Paapua Uus-Guinea

KAUGES minevikus leidis pika aja vältel aset mitu migratsioonilainet, mil inimesed liikusid läbi Aasia lõuna poole, et leida endale uus kodu. Malai saarestiku idaservas avastasid nad mägise troopikasaare Uus-Guinea, mis on maailma suuruselt teine saar. * Nad rändasid piki saare palavat ja niisket rannikuriba ning leidsid endale elupaigad tohututel soostunud aladel, tihedates džunglites ja kaugemal hajali asetsevatel saartel. Mõned ronisid üle saart selgroona läbivate mäeahelike ja asusid elama mõõdukama kliimaga mägismaale, mida on õnnistatud avarate orgude ja viljaka pinnasega.

Saarele elama asunud inimesed ei moodustanud ühtset rahvusgruppi, vaid koosnesid rohkem kui tuhandest väiksest ja sageli omavahel sõjajalal olevast hõimust. Nad järgisid eri kombeid, kandsid isenäolist riietust ja kõnelesid enam kui 800 keelt. Enamik hõime elas kiivalt kaitstud sulusalal, välismaailmast täiesti äralõigatuna. Paljud uskusid, et horisondi taga elavad deemonid ja surnud esivanemad, kes võivad nende elu heas või halvas suunas mõjutada. Inimeste elu keerleski nende vaimude lepitamise ümber.

Rahvastik oli ka välimuselt mitmepalgeline, kuid  siiski oli üks ühine tunnusjoon. Seda märkas Portugali ametnik Jorge de Meneses, kes saart aastal 1526 väisas ja selle Ilhas dos Papuaseks ehk ”krussisjuukseliste saareks” ristis. Hispaania meresõitja Íñigo Ortiz de Retezile meenutasid saarlased Lääne-Aafrika Guinea elanikke, seepärast nimetas ta saare Nueva Guineaks ehk Uus-Guineaks.

19. sajandil jagasid Euroopa võimud saare kolmeks. Esimestena saabunud hollandlased haarasid enda valdusse lääneosa, mis kuulub tänapäeval Indoneesiale. Britid ja sakslased jagasid idaosa Briti Uus-Guineaks (hiljem Paapua) lõunas ja Saksa Uus-Guineaks (hiljem Uus-Guinea) põhjas. Pärast Esimest maailmasõda okupeeris kõik need alad Austraalia. Lõpuks aastal 1975 ühinesid Paapua ja Uus-Guinea ning moodustasid iseseisva riigi Paapua Uus-Guinea. *

Tänapäeval püüab Paapua Uus-Guinea sulanduda kaasaegsesse maailma. On uusguinealasi, kes elavad moodsates linnades, olles ümbritsetud kõrgtehnoloogilistest mugavustest. Siiski elab viiest uusguinealasest neli siiani väikestes džunglikülades, kus elu on aastasadade jooksul vähe muutunud: sigade omamine on märk jõukusest, pruudiluna maksmine kindel tava, spiritism üldlevinud ja klannitruudus ülim väärtus.

Samas on sel kontrastide maal toimunud viimastel aastakümnetel ka murrangulisi muutusi. Üks neist on puudutanud siiraid inimesi kõigist rahvusgruppidest ning parandanud nende elu suuresti. Jutt on vaimsest muutumisest, mis on saanud teoks tänu Jumala Sõna Piibli uurimisele ja selle tõdede järgi elamisele (Rooml. 12:2).

 VARASED HEA SÕNUMI KANDJAD

Piibli tõde saabus Paapua Uus-Guineasse aastal 1932, kui briti pioneer nimega Peck tegi seal teel Malaiasse (nüüd Malaisia) vahepeatuse. Peck ei tahtnud võimalust käest lasta ja kuulutas kohalikele mitu nädalat. Ta jagas sadu piiblilisi väljaandeid, enne kui jätkas reisi oma sihtkohta.

Kolm aastat hiljem peatusid Port Moresbys seitse pioneeri mootorpurjekal ”Lightbearer”, et rikkis mootorit parandada. Nad viibisid saarel kuu aega ja kuulutasid tulihingeliselt kõikjal Port Moresbys ja selle lähiümbruses. Üks neist, südikas ja tugev uusmeremaalane Frank Dewar, rändas suure raamatukoormaga sisemaale ja levitas kohalikele piiblikirjandust kuni 50 kilomeetri kaugusel rannikust.

Osa väljaandeid sattus koiari hõimu kuulunud nõidarsti Heni Heni Nioki kätte. Piibli tõed, mida Heni Heni sealt teada sai, jäid suikvele tema südamesse kuni ajani, mil Jehoova tunnistajad naasid ja temasse istutatud huvi edasi kasvatasid (1. Kor. 3:6).

 1930. aastate lõpus tegi veel üks pioneer läbi pika kuulutustööreisi, töötades Paapua Uus-Guinea peamistes linnades ning ka Uus-Britannia, Uus-Iirimaa ja Bougainville’i saartel. Ta levitas hulga piiblilist kirjandust. Kuid enne, kui teised tunnistajad jõudsid inimestes huvi edasi arendada, haaras piirkonda Teise maailmasõja kaos.

KUULUTUSTÖÖ ”SUURES KÜLAS”

Kaksteist aastat hiljem 22. septembril 1951 astus lennukist välja Port Moresby raskelt niiskesse kuumusesse pikk austraallane Tom Kitto. See 47-aastane Jehoova tunnistaja oli vastanud vabatahtlikele suunatud üleskutsele käivitada Vaikse ookeani saartel kuningriigi kuulutustöö. Ta naine Rowena liitus temaga kuue nädala pärast. Nende territooriumiks sai terve Paapua Uus-Guinea.

Üsna pea sai Kittodele selgeks, et enamik Port Moresbys elavaid eurooplasi suhtub kuningriigisõnumisse ükskõikselt. Ent siis kohtasid nad kaasmaalast Geoff Bucknelli, kes oli noore mehena tõest kõrvale jäänud. Geoff oli nõus uuesti Piiblit uurima ja temast  sai hiljem ustav Jehoova teenija, nii nagu ka ta naisest Irenest.

Tom ja Rowena kolisid seejärel Hanuabadasse, mis tähendab kohalikus motu keeles ”suurt küla”. Küla laius Port Moresby sadama ümber ning koosnes sadadest vaimajadest, mida omavahel ühendasid rannast alguse saavad pikad laudteed. ”Inimesed kogunesid meie ümber head sõnumit kuulama,” kirjutab Rowena. ”Huvi oli nii suur, et naasime nende inimeste juurde igal õhtul piibliuurimisi juhatama. Kahe kuu jooksul jäi meil vahele vaid paar õhtut.” Tom lisab: ”Inimesi paelus ülesäratamislootus ja elu paradiislikul maal väga. Isegi ristiusu misjonärid ja kohalik politseinik ei suutnud sundida neid uurimist lõpetama. Nad jäid vankumatuks. Tõde oli nende südames kindla koha leidnud.”

Teiste hulgas võtsid tõe omaks Raho ja Konio Rakatani, Oda Sioni, Geua Nioki ja tema mees Heni Heni, kes oli 16 aastat varem saanud purjeka ”Lightbearer” meeskonnaliikmetelt kirjandust. Peatselt kogunes Heni Heni kodus regulaarselt kolmekümnest huvilisest koosnev grupp. ”Mehed ja naised istusid toas eraldi,” meenutab Oda Sioni, kes  oli tollal noor poiss. ”Palja ülakehaga naised kandsid rohuseelikuid ja tassisid imikuid värvilistes võrkkottides, mille nad sarikate külge rippuma panid. Pärast rinnaga toitmist asetasid nad beebid kottidesse tagasi ja kiigutasid õrnalt magama.”

Tom Kitto juhatas neid koosolekuid tõlgi abil. Mõistagi ei läinud kõik alati nii, nagu peaks. ”Ühel koosolekul tõlkis kõnesid Heni Heni vend Badu Heni,” jutustab Don Fielder, kes saabus sinna 1953. aastal. ”Algul laabus kõik näiliselt hästi: Badu tõlkis Tomi mõtteid ja imiteeris isegi ta žeste. Alles hiljem tunnistas Badu, et ei saanud Tomi jutust mõhkugi aru. Ta lihtsalt kordas neid tõdesid, mida ta teadis, ja jäljendas Tomi žeste, nii et näiliselt oli kõnega kõik korras.” Hoolimata sellistest raskustest kasvas grupp kiiresti ja Hanuabada külla moodustati peagi teine grupp, mis hakkas koos käima Raho Rakatani kodus.

”TULGE JA ÕPETAGE MU RAHVALE TÕDE!”

1952. aasta algul külastas koiari pealik ja tunnustatud nõidarst Bobogi Naiori oma wantok’it ehk kaashõimlast Heni Henit ning viibis tema kodus koosolekul. Talle avaldas nähtu ja kuuldu muljet ning ta pöördus Tom Kitto poole: ”Palun tulge ja õpetage mu rahvale tõde!”

Tom ja Rowena sõitsidki üsna pea oma päevinäinud veoautoga mööda soised sillutamata teid põhja poole Bobogi juurde, kes elas väikses Haima külas  umbes 25 kilomeetri kaugusel Port Moresbyst. Tom kuulutas kokkutulnud külaelanikele ja Bobogi tõlkis. Tulemus oli see, et umbes kolmekümne inimesega alustati piibliuurimist.

Hiljem samal kuul ehitas Haima grupp endale väikse saali, kus kristlikke koosolekuid pidada. ”Saalil oli puitsõrestik, rookatus ja vöökohani ulatuvad bambusest põimitud seinad,” meenutab Elsie Horsburgh, kes seal hiljem koosolekutel käis. ”Sisekujunduse moodustasid vitstest põimitud istmed, petrooleumlamp ja väike tahvel.” See tagasihoidlik ehitis oli Paapua Uus-Guinea esimene kuningriigisaal.

Bobogi tahtis, et head sõnumit kuuleksid samuti need tema wantok’id, kes elasid ümberkaudsetes mägedes. Niisiis võttis ta koos Tomiga ette sõidu mööda järsku mägiteed Sogeri platoole. Peatselt uurisid nad rohkem kui 90 inimesega sealsest kolmest mägikülast.

Loomulikult ei jäänud selline tegevus märkamata valitsusvõimudele. Ioadabus marssis valitsusametnik koosolekupaika ja tahtis teada, mis õigusega Jehoova tunnistajad kohalikke külaelanikke õpetavad. Politsei  küsitles ka mitut huvilist, et meie tööst rohkem aimu saada. Mõned külapastorid ja istanduste omanikud ähvardasid vendi isegi vägivallaga.

Sellise surve tõttu langes osa huvilisi ära. Kuid grupi tuumik püsis kindlana. Esimene ristimistalitus toimus  Paapua Uus-Guineas 1954. aastal, kui Haimas Laloki jões ristiti 13 piibliõpilast. Üks ristitutest oli Bobogi, kes teatas: ”Isegi kui kõik koiarilased peaksid tõest ära langema, ei lange mina mitte, sest ma tean, et see on tõde.” Bobogi pidas sõna. Ta hoidis oma laitmatust ja teenis ustavalt Haima koguduse vanemana kuni oma surmani 1974. aastal.

MÄLESTUSVÄÄRSED KOGUNEMISED

1955. aasta juulis saabus esimese ringkonnaülevaatajana Port Moresbysse Austraalias teeniv kanada misjonär John Cutforth. Johnile hakkas troopika, saareelanike eluviis ja nende alandlikkus kohe meeldima. Vaevalt oskas ta aimata, et jääb saarele veel üle 35 aastaks.

Johnil oli kaasas dokumentaalfilm ”Uue maailma ühiskond tegutseb”, mis räägib Jehoova tunnistajate organisatsioonist ja konventidest. Kolmenädalase külaskäigu ajal näitas ta filmi 14 korda mõnelesajale kuni ligi paarile tuhandele inimesele korraga. See avaldas sügavat mõju kohalikele, kellest paljud polnud varem ühtki filmi näinud.

Johni külaskäik päädis ühepäevase ringkonnakokkutulekuga Haimas. ”Kui ristitavatel paluti püsti tõusta, . . .  tõusis 70 inimest!” meenutab Tom Kitto. ”Meie süda oli tulvil tänu, kui nägime ristitavate hulgas 40 venda ja 30 õde, kes olid valmis sümboliseerima oma pühendumust Jehoovale, lastes end džunglijões ristida.”

Järgmisel aastal tegid vennad plaane pidada Haimas teine ringkonnakokkutulek. Külapealik Bobogile tehti ülesandeks püstitada vajalikud rajatised ja valmistada kokkutulnutele toitu. Kolm päeva enne kokkutulekut kohtus Austraaliast pärit uus ringkonnaülevaataja John (Ted) Sewell Bobogiga, et ettevalmistustöödest rääkida.

”Mida sa ehitanud oled?” küsis Ted otsekohe.

”Veel mitte midagi,” kostis Bobogi.

”Aga täna on neljapäev. Kokkutulek on juba pühapäeval!” ütles Ted rõhutatult.

”Vend John, kõik saab korda,” vastas Bobogi. ”Me teeme kõik, mis vaja, laupäeval.”

Ted oli kohkunud ja naasis Port Moresbysse kindla teadmisega, et kokkutulekut tabab korralduslik kaos.

Pühapäeval sõitis Ted ärevust tundes Haimasse, et näha, kuidas asjalood on. Ta ei suutnud uskuda oma silmi! Võimsa puu all lagedaks tehtud ala servas kõrgus toekas puidust poodium. Kaugemal olid kividega vooderdatud süvendid, kus küpsetati sigu, väikseid känguruid, metskitsi, tuvisid, kala ja bataati. Lõkketule kohal rippusid teekatlad. Rahvas suhtles rõõmsalt metsamaterjalist kokkulöödud välieinelauas. Ja kõige selle sigina-sagina keskel seisis üsna muretu olemisega Bobogi. Ted oli pahviks löödud!

”Bobogi, kus sa õppisid seda kõike tegema?” küsis ta.

 ”Oo, ma nägin seda filmis, mida John Cutforth meile eelmisel aastal näitas,” lausus Bobogi.

Sellest kokkutulekust võttis osa üle 400 inimese kaheksast etnilisest rühmitusest ja 73 ristiti. Hilisematel aastatel hakati seda nimetama Bobogi-kokkutulekuks.

KUULUTUSTÖÖ PILTIDE ABIL

1957. aastal kolis John Cutforth püsivalt Paapua Uus-Guineasse ja hakkas teenima reisiva ülevaatajana. Pärast oma esimest külastust mõtles ta pikalt sellele, mis oleks parim viis kuulutada kohalikele, kellest enamik olid kirjaoskamatud. Nüüd oli ta valmis oma ideid ellu viima.

Kui John pöördus koguduse või eraldiasuva grupi poole, kirjutas ta kõigepealt tahvlile enda ja oma tõlgi nime. Siis osutas ta käega taeva poole ja küsis kuulajatelt, mis on Jumala nimi. Ta kirjutas nende vastuse ”Jehoova” ja piiblisalmi Laul 83:19 tahvli ülaserva. Selle alla vasakule veergu kirjutas ta ”vana maailm” ja joonistas kaks kriipsujukut kaklemas, ühe nutva inimese ja haua ning kirjutas piiblisalmi Roomlastele 5:12. Paremasse veergu kirjutas ta ”uus maailm” ning joonistas kaks kätlevat meest, naeratava näo ja ristjoontega maha tõmmatud haua ning lisas piiblisalmi Ilmutus 21:4. Seejärel esitas ta joonistuse põhjal kaasahaarava kõne.  Pärast palus ta kellelgi kuulajaist tulla ette ja korrata tema esitlust. Kui kohalolijad olid õpitust aru saanud, palus ta neil needsamad pildid joonistada paberilehele ja kasutada seda kuulutustööl.

Sel ”piltjutlusel number 1”, nagu seda kutsuti, oli Paapua Uus-Guinea kuulutustöös suur menu. Varsti järgnesid sellele teised piltjutlused. ”Joonistasime pikki tunde neid piltjutlusi koolivihikutesse. Iga piibliõpilane sai vihiku, mille abil ta teistele kuulutas,” ütleb Lena Davison, kes teenis selles riigis 47 aastat. Lapsedki tegid endale pildivihikud ning värvisid neid uhkusega.

Sarnast õppemeetodit rakendati ka koguduse koosolekutel. ”Avaliku koosoleku ja ”Vahitorni”-uurimise ajal joonistati sageli tahvlile ja see oli suureks abiks neile, kes ei osanud lugeda,” selgitab Paapua Uus-Guineas üle 40 aasta teeninud kanada pioneer Joyce Willis. Lõuendile maalitud piltjutlusi kasutati õppevahenditena ka kokkutulekutel. ”Need suured joonistused olid väga populaarsed ja aitasid kuulajatel  peamisi mõtteid meelde jätta,” sõnab Mike Fisher, kes tegi seal ringkonnatööd. ”Paljud nendest joonistustest jõudsid eraldiasuvate kuulutajate kätte, kes riputasid need oma kodudes üles ja kuulutasid uhkustundega nende abil oma külalistele.”

Aastakümneid hiljem, kui üha rohkem inimesi õppis lugema ja kirjutama ning piltidega väljaanded olid laialt kättesaadavad, lõpetati piltjutluste pidamine.

KUULUTUSTÖÖ LAIENDAMINE

1950. aastate lõpus kolis palju innukaid austraallasi Paapua Uus-Guineasse head sõnumit kuulutama. Lisaks pöördusid mitmed, kes olid kuulnud tõde Port Moresbys, tagasi oma küladesse, viies kaasa kuningriigisõnumi. Nii levis hea sõnum kiiresti kõikjale riigis.

1957. aastal kuulis 26-aastane Port Moresbys elav austraalia vend David Walker, et naaberküla Manu Manu ja ka Gabadi piirkonna elanikud huvituvad tõest. David tuli töölt ära, hakkas eripioneeriks ja kuulutas ihuüksi seal piirkonnas ühe aasta. Hiljem kasvatasid teised kuulutajad inimestes huvi edasi ja praegu on Manu Manus kogudus ja kuningriigisaal.

Samal ajal kohtas Don Fielder Port Moresby Koki turul kuulutades mitut kalurit, kes tundsid tõe vastu huvi. Mehed olid  pärit rannakülast Hulast, mis asub Port Moresbyst umbes 100 kilomeetri kaugusel idas. Et aidata neil ja nende peredel tões kasvada, võttis Don koos vend Athol (Dap) Robsoni ja mõne Hulast pärit huvilisega ette reisi Hulasse Doni uue kaheksameetrise kahekerelise kanuuga. Nad viibisid Hulas kolm päeva ja panid aluse väiksele uurimisgrupile.

Peatselt kolis Don koos abikaasa Shirley ja kaheaastase tütre Debbiega Hulasse ning hakkas seal teenima eripioneerina. ”Ehitasime väikse hüti ja kuulutasime selle piirkonna viies külas,” jutustab Don. ”See tähendas, et tegime iga päev 12-kilomeetrise ringi. See oli füüsiliselt kurnav, kuid vaimselt värskendav, kuna paljud tahtsid Piiblit uurida, ja varsti kuulutas koos meiega kaheksa uut kuulutajat.”

Doni ja Shirley kuulutustöö äratas viha ühendatud kiriku õpetajas, kes avaldas maaomanikule survet nende hütt maha lammutada. ”Ümberkaudsete külade elanikud said seda kuuldes väga vihaseks, sest nad  ei tahtnud, et me ära läheksime,” ütleb Don. ”Umbes 20 külaelanikku aitas meil kolida hüti koos sõrestikuga uuele maalapile, mis kuulus nende külale.”

Ärritunud kirikuõpetaja ei andnud alla. Ta nägi kõvasti vaeva, et keelitada Port Moresby ametnikke, et nad ei lubaks Fielderite hütil paikneda mitte kuskil oma haldusalal. ”Selle asemel et sealt lahkuda, palusime Alf Greenil, kes oli osav puusepp, kasutada hüti materjale ja ehitada meie kahekerelisele kanuule väike kajut. Ankurdasime kanuu mangroovsoosse lähedaloleva jõe suudmes. Järgmised kaks ja pool aastat elasime keset moskiitoparvi ja varitsevaid krokodille ning tegime pioneeritööd,” jutustab Don. Fielderid pöördusid tagasi Port Moresbysse, kui neile sündis teine tütar Vicki. Hiljem olid nad reisival tööl ja Don teenis harubüroo komitees.

INIMESED KUULEVAD HEAD SÕNUMIT

Umbes samal ajal hakkasid Lance ja Daphne Gosson uurima Port Moresbys mitme noormehega rannakülast Keremast, mis asub Port Moresbyst 225 kilomeetri kaugusel läänes. Kui noormehed läksid puhkuse ajaks koju, otsustas Lance koos vend Jim Chamblissiga neile kaheks nädalaks külla sõita, et viia hea sõnum Keremasse.

”Terve küla tuli meid kuulama,” kirjutab Lance. ”Meie ettekande ajal tormas sisse kohaliku Londoni misjoniseltsi pastor ning ründas meie tõlki, ja lõi teda mitu korda, enne kui külaelanikud sekkusid. Ta väitis ägedalt, et kohalikud ei taha meid siia, ja käskis meil ”tema” piirkonnast lahkuda. Kostsime, et need, kes tahavad meid kuulata, võivad järgneda meile küla teise otsa, teised aga võivad pastoriga jääda. Terve küla tuli meiega.

 Järgmisel hommikul läksime ringkonnavoliniku juurde, et teavitada teda juhtunust. Teel sinna kohtasime naist, kes oli väga haige. Pakkusime välja, et viime ta kohalikku haiglasse, aga ta kartis sinna minna. Pidime talle kõvasti peale käima, enne kui ta nõustus meiega tulema. Jätsime ta arsti hoole alla ja läksime siis ringkonnavoliniku juurde, kes ilmselgelt ei tahtnud meid näha. Ta isegi süüdistas meid vihaselt, et me keelame inimestel võtta vastu arstiabi! Just siis aga juhtus mööda minema seesama haiglaarst ja ta kuulis neid süüdistusi. Arst rääkis volinikule, et olime äsja veennud haiget naist minema haiglasse arstiabi saama. Voliniku auks peab ütlema, et ta küll kohe vabandas meie ees. Ka mainis ta, et kohalik katoliku preester oli enne meid tema jutul käinud ja meie õpetuste kohta valesid rääkinud. Ta käskis kahel relvastatud politseinikul meid kaitsta, kui meil probleeme peaks tekkima. Oli see alles kogemus! Püssidega politseinikud istusid meie piibliuurimistel juures!”

Varsti määrati kaks noort austraallast Jim Smith ja Lionel Dingle Keremasse eripioneerideks. Nad asusid usinasti õppima kohalikku tairuma keelt. ”Meie ütlesime sõna motu keeles, piibliõpilased aga ütlesid selle tairuma keeles ning me kirjutasime selle üles,” selgitab Jim. ”Nii tegime endale väikse sõnaraamatu ja õppisime ära lihtsa piiblilise esitluse. Kohalikud imestasid, kui kuulsid meid rääkimas nende keeles, kuna ükski teine valge inimene selles piirkonnas ei osanud seda. Kolme kuu pärast juhatasime iga nädal mõlemal pool Kerema lahte tairuma keeles koosolekuid.”

Hiljem tuli Keremasse Jimi ja Lioneli asemele teenima noor Austraaliast pärit pioneer Glenn Finlay, kes kuulutas seal ihuüksi poolteist aastat. Glenn jutustab: ”See oli minu elus raske aeg. Vahel mõtlesin, kas  mu tööst üldse mingit kasu on. Siis aga juhtus midagi, mis sundis mind alandlikkusele.

Uurisin Piiblit eaka külapagari Hevokoga. Ta oli kirjaoskamatu ja suutis mõne kuuga meelde jätta kõigest üksikud põhilised piiblitõed. Mõtlesin endamisi, kas tasub üldse tema peale aega kulutada. Siis aga ühel hommikul tema maja ligidale jõudes kuulsin mingit häält ja jäin kuulatama. See oli Hevoko, kes kiitis valju häälega Jehoovat, tänades teda kogu südamest selle eest, et õpetab talle tõde oma nime ja kuningriigi kohta. Tema siiras palve tuletas mulle meelde, et Jehoovale on tähtis inimeste süda, mitte nende intelligentsus. Ta tunneb hästi neid, kes teda armastavad.” (Joh. 6:44.)

SILMITSI KARGOKULTUSEGA

1960. aastal kolisid kaks Austraaliast pärit eripioneeri Stephen Blundy ja Allen Hosking Savaiviri külla, mis asub Keremast 50 kilomeetri kaugusel idas. Nad elasid kolm kuud telgis ja kolisid siis ühte hütti kookospalmiistanduses, mida ümbritses suur soo.

 Savaiviri oli tuntud kargokultuse kants. Kuidas selline kultus alguse sai? Teise maailmasõja ajal imetlesid kohalikud tohutuid, koos välismaalastest sõduritega saabunud laevalaadungeid ehk kargot. Kui sõda lõppes, panid sõdurid oma asjad kokku ja lahkusid. Mõned külaelanikud arutlesid, et kuna kargo tuli horisondi tagant — sealt, kus asub vaimumaailm —, siis olid selle neile saatnud surnud esivanemad, kuid sõdurid võtsid kõik endale. Et teavitada vaime oma vajadustest, matkisid kohalikud sõjaväelisi drille ja rajasid tugevaid kaisid, et valmistuda suurejooneliseks päevaks, mil saabuvad uued laevalaadungid.

Ei läinud kuigi kaua, kui Stephen ja Allen alustasid piibliuurimisi ligikaudu 250 kargokultuse harrastajaga, kaasa arvatud kultuse juhi ja mõnega tema ”kaheteistkümnest apostlist”. ”Paljud neist võtsid tõe vastu,” jutustab Stephen. ”Kohaliku politseipatrulli ülem ütles meile pärastpoole, et suuresti tänu meie kuulutustööle lõpetati viimaks Savaiviris kargokultus.”

PIIBLILISE KIRJANDUSE VALMISTAMINE

Algusaegade pioneeridele sai üsna pea selgeks, et piiblikirjandust oleks  vaja tõlkida kohalikesse keeltesse. Kuidas aga tõlkida kirjandust 820 keelde?

1954. aastal astus Tom Kitto esimese sammu, lastes kohalikel vendadel tõlkida raamatust ”Jumal on tõemeelne” * ühe peatüki Port Moresbys kõneldavasse motu keelde. Sellest peatükist pealkirjaga ”Uus maa” tehti mimeograafi abil rohkem kui 200 koopiat ning need brošüürivormis väljaanded jagati paljude motu keelt kõnelejate suureks rõõmuks välja.

Kui pioneerid hakkasid kuulutama uutes piirkondades, nägid nad kõvasti vaeva, et tõlkida kirjandust kohalikesse keeltesse. Jim Smith jutustab: ”Kirjutasin üles uusi sõnu ja väljendeid ning koostasin üksikasjaliku tairumakeelse sõnaraamatu ja tegin märkmeid grammatika kohta. See aitas mul tõlkida ”Vahitorni” uurimisartikleid. Töötasin sageli hilisööni, lüües tõlgitud artikleid kirjutusmasinal ümber, et neid jagada koosolekust osavõtjaile. Hiljem tõlkisin tairuma keelde traktaadi ja brošüüri. Nende varajaste väljaannete abil said paljud Kerema elanikud tõde õppida.”

Kirjandust tõlgiti ka hula ja toaripi keelde. Kuna sai selgeks, et on võimatu trükkida väljaandeid kõigis keeltes, keskendusid vennad hiljem kahele äriajamiskeelele — hirimotule ja tokpisinile. Hirimotu keelt, mis on lihtsustatud motu keel, kõnelesid paljud Paapua rannikualade inimesed. ”Pingutasime kõvasti, et parandada selle keele kirjapilti,” sõnab Don Fielder. ””Vahitorn” ja meie teised väljaanded hirimotu keeles aitasid tublisti kaasa praeguse rikka kirjakeele kujunemisele.” Tokpisini keelt, mis on inglise, saksa, kuanua ja teiste keelte segu, kõneldakse laialdaselt  mägismaal, rannikualadel ja Paapua Uus-Guinea põhjapoolsematel saartel. Kuidas sellel mitmepalgelisel territooriumil kuulutustööle algus pandi?

HEA SÕNUM LEVIB PÕHJA POOLE

Äsja abiellunud Ken ja Rosina Frame olid esimesed Jehoova tunnistajad, kes kolisid 1956. aasta juunis Uus-Iirimaale — saarele, mis asub Paapua Uus-Guinea Bismarcki saarestiku kirdeosas. Raamatupidajast Ken leidis saare pealinnas Kaviengis tööd ühes suures kaubanduskompaniis. Ken jutustab: ”Enne Sydneyst lahkumist soovitati, et me laseksime inimestel esmalt meiega harjuda ja alles siis hakata avalikult kuulutama. Rosina oli hea õmbleja ja leidis endale üsna varsti palju kliente. Andsime neile eraviisil tunnistust ja peagi kogunes kord nädalas meie kodus hiljukesi pisike huviliste grupp.

Poolteist aastat hiljem külastas meid ringkonnaülevaataja John Cutforth ja uuris, kas kuidagi oleks võimalik näidata filmi ”Uue maailma ühiskond on õnnelik”. Rääkisin kohaliku kinoomanikuga ja ta nõustus meie ”misjonifilmi” tasuta näitama. Ilmselt levitasid kinotöötajad filmiseansi kohta sõna. Kui kino juurde jõudsime, oli hooneesine rahvast murdu  täis ja politseil tuli aidata meil rahvasummast läbi pääseda. Filmi vaatas rohkem kui 230 inimest, lisaks veel need, kes lahtistest akendest sisse kiikasid. Pärast seda sündmust hakkasime avalikumalt kuulutustööd tegema.”

1957. aasta juulis rajati kogudus Uus-Britanniasse Rabauli — kaunisse sadamalinna kahe tegevvulkaani vahel. Rabauli kogudus sai kokku ühe eripioneeride üüritud maja tagahoovis. ”Igal õhtul kogunes üle 100 inimese Piiblit uurima,” sõnab pioneer Norm Sharein. ”Jaotasime nad paarikümnesteks rühmadeks ning jagasime neile puude all lambivalgel õpetust.”

Kui kogudus oli ringkonnakokkutuleku ajal esimest korda võõrustaja rollis, lasi kohalikus rannas end seitse inimest ristida. Viis neist alustas peatselt pioneerteenistust. Kus oleks neil kõige parem teenida? Austraalia harubüroo soovitas neil kolida Madangi.

Maismaa kirderannikul paiknevas Madangi linnas olid ”põllud” lõikuseks valmis (Joh. 4:35). Sealne väike kuulutajate grupp ei suutnud kuidagi saada hakkama tohutu huviliste hulgaga. Pärast seda, kui sinna kolis Kanadast pärit pioneer Matthew Pope oma perega ja ostis väikse maja, mille hoovis oli veel mitu hütti, oli võimalik sinna rohkem pioneere saata.

Rabaulist saabus kaheksa pioneeri, kes hakkasid Madangi piirkonnas kuulutama. Üks neist, Tamul Marung, hankis endale jalgratta ning sõitis rannasõidulaevaga oma kodukülla Baskenisse, mis asub Madangist 48 kilomeetrit põhja pool. Pärast Baskenis kuulutamist sõitis ta jalgrattal tagasi Madangi, tehes tee peal kuulutustööd. Hiljem naasis ta Baskenisse,  kus ta rajas koguduse ning teenis 25 aastat pioneerina. Sel ajal ta abiellus ja kasvatas lapsed suureks. Tema tütar ja ta vennapoja tütar teenisid pärastpoole Peetelis.

John ja Lena Davison kohtasid vahepeal Madangis Kalip Kanaid, kooliõpetajat Talidigist, väiksest külast Baskeni ja Madangi vahel. Peagi võtsid John ja Lena ette reisi Talidigisse, et uurida Kalipi ja ta sugulastega. Sellega tõmbasid nad enda peale katoliiklasest kooliinspektori viha. Ta käskis politseil Kalipi ja ta sugulased kodudest välja ajada. Laskmata end hirmutada, kolis grupp naaberkülla Bagildigisse ning aja jooksul kasvas grupist välja õitsev kogudus. Hiljem ehitasid nad suure kuningriigisaali, mida kasutati ka kokkutulekuteks ja konventideks. Praegu on Madangi piirkonnas seitse kogudust ja kaks gruppi.

Samal ajal kui töö edenes Madangis, leidsid Jim Baird ning John ja Magdalen Endor palju huvilisi suures rannikulinnas Laes, mis asub Madangist 210 kilomeetrit kirde pool. ”Uurisime peaaegu igal õhtul oma kodus Piiblit suure hulga inimestega. Poole aasta pärast alustas meiega kuulutustööd kümme piibliõpilast,” meenutab John. Hiljem samal aastal käis enam kui 1200 inimest vaatamas Lae kinos filmi ”Uue maailma ühiskond  tegutseb”. Paljud neist olid lepingulised töötajad, kes viisid hea sõnumi oma kodudesse kaugetes mägikülades.

Laest sisemaa pool tegid vaprad kuulutajad samuti usinasti tööd. Waus rajas Jack Arifeae, suurekasvuline ümara näoga innukas Jehoova teenija, jõudsasti kasvava koguduse, kes tema pool koos käis. Umbes kolmkümmend varasematel aegadel kannibalismi poolest kurikuulsa kukukuku hõimu liiget uurisid samuti Piiblit ja tegid häid vaimseid edusamme.

Naaberkülas Bulolos äratas Wally ja Joy Busbridge’i innukas kuulutustöö Uue Hõimumisjoni viha, sest see pidas piirkonda vaid enda omaks. Wally ülemus andis misjoni survele järele ja esitas talle ultimaatumi: ”Sa kas loobud oma religioonist või otsid endale uue töökoha.”  Wally ja Joy kolisid Laesse ning jätkasid seal kuulutustööd. Hiljem alustasid nad täisajalist teenistust ning olid aastaid reisival tööl.

Popondetta, väike linnake Laest kagus, sai kuulda head sõnumit Jerome ja Lavinia Hotota käest, kes olid Port Moresbyst oma kodukanti naasnud. Jerome oli väga aktiivne ja kasutas veenvalt Pühakirja, Lavinia omakorda südamlik ja väga osavõtlik naine. Nad alustasid tunnistuse andmist ning nagu oligi oodata, saabus peagi nende koju anglikaani piiskop koos suure saatjaskonnaga ning nõudis, et nad kuulutustöö lõpetaksid. Kuid Jerome ja Lavinia ei lasknud end sellest hirmutada. Nad jätkasid tunnistuse andmist ning rajasid väikse, kuid innuka koguduse.

1963. aastaks oli hea sõnum jõudnud Wewakisse, Paapua Uus-Guinea kaugel põhjas asuvasse rannikulinna. Kaks saksa ehitajat Karl Teynor ja Otto Eberhardt töötasid päeval Wewaki haigla juures ning õhtuti ja nädalavahetustel uurisid rohkem kui 100 huvilisega Piiblit. Nende tunnistustöö vihastas kohalikku katoliku preestrit, kes kogus kokku rahvajõugu ning lasi lükata Karli ja Otto mootorrattad merre. Üks preestri kaasosaline oli tähtis külapealik, kelle pojast sai hiljem Jehoova tunnistaja. Külapealikule avaldasid poja elus toimunud suured muutused muljet ning ta hoiak tunnistajatesse pehmenes, nii et ta lubas neil tema külades kuulutada.

RAJATAKSE HARUBÜROO

Samal ajal kui vaimulikud maadlesid Jehoova tunnistajate ”probleemiga”, otsisid vennad võimalust ’head sõnumit seaduslikult kinnitada’ valitsuse kõrgeimal  tasemel (Filipl. 1:7). Nii registreeritigi valitsuse juures 25. mail 1960 Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing — juriidiline ühendus, mida Jehoova tunnistajad paljudes riikides kasutavad. See avas vendadele võimaluse hankida riigimaad, kuhu ehitada kuningriigisaale ja teisi hooneid, et toetada kuningriigitööd.

Hiljem samal aastal asutati Paapua Uus-Guineas Vahitorni ühingu harubüroo. Harubüroo sulaseks määrati John Cutforth. Ent kuna üüriruume oli raske leida, kerkis küsimus, kuhu võiks büroo rajada.

Vastus saabus koos äsja Paapua Uus-Guineasse kolinud abielupaari Jim ja Florence Dobbinsiga. Jim oli Teise maailmasõja ajal USA mereväe koosseisus Paapua Uus-Guineas teeninud. Hiljem võttis ta koos abikaasa Florence’iga tõe vastu ja nad soovisid oma teenistust laiendada. ”1958. aastal külastas meid Ohios üks vend Port Moresbyst ning näitas slaide Paapua Uus-Guineast,” jutustab Jim. ”Avastasime pärastpoole, et ta oli ühe slaidi maha unustanud. Sellel oli üks kaunimaid vaatepilte, mida me eales näinud olime. Mu naine pakkus välja, et saadame selle talle postiga järele. Mina aga vastasin: ”Ei, viime talle selle hoopis ise kohale.””

Aasta hiljem kolisid Jim ja Florence koos tütarde Sherry ja Deborah’ga väiksesse betoonmajja Port Moresby eeslinnas Six Mile’is. Peatselt võttis Jim John Cutforthiga jutuks harubüroole asupaiga leidmise.

”Olen kõikjalt Port Moresbyst otsinud harubüroo jaoks sobilikku krunti, kuid tulutult,” kurtis John.

”Kas meie maja ei sobiks?” küsis Jim. ”Te võite enda käsutusse saada kolm tänavapoolset tuba ja meie perega võime elada maja hoovipoolses osas.”

 Varsti tehtigi vajalikud ettevalmistused ning 1. septembril 1960 avati Dobbinsite kodus ametlikult Paapua Uus-Guinea esimene harubüroo.

JEHOOVA TUNNISTAJAD PÜÜTAKSE KEELUSTADA

Loomulikult ei meeldinud selline asjade käik meie vastastele. Alates aastast 1960 käivitasid ristiusu kirikud, Austraalia sisekaitse (Returned Services League) ja kohalik meedia ühiskampaania, et Jehoova tunnistajaid laimata ja nende tegevus keelustada.

Vastupanu saavutas haripunkti, kui jagasime mõningatele arstidele, vaimulikele ja valitsusametnikele lendlehte, mis selgitas meie vaadet vereülekannetele. Nii nagu tavaliselt, reageerisid ka nüüd esimesena ristiusu vaimulikud. 30. augustil 1960 ilmus ajalehes ”South Pacific Post” juhtartikkel ”Kirikud vihased vereküsimuse pärast”. Saateartiklis häbimärgistasid kirikujuhid Jehoova tunnistajaid kui ”antikristust ja kiriku vaenlast”.

Pärastistes artiklites väideti vääralt, et Jehoova tunnistajad on riigiõõnestajad ning et nende õpetused propageerivad koolist popitegemist, maksudest kõrvalehoidmist, kargokultust ja isegi puudulikku hügieeni. Teistes artiklites süüdistati neid alusetult selles, et nad kasutavad peatset päikesevarjutust hirmu külvamiseks ja ”lihtsameelsete põliselanike oma kontrolli alla saamiseks”. Üks juhtkiri sõitles tunnistajaid isegi selle eest, et ”nad koos külaelanikega elavad, söövad ja töötavad”. Ajaleht ”South Pacific Post” kritiseeris tunnistajate õpetust, et ”kõik inimesed on võrdsed”, ja väitis, et tunnistajad on ”suurem nuhtlus kui kommunism”.

Lõpuks 25. märtsil 1962 pöördus Austraalia  sisekaitse koloniaalvõimude poole palvega keelustada Jehoova tunnistajad. Kuid Austraalia valitsus lükkas avalikult selle palve tagasi. ”Sel avaldusel oli kuulutustööle väga positiivne mõju kõikjal riigis,” sõnab Don Fielder. ”Õiglased inimesed nägid, et vastaste esitatavad väited on alusetud.”

MÄGISMAALE

Samal kuul lahkusid Tom ja Rowena Kitto Port Moresbyst ning võtsid ette mitu nädalat kestva kurnava reisi. Nende eesmärk oli viia hea sõnum puutumata territooriumile — Uus-Guinea karmile mägismaale.

Kolmkümmend aastat varem olid Austraalia kullaotsijad tunginud mägismaale ning avastanud seal tsivilisatsiooni umbes miljoni inimesega, kel polnud ümbritsevast maailmast mingit aimu. Aukartusest haaratud mägilased pidasid valgeid mehi surnuist naasnud esivanemate vaimudeks.

 Kullaotsijate kannul tulid ristiusu misjonärid. ”Kui misjonärid kuulsid me tulekust, ei lubanud nad külaelanikel meie juttu kuulata,” jutustab Rowena. ”Kuid selline keeld osutus heaks reklaamiks. Loomu poolest uudishimulikud mägilased ootasid põnevil meie saabumist.”

Tom ja Rowena hakkasid pidama väikest poodi Wabagis, mis asub Mount Hagenist 80 kilomeetrit loode pool. ”Vaimulikud keelitasid oma karja liikmeid, et nad ei ostaks midagi meie poest, ei müüks meile midagi ega räägiks meiega, ning avaldasid isegi survet, et meie maarendi leping tühistataks,” sõnab Tom. ”Mõne aja pärast nägid aga külaelanikud, et me erineme teistest valgetest inimestest, keda nad tundsid. Neile ei jäänud märkamata, et kohtleme neid hästi. Tegelikult tõid meie lahked teod neile tihtilugu isegi pisarad silma ja nad ütlesid, et soovivad meie kohalejäämist!”

KANNATLIKKU ÕPETAMIST KROONIB EDU

Alates aastast 1963 kolis palju välismaalt tulnud Jehoova tunnistajaid mägismaale, et aidata kuningriigitööd  edasi viia. Liikudes aegamööda idast läände, kuulutasid need vennad ja õed lõpuks terve mägismaa läbi ning rajasid paljudes paikades gruppe ja kogudusi.

Ida pool asuvas mägiprovintsis Gorokas kogunes väike kogudus alguses eramajja. Hiljem ehitati metsamaterjalist tagasihoidlik koosolekupaik. 1967. aastal püstitati aga pilkupüüdev 40-kohaline kuningriigisaal. ”Ütlesin naljatamisi, et meil jagub nendest istekohtadest kuni Harmagedoonini,” meenutab George Coxsen, kes teenis mägismaal kümme aastat. ”Kuidas ma küll eksisin! Kõigest aasta pärast käis koosolekutel nii palju inimesi, et meil tuli jagada kogudus kaheks!”

Kaugemal ida pool Kainantu lähistel uuris Norm Sharein Piiblit rohkem kui 50 külaelanikuga, kes kogunesid iga päev tema hüti juurde. Hiljem hoolitsesid kaks ja pool aastat selle huviliste grupi eest pioneerid Berndt ja Erna Andersson. ”Need inimesed ei pesnud end peaaegu kunagi, käisid poolpaljalt ringi, olid kirjaoskamatud ja tegelesid agaralt spiritismiga,” jutustab Erna. ”Ent tänu kannatlikkusele ja armastavale abile suutsid mõned neist varsti öelda peast 150 piiblisalmi ja neid selgitada.”

Berndtil ja Ernal kujunes grupiliikmetega tihe side. ”Kui meid Kaviengi teenima määrati, kogunesid mu ümber naised, kes nuuksusid ja halasid!” sõnab Erna. ”Kordamööda silitasid nad mu käsi ja nägu, ise pisaraid valades. Ikka ja jälle läksin ma hütti nutma, samal ajal kui Berndt neid lohutada püüdis, kuid nad olid trööstimatud. Kui viimaks end minekule asutasime, jooksis suur rahvahulk meie auto kõrval mäest alla, kusjuures naised halasid terve tee. Mul  on siiani raske kirjeldada hingevalu, mida tol päeval tundsin. Me igatseme väga neid kalleid sõpru uues maailmas näha!” Teised pioneerid jätkasid Berndti ja Erna tööd ning Kainantusse rajati tubli kogudus.

KUNINGRIIGISEEMNETE KÜLVAMINE KANNAB VILJA

1970. aastate alguses oli väike Jehoova tunnistajate grupp seadnud end sisse Mount Hagenis, mis asub Gorokast 130 kilomeetri kaugusel lääne pool. Selles linnas peeti iga nädal suurt turgu ning see meelitas kohale tuhandeid külaelanikke lähedalt ja kaugelt. ”Levitasime turul sadu väljaandeid,” sõnab kartmatu pioneer Dorothy Wright. Kui inimesed naasid oma küladesse, viisid nad kaasa kuningriigisõnumi, mis leidis niiviisi tee mägismaa kaugetesse nurkadesse, kuhu kuulutajad tollal veel polnud jõudnud.

Hiljem määrati Dorothy poeg Jim Wright koos pioneeritöökaaslase Kerry Kay-Smithiga Banzi, Mount Hagenist ida pool asuvasse maalilisse Wahgi orgu, kus kasvatatakse teed ja kohvi. Seal kohtasid nad tugevat vastupanu kiriku misjonäridelt, kes õhutasid lapsi neid kividega loopima ja külast minema kihutama. Kui Kerry sai uue määramise, jäi Jim  üksi Banzi ja teenis seal pioneerina edasi. Ta meenutab: ”Sageli lebasin öösel ärkvel oma õlghütis ja palvetasin, pärides Jehoovalt, miks ma küll siin olen. Alles aastate pärast sain oma küsimusele vastuse.”

”2007. aastal lendasin Austraaliast Banzi, et võtta osa piirkonnakonvendist,” jätkab Jim. ”Minu endise õlghüti lähedal seisis uus kaunis kuningriigisaal, mida sai laiendada ning kasutada 1000-kohalise kokkutulekupaigana. Kui jõudsin kohale, tõttas mu juurde üks vend, haaras mu embusesse ja ta silmist hakkasid veerema pisarad. Vend — Paul Tai oli ta nimi — kogus end hetke ja selgitas siis, et olin tema isaga 36 aastat tagasi uurinud. Paul luges hiljem isa uurimisraamatuid ja võttis tõe omaks. Ta rääkis, et teenib nüüd kogudusevanemana.

Kui mind konvendil intervjueeriti, paluti mul rääkida algusaegade tagakiusamisest Banzis,” jutustab Jim. ”Publiku hulgast oli raske leida inimest, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Pärast programmi tulid mitmed vennad minu juurde ja embasid mind ning palusid pisarsilmil vabandust. Väikeste poistena olid nad mind nende külast minema ajanud, loopides kive ja karjudes inetusi. Lisaks oli üks neist, Mange Samgar, kes teenib praegu kogudusevanemana, endine luteri kiriku õpetaja, kes oli poisid mulle kallale  ässitanud. See konvent oli unustamatu taaskohtumine!”

TÕESEEMNEID KÜLVATAKSE KAUGETES PAIKADES

Kuigi paljud uusguinealased kuulsid tõde otse mõnelt Jehoova tunnistajalt, jõudsid tõeseemned kaugetes paikades elavate inimesteni ka muul moel (Kog. 11:6). Näiteks aastal 1970 hakkas harubüroo saama regulaarselt põlluteenistusaruandeid teadmata isikult olematust kogudusest tundmatust külast kaugelt Sepiki jõe äärest. Harubüroo palus ringkonnaülevaatajal Mike Fisheril asja uurida.

”Et külla jõuda, pidin kümme tundi sõitma päramootoriga kanuuga mööda moskiitodest kubisevaid kitsukesi džunglijõgesid,” teatab Mike. ”Jõudsin pärale hilisõhtul ja kohtusin meie salapärase kirjasaatjaga — mehega, kes oli aastaid varem ühes teises paigas kogudusest eemaldatud. Ta oli naasnud oma külla,  kahetsenud patte ja hakanud teistele kuulutama. Rohkem kui 30 täiskasvanut sellest külast nimetas end Jehoova tunnistajaks ning mõningad neist olid kõlblikud laskma end ristida. Peagi pärast seda võeti see meelt parandanud mees kogudusse tagasi ja harubüroo tunnustas ametlikult sealset gruppi.”

1992. aastal kuulis ringkonnaülevaataja Daryl Bryon kaugel sisemaal asetsevast külast, kus inimesed pidavat tõe vastu huvi tundma. ”Külasse jõudmiseks pidin läbima autoga 80 kilomeetrit sisemaad, siis kõndima poolteist tundi jalgsi läbi paksu džungli ning sõitma veel tunni kanuuga ülesjõge,” selgitab Daryl. ”Minu üllatuseks oli jõekaldal, mida ümbritsesid suured mäed, uhiuus hoone, millel rippus silt ”Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”.

Keskmiselt 25 huvilist kogunes iga pühapäev saali, et uurida raamatut ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Kuna nad pidasid end Jehoova tunnistajaiks, uurisin neilt, ega nad ometi beetelpähklit näri. ”Oh ei,” kostsid nad. ”Jätsime selle maha aasta tagasi, kui tõe vastu võtsime!” Mõistagi olin ma ülirõõmus, kui harubüroo lisas selle huviliste grupi ringkonda, mida külastasin.”

SAABUB PALJU MISJONÄRE

1980. ja 1990. aastatel sai kuningriigitöö Paapua Uus-Guineas uut hoogu juurde, kui riiki saabusid Gileadi lõpetanud misjonärid, teenistusväljaõppe kooli vilistlased ja eripioneerid Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Filipiinidelt, Inglismaalt, Jaapanist, Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Uus-Meremaalt ja mujalt. Sageli osutus see kahekordseks õnnistuseks, kuna osa neist innukatest kuulutajatest  abiellus ja nendega ühinesid sama innukad kaasad.

Riiki saabudes osales enamik uustulnukatest kaks kuni kolm kuud tokpisini või hirimotu keele kursustel. Hommikuti õppisid nad keelt ja pärastlõunati käisid õpitut teenistuses praktiseerimas. Taoline väljaõpe võimaldas mitmel neist juba mõne kuu pärast juhatada sisukaid piibliuurimisi ja esitada kõnesid.

Uue keele õppimine tegi neid ka kannatlikuks ja kaastundlikuks, kui nad õpetasid inimesi, kes olid kirjaoskamatud. Nii aitasid nad suurel hulgal inimestel saada selgeks Jumala Sõna lugemiseks vajalikud algteadmised (Jes. 50:4). Selle tulemusel kasvas kuulutajate arv 2000-lt 1989. aastal 3000-ni 1998. aastal, mis  teeb 50-protsendise kasvu kõigest üheksa aasta jooksul!

Kuigi paljud neist hea sõnumi kuulutajatest pidid hiljem tervise või muude asjaolude tõttu Paapua Uus-Guineast lahkuma, jäi neist maha midagi püsivalt väärtuslikku. Nende armsate kaasteenijate ustavust ja armastusest nähtud vaeva meenutatakse siiani südamesoojusega (Heebr. 6:10).

EHITUSTEGEVUS EDENDAB KUNINGRIIGITÖÖD

Kuningriigikuulutajate arvu kasvades oli üha enam vaja kuningriigi- ja kokkutulekusaale ning suuremaid harubüroohooneid. Kuidas õnnestus need ehitada?

Enne 1975. aastat eraldas valitsuse maa-amet regulaarselt maatükke religioossel eesmärgil kasutamiseks. Maatükist huvitatud kirikud esitasid selle saamiseks avalduse ja neil tuli oma taotluse kohta maa-ametis seletust anda. Keda saatis edu, sai maatüki tasuta — tingimusel, et hoone ehitatakse mõistliku aja jooksul valmis.

1963. aastal anti Rahvusvahelisele Piibliuurijate Ühingule üürile üks paremaid maatükke Port Moresbys, seda hoolimata ristiusu vaimulike ägedast vastupanust. Mäeküljel asuvalt maatükilt avanes oivaline vaade Koki turule ja taevassinisele Korallimerele. Hiljem ehitati sinna kahekorruseline harubüroo ja kuningriigisaal. Pärastpoole rajati kuningriigisaalid ka teistele Port Moresbys eraldatud maatükkidele Sabamasse, Hoholasse, Gerehusse ja Gordonisse.

Gordoni maatükile, mis oli linnasüdames kesksel  kohal, oli algselt plaanis ehitada anglikaani katedraal. ”Avalikul arutelul teatas maa-ameti esindaja aga anglikaani vaimulikule, et amet pole rahul sellega, kuidas kirik on ahnitsenud kokku maad, kuid kasutanud seda tihtilugu vääralt ärilistel eesmärkidel,” selgitab Paapua Uus-Guineas 25 aastat teeninud Ron Fynn. ”Esimees lisas, et maa-amet ei eralda anglikaanidele enam ühtegi maalappi, enne kui veendub, et juba olemasolevaid krunte kasutatakse eesmärgipäraselt.

Pärast selle teatavakstegemist pöördus esimees minu poole ja küsis, millist maatükki me endale taotleme. Ütlesin, et kõige rohkem sooviksime endale Gordoni ”katedraalikrunti”. Anglikaani vaimulik kargas püsti, et protesteerida, kuid esimees käskis kindlal häälel tal istet võtta. Lõpetasin oma ettekande. Kõigi kohalolijate üllatuseks eraldas komitee maatüki meie kogudusele.”

Sellele krundile kerkis kuningriigisaal ja neljakorruseline harubüroohoone. Uus rajatis pühitseti 12. detsembril 1987. Varem ostetud Koki maatükk müüdi maha. Aastatel 2005 kuni 2010 laiendati harubürood — ehitati uus neljakorruseline elumaja, kuningriigisaal ja tõlkebüroo. Need hooned pühitseti 29. mail 2010.

Praegu on riigis 89 kuningriigisaali, lisaks veel teisi kokkutulekupaiku. Külades ehitatakse palju koosolekukohti siiani kohalikust metsamaterjalist. Suuremates linnades aga kasutatakse nüüdisaegseid ehitusmaterjale. Valdav osa sellistest uutest saalidest on ehitatud piiratud ressurssidega maadele mõeldud ehitusprogrammi raames, mis käivitus Paapua Uus-Guineas 1999. aastal.

 KUULUTUSTÖÖ JÄTKUB RASKUSTEST HOOLIMATA

Eri usundid Paapua Uus-Guineas olid sõlminud omavahel nõndanimetatud aumeeste leppe selle kohta, kus mingi kirikurühmitus tegutseda võib. Igal rühmitusel oli oma territoorium ja teised pidid sealt eemale hoidma. Teadagi aga jagavad Jehoova tunnistajad head sõnumit kõigiga, kes tahavad seda kuulda, ükskõik kus nad ka ei elaks. See seisukoht ja paljude inimeste huvi tõe vastu ärritas vaimulikke.

”Pärast kolimist väiksele Kurmalaki saarele Lääne Uus-Britannias külastas mind peaaegu esimesena anglikaani preester,” teatab Norm Sharein. ”Teil pole mitte mingit õigust minu territooriumil kuulutada,” sõnas ta. ”Siinsed elanikud on juba kristlased!”

Hiljem nägin, kuidas üks mu piibliõpilane püüdis paduvihmas ja suurte lainetega meeleheitlikult võideldes piroogiga kalda poole sõuda. Sellise ilmaga merel olles riskis ta oma eluga. Ta tõmbas piroogi kaldale ja rääkis tugevasti hingeldades, et minu poole on teel paaditäis katoliiklasi eesotsas preestriga, et mind läbi peksta. Kuna mul polnud kuskile põgeneda, palusin Jehoovalt tarkust ja jõudu.

Kui paat randus, astus sealt välja 15 meest punaseks võõbatud nägudega — mis oli selge märk nende kurjadest kavatsustest. Ma ei oodanud, mil nad minu juurde tulevad, vaid kõndisin neile vastu. Hetk tagasi olin tundnud kabuhirmu, nüüd polnud hirmust enam lõhnagi. Kui ma neile lähenesin, sõimasid nad mind lootuses, et annan neile põhjust mind rünnata, kuid ma jäin rahulikuks.

 Kohal oli ka üks mu piibliõpilane, eakam mees, kellele see saar kuulus. Ajendatud parimatest kavatsustest, sõnas ta meestele: ”Jehoova tunnistajad ei kakle. Lööge aga teda! Küll te näete!”

Mõtlesin endamisi, kelle poolt ta küll on, ja lootsin, et ta vait jääb.

Püüdsin meestega mõni minut rahulikult vestelda ja soovitasin neil lahkuda. Sirutasin lepituseks peamehele käe. Üllatunult vaatas ta oma kaaslastele otsa ja nemad temale. Siis ulatas ta mulle käe. See maandas pingeid ja me kõik kätlesime. Selle järel asutasid nad end minu suureks kergenduseks minema. Mulle tulid meelde Pauluse sõnad Timoteosele: ”Issanda orjal pole tarvis tülitseda, vaid tal tuleks olla leebe kõikide vastu, . . . valitseda ennast kurja kannatades” (2. Tim. 2:24).”

Berndt Anderssonile meenub, kuidas ühes mägikülas püüdis luteri pastor koos umbes 70 mehega teisest külast Jehoova tunnistajaid minema ajada ja nende kuningriigisaali hävitada. Berndt ajas rahvahulga segadusse, minnes nendega külast väljapoole kohtuma. Ta pöördus pastori poole ja küsis, miks luteri misjonärid õpetavad, et Jumala nimi on Anutu (kohalik nimi, mille mõned ristiusu misjonärid olid kasutusele võtnud). Õpetaja vastas, et see on pärit Piiblist, mispeale Berndt küsis, kus see kirjas on. Pastor avas Piibli ja kui oli ilmne, et ta ei leia sealt sellist piiblisalmi, palus Berndt tal lugeda kirjakohta Laul 83:19. Berndti abil Lauluraamatu üles leidnud, hakkas pastor salmi kõva häälega ette lugema. Kui ta Jehoova nimeni jõudis, lõi ta Piibli kinni ja hüüdis: ”See on vale!” Kahjuks taipas ta liiga hilja, et oli mõistnud hukka omaenda Piibli. Pärast seda vahejuhtumit  muutsid mitmed tema jüngrid oma suhtumist Jehoova tunnistajatesse.

Vahel tuli ette, et religioossed vastased põletasid puidust kuningriigisaali maha, nagu see juhtus Agi külas Milne Bay provintsis. Ent üks süütajatest kahetses siiralt oma purjuspäi kordasaadetud tegu. Ta tuli hiljem vendade juurde, nõustus piibliuurimisega ja temast sai pioneer. Lisaks pakuti talle võimalust elada pioneeridekodus, mis asus uuesti üles ehitatud saali kõrval. Nii hoolitses ta nüüd sellesama paiga eest, kus ta kord kuriteo oli sooritanud!

Tänapäeval esineb usulist tagakiusamist haruharva. ”Me elame rahuajal,” räägib Craig Speegle, ”kuid esile on kerkinud uus probleem — vägivald, mida tavaliselt põhjustavad raskoliteks kutsutavad huligaanid ja vargad. Seepärast tuleb vendadel  ohtlikes paikades kuulutades töötada grupis ja pidada üksteist silmas.”

”Abiks on see, kui sind teatakse Jehoova tunnistajana,” mainivad misjonärid Adrian ja Andrea Reilly. ”Kui sa teed sisseoste või kuulutad, on arukas kanda kotis kirjandust,” sõnab Adrian. ”Loomulikult ei pruugi see veel tagada ohutust, aga see võib aidata, kuna on näha, et oled Jehoova teenija. Kord läks mu auto ohtlikus Lae linnaosas katki. Olin üksinda ja üsna pea ilmus mu kõrvale kurjakuulutava välimusega noorte jõuk. Õnneks tundsid kaks neist mu ära tänu hiljutisele piiblilisele vestlusele ja kostsid minu kaitseks. Selle asemel et mind paljaks röövida või mulle häda teha, lükkas terve jõuk — minu suureks üllatuseks ja kergenduseks — mu katkise auto poole kilomeetri kaugusel asuvasse misjonikoju.”

Ühel teisel juhtumil oli õde turul, kui nugadega varustatud raskolid sosistasid talle: ”Anna kott siia!” Ta tegi seda viivitamatult ja raskolid panid plehku. Mõni hetk hiljem olid nad tagasi ja vabandasid oma käitumise pärast ning tagastasid koti koos selle sisuga. Miks? Kui nad koti avasid, nägid nad seal Piiblit ja ”Arutluste” raamatut ning tundsid tehtu pärast süümepiina.

ERINEVAID KUULUTUSTÖÖVIISE

”Kuulutasime kõikjal, kus leidsime inimesi,” meenutab möödunud aegu Elsie Thew, kes teenis Paapua Uus-Guineas koos abikaasa Billiga aastatel 1958 kuni 1966. ”Rääkisime inimestega külades, kodudes, aias, turul ja džungliradadel. Kõnelesime kaluritega  randades ja jõekallastel. Algusaegadel oli meil alati kaasas maailmakaart, et näidata inimestele kõrvalistes kohtades, kust me tuleme. See oli tähtis, kuna vahel saabusime lennukiga ja külaelanikud, kel polnud välismaailmast aimugi, arvasid, et kukkusime taevast alla! Niisiis näitasime neile, et tuleme samast maailmast, kus nemadki elavad, ainult et teisest paigast.”

Paat või kanuu on ainus vahend, et jõuda paljude inimesteni, kes elavad hajali Paapua Uus-Guinea rannikuribal ja rohketel jõekallastel. Steve Blundy räägib: ”Eakal vennal Daera Gubal Hanuabadast Port Moresbys oli veesõidukitega rohkelt kogemusi. Maja all oli tal kaks õõnespuutüve ja ma aitasin tal koos pioneeritöökaaslasega leida puitu, et ehitada puapua — kohalik katamaraan. Puri sai tehtud puldanist. Vend Daera oli puapua kapten ning kaks-kolm venda Hanuabadast meeskonnaks. Võtsime  ette päris mitu retke Port Moresby lähedal asuvatesse rannaküladesse.”

1960. aastate lõpupoole teenis Berndt Andersson kaunil Uus-Iirimaal — saarel, mis asub maismaast 650 kilomeetri kaugusel kirdes. Berndt kirjutab: ”Inimesed tulid väikestelt naabersaartelt ja palusid, et me neid külastaksime. Ent selleks vajasime paati, mille omamine näis meile meie väikest igakuist sissetulekut arvestades võimatu unistusena. Meil olid küll mõned plangud varjualuses, kuid sellest poleks kaugeltki piisanud, et paati ehitada. Niisiis rääkisime asjast palves Jehoovale. Täiesti ootamatult saatis üks Lae vend meile 200 dollarit, et saaksime kaugemaid saari külastada. Nii õnnestuski meil ehitada paat, mis sai nimeks ”Pioneer”. Kahjuks polnud sel aga mootorit. Taas kord kinkis see lahke vend meile raha väikse päramootori ostuks. Nüüd saime vastata palvele külastada neid maalilisi saari!”

 1990. aastal tegi ringkonnaülevaataja Jim Davies koos kolme vennaga plaane anda tunnistust põgenikelaagris, mis asus kaugel Fly jõe ääres Indoneesia piiri lähistel. Vennad olid palunud öömaja ühe huvilisest naise pool, kelle mees oli laagriülema abi. ”Sõit puutüvest õõnestatud mootorkanuul mööda Fly jõge ülespoole kestis kaks tundi,” jutustab Jim. ”Umbes kell üheksa hommikul saabusime džunglilagendikule, kus nägime kauge laagri juurde viivat mudast teed. Jäime sinna transporti ootama.

Lõpuks kell viis õhtul ilmus nähtavale auto. Laadisime asjad peale, ronisime sisse ja jõudsime kõigest mõnisada meetrit sõita, kui auto roolimehhanism katki läks! Autojuht ei lasknud end sellest häirida ja uuris rahulikult, milles asi. Siis leidis ta kuskilt natuke traati, puges auto alla ja sidus katkised osad kokku. Mõtlesin omaette, et selle autoga me küll kaugele ei jõua. Aga ma eksisin. Traat pidas vastu kõik need viis tundi, mil auto neljarattaveo jõul mööda äärmiselt kehva teed edasi liikus. Mitu korda jäime mudasse kinni ja pidime autot välja lükkama. Jõudsime sihtkohta kell 10 õhtul väsinuna ja üleni mudastena.

Kolm päeva andsime tunnistust laial džunglialal paiknevas laagris ja jagasime ära kogu kaasavõetud kirjanduse. Kohtasime ka üht eemaldatud meest, kes väljendas soovi tulla tagasi Jehoova juurde. Hiljem oli meil hea meel kuulda, et ta tegigi seda. Ka tema naine ja mõned lapsed on nüüd tões. Samuti said Jehoova tunnistajaks huvilisest naine ja ta abikaasa, kes meile lahkelt öömaja pakkusid.”

RINGKONNATÖÖ SEPIKI JÕEL

Üle 1100 kilomeetri pikk Sepiki jõgi on nagu suur pruun madu, mis lookleb mäestikust alla mere poole.  Mõnes kohas on jõgi nii lai, et raske on näha selle vastaskallast. Jõgi on tähtis ühendustee, millel tihti sõidavad vennad ja õed, kaasa arvatud ringkonnaülevaatajad oma naistega. Lugegem ühe ringkonnaülevaataja ja tema naise külastusest kogudustesse piki seda võimsat jõge.

Warren Reynolds kirjutab: ”Varahommikul asun koos abikaasa Leanniga Wewaki linnast teele autoga, mille katuseraamile on kinnitatud 3,5 meetri pikkune alumiiniumist paat. Pärast kolmetunnist enamasti neljarattaveo jõul sõitu pargime auto mõneks päevaks jõe äärde, ise aga reisime ülesjõge, et külastada umbes 30 kuulutajat Sepiki lisajõgede äärses neljas külas.

Laadime lamedapõhjalise paadi asju täis, käivitame 25-hobujõulise päramootori ja suundume ülesjõge. Tunni aja pärast keerame Sepiki lisajõele Yuatile ja sõidame veel kaks tundi, kuni jõuame Biwati külla. Seal võtavad vennad ja nende piibliõpilased meid soojalt vastu ning mõned neist aitavad meie paadi kaldale tõmmata ja viivad selle ühe venna koju varju alla. Meile pakutakse jahubanaane kookospiimas ning pärast einet suundume kõik kahetunnisele jalgsimatkale läbi soise džungli. Kuulutajad kõnnivad ees ja aitavad meil asju kanda. Lõpuks jõuame väiksesse Dimiri külla, kus saame kustutada kookospiimaga janu ning sättida vaimajas üles moskiitovõrgu ja aseme. Õhtusöögiks sööme küpsetatud bataati ja läheme seejärel magama.

Selle piirkonna kolmes külas elab 14 kuulutajat. Järgmistel päevadel kuulutame kõigis külades ja leiame palju huvilisi. Oleme tunnistajaks ka sellele, et kaks piibliõpilast registreerivad oma abielu ja saavad  kõlblikuks teenima kuningriigikuulutajatena. Teised katavad neile pulmade puhuks lihtsa laua bataatide, saagode, mingite söödavate lehtede ja kahe kanaga.

Pühapäeval on meil hea meel näha, et avalikku kõnet on tulnud kuulama 93 külaelanikku! Pärast koosolekut võtame oma rasked kotid selga ja asume keskpäevapäikese kuumuses tagasiteele Biwatisse, kus me jätame oma pambud ühe huvilise poole ning asume taas tunnistust andma. Paljud võtavad kirjandust ja osa soovib Piiblit uurida. Sel õhtul einestame ühe piibliõpilase kodus — oleme kobaras koos ümber lõkke, mille suits peletab sääseparved eemale.

 Järgmisel hommikul naaseme oma paadi juurde, lükkame selle vette ja kaome hommikuuttu. Meid ümbritseb linnulaul ja kalade sulpsatused vees. Vaikselt mööduvad meist teises suunas bambusparved, peal pered oma lastiga, mille nad kohalikule turule viivad.

Auto juurde jõudes täidame taas paadi kütusepaagi ning võtame juurde joogivett ja muud varustust. Siis läheme jälle jõele, seekord külastame 14 kuulutajat Kambotis. Jõuame kohale kaks tundi hiljem, olles troopilisest vihmavalingust läbi ligunenud. Kambotis võtame peale paaditäie kuulutajaid ja sõidame veel ülespoole. Meie sihiks on suur küla kahel pool jõge. Leiame kuuljaid kõrvu ja saame kuulutada pärastlõunani. Tagasiteel anname bambusest  ujuvsildadel seisvatele inimestele tunnistust. Nad nägid meid hommikul ülesjõge minevat, seepärast ootavad nad nüüd meie naasmist. Kuna raha liigub neis kõrvalistes paikades vähe, kingivad külaelanikud meile tänuks külastuse ja traktaatide eest toitu: kookospähkleid, kõrvitsaid, suitsukala ja banaane. Päikese loojudes naaseme Kambotisse, et neist toiduainetest süüa valmistada.

Kambotis seisab koosolekuhoone vaiadel, nii nagu kõik majad selles piirkonnas. Vihmaperioodil on terve paikkond üle ujutatud ja inimesed sõidavad kanuudega otse koosolekumaja treppi. Meie külaskäik lõppeb avaliku kõnega, mida on saabunud kuulama 72 inimest, nende hulgas mõni, kes on kohaletulemiseks kõndinud viis tundi.

Kui oleme jõudnud tagasi auto juurde, mida kasutame ringkonnatööl, ja sidunud paadi auto katusele, ootab meid ees kolmetunnine kojusõit. Teel meenutame Sepiki jõe ääres elavaid armsaid vendi ja õdesid. Mõtiskleme ka selle üle, kui väga Jehoova neid armastab. See peegeldub pingutustes, mida organisatsioon teeb, et need inimesed oleksid vaimselt hästi toidetud. On tõesti õnn kuuluda sellesse suurepärasesse perekonda!”

MAADLEMINE KURJADE VAIMUDEGA

Kuigi suur osa Paapua Uus-Guinea elanikest väidab end olevat kristlased, hoiavad paljud kinni ka traditsioonilistest uskumustest, kaasa arvatud esivanemate kummardamine ja hirm kurjade vaimude ees. Vastavalt ühele reisijuhile on viimastel aastatel ”tärganud inimestes taas suur huvi musta maagia ja nõiakunsti vastu”. Seepärast usutakse laialdaselt,  et nõidarstid või esivanemate vaimud põhjustavad haigusi ja surma.

Sellises miljöös on Piibli tõde tõeliselt vabastav. Isegi mõned nõidarstid on hakanud tunnustama Jumala Sõna väge, hüljanud oma kunstid ning saanud Jehoova teenijaks. Toogem kaks näidet.

Soare Maiga elas külas, mis asus Port Moresbyst 50 kilomeetri kaugusel. Seda meest kardeti väga tema üleloomulike võimete pärast. Ent ta huvitus Jehoova tunnistajate uskumustest ja hakkas käima grupi piibliuurimistel. Üsna varsti võttis ta tõe omaks ja hülgas endise eluviisi. Kui ta aga püüdis oma spiritistlikest esemetest vabaneda, jõudsid need alati mingil müstilisel moel tema juurde tagasi! Sellest hoolimata oli Soare otsustanud seista Kuradile vastu ja nii panigi ta ühel päeval kõik oma asjad ühte kotti, lisas raskuseks suure kivi ja viskas selle Port Moresby lahte (Jaak. 4:7). See oli viimane kord, kui ta oma asju nägi. Peatselt sai sellest julgest mehest innukas tõelise Jumala Jehoova tunnistaja.

Kora Leke kasutas haigete ravimisel nõiakunsti ja ravimtaimi. Ent kui ta hakkas Piiblit  uurima, pidas ta rasket võitlust, et vabaneda vaimu mõju alt, kes oli teda nõiakunstis aidanud. Nagu Soaregi, oli Kora otsustanud lõpetada deemonitega suhtlemise ja Jehoova abiga tal see ka õnnestus. Hiljem teenis ta üld- ja eripioneerina. Isegi vanas eas, kui selle ustava venna jalad oli nõrgaks jäänud, jätkas ta hea sõnumi jagamist.

Kuidas sai Kora oma meeliskuulutuspaika kohale? Vennad kandsid ta sinna käsikärul, mis oli selleks kõige otstarbekam. Hiljem valmistas üks leidlik ja lahke vend harubüroost talle ratastooli, kasutades tavalise tooli metallraami, jalgratta rattaid ja istmepresenti. Uus transpordivahend andis Korale rohkem iseseisvust ja ta kasutas seda usinalt ära. Säärased eakad on meile suureks innustuseks, ja kuidas küll nad soojendavad Jehoova südant! (Õpet. 27:11.)

ÕPETATAKSE LUGEMA JA KIRJUTAMA

”Kõik, mis on varem kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks,” öeldakse kirjakohas Roomlastele 15:4. On selge, et Jumal soovib, et tema rahvas oleks kirjaoskaja. Nagu me juba varem mainisime, on Paapua Uus-Guinea Jehoova tunnistajad näinud palju vaeva, et õpetada inimesi lugema ja kirjutama.

Loomulikult võib lugema ja kirjutama õppimine olla raske, eriti eakatele, kuid kui õpilane seda väga soovib, saadab tema  püüdeid üldjuhul edu. Jah, Jumala Sõna võib avaldada kõige lihtsamate ja kirjaoskamatute inimeste elule suurt mõju.

Saagem tuttavaks Save Nanpeniga, noore mehega Sepiki jõe ülemjooksult. Kui Save kolis Laesse, tabas teda kultuurišokk — esimest korda elus puutus ta kokku Lääne elulaadiga. Ta kohtas ka Jehoova tunnistajaid, kes jagasid temaga kuningriigilootust. See sõnum puudutas sügavalt Save südant, ta hakkas käima kristlikel koosolekutel ja peagi sai ta ristimata kuulutajaks. Ta ei soovinud aga astuda järgmist sammu ja lasta end ristida. Miks? Sest oli tõotanud Jehoovale, et ei lase end ristida enne, kui suudab ise terve Piibli läbi lugeda. Ta nägi kõvasti vaeva ja saavutaski oma vaimsed eesmärgid.

Kirjaoskamatus on siiani laialt levinud, kuid paljudes paikades on rajatud koole ja Jehoova tunnistajate lapsed käivad nendes. Enamik meie noori oskab üldiselt hästi lugeda ja kirjutada, seda suuresti tänu vanemate abile ja väljaõppele, mida nad saavad koguduse koosolekutel, näiteks teokraatlikus teenistuskoolis.

PIIBLI TÕDE MUUDAB ELUSID

Apostel Paulus kirjutas: ”Meie sõjapidamise relvad ei ole lihalikud, vaid Jumala tõttu vägevad, et lükata ümber kindlusi” (2. Kor. 10:4). Vahel võib kõigest üks kirjakoht inimesele suurt mõju avaldada, nagu see osutus tõeks Elfreda-nimelise naise puhul. Kui Elfredale näidati ta vedaukeelsest Piiblist Jumala nime, kontrollis ta seda entsüklopeediast ja veendus, et asi peab paika. Ta mõtles endamisi, et Jehoova tunnistajad õpetavad seega tõde. Ent ta abikaasa Armitage ei tahtnud, et neil tunnistajatega mingit pistmist  oleks. Ta oli joomamees, kellele meeldis närida beetelpähklit ja suitsetada, ning ta oli halva iseloomuga.

Pärast pensionilejäämist kolisid Armitage ja Elfreda Laest Alotausse Milne Bay provintsis, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Elfreda tellis endale ajakirjad ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning uuris kirja teel pioneer Kaylene Nilseniga. ”Elfreda saatis mulle iga nädal ustavalt oma kirjalikud vastused,” sõnab Kaylene.

Mõne aja pärast saadeti Milne Baysse Gileadi kooli vilistlased Geordie ja Joanne Ryle, kes külastasid Elfredat, et teda julgustada ning käia koos temaga teenistuses. ”Armitage avaldas soovi hakata Piiblit uurima,” meenutab Geordie. ”Tema halva kuulsuse tõttu kahtlesin ta tegelikes motiivides. Kuid pärast ühte kuud veendusin, et tal on tõsi taga. Peatselt ta ristiti ning hiljem määrati teenistusabiliseks. Praegu on tema kolm põlve tões ja ta pojapoeg Kegawale Biyama, keda varem tsiteeriti, teenib Port Moresbys harubüroo komitee liikmena.”

Don ja Shirley Fielder alustasid Hulas kuulutades piibliuurimist Alogi ja Renagi Palaga. ”Alogi oli varas ja kakles alatasa,” kirjutab Don. ”Ta põdes troopikahaigust, mistõttu ta nahk oli inetu, ja haavand oli tugevasti kahjustanud ta üht suupoolt. Samuti närisid nad abikaasaga beetelpähklit, mistõttu nende mustaks tõmbunud hammaste vahed olid sageli veripunased. Alogi oli küll viimane inimene, kellest oleks võinud loota tõe juurde tulijat. Ent tema ja ta naine huvitusid tõest ning hakkasid käima koosolekutel, kus nad vaikselt saali tagaosas istusid.

Poole aasta jooksul täheldasime Alogi juures jalustrabavat muutust,” meenutab Don. ”Ta lõpetas varastamise, kaklemise ja tülinorimise ning nad tegid  naisega oma välimuse korda, samuti hakkasid nad koosolekutel osalema. Nad rääkisid heast sõnumist ka teistele. Koos käputäie huvilistega said neist esimesed kuulutajad Hula piirkonnas.”

Abel Warak elas Uus-Iirimaal ja kannatas pidalitõve käes. Ta käed ja jalad olid seetõttu tundetud. Sel ajal kui Abel esimest korda tõde kuulis, ei suutnud ta peaaegu üldse kõndida ja oli kaotanud elumõtte. Tõde muutis aga täielikult tema ellusuhtumist, andes talle uut jõudu ja elurõõmu. Mõne aja pärast alustas ta isegi pioneerteenistust. Toidu hankimiseks käis Abel kalal. Kuna ta jalad olid tundetud ja ta ei saanud enam rifil kõndida, ostsid vennad talle põlvekõrgused kummikud. Ta õppis ka jalgrattaga sõitma, mis võimaldas tal hea sõnumiga kaugematesse kohtadesse vändata. Vahel tuli tal huviliste juurde jõudmiseks sõtkuda pedaale sadakond kilomeetrit. Ühel korral sõitis ta isegi 145 kilomeetri kaugusele, et kutsuda huvilist mälestusõhtule.

Mõnikord on Jehoova tundmine aidanud teha elus suuri muudatusi isegi neil, kel on kiskjalikke loomuomadusi (Jes. 11:6, 9). Näiteks 1986. aastal tuli umbes 60 inimest Banzi lähedalt kahest külast Laesse piirkonnakonvendile ja istus esiridadesse. Need mägilased olid kauaaegsed vihavaenlased, kes sageli omavahel sõdisid. Kuid kuulnud eripioneeridelt head sõnumit, otsustasid  nad isekeskis rahus elada. Selline kogemus toob meelde piiblisalmi Sakarja 4:6 sõnad ”Ei väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova”. Jehoova vaim on ajendanud suurel hulgal siiraid inimesi ka Piibli moraalimõõdupuude järgi elama.

JUMALA ABIELUANNI AUSTAMINE

Paljudes riikides üldjuhul ei austa kohalikud tavad ja ka ristiusu kirikud Piibli vaadet abielule (Matt. 19:5; Rooml. 13:1). Sama olukord on Paapua Uus-Guineas. Selleks et meeldida Jehoovale, on suur hulk vaba- või mitmikabielus elavaid paare teinud oma elus tohutuid muudatusi. Mõelgem näiteks Francise ja tema naise Christine’i juhtumile.

Kui Francis armeest ära tuli, hakkasid nad naisega eraldi elama. Christine läks koos kahe lapsega tagasi oma kodukülla Goodenough’i saarel Milne Bay provintsis ja Francis asus ise uuesti Mount Hagenisse elama. Seal hakkas Francis mingi aja pärast elama koos ühe teise naise ja tema lastega. Nad käisid Jumala Kiriku koosolekutel. Francise uut naist külastasid Jehoova tunnistajad ja hakkasid temaga Piiblit uurima. Hiljem huvitus asjast ka Francis ja peagi käisid nad mõlemad kristlikel koosolekutel.

Francis tahtis saada kuningriigikuulutajaks, mis tähendas, et ta pidi oma abielusuhte korda seadma. Ta mõtiskles asja üle palvemeeles ning arutas seda oma uue naisega. Naine kolis lastega Francise juurest ära ja Francis läks vaatama Christine’i, kellest ta oli juba kuus aastat lahus elanud. Muidugi olid Christine ja ta sugulased üliväga üllatunud Francist nähes. Mees näitas igaühele lahkelt Piibli abil, et ta tahab teha kõike nii, nagu meeldib Jehoovale.  Seejärel palus ta oma naisel koos lastega kolida tema juurde Mount Hagenisse tagasi ja hakata taas perena koos elama. Francise meelemuutus avaldas kõigile tohutut muljet. Christine nõustus Francise pakkumisega ning mees hüvitas Christine’i sugulastele kõik selle, mida nad tema pere peale olid möödunud kuue aasta jooksul kulutanud.

Kui Christine saabus tagasi Mount Hagenisse, hakkas ka tema Piiblit uurima, mis tähendas samuti seda, et tal tuli lugema õppida. Ta lõpetas ka beetelpähkli närimise ja suitsetamise. See abielupaar teenib nüüd pühendunult Jehoovat.

LAPSED TOOVAD ÜLISTUST LOOJALE

Paljud Paapua Uus-Guinea lapsed, kes järgivad julgelt Piibli põhjal kasvatatud sisetunnet, on andnud suurepärast tunnistust. Näiteks ütles üks algkooliõpetaja 1966. aasta alguses seitsmele kohalikule Jehoova tunnistajate lapsele, et nad peavad järgmise nädala tseremoonial lippu tervitama. Kui aeg kätte jõudis, keeldusid kõik seitse last kolmesaja lapse juuresolekul seda tegemast. Selle tagajärjel visati nad koolist välja, kuigi nende vanemad olid kirjalikult palunud, et nende lapsed vabastataks sellel tseremoonial osalemisest. Kohaliku koguduse vanem kaebas asja üle valitsusametnikele nii Paapua Uus-Guineas kui ka Austraalias.

23. märtsil helistas Austraalia valitsusesindaja Paapua Uus-Guineas koolivõimudele ja nõudis, et need lapsed võetaks kohe kooli tagasi. Õige jumalakummardamine oli saanud pisikese seadusliku võidu! Paapua Uus-Guinea valitsus austab praegusajal laste õigust keelduda südametunnistuse alusel lippu tervitamast.

 ”Pisikesed lapsed ja imikud” võivad samuti Jehoovat kiita (Matt. 21:16). Mõelgem näiteks mägismaal elavale Naomile, kelle vanemad Joe ja Helen ei olnud tões. Kui Naomi oli kolmeaastane, elas ta ühe aasta Laes oma ema Heleni õe juures, kes oli tulihingeline Jehoova tunnistaja. Tädi võttis Naomit korrapäraselt kuulutama kaasa, kandes teda sageli seljas kotis. Niiviisi sai Naomi tuttavaks kuningriigilootusega, seda suuresti ka tänu piltidele, mida tädi ”Minu piiblilugude raamatust” näitas.

Kui Naomi oli tagasi vanemate juures, võttis ta ühe Jehoova tunnistajate väljaande, läks majast välja ja koputas kõvasti uksele. ”Sisse,” hüüdsid vanemad. Tuppa astudes teatas tüdrukutirts: ”Tere! Ma olen Jehoova tunnistaja ja tahaksin teiega Piiblist rääkida.” Joe ja Helen vaatasid talle üllatunult otsa ning Naomi jätkas: ”Piibel räägib, et maa peale tuleb paradiis, ja kuningas Jeesus Kristus hakkab meie üle valitsema. Jehoova on teinud kõik, mida me enda ümber näeme.”

Joe ja Helen olid sõnatud. ”Mida küll naabrid sellest arvavad!” hüüatas Joe ja lausus naisele: ”Homme hoia teda majas luku taga.”

Järgmisel päeval, kui vanemad istusid maja ees, koputas Naomi valjult oma magamistoa seinale. ”Tule välja,” sõnas Joe. Naomi tuligi ja tegi järgmise esitluse: ”Tere! Ma olen Jehoova tunnistaja ja tulin teie juurde kuulutama. Head inimesed elavad igavesti maa peal. Aga inimesed, kes saavad vihaseks ja teevad halbu asju, ei saa paradiisi.” Hämmeldunult puhkes Helen nutma ja Joe läks ära oma voodisse.

Tol õhtul uuris Joe suure huviga kuningas Jamesi tõlkes Piiblit ja püüdis sellest vanast raamatust leida  Jehoova nime. Selle asemel et järgmisel hommikul tööle minna, kirjutas ta tunnistajatele kirja ja sõitis siis 40 kilomeetrit Mount Hagenisse, et see kuningriigisaali ukse taha jätta.

Vennad tulid Joe ja Heleni poole koju ning hakkasid nendega korrapäraselt Piiblit uurima. Nad õpetasid Heleni ka lugema. Lõpuks lasid Joe ja Helen end ristida ning Helen sai aidata teistel piibliõpilastel lugema õppida — seda kõike tänu tüdrukutirtsule, kelle süda oli tulvil soovi tuua Jehoovale kiitust.

RASKE TEEKOND KRISTLIKELE KOKKUTULEKUTELE

Mõnel pool maailmas peavad vennad kristlikele koosolekutele ja kokkutulekutele sõitma mööda  ülitiheda liiklusega ja saastatud õhuga kiirteid või ülerahvastatud metroodes. Ent Paapua Uus-Guineas napib korralikke teid ja transpordivahendeid. Seepärast tuleb peredel kõmpida vähemalt mingi osa maast jalgsi või sõita kanuuga või teha seda mõlemat.

Näiteks kõnnivad mõningad kuulutajad koos lastega korrapäraselt rohkem kui 160 kilomeetrit mööda libedaid ja järske mäenõlvasid, et võtta osa iga-aastasest piirkonnakonvendist Port Moresbys. Nende nädal aega kestev kurnav retk kulgeb mööda maailmakuulsat Kokoda rada, mille läheduses peeti Teise maailmasõja ajal mitu verist lahingut. Kuulutajad tassivad kaasas toitu, keedunõusid, riideid ja muid konvendiks vajalikke asju.

Kauge Nukumanu atolli vennad reisivad iga-aastastele konventidele 800 kilomeetrit lääne poole Rabauli. ”Et õigeks ajaks kohale jõuda, asuvad vennad ebakindla laevaühenduse tõttu poolteist kuud varem teele,” räägib Jim Davies. ”Ka tagasitee võib olla täis ootamatusi. Näiteks ainus Nukumanusse viiv laev sõitis kord hoopis ringiga Austraaliasse, et seal remonti minna, kuid siis sattusid laevaomanikud rahalistesse raskustesse ja vennad jõudsid koju tagasi alles poole aasta pärast! Muidugi oli see äärmuslik juhtum, kuid nädalaid kestvad viivitused on üsna tavaline asi, mistõttu väljapääsmatusse olukorda sattunud kuulutajad peavad viibima oma kaaskristlaste või sugulaste juures.”

MISJONÄRIDE SUUREPÄRANE EESKUJU

Misjonäridele võib olla tõsiseks väljakutseks elada võõral maal, kus elatustase on madalam kui nende kodumaal. Ent nagu paljud on tõestanud, on võimalik oma harjumuspärast elustiili muuta ja  kohalikud oskavad seda üldjuhul hinnata. Üks naine Paapua Uus-Guineast sõnas kahe misjonärist õe kohta, kes temaga uurisid: ”Neil on küll valge nahk, aga nende süda on nagu meie süda.”

Mõned misjonärid teenivad reisival tööl. Et kogudusi külastada, tuleb neil kõikvõimalikke transpordivahendeid kasutada. Seda tuli teha ka Edgar Mangomal. Ta teenis ringkonnas, kus asuvad Fly jõgi ja Murray järv. ”Et jõuda kahe järve lähistel asuva koguduseni, sõitsin kanuuga, millel vahel oli päramootor, vahel mitte. Kui päramootorit ei olnud, kulus mul ühest kogudusest teiseni jõudmiseks kuni kaheksa tundi. Tavaliselt tulid minuga kaasa kolm-neli venda, kes teadsid, et peavad pärast minu kohaleviimist veel terve tee tagasi sõudma. Kui väga ma neid küll hindasin!”

Misjonärid on oma hea eeskuju, alandlikkuse ja armastusega andnud oivalist tunnistust. ”Külaelanikele avaldas muljet see, kui nad nägid, et ööbin huviliste kodudes ja söön koos nendega,” kirjutas üks ringkonnaülevaataja. ”Mõned kohalikud ütlesid mulle: ”Sinu jumalateenistus on siiras. Meie kirikuõpetajad ei käi meiega läbi nii nagu sina.””

Kas mujalt pärit õdedel on olnud raske kohanduda Paapua Uus-Guinea eluga? ”Esimestel kuudel oli väga ränk,” nendib Ruth Boland, kes teenis koos abikaasa Davidiga reisival tööl. ”Mitmel korral tahtsin alla anda. Aga mul on hea meel, et pidasin vastu — õppisin vendi ja õdesid hindama ning armastama. Hakkasime abikaasaga mõtlema üha vähem endale ja üha rohkem teistele. Rõõm, mida peagi kogesime,  oli ületamatu. Materiaalses mõttes polnud meil midagi, aga vaimses mõttes olime ülirikkad. Üpris sageli kogesime oma elus Jehoova kätt — seda mitte ainult hea sõnumi levitamises, vaid ka isiklikus elus. Just siis, kui inimesel pole materiaalses mõttes mitte midagi, loodab ta tõepoolest üksnes Jehoovale ja saab kogeda tema õnnistusi.”

KODUSÕDA BOUGAINVILLE’IS

1989. aastal puhkes Bougainville’i saarel setsessionistide pikaajalise tegevuse tõttu viimaks mastaapne kodusõda. 12 aastat väldanud konflikti ajal sunniti kodunt lahkuma 60000 inimest ning 15000 kaotas elu. Kodunt väljatõrjutute hulgas olid ka paljud kuulutajad, kellest enamik asus elama mujale Paapua Uus-Guineasse.

Vahetult enne saarelt lahkumist võtsid Bougainville’i revolutsioonilise armee sõdurid kinni pioneer Dan Ernesti ja viisid ta ühte suurde lattu. Dan meenutab: ”Laos oli kindral, kes kandis sõjaväevormil medaleid ja puusal mõõka.

”Kas sina oled Dan Ernest?” uuris ta.

”Jah,” kostsin vastuseks.

”Kuulsin, et sa oled Paapua Uus-Guinea kaitseväe nuhk,” teatas ta.

Selgitasin, et Jehoova tunnistajad ei sekku mitte ühegi riigi mitte ühtegi konflikti, kuid ta katkestas mind ja sõnas: ”Me teame. Oleme teil silma peal hoidnud. Teised religioonid toetasid igaüht, keda arvati olevat võitjapoolel. Teie religioon on ainus, mis jäi täielikult neutraalseks.” Ta lisas: ”Sõda on meie rahvast vintsutanud ja ta vajab teie lohutussõnumit. Tahaksime, et jääte Bougainville’i ja jätkate siin kuulutustööd.  Aga kui te peate lahkuma, hoolitsen selle eest, et saate siit turvaliselt oma asjadega minema.” Kaks nädalat hiljem, kui meid määrati abikaasaga Manuse saarele pioneeridena teenima, pidas kindral oma sõna.”

Harubüroo nägi kõvasti vaeva, et hoida sõjapiirkonnas asuvate kuulutajatega ühendust, ja hoolimata veeteede blokeerimisest õnnestus tal saata neile toiduaineid, ravimeid ja kirjandust. Neid külastanud ringkonnaülevaataja teatas: ”Sõja laastamisjälgi võib näha kõikjal, kuid vennad ja õed osalevad ikka aktiivselt teenistuses ja peavad koosolekuid. Paljudega uuritakse Piiblit.”

Viimaks 2001. aastal sõlmisid sõdivad pooled rahulepingu, millega kuulutati Bougainville ja selle naabersaared autonoomseks piirkonnaks. Bougainville’i saarel ei ela praegu alaliselt ühtegi Jehoova tunnistajat, kuid naabruses asuval Buka saarel on tubli 39 kuulutajaga kogudus.

VULKAAN HÄVITAB RABAULI

Rabauli linnal on suur sadam, mis on tegelikult vana kustunud vulkaani kraater. 1994. aasta septembris purskasid mõlemal pool sadamat aktiivsed kraatrid, mistõttu hävis Rabaul ja muutus täielikult seal piirkonnas elanud inimeste elu. Kuningriigisaal koos juurdeehitatud misjonikoduga varises kokku, kuid ükski tunnistaja surma ei saanud. Ent ühel vennal oli südameprobleem ja ta suri vulkaanipurske eest põgenedes. Tunnistajad läksid kõik varem kokkulepitud kohta kilomeetreid eemal, järgides evakueerimisplaani, mis oli juba aastaid kuningriigisaali teadetetahvlil rippunud.

 Harubüroo astus otsemaid samme, et aidata katastroofis kannatanuid ja organiseerida hädaabi. Saadeti annetatud riideid, moskiitovõrke, ravimeid, bensiini, diislikütust ja teisi vahendeid, naaberkogudusest aga riisi ja tarot. Kuna hädaabioperatsioon õnnestus suurepäraselt, ütlesid kohalikud ametnikud ja teised inimesed selle kohta palju häid sõnu.

Nii juhtuski, et Rabauli kogudus lakkas eksisteerimast. Kaks päeva pärast purset kogunesid 70 kuulutajat ühes lastega mahajäetud ametikooli. Kogudusevanemate saabudes küsisid kuulutajad: ”Mis kell raamatu-uurimine algab?” Jah, hoolimata raskustest ei jätnud kuulutajad kunagi unarusse koosolekuid ega kuulutustööd (Heebr. 10:24, 25). Enamik vendi siirdus naabergruppidesse, nii et ühest grupist sai tänu sellele kogudus.

Provintsivalitsus lubas kõikidele Rabaulis omandi kaotanud religioonidele anda krundi Kokopo linnas,  mis asub sealt 24 kilomeetri kaugusel. Kui teised religioonid saidki endale maatüki, jäid tunnistajad tühjade kätega. Seitse aastat pärast vulkaanipurset asus linna planeerimisametisse tööle üks aafrika vend. Märgates, kuidas tunnistajaid oli ebaõiglaselt koheldud, leidis ta kohe Kokopo linnas ühe sobiva maatüki ning aitas vendadel seda endale taotleda. Maatükk antigi neile. Vabatahtlikest ehitusmeeskond aitas püstitada kuningriigisaali ja misjonikodu. Algne ebaõiglus osutus isegi õnnistuseks. Mis mõttes? Varem kirikutele antud maatükid asuvad kõrgel järsul mäenõlval, vendadele antud maatükk aga on ülisoodsas kohas linna keskel.

TÕLKETÖÖ LÄHEB EDASI

”Maal, kus kõneldakse üle 800 keele, on tähtis, et oleks üks ühine keel või mitu keelt, mille abil inimesed saaksid omavahel suhelda,” sõnab Timo Rajalehto, kes on harubüroo komitee liige ja tõlkeosakonna ülevaataja. ”Lihtsad ärikeeled, nagu tokpisini ja hirimotu keel, täidavad suurepäraselt seda otstarvet.  Neid on teise keelena suhteliselt lihtne ära õppida, et igapäevastest asjadest rääkida. Kuid nende abil pole sugugi lihtne anda edasi keerulisi mõisteid. Seepärast tuleb meie tõlkijatel sageli maadelda mõningate väljenditega.

Näiteks avastasime, et mitte ükski tokpisinikeelne sõna ei anna täpselt edasi sõna ”põhimõte” vastet. Seepärast liitsid meie tõlkijad kokku kaks tokpisinikeelset sõna ja moodustasid sõna stiatok (’kõne, mis juhib’). See kirjeldab, kuidas põhimõtted juhivad inimest õiges suunas. Väljendi võttis omaks ka meedia ja nüüd kasutavad seda paljud tokpisini keele kõnelejad.”

”Vahitorn” hakkas motu keeles ilmuma 1958. ja tokpisini keeles 1960. aastal. Uurimisartiklid trükiti Sydneys Austraalias lahtistele paberilehtedele, mis omavahel klammerdati ning saadeti Port Moresbysse. 1970. aastal suurendati ajakirja mahtu 24 leheküljeni ning tiraaž tõusis 3500-ni. 24-leheküljeline ”Ärgake!” ilmus esimest korda tokpisini keeles 1972. aasta jaanuaris. Praegu tõlgib harubüroo tokpisini keelde kaks korda kuus ilmuvat ”Vahitorni” ja kord kvartalis ilmuvat ajakirja ”Ärgake!” ning hirimotu keelde igakuist ”Vahitorni” uurimisväljaannet ning kord kvartalis avalikkusele mõeldud ”Vahitorni”.

”Hiljuti tõlkisime mõningad traktaadid veel mitmesse keelde, kaasa arvatud enga, jiwaka, kuanua, melpa ja orokaiva keelde,” sõnab Timo Rajalehto. ”Võib kerkida küsimus, miks me seda tegime, kui neid keeli kõnelevad inimesed räägivad ka tokpisini või inglise keelt või mõlemat. Me tahtsime näha, kuidas inimesed võtavad vastu kuningriigisõnumi  oma emakeeles. Kas see ärataks neis tõehuvi ja tekitaks positiivseid tundeid Jehoova tunnistajate vastu?

Ja tõepoolest! Inimesed on seda korduvalt hea sõnaga ära märkinud. Oleme alustanud piibliuurimisi ja isegi mõned endised vastased on muutnud oma suhtumist Jehoova tunnistajatesse. Kui inimene saab emakeelse väljaande, avaldab see talle suurepärast mõju.”

Praegu töötab tõlkeosakonnas, kuhu kuulub ka hirimotu ja tokpisini keele tõlketiim, 31 inimest. 2009. aasta detsembris tundsid kõik rõõmu sellest, kui koliti uude tõlkebüroosse.

 PIONEERIDE TEENISTUSKOOL TOOB SUURT KASU

Paljude Jehoova teenijate jaoks on pioneeride teenistuskool üks elu kõrghetki. Kool aitab vaimselt kasvada ja õpetab tegema pioneeritööd paremini. Vaadakem, mida mõned on kooliskäimise kohta öelnud:

Lucy Koimb: ”Kool aitas mul mõista, et üks parimaid viise oma elu kasutada on osaleda täisajalises teenistuses.”

Michael Karap: ”Enne kooli oli mul palju korduskülastusi, kuid mitte ühtegi piibliuurimist. Nüüd on mul hulk uurimisi.”

Ben Kuna: ”Kool õpetas mind rohkem Jehoova viisil mõtlema.”

Siphon Popo: ”Õppisin hoolsamini kui eales varem. Ja ma õppisin uurima rahulikult, mitte kiirustades.”

Julie Kine: ”Kool õpetas mind suhtuma õigesti materiaalsetesse asjadesse. Tegelikult ei vaja me nii palju asju, nagu väidetakse.”

Harubüroo komitee liige Dan Burks märkis: ”Kui pioneerid töötavad tõhusamalt, kasvab ka nende rõõm ja innukus. Oleme kindlad, et veel sajad selle maa pioneerid saavad pioneeride teenistuskoolist kasu. Loomulikult ulatub see kasu ka teiste kuulutajateni ja huvilisteni meie territooriumil.”

ARMASTUS LIIDAB KOKKU

Jeesus Kristus sõnas: ”Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Joh. 13:35). Paapua Uus-Guineas on kristlik armastus liitnud inimesi hoolimata nende keelest, rassist,  hõimukultuurist ja majanduslikust seisust. Kui õiglase südamega inimesed sellist armastust näevad, märgivad nad sageli: ”Jumal on teiega.”

Just nii sõnas bussiomanik ja endine luteri kiriku pastor Mange Samgar, keda varem tsiteeriti. Mis aitas tal jõuda sellise järelduseni? Kohalik kogudus üüris piirkonnakonvendile Laesse sõitmiseks Mange bussi. ”Kuna Jehoova tunnistajad pakkusid talle huvi, tegi ta sõidu kaasa,” räägivad Steve ja Kathryn Dawal, kes olid konvendipaigas, kui buss saabus. ”Mangele avaldas konvendikorraldus ja Jehoova rahva eri rasside ja hõimude vahel valitsev ühtsus väga tugevat muljet. Ajaks, mil ta bussitäie Jehoova tunnistajatega koju naasis, oli ta veendunud, et on leidnud tõe. Hiljem said tema ja ta poeg kristlikeks kogudusevanemateks.”

Noorel leseks jäänud üldpioneerist õel Hoela Foroval tuli hoolitseda ka oma ema eest, kes oli samuti abikaasa kaotanud, ning nad vajasid hädasti uut kodu. Kahel korral õnnestus tal natuke raha kokku hoida ja ta andis selle sugulasele, et too puitu ostaks, kuid ei näinud seda raha enam kunagi. Mõistes Hoela täbarat olukorda, ehitasid kohalikud tunnistajad ainult kolme päevaga ta kodu ümber. Hoelal olid kõik need kolm päeva silmad märjad. Ta oli hingepõhjani tänulik vendade armastuse eest. Maja ümberehitamine andis ka suurepärast tunnistust. Kohaliku kiriku diakon imestas: ”Kuidas on võimalik, et inimesed, kes ei kerja raha ning kõnnivad lihtsalt raamatutega ringi, ehitavad kolme päevaga maja?”

Apostel Johannes kirjutas: ”Armsad lapsed,  armastagem mitte sõna ja keelega, vaid teo ja tõega” (1. Joh. 3:18). Tänu sellisele armastusele, mis väljendub nii mitmelgi viisil, läheb kuningriigitöö Paapua Uus-Guineas suurepäraselt edasi. 3672 kuulutajat uurivad Piiblit 4908 õpilasega ning 2010. aastal võttis Kristuse surma mälestusõhtust osa 25875 inimest — mis on võimas tõend Jehoova jätkuvast õnnistusest! (1. Kor. 3:6.)

Ligi 70 aastat tagasi saabus käputäis julgeid vendi ja õdesid sellele imelisele, kuid müstilisele maale, tuues endaga kaasa tõe, mis teeb inimesed vabaks (Joh. 8:32). Järgnevatel aastakümnetel liitusid nendega selles töös paljud Jehoova tunnistajad nii kaugelt kui lähedