel metsandus, kaevandus ja mitmesugused töötleva tööstuse harud.

Toit

Tugevaid liha-, kala-, kapsa- ja kohupiimatoite süüakse koos rukkileiva, kartuli või tatraga. Vene köögis tehakse palju rasvaseid ja süsivesikuterikkaid roogi, mis annavad pika ja külma talveperioodi jooksul vajalikku energiat. Iseloomulikeks vene toitudeks on pelmeenisupp või pelmeenid hapukoorega ning kapsa-, liha-, juustu- ja kartulipirukad. Populaarsed supid on borš ja hapukapsasupp.

Kliima

Suved on kuumad, talved pimedad ja külmad. Kevad ja sügis mööduvad kiiresti, suvi ja talv kestavad aga kaua.

 (Venemaa kaart on lehekülgedel 116 ja 167)

[Pildid]

Kreml

Elbruse mägi Kabardiini-Balkaaris

Pruunkaru Kamtšatka poolsaarel

 [Kast lk 92, 93]

Ideoloogiline võitlus

Nõukogude valitsuse eesmärk polnud Jehoova tunnistajaid hävitada, vaid allutada nad — kas veenmise või jõuga — nõukogude ideoloogiale. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutas valitsus KGB-d (Riiklik Julgeoleku Komitee). Alljärgnevalt on toodud mõned KGB meetodid.

Läbiotsimised. Tunnistajate kodusid otsiti läbi isegi öösiti. Mõned pered olid läbiotsimiste sageduse tõttu sunnitud elukohta muutma.

Jälgimine. Selle hulka kuulus telefonikõnede pealtkuulamine, kirjade läbilugemine ning pealtkuulamisseadmete paigaldamine vendade-õdede kodudesse.

Trahvid ning koosolekute katkestamine. Kogu riigis jälgisid kohalikud võimud, kus toimuvad koosolekud. Kõigile kohalolijaile määrati trahv, mis oli sageli pool kuupalgast või isegi rohkem.

Äraostmine ja väljapressimine. Mõnedele Jehoova tunnistajatele pakkus KGB koostöö eest korterit Moskva kesklinnas ning ka autot. Paljudel juhtudel öeldi vendadele, et kui nad koostööd ei tee, saadetakse nad aastateks sunnitöölaagrisse.

Propaganda. Filmides, telesaadetes ning ajalehtedes kujutati tunnistajaid kui inimesi, kes on ühiskonnale  ohuks. Vanglates ja töölaagrites peeti loenguid, milles süüdistati vendi Piibli kasutamises kattena poliitilisele värbamistööle. Propaganda viis tagakiusamiseni: õpetajad panid õpilastele halvemaid hindeid ning tööandjad jätsid töötajad ilma teatud õigustest või puhkusest, mille nad olid ära teeninud.

Sisseimbumine. KGB agendid teesklesid huvi Kuningriigi sõnumi vastu, hakkasid uurima Piiblit ning lasid end ristida. Mõned neist said organisatsioonis isegi vastutusrikkaid ülesandeid. Nende eesmärgiks oli külvata tunnistajate seas kahtlusi ja tekitada lõhesid ning niiviisi kuulutustööd peatada.

Küüditamine. Tunnistajad saadeti kõrvalistesse piirkondadesse. Seal tegid nad 12 tundi päevas rasket füüsilist tööd, kuid tulid vaevu ots otsaga kokku. Talvel võitlesid nad käreda pakasega, suvel aga sääskede ja parmudega.

Konfiskeerimine ja perede lahutamine. Kodud ja vara konfiskeeriti. Mõnikord võeti tunnistajatelt ka nende lapsed ära.

Naeruvääristamine ja peksmised. Paljusid tunnistajaid, sealhulgas naisi, solvati ja naeruvääristati. Mõned peksti väga julmalt läbi.

Vangistamine. Selle eesmärgiks oli sundida tunnistajaid oma usust lahti ütlema või nad usukaaslastest eraldada.

Sunnitöölaagrid. Nendes laagrites kurnati tunnistajaid viimse piirini. Sageli pandi neid tohutuid kände välja kaevama. Vennad töötasid ka söekaevandustes, ehitasid maanteid ning raudteid. Laagris elati barakkides ning pereliikmed olid üksteisest eraldatud.

 [Kast/pilt lk 96, 97]

Mulle langetati kaks korda surmanuhtlus

PJOTR KRIVOKULSKI

SÜNDIS 1922

RISTITI 1956

LÜHIANDMED Õppis enne tõe teadasaamist vaimulikus seminaris. Veetis 22 aastat vanglates ja sunnitöölaagrites, suri aastal 1998.

AASTAL 1940 hakkasid Poola Jehoova tunnistajad kuulutama minu kodukandis Ukrainas ning mind külastas võitud vend Kornei. Pärast seda, kui olime öö läbi vestelnud, veendusin, et see, mis ta mulle Jumala kohta rääkis, on tõde.

1942. aastal tungisid Saksa väed edasi ning Nõukogude väed tõmbusid minu kodukandist tagasi. See oli aeg, mil valitses anarhia. Ukraina rahvuslased nõudsid, et võitleksin nendega nii Saksa kui ka Nõukogude Liidu vägede vastu. Kui ma sellest keeldusin, hakkasid nad mind peksma, kuni kaotasin teadvuse. Seejärel visati mind tänavale. Samal õhtul pöördusid natsionalistid aga tagasi, et viia mind kohta, kus sooritati massihukkamisi. Seal küsisid nad minult uuesti, kas teenin Ukraina rahvast või mitte. Vastasin kindlalt ja valjult: ”Mina teenin ainult Jehoova Jumalat!” Niisiis määrati mulle surmanuhtlus. Kui üks sõduritest andis käsu mind maha lasta, haaras teine relva ja karjus: ”Ära lase! Meil võib teda veel vaja minna.” Siis hakkas keegi teine mind maruvihas peksma ja lubas mu ise nädala jooksul ära tappa. Kuid mõni päev hiljem tapeti hoopis tema.

1944. aasta märtsis tuli Nõukogude armee meie kodukohta  tagasi ning sõdurid võtsid kaasa kõik mehed, ka minu. Seekord oli Nõukogude armee see, kes vajas endale sõdureid. Nende kogunemispaigas kohtasin Korneid, kes oli mulle tõest rääkinud. Seal oli veel 70 Jehoova tunnistajat. Seisime teistest eraldi ning julgustasime üksteist. Meie juurde tuli keegi ohvitser ning küsis, miks me teistest eemal seisame. Kornei selgitas, et oleme kristlased ega soovi relva kätte võtta. Seejärel viidi Kornei minema ning öeldi, et ta lastakse maha. Ja me ei näinudki teda enam kunagi. Siis hakkasid sõdurid meid ähvardama, öeldes, et meiega tehakse sedasama, mida Korneiga, ning siis küsiti meilt ükshaaval, kas ühineme nende armeega. Kui tuli minu kord vastata, keeldusin ma nende armeega ühinemast, ja nii viisid kolm sõdurit ja ohvitser mu metsa. Komandör luges mulle ette sõjatribunali otsuse: ”Vormi ja relva kandmisest keeldumise eest mahalaskmisele.” Palvetasin härdalt Jehoova poole ja mõtlesin endamisi, kas minu teenistus on talle üldse vastuvõetav, sest mul polnud ju veel olnud võimalust ristimisele minna. Järsku kuulsin hüüdu: ”Tuld!” Ent sõdurid tulistasid õhku. Seejärel hakkas ohvitser mind peksma. Mulle määrati kümne aasta pikkune vanglakaristus ning lõpuks viidi mind ühte sunnitöölaagrisse Kesk-Venemaale Gorki oblastisse.

Sain vabaks 1956. aastal ning hiljem abiellusin ustava Jehoova teenija Reginaga. Olime elanud koos vaid pool aastat, kui mind ootamatult uuesti arreteeriti ning kümneks aastaks vangi pandi.

Pärast seda, kui ma lõpuks vabanesin, ütles mulle üks ohvitser: ”Teiesugustele pole Nõukogude maal kohta.” Ent ta eksis. Kui hea on küll teada, et kogu maa kuulub Jehoovale ning see on tema otsustada, kes jääb siia igavesti elama ja kes mitte (Laul 37:18).

 [Kast/pilt lk 104, 105]

”Tüdrukud, kas teie hulgas mõnd Jehoova tunnistajat ka on?”

JEVGENIA RÕBAK

SÜNDINUD 1928

RISTITUD 1946

LÜHIANDMED Sündinud Ukrainas. Sealt viidi ta sunniviisil Saksamaale, kus ta õppis tõde tundma. Nüüd teenib Jevgenia Jehoovat ustavalt Venemaal.

ÜHEL pühapäeval kuulsin läbi akna kaunikõlalist laulu. Need, kes laulsid, olid Jehoova tunnistajad. Peagi hakkasin käima nende koosolekutel. Ma ei suutnud mõista, miks sakslased kiusasid taga teisi sakslasi nende usu pärast. Minu ukrainlastest sõbrad, kellega koos mind oli Saksamaale toodud, hakkasid mind aga sakslastega läbikäimise pärast vihkama. Kord karjus üks sõbranna mu peale ja lõi mind näkku, teised aga naersid seda nähes.

Pärast seda, kui olin 1945. aastal vabaks saanud, pöördusin Ukrainasse tagasi. Taas kodus olles, ütles vanaisa mulle: ”Su ema on aru kaotanud. Ta on visanud kõik oma ikoonid minema ja teenib nüüd mingit teist Jumalat.” Kui jäime emaga kahekesi, võttis ta välja Piibli ja luges mulle sealt, et Jumal vihkab ebajumalateenistust. Sain teada, et ta on hakanud käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Võtsin emal kaela ümbert kinni ja puhkesin nutma. Ütlesin  talle vaikselt: ”Kallis ema, mina olen ka Jehoova tunnistaja.” Nutsime mõlemad suurest rõõmust.

Ema oli teenistuses väga innukas. Kuna peaaegu kõik vennad olid viidud laagritesse, oli tema määratud rühmasulaseks. Ema innukus nakatas ka mind.

