Eesti

TERE TULEMAST Eestisse! See armastatud Läänemere pärl hämmastab oma maalilisusega — metsade ja niitude, kenade rannakülade ja enam kui 1400 järve ning 1500 saarega. Peaaegu pool Eestist on kaetud tihedate laantega — jäänukiga ürgmetsadest, mis katsid kord enamikku Euroopat. Šveitsist või Taanist mitte kuigi palju suurem Eesti on üks väiksemaid Euroopa riike.

Küllap võid veenduda, et selle pisikese meeldiva maa sõbralikel, kuid kinnisevõitu ja vaoshoitud elanikel on palju tõeliselt imetlusväärseid omadusi. Üldiselt on eestlased haritud, hea kirjaoskusega ja lugemishimulised. Ehkki umbes 30 protsenti rahvastikust kõneleb vene keelt, on ametlik keel eesti keel. Ent seda väga keerukat keelt pole sugugi kerge õppida. Näiteks sõna ”saar” kohta on Eestis terve rida sõnu sõltuvalt saare kujust, suurusest ja vanusest.

TORMILINE MINEVIK

Eestit on hoidnud oma võimu all üks vägevam naaber kui teine. 13. sajandi hakul tungisid Eestisse Saksa rüütlid ja Taani sõdalased, misjärel pidasid Eestis sajandite jooksul vallutussõdasid Leedu, Norra, Poola, Rootsi, Taani ja Venemaa.

Pärast enam kui sajandipikkust Rootsi valitsust läks aastal 1721 võim Venemaa kätte. Lühikese iseseisvusaja järel aastatel 1918—1940 marssis Eestisse ja annekteeris selle Nõukogude Liit. Aastal 1941  okupeeris maa natsi-Saksamaa, kuid kaotas aastal 1944 võimu Nõukogude Liidule. Eesti jäi Nõukogude Liidu koosseisu peaaegu 50 aastaks, kuni sai aastal 1991 esimeseks liiduvabariigiks, kes kuulutas välja iseseisvuse.

Kuidas mõjutasid need sündmused Jehoova tunnistajaid Eestis? Kuidas käis tõelise Jumala teenijate käsi ränga Saksa okupatsiooni ja rõhuva Nõukogude valitsuse ajal? Tutvugem põneva looga nende usust, vaprusest ja leidlikkusest brutaalse tagakiusamise all.

VÄÄRUSU JÄETUD ARMID

13. sajandil Eestisse tunginud ristisõdijad tõid rahvale ”kristlust” mõõgaga. Kuid usulepöördumine oli vaid väline. Pärastpoole pesid terved külad endid ja oma elumaju veega, et pealesunnitud ristimisest sel kombel lahti saada ja siis paganausu juurde tagasi pöörduda. Kummardati ikka loodusjõude edasi ja sooritati paganlikke riitusi, kuni need tasapisi hakkasid põimuma katoliku uskumustega.

17. sajandil pöörati eestlased luteri usku, hiljem aga sai Eesti riigikirikuks vene õigeusu kirik. Aastal 1925 lahutati kirik riigist. Uuringu kohaselt peab vaid 14 protsenti eestlastest usku oma igapäevaelu oluliseks osaks.

Ent viimasel ajal on paljud siira südamega eestlased võtnud heal meelel vastu Jumala Sõna ”tervistava õpetuse, mis on kooskõlas õnneliku Jumala hiilgava hea sõnumiga” (1. Tim. 1:10, 11). Selle tulemusena on Jumala kuningriiki kuulutavate Jehoova tunnistajate arv kasvanud napilt tuhatkonnalt  aastal 1991 enam kui nelja tuhandeni. Kuidas siis jõudis hea sõnum väiksesse Eestisse?

”SUL ON JU SUU”

20. sajandi hakul sai Martin Kose koos venna Hugoga USA-s viibides piibliuurijate (nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti) avaldatud kirjandust. Olles uute teadmiste üle väga rõõmus, tekkis tal mure oma kodumaa pärast, kus tema teada polnud ainustki piibliuurijat. Leidnud hiljem brošüürist New Yorgi peakorteri aadressi, läks Martin sinna ja väljendas oma muret vend Rutherfordile, kes oli tol ajal piibliuurijate töö ülevaataja.

”Mida ma peaksin tegema?” küsis Martin.

”Sul on ju suu!” kostis vend Rutherford. ”Mine siis tagasi ja kasuta seda!”

Ja seda Martin tegigi! Aastal 1923 läks ta tagasi Eestisse ja hakkas kuulutama, nii et temast sai selle maa esimene piibliuurija. Martin õpetas Piibli tõdesid oma perele, sealhulgas poeg Adolfile, kes osutus tulevastel rasketel aegadel ustavaks jumalateenijaks ja koguduse tugisambaks. Ka Martini  vennast Hugost sai piibliuurija, kuid kodumaale püsivalt ta tagasi ei pöördunud.

”SA EI JÄÄ ÜKSI”

Piibliuurijate konvendil Londonis aastal 1926 kutsus vend Rutherford vabatahtlikke üles minema Balti riikidesse. Albert West, Percy Dunham ja James Williams olid kohe selleks valmis. Üsna pea määrati nad organiseerima hea sõnumi kuulutamist Eestis, Lätis ja Leedus. Tolleaegne Taanis asuva Põhja-Euroopa kontori ülevaataja William Dey reisis koos Albert Westiga Eesti pealinna Tallinnasse. Leidnud Albertile ruumi, kus peatuda, patsutas vend Dey talle õlale ja lausus: ”Nägemiseni siis, Albert! Sa ei jää üksi. Peagi jõuab kohale ”Vahitorn”!”

Appi tuli kolportööre, nagu pioneere tol ajal tunti, Inglismaalt, Saksamaalt ja teistest maadest, olgugi et nad ei saanud jääda kuigi kauaks, sest viisade pikendamisega oli raskusi. Soome kolportöörid suutsid kiiresti kohaneda, sest eesti ja soome keel on lähedased. Kuningriigiseemneid oli hoolsalt ja heldelt külvamas kümneid välismaalt tulnud täisajalisi kuulutajaid. Kuna võõramaalased olid uudne nähtus, võeti neid soojalt vastu ja neile anti tihti hüüdnimed, nagu näiteks Soome-Miina. Kui kõneleja  oli Inglismaalt, tutvustati teda lihtsalt kui ”Londoni-meest”.

ESIMENE HARUKONTOR

Sobivaid ruume oli raske leida ning kuna välismaalasi peeti jõukateks, nõuti neilt kõrgemat renti. Siiski avati aastal 1926 Tallinnas Kreutzwaldi tänav 17 väikses korteris harukontor, mille sulaseks määrati Albert West. Samal aastal anti välja esimesed eestikeelsed brošüürid, kaasa arvatud ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”.

Noor eesti neiu Hilda Ang kuulis tõde oma sõpradelt. Kui ta läks harukontorist kirjandust hankima, küsis saksa vend, kas ta ei tahaks aidata tal tõlkida üht avalikku kõnet. Hilda nõustus ning aastal 1928 kutsuti ta kontorisse tõlkijaks. Hiljem abiellus ta briti venna Alexander Brydsoniga, kes oli tulnud Eestisse täisajaliseks kuulutajaks. Hilda  osutus tegusaks ja töökaks tõlkijaks, nii et kui töö hiljem põranda alla läks ning tal koos mehega maalt lahkuda tuli, jätkas ta välismaal veel aastakümneid salaja tõlkimist. Lõpuks olid Brydsonid teeninud täisajaliselt kokku üle saja aasta!

Aastal 1928 avaldasid piibliuurijad esimese eestikeelse raamatu ”Jumala kannel”. Lisaks anti enne Teist maailmasõda välja eestikeelset ajakirja ”Vahitorn”, veel seitse raamatut ja arvukalt brošüüre.

HEA SÕNUMI KUULUTAJAD ALGUSAEGADEL

Jalgratastel ringi liikuvad kolportöörid töötasid läbi suuri territooriume ja magasid kus aga juhtus — kas taludes või heinarõukudes. Inimesed elasid kehvalt, kuid kuulasid kuningriigisõnumit heal meelel. Nii saigi neile täisajalistele kuulutajatele  osaks rõõm kuulutada 150—200 tundi kuus, kusjuures üks neist andis teada 239 tunnist kuus! Nende teenistust iseloomustas tõhusus, kartmatus ja visadus. Seda näitlikustab üsna tabavalt ühe õe esmakogemus põlluteenistuses.

”Kas sa jalgrattaga sõita oskad?” päris talt tarmukas soome õde.

”Oskan küll,” kostis vastristitud õde.

”Lähme siis Saaremaale,” teatas soome õde entusiastlikult, pidades silmas paarisaja kilomeetri kaugusel asuvat Eesti suurimat saart.

Jõudnud Saaremaal esimese külani, tuli soome õde välja ideega: ”Sina alustad küla sellest otsast, mina aga teisest otsast. Õhtul saame küla keskel kokku.” Algaja õde polnud veel kunagi kuulutamas käinud. Kuid juba esimese ukse taga tajus ta Jehoova abi ning kogus kiiresti enesekindlust, et teekonda jätkata.

Hellin Aaltonen (hiljem Grönlund) kohtus Vormsi saare elanikega, kes kõnelesid mingit tundmatut keelt.

”Kas te eesti keelt ei räägigi?” päris ta saareelanikelt.

”Ei, me räägime rootsi keelt,” vastasid need.

”Kas teil on rootsikeelseid raamatuid, mida lugeda?” küsis Hellin.

”Meil pole rootsikeelseid raamatuid juba mitusada aastat,” kõlas nende veidi liialdatud vastus.

Mõistes, et vormsilased vajavad rootsikeelset kirjandust, otsustas Hellin minna saarele koos Fanny Hietalaga, kes rääkis rootsi keelt.

 ”Võtsime kontorist kaasa kõik rootsikeelsed raamatud, mis seal olid, ja sõitsime mootorpaadiga saarele,” meenutab Hellin. ”Töötasime kogu saare kolme päevaga läbi ja jagasime välja peaaegu kõik kirjanduse. Aastakümneid hiljem kuulsin ühest Rootsis elavast vennast, kes oli saanud tõde teada raamatutest, mis talle Vormsil olid kätte juhtunud!” Ikka ja jälle võisid kuningriigikuulutajad kogeda, kui õiged on kirjakoha Koguja 11:6 sõnad: ”Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine.”

MILLEGA TULI KOLPORTÖÖRIDEL TOIME TULLA

Kolportööride töö polnud kaugeltki meelakkumine. Talvel tuli neil kas suuskadel või jalgsi läbida 20—40 kilomeetrit päevas. Külm näpistas kõvasti ja korralikku peavarju oli raske leida. Kaasa sai võtta vaid napilt toitu või muud hädavajalikku, sest tassida tuli ka kirjandusekaste. Tihtilugu muutsid rängad vihmasajud teed praktiliselt läbimatuks. Nii mõnigi öö tuli kolportööridel lageda taeva all mööda saata. Selline karmides oludes teenistus nõudis kogu nende füüsilist jaksu ja sitkust. Mida siis need pühendunud kuulutajad oma teenistuse kohta arvasid?

”Mul ei jäänud kunagi midagi tõeliselt olulist saamata,” meenutab Vilho Eloranta, tulihingeline soome vend, kes kuulutas täisajaliselt pikki kuid kolkapiirkondades. ”Üldiselt sain vastutasuks kirjanduse eest igapäevase toidu ja öömaja. Raha läks minimaalselt  tarvis. Õhtu saabudes hakkasin pärima ulualuse järele. Harva juhtus, et peremees mulle seda ei andnud, eriti veel, kui päev oli juba õhtusse veerenud või kui järgmise taluni oli palju maad.”

”Jõuda kuningriigisõnumiga inimesteni oli mulle sedavõrd oluline,” jätkab Vilho, ”et tagasihoidlikud elamistingimused ei saanud mitte mingil kombel kahandada rahulolu ja rõõmu, mida mulle andis kuulutustöö.”

Need teotahtelised vennad ja õed sillutasid hiigelkogustes kirjandust levitades teed tulevasele kasvule. Aastal 1929 levitas käputäis hea sõnumi kuulutajaid kokku 53704 raamatut ja brošüüri.

”Eestis tegutses umbes 30 kolportööri,” meenutab Adolf Kose, ”nii et nad töötasid enne Teist maailmasõda kogu maa läbi.”

Mõju, mida need algusaegade agarad kuulutajad avaldasid, võib tunda seniajani. Näiteks 1990. aastate algul kohtas üks Jehoova tunnistaja aastates naist Ruthi. Sõnum tundus naisele kuidagi tuttav. Talle meenus, et üle 60 aasta tagasi oli ta käinud kuulamas saksa piibliuurijat, kes oli paar korda tema naabrit külastanud. Ehkki Ruth oli kurt ja ta õlul lasus aastatekoorem, tundis ta tõe ära, oli valmis Piiblit uurima ja laskis end ristida — seda peaaegu 70 aastat pärast esmakontakti!

ALGUSAJA HARUKONTORI TEGEMISED

Noil alguspäevil oli pisike harukontor ka konvendipaigaks. 1928. aasta juunikuus peetud esimesel konvendil viibis 25 inimest, ristiti 4. Järgmisel aastal saabus üle mere 80 soome venda, et abistada konvendi korraldamist ja osaleda kuulutustöös.

 Seni Eestis kontori sulasena töötanud Albert West määrati abistama ja hiljem asendama William Deyd, Taani kontori sulast. Kes saab vend Westi asemel Eesti harukontori sulaseks? Wallace Baxter Šotimaalt oli hea huumorisoonega südamlik inimene. Enne kui ta leidis tõe, oli ta võidelnud Esimeses maailmasõjas Briti armee koosseisus Prantsusmaal. See, mida ta sõjas nägi ja koges, oli vastuolus Jeesus Kristuse õpetustega.

”Olin segaduses ning minuni jõudis arusaam, et kogu see inimeste sõjapidamine on väär, olgu vaenlane kes tahes,” meenutas vend Baxter. ”Ma olin alati uskunud, et kõik inimesed on vennad ning et igaüks, kes Jumalat otsib, lõpuks ta ka leiab. Neid mõtteid mõlgutades laskusin oma blindaažis põlvili ja tõotasin Jumalale pühalikult, et kui jään ellu ja pääsen koju tagasi, teenin teda kogu oma eluaja.”

Ja seda ta ka tegi. Õppinud tõde tundma, alustas ta aastal 1926 innukalt täisajalist teenistust. Kaks aastat hiljem võttis ta vastu kutse teenida Eestis ning jätkas seal samasuguse innuga. Harukontori sulaseks määrati ta aastal 1930, samal aastal kui vend West lahkus. Kontor kolis 1932. aastal majja  aadressil Suur-Tartu maantee 72. Järgmisel aastal registreeriti Eestis ametlikult Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts.

PALJUKEELSED RAADIOSAATED

Juba aastal 1927 sai vend West loa edastada saateid ühel Tallinna kommertsraadiokanalil. Tema loeng ”Tuhandeaastase rahuriigi õnnistused” tõlgiti eesti keelde. Raadiosaated äratasid nii laialdast huvi kui ka tekitasid poleemikat, mistõttu aastani 1929 saateluba enam ei antud. Seejärel alustati regulaarsete igapühapäevaste saadetega. Kõnesid esitati eesti, inglise, soome ja vene keeles ning aeg-ajalt ka rootsi ja saksa keeles ja vähemalt kord taani keeles. Ka need kõned äratasid laialdast huvi ning olid kuulda isegi kaugel Norras, Taanis, Rootsis, Soomes ja Venemaal Leningradis (Peterburi). Teenistusaastal 1932 osutusid edastatud 200 loengut tõhusaks Jehoova  nime tuntukstegemise mooduseks. Pole sugugi üllatav, et need äratasid kirikutegelastes vastuseisu!

Teades, millist hirmu tekitab Eesti ametnikes kõik, mis võib olla seotud kommunismiga, tulid vaimulikud välja väärsüüdistusega, et tunnistajail on sidemeid kommunistidega. Reageerides kärmelt kõigele, mis võiks riiki õõnestada, keelustasid Eesti võimud aastal 1934 loengud. Ent sugugi mitte kõik polnud keelustamisega päri. Üks koolipoiss kirjutas inglise keeles järgmise kirja:

”Kallis Vahi-Torn ja kohtunik Rutherford!

Mul on väga kahju, et meie Eesti valitsus on teie raadioloengud ära keelanud. Ma olen koolipoiss. Mu vanemad pole rikkad: nad püüavad ränka tööd tehes oma lapsi ära elatada. Kuid armastus Issanda vastu ja lootus paneb nende näo päiksena särama. Olin talvel raskesti haige. Sel ajal olid teie raadioloengud mu ainus lohutus. Pisarad mu silmis olid siis õnnepisarad. . . . Kuhu on need loengud jäänud? . . . Hakkasin õppima inglise keelt, nii et see kiri on mul inglise keeles esimene, täiesti ilma sõnaraamatuta. . . . Parimate soovide ja tervitustega kohtunik Rutherfordile.”

Vend Rutherford saatis poisile vastukirja ja mõningad oma loengute salvestised.

