Albaania

ALBAANIA on põneva ja keeruka ajalooga väike maa. Sellest on risti-põiki üle käinud hõimud ja rahvad, seda on räsinud maailmariigid ning painanud aastakümnete jooksul äärmuslik isolatsioon. Ehkki siinseid Jehoova tunnistajaid on tabanud palju raskusi ja hädasid, on Jehoova Jumal neid toetanud ning õnnistanud jõudsa vaimse kasvuga. Järgnevad leheküljed annavad põgusa ülevaate nende haaravast ajaloost sellel maal ning näitavad, kuidas ”Jehoova käsi” on olnud tema alandlikele teenijatele toeks (Ap. t. 11:21).

Võõrvõimud on püüdnud sajandeid Albaaniat allutada ning sellega on kaasnenud ka usuline vastasseis. Piirkond lõhenes usuliselt 16. sajandi hakul, nii et osast rahvast said muslimid, osast õigeusklikud, osast aga katoliiklased.

19. sajandi lõpus hakkas Albaanias süvenema natsionalism ning loodi arvukalt patriootilisi ühendusi. Valdav osa albaanlasi olid talupojad ning paljud neist süüdistasid oma vaesuses aastatepikkust võõrvõimude sekkumist. 1900. aastaks olid enesemääramisõigusest ja iseseisvusest kujunenud põletavad küsimused, mis sütitasid sõdasid Kreeka, Serbia ja Türgiga. Lõpuks aastal 1912 kuulutas Albaania end iseseisvaks riigiks.

Hilisem riigi poliitika praktiliselt kõrvaldas organiseeritud religioonid. Pärast Teist maailmasõda keelustasid kommunistlikud võimukandjad religiooni koguni ning kuulutasid Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks.

 TÕDE VÕETAKSE RÕÕMUGA VASTU

Enne aastat 56 m.a.j teatas apostel Paulus, et ta on koos kaaslastega põhjalikult kuulutanud head sõnumit ”kuni Illyricumini välja”. Illüüria oli osaliselt tänapäeva Albaaniat hõlmav Rooma provints (Rooml. 15:19). Üsna tõenäoliselt said mõningatest selle piirkonna elanikest tol ajal tõsikristlased, sest ilmaliku ajaloo andmetel hakkas kristlus Albaanias kanda kinnitama esimesel sajandil.

Esimesed nüüdisaegsed ülestähendused õigest jumalateenimisest selles kandis pärinevad aastast 1921, kui John Bosdogiannis Kreetalt kirjutas Brooklyni Peetelile, et ta külastas Ioanninas (kuulub praegu Põhja-Kreeka alla) piibliuurimise ”klassi”. Umbes samal ajal siirdus suurel hulgal albaanlasi elama USA-sse Uus-Inglismaale. Nende seas olid ka Thanas (Nasho) Idrizi ja Costa Mitchell. Õppinud tõde tundma, lasid nad end kohe ristida. Vend Idrizi läks aastal 1922 Albaaniasse Gjirokastëri tagasi, nii et temast sai esimene piiblitõega kodumaale naasnud albaanlane. Jehoova õnnistas tema ennastohverdavat vaimu ning see ajendas muidki tegutsema. Varsti järgnes talle  kodumaale ka teisi Ameerikas usklikuks saanud albaanlasi. Costa Mitchell jätkas samal ajal kuulutamist USA-s Massachusettsis Bostonis albaaniakeelsel põllul.

Sokrat ja Thanas Duli (Athan Doulis) olid küll sündinud Albaanias, kuid sattunud poisipõlves elama Türgisse. Sokrat pöördus aastal 1922 Albaaniasse tagasi. Järgmisel aastal naasis ka 14-aastane Thanas, et olla taas koos oma vennaga. Ta kirjutas: ”Jõudnud meie vanasse kodusse, ei leidnud ma sealt oma venda eest, sest ta oli paarisaja kilomeetri kaugusel tööl. Kuid ma leidsin ”Vahitorni”, Piibli ja seitse köidet ”Kirjauurimusi”, samuti muid piibliteemalisi pisitrükiseid. Ilmselt leidus isegi selles kauges mägipiirkonnas aktiivseid piibliuurijaid, kes olid olnud Ameerikas ning õppinud seal Piiblit tundma ja armastama, seejärel aga naasnud koju.” Kui vennad  lõpuks kokku said, asus Sokrat — siis juba ristitud piibliuurija — oma vennale Thanasele innuga tõde õpetama.

Aastal 1924 tehti Rumeenia harubüroole ülesandeks hoolitseda Albaania vastavanenud põllu eest. Ehkki kuulutustöö oli ikka veel kitsendatud, teatas 1925. aasta 1. detsembri ”Vahitorn”: ”Kohalikku keelde on tõlgitud ja ära trükitud ”Jumala kannel”, samuti brošüürid ”Ihaldusväärne valitsus” ja ”Maailma häda”. . . . Neid on jagatud rahvale päris suurel hulgal ning albaanlased võtavad tõde vastu suure rõõmuga.”

Sel ajal lõhestas Albaaniat poliitiline võimuvõitlus. Kuidas oli lugu Jehoova teenijatega? ”1925. aastal oli Albaanias kolm kogudust, peale selle eraldiasuvad piibliuurijad,” kirjutas Thanas. Ka märkis ta, et armastus nende keskel pakub teravat kontrasti ümbritsevate inimeste võimuvõitlusele, isekusele ja konkurentsivaimule. Ajal, mil paljud albaanlased maalt lahkusid, tulid mõningad tõde õppinult tagasi, olles täis indu tutvustada Kristuse vastrajatud Kuningriiki ka oma sugulastele.

Bostonis aga peeti tol ajal pühapäevahommikuti umbes 60 kuulajale albaaniakeelseid avalikke kõnesid. Kohal olid tõsised piibliuurijad, kes innukalt ”Kirjauurimuste” köidetesse süüvisid. Uuriti põhjalikult ka raamatut ”Jumala kannel”, hoolimata mõningatest tõlkevigadest (näiteks esialgu oli selle pealkirjaks ”Jumala kitarr”). Sellegipoolest aitas see raamat väga paljudel albaanlastel õppida tundma Piibli tõde ja oma usku tugevdada.

 ”ÄRGE NEID TÜLITAGE!”

Aastal 1926 teatas ”Vahitorn”, et Albaanias viibis Kristuse surma mälestusõhtul 13 inimest. ”Albaanias on vaid 15 pühendunud venda ning nad annavad kuningriigisõnumi levitamisel oma parima,” teatab ”Aastaraamat 1927”. Raamat lisab: ”Ameerikas on ligikaudu 30 pühendunud albaania venda, kes on agaralt abistamas oma kaasmaalasi Tõe tundmaõppimisel.” 15 venda Albaanias rõõmustasid, kui aastal 1927 kogunes mälestusõhtut pidama 27 inimest — üle kahe korra rohkem kui eelmisel aastal.

1920. aastate lõpus valitses Albaanias ikka veel suur poliitiline segadus. Lühikeseks ajaks haaras võimu õigeusu piiskopi Fan Noli valitsus, mille aga kukutas president Ahmed Bey Zogu. Ta kuulutas Albaania kuningriigiks, kus käsutab tema, kuningas Zog.

Aastal 1928 reisisid USA-st Albaaniasse Lazar Nasson, Petro Stavro ja veel kaks venda, et näidata ”Loomise fotodraamat”. Samal ajal viibisid Albaanias ka katoliku ja õigeusu preester USA-st, et külastada kuningas Zog I-st.

”Vaadake ette!” hoiatas katoliku preester Zogi. ”Ameerikast on saabunud mehed, kes põhjustavad teile sekeldusi.”

Ent õigeusu preester oli teist meelt. Ta teadis neid vendi, sest nad olid üsna hiljuti lahkunud just tema kirikust Bostonis. ”Kui Albaanias oleksid kõik sellised nagu need mehed,” ütles ta Zogile, ”poleks teil oma palee uksi tarvis lukustadagi!”

”Jätke nad siis rahule ning ärge neid tülitage!” kostis seepeale Zog.

 Samal aastal trükiti Bostonis albaaniakeelne laulik ”Kiituslaulud Jehoovale”. Nüüd lõpuks avanes ka Albaania vendadele võimalus õppida selgeks selles toodud laulude viisid ja sõnad. Lemmikuteks kujunesid ”Ära karda, sa pisuke karjuke!” ja ”Tööle!” — laulud, mis tugevdasid vendi eesootavateks rasketeks aastateks.

Albaanlased on üldiselt otsekohese jutuga ja nad peavad seda aus. See, mida võidaks võtta kui teravat mõttevahetust, on albaanlastele üldiselt normaalne elav keskustelu. Kui albaanlastel on mingi asja kohta oma kindel arvamus, ei hoia nad seda vaka all, vaid laovad selle otse välja ja kinnitavad seda ka tegudega. Sellised loomujooned on kahtlemata mõjutanud nende reageeringut heale sõnumile.

RASKUSED ANNAVAD HÄID TULEMUSI

Poliitiliste ja majanduslike raskuste kasvades lahkus maalt veel enam albaanlasi. Mõningad neist õppisid tundma tõde Uus-Inglismaal ja New Yorgis. Kuhu albaanlasi ka ei kogunenud, õitses seal tõde. Uut kirjandust pikisilmi oodanud vennad rõõmustasid, kui said albaaniakeelsed brošüürid ”Kuningriik” ja ”Kriis”.

Samal ajal konfiskeerisid Albaania võimud meie kirjandust. Kuid aastal 1934 teatas Albaania kohta ”Bülletään” (praegu ”Meie Kuningriigiteenistus”): ”Meil on suur rõõm teile kirjutada, et äsja andis õiguskantsler kõigile provintsidele välja korralduse, et kogu meie kirjandust võib vabalt levitada. . . . Vendadele on tagastatud kõik kohalike võimumeeste ära võetud raamatud ja brošüürid. . . . Seitse venda on nüüd üürinud auto, et võtta kaasa raamatud ning sõita kaugetesse linnadesse, samal ajal kui teised  vennad töötavad lähikonnas.” Niisiis, aastatel 1935 ja 1936 levitati enam kui 6500 trükiväljaannet!

”USUTAVASTI AJALOO KÕIGE LAIAULATUSLIKUM RAADIOÜLEKANNE”

”Üritatakse korraldada usutavasti ajaloo kõige laiaulatuslikumat raadioülekannet,” teatas 1936. aasta hakul Briti ajaleht ”Leeds Mercury”. ”Los Angelesest edastatakse evangelist kohtunik Rutherfordi kõne.” Rutherford, kes oli tol ajal Jehoova tunnistajate tegevuse eesotsas, esitas kõne, mida pidi raadiotelefoni teel kantama üle kõikjale Ameerika Ühendriikidesse ja Suurbritanniasse ning transleeritama veel paljudesse Euroopa maadesse. ”Ühes Euroopa riigis pole seda kõnet kindlasti kuulda,” arvati selles ”Mercury” artiklis. ”See riik on telefonisideteenuseta Albaania.”

Ent mõni nädal pärast kõne esitamist kirjutas Nicholas Christo Bostoni albaania kogudusest peakontorisse: ”Soovime teid informeerida, et vastavalt hiljuti Albaaniast saabunud sõnumitele oli kohtunik Rutherfordi kõne ”Rahvaste eraldamine” sellel maal kuulda. Niisiis lisandub veel üks maa nende maade juba niigi pikale reale, kus kõnet kuulda võis. Seda oli kuulda kahes paigas . . . ilmselt tänu lühilaineülekandele. . . . Sõbrad olid kohtunik Rutherfordi häält kuuldes ülirõõmsad.”

Mil moel albaania kuulutajad enne albaaniakeelse ”Vahitorni” väljaandmist koosolekuid korraldasid? Enamik tõe vastu võtnud albaania mehi oli käinud Albaania lõunaosas tegutsenud kreeka koolides. Seega ei valmistanud neile kreekakeelse ”Vahitorni” uurimine üldsegi mitte raskusi. Teised uurisid kas itaalia või prantsuse keeles. Kuna aga koosolekuid  peeti albaania keeles, tõlkisid vennad kirjandust käigu pealt.

Ka Bostonis kasutati esmaspäevaõhtustel albaaniakeelsetel ”Vahitorni” uurimistel kreekakeelset väljaannet. Sellegipoolest õpetasid paljud kristlased oma lapsed nii hästi välja, et aastate pärast said nende pojad ja tütred, vendade ja õdede lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed täisajalisteks jumalateenijateks. Albaania vennad said oma tulihingelise kuulutustöö poolest nõnda tuntuks, et rahvas hakkas neid kutsuma hüüdnimega ungjillorë (evangelistid).

MÕJUKATELE ISIKUTELE ANTAKSE TUNNISTUST

Aastal 1938, aasta enne kuningas Zogi monarhia kukutamist, võtsid kaks tema õde ette reisi Bostonisse. Detsembris teatas ajakiri ”Lohutus” (praegu ”Ärgake!”): ”Kui Albaania printsessid saabusid Bostonisse, külastasime meie, kaks kuulutajat Jehoova tunnistajate Bostoni kompanii albaania üksusest,  hotelli, kus nad peatusid, ning tutvustasime neile sõnumit Jumala kuningriigist. Nad võtsid meid väga lahkelt vastu.”

Need kaks tunnistajat olid Nicholas Christo ja ta õde Lina. Lisaks printsessidele kohtusid nad veel viie aukandjaga, nende hulgas Albaania tolleaegse suursaadikuga Ameerika Ühendriikides Faik Konitzaga. Enne kohtumist loeti neile kõigile ette albaaniakeelne tunnistuskaart, kus selgitati, kui laiaulatuslikult on albaanlastele tõde kuulutatud. Seal oli kirjas: ”Meil on rõõm teile teatada, et ka Albaanias on seda sõnumit aastaid kuulutatud. Albaania ametivõimudele ja rahvale on õpetuseks ja trööstiks jagatud kümneid tuhandeid raamatuid.”

Suursaadik Konitza ütles printsessidele: ”Nende soov on, et te kasutaksite oma mõjuvõimu selle heaks, et nad saaksid Albaanias segamatult edasi kuulutada. Nad jutlustavad uut usku, mille järgi saabub sellele maailmale [praegusele maailmakorrale] peagi lõpp ning valitsema asub Kristus. Siis äratatakse isegi surnud üles.”

Kust teadis härra Konitza kuningriigisõnumi kohta nõnda palju? ”Lohutus” selgitas, et ”üks tunnistaja oli aastaid enne tõe vastuvõtmist olnud tema hea tuttav . . . ning saanud temaga korduvalt tõe teemadel arutleda”.