1950. aastal arreteeriti mind usulise tegevuse eest ning kohus määras mulle karistuseks kümme aastat töölaagrit. Mind viidi koos nelja õega Siberisse Ussolje-Sibirskoje linna, kus me 1951. aasta aprillist raudtee-ehitusel tööle hakkasime. Pidime kandma õlal raskeid raudteeliipreid, üht liiprit kahekesi. Peale selle tuli meil ilma abivahenditeta paigaldada ka kümnemeetriseid rööpaid, mis kaalusid 320 kilogrammi. Olime tööst täiesti kurnatud. Kord, kui me puruväsinuna pärast tööd kodu poole minema hakkasime, peatus meie kõrval rong, mis oli täis vange. Pistnud pea aknast välja, küsis üks mees: ”Tüdrukud, kas teie hulgas mõnd Jehoova tunnistajat ka on?” Meie väsimus oli korrapealt haihtunud. ”Meid on siin viis!” hüüdsime. Tuli välja, et vangid olid meie kallid usukaaslased, kes olid välja saadetud Ukrainast. Niikaua kui rong seisis, rääkisid nad, mis nendega oli juhtunud ja kuidas neid Siberisse küüditati. Siis lugesid lapsed meile luuletusi, mis vennad ja õed olid ise kirjutanud. Isegi sõdurid ei sekkunud meie vestlusesse, nii et saime üksteise usku tugevdada.

Ussolje-Sibirskojest viidi meid edasi suurde laagrisse Angarski lähedal. Seal oli ees 22 õde, kes olid hästi organiseeritud, neil olid isegi kuulutustööterritooriumid. See aitas meil vaimselt vastu pidada.

 [Kast/pilt lk 108, 109]

Mind saadeti mitu korda ”viiendasse nurka”

NIKOLAI KALIBABA

SÜNDINUD 1935

RISTITUD 1957

LÜHIANDMED Saadeti 1949. aastal Siberisse Kurgani oblastisse.

MEILE näis, et Nõukogude Liidus luuratakse iga Jehoova tunnistaja järele. Kuigi meie elu polnud kerge, andis Jehoova meile toimetulekuks tarkust. 1959. aasta aprillis arreteeriti mind usulise tegevuse pärast. Kuna ma ei tahtnud ühtegi venda ega õde üles anda, otsustasin eitada, et neid tunnen. Uurija näitas mulle usukaaslaste pilte ja küsis nende nimesid. Ütlesin, et ei tunne neist kedagi. Siis näitas ta mulle mu lihase venna pilti ja küsis: ”Kas see on teie vend?” Vastasin: ”Ma ei tea, kas see on tema või mitte. Ma ei oska öelda.” Pärast seda näitas uurija minu enda pilti ja küsis: ”Kas see olete teie?” — ”See isik on küll minu nägu, aga ma ei tea täpselt, kas see olen mina või mitte.”

Mind lukustati rohkem kui kaheks kuuks vangikongi. Igal hommikul tänasin ärgates Jehoovat tema headuse eest. Seejärel meenutasin mõnd piibliteksti ja arutlesin üksipäini selle teksti üle. Siis laulsin vaikselt ühe kuningriigilaulu, valjul häälel kongis laulmine polnud lubatud. Pärast seda mõtisklesin mõne Piibli teema üle.

Laagris, kuhu mind saadeti, oli palju Jehoova teenijaid. Sealsed tingimused olid hirmsad, me ei tohtinud  isegi rääkida. Üsna tihti suleti vennad isolaatorisse ehk ”viiendasse nurka”, nagu seda paika kutsuti. Minul tuli seal istuda korduvalt. Selles kongis sai vang üksnes 200 grammi leiba päevas ning magada tuli puulava peal, mis oli üle löödud paksu plekiga. Kuna aknaruudud olid katki, kihas kong sääskedest. Padjaks olid mul saapad.

Tavaliselt oli igal vennal kombeks kirjandusele mingi peiduurgas otsida. Mina hoidsin kirjandust luua sees, millega põrandat pühkisin. Läbiotsimiste ajal ei tulnud kellelgi isegi pähe luua sisse vaadata, kuigi kõik muud kohad uuriti äärmise hoolega läbi. Peitsime kirjandust ka seinte sisse. Õppisin usaldama Jehoova organisatsiooni. Jehoova näeb ja teab kõike ning aitab igat oma ustavat teenijat. Tundsin oma elus alati Jehoova abi.

Enne seda, kui meie pere 1949. aastal Siberisse küüditati, ütles mu isa, et Jehoova võib asju korraldada ka nii, et Siberi kõige kaugemates nurkades elavad inimesed kuulevad tõde. Mõtlesime, et kuidas see võiks küll nii minna. Ent võimukandjad tegid ise tuhandetele ausameelsetele Siberi elanikele tõe tundmaõppimise võimalikuks.

Kui olukord Nõukogude Liidus muutus, kasutasid vennad ja õed võimalust ning sõitsid 1989. aastal Poolasse rahvusvahelisele konvendile. Need olid unustamatud päevad. Pärast lõpupalvet jäime edasi seisma ning aplodeerisime pikka aega. Millised tunded meid küll valdasid! Olin aastaid harjunud nägema kõiksugu raskusi, kuid meil olid harva pisarad silmis. Nüüd, kui lahkusime oma kallite usukaaslaste juurest Poolast, lasime aga pisaratel voolata ning keegi ei suutnud ega isegi tahtnud neid tagasi hoida.

 [Kast/pilt lk 112, 113]

Teen kõike hea sõnumi kuulutamise nimel

PJOTR PARTSEI

SÜNDINUD 1926

RISTITUD 1946

LÜHIANDMED Pjotr kohtus Jehoova tunnistajatega esimest korda 1943. aastal. Ta on olnud kahes natsi koonduslaagris ning Venemaal sunnitöölaagris. Teenis keelu ajal ringkonnaülevaatajana.

PÄRAST seda, kui olin natsi-Saksamaal peamisi Piibli õpetusi tundma õppinud, hakkasin neist kohe rääkima oma tuttavatele, kellest paljud samuti tõe vastu võtsid. 1943. aastal andis aga üks preester mind gestaapole üles. Mind arreteeriti ning süüdistati noorte mässule õhutamises. Peagi viidi mind Poolasse Majdaneki koonduslaagrisse. Eriti hindasin neil päevil vendade ja õdedega suhtlemist. Laagris muutus meie soov kuulutada veelgi tugevamaks. Paljud vangid olid tõest huvitatud ning me püüdsime leiutada viise, kuidas Jehoova Kuningriigist tunnistust anda. Kord, kui mulle anti 25 hoopi piitsaga, millel oli kaks nahkriba, tõusin püsti ja ütlesin saksa keeles valjul häälel: ”Danke schön!” (’tänan väga’). Üks sakslane ütles selle peale: ”Vaata kui vintske noormees! Meie peksame teda ja tema tänab meid.” Pärast seda oli mu selg sinisevorbiline.

Töö laagris oli ränk ning meie kokkuvarisemise äärel. Need, kes surid, põletati krematooriumis, mis  töötas päevad ja ööd. Arvasin, et varsti põlen ka mina selles metallahjus. Näis, et elavana ma siit välja ei saa. Siiski pääsesin eluga, ja seda tänu sellele, et sain vigastada. Kõiki, kes olid suhteliselt terved, sunniti tööle, ülejäänud saadeti aga teistesse laagritesse. Kahe nädala pärast viidi mind üle Ravensbrücki koonduslaagrisse.

Sõja lõpu poole liikusid ringi jutud, et sakslased pidavat meid kõiki peagi maha laskma. Siis aga saime teada, et valvurid on põgenenud. Niipea kui vangid mõistsid, et nad on vabad, hajusid kõik eri ilmakaarde laiali. Mina sattusin Austriasse, kus mul kästi väeteenistusse astuda. Keeldusin ning ütlesin, et olin olnud oma uskumuste pärast koonduslaagris. Niisiis lubati mul pöörduda tagasi Ukrainasse, mis oli tollal osa Nõukogude Liidust. 1949. aastal abiellusin Jekaterinaga, kellest sai mulle ustav kaaslane. Ent 1958. aastal arreteeriti mind jälle ning saadeti Mordva sunnitöölaagrisse.

Pärast vabanemist võtsin osa piibliteemalise kirjanduse trükkimisest. Kord 1986. aastal olime öö jooksul trükkinud 1200 lehekülge. Asetasime lehed üksteise peale nii põrandale kui ka voodite ja kõige muu peale. Ootamatult ilmus aga ukse taha KGB agent, kes tuli enda sõnul meiega lihtsalt vestlema. Jekaterina küsis, kus ta rääkida soovib, kartmata, et mees võiks tahta tuppa tulla. Õnneks valis agent vestluskohaks väliköögi. Kui ta oleks tuppa astunud, oleks tal olnud põhjust meid arreteerida.

Püüame tänase päevani elada oma pühendumistõotuse kohaselt ning teha kõike hea sõnumi kuulutamise nimel. Meie 6 last, 23 lapselast ja 2 lapselapselast teenivad ustavalt Jehoovat ning me oleme Jehoovale tänulikud, et meie lapsed tõeteel käivad.

 [Kast lk 122]

Üksikvangistus

Nõukogude karistussüsteemis oli üksikvangistus levinud karistusviis näiteks selle eest, kui keegi keeldus vabatahtlikult usulist kirjandust üle andmast. Vangidele anti selga kulunud puuvillased riided ning nad suleti kongi.

Tüüpiline üksikkong oli väike, umbes kolme ruutmeetri suurune. See oli pime, niiske ja räpane, samuti oli see külm ja seda eriti talviti. Betoonseinad olid konarlikud. Meetripaksuses müüris oli väike aken ning mõned aknaruudud katkised. Elektripirn andis küll veidi valgust, kuid see oli paigutatud seinaorva ning kaetud metallplaadiga, mille sees olid vaid väikesed augud. Peale betoonpõranda sai istuda üksnes kitsal pingitaolisel seinast väljaulatuval osal. Pikemat aega istuda polnud seal aga võimalik. Jala- ja seljalihased väsisid sellest peagi ning hakkasid valutama. Ka konarliku seina vastu toetuda oli valus.