”TAEVA KUNINGRIIGI SÕJAVANKER”

Innukas kolportöör John North Inglismaalt elas Eestis kuulutustööd tehes oma perega treileris. Kõikjal Lõuna-Eestis oli see suur kõmuaine. Kohalik  ajaleht kirjeldas treilerit nõnda: ”[Vahi-Torni] selts ehitab Tartus majasarnase veoki. Eesmärgiks on sellega maal ringi sõita ja jumalateenistusi pidada. Nad kuulutavad sellelt ”taeva kuningriigi sõjavankrilt” rahvale sõnumit ja levitavad Piiblit selgitavaid raamatuid. ”Sõjavankri” meeskond koosneb viiest inimesest: ülemmisjonärist, tema naisest, nende lapsest ja kahest energilisest noormehest. Viimased kihutavad (otsekui Jehu) väledalt jalgratastel ”sõjavankri” peatuspiirkonnas ringi ja levitavad kirjandust.”

Poliitiliste murrangute aastatel 1930-ndate keskel vangistati endine lahingupiloot Nikolai Tuiman osalemise pärast eesti fašistlikus liikumises. Vangla raamatukogus sattus Nikolai mõningatele Rutherfordi raamatutele, mis aitasid tal mõista, et ta on valinud vale tee. Pärast vabanemist sõitis  ta Tallinnasse aadressil, mille oli leidnud ühest tunnistajate välja antud raamatust, mille naine oli talle hankinud. Vend Baxteri abiga tegi Nikolai oma elus kannapöörde, loobus poliitilisest tegevusest ning sai rahumeelseks ja innukaks Jehoova tunnistajaks. Hiljem keeluajal oli ta üks koguduse tugisambaid ja osales põrandaaluses trükitöös. Ta jäi ustavaks 15 aasta jooksul, mil ta oli Siberisse küüditatud.

Veel üks poliitikas osalenud ja siis selles pettunud inimene oli doktor Artur Indus. Esmane tõesäde süttis temas siis, kui ta tegi arstivisiidi Martin Kose poole koju. Vend Kose kutsus Arturit üles Piiblit uurima ning kuna Artur oskas saksa keelt, tellis vend Kose talle kogu saksa keeles saadaoleva kirjanduse. Martini toel võttis Artur tõe vastu, pühendus Jehoovale ja ristiti. Artur Indus, kes oli tuntud ja lugupeetud doktor, sai ka tuntuks kui tulihingeline ja lugupeetud vaimne vend.

SÜNGED PILVED SILMAPIIRIL

1930-ndate aastate keskpaiku olid ajad rahutud. Natsi-Saksamaa ja katoliku kiriku survel konfiskeeriti  1935. aasta jaanuaris brošüür ”Õiglane valitseja”.

Samal aastal saadeti Eesti Vahi-Torni Selts siseministri korraldusel laiali. Konfiskeeriti kirjandus ja arestiti vara. Ehkki suur osa kirjandust oli juba peidus, konfiskeeriti umbes 76000 väljaannet. Kuid see tagasilöök tööd ei peatanud. Vendade suureks üllatuseks ja rõõmuks avaldati kahe konfiskeeritud brošüüri sisu paaris juhtivas ajalehes, mille kogutiraaž oli 100000. Kirjanduse kaotusest hoolimata pälvis Jehoova nimi rohkem avalikkuse tähelepanu kui siis, kui vennad oleksid need brošüürid laiali jaganud.

Kuulutustöö aga jätkus ja kontori tegevus taastus. Järgnevatel aastatel konfiskeeriti üsna palju raamatuid. Hellin Aaltonen oli parajasti kontoris tööl, kui korraldati järjekordne läbiotsimine.

”Tuli kolm noort politseinikku, et konfiskeerida eeskätt brošüür ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”,” meenutab õde Aaltonen, ”kuid meil polnud ühtainustki eksemplari. Nad tirisid kõik raamatud  riiulitest välja ja loopisid põrandale hunnikusse. Vend Baxter, kellel teraselt silma peal hoiti, ei saanud midagi ette võtta. Kuid ma asusin politsei järelt koristama ja astusin hiljukesi vend Baxteri laua juurde, et näha, kas mitte pole seal pabereid, mis ei tohiks politsei silma alla sattuda. Märkasin kirja, kus olid kõigi kuulutajate nimed ja aadressid. Heitsin selle nurka prügikasti. Kui politseinikud hakkasid raamatuid kastidesse laduma, krabas üks neist kasti ja tõukas selle eemale nii ägedalt, et murdis käeluu! Teised politseinikud kiirustasid teda haiglasse toimetama, nii et meil jäi aega kastid läbi sorteerida, enne kui nad tagasi tulid.”

”Politseinikud naasid,” jätkab vend Baxter, ”ja parajasti kui konfiskeerimine oli täies hoos, tabas mu pilk seda, kuidas üks neist libistab oma palitu suurde taskusse raamatu ”Vabastamine”. Olen tihtilugu mõelnud, kui palju veel võis olla raamatuid, mida need mehed endale võtsid ja lugesid.”

1939. aasta oli ebakindluse ja kartuse aeg. Hulk Nõukogude vägesid sai loa Eestisse siseneda. ”Raadio paiskas päevast päeva välja kommunistlikku propagandat,” kirjutas vend Baxter. ”Levis igasugu kuulujutte ja kõikjal valitses ärevus, kartlik ootus ja otsene hirm. Taevast täitis langevarjuüksusi vedavate Nõukogude sõjalennukite jõrin.” Kas ähvardav oht halvas tunnistustöö?

Hoolimata kogu sellest segadusest levitasid Jehoova ustavad teenijad 1940. aastal 59776 raamatut ja brošüüri. Kõigest 27 kuulutaja ja 15 pioneeri suurepärane saavutus! Veel järele jäänud vabaduseajal tegid nad kõik, mis suutsid.

 VIIMANE VABADUSES PEETUD KONVENT

Veidi aega enne Nõukogude võimu kehtestamist said vennad korraldada Tallinnas kokkutuleku. See osutus enne järgnevat viit aastakümmet viimaseks vabaduses peetuks. Käsitleti selliseid ”Vahitorni” artikleid nagu ”Teokraatia”, ”Erapooletus”, ”Püünised” ja ”Religiooni hukk”. Kõik see oli päevakohane vaimne toit, mis aitas Jumala rahval eelolevaks valmistuda.

Juba oli Teine maailmasõda Eestit endasse haaramas ning vennadki ei pääsenud selle mõjudest. 1940. aasta 16. juunil esitas NSV Liit Eesti valitsusele ultimaatumi määrata uus valitsus ja lasta täiendavatel Nõukogude vägedel sisse marssida. Legaliseeriti napilt 150 liikmega Eestimaa Kommunistlik Partei ning Eesti annekteeriti ja arvati Nõukogude  Liidu koosseisu. Mõne kuuga küüditati tuhanded eestlased Siberisse, nende kodud aga jäid kas tühjaks, põletati või anti sissetungivatele venelastele. Tuhanded teised üritasid põgeneda väikeste kalapaatidega peamiselt Rootsi. Paljudel see ka õnnestus, ülejäänud aga hukkusid tormisel merel.

LAHKUVAD VIIMASED VÄLISMAALASED

Koos kommunistliku režiimi kehtestamisega suleti harukontor taas. Olgugi et vend Baxter ning abielupaar Alexander ja Hilda Brydson olid otsustanud oma ülesande juures püsida, muutus maalejäämine võõramaalastele aina ohtlikumaks. Seepärast soovitas vend Rutherford neil riigist lahkuda. Vend Baxter koos Dunhamitega Lätist evakueeriti läbi Siberi sõitva rongiga ning nad jõudsid lõpuks välja Austraaliasse. Brydsonid lahkusid aasta hiljem ja jõudsid Rootsi. Vend Baxter teenis ustavalt Austraalia harubüroo komitees kuni maise elutee lõpuni 21. juunil 1994. *

Mis oli ootamas ees väikest rühma kohalikke vendi nüüd, mil teiste maade vennad olid lahkunud? Nad olid tões veel võrdlemisi kogenematud ning ühtäkki olid nad sattunud julma sõja keerisesse. Sõda nõudis oma ja töö soikus. Pärast viimast aruannet aastal 1941 polnud paarkümmend aastat vendadest mitte midagi kuulda.

RÄNGAD USUKATSED

Teise maailmasõja möllus kihutasid Saksa väed  Nõukogude omad välja ning okupeerisid Eesti aastateks 1941—1944. Kuid vendade käsi paremini käima ei hakanud. Kurt vend Jaan Pärrat oli aastal 1942 parajasti Tartus kuulutamas, kui sakslased ta arreteerisid. Teda süüdistati õõnestustegevuses ja ta pandi vangi. Nagu näitavad vangladokumendid, sai vanglaülem korralduse ”anda vang Jaan Pärrat välja erikorralduseks”. Tegelikult oli see hukkamiskäsk. Rühm mehi nägi tema väljaviimist ja kuulis seejärel laske. Tagasi teda ei toodud ja keegi teda enam ei näinud.

Kahtlemata oli see vendadele raske aeg. Noori mehi tahtis väeteenistusse värvata esmalt Nõukogude armee ja seejärel Saksa armee. ”Meil tuli minna rettu, et pääseda sõjaväkke võtmisest,” meenutab Adolf Kose. ”Juhul kui meid oleks kätte saadud, oleks olnud kaks võimalust: sa kas allusid korraldusele või said kuuli. Kuningriigitegevus muidugi kannatas, sest midagi ette võtta oli üsna keeruline.”

Taas kord toimus sõjategevuses pööre ja Nõukogude armee sundis 1944. aasta lõpus sakslased Eestist taganema, nii et siin kehtestati jälle ränkraske Nõukogude võim. Eesti rahvale kujunesid sõda ja sellele järgnenud repressiooniaastad laastavaks. Vähemalt neljandik rahvastikust tapeti või küüditati Nõukogude Liidu kaugetesse paikadesse või siis õnnestus neil maalt põgeneda. Aastate jooksul tuli Eestisse elama sadu tuhandeid venelasi, nii et rahvastiku koosseis muutus märkimisväärselt. Nagu järgnevalt näeme, pani Nõukogude võim meie vendade usu rängale katsele.

 METSAVENNAST VAIMSEKS VENNAKS

Tolleaegses rahvuslikus nõukogudevastases partisaniliikumises osalejad said tuntuks metsavendade nime all, sest nad peitusid tihedatesse metsadesse. Nende seas oli palju selliseid, kes polnud partisanid, vaid pidid end varjama neid jälitava Nõukogude Liidu Julgeolekukomitee KGB eest. Arvatakse, et oli aeg, mil metsades varjas end 15000—20000 meest. Mõningad olid aastaid kadunud, ilma et võimud neid leidnud oleks. Teadupärast leiti viimane neist üles alles aastal 1978! Kas keegi metsavendadest võttis ka tõe vastu ja otsustas saada vaimseks vennaks?

Eesti riigi teenistuses olnud Erik Heinloo teadis, et teda varitseb oht. Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, üritas ta korduvalt koos naise Magdaga paadiga Rootsi põgeneda. Viimane kord paadis olles läks mootor rikki ja nad olid sunnitud tagasi pöörduma. Tal õnnestus seitse aastat metsas redutades end võimude eest varjata, kuni ta lõpuks arreteeriti. Seejärel suleti nad naisega Nõukogude Liidu eri vanglatesse.

Vangis olles kohtus Magda kahe Jehoova tunnistajaga, kes jagasid temaga kuningriigilootust. Magda mõistis otsekohe, et on leidnud tõe, ja tal oli nii hea meel, et ta sõna otseses mõttes tantsis õnnest! Magda vabanes vangist 1956. ja ristiti 1960. aastal. Samuti Erik võttis seitse aastat pärast vabanemist tõe vastu. Lõpuks oligi metsavennast saanud vaimne vend.

 JÄLITATUD JA ARRETEERITUD

Pärast seda kui välismaised vennad olid sunnitud Eestist lahkuma, määrati Põhja-Eestis töö ülevaatajaks vapper ja tulihingeline vend Martin Kose. Lõuna-Eesti ülevaatajaks sai Friedrich Altpere, pikka kasvu heade maneeridega eestlane, kes õpetas gümnaasiumis inglise keelt. 1930. aastatel paluti tal olla tõlgiks, kui üks välismaalt tulnud pioneer Võrus kõnet pidas. Teinud seda, sai ta aru, et on leidnud tõe. Nüüd oli ta edenenud sedavõrd, et võis asuda Lõuna-Eestis kuulutustööd juhtima.

Ülesanne oli mõlemale vennale raske, sest organisatsiooniga mingit ühendust ei olnud ning kummalgi polnud kuigipalju kogemusi. Põrandaaluse töö raskustest hoolimata teenisid need kaks venda alates aastast 1940 ustavalt, kuni nad 1948. aasta lõpus arreteeriti.

Martin Kose ja Friedrich Altpere asemele moodustati teenistuskomitee, kuhu kuulusid Albert Kruus, Karl Talberg ja Artur Indus. Lembit Toom oli abiline. Ajal, mil ülejäänud komitee oli sunnitud olema redus, sai vaid Lembit Toom vabalt ringi liikuda ja gruppe külastada. Kuidas see võimalik oli? Ta oli  tuuleveskis mölder ning sai tuulevaiksetel päevadel, mil veski seisis, oma asju ajada.

Eesti vastutavad vennad riskisid eluga, et jumalateenijatest kaaslasi aidata. Nende pildid, keda arvati olevat liidrid, riputati üles raudteejaamadesse, nii et neid koheldi otsekui tagaotsitavaid kurjategijaid. Igale meie tagasihoidlikule, lambasarnasele vennale pani KGB kuni neli nuhki sappa. Ehkki aastad 1948—1951 olid rasked, õnnistas Jehoova oma pühendunud teenijate pingutusi kuulutustöös. Tulemuseks oli see, et kuulutajate arv tõusis üle saja.

ETTEVAATLIKUD NAGU MAOD, SÜÜTUD NAGU TUVID

Jeesuse jüngrid Eestis said üha enam kogeda oma Isanda hoiatavate sõnade paikapidavust: ”Olge siis ettevaatlikud nagu maod ja samas süütud nagu tuvid. Olge inimeste suhtes valvsad, sest nad annavad teid kohalikesse kohtutesse ja piitsutavad teid oma sünagoogides. Jah, minu pärast veetakse teid maavalitsejate ja kuningate ette, kus te saate anda tunnistust neile ja rahvastele” (Matt. 10:16—18). Paraku mõningad, kel oli kiiduväärt usk, ei mõistnud täielikult, et mitte alati ei paku Jehoova Saatana türannia vastu imepärast kaitset (Iiob 1:9—12; 2:3—6). Mõned tunnistajad polnud mitte iga kord piisavalt ”ettevaatlikud nagu maod”, nõnda et neist sai õelatele jälitajatele kerge saak.

”Oli üks huviline mees, kes tundus olevat ülimalt innukas ja kartmatu,” meenutab Adolf Kose. ”Ta sai koguduses ülesandeid ning oli õdede seas väga populaarne. Ent vendadel tekkis kahtlus ja nad  hoiatasid õdesid, et need ei tooks teda mitte kõigisse meie kooskäimispaikadesse.” Kahjuks oli neid, kes ei võtnud hoiatust kuulda, nii et mees sai anda otse KGB-le üsna palju infot.

”1950. aastal saime Saksamaalt mõningad ”Vahitornid”, mida tahtsime jagada kõigi eesti kristlike vendadega,” jutustab Lembit Toom.

Kokkutulekut oli plaanis pidada maal kõrvalises paigas heinaküünis. Ent KGB sai plaanidele jälile ning valmistus arreteerima kõiki vendi ja õdesid. Korraldati varitsus ning raudteejaama, kuhu vennad pidid saabuma, seati valmis kaks veoautotäit sõdureid. Kolm tunnistajat olid kogunemispaika viival maanteel ootamas kokkulepitud kilomeetriposti juures, et delegaate kohale juhatada. Üks vend kuulis metsast kahtlast häält ja läks asja uurima. Äkitselt seisis ta püssitoru ees! Sõdurid viisid ta tagasi teise kahe venna juurde ning kõik kolm tunnistajat arreteeriti.

Kui Lembit Toom ja Ella Kikas (hiljem Toom) taipasid, et kolm venda on kinni võetud, olid nad kärmed tegutsema. Nad hüppasid Lembitu mootorrattale ning kihutasid, nagu jõudsid, eelmisse raudteejaama, et hoiatada vendi, kes olid just rongiga saabumas. Lembit ja Ella tormasid raudteejaama, hüppasid rongile ja käskisid vendadel kiiresti väljuda. Läkski nii, et kui rong veeres jaama, kus olid ootamas KGB-lased, nägid need oma pettumuseks, et rongil polnud ainustki tunnistajat.

Vahepeal leidsid teised vennad kiiresti uue küüni, kus kokkutulekut pidada. Seejärel juhatasid nad delegaadid vaikset kõrvalteed pidi uude  toimumispaika kümne kilomeetri kaugusel. Kogu see aeg sõitsid sõdurid põhiteedel edasi-tagasi, otsides delegaate, kes olid mõistatuslikult kadunud. Kokkutulek peeti segamatult. Kohal oli 111 inimest. Õhkkond oli väga sünge, sest viimane kui üks teadis, et ta võidakse iga hetk arreteerida. Programmis oli teateid teiste maade vendade ja õdede olukorrast, samuti räägiti uskutugevdavaid tõsielujuhtumeid Jehoova tunnistajatest natsi koonduslaagrites. Ehk küll tookordne pääsemine massilisest arreteerimisest jäi lühiajaliseks, saadi kokkutulekul üliolulisi juhtnööre ja uut jõudu eesootavateks katsumusteks.