TEISE MAAILMASÕJA AEGSED KATSUMUSED

1930. aastatel haaras Albaanias võimu Itaalia ning aastal 1939 põgenes kuningas Zog koos perega maalt. Sissetunginud Itaalia fašistlik sõjaline võim keelustas meie kirjanduse ning tembeldas  50 kuulutaja tegevuse illegaalseks. 1940. aasta suvel konfiskeeriti umbes 15000 trükist. 6. augustil arreteerisid fašistid Këlcyrës üheksa venda ning heitsid nad kongi suurusega 2 korda 4 meetrit. Hiljem viidi nad üle Tirana vanglasse. Neid peeti kaheksa kuud ilma kohtuta kinni, seejärel aga mõisteti neile karistused kümnest kuust kuni kahe ja poole aastani.

Olud olid sellised, et vange tuli toita nende peredel. Kuid nüüd istusid pere leivateenijad kinni. Mil moel õnnestus neil end ära toita?

”Iga 15 päeva järel anti meile 800 grammi kuivanud leiba, 3 kilo sütt ja seebitükk,” meenutab Nasho Dori. ”Meil Jani Kominoga oli niipalju raha, et saime osta kilo ubasid. Kasutasime sütt, et keeta ube, mida siis teised vangid lusikatäite kaupa meilt ostsid. Peagi oli meil käigus viis suurt kastrulitäit ube. Viimaks saime nõnda palju raha, et võisime veidi liha osta.”

Talvel 1940/1941 tungisid Lõuna-Albaaniasse Kreeka väed ning sundisid sealseid mehi oma armeega ühinema. Kui vend ühest külast keeldus seda tegemast, öeldes, et ta on erapooletu, tirisid sõdurid teda juukseidpidi ning peksid, kuni ta kokku varises.

”Kas oled ikka veel allumatu?” sähvas komandör, kui vend teadvusele tuli.

”Olen ikka veel erapooletu!” sõnas vend.

Pettunud sõdurid lasid tal minna.

Päevi hiljem tuli komandör venna poole, keda ta oli piinanud, ning kiitis tema vaprust. ”Tapsin mõni päev tagasi 12 itaallast ja sain medali,” lausus ta. ”Kuid südametunnistus piinab mind ja mul on häbi seda medalit kanda. Hoian seda taskus, sest pean seda kuriteomärgiks.”

 VALITSEJAD VAHETUVAD, KATSUMUSED PÜSIVAD

Keset lahinguid ja sõjamöllu kinnitas tasahilju kanda Albaania kommunistlik partei, ehkki fašistid üritasid kõvasti kommuniste maha suruda. 1943. aastal võtsid nende vastu võitlevad sõdurid ühe venna kinni, toppisid ta veoautosse, viisid frondile ja püüdsid talle suruda pihku vintpüssi. Vend keeldus sellest.

”Sa oled kommunist!” röökis komandör. ”Kui sa oleksid kristlane, astuksid sa võitlusse, nagu preestrid seda teevad!”

Komandör andis sõduritele korralduse vend tappa. Just siis, kui laskekomando oli valmis tulistama, tuli kohale teine ohvitser ja küsis, mis toimub. Saades teada, et vend on erapooletu, tühistas ta tapmiskäsu ning vend lasti vabaks.

1943. aasta septembris Itaalia fašistid taandusid ning sisse tungis Saksa armee. Vaid ühe ööga tapeti Tiranas 84 inimest. Sajad inimesed heideti koonduslaagritesse. Sel ajal lõid vennad kirjutusmasinal ümber lootust ja julgust andvaid piiblisõnumeid. Kui inimene oli masinakirjas sõnumi läbi lugenud, paluti tal see tagastada, et saaks seda pakkuda ka teistele. Abiks üksikud eelnevalt peita õnnestunud brošüürid, jätkasid vennad kuulutustööd. Vendadel ei olnud kuulutustööl kasutada tervikpiiblit. See anti välja alles 1990. aastate keskel.

Aastaks 1945 oli vanglakaristus määratud 15 vennale. Kaks venda saadeti koonduslaagrisse, kus üks  neist surnuks piinati. Kõlab paradoksina, et ajal mil Albaania vendi kiusati taga keeldumise pärast teenida teljeriikide vägedes, vangistati USA-s albaania vendi keeldumise pärast võidelda teljeriikide vägede vastu.

Sõjakeerisesse kistud Albaanias hoiti konfiskeeritud kirjandust tollilaos kinni. Hoone kukkus lahingumöllus kokku ning suur osa meie kirjandust paiskus tänavale. Hiljem korjasid uudishimulikud möödakäijad raamatuid ja brošüüre üles ning asusid neid lugema. Ülejäänud kirjanduse kogusid vennad kärmelt kokku.

Aastal 1944 lahkusid Saksa väed Albaaniast ning kommunistide armee kehtestas ajutise valitsuse. Otsekohe taotlesid vennad luba brošüüre uuesti trükkida, kuid luba ei antud. ””Vahitorn” ründab vaimulikke, kuid meil Albaanias peetakse vaimulikkonda seniajani aus,” öeldi vendadele.

SÕDA LÕPPEB, KUID VAENAMINE JÄTKUB

Uus kommunistlik valitsus kehtestas kõrged maksud ning võttis üle kinnisvara, tehased, äriettevõtted, kauplused ja kinod. Inimestel oli keelatud maad osta, müüa või rentida ning kogu toodang tuli anda üle riigile. 1946. aasta 11. jaanuaril kuulutas riik end Albaania Rahvavabariigiks. Valimised võitis kommunistlik partei, kelle rajatud valitsuse eesotsa pandi Enver Hoxha.

Avati uusi koole ning lapsi õpetati lugema, kuid valitsus oli vastu sellise kirjanduse lugemisele, mis ei ülistanud kommunismi. Meie väljaanded võeti ära, lisaks konfiskeeris valitsus vendade valduses  olnud väikese paberivaru ning mõned kirjutusmasinad.

Iga kord, kui vennad üritasid saada luba kirjandust trükkida, öeldi neile järsult ära ja jagati ähvardusi. Ent nemad jäid endale kindlaks. ”Jehoova on andnud meile kohustuse tutvustada albaania rahvale tema eesmärki,” rääkisid nad võimudele, ”teie aga seate meile takistusi. Nüüd tuleb teil selle kohta Jehoovale aru anda.”

Valitsuse reageeringust võis lugeda välja mõtet ”Siin Albaanias oleme isandad meie! Teokraatiale me luba ei anna ning teie ja teie Jumal Jehoova meile korda ei lähe!”. Vennad jätkasid kohkumatult hea sõnumi jagamist kus ja millal iganes.

1946. aastal kuulutati hääletamine kohustuslikuks ning igaüht, kes söandas sellest keelduda, võeti kui riigivaenlast. Kehtestati kokkutulekuid keelustavad seadused ning kuulutamine loeti kuriteoks. Mida tegid vennad?

Aastal 1947 organiseerisid Tirana vennad, keda oli kokku 15, kuulutushoogtöö. Nad arreteeriti otsekohe. Piiblid rebiti lõhki ning vendi piinati. Pärast lahtilaskmist keelati neil igasugune ringiliikumine  ilma politsei loata. Ajalehtedes naeruvääristati Jeesust ja Jehoovat.

Albaania vennad Bostonis said sellest teada ning kirjutasid Albaania Jehoova tunnistajate kaitseks 1947. aasta 22. märtsil Enver Hoxhale lugupidavas toonis kaheleheküljelise kirja. Nad selgitasid, et Jehoova tunnistajad ei ohusta valitsust, ning juhtisid tähelepanu sellele, et valesüüdistusi on haudunud välja usulised vastased, sest meie väljaanded paljastavad õigesti nende ebakristlikku tegutsemist. Kirja lõpus seisis: ”Kui Albaania delegatsioon ÜRO juures eesotsas härra Kapoga tegi visiidi Bostonisse, külastasime teda hotellis. Härra Kapo võttis meid lahkelt ja siiralt vastu ning kuulas erapooletult meie sõnumi ära.” Hysni Kapo oli aastaid üks Albaania kõrgemaid võimukandjaid. Kuid sellest pöördumisest hoolimata raskused Albaanias vaid süvenesid.

Aastal 1947 sai Albaaniast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia liitlasmaa ning tal tekkis konflikte Kreekaga. Järgmisel aastal katkestas Albaania sidemed Jugoslaaviaga ning sai lähedasemaks Nõukogude Liiduga. Põlu alla sattus igaüks, kes ei toetanud valitsuse ideoloogiat. Vendade erapooletus kutsus esile üha suurema vastasseisu ja vaenulikkuse.

Näiteks kogunes aastal 1948 väikses külas mälestusõhtule kuus venda ja õde. Politsei murdis koosolekule sisse ning peksis kuulutajaid tunde, enne kui laskis neil minna. Paar nädalat hiljem arreteeris politsei mälestusõhtu kõnet pidanud venna ning lasi tal 12 tundi püsti seista. Keskööl röögatas politseipealik: ”Miks sa seadust rikkusid?”

”Me ei saa pidada riigi seadust ülemaks kui Issanda seadust,” kostis vend.

 Ärritunud pealik andis vennale kõrvakiilu ning nähes venda pead keeravat, küsis ta: ”Mida sa teed?”

”Ma ju ütlesin teile, et oleme kristlased,” sõnas vend. ”Jeesus õpetas, et kui keegi sind lööb, pööra ette teine põsk.”

”Kuna seda käsib sinu Issand,” surus pealik raevunult läbi hammaste, ”ei kuula ma teda ega löö sind enam! Välja siit!”

”KUULUTAMIST MA EI JÄTA”

Tiranas elav Sotir Ceqi oli pühendunud õigeusklik. Lapsena põdes ta luutuberkuloosi ning kannatas piinavat jalavalu. 17-aastaselt oli ta sellises depressioonis, et otsustas end rongi alla heita. Veidi aega enne seda, kui ta asja teoks jõudis teha, külastas teda sugulane Leonidha Pope. Teadmata Sotiri kavatsustest midagi, rääkis Leonidha talle, kuidas Jeesus haigeid terveks tegi ning kuidas maast saab paradiis. Ta andis Sotirile ka Piibli kreeka kirjad, mida see otsekohe lugema asus.

”Olin saanud otsekui värskendavat vett,” lausus Sotir. ”Olin leidnud tõe!”

Mõni päev hiljem arutles Sotir, ilma et ta Leonidhaga kokku oleks saanud: ”Piibel ütleb, et Jeesus kuulutas. Samuti kõik apostlid ja jüngrid kuulutasid. Ilmselt pean ka mina seda tegema.”

Niisiis läkski Sotir kuulutama. Kreeka kirjad käes ja kark kaenla all, käis ta vapralt ukselt uksele.

Noil aastail kaitses riiklikku julgeolekut Sigurimi ehk riikliku julgeoleku komitee. Olles alati valvel kõige suhtes, mis kommunismi võiks ohustada, ei saanud ka Sotiri julge kuulutustöö neile märkamata jääda. Nad arreteerisid ta, hoidsid teda mitu tundi  kinni, peksid ja keelasid tal edaspidi kuulutada.

Pärast vabanemist võttis Sotir ühendust Leonidhaga, kes viis ta Spiro Karajani, mõni aasta varem tõde tundma õppinud arsti juurde. Spiro osutas Sotirile nii arstiabi kui ka aitas tal tõest paremini aru saada.

”Kui sind taas arreteeritakse,” andis Spiro Sotirile nõu, ”loe enne allkirja andmist üle iga sõna ja rida. Nende poolt kirjutatud sõnade järele tõmba joon, ära jäta tühja kohta. Loe kõik hoolega läbi. Veendu, et see, millele sa alla kirjutad, on tõesti see, mida oled öelnud.”

Möödus vaid kaks päeva ja politsei tabas Sotiri jälle kuulutamast. Politseijaoskonnas kästi tal kirjutada alla mingile avaldusele. Asudes allkirja andma, meenus talle Spiro nõuanne. Ehkki tal kästi kähku allkiri anda, võttis ta aega, et iga sõna läbi lugeda.

”Kahjuks ei saa ma siia alla kirjutada,” lausus ta, ”need pole minu sõnad. Kui ma dokumendile alla kirjutaks, tähendaks see valetamist, aga mina ei valeta.”

Seepeale tegid politseinikud köiest piitsa, millega nad Sotirit tundide kaupa peksid. Kui ta ikkagi koostööst keeldus, sundisid nad teda hoidma kinni  kahest traadist ning piinasid teda korduvalt elektrišokiga.

”Valu talumatuks muutudes palvetasin läbi pisarate,” meenutas Sotir hiljem. ”Äkitselt avanes uks ja lävel seisis politseipealik. Heitnud pilgu toimuvale, pööras ta pea kiiresti ära. ”Lõpetage!” käskis ta. ”Teil ei ole luba seda teha!”” Muidugi teadsid nad kõik hästi, et seadus keelab piinamise. Piinamise ohvitserid küll lõpetasid, kuid sundisid siiski Sotirit visalt dokumendile alla kirjutama. Tema aga keeldus.

”Sinu võit!” laususid nad lõpuks. Vastumeelselt panid nad kirja Sotiri enda ütlused, mille kaudu ta andis suurepärast tunnistust. Nad ulatasid dokumendi Sotirile, kes hoolimata tunde kestnud piinamisest ja šokiga töötlemisest luges iga sõna hoolega läbi. Kui lause lõppes enne lehekülje serva, tõmbas ta lause lõppu joone.

”Kust küll sa seda oled õppinud?” küsisid üllatunud ametnikud.

”Jehoova õpetas, et ma ei kirjutaks alla sellele, mida ma pole öelnud,” kostis Sotir.

”Hästi, aga kes sulle selle andis?” küsis üks ohvitser, ulatades Sotirile leiva- ja juustutüki. Kell oli juba 9 õhtul ning Sotir polnud kogu päeva ivagi hamba alla saanud. ”Kas see oli Jehoova? Ei olnud. Need olime meie.”

”Jehoova kannab hoolt mitmel moel,” vastas Sotir. ”Ta lihtsalt tegi teie südamed pehmeks.”

”Laseme sul nüüd minna,” laususid ametnikud pettunult, ”aga kui sa peaksid jälle kuulutama, siis tead, mis saab.”

 ”Ärge siis laske mul minna, sest kuulutamist ma ei jäta.”

”Sellest, mis siin toimus, oleks sul kasulik vaikida,” kamandas ohvitser.

”Ma ei saa valetada, kui mult küsitakse,” vastas Sotir.

”Kao mu silmist!” käratas politseinik.

Sotir polnud kaugeltki ainus, keda sel viisil piinati. Ta ristiti alles pärast seda usku proovile panevat intsidenti.

Kirjavahetus oli Albaanias aastaid tsenseeritud, nii et riigist imbus välja vaid nappe aruandeid. Kuna üha riskantsem oli ringi liikuda ja koosolekutel käia, hakkasid selle maa vendade omavahelised kontaktid hääbuma. Keskse organisatsioonita oli raske saada toimuvast selget pilti. Sellegipoolest kasvas tõde vastuvõtnute arv üha. Aastal 1940 oli Albaanias 50 venda ja õde, aastal 1949 aga 71.