Ööseks lükati magamiseks kongi madal puukast, mida hoidis koos metall-lint. Niisuguse kasti peale võis küll pikali heita, kuid külmaga ja ilma tekita ei tulnud siiski sõba silmale. Üksikvangistuses anti süüa 300 grammi leiba päevas ning korra kolme päeva tagant lahjat suppi.

Käimla, milleks oli vaid toru põrandas, lehkas kohutavalt. Mõnes kongis oli ventilaator, mis puhus käimlatorudest haisu kongi. Seda kasutati vangide demoraliseerimiseks ja karistamiseks.

 [Kast/pilt lk 124, 125]

Mordva laager nr 1

Sellest laagrist, kus oli ühtekokku 600 vangi, käis ajavahemikus 1959 kuni 1966 läbi 450 Jehoova tunnistajat. See oli üks Mordva 19-st sunnitöölaagrist ning seda ümbritses umbes kolme meetri kõrgune okastraataed, millesse oli lastud elekter. Seda aeda ümbritses omakorda veel 13 okastraataeda. Maapind oli laagri ümber alati värskelt kobestatud, nii et iga ärakaranu jäljed näha oleksid.

Võimud püüdsid välismaailmast täielikult ära lõigatud Jehoova teenijaid murda nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Kuid sellest hoolimata suutsid vennad laagris vaimset tegevust organiseerida.

Laagrist sai ringkond, millel oli isegi oma ringkonnaülevaataja. Ringkond koosnes neljast kogudusest ja need 28 raamatu-uurimise grupist. Et kõik Jehoova teenijad võiksid vaimselt tugevaks jääda, korraldasid vennad nädalas seitse koosolekut. Kuna alguses oli laagris vaid üks Piibel, tehti graafik, mille alusel said kogudused seda kordamööda lugeda. Vennad hakkasid esimesel võimalusel Piiblit kopeerima. Piibli raamatuid kirjutati ümber eri märkmikesse ning originaali hoiti hoolega peidus. Nii said vennad pidada kinni ühisest piiblilugemise kavast. Korraldatud oli ka ”Vahitorni” uurimine. Kristlikud õed, kes käisid laagris oma meest külastamas, tõid ajakirjade miniatuurseid koopiaid kaasa kas suus, kingakontsade sees või juuksepalmikutesse punutuna.  Kirjanduse kopeerimise eest heideti paljud vennad ühest kuni viieteistkümne päevani üksikkongi.

Üksikkongis istuja oli teistest vangidest eraldatud. Valvurid jälgisid hoolsalt, et üksikkongis istuvad tunnistajad midagi ei loeks. Ent vennad nuputasid ikka midagi välja, et ka üksikkongis olijad vaimset toitu saaksid. Näiteks ronis üks tunnistaja ehitise katusele, kust nägi hoovi, kuhu üksikkongis istujad jalutama viidi. Vennal olid piiblitekstid kirjutatud paberitükkidele, millest ta tegi 1-sentimeetrise läbimõõduga kuulikesed, mis ta siis läbi pika toru hoovis jalutava venna poole puhus. Too kummardus ja tegi, nagu seoks ta saapapaela kinni ning korjas kuulikese märkamatult üles.

Hommiku- ja õhtusöögiks said vangid putru, mille hulka oli segatud pisut puuvillaseemneõli. Lõunasöögiks oli vesine borš või mõni muu supp ja siis ka midagi veidi tahkemat. Leib, mida vangidele anti, nägi välja nagu vilt. Ivan Mikitkov meenutab: ”Virelesin selles laagris seitse aastat ning terve see aeg tuli meil kannatada tugevate kõhuvalude käes.”

Vennad jäid laagris olles usus kindlaks. Eraldatus ei paisanud Jumala ustavaid teenijaid vaimsest tasakaalust välja. Nende usk ning armastus Jumala ja ligimese vastu jäid püsima (Matt. 22:37—39).

 [Kast/pilt lk 131, 132]

Ta küsis: ”Miks sa nutad?”

POLINA GUTŠMIDT

SÜNDINUD 1922

RISTITUD 1962

LÜHIANDMED Temast sai Viktor Gutšmidti naine. Vangis olles nägi Polina, kui head inimesed on Jehoova tunnistajad.

USKUSIN kommunismi kõigest hingest. Ent sellest hoolimata arreteerisid kommunistid mu 1944. aasta mais ning saatsid Vorkuta sunnitöölaagrisse. Kolme aasta jooksul ei saanud ma isegi teada, miks mind oli arreteeritud. Alguses arvasin, et on toimunud eksitus ja mind lastakse vabaks. Siis aga määrati mulle kümne aasta pikkune vangistus oletatavate nõukogudevastaste märkuste eest.

Kuna mul oli kogemusi meditsiinivallas, töötasin esimestel vangistusaastatel laagri haiglas. 1949. aastal viidi mind aga üle Inta laagrisse, mis oli mõeldud poliitilistele vangidele. Sealne režiim oli palju jäigem. Vangide hulgas valitses vimm, toorus, kõlblusetus, apaatia ja meeleheide. Laagris liikusid ringi jutud, et kõik vangid lastakse peagi maha või neile määratakse eluaegne vanglakaristus, ning see tegi niigi pingelise olukorra veel hullemaks. Sellise pinge all kaotasid mitmed vangid mõistuse.  Kinnipeetud kahtlustasid ja vihkasid üksteist, sest laagris oli palju koputajaid. Inimesed olid endassetõmbunud ning püüdsid olukorraga kohaneda nii hästi, kui suutsid. Lokkas isekus ja ahnus.

Ent grupp umbes 40 naisvangist erines märgatavalt ülejäänud vangidest. Nad hoidsid alati kokku ning nägid välja üllatavalt head ja puhtad ning olid lahked ja sõbralikud. Suurem osa neist olid noored ning nende hulgas oli isegi väikseid lapsi. Sain teada, et nad on usklikud, Jehoova tunnistajad. Osa vange olid tunnistajate vastu õelad ja vaenulikud, teised aga imetlesid nende käitumist, eriti nende armastust üksteise vastu. Näiteks kui üks Jehoova tunnistaja jäi haigeks, valvasid teised kordamööda tema voodi juures. Laagris oli niisugune asi äärmiselt ebatavaline.

Panin imeks, et Jehoova tunnistajad on eri rahvustest, aga see ei takistanud neid olemast üksteise vastu sõbralikud. Olin tol ajal kaotanud igasuguse eluisu. Kord sügavas madalseisus olles istusin maha ja hakkasin nutma. Minu juurde tuli üks Jehoova tunnistajast tüdruk ja küsis: ”Polina, miks sa nutad?”

”Ma ei taha enam elada,” vastasin talle.

Tüdruk, kelle nimi oli Lidia Nikulina, hakkas mind lohutama. Ta rääkis mulle elu eesmärgist, sellest, kuidas Jumal lahendab kõik inimkonna probleemid, ja paljust muust. Vabanesin laagrist 1954. aasta juulis. Selleks ajaks olin Jehoova tunnistajatelt juba palju teada saanud ning mul oli rõõm astuda nende ridadesse.

 [Kast/pilt lk 140, 141]

Sõjandusinsenerist sai hea sõnumi kuulutaja

VLADIMIR NIKOLAJEVSKI

SÜNDIS 1907

RISTITI 1955

LÜHIANDMED Teda viidi 256 korda ühest laagrist ja vanglast teise. Suri 1999.

LÕPETASIN 1932. aastal Moskva sideinstituudi ja sain inseneriks. Olin 1941. aastani tööl ühes Moskva instituudis, kus minu ülesandeks oli töötada sõjalaevade jaoks välja spetsiaalseid seadmeid. Kuid sõja ajal võeti mind kinni ning saadeti Kesk-Kasahstani Kengiri laagrisse.

Laagris olles hakkasid mulle silma Jehoova tunnistajad, sest nad erinesid teistest vangidest. Ligikaudu 14000 vangi seas oli Jehoova tunnistajaid kolme bloki peale umbes 80. Eriti tuli erinevus tunnistajate ja ülejäänute vahel esile 1954. aasta Kengiri mässu ajal. Tunnistajad mässust osa ei võtnud ja keeldusid isegi selleks valmistumast. Nad jäid harukordselt rahulikuks ning püüdsid teistele vangidele oma seisukohta selgitada. Mulle avaldas nende käitumine nii suurt muljet, et hakkasin nende uskumuste kohta küsimusi esitama. Mõne aja pärast pühendasin oma elu Jehoovale. Kui Kengiri mäss tankidega maha suruti,  pandi tunnistajate usk laagris eriti proovile.

Kord öeldi mulle, et Moskvast on saabunud kaks kindralit minuga vestlema. Üks neist ütles mulle: ”Vladimir, aitab juba. Te olete sõjandusinsener. Kodumaa vajab teid ja te hakkate jälle oma vana tööd tegema. Kuidas te suudate nende harimatute inimeste seas olla?”

”Mul ei ole millegagi kiidelda,” vastasin neile. ”Kõik meie anded on Jumalalt. Need, kes on temale kuulekad, võivad elada Kristuse tuhandeaastase valitsuse all, kus inimesed saavad täiuslikuks ja tõeliselt harituks.”

Olin väga õnnelik, et mul avanes võimalus neile kahele kindralile tõest rääkida. Nad palusid mind mitu korda asuda uuesti oma endisele töökohale, kuid mina ütlesin, et nad mulle rohkem peale ei käiks ja jätaks mu laagrisse usukaaslaste juurde, keda armastan.

1955. aastal minu karistus tühistati. Hakkasin tegema tööd, mis polnud seotud sõjandusega. Tänu sellele, et püüdsin rikkalikult tõeseemneid külvata, õnnestus mul hakata uurima ühe inseneri perega. Peagi said neist Jehoova tunnistajad ja innukad kuulutajad. KGB aga jälgis mind ning läbiotsimise ajal leiti minu korterist piiblilist kirjandust. Kohus määras mulle 25 aastat ning mind saadeti Siberisse Krasnojarski sunnitöölaagrisse. Mind viidi sageli ühest laagrist ja vanglast teise. Arvestasin kord välja, et seda tehti 256 korda.