ÜLEKUULAMINE JA SÜÜDIMÕISTMINE

Mõne järgneva kuu jooksul arreteeriti üksteise järel kõik vastutavad vennad, samuti üle 70 kuulutaja ja muid inimesi, kel oli sidemeid Jehoova tunnistajatega. Nüüd said Jehoova rahumeelsetele sulastele osaks lausa lõputuna tunduvad ülekuulamised, need aga, kes viibisid veel vabaduses, teadsid, et järgmised võivad olla nemad.

Kuna ülekuulamisi oli tavaks korraldada öösiti ja need võisid väldata kuid, ei saanud kinnipeetavad pika aja vältel korralikult magada. Kannatades järjest rohkem magamatuse all, olid nad vaimsest pingest üha rängemini kurnatud. Vennad mõisteti süüdi ilma kohtuliku menetluseta. Neile lihtsalt öeldi, mis karistust nad hakkavad kandma: 5—12 aastat vanglat või sunnitöölaagrit. Valdav osa sai 10-aastase karistuse. Mis oli nende kuritegu? ”Riigivastane propaganda ja õõnestustegevus”, nagu ühest ametlikust dokumendist võis näha. Üsna pea seadus  muutus ning tunnistajaile hakati määrama 25 aasta pikkusi vanglakaristusi. 63-aastane August Pressraud sõnanud pärast süüdimõistmist irooniliselt: ”Tänan aulikku kohut pika ea määramise eest. Arvasin, et mul on jäänud elada veel vaid tosin aastat, aga teie andsite mulle tervelt veerand sajandit!”

Tunnistajad saadeti karistust kandma kurikuulsatesse vanglatesse või sunnitöölaagritesse üle kogu Nõukogude Liidu, põhiliselt siiski Siberisse ja Venemaale Kaug-Itta või Kaug-Põhja, kus tingimused olid eriti karmid. Mingit tagasitulekulootust ei paistnud ja paljud vangid oleksid eelistanud surra.

Tagakiusajate karmi kätt said tunda ka valevennad, kes olid teinud võimudega koostööd. Eredaks näiteks on see, mis juhtus kahe vennaga, kellest said KGB nuhid. Otsekohe, kui nad olid oma ülesande täitnud, asus KGB neid endid taga kiusama. Mõlemad saadeti ära vangilaagritesse. Paistis, et KGB-l puudus igasugune lugupidamine nende argpükslike koputajate vastu. *

EESTIST SIBERISSE

Nüüd, mil KGB oli arreteerinud need, keda ta pidas juhtivaiks Jehoova tunnistajaiks, asus ta otsustavalt välja juurima viimseidki järelejäänud tunnistajaid. Rünne korraldati 1951. aasta 1. aprilli varahommikul. Selle erakordselt hoolikalt korraldatud manöövri käigus rünnati maa kõiki osasid (samuti Lätit, Leedut ja Lääne-Ukrainat) täpselt ühel ajal.

 Valdavalt kõik Jehoova tunnistajad, hulk nende lähedasi sugulasi ja koguni huvilisi viidi kibekähku kodudest minema, veeti mitmesse raudteejaama kokku ja topiti kaubavagunitesse. Kaasa lubati neil võtta veidi toitu ja isiklikke asju, kogu muu vara aga konfiskeeriti. Ilma mingi kohtumõistmise või täiendava selgituseta saadeti tol päeval Eestist ligikaudu 300 inimest rongiga Siberisse, põhiliselt umbes 5000 kilomeetri kaugusele Tomski piirkonda.

VAPRAD NOORED

17-aastane Corinna Ennika koos 13-aastase õe Enega olid kodunt ära sugulastel külas. Võib kujutleda, milline äng neid valdas, kui nad koju saabudes avastasid, et maja on kindlalt suletud ja ema pole kuskilt leida! Kui selgus, et ema on arreteeritud, tundsid nad koguni kergendust. Miks?

”Vähemalt oli ta elus!” ütleb Corinna. ”Kui sai selgeks, et ilmselt on teisedki arreteeritud, arvasime, et küllap on ema ühes ülejäänud Jehoova rahvaga. Tundsime, et Jehoova on meile kindlaks toeks ja rahu allikaks. Mina ei nutnud ning ka tundlik ja habras Ene ei nutnud. Läksime esmaspäeval taas kooli ega maininud kellelegi sõnakestki, et ema on arreteeritud.”

Ka siis, kui ametnikud tulid Corinnat ja Enet ära viima, jäid nad rahulikuks. ”Meie vagunis olid kõik rahulikud,” jätkab Corinna. ”Üks õde trööstis meid ja sõnas, et Jehoova ei luba, et katsumused meile üle jõu käiksid, ning et meil on tarvis kindlalt loota tema tõotusele meid aidata.” Tüdrukutel tuli olla emast eraldi üle kuue aasta.

Tagakiusajate pimedast vihast räägib kõnekalt  kuuekuuse beebi väljasaatmisdokument. Lapsukese küüditamise põhjusena oli märgitud ”riigi vaenlane”.

Küüditamine oli ülimalt traumeeriv ning küüditatavaid alandati ja häbistati kõikvõimalikul moel. Igal hommikul ja õhtul lasti kõik vagunitest välja käimlasse, ehkki käimlaid polnud üleüldse olemas. ”Kõik see oli allpool igasugust sündsust ja inimlikkust,” meenutab üks õde. ”Mehed ja naised ei võinud lahku minna. Muud inimesed kõndisid meist mööda ning me olime ümbritsevate valvurite valvsa silma all.”

ELU JA SURM SIBERIS

Pärast paarinädalast kurnavat rongisõitu lasti küüditatavad koos oma tagasihoidlike kompsudega lõpuks vagunitest välja pakasesse. Lähedastest sovhoosidest tulid esimehed endale paremaid töölisi valima, mis sarnanes vägagi orjaturuga, kus maaomanikud endile töötegijaid kauplesid.

Paljud Siberi asukad olid ka ise küüditatud ja tundsid äsjasaabunutele kaasa. Niisiis, usukaaslaste ja sõbralike kohalike abiga leidsid küüditatud vennad peagi endale ulualuse. Oli neid, kel õnnestus end lõpuks võrdlemisi normaalselt sisse seada. Üksikuil neist paranes üllatuseks koguni tervis. Näitena võiks tuua kaht eesti õde, kes põdesid tuberkuloosi, kuid said kuivas Siberi kliimas elades terveks.

Kuid sugugi mitte kõigil ei käinud käsi nii hästi. Rongis suri vähemalt üks laps ning üks eakas tunnistaja suri kas ränkade tingimuste või hingetrauma tagajärjel. Mõningad vennad invaliidistusid korraliku arstiabi puudumise või ülejõu  käiva töö tõttu. Teisi räsisid karmid elamistingimused, kehv toitumine, haigused, õnnetused ja väga vali pakane. Lisaks põhjustas paljudele hingevalu see, et nad olid pikkadeks aastateks kistud ära oma pere juurest ega saanud lähedastelt ainsatki kirja.

”Kuna meie pere koosnes vaid lastest ja noortest neidudest,” jutustab Tiina Kruuse, ”viidi meid üsna kehval järjel sovhoosi. Sovhoosnikutel endilgi polnud piisavalt süüa, rääkimata veel meist. Uustulnukatel tuli närida männikasve ja söödavaid juurikaid ning piirduda tihtilugu vaid nõgesesupiga.”

Siberi talved on pikad ja krõbekülmad. Eestlastest väljasaadetutele oli sealne karm kliima harjumatu. Isegi selline nii tavapärane ettevõtmine nagu kartulite kasvatamine õnnestus harva. Valdavale osale oli esimene küüditamisaasta üliränk, saatjaks alaline näljatunne.

”Väljas oli külma 50 kraadi,” meenutab Hiisi Lember. ”Pakase tõttu hoidsime kanakuuti voodi all, et kanad surnuks ei külmuks. Mõnel oli majas isegi vasikas, kui see juhtus sündima talveajal.”

 AVANEB UUS TERRITOORIUM — JA SEDA RIIGI KULUL!

William Dey oli aastaid varem öelnud, et kui Nõukogude Liit peaks allutama Balti riigid, avanevad vendadele hiigelterritooriumid, kus kuulutada. Kuidas küll need sõnad tõeks osutusid! Nõukogude valitsus tõepoolest aitas Jehoova tunnistajaid küüditades laiendada kuulutustööd Siberi ja muude kaugete paikadeni. Ehkki Jehoova lubas tunnistajatele katsumusi, avanes paljudele, kes polnud Jumala nimest mitte midagi kuulnud, võimalus õppida tundma tõde.

Näiteks Lembit Trell oli arreteeritud riigivastase tegevuse pärast. Tõest kuulis ta aastal 1948 tavatul moel — Tartus vangikongis istudes. Vene armee ohvitser, keda samuti vahi all peeti, rääkis talle tunnistajatest, keda ta oli kohanud teises kongis. Ohvitser andis Lembitule nende õpetustest lühiülevaate. Ta seletas, et ainsaks lahenduseks on Jumala valitsus ning et peagi hakkab Jumal kogu maakera üle valitsema. See äratas Lembitus huvi.

Lõpuks saadeti Lembit Siberi Kaug-Põhja Vorkutasse vangilaagrisse Põhja-Jäämere läheduses. Seal juhtus ta kuulma, kuidas rühm tunnistajaid rääkis Piiblist. Nihutanud end lähemale, mõistis ta, et nad arutavad samu asju, millest ta oli kuulnud ohvitseri kõnelevat, ja astus nendega vestlusse.

”Miks sa vangis oled?” küsisid vennad Lembitult.

”Ma võitlesin õiguse eest,” vastas ta.

”Kas see sul ka õnnestus?” päris üks tunnistaja.

Vastus oli niigi selge ja Lembit sõnas: ”Ei õnnestunud.”

 ”Kas tead, sa võitlesid valel poolel!” avaldas üks vend mõtet. ”Kas sa ei tahaks hoopis õigele poolele asuda?” Seejärel selgitati talle, mida räägib Piibel vaimse sõjapidamise kohta. Mida enam Lembit kuulas, seda enam sai talle selgeks, et on leidnud tõe ning et on tarvis astuda selles vaimses sõjas Jehoova poolele.

Pärast vabanemist naasis Lembit Eestisse ja alustas vaimse sõjategevusega. Praegu on ta üldpioneer. Ka ta naine Maimu leidis tõe sarnasel moel: temagi huvi sütitas vanglas keegi, kes polnud tunnistaja.

Vendadele, kes vene keelt suurt ei osanud, oli kuulutustöö raske. Kuid isegi oma kasina sõnavaraga said nad alati hõlpsasti vestlust alustada, rääkides enda Siberisse küüditamise põhjusest. Seeläbi said vendadest eraviisilise kuulutamise meistrid. Pealegi avanes neile hulgaliselt võimalusi eestlastest väljassaadetutele emakeeles tunnistust anda. Ühe laagrisolnu arvestuse järgi õppis vangilaagris tõde tundma 15—20 eestlast, samuti suur hulk venelasi ja leedulasi.

KUST SAADA VAIMSET TOITU

Selleks, et toimetada salaja Piibleid ja muud vaimset toitu vanglatesse ja eraldatud piirkondades elavatele küüditatud tunnistajatele, kasutati mitmesuguseid nippe. ”Saime kirjandust üksikute lehekülgede kaupa sea- või loomarasva purkides,” selgitab üks vend. ”Kuna rasv külma käes valgeks hangus, polnud paberit nii kerge märgata. Ehkki  ametnikud purkide sisu noaga torkisid, ei avastanud nad õhukest paberit, mis oli surutud tihedalt purgi külgedele.” Juhtus üsna harva, et ametnikud sõnasõnalise toidu purkidesse peidetud kallihinnalise vaimse toidu üles leidsid.

Kirjandust sai tillukeste osadena õmmelda ka käekoti või rõivaste sisse, peita seebikarpi või suruda õõnestatud seebitükki. ”Mul õnnestus mahutada seepi neli ”Vahitorni”,” lausub Ella Toom.

Kuna kirju tsenseeriti, õppisid tunnistajad peitma piiblitõdesid ja teokraatlikku keelt igapäevaste sõnade taha. Näiteks kirjutas üks õde: ”Isa hoolitseb me eest heldelt, ja kaevunöör ulatub meil kaevu põhja.” Ta tahtis sellega öelda, et ”isa” — Jehoova — annab neile vaimset toitu, et neil on kontakt ”kaevu” — Jehoova organisatsiooniga — ning et eluandvad tõeveed — piibliline kirjandus — on neile kättesaadavad.

Ehkki valdav osa kirjandust kirjutati lihtsalt käsitsi ümber, paljundati seda mingil määral ka algeliste trükimeetoditega. Tunnistajad, kes paljundasid kirjandust käsitsi, olid tänulikudki, kui nad kuulutamise pärast karistuseks teistest isoleeriti. Miks? ”See, et mind pandi üksi istuma, oligi hea,” lausub üks õde. ”Mul oli parem ”Vahitorni” tõlkida, sest seal mind nii palju ei segatud.” See oli üks paljudest juhtudest, mil tagakiusajate taktika liiva jooksis ja tihtilugu hoopis kuningriigihuve edendas (Jes. 54:17).

KOOSOLEKUD ON TÄHTSAD

Võimalusi teiste tunnistajatega kokku tulla avanes harva ja need olid kõrges hinnas. Corinna  Ennika kirjeldab, kuidas ta koos ühe teise õega võttis julguse kokku ja lahkus paariks päevaks ilma loata töölt, et käia ühel koosolekul. ”Hiilisime oma tööpiirkonnast minema õhtul,” jutustab Corinna, ”ning läksime jala 25 kilomeetri kaugusele rongijaama. Rong läks välja kell kaks öösel ning meil tuli sõita kuus tundi. Seejärel läksime maha ja astusime kümme kilomeetrit koosolekupaigani. Õige majani jõudnuna püüdsime parajasti otsustada, kes ütleb parooli, kui üks vend tuli välja, sai aru, et oleme tunnistajad, ja lausus rõõmsalt: ”Olete õiges kohas. Astuge sisse!” Uurisime ”Vahitorni” ja laulsime kuningriigilaule. Kogetu andis meile väga palju uut jaksu ja tugevdas suuresti meie usku.” Kui nad kolme päeva pärast tööle naasid, said nad kergendusega teada, et farmijuhataja polnud märganudki nende puudumist. Osavõtt salajastest koosolekutest oli väga oluline Jehoova ustavate teenijate usu ja südikuse tugevdamisel.

Kord oli grupp vendi parajasti vanglas koosolekut pidamas, kui ootamatult saabusid valvurid, et kirjandust otsida. Üks vend, kel olid pihus mõningad lehed, haaras kiiresti luua ja asus põrandat pühkima. Valvurid otsisid, kuid ei leidnud midagi ja lahkusid. Kirjandus oli usinalt põrandat kraapiva venna kindlas haardes, mähituna ümber luuavarre!

EHTSA KRISTLIKU ARMASTUSE VÄGI

”Töötasin viis aastat söekaevanduses maa all,” jutustab Adolf Kose. ”Olime polaarjoonest põhja pool, seal, kus talvel päev valgeks ei lähegi. Oli pime, kui me vahetuse lõppedes maa alt välja  tulime. Kuude kaupa ei näinud me päevavalgust. Lisaks ei suutnud päevased toiduportsjonid me nälga kustutada. See mõjus laastavalt mälule ja ajatajule. Ränkraske töö, toidupuuduse ja täieliku kurnatuse tõttu oli meil jaksu vaid mõni minut korraga hädapäraseid repliike vahetada. Ent kuningriigitõdesid arutades ei tundnud me end kunagi väsinuna. Seda oleksime võinud teha tunde!”

Kõigi nende raskuste keskel õppis Jehoova rahvas osutama isekeskis ennastohverdavat armastust. ”Kõike, mis meil oli, või kõike, mida keegi sai, jagati vendade vahel võrdselt. Me kõik kannatasime puudust, seetõttu õppisime jagama üksteisega mida iganes, mis meil oli,” räägib vend Kose (1. Joh. 4:21).

Ka valvuritele sai selgeks, et tunnistajad aitavad alati üksteist. Kui Aino Ehtmaa viidi ühest laagrist teise, polnud tal ei lusikat ega kaussi — laagrielus ülimalt hädavajalikke esemeid.

”Pole midagi,” lausus laagriülem, ”küll õed annavad sulle, mida sa vajad.” Ja seda nad tegidki. Ikka ja jälle tõi sellise kristliku armastuse osutamine Jehoova nimele au.

Kõigele vaatamata pandi ustavus pidevalt katsele. Näiteks, kuigi õde Ehtmaa oli juba mõnda aega vangilaagris olnud, küsisid valvurid temalt alatasa: ”Kas sa ikka veel keeldud meiega koostööd tegemast?” Koostöö, mida nemad soovisid, oli teadagi salainfo edastamine Jehoova tunnistajate kohta.

 ”Te hoiate mind vangilaagrites kinni ning lasite mu isal ja emal surra,” vastas õde Ehtmaa alati. ”Kuidas ma saaksingi teiega koostööd teha?”

