Kuulutus- ja õpetustöö kõikjal maailmas

ESIMESEL sajandil ennustas Jeesus, et tema jüngritest saavad kõigi rahvaste vihaalused — neid tapetakse ja antakse viletsusse. Veelgi enam, paljud komistavad ja paljusid reedetakse. Seejärel lausus Jeesus, et head sõnumit kuulutatakse kogu maakeral (Matt. 24:9—14). Need sõnad võisid tol ajal olla jüngritele mõistatuslikud. Kui edukaks on siis kujunenud üleilmne kuulutustöö kõikjal avaldatavast vastupanust hoolimata? Järgnevad leheküljed annavad sellele huviäratavale küsimusele vastuse.

 2010. aasta üldkokkuvõte

Jehoova tunnistajate harubüroosid 116

Aruannet esitavaid maid 236

Kogudusi 107210

Mälestusõhtul viibijaid 18706895

Mälestusõhtu sümboleist osavõtjaid 11202

Kuulutajate kõrgarv 7508050

Kuulutajaid keskmiselt iga kuu 7224930

Kasvuprotsent aastast 2009 2,5

Ristiti 294368

Abipioneere keskmiselt iga kuu 287960

Pioneere keskmiselt iga kuu 844901

Tunde kokku 1604764248

Piibliuurimisi keskmiselt iga kuu 8058359

Teenistusaastal 2010 kasutasid Jehoova tunnistajad rohkem kui 155 miljonit dollarit eripioneeride, misjonäride ja reisivate ülevaatajate eest hoolitsemiseks, et nad saaksid täita neile määratud kuulutustööülesandeid.

▪ Terves maailmas töötab harubüroodes ühtekokku 20062 jumalateenijat. Nad kõik on Jehoova tunnistajate ülemaailmse täisajaliste eriteenijate ühenduse liikmed.

 AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 888219101

KUULUTAJAID 1222352

PIIBLIUURIMISI 2596614

HULGAKESI TÕDE OTSIMAS. Ühes Madagaskari väikeses külas otsustas 80 inimest kohalikust protestandi kirikust lahkuda. Nad püstitasid endile ise kiriku ning asusid otsima õiget usku, võttes järjepanu vaatluse alla kõik kohalikud usundid. Need külaelanikud jõudsid järeldusele, et katoliiklased ei uuri Piiblit, luteri kirikus aga valitsevad lahkhelid. Nelipühilased ei õpetanud nende arvates tõde, seitsmenda päeva adventistidel oli liiga palju keelde. Siis pöördusid  nad ühe meie venna poole ning palusid temal neile Piiblit õpetada. Vend oli rõõmuga nõus.

Mõningad kuulutajad läksid neid huvilisi külastama. Vennad leidsid eest 26 inimest, kes olid kogunenud omaehitatud kirikusse, et kuulata, mida Piiblil öelda on. Piibliõpetuste raamatu 15. peatüki varal selgitasid vennad, kuidas leida usku, mille Jumal heaks kiidab. Kuulajatele seletus meeldis. Kui vennad tagasi tulid, ootas neid 73 inimest. Kolmandal korral oli tulnud kokku 142 inimest!

TEKSTISÕNUM VALELE INIMESELE. Etioopias saatis kuulutaja nimega Menen soovist piibliõpilast toetada tema mobiilile sõnumi aastatekstiga 2009. Kuid ta sisestas vale numbri, nii et sõnum jõudis ühe teise naiseni, kes sai korduvalt lugeda: ”Andkem heast sõnumist põhjalikult tunnistust (Ap. t. 20:24, UM).” Kuna tegemist oli jumalakartliku naisega, oli ta sõnumiga päri, aga ei osanud seda kuidagi ellu viia. Ta murdis pead ka mõistatusliku ”UM”-i (”Uue maailma tõlge”) üle sõnumi lõpus. Nädalad möödusid, kuid asi mõlkus naisel ikka meeles. Lõpuks ta helistas tekstisõnumi saatjale. Meie õde oli üllatunud, kui sai teada, mis tema sõnumiga oli juhtunud, ega lasknud käest võimalust naise siirale huvile vastata. Tänu sellele hakati kaks korda nädalas Piiblit uurima.

