Kuulutus- ja õpetustöö kõikjal maailmas

AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 878000158

KUULUTAJAID 1171674

PIIBLIUURIMISI 2382709

Benin

Claude ja tema naine Marie-Claire on olnud entusiastlikud misjonärid 27 aastat. Veebruaris juhtus aga Marie-Claire libisema ning murdis jala. Kaks nädalat hiljem kukkus Claude misjonikodus tööd tehes ning murdis samuti jala. Niisiis oli Marie-Claire’il parem, Claude’il aga vasak jalg kipsis. Seepeale märkis Claude naljatlevalt: ”Meile meeldib kõike koos teha!”

Claude sai küll oma kipsiga veidi liikuda, kuid Marie-Claire pidi istuma kodus mitu nädalat. Kuigi Marie-Claire’il oli võimalik misjonikodus pidada oma 12 piibliuurimisest nelja, ei saanud ta osaleda muus kristlikus teenistuses. Seepärast otsustas ta istuda misjonikodu ees, laud täis ühingu väljaandeid, ning kõnetada möödakäijaid. Märtsis sai ta  niiviisi laua taga istudes kuulutada 83 tundi. Kas Jehoova õnnistas tema ettevõtlikkust? Tol kuul levitas Marie-Claire 14 raamatut, 452 brošüüri, 290 ajakirja ja üle 500 voldiku.

Etioopia

Arega, kes elab ühes kolkakülas, otsustas oma kodu seinu tapeetida. Kuigi mõned inimesed kasutavad sellel maal tapeedina ajalehti, tahtis Arega oma seintele midagi värvikamat. Niisiis, märgates turul käies üht meest pakkumas brošüüri ”Naudi elu maa peal igavesti!”, leidis ta, et just see oleks tapeediks sobiv. Brošüüri lugemata tõmbas ta sellest lehed välja ning liimis seintele. Kaks aastat hiljem märkas ta oma ”tapeedil” lauset ”Jeesus oli Jumala Poeg”. See mõte oli palju selgem kui müstiline kolmainsus, mida talle oli õpetatud. Aregas tärkas asja vastu huvi ning ta võttis ette üheksatunnise teekonna, et jõuda lähimasse linna ja otsida üles inimesed, kes õpetavad, et Jumalal on poeg. Tema esimene linnaskäik läks luhta ning ta tuli pettunult koju tagasi. Hiljem aga, kui ta selle teekonna uuesti ette võttis, juhatati ta sama venna majja, kellelt ta oli brošüüri saanud. Arega huvi sügavus pandi uuesti proovile, kui ta pidi ootama mitu tundi, enne kui vend koju jõudis. Vestlus vennaga viis piibliuurimiseni. Järgmistel kuudel tuli Aregal veel linnas käia, et Jumala kohta teadmisi omandada. Kui ta hakkas külas oma uusi teadmisi teistega jagama, kohtas ta suurt vastupanu ning paljud hakkasid temast eemale hoidma. Kuid Arega ei andnud alla ja nii leidis ta hiljem huvilisi. Kui huviliste arv kasvas 13-ni, saadeti sinna kanti kaks eripioneeri. Peagi juhatasid eripioneerid üle 40 piibliuurimise ning umbes sama palju inimesi käis ka koosolekutel. Nüüd tegutseb selles paigas kaheksa kohalikku kuulutajat ning meie uuele vennale  on brošüüri pildid seinal midagi enamat kui värviline kaunistus.