Väljasaadetud tunnistajad osutasid ka ”vangiahelais” olles kristlikku armastust, jagades head sõnumit kuningriigist igal pool, kus võimalik. Aga kellele nad said kuulutada? Tegelikult avaski ’nende sõnumile ukse’ Nõukogude poliitika asustada ümber eliit, mittekommunistidest kodanikud. Paljudel vendadel ja õdedel oli viljakaid keskustelusid nende haritud väljasaadetutega, kes ehk muidu poleks nii kergesti kuningriigisõnumit kuulama jäänud või vastu võtnud (Kol. 4:2—4).

”Hiljem viidi meid eri laagritesse,” jutustab vend Kose. ”Igas kambris tehti agaralt tunnistustööd. Nii palju tunnistust, kui ma siis sain anda, polnud ma eales varem ega pole ka hiljem andnud.”

Kõigil neil pagendusaastail olid Jehoova tunnistajad lakkamatult rünnaku all. Neilt rööviti nende omand ja vabadus ning neid alandati igal võimalikul moel. Kuid moraalselt ja vaimselt ei õnnestunud tagakiusajatel neid kunagi lüüa.

TAGASI EESTISSE

Kui Jossif Stalin aastal 1953 suri, olid paljud tema andunud toetajad murest murtud. Ella Toom oli koos kuue teise õega parajasti vangikambris. Sisenes pisarais valvur ning kamandas neid püsti seisma ja Stalinile au andma. Õed keeldusid kartmatult.

Pärast Stalini surma hakkas poliitiline õhkkond muutuma. Aastatel 1956 ja 1957 saabus üleilmselt  Jehoova tunnistajate vennaskonnalt Nõukogude valitsusele sadu palvekirju väljasaadetud vennad vabastada. Üksteise järel said väljasaadetud tunnistajad amnestia. Vangisistujad vabastati ja küüditatutel lubati kodumaale tagasi minna. Mõningad tunnistajad vabastati peagi pärast Stalini surma, teistel tuli veel mõnda aega oodata. Näiteks Tuimanite perekond küüditati aastal 1951, kuid tagasi pöörduda lubati neil alles aastal 1965. Ja ehkki vennad võisid Eestisse tagasi tulla, oli neil ikkagi vaja endale elupaik otsida, sest kui nad küüditati, konfiskeeriti kogu nende vara.

PILK TAGASI

Millist mõju avaldasid tunnistajatele alandamine, julm kohtlemine, ränk sunnitöö ja õõvastavad vanglaolud? Valdav osa neist jäi vaimselt tugevaks ja ustavaks, seda ka surmaga silmitsi seistes. Vangis või pagenduses olles suri vähemalt 27 eesti tunnistajat, nende hulgas Artur Indus, kes oli enne väljasaatmist teeninud Eesti teenistuskomitees. Friedrich Altpere suri ilmselt ränga sunnitöö tagajärjel varsti pärast vabanemist. Jehoova teenijatele said Siberis osaks väga tõsised usukatsed, kuid nad õppisid sellest paljutki ning nende laitmatus Jumala ees jäi murdumatuks. Tõepoolest, sellise metsiku rünnaku järel oli nende usk ja vastupidavus veelgi tugevam (Jaak. 1:2—4).

”Vastutavad vennad olid kõik vangilaagrites,” räägib Viljard Kaarna, ”kuid meil säilis nendega kontakt. Niisiis oli meil Siberis alati kirjandust ning me püsisime Jehoova ligi. Taas Eestis olles oli tunduvalt keerulisem regulaarselt vaimset  toitu saada. Me ei usu, et Eestisse jäänuna oleks meie vaimne seisund sama hea olnud.”

Paljud küüditatud, kes polnud tunnistajad, kibestusid kannatuste tõttu. Seevastu Jehoova tunnistajad võtsid küüditamist kui vaimselt tugevdavat kogemust.

”Kannatustes õppisime sõnakuulmist,” sõnab Corinna Ennika. ”Panime kogu lootuse Jehoovale ega pidanud seda kunagi kahetsema. Nägime, kui vähe on tegelikult eluspüsimiseks vaja. Meil õe Enega oli vaid väike kohver ja kast voodi all. Nüüd, kui tunneme, et oleks veel midagi vaja, mõtleme sellele kogemusele. Parimad noorusaastad (vanuses 17—23) möödusid Siberis. Olen tihti mõelnud sellele, kas oleksime vaimselt nii tugevad, kui meid poleks küüditatud. Arvan, et igal juhul oli Siber meile tookord parim paik.”

”Need viis Siberi-aastat ununesid peagi,” ütleb teine õde. ”Oli, nagu oleksin vaid paar tundi filmi vaadanud.”

Aino Ehtmaa meenutab möödunud aegu: ”Ma ei unusta iial suursugust virmaliste mängu,  pakasepäevade värvilisi aurupilvi, polaarpäeva ja polaarööd, mil päike seal kaks nädalat ei loojugi ja kaks nädalat ei tõusegi. Mõtlesin maitsvatele muulukatele, mis jõuavad lühikese suve jooksul valmida, ning sulisjalgsetele polaarkanadele, kes kiduratest puukestest elatuvad. Kõigist raskustest hoolimata tundsin, nagu oleksin Siberis ekskursioonil. Leidsin, et Jehoovaga koos on võimalik isegi siin õnnelik olla.”

UUS AEG, VANA TAKTIKA

Paraku tagakiusamine pärast vendade Siberist Eestisse naasmist ei lõppenud. Julgeolek kasutas nii otsest kui kaudset taktikat, et saada meie organisatsiooni kohta informatsiooni ning seda laimata.

Jüri Schönberg, kes oli arreteeritud väeteenistusest keeldumise pärast, viidi sunnitöölaagrist pingelisele ülekuulamisele. Ukrainast Kiievist oli tulnud Eestisse kohale KGB eriagent, et veenda teda KGB heaks tööle hakkama. Ohvitser üritas Jürile näidata, et Jehoova tunnistajate kirjandus on valitsusevastane ja kubiseb vigadest. Ta pakkus lugemiseks mõningaid ”Vahitorne”, kuid ehkki ajakirjad paistsid olevat ehtsad, keeldus Jüri neid vastu võtmast. Ta kartis, et need võivad olla võlts-”Vahitornid”, mida KGB mõnikord kokku pani, et tunnistajate seas segadust külvata. Agent avaldas terve pika nädala jooksul hommikust õhtuni Jürile survet teha KGB-ga koostööd, kuid meie vend jäi endale kindlaks ja keeldus kompromissi tegemast.

 TAASTUB KONTAKT ”EMAGA”

Ehkki raudne eesriie oli tihedalt suletud, ei saanud see täielikult takistada Piibli tõevalgusel läbi tungimast. Aastaid tuli vendadel toituda möödunud aastate kirjandusest. Kuid Siberisse küüditatuna avanes eesti tunnistajatele võimalus kohtuda vendadega mujalt Nõukogude Liidust. Kui nad juba Eestis tagasi olid, säilitasid nad kartmatult kontaktid vendadega mujalt Nõukogude Liidust ning said aeg-ajalt värsket vaimset toitu. Näiteks alates aastast 1956 oli neil ühendus Ivan Dziabko ja teistega Ukrainast, nii et nad said neilt kirjandust. Ent need kontaktid olid harvad ja kirjandust nappis. Tarvis oli enamat ja peagi Jehoova õnnistas vendade vaprat tegutsemist.

Soome harubüroo tegi juhtiva kogu suunamisel plaane abistada eesti vendi kavakindlamalt. Vilho Elorantale, kes oli 1930. aastatel Eestis pioneerina töötanud, tehti ülesandeks võtta nendega ühendust. Esimesel reisil Eestisse 1960. aastate hakul õnnestus tal saada kokku Fanny Hietalaga. Pärast seda tegutses palju soome vendi turisti kattevarjus kulleritena ning tagas pideva ühenduskanali. Lõpuks ometi olid eesti vennad kontaktis ”emaga”, nagu vennad Jehoova organisatsiooni nimetasid. Nad võisid saata põlluteenistusaruandeid ja kirju ning saada kirjandust ja mikrofilme. Kuna aga kõike seda tuli teha täiesti salaja ja ülimalt ettevaatlikult, piirdusid kontaktid paari-kolme korraga aastas.

Adolf Kose onupoeg Hugo Kose, kes elab USA-s, reisis Eestisse kullerina 15 korda. Kord ühel reisil  otsisid piirivalvurid ta põhjalikult läbi, kuid ei leidnud midagi. Asi läks aga pingeliseks siis, kui piirivalvurid küsisid talt otse, mis usundisse ta kuulub. Pannud tähele, et ametnikud inglise keelt kuigipalju ei räägi, hakkas Hugo kiiresti inglise keeles vadistama. Ametnikud ei soovinud reeta oma keeleoskamatust ja paluda tal aeglasemalt kõnelda. Niisiis, kui telefon helises, kästi tal kähku lahkuda, sest laev oli juba välja sõitmas. Teadagi ei lasknud ta seda endale kaks korda öelda!

Kulleritena tegutsejad teadsid, kui tähtis on nende ülesanne, ning suhtusid sellesse äärmiselt tõsiselt. Nad ei unustanud hetkekski ettevaatust ning olid pidevalt teadlikud ohust muutuda liiga usaldavaks. Põlluteenistusaruanded olid kodeeritud juhuks, kui need peaksid sattuma vääradesse kätesse. Kullerid mõistsid, et kui nad pole küllalt hoolikad, seavad nad nii enda kui teiste elu ohtu. Mõnikord panid nad tähele, et KGB agendid jälitavad neid. Ajal, mil Viljard Kaarna oli ootamas pakki kahelt vennalt, nägi ta üht agenti fotografeerimas ja seejärel neile järgnemas. Polnud kahtlustki, et ta oli kogumas tunnistajate vastu tõendeid. Ometi ei jäänud vennad kõigi nende aastate jooksul ilma ainsastki kirjandusesaadetisest, samuti kirjast või aruandest.

PARANEB ORGANISEERITUS

Mõnda aega oli Nõukogude Liidu kuulutustöö Ukrainas baseeruva maakomitee järelevaatuse all. Lisaks teenis mitu venda piirkonnaülevaatajana kogu sel hiiglaslikul maal. Kuid nüüd vajas kasvav organisatsioon Eestis kedagi, kes kohapeal töö järele  vaataks. Seda tööd määrati aastal 1967 organiseerima rahuliku loomuga ja rohketes usukatsetes karastunud Adolf Kose. Hiljem ülesanne laienes ning hoolitseda tuli ka Läti, Leedu, Karjala, Leningradi ja Murmanski kirjavahetuse ja aruannete eest. Samuti aitas vend Kose organiseerida eri paigus trükitööd.

Kuidas õnnestus vend Kosel kõiki neid ülesandeid täita ja lisaks teha koos naise Koidulaga täispikki tööpäevi Tapa lähedal seafarmis? Vend Kose leiutas mõningad seadmed, mis mingil määral ta palgatööd hõlbustasid. See omakorda jättis talle rohkem aega teokraatlike ülesannetega tegelemiseks.

Hiljem aitasid vennad, nagu Viljard Kaarna, Lembit Toom ja Silver Silliksaar, külastada Eestimaa kogudusi ja NSV Liidu naabervabariike. Kuna venekeelne põld Eestis kasvas, teenis samal kombel ka Aleksandr Jevdokimov. Lõpuks trükitöö jagunes, nii et venekeelsed vennad trükkisid Eestis ise kirjandust. Mikrofilmidel saabunud väljaanded olid juba venekeelsed, nii et neid sai otse fotopaberile paljundada. Kuid koguduste kasvades asendati töömahukas fotopaljundamine teiste meetoditega, sest see ei suutnud pidada lõpuks enam nõudlusega sammu, kuna eeldas suure hulga eri paigus paljundusega tegelevate vendade abi. Tagasihoidlikest ressurssidest hoolimata trükkisid vennad põranda all enam kui paarikümnest raamatust sadu eksemplare. Aastatel 1966—1989 paljundati eesti- ja venekeelset kirjandust põranda all käsitsi üle viie miljoni lehekülje.

 ETTEVAATUS ENNEKÕIKE

Kord korraldasid miilitsad venna kodus läbiotsimise, tuues ettekäändeks mootorrattavarguse. Ent nad suundusid otsejoones raamaturiiuli juurde, mis kuidagi ei saanud olla mootorratta peidupaik! Oli ilmselge, et tegelikult otsivad nad keelatud kirjandust. Küll nad olid pettunud, kui nad midagi ei leidnud!

Mil kombel vennad kirjandust varjasid ja peitsid? Kirjandust valmistades võtsid nad tihtilugu kaanteks vanade ilmalike raamatute või ajakirjade kaaned. Nii juhtuski sageli, et kui tuldi ootamatult kodu läbi otsima, jäid sellised ”vanad” väljaanded märkamata.

 Tunnistajad korraldasid eriliste sündmuste, nagu pulmade kattevarjus koosolekuid ja kokkutulekuid. Näiteks Heimar ja Elvi Tuimani pulmad kestsid kaks päeva. Mõnikord vältasid sellised kokkutulekud ka kolm-neli päeva. Eesti kogudusevanemad soovitasid noorpaaridel mitte väga suuri pulmi korraldada. Kokkutulnute väiksem hulk ei torganud nii väga silma ega põhjustanud nii kergesti raskusi.

EESTISSE KOLIB VENE VENDI

1970. aastatel hakkas Eestisse kolima kauaaegseid tunnistajaid Ukrainast, Valgevenest ja mujalt Nõukogude Liidust. Paljudele neist oli elu Eestis tunduvalt kergem kui sünnimaal, kus neid oli jõhkralt taga kiusatud.

Selliste vendade nagu Ukrainast pärit staažika kogudusevanema Nikolai Dubovinski abiga moodustati aastal 1972 Tartus esimene venekeelne kogudus, kus oli umbes 50 kuulutajat. Venekeelne põld oli lõikuseks küps ja aastaks 2010 oli juba moodustunud 27 venekeelset kogudust ja 4 gruppi — kogu Eesti kuulutajatest üle poole.

ERAVIISILISELT KUULUTATI MITMEL MOEL

Venekeelsed vennad olid julged ja innukad kuulutajad ega kõhelnud rääkida inimestega eraviisiliselt. Näiteks alustasid nad keskustelu Tallinna kirikuid külastavate turistidega, et anda neile tunnistust. Alatihti arvasid turistid, et Piiblist kõneleja on giid, mistõttu nad kuulasid vendade juttu tähelepanelikult.

Mõningad õed kuulutasid rongis. Nad ostsid  Tartu-Tallinna rongile edasi-tagasi pileti. Kaheksatunnine reis jättis neile kenakesti aega reisijatega keskustelude alustamiseks ja nendele hea sõnumi jagamiseks.

”Palvetasin, et saaksin ühe piibliuurimise,” meenutab Kasahstanist Eestisse kolinud Maria Pasetšnik. Mõelnud asja üle järele, otsustas ta inimestele kuulutada ajal, mil tal tuli ühes nendega pikki tunde kohalikes poodides toidusabas seista.

”Kord ühel päeval järjekorras seistes algatasin ühe naisega vestluse ja tüürisin seda tasapisi piibliteema poole,” räägib Maria. ”Naine ise ei juhtunud kuigi huvitatud olema, kuid ta viis mu oma tuttavate poole, tutvustas mind neile ja jättis siis mu üksi nendega vestlust jätkama. Läkski nii, et võisin alustada nelja piibliuurimist. Üks neist naistest sai ristitud Jehoova tunnistajaks ja teenib seniajani ustavalt Jehoovat.”

Nii nagu igal pool, paistsid paljud Jehoova teenijad silma eeskujuliku käitumisega töökohal. Kui näiteks elektrijaama parteisekretär tuli välja mõttega, et ettevõte ei vaja enam Leonhard Nilski, sest ta on usklik, võttis elektrilabori juhataja julgelt sõna ja küsis: ”Kas me vajame usaldusväärsuse poolest tuntud usklikust rohkem kommuniste, kes joovad ega täida oma tööülesandeid?” Teisedki töökaaslased astusid Leonhardi kaitseks tema hea maine tõttu välja ja ettepanek kukkus läbi. Ilmselt üritas parteisekretär pälvida kõrgemate parteitegelaste soosingut. Kui aga kommunistlik valitsus Eestis lõppes, oli parteisekretär see, kes töö kaotas.

 TUNNISTUSE ANDMINE KEELUAJAL

Praegu Eesti harubüroo komitees teeniv Lembit Reile meenutab: ”Kooliajal rääkisin ettevaatlikult Piiblist paljudele oma klassikaaslastele. Kutsusin ühe poisi enda poole koju ja kuulutasin talle ääri-veeri. Ma ei näinud teda pärast kooli lõpetamist paarkümmend aastat. Arvake, kes oli kuulajate seas, kui ma kord hiljem olin oma sünnilinnas avalikku kõnet pidamas? Minu klassivend! Ta uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit ja ristiti üsna pea pärast mu külaskäiku. Kui rõõmus ma küll olin!”

Kuna meie töö oli keelustatud, pidid vennad silmad-kõrvad lahti hoidma, kui nad tunnistust andsid. Üks kogudusevanem selgitab, kuidas nad seda tegid: ”Tuli võtta aega, et jälgida, milliseid inimesi läheduses on ja kellega oleks ohutu vestlust alustada. Võõrastega kõneldes pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Mõne aja pärast suutsime üldjuhul aru saada, kes võib olla julgeoleku nuhk. Kahtlus tekkis ka siis, kui inimene oli ülimalt jutukas või kõneles valjult. Seevastu tagasihoidliku ja kinnise inimesega võis olla turvaline kõnelda. Tihtilugu alustasime vestlust nendega, kes kommunistlikku valitsust ei toetanud — niinimetatud dissidentidega —, sest nad olid avarapilgulisemad.”