 [Kast/pilt lk 147, 148]

Vajasime suuri kohvreid

NADEŽDA JAROŠ

SÜNDINUD 1926

RISTITUD 1957

LÜHIANDMED Nadežda kuulis tõest Ravensbrücki koonduslaagris. Nõukogude Liitu naastes tegutses ta aastaid kirjanduse kullerina. Nüüd elab Kaukaasias.

KUI ma 1943. aastal koonduslaagrisse sattusin, kadus mul eluisu. Alles Jehoova tunnistajatega kohtudes sain elutahte tagasi. Kui õnnelik ma küll Ukrainasse tagasi pöördudes olin lootuse üle elada igavesti paradiisis maa peal! Hakkasin pidama kirjavahetust vaimsete õdedega, et oma usku tugevana hoida. KGB sai aga need kirjad kätte ning varsti määrati mulle 15 aastat sunnitöölaagris.

1947. aasta novembris saadeti mind Kolõma laagrisse, kus ma ei näinud terve oma karistusaja jooksul ainsatki usukaaslast. Jehoova aga aitas mul kuulutustööd teha. Üks vang, Jevdokia, hakkas Piibli vastu huvi tundma. Meist said sõbrannad ning me toetasime üksteist nii vaimselt kui ka emotsionaalselt. Ma ei teadnud Piiblist palju, kuid sellest, mida teadsin, oli küllalt, et jääda Jehoova ees laitmatuks.

1957. aasta alguses, aasta pärast vabanemist, läksin elama Irkutski oblastisse Sujetihhasse. Sealsed usukaaslased võtsid mind soojalt vastu ning olid väga  abivalmid, aidates mul isegi tööd ja elukohta leida. Kõige õnnelikumaks tegi mind aga see, et mul paluti olla abiks teokraatlikus tegevuses. Kuna ma polnud veel ristitud, ristiti mind suures vannis. Nüüd olin valmis täitma Jehoova organisatsioonis kohustusi, mille hulka kuulus piibliteemalise kirjanduse edasitoimetamine ja sidepidamine.

Kirjandust tuli viia kõikjale Siberisse, Kesk-Venemaale ja Lääne-Ukrainasse. Kogu tegevus pidi olema väga hoolikalt planeeritud. Et viia kirjandust Lääne-Ukrainasse, oli meil vaja suuri kohvreid. Mäletan, et kord Moskvas Jaroslavi jaamas läks mul kohvri lukk katki ja kogu kirjandus kukkus kohvrist välja. Jäin rahulikuks ja palvetasin samal ajal, kui väljaandeid kiirustamata maast üles korjasin. Sain kuidagi kõik oma kompsud kokku ja lasin jaamast kähku jalga. Õnneks ei pööranud mulle keegi tähelepanu.

Kord olin jälle kahe kirjandusekohvriga Ukrainast Moskva kaudu Siberisse sõitmas. Panin kupees ühe kohvri kõige madalama magamisaseme alla. Peagi astusid minu kupeesse kaks meesreisijat, KGB agenti. Muu hulgas tegid nad juttu Jehoova tunnistajatest, kes pidavat levitama kirjandust ja osalema nõukogudevastases agitatsioonis. Püüdsin jääda rahulikuks, et mitte kahtlust äratada. Pealegi istusid nad ju vaata et minu kirjanduse otsas.

Nii kirjandust edasi toimetades kui ka muid ülesandeid täites olin alati valmis selleks, et mind võidakse iga kell arreteerida. Sattusin paljudesse olukordadesse, mis õpetasid mind kõiges Jehoovale lootma.

 [Kast/pilt lk 158, 159]

”Teie inimesed pole üldse sellised, nagu ma olin arvanud”

ZINAIDA KOZÕREVA

SÜNDIS 1919

RISTITI 1958

LÜHIANDMED Veetis aastaid eri laagrites. Suri aastal 2002.

TAHTSIN juba lapsepõlvest peale Jumalat teenida. Aastal 1942 viis sõbranna mu vene õigeusu kirikusse, kuna ta soovis mulle parimat ja lootis, et ma põrgusse ei satuks, nagu ta mulle seda ütles. Ent kui preester sai teada, et olen osseet, keeldus ta mind ristimast. Siiski soostus ta seda lõpuks tegema, kui oli mu sõbrannalt raha saanud. Otsides tõde, tutvusin nii adventistide, nelipühilaste kui ka baptistidega. Sellest muidugi piisas, et mind sunnitööle saata. Laagris sain aga kokku Jehoova tunnistajatega ning ei läinud kaua, kui mõistsin, et neil on tõde. Pärast seda, kui ma 1952. aastal vabaks sain, naasin koju ning hakkasin head sõnumit kuulutama.

Ühel varahommikul 1958. aasta detsembris kuulsin kõva koputust. Sisse tormasid sõdurid, kes hakkasid meie kodu läbi otsima, samal ajal kui kaks neist mind toanurka valvama jäid. Isa ärkas üles ning teda haaras hirm oma pere, eriti aga poegade pärast. Minu vanematel oli viis poega ning mina olin nende ainus tütar. Kui isa nägi sõdureid tubades ja pööningul ringi tuhnimas, sai ta aru, et asi peab olema seotud minu  usuga. Haarates vintpüssi, karjus ta mulle: ”Ameerika nuhk, selline!” Ta tahtis mind tulistada, kuid sõdurid haarasid tal vintpüssi käest. Oli uskumatu, et mu oma isa oleks mind tulistanud. Kui läbiotsimine oli lõpetatud, viidi mind presendiga kaetud veoauto kastis minema. Olin siiski õnnelik, kuna olin elus. Mulle määrati usutegevuse eest kümme aastat vanglakaristust.

1965. aasta detsembris vabastati mind enne tähtaega. Vanematel oli küll hea meel mind taas näha, kuid isa ei tahtnud, et ma jääksin koju elama. Huvitav on aga see, et KGB nõudis isalt, et ta mind oma majja sisse kirjutaks, ja aitas mul koguni töökohta otsida. Isa oli minu vastu endiselt vaenulik, kuid mõne aja pärast hakkas ta sulama, kui sai tuttavaks minu usukaaslastega, kes mul külas käisid. Mu lihalikud vennad logelesid kodus, purjutasid ja kaklesid. Kord ütles isa mulle: ”Ma näen, et teie inimesed pole üldse sellised, nagu ma olin arvanud. Sa saad endale oma toa, kus te võite koosolekuid pidada.” Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda! Isa andis mulle suure toa ja ütles: ”Ära karda. Ma valvan nii kaua, kui te siin oma koosolekut peate, et keegi sisse ei saaks.” Ja nii ka läks, sest kõik teadsid minu isa ranget loomust.

Niiviisi õnnestus meil siis minu oma kodus Jehoova ja isa kaitse all kristlikke koosolekuid pidada. Meid käis koos umbes 30 inimest, nii palju oligi tol ajal Osseetias Jehoova tunnistajaid. Kui hea tunne oli küll vaadata aknast välja ja näha oma vanemaid tänaval istumas ja valvet pidamas. Nüüd on Osseetias umbes 2600 innukat Jehoova kuningriigi kuulutajat (Jes. 60:22).

 [Kast/pilt lk 162, 163]

Jäin tunnistajatest ainsana laagrisse

KONSTANTIN SKRIPTŠUK

SÜNDIS 1922

RISTITI 1956

LÜHIANDMED Õppis tõde tundma 1953. aastal sunnitöölaagris ning ristiti seal aastal 1956. Jehoova tunnistajana oli ta vangis 25 aastat järjest. Suri aastal 2003.

SATTUSIN 1953. aasta alguses samasse vangikongi Jehoova teenijaga, kelle nimi oli Vassili ja keda oli mõistetud süüdi usu pärast. Ma ei suutnud mõista, kuidas sai inimesi vangistada lihtsalt nende uskumuste pärast. See vaevas mind sedavõrd, et ma ei saanud öösel magada. Järgmisel päeval selgitas Vassili asja lähemalt. Pikkamööda veendusin, et Piibel on raamat Jumalalt.

Mind ristiti 1956. aastal. Selle aasta lõpus otsis valvur meie kongi läbi ning leidis meie käest hulgaliselt piiblilist kirjandust. Asja uurimine kestis peaaegu aasta ning 1958.-l määrati mulle usulise tegevuse eest 23 aastat vangistust. Selleks ajaks olin olnud sunnitöölaagrites juba viis ja pool aastat. Kandsin kokku karistust 28 aastat ja kuus kuud, ilma et oleksin vahepeal vabadusse pääsenud.

1962. aasta aprillis teatas kohus, et olen ”eriti ohtlik kurjategija”, ning mind viidi ülirange režiimiga  laagrisse, kus veetsin 11 aastat. See laager erines paljuski teistest. Näiteks kulutati ühe inimese kohta päevas söögirahaks vaid 11 kopikat, mille eest ei saanud tollal isegi ühte leivapätsi osta. Olin 192 sentimeetrit pikk, kuid kaalusin üksnes 59 kilogrammi. Minu nahk muutus kortsuliseks ning kestendas.

Kuna olin osav ehitustööline, saadeti mind tihtilugu ametnike kortereid remontima. Keegi ei kartnud mind ning elanikud ei vaevunud oma korteris kunagi asju peitma. Kord, kui ühe ametniku naine kuulis, et tulen nende korterisse tööle, ei viinud ta isegi oma kuueaastast poega lasteaeda. Oli huvitav, et mind kui ”eriti ohtlikku kurjategijat” lasti olla terve päev ühes korteris koos kuueaastase lapsega. Oli selge, et keegi ei pidanud mind tegelikult kriminaalseks isikuks, saati veel eriti ohtlikuks.

Aegamööda said kõik teised meie laagri vennad vabaks. Aastal 1974 olin Jehoova tunnistajatest ainsana sellesse laagrisse jäänud. Istusin kinni veel seitse aastat, kuni mind lõpuks 1981. aasta augustis vabaks lasti. Jehoova toetas mind vaimselt kogu selle aja jooksul. Kuidas? Kõik need seitse aastat sain kirja teel ”Vahitorne”. Üks vend saatis mulle korrapäraselt kirju, kuhu ta oli uutest ajakirjanumbritest käsitsi artikleid ümber kirjutanud. Iga kord, kui kirja sain, oli see juba lahti tehtud. Nii tsensor kui ka mina teadsime, mis seal kirjas on. Mul pole senini aimu, mis ajendas teda niiviisi riskima, kuid mul on hea meel, et ta oli need seitse aastat selles laagris tööl. Eeskätt olen tänulik Jehoovale. Kõigi nende aastate jooksul õppisin talle lootma ja sain temalt jõudu (1. Peetr. 5:7).