NOORED PIONEERITÖÖS OSALEJAD. Persis, kes elab Kamerunis, sai kuueaastaselt ristimata kuulutajaks. Oma esimesse teenistusaruandesse oli ta märkinud kümme kodust piibliuurimist. Koguduse sekretär arvas, et tegu on veaga. Persis vastas tema pärimise peale, et tal on tõepoolest kümme õpilast.  Vend küsis ka: ”Kuidas sa tead, kui palju aega kirja panna, kui sul pole kella?” Tüdruk vastas, et koolis kestab vaheaeg täpselt ühe tunni. Ta alustab otsekohe kuulutamist ning lõpetab, kui kell heliseb. Persise kartmatu tunnistustöö avaldas mõju ta emale ja veel ühele sugulasele, kellest hiljem said ristimata kuulutajad. Nüüd kümneaastaseks saanud Persis on kooliajal abipioneer. Tema kaheksa-aastane sõbranna Aasy on juba ristimata kuulutaja. Üks piibliõpilane lausus nende kohta: ”Rõõm on näha, kuidas lapsed koosolekutel kõiki, eriti eakamaid tervitavad, enne kui oma vanemate kõrval istet võtavad. Enda kirikus ei näinud ma seda kunagi. Lastest, keda sel kombel kasvatatakse, sirguvad kindlasti tublid ühiskonnaliikmed.”

 AMEERIKA

MAID 55

RAHVAARV 918834998

KUULUTAJAID 3673750

PIIBLIUURIMISI 3967184

TA EI KOPUTANUD. Boliivias elav Miriam palvetas terve nädala Jumala poole. Ta palus umbes nõnda: ”Aita mind, et saaksin sind tundma õppida, aga ma ei soovi, et mind abistaksid selles Jehoova tunnistajad. Ma ei taha, et nad mu uksele koputavad.”

Hiljem samal nädalal helises telefon. Eripioneer Candy pani ette, et toob Miriamile nii umbes tunni aja pärast meie ajakirju. Naine nõustus. Ei läinud tundigi, kui Candy oli ta ukse taga. Miriam avas otsekohe ukse, kutsus Candy sisse ja pakkus istet. Siis aga hakkas ilmselgelt endast väljas Miriam närviliselt edasi-tagasi kõndima ja pead raputama. Candy päris, mis on lahti. ”Ma ei leia sõnu!” teatas Miriam. ”Olen terve nädala palunud Jumalalt juhatust ning öelnud täiesti selgelt, et ma ei taha, et abi tuleks Jehoova tunnistajate kaudu, kes alatasa mu uksele koputavad. Teie aga ei koputanud, vaid hoopis helistasite! Selle tunni jooksul pärast teie helistamist palusin Jumalat, et te ei tuleks mu poole. Aga te tulite! Olen täiesti vapustatud! Ilmselgelt soovib Jumal, et mind aitaksite teie, Jehoova tunnistajad.” Kohe läkski piibliuurimiseks.

 TA JÄETI SUREMA. Pasensi Surinamest oli austatud külapealik ehk kapiten ja lähikondlane granman’ile — kogu sisemaa jõepiirkonna sugukonnavanemale ehk kuningale. Pasensi seisis uhkusega kohalike traditsioonide eest. Jehoova tunnistajaid ta ei sallinud, sest nägi neis ohtu pärimuslikele tavadele.

Kord väitis üks noormees omavat võimet tunda ära, kes külaelanikest tegeleb nõiakunstiga. Noormees ja ta arvukad jüngrid liikusid kanuudel piki jõge ning peksid ”süüalused” läbi ja võtsid endale kogu nende omandi. Noormehele tuli maksta kopsakaid rahasummasid, et väidetav süüalune kurjast vaimust ”puhastuks”. Arvukate süütute ohvrite seas oli ka Pasensi, kes peksti läbi ja jäeti maha surema. Isegi ta sõber granman ei söandanud teda aidata, sest oli hirmul omaenda elu ja maine pärast, juhul kui teda leitakse abistavat kedagi nõidumises süüdistatavat. Sõpradel ja sugulastel oli rangelt keelatud abi osutada. Ent Pasensi väimees võttis kogu  oma julguse kokku ja viis ta külasse, kus suurem osa elanikest on Jehoova tunnistajad. Vennad arutasid asja ning otsustasid aidata, ehkki tajusid endil lasuvat ohtu. Nad toimetasid Pasensi kanuul lähikülasse, kus üks vend töötab kohaliku lennujaama ülemana. Sealt lennutati see endine vastane linna ravi saama.