UUT JÕUDU ANDEV KÜLASTUS PARGIS

Juhtiv kogu otsustas, et üks nende liikmetest, kelleks oli Lloyd Barry, külastab koos Viv Mouritziga Soome harubüroost Adolf Koset, kes organiseeris tööd Eestis. Nad kohtusid ühes Leningradi (Peterburi) pargis.

 ”Algul ei tahtnud vend Kose kuidagi kõnelema hakata,” ütleb vend Mouritz selle salajase kohtumise kohta, ”ning varjus ettevaatlikult ajalehe taha. Kuid vestluse edenedes ajaleht langes ning Adolfi kinnisus hakkas kaduma.”

”Ta keeldus meie ettepanekust koos einestada,” meenutab vend Barry, ”öeldes, et parem on hädavajalik ära teha ja muu jätta.”

Kui vend Kose väljendas muret tunnistajatel lasuva ränga tagakiusamise ja tegevuse piiramise ikke üle Nõukogude Liidus, julgustasid vennad Mouritz ja Barry teda heldelt. ”Ka teistes maades on katsumusi,” tõid nad välja mõtte. ”Need tunduvad kergematena, kuid on kaugelt ohtlikumad! Meil on palju selliseid ahvatlusi, mida teil pole, nii et me kaotame Läänemaades hulga enam inimesi kui teie siin.”

See külaskäik oli vend Kosele ülimalt õigeaegne ja vaimselt tugevdav. Alles hiljem sai ta teada, et oli kõnelnud juhtiva kogu liikmega. Ta jagas rõõmuga Jehoova organisatsioonilt saadud julgustust kõigiga, kes olid türanliku surve all säilitanud oma laitmatuse.

”Meie süda on Nõukogude Liidu vendadega,” kirjutas vend Barry hiljem. ”Oli suur rõõm vend Kosega kohtuda. Saime selle üliväga hingekosutava kohtumise kinnituseks temalt tugeva käepigistuse ja mehise kallistuse.”

KOOLINOORTE JULGE SEISUKOHAVÕTT

Eriti just noortele Jehoova teenijatele avaldati survet toetada poliitilisi organisatsioone. Ka õhutati  neid osalema muudes ettevõtmistes, mis läksid vastuollu nende Piiblist õpetatud südametunnistusega.

”Olin veel päris väike plikatirts, kui kõigil klassis kästi kordamööda püsti tõusta ning tulla ja anda allkiri kirjale, millega diktaator Jossif Stalinile läkitati sünnipäevaõnnitlusi,” meenutab Ester Tamm.

Ester tõusis küll püsti, kuid keeldus ette astumast. Ta ütles viisakalt, et tema sellele kirjale alla ei kirjuta. Õpetaja oli vihane, kuid ootamatult toetas Estrit teisigi õpilasi, kes teatasid vapralt, et ka nemad ei kavatse kirjale alla kirjutada. Asi jäigi sinnapaika.

Teine tüliküsimus puudutas kommuniste toetava punase kaelaräti kandmist. Sellest keeldujaile ähvardati panna halvemaid hindeid või neid muul moel karistada. Meie noored vennad ja õed keeldusid kompromissi tegemast. Nad ilmutasid samasugust ustavat vaimu nagu Taaniel koos kolme heebrealasest kaaslasega muistses Babülonis (Taan. 1:8).

TÄIESTI UUS AJAJÄRK

Fakt, et Eestis kuulus kommunistlikku parteisse vaid 7 protsenti inimesi, näitab, et eestlased üldiselt ei toetanud nõukogude korda. Eesti ametnikud polnud mitte alati innukad Moskva juhtnööre täitma ning mõningad neist koguni aitasid tunnistajaid. Näiteks aastal 1985 tuli üks kohalik ametimees Lembit Toome juurde ning soovitas: ”Ma tean, et sa oled üks tunnistajate eestvedajaist. Kui te kokku tulete, siis ärge tehke seda riiklike pühade ajal.”

 ”Hästi, annan selle info edasi,” lausus Lembit. Ilmselt häiris KGB-d, et tunnistajad kasutasid riiklikke pühasid oma koosolekute pidamiseks. Küllap olid vennad liiga avalikult kogunenud. Nüüd aga võtsid nad sõbralikku soovitust kuulda ja kohandasid oma tegevust.

Aastal 1986, mil Nõukogude Liit kuulutas oma poliitikaks perestroika ehk uutmise, algas täiesti uus ajajärk. Juhtiv kogu ergutas vendi kasutama ära Ida-Euroopa vastset avatust ja vabadust ning korraldama konvente. Nõukogude Liidu vendadel oli raske uskuda, et enne Harmagedooni saabub vabadus. Kõik, mida nad olid läbi elanud, oli värskelt meeles, ning neid ähvardasid ikka veel pidevad läbiotsimised kodudes.

KUTSED RAHVA EES KÕNET PIDADA

Koos suurenenud vabadusega oli üha enam neid, kes ilmutasid usu ja Piibli vastu huvi. Inimesi huvitas Jehoova tunnistajate seisukoht ning mitmesugused asutused kutsusid vendi oma uskumustest avalikkusele kõnelema.

Üks selline võimalus avanes täiesti ootamatult. Lembit Reile oli andnud nõusoleku teha rühmale inimestele ettekanne. Kui see päev kätte jõudis, kuulis ürituseks valmistuv Ainar Ojarand habet ajades raadiost teadet: ”Täna võib Sakala keskuses kuulda kõnet pealkirjaga ”Mida Piibel õpetab?”” Tegemist oli Tallinna tähtsaima konverentsikeskusega, kus kommunistlik partei tavaliselt oma koosolekuid pidas. Ainaril pidi habemeajamisaparaat käest kukkuma! Kuid tal polnud mingit  võimalust Lembitule teada anda, et tegu on suureulatuslikuma kogunemisega, kui arvata võis. Nad said kokku alles bussipeatuses.

”Saal oli rahvast pungil täis,” meenutab Lembit. ”Ma polnud veel kunagi nii suure kuulajaskonna ees rääkinud. Ka polnud ma kasutanud mikrofoni ega kõnelnud puldist. Pärast lühikest palvet mõtlesin Paulusele Areopaagil ja sellele, mida sissejuhatuseks öelda. Kuna valdav osa kuulajaist olid taimetoitlased, rääkisin oma kõne alguses, et Jumal andis esimestele inimestele toiduks vaid puu- ja köögiviljad — liha lubati neil süüa alles pärast veeuputust.”

Paistis, et sissejuhatusel oli kuulajaskonnale hea mõju, nii et pärast kõnet moodustus pikk saba inimestest, kes andsid oma nime ja aadressi, et saada võimaluse korral kirjandust. Neil aastatel kõnelesid paljud vennad suure hulga rahva ees raamatukogudes, koolides ja kultuurikeskustes. Tulemuseks oli, et paljud õigesti meelestatud inimesed mõistsid, et see on tõde, ja võtsid selle vastu.

JÄÄDAKSE VAIMSELT VALVSAKS

Aastal 1989 sai Nõukogude Liidu Jehoova tunnistajatele osaks suurem usuvabadus, nii et osa vendi sai sõita Poolasse konvendile. Mis tunne oli pärast aastaid türanlikku represseerimist vabalt koguneda?

”Küll me olime rõõmsad!” meenutab Ella Toom. ”Pisarad muudkui voolasid! Meile oli see konvent tõeline vaimne paradiis.”

 ”Saabusime Poolasse varakult, seepärast võeti meid kaasa kuningriigisaali koosolekule,” jutustab teine õde. ”Kui nägin vendi ja õdesid saali minemas, hakkasin nutma. Olin elus esimest korda kuningriigisaalis.”

Tol aastal tegid Nõukogude Liidus ringreisi Theodore Jaracz ja Milton Henschel juhtivast kogust koos Willi Pohliga Saksamaa harubüroost. Nende sihiks oli kohtuda vendadega, et neid julgustada ning saada olukorrast ülevaadet. Maailma pale muutus kiiresti ning ei tohtinud kaotada aega, et kasutada ära Nõukogude Liidu perestroikapoliitikat. Käes oli aeg kuningriigitöö ümber organiseerida ning esmatähelepanu koondus tõlketööle.

Alates aastast 1983 oli Toomas Edur, energiline eesti taustaga endine kõrgliiga hokimängija, teinud Kanada harubüroos veidi eestikeelset tõlketööd. * Tol ajal võisid neid väljaandeid saada põhiliselt võõrsil elavad eestlased. Ent kui aastal 1990 hakkas töö Eestis avanema, määrati Toomas koos naise Elizabethiga Soome harubüroosse ja peagi Eestisse abistama eestikeelse kirjanduse tõlkimist.

 Enne seda olid üksikud tõlkijad töötanud eraldi paikades. Nüüd oli selge, et on kasulik, kui tõlkemeeskond töötab koos ühes kohas. Nii asuski grupp tõlkijaid tööle Lembit Toome kodumajas Tartus. Ent kuna Nõukogude Liidus oli praktiliselt võimatu arvuteid hankida, nappis tõlkijail tõhusaks tööks seadmeid. Kuid olukord paranes, kui vend Eestist külastas USA harubürood ja naasis kahe arvutiga — tõlkeosakonna töö sai tubli alguse. Arvuti ja MEPS-iga (mitmekeelne elektrooniline kirjastussüsteem) töötamise osas oli vaid mõnel tõlkijal kogemusi, mistõttu tööülesanne polnud kergete killast. Ent õpihimu oli suur ja peagi tehti suurepärast tööd.

VEEL ÜKS RÕÕMUROHKE KONVENT VÄLISMAAL

Nüüd, mil Nõukogude Liidu mõju Ida-Euroopale kahanes, hakkas rahvas üha enam vabadust tundma. Paarsada eesti venda ja õde said viisad, et käia 1990. aasta juunis ”Puhta keele” piirkonnakonvendil Soomes Helsingis.

Kui eesti delegaadid neid Soome sõidutanud laevalt maha astusid, puhkes sadamasse kogunenud soome vendade seas tormiline aplaus, mis kestis umbes pool tundi! Kõrvalseisjad uudishimutsesid, mis toimub, ja tahtsid teada, kes need tähtsad isikud on. Oh mis täispööre! Meie alandlikke vendi, keda Nõukogude võimud olid aastakümneid karmilt kohelnud, võeti vastu otsekui olümpiasangareid!

Kui rõõmsad olid küll eesti vennad, et võisid osa programmist eestikeelsena kuulda ning uusi emakeelseid  väljaandeid saada! ”Kui hoidsime eestikeelset brošüüri esimest korda käes, oli tunne, nagu oleks see hinnaline kalliskivi,” sõnas üks kauaaegne tunnistaja.

Veelgi suuremat rõõmu valmistas eesti delegaatidele lõpukõne käigus tehtud liigutav teade. Kõneleja ütles, et juhtiv kogu on kiitnud heaks selle, et üheaegselt ingliskeelse ajakirjaga hakatakse alates 1991. aasta jaanuarist andma välja kaks korda kuus ilmuvat eestikeelset neljavärvitrükis ”Vahitorni”. Vaimustunud kuulajad tõusid püsti ja aplodeerisid pikalt. Kui siis pärast aplausi saabus vaikus, küsis keegi kuulajaskonnast: ”Kas saame iga uurimisgrupi kohta vaid ühe ajakirja nagu varem või kas saab selle igaüks?” Vastus, et ajakirja saab igaüks, ületas kõik ootused ning vallandas uue tormilise aplausi.

Soome harubüroo asus alates 1990. aastast usinalt trükkima eestikeelset kirjandust, sealhulgas mõningaid varasemaid väljaandeid. Lisaks sellele, et eesti tunnistajad said vaimset abi, jõudis nendeni palju eri maade vendade läkitatud humanitaarabisaadetisi, mida nemad omakorda laiali jagasid. Tollast majanduslikku olukorda silmas pidades läks sellist abi hädasti vaja.

ESIMENE VABADUSES PEETUD KONVENT

Jehoova organisatsioon ei viivitanud laieneva usuvabaduse ärakasutamisega ning korraldas kõikjal Nõukogude Liidus suuri piirkonnakonvente. Eesti vendade rõõm oli suur, kui said võtta vastu külalisi, kes saabusid Tallinnas 1991. aasta  13.—14. juulini peetavale esimesele, ”Jumala vabaduse armastajate” konvendile.

Eriti rõõmustasid selle konvendi üle mõningad eakamad delegaadid. Miks? Sest viimane kord olid nad Eestis vabaduses konvendil käinud aastal 1940. Nüüd, enam kui 50 aastat hiljem, olid nad ülirõõmsad, et saavad taas vabalt kokku tulla.

Tallinna Linnahalli kogunesid vene keelt kõnelevad vennad Nõukogude Liidu loodeosast, Balti riikidest ja Kaliningradist. Kõrvalasuv Jäähall mahutas tuhatkond eestikeelse programmi kuulajat. Kahe halli peale kokku tuli osavõtjate kõrgarvuks 4808. Kuna ristiti 447 inimest, oli see kahtlemata suure juubelduse aeg.

Konvendid nagu see andsid uustulnukatele tugeva tõuke tõde tundma õppida. Näiteks Leonhard Nilski vanaema Amalie käis adventisti kirikus, kuid kahtles nende õpetustes. Leonhard õhutas teda jõudma Piibli tões selgusele. Kuid pöördepunkt tuli Amaliele siis, kui ta aastal 1991 Tallinnas konvendil käis. Pärast esimest päeva teatas Amalie, et oma kirikusse ta enam jalga ei tõsta. Leonhardi räägitust Amaliele ei piisanud — ta pidi Jehoova rahvast oma silmaga nägema. Nii soostuski ta Piiblit uurima ning hiljem ta ristiti.

UNISTUSED TÄITUVAD

Nüüdki, mil tagakiusamise ja vaenamise sünged pilved Jehoova teenijaid enam ei ähvardanud, oli mõningatel ikka veel raske uskuda, et tõesti valitseb usuvabadus. Näiteks üks kauaaegne kogudusevanem oli juba ammu unistanud eestikeelsest  raamatust ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Sellest saigi aastal 1991 esimene eesti keeles trükitud raamat uuel suurenenud vabaduse ajastul.

”Raamatut käes hoides ei suutnud ma uskuda, et see on tõsi,” räägib üks kogudusevanem. ”Seda koosolekul tutvustades suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida. Kõik vaikisid hetkeks, suutmata uskuda oma kõrvu. Siis aga purskusid rõõmupisarad. Vennad samal ajal rõõmustasid ja nutsid. Sedasorti hetked ei unune! Iga kord, kui mõtlen sellele, valguvad mu silmi pisarad.”

Ikka ja jälle tundsid vennad end otsekui unenägijad (Laul 126:1—6). Pärast aastakümneid väldanud raskusi võisid paljud isiklikult kogeda Jumala Sõnas tõotatud õnnelikku lõpptulemust: ”Me saame omal ajal lõigata, kui me ei tüdi” (Gal. 6:9).

RÕÕMUTOOV TEOKRAATLIK VERSTAPOST

1991. aasta 31. oktoober jääb Eesti vendadele ja õdedele kauaks meelde. Sel kuupäeval registreeriti ametlikult esimene Jehoova tunnistajate kogudus Eestis.

Kätte oli jõudnud suurepärane vaimse ülesehituse aeg. Head sõnumit kuulati innukalt ning inimesed ei varjanud oma huvi Piibli ja religiooni vastu. Juhatada tuli piibliuurimisi, samuti organiseerida koguduse koosolekuid, ringkonnakokkutulekuid ja konvente. Tõlkijad vajasid sobivamaid ruume, et saada hakkama järjest suureneva töömahuga.

 Gileadist oli juba saabumas misjonäre, nii et tuli leida sobivaid misjonikodusid. Nad vajasid abi viisaküsimuste lahendamisel ja elamisloa saamisel. Koos valitsusametnikega tuli leida lahendus erapooletuse küsimusele. Kuningriigisaalide püstitamiseks oli vaja ehituslubasid.

”Need aastad lendasid kui üksikud kuud,” meenutab tol ajal ringkonnaülevaatajana teeninud Reino Kesk, ”sest rajada tuli kogu teokraatlik vundament. Ka oli see erakordselt emotsionaalne aeg. Inimestele meeldis tõde ja nad võtsid selle kiiresti vastu. Kõigis kogudustes oli palju neid, kes soovisid lasta end ristida. Mõningad huvilised, kes olid tulnud konvendile, teadmata suurt midagi Jehoova tunnistajatest, kuulsid kõnesid ja soovisid kohe end ristida lasta. Oli väga palju vaja ära teha, et neid aidata.”

Ajal, mil Eesti kuulus Nõukogude Liidu alla, oli kuulutustöö järelevaatajaks Saksamaa harubüroo. Üks salajasi Saksamaa ja Eesti vahelisi ühenduskanaleid kulges Soome harubüroo kaudu. Nüüd, mil piirid olid avatud ja ühendusel takistusi polnud, määrati Eesti töö järelevaatus 1992. aastal Soome harubüroole.

ÜLIMALT INNUKAD!

Kuna nii paljud tegid kiireid edusamme, oli päris keeruline hoida silma peal uustulnukatel, kes soovisid saada ristimata kuulutajaiks. Näiteks külastas Toomas Edur Kristuse surma mälestuspäeva hommikul üht väikest vastmoodustatud gruppi ja oli üllatunud, kui palju inimesi oli kogunenud kuulutustööle minekuks.