TEOKRAATLIK KASV KESET POLIITILISI PINGEID

1950. aastatel hakati kõiki eluvaldkondi veelgi hoolsamalt kontrollima. Süvenesid Albaania ja Kreeka vahelised poliitilised pinged. Inglismaa ja USA-ga puudusid diplomaatilised suhted täiesti. Pingelised olid ka suhted Nõukogude Liiduga. Kuna igasugust  läbikäimist hoolega jälgiti, jäi Albaania välismaailma ees suletuks, langedes seega isolatsiooni.

Siiski avanes kahele vennale vähesel määral võimalusi Šveitsi vendadele kirju ja postkaarte saata. Šveitsi vennad omakorda saatsid prantsuse- või itaaliakeelseid kodeeritud vastuseid. Tänu neile postkaartidele said Albaania vennad teada aastal 1955 peetud Nürnbergi konvendist. Uudised Saksamaa vendade vabadusest pärast Hitleri režiimi kokkukukkumist andsid Albaania vendadele vaprust jääda usus kindlaks.

Aastal 1957 oli Albaanias aruande järgi 75 kuulutajat. Ehkki täpsed arvud polnud teada, pühitses mälestusõhtut ”kaunis suur hulk inimesi”, teatas ”Aastaraamat 1958”, ”ning Albaania vennad jätkavad ikka kuulutustööd”.

”Aastaraamat 1959” andis teada: ”Need ustavad Jehoova tunnistajad teevad ikka, mis suudavad. Nad räägivad inimestele tõde edasi ja on üritanud nii mõndagi ka trükkida. Nad on tänulikud, et on saanud vastavalt tarvidusele rooga õigel ajal, ent paistab, et kommunistidest valitsejad on teinud lõpu igasugustele sidemetele välismaailmaga.” Lõpuks öeldi aruandes: ”Kuigi valitsejad võivad Albaania vennad ülejäänud Uue Maailma ühiskonnast eraldada, ei ole nende võimuses katkestada vendadel lasuva Jumala püha vaimu tegevust.”

HEITLUSED JÄTKUVAD

Tol ajal pidi igaühel olema sõjaväepilet. Keeldujad kaotasid töö või pandi vangi. Nii tuligi Nasho Doril ja Jani Kominol taas mõni kuu vanglas veeta. Olgugi et mõningad kartsid tööst ilma jääda  ja tegid kompromissi, jäi alles kindel tuumik ustavaid vendi, kes aastal 1959 mälestusõhtut pühitsesid. Hulk vendi ja õdesid jätkas kartmatult kuulutustööd.

Aastal 1959 saadeti justiitsministeerium laiali ning juristidel polnud enam luba tegutseda. Kommunistlik partei ise koostas ja kehtestas kõik seadused. Need, kes valimistel hääletamas ei käinud, arvati vaenlaste hulka. Kõikjal valitses hirm ja kahtlustamine.

Albaania vendadelt saabus sõnumeid nii sellest, kui ränk on olukord, kui ka sellest, millise kindlameelsusega nad ustavana püsivad. Vahepeal üritas Brooklyni peakorter ikka ja jälle Albaania vendadega kontakti saada. John Marksil, kes oli sündinud Lõuna-Albaanias, kuid elas USA-s, paluti taotleda endale Albaania viisat.

Poolteist aastat hiljem õnnestuski Johnil saada Albaaniasse minekuks viisa, kuid ta naisele Helenile seda ei antud. John saabus 1961. aasta veebruaris Durrësisse, kust ta sõitis Tiranasse. Seal kohtus ta oma õe Melpoga, kes oli tõe vastu huvi üles näidanud. Õde aitas Johnil juba järgmisel päeval vendadega ühendust võtta.

 John ajas vendadega pikalt juttu ja andis neile kirjandust, mille ta oli peitnud oma kohvri salasahtlisse. Vennad olid ülirõõmsad. Vennad väljastpoolt Albaaniat polnud neid külastanud enam kui 24 aastat.

Johni arvestuste järgi oli viies linnas 60 venda, peale selle veel mõningad väiksemates külades. Tiranas püüdsid vennad kord nädalas pühapäeviti salaja koos käia, et ikka ja jälle vaadata läbi väljaandeid, mis olid neil alates 1938. aastast peidus olnud.

Kuna Albaania vendadel polnud juba nii pikka aega olnud organisatsiooniga kuigipalju kontakte, vajasid nad valgustamist organisatsioonilistes küsimustes ja selgunud tõdedes. Näiteks juhatasid koosolekuid nii vennad kui ka õed, kusjuures õed tegid ka palve. Hiljem kirjutas John: ”Vennad olid üsna skeptilised ja mures selle pärast, kuidas õed muudatustega lepivad. Seepärast palusid nad mul selgitada neid tõdesid õdedele eraviisil, mida ma ka tegin. Oli hea meel näha, et nad nõustusid räägituga.”

Hoolimata vaesusest toetasid need ustavad teenijad kuningriigitööd tulihingeliselt. Näiteks mainis John kahte eakat venda Gjirokastërist, kes olid ”oma rahanatukesest ühingule annetamiseks midagi kõrvale pannud”. Igaüks neist oli kogunud kuldmünte enam kui saja dollari väärtuses.

Tirana vennad võtsid tänumeeles vastu brošüüri ”Kuulutamine ning õpetamine rahus ja ühtsuses”, mis sisaldas juhendeid koguduste toimimisviiside kohta isegi keeluajal. Märtsikuus korraldas John Tiranas Leonidha Pope kodus mälestusõhtu, kus viibis 37 inimest. Kohe pärast kõnet sõitis John laevaga tagasi Kreekasse.

 Kui peakorteri vennad olid Johni aruande külaskäigust Albaaniasse läbi vaadanud, määrasid nad Tirana koguduse ja Albaanias tehtava töö eest hoolitsema Leonidha Pope, Sotir Papa ja Luçi Xheka. Ringkonnaülevaatajaks määrati Spiro Vruho. Tal tuli õhtuti kogudusi külastada ja vendadega kohtuda, sealjuures kõnesid esitada ja väljaannete arutelusid korraldada. Organisatsioon püüdis igati aidata Albaania vendadel vaimselt tugevamaks kasvada ning ajaga sammu pidada.

Kuna posti hoolikalt tsenseeriti, ei võinud organisatsioon mõistagi saata tavakohast juhendkirja. Selle asemel jagas John Albaania vendadele vähehaaval teadmisi koodi abil, mis viitas väljaannete leheküljenumbritele. Varsti hakkas saabuma teateid, kust selgus, et vennad olid asjast õigesti aru saanud. Kolm Tirana venda tegutsesid maakomiteena ning Spiro külastas kogudusi korrapäraselt.

Põlluteenistuse aruannete saatmiseks peakorterisse tuli Albaania vendadel nuputada uusi meetodeid. Üheks meetodiks olid konkreetsetele välismaa vendadele saadetavad postkaardid. Postmargi alla kirjutati hästi terava sulega koodkirjas aruanded. Näiteks pandi kirja brošüüri ”Kuulutamine ning õpetamine” leheküljenumber, kus käsitleti teemat ”kuulutajad”. Seejärel märgiti ära kuuaruande andnud kuulutajate arv. Välismaa vennad kasutasid Albaania vendadega suhtlemisel sedalaadi meetodeid hulk aastaid.

TUBLI ALGUS JA OOTAMATU TAGASILÖÖK

Kuigi maakomitee tegi õige jumalakummardamise nimel tublit tööd, olid raskused kärmed tulema.  Aastal 1963 kirjutas Melpo Marks vend Johnile, et kolmest maakomitee vennast kaks — Leonidha Pope ja Luçi Xheka — on ”peredest kaugel” ning koosolekuid ei peeta. Hiljem tuli sõna, et Spiro Vruho viibib haiglas ning Leonidha Pope ja Luçi Xheka on haiged ja viidati kirjakohale Apostlite teod 8:1, 3, kus Saulus Tarsosest lasi kristlasi vangi panna. Mis oli lahti?

Leonidha Pope, Luçi Xheka ja Sotir Ceqi töötasid vabrikus, kus kommunistid pidasid kõigile töölistele kommunistlikke ideaale propageerivaid kõnesid. Kord, kui evolutsiooni teemal kõnet peeti, tõusid Leonidha ja Luçi püsti ning ütlesid: ”Ei! Inimene ei põlvne ahvist!” Järgmisel päeval viidi mõlemad mehed perekonna juurest minema ning saadeti välja tööle kaugetesse linnadesse. Selle karistuse kohta kasutasid albaanlased sõna internim (interneerimine). Luçi saadeti Gramshi mägedesse. Kuna Leonidhat peeti ninameheks, saadeti ta karmidesse kõledatesse Burreli mägedesse. Möödus seitse aastat, enne kui ta koju Tiranasse tagasi sai.

Augustis 1964 koosolekuid tegelikult enam ei toimunud. Nappidest teadetest selgus, et Sigurimi jälgib vendi ülima hoolega. Üks postmargi alune sõnum kõlas: ”Paluge meie eest Issandat. Majast majja konfiskeeritakse kirjandust. Uurida meil ei lubata.  Kolm interneeritut.” Esialgu arvati, et vennad Pope ja Xheka on vabaks lastud, sest nemad olid ainsad, kes teadsid markide alla kirjutamisest. Kuid hiljem tuli välja, et sõnumi oli saatnud Luçi naine Frosina.

Juhtivad vennad olid ära saadetud. Sigurimi valvas silm ei lasknud teistel omavahel läbi käia. Sellegipoolest andsid interneeritud vennad suurepärast tunnistust kõigile, keda aga kohtasid. Gramshi elanikud ütlesid: ”Meil siin on ungjillorë [evangelistid]. Nad ei lähe sõjaväkke. Ent nad ehitavad meile sildu ja remondivad generaatoreid.” Nende ustavate meeste väga hea maine jäi püsima aastakümneteks.

SÜNNIB ATEISTLIK RIIK

Poliitilisel tandril katkestas Albaania sidemed Nõukogude Liiduga ja sai lähedasemaks liitlaseks Hiinaga. Kommunistlik ideoloogia kogus sedavõrd jõudu, et osa albaanlasi hakkas koguni kandma sellist mundrit, mida kandis Hiina kommunistliku partei peamees Mao Zedong. Aastal 1966 kaotas Enver Hoxha ära sõjalised auastmed ning üleüldise umbusalduse õhkkonnas ei sallitud mitte mingeid vastuseisukohti.

Riiklikud ajalehed hakkasid avaldama artikleid, mis mõistsid religiooni kui ”ohtliku elemendi” hukka. Durrësis lükkas rühm üliõpilasi buldooseriga kiriku laiali. Kiiresti asuti üksteise järel hävitama teisigi kultushooneid. Kuna valitsus puhus usuvastaseid tundeid lõkkele, sai Albaaniast aastal 1967 esimene läbinisti ateistlik riik. Kui teised kommunistlikud riigid hoidsid religiooni oma võimu all, siis Albaanias oli religioon täiesti keelatud.

 Süüdistatuna poliitilises tegevuses, vangistati muhamedi, õigeusu ja katoliku vaimulikke. Paljud vaimulikud pääsesid kergemini, sest andsid alla ja lihtsalt lõpetasid usulise tegevuse. Üksikud ajaloolised kultushooned muudeti muuseumiteks. Igasugused ususümbolid olid keelatud — ei tohtinud olla ei riste ega ikoone, ei mošeesid ega minarette. Sõna ”Jumal” kasutati vaid teotaval toonil. Sellised suundumused tegid vendade raske olukorra veelgi raskemaks.

1960. aastatel suikusid mõningad vennad surmaunne. Järelejäänud üksikud kuulutajad andsid ikka jõudumööda tõest tunnistust. Ent kui inimesed tundsidki Piibli vastu huvi, olid nad liiga hirmul, et kuulama jääda.

ARMASTUS TÕE VASTU EI HÄÄBU IIAL

Aastal 1968 kirjutas Gole Flloko John ja Helen Marksile, et tal on tervis kehvaks jäänud. Kuulutada ja koosolekuid pidada oli keelatud. Ent 80. aastatesse jõudnud Gole andis teada, kuidas ta pidevalt räägib tõest sõpradele ja teistele inimestele, keda ta kohtab kas turul, pargis või kohvikus. Veidi aega pärast seda suri Gole ustavuses. Nagu see oli paljude teistegi puhul Albaanias, ei suutnud miski kõigutada tema vankumatut armastust Jehoova ja tõe vastu.

Spiro Vruho ei saanud enam kõrge ea tõttu ringkonnakülastustega samas tempos jätkata. 1969. aasta algul leiti ta kaevupõhjast surnuna. Sigurimi teatel oli ta sooritanud enesetapu. Aga kas see oli tõsi?

Ehkki väidetavalt jättis Spiro maha kirjakese sõnadega, et ta on masendunud, polnud see tema käega  kirjutatud. Pealegi kõneles Spiro juures kõik tema positiivsest meelelaadist, enne kui ta suri. Lisaks oli ta kaelal näha verevalumeid, mis viitasid sellele, et teda oli mingil moel rünnatud. Kaevu juurest ei leitud ühtki köit, millega ta oleks saanud end üles puua, ka polnud tema kopsudes vett.

Aastaid hiljem selgus, et Spirole oli öeldud, et juhul kui ta valima ei lähe, pannakse ta koos perega vangi ega anta neile enam toiduaineid. Tirana vennad selgitasid välja, et Spiro oli tapetud päev enne valimisi ning visatud seejärel kaevu. See polnud kaugeltki viimane kord edastada Jehoova tunnistajate kohta väärteateid enesetappudest.

AASTAKÜMME PEALESUNNITUD ISOLATSIOONI

Aastal 1971 rõõmustasid Jehoova tunnistajad kõikjal maailmas, kui New Yorgis Brooklynis lisati juhtivale kogule uued liikmed. Suur oli ootusärevus, kui anti teada kogudusevanemate ja teenistusabiliste määramise korrast. Kuid möödus aastaid, enne kui Albaania vennad neist organisatsioonilistest muudatustest kuulsid. Neist said nad teada alles siis, kui USA-st saabunud turistid õde Llopi Bllaniga Tiranas põgusalt kohtusid. Külalistele selgus, et koosolekuid ei peeta ning et linnas on vaid kolm aktiivset  Jehoova tunnistajat, ehkki tegelikult oli neid hulga rohkem.

Kosta Dabe oli alates aastast 1966 Kreekas viibinud ja üritanud hankida kodumaale Albaaniasse tagasi pöördumiseks viisat. Nüüd, mil ta oli 76-aastane, soovis ta oma lastele tõde õpetada. Kuna viisat ei õnnestunud saada, esitas Kosta Albaania piiril USA passi ning pääses riiki, teades, et võib-olla ei lasta teda sealt enam iial välja.

Aastal 1975 külastas Albaaniat turistidena albaanlastest abielupaar USA-st. Nad kirjutasid, et neid valvati ”erakordselt rangelt” ning et Jehoova tunnistajatel hoitakse hoolega silma peal. Välismaalasi saatsid kõikjal ametlikud giidid, kellest paljud kuulusid Sigurimi’sse. Kui välismaalased olid lahkunud, koondas Sigurimi tähelepanu neile, kellel oli olnud välismaalastega kontakte. Ka turistidesse suhtuti umbusuga ning nad polnud teretulnud. Inimesed kartsid välismaalasi.

Novemberis 1976 selgus Kosta Dabe kirjast, et Vlorës oli viibinud mälestusõhtul viis inimest. Ta teatas, et nii Përmeti kui Fieri linnas pidas üks tunnistaja mälestusõhtut omaette. Tiranas viibis ühes kohas kaks, teises neli inimest. Seega pidas aastal 1976 mälestusõhtut tema teada vähemalt 13 inimest.

 Aastaid hiljem meenutas Kulla Gjidhari, kuidas tema mälestusõhtut pidas: ”Valmistasin hommikul leiva ja panin välja veini. Õhtul tõmbasin kardinad akna ette ja tõin väljakäigu tagant peidupaigast Piibli. Lugesin Matteuse 26. peatükist, kuidas Jeesus mälestusõhtu sisse seadis. Palvetasin, tõstsin üles leiva ja panin tagasi. Siis lugesin Matteuse raamatut edasi, palvetasin taas ning tõstsin üles veinipeekri ja panin tagasi. Pärast seda laulsin laulu. Olin küll füüsiliselt üksi, kuid teadsin, et olen ühendatud vendadega kõikjalt maailmast.”

Kullal oli sugulasi vähe. Aastaid tagasi, kui ta oli alles väike tüdruk, oli Spiro Karajani ta lapsendanud ning ta elas koos Spiro ja selle tütre Penellopiga Tiranas. Spiro suri aastal 1950.

ALBAANIA ISOLATSIOON SÜVENEB

Järjekordne isolatsiooniperiood algas aastal 1978, mil Albaania katkestas sidemed Hiinaga. Uue konstitutsiooni sihiks oli Albaania täielik muust maailmast eraldamine. Sellega kaasnesid ranged juhised kõigi eluvaldkondade, sealhulgas teatri, balleti, kirjanduse ja kunsti kohta. Klassikaline muusika, mida peeti mässumeelseks, keelustati. Kirjutusmasinat võisid omada vaid selleks ametliku loa saanud kirjanikud. Kui inimene välismaa telesaadete vaatamisega vahele jäi, korraldas Sigurimi talle ülekuulamise.

Sellises karmide repressioonide õhustikus tuli Austria, Rootsi, Saksamaa, Šveitsi ja USA vendi turistidena maale, et võtta siinsete tunnistajatega kontakti. Need vähesed, kellega kontakti võeti, hindasid seda tõesti väga. Kuid üldiselt elasid vennad üksteisest isoleerituna, nii et vaid vähesed teadsid külalise tulekust.

 Aastal 1985 leinasid albaanlased diktaator Enver Hoxhat. Peagi ootasid ees muudatused valitsuses ja ühiskonnaelus. Järgmisel aastal suri John Marks ning leseks jäänud 60. aastates Helen otsustas külastada Albaaniat. ”Juhul kui teiega peaks seal midagi juhtuma,” ütlesid talle ametnikud, kui ta viisa järel käis, ”siis ärge välismaailma abile lootke.”

Heleni paarinädalasest reisist kujunes käputäiele Albaania kuulutajatele pöördeline sündmus. Lõpuks ometi kohtus Helen Johni õe Melpoga, kes oli kuulnud tõde 25 aastat tagasi oma vennalt. Olgugi et Melpo ei olnud ristitud, oli ta organisatsioonile palju aastaid tähtis kontaktisik.

Helen kohtus ka Leonidha Pope ja 1960. aastal ristitud Vasil Gjokaga. Nii sai ta teada seitsmest veel elusolevast tunnistajast maa eri paikades. Helen jagas vendadele uuema aja teavet organisatsiooni kohta ning töö edenemise kohta teistes kommunistlikes maades. Ettevaatlikult kuulutas ta eraviisil neile, kellega ta kohtus. Ta pani tähele ka seda, et Albaania on suurtes majanduslikes raskustes.

”Et vähestki normikohast piima kätte saada,” rääkis ta, ”oli päris tavaline, et sabas tuli seista kella kolmest hommikul. Paljud poed olid täiesti tühjad.”

Aastal 1987 üritasid Austria ja Kreeka harubüroo üheskoos saata Albaaniasse veel välismaalasi. 1988. aastal saabus sinna turistidena abielupaar Austriast, Peter Malobabic oma naisega. Nad kinkisid Melpole pluusi, mille ta rõõmuga vastu võttis. Kuid veelgi rõõmsam oli ta siis, kui leidis pluusi sisse peidetud raamatu ”Asjad, milles Jumalal on võimatu valetada”.

Hiljem sai Melpoga kokku teine abielupaar,  kaasas rohkem kirjandust. Kuid tuli olla erakordselt ettevaatlik, sest Sigurimi oli neil pidevalt kannul. Nad said kokku vaid lühikest aega mõne minuti jooksul, mil neid ei saatnud nõndanimetatud ametlikud giidid. Selgus, et Leonidha on haige ning et paljud teised Albaania vennad on vanaks jäänud ega suuda enam omal käel liikuda.

OLUD HAKKAVAD MUUTUMA

Aastal 1989 poliitiline olukord muutus. Surmanuhtlus katse eest Albaaniast põgeneda tühistati. Suvel külastas Helen taas maad. Pikki tunde andis ta edasi tema hoolde usaldatud infot ja juhendeid. Vasil Gjoka tegi jõudumööda lühivisiite vendade juurde.

Heleni külaskäik jõudis Sigurimi kõrvu ning sealsed tegelased külastasid teda. Kuid selle asemel et probleeme tekitada, avaldasid nad soovi saada Ameerikast kingitust. Küll aga muutuvad inimesed kiiresti!

Berliini müür langes 1989. aasta 9. novembril ning kohe oli selle mõju tunda ka Albaanias. 1990. aasta märtsis puhkes Kavajës kommunismivastane mäss. Tiranas kogunes välismaa saatkondade juurde tuhandeid inimesi, kes üritasid maalt lahkuda. Üliõpilased nõudsid reforme ja alustasid näljastreike.

1991. aasta veebruaris tõukas rahvamass ümber Enver Hoxha kümnemeetrise kuju, mis oli Tiranas Skanderbegi väljakul aastaid trooninud. Rahva seisukoht oli, et diktaatori aeg on läbi. Umbes 30000 albaanlast kaaperdas märtsikuus Durrësis ja Vlorës laevad ning otsis Itaaliast varjupaika. Samal kuul peeti paljude aastate järel esimest korda mitmeparteilisi valimisi. Ehkki võitis kommunistlik partei, oli selge, et valitsuse raudne haare on nõrgenemas.

 Viimane kord külastas Helen Marks Albaaniat 1991. aasta augustis, kuid sel korral pani ta tähele, et olud on muutunud. Vaid kuu aega varem oli valitsus seadnud sisse usuasjade talituse, et usuline tegevus pärast 24 aastat taas legaliseerida. Vennad ei raisanud aega ning hoogustasid kuulutustegevust ja organiseerisid koguduse koosolekuid.

Vasil Gjoka võttis ette reisi Kreekasse, et õppida harubüroos kuulutustöö organiseerimist. Kuna tema kreeka keel polnud kuigi hea, õpetasid veidi albaania keelt purssivad vennad teda nii, kuidas oskasid. Jõudnud tagasi Tiranasse, asus Vasil õpitut kohusetundlikult rakendama ning püüdis paremini korraldada kaht iganädalast koosolekut. Ühel neist uuriti hiljuti albaania keeles ilmuma hakanud ”Vahitorni”.

”Koosolekud algasid tol ajal laulu ja palvega,” meenutab üks vend. ”Laulsime laule, mida vanemad vennad olid meile õpetanud. Kui olime uurinud, lõpetasime koosoleku laulu, kahe, kolme või enamagagi! Kõige lõpuks tegime palve.”

1991. aasta oktoobris ja 1992. aasta veebruaris tõid Albaaniasse kirjandust Thomas Zafiras ja Silas Thomaidis Kreekast. Nad kohtusid vendadega Tiranas ja ristimata kuulutajatega Beratis ning said pika nimekirja suurest hulgast huvilistest, kes vajasid abi. Pärast aastakümnete pikkust usulist isolatsiooni oli rahvas vaimses näljas. Näiteks Berati linnas, kus polnud ristitud vendi, korraldasid koosolekuid huvilised. Kuidas sellist vaimset nälga kustutada?

OOTAMATU LÄHETUS

Michael ja Linda DiGregorio teenisid misjonäridena Dominikaani Vabariigis. Michaeli vanavanemad  olid neid albaanlasi, kes 1920. aastatel Bostonis ristiti. Ka sai ta albaania keelega hakkama. Kui siis DiGregoriod otsustasid aastal 1992 Albaaniasse sugulastele külla sõita, küsisid nad juhtivalt kogult, kas neil oleks kolmepäevase külaskäigu ajal soovitatav vendadega kohtuda. Nende üllatuseks palus juhtiv kogu neil jääda Albaaniasse kolmeks kuuks, et aidata korraldada kuulutustööd.

Rooma harubüroos viisid Kreeka ja Itaalia vennad DiGregoriod Albaania olukorraga kurssi ning näitasid neile mõningate Albaania vendade fotosid, ka Vasil Gjoka oma. Kui DiGregoriod 1992. aasta aprillis Tiranasse lendasid, olid võõrsil elavad albaanlased taas teretulnud. Kuid ikka veel valitses poliitiline segadus, nii et inimesed olid tuleviku pärast hirmul.

Kui Michael ja Linda lennujaamast väljusid, tormasid Michaeli sugulased neid tervitama. Kohe tundis Michael ära Vasil Gjoka, kellele oli samuti antud teada DiGregoriote saabumispäevast.

”Sina ole koos sugulastega,” ütles Michael Lindale, ”mina aga tulen hetke pärast tagasi.”

 Lindat kallistanud, haarasid sugulased DiGregoriote kohvrid ja kiirustasid autode poole, Michael aga tõttas Vasili juurde.

”Olen pühapäeval Tiranas tagasi,” lausus Michael kiiresti Vasilile, ”ja otsin su siis üles.”

Michaeli sugulane Koço, teadmata, et Michael ja Linda on Jehoova tunnistajad, jooksis Michaeli juurde ning sõnas: ”Mida sa teed? Meil võõrastega ei räägita!”

Korçë poole sõites panid DiGregoriod tähele, kui erinev on see maa Kariibi mere maadest. ”Kõik oli vana, pruuniks kõrbenud ja luitunud ning kaetud tolmukorraga,” meenutab Michael. ”Igal pool võis näha okastraati. Inimesed paistsid olevat rõhutud. Autosid kohtas harva. Aknad olid katki. Põllumehed harisid maad käsitsi. Mu vanavanemate päevist polnud suurt midagi muutnud. Tundsin, nagu oleksin liikunud ajas tagasi.”

”JUMAL ISE JUHATAB TEIE REISI”

Koçol oli midagi, mida ta oli aastaid peitnud, ning ta soovis seda Michaelile näidata. Kui Michaeli vanaema suri, kirjutasid Bostoni sugulased oma Albaania sugulastele pika kirja. Esimesel kümnel leheküljel oli peamiselt juttu pereasjadest, kuid lõpupoole käsitleti ülesäratamist.

”Politseinikud kontrollisid kirja,” rääkis Koço Michaelile, ”ja lugesid läbi vaid esimesed leheküljed. Siis aga tüdinesid ja laususid: ”Võite selle võtta! Siin pole muud kui pereasjad.” Lõpuosa lugedes olin nii rõõmus, et saan kuulda midagi Jumalast!”

Seejärel teatas Michael, et nemad Lindaga on Jehoova  tunnistajad, ning andis Koçole pikalt ja põhjalikult tunnistust.

Nagu piibliaegade rahvad, nii tunnevad ka albaanlased endal kohustust hoolitseda külaliste eest ja kaitsta neid. Nii käiski Koço Michaelile ja Lindale peale, et nad võtaksid ta Tiranasse kaasa.

”Tiranas ei suutnud me kuidagi Vasili maja leida,” meenutab Michael, ”sest tänavatel silte polnud. Siis tegi Koço ettepaneku küsida postkontorist juhatust.”

”Kui Koço postkontorist väljus,” jätkab Linda, ”paistis ta olevat rabatud. Sõitsime Vasili kortermaja juurde.”

Hiljem rääkis Koço: ”Kui läksin postkontorisse ja pärisin Vasili järele, öeldi mulle: ”See on püha mees! Teil pole aimugi, mida kõike ta on läbi elanud! Teist nii õilist meest Tiranas pole!” Seda kuuldes mõistsin, et Jumal ise juhatab teie reisi. Mina teid takistada ei tohi!”

TEGEVUSE KORRALDAMINE TIRANAS

Vasil oli DiGregoriotega kohtumise üle väga rõõmus ning nad jutlesid pikki tunde. Alles õhtul teatas Vasil, et just sel hommikul suri koos Nasho Doriga vangis istunud Jani Komino. Miks oli Vasil jäänud koju ning jätnud minemata oma kalli venna ja lähedase sõbra matustele? ”Sest tulemas oli keegi juhtiva kogu läkitatu,” selgitas ta.

Michaelil ja Lindal oli vaja Tiranasse jääda, kuid tol korral võimul olnud valitsus ei andnud võõramaalastele linnas elamiseks luba. Mis jäi neil üle teha?

 ”Jätsime asja Jehoova hooleks,” räägib Michael, ”ja lõpuks leidsimegi pisikese korteri, kus elada.”

”Võti oli omanike käes, kes enda suva järgi sisse ja välja käisid,” meenutab Linda. Lisaks sellele tuli meil oma korterisse pääsemiseks minna läbi võõra korteri. Kuid vähemalt oli meie korter kõrvalises kohas ja meie meeleheaks teiste silma alt ära.”

DiGregoriod kuulasid tunde Tirana eakamate vendade pajatusi kogetud katsumustest. Paraku oli üheks probleemiks see, et mõningad kauaaegsed vennad kahtlustasid üksteist.

”Kõik nad olid ustavad,” meenutab Michael, ”kuid kahtlesid teiste ustavuses. Ehkki mõningad hoidsid üksteisest eemale, ei hoidunud nad siiski meist. Kui olime asja rahulikult arutanud, olid nad päri sellega, et kõige tähtsam on teha tuntuks Jehoova nimi. Neid ühendas armastus Jehoova vastu ning nad ootasid elevusega, mida toob tulevik.”

Puudujäägid koguduse töö korralduses olid ilmsed. Näiteks kui Kulla Gjidhari ja Stavri Ceqi nägid esimest korda brošüüri ”Uuri Pühakirja iga päev”, lehitsesid nad seda, ilma et neil oleks olnud aimugi, mis see on.

”Oo, see on ”Manna”!” ütles Stavri äkki vaimustunult, viidates raamatule ”Usupere igapäevane taevamanna”, mis oli olnud kasutusel noil ammustel aegadel, kui tema tõde tundma õppis.

”Muide, kuidas käib vend Knorri, meie presidendi käsi? Kas tema sõbra Fred Franziga on kõik korras?” Sellest võis näha, kui palju aastaid oli märkamatult möödunud ajast, mil nad isolatsiooni sattusid.

 MILLINE MÄLESTUSÕHTU!

Kolm korda neli meetrit tuba Vasil Gjoka pool, kus vennad tavaliselt koosolekuid pidasid, oli mälestusõhtu korraldamiseks liiga väike. 105 inimest tuli hoopis kokku varem kommunistliku partei ajalehe peatoimetuse käsutuses olnud ruumi. See oli Tiranas esimene kord, mil mälestusõhtut ei peetud kellegi pool kodus. Ehkki aastal 1992 oli Albaanias kõigest 30 kuulutajat, oli neil rõõm kuulda, et mälestusõhtul viibis kokku 325 inimest.

Huvilisi lisandus Tiranas ühtesoodu, nii et Vasili korteris käis koosolekutel üle 40 inimese. Oli uustulnukaid, kes soovisid saada ristimata kuulutajaks, ja neid, kes tahtsid lasta end ristida. Ristida soovijatega kohtumised kestsid vendadel tunde. Kuna albaania keeles polnud raamatut ”Organiseeritud kristlikuks teenistuseks”, tuli iga küsimus ristida soovijaile tõlkida. Mõningate üsna hiljuti liitunutega korraldati intensiivne uurimine, olemaks kindel, et nad ikka tõde mõistavad. Ehkki tegelikku piibliuurimist polnud mitte kellegagi läbi viidud, olid neil hämmastavalt head piiblilised teadmised.

VIIMAKS OMETI SEADUSLIK TUNNUSTUS!

Et kuningriigi kuulutustööd seaduslikult registreerida, tuli vendadel järgnevatel nädalatel juristide ja riigiametnike juures palju tunde veeta. Tiranas oli rühm vendi ja huvilisi juba andnud sisse ametliku taotluse, kuid võimule oli tulnud uus valitsus, mistõttu läks vaja püsivust.

”Kõike tehti käigu pealt,” meenutab üks vend. ”Linnas kõndides juhtusime ikka kohtuma inimõiguste ministri, siseministri, justiitsministri, politseiülema,  konstitutsioonikohtu liikmete ja teiste võimumeestega. Nad olid vastutulelikud ja tundsid olukorra vabamaks muutumise üle heameelt. Enamik neist juba teadis ”evangeliste”. Polnud kahtlustki, et Albaania Jehoova tunnistajad on tegusad ja toimekad.”

Ametnikud olid juba nädalaid rääkinud, et valitsus kavatseb tunnustada Jehoova tunnistajaid seaduslikult, ent tegelikult polnud midagi toimunud. Läbimurre leidis aset alles siis, kui albaania taustaga vend Ameerika Ühendriikidest Angelo Felio oma sugulastele Tiranasse külla tuli. Albaanias olles läks Angelo koos vendadega õigusnõuniku juurde, kes töötas usulisi ühendusi seadustama volitatud ministri juures. Nõunik oli rõõmus, kui sai teada, et Angelo pere on pärit samast kandist kui tema.

”Mis külast on te pere pärit?” küsis nõunik Angelolt. Huvitava kokkusattumusena oli see ka tema koduküla.

”Mis on teie sugulaste perekonnanimi?” päris nõunik.

Üllatusena selgus, et Angelo on naisega sugulane, kuid nende pered olid aastate eest kontakti kaotanud.

”Ma juba tegelesin teie asutamisdokumendiga ja kavatsesin teid aidata,” lausus nõunik. ”Nüüd aga olen lausa kohustatud teid aitama, sest te olete ju mu sugulane!”

Mõni päev hiljem ulataski  õigusnõunik vendadele ”Määruse nr 100”, mis tagas Albaania Jehoova tunnistajatele seadusliku tunnustuse. Viimaks ometi sai seaduslikult tunnustatuks ja vabaks tõelise Jumala Jehoova teenimine, mis oli olnud keelustatud alates aastast 1939! ”Raske on sõnadega kirjeldada, mida me süda sel päeval tundis,” räägivad DiGregoriod.

Paar nädalat hiljem läkitas seni Albaania tööd korraldanud Kreeka harubüroo Robert Kerni Tiranasse. Robert tegi kohalikele vendadele teatavaks töö registreerimise ja Tirana koguduse moodustamise. Ta ütles neile ka seda, et koguduse territooriumiks on ”terve Albaania riik”. Tõsiselt tuli alustada organiseeritud kuulutamist ukselt uksele. Tiranas renditi misjonikodu ja büroo tarbeks kolme magamistoaga maja koos kõrvalasuva suure ruumiga, millest sai esimene kuningriigisaal.

LEITAKSE ÜKSIK LAMMAS

”Kas Vlorës on tunnistajaid?” pärisid vennad, kui arutasid kuulutustöö arendamist Albaanias. Teati  vaid üht eakat naist, kelle mõistus olevat vanadusest tuhm. Siis aga tuli büroosse üks naine, kes rääkis, et tema ja ta pere on ”evangelistid” ning et Vlorës oli neile tõde õpetanud keegi Areti-nimeline naine. Niisiis võtsid Tirana vennad ette reisi Vlorësse, et Areti üles leida.

Areti Pina oli lüheldane aastates naine, kes lasi külalised küll sisse, kuid paistis olevat kuidagi kinnine. Kui nad selgitasid, et on tema vaimsed vennad, ei kutsunud see temas esile mitte mingit reageeringut.

”Võin ma teilt midagi küsida?” tahtis Areti mõne minuti pärast äkitselt teada. Siis hakkas küsimusi tulema kui rahet: ”Kas te usute kolmainsust? Mis on Jumala nimi? Kas te põrgut usute? Mis juhtub, kui inimene sureb? Mis saab maast? Kui paljud lähevad taevasse?”

Vennad vastasid kõigile küsimustele.

”Kas te kuulutate?” küsis Areti seejärel.

”Jah, kuulutame,” lausus üks vend.

”Aga mil viisil te kuulutate?” päris seepeale naine.

”Me kuulutame majast majja,” kostis vend.

Areti puhkes nutma, hüppas jalgele ja kallistas venda.

 ”Nüüd ma tean, et olete mu vennad!” hüüatas ta rõõmsalt. ”Ainult Jehoova rahvas kuulutab majast majja!”

Vlorë protestantlikud rühmitused olid kuulnud, et Areti on usklik, ning kutsunud teda endi hulka. ”Mina aga ei tahtnud Suure Babüloniga midagi tegemist teha!” seletas naine vendadele. ”Seepärast pidingi veenduma, et olete minu õige usupere!”

Areti ristiti aastal 1928, kui ta oli 18-aastane. Ta rändas jalgsi mägedes üles-alla, Piibel käes, ja kuulutas. Ehkki Areti oli juba aastaid tagasi kaotanud vendadega kontakti, jätkas ta ustavalt omal käel kuulutamist.

”Jehoova on imeline,” lausus Areti läbi pisarate. ”Ta pole mind iial unustanud!”

Kuna Areti ei loobunud usust Jumalasse isegi Albaania raudselt totalitaarse valitsuse ajal, arvasid inimesed, et ta on peast põrunud. Kuid kaugel sellest! Tema mõistus oli selgemast selgem!

NII PALJU ON TEHA!

Nüüd, mil töö oli seaduslikult registreeritud, ootas meid Albaanias ees suur kuningriigihuvide edendamise tegevuspõld. Oli tarvis vendi ajaga kurssi viia ning vaimselt tugevdada. Vennad ja kuulutustööpõld vajasid albaaniakeelseid väljaandeid. Hädasti oli vaja ka rohkem kuulutajaid. Kes saaks aidata?

Aastal 1992 saabusid Itaaliast ja Kreekast eripioneerid, kes tegid läbi albaania keele kursuse. Samal ajal alustas väike töörühm meie kirjanduse tõlkimist. Ehkki tuli ette aegu, mil elektrit polnud 21  päeva järjest, ei lasknud vennad tujul langeda ning jätkasid hoogsalt tööd.

Tuli teha ka tublisti majapidamistöid. Külmal ajal oli vaja misjonikodu kütta, ent Albaanias oli võimatu küttepuid osta. Mil moel vennad maja soojaks saaksid? Appi tulid Kreeka vennad, kes saatsid koormatäie suuri notte ja elektrisae. Aga oh häda! Ahju ukseava oli väike ning sae käivitamiseks puudus elekter. Õnneks oli ühel vennal Tirana teises otsas sõber, kel oli kirves. Kuna bussid ei käinud, kulus kirve misjonikodusse toimetamiseks paar tundi. Lisaks tuli kirves enne pimedat tagasi viia. ”Kui meil oli kirves, raiusime kõik kordamööda puid,” meenutab üks misjonär, ”aga me suutsime maja soojana hoida!”

Kõigi nende puuraiumiste ja keelekursuste keskel rõõmustas Albaania tõlkemeeskonda tõlketalituses (praegu New Yorgis Pattersonis) teenivate Nick ja Amy Ahladise esimene, kuid sugugi mitte viimane külaskäik. Nende lahkus ja tasakaalukus oli suureks abiks vastsetele tõlkijatele, kes võtsid kiiresti õppust ja tegid tublit tööd. Kirjandus trükiti Itaalia harubüroos ning saadeti sealt Albaaniasse.

Kogu see hoolas töö tasus end kuhjaga ära suurepärase vastukaja näol, mida kuulutajad said oma tööpõllul kogeda. Ka uued kuulutajad olid täis tulist indu. Näiteks äsja kuulutamist alustanud Lola oli teenistuses 150, 200 ja isegi rohkem tundi kuus! Kui talle anti nõu olla ettevaatlikum ja tempot maha võtta, kostis ta: ”Senini olen ma oma elu raisanud. Mis veel võiks olla rohkem mu aega väärt?”

 TÖÖ LÄHEB HOOGSALT EDASI

1993. aasta märtsikuu jääb Albaania ajalukku: Beratis, Durrëses, Gjirokastëris, Shkodëris, Tiranas ja Vlorës alustasid tööd eripioneerid; Albaania tõlkemeeskonnal sai valmis esimene ”Vahitorn”, 1. märtsi number; esmakordselt seati sisse teokraatlik teenistuskool, nii et toimuma hakkasid kõik viis koosolekut; ilmus esimene albaaniakeelne ”Meie Kuningriigiteenistus”; ooperi- ja balletiteatris Tiranas Skanderbej väljakul toimus esimene ühepäevane erikokkutulek.

Sellele ajaloolisele erikokkutulekule saabus delegaate Kreekast ja Itaaliast. Nasho Dori avas kokkutuleku palvega, milles ta tänas Jehoovat kõigi tema õnnistuste eest. Kohal viibis 585 inimest, 41 ristiti! Nende seas oli ka Jehoovat ustavalt teeninud Albaania vendade lapsi ja lapselapsi.

Küll oli elevus suur, kui aastal 1993 peeti Albaanias esmakordselt piirkonnakonventi! Kohal oli üle 600 inimese, nende hulgas delegaadid Austriast, Itaaliast, Kreekast, Prantsusmaalt ja Šveitsist. Albaania vennad olid ülirõõmsad, et saavad pärast nii pikka isoleeritust vabalt suhelda nõnda paljude eri maade vendadega.

Töö paremaks organiseerimiseks määras juhtiv kogu ametisse Itaalia harubüroo all tegutseva maakomitee, kuhu kuulusid Nasho Dori, Vito Mastrorosa ja Michael DiGregorio. Üheks esimeseks tähtsaks ülesandeks oli leida kinnistu büroo ja järjest kasvava tõlkemeeskonna tarbeks.

Järgmisse albaania keelt õppivate eripioneeride rühma kuulus ka Stefano Anatrelli Itaaliast. Pärast  viit nädalat keeleõpet kutsuti ta büroosse ja öeldi: ”Sooviksime, et sa ringkonnaülevaatajana külastaksid eripioneere ja gruppe.”

”Aga mu albaania keel on kehv!” oli Stefano esimene reaktsioon. Siiski nägi ta selles suurepärast ülesannet. Saanud paari kõne ettevalmistamiseks abi, asus Stefano külastama Albaania kaugeid nurki. Ajast, mil Spiro Vruho keeluajal ringkonnaülevaatajana vendi külastas, oli möödunud kolm aastakümmet. 1995. aastal määrati Stefano maakomitee liikmeks.

Aastal 1994 saabus Albaaniasse kolmas rühm pioneere Itaaliast. Nende pioneeride innukus sütitas järjest uute Albaania kuulutajate vaimu, nii et 1994. teenistusaasta lõpuks osales kuulutustöös 354 kuulutajat.

Ent paljudel kuulutajatel polnud kaugeltki hõlbus emotsionaalselt toime tulla. Üleminek äärmiselt rõhuva korra alt täiesti vabasse ühiskonda ei olnud kerge. Et totalitaarses ühiskonnas ellu jääda, olid nad pidanud alati hoolega jälgima, et nad oma mõtteid avameelselt ei väljendaks — seda eriti välismaalastele. Kuid välismaa vennad ja õed mõistsid seda ning püüdsid kannatlikult võita hilisemal ajal tõe juurde tulnute usaldust.

Selsamal aastal võisid eakamad vennad ja õed, aga ka uued kuulutajad rõõmustada kohtumise üle Theodore Jaracziga, esimese juhtiva kogu liikmega, kes külastas Albaaniat. Tema kõnet Tiranas kogunes kuulama üle 600 inimese.

Vahepeal oli hangitud Tiranasse maabüroo jaoks kinnistu. Välismaa vendadest koosnev töökas meeskond ehitas vana villa vähem kui kuue kuuga ümber  nüüdisaegseks bürooks ning rajas 24 inimesele eluruumid. Pühitsemine toimus 1996. aasta 12. mail, mil Albaanias oli külas Milton Henschel juhtivast kogust.

NEMAD KUULUTASID ÜKSINDA

Arben, noormees Korçëst, luges õe saadetud piiblilist kirjandust ning mõistis, et see on tõde. Ta kirjutas Albaania maakomiteele ning õppis mõnda aega tõde vendadega kirjavahetust pidades. Et teda vaimselt aidata, võtsid kaks venda ette reisi tema juurde. Arbeniga vesteldes sai selgeks, et ta on kõlblik kuulutajaks saama. Vennad võtsid ta seejärel Korçë kesklinna kaasa ning lasid tal jälgida, kuidas nad möödakäijatele kuulutavad.

Arben jutustab: ”Seejärel andsid nad mulle ajakirjad ning laususid: ”Nüüd on sinu kord.” Nad käskisid mul üksi kuulutama hakata, mida ma ka tegin.”

 Möödus mõni kuu, enne kui talle saabusid appi eripioneerid. Kuid vahepeal oli ta kuulutustöö leidnud kuulvaid kõrvu. Üsna pea pärast eripioneeride saabumist moodustati grupp.

Sama aasta lõpus helistasid Vlorë pioneerid büroosse ja teatasid, et Areti Pina on haige ning tahab kohtuda kellegi vastutava vennaga. Kui vend kohale jõudis, saatis Areti kõik teised ruumist välja, et kõnelda temaga nelja silma all.

”Mind ei ole enam kauaks,” sõnas Areti raskelt hingates. ”Olen asjade üle mõelnud ja pean sinult midagi küsima. Ma ei mõista kõiki üksikasju, aga ma pean teada saama, kas Ilmutusraamatu ennustused on täitunud.”

”Jah, Areti, suurem osa on,” kostis vend ja mainis lühidalt paari asja, mis veel ootavad täitumist. Areti pani hoolega tähele igat sõna.

”Nüüd ma võin rahus surra,” sõnas ta. ”Mul oli vaja teada, kui lähedal me lõpule oleme.”

Areti oli olnud tulihingeline kuulutaja aastaid: nii siis, kui ta üksi mägedes kuulutas, kui ka siis, kui ta haigena voodis lamas. Varsti pärast seda keskustelu lõpetas Areti ustavuses oma maise elutee.

TEMA USK OLI LÕPUNI TUGEV

80. eluaastates Nasho Dori oli jäänud päris põduraks. Ent iseäranis vajasid tema tuge noored vennad, keda kutsuti väeteenistusse. Beratis õhutas nende noorte meeste tagakiusamist õigeusu vaimulikkond, kelles Jehoova tunnistajate kiire kasv kadedust tekitas.

Kuut sealset väeteenistusest keeldunud noort  venda ootas ees kuudepikkune vanglakaristus. Mõistes, et nad vajavad tuge, tõusis Nasho oma voodis istukile ning salvestas neile sõnumi videolindile.

”Ärge kartke!” julgustas Nasho noori vendi. ”Meie oleme kõike seda juba kogenud. Jehoova on teiega. Ärge vangimineku pärast muretsege. See kõik tuleb auks Jehoova nimele.”

Tervise halvenedes kutsus Nasho vennad oma voodi juurde ja sõnas: ”Mul on tulnud andestust paluda. Eelmisel nädalal olin sellistes valudes, et palusin endale surma. Siis aga mõtlesin: ”Sina, Jehoova, oled Eluandja. Kõike teed sa elu heaks. Mina aga olen palunud midagi, mis on sinu tahte vastu. Anna mulle palun andeks!””

Kui Nasho sai teada, et Albaanias on juba 942 kuulutajat, lausus ta: ”Viimaks on ka meil Albaanias suur rahvahulk!” Mõni päev hiljem lõppes tema maine elutee.

TRAZIRA — ANARHIAPERIOOD

Aastal 1997 vohas riigis võimu kuritarvitamine ja korruptsioon. Paljud albaanlased müüsid kõik, mis neil oli, ning investeerisid summad äkkrikastumise püramiidskeemidesse. Investeeringute nurjudes  tulid kibestunud kodanikud tänavaile protesteerima.

Just sel ajal, kui oli toimumas erikokkutulek, teatas kõrge riigiametniku juures töötav õde vendadele, et kohe astub peaminister tagasi. Õde oli saanud teada, et oodata on enneolematut vägivallapuhangut. Et vennad kiiresti koju pääseksid, katkestati erikokkutulek. Paar tundi pärast programmi lõppemist kuulutatigi riigis välja erakorraline olukord ning kehtestati liikumiskeeld.

Mitte kellelgi polnud toimuvast selget pilti. Levis kõikvõimalikke kuulujutte. Kas ehk on tegemist võõrriigi sekkumisega või kohaliku poliitikaga? Püramiidskeemid olid kokku kukkunud ning enamik inimesi oli jäänud kõigist oma investeeringutest ilma. Vlorës puhkesid rahutused. Rahvas murdis sisse riigi relvalattu ning röövis kogu relvatagavara ja laskemoona. Kuulnud raadiouudistest, mis on toimumas, tormas linn linna järel vägivallakeerisesse. Möll haaras kogu maad ning politsei oli jõuetu. Albaaniat laastas relvastatud ülestõus ja anarhia.

Enamik 125-st Albaanias tegutsenud välismaisest täisajalisest teenijast kogunes Tiranasse varjule. Paljud albaanlased süüdistasid toimuvas välismaalasi, seega oli välismaa pioneeridel mõistlik maalt lahkuda. Kuna lennujaam oli suletud, sõitsid mõningad Itaalia pioneerid kiiruga Durrësisse, kus sadamat valvasid kohalikud relvastatud mehed. Pärast 12 tundi pingelist ootamist pääsesid pioneerid kodumaale suunduvale laevale.

Maakomiteel oli iga päev telefoniühendus vendadega riigi eri paikadest. Päeva hakul valitses tänavail  kõhedusttekitav vaikus. Kuid pärastlõunal algas relvatärin, mis jätkus kogu öö kuni koidikuni. Käiku läksid koguni õhutõrjesuurtükid. Võitlus sai tuntuks kui trazira ehk möll.

”AUKS JEHOOVA NIMELE”

Arben Merko, üks kuuest erapooletuse pärast vangi pandud Berati vennast, jutustab: ”Minu kongi seinas oli pisike auk. Kõrvalkongi mees päris, kes ma olen.” Arben andis talle mitme nädala jooksul tunnistust. Ühel päeval polnud enam kõrvalt häält kosta.

Kui Arben oli vangist vabaks saanud, koputas ta uksele keegi noormees. Arben meest näo järgi ei tundnud, küll aga oli tuttav tema hääl — see oligi kõrvalkongis istunud mees.

”Tulin, et see sulle üle anda,” sõnas ta Arbenile võimendit ulatades.

”Varastasin võimendi trazira ajal kuningriigisaalist,” ütles ta Arbenile. ”Kuid mulle läks südamesse see, mida sa vanglas rääkisid. Tahan olla Jumala ees puhta südamega, niisiis tõin selle sulle tagasi.”

Nüüd meenus Arbenile Nasho Dori viimane sõnum neile, laitmatuks jääda soovijaile: ”See kõik tuleb auks Jehoova nimele.”

HOOLITSEMINE JEHOOVA LAMMASTE EEST

Nüüd, mil välismaalastest kogudusevanemad olid enamjaolt lahkunud, tuli valdava osa koguduste ja suurte gruppide eest hoolitseda 19—20-aastastel teenistusabilistel. Kord ühel päeval võttis kolm sellist venda ette väga riskantse reisi Vlorëst Tiranasse.  Toidupuuduse pärast muretsev maakomitee päris, kas vennad vajavad mingit konkreetset ainelist abi.

”Meil said just otsa põlluteenistusaruande blanketid,” kostsid seepeale noormehed. Nagu vanemaealised ustavad aastaid tagasi, muretsesid nemadki rohkem vaimsete kui füüsiliste vajaduste pärast. Seejärel rääkisid nad, et kõige selle hirmu ja ebakindluse keskel võtavad paljud head sõnumit kuulda.

Varsti pärast mälestusõhtut helistati büroosse. ”Meid on Kukësis grupp õdesid,” teatas üks õde, ”ja pärast pioneeride lahkumist oleme koosolekuid omal käel pidanud.”

Rahutuste tõttu olid Tirana vennad kaotanud Kukësi kuulutajatega kontakti. Kõigest hoolimata oli seitsmest ristimata kuulutajast koosnev grupp pidanud kahes paigas mälestusõhtut. Ehkki mures, kas nad on mälestusõhtu nagu kord ja kohus läbi viinud, teatasid nad rõõmuga, et neis kahes paigas oli kohal kokku 19 inimest. On hämmastav, et komandanditunnile ja rasketele oludele vaatamata viibis 1997. aastal Albaanias mälestusõhtul kokku 3154 inimest. Anarhiast hoolimata jätkasid kuulutajad oma troostipakkuvat tööd, unustama seejuures ettevaatust.

Saanud teada, et Gjirokastëri vennad vajavad toitu ja kirjandust, arutas maakomitee, kas ikka on ohutu toiduabiga veoautot sinna saata. Kuid nende arutelu katkestas õde, kes teatas, et saabunud  on uudistereporter, kel võib olla vendadele kasulikku teavet.

Teadmata, mida komitee oli parajasti arutanud, soovitas reporter: ”Mitte mingil juhul ärge sõitke homme lõunasse. Meile on saabunud teated, et Tepelenës plaanitakse midagi ohtlikku ette võtta.” Kuna veoauto oleks Gjirokastërisse pidanud sõitma Tepelenë kaudu, otsustasid vennad sõidu ära jätta.

Järgmisel päeval veidi pärast kella 11 teatati eriuudistesaates, et Tepelenës on toimunud äärmiselt äge ja verine kokkupõrge ning et linna sild on õhku lastud. Küll olid vennad Jehoovale tänulikud, et neil tol päeval sinna sõita ei lastud!

Peeteli perel oli tulnud nädalaid öösiti püssipaugutamist kuulda ning üsna tihti pidasid nad hommikupalvust kuulipildujatärina ja pommiplahvatuste saatel. Tulistati umbropsu ning alatasa valitses oht saada juhusliku kuuliga pihta. Turvalisuse pärast ei lahkunud Peeteli pere majast ning tööd jätkavad tõlkijad istusid akendest eemal põrandal.

1997. aasta aprillis saabus riigis korda taastama 7000 ÜRO sõdurit. ÜRO väed lahkusid Albaaniast augustis ning vendadel avanes võimalus pidada piirkonnakonventi. Kuulutajad olid ülirõõmsad — kuude kaupa olid nad saanud koguneda vaid väikeste gruppidena.

Relvastatud röövlid pidasid kinni mõningad vendade üüritud bussid, mis olid teel konvendile. Ent kui nad said aru, et reisijateks on Jehoova tunnistajad, laususid nad: ”Teie olete teistsugused kui teised. Teid me ei puutu.”

 Kuidas mõjus trazira Albaanias kuulutustööle? Paistab, et ärevus ja ohutunne panid paljusid paremini tajuma oma vaimseid vajadusi, nii et rahva kasv ei pidurdunud. Tulemuseks oli see, et vaid 15 kuuga alustas põlluteenistust 500 uut kuulutajat, nii et kuulutajate koguarv kasvas enam kui 1500-ni.

TULIPUNKTIS ON KOSOVO

Pärast trazirat paugutamine lakkas ning kogudused kasvasid oma kasvamist. Ent probleemid hakkasid teravnema naabermaal Kosovos. Sealne sõda andis end Albaaniaski tunda, kui üle piiri hakkasid tulvama põgenikevood. Albaania kuulutajad ei kaotanud aega ning jagasid põgenikele lootusesõnumit ja lohutustpakkuvat kirjandust. Samuti kandsid nad tublisti hoolt 22-st Jehoova tunnistajast ja nende väikestest lastest koosneva grupi eest.

Kui sõda augustis lõppes, pöördusid Kosovo vennad koju tagasi, kuid nad ei teinud seda üksi — ka Albaania ja Itaalia vennad läksid koos nendega andma hädavajalikku vaimset abi. Teiste hulgas suundus Kosovosse kümme eripioneeri. Teenistusaasta 1999 lõpuks oli Albaanias 1805, Kosovos 40 kuulutajat.

SUUREM VAIMNE STABIILSUS

”Mulle teeb rõõmu, et me nii tublilt tõlgime,” ütles Nasho Dori enne surma, ”aga meil oleks hädasti vaja ”Uue maailma tõlget” — head Piiblit, millele ehitada üles oma usk!” Aastal 1999, vaid kolm aastat pärast Nasho surma, andiski juhtiv kogu loa teha albaaniakeelne kristlike kreeka kirjade ”Uue maailma tõlge”.

 2000. aasta konvendil ootas albaania keelt kõnelevaid osalejaid ees tore üllatus — anti välja albaaniakeelne kristlike kreeka kirjade ”Uue maailma tõlge”. Töökas tõlkemeeskond oli olnud projekti juures südame ja hingega ning saanud tõlke valmis vähem kui aastaga. Pioneer, kes varem oli olnud kommunistist parlamendiliige, kirjutas: ”Kui suurepärane! Alles seda tõlget uurides olen hakanud mõistma Piiblit kogu tema ilus: selles sisalduvat proosat, poeesiat ja värvikaid lugusid. Lugedes sellest, kuidas Jeesus tegi imesid ning kuidas teda süüdistati ja pilgati, valdasid mind enneolematult tugevad tunded. Suutsin näha neid südantliigutavaid stseene oma vaimusilmas nii selgelt!”

Nüüd oli Albaanias juba 2200 kuulutajat ning Peeteli peres 40 liiget. Üüriti küll kortereid, kuid ruumi oli ikka vähe. Niisiis andis juhtiv kogu loa osta Tirana lähedalt Mëzezist kolmehektariline maatükk.  Albaania ja Kosovo tööpõllu paremaks järelevaatamiseks sai maakomiteest aastal 2000 harubürookomitee.

Kui 2003. aasta septembris läks lahti uute harubüroohoonete ehitamine, tegutses Albaanias 3122 kuulutajat. Sel ajal oli heebrea kirjade albaania keelde tõlkimine täies hoos. Lisaks sellele, et kuulutustöö jõudsalt edenes, oli ka kuulutajate endi vaimne kasv kiiduväärne. Albaanias 2004. aasta augustis alanud teenistusväljaõppe kooli esimese kursuse 20 noormehe hulgas oli palju neid, kes mõni aasta varem trazira ajal olid teismelistena koguduste eest hoolt kandnud. Kui rõõmsad nad olid võimaluse üle saada veelgi rohkem teokraatlikku väljaõpet!

KURAT OLI VIHANE

”Jehoova õhutab inimesi enesetapule!” teatasid ajalehtede pealkirjad 2005. aasta veebruaris. Uudised televisioonis ja ajalehtedes levitasid eksitavaid kuulujutte, et enesetapu sooritanud teismeline tütarlaps oli Jehoova tunnistaja. Tegelikult ei uurinud see tütarlaps Piiblit ega käinud koosolekutel. Sellegipoolest kasutasid vastased seda juhtumit lausrünnakuks.

Õpetajad naeruvääristasid tunnistajate lapsi. Vennad kaotasid töö. Rahvas nõudis meie tegevuse keelustamist. Ehkki vennad üritasid meediaga asja arutada, tuli sealt aina hullemaid uudiseid.