Pasensile, kes oma haavadest paranes, läks südamesse see, kuidas inimesed, kellele ta varem vastu oli pannud, teda armastavalt kohtlesid. Ta hakkas Piiblit uurima ja lasi end 2009. aasta detsembris ristida. Nüüd on Pasensi tulihingeline hea sõnumi kuulutaja ning ehkki ta on 80-aastane, oli ta 2010. aasta aprillis abipioneer.

ENDA ARVATES TA TUNDIS PIIBLIT. USA-s tuli koguduse koosolekule habemega mees nimega Eric, Piibel käes. Kui üks vend teda tervitas, asus ta meie tõekspidamiste kohta küsimusi esitama. Raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” lükkas ta tagasi ja eelistas pelgalt Piiblit kasutada. Tal oli tavaks lugeda Piiblit 20 lehekülge päevas, nii et ta oli selle juba teab kui palju kordi läbi lugenud. Pärast koosolekut jätkus tema keskustelu vennaga enam kui kolm tundi. Lõpuks lausus Eric: ”Tunnen end näruselt.” Kui vend päris, miks, vastas Eric: ”Olin kindel, et olen Pühakirjaga üsnagi tuttav. Ent nüüd ma mõistan, et ma ei tunne seda sugugi.” Seejärel võttis ta piibliõpetuste raamatu vastu.

Järgmisel päeval toimuski esimene ühine piibliuurimine. Eric polnud eelmine öö sõba silmale saanud, sest luges läbi piibliõpetuste raamatu esimesed kümme peatükki. Tema järeldus? ”Lõpuks ometi olen leidnud tõe!” Eric uuris koos meie vennaga viiel päeval nädalas kolm-neli tundi korraga. Ta hakkas  valmistuma kõigiks koosolekuteks ja käis seal kogu perega. Juba esimesel nädalal kirjutas ta kolmele kirikule väljaastumiskirja, ajas ära habeme ning otsustas loobuda pühade pidamisest. Paari nädala pärast astus ta teokraatlikku teenistuskooli, kuu aja pärast aga sai ristimata kuulutajaks. Ta ristiti 2010. aasta aprillis, kõigest kuus kuud pärast esmakontakti Jehoova tunnistajatega!

TA RISTITI SEITSMEAASTASELT. Paolat, kes elab Mehhiko lääneosas, kasvatavad vanavanemad. Kui tüdruk oli viieaastane, hakkas vanaema koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Paola kuulas, kõrv kikkis, ning tema väikses südames hakkas tõde juuri ajama. Olgugi et vanaema tões ei edenenud, otsustas Paola ise koosolekutel käia. Ta palus vanaema abistada teda riietumisel ja üle tänava minekul, et jõuda kuningriigisaali.

 Kohe, kui Paola lugema ja kirjutama õppis, astus ta teokraatlikku teenistuskooli ja sai kuulutajaks. Armastusest Jehoova vastu lasi ta end seitsmeaastaselt ristida. Kui nüüd juba kümneaastaseks saanud Paolalt küsitakse, miks ta nii agaralt koosolekutel käib ja kuulutustööd teeb, kuigi perekond teda ei toeta, vastab ta: ”Mulle meeldivad kõned, sest need ergutavad mind Piiblit edasi uurima ja pahandustest hoiduma. Ja kuulutan ma sellepärast, et tahan inimestele õpetada, mida Jehoova nende heaks tulevikus teeb, ja ka sellepärast, et Piibel saab teha neid juba praegu õnnelikuks.”

KUULUTAMINE VALEL NUMBRIL HELISTAJATELE. Dominikaani Vabariigis sai üks õde rohkesti valel numbril valitud telefonikõnesid, mis segasid tal töötamist. Mõni päev hiljem tuli ta mõttele, et seda tülinat saab kasutada kuulutamiseks. Kuidas ta seda tegi? Valeühendustele vastates avaldas ta esmalt kahetsust, et helistaja on numbriga eksinud, seejärel aga lisas: ”Kasutaksin võimalust teilt küsida, kas olete täna Piiblit lugenud.” Ehkki oli neid, kes toru ära panid, vastas nii mõnigi, et ta pole seda teinud. Siis küsis õde: ”Kas teate, miks see on tähtis?” Pühakirja põhjal vastust andes luges ta ette kirjakoha Laul 1:1—3. Üks valitsusametnik kõneles õega pikalt-laialt ja lausus, et tal pole Piiblit. Talle viidi Piibel ja piiblilist kirjandust. Paari nädala pärast helistas mees uuesti, et tänada õde huvitundmise ja kirjanduse eest.