 ”Kas sa tunned kõiki, kes siin on?” päris Toomas kohalikult vennalt.

”Nojah, mõni neist ei ole kuulutaja,” kõlas vastus.

Niisiis pidas Toomas põlluteenistuskoosoleku ära ja teatas seejärel: ”Paneksin ette pärast eraldi rääkida nendega, kes pole veel kuulutajad.”

Endast andis teada kümmekond piibliõpilast, kes avaldasid soovi saada kõlblikuks minna kuulutama. Pärast seda kui Toomas oli käsitlenud ristimata kuulutajatele esitatavaid põhinõudeid, mainis kolm neidu, et nad pole veel kirikust ametlikult lahti öelnud. Toomas selgitas, et kui nad tahavad olla tuntud kui Jehoova tunnistajad, tuleb neil kiriku liikmelisus tühistada. Nii nad tegidki. Nad suundusid oma endisesse kirikusse, lasid nimed nimekirjast maha tõmmata ja läksid seejärel ühes teistega kuulutustööle.

Üks põlluteenistuskoosolekul viibinud mees oli veel suitsetaja. Temal kulus puhta eluviisini jõudmiseks rohkem aega, niisiis läks ta koju kindla sooviga hiljem kuulutajaks saada.

Kuna nüüd ei seadnud valitsus vendade kuulutustööle piiranguid, kasutasid nad innukalt igat võimalust hea sõnumi kuulutamiseks nii paljudele, kui vähegi sai. Mõni oli koguni nii agar, et vajas mõistliku vaimse tasakaalu säilitamiseks abi. Kui näiteks Toomas Edur oli arutamas ühe noore asjast huvitatuga ristimisküsimusi, päris ta, kas kogudusevanemad on talle mõnikord nõu andnud.

”On küll,” kostis noormees, ”kogudusevanemad  soovitasid mul veidi tasakaalukamalt oma aega kasutada.”

”Milles on siis küsimus?” tahtis Toomas teada.

”Kuna olin iga kuu 150 tundi põlluteenistuses,” seletas noormees, ”jätsin muud piiblilised kohustused unarusse. Kogudusevanemad soovitasid mul piirduda 100 tunniga põlluteenistuses, nii et mul jääks aega omal käel uurimiseks ja koosolekuteks valmistumiseks.”

MEELIÜLENDAV KONVENT VENEMAAL

Veel üks oluline verstapost teokraatlikus ajaloos oli 1992. aasta juunis Venemaal Peterburis peetud rahvusvaheline konvent. Paljudele Eesti tuhatkonnast delegaadist tähendas see rõõmsat taaskohtumist endiste vanglakaaslaste ja teiste tunnistajatega,  kellega nad olid Siberisse küüditatuina kohtunud.

”Konvendi ajastus sobis meile suurepäraselt,” sõnab üks tollane delegaat. ”Üürisime Vene rublade eest üsna soodsalt erirongi. Siis aga vaid nädal enne konventi vahetati rublad Eesti kroonide vastu. Kui oleksime sel konkreetsel rahavahetuse nädalal Eestist ära olnud, poleks meil olnud võimalik oma raha vahetada. Ent kuigi olime kohal ja saime raha vahetatud, võisime teha seda vaid piiratud summas. Mida võtta ette ülejäänud rubladega, mis jäid vahetamata? Kuna Venemaal olid rublad ikka käibel, võtsid vennad selle raha konvendile kaasa ja panid annetuskasti. Kui aga konvent oleks toimunud nädal hiljem, mil hakkasid kehtima uued piiriületusmäärused, oleks meil tulnud piirist ülesaamiseks hankida kallid viisad. Vennad said konvendile täpselt õigel ajal!”

Üks neist, kellele see ajalooline konvent südamesse läks, oli tõehuviline naine, kes kavatses reisida ühes eesti tunnistajatega. ”Miskipärast olin rongi väljumisajast valesti aru saanud,” jutustab ta. ”Kui jõudsin raudteejaama, oli rong juba väljunud. Kuid mul oli reis kinni makstud. Mida nüüd teha? Palvetasin, et Jehoova aitaks mind, ja lubasin talle, et teen sinna jõudmiseks kõik mis võimalik.

Jaamaülem ütles, et mul tuleks teisele rongile pilet osta, kuid mul ei jätkunud selleks raha. Järsku nägin rühma inimesi jaama saabuvat. Kõik nad olid nii rõõmsad ja hästi riietatud. Need oli tunnistajad Saaremaalt. Nende rong polnud veel ette  sõitnud ning ma sain oma piletiga koos nendega reisida. Milline rõõm!

Reisi ajal laulsid tunnistajad kuningriigilaule ja see läks mulle eriti hinge. Tundsin, otsekui oleks mind nende usuperesse lapsendatud! Olin koos nendega kogu konvendi aja ja võisin näha, kui siirad ja armastusväärsed nad on. See hajutas kõik mu kahtlused. Nüüd oli mulle täiesti selge, et olen leidnud Jumala maise organisatsiooni.” See tollane huviline on praegu koos abikaasaga üldpioneer.

TEENISTUSVALMIS TÖÖLISED ON TERETULNUD

Kuulutustöö ja organisatsiooni edenemine oli kiire, nii et tarvis läks teokraatlike kogemustega vendi. Kuidas seda aina kasvavat tarvidust rahuldada? Nagu Jesaja, vastasid paljud: ”Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8).

Aastal 1992 saabusid neli esimest Gileadi kooli lõpetanud misjonäri: Vesa ja Leena-Maria Edvik ning Esa ja Jaael Nissinen. Eestisse tööle määratute seas olid ka Kanadas 17 aastat reisivat tööd teinud Reino ja Lesli Kesk. 1993. aasta kevadel määrati 20 soome pioneeri teenima eripioneeridena eesti- ja venekeelsetesse kogudustesse. Samuti saabus veel neli misjonäri.

Mitmelt järgnevaltki Gileadi kooli kursuselt läkitati Eestisse misjonäre, kes kiirgasid rõõmu ja entusiasmi. Läkitati ka misjonäre, kel polnud Gileadi kooli väljaõpet. Need teotahtelised misjonärid ja innukad eripioneerid kindlustasid omalt poolt seda vankumatut alust, mille olid rajanud eesti vennad ja õed paljude aastakümnete jooksul.

 Lisaks on välismaalt tulnud paarsada venda ja õde teenima suurema vajadusega piirkondadesse. Nende vaimne küpsus on aidanud kogudusi tugevdada ja stabiliseerida. Rajati hulk uusi kogudusi ning tihtilugu olid need mujalt maadest tulnud vennad koguduse ainsad kogudusevanemad, seni kui kohalikud vennad piisavalt edenesid, et võtta enda õlule rohkem kohustusi.

Üks neist appitõtanutest oli Lembit Välja. Ta on sündinud Eestis, elanud üle Teise maailmasõja ja siirdunud Austraaliasse, kus temast sai tunnistaja. Kui tal pensioniaeg kätte jõudis, otsustas ta aastal 1990 Eestisse tagasi tulla, et aidata paljudel huvilistel vaimset janu kustutada. Ta meenutab, et mingil ajal oli tal lausa pooles Eestis 18 gruppi, kokku umbes 80 inimest, kellega uurida. Nende gruppideni jõudmiseks kasutas ta bussi, nii et tihtilugu möödus tal öö bussijaamas magamiskotis. Enam kui 50 tema piibliõpilast on ristitud ning nüüd 84-aastaselt juhatab ta ikka veel nelja piibliuurimist. Ta usin töö ja ohvrimeelsus on kandnud suurepärast vilja: enamikus tema külastatud paikades on praegu kuningriigisaalid ja tublid kogudused.

Appitõttamine Eestisse on neile teenistusvalmis  vendadele omakorda kasuks tulnud. Paljud on rääkinud sellest, kui rikastav kogemus on olnud neile tutvumine kohalike elanikega ja nende elustiiliga. ”See avardab meie silmapiiri ning aitab näha asju rohkem nii, nagu Jehoova näeb, kui ta jälgib maailma tervikuna,” mainib Reino Kesk.

ESIMESED RINGKONNAÜLEVAATAJA KÜLASTUSED

Sel kiire kasvu ajal oli suur abi reisivate ülevaatajate ergutavatest, kogudusi tugevdavatest külastustest. Ringkonnaülevaatajad ei säästnud oma jõudu — tihti venis tööpäev 15-tunniseks —, et osaleda põlluteenistuses, käia koosolekutel ja juhatada neid ning vastata vendade arvukatele küsimustele.

Esimene moodustatud ringkond hõlmas Eestit, Lätit, Leedut ja Kaliningradi. Sel territooriumil oli 46 kogudust ja 12 gruppi neljas keeles! Lisaks oli ringkonnaülevaatajal aeganõudvaid ülesandeid, näiteks registreerimisprotseduurid Lätis ja Leedus. Praegu on ainuüksi Eestis neli ringkonda.

”Kuulutajad hindasid ringkonnaülevaataja külaskäike kõrgelt,” meenutab Lauri Nordling, kohalik vend, kes teenib alates aastast 1995 ringkonnaülevaatajana. ”Kui kogunesime põlluteenistuskoosolekuks, oli ruum alatihti inimestest pungil. Kord pressis end tillukesse ühetoalisse korterisse 70 venda-õde. Nõelalgi poleks olnud kohta, kuhu kukkuda!”

RASKUSED VÕÕRA KEELE SELGEKSSAAMISEGA

Enamik inimesi peab võõrkeele õppimisega tublisti vaeva nägema, kuid eesti keelt omandada on  iseäranis raske. Näiteks oli vastne misjonär Markku Kettula vestlemas ühe mehega Jeesus Kristusest. Selle asemel et öelda, et Jeesus on rahuvürst, rõhutas ta mitu korda, et Jeesus on rahuvorst. Alles siis, kui Markku avas Piibli kirjakoha Jesaja 9:5, taipas hämmeldunud mees, et tõelist rahu ei too sugugi mitte toidupala!

Üks Eestisse tulnud pioneerist õde õppis vene keelt. Kuulutustööl olles juhtus ta koputama talle tundmatu kohaliku kogudusevanema uksele. Sõnaraamat käes, tegi õde esitlusega algust. Vend üritas selgitada, et ta on kogudusevanem. Õde otsis kibekähku sõna ”vanem” ja leidis sõna ”vana”.

”Te pole ju nii vana!” sõnas õde. ”Pealegi võite saada paradiisis jälle nooreks.” Alles pärast seda, kui vend oli näidanud oma teokraatlikke väljaandeid, taipas õde, et asi pole mitte vanaduses, vaid et tegemist on kogudusevanemaga.

ATEISTIST KOHTUNIK ÕPIB TUNDMA TÕDE

Viktor Sen pandi Nõukogude ajal väeteenistusest keeldumise pärast kaheks aastaks vangi. Pärast aastast vangistust esitas ta  palve saata ta vabatahtlikuna Siberisse, et saada nõnda veidi enam vabadust. Tingimisi vabastamist arutavad kohtunikud ei varjanud oma põlgust. Üks neist lausus koguni, et temataolised tuleks üles puua või maha lasta.

Kui ta mõni aasta hiljem ühel konvendil viibis, tutvustas üks vend talle konvendil rühma huvilisi ning küsis: ”Kas sa tunned kedagi neist?”

”Ei,” vastas Viktor.

”Kas ikka tõesti?” küsis vend. Osutanud ühele mehele rühmas, kes oli silmanähtavalt erutunud, päris vend: ”Aga kuidas on lugu selle mehega?”

Viktor ei tundnud ikka veel meest ära. Küll oli Viktor üllatunud, kui selgus, et see mees on Juri, üks tingimisi vabastamist arutanud kaaskohtunikest.  Nüüd õppis ta Piiblit tundma ja viibis koos Viktoriga konvendil. Mis oli muutnud Juri arvamust Jehoova tunnistajate kohta?

”Kasvasin üles paduateistide perekonnas,” räägib Juri. ”Kooliaastatel pidasin tihti loenguid religiooni ohtlikkusest. Kuid aastaid hiljem viibisin mõned korrad juures, kui mu sõber koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uuris. Sain aru, et kuigi olen hästi kursis usuliste valedega, ei tea ma Piiblist suurt midagi. Minus tärkas huvi seda lähemalt tundma õppida.”

Ajal, mil Juri oli juba ristitud, lausus ta Viktorile: ”Viimati kohtus koos olles istusime eri pinkidel. Kui aga peaksime kunagi veel sedasorti kohtuprotsessis osalema, istume ühel pingil. Minust enam sinu süüdimõistjat ei saa!” Nii Juri kui Viktor on nüüd Tallinnas kogudusevanemad.

MEELDEJÄÄV MÄLESTUSÕHTU

Üks võõrsilt äsja Eestisse tulnud vend pöördus oma kehvas eesti keeles Paveli ja Margarita poole: ”Kui tahate igavesti elada, peate täna õhtul tulema Kristuse surma mälestusõhtule.”  Abikaasades tärkas huvi ja nad otsustasidki minna.

Pavelit ja Margaritat võeti mälestusõhtul soojalt vastu. Kui nad aga nägid programmi ajal üht meest jalutamas ridadevahelises käigus ning silmitsemas inimesi ja tegemas märkmeid, ajas see neid veidi ärevusse. Neil polnud aimugi, et ta vaid loendas kohalviibijaid. Pavel ja Margarita hakkasid juba kahtlema, kas otsus kohale tulla oli ikka õige, ent lahkuda nad ka ei julgenud, sest näha oli, et kaks tursket meest on ustel valvel. Teadmata, et need vennad olid vaid teenindajad, pidasid Pavel ja Margarita paremaks lahkumist mitte üritada.

Kui aga kõneleja pakkus mälestusõhtu kõne lõpus soovijaile tasuta koduse piibliuurimise võimalust, tärkas Pavelis ja Margaritas huvi. Nende kartused hajusid, kui vennad pärast end sõbralikult tutvustasid. Nii avaldasidki nad soovi Piiblit uurida. Kuna neil oli plaanis paari nädala pärast mujale kolida, küsisid nad, kas nad ei võiks iga päev uurida. Saanud oma uude kodusse kolitud, olid nad agarad läheduses elavatele vendadele helistama ja end tutvustama, et piibliuurimist jätkata.

KUI NÄHAKSE MEIE HÄID TEGUSID

Nii nagu vendade ja õdede vahel kogu maailmas, valitseb ka Eesti Jehoova tunnistajate vahel armastus (Joh. 13:35). Inimesed panevad seda tähele ja tulevad õige jumalakummardamise juurde (1. Peetr. 2:12).

Toivo sai õelt, kes juuksuris tema juukseid lõikas, raamatu ”Inimkond Jumala otsinguil”. Lugenud raamatu läbi, tahtis ta minna kuningriigisaali  koosolekule, ent kõhkles, sest teda oli tunnistajate eest hoiatatud. Nii otsustas ta kuningriigisaali läheduses oma autos istudes turvaliselt tunnistajaid jälgida. Ta soovis oma silmaga näha, millised need inimesed koosolekule minnes ja sealt tulles on.

Talle avaldas sügavat muljet, kuidas õed üksteist südamlikult kallistasid. Oli ilmselge, et need inimesed tõepoolest hoolivad üksteisest. Ta hakkas hoolega koosolekutel käima ja Piiblit uurima. Edenemine oli kiire ning peagi tegi ta innukalt kuulutustööd. Nüüd on ta ristitud Jehoova tunnistaja.

”JEHOOVA ON MU PALVELE VASTANUD!”

Aastal 1997 ulatati Tootsi alevis elavale Mariale ”Kuningriigi sõnum” nr 35. Lugenud traktaadi läbi, kirjutas ta tõlkebüroole ja avaldas soovi Piiblit uurida. Varsti asusid Mariaga Piiblit uurima Pärnus elavad misjonärid Markku ja Sirpa Kettula. Ei läinud kuigi kaua aega, kui Maria hakkas teistelegi tõest rääkima, nii et peagi osalesid piibliuurimisel ka tema minia Ingrid ja selle naaber Malle. Kui Maria avaldas tahet põlluteenistuses kaasa lüüa, soovitasid kogudusevanemad tal kõigepealt hakata regulaarselt koguduse koosolekutel käima. Ent lähim kogudus oli 40 kilomeetri kaugusel Pärnus ja Marial ei jätkunud sõitudeks raha. Niisiis palus Maria misjonäride õhutusel Jehoovalt abi.

”Jehoova on mu palvele vastanud!” lausus Maria rõõmsalt, kui misjonärid teda taas külastasid.

”Mil moel?” tundsid Markku ja Sirpa huvi.

”Kutsun inimesed enda poole koju kokku,” seletas ta entusiastlikult, ”ning teie korraldate  koosolekuid ja rajate siia koguduse. Siis saan koosolekutel käia ja ka põlluteenistusega alustada.”

Soovimata tema indu jahutada, selgitasid misjonärid taktitundeliselt, et uue koguduse rajamine nii lihtsalt ei käi. Nad kutsusid teda üles esialgu kas või ainult pühapäeviti Pärnus koosolekul käima.

Taas võttis Maria palves jutuks koosolekul käimise. Lisaks otsustas ta ajalehte mitte enam tellida ja nii raha kokku hoida. Peagi oli tal piisavalt raha, et neli korda kuus koosolekul käia, ning ta hakkas rõõmuga kuulutustöös osalema. Ent sellega Maria õnnistused ei piirdunud.

Pidades silmas kasvavat huvi Tootsis, korraldasid kogudusevanemad nii, et seal hakkas toimuma raamatu-uurimine, kus said osaleda Maria, Ingrid, Malle ja teised huvilised. Nii Maria kui Malle ristiti juba mõne kuu pärast, Ingrid aga järgmisel suvel. Varsti ristiti ka Malle mees ning järgmisel talvel Malle õde. Väike hästi edenev grupp Tootsis oli tänulik, et ”Kuningriigi sõnum” nr 35 tõi nende alevisse tõesõna ning et vastusena nende paljudele palvetele olid nad saanud kogeda Jehoova õnnistust.

Neid kaht aastakümmet on täitnud viljakas kuningriigitegevus ja suur rõõm, et nii palju siira südamega inimesi on kogunenud Jehoova organisatsiooni. Kuhu aga on kõigil neil õiglusearmastajatel koguneda, et kummardada tõelist Jumalat ja saada temalt õpetust?

HÄDASTI ON TARVIS KUNINGRIIGISAALE!

Esimene koosolekupaik rajati Lõuna-Eestisse Räpinasse ning see teenis tublilt vendi palju aastaid. Kuid oli selge, et kohalike jõududega ehitades  ei suudeta kuulutajate kiire kasvuga sammu pidada. Appi tuli Soome harubüroo projekteerimisbüroo, kes asus Balti riikide tarbeks kuningriigisaale ja büroohooneid projekteerima. Suur rõõm oli aastal 1993 näha Maardusse kerkimas esimest kuningriigisaali. Sellele järgnes kiires tempos hulk teisi saale.

Praegu on Eestis 33 kuningriigisaali 53 kogudusele. Vennad tunnevad heameelt ka kahe aastal 1998 valminud kokkutulekusaali üle — üks neist asub Tallinnas, teine Tartus.

 Kauaaegne tunnistaja Aleksandra Olesjuk meenutab: ”Olime unistanud kuningriigisaali ehitamisest Tartusse. Kui siis meid kutsuti tulevast kuningriigisaali ehitusplatsi risust puhastama, olin esimeste appitõtanute seas, ehkki olin 79-aastane. Koristasin ja tassisin prahti. Isegi bussiga kuningriigisaali platsist mööda sõites nutsin iga kord rõõmust. Ja nutsin ka siis, kui saal valmis sai.”

UUS TÕLKEBÜROO

Kuna kuulutajate arv üha kasvas, vajati eriti tõlkemeeskonnale suuremaid tööruume. Tallinnast Herzeni (nüüd Puhangu) tänavalt nr 77 leitigi pooleliolev korrusmaja, mis paistis sobivat, ehkki see vajas põhjalikku ümberehitamist.

Soome harubüroo hoolitses ehitusprojektide, materjalide, raha ja tööjõu eest, et ettevõtmine võiks teoks saada. Ilma sealse abita oleks see vaevalt et võimalikuks osutunud. Näiteks olid tol ajal kohalikud ehitusmaterjalid kehva kvaliteediga või siis polnud neid üldse saada. Pealegi nappis algul eesti vendi, kel oleks ehitustööks vajalikke oskusi. Kuid kohalikud vennad said pidevalt väljaõpet ning uusi kogemusi. 1994. aasta veebruariks valmis bürookompleksi esimene hoone. Samal aastal määrati maakomitee (Toomas Edur, Reino Kesk ja Lembit Reile) teenima kolmes Balti riigis Soome harubüroo järelevaatuse all. Kuna vaja oli rohkem ruumi, täiendati kompleksi aastatel 1997 ja 1999.

Kõrvalasuvat hoonet valdav vee-ettevõte tundis huvi Peeteli aia kujunduse vastu. Läkski nii, et vastutasuks soodsamale veehinnale aitasid vennad neil aeda, tara ja valgustust kujundada. Viimaks  hakkas nendegi maja üsna Peeteli moodi välja nägema. Hiljem müüsid nad selle hoone vendadele väga mõistliku hinnaga. Saadud lisaruumid on leidnud head kasutamist helisalvestusstuudiona, kus valmivad konvendinäidendid ja DVD-d, sealhulgas viipekeelsed DVD-d. Lisaks tegutseb hoone ümberehitatud osas teenistusväljaõppe kool.

RAHVUSVAHELISED KONVENDID TALLINNAS

Vendade ja õdede rõõm oli suur, kui teatati, et Eestist saab 1996. aastal toimuvate rahvusvaheliste konventide ”Jumala rahusõnumi toojad” võõrustajamaa. Kaks Tallinnas peetavat konventi olid mõeldud eesti- ja venekeelsetele delegaatidele, samuti Läti ja Leedu vendadele. Osavõtjaid saabus 15 muustki riigist. Need kaks kolmepäevast programmi esitati augustikuus. Kohal oli viis juhtiva kogu liiget — vennad Barber, Henschel, Jaracz, Schroeder ja Sydlik —, et oma innustavate kõnedega vendadele uut jõudu anda. Konvendilviibijate kõrgarvuks oli 11311, ristiti 501 vastpühendunut.

Need konvendid andsid head tunnistust ja leidsid laialdast kajastamist. Tehti ka 10-minutine intervjuu televisiooni vestlussaates. Ühe raadiojaama omanik andis eetrisse saate, kus Jehoova tunnistajatele avaldati tunnustust kui ”tublidele inimestele”.

Südamlik vennaarmastus delegaatide vahel oli selgelt näha, kui konvendid läbi said ja saabus aeg hüvasti jätta. Lehvitavate käte ja taskurättide meri andis tunnistust Jehoova tõsiteenijate siirastest tunnetest. Kuulajate kauakestev aplaus pärast  lõpupalvet väljendas sügavat tänumeelt ülihelde ja armastava Isa Jehoova vastu. Need konvendid jäävad üheks Eesti Jehoova tunnistajate ajaloo verstapostiks.

VIIMAKS TAAS HARUBÜROO

Aastatel 1926—1940 tegutses Tallinnas kontor. Alates 1994. aastast oli Eestis Soome harubüroo all töötav maabüroo. Suudeti nii mõndagi ära teha ja paljudel tekkis mõte, et Eesti võiks varsti saada taas oma harubüroo. Vastus saabus 1999. aasta 1. märtsil, kui juhtiv kogu määras Toomas Eduri, Reino Keski (teenib praegu Kongo Demokraatlikus Vabariigis), Lembit Reile ja Tommi Kauko Eesti harubüroo komiteesse. Praegu teenib harubüroos umbes 50 inimest, et hoolitseda 4300 tegusa ja ustava Eesti Jehoova tunnistaja eest.

KINDEL PILK TULEVIKKU

Mida toob tulevik Jehoova rahvale Eestis? Jehoova on ikka ja alati oma ustavaid teenijaid juhtimas ja kaitsmas. Eesti vennad ja õed, kes jäid tema ees laitmatuks nii natsi- kui nõukogudeaegses tagakiusamises, on saanud kogeda erakordsel ja unustamatul moel Jehoova väge. Ühes vendade ja õdedega kogu maailmas tunnevad nad rõõmu, et Jehoova ülevat nime on tehtud tuntuks ja pühitsetud endise Nõukogude Liidu vabariikide kaugeimateski nurkades (Mal. 1:11).

Siiski on Eestis veel palju alandlikke ja siiraid inimesi, kes tahavad tõelist Jumalat tundma õppida. Praeguses usuvabaduse õhkkonnas saavad Jehoova tunnistajad nagu ei eales varem kuulutada head sõnumit Jehoova kuningriigist.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 172]

”Mul ei jäänud kunagi midagi tõeliselt olulist saamata”

[Väljavõte lk 204]

”See, et mind pandi üksi istuma, oligi hea”

 [Kast lk 168]

Lühiülevaade Eestist

Maa

Rikkumata loodusega hõredalt asustatud Eestit iseloomustavad kõrged tihedad metsad, enam kui 1400 järve, umbes 7000 jõge ja inimtühjad sooalad. Kümnendiku Eestist moodustab rohkem kui 1500 saart. Valdav osa maast on tasane ning merepinnast kõrgemal vähem kui 50 meetrit. Kaguosa iseloomustab kena lainjas maastik.

Rahvastik

68 protsenti Eesti rahvastikust on etnilised eestlased, 26 protsenti venelased, ülejäänud peamiselt ukrainlased, valgevenelased ja soomlased. Religioonidest on esindatud luteri ja õigeusu kirik ning muud ristiusu lahud, samuti islami- ja juudiusk. Suurem osa elanikkonnast ei kuulu ühtegi usundisse või jätab selle lähemalt määratlemata.

Keel

Riigikeel eesti keel kuulub soome ja ungari keelega samasse keelerühma. Rahvastikust üle neljandiku kõneleb vene keelt.

Toit

Populaarsed on rukkileib ja kartul, samuti marineeritud kõrvits, peedisalat ja hapukapsas. Mainida tuleks ka sülti, rosoljet, seeneroogasid, sealiha, kala ja suitsuliha. Magustoitude hulka kuuluvad kringlid ning pannkoogid.

Kliima

Suved on jahedad ja talved mõõdukad. Pikim suvepäev on üle 19 tunni valge, lühimal talvepäeval aga näeb valgust kõigest 6 tundi. Suvel võib edelarannikul nautida mahedat vahemerelist soojust, kuid talvel võib temperatuur langeda paarikümne külmakraadini.

 [Kast/pildid lk 183, 184]

”Olime kui üks pere”

ADOLF KOSE

SÜNDIS 1920

RISTITI 1944

SURI 2004

LÜHIANDMED Viibis Siberi vangilaagris aastatel 1951—1956. Aitas organiseerida kuulutustööd Balti riikides ja Nõukogude Liidu loodeosas.

▪ ”AASTAL 1950 arreteeriti mind ja saadeti Siberisse Intasse sunnitöölaagrisse,” meenutab Adolf. ”Esimesed poolteist aastat ei teadnud ma midagi oma naisest ja kahest tütrekesest, kes olid küüditatud Siberi teise kanti.

Vendade keskel valitses eriline ühtsus. Olime kui üks pere. Jagasime omavahel nii vaimset kui füüsilist toitu.

Pääsenud Eestisse tagasi, seisis me ees hulk keerulisi küsimusi. Kuidas saada kontakti ”emaga”, meie organisatsiooniga? Kuidas hoida vendade ühtsust? Mil moel jätkata kuulutustööd?

Et oleks hõlpsam kulleritega suhelda, tahtsin õppida soome keelt. Seda oli kergem öelda kui teha, sest müügil polnud ei grammatikaraamatuid ega sõnastikke.

Mis puutus trükkimisse, siis omada registreerimata kirjutusmasinat oli kuritegu, rääkimata veel trükiseadmetest. Keelatud kirjanduse väljaandmise eest võidi määrata seitsmeaastane vanglakaristus. Keeruliseks  tegi asja veel see, et kõike trükkimiseks vajalikku oli raske saada. Aeganõudval katse-eksituse meetodil õnnestus mul saadaolevate materjalidega lõpuks töötada välja trükitöötehnoloogia. Kõigepealt valmistasin trükimasina (all). Seejärel trükkisin teksti isevalmistatud vahariidele. See jättis vahapinnale augukesed. Esimesed väljaanded trükkisime tahmast ja tõrvast valmistatud seguga. Trükkimise käigus valgus kodutehtud tint läbi augukeste vahariides, jättes allapaigutatud paberile jäljendi. Töö oli keeruline, vaevaliselt edenev ja tervisele kahjulik, sest tindi ja muude kemikaalide aurud olid ohtlikud. Ruume korralikult ventileerida ei saanud, sest aknad olid tihedalt kaetud, et tööd salajas hoida.”

Kõigi nende raskuste keskel järgis Adolf kartmatult organisatsiooni juhendeid, olles alati veendunud, et Jehoova annab õigel ajal vastused. Sama kõikumatu meele ja usuga teenis ta Jehoovat kuni surmani aastal 2004.

 [Kast/pilt lk 186]

Kiri Stalinile

Eesti vastutavad vennad saatsid 1949. aasta juunis kartmatult Moskva ametnikele kirjad. Üks saadeti Jossif Stalinile, teine Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Švernikule.

Kirjades nõudsid vennad, et arreteeritud Jehoova tunnistajad kohe vabastataks ning tunnistajate tagakiusamine lõpetataks. Samuti oli neis selgesõnaline hoiatus, milles tõmmati paralleel muistse Egiptuse vaaraoga, kes ei andnud iisraellastele luba Jehoovat takistamatult teenida (2. Moos. 5:1—4). Vennad teatasid julgelt: ”Jehoova Jumala organisatsioon . . . [peaks saama] takistamatult kuulutada Jehoova Kuningriigi rõõmusõnumit kõigile Venemaa rahvastele, või vastasel juhul Jehoova hävitab kogu NSV Liidu valitsuse ja kommunistliku partei!”

”Mõistsime, et tegemist on päris hulljulge sõnumiga,” meenutab Adolf Kose. ”Me ei tahtnud kirjade Tallinnas postitamisega riskida, sest siis oleks võidud meile jälile saada. Sõitsime Leningradi, et kirjad seal posti panna.”

Pole teada, kas Stalin isiklikult luges seda kirja või mitte, kuid tähelepanuta ei jäänud see kindlasti. Ülekuulamisel näidati vendadele kirja koopiat, millele oli tehtud märge ”See organisatsioon tuleb likvideerida!”. Varsti arreteeriti veelgi enam vendi ja tagakiusamine ägenes. Švernikule saadetud kiri leiti riigiarhiivist ja sellel oli ametlik tempel.

 [Kast/pilt lk 189]

KGB ja meie organisatsioon

1940. aastate lõpus püüdis julgeolek kõigi oma jõududega saada jälile sellele, kuidas Jehoova tunnistajate tööd korraldatakse. KGB-le info hankimiseks teesklesid mõningad isikud huvi tõe vastu. Juuresolev skeem, mis leiti Tallinnast riigiarhiivist, näitab, et KGB oli üsna hästi informeeritud. Sellel on kirjas teenistuskomitee vendade nimed, samuti nende nimed, kes olid suuremates Eesti linnades tegevuse eesotsas ja osalesid trükkimistöös.

 [Kast/pilt lk 191]

Vastased ei suutnud teda vaikima panna

ELLA TOOM

SÜNDINUD 1926

RISTITUD 1946

LÜHIANDMED Talle mõisteti 13 aastat vangistust, kuid ta vabanes viie ja poole aasta pärast.

▪ ”VÕIMUD sulgesid mu kolmeks päevaks üksikkambrisse, nii et ma oma usu ära salgaks ega räägiks enam kellelegi Jumala valitsusest, samuti ei usuks sellesse ise,” räägib Ella. ”Ametimehed karjusid: ”Me teeme nõnda, et Jehoova nimegi Eestis enam ei mäletata! Sina lähed vangi ja teised lähevad Siberisse!” Nad jätkasid mõnitavalt: ”Kus on teie Jehoova?” Keeldusin reetjaks hakkamast. Parem on olla vangis Jumalaga kui kodus Jumalata. Ka vangilaagris ei tundnud ma end kunagi ahistatuna. Olin alati arvamusel, et Jehoova on lubanud mind siia panna, et saaksin oma uuel territooriumil kuulutada.

Ühes laagris oli mul tavaks minna iga päev koos huvilisega jalutuskäigule. Ühel päeval aga otsustasime mitte minna. Hiljem kuulsin, et just sel päeval olid mõningad usufanaatikud plaaninud mind kuulutustegevuse pärast jõkke visata.” Vastased ei suutnud Ellat vaikima panna ning ta teenib seniajani üldpioneerina ustavalt Jehoovat. *

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 193, 194]

”Sündigu, Jehoova, sinu tahtmine”

LEMBIT TOOM

SÜNDINUD 1924

RISTITUD 1944

LÜHIANDMED Saksa okupatsiooni ajal viibis Eestis, seejärel aastatel 1951—1956 Siberis sunnitöölaagris.

▪ LEMBIT oli üks neist paljudest noortest Jehoova tunnistajatest, kes ei lasknud end Saksa armeesse värvata ning pidi seepärast minema rettu. Ühel ööl tulid politseinikud läbi otsima maja, kus Lembit viibis. Nendeni oli jõudnud kaebus, et selles talus varjab end üks kahtlase välimusega mees. Lembit peitis kiiresti oma aseme ja roomas pooleldi rõivastatult põranda alla. Ta kuulis politseinike saabaste astumist otse pea kohal.

Politseinik sihtis püstoliga majaperemehe pead ja röökis: ”Selles majas peidab end keegi. Kust me põranda alla pääseme?” Peremees vaikis kui sukk.

”Kui see, kes seal end varjab, välja ei tule, viskame põranda alla granaadi!” kriiskas politseinik.

Siis nägi Lembit teda leida üritavate meeste taskulambi valgusvihku. Lembitul ei jäänud üle muud, kui palvetada: ”Sündigu, Jehoova, sinu tahtmine.”

”Pinge minus oli tõusnud viimse piirini,” meenutab Lembit, ”ning ma roomasin teise kohta põranda all ja olin juba peaaegu valmis välja tulema.”

Seejärel jäi ta vaikselt lebama ning pärast mõnda erakordselt pingelist minutit politseinikud lahkusid. Lembit jäi oma paika veel umbes tunniks, olemaks kindel, et  politseinikud tagasi ei tule. Siis enne koidikut lahkus ta majast ja leidis uue peidupaiga.

