Kuulutus- ja õpetustöö kõikjal maailmas

AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 848582269

KUULUTAJAID 1122493

PIIBLIUURIMISI 2202217

Rwanda

Koolist koju minnes leidis üks üheksa-aastane tüdruk tee pealt väikese koti suure summa rahaga. Tema perekond, kes õpib koos Jehoova tunnistajatega Piiblit, otsustas õpitu järgi tegutseda. Niisiis otsisid nad üles omaniku ja tagastasid raha. Omanik küsis tüdrukult: ”Kui ma annaksin sinu aususe eest sulle natuke vaevatasu, siis mida sa selle rahaga teeksid?”

”Ostaksin Piibli,” vastas tüdruk.

Vastusest üllatunud, ütles mees: ”Ma arvasin, et sa ostaksid kingi või riideid, sest nagu ma näen, on need, mida sa praegu kannad, üsna vanad.” Tüdruk jäi endale kindlaks, et ta eelistaks Piiblit. Mees küsis perekonnalt, miks nad leitud raha endale ei jätnud. Saanud teada, et nad uurivad Piiblit koos Jehoova tunnistajatega, ostis ta koguni kaks Piiblit — ühe tüdrukule ja teise oma perele. Lisaks palus ta tunnistajatel ka tema peret külastada, et koos Piiblit uurida. Mõlemad pered teevad suuri vaimseid edusamme.

Kesk-Aafrika Vabariik

Jehoova abiga sai Theodora võitu äärmisest ujedusest. Kuigi ta kasvas kristlikus peres, oli ta sedavõrd häbelik, et käis koosolekuil haruharva. Kui ta hakkas saalis tihedamini käima, istus ta omaette, ei rääkinud mitte kellegagi ning lahkus kohe pärast  lõpulaulu ja palvet. Peagi käis ta küll kõigil koosolekuil, kuid sirutas harva käe vastu neile, kes teda tervitama tulid. Aja jooksul hakkas ta koosolekutel vastama ning teisi tervitama. Kuulutustöös osalemine oli talle väga raske. Kui naabruskonna tüdrukud teda pilkasid, tahtis ta kuulutustööst loobuda, aga ta palvetas Jehoova poole, et saada jätkamiseks jõudu. Praeguseks on ta meie ristitud õde, osaleb abipioneerteenistuses ning annab koosolekutel häid vastuseid. Ta uurib Piiblit nelja inimesega, kusjuures üks neist on naaber, kes teda varem pilkas.

Madagaskar

Ringkonnaülevaataja ja ta naine olid külastamas üht kogudust maapiirkonnas. Teel sinna sattusid nad karjavaraste küüsi, kes olid relvastatud kirveste ja odadega. Ringkonnaülevaataja naine tegi vaikselt palve, paludes Jehoovalt julgust, ning pakkus seejärel neile traktaati ”Elu rahulikus uues maailmas”. Ta ütles: ”Praegu tuleb meil elada hirmus, kuid peagi hävitab Jumal kurjad ning rajab uue maailma, kus valitseb rahu.” Üks meestest kuulas tähelepanelikult ning võttis traktaadi vastu.

Aasta hiljem kokkutulekul tuli selle õe juurde üks mees, küsides, kas õde tunneb teda. Mees selgitas, et on üks neist varastest, keda nad tol mudasel teel kohtasid, ning et tema on see, kes traktaadi vastu võttis. Ta lisas: ”Kui me teid kohtasime, olime tulemas röövretkelt. Sinu sõnad panid mind mõtlema. Arutasin endamisi, et me ei karda ei politseid ega sõdureid, kuna saame nende eest põgeneda. Aga kuidas ma saaksin põgeneda Jumala eest, kui ta tuleb kurje hävitama? Niisiis otsustasin asja lähemalt uurida. Jõudnud koju, läksin oma naabri poole, kes õppis ühe eripioneeriga Piiblit. Leppisime kokku, et ka mina hakkan koos temaga Piiblit uurima ning nüüd sellel konvendil lasen ma end ristida.”

 Mosambiik

30. aastates Madalena sattus 1992. aastal autoavariisse, mille tagajärjel jäi ta alakehast halvatuks. Pärast seda sai ta haruharva kodunt välja. Kolm aastat hiljem kuulis ta, kuidas tunnistajad räägivad õues tema isaga, kes oli nende tagaõue kogunevate põlisusundist kinnipidajate eestvedaja. Olles kuulnud nende vestlust ning seda, kuidas vennad tema järele küsisid, kutsus Madalena nad sisse. Kui liigutatud ta küll oli, nähes, et temast ollakse siiralt huvitatud. Ta nõustus piibliuurimisega ning ilmutas suurt huvi õpitu vastu. Nähes tema indu, aitasid tunnistajad teda mitmel praktilisel moel, näiteks aitasid teda koosolekule. Tänu sellisele abile sai Madalena aastal 2002 lasta end pühendumise märgiks ristida.