Kord oli valeühendus ühe noore naisega, kes küsis: ”Kas sa oled Jehoova tunnistaja?” Kuulnud jaatavat vastust, hakkas naine nutma ning rääkis, et on mittetegev kuulutaja. Õde toetas teda ja hoolitses selle eest, et talle vaimset abi osutataks. Nüüd on see naine taas aktiivne kuulutaja.

 AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 4587021833

KUULUTAJAID 652251

PIIBLIUURIMISI 601306

”SAMAARIA NAINE.” Kasahstanis olid kaks pioneeri palaval suvepäeval kuulutamas, kui märkasid üht naist kaevust vett ammutavat. Vend palus naiselt sõõmu vett ja samal ajal, kui ta jõi, andis õde naisele tunnistust. Naisele pakkus teema huvi ja ta kutsus pioneerid enda poole koju, et võiks asja kohta rohkem teada saada. Nad vestlesid mõnda aega ja pioneerid jätsid talle piiblikirjandust. Õde lubas seda naist kahe päeva pärast külastada.

Õde naasiski, nii nagu oli lubanud, kuid seekord koos oma emaga, kes on samuti Jehoova tunnistaja. Naine ootas neid maja ees, käes eelmisel korral saadud kirjandus. Ta andis selle õele tagasi ja sõnas: ”See on Jehoova tunnistajate kirjandus! Teil on vene usk!”

Õe ema küsis naiselt, kas ta võiks talle enne lahkumist ühe piiblisalmi lugeda. Ta tahtis näidata naisele Jumala nime ja avas kirjakoha 2. Moosese 3:15 ning luges: ”Jehoova, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde.” Õdede üllatuseks kutsus naine nad sisse. Millest selline järsk meelemuutus? Naise esiisade nimed olid Aabraham, Iisak ja  Jaakob. Naine arutles, et kui Jehoova on tema esivanemate Jumal, ei peaks ta selle Jumala tunnistajaid minema saatma. Järgmisel külastusel alustati piibliuurimist. Naine oli sedavõrd innukas õppima tõde, et uuriti kaks korda nädalas. Hoolimata poegade vastupanust, kasvas ta vaimselt ja on praegu ristimata kuulutaja. Lisaks uurivad Piiblit ja käivad korrapäraselt koosolekutel tema minia ja minia ema. Kuna esmakohtumine selle naisega meenutas piiblisalmides Johannese 4:3—15 toodud lugu, kutsutakse teda koguduses Samaaria naiseks.

”MUL ON PAAR KÜSIMUST.” Üks eakas pioneerist õde Küproselt kirjutab: ”Kord kolmapäeva hommikul ei tundnud ma end kuigi hästi, kuid selle asemel, et koju jääda, tahtsin väga tänavatööd teha. Palvetasin Jehoova poole ja palusin, et ta läkitaks minu kõrvale pingile istuma kellegi, kel on aega, nii et mul oleks võimalus alustada piibliuurimist. Peagi kõndiski minu poole noor mees Nepalist. Hoidsin ajakirju käes ja enne veel, kui jõudsin teda kõnetada, küsis ta, millest need ajakirjad räägivad. Kui ütlesin, et need põhinevad Piiblil, vastas ta: ”Proua, mul on aega. Kas ma võin teie kõrvale istuda? Mul on paar küsimust Piibli kohta, mida tahaksin teile esitada.”

Loomulikult nõustusin. Just seda olingi Jehoovalt palunud! Mees jätkas: ”Esiteks tahaksin teada, mida Piibel tegelikult õpetab?” Olin nii üllatunud, et ei saanud sõnagi suust. Võtsin kotist raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja näitasin talle seda. Ta vaatas raamatut, siis mind ja küsis: ”Kas mitte pole selle raamatu pealkirjaks just see küsimus,  mille ma teile äsja esitasin?” Niisiis alustasin sealsamas pargipingil piibliuurimist. Noor mees uurib korrapäraselt Piiblit ja käib kõigil koosolekutel. Ta on avaldanud ka soovi astuda teokraatlikku teenistuskooli. Mõistan nüüd, mil tunnen end vahel füüsiliselt väsinuna, veelgi paremini, kui oluline on loota kristlikus teenistuses täielikult Jehoova väele ja juhatusele.”

VANAISA ÕPETAB OMA POJAPOJA MÕRVARIT. Migueli pojapoeg mõrvati mitu aastat tagasi. Mõrvar Esmeraldo saadi küll kätte, kuid ta ei tunnistanud kohtus süütegu üles. Teadaolevatele tõenditele tuginedes mõisteti ta siiski vangi.

Hiljem kutsus üks kogudusevanem Migueli kaasa kuulutama just sellesse vanglasse Filipiinidel, kus Esmeraldo vangis istus. Miguel kõhkles, kuna teadis, et pojapoja mõrvar on seal. Ent ta läks siiski kaasa ja osales mõningate vangidega peetavas piibliuurimises.  Uurimise ajal tõstis ta korraks pilgu ja nägi Esmeraldot enda poole kõndimas. Hoidmaks ära plahvatusohtlikku olukorda, ütles Miguel leebel hääletoonil: ”Esmeraldo, ma ei tulnud siia tüli norima, vaid sinusarnaseid inimesi armastusega aitama. Vaata, me arutame siin selle mehega Piibli teemadel. Seda, mis sulle osaks sai, poleks juhtunud, kui sa oleksid Jumala Sõna tundnud. Tule uuri koos meiega Piiblit.” Migueli üllatuseks jäigi Esmeraldo nende juurde kuni uurimise lõpuni. Kuuldu puudutas teda ja ta tunnistas avameelselt Miguelile, et oli tõepoolest mõrvanud ta pojapoja. Siis palus ta andestust.

Kogudusevanemale, kes polnud kuulnud nende omavahelist vestlust pealt, tundus nende keskustelu olevat südamlik, ja seepärast palus ta Miguelil Esmeraldoga uurida. Algul Miguel veidi pelgas, kuna teadis, et lisaks tema pojapojale on mees võtnud elu ka teistelt, kuid nõustus siis sellegipoolest. Esmeraldo nägi kõvasti ja kaua vaeva, et vastata Jumala nõuetele, kuid tema kannatlikke püüdeid kroonis edu ning 2010. aasta 1. veebruaril lasi ta end Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Miguel, kes on suutnud Esmeraldole kristlikus meeles andestada, ajab nüüd asju, et Esmeraldo karistust lühendataks, nii et ta saaks inimestega veel rohkem Piibli tõdesid jagada.

 EUROOPA

MAID 47

RAHVAARV 739193855

KUULUTAJAID 1575094

PIIBLIUURIMISI 830888

TEMA KAKS SOOVI TÄITUSID. Bulgaarias elaval 19-aastasel Nelenal oli kaks soovi — lasta end ristida ja teenida abipioneerina. Ent ta kannatab päriliku motoorse ja sensoorse neuropaatia all. See haigus ei allu praegu ravile. Nelena hingab aparaadi abil ning see piirab tema võimalusi ringi liikuda. Esimese soovi täitmine valmistas raskusi, kuna tema seisund ei võimaldanud tal kodunt lahkuda, et võtta osa kokkutulekust. Kuid kui ta oli 18-aastane, pidas vend ta kodus ristimiskõne ja ta ristiti vannis.

Mida öelda tema soovi kohta olla abipioneer? Soodsa ilmaga aastaajal võib ta vahel umbes tund aega ilma aparaadita hingata ning siis teenib ta abipioneerina. Mõni kuulutaja lükkab teda ratastoolis ukselt uksele. Nelena juhatab kodust piibliuurimist ka interneti vahendusel. Mõnikord uurivad koguduse õed oma huvilistega Piiblit Nelena juures, nii et ka  tema saab osaleda. Tänu sellele sai Nelena eelmisel teenistusaastal kolmel korral olla abipioneer. Ta sõnab: ”Mul on hea meel, et minu kaks soovi läksid täide. See on lähendanud mind armastava Looja Jehoovaga.”

TA KANNAB NÜÜD LIPSU. Ühte õde Armeenias pilgati töökohal, kuna ta on Jehoova tunnistaja. Töökaaslane näägutas alalõpmata ta kallal ja väitis, et ”lipsukandjad” on talle augu pähe rääkinud, et ta nende usundiga liituks. Õde püüdis mitmel korral selle mehega mõistlikult rääkida, kuid tulemusteta. Seepärast üritas ta mehe mõtteavaldusi ignoreerida ning jäljendada Jeesus Kristust, kes ’ei vastanud midagi’ (Matt. 27:12). Viimaks vallandati mees töölt halva käitumise ja meie õele raskuste põhjustamise pärast. Mõni aeg hiljem tuli üks mees õe tööpaika ja küsis ta järele. See oli seesama õe endine töökaaslane, kes oli tekitanud talle nii palju südamevalu. Õde üllatas mehe välimus. Kuigi see oli Jehoova tunnistajaid lipsukandmise pärast pilganud, oli tal nüüd endalgi lips ees ja kirjandusekott käes. Ta ütles õele: ”Palun vabandust kõigi nende solvavate sõnade pärast. Tean nüüd, et olen leidnud tõe.” Mees oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja pere vastuseisust hoolimata lasknud end ristida ning teenis nüüd üldpioneerina.

”KAS TE TUNNETE PROUA NADIAT?” Nadia teenib üldpioneerina ühes Põhja-Itaalia koguduses. 2009. aasta septembris üritas ta kõnelda uksetelefoni kaudu ühe mehega, kuid see katkestas otsemaid vestluse ja sõnas, et kaotas äsja oma naise ega soovi rääkida. Järgmisel pühapäeval läks Nadia tagasi, et avaldada mehele kaastunnet ja vestelda Piibli  ülesäratamislootusest, kuid mehe reaktsioon oli sama. Selsamal pärastlõunal osales õde ”Vahitorni”-uurimisel, kus käsitleti ühe õe kogemust, kes oli kirjutanud kirja lähedase kaotanud inimesele. See tuletas Nadiale meelde vestlust mehega uksetelefoni kaudu ning ta otsustas kirjutada talle kaastundeavalduse, kuhu on lisatud põhjalikum selgitus ülesäratamislootusest. Kaks päeva hiljem jättis ta kirja mehe postkasti.

Mõne päeva möödudes kõnetas Nadia tänaval 70. aastates meest, et lugeda talle Piiblist üks mõte. Mees päris, kas ta on Jehoova tunnistaja, mille peale Nadia jaatavalt kostis. Mees selgitas, et tema poole oli pöördunud Jehoova tunnistaja ning jätnud talle toreda kirja, mis oli talle südamesse läinud. Ta küsis seejärel: ”Kas te tunnete proua Nadiat?” Küll oli mõlema üllatus suur, kui Nadia end mehele tutvustas. Lepiti kokku, et Nadia külastab teda uuesti koos oma abikaasaga. Nüüd uurib mees Piiblit ja käib ka korrapäraselt koosolekutel.

NAD EI SAA KÕIGIGA UURIDA. Lõuna-Serbias Bujanovaci linnas elab neli ristitud tunnistajat. Need kuningriigikuulutajad olid ülirõõmsad, kui 2010. aastal viibis seal linnas mälestusõhtul 460 inimest! Lähedalasuva  koguduse vanemad on Bujanovaci ühes üürisaalis korrapäraselt koosolekuid pidanud. Keskmiselt võtab neist osa üle 50 inimese, kellest enamik on mustlaspäritolu. Kuna kuningriigisõnum on nõnda suurt huvi äratanud, ei suuda sellele territooriumile töötama määratud eripioneerid uurida Piiblit kõigi soovijatega. Seepärast uurivad nad ainult nendega, kes tulevad hästi ettevalmistunult kõigile koosolekutele.

ÜLE SAJA-AASTANE! Rootsi vanim kuulutaja Elin on 110-aastane — jõudnud sama kõrgesse ikka kui Joosua (Joosua 24:29). Ta elab vanadekodus ja kasutab igat võimalust, et rääkida tõest külaliste ja teistega, kellega ta kokku puutub, ning levitab palju raamatuid. Kui üks kogudusevanem koos tütrega seal kandis majast majja kuulutas, kohtus ta noore naisega, kes ütles, et Elin oli talle kuulutanud ja raamatu andnud. Sellest sai alguse tore vestlus. *

TA LEIDIS RAAMATUD KIRIKUST. Valgevenes elav Tatjana oli üllatunud, kui ühel päeval helistas talle tundmatu noor naine, kes soovis oma küsimustele Piiblist vastuseid. Järgnes elav keskustelu. Kust sai naine Tatjana telefoninumbri? Naine  selgitas, et oli kirikust pingi alt leidnud raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja Piibli ning et raamatute sisse oli kirjutatud Tatjana telefoninumber. Kuidas sattusid need raamatud kirikusse? Need viis sinna üks naine, kelle tütrega Tatjana Piiblit uuris. Ilmselt tahtis ema preestri käest küsida, kas ta tütar võiks neid lugeda või mitte. Mingil põhjusel olid raamatud aga jäetud pingi alla. Naine märkas neid ja võttis endaga koju kaasa. Telefonikõnele on järgnenud mitmed vestlused Piibli teemadel.