Oli selge, et Jehoova teenijad vajavad sellise vastalgatatud rünnakuga toimetulekuks juhatust ja toetust. Niisiis esitati harubüroo eestvedamisel erikõne, mis rõhutas, kui väga on vaja mürgiste valede  nurjamiseks tõde edasi kuulutada. Vendi õhutati inimestega loogiliselt arutlema, laskmata end inimesekartusest mõjutada. Neil soovitati ausameelsetele inimestele rõhutada, et mõne viimase aasta jooksul on Jehoova tunnistajate arv tohutult kasvanud, mis aga poleks olnud võimalik, kui Jehoova tunnistajad end tapnud oleks. Sedalaadi rünnakus polnud midagi uut. Vendadele tuletati meelde 1960. aastatel levitatud väärteateid Spiro Vruho enesetapust. Ka sel korral levitatavaid sõnumeid pidi vääramatult ootama ees haletsusväärne läbikukkumine ja nii see tõesti ka läks.

Vaid mõne kuu pärast augustis piirkonnakonvendil tervitas Albaania ja Kosovo 4675 delegaati David Splane juhtivast kogust. Kuulajaskonna rõõm oli piiritu, kui vend Splane teatas albaaniakeelse Pühakirja ”Uue maailma tõlke” tervikuna väljaandmisest!

”Pole siis ime, et Saatan üritas kõigest väest meid takistada!” sõnas üks kauaaegne tunnistaja. ”Ta oli vihane, et Jehoova rahvale saab osaks nii palju head.”

Hoolimata meedia levitatavatest negatiivsetest uudistest kasvasid jumalateenijad Albaanias aina tugevamaks. Paljud uskmatud abikaasad ja sugulased, kes libauudised läbi nägid, hakkasid Piiblit uurima ning said kuulutajaiks. Jehoova tahe täitus Saatana metsikutest rünnakutest hoolimata. Peeteli pere kolis uude harubüroosse ning õpinguid alustas teenistusväljaõppe kooli teine kursus.

HARUBÜROO PÜHITSEMINE

2006. aasta juunis olid uut harubürood pühitsema saabunud 32 maa 350 delegaadi hulgas ka Theodore  Jaracz ja Gerrit Lösch juhtivast kogust. Samuti viibis pühitsemisel Sotir Ceqi, keda oli 1940. aastatel elektrišokiga piinatud. Ta teenib rõõmuga Jumalat veel nüüdki, mil ta on jõudmas juba 80. eluaastatesse.

”See päev on olnud minu unistus,” sõnas Frosina Xheka, kes ränkrasketest aastakümnetest hoolimata teenis ikka ustavalt Jumalat. Kohal oli ka Jani Komino lesk Polikseni, kes pajatas oma pioneeridena teenivatest tütardest ja tütretütardest. Samuti oli pühitsejate seas Vasil Gjoka, kelle kannatusterohked aastad olid küüru vajutanud. Pisarsilmil meenutas ta möödunud aegu, mil ta Leonidha Pope juures käis ja 1960. aastal salaja ristiti.

Tirana endisest harubüroost on saanud kuningriigisaalide kompleks ning misjonikodu 14 misjonärile. Teenistusväljaõppe kooli kuus kursust on andnud tubli saagi ustavate, ennastohverdavate  eripioneeride näol, kes on ülimalt väärt töötegijad Albaania kuulutuspõllul. Samasugust leegitsevat kuulutajavaimu kiirgub ka enam kui 950-st üld- ja eripioneerist.

MIS OOTAB EES

Meie Albaania vennad ja õed hindavad sügavalt emakeelde tõlgitud Piiblit ja piiblilist kirjandust. Selle kandi tööpõllul läheb Jehoova töö kindlalt edasi. Lisaks innukatele ja võimekatele meestele, keda teokraatlike kohustuste kandmiseks välja õpetatakse, on ka suur vägi naisi, heade sõnumite kuulutajaid (Laul 68:12, UM).

Albaania Jehoova tunnistajad on elav tõend inspireeritud sõnade paikapidavuse kohta: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima! See on Jehoova sulaste pärisosa” (Jes. 54:17). Tänu Jehoova heldusele ja väele pole neid suutnud murda ei totalitaarne valitsus, isolatsioon, kuritahtlik kajastus meedias ega isiklikud probleemid.

Tulevikku vaadates on Jehoova rahvas Albaanias vääramatult kindel Jumala ustavas armastuses ja õnnistuses. Raskustest hoolimata on nad õnnelikud võimaluse üle rõõmustada taevase Isa südant ning lootuse üle, mis nende ette on seatud (Õpet. 27:11; Heebr. 12:1, 2). Albaania kogu teokraatlikust ajaloost jääb kajama mõte: Jehoova ei unusta iial oma ustavate teenijate, noorte ja vanade toodud ohvreid, olgu need suured või väiksed (Heebr. 6:10; 13:16).

[Väljavõte lk 130]

Esialgu oli pealkirjaks ”Jumala kitarr”

[Väljavõte lk 140]

”Kui sa oleksid kristlane, astuksid sa võitlusse, nagu preestrid seda teevad!”

[Väljavõte lk 189]

”Meil said just otsa põlluteenistusaruande blanketid”

 [Kast/pilt lk 132]

Lühiülevaade Albaaniast

Maa

Albaania asub Kagu-Euroopas Kreekast põhja pool ning Itaaliast ida pool. Riigi pindala on 28750 ruutkilomeetrit, kusjuures Aadria ja Joonia merega seob teda 362 kilomeetri pikkune rannajoon. Albaania kuurortrandade ehteks Vlorëst Sarandëni on valged liivad ja türkiissinised veed koos taamal sinavate kõrgete mägedega. Maa põhja- ja siseosa iseloomustavad hambulised mäeahelikud, edelaosa viljakatel madalikel aga tegeldakse põllumajandusega.

Rahvastik

Elanikke on arvestuste järgi 3600000. Enamik neist on etnilised albaanlased, kuid on ka väike protsent mustlaste, kreeklaste ja serblaste etnilisi rühmitusi.

Kliima

Lõunapoolsetel rannikumadalikel on suvel keskmiselt 26 kraadi sooja, kuid põhjapoolsetes Dibëri mägedes langeb temperatuur talvel kuni 25 külmakraadini.

Toit

Kihiline pirukas, mille täidiseks on kas spinat, juust, tomatid ja sibulad või muud köögiviljad või liha, on saanud nimeks byrek. Hõrgus jogurti- ja tillikastmes küpsetatud kana- või lambaliha on tava e kosit. Albaanlased eelistavad süüa lusikaga, kuna tavapärasteks roogadeks on supid ja hautised. Kui erilistel puhkudel on menüüs lammas, serveeritakse selle pea tavaliselt aukülalisele. Albaania rikkalikus valikus magustoitude hulka kuulub ka baklava (pilt paremal) ja kadaif — küpsetatud lehttainas, mis on kaetud siirupi või mee ja pähklitega. Albaanlaste põhitoit on leib. Kui soovitakse öelda, et kõht on täis, lausutakse lihtsalt: ”Hëngra bukë”, mis tähendab ”olen leiba võtnud”.

 [Kast/pildid lk 134]

Algusaegade konvendid

Lisaks sellele, et USA Uus-Inglismaa albaanlased käisid pühapäeviti albaaniakeelsetel avalikel koosolekutel, olid nad üldiselt ühenduses inglise või kreeka kogudustega. 1920. ja 1930. aastatel käisid albaanlased kreekakeelsetel konventidel. Sellegipoolest kandsid nad rõõmsal meelel omakeelset rinnasilti tekstiga ”Albaania piibliuurijate kolmepäevane konvent”.

[Pildid]

Rinnamärk (paremal), mida kandsid albaania vennad (all) Bostoni konvendil 1920. aastate lõpul

 [Kast/pildid lk 151, 152]

”Jehoova ei jätnud meid iial!”

FROSINA XHEKA

SÜNDIS 1926

RISTITI 1946

LÜHIANDMED Frosina õppis tõde tundma teismelisena. Ehkki vanemad olid tema veendumuste vastu ning võimud hoidsid teda isolatsioonis, tajus ta alati Jehoova ja tema organisatsiooni lähedust. Ta suri ustavuses aastal 2007.

▪ FROSINA tutvus tõega 1940. aastatel oma vendade kaudu. Tema vanemad, kes polnud Jehoova tunnistajad, viskasid ta kodust välja, sest ta keeldus abiellumast nende välja valitud mehega. Vend Gole Flloko võttis ta enda perre ja kohtles kui oma tütart.

”Kord arreteeriti mind, sest ma keeldusin valima minemast,” räägib Frosina. Olin üksi ruumis, kui mind piiras ümber umbes 30 politseinikku. Üks neist lõugas: ”Kas sa ka taipad, mida me sinuga teha võime?” Tundsin, et Jehoova on minuga, ning sõnasin: ”Te ei saa teha midagi, mida Kõigeväeline Issand Jehoova teil teha ei lase!” Nende arvates olin ma peast põrunud, nii et nad ütlesid: ”Kao siit minema!” Tuli välja, et mul oligi õigus — Jehoova oli tõesti minuga!”

Aastal 1957 abiellus Frosina Luçi Xhekaga ning nad said kolm last. 1960. aastate algul sai Luçist Albaania vastloodud maakomitee liige. Üsna pea saadeti  ta viieks aastaks välja Gramshi, kaugele Frosinast ja lastest. Ka seal tegi Luçi kuulutustööd ning tutvustas meie organisatsiooni. Gramshi elanikud mäletavad teda tänapäevani.

Kuna Luçi oli väljasaadetu, kandis kommunistlik partei ka Frosina musta nimekirja, nii et ametlikult ta toitu osta ei saanud. Frosina räägib: ”Sest polnud midagi. Meie vähesed vennad jagasid omavahel kõike, mis neil oli! Tulime toime, sest Jehoova ei jätnud meid iial!”

Pärast Luçi surma jäid kohtumised vendadega harvemaks. Kuid Frosina jätkas ikkagi kuulutustööd. Ta meenutab: ”1960. aastatel külastas meid John Marks. Kui ma 1986. aastal lõpuks ta naise Heleniga kohtusin, oli mul tunne, nagu oleksime juba aastaid tuttavad! Olime Luçiga saatnud Marksidele salasõnumeid, mida nad Brooklyni vendadele edastasid.”

Kui 1992. aastal tegevuskeeld tühistati, oli Albaaniasse alles jäänud üheksa kuulutaja seas ka Frosina. Ta oli alati koosolekutel kohal ning tegi kuulutustööd ka oma surmapäeval aastal 2007. Veidi aega enne surma lausus Frosina: ”Armastan Jehoovat kogu südamest! Kompromiss pole tulnud kõne allagi! Teadsin, et mul on hiigelsuur ülemaailmne pere, kuid nüüd olen üliõnnelik, nähes meie suurt teokraatlikku peret Albaanias. Jehoova on olnud alati meiega ning juhib meid ikka armastavalt kättpidi!”

[Pilt]

Frosina Xheka aastal 2007

 [Kast/pildid lk 159, 160]

Kirjandust, mida algul nappis, on nüüd ülikülluses!

VASIL GJOKA

SÜNDINUD 1930

RISTITUD 1960

LÜHIANDMED Ta seisis totalitaarse valitsuse ajal vankumatult tõe eest. Praegu teenib Tiranas kogudusevanemana.

▪ MÄLETAN, et nägin 1930. aastatel kodukülas Barmashis kreekakeelset ”Vahitorni”. Isa osutas ajakirjale ja lausus: ”Neil inimestel on õigus!” Taipasin tema sõnade tähendust alles aastaid hiljem. Mulle meeldis lugeda Piiblit, ehkki seda omada oli ohtlik. Kord ühe sugulase matustel juhtusin kokku kristliku vennaga Tiranast. Mul oli küsimusi Matteuse 24. peatükis mainitud ”viimsete päevade” tundemärgi kohta. Vend selgitas seda ning ma ei viivitanud uute teadmiste jagamisega kellele iganes võimalik.

Aastal 1959 läksin Leonidha Pope poole, et vendadega omavahel kohtuda. Olin lugenud Ilmutusraamatut ning pärisin, kes on metsaline ja Suur Babülon. Kui vennad olid selle kohta seletust jaganud, teadsin kindlalt, et see on tõde! Aasta pärast mind ristiti.

Tegin agaralt kuulutustööd, mistõttu mind lasti töölt lahti. Sain endale logiseva puidust käru ja vedasin sellega Tiranas kaupa laiali. Kuigi ma sain vendadega harva kokku ja mul polnud kirjandust, ei jätnud ma kuulutamist.

1960. aastate algul, enne kui Leonidha Pope välja saadeti, õnnestus tal saada paar Albaaniasse salaja  toimetatud kreekakeelset väljaannet. Ta ütles valjusti tõlke ette ning mina panin selle kaustikusse kirja. Seejärel tegin tema juhatusel sellest koopiad ning saatsin need vähestele vendadele Beratis, Fieres ja Vlorës.

Millised muudatused on toimunud alates 1990. aastatest! Näen vaimustusega, kui rikkalikult on Jehoova meile kirjandust andnud! Alates aastast 1992 kuni tänaseni oleme levitanud 17 miljonit albaaniakeelset ajakirja! Albaania keelde on tõlgitud uusi väljaandeid, sealhulgas on meil nüüd omakeelne ”Uue maailma tõlge” tervikuna! Kui mõtlen tagasi aastatele, mil meil ei olnud kirjandust, on raske rõõmupisaraid tagasi hoida. Kuna meil nii pika aja jooksul kirjandust nappis, oskame seda praegu üliväga hinnata.

 [Kast/pildid lk 163, 164]

Leidsin taas kodus olles tõelise töö

ARDIAN TUTRA

SÜNDINUD 1969

RISTITUD 1992

LÜHIANDMED Ardian õppis tõde tundma Itaalias ja pöördus seejärel Albaaniasse tagasi. Ta on Albaania harukomitee liige.

▪ OLIN 21-aastane, kui lahkusin 1991. aastal tuhandete põgenike hulgas Albaaniast. Kaaperdasime Itaaliasse suunduva laeva. Albaania oli täiesti laostunud, mistõttu olin sealt põgenema pääsedes üliõnnelik. Nägin selles oma unistuste täitumist.

Olnud paar päeva Itaalias Brindisis, hiilisin põgenikelaagrist välja tööd otsima. Üks mees andis mulle pisikese fotokoopia albaaniakeelse piiblisõnumiga ning kutsus mind õhtusele koosolekule. Otsekohe tekkis mul mõte, et miks ka mitte! Võib-olla annab keegi mulle mingi tööotsa.

Nii sõbralikku vastuvõttu polnud ma küll osanud oodata. Pärast kuningriigisaalis toimunud koosolekut tulid kõik mu juurde. Nad võtsid mind vastu südamlikult ja armastusega. Üks perekond kutsus mind õhtust sööma. Kui vastutulelikult ja väärikust riivamata kohtlesid nad mind, armetut Albaania põgenikust illegaali!

Järgmisel koosolekul tegi Vito Mastrorosa mulle ettepaneku koos Piiblit uurida. Nõustusin ning mõistsin üsna pea, et see on tõde. Lasin end 1992. aasta augustikuus Itaalias ristida.

Lõpuks sain korda riigis viibida lubavad dokumendid. Mul oli hea kindel töökoht ning ma sain perele Albaaniasse raha saata. Ent ma hakkasin mõtlema: ”Nüüd, mil Albaanias on  Jehoova tunnistajate töö vaba, on seal suur puudus kuulutajate järele. Kas ehk tuleks mul tagasi minna ja seal Jumalat teenida? Aga mis mu pere selle peale kostab? Nad vajavad hädasti raha, mida ma neile saadan. Mis inimesed ütlevad?”

Siis aga helistati mulle Tirana harubüroost ning küsiti, kas ma tahaksin seal õpetada albaania keelt rühmale Itaalia eripioneeridele, kes kolivad novembrikuus Albaaniasse. Nende eeskuju pani mind tõsiselt mõtlema. Nemad lähevad territooriumile, kust mina olin lahkunud. Kuigi nad ei oska keelt, on nad mineku üle nii rõõmsad. Mina olen keelelt ja kultuurilt albaanlane. Mida ma siis Itaalias teen?

Jõudsin otsusele ja astusin ühes eripioneeridega laevale. Hakkasin kohe väikeses Peetelis teenima. Ennelõunal õpetasin albaania keelt, pärastlõunal aga tegin tõlketööd. Algul ei valmistanud see mu perele sugugi rõõmu. Ent kui nad said aru, miks ma tagasi Albaaniasse tulin, hakkasid ka nemad hea sõnumi vastu huvi tundma. Varsti ristitigi mu vanemad, kaks õde ja vend.

Kas ma kahetsen, et loobusin tasuvast tööst Itaalias? Üldsegi mitte! Albaaniast leidsin ma tõelise töö. Olen veendunud, et täiel määral mõttekas ja kestvat rõõmu toov töö on teenida Jehoovat kõigega, mis meil on.

[Pilt]

Ardian koos naise Noadiaga

 [Kast/pildid lk 173, 174]

Kui lõppesid salajased koosolekud

ADRIANA MAHMUTAJ

SÜNDINUD 1971

RISTITUD 1993

LÜHIANDMED Adriana kutsuti salajasele koosolekule, hiljem aga muutus olukord täielikult. Praegu teenib eripioneerina.

▪ AASTAL 1991 pärast täditütre surma juhtusin kuulma, kuidas naine nimega Barie püüab lohutada mu tädi Piibli mõtetega. Mul tekkis kohe küsimusi ning Barie tegi mulle ettepaneku saada töökohal kokku tema sõbranna Rajmondaga, kelle pere käis ”tunnis”. Rajmonda ütles mulle, et minuga tuleks mõnda aega piiblilisi arutelusid korraldada, sest uustulnukaid ei lubata kohe tundi. See, mida ma õppisin, meeldis mulle, ja peagi lubati mul tunnis käima hakata.

Klass koosnes ristimata kuulutajatest, kes olid alustanud kooskäimist Sotir Papa ja Sulo Hasani juures. Aastaid tagasi oli Sigurimi end salamisi tundidesse poetanud ning vennad olid politsei küüsi sattunud. Seepärast olid kõik ettevaatlikud ja kaalusid hoolega, keda koosolekutele kutsuda.

Kohe esimesel koosolekul sain teada, et peaksime mõtlema oma sõpradele ning õpitust ka neile rääkima. Rääkisingi otsekohe Ilma Tanile. Üsna pea lubati temalgi tundi tulla. Meie väike 15 inimesest klass kasvas kiiresti.

1992. aasta aprillis käisid Beratis Michael ja Linda DiGregorio. Meil soovitati kutsuda julgesti inimesi Michaeli kõnet kuulama. Nii tuligi kohale 54 inimest. Keegi meist  polnud ristitud. Pärast koosolekut pommitasime DiGregorioid küsimustega pikki tunde. Lõpuks sai meile selgeks, kuidas peaks grupi tegevus toimuma.

Peagi anti Jehoova tunnistajatele seaduslik tunnustus. Läksime Ilma ja kahe vennaga Tiranasse, et õppida ukselt uksele töötamist. Meil paluti ka teistele Beratis näidata, mida olime õppinud. Andsime oma parima. Kui 1993. aasta märtsis saabus Beratisse neli eripioneeri Itaaliast ja nädalas hakati pidama kahte avalikku koosolekut, sai koguduse tegevus õige hoo sisse.

Samal märtsikuul esimesel erikokkutulekul Tiranas meid Ilmaga ristiti. Kohal oli 585 inimest. Meist said üldpioneerid ning peagi tehti meile ettepanek hakata esimesteks kohalikeks eripioneerideks. Salajas tegutsemise aeg oli möödas. Meid määrati teenima Korçësse.

Hiljem abiellus Ilma Arben Lubonjaga, kes mõni kuu varem oli Korçës üksi kuulutanud. Mõne aja pärast läksid nad ringkonnatööle, nüüd aga teenivad Peetelis. Küll mul on hea meel, et ma Ilma tol korral tundi kutsusin!

Istudes hiljuti koos enam kui 5500 osavõtjaga piirkonnakonvendil, mõtlesin meie salajas peetud tundidele. Milliseid muudatusi on Jehoovalt tulnud! Koosolekud ja kokkutulekud on nüüd avatud kõigile. Ehkki sajad vennad on Beratist majanduslikel põhjustel lahkunud, on meie pisikesest klassist saanud viis õitsvat kogudust!

[Pilt]

Ilma (Tani) ja Arben Lubonja

 [Kast/pilt lk 183]

”Lähme aga!”

ALTIN HOXHA JA ADRIAN SHKËMBI

SÜNDINUD Mõlemad 1973

RISTITUD Mõlemad 1993

LÜHIANDMED Lahkusid ülikoolist pioneeritööle. Praegu on kogudusevanemad.

▪ AASTA 1993 hakul olid nad Tiranas üliõpilased. Üks sõber rääkis neile pikalt ja laialt, mida ta Jehoova tunnistajatelt on teada saanud. Kõik põhines Piiblil. Pärast seda õppisid nad lisa, rakendasid õpitut ellu ja samal aastal nad ristiti. Tolle aasta suvel läksid nad kuulutama Kuçovësse, kus polnud veel ühtki kuulutajat.

Naasnud Tiranasse, lausus Adrian Shkëmbile: ”Mis me siin koolis teeme? Lähme ja paneme Kuçovës kuulutustöö korralikult käima!”

Adrian kostis seepeale: ”Lähme aga!” Seitse kuud pärast ristimist olidki nad tagasi Kuçovës.

Jehoova õnnistas nende jõupingutusi rikkalikult. Praegu tegutseb Kuçovës üle 90 kuulutaja. 25 tunnistajat on siirdunud mujale, et teenida pioneeri või peetellasena. Paljudega neist on uurinud tõde Adrian ja Shkëmbi.

Ülikoolile mõeldes Adrian naeratab ja sõnab: ”Apostel Paulus otsustas ilmalikust karjäärist loobuda ning aastal 1993 otsustasin mina sedasama teha. Seda ”Lähme aga!” pole mul tulnud kunagi kahetseda.”

 [Kast/pildid lk 191, 192]

Endine ateismiõpetaja õpetab nüüd tõde

ANASTAS RUVINA

SÜNDINUD 1942

RISTITUD 1997

LÜHIANDMED Sõjaväelane Anastas õpetas ajateenijatele ateismi, enne kui sai oma laste käest tõde teada. Praegu on ta kogudusevanem ja eripioneer.

▪ AASTAL 1971 pärast sõjaakadeemia lõpetamist sai minust poliitiline brigaadiülem. Seda terminit kasutati seetõttu, et valitsus oli aastal 1966 sõjaväelised auastmed tühistanud. Üks minu kohustusi oli taguda alluvatele pähe ideoloogiat, et Jumalat pole olemas. Seletasin lahti filosoofiat, mille järgi religioon on oopium rahvale.

Olin abielus ja kolme lapse isa. Aastal 1992 hakkas mu poeg Artan käima Tirana Jehoova tunnistajate usukoosolekutel. Seejärel võttis ta kaasa oma õe Anila. Minu meelest oli seal käimine puhas ajaraisk ja äärmiselt mõttetu. Seetõttu tekkis kodus alatasa sõnasõdasid.

Ühel päeval võtsin puhtast uudishimust kätte ”Vahitorni”. Kummaline küll, aga jutt paistis olevat mõistlik. Ehkki Artan ja Anila kutsusid mind üles Piiblit uurima, ei teinud ma seda siiski. Arutlesin, milleks uurida Piiblit, kui ma nagunii Jumalasse ei usu? Aastal 1995 anti albaania keeles välja raamat ”Elu maa peal — kas evolutsiooni või loomise tulemus?”. Sain selle Artani ja Anila käest. Rohkem ei olnudki vaja, et mind Jumala olemasolus veenda! Mul polnud enam ettekäändeid — tuli uurima hakata. Peagi tegime seda Liriega, mu naisega, üheskoos ning jõudsime veendumusele, et see on tõde.

  Kui aus olla, siis võttis edenemine mul tublisti aega. Olin 53-aastane. Polnud üldsegi mitte kerge vabaneda poliitilisest ja militaarsest mõttelaadist. Tuleb öelda, et liikusin paremuse poole vaid tänu Looja Jehoova abile.

Mul polnud sugugi tahtmist kuulutajaks saada, sest mind vaevas mõte kuulutamisest neile samadele inimestele, kellele olin õpetanud ateismi. Mida nad minust küll arvavad! Ühel päeval luges Vito Mastrorosa uurimise käigus mulle ette loo Tarsose Saulusest. Nüüd oli asi selge! Saulus kiusas kristlasi taga, kuid õppis siis tundma tõde ja hakkas kuulutama. Mõistsin, et Jehoova abiga suudan samuti kuulutama hakata.

Naeran nüüdki vahetevahel enda üle, tajudes, kuidas Jehoova mind veelgi abistab, et oleksin vähem rangem, rohkem mõistlikum, mitte nii ohvitserlikult kamandav. Aega võtab, aga asja saab!

Lastega peetud sõnasõjad tõe üle on minevik. Hoopis vastupidi, olen nende üle uhke. Artan on eripioneer ja kogudusevanem. Tütred Anila ja Eliona teenivad Tirana Peetelis.

Oleme koos Liriega eripioneerid. Peame suureks eesõiguseks õpetada inimestele tõde suure Looja kohta ja näha, milliseid muudatusi nad oma elus teevad. Milline rõõm on pakkuda inimestele kindlat lootust, mis põhineb ainsa elava ja tõelise Jumala Jehoova tõotustel!

[Pilt]

Vasakult paremale: Artan, Anila, Lirie, Anastas, Eliona koos abikaasa Rinaldo Galliga

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 176, 177]

KRONOLOOGIA — Albaania

1920—1922 Albaanlased saavad USA-s tõde teada.

1922 Tõde tundma õppinud Thanas Idrizi pöördub tagasi Gjirokastëri.

1925 Albaanias tegutseb kolm väikest piibliuurimise klassi.

1928 Paljudes linnades näidatakse ”Loomise fotodraamat”.

1930

1935—1936 Toimub laialdane kuulutushoogtöö.

1939 Jehoova tunnistajate töö keelustatakse.

1940

1940 Üheksa venda pannakse erapooletuse pärast vangi.

1946 Kehtestatakse kommunistlik valitsus.

1950

1960

1960 Albaania tööd asub juhtima maakomitee.

 1962 Maakomitee liikmed saadetakse sunnitöölaagritesse.

1967 Albaaniast saab ametlikult ateistlik riik.

1980

1990

1992 Jehoova tunnistajad saavad seadusliku tunnustuse.

1996 Milton Henschel osaleb esimese Peeteli pühitsemisel.

1997 Puhkeb trazira.

2000

2005 Ilmub albaaniakeelne ”Uue maailma tõlge” tervikuna.

2006 Tiranas Mëzezis pühitsetakse harubüroo.

2010

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

4000

3000

2000

1000

1930 1940 1950 1960 1980 1990 2000 2010

 [Kaardid lk 133]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MONTENEGRO

KOSOVO

MAKEDOONIA

KREEKA

Ioannina

Scutari järv

Ohridi järv

Prespa järv

AADRIA MERI

ALBAANIA

TIRANA

Shkodër

Kukës

Burrel

Mëzez

Durrës

Kavajë

Gramsh

Kuçovë

Fier

Berat

Korçë

Vlorë

Tepelenë

Këlcyrë

Barmash

Përmet

Gjirokastër

Sarandë

 [Lehekülje suurune pilt lk 126]

[Pilt lk 128]

Kui Thanas Idrizi oli õppinud USA-s Uus-Inglismaal tõde tundma, tõi ta hea sõnumi kaasa Albaaniasse Gjirokastëri

[Pilt lk 129]

Sokrat Duli õpetas tõde oma vennale

[Pilt lk 137]

Nicholas Christo jagas head sõnumit Albaania aukandjatele

[Pilt lk 142]

Kaheleheküljeline kiri, mille albaania vennad saatsid Bostonist Enver Hoxhale

[Pilt lk 145]

Leonidha Pope

[Pilt lk 147]

”Jehoova õpetas, et ma ei kirjutaks alla sellele, mida ma pole öelnud.” (Sotir Ceqi)

[Pilt lk 149]

Helen ja John Marks, enne kui ta taas Albaaniat külastas

[Pilt lk 154]

Spiro Vruho teenis reisiva ülevaatajana

[Pilt lk 157]

Llopi Bllani

[Pilt lk 158]

Ka üksi olles pidas Kulla Gjidhari mälestusõhtut

[Pilt lk 167]

Michael ja Linda DiGregorio

[Pilt lk 172]

Määrus nr 100 andis Jehoova tunnistajatele seadusliku tunnustuse

[Pilt lk 175]

Koguduse koosolek Tirana esimeses kuningriigisaalis aastal 1992

[Pilt lk 178]

Areti Pina kuulutas ustavalt omal käel

[Pildid lk 184]

Vanast villast sai moodne büroo

[Pilt lk 186]

”Ärge vangimineku pärast muretsege.” (Nasho Dori)

[Pildid lk 194]

David Splane teatamas albaaniakeelse Pühakirja ”Uue maailma tõlke” tervikuna väljaandmisest

[Pilt lk 197]

Praegu Albaanias teenivad misjonärid

 [Pildid lk 199]

Albaania harubüroo

Harubürookomitee: Artan Duka, Ardian Tutra, Michael DiGregorio, Davide Appignanesi, Stefano Anatrelli