Madalena vanematele avaldas sügavat muljet see, kuidas tunnistajad nende tütre eest hoolitsesid. Tema ema hakkas käima koosolekutel ja hülgas oma abikaasa  religiooni. Isa aga ütles algul, et ei jäta iialgi oma usku, kuid aja jooksul hakkas ka tema koosolekutel käima. Tema enda koguduse liikmed avaldasid talle survet seal käimine lõpetada — oli ta ju nende juht! Siiski otsustas ta oma endise usu maha jätta ning põletas kõik oma kultusesemed. Aastal 2007 ta ristiti koos oma abikaasaga. Kogu pere edeneb jõudsalt Jehoova teenistuses.

Zimbabwe

Üheksa-aastane Decibel kuulutab sageli oma klassikaaslastele ja õpetajatele. Ühel päeval märkas ta, et tema õpetaja on kurb. Decibel läks õpetaja juurde ja küsis, mis on juhtunud. Saanud teada, et õpetaja on õnnetu oma õe lapse surma tõttu, lubas Decibel tuua talle midagi, mis teda lohutab. Järgmisel päeval andiski ta õpetajale brošüüri ”Kui sureb armastatud inimene”. Olles lugenud mõned lõigud sellest brošüürist, puhkes õpetaja rõõmust nutma. Hiljem kirjutas ta Decibeli vanematele kirja, milles tänas neid tütre hea kasvatuse ning lohutuse eest, mida Decibel talle sel raskel hetkel oli jaganud.

Ghana

Abigailile, kes elas Ghana lõunaosas oma presbüterlastest vanavanemate juures, oli õpetatud, et Jehoova tunnistajad on valeprohvetid. Saanud teada, et tema vanemad, kes elavad riigi teises osas, uurivad Piiblit koos tunnistajatega, hakkas ta muretsema. Ta keelitas neid kirja teel, et nad uurimise lõpetaksid. Kuna kiri ei andnud loodetud tulemusi, reisis ta rohkem kui 1000 kilomeetrit, et nendega isiklikult rääkida. Abigail oli vapustatud, kui sai omaenda Piiblist näha, et põrgu ei ole koht, kus kurje inimesi piinatakse. Ta hakkas Piiblit uurima ja koos oma vanematega kuningriigisaalis koosolekutel käima. Peagi sai Abigail ristimata kuulutajaks ning hiljutisel ringkonnakokkutulekul ta ristiti.

 AMEERIKA

MAID 55

RAHVAARV 898130531

KUULUTAJAID 3449038

PIIBLIUURIMISI 3548101

Dominica

Sellel saarel pesevad paljud naised jõekallastel oma pesu ning kuivatavad seda suurtel kivirahnudel. Üks naine, kes oli parasjagu pesu pesemas, nägi üsna lähedal madalas vees midagi tuttavat ulpimas. Ta sai aru, et see on väljaanne, mida ta ühe Jehoova tunnistajaga igal nädalal uurib. Ta pani selle ühele lähedal olevale kivile kuivama ning jätkas pesemist.

Hiljem, kui ta samal päeval kuivanud pesu kokku korjama läks, unustas ta raamatu kivi peale. Ent kalamehed, kes merelt tagasi tulid, nägid seda kuldse värviga raamatut ja üks neist võttis selle endale. Pealkiri ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” köitis teda niivõrd, et ta hakkas raamatut lugema. Kui hiljem kaks pioneerist õde tema kodukülas kuulutamas olid, juhtusid nad seda kalameest kohtama. Mees selgitas neile, et ainult 144000 lähevad taevasse ja et Jumala Kuningriik sündis aastal 1914. Ja veel ütles ta, et varsti muudetakse maa paradiisiks. Kui õed küsisid, et kuidas ta seda kõike teab, selgitas mees, et ta leidis ühe raamatu ja et ta loeb seda iga päev. Ta näitas õdedele seda raamatut, mis oli nüüd küll kuiv, aga vees ligunemisest pundunud.

Üks pioneeridest sai aru, et see oli raamat, mille tema piibliõpilane oli veest leidnud. Kalamehega alustati  piibliuurimist. Ta ootab alati innukalt iganädalasi arutelusid ja edeneb jõudsasti.

Boliivia

Kuulutustöö Boliivias Amazonase piirkonnas on raske, aga samas rahuldustpakkuv. Kümme pioneerist õde-venda reisisid väikese pealt lahtise mootorpaadiga, mis oli täis topitud telke, keedupotte ja piiblilise kirjanduse kaste, umbes 800 kilomeetrit piki Beni jõge Rurrenabaquest Riberaltani. Nad käisid 70 kõrvalises külas ning jagasid 800 raamatut ja lisaks veel brošüüre ja traktaate. Nad tutvustasid umbes 700 huvitatule, kuidas uuritakse Piiblit, ja külastasid neist umbes 200 inimest uuesti, et piibliuurimisi juhatada. Kui tunnistajad külast lahkusid, kuulsid nad tihti selliseid kommentaare: ”Kas te võiksite jääda siia ja meiega natuke veel uurida?” Ühes väikeses linnas käis üks mees tunnistajatele väga peale, et nad temaga edasi uuriksid, ja ta oli tunnistajate peale isegi pahane, kui nad ära läksid. Ta ütles: ”Te olete puu maha võtnud. Nüüd tuleb sellest puust midagi nikerdada ja see ära lihvida.”

 Kanada

Normand on töötanud aastaid ühes Montreali metallitehases. Alati, kui tal on töö juures lõunapaus, loeb ta sööklas brošüüri ”Uuri Pühakirja iga päev”. Tema töökaaslased näevad teda seda lugemas ja mõned on isegi nõustunud koos temaga päevateksti arutama. Nende lühikeste arutelude käigus on Normand püüdnud kohaldada materjali ennekõike perekonnaelule ja inimsuhetele. Üks juhatuse liige viibis samuti ühel arutelul ning kutsus hiljem Normand’i oma kontorisse, kiitmaks teda selle eest, et tema aruteludel on positiivne mõju tööliste elule ja et need edendavad paremaid omavahelisi suhteid.

Kui arutelus osalejate arv kasvas enam kui 30-ni, palus juhataja Normand’i, et ta organiseeriks väiksemad grupid tehase eri kohtades. Normand lausub: ”Momendil juhatan ma iga päev kolmes grupis arutelusid, mida mu töökaaslased kutsuvad igapäevasteks meeldetuletusteks. Neile meeldivad need arutelud nii väga, et kui mina puudun, siis keegi neist juhatab minu asemel. Ja kui ma tagasi tulen, siis nad küsivad, kui miski oli neile arusaamatuks jäänud.” Normand’il on olnud võimalik aidata oma töökaaslastel mõelda ühele piiblisalmile iga päev viimased viis aastat. Selle tulemusel on tema töökaaslaste ja nende pereliikmete hulgast üle 40 inimese tõe vastu võtnud.

Barbados

89-aastane õde Barker tahtis alustada piibliuurimist. Oma halva tervise tõttu pole ta võimeline käima ukselt uksele kuulutustööl. Nii proovis ta siis kuulutada telefoni teel — aga ei mingeid tulemusi. Koosolekul julgustas teda väga üks programmiosa, mis rääkis palvetamisest. Niisiis hakkas ta härdalt Jehoovalt abi paluma, et ta saaks alustada piibliuurimist. Mõned päevad hiljem võttis ta oma Piibli ja ajakirjad ning otsustas oma koduukse ees seistes kuulutada igaühele, kes tema maja juurest mööda  kõnnib, kuigi sellel tänaval palju inimesi ei liigu. Ta pakkus ajakirju ühele mehele, kes oli parasjagu töölt koju minemas. Nädal aega hiljem, kui ta oli jälle oma koduukse ees seismas, kohtas ta sedasama meest. Kuna tal paistis olevat huvi saadud ajakirjade vastu, andis meie õde talle ”Piibli õpetuste” raamatu ja pakkus piibliuurimist. Tema suureks rõõmuks oligi mees nõus. Ta alustas temaga uurimist 2008. aasta märtsis. Hiljem sai ta teada, et see mees ei ela tema juurest väga kaugel. Mõne nädala pärast hakkas ta juba koosolekutel käima. Õde lausub: ”Ma teadsin, et Jehoova vastab palvetele, aga ma ei osanud arvata, et ta teeb seda nii kiiresti!”

Tšiili

Santiagos sõitis üks pioneerist õde taksoga kesklinna oma territooriumile ja unustas tagaistmele oma ajakirjakausta. Selle vahel oli päris palju ajakirju ja lisaks ”Meie Kuningriigiteenistus”, millele oli peale kirjutatud õe nimi. Tänu sellele leidis taksojuht teiste selles piirkonnas kuulutanud tunnistajate abiga meie õe kaks päeva hiljem üles. Kui ta selle ajakirjade hoidja pioneerile tagasi andis, oli kaante vahel ainult ”Meie Kuningriigiteenistus”. Ajakirjad olid läinud. Taksojuht vabandas ja ütles, et mitmed reisijad olid neid ajakirju lapanud ning palusid, kas nad võiksid ühe endale võtta. Niisiis levitasid ajakirjad end ühe päevaga ise!

 Nicaragua

Ernesto, kes oli olnud ühe sõjaväeeriüksuse kapten, elab väikses linnakeses Kariibi mere ranniku lähistel. Eripioneer Jairo, kes oli riigi teisest osast sinna kuulutama tulnud, kohtus majast majja kuulutustööd tehes Ernestoga ning pakkus talle kodust piibliuurimist. Kuigi see endine sõjaväelane keeldus, ei andnud Jairo alla seni, kuni Ernesto lõpuks nõusse jäi. Vestluste käigus tuli välja, et Jairo isa oli kontrrevolutsioonilise väeüksuse komandör, kes oli lähialadel võidelnud valitsusvägede vastu, ent ühes lahingus surma saanud. Ernesto jätkas piibliuurimist ja hakkas edenema, kuid samal ajal hoidis Jairo eest saladuses midagi, mida ta lõpuks lihtsalt pidi välja ütlema. Suure kurbusega selgitas ta Jairole, et ta oli olnud ülemaks sellele väeüksusele, kes võttis Jairo isa elusalt kinni, ja et tema isiklikult on süüdi Jairo isa surmas. Jairo oli loomulikult šokeeritud, kuid ta teadis, et see on tõsi, kuna Ernesto jutustatud kohutavad üksikasjad läksid kokku sellega, mida olid jutustanud talle isa kaassõdurid. Ernesto mõtles, et nüüd on nende sõprusel lõpp. Kuid selle asemel et oma piibliõpilast vihkama hakata, jätkas Jairo temaga uurimist. Ernesto edenes ja lasi end koos oma abikaasaga ristida. Ta on jäänud Jairoga sõbraks tänaseni.

Venezuela

Riigi lääneosas asuva Machiquesi linna vennad olid kuulutamas Colombia riigipiiri lähistel vähe läbitöötatud territooriumil põliselanikele. Kõik kuulasid neid! Yukpa indiaanlaste pealik andis loa pidada esimest korda mälestusõhtut selles piirkonnas. Naabrid ja ka kool andis toole ning kohal oli üle 200 inimese. Pärast koosoleku lõppu lausus pealik oma sõnavõtus kogukonna nimel lugupidamisega: ”Me tahame Jehoova tunnistajaid tänada. Loodame, et te ei tulnud siia viimast korda. Te õpetate meile tõde ja olete südamest teretulnud!” Praegu juhatatakse seal igal nädalal rohkem kui 50 piibliuurimist.

 AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 4026656360

KUULUTAJAID 618088

PIIBLIUURIMISI 538957

Taiwan

Üks õde kirjutab: ”Oli suur rõõm kohtuda oma poolvennaga, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuna tema ja ta pere elavad kaugel kõrvalises kohas, kuhu on peaaegu et võimatu reisida. Seepärast oli mu isal ja teistel pereliikmetel väga hea meel kuulda, et mu poolvend ja tema pere teevad suuri pingutusi, et meile külla tulla. Kuna nad elavad kohas, kus pole tunnistajaid, lootsin, et nad võtavad hea sõnumi vastu. Kui õnnelik ma küll olin, kui mu poolvenna naine ja tütar näitasid üles huvi Piibli vastu! Aga kuidas oleks võimalik neil aidata rohkem teada saada Jehoova eesmärkidest, kui nad sinna kõrvalisse paika koju tagasi lähevad? Ma sain teada, et neil on arvuti ja ka internetiühendus. Ostsime abikaasaga veebikaamera, ja kui nad koju tagasi olid läinud, jätkasime selle abil piibliuurimist. Olin hämmastunud, et selline uurimisemeetod toimib suurepäraselt. Me saame näha nende reageeringut, kui nad loevad teksti oma Piiblist ja raamatust, mida me uurime. See aitab mul mõista, mida mul tuleb teha, et neid aidata. Oleme tänulikud, et saame kasutada tehnikat, mis teeb võimalikuks kuulutada tõde sugulastele, kelleni me muudmoodi ei jõuaks.”

Nepal

16-aastane Purnamaya elab ühes väikses Nepali linnakeses. Tema onu andis talle tunnistust ja nad alustasid  uurimist. Nüüd käib ta ustavalt üks kord nädalas koosolekutel, kuigi sinna sõitmiseks kulub tal bussiga kaks ja pool tundi. See pole talle kerge, kuna tema ema ja isa on mõlemad leeprahaiged ning seetõttu väga vaesed. Varahommikuti teeb Purnamaya kividest kruusa, et toetada oma peret rahaliselt. Lisaks on tal palju majapidamistöid nagu toiduvalmistamine ja pesupesemine. Peale selle käib ta veel koolis. Bussipilet koosolekule sõitmiseks maksab tööinimese päevapalga. Mõnikord püüavad ta vanemad innustada teda käima hoopis kohalikus kirikus. Kuid Purnamaya teab, et ta saab õppida tõde Jehoovast ainult kuningriigisaalis. Nii teeb ta siis kõik, et koosolekule minna. Hiljuti müüs ta sellepärast maha kella, mille vanaema oli talle kinkinud. Peale selle, et ta koosolekul hästi vastab, räägib ta oma kodukohas ka teistele seda, mida ta on õppinud. Ta on suureks julgustuseks kõigile, kes teda tunnevad.