Koos Nõukogude võimu kehtestamisega tabasid Lembitut uued katsumused. ”Mulle mõisteti kümme aastat vangistust Eestist umbes 8000 kilomeetri kaugusel Siberis Norilskis. See tähendas sunnitööd lahtises niklikaevanduses. Laagri elamistingimused olid allpool igasugust arvestust ning töö äärmiselt kurnav. Nõukogude Liidu põhjaosas polaarjoonest ülalpool on talved väga karmid. Temperatuur võib langeda alla 30 kraadi ja mõnikord tunduvalt madalamalegi. Talvel ei tõuse päike kahe kuu jooksul horisondi kohale.”

Pärast viit aastat orjatööd sai Lembit vabaks. Aastal 1957 abiellus ta Ella Kikasega. Ka Lembit osales aastaid kirjanduse tõlkimises ja paljundamises. Teda tuntakse kui kaastundlikku ja südamlikku kogudusevanemat, kes on alati valmis kaasteenijaid mõne kirjakohaga toetama. *

[Allmärkus]

[Pilt]

Lembit ja Ella Toom

 [Kast/pilt lk 199]

”See on su ema”

KARIN REILE

SÜNDINUD 1950

RISTITUD 1965

LÜHIANDMED Sündinud vanglas, võetud ema juurest ära ning antud vanaemale kasvatada.

▪ ”SÜNDISIN ajal, mil mu ema Maimu Sild (Trell) oli poliitilise tegevuse pärast vangis,” räägib Karin. ”Olin nõrk beebi ja haigestusin kõledas vangikongis kahepoolsesse kopsupõletikku. Kuid ma jäin ellu, seda tänu kaasvang Laine Pröömile, kes hiljem tõde tundma õppis.

Tol ajal saadeti vangidele sündinud lapsed üldjuhul lastekodudesse üle kogu Nõukogude Liidu, et nad oma päritolu unustaksid. Minul vedas, et mind vanaema hoolde anti. Ema saadeti Mordva vangilaagrisse, kus ta kohtus vapra õe Ella Toomega. Seal võttis ta tõe vastu ja lasi end ristida.

Järgnevad viis aastat kasvatas mind vanaema. Ühel päeval aga ilmus ootamatult meie majja keegi võõras naine. ”See on su ema,” lausus vanaema. Kõik see tekitas minus suurt segadust ning sellest ülesaamiseks kulus aastaid.” On rõõm märkida, et ka Karin ja ta vanaema võtsid tõe vastu.

Hiljem õppis Karin inglise keelt ning hakkas osalema meie väljaannete tõlkimises. Ta abiellus Lembit Reilega ja nüüd teenivad nad koos Eesti harubüroos.

 [Kast/pildid lk 201]

Jumala nimi eestikeelses Piiblis

Piibli kreekakeelne osa tõlgiti lõunaeesti keelde juba aastal 1686, põhjaeesti keelde aga aastal 1715. Aastal 1739 välja antud tervikpiibel nimetusega ”Piibli Ramat” oli lihtrahvale laialdaselt kättesaadav. On märkimisväärne, et heebrea osas kasutatakse selles igal pool Jumala nime Jehoova. Sellest tavast peeti kinni järgnevatelgi sajanditel. Piibli eestikeelne väljaanne aastast 1988 kasutab heebrea osas Jumala nime 6867 korda. Nii ongi paljud eestlased tuttavad Jumala nimega Jehoova.

Tähtsa verstapostini jõuti 2009. aasta 3. juulil Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendil Tartus, kui juhtiva kogu liige Guy Pierce teatas eestikeelse Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlke” väljaandmisest.

 [Kast/pildid lk 202]

Käsitsi tehtud raamatud

HELMI LEEK

SÜNDIS 1908

RISTITI 1945

SURI 1998

LÜHIANDMED Vangistati ja saadeti Siberisse.

▪ HELMI oli Jehoova tunnistaja, kui ta arreteeriti ja saadeti Siberisse. Seal valmistas ta oma märkmiku jaoks kotikese. Ta tikkis sellele troostipakkuva kirjakoha Roomlastele 8:35: ”Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas ahastus või kitsikus, või tagakiusamine, või nälg, või alastus, või häda, või mõõk?”

Helmi leidis pruuni paberi tükke ja valmistas neist raamatu. Selles olid kirjas julgustavad piiblilised mõtted. Paljud vennad tegid tervetest raamatutest käsitsi koopiaid, sest trükitud väljaandeid oli harva saada.

Pärast Siberist tagasitulekut ütles Helmi ametnikele: ”Olen tänulik, et saatsite mind ilusaid Siberi mägesid vaatama, mul poleks iialgi nii palju raha olnud, et nõnda kaugele reisida!”

 [Kast/pildid lk 209, 210]

Ennastohverdav vaim

FANNY HIETALA

SÜNDIS 1900

RISTITI 1925

SURI 1995

LÜHIANDMED Tuli Eestisse aastal 1930, tegi pioneeritööd ja lapsendas tunnistajate orvuks jäänud lapse.

▪ FANNY ristiti Soomes 1925. aastal, kahe aasta pärast alustas ta täisajalist teenistust. Helsingi konvendil kohtus ta Põhja-Euroopa kontori ülevaataja William Deyga. Nad rääkisid küll eri keeli, kuid vend Dey kordas ühtesoodu sõna ”Eestimaa”. Mõistnud, et vend Dey kutsub teda üles minema suurema vajadusega territooriumile, siirduski Fanny koos mõningate teiste pioneeridega aastal 1930 Eestisse. Järgnevate aastate jooksul väntas ta väsimatult oma jalgratast, et kuulutada head sõnumit Eesti eri maakondades, kaasa arvatud Saaremaal.

Fanny jäi vallaliseks, kuid lapsendas kaheksa-aastase tüdruku Estri, kelle ema ja tunnistajast isa olid surnud. Ester kasvas üles Fanny armastava hoole all ja võttis tõe omaks.

Kui kehtestati kommunistlik režiim ja algas tagakiusamine, oleks Fanny võinud tagasi Soome minna, kuid ta jäi ennastohverdavalt kohalike kuulutajate väikse grupi juurde. Tema otsus kohale jääda tõi kaasa hulgaliselt raskusi ja kehva elujärje, ent tänu Soome kodakondsusele teda Siberisse ei küüditatud.

  1950. aastatel tegutses Fanny kullerina ning tõi Soomest Eestisse mikrofilme ja kirju. Ta oli tuntud oma vapruse ja ettevaatlikkuse poolest ning ehkki tuli ette pingelisi olukordi, ei jäänud ta kordagi vahele. Kord näiteks siirdus ta reisile Leningradi, et ühes pargis võtta vastu kullerina Soomest saabunud vennalt pakk mikrofilme. Fanny omakorda pidi andma paki niipea kui võimalik üle kahele eesti vennale. Ent eesti vennad olid pannud tähele, et julgeolek jälitab neid, ja üritasid Fannyle märkamatult minema lipsata. Kuid oh häda! Fanny ja soome vend sammusid otse nende suunas. Juhul kui Fanny oleks neid tervitanud või püüdnud neile pakki anda, oleks julgeolek nende seotuse jälile jõudnud. Vendade üllatuseks kõndis Fanny neist otsejoones mööda, justkui ei tunnekski ta neid. Hiljem selgus, et tegelikult ta lihtsalt ei märganud neid, kuigi tundis mõlemat ülihästi! Läkski nii, et julgeolek ei saanud kunagi teada, kes on kullerid, ning pakk sai pärastpoole ohutult üle antud. Tänu Fanny abile kontaktisikuna ei katkenud vaimse toidu voog kunagi ning me võisime olla tänulikud, et ühtki mikrofilmisaadetist ei suudetud avastada.

See avara südamega õde teenis Jehoovat ustavalt 70 aastat ja jäigi Eestisse elama, kuni ta 95-aastaselt suri.

[Pilt]

Leningradis kulleriülesannet täitmas, 1966

 [Kast/pilt lk 213]

Laimualused

Jeesus ütles oma jüngritele: ”Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid minu pärast solvavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja” (Matt. 5:11). Isanda sõnad on tõepoolest täide läinud ning Jehoova tunnistajaid on sageli kallatud üle õela laimuga. Tunnistajaid süüdistati alusetult kui poliitilist organisatsiooni, mida iseloomustab õõnestustegevus ja spionaaž. Eriti 1950. aastate lõpus ja 1960. algul väitsid ajalehed, et meie tööd juhib USA valitsus ning et me tegutseme rikaste Ameerika kapitalistide huvides.

Aastal 1964 süüdistati Silver Silliksaart väeteenistusest keeldumise pärast isamaa reetmises ja ta pandi vangi. Lisaks näidati kõikjal Eesti kinodes tema kohtuprotsessist tehtud lühifilmi, mida vürtsitas räige kommunistlik propaganda. Enamik väeteenistusest keeldunud vendi istus vangis kaks-kolm aastat. Jüri Schönberg, Taavi Kuusk ja Artur Mikit mõisteti vangi kaks korda — vend Mikit kokku viieks ja pooleks aastaks.

[Pilt]

Silver Silliksaar oma usu pärast kohtupingis

 [Kast lk 226]

Põrandaalune teokraatlik teenistuskool

Keeluajal ei saanud vennad kunagi kindlad olla, kauaks neil veel kirjandust ja ka Piiblit on. Niisiis, lisaks erinevatele kirjanduse peidupaikadele püüdsid nad nii palju piiblisalme pähe õppida kui võimalik.

Suuremal osal mitteametlikel kokkusaamistel arutati ja püüti meelde jätta piiblisalme. Sel otstarbel tehti kokkusaamiste puhuks pisikesed mälukaardid. Kaardi ühel küljel oli mingi piibliraamatu peatüki ja salmi number, nagu näiteks Matteuse 24:14, või siis küsimus või Piiblis mainitud nimi. Teisel küljel oli toodud ära piiblitekst või vastus küsimusele.

Koosolekuid juhatavad vennad kasutasid meie mis tahes kättesaadavaid piiblilisi väljaandeid. Iganädalases teokraatlikus teenistuskoolis anti koduseid ülesandeid, tehti suulisi teste ja koguni eksamineeriti. Iga kolme kuu tagant toimus kordamine, kevadel aga lõpueksam.

”Iganädalasi koduseid ülesandeid oli õppida pähe viis piiblikohta ja need tunnis üles öelda,” meenutab üks õpilane. ”Mul on meeles 1988. aasta lõpueksam. Eksamikaardil oli lühike ülesanne: ”Ütle peast 100 kirjakohta.” Nii üllatav kui ka see pole, kõik lootsid just selle kaardi tõmmata. Neist ülesannetest oli meile kuulutustööl väga suur abi, sest avalikult saime Piiblit kasutada haruharva.” Kogudused Eestis võisid aastal 1990 rõõmu tunda, et lõpuks ometi saab teokraatlikku teenistuskooli korraldada nii nagu ülemaailmne vennaskond mujal.

 [Kast/pildid lk 236, 237]

”Kuulutustöö oli imetore”

Misjonärid jagavad oma tähelepanekuid teenistustööst Eestis:

Markku ja Sirpa Kettula: ”Meid määrati tööle praktiliselt puutumata territooriumile. Kuulutustöö oli väga vahva, sest inimesed olid Piiblist ülimalt huvitatud. Meie saabudes oli Pärnus umbes 30 kuulutajat. Nüüd on seal kolm kogudust.”

Vesa ja Leena-Maria Edvik: ”Kauplustes valitses tühjus. Nii oligi inimestel aega Piiblist rääkida, selle asemel et mööda poode käia. Kui tegime tänavatööd, võtsid inimesed tihtilugu sappa, et kirjandust saada.”

Esa ja Jaael Nissinen: ”Teistelt inimestelt on palju õppida. Meil on olnud õnn saada tuttavaks mitmetega, kes kõige rängemates katsumustes ustavaks jäid.”

Anne ja Ilkka Leinonen: ”Päevast päeva, nädalast nädalasse, territooriumilt territooriumile kohtasime inimesi, kes polnud Piibli sõnumist  kunagi midagi kuulnud. Töötasime varahommikust hilisõhtuni ja võisime rõõmuga näha hoogsat edasiminekut. Oli raske uskuda, et meil on õnn kogeda 20. sajandi lõpul sellist kasvu! Need algusaastad ei unune iial.”

Richard ja Rachel Irgens: ”Inimesed olid väga külalislahked ja kuulutustöö oli imetore. Läksime kuulutama Peipsi järve äärsetesse küladesse. Söögipoolist polnud tarvis kaasa võtta, sest inimesed kutsusid meid sisse ja pakkusid süüa. Kogesime, kuidas Jeesuse juhtnöörid kirjakohas Matteuse 10:9, 10 võivad olla kohased ka meie päevil. Eestis viibimine õpetas meile, et tarvis on keskenduda kõige tähtsamatele asjadele, laskmata end millelgi kõrvalisel segada.”

[Pildid]

Markku ja Sirpa Kettula

Vesa ja Leena-Maria Edvik

Anne ja Ilkka Leinonen

Esa ja Jaael Nissinen

Richard ja Rachel Irgens

 [Teabegraafika/pildid lk 244, 245]

KRONOLOOGIA — Eesti

 1920

1923 Martin Kose naaseb Eestisse kuulutustööd tegema.

1926 Tallinnas avatakse harukontor.

Välismaa kolportöörid kuulutustööd tegemas.

1928 Harukontoris peetakse esimene konvent.

1930

1933 Registreeritakse Vahi-Torni Piibli ja Traktaatide Selts.

1940

1940 Eesti vendade viimane kokkutulek vabaduses enne viit aastakümmet keeluaega.

1948 Mõningad tunnistajad saadetakse Nõukogude Liidu vanglatesse ja laagritesse.

1949 Jehoova tunnistajad saadavad Stalinile protestikirju.

1950

1951 Ligikaudu 300 Jehoova tunnistajat ja hulk nende sugulasi küüditatakse Siberisse.

1953 Stalin sureb; Jehoova tunnistajaid hakatakse vabastama.

1960

1970

1972 Moodustatakse esimene venekeelne kogudus.

1980

1990

1991 Tartus avatakse tõlkebüroo.

Jehoova tunnistajad saavad usuvabaduse.

Tallinnas peetakse kõigi aegade esimene konvent Nõukogude Liidus.

1992 Gileadi koolist saabuvad esimesed misjonärid.

1993 Eestisse ehitatakse esimene kuningriigisaal.

1994 Tallinnas avatakse tõlkebüroo.

1998 Tallinnasse ja Tartusse ehitatakse kokkutulekusaal.

1999 Eestis tegutseb taas harubüroo.

2000

2000 Korraldatakse teenistusväljaõppe kooli esimene kursus.

2009 Antakse välja Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlge” eesti keeles.

2010

[Arvjoonis/pilt lk 246]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kuulutajaid

Pioneere

4,000

2,000

1990 2000 2010

 [Kaardid lk 169]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SOOME

HELSINGI

Soome laht

VENEMAA

Peterburi

LÄTI

RIIA

EESTI

TALLINN

Narva

Maardu

Tapa

Vormsi

Pärnu

Võrtsjärv

Tartu

Räpina

Võru

Hiiumaa

Saaremaa

Liivi laht

Peipsi järv

Pihkva järv

 [Lehekülje suurune pilt lk 162]

[Pilt lk 165]

Hugo ja Martin Kose

[Pilt lk 166]

Albert West

[Pilt lk 167]

Alexander ja Hilda Brydson, 1930. aastad

[Pilt lk 167]

Selles kortermajas asus esimene harukontor

[Pilt lk 170]

Esimesed Soomest tulnud pioneerid Jenny Felt ja Irja Mäkelä

[Pilt lk 174]

Aastal 1932 kolis harukontor aadressile Tallinn, Suur-Tartu maantee 72

[Pilt lk 175]

Kaarlo Harteva raadioloengut pidamas

[Pildid lk 177]

John North ja tema ”sõjavanker”

[Pilt lk 178]

Nikolai Tuiman

[Pilt lk 179]

Politsei konfiskeeris suures koguses kirjandust

[Pilt lk 181]

1940: viimane vabaduses peetud konvent enne Nõukogude võimu kehtestamist

[Pildid lk 188]

Vennad Kruus, Talberg, Indus ja Toom kuulusid teenistuskomiteesse

[Pilt lk 200]

Maimu ja Lembit Trell, 1957

[Pilt lk 212]

Õeksed Ene ja Corinna

[Pilt lk 218]

Heimar ja Elvi Tuimani pulmad kui kahepäevane kokkutulek

[Pilt lk 227]

Toomas ja Elizabeth Edur

 [Pildid lk 228, 229]

Märkimisväärseid konvente

Tervitatakse ”Puhta keele” piirkonnakonvendi delegaate, Helsingi, Soome, 1990

 ”Jumala vabaduse armastajate” piirkonnakonvent, Tallinn, Eesti, 1991

[Pilt lk 238]

Rahvusvaheline konvent Peterburis Venemaal aastal 1992

[Pilt lk 241]

Lauri ja Jelena Nordling

[Pilt lk 243]

Reino ja Lesli Kesk

[Pilt lk 247]

Juri ja Viktor

[Pildid lk 251]

Maardu kuningriigisaal ja Tartu kokkutulekusaal

 [Pildid lk 254]

Eesti harubüroo

Harubüroo komitee. Vasakult paremale: Tommi Kauko, Toomas Edur ja Lembit Reile