Ghana

Kuna kogu Aafrikas ostetakse üha enam mobiiltelefone, öeldakse, et seal on toimumas ”sidepidamise revolutsioon”. Selleks et endale kliente saada, pakuvad paljud firmad teatud öötundidel tasuta kõneaega. Meie kristlik õde Grace otsustas seda võimalust ära kasutada. Grace’il oli raske uurida oma huvilise Monicaga, sest see oli kogu aeg millegagi hõivatud. Grace tegi omaltpoolt kõik mis võimalik, et uurimist jätkata, minnes Monica juurde isegi hommikul kell viis. Kuid Monica ajakava muutus ning isegi selline varahommikune aeg ei olnud talle enam sobiv. Seepärast mõtleski Grace öist telefoni teel uurimist proovida. Monica oli nõus ning nad leppisid kokku uurimise hommikul kell neli. Kuid nad pidid pettuma, sest paljud teisedki helistasid sel kellaajal sama võrgu kaudu ja seepärast oli neil peaaegu võimatu omavahel kontakti saada. Niisiis otsustasid nad tõusta üles veel varem, et uurida kell kolm, kuigi see ei olnud neile  kui töölkäivatele emadele sugugi kerge. Grace jutustab: ”Palusin Jehoovat, et ta annaks jõudu ja soovi jätkata, nii et suudaksin Monica huvi alal hoida. Panin hommikuks kella helisema ning sundisin end voodist tõusma. Kuigi olin rampväsinud, ei lasknud ma sellel oma indu kahandada.” Kui õnnelik küll oli Grace oma vaevanägemise pärast, kui Monica 2008. aasta ”Jumala vaimu juhatuse” piirkonnakonvendil ristiti. Hiljuti alustas Grace veel üht öist telefoni teel uurimist naisega, kes on hakanud juba koosolekutel käima.

Mosambiik

2008. aasta augustis kukkus mööduvast sõidukist välja jakk ning maandus ühe vaese lesestunud kristliku õe savionni lähedale. Õde korjas jaki üles ning leidis selle taskutest dokumendid, kolm karbikest kallite ehetega ning ligi tuhat dollarit sularaha. Õde palus, et keegi külast helistaks dokumendil näidatud telefoninumbril ja teataks leiust. Samal õhtul saabuski autoga külasse neli meest. Kohalike võimuesindajate juuresolekul ulatas õde jaki koos kõigi asjadega omanikule. Mees hakkas nutma ning ütles, et kui tema jakk oleks sattunud kellegi teise kui Jehoova tunnistaja kätte, poleks tal olnud erilist lootust oma asju tagasi saada. Meie ustav õde, kes on küll vaene, andis oma kogukonnas tunnistust, mis tõi suurt au Jumal Jehoova nimele.

 AMEERIKA

MAID 55

RAHVAARV 910761124

KUULUTAJAID 3575123

PIIBLIUURIMISI 3778321

Barbados

Paljud vanemad leiavad olevat kasuliku õpetada oma lapsi jätma meelde piiblitekste. Üks Grenada perekond nägi rõõmuga, kuidas nende kuueaastane poeg kasutas piibliteksti, toetamaks tõde, et Jehoova on kõigist ülem. Poisi isa kirjutab: ”Kui mu naine Laura läks ühel õhtupoolikul meie poega Stefanit koolist koju tooma, kutsus poisi õpetaja ta kõrvale ja ütles: ”Pean ütlema, et teie poiss on jätnud mulle sügava mulje. Tuleb tunnistada, et kuigi ma ei poolda teie uskumusi, imetlen ma tema oskust oma tõekspidamisi selgitada.”

Koju jõudes päris mu naine Stefanilt huviga, mis oli koolis juhtunud, et õpetaja komplimendi pidi ütlema. Poiss rääkis, et esimese tunni ajal teatas õpetaja, et Jeesus on Jumal.

Stefan tõstis käe ja kui õpetaja talle sõna andis, lausus ta: ”Ei, õpetaja. Jeesus ei ole Jumal. Piibel ütleb, et Jeesus on Jehoova Poeg, nii et tema ei saa olla Jehoova.”

Õpetaja vastas: ”Mina usun, et Jeesus on sama kui Jehoova.”

Seepeale kostis Stefan: ”Aga Piibel ütleb, et mitte Jeesus, vaid Jehoova üksi on Kõigekõrgem. Ainult  Jehoova on Kõigekõrgem.” Ta viitas kirjakohale Laul 83:19, mida olime talle seletanud ja aidanud tal pähe õppida. Ehkki õpetaja on väga tõsiseltvõetav isiksus, polnud tal midagi vastu panna kuueaastasele, kes toetus õigele arusaamale Pühakirjast.”

Ecuador

Rühm vendi astus bussi, et pärast töötamist ketšuakeelses maapiirkonnas koju sõita. Kuna bussis oli videopleier ja teler, said nad loa näidata ketšuakeelset videot Noast ja Taavetist hulgale kaassõitjatele, kes seda keelt rääkisid. Suur oli nende üllatus näha midagi, mida saadab omakeelne tekst! Nad vaatasid ja kuulasid nii suure tähelepanuga, et kui buss peatus, et võtta peale reisija, palusid nad tal kähku istet võtta, et neil midagi nägemata ei jääks. Programmi lõppedes tuli hulk sooviavaldusi  seda videot ka endale saada. Osa reisijaid esitas piiblilisi küsimusi ja soovis saada kirjandust; osa andis oma nime ja aadressi, et neid linnas külastataks. Kõik said kutse tulla ketšuakeelsele mälestusõhtule. Kahtlemata oli ka see põhjus, miks selle piirkonna mälestusõhtul viibis silmapaistval arvul inimesi.

Mehhiko

Pioneerist vend Gabino astus majast majja kuulutustööd tehes ühe elumaja juurde ja koputas uksele. Keegi ei vastanud. Ta koputas teist ja kolmandatki korda. Pidanud veidi vahet, koputas ta neljandat korda. Uks avanes ja lävel seisis ahastuses mees, silmad pisarais. Ta kutsus Gabino kohe sisse, kuid oli nii endast väljas, et ei suutnud kõnelda. Gabino hakkas rahustavalt rääkima heast sõnumist ning mees rahuneski maha. ”Kas näete seda tooli?” küsis mees. ”Seisin parajasti toolil, kui te kolmandat korda koputasite. Kas näete seda nööri seal üleval? Kui te neljandat korda koputasite, oli mul silmus ümber kaela. Kuid ma võtsin selle ära, et uksele tulla. Tänan teid visaduse eest, sest vastasel korral oleksin end üles poonud.” Ta selgitas, et probleemid naisega olid teda hulluks ajanud. Gabino pani ette hakata  Piiblit uurima. Tavaliselt koputab ta uksele vaid korra või paar. Ehk oli see inglite juhatus, et ta sel korral nii visa oli ja asi hästi lahenes.

Tšiili

Kui käimas oli hoogtöö kutsuda inimesi Kristuse surma mälestusõhtule, astus ühe tunnistaja juurde väike laps ja küsis talt: ”Kui vana sa oled?” Küsimusest hämmastunud õde küsis vastu: ”Ja kui vana sina oled?” Tüdrukuke ütles, et on kuueaastane ning et ema oli käskinud tal mõnele Jehoova tunnistajale kirja üle anda. Ema oli palunud tütrel otsida üles tunnistaja, kes pole laps, kuid ka mitte eakas. Niisiis ütles õde tüdrukule, et on 25 aastat vana, ja tüdruk ulatas talle kirja. Sellest võis lugeda: ”Kuigi olete meie ukse taga käinud, pole mul olnud piisavalt julgust ust avada. Kannatan ränga depressiooni all ja olen palunud Jumalalt abi. Samuti olen püüdnud teie sõnumit kuulda võtta ja Piiblit lugeda, aga see on olnud mulle ääretult raske. Sooviksin uurida Piiblit kellegagi, kes võiks mul aidata abielu luhtumisest üle saada. Kui suudate mind aidata, siis tulge palun täna pärastlõunal minu poole, sest ennelõunal olen voodis. Tänan teid.”

Õde läkski pärastlõunal naise juurde ning kutsus teda mälestusõhtule  ja erikõnet kuulama. Mõlemad sündmused pakkusid naisele tõepoolest lohutust. Sellest ajast peale on ta korrapäraselt koosolekutel käinud ja raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil Piiblit uurides tublisti edenenud. Kuidas on lugu tema kuueaastase tütrega? Samuti temaga, nagu ka ta 12-aastase õega, uuritakse Piiblit.

Puerto Rico

Õde kirjutab: ”Olin tänaval ajakirju pakkumas, kui nägin üht noort naist auto rehve täis pumpamas. Läksin tema juurde, kuid enne kui ma midagi öelda sain, palus ta endale ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning mainis, et talle meeldib neid lugeda. Pakkusin talle kodust piibliuurimist, kuid ta sõnas, et ei saa seda endale lubada, sest elab teisel korrusel ema majas, ema aga on kindlalt meie töö vastu. Kui palusin talt aadressi, ütles ta mulle vaid tänava nime. Läksin järgmine kord sellele tänavale ja püüdsin ta elukohta leida, kuid asjatult. Siis ühel päeval läksin sinna tänavasse ja pärisin naabritelt, kas nad teavad Nancyt, kahe väikse lapse ema. Mul õnnestuski lõpuks ta aadress saada. Paraku ei leidnud ma teda kodunt, seepärast jätsin talle ajakirju ja kirjakesi. Kui ma lõpuks temaga kohtusin, hakkas ta nutma ja avaldas soovi kuningriigisaali tulla. Ta tuligi ja sai nautida vendade ja õdede armastuse soojust. Nancy rääkis mulle, et ei saanud mulle varem vastata, sest ema oli enne tema kojutulekut mu kirjakesed ja ajakirjad hävitanud. Hakkasime uurima Piiblit Nancy õe pool ja peagi hakkas ta käima regulaarselt koosolekutel. Nüüd ei jää tal ükski koosolek vahele. Ta astus teokraatlikku teenistuskooli ning rõõm on kuulda, kuidas ta koos oma kahe väikse lapsega koosolekutel osaleb.”

 AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 4073556172

KUULUTAJAID 635896

PIIBLIUURIMISI 579554

Lõuna-Korea

Kuningriigisaali lähedal elav mees leidis oma maja ette pargitud autolt kirjakese tekstiga: ”Parkides kriimustasin kogemata teie autot. Palun helistage mulle, et saaksin selle lasta ära parandada.” Olles pannud tähele kõrvalasuvas kuningriigisaalis käivate tunnistajate käitumist, lausus mees endamisi: ”Nii aus inimene peab küll olema Jehoova tunnistaja.”

Kirjakese oli jätnud õde Su-yeon. Kui mees õele helistas, vabandas see ning pani veel kord ette ise tema auto remontida lasta. Mees küsis: ”Vabandage, kas te olete Jehoova tunnistaja?” Küll oli õde üllatunud! Mees lausus, et laseb ise auto ära parandada ning et õel pole vaja selle pärast muretseda. Veel ütles mees, et sooviks temaga kohtuda, sest ta tahaks tunnistajate kohta üht-teist teada. Su-yeon läkski koos isa ja veel ühe vennaga mehe poole. ”Olen saanud tunnistajaid jälgida,” sõnas mees, ”sest elan kuningriigisaali lähedal. Olete toredad inimesed. Ma ei mõista, miks teid nii vihatakse.” Su-yeoni isale avanes võimalus Piibli ja raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil vastata mehe arvukatele küsimustele. Praegu uurib ta koos  Su-yeoni isaga regulaarselt Piiblit ja edeneb vaimselt hästi.

Maad, kus töö on kitsendatud või keelustatud

Üht koloneli ei jätnud sugugi külmaks see, kui head mõju avaldas tõde tema Jehoova tunnistajast naisele. Niisiis nõustus ta Piiblit uurima. Kindral, tema ülemus, kuulis sellest ja kutsus ta jutule. Kindral ütles talle, et kui ta Jehoova tunnistajatega kokkusaamist ei lõpeta, saadetakse ta maa kõige kaugemasse paika. Kolonel vastas kartmatult, et tema naine on juba pikemat aega Piiblit uurinud, kuid selles pole ilmnenud midagi ohtlikku. Sel põhjusel ei lakka ka tema Piiblit uurimast. Mõne aja pärast otsustas kolonel armeest lahkuda. Nüüd on ta ristitud tunnistaja ning üldpioneer ja teenistusabiline. Huvitav on see, et ka kindrali naine hakkas Piiblit uurima. Tedagi ei suutnud kindral takistada ning nüüd on naine samuti üldpioneer.

Ühel teisel maal hakkas õde uurima Piiblit noore naisega, kelle mees sellele ägedat vastupanu osutas. Kuna naise pool Piiblit uurida ei saanud, otsustasid need kaks teha seda väikeses pargis. Ajal, mil nad uurisid, tegi keegi aastates mees jalutades nende ümber pidevalt ringe ning jälgis nende tegevust ja kuulas, mida nad räägivad. Ühel päeval pöördus ta nende poole ja esitas Piibli kohta mõningaid küsimusi. Järgmise uurimiskorra ajal tegi ta sedasama. See häiris pisut naist, kes tahtis Piiblit uurida, nii et ta ütles: ”Mul on piibliuurimiseks vaid tunnike aega ja teie tulete ning röövite oma paljude küsimustega kogu mu aja!” Pärast seda korraldas õde asja nii, et mehega asus uurima üks vend. Mees edenes  jõudsasti ja hakkas koosolekutel käima. Tema kaks naabrinaist nägid, kuidas ta igal pühapäeval hästiriietatuna ja portfell käes kodunt lahkub. Neis tärkas uudishimu, kus ta käib. Selgus, et mees on võtnud vastu mingi ”uue usu”. Otsustanud asja uurida, järgnesid need kaks naist mehele kuningriigisaalini. Naisi kõnetas mitu õde, kes küsisid, kas ehk sooviksid nemadki Piiblit uurida. Üks naine oligi sellega päri. Kõik need kolm — noor naine, kes uuris pargis, mees, kelle poole see naine pargis pöördus, ja üks mehele järgnenud kahest naisest — on vaimselt väga tublilt edasi jõudnud ning hiljuti nad ristiti.

Kambodža

Louy, pioneer Kambodžast, võtab regulaarselt ette jalgrattasõidu bambusest vaimajadest koosnevasse külasse, et juhatada seal piibliuurimisi. Kui ta kolm päeva enne mälestusõhtut oli ühele piibliõpilasele õhtu tähenduse kohta külas selgitust andmas, hakkas uudishimulikke lapsi nende ümber kogunema ja küsimusi esitama. Lapsi aina tuli ja tuli. Louy jagas välja 57 mälestusõhtu kutset. Järgmisel päeval väntas Louy külasse teist piibliuurimist juhatama. Piibliõpilane sõnas, et ka tema sugulased ja sõbrad sooviksid mälestusõhtule tulla. Nii jättiski Louy veel 20 kutset piibliõpilasele laiali jagada. Nüüd hakkas Louy muretsema, kuidas ta saaks aidata kõigil neil inimestel mälestusõhtule jõuda. Pärast palvetamist rääkis ta sellest ühe piibliõpilase külavanemast isale. See sõnas, et kui Louy organiseeriks inimeste vedamiseks vaid ühe tuk-tuk’i (väikese, tavaliselt neljakohalise mootorrattaveoki), võimaldaks see kõigil kas püsti seistes või üksteise põlvedel istudes kohale sõita. Louy oli väga  rõõmus, nähes mälestusõhtul 18 inimest sellest külast.

India

Vend, kes töötab motorikšajuhina, kasutas võimalust anda tunnistust sõitjale, kes juhtus olema ajakirjanik. Venna julgus avaldas naisele muljet, sest selles kandis olid vastased head sõnumit jagavaid tunnistajaid rünnanud. Ajakirjanik otsustas avaldada nende keskustelu riiklikus ajalehes. Ta kirjutas: ”Võtsin nõuks meest veidi provotseerida: ”Kas te pole kuulnud tänast uudist sellest, kuidas teie inimesed peksa said ja kuidas osariigi eri paigus teie pühakodasid rünnati?” Mees lausus: ”Jah,  lugesin seda tänasest lehest.” Küsisin: ”Mida te siis teete, kui [vastased] teid edasi kimbutavad?” Mees raputas pead: ”See ei muuda midagi. Meie usume ikka [tõde].””

Voldikut, mille tunnistaja oli talle andnud, kirjeldas naine nõnda: ”Võtsin kodus voldiku kotist välja. Sellel oli võimatult idülliline stseen rohelise aasa, järve, õitsvate puude, tera- ja puuvilja koristavate inimeste ning lumemütsides mägedega. ”Elu rahulikus uues maailmas”, võis sellelt lugeda. Tegemist oli usulise sõnumiga. Tavaliselt pole kellelgi midagi selle vastu, kui talle ulatatakse kas saridega kauplevat poodi või mingit elustiili reklaamiv voldik. Ent see, kui räägitakse rahulikust uuest maailmast, võib äratada vihameelsust.”

Filipiinid

Zamboanga regioonis on nii kõrge mägi, et selle tippu võib näha paarisaja kilomeetri kauguselt. Mäe lähedal elavad vennad viskasid kuulutustööd tehes tihtilugu nalja, et mis küll saaks, kui mõni huviline mäe tipus elaks. Kui nad ühel päeval mäe jalamil kuulutamas olid, pöördus nende poole keegi mees ja ütles, et otsib Jehoova tunnistajaid. Ta rääkis, et soovib Piibli tundmaõppimiseks nende abi. Vennad pärisid, kus ta elab. Kui mees mäe tipule osutas, jäid vennad sõnatuks. Mees selgitas, et ta maja pole mitte tipus, vaid teisel pool mäge, ning et sinna pääseb vaid üle mäetipu ronides. End üllatusest kogunud, soostusid vennad sinna minema. Alustati piibliuurimist ning praegu käib mees iga nädal kuningriigisaalis koosolekutel, kuigi tee kodunt sinna on üpris pikk. Ka see mees on nende kõigist rahvastest inimeste seas, kes voolavad ”Jehoova koja mäe” juurde (Jes. 2:2).

 EUROOPA

MAID 47

RAHVAARV 736988468

KUULUTAJAID 1563910

PIIBLIUURIMISI 819067

Soome

Kaks venda pakkusid majast majja tööd tehes koduseid piibliuurimisi voldiku ”Kas tahaksid teada tõde?” abil. Üks mees avas ukse, katkestas nende esitluse ja kutsus nad sisse. ”Mul on palju küsimusi,” ütles ta. ”Miks te just nüüd tulite?”

”Meie kogudus töötab parajasti siin kandis,” vastasid vennad.

Mees kostis: ”Olen palvetanud, et Jehoova tunnistajad mu uksele tuleksid. Tavaliselt teen sel ajal tervisejooksu, kuid täna jäin koju. Ja te tulitegi!” Mees mõistis, et ta palvetele on vastatud. Tema töö juures räägiti Jehoova tunnistajatest tihtilugu negatiivselt. Teda huvitas teada saada, kas sellistel juttudel on alust. Nii läkski ta raamatukokku, et otsida infot. Ta leidis raamatu ”Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad”, luges seda ja mõistis, et meie vastu esitatud süüdistused on valed. Sellest ajast peale soovis ta väga kohtuda Jehoova tunnistajatega. Alustati piibliuurimist ning mees hakkas kohe koosolekutel käima. Ta andis tunnistust oma endisele naisele ja nende tütrele ning ka nemad hakkasid Piiblit uurima.

 Suurbritannia

Üldpioneer Kirsty õppis prantsuse ja lingala keelt, et anda tunnistust oma territooriumil elavatele kongolastele. Ühel päeval nägi ta, kuidas kongolanna üritab pakikoormaga bussi pääseda. Kirsty pakkus talle lingala keeles abi ning tõstis pakid bussi. ”Miks teie, valge inimene, lingala keelt räägite?” küsis naine. Kirsty selgitas, et käib lingalakeelses koguduses ning kohalikud tunnistajad on õpetanud talle keelt, nii et ta saaks inimestega Piiblist rääkida. Kirsty tahtis pakkuda naisele piibliuurimist, seepärast jäi ta bussi, kuni naine oma sihtkohta jõudis. Seejärel tassis Kirsty naise pakid tema kolmanda korruse korterisse. Naise mees  ja nende neli last võtsid Kirsty sõbralikult vastu. Kirsty näitas perekonnale, kuidas uuritakse Piiblit raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil. Naine ja ta kaks vanemat last uurivadki nüüd Piiblit. Kõik kolm püüavad Jehoovale meelepäraseks saada.

Gruusia

Kaks noort pioneerist venda otsustasid kolida riigi mägipiirkonda, kus on vähe tunnistajaid. Nad asusid tegema külast külla kuulutustööd ja vastuvõtt oli suurepärane. Õnnestus levitada sadu väljaandeid ja alustada palju piibliuurimisi. Kui vennad mägedes kuulutamist alustasid, oli neil toitu kasinalt ning öömaja teadmata. Kuid nad said alati kõik, mis vaja. Külainimesed kutsusid neid enda poole ööbima ja andsid neile süüa. Mõnikord kutsusid neid ööseks enda juurde ja pakkusid süüa isegi inimesed, kes ei soovinud sõnumit kuulda. Hiljem määrati vennad sellele territooriumile eripioneerideks. On üsna tavaline, et inimesed tulevad tänaval nende juurde ja paluvad piibliuurimist. Kuna neil on nii palju piibliuurimisi juhatada, on nad seadnud mõistliku piiri õpilaste hulgale, kelle eest hoolt kanda. Ja ikkagi juhatab kumbki vend keskmiselt üle 20 piibliuurimise kuus.

Ungari

Ühele õele tuuakse regulaarselt pudelipiima, mis pannakse piirdeaia küljes rippuvasse kotti. Ühel päeval pani õde tühje pudeleid tagastades kotti voldiku ”Kas tahaksid teada tõde?”. Õe üllatuseks oli piimanaine lisanud järgmise värske piima saadetise juurde paberilehe, kus oli küsimusi  voldiku kohta ja palve saada Piibel. Õde külastas viivitamata talu, kus piimanaine elab, ning hakkas temaga uurima Piiblit raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil. Varem oli naine eri kirikutest oma küsimustele vastuseid otsinud, kuid ta usuline nälg oli jäänud kustutamata. Tegelikult olid otsingud temas vaid uusi küsimusi tekitanud. Ka üks ta tütar oli asjast väga huvitatud, nii et õde andis talle raamatu ”Võta kuulda Suurt Õpetajat”. Ema rääkis, et tütar ärkab hirmuunenägude pärast alatihti öösel üles. Kuid lugenud raamatust mõne peatüki, pole tüdruk enam nii kartlik ja magab nüüd terve öö rahulikult. Piibliuurimine jätkub ning ema käib koos kahe tütrega korrapäraselt pühapäevastel koosolekutel.

Itaalia

Täisajalised kuulutajad Cristina ja Manel olid levitamas Itaalia keskosa maapiirkonnas voldikut  ”Kas tahaksid teada tõde?”. Ühe talu juures kuulsid nad tagaõuest kisa. Kohe kui perenaine tunnistajaid nägi, hüüdis ta: ”Tulge appi! Ruttu! Jooksuga!” Appi kiirustavad tunnistajad nägid, kuidas perenaine üritas takistada hiigelsuurt vihast siga seasulust välja pääsemast. Värav oli katki ja naine kartis, et siga jookseb lähedalasuvasse metsa. Ta püüdis meeleheitlikult vaid omal jõul väravat kinni hoida. ”Hoidke väravat kinni, kuni ma midagi selle kindlustamiseks leian!” hüüdis ta Cristinale. Cristina vastas kiiresti, et ta kardab hirmsasti siga. Naine andis Manelile kõrvitsa ja noa ning lausus: ”Ära muretse! Viska sea ette kõrvitsatükke, nii et tal on tegemist, mina aga lähen ja otsin uue riivi.”

Seejärel naine kadus. Minut möödus minuti järel. Cristina õhutas Manelit seale kiiremini toidupalu viskama, kuid Manelil oli raskusi kõva kõrvitsakoore läbilõikamisega. Lõpuks ilmus naine välja ja parandas värava ära. Kergendusohkega hüüatas ta: ”Teid kahte on läkitanud Kõigevägevam!”

”Täpselt nii, sinjoora!” vastasid õed ning võtsid välja voldiku ja näitasid seda talle.

Naine lausus kohe: ”Asi on liiga oluline, et sellest siin seistes kõnelda. Vaja oleks maha istuda ja rahulikult vestelda.” Ta tõigi toolid ning nad võtsid päikselisel taluõuel istet. Naine esitas palju küsimusi ja kuulas õdesid suure huvi ja lugupidamisega. Hiljem lepiti kokku piibliuurimise alustamises. Cristina ja Manel ütlevad, et kõik see juhtus tänu seale, kes üritas lasta jalga täpselt õigel ajal.

 OKEAANIA

MAID 30

RAHVAARV 38338482

KUULUTAJAID 99816

PIIBLIUURIMISI 59619

Austraalia

Fred, tunnistaja rahulikust rannikulinnakesest, andis ühele mehele kolm meie DVD-d. Mees saatis Fredile hiljem kirja, milles ta märkis: ”Kui vaatasin süvenenult neid DVD-sid, mõjus see mulle hästi rahustavalt. Tajusin neis näidatud naeratavates inimestes rahu ja rõõmu. Sellist tunnet pole mul olnud aastaid. Minus on tärganud usk, et mulgi võib elu paremaks minna. Tunnistajate vastu, kes varem mu uksele tulid, olin alatihti ebaviisakas. Palun selle eest siiralt vabandust. Te olete tulnud minu juurde puhtast sõbralikkusest ja soovist levitada head sõnumit. Kes teab, ehk võite ühel päeval mindki näha teie kuningriigisaalis tagareas istuvat.”

Uus-Meremaa

Kaks õde helistasid pereprobleemidega tegelevale riiklikule organisatsioonile ning leppisid kokku kohtumise direktoriga. Ettevalmistuse käigus koostasid nad ”perepaketi”, mis sisaldas just selliseid teemasid, mis võiksid direktorile tema töös perekondadega huvi pakkuda. Pakett koosnes raamatutest ”Perekonnaõnne saladus” ja ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” ning ”Ärgake!” 2007. aasta augustikuu artiklisarjast ”Seitse head nõuannet vanematele”  ja oktoobrikuu artiklisarjast ”Kaitske oma lapsi!”.

Külastuse ajal selgitasid õed meie töö vabatahtlikku iseloomu ning rääkisid, et oleme väga huvitatud perede aitamisest eeskätt usuliselt. Nad tutvustasid paketi sisu. Direktor kuulas nad ära, võttis kirjandust ning lausus, et tahab jagada seda infot kõigi 35 töötajaga. Ta lisas, et need ”Ärgake!” artiklid tuleksid kasuks kõigile 503 perekonnale, kes tal registris on. Õdedel õnnestus saada kokku 557 ajakirja ”Ärgake!”. Paari nädala pärast helistati õdedele ja teatati, et kõik ajakirjad on peredele laiali jagatud.

Fidži

Noormees Viliame oli suurepärane ragbimängija, kes ihkas saada oma maa koondisse. Ka tema vend Leone soovis ragbimängijana karjääri teha, kuid asunud eripioneeriga Piiblit uurima, mõistis ta, et ei saa kaht isandat teenida. Ta hakkas koosolekutel käima ja loobus ragbimängust.  Tema tunnistajast ema ostis talle rõivad koosolekul kandmiseks, kuid ühe sõnasõja käigus võttis Viliame rõivad ja käristas need lõhki. Leone oli täiesti löödud, kuid otsustas mitte kätte maksta. Mõni aeg hiljem viis Leone arbuusisaagi turule ning ostis osa laekunud summa eest endale koosolekute tarbeks nii rõivad kui Piibli, sulepead ja markerid. Samad asjad ostis ta ka Viliamele. Oma pahatahtlikule väljaastumisele mõeldes oli Viliame venna lahkusest sügavalt liigutatud. Ta pani uued rõivad selga ja tuli venna üllatuseks koosolekule. Ka nõustus ta Piiblit uurima. Vennaksed edenesid vaimselt, kuid ajal, mil nad valmistusid ristimiseks, tehti Viliamele tulus ettepanek mängida ragbit Euroopas. Selline pakkumine on paljude noormeeste unistus, sest tõotab tagada rahalise kindlustatuse ja kuulsuse. Kuid Viliame sihid polnud enam endised ning ta otsustas hoopis pühenduda Jehoovale. Esimesed kuus kuud pärast ristimist on Viliame ja Leone olnud abipioneerid. Laste head eeskuju nähes asus Piiblit uurima ka Waisea, nende isa. Waisea tegi oma elus suuri muudatusi ning ristiti koos kahe tütrega erikokkutulekul.

[Pildid lk 45]

Enesedistsipliin ja moodne tehnika aitas õel piibliuurimist juhatada

[Pilt lk 46]

Ta andis tunnistust oma usaldusväärsusega

[Pilt lk 48]

Tänu perekondlikule jumalakummardamisele oskas Stefan koolis tunnistust anda

[Pilt lk 49]

Venna visadus päästis ühe inimese elu

[Pilt lk 50]

Tüdruk leidis tunnistaja, kes polnud ei liiga noor ega liiga vana

[Pilt lk 55]

Õde organiseeris inimeste vedamiseks vaid ühe tuk-tuk’i

[Pilt lk 58]

Võõrkeele õppimine viis piibliuurimiseni

[Pilt lk 60]

Vabas vormis tunnistust võib anda mitut moodi

[Pilt lk 63]

”Perepaketti” koostamas

[Pilt lk 64]

Nad loobusid tulutõotavast ragbimängija karjäärist, et teenida Jehoovat