Malaisia

Briti koloniaalvalitsuse ajal toodi Malaisia kautšukiistandustesse tuhandeid töölisi. Nad pandi elama istanduste keskele küladesse, milledest suur hulk on siiani alles. Väga paljudesse neist on raske ligi pääseda ja nende asukohad pole kaardil ära märgistatud. Ühel  kogudusel õnnestus leida sellel arvele võtmata territooriumil kautšukiistandusest küla. Sealsed kaks hilises teismeeas noormeest, kes olid juba mõned ajakirjad vastu võtnud, tundsid suurt huvi vendade kuulutustegevuse vastu. Nad pöördusid vendade poole ja pakkusid neile välja, et näitavad, kus asuvad teised külad. Vastupidi vendadele tundsid nemad seda territooriumit väga hästi. Nad istusid oma mootorrataste selga ja juhatasid autod läbi istanduste mööda mudaseid teeradu ja põlluteid, sõites kuni umbes kolmveerand tundi külade vahet. Nad juhatasid vennad istandustesse, kus tunnistajad polnud varem kunagi käinud. Samal ajal, kui vennad kuulutasid, ergutasid need kaks noormeest külaelanikke ajakirju vastu võtma ja neid kindlasti lugema. Kokku juhatasid nad vennad kolme kõrvalisse külasse. Tänu nende poiste omakasupüüdmatule abile anti suurepärast tunnistust inimestele, kes polnud kunagi varem head sõnumit kuulnud. Ühe nädalavahetusega jagasid koguduse 50 kuulutajat rohkem kui 5000 ajakirja.

 EUROOPA

MAID 47

RAHVAARV 733775190

KUULUTAJAID 1542507

PIIBLIUURIMISI 789219

Venemaa

Tatjanal on ajuvähk. Pärast mõne aasta tagust tõsist operatsiooni pandi ta palatisse, kus olid patsiendid, kellel oli vähe paranemislootust. Seda palatit külastas õigeusu preester, et patsiendid saaksid enne oma surma patte pihtida. Tatjana märkas, et üks naine kogus jõudu, et anda sellele preestrile raha. Kui preester ära läks, küsis Tatjana sellelt naiselt, kas ta tunneb end nüüd paremini. ”Ei,” vastas naine nukralt, ”ma ei saanud sõnagi aru, mis ta ütles.” Seejärel rääkis Tatjana talle häid sõnumeid ülestõusmislootusest. Naine tänas Tatjanat ja ütles: ”Nüüd tunnen ma end küll paremini!” Haigla juhataja kuulis, mis oli juhtunud, ning ütles preestrile, et ta enam haiglat ei külastaks. Tatjana pandi üksikpalatisse, et ta saaks teistega segamatult rääkida. Kliiniku juhataja küsis veel, kus Jehoova tunnistajad oma koosolekuid peavad. Enne haiglasseminekut oli Tatjana palunud Jehoovalt jõudu, et kuulutustööd jätkata. Ta on veendunud, et Jehoova on ta palvele vastanud. Sellel kuul märkis ta aruandesse rohkem kui 100 tundi! Kuigi ta tervislik seisund on läinud kehvemaks ja ta ei saa kodust välja, külastavad teda inimesed, kellele ta sai tunnistust anda siis, kui ta korduvalt haiglas oli.

Gruusia

Kaks õde, kes olid ajutised eripioneerid, määrati teenima piirkonda, kus ei elanud ühtki Jehoova  tunnistajat. Kui nad oma uue territooriumiga tutvumas olid, eksisid nad ära. Sumbates läbi põlvini lume ja üritades koduteed leida, kulutasid nad ära oma jõuvarud ja olid üdini külmunud. Lõpuks märkasid nad jalajälgi, mis viisid ühe maja juurde, kust nad läksid abi paluma. Noor naine Khatuna tuli välja värava juurde ja kutsus nad kohe tuppa sooja, mille eest õed muidugi väga tänulikud olid. Kui Khatuna sai teada, et nad on Jehoova tunnistajad, rääkis ta, et sel ajal, kui need kaks õde lumes ekslesid, palusid nad perega, et Jumal juhataks neid tõe juurde. Mõned minutid hiljem olid need kaks pioneeri värava taga. Khatuna ütles, et see oli kindlasti vastus nende palvele! Praegu uurivad neli nende pere liiget Piiblit ja neist kaks — Khatuna ja tema ämm — on ristimata kuulutajad.

Suurbritannia

Reston, kes polnud kunagi proovinud kuulutustööl otsest pöördumist, et alustada piibliuurimist, otsustas seda proovida. Enne kui ta esimesele uksele koputas, tegi ta Jehoovale väikese palve ja palus abi, et olla positiivne. Seejärel ta pakkuski uksel otsesõnu piibliuurimist ja korterivaldaja Andy oli kohe nõus. Reston otsustas, et viib talle hiljem samal päeval raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Kui Reston oli bussiga sinnapoole teel, märkas ta, et bussijuht on mees, kellele ta on regulaarselt viinud ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Saanud indu Andy hommikusest reageeringust, otsustas ta pakkuda talle piibliuurimist, kui buss lõpp-peatusesse jõuab.

Samal ajal aga märkas üks eakas kaasreisija, et Reston on tunnistaja, ning küsis, kas ta võiks külastada tema haiget sõbrannat, et tema eest palvetada. Reston ütles, et ta räägib heameelega temaga ja lohutab teda Piibli sõnadega. Ta võttis välja oma ainukese ”Piibli õpetuste” raamatu ja näitas reisijale, kuidas võib piibliuurimine inimest aidata. Naine ütles, et ta on huvitatud sellisest uurimisest. Üks noormees, kes istus teisel pool vahekäiku, kuulas nende  vestlust pealt. Teda köitsid pildid selles raamatus. Ja Reston andiski heal meelel talle selle raamatu. Kui buss lõpp-peatusesse jõudis, pakkus Reston bussijuhile tasuta kodust piibliuurimist. Tema üllatuseks oligi bussijuht varmalt nõus ja ütles, et tal on palju küsimusi Piibli kohta. Reston külastas kiiresti üht lähedal elavat venda, et saada uut ”Piibli õpetuste” raamatut ja jõudis lõpuks õhtul Andy juurde tagasi. Andy võttis raamatu heameelega vastu. Nad alustasid piibliuurimist ja Andy hakkas peagi oma elu õpituga kooskõlla viima. Andy ja bussijuht käivad mõlemad koosolekutel ning Reston juhatab 15 piibliuurimist, mis kõik said alguse tänu otsesele pöördumisele. Nüüd kannab ta kuulutustööl alati kaasas mitut ”Piibli õpetuste” raamatut.

François, Monica ja nende kaks last olid minemas tagasi oma auto juurde pärast hommikust kuulutustööd. Kuid nende kahe ja poole aastane tütar Shaé polnud nõus enne autosse minema, kui on oma viimase traktaadi kellelegi  ära andnud. Just siis peatus teisel pool teed auto ja sellest tulid välja kaks naist. Shaé andis rõõmsalt ühele neist traktaadi ”Elu rahulikus uues maailmas” ja Monica selgitas, millest see räägib. Naine nimega Sierra oli huvitatud ja kutsus Monica enda poole tema kahe teismelise õega Piiblit uurima. Esimesel uurimisel küsis Sierra, kas ka tema kaks poega võiksid Piiblit uurida. Hiljem liitus uurimisega ka Sierra vanema õe poeg. Sierra oli kõigi nende uurimiste juures ja küsis palju küsimusi. Lõpuks oli ta nõus, et ka tema endaga hakatakse Piiblit uurima. Seejärel teatas oma nõusolekust uurida ka tema mees. Edasi võttis Sierra ema teistest pereliikmetest ja sõpradest eeskuju ning palus ka endaga Piiblit uurida. Shaé otsusekindlus anda ära viimane traktaat lõppes sellega, et alustati uurimist 11 inimesega. Neli õpilast käivad korrapärastelt koguduse koosolekutel.

Itaalia

Jennifer käib Milano venekeelses koguduses. Ta oli mitmeid kordi telefonitsi rääkinud ukrainlanna Valentinaga, kuid polnud kunagi teda silmast silma näinud. Ühel päeval leppisid nad kokku, et kohtuvad metroojaamas. Valentina ütles Jenniferile, et paneb selga punase jaki, siis on kergem teda ära tunda. Jennifer jõudis kohale ning märkaski ühte punase jakiga naist. Ta paistis olevat ukrainlanna ja tundus, nagu ta otsiks kedagi. Jennifer läks tema juurde ja küsis: ”Tere, kas te olete Valentina?”  Naine vastas, et on küll, mispeale Jennifer jätkas: ”Mina olengi Jennifer.” Aga ei mingit vastust. Jennifer oli veidi segaduses ja küsis: ”Te ootasite ju mind, või . . . ?”

Naine vastas, et ei oodanud. Tuli välja, et ta on ukrainlanna ja tema nimi on Valentina, ja kuigi ta kandis punast jakki, pidi ta hoopis kellegi teisega kokku saama! Jennifer naeris selle peale ja selgitas olukorda. Samuti pakkus ta naisele, et näitab talle ühte mõtet Piiblist, mille ta oli välja valinud teisele Valentinale. Valentina oligi nõus ja kuulas huviga. Pärast seda näitas ta Jenniferile ühte paberitükikest, kuhu oli kirjutatud käsitsi Laulude raamatu 91. peatükk, ning ütles, et ta armastab Piiblit. Jennifer alustas selle Valentinaga piibliuurimist. Aga mis sai teisest Valentinast? Hiljem sai Jennifer ka temaga kokku ning ta hakkas samuti suure innuga Piiblit uurima.

Rumeenia

Meie vend külastas üht tuttavat ning vestles tema ja ta naisega Piibli teemadel. Nad olid eriti huvitatud, kui kuulsid, et Piibel jagab õpetust mehe ja naise vaheliste suhete kohta, kuid neil polnud kuidagi võimalik leida aega piibliteemalisteks aruteludeks. See abielupaar pidas väga tähtsaks tervislikku eluviisi ja mehele meeldis joosta iga päev kaheksa kilomeetrit piki läbi linna kulgeva jõe kallast. Pärast mitmeid püüdeid jätkata nendega piibliteemalist vestlust, otsustas vend mehelt küsida, kas ta võib koos temaga jooksma minna. Mees oli meeleldi nõus. See aga polnud eriti kerge ülesanne. Vend polnud enne jooksmas käinud ja mõistis peagi, et samal ajal kuulutada ja joosta on päris kurnav! Vend ütles: ”Spordiriided seljas, kuulutasin ilma Piiblita, tsiteerides salme peast.” Pärast mitmeid jooksutrenne kasvas selle abielupaari huvi ja nendega alustati korrapärast kodust piibliuurimist. Nüüd on see mees ristimata kuulutaja. Ta on kuulutustöös väga innukas ning on astunud koos oma poja ja tütrega teokraatlikusse teenistuskooli.

 OKEAANIA

MAID 30

RAHVAARV 37545115

KUULUTAJAID 97329

PIIBLIUURIMISI 55266

Austraalia

Üks pioneerist vend kirjutab: ”Arst Pam palus, et tooksin talle regulaarselt kõige uuemad ajakirjad. Tal oli tihe ajakava, mistõttu sain ta kodust kätte vaid korra kuue kuu jooksul. Nii ma siis jätsin alati ajakirjad koos väikese kirjakesega tema ukse alla. Kui olin püüdnud teda seitse kuud kätte saada, jätsin talle ukse alla ajakirjad koos piirkonnakonvendi kutsega. Andsin ka oma telefoninumbri, kuid ta ei helistanud tagasi. Pärast konventi külastasin Pami novembris uuesti ja leidsin ukselt tema väikese kirjakese.

Pam kirjutas, et talle väga meeldivad meie ajakirjad ja et ta annab need edasi oma töökaaslastele. Ja nemad omakorda annavad need edasi oma patsientidele. Seejärel ütles ta, kui väga talle meeldis ”koosviibimine”. Ta oli konvendikutset lugenud ning võtnud töölt vabaks kolm päeva, et kohal viibida. Lisaks ütles ta, et ta tegi sellest kutsest koopiad ning pani need oma kolleegide postilahtritesse koos märkusega, et nad võtaksid temaga ühendust, kui on tulemisest huvitatud. Nädala lõpuks oli 16 tema kolleegi — kõik arstid — võtnud end töölt kolmeks päevaks vabaks, et samuti kohal viibida. Kõik need 17 huvitatut olid konvendil kolm päeva tänu ühele kutsele, mis oli jäetud ukse alla! Pamiga uuritakse  nüüd korrapäraselt ”Piibli õpetuste” raamatut ja ta on organiseerinud grupivestlusi kõigi nendega, kes konvendil käisid.”

Üks teine vend jutustab: ”Kui olin möödumas ühest majast, kuhu tunnistajatel paluti enam mitte tulla, märkasin verandal meest ja naist, kes olid endast väljas ning nutsid. Tundsin, et ma ei saa lihtsalt edasi minna, kuna ilmselt nad vajavad abi. Nii ma siis pöördusin nende poole ja küsisin, kas saan neid kuidagi aidata. Kaasad kutsusid mind tuppa ja rääkisid ära kõik, mis neil südame peal oli. Nad polnud näinud oma tütart kolm aastat. Naist ootas ees vähioperatsioon ja ta ei teadnud kindlalt, kas ta jääb ellu. Ta kartis, et äkki ei näe ta oma tütart enam kunagi. Mõni päev tagasi olid nad palunud oma karismaatilise kiriku pastorilt abi, kuid too ei suhtunud olukorda tõsiselt ega võtnud midagi ette. Näitasin neile Piiblist mõtteid, et Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt.

Umbes tunni aja pärast koputas keegi uksele. Alguses mõtlesin, et seal on kiriku pastor. Kuid uksel seisis hoopis ilusasti riietatud noor naine. See oli ammukadunud tütar! Hetk oli väga emotsionaalne ja ma ütlesin neile, et on parem, kui ma ära läheksin. Ent ma olin üllatunud, kui tütar ütles, et jääksin nende juurde, kuna ta tahab oma vanematele midagi öelda. Ta seletas, et ta oli hakanud tarvitama alkoholi ja uimasteid ning oli rikkunud oma elu, kuid piibliuurimine ajendas teda koju tagasi tulema ning oma vanematega ühendust võtma. Hiljuti oli ta end ristida lasknud ja temast oli saanud Jehoova tunnistaja.”

Mõne päeva pärast tuli pastor, ja kui talle öeldi, et tütar on tagasi tulnud, sest temast on saanud Jehoova tunnistaja, kõndis ta sõnagi lausumata majast välja. Ent siis  hüüdis peremees talle järele ning palus tal laua pealt kiri võtta. See oli kirikust lahtiütlemise kiri.

Paapua Uus-Guinea

23 õde-venda läksid kuulutama harva läbitöötatud territooriumile. See jalgsirännak oli raske, kuna tuli ronida mägedes ja ületada jõgesid. Ühes külas kohtus meie õde anglikaani vaimulikuga, kes kuulas huviga kirjakoha Taanieli 2:44 selgitust. Ta ütles õele: ”Me oleme siin nagu kadunud lambad.” Ta võttis vastu ajakirjad ja brošüürid ning palus endale ka Piiblit.