 [Kast/pilt lk 168, 169]

Naasin pärast sõda Venemaale

ALEKSEI NEPOTŠATOV

SÜNDINUD 1921

RISTITUD 1956

LÜHIANDMED Kuulis tõest Buchenwaldi koonduslaagris aastal 1943 ning oli 19 aastat vangistatud Nõukogude Liidus. Teenis üle 30 aasta üldpioneerina, enamiku ajast siis, kui töö oli keelu all.

ALEKSEI saadeti 20-aastaselt Auschwitzi koonduslaagrisse natsi-Saksamaal. Hiljem viidi ta üle Buchenwaldi koonduslaagrisse, kus ta kuulis tõest. Veidi enne, kui Aleksei vabaks sai, ütlesid talle kaks võitud Jehoova tunnistajat: ”Aleksei, oleks hea, kui sa pärast sõda Venemaale tagasi läheksid. See on tohutult suur maa, kus lõikustöölisi läheb eriti tarvis. Olukord on seal raske, nii et ole valmis igasugusteks katsumusteks. Me palvetame sinu ja nende eest, kes sind kuulavad.”

Britid vabastasid Aleksei 1945. aastal. Ta naasiski Venemaale, kus talle otsemaid hääletamisest keeldumise pärast kümme aastat vangistust määrati. Ta kirjutab: ”Alguses olin vanglas ainuke Jehoova tunnistaja. Palusin Jehoovat, et ta aitaks mul lambaid leida ning peagi oligi neid tervelt 13. Kogu selle aja polnud meil mingisugust piibliteemalist kirjandust. Kirjutasime piiblikohti välja romaanidest, mida olime laenanud vangla raamatukogust.”

  Aleksei kandis ära oma 10-aastase vangistuse. Saanud vabaks, kolis ta piirkonda, kus teadis paljusid uskuvat Jeesusesse. Ta jutustab: ”Inimesed olid vaimses näljas. Nad tulid mu juurde päeval ja ööl ning võtsid ka oma lapsed kaasa. Kõike kuuldut kontrollisid nad Piiblist.”

Mõne aastaga aitas Aleksei 70 inimesel Jehoova tunnistajaks saada. Üks neist oli Maria, kellest sai tema naine. Aleksei meenutab: ”KGB otsis mind. Mind arreteeriti ja mulle määrati 25 aastat vangistust. Seejärel arreteerisid nad Maria. Enne kohtuprotsessi suleti Maria seitsmeks kuuks üksikkongi. Uurija ütles, et Maria saaks kohe vabaks, kui ta Jehoovast lahti ütleks, kuid Maria keeldus seda tegemast. Kohus määras ta seitsmeks aastaks sunnitöölaagrisse. Üks usuõde võttis enda juurde meie väikese tütre ja hoolitses tema eest.”

Aleksei ja Maria vabastati enne tähtaega. Seejärel kolisid nad Tveri oblastisse. Seal avaldasid nii võimud kui ka kohalikud elanikud neile tugevat vastupanu ning üks naaber süütas nende maja põlema. Järgnevatel aastatel olid nad sunnitud mitu korda kolima, kuid igas uues elukohas õnnestus neil ikkagi aidata kellelgi tõeteele tulla.

Aleksei ütleb: ”Vangistuse ajal polnud meil võimalik Jumala Sõna lugeda. Seepärast seadsime endale pärast vabanemist eesmärgi lugeda Piiblit iga päev. Oleme lugenud Mariaga Piibli läbi rohkem kui 40 korda. Jumala Sõna on see, mis on andnud meile teenistuses jõudu ja indu.”

Ühtekokku veetis Aleksei 4 aastat natsi koonduslaagrites ja 19 aastat Nõukogude Liidu vanglates ja laagrites. Selle 30 aasta jooksul, mil Aleksei pioneerina teenis, aitasid nad Mariaga kümnetel inimestel Jehoovat tundma õppida ja armastama hakata.

 [Kast/pilt lk 177, 178]

Sõduril oli õigus

REGINA KUKUŠKINA

SÜNDINUD 1914

RISTITUD 1947

LÜHIANDMED Kuigi Reginal polnud aastaid kogudusega kontakti, kuulutas ta ikka ustavalt head sõnumit.

AASTAL 1947 kõnetas mind turul üks Jehoova tunnistaja. Läksin juba samal õhtul talle külla ning me vestlesime usust mitu tundi. Otsustasin kohe selle tunnistaja eeskuju järgida ja hakata Jehoovat teenima. Ütlesin talle tookord: ”Kui sina kuulutad, siis tahan ka mina kuulutada.”

1949. aastal arreteeriti mind Lvivis Ukrainas kuulutamise pärast ning lahutati abikaasast ja kahest väikesest tütrest. Kinnisel kohtuistungil määras nn troika ehk kolmest kohtunikust koosnev karistusorgan mind mahalaskmisele. Kui kohtuotsus oli ette loetud, ütles üks kohtunikest, kes oli ka ise naine: ”Kuna teil on kaks last, oleme otsustanud asendada surmanuhtluse 25-aastase vangistusega.”

Mind viidi vangikongi, kus olid kõik mehed. Neil oli juba teada, et olen Jehoova tunnistaja. Kuuldes, et mul on istuda 25 aastat, imestasid nad selle üle, kuidas suudan olla nii rahulik. Kui mind sellest vanglast edasi toimetati, ulatas üks noor sõdur mulle toidupaki ja ütles lahkel toonil: ”Ärge kartke, kõik läheb hästi.”

  1953. aastani kandsin ma oma karistust ühes Põhja-Venemaa laagris. Seal oli palju õdesid, kes olid pärit mitmest Nõukogude Liidu vabariigist. Armastasime üksteist nagu üks pere.

Püüdsime oma käitumisega anda teistele head tunnistust ning lootsime, et ehk ajendab see teisigi Jehoovat teenima. Meie tööpäevad olid pikad ja rasked. Pääsesin küll laagrist enne tähtaega, kuid sattusin teistsugusesse isolatsiooni. Viie aasta jooksul polnud mul kogudusega mingisugust kontakti. See oli veelgi raskem kui vangis olla. Olenemata kõigest, tundsin ikkagi Jehoova tuge ja lakkamatut armastust. Lugesin palju Piiblit ja mõtisklesin loetu üle ning see tugevdas mu usku.

Jehoova aitas mul usukaaslastega uuesti kontakti saada üsna ebatavalisel moel. Lugesin ajalehest ”Sovetskaja Rossija” negatiivset artiklit Jehoova tunnistajate kohta Osseetias Venemaa edelaosas. Artiklis öeldi, et Jehoova tunnistajate tegevus on suunatud sotsialistliku võimu vastu, ning seal olid kirjas vendade ja õdede perekonnanimed ja nende aadressid. Kui õnnelik ma küll olin! Kirjutasin oma usukaaslastele, et soovin nendega kokku saada. Me kohtusimegi ja ma sain neilt suurt tuge. Nad ütlesid mulle, et Jehoova laskis selle artikli avaldada, selleks et võiksin tema rahvaga taas kontakti saada.

Nüüd olen üle 90 aasta vana. Jah, sellel lahkel sõduril oli õigus. Hoolimata igasugustest raskustest on kõik ikkagi hästi läinud.

 [Kast/pilt lk 188, 189]

Kinnitasime oma telgivaiu nii kõvasti, kui suutsime

DMITRI LIVÕI

SÜNDINUD 1921

RISTITUD 1943

LÜHIANDMED Kuulus üle 20 aasta maakomiteesse. Teenib praegu kogudusevanemana Siberis.

OLI aasta 1944, kuus kuud enne Teise maailmasõja lõppu. Seisin kristliku neutraalsuse pärast kohtusaalis sõjaväekohtuniku ees. Mulle määrati surmanuhtlus, kuid see asendati kümne aasta pikkuse vangistusega parandusliku töö laagris.

1945. aasta jaanuaris viidi mind laagrisse Põhja-Venemaale Komi Vabariiki Petšora linna. Sadade vahialuste seas oli seal ka kümme meie venda. Kahjuks konfiskeeriti minu ainuke ”Vahitorn” ja nii polnud meil raasugi vaimset toitu. Olin füüsiliselt nii otsa jäänud, et ei suutnud mingisugust tööd teha. Kord, kui me end pesuruumis pesime, ütles üks vend, et minust on järele jäänud vaid luu ja nahk. Nägin tõepoolest haletsusväärne välja ja seetõttu viidi mind Vorkuta laagri haiglasse.

Mõne aja pärast hakkasin veidi kosuma ja seepärast saadeti mind liivakarjääri tööle. Ei möödunud  kuudki, kui meenutasin taas luukeret. Niisiis arvas arst, et vahetan oma toiduportse sigarettide vastu, kuid ütlesin talle, et olen Jehoova tunnistaja ega suitseta. Olin selles laagris üle kahe aasta. Kuigi olin laagri ainus Jehoova tunnistaja, leidus seal alati inimesi, kellega sain tõest rääkida.

Kord sain sugulastelt käsitsi ümberkirjutatud ”Vahitorni”. Kuidas oli see võimalik, kui valvur kõik pakid hoolikalt läbi vaatas? Ajakirja lehed olid mitmekordselt kokku volditud ning peidetud topeltpõhjaga konservikarpi, mille sees oli rasv. Valvur torkis karbi läbi ning leidmata midagi kahtlast, andis selle mulle tagasi. See ”elav vesi” oli tookord väga kosutav (Joh. 4:10).

1949. aasta oktoobris sain enne tähtaega vabaks ning novembris sõitsin tagasi koju Ukrainasse. Kuulsime, et mõned vennad on läinud Moskvasse meie tööd registreerima, kuid näis, et võimud pole valmis tunnustama Jehoova tunnistajate tegevust Nõukogude Liidus.

1951. aasta 8. aprilli öösel viidi meid koos teiste Jehoova tunnistajate peredega rongi peale ning saadeti Siberisse. Kahe nädala pärast olime keset Siberit Irkutski oblastis Kaasani külas.

Tekst Jesaja 54:2: ”Pikenda oma telginööre ja kinnita vaiu”, pani meid väga mõtlema. Näis, et olime just seda ennustust täitmas. Kes meist oleks vabatahtlikult Siberisse kolinud? Mõtlesin, et peame kinnitama oma vaiu nii kõvasti kui võimalik. Seepärast olengi elanud Siberis üle 55 aasta.

 [Kast/pilt lk 191, 192]

Mul polnud oma kodu

VALENTINA GARNOVSKAJA

SÜNDIS 1924

RISTITI 1967

LÜHIANDMED Veetis 21 aastat vanglates ja sunnitöölaagrites, neist 18 aastat enne ristimist. Valentina aitas 44 inimesel tõe juurde tulla; suri aastal 2001.

ELASIME koos emaga Valgevene lääneosas. Kohtusin ühe Jehoova tunnistajaga 1945. aasta veebruaris. See vend tuli meie juurde vaid kolmel korral ja luges meile kirjakohti Piiblist. Kuigi ma seda venda enam rohkem ei näinud, hakkasin oma naabritele ja tuttavatele tõest rääkima. Seetõttu mind aga arreteeriti ning mulle määrati kaheksa aasta pikkune karistusaeg sunnitöölaagris ja mind saadeti Uljanovski oblastisse.

Jälgisin laagris teisi vahialuseid ja kuulasin, millest nad omavahel vestlevad, lootes leida Jehoova tunnistajaid. 1948. aastal kuulsingi üht sunnitöölist Jumala Kuningriigist rääkivat. Tema nimi oli Asja. Kui õnnelik ma küll olin, et saime arutleda vaimseid teemasid! Peagi toodi meie laagrisse veel kolm õde. Kuna kirjandust oli meil väga vähe, püüdsime omavahel suhelda nii palju kui võimalik.

1953. aastal lasti mind vabaks, kuid kolm ja pool aastat hiljem määrati mulle kuulutamise eest kümneaastane karistus. 1957. aastal viidi mind üle Kemerovo laagrisse, kus oli umbes 180 õde. Me polnud  kunagi ilma piiblilise kirjanduseta. Talvel peitsime kirjanduse lumme, suvel aga rohu sisse või mulla alla. Kord läbiotsimise ajal olid mul käsitsi kirjutatud lehed peos, samal ajal kui hoidsin kinni õlgadel olevat suurt rätikut. Ühest laagrist teise minekul varjasin ”Vahitorne” endatehtud mütsi sees.

Lõpuks saadeti mind Mordva laagrisse. Mordvas oli õdedel ka Piibel, mis oli hoolikalt ära peidetud. Võisime Jumala Sõna lugeda vaid tolle õe juuresolekul, kes vastutas selle eest, et Piibliga midagi ei juhtuks. Varem olin Piiblit näinud üksnes venna käes, kes mulle 1945. aastal kuulutas.

Kui ma 1967. aastal vabaks sain, kolisin Usbekistani Angreni linna. Seal õnnestus mul lõpuks sümboliseerida oma pühendumist Jehoovale veeristimisega. See oli teine kord, kui kohtusin vendadega, sest olin varem olnud vaid naistelaagrites. Kõik vennad ja õed olid teenistuses agarad ning ma hakkasin neid kiiresti armastama. 1969. aasta jaanuaris vahistati meie kogudusest kuulutustöö tegemise pärast kaheksa venda ja viis õde ning mina olin üks nendest. Mulle kui ”eriti ohtlikule seadusrikkujale” määrati kolm aastat. Kuulutamise pärast saadeti mind ka korduvalt üksikkambrisse.

Pidin laagris huvilistega Piiblit teki all uurima. Jalutamise ajal oli üksteisega vestlemine keelatud. Kui jäime vahele, saadeti meid üksikkongi. Saime kasutada üksnes käsitsi kopeeritud kirjandust, mida alatasa ümber kirjutasime.

Mul polnud oma kodu ja kogu mu vara mahtus ühteainsasse kohvrisse. Kuid olin Jehoovat teenides õnnelik ja tundsin rahulolu.

 [Kast/pilt lk 200, 201]

Uurija tugevdas mu usku

PAVEL SIVULSKI

SÜNDINUD 1933

RISTITUD 1948

LÜHIANDMED Teda püüti korduvalt ideoloogiliselt ümber kasvatada. Praegu teenib kogudusevanemana Venemaal.

MIND arreteeriti 1958. aastal usulise tegevuse pärast. Ametnik, kes mind rongi peale viis, ütles: ”Vaata nüüd oma naist viimast korda, sest rohkem sa teda ei näe.”

Irkutskis pandi mind kongi, mis oli nii väike, et seal oli võimalik üksnes püsti seista. Pärast seda olin pool aastat eeluurimise ajal üksikvangistuses. Öiste ülekuulamiste ajal tegid uurijad kõik mis võimalik, et õõnestada minu usku Piiblisse ja usaldust Jumala organisatsiooni vastu. Mind süüdistati illegaalses tegevuses. Kuigi vahel tarvitati minu kallal ka vägivalda, püüti mulle peamiselt avaldada ideoloogilist survet. Anusin Jehoovat, et ta annaks mulle jõudu kindlaks jääda. Ja Jehoova oli alati minuga.

Ühe järjekordse ülekuulamise ajal kutsus uurija mind oma kabinetti ning ütles: ”Nüüd me näitame teile, mida see teie organisatsioon teeb. Siis võite ise otsustada, kas ta teeb seda Jumala abiga või mitte.”

Vaadates mulle otse silma, jätkas uurija: ”Sel aastal  käis teie konvendil kahel New Yorgi staadionil 253000 inimest. Kui te nüüd natuke selle ürituse suuruse peale mõtlete, siis te mõistate, et seda on võimatu ilma CIA [Luure Keskagentuuri] toetuseta korraldada. Konvent kestis kaheksa päeva ja delegaate tuli eri riikidest lennukite, rongide, laevadega jne. Kas see oleks olnud võimalik ilma võimude abita? Kes maksis nende hiigelsuurte staadionite eest, mida kasutati kaheksa päeva?”

Uurija laotas lauale konvendil tehtud fotod. Ühel neist nägin rahvariietes õnnelikke delegaate üksteist kallistamas. Teisel fotol oli vend Knorr kõnet pidamas. Oli ka pilte ristimisest ja sellest, kuidas vend Knorr andis ristitutele raamatu ”Sinu tahtmine sündigu maa peal”. Meie polnud seda raamatut veel saanud, kuid lugesime sellest hiljem ”Vahitornist”. Puurides mind oma pilguga, küsis uurija: ”Ja millest see raamat räägib? Põhja kuningast ja sellest, mis teda ees ootab. Kuidas oleks Jehoova tunnistajatel olnud võimalik seda üritust iseseisvalt organiseerida? Me teame, et teie kokkutulekutel viibib ka Ameerika sõjavägi, et õppida teilt, kuidas oma armeed organiseerida. Me teame ka seda, et selle konvendi korraldamiseks annetas suure summa üks miljonär. Ja miljonärid, kas teate, ei loobi oma raha niisama tuulde!”

Uurijal polnud ilmselt aimugi, millised tunded mind valdavad. Ma olnuks justkui ise sellel konvendil, ilma et oleksin pidanud vanglamüüride vahelt lahkuma. Tundsin, kuidas minusse hoovab uut jõudu. Olin just midagi sellist väga vajanud. Ja Jehoova õnnistas mind nii erilisel moel. Sain vastupidamiseks uut jõudu.

 [Kast/pilt lk 214, 215]

Kinosaal oli täis Jehoova tunnistajaid

VENERA GRIGORJEVA

SÜNDINUD 1936

RISTITUD 1994

LÜHIANDMED Oli 1960. aastatel näitleja ning mängis peaosa ühes kommunistlikus propagandafilmis. On alates 1995. aastast teeninud Peterburis üldpioneerina.

OMA näitlejakarjääri alguses aastal 1960 anti mulle peaosa dokumentaalfilmis ”Jumala tunnistajad”, mida näidati Nõukogude Liidu kinodes. Film rääkis hirmuäratavast sektist, Jehoova tunnistajatest, kelle tõttu hukkus filmi kangelanna Tanja, keda mängisin mina. Stsenaariumi järgi põgeneb Tanja sektantide eest öösel ilma mantlita ja kaob paksu lumetormi. Pärast seda lausub jutustaja kurval toonil, et niisugune oli Tanja Veselova lõpp. Mulle meeldis see stsenaarium ning tundsin suurt au osaleda Jehoova tunnistajate vastases võitluses, kuigi ma ei teadnudki neist muud kui seda, mida film rääkis.

Filmi näidati paljudes Nõukogude Liidu kinodes ja rahvamajades. Käisin alati igas uues kohas filmi esilinastusel ja võtsin pärast filmi näitamist laval sõna. Tol ajal uskusid nõukogude inimesed vahet tegemata kõike, mida neile ekraanilt näidati. Niisiis, pärast seda kui olin lavale läinud, kuulsin üle saali kergendusohet: ”Ta on elus!” Kirjeldasin publikule, kuidas film oli tehtud ja  milliste filmiefektidega lavastati lumetorm, mis näis mind orgu paiskavat ja enda alla matvat.

Kord, kui olin Kalinini oblastis (praegu Tver) Võšni Volotšokis ja kino oli puupüsti rahvast täis, kulges filmijärgne üritus hoopis teistmoodi. Pärast filmi lõppemist esitas üks vanem härrasmees mulle üksnes usuteemalisi küsimusi ning mina toetasin ateistlikku vaadet elu päritolu kohta. Filmi kohta ei küsinud keegi midagi. Lipsasin lava taha ja küsisin õhtu organisaatorilt: ”Kes see oli, kellega ma just äsja rääkisin?”

”See on Jehoova tunnistajate sekti peamees. Saalis polegi tegelikult kedagi muud peale Jehoova tunnistajate,” kostis ta mulle.

Niisugune oli siis minu esmakordne kohtumine Jehoova tunnistajatega. Pärast seda tekkis mul soov Piiblit lugeda, kuid mul ei õnnestunud seda kuskilt saada. Hiljem abiellusin ühe poolakaga ning me kolisime Poola. 1977. aastal koputasid meie uksele kaks Jehoova tunnistajat, kes alustasid minuga peagi piibliuurimist. Hakkasin Piiblit armastama ning me saime Jehoova tunnistajatega sõpradeks. Ent 1985. aastal pidime abikaasaga minu isa ootamatu haigestumise tõttu Leningradi (praegu Peterburi) kolima. Palusin Jehoovalt, et võiksin ka Leningradis Jehoova tunnistajatega kontakti saada.

Lõpuks sai minustki Jehoova teenija. Olen nüüdseks teeninud 12 aastat pioneerina ning minu abikaasa Zdzisław on Peterburis teenistusabiline.

Olen kogenud omal nahal, kuidas filmitööstus võib paljusid inimesi oma kavalusega petta (Efesl. 4:14). Kui ma noorena nõukogude propagandafilmis mängisin, poleks ma iial suutnud uskuda, et minust endast 30 aastat hiljem Jehoova tunnistaja saab.

 [Kast lk 237]

Venekeelne ”Uue maailma tõlge”

Venemaa Jehoova tunnistajad on rohkem kui sajandi jooksul kasutanud eri piiblitõlkeid. Üks neist on sinoditõlge. Hoolimata tõlke arhailisest keelest ning sellest, et Jumala nimi on seal kirjas vaid mõned korrad, aitas see siiski tuhandetel lugejatel Jumala eesmärki mõista. Abi on olnud ka Makari tõlkest, kus Jumala nimi esineb umbes 3000 korda. Jehoova teenijate juurdekasvuga Venemaal muutus aga suuremaks vajadus täpsema, selgema ja tänapäevasema sõnastusega tõlke järele.

Seepärast andis juhtiv kogu loa tõlkida vene keelde ”Uue maailma tõlge”. Selleks suureks tööks kulus Venemaa harubürool rohkem kui kümme aastat.

2001. aastal anti vene keeles välja Kristlikud Kreeka Kirjad. 2007. aastal ootas aga vene keelt kõnelevaid Jehoova teenijaid kogu maailmas veel suurem rõõm, kui nende keeles anti välja terviklik ”Pühakirja uue maailma tõlge”. Selle tõlke ilmumisest teatasid juhtiva kogu liikmed Theodore Jaracz Peterburis ja Stephen Lett Moskvas. Teadaandele järgnes tormiline aplaus. Uus tõlge tõi Jehoova teenijatele suurt rõõmu. ”Kui selge, kergesti mõistetav ja elava keelega on see tõlge,” kirjutas üks õde. ”Loen nüüd Pühakirja veelgi suurema naudinguga.” Paljud kirjutasid organisatsioonile niisuguseid tänusõnu: ”Milline imeline kingitus Jehoovalt!” ja ”Oleme südamest tänulikud.” Venekeelse ”Uue maailma tõlke” väljaandmine on vene keelt kõnelevate tõearmastajate jaoks kahtlemata tähtis verstapost.

 [Kast/pilt lk 244, 245]

Meie probleemid lahenesid ühe päevaga

IVAN JA NATALJA SLAVA

SÜNDINUD vastavalt 1966 ja 1969

RISTITUD 1989

LÜHIANDMED Kolisid pioneeridena paika, kus oli suurem vajadus kuulutajate järele. Ivan teenib praegu Venemaa harubüroo komitees.

KOLISIME Nataljaga 1990. aastate alguses Ukrainast Venemaale Belgorodi oblastisse, kus oli peaaegu poolteist miljonit elanikku, ent vähem kui kümme kuulutajat. Polnud kahtlustki, et see on koht, kus ”lõikust on palju, aga vähe töötegijaid” (Matt. 9:37).

Olime äsja abiellunud. Hakkasime otsima tööd, millega end elatada. Majanduslik olukord muutus aga riigis üha halvemaks ning paljud kaotasid töökoha.  Selleks et inimesed saaksid poest põhilisi toiduaineid, andis valitsus välja talongid, mida jaotati töö juures. Kuna meil polnud tööd, polnud meil ka talonge. Seepärast tuli meil osta kallist turukaupa. Lisaks polnud meil ka elamispinda ning viibisime seetõttu hotellis. Pärast seda, kui olime maksnud hotellitoa eest 20 päeva raha, sai rahakott peaaegu tühjaks. Palusime Jehoovalt iga päev, et leiaksime töö- ja odava elukoha. Kogu selle aja käisime siiski usinalt kuulutamas, otsides siiraid inimesi. Lõpuks saabus meie viimane päev hotellis. Järelejäänud raha eest ostsime leiba ja paki piima. Õhtul, kui läksime voodisse, palusime taas Jehoovalt, et võiksime leida töö- ja elukoha, sest järgmisel hommikul tuli meil juba oma asjadega hotellist lahkuda.

Hommikul ärkasime telefonihelina peale. Helistas hotelli administraator, kes teatas, et vestibüülis ootab mind tädipoeg. Tädipoeg oli nimelt saanud tööl preemiat ning tahtis saadud raha meiega jagada. See polnud aga veel kõik. Mõne minuti pärast helistas meile üks vend ja ütles, et on leidnud meile odava korteri. Peale selle saime samal päeval ka tööd lasteaia territooriumi hooldajatena. Niisiis lahenesid kõik meie probleemid üheainsa päeva jooksul. Meil oli natuke raha ning elu- ja töökoht. Oli selgemast selgem, et Jehoova oli meie palveid kuulnud.

Aastal 1991 oli Belgorodi linnas mälestusõhtul 55 inimest, aasta hiljem juba 150 ning kahe aasta pärast 354. Aastal 2006 oli linnas juba kuus kogudust ning Belgorodi oblastis üle 2200 kuulutaja.

 [Kast lk 250]

Hiljutised kohtuasjad

Jehoova tunnistajate õigust teenida Jumalat ilma valitsuse sekkumiseta kinnitati 2007. aasta jaanuaris, mil Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas ühehäälselt meie kasuks ning teatas: ”See, et Jehoova tunnistajate religioosne grupp uuris ja arutas üheskoos oma usulist kirjandust, oli tunnustatud Jumala teenimise ja õpetamise viis.”

Kuigi Moskva linna Jehoova tunnistajate tegevusele seati 2004. aastal ametlikult piirangud, peavad meie usukaaslased seal ikka avalikke koosolekuid ja teevad kuulutustööd nii palju kui võimalik. 2007. aastal õnnestus Moskvas ja paljudes muudes paikades Venemaal pidada mälestusõhtut ja piirkonnakonvente ilma sekkumisteta.

Kuigi õiguslikke probleeme kerkib ikka ja jälle, püüavad meie usukaaslased end vastaste eest kaitsta. Näiteks kaebasid vennad Euroopa Inimõiguste Kohtusse Ljublino miilitsajaoskonna selle pärast, et see sekkus 2006. aasta 12. aprillil Moskvas mälestusõhtu pidamisse, arreteeris 14 venda ja ähvardas nende advokaati noaga. Kuigi kohaliku kohtu otsus oli olnud osaliselt vendade kasuks, see tühistati ning apellatsioonikohtu protsessi vennad kaotasid. Lisaks esitati 2007. aasta juulis kaebus ka mitme valitsusametniku vastu, kes on Peterburi Jehoova tunnistajate usulist tegevust põhjendamatult uurinud ning sellega venitanud.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 228—230]

Venemaa KRONOLOOGIA

1890

1891 Semjon Kozlitski saadetakse julge kuulutamise pärast Ida-Venemaale.

1904 Saksamaa harubüroo saab Venemaalt tänukirju piibliteemalise kirjanduse eest.

1910

1913 Venemaa tunnustab piibliuurijate bürood Vene suurriigi koosseisu kuuluvas Soomes.

1923 Vahitorni ühing hakkab Venemaalt saama hulgaliselt kirju, kus tellitakse piiblilist kirjandust.

1928 George Young teeb Moskvas ettepaneku, et valitsus laseks piibliuurijatel Venemaal tegutseda. Võimud keelduvad tema viisat pikendamast.

1929 Eestis Tallinnas sõlmitakse leping raadiojaamaga piibliliste loengute edastamiseks. Saateid on kuulda Leningradis ja muudes linnades.

1930

1939—1940 NSVL annekteerib Lääne-Ukraina, Moldaavia ja Balti vabariigid. Nii satuvad sellesse riiki tuhanded Jehoova tunnistajad.

1944 Sajad Jehoova teenijad saadetakse üle Venemaa asuvatesse vanglatesse ja sunnitöölaagritesse.

 1949 Moldaavia Jehoova tunnistajad küüditatakse Siberisse ja Kaug-Idasse.

1950

1951 Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditatakse Siberisse üle 8500 tunnistaja.

1956/1957 199 piirkonnakonvendi delegaadid kõikjal maailmas esitavad Nõukogude Liidu valitsusele palve tagada oma elanikele usuvabadus.

1950. aastate lõpp Üle 600 Jehoova tunnistaja saadetakse Mordvasse ülirange režiimiga laagrisse.

1965 Valitsus annab Siberisse küüditatutele loa asuda ümber väljapoole Siberit. Jehoova tunnistajad hajuvad üle kogu riigi.

1970

1989—1990 Juhtiva kogu liikmed kohtuvad esimest korda Venemaa Jehoova teenijatega. Nõukogude Liidu tunnistajad sõidavad Poolasse erikonventidele.

1990

 1991 27. märtsil registreeritakse ametlikult Venemaa Jehoova tunnistajate tegevus.

1992/1993 Peterburis ja Moskvas peetakse rahvusvahelisi konvente.

1997 Pühitsetakse Venemaa harubüroo Peterburi lähedal Solnetšnojes.

1999 Pühitsetakse esimene kokkutulekusaal Venemaal Peterburis.

2000

2003 Valmis saab harubüroo laiendus.

2007 Venemaal tegutseb üle 2100 koguduse ja eraldiasuva grupi.

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

Kuulutajaid

Pioneere

Kuulutajaid kokku Nõukogude Liidu 15 endises vabariigis

360000

300,000

240,000

180,000

120,000

60,000

40,000

20,000

1890 1910 1930 1950 1970 1990 1990 2000

[Joonis/kaart lk 218]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Teised harubürood on aidanud Venemaad kirjandusega varustada

SAKSAMAA SOOME

↓ ↓

Solnetšnoje

↓ ↓ ↓ ↓

VALGEVENE KASAHSTAN MOSKVA VENEMAA

JAAPAN

↓

Vladivostok

↓

KAMTŠATKA

 [Kaardid lk 116, 117]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

 PÕHJAPOLAARJOON

PÕHJA-JÄÄMERI

Põhjapoolus

Barentsi meri

Kara meri

Laptevite meri

Ida-Siberi meri

Tšuktši meri

Beringi väin

ROOTSI

NORRA

TAANI

KOPENHAAGEN

SAKSAMAA

POOLA

Łódź

VARSSAVI

Läänemeri

SOOME

EESTI

LÄTI

LEEDU

VALGEVENE

Brest

UKRAINA

Lviv

MOLDOVA

Kaspia meri

KASAHSTAN

ASTANA

Kengir

USBEKISTAN

TAŠKENT

Angren

HIINA

MONGOOLIA

ULAANBAATAR

HIINA

Jaapani meri

JAAPAN

TOKYO

Hokkaido

Ohhoota meri

Beringi meri

VENEMAA

Petrozavodsk

Peterburi

Solnetšnoje

Kaliningrad

Novgorod

Võsni Volotšok

MOSKVA

Tula

Orjol

Kursk

Voronež

Udarnõi

Vladimir

Ivanovo

Nižni Novgorod

Sõktõvkar

Uhta

Petšora

Inta

Novaja Zemlja

Vorkuta

UURALID

SIBER

Jekaterinburg

Naberežnõje Tšelnõ

Iževsk

Saratov

Volžski

Stavropol

Pjatigorsk

Elbrus

Naltšik

Nartkala

Beslan

Vladikavkaz

KAUKASUSE MÄED

Astrahan

Volga jõgi

Tomsk

Novosibirsk

Kemerovo

Krasnojarsk

Novokuznetsk

Ust-Kan

Aktaš

Birjussinski

Oktjabrski

Bratsk

Vihhorevka

Tulun

Kesk-Kaasan

Zima

Zalari

Ussolje-Sibirskoje

Kitoi

Angarsk

Irkutsk

Baikali järv

Kirensk

Habarovsk

Vladivostok

Korsakov

Južno-Sahhalinsk

Sahhalin

Jakutsk

Oimjakon

Ust-Nera

Kamtšatka

Tšuktši poolsaar

Kolõma jõgi

Haiõr

Norilsk

 [Kaart lk 167]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kaspia meri

Läänemeri

Barentsi meri

Kara meri

PÕHJA-JÄÄMERI

Põhjapoolus

Laptevite meri

Ida-Siberi meri

Tšuktši meri

Beringi väin

Ohhoota meri

Jaapani meri

KASAHSTAN

HIINA

MONGOOLIA

MURMANSK

PIHKVA

TVER

MOSKVA

BELGOROD

VORONEŽ

ROSTOV

KABARDI-BALKAARI VABARIIK

PÕHJA-OSSEETIA VABARIIK

IVANOVO

NIŽNI NOVGOROD

MORDVA

ULJANOVSK

VOLGOGRAD

TATARSTANI VABARIIK

PERM

KOMI VABARIIK

UURALID

SIBER

SVERDLOVSK

TŠELJABINSK

KURGAN

TJUMEN

OMSK

TOMSK

NOVOSIBIRSK

ALTAI

ALTAI VABARIIK

KEMEROVO

HAKASSIA VABARIIK

KRASNOJARSKI KRAI

TÕVA VABARIIK

IRKUTSK

BURJAATIA VABARIIK

TŠITA

SAHHA VABARIIK

AMUUR

HABAROVSKI KRAI

PRIMORJE KRAI

SAHHALIN

KAMTŠATKA

 [Pilt lk 66]

Päikesetõus Tšuktši poolsaarel

[Pildid lk 68]

Teeviidal seisab kasahhi ja vene keeles ”Buhtarma küla”, sinna küüditati Semjon Kozlitski

[Pildid lk 71]

Herkendellid, kes veetsid oma mesinädalad Venemaal, et kuulutada saksa keelt kõnelevatele elanikele

[Pildid lk 74]

Kaarlo Harteva ja temale antud volikiri, millele Venemaa konsul New Yorgis oli pannud valitsuse margi

[Pilt lk 80]

1925. aasta mais Pennsylvanias Carnegie’is peetud venekeelsel konvendil viibis 250 inimest ja 29 ristiti

[Pilt lk 81]

Selles ajakirjas öeldi: ”Voroneži oblastis on vohamas sektid”

[Pilt lk 82]

George Young

[Pildid lk 84]

Aleksandr Forstman tõlkis ligikaudu kümme aastat vene keelde traktaate, brošüüre ja raamatuid

[Pilt lk 90]

Regina ja Pjotr Krivokulski aastal 1997

[Pildid lk 95]

Olga Sevrjugina, kellest sai Jehoova teenija tänu Pjotri lennutatud kirjadele

[Pilt lk 100]

Ivan Krõlov

[Pildid lk 101]

Küüditatud tunnistajad ehitasid endale Siberis ise majad

[Pilt lk 102]

Magdalina Belošitskaja ja tema pere küüditati Siberisse

[Pilt lk 110]

Viktor Gutšmidt

[Pilt lk 115]

Alla aastal 1964

[Pilt lk 118]

Semjon Kostõlev praegu

[Pilt lk 120]

Vladislav Apanjuki kristlik kasvatus aitas tal usukatsetes vastu pidada

[Pildid lk 121]

Miilits leidis Nadežda Višnjaki kodust brošüüri ”Pärast Harmagedooni — Jumala uus maa”

[Pilt lk 126]

Boriss Krõltsov

[Pilt lk 129]

Viktor Gutšmidt oma õe (üleval), tütarde ja naise Polinaga umbes kuu aega enne tema arreteerimist aastal 1957

[Pilt lk 134]

Ivan Paškovski

[Pilt lk 136]

Aastal 1959 ilmus ajakirjas ”Krokodill” pilt heinakuhjast leitud kirjandusest

[Pilt lk 139]

Selle maja all tegutses trükikoda, mille KGB 1959. aastal avastas

[Pilt lk 142]

Aleksei Gaburjak aitas hajaliolevaid taas ühtsusse tuua

 [Pildid lk 150]

Isetehtud trükkimisvahendid

Rotaator

Käsipress

Lõikur

Klambrilööja

[Pilt lk 151]

Stepan Levitski, trammijuht, kes julgelt trükkaliga kokkuleppe tegi

[Pilt lk 153]

Grigori Gatilov kuulutas teistele oma vangikongis

[Pildid lk 157]

Pikavarrelised lilled varjasid hästi Piiblit uurivaid tunnistajaid

[Pilt lk 161]

Tilluke ”Vahitorn” originaalsuuruses

[Pilt lk 164]

”Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsus”

[Pilt lk 170]

Vennad peitsid kirjandust topeltpõhjaga kohvritesse või saabaste sisetaldade alla

[Pilt lk 173]

Ivan Klimko

[Pilt lk 175]

Peenikese kirjaga ümberkirjutatud ”Vahitorne” mahtus tikutopsi viis või kuus

 [Pilt lk 184, 185]

 Kõigi nende aastate jooksul, mil tunnistajaid ühes Mordva laagris hoiti, ei puudunud mälestusõhtu pühitsemiselt mitte ükski vend

[Pilt lk 194]

Nikolai Gutsuljak andis laagriülema naisele eraviisil tunnistust

 [Pildid lk 199]

Rahvusvahelised konvendid

1989. aastal said Nõukogude Liidu delegaadid sõita Poolasse rahvusvahelistele konventidele

Varssavi

Chorzow

Poznan

[Pilt lk 202]

Pärast Jehoova tunnistajate tegevuse registreerimist, vasakult paremale: Theodore Jaracz, Mihhail Dasevitš, Dmitri Livõi, Milton Henschel, justiitsministeeriumi töötaja, Anani Grogul, Aleksei Veržbitski ja Willi Pohl

[Pildid lk 205]

Milton Henschel 1992. aastal Peterburis Kirovi staadionil ”Valgusekandjate” rahvusvahelisel konvendil kõnet pidamas

[Pilt lk 206]

Venemaal Solnetšnojes ostetud kinnisvara

[Pilt lk 207]

Aulis ja Eva Lisa Bergdahl olid esimeste vabatahtlike hulgas, kes Solnetšnojesse appi sõitsid

[Pilt lk 208]

Hannu ja Eija Tanninen määrati tööle Peterburisse

[Pilt lk 210]

Roman Skibal tuli koos oma naise Ljudmilaga piirkonnatööd tehes pikki vahemaid sõita

[Pilt lk 220]

Vennad kirjandusega Vladivostoki sadamas

[Pilt lk 224]

Arno ja Sonja Tüngler on täitnud Venemaal mitmeid ülesandeid

[Pilt lk 226, 227]

Koosolek metsas Peterburi lähistel 1989. aastal

[Pilt lk 238]

Venemaa harubüroo hoolitseb kirjanduse tõlkimise eest rohkem kui 40 keelde

[Pilt lk 243]

Esimene pioneeride teenistuskool 1996. aasta juunis Peterburis

 [Pildid lk 246]

Kuulutamas Venemaal

Permi oblastis ja Nartkala linnas

Peterburi tänavatel

Majast majja tööl Jakutskis

Saratovi turul

 [Pildid lk 252, 253]

 Venemaa harubüroo

Aerofoto elamutest ja ümbritsevast maastikust

 [Pilt lk 254]

2006. aastal oli Moskvas toimunud piirkonnakonvendil 23537 delegaati

[Pilt lk 254]

Lužniki staadion