KAOTATUD MANTEL AVAB VÕIMALUSE TUNNISTUST ANDA. Eripioneerist õde Jelena märkas Minskis Valgevenes tänaval maas korralikku mantlit. Mantel oli puhas ega paistnud olevat minema visatud. Kui õde mantli üles tõstis, leidis ta taskust 1200 USA dollarit. Möödakäijaid silmitsedes tabas ta pilk kohe meest, kes oli ilmselt mantli ära kaotanud. Mees jooksis meeleheitlikult edasi-tagasi ja otsis midagi. Jelena pidi talle järele jooksma, et teda kätte saada. See oli ärimees Bangladeshist, kes elas Moskvas. Mehel oli väga hea meel, et sai mantli koos rahaga tagasi, ning ta tundis huvi, miks õde talle manti tagastas ja talle isegi järele jooksis. Õde selgitas, et on Jehoova tunnistaja. Mees kostis, et teda olid kõigest mõni päev tagasi kõnetanud Jehoova tunnistajad. Ta oli nendega pool tundi vaielnud ning kaitsnud oma usulisi vaateid. Mees küsis seejärel Jelenalt, kuidas teda mantli tagastamise eest tänada. Õde sõnas, et ta ei soovi mingit leiutasu, kuid kõige paremini saaks mees väljendada tänu, kui hakkaks Moskvasse naastes Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mees avaldaski selleks valmisolekut.

 OKEAANIA

MAID 30

RAHVAARV 39384408

KUULUTAJAID 101483

PIIBLIUURIMISI 62367

KÕNEHÄIREGA TOIMETULEK. Hamishil, 23-aastasel vennal Austraalias, on tõsine kõnehäire, mistõttu ta ütleb sõnu välja pudistades või täiesti arusaamatult või siis ei saa ta neid üleüldse välja öelda. Ent see viga ei ole kahandanud ta indu kuulajaskonna ees kõnelda või kuulutustöös osaleda. Selleks et pidada näiteks kuningriigisaalis kõnet, trükib Hamish kõigepealt mõtted kaasaskantavasse elektroonikaseadmesse, mis teisendab kirjaliku teksti kuuldavalt väljendatavaks kõneks. Kõne esitamisel asetab ta seadme puldile ja vajutab klaviatuuril klahve, et vajaduse korral valida välja ja mängida ette eelnevalt talletatud lauseid või lõike. Sünteesitud kõne jõuab mikrofoni ja võimendub helisüsteemis. Juhul kui Hamish juhatab arutelu kuulajaskonnaga, tänab ta kommentaaride eest sõnu otse seadmesse trükkides. Kuulutustöölgi suhtleb ta sarnasel moel, kasutades nii valmistrükitud lauseid ja pühakirjatsitaate  kui ka otsekirjutamist. Tänu sellele on tal hulk toredaid korduskülastusi. 2007. aastal määrati Hamish teenistusabiliseks ning sestsaadik on ta teeninud igal aastal mitmel korral abipioneerina.

PROBLEEMID PRINTERIGA. Uus-Kaledoonias helistas arvutiparandajana töötavale Davidile naine, kel oli probleeme printeriga — tal ei õnnestunud ühte dokumenti printida. David parandas kiiresti vea, kuid oma üllatuseks nägi prinditud paberit, kus oli kirjas: ”PALUME MITTE KÜLASTADA. Meie pere usub Jeesust. Meil pole vaja ühtki teist religiooni.”

David ütles naisele: ”Vabandage mind, aga teie printerit parandades juhtusin ma lugema sõnumit paberil. Kas ma tohin küsida, kes selle kirjutas?”

Naine vastas: ”Te ju teate, et need Jehoova tunnistajad tulevad igal nädalalõpul. Oleme nende nägemisest siin täiesti tüdinenud. Võin teile kinnitada, et üle selle ukseläve ei astu mitte üks Jehoova tunnistaja!”

David kostis: ”Kas te ka teate, et tegelikult olete ühe neist juba enda poole kutsunud?”

Naine ütles: ”Täiesti võimatu! Seda juba ei juhtu!”

David sõnas: ”Mina olen Jehoova tunnistaja ja teie kutsusite mind enda poole.” Naine oli jahmunud ja tundis ilmselt häbi. David selgitas sõbralikult, miks Jehoova tunnistajad inimesi nende kodudes külastavad. Sellele järgnes kahetunnine vestlus. Mõni päev hiljem külastas David uuesti seda naist ja tema meest. Abielupaar selgitas, et mõelnud juhtunu üle järele, mõistsid nad, et kindlasti oli Jumal Davidi nende juurde saatnud. Seepärast ei saa nad tema külastusest keelduda! Nad võtavad nüüd korrapäraselt vastu meie ajakirju.

VARUSTATUD TRAKTAATIDEGA. 12-aastane Nathan elab Austraalias. Tal on koolikotis alati piibliteemalised traktaadid  ja ta annab sõpradele koolis sageli tunnistust. Ühel päeval koolist koju kõndides märkas ta eakat naist oma kodu eesaias seismas. Naine naeratas ja Nathan naeratas vastu ning andis talle ühe traktaadi. Seepeale mainis eakas naine, et oli kaotanud kolm aastat tagasi abikaasa. Seda kuuldes võttis Nathan kotist välja traktaadi ”Mis lootus on surnud omastel?”. Naise silmad täitusid pisaratega, kui Nathan rääkis talle tulevasest ülestõusmisest ning et ta võib oma abikaasat paradiisis näha. ”Aga millal kõik need kannatused lõppevad?” tahtis naine teada. Nathan pistis taas käe kotti ja võttis välja traktaadi ”Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!”. Naine tundis seejärel huvi, mida Nathan veel usub. Poiss andis kotist talle lisaks traktaadi ”Mida Jehoova tunnistajad usuvad?”, misjärel ta jätkas oma teed. Mõni nädal hiljem märkas ta naist taas maja ees aias. Naine kutsus ta enda juurde ja kallistas teda. ”Tead mis, Nathan,” ütles ta, ”pärast seda, kui sa mulle need traktaadid olid andnud, külastasid mind kaks naist, kes on Jehoova tunnistajad, ning nüüd uurin ma koos nendega Piiblit!”

NEIL OLI KÕIGEST ÜKS MÄLESTUSÕHTUKUTSE. Michael aitas Saalomoni saartel uut harubürookompleksi ehitada. Hiljem otsustas ta minna kuulutama Mbanika  saarele, kus polnud ühtegi tunnistajat. Ta oli lapsena sel kõrvalisel saarel elanud ja ta lihased vennad elasid seal siiani. Saarega pole regulaarset laevaühendust, puudub postiteenistus ning telefone on vaid üksainus.

Michael läks Mbanikale koos noore pioneeri Hanslyga. Sinna jõudes asusid nad otsekohe ehitama väikest palmilehtedest katusega kuningriigisaali ja kutsuma inimesi Kristuse surma mälestusõhtule. Kuna neil oli kõigest üks trükitud kutse, näitasid nad inimestele lihtsalt seda kutset ja selgitasid mälestusõhtu tähtsust.

Päev enne mälestusõhtut sõitsid vennad paadiga kaks tundi saare teise otsa, et esitada kutse ühele seal elavale perele. Nad leidsid eest ainult lapsed. Michael otsustas jätta sellesse perre ainsa tükitud kutse, mis neil oli. Ta ulatas vanimale tütrele kutse ja palus selle isale edasi anda.

Järgmise päeva pärastlõunal tegid Michael ja Hansly parajasti mälestusõhtuks ettevalmistusi, kui nägid ühte peret kanuul saabumas. Isa oli kutse läbi lugenud ja järeldanud, et mälestusõhtu peab üks äärmiselt oluline sündmus olema, ning seepärast tõi ta terve pere kohale. Mälestusõhtul viibis 52 inimest. Michael ja Hansly kuulutavad seal kandis edasi ning uurivad mälestusõhtul viibinutega Piiblit.

[Allmärkus]

 [Teabegraafika lk 40—47]

JEHOOVA TUNNISTAJATE 2010. TEENISTUSAASTA ÜLEMAAILMNE ARUANNE

 (Vt trükitud väljaannet.)

 [Kaardid lk 48—50]

 (Vt trükitud väljaannet.)