Kolm päeva hiljem rääkisid teises külas kaks õde kahe noore naisega, kes olid väga õnnelikud selle üle, et kuulsid Kuningriigi sõnumit. Kui nende isa õhtupoolikul aiast naasis, ütlesid tüdrukud, mida nad Piiblist olid teada saanud. Isa ütles, et ta tahaks seda suurepärast sõnumit oma kõrvaga kuulda. Ta leppis kokku kohtumise kõigi õdede-vendadega, kes ühes hütis peatusid. Kuna see mees oli külavanem, lasi ta valmistada toitu ja selle vendadele saata. Hiljem jõudis ta ka ise kohale, lamp käes ja saatjaks teised külaelanikud. Need ütlesid: ”Olime väga üllatunud, et teid siin nägime, sest kunagi varem pole Jehoova tunnistajad meie külasse juhtunud tulema.” Neile selgitati, mis on külastamise põhjus, ja näidati kirjakohta Matteuse 24:14. Seejärel räägiti neile, millised on Kuningriigi õnnistused ning jäeti lugemiseks kirjandust.

Viiendal rännakupäeval jõudsid vennad ühte külasse umbes kella ühe paiku pärastlõunal. Kuna külaelanikud arvasid, et vennad jäävad ööseks, seadsid nad korda neile magamiseks seinteta varjualuse. Vennad aga selgitasid, et nad tahavad kõigi külaelanikega rääkida ja samal päeval lahkuda. Külarahvale anti suurepärast tunnistust, kaasa arvatud külavanemale, kes võttis kirjandust  ja andis vastutasuks vendadele kookospähkleid, banaane ja papaiasid.

Fidži

Maapiirkonnas käivad pioneerid kuulutamas jalgsi mööda tolmuseid või mudaseid teid. Nagamma ja tema tütar Reshma, kes on üldpioneerid, kutsusid pimeda õe Ushla koos nendega üheks kuuks pioneeritööle. Nad kõndisid iga päev temaga palju kilomeetreid, üks ühel ja teine teisel pool. Üks perekond, kes parasjagu istus vihmasel päeval verandal, vaatas, kuidas kolm õde püüavad vältida porilompe mudasel teel. Seejärel nad nägid, et pime õde astub lompi ja pritsib sääre poriseks. Õed peatusid ja tegid ta sääre puhtaks. Pereisa, kes  ei suutnud oma uudishimu tagasi hoida, hõikas õdesid ja ütles: ”Iga päev näeme teid kolmekesi kõndimas. Kuhu te lähete?” Nad selgitasid, et lähevad juhatama üht piibliuurimist. Vastuseks ütles mees, et kui nende sõnum on sedavõrd oluline, et nad on valmis inimeste õpetamise pärast nii palju kõndima, tahab ka tema seda sõnumit kuulata. Selle perega alustatigi piibliuurimist.

Guam

Liza, noor naine Filipiinidelt, töötas majateenijana Tiniani saarel. Kui Jehoova tunnistajad külastasid seda maja, kus ta töötas, küsis ta sageli endale ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Kuigi ta ütles, et talle need ajakirjad meeldivad, kasutas ta neid tegelikult tuletegemiseks.

2007. aasta kevadel kaotas Liza töö ja kuna tal polnud kohta, kus elada, magas ta rannas. Ühel päeval kõndis ta mööda kuningriigisaalist, kus kaks õde parajasti varjus istusid. Nad kutsusid Lizat mangosid sööma ja ta liitus nende sõbraliku vestlusega. Kui ta järgmisel päeval kuningriigisaalist möödus, rääkisid õed jälle temaga ning vestluse käigus ütles naine: ”Ma loodan, et ühel päeval võin ka mina tulla teie kirikusse.” Kuigi õdedel oli veidi piinlik, et nad teda ise polnud veel kutsunud, julgustasid nad teda juba samal õhtul koosolekule tulema. Ta oligi nõus, lootes, et tunnistajad aitavad tal uue töökoha leida.

Koosolekul avaldas Lizale muljet õdede ja vendade siirus ning huvi teiste inimeste vastu. See liigutas Lizat pisarateni ning ta mõistis, et oli tulnud koosolekule isekate soovidega. Samuti meenusid talle kõik need ajakirjad, mis ta oli ära põletanud. Kuna õdede ja vendade armastus puudutas tema südant, hakkas ta sellest ajast peale käima kõigil koosolekutel ja uurima korrapäraselt Piiblit. Ta leidis endale töökoha, sai kuulutajaks ning lasi end 2008. aasta veebruaris ristida.

[Pilt lk 45]

Madalena

[Pilt lk 48]

”Vahitorni” uurimine mootorpaadis

[Pilt lk 50]

Õde Barker kannatlikult ootamas võimalust kuulutada möödakäijatele

[Pilt lk 53]

Purnamaya tegemas kruusa, et toetada oma peret

[Pilt lk 54]

Kuulutamas india naisele kautšukiistanduses

[Pilt lk 57]

Reston uurimas Andyga

[Pilt lk 58]

Shaé

[Pilt lk 63]

Nagamma ja Reshma Ushlat abistamas