Uganda

AASTASADU otsisid maadeuurijad paika, kust saab alguse võimas Niiluse jõgi. Niilus lookleb läbi poole Aafrika mandri ning suubub siis Vahemerre. Lõpuks jõudsid mõned maadeuurijad järeldusele, et Niiluse vete põhiliseks allikaks on Victoria järv ning selle ümbruses olevad mäed. Nüüdisajal on paljud selle piirkonna elanikud rõõmuga avastanud hinnalisema vee lätte. Tegemist on ”elava veega”, mis viib ”igavesse ellu” (Joh. 4:10—14). Siin on lugu Uganda rahvast, kes on ’janunenud õiguse järele’ (Matt. 5:6).

”AAFRIKA PÄRL”

Uganda on mõõduka kliimaga imekaunis maa, mis laiub Aafrika keskosas mõlemal pool ekvaatorit. Liustikest sulav kristallselge vesi sööstab jugadena alla suursuguse Ruwenzori mäemassiivi ehk Kuumägede tipust, moodustades lugematul hulgal jõgesid ja järvi. Viljakas pinnas ning sademeterohkus teevad Ugandast ideaalse koha kohvi, tee ja puuvilla kasvatamiseks. Seal kasvab ka rikkalikult jahubanaane, millest valmistatakse matooke’t kui üht põhirooga Ugandas. Kohalikud söövad veel maniokki, maisijahu, hirssi ja sorgot.

See troopiline maa on koduks lõvidele, elevantidele, jõehobudele, krokodillidele, leopardidele, kaelkirjakutele ja antiloopidele, samuti šimpansidele, mitmesugustele võluvatele pärdikutele ning ohustatud mägigorilladele. Imeilusad linnud täidavad ümbruse vaimustavate viisidega. Ugandas on tõepoolest nii  palju ilu, et seda maad kutsutakse ülistavalt ka ”Aafrika pärliks”.

UGANDA KAUNID INIMESED

Ugandas elab umbes 30 miljonit inimest ligikaudu 30 erinevast rahvusrühmast. Paljud on usklikud ning kuuluvad ristiusu kirikutesse. Kuid nagu mujalgi, on nende jumalateenimine sageli läbi põimunud traditsioonilistest usutavadest. Ugandalased on üldiselt sõbralikud ja külalislahked. On üsnagi tavaline, et mõned tervitades või vanemat inimest teenindades põlvili laskuvad.

Kuid 1970-ndatel ja 1980-ndatel sai see kaunis maa ning rahvas tõsiselt kannatada. Poliitilistes rahutustes kaotasid elu tuhanded inimesed. Lisaks sellele on Uganda pidanud taluma AIDSi epideemia laastavaid tagajärgi. Niisugustes tingimustes on Jehoova tunnistajad pakkunud sellele paljukannatanud rahvale lohutust ja lootust.

TÕELISED TEERAJAJAD

Esimene ülestähendus kuningriigi kuulutustööst Ugandas pärineb aastast 1931. Sel ajal juhtis kogu ekvaatorist lõuna poole jääval Aafrika mandril tööd Lõuna-Aafrika harubüroo. Et selle tohutu territooriumiga algust teha, said pioneerid Robert Nisbet ja David Norman harubüroolt ülesandeks kuulutada piirkonnas, kus tänapäeval paiknevad Kenya, Uganda ja Tansaania.

Vennad Nisbet ja Norman olid otsusekindlalt valmis viima head kuningriigisõnumit kaugele Aafrika sisemaale. Nad alustasid hoogtööd 200 kastitäie kirjandusega Dar es Salaami linnas 31. augustil 1931.  Seejärel suundusid nad Sansibari saarele ning sealt edasi sadamalinna Mombasa kaudu Kenya kõrgendikele. Nad liikusid rongiga, kuulutades raudteeäärsetes linnades kuni Victoria järve idakaldani. Kartmatud pioneerid ületasid aurulaevaga järve ning jõudsid Uganda pealinna Kampalasse. Olles levitanud suurel hulgal kirjandust ning saanud mitmeid ajakirja ”The Golden Age” tellimusi, jätkasid vennad teekonda autoga — veelgi kaugemale sisemaale.

Neli aastat hiljem, aastal 1935, asusid neli Lõuna-Aafrika pioneeri järgmisele retkele Ida-Aafrikasse. Need olid Gray Smith oma naise Olgaga ning Robert Nisbet ja tema noorem vend George. Kahe hästivarustatud furgoonautoga, mis olid kohandatud elamiseks, trotsisid need hakkajad pioneerid äärmiselt viletsaid teeolusid ning rühkisid paiguti läbi kolmemeetrise elevandirohu. ”Nad ööbisid sageli keset metsikut loodust,” seisab ühes aruandes, ”ning võisid näha, kuulda ja tunnetada tõelise Aafrika ürgset tukset, hääli ja rütmi — ninasarvikute ja elevantide kõhedusttekitavat lähedust, lõvide öist möirgamist ning rahus rohtu söövaid sebrasid ja kaelkirjakuid.” Kartmatult külastasid nad linnu, kus kuningriigisõnumit polnud veel keegi kunagi kuulnud.

 Gray ja Olga Smith jäid mõneks ajaks Tanganjikasse (praegu Tansaania), kuid Robert ja George Nisbet suundusid Nairobisse Kenyas. Hiljem, kui koloniaalvõimud käskisid Smithidel Tanganjikast lahkuda, siirdusid nad Ugandasse Kampalasse. Kuid nüüd polnud tingimused enam soodsad ning Kampala politsei jälgis neid pidevalt. Smithid aga ei lasknud end hirmutada, vaid levitasid kõigest kahe kuuga 2122 raamatut ja brošüüri ning korraldasid kuus avalikku koosolekut. Lõpuks tuli neil kuberneri käsul siiski Ugandast lahkuda. Smithid suundusid Nairobisse, kus nad said kokku Robert ja George Nisbetiga. Seejärel naasid nad Lõuna-Aafrikasse.

Jehoova õnnistusel olid need hoogtööd ülimalt edukad ning andsid suurepärast tunnistust. Hoolimata usulisest vastupanust ning üha kasvavast survest koloniaalvõimude poolt, levitasid pioneerid üle 3000 raamatu ning rohkem kui 7000 brošüüri. Lisaks saadi palju ajakirjatellimusi. Seejärel möödus palju aastaid, enne kui kuulutustöö Ugandas edasi läks.

TÖÖ JÄTKUB

Aprillis 1950 asus Kampalasse elama noor abielupaar Inglismaalt — õde ja vend Kilminster. Nad kuulutasid innukalt ning olid ülirõõmsad, kui üks kreeka ja üks itaalia perekond kuningriigi sõnumi vastu võtsid.

Detsembris aastal 1952 külastasid Kenyas Nairobit vennad Knorr ja Henschel Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgis. Vend Kilminster ei tahtnud loobuda võimalusest nendega kohtuda ning võttis ette pika reisi Kampalast Nairobisse. Vennad Knorr ja Henschel julgustasid sealset väikest gruppi  ning tegid samas korraldusi Kampalasse koguduse moodustamiseks. Vastrajatud kogudus kandis peagi head vilja ning kuulutajate kõrgarv teenistusaastal 1954 ulatus juba kümneni.

Samal aastal külastas Ida-Aafrikat Eric Cooke Lõuna-Rodeesia (praegu Zimbabwe) harubüroost ning oli mõnda aega koos Kampala vastse kogudusega. Ehkki vennad uurisid iga nädal ühiselt ”Vahitorni”, ei osalenud nad veel kuigi palju kristlikus teenistuses. Seega innustas vend Cooke vend Kilminsterit korraldama koguduses kõiki koosolekuid, seal hulgas ka teenistuskoosolekut. Et kuulutustööd veelgi laiendada, rõhutas vend Cooke ukselt-uksele teenistuse olulisust ning andis mõnele kuulutajale ka ise lahkelt väljaõpet.

Siiamaani oli kuulutatud peamiselt Ugandas elavatele eurooplastele. Vend Cooke aga täheldas, et enamik ugandalasi Kampalas räägib ganda keelt. Ta soovitas vendadel tõlkida ühe väljaande ganda keelde, et jõuda kohalike inimeste südameni. Aastal 1958  hakkasid kuulutajad kasutama äsja tõlgitud brošüüri ”Hea sõnum kuningriigist” (”This Good News of the Kingdom”). Kui hästi see küll mõjus! Töö edenes jõudsasti ning 1961. aastal ulatus kuulutajate kõrgarv juba 19-ni.

Oma ilmalikul tööl kohtus vend Kilminster 40-ndates aastates entusiastliku ugandalase George Kaduga. George rääkis hästi nii inglise kui ka ganda keelt, mis oli tema emakeel. Kui ta sai teada, et Jumala nimi on Jehoova, tärkas temas huvi Piibli tõe vastu. Ta hakkas Piiblit uurima ning peagi läks ta vend Kilminsteriga majast majja kuulutustööle tõlgina kaasa. Aastal 1956, kui Entebbe lähedal Victoria järves toimus Uganda esimene ristimistalitus, lasi ka George end Jehoovale pühendumise märgiks ristida.

Varsti aga pidurdus kuningriigi töö kahjuks taas. Osa välismaalastest vendi pöördus tagasi kodumaale, kui nende töölepingud Ugandas lõppesid. Mõned vennad eemaldati ning mõned komistasid teiste koguduseliikmete käitumise tõttu. Kuid vend Kadu armastas Jehoovat ning teadis, et oli leidnud tõe. Ta hoidis sellest kinni ”soodsal ajal ning ebasoodsal ajal” ja teenis ustavalt koguduse vanemana kuni oma surmani 1998. aastal (2. Tim. 4:2).

TEENIMINE SUUREMA VAJADUSEGA TERRITOORIUMIL

Ida-Aafrika kuulutustööpõld oli lai ning vajadus kuulutajate järele suur. Lisandus raskendav asjaolu — nimelt ei lubanud koloniaalvõimud maale misjonäre. Mida ette võeti?

Aastal 1957 esitati kuulutajatele kõikjal maailmas üleskutse teenida seal, kus on suurem vajadus. Vaimselt küpseid vendi innustati kolima piirkondadesse,  kus vajati rohkem kuningriigi kuulutajaid. Kutse sarnanes sellele, mida apostel Paulus nägemuses nägi: ”Tule üle Makedooniasse ja aita meid!” (Ap. t. 16:9, 10). Kuidas mõjus see tänapäevane kutse kuningriigitöö edenemisele Ugandas?

Frank ja Mary Smith vastasid sellele üleskutsele samamoodi nagu Jesaja. Nad hakkasid kohe Ida-Aafrikasse kolimiseks ettevalmistusi tegema (Jes. 6:8). a Juulis aastal 1959 alustasid nad meresõitu New Yorgist Kaplinna kaudu Mombasasse. Seejärel jätkasid nad teed rongiga Kampalasse, kus Frank sai tööd geoloogia uurimisosakonnas keemikuna. Smithid asusid elama Kampalast umbes 35 kilomeetrit lõuna pool asetsevasse Entebbesse. See kaunis linn Victoria järve kaldal oli kuningriigi kuulutustöö mõttes veel puutumatu territoorium. Sealt käisid Frank ja Mary korrapäraselt koosolekutel väikeses, kuid pidevalt kasvavas Kampala koguduses.

Peagi rääkisid Smithid tõest Uganda vastutavale riigiametnikule Peter Gyabile ning tema naisele Estherile. Peter oli varem saanud kelleltki raamatu  ”Mida on religioon inimkonna heaks teinud?” (”What Has Religion Done for Mankind?”) b, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Ta oli tollal liiga hõivatud oma ilmaliku tööga ning sagedaste üleviimistega ühest paigast teise. Siis aga sai Peter ülesande olla lepitajaks kahe suguharu vahel kerkinud tulises ning keerulises maavaidluses. Ta palvetas: ”Jumal, kui sa tõesti mind aitad, siis ma hakkan sind otsima.” Kui olukord sai rahulikult lahendatud, oli tal oma palve veel meeles. Nüüd asus ta saadud raamatut lugema. Ta mõistis, et loetu on tõde ning püüdis siis leida Jehoova tunnistajaid. Peter oli väga õnnelik, kui kohtus Frank Smithiga, kes hakkas tema ja ta naisega Piiblit uurima. Lõpuks see kena abielupaar ristiti. Nüüdseks on nad juba rohkem kui 40 aastat olnud kuningriigi kuulutustöös ustavad ja tegusad.

Ka teised välismaa vennad vastasid üleskutsele teenida seal, kus on suurem vajadus. Mõned said tööd kaugel väikesest Kampala kogudusest. Üks abielupaar kolis Uganda mägises edelaosas asetsevasse linnakesse nimega Mbarara, umbes 300 kilomeetrit Kampalast. Nad hakkasid oma kodus korraldama nii ”Vahitorni”- kui ka raamatu-uurimist. Aeg-ajalt võtsid nad siiski ette pika reisi Kampalasse või Entebbesse, et tunda rõõmu armsate kaaskristlastega koosolemisest. Samas pidasid nad ka ühendust Luanshya harubürooga Põhja-Rodeesias (praegu Sambia), kust sellel ajal juhiti kuningriigi kuulutustööd Ida-Aafrikas. Tol ajal oli harubüroo ülevaatajaks Harry Arnott. Vend Arnott teenis ka vööndiülevaatajana ning ta külastas Kampalat, et julgustada Uganda väikest kuulutajaterühma. Kuulutajad olid äärmiselt tänulikud  tema armastuse ja hoole eest.

Veel üks abielupaar, kellel oli kindel soov teenida suurema vajadusega territooriumil, oli Tom ja Ann Cooke Inglismaalt. Tom otsis tööd erinevates maades ning sai lõpuks haridusametniku koha Uganda haridusministeeriumis. Seetõttu kolisid Tom ja Ann oma nelja-aastase tütre Sarah’ga kõigepealt väikesesse linna nimega Iganga, mis asub Kampalast umbes 130 kilomeetrit idas. Pärast nende teise tütre Racheli sündi kolis Tom perega Jinjasse — linna, mis asub kohas, mida kutsutakse Niiluse lätteks. Hiljem siirdusid nad Kampalasse.

OHVRID JA ÕNNISTUSED

Kõigist neist perekondadest oli kuningriigi kuulutustöö edasiviimisel Ugandas suur abi. Nad olid jätnud maha harjumuspärase elustiili ja mugavused. See-eest olid nad südamest õnnelikud selle üle, kuidas alandlikud inimesed kuningriigi hea sõnumi vastu võtsid ja oma elu muutsid. Ühine jumalateenimine sidus nad tugeva kristliku armastusega kohalike  perede külge ja nad tundsid üksteise seltskonnast rõõmu.

”Meile avaldas kuulutustööl sügavat muljet inimeste südamlik lahkus, nende tagasihoidlikkus ja väärikus,” meenutab Tom Cooke. ”Võimalus anda oma väike panus koguduse kasvu heaks oli meile väga suureks auks.”

Kui temalt küsiti, mida ta kolimisest arvas, vastas Tom: ”See oli parim koht, kus teenida Jehoovat koos perega. Meile olid eeskujuks eri maade õed ja vennad, saime seltsida armastavate ja ustavate kohalike vendadega, meil oli palju teenistuseesõigusi, olime vabad televisiooni mõjust ning meie ümber laius imetabane Aafrika. See on vaid napp kirjeldus paljudest õnnistustest, mis meile osaks said.”

Suure vajadusega piirkonnas teenivate vendade valmisolek sõita Kenyasse ringkonnakokkutulekule tegi ilmsiks, kui sügavalt nad hindavad oma kristlikke kaaslasi. See sõit tähendas 1500 kilomeetri pikkust reisi sinna ja tagasi bussi või rongiga.

Piirkonnakonventidel osalemine nõudis veelgi suuremaid pingutusi. Näiteks aastal 1961 käisid Uganda ja Kenya delegaadid piirkonnakonvendil Põhja-Rodeesias (Sambias) Kitwe linnas. ”See oli 1600 kilomeetri pikkune ja 4 päeva kestev reis kõige viletsamatel, peamiselt sillutamata Tanganjika (Tansaania) teedel,” meenutab üks delegaatidest. ”Ning seejärel taas neli päeva läbi lämmatavkuuma ja tolmuse Aafrika savanni tagasi Ugandasse. Kogu reis oli üks suur seiklus ning võimalus olla koos niivõrd paljude rõõmsate vendade ja õdedega tõeline õnnistus.” See raske ettevõtmine nõudis tohutult tarmukust, kuid oli vaimselt väga värskendav.

 MISJONÄRIDE OLULINE OSA

Aastal 1962 vabanes Uganda Briti ülemvõimu alt. Järgmisel aastal käis vend Henschel Kenyas Nairobis ning arutas vendadega võimalust saata Ugandasse misjonäre. Keda sinna määrata?

Tom ja Bethel McLain, kes lõpetasid Gileadi kooli 37. lennu, olid hiljuti saadetud teenima Nairobisse. Suur oli nende üllatus, kui neid nüüd Kampalasse määrati! Kuid nad nõustusid meeleldi selle muudatusega ning neist said esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Ugandas. ”Alguses igatsesime tagasi Kenyasse,” möönab Tom, ”kuid peagi hakkas meile Ugandas kõik väga meeldima — nii sealsed sõbralikud inimesed kui ka positiivne vastukaja kuulutustööle.”

Kenyas olid Tom ja Bethel õppinud suahiili keelt, kuid nüüd tuli neil hakata õppima uut — ganda keelt. Abiks oli neil vaid kõikumatu otsusekindlus, lootus Jehoova peale ning raamat iseõppijale. Esimesel kuul Ugandas pühendasid nad uue keele omandamisele 250 tundi ning teisel kuul 150 tundi. Lisaks  olid nad mõlemas kuus 100 tundi kuulutustööl. Vähehaaval said nad keele selgeks ning tundsid rõõmu headest tulemustest teenistuses.

Tomi ja Betheliga ühinesid 1964. aasta jaanuaris Gilbert ja Joan Walters, kes olid lõpetanud Gileadi kooli 38. kursuse. Kaks abielupaari samalt kursuselt, Stephen ja Barbara Hardy ning Ron ja Jenny Bicknell, olid määratud lähedal asuvasse Burundisse, kuid viisaprobleemide tõttu saadeti ka nemad Ugandasse. Kampala vajas kiiresti suuremat misjonikodu.

Kampala kogudus oli unustamatu. Seal oli vend Kadu oma perega, Põhja-Rodeesiast pärit eripioneeridest abielupaar John ja Eunice Bwali koos oma kolme tütrega ning Margaret Nyende lastega. Koosolekuid peeti sama hästi kui lageda taeva all. ”Möödakäijad võisid meid näha ja ka kuulda, nii vähe-palju  kui meid oli,” meenutab Gilbert Walters. ”Kuningriigilaulude eestvedajaks oli perekond Bwali, kes laulis kõigi silme all, kogu südamest, sopranihäälel ja ilma saateta. Seegi lisas meile misjonitööl tarmu.”

Peagi said Gilbert ja Joan Walters ülesandeks rajada misjonikodu Jinjas, kus organiseeritud kuulutustöö polnud veel alanud. Hiljem asutati veel kaks misjonikodu: üks Kenya piiri ääres Mbales ja teine Mbararas. Misjonärid tegid koostööd mitmete eripioneeridega teistest maadest. Põllud olid ilmselgelt ”valged lõikuseks” (Joh. 4:35). Kuidas aga kogumistööd kiirendada?

PAREM KORRALDUS

Uganda täisajalised teenijad püüdsid oma tohutu territooriumi läbi töötada nii süstemaatiliselt kui võimalik. Sageli kuulutasid nad elamurajoonides, kus tänavatel ja kruntidel olid nimed ja numbrid. Millise süsteemi järgi aga kuulutada piirkondades, kus tänavatel ei olnud nimesid ega majadel numbreid?

”Jagasime territooriumi mägedeks,” selgitab Tom McLain. ”Kaks meist võtsid ette ühe mäepoole ja kaks teise. Käisime mäeküljel piki radu üles ja alla ning kuulutasime, kuni saime omavahel kokku.”

 Uganda tunnistajate arv üha kasvas ning välismaalt tulnud vendadele hakkas neist peagi abi olema — nad tundsid territooriumi ning mõistsid kohalikku kultuuri. Ugandalastest kuulutajad said aga välismaa vendade ja õdedega koostööd tehes väärtuslikke kogemusi. Näiteks Jinjas olid Uganda vennad misjonäridele juba teenistuses tõhusaks täienduseks. Pühapäeviti kuulutasid nad ukselt-uksele hommikul kella kaheksast kümneni. Seejärel tegid nad tund aega korduskülastusi ning kuni lõunani juhatasid piibliuurimisi. Niimoodi said kõik koguduseliikmed kogemusi, mida jagada, ning võimalusi üksteist ergutada.

Jinja oli tol ajal Ugandas suuruselt teine linn. See oli väga sobiv koht tööstuse arendamiseks, sest seal asus hüdroelektrijaam. Misjonäre saatis suur edu, kui nad andsid tunnistust rahvarohketes takso- ja bussipeatustes. Kaugemalt pärit inimesed võtsid agaralt piiblilist kirjandust, et seda reisi peal lugeda. Niiviisi levis kuningriigi seeme paljudesse maapiirkondadesse.

Vennad kasutasid ka ringhäälingut, et hea sõnum jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Nad said riigiraadios iganädalase eetriaja ning saate pealkiri oli ”Asjad, millest inimesed mõtlevad”. Vennad käsitlesid mõtlemapanevaid teemasid nagu ”Silmitsi perekonnaelu kriisiga” ja ”Kuidas kaitsta end kuritegevuse ja vägivalla eest”. Arutelu toimus kahekõne vormis ”härra Robbinsi” ja ”härra Lee” vahel. Üks vend meenutab: ”Oli omapärane tunne seda saadet jälgida  ning kuulda ameeriklase ja šotlase vestlust Aafrika raadios. Inimesed, keda kuulutustööl kohtasime, kommenteerisid saadet aga sageli, mis näitas, et sellest oli tõesti kasu.”

ABI UUTELE KUULUTAJATELE

Jinja grupp pidas tol ajal koosolekuid linna peamise, Walukuba-nimelise elamurajooni rahvamajas. ”Paljud vennad olid tões uued,” meenutab Tom Cooke. ”Neil oli vähe väljaandeid, mille põhjal koosolekuteks kõneülesandeid ette valmistada.” Mida siis tehti?

”Misjonärid panid ühiselt kokku raamatukogu ühe venna kodus, kes elas selle linnaosa keskel,” räägib Tom. ”Iga esmaspäeva õhtul võisid need, kel oli  mõni kõneülesanne, seda raamatukogu kasutada ja said vajadusel oma kõne ettevalmistamisel ka abi.” Tänapäeval on Jinja ümbruskonnas mitu kogudust, kelle vaimne kalapüük Niiluse jõe lättel on endiselt tulemusrikas.

REISIVAD ÜLEVAATAJAD AITAVAD KAASA VAIMSELE KASVULE

Septembris 1963 asus Ugandas kuulutustööd juhtima vastrajatud Kenya harubüroo. William ja Muriel Nisbet said ülesande külastada Ugandat kui üht osa oma ringkonnast, mille keskus oli Nairobis. On tähelepanuväärne, et William käis oma vanemate vendade, Roberti ja George’i jälgedes, kes 30 aasta eest tõid Ugandasse kuningriigisõnumi. Kuulutajad võisid nüüd tunda rõõmu Nisbettide ”uue vahetuse” tublist tööst.

Huvi tõe vastu kasvas, moodustati uusi gruppe ja kuulutajaid leidus juba paljudes paikades. Seega olid reisivate ülevaatajate korrapärased külastused eluliselt tähtsad, et anda teistest eraldatud õdedele-vendadele väljaõpet ja julgustust ning kinnitada neile, et ”Jehoova silmad on õigete peal” (1. Peetr. 3:12).

Aastal 1965 külastasid Stephen ja Barbara Hardy kogudusi ringkonnas, mis laius Ugandast kuni 2600 kilomeetri kaugusel India ookeanis paiknevate Seišellideni. Kord võtsid nad ette ringreisi Ugandas, et maad kuulata, millises paigas oleks pioneeridel kõige rohkem tööd. Kenya harubüroost laenatud Volkswagen Combiga, mis oli neile nii transpordivahendi kui ulualuse eest, tegid nad vaid kuue nädalaga suuremale osale Ugandast ringi peale. Nad käisid sellistes  linnades nagu Masaka, Mbarara, Kabale, Masindi, Hoima, Fort Portal, Arua, Gulu, Lira ja Soroti.

”Teekond oli väga põnev,” meenutab vend Hardy, ”ning kuulutustöö oli tõeline nauding. Kõik, kaasa arvatud kohalikud võimuesindajad, olid sõbralikud ja abivalmis. Mitmel korral muutus vestlus mõne majaperemehega peaaegu et avalikuks kõneks, sest naabrid ja möödakäijadki tulid meie sõnumit kuulama. Isegi kui peatusime enda arvates üksildases paigas, saabusid varsti naeratavad inimesed, kes meid oma külalisteks pidasid. Kirjanduse varud kahanesid kiiresti. Levitasime 500 raamatut ning saime rohkesti ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” tellimusi.”

Ugandalaste sõbralikkus, uudishimu ning huvi vaimsete asjade vastu tundus viitavat sellele, et võib oodata suurt vaimset kasvu. Mis kõige tähtsam —  Stephen ja Barbara Hardy kogesid vaimustusega, kuidas Jehoova õnnistab kuulutustööd sel viljakal põllul.

JEHOOVA ANNAB KASVU

Tähtis sündmus Ugandas Jehoova rahva ajaloos toimus 12. augustil 1965. Siis registreeriti ametlikult Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing, mis tähendas seaduslikku tunnustust meie jüngriteks tegemise tööle. Siira südamega ugandalased, nagu George Mayende, Peter ja Esther Gyabi ning Ida Ssali, moodustasid 1960-ndatel ustavate tunnistajate väikese, kuid kindla tuumiku. Aastal 1969 oli kaheksa miljoni elanikuga Ugandas 75 kuulutajat, mis tähendas suhtarvu üks tunnistaja enam kui saja tuhande inimese kohta. 1970. aastaks oli kuulutajate arv kasvanud 97-ni ning veel aasta hiljem oli neid juba 128. Aastal 1972 oli Ugandas 162 Jehoova tunnistajat.

Ehkki kasv oli suur, teadsid vennad, et nende tugevus ei seisne arvukuses, vaid ”Jumalas, kes paneb kasvama” (1. Kor. 3:7). Kuid nad ei teadnud, et 1970-ndatel ootavad neid ees dramaatilised muutused ning tõsised usukatsed. Kindral Idi Amini korraldatud sõjalisele riigipöördele aastal 1971 järgnes diktatuur, mis paiskas segi miljonite inimeste elu ning tõi tuhandetele surma. Kokkupõrked valitsusvägede ja uue poliitilise korra vastaste vahel sagenesid üha. Aeg-ajalt oli piir naabermaadega suletud. Kehtestati liikumiskeelde. Inimesi hakkas kaduma. Paljusid jälgiti pidevalt. Mida tegid meie rahuarmastavad vennad ja õed Ugandas sel murrangulisel ajal, mil valitses hirm ja vägivald?

 ”JUMALA VALITSUS” VÕI INIMVALITSUS?

Just sel ajal tehti Kampalas ettevalmistusi 1972. aasta ”Jumala valitsuse” piirkonnakonvendiks, mis pidi olema esimene omataoline Uganda ajaloos. Delegaate oli tulemas Kenyast, Tansaaniast ning isegi Etioopiast. Kuidas korraldada kõike plahvatusohtlikus ümbruskonnas keset poliitilisi ja hõimukonflikte? Kuidas saada hakkama vaevarikka piiriületusega? Kas jätta konvent hoopis ära? Vennad palvetasid tulihingeliselt Jehoova poole, paludes tema juhatust konvendikorralduse ning saabuvate delegaatide asjus.

Olukord näis veelgi kurjakuulutavam, kui delegaadid nägid piirile jõudes massiliselt riigist põgenevaid inimesi. Enamik neist lahkus valitsuse  korralduse tõttu saata maalt välja kõik mittekodanikest aasialased, eelkõige indialased ja pakistanlased. Kuid paljud, näiteks välismaalastest kooliõpetajad, lahkusid hirmust, et samasugune määrus võidakse välja anda ka teiste etniliste rühmade kohta. Kõigest hoolimata saabus konvendidelegaate üha juurde. Mis ootas neid poliitpingetest üles köetud linnas?

Oma suureks üllatuseks leidsid nad Kampala eest väga rahulikuna ning vennad ja huvilised konvendipaigas rõõmsalt külalisi ootamas. Hämmastust tekitas ka see, et ametivõimud olid andnud loa riputada Kampala kõige elavama liiklusega tänava kohale tohutu suur plakat, millel oli kirjas konvendi toimumisaeg ja -koht. Tol enneolematute rahutuste ajal seisis seal rasvases kirjas avaliku kõne pealkiri ”Jumala valitsus — kogu inimkonna ainus lootus”.

Konvent sujus hästi ja ilma häirimisteta. Kohalviibijate kõrgarv oli 937, mis oli märkimisväärne verstapost õige jumalakummardamise ajaloos Ugandas. Kuigi tagasiteel oli välismaa delegaatidel piiril raskusi,  ei kahandanud see nende indu. Kõik jõudsid õnnelikult koju. Olukorras, kus poliitiline ebakindlus järjest kasvas, oli Jehoova rahvas teinud kartmatult teatavaks oma ustavuse universumi kõrgeimale Valitsejale. Sel kriitilisel ajal tegi Jehoova oma rahva julgeks ja tugevaks (Laul 138:3).

Sellel konvendil osalesid teiste ugandalaste seas ka George ja Gertrude Ochola. ”See oli minu elu esimene konvent,” meenutab Gertrude. ”Ning seal mind ka ristiti!” George polnud siis veel tunnistaja. Tema oli hoopis kirglik jalgpallifänn ning staadion pakkus talle huvi eelkõige kui spordirajatis. Kuid näinud oma abikaasa head käitumist ning olles ka ise Piiblit uurinud, pühendus ta lõpuks ning lasi end ristida Kenyas aastal 1975.

Gertrude oli Põhja-Ugandas üks esimesi, kes õppis tõde tundma. Ta meenutab: ”Aastal 1972, kui mind ristiti, tundus mu kodukoht olevat kõigest nii kaugel. Nüüd on siin aga kuningriigisaal, misjonikodu ja ka tõlkebüroo. See tekitab minus veelgi suuremat elevust kui minu kunagine ristimine!”

”EBASOODUS AEG”

Ilma mingi ettehoiatuseta teatati 8. juunil 1973 raadio ja televisiooni vahendusel, et keelustatud on 12 usurühmituse, nende hulgas ka Jehoova tunnistajate tegevus. Uus valitsus külvas rahva seas hirmu ja usaldamatust, suhtudes välismaalastesse kui nuhkidesse. Avalik kuulutustöö muutus misjonäridele järjest raskemaks. Uganda Jehoova tunnistajate jaoks oli alanud iseäranis ”ebasoodus aeg” (2. Tim. 4:2). Mis neid ees ootas?

Kaks misjonäridest abielupaari olid sel aastal  maalt juba lahkunud, sest nende elamisluba ei pikendatud. Juuli keskpaigaks olid ka 12 allesjäänud misjonäri kõik maalt välja saadetud. Välismaa vennad, kes olid suurema vajadusega piirkonda appi tulnud, said oma ilmaliku töö tõttu jääda veidi kauemaks, kuid ka nende vabadus ei püsinud kaua. Järgmiseks aastaks olid nad kõik sunnitud maalt lahkuma.

KINDLAD JA VANKUMATUD

Ugandasse jäänud kuulutajad olid mõistagi kurvad, et nende armsad välismaa vennad ja õed pidid lahkuma. Kuid toetudes Jehoovale jäid nad ”kindlaks, vankumatuks” (1. Kor. 15:58). Heaks näiteks nende ustavast vaimust oli eaka venna Ernest Wamala kõhklusetu reageering teatele Jehoova tunnistajate tegevuse keelustamisest. Ta küsis: ”Kuidas nad saavad ära keelata selle, mis on minu südames?”

Kuidas pidid nüüd toime tulema kohalikud kogudusevanemad nagu George Kadu ja Peter Gyabi, kui välismaa vennad olid kõik läinud? Nende sügav vaimsus ning kohaliku kultuuri mõistmine olid suureks abiks. ”Selleks, et Ugandas tulla tõe juurde ja teenida Jehoovat,” selgitab vend Gyabi, ”on vaja suurt enesedistsipliini — maha tuleb jätta palju Jehoova normidega vastuolus olevaid kombeid. Enesedistsipliin oli eriti oluline vastutavate vendade puhul, kes said toetuda vaid kirjalikele juhenditele Jehoova organisatsioonilt.” Kohalikud vanemad uurisid põhjalikult Piiblit ning see  kaitses neid puuduliku inimtarkuse eksitava mõju eest. Niisiis olid need katsumusterohked aastad Jehoova rahvale pigem vaimse kasvu kui tagasilöögi aeg.

Seevastu Uganda elanikkond üldiselt tundis end järjest ebakindlamalt. Paljud inimesed kogesid vaenamist, mõned ka sõjaväelaste terrorit. Laialt levinud korruptsioon laostas majanduse. Õitsev maa oli saanud valusaid haavu. Kas Jehoova ustavad teenijad leidsid sel katsumusterohkel ajajärgul siiski põhjust rõõmustada?

RÕÕMSAD KOGUNEMISED

Valitsus tegi kõik võimaliku, et takistada poliitilisi kogunemisi, sest need paistsid kujutavat ohtu kehtivale korrale. Jehoova tunnistajad jäid rangelt erapooletuks, kuid järgisid samas Piibli juhist mitte jätta unarusse oma kooskäimisi, vaid julgustada üksteist (Heebr. 10:24, 25). Läks tarvis palju vaprust ning leidlikkust, et jätkata kokkusaamisi umbusklike ametivõimude valvsa silma all. Kuidas võiksid jumalateenijad rahumeelselt koguneda ilma tähelepanu äratamata?

Kõigepealt tehti selline ümberkorraldus, et enamik koosolekuid toimus kodudes väikestes gruppides. Suuremad koosviibimised peeti pikniku sildi all. Näiteks kord kuus sai terve kogudus kokku, et kuulata kõnet ning uurida ühiselt ”Vahitorni”. Vennad organiseerisid siis pikniku mõnes pargis või kellegi koduaias. Selline taktika toimis hästi loomult seltsivate ugandalaste seas, kes ei leidnud midagi kummalist sõprade ja sugulaste lõbusates kogunemistes. Lisaks salaja kaasavõetud Piiblitele ja uuritavale  kirjandusele toimetati vilunult kohale ka kogu varustus täisväärtuslikuks aiapeoks! Sellised kokkusaamised meenutasid muistsete iisraellaste rõõmuküllaseid usupühi (5. Moos. 16:15).

Kogu keeluaja peeti lühendatud programmiga ringkonnakokkutulekuid just sel viisil. Hoolimata valitsuse püüetest neid takistada, ei jätnud vennad kordagi kokkusaamisi ära ega lakanud kuulutamast head sõnumit. Mõnel vennal õnnestus osaleda isegi Nairobi konventidel ning sealt naastes jagasid nad südantsoojendavaid kogemusi.

 ”ETTEVAATLIKUD NAGU MAOD . . . SAMAS SÜÜTUD NAGU TUVID”

Vastutavatel vendadel oli alust uskuda, et kui nad on ”ettevaatlikud nagu maod ja samas süütud nagu tuvid”, siis võib-olla ei rakendata keeldu nii karmilt ning teokraatlikku tegevust saab jätkata (Matt. 10:16). Eripioneerid täitsid ettevaatlikult ikka oma ülesandeid ning kuulutajad tegid majast majja tööd.

Loomulikult ei olnud just igaüks rõõmus, kui nägi oma uksel Jehoova tunnistajaid. Kord 1970-ndate aastate keskel oli Peter Gyabi kuulutustööl teismeeas Fred Nyendega. Fred oli olnud väga väike, kui ta ema 1962. aastal tõde tundma õppis. Nüüd aga oli ta suureks sirgunud ning tema küpsus pandi peagi proovile.

Üks vihane majaomanik, kes oli ilmselt erariietes julgestuspolitseinik, sai aru, et tegu on Jehoova tunnistajatega. Ta arreteeris nad ning käsutas oma sõidukisse istuma. Vennad olid mõistagi mures, sest tuhanded samamoodi vahistatud inimesed olid lihtsalt kadunuks jäänud. Tavaline oli ka piinamine, kas siis väljamõeldud põhjustel või ilma mingi otsese põhjuseta. Teel politseijaoskonda palusid Peter ja Fred Jehoovalt jõudu, et säilitada rahu ning jääda  ustavaks. Politseinik viis nad oma ülemuse juurde, esitas nende vastu süüdistusi ning pommitas küsimustega. Peter ja Fred kogesid aga Õpetussõnade 25:15 paikapidavust: ”Kannatlikkusega saab veenda valitsejat ja mahe keel murrab luud!” Sellel õhtupoolikul ei murtud õnneks ühtegi sõnasõnalist luud. Peter selgitas rahulikult, et Jehoova tunnistajad kuuletuvad seadustele ning peavad kinni Piibli õpetustest. See tõik koos vendade lugupidava käitumise ning vastustega kummutas politseiülema eelarvamused. Mis oli tulemus?

Politseiülem mitte ainult ei lasknud neid vabaks, vaid andis ka neid arreteerinud mehele käsu vennad tagasi territooriumile viia. Nende häbistatud ”eskort” nõustus sellega vastumeelselt ning vennad tänasid Jehoovat pääsemise eest.

Oli ka vähem pingelisi kohtumisi politseiga. Näiteks Emmanuel Kyamiza ning tema abikaasa korraldasid perega ning väikese rühma huvilistega oma kodus Entebbes salaja koosolekuid. Turvalisuse mõttes püüdis Emmanuel juhatada piibliuurimisi erinevates kohtades. Mõne aja pärast arvas Emmanuel, et tema meetod, kuidas politsei eest kõrvale hoida, oli edukas. Kord,  kui ta oli just lõpetanud piibliuurimise Entebbe botaanikaaias, lähenes talle politseinik. Emmanuel püüdis kiiresti uurimismaterjali ära peita. ”Miks sa oma raamatuid peidad?” küsis politseinik. ”Me teame, millega sa tegeled. Me teame, et sa oled Jehoova tunnistaja. Me teame ka seda, kus te kokku saate. Kui me oleksime tahtnud, siis oleksime võinud sind juba ammu arreteerida. Tegutse aga edasi.” Ja Emmanuel tegutses tõepoolest ustavalt edasi!

Kui Emmanuel hiljem pensionile jäi ja kolis tagasi kodukülla, hakati teda ägedalt taga kiusama ja naeruvääristama. Temasse suhtuti oma kodukandis austuseta, mida koges ka Jeesus (Mark. 6:4). Veel 70-ndateski eluaastates ’kandis ta vilja’ ning sõitis 30 kilomeetri kaugusele koosolekutele jalgrattaga (Laul 92:15). Olles nüüd juba ligi 90-aastane, teenib ta ikka ustavalt teenistusabilisena, ehkki ta ei saa enam sõita jalgrattaga nii palju kui tahaks.

KINDLAMEELSED PIONEERID

Hoolimata ebakindlast ajast oli alati mõni, kes leidis võimaluse teenida pioneerina. Üks innukas pioneer oli sel ajal James Luwerekera, kes oli varem olnud valitsusametnik. Peagi pärast ristimist aastal 1974, hakkas ta põllumeheks, et kuulutada head sõnumit koduküla lähiümbruses. Ka tema naine uuris mõnda aega Piiblit, kuid ajapikku hakkas järjest rohkem vastupanu osutama.

Näiteks ühel hommikul enne päikesetõusu asus James koos mõne vennaga teele piirkonnakonvendile Nairobisse. Hiljem, kui politsei nende auto kontrollpunktis kinni pidas, märkasid vennad Jamesi riiete juures midagi eriskummalist — need istusid ebatavaliselt halvasti ja ei sobinud omavahel üldse kokku.  Algul tegi ta nalja, öeldes, et oli pimedas kiiruga riietunud. Kui aga sõbrad selgitusega rahule ei jäänud, tunnistas James, et naine oli tema koosolekuriided ära peitnud, et ta ei saaks konvendile minna. Niisiis oli ta sunnitud selga panema esimesed ettejuhtuvad riided. Jamesi reisikaaslased andsid talle lahkelt mõned oma riided, nii et konvendile saabus ta korralike riietega.

Mõnikord põhjustas vaenulikkus kodus ja naabruskonnas Jamesile pelgalt ebamugavusi, teinekord oli see aga intensiivsem. Vaatamata sellisele aastatepikkusele tagakiusamisele oli James tasase vaimuga ning pidas vastu, jäädes ustavaks kuni oma surmani aastal 2005. Jamesi usku imetlevad siiani tema kogudusekaaslased ning kahtlemata peab seda meeles Jumal Jehoova.

”HÄDAS TULEB ILMSIKS, KES ON VEND”

”Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” (Õpet. 17:17.) Kenya vennad olid just sellised sõbrad Uganda tunnistajatele, kes 1970-ndatel kogesid mitmesuguseid raskusi ning hädaohte. Reisivatelt ülevaatajatelt ja harubüroo esindajatelt nõudis vaprust tulla julgustama ja toetama oma armsaid vendi ja õdesid Ugandas.

Poliitiline kaos vallandus aastal 1978, kui Uganda armee tungis Tansaania territooriumile. Tansaania sõjavägi reageeris sellele Uganda valitsuse kukutamisega aprillis 1979, mis sundis kurikuulsa diktaatori Idi Amini riigist põgenema. Tema kiire lahkumine tõi Ugandasse palju muudatusi. ”Aminiga koos kadus ka keeld,” märkis üks vend. Ajaleht ”Uganda Times” teatas: ”Misjonärid võivad maale tagasi pöörduda.” Jehoova rahvas võis taas nautida usuvabadust!

 ”ISEGI KUI NAD TAHAVAD MIND TAPPA, MA LÄHEN IKKAGI”

Valitsuse vahetumisele järgnenud segaduses said Ugandale osaks nii vabanemine kui ka rüüstamine. Seadusetuse õhkkond sünnitas varguste ning kirjeldamatu vägivalla laine. Sellest hoolimata tegi Kenya harubüroo viivitamatult korraldusi, et Günter Reschke ja Stanley Makumba saaksid Ugandat külastada ning hakata korraldama ringkonnakokkutulekuid.

”Kaks nädalat enne sõjajärgse Uganda külastamist juhatasime pioneeride teenistuskooli Meru linnas Kenya vulkaani lähedal,” meenutab Günter. ”Mäletan, kui lugesin ajalehest, kui palju tapmisi toimub Kampalas, seda eriti öösiti. Olles lugenud ühe osa valju häälega, hüüatasin: ”Ja see on koht, kuhu peaksime järgmisel nädalal minema!” Kuid siis mõtlesin, kas tahan olla selline nagu Joona, kes põgenes oma ülesande eest? Otsekohe taandus kartus ning ma ütlesin enesele: ”Isegi kui nad tahavad mind tappa, ma lähen ikkagi. Ma ei kavatse põgeneda nagu Joona.””

Vennad läksidki. Stanley asus külastama kogudusi maapiirkonnas ja Günter suuremates linnades. ”Pärast sõda oli palju vaja ümber korraldada,” teatasid nad. ”Ugandas oli sellel ajal ainult 113 tegevat kuulutajat. Kõik olid õnnelikud, et võis jälle vabalt kokku saada ja avalikult konventi korraldada ning meil oli rõõm 241 kohalviibija üle.” Kuigi tõeseemned olid sõja tõttu kõvasti muljuda saanud, oli näha, et need võivad siiski veel vilja kanda.

OHTLIKUD AJAD

Uganda idapiiri lähedal asuvas Mbales, parkisid reisivad vennad Günter ja Stanley auto oma  võõrustaja maja ette. Öösel kuulsid nad, kuidas murdvargad nende sõidukilt osasid eemaldavad. Günter tahtis just kära tõsta, kui talle meenus, et sama nädala alguses olid kurjategijad ühe inimese maha lasknud, kui viimane püüdis röövimist takistada. Günter mõistis, et elu on rohkem väärt kui auto, ning pidas paremaks mitte sekkuda. Kui päev koitis, leidsid vennad, et vargad olid ära viinud kaks rehvi ning esiklaasi. Nad esitasid selle kohta politseile avalduse, kes aga soovitas: ”Viige auto ära, enne kui vargad tagasi tulevad ja rohkem osi minema viivad!”

Vennad asusidki nii ruttu kui võimalik Kampala poole teele. Kuid 250 kilomeetrit pikk vihmane ja tuuline reis Kampalasse ilma esiklaasita — Günteril ümber vaid tekk ning Stanleyt varjamas kõigest kübar — oli kõike muud kui meeldiv. Nad olid pannud ühe varastatud rehvi asemele tagavararehvi ning teise asendamiseks laenanud ühe, mis lekkis. Kõigele lisaks anti neile teada, et laenatud rehv tuli juba kahe päeva pärast tagastada. Hinge kinni pidades lootsid vennad, et rehvid peavad õhku.

Olukorra tegi veelgi keerukamaks see, et Günteril ja Stanleyl tuli sõita läbi metsa, mis oli kurikuulus röövlite poolest. ”Sõitke kiiresti,” soovitas nende võõrustaja, ”ning ärge laske kellelgi endast mööda sõita.”  Vaprad vennad tundsid suurt kergendust, kui nad õnnelikult Kampalasse jõudsid — ja veel rekordajaga. Neil jäi just piisavalt aega, et leida keegi, kes laenatud rehvi tagasi Mbalesse viiks.

UUED RASKUSED JA KA VÕIMALUSED

Kui vend Reschke käis aastal 1980 peakorteris Brooklynis New Yorgis, paluti tal rääkida Peeteli perele töö edenemisest Ugandas. Hiljem avaldasid juhtiva kogu liikmed lootust, et Ugandasse võidakse taas misjonäre saata. Kõik olid sama meelt, et nüüd oli misjonitegevuseks õige aeg. Taas võis korraldada suuremaid kogunemisi ning aastaks 1981 oli kuulutajate arv Ugandas tõusnud juba 175-ni. Tegelikult juba sama aasta juulis saavutati Ugandas uus kuulutajate kõrgarv 206.

Kahjuks oli sõjategevusest viimase kümne aasta jooksul jäänud paljude jultunud inimeste kätte mahakantud relvi ja laskemoona. Huupi tulistamised ja röövimised olid murettekitavalt tavalised. Hea sõnumi kuulutajad püüdsid ettevaatlikult levitada lohutavat piiblilist kirjandust kogu oma territooriumil, jagades juulikuus keskmiselt 12,5 ajakirja kuulutaja kohta. Siiski oli mõistlik käia kuulutamas ja üldse väljas liikuda ainult valgel ajal, sest pimeduse saabudes oli suurem risk, et tungitakse kallale. Hoolimata kõigist ohtudest oli selgelt näha kasvu.

TAAS SAABUVAD MISJONÄRID

Gileadi kooli lõpetanud Jeffrey Welch ja Ari Palviainen jõudsid Kenyast Kampalasse septembris 1982. Jeff ja Ari, nagu need kaks venda tuntuks said, said kuulutustööl kohe häid tulemusi. ”Sellel ajal oli inimestel suur vaimne nälg,” meenutab Jeff.  ”Seepärast levitasid huvipakkuvaid teemasid käsitlevad ajakirjad end sama hästi kui ise.”

Jeffi ja Ariga ühinesid detsembris Heinz ja Marianne Wertholz Gileadi lisakoolist Wiesbadenist Saksamaalt. Algusest peale avaldas vend ja õde Wertholzile sügavat muljet see, kuidas nende Uganda vennad suudavad hakkama saada keset purustusi ning ümberringi peituvaid ohte.

”Mitmed teenused, nagu veevarustus ning sideteenused, olid katkenud,” meenutab Heinz. ”Poliitiline olukord oli endiselt pinev. Rohkem kui üks kord käisid kuulujutud riigipöördest ning teedel oli palju sõjaväelaste teetõkkeid. Tulistamine ja röövkallaletungid olid tavalised, eriti öösiti. Pimeduse saabudes ei tohtinud enam keegi tänavatel liikuda. Kõik püsisid kodus, lootes — ning sageli ka palvetades —, et öö mööduks ilma kutsumata külalisteta.”

Heinzil ja Mariannel paluti jääda Sam Waiswa pere juurde, kuni leitakse sobiv maja misjonikoduks. Olgugi et Sam oli elukutseline õpetaja, oli tema sissetulek riigi majanduslikust olukorrast tingituna väga palju vähenenud, mis tegi tema pere külalislahkuse tõeliselt märkimisväärseks.

”Oli raske leida maja turvalises piirkonnas,” ütleb Heinz. ”Nii tuli meil jääda Sami juurde koguni viieks kuuks. Selle ajaga õppisime üksteist väga hästi tundma. Mõnikord oli tema suurel perel ainult üks söögikord päevas, kuid nad olid alati rõõmsad ning lapsed olid sõnakuulelikud ja lugupidavad. Kuna linna veevarustus õieti ei toiminud, tõid lapsed koju vett 20-liitriste plastkanistritega, kandes neid pea peal. Kui kuulutustöölt tagasi jõudsime, oli meie jaoks alati puhas vesi olemas. Loomulikult õppisime olema säästlikud.  Näiteks pesemiseks kasutasime vaid mõne liitri ning jätsime loputusvee kaussi alles, et seda tualetis peale kallata.

Aprillis 1983, kui oli möödunud kümme aastat eelmiste misjonäride maalt väljasaatmisest, leidsid neli uut misjonäri omale kodu suhteliselt turvalises piirkonnas. Üleüldine julgeoleku puudumine ning vahendite nappus tekitas palju raskusi, kuid kohalike vendade armastus jättis varju kõik need ebamugavused.

”Olime alati rõõmsad, kui saime inimestele rääkida heast sõnumist,” selgitab Marianne. ”Nad olid jumalakartlikud, enamikul oli kodus Piibel ning nad olid valmis vestlema. Nad olid kombekad ning nendega oli lihtne suhelda. Sellele lisaks oli neil hoolimata majanduslikest ja muudest raskustest alati õnnelik naeratus näol.”

 EAKATEL ON SOOV TEHA ROHKEM

Ugandas peetakse eakatest sügavalt lugu. Paljud neist on hea sõnumi vastu võtnud ning kasutanud oma vanaduspäevi Jehoova teenimiseks. Näiteks varem õpetajana töötanud Paulo Mukasa oli 89-aastane, kui ta tõde tundma õppis. Olles üle elanud kaks maailmasõda, koloniaalvalitsuse aja, vägivaldse diktatuuri ning muud poliitilised rahutused, tahtis Paulo väga saada teadmisi Jumala kuningriigi kohta. Ta oli väga õnnelik, kuuldes, et kuningas Jeesus Kristus ’lunastab vaese ja viletsa kavalusest ja vägivallast’ (Laul 72:12, 14).

Kui Paulo oli kahe aasta pärast valmis ristimiseks, mõtlesid vennad, kas tõesti võib nii eaka inimese täielikult vee alla kasta. Kuid neil poleks olnud vaja muretseda. Samal ajal kui üks noorem ristitav kõhkles vette minna, 91-aastane Paulo ristiti ning ta tuli veest välja laia naeratusega näol. Ehkki tema osa kuulutustöös oli mõnevõrra piiratud, jagas Paulo innukalt kuningriigi sõnumit kõigiga, kes teda vaatamas käisid, kuni oma surmani mõned aastad hiljem.

Samamoodi pidi õde Lovinca Nakayima toime tulema mitte ainult kõrge vanuse, vaid ka kehva tervisega. Haiguse tõttu olid tema jalad nii paistes, et ta ei saanud minna kuhugi ilma teise abita. Ent kui kogudust innustati mälestusajal teenima ühe kuu jooksul abipioneerina, tahtis Lovincagi proovida. Koguduseliikmed toetasid teda pioneerteenistuses, tuues huvitatuid tema juurde koju, et koos Piiblit uurida. Misjonärid juhendasid teda ka kirjade kirjutamisel teistes külades elavatele inimestele, mida ta võis teha talle sobival ajal. Laupäeviti viis üks kogudusevanem Lovinca Kampalas kohta, kus liikus palju inimesi.  Seal võis ta mugavalt istudes kogu päeva möödakäijatele tunnistust anda. Kuu lõpus ütles Lovinca õnneliku ja rahulolevana: ”Nüüd ma tean, et saan sellega hakkama, ja tunnen sellest ka rõõmu!” Lisaks sellele kuule teenis ta koguduseliikmete toetusel abipioneerina veel kümme kuud.

”KUIDAS TE ÜTLETE . . . ?”

Uganda usinaid kuulutajaid rõõmustas innukate misjonäride pidev juurdevool 1980-ndatel. Mõned tulid otse Gileadi koolist, teised misjonipõllult Zairest (nüüd Kongo Demokraatlik Vabariik), kust neid oli sunnitud lahkuma. Misjonäride arvu suurenemine Kampalas ja Jinjas võimaldas need tihedalt asustatud piirkonnad põhjalikumalt läbi töötada. Vaimustusega nägid misjonärid, et Ugandas on põld lõikuseks küps. Tegelikult ei olnud keeruline huvitatuid leida, vaid hoopis nende huvi edasi arendada.

Gileadi kooli väljaõpe oli andnud Mats Holmkvistile suurt indu ning ta oli agaralt valmis õppima kohalikku keelt, et arendada inimeste huvi tõe vastu. Selleks ajaks oli Fred Nyendest saanud eripioneer Entebbes ning ta sai oma tõlkimisalaseid teadmisi kasutada, õpetades uusi misjonäre rääkima arusaadavalt ganda keelt, milles on palju raskesti väljaöeldavaid sõnu. Matsi jaoks tundus selle õppimine tegelikult päris heidutav.

”Kuidas te ütlete ganda keeles ”Jumala kuningriik”?” küsis Mats ühes esimestest keeletundidest.

 ”Obwakabaka bwa Katonda,” vastas Fred sujuvalt.

”Seda on võimatu välja öelda,” mõtles Mats ning kahetses, et oli seda üldse küsinud. Sellegipoolest tegi Mats suurepäraseid edusamme ning rääkis peagi ganda keelt ladusalt.

KOGUMISTÖÖD SAADAB EDU

Kuigi Ugandas olid 1980-ndatel keerulised ajad, hakkasid paljud Piibli tõde õppima. Kuulutajate arv kasvas selle aja jooksul rohkem kui 130 protsenti — aastal 1986 oli Ugandas 328 kuulutajat ning aastal 1990 juba 766. Uusi gruppe tekkis igal pool üle maa. Koguduste arv Kampalas kahekordistus. Jinjas kasvas kuulutajate arv rohkem kui kolm korda ning Iganga grupist sai kiiresti kogudus.

”Kasv oli nii kiire,” meenutab üks Jinja kogudusevanem, ”et imestasime, kust kõik need uued kuulutajad küll tulevad. Mõnda aega tuli meil peaaegu igal pühapäeval planeerida aega nende jaoks, kes tahtsid saada ristimata kuulutajaks.”

LÕIKUSTÖÖ SUUREMAL PÕLLUL

Märkimisväärsele kasvule aitas tublisti kaasa vendade suurepärane pioneerivaim. Nii nagu Paulus, Siilas ja Timoteos esimesel sajandil, nii olid ka Uganda täisajalised teenijad ’teistele eeskujuks, mida jäljendada’ (2. Tess. 3:9). Järjest suurenev huvi kuulutustööpõllul ning head eeskujud koguduses ergutasid mitmeid innukaid kuulutajaid oma teenistust laiendama. Töökate pioneeride ridu täiendasid noored ja vanad, vallalised ja abieluinimesed, mehed ja naised ning isegi mõned, kel oli vaja pere eest hoolt kanda. 1980-ndate teisel poolel osales keskmiselt üle  25 protsendi kõigist kuulutajatest mingis täisajalise teenistuse vormis. Mõned on täisajalises teenistuses siiamaani.

Pioneerid olid agarad toetama ka iga-aastaseid erilisi kuulutustöökampaaniaid, mida kutsuti Makedoonia kampaaniateks (Ap. t. 16:9, 10). Need on jätkunud aastast aastasse. Kogudused kuulutavad uutel või harva käidavatel territooriumidel kuni kolm kuud. Samuti määratakse mõned üldpioneerid ajutiste eripioneeridena teenima suurema vajadusega piirkondadesse. Tulemused on olnud väga head. Mitmed siira südamega inimesed on väljendanud oma hindamist nende kampaaniate vastu, tänu millele nad kuulsid tõde. Moodustatud on palju uusi gruppe ja kogudusi.

Ühe kampaania käigus kuulutasid misjonärid Peter Abramow ja Michael Reiss Kabale linnas. Seal kohtusid nad Margaret Tofayo nimelise naisega, kellega oli varem Piiblit uuritud. Ta oli veendunud, et see, mida talle oli õpetatud, on tõde, ning ta oli juba teinud eraviisil kuulutustööd. Misjonärid tahtsid teda igati aidata ning andsid talle oma ainsa eksemplari raamatust ”Arutlusi Pühakirja põhjal”. Kui vennad tulid veel viimast korda enne ärasõitu Margareti juurde, oli ta valmistanud neile erilist rooga. Nad olid ülimalt tänulikud tema ääretu lahkuse eest, kuid tundsid end kohmetult, kuna mõistsid, et ta oli küpsetanud neile oma ainsa kana. Nad teadsid, et sellelt linnult saadud munad olid täiendanud tema pere kesist toidulauda. ”Ärge muretsege,” lausus ta. ”Teie olete mulle siin käies andnud palju rohkem kui mina teile selle toiduga annan.” Viimaks Margaret ristiti ning ta oli innukas kuulutaja kuni oma surmani.

 Kiirele kasvule aitas kindlasti kaasa ka see, kuidas vennad kasutasid meie suurepäraseid väljaandeid. ”Olgugi et püüame oma õpetamisoskust kogu aeg parandada,” ütleb eespool mainitud Mats, ”on ikkagi Piibel ja piibliline kirjandus need, mis inimestele mõju avaldavad ning ajendavad neid tegema oma elus muudatusi. Meie praktilise sisuga brošüürid puudutavad isegi nende inimeste südant, kes ei oska hästi lugeda, kuid kes janunevad tõe järele.”

VÕITLUS TAKISTUSTEGA

Töö kiire edasiminek 1980-ndate lõpus ei kulgenud sugugi raskusteta. 1985. aasta juulis toimus riigipööre ning sõjavägi haaras jälle võimu enda kätte. Turvalisus vähenes taas ning sissisõda ägenes. Põgenevad sõjasalgad märatsesid kontrollimatult, rüüstates omandit ning tulistades inimesi valimatult. Vahepeal toimusid lahingud ka selle piirkonna lähedal Jinjas, kus misjonärid elasid. Ühel korral tungisid sõdurid ka nende koju, kuid saanud teada, kes misjonärid on, ei lõhkunud sissetungijad midagi ning võtsid kaasa vaid mõned asjad. Jaanuaris 1986 kehtestati jälle uus riigikord, mis püüdis maal taastada mõningast stabiilsust.

Vastne valitsus seisis peagi silmitsi uue ja laastava vaenlasega, milleks oli AIDS. Kui see pandeemia1980-ndatel algas, oli Uganda nende maade hulgas, mida see kõige rängemalt tabas. Arvestuse kohaselt on AIDS-i surnud miljon inimest, mis on rohkem kui neid, kes on hukkunud 15 aasta jooksul toimunud poliitilistes rahutustes ja kodusõjas. Kuidas mõjutas see haigus meie usukaaslasi?

 ”Mõned uued vennad ja õed tulid tõe juurde täis indu ja teotahet,” selgitab üldpioneer Washington Ssentongo, ”kuid siis haigestusid AIDS-i ja surid. Nad olid nakatunud HI-viirusega enne, kui kuulsid tõde.” Teised said nakkuse oma uskmatult abikaasalt.

”Mõnikord tundus, et ei möödunud kuudki, ilma et oleksime kuulnud kellegi surmast, keda me tundsime ja kalliks pidasime,” ütleb Washington. ”Kõik kaotasid selle haiguse tõttu pereliikmeid. AIDS-i ümber oli ka palju ebausku. Sageli seostati seda nõiduse ja needusega. Niisugune väärarusaam tekitas inimestes hirmu, põhjustas alusetuid eelarvamusi ning takistas loogiliselt mõtlemast.” Sellele vaatamata lohutasid meie õed ja vennad üksteist ülesäratamislootusega ning kinnitasid oma ehtsat kristlikku armastust.

1980-ndate lõpu poole valitsesid Ugandas suuresti optimistlikud meeleolud. Turvalisus oli taastumas ning majandus arenes. Infrastruktuuris tehti parandusi ning koostati sotsiaalabiprogramme või uuendati olemasolevaid.

Ent kuna üha rohkem inimesi pidas tähtsaks poliitilisi ideaale, mõisteti Jehoova tunnistajate neutraalsust mõnikord vääriti. Näiteks ühel juhtumil peatasid ametivõimud meelevaldselt kuningriigisaali ehituse. Mõnede kokkutulekute korraldamiseks ei antud luba. Osa misjonäre pidi elamisloa lõppedes maalt lahkuma. 1991. aasta lõpuks oli järele jäänud ainult kaks misjonärist venda. Mida olukorra parandamiseks ette võeti?

Lõpuks said vennad ametivõimudega kokku, et selgitada oma neutraalsust. Kui ametivõimud viimaks  meie seisukohta mõistsid, said misjonärid Ugandasse naasta. Töö edenes takistamatult ning 1993. aastal oli Ugandas juba 1000 kuulutajat. Järgmise viie aastaga kasvas Kuningriigi kuulutajate arv 2000-ni. Praegu teeb Ugandas tööd umbes 40 usinat misjonäri.

TÕLKIMINE KIIRENDAB KOGUMISTÖÖD

Inglise keelt räägitakse Ugandas igal pool. Kuid lisaks sellele kõnelevad rahvusrühmad veel üle 30 kohaliku keele, millest kõige levinum on ganda keel. Seetõttu on tõlketöö edenemine olnud üks peamisi tegureid, mis on viimasel ajal aidanud kasvu kiirendada.

”Ehkki mu ema oli ustav tunnistaja,” ütles Fred Nyende, ”olid koosolekud tema jaoks oluliselt mõttekamad, kui ma tõlkisin talle uurimisartiklid inglise keelest ganda keelde. Siis ma ei teadnud veel, et see oli ettevalmistus palju suuremaks tõlketööks.” Mida Fred sellega mõtles?

Peagi pärast pioneerteenistuse alustamist aastal 1984 paluti Fredil õpetada misjonäridele ganda keelt. Järgmisel aastal kutsuti ta ganda keele tõlketiimi. Algul tegid nii Fred kui ka teised tõlkijad oma tööd kodus vabal ajal. Hiljem hakkasid nad koos täisajaliselt tõlketööd tegema ühes väikeses toas misjonikodu juures. Tegelikult oli juba keeluajal, 1970-ndate keskel tõlgitud mõningaid ”Vahitorni” numbreid ganda keelde ning paljundatud mimeograafi abil. Mõne aja pärast jäi see projekt siiski pooleli. Alles aastal 1987 ilmus järgmine gandakeelne ”Vahitorn”. Sellest ajast peale on tõlketiimi laiendatud ning tõlkijad on  teinud kõvasti tööd, et tõlkida rohkem väljaandeid järjest suurenevale arvule gandakeelsetele kogudustele. Praegu on Ugandas peaaegu pooled kogudused gandakeelsed.

Aegamööda hakati meie väljaandeid tõlkima ka teistesse keeltesse. Praegu on atšoli, kondžo ja njankole keeles püsivad täisajalised tõlketiimid. Neile lisaks on mõned väljaanded tõlgitud ka ateso, lugbara, madi ja tooro keelde.

Atšoli ja njankole tiimid töötavad tõlkebüroodes, mis asuvad vastavalt Gulu ja Mbarara linnas, kus neid keeli valdavalt kõneldakse. See aitab tõlkijatel oma emakeelt elavana hoida ning teha tõlkeid, mis on kergesti mõistetavad. Samas saavad tõlkijad toetada ka kohalikke kogudusi.

Kahtlemata on tõlkimine märkimisväärselt vaeva ning vahendeid nõudev töö. Nagu teisedki tõlketiimid igal pool maailmas, nii on ka Uganda usinad tõlkijad saanud väljaõpet, et mõista paremini algkeelt ning lihvida oma tõlkimisoskust. Tulemused on olnud väärt kogu vaeva ja selleks tehtud kulutusi. Rohkem inimesi kõigist ”suguvõsadest ja hõimudest ja keeltest” kui kunagi varem võivad Ugandas lugeda Piibli tõde omas keeles (Ilm. 7:9, 10). Tänu sellele oli Ugandas 2003. aastaks rohkem kui 3000 Kuningriigi kuulutajat, ning vaid kolm aastat hiljem, aastal 2006, oli neid juba 4005.

VAJATAKSE ROHKEM KUNINGRIIGISAALE

Varasematel aastatel pidasid vennad koosolekuid kodudes, rahvamajades ja koolides. Esimesed üksnes kristlikeks koosolekuteks mõeldud  ehitised, mis tehti savitellistest ning roogkatusega, rajati Namaingo ja Rusese maapiirkonda. Vendade initsiatiiv ja pingutused neis kohtades said suure õnnistuse osaliseks ning kogudused jäid kindlalt püsima.

Linnades tähendab aga isegi tagasihoidliku ehitise rajamine suurt investeeringut ning Uganda majandusliku olukorra tõttu tundus kuningriigisaalide ehitamine peaaegu võimatuna. Alles 1988. aasta märtsis pühitseti Jinjas esimene püsiv kuningriigisaal. Millist vaeva see ehitus küll nõudis! Lähedal asuvas metsas tuli puid langetada, sealt need veoautoga mudaseid teid pidi kohale vedada ning seejärel saal ehitada. Hiljem ehitasid algatusvõimelised ja asjatundlikud vennad kuningriigisaali ka Mbalesse, Kampalasse ning Tororosse.

Kuningriigisaalide ehitamine sai suurema hoo aastal 1999. Siis moodustati Lõuna-Aafrika harubüroo piirkondliku projekteerimisbüroo toetusel ehitusrühm, mis koosnes üheksast liikmest, kelle hulka kuulus kaks rahvusvahelist teenijat koos abikaasaga. See innukas meeskond sai kiiresti töö selgeks ning õpetas välja ka kohalikke vendi. Töö hakkas veelgi kiiremini edenema. Järjest ehitati 67 saali — keskmiselt üks saal pooleteise kuu kohta. See on tähelepanuväärne saavutus, kui mõelda, et tööriistu oli vähe, veevarud napid ning ehitusmaterjalide kättesaadavus ettearvamatu.

Enamik kogudusi Ugandas peab koosolekuid omas kuningriigisaalis ja näeb, milline kasu on sellest, et nende kodukandis on saal. Koosolekutel osalejate arv on kiiresti kasvanud ning kogudused suurenenud, sest huvilised tulevad meelsamini kenasse  jumalateenimispaika kui mõnda kooli klassiruumi.

TOIMETULEK KIIRE KASVUGA

Koguduste harukordselt kiire kasvu tõttu olid kokkutulekute ja konventide korraldamiseks kasutatavad saalid ülekoormatud. Kuidas leida sobivaid kohti, mis ei nõuaks vendadelt pikkade reiside ettevõtmist, seda eriti maapiirkondadest? Leiti hea lahendus, kui saadi luba ehitada kuningriigisaale, mida oli võimalik laiendada. Need olid tavapärastes mõõtmetes saalid, mida täiendas suur, vaid katuse ja põrandaga juurdeehitis. Kui avada kuningriigisaali tagumine sein, on kokkutulekutel võimalik katuse all olevale alale ära mahutada suurem kuulajaskond. Sellised saalid on valminud juba Kajansis, Ruseses ja Liras ning neljandat ehitatakse Seta-nimelisse linnakesse.

Jehoova on õnnistanud vaimset kasvu Ugandas ning seetõttu on tehtud ka organisatsioonilisi muudatusi. Enne aastat 1994 oli kogu maal ainult üks ringkond. Hiljem moodustati neid juurde, et kanda hoolt järjest enamate koguduste, gruppide ning keelerühmade eest. Praegu on Ugandas 111 kogudust ning umbes 50 gruppi. Kogu maa on jaotatud kaheksaks ringkonnaks, millest kolm on gandakeelsed.

Apollo Mukasa, kes teenib Ugandas ringkonnaülevaatajana, lasi end ristida aastal 1972 ning selle asemel, et taotleda kõrgemat ilmalikku haridust, alustas aastal 1980 täisajalist teenistust. Kas ta kahetseb oma otsust?

”Üldsegi mitte,” ütleb Apollo. ”Mul on olnud nii  palju rõõmuküllaseid kogemusi eripioneerina teenides ning samuti reisiva ülevaatajana kogudusi ja algusaegadel ka gruppe külastades. Mulle valmistas suurt rõõmu vaimne ja organisatsiooniline väljaõpe, mida sain teenistusväljaõppe koolis.”

Lisaks Apollole on rohkem kui 50 Uganda venda saanud hinnalist väljaõpet teenistusväljaõppe koolis alates aastast 1994, kui kursused toimusid Kenya harubüroos. Paljud neist teenistusvalmis vendadest on eripioneeridena suureks abiks väiksemates kogudustes ja gruppides ning teised teenivad oma vendi ja õdesid reisivate ülevaatajatena.

Aastal 1995 määrati ametisse Uganda maakomitee, mis hakkas teenima Kenya harubüroo juhtimise all. Ühest misjonikodust Kampalas sai kodu kaheksale täisajalisele vabatahtlikule, kelle hulka kuulus ka ganda tõlketiim. 2003. aasta septembris sai Uganda büroo harubürooks.

”OLEME NÜÜD PARADIISIS”

Mõnda aega oli maakomitee püüdnud ära mahutada järjest suurenevat tõlketiimi ja kanda hoolt lisanduvate kontoritööde eest. Selleks osteti Kampala büroo kõrval asetsevad kaks kinnistut. Lõpuks oli siiski vaja suuremaid hooneid, et korraldada edasist laienemist. Aastal 2001 andis juhtiv kogu oma heakskiidu nelja-hektarilise maatüki ostmiseks Kampala äärelinnas Victoria järve lähedal, et rajada sinna uued harubüroo hooned.

Sellise ehituse jaoks kõige paremini varustatud firma ei vastanud alguses meie päringule, sest neil oli liiga kiire, et tööd veel juurde võtta. Kuid ühtäkki muutsid nad meelt ning vendade hämmastuseks esitasid  uue harubüroo ehitamiseks kõige soodsama pakkumise. Ilmselt olid nad ootamatult kaotanud suure projekti, mistõttu nad olid nõus ehitustööga alustama nii pea kui võimalik.

Jaanuaris 2006 võis Peeteli pere rõõmsalt kolida uude kaunisse kahekorruselisse majja, milles oli 32 tuba. Selle juurde kuulus veel büroohoone, avar söögisaal, köök ja pesula. Hoonete kompleksil on keskkonnasäästlik kanalisatsioonisüsteem, seal on  väljastus- ja kirjandusosakonna ladu, hooned töökodade tarbeks, veereservuaar ning elektrigeneraator. ”Oleme nüüd paradiisis,” märkis üks vend entusiastlikult. ”Puudub ainult igavene elu!” Pühitsemiskõne esitas juhtiva kogu liige Anthony Morris 20. jaanuaril 2007.

ARUSAAMINE TÕEST KASVAB

Viimaste aastakümnete jooksul, mil on olnud nii tormilisi kui ka rahulikke aegu, on Jehoova rahvas Ugandas kogenud, mida tähendab kuulutada sõna ”soodsal ajal ning ebasoodsal ajal” (2. Tim. 4:2). 2008. aastal juhatasid 4766 kuulutajat 11564 piibliuurimist ning Kristuse surma mälestusõhtul viibis 16644 inimest. Need arvud ning suhe üks kuulutaja 6276 elaniku kohta näitavad, et põllud on ikka veel ”valged lõikuseks” (Joh. 4:35).

Samas teavad meie vennad ja õed Ugandas oma kurbadest kogemustest, kui ootamatult võivad olud muutuda ning kui kiiresti võivad meid tabada usukatsed. Sellest hoolimata on kogemused õpetanud neid usaldama Jehoovat ja tema Sõna juhatust ning ka ülemaailmse vennaskonna toetust.

Ingel ütles eakale ja ustavale prohvet Taanielile, et ’lõpuajal arusaamine kasvab’ (Taan. 12:4). Jehoova abiga on tõest arusaamine Ugandas tõepoolest kasvanud. Pole mingit kahtlust, et paigas, kust saab alguse võimas Niiluse jõgi, vuliseb rikkalik tõevesi üha, et rahuldada kõiki neid, kel on janu vaimse tõe järele. Nüüd kui Jehoova õnnistab jätkuvalt tööd üle kogu maa, ootame pikisilmi aega, kui kõik inimesed ühinevad võimsa kiitushüüuga Jehoovale ja kiidavad teda igavesti.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 84]

’Oli omapärane tunne kuulda ameeriklase ja šotlase vestlust Aafrika raadios.’

[Väljavõte lk 92]

”Kuidas nad saavad ära keelata selle, mis on minu südames?”

[Väljavõte lk 111]

”Kuidas te ütlete ganda keeles ”Jumala kuningriik”?” ”Obwakabaka bwa Katonda”

 [Kast/pilt lk 72]

Lühiülevaade Ugandast

Maa

Uganda oma troopiliste vihmametsade, avarate savannide, lugematu hulga jõgede ja järvede ning suursuguse lumiste tippudega Ruwenzori mäemassiiviga on hämmastavate kontrastide maa. Riigi kogupindala on 241551 ruutkilomeetrit ning see hõlmab ka peaaegu poolt Aafrika suurimast järvest Victoriast.

Rahvastik

Üle 85 protsendi rahvastikust, mis koosneb ligikaudu 30 etnilisest rühmast, elab maal.

Keel

Ugandas räägitakse enam kui 32 keelt, kuid kõige rohkem on ganda keele kõnelejaid. Riigikeelteks on inglise ja suahiili.

Elatis

Uganda on põllumajanduslik maa, kus kasvatatakse kohvi, teed, puuvilla ja teisi hästi müügiks minevaid kultuure. Enamik ugandalasi elatub maaharimisest, kuid osa tegeleb ka kalapüügiga või siis turismiga.

Toit

Matooke (pildil), jahubanaanist valmistatud aurutatud roog, on populaarne suuremas osas riigi lõunapiirkonnas. Maisijahu, maguskartuleid ning hirsi- või maniokijahust tehtud leiba süüakse paljude erinevate köögiviljadega.

Kliima

Mõõduka kliimaga troopiline maa Uganda paikneb kiltmaal, mille kõrgus merepinnast ulatub 1500 meetrist riigi lõunaosas kuni umbkaudu 900 meetrini põhjas. Peaaegu kõigis piirkondades on selgesti eristatavad vihma- ja kuivaperioodid.

 [Kast/pilt lk 77]

Tõeline kristlik armastus puudutab südameid

PETER GYABI

SÜNDINUD 1932

RISTITUD 1965

LÜHIANDMED Kogudusevanem, tõlkis keeluajal kirjandust. Temal ja ta abikaasal Estheril on neli täiskasvanud last.

◼ AJAL, mil Ugandasse saabusid esimesed Jehoova tunnistajate misjonärid, oli riigis levinud rassiline eelarvamus ning enamik valgeid hoidis mustanahalistest aafriklastest eemale. Misjonäride tõeline kristlik armastus puudutas meie südant ning nad said meile väga kalliks.

1970-ndatel tundsime perega rõõmu tihedast läbikäimisest ning ühisest kuulutustööst misjonäridega, kes elasid umbes 65 kilomeetri kaugusel Mbararas. Kord, kui olime taas sinna teel, peatasid sõdurid meie auto. ”Kui tahate surma saada, siis võite edasi sõita,” ütles üks sõduritest. Niisiis tundus olevat parem ots ringi keerata ja koju tagasi sõita. Kuid tundsime päev-päevalt misjonäride pärast üha enam muret ja tahtsime võimalikult kiiresti nende juurde jõuda, veendumaks, et kõik on korras. Sellesse piirkonda ei lastud peaaegu mitte kedagi. Ent tänu sellele, et olin haigla juhatuse liige ning autol oli haiglatöötaja kleebis, pääsesime teetõketest mööda. Tundsime suurt kergendust, nähes, et misjonärid on elu ja tervise juures. Täiendasime nende toiduvarusid ning jäime mõneks päevaks nende juurde. Käisime seejärel Mbararas iga nädal seni, kuni neil õnnestus turvaliselt Kampalasse kolida. Mida raskemaks olud muutusid, seda tugevamaks muutus armastuse side oma kallite vendadega.

 [Kast/pilt lk 82]

”Tundsin, et ei suuda sõnagi öelda”

MARGARET NYENDE

SÜNDINUD 1926

RISTITUD 1962

LÜHIANDMED Esimene tõe vastu võtnud õde Ugandas. Teenis üldpioneerina rohkem kui 20 aastat ning on tänapäevani tegev kuulutaja.

◼ MU ABIKAASALE meeldis vend Kilminsteriga Piiblit uurida. Teades mu suurt armastust Piibli vastu, soovitas ta ka mulle sedasama. Niisiis hakkas minuga uurima John Bwali naine Eunice.

Olin õpitust küll vaimustuses, kuid kartsin kuulutustööd. Loomult ujedana tundsin, et ei suuda sõnagi öelda. Eunice oli minuga kannatlik ning julgustas mind esmalt kas või üht kirjakohta ette lugema. Koos kuulutustööl olles õpetas ta mulle, kuidas piiblikohta lühidalt kommenteerida. Jehoova abiga saingi ajapikku kartusest üle.

Just enne minu ristimist hülgas abikaasa tõe ja ka minu koos seitsme lapsega. Olin rabatud. Kuid õed ja vennad olid meile suureks toeks, aidates meid nii praktilistes asjades kui ka vaimselt. Üks välismaa abielupaar, kes käis Kampalas koosolekutel, võttis mind lastega alati oma auto peale. Olen nii õnnelik, et neli mu lastest koos oma peredega on otsustanud teenida Jehoovat.

Hiljem sain teenida üldpioneerina. Kui ma liigesepõletiku tõttu enam palju käia ei suutnud, panin kirjanduselaua välja oma maja ette ning vestlesin seal möödujatega. Sel viisil sain täisajalist teenistust jätkata.

 [Kast/pildid lk 98, 99]

Jumal õnnistas meie vaimset lõikustööd

SAMUEL MUKWAYA

SÜNDINUD 1932

RISTITUD 1974

LÜHIANDMED Palju aastaid oli Samuel Ugandas organisatsiooni volitatud esindaja õiguslikes asjades ning teenis samuti kogudusevanema ja pioneerina.

◼ MA EI unusta iialgi, mis juhtus, kui olin ekskursioonil Kenya harubüroos Nairobis.

”Mida need värvilised nööpnõelad siin tähistavad?” küsisin, kui uurisin Uganda kaarti.

”Need tähistavad paiku, kus inimesed tunnevad tõe vastu suurt huvi,” vastas Robert Hart, kes oli Kenya harubüroo komitee liige.

”Millal te sinna pioneere saadate?” küsisin, osutades erksavärvilisele nööpnõelale mu kodulinna Iganga kohal.

”Sinna ei saada me kedagi,” vastas ta. Vaadates seejärel mulle otsa, lisas ta kelmikalt: ”Sinna lähed sina.”

Vend Harti vastus üllatas mind, sest ma polnud ei pioneer ega elanud ka oma kodulinnas. Siiski jäi see vahejuhtum mulle meelde ning kui jäin riigiametist pensionile, otsustasin kolida tagasi Igangasse ning hakata üldpioneeriks. Oli suur rõõm näha, kuidas väikesest kuulutajategrupist sai kiiresti tugev kogudus, millel oli oma kuningriigisaal.

Kui Patrick Baligeya määrati Igangasse eripioneeriks, kolis ta minu juurde ja me tegime koos pioneeritööd. Meil oli ka maisipõld, et end elatada. Alustasime igat päeva  varavalges päevateksti aruteluga, misjärel tegime mõned tunnid oma maisipõllul tööd. Keskhommikul läksime territooriumile ja olime kuulutustööl kogu ülejäänud päeva.

Kui mais oli suuremaks saanud, ütlesid mõned naabrid, et jätame kuulutustöö pärast oma põllu hooletusse. Muidugi teadsime, et ajal, kui tõlvikud küpsevad, vajab maisipõld ahvide tõttu pidevat järelevalvet. Kuid me ei tahtnud pooleli jätta vaimset lõikustööd, et ahve taga ajada.

Peagi pärast seda märkasime kahte suurt koera oma põllu ümber ringi uitamas. Me ei teadnud, kust nad olid tulnud või kelle omad nad olid, kuid selle asemel, et neid ära ajada, panime neile igal hommikul natuke toitu ja vett. Loomulikult polnud ahvidest kippu ega kõppu, kui koerad meie põllul patrullisid. Aga nelja nädala pärast kadusid koerad niisama äkki, kui olid ilmunud — kuid mitte päevagi varem, kui meie mais oli väljaspool hädaohtu! Tänasime Jehoovat rikkaliku saagi eest, mis sai toiduks meile, mitte ahvidele. Mis aga veelgi tähtsam, olime Jehoovale tänulikud, et ta oli õnnistanud ka meie vaimset lõikustööd!

 [Kast/pilt lk 101, 102]

Jehoova aitas mul vangistuses vastu pidada

PATRICK BALIGEYA

SÜNDINUD 1955

RISTITUD 1983

LÜHIANDMED Alustas täisajalist teenistust peagi pärast ristimist. Teenib reisiva ülevaatajana koos oma naise Symphroniaga.

◼ KUI 1979. aastal tuli võimule uus valitsus, pidid kõik, kes olid töötanud eelmise valitsuse alluvuses, andma end politsei ”kaitse” alla. Teatati, et igaüks, kes selles osas koostööd ei tee, on riigile ohtlik isik ning teda koheldakse vastavalt. Kuna olin mänginud armee orkestris, tuli minulgi end üles anda.

Olin õnnelik, et vahi all olles oli mul võimalik iga päev Piiblit lugeda. Nii sain mõttetegevust aktiivsena hoida. Pealegi otsisin ma tõde ning mulle meeldis kaasvangidega Piibli teemadel vestelda. Samas kinnipidamisasutuses oli ka John Mundua, kes oli Jehoova tunnistaja. Ta oli vangis, kuna oli olnud valitsuse teenistuses ning kuulus hõimu, mis arvati olevat toetanud eelmist riigikorda.

John jagas minuga innukalt head sõnumit ning ma kuulasin suure huviga. Meil oli kõigest 16 ”Vahitorni” numbrit ja raamat ”Hea sõnum, mis teeb sind õnnelikuks” (”Good News—To Make You Happy”) c, kuid ma mõistsin otsekohe, et see, mida lugesin, on tõde. Kui olin kolm kuud Piiblit uurinud, arvas John, et ma olen valmis saama kuulutajaks. Varsti pärast seda tühistati kõik tema vastu esitatud  süüdistused ning ta lasti vabaks. Minu ainus kontakt Jehoova organisatsiooniga oli kadunud, kuid ma jätkasin vangistuses huvilistega uurimisi nii hästi, kui oskasin.

Sain vanglast välja oktoobris 1981 ning läksin tagasi oma kodukülla, kus ei olnud ühtegi tunnistajat. Sugulased üritasid mind sundida järgima nende religioosseid tavasid, kuid Jehoova nägi mu palavat soovi teda teenida ning aitas mul vastu pidada. Teadsin, et mul tuli järgida Jeesuse eeskuju, ning hakkasin omal algatusel kuulutama. Peagi oli mul mitu uurimist. Kord näitas inimene, kellele kuulutasin, mulle raamatut ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ja sõnas: ”Sinu jutt sarnaneb väga mõtetega, mida olen lugenud sellest raamatust.” d Tollel mehel polnud asja vastu suurt huvi, kuid mina seevastu tahtsin väga lugeda nii seda raamatut kui ka kõiki ”Vahitorne”, mis tal olid. Nii et sel korral jättis külastatav kirjandust minule!

Siiski polnud ma veel leidnud oma usukaaslasi. John Mundua oli maininud, et Jinjas oli tunnistajaid. Seega otsustasin sealsed vennad üles otsida. Olles peaaegu kogu öö palvetanud, asusin järgmisel hommikul varakult teele, ilma et oleksin isegi hommikust söönud. Kõige esimesel mehel, kes mulle teel vastu tuli, oli käes läbipaistev kilekott. Suutsin vaevu oma silmi uskuda, kui märkasin, et selles on üks ajakirja ”Ärgake!” number. Olin leidnud ühe oma vendadest!

Aastal 1984 valmistas mulle suurt rõõmu osaleda pioneeride teenistuskooli esimesel kursusel Ugandas. Ja kes oli koos minuga sellel kursusel? Ei keegi muu kui mu armas sõber John Mundua. Isegi praegu, olles 74-aastane, jätkab ta ustavalt üldpioneerteenistust.

[Allmärkused]

 [Kast/pilt lk 113]

Ta leidis lõpuks õige religiooni

Üks õde palus, et misjonär Mats Holmkvist kohtuks Mutesaasira Yafesiga, kes oli olnud seitsmenda päeva adventistide kiriku pastor. Nüüd huvitus ta Jehoova tunnistajatest ja oli selge käekirjaga üles kirjutanud 20 küsimust. Kui nad kohtusid, näitas ta nimekirja Matsile.

Pärast kahe tunni pikkust piiblilist arutelu ütles Mutesaasira: ”Mulle tundub, et olen lõpuks leidnud õige religiooni! Palun tulge minu juurde külasse, kus ma elan. Seal on veel inimesi, kes tahavad Jehoova tunnistajatest rohkem teada saada.”

Viie päeva pärast asusid Mats ja üks teine misjonär mootorrattaga Kalangalo poole teele, et külastada Mutesaasirat. See oli 110 kilomeetri pikkune teekond mööda raskesti läbitavaid mudaseid teid, mis viisid läbi teeistanduste. Vennad olid üllatunud, kui Mutesaasira viis nad roogkatusega hüti juurde, millel oli silt ”Kuningriigisaal”. Ta oli juba valmis seadnud paiga, kus Piiblit uurida ja koosolekuid korraldada.

Selles külas oli veel kümme inimest, kes olid hakanud Mutesaasiralt kuuldu põhjal tõe vastu huvi tundma. Nendega alustati piibliuurimist ning Mats, keda ei kohutanud kauge vahemaa, hakkas neid juhatama kaks korda kuus. Tulemused olid head. Praeguseks on Kalangalos saanud kuulutajaks rohkem kui 20 inimest ning lähedalasuvas Mityana linnas on jõudsalt kasvav kogudus. Mutesaasira edenes kiiresti ning lasi end ristida. Ta on praeguseks juba üle 70 aasta vana ning teenib kogudusevanemana.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 108, 109]

KRONOLOOGIA — Uganda

1930

1931 Robert Nisbet ja David Norman kuulutavad Ida-Aafrikas.

1940

1950

1950 Kilminsterid kolivad Ugandasse.

1952 Moodustatakse esimene kogudus.

1956 Toimub esimene ristimine.

1959 Välismaa vennad tulevad appi.

1960

1963 Saabuvad Gileadi kooli misjonärid.

 1972 Peetakse esimene piirkonnakonvent.

1973 Jehoova tunnistajate tegevus keelustatakse ning misjonärid saadetakse maalt välja.

1979 Keeld tühistatakse.

1980

1982 Taas lubatakse maale misjonäre.

1987 Gandakeelne ”Vahitorn” hakkab regulaarselt ilmuma.

1988 Pühitsetakse esimene püsiv kuningriigisaal.

1990

2000

2003 Rajatakse harubüroo.

2007 Pühitsetakse uued harubüroohooned.

2010

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

5000

3000

1000

1930 1940 1950 1960 1980 1990 2000 2010

 [Kaardid lk 73]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

SUDAAN

KENYA

UGANDA

KAMPALA

Arua

Gulu

Lira

Soroti

Kioga järv

Masindi

Hoima

Mbale

Tororo

Namaingo

Iganga

Jinja

Seta

Kajansi

Entebbe

Mityana

Kalangalo

Fort Portal

Rusese

Alberti järv

Ruwenzori mäemassiiv

Ekvaator

Edwardi järv

Masaka

Mbarara

Kabale

KENYA

VICTORIA JÄRV

TANSAANIA

BURUNDI

RWANDA

UGANDA

KAMPALA

KENYA

NAIROBI

Meru

Kenya vulkaan

Mombasa

TANSAANIA

DAR ES SALAAM

Sansibar

[Kaart/pilt lk 87]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UGANDA

KAMPALA

Arua

Gulu

Lira

Soroti

Masindi

Hoima

Fort Portal

Masaka

Mbarara

Kabale

VICTORIA JÄRV

[Pilt]

Vend Hardy koos oma naisega tegid vaid kuue nädalaga suuremale osale Ugandast ringi peale

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pilt lk 69]

David Norman ja Robert Nisbet tõid hea sõnumi Ida-Aafrikasse

[Pilt lk 71]

George ja Robert Nisbet ning Gray ja Olga Smith oma furgoonautodega parvel, valmis ületama jõge

[Pilt lk 75]

Mary ja Frank Smith veidi enne abiellumist aastal 1956

[Pilt lk 78]

Ann Cooke lastega ning nendega koos vend ja õde Makumba

[Pilt lk 80]

Tom ja Bethel McLain olid esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Ugandas

[Pilt lk 81]

Esimene misjonikodu Jinjas

[Pilt lk 83]

Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Barbara ja Stephen Hardy

[Pilt lk 85]

Mary Nisbet (keskel) poegade Roberti (vasakul) ja George’iga (paremal) ning William abikaasa Murieliga (taga)

[Pilt lk 89]

Tom Cook esitamas kõnet ”Jumala valitsuse” piirkonnakonvendil Kampalas

[Pilt lk 90]

George ja Gertrude Ochola

[Pildid lk 94]

Keelust hoolimata jätkasid meie vennad oma kokkusaamisi

[Pilt lk 95]

Fred Nyende

[Pilt lk 96]

Emmanuel Kyamiza

[Pilt lk 104]

Stanley Makumba oma naise Esinalaga aastal 1998

[Pilt lk 107]

Heinz ja Marianne Wertholz osalesid Gileadi lisakooli esimesel kursusel Saksamaal

 [Pildid lk 118]

Tõlketiimid

ganda

atšoli

kondžo

njankole

[Pildid lk 123]

Tänapäevased kuningriigisaalid erinevad paljuski varasematest ehitistest (vasakul)

 [Pildid lk 124]

Uganda harubüroo

Harubüroo komitee: Mats Holmkvist, Martin Lowum, Michael Reiss ja Fred Nyende; büroohoone (all) ja eluruumid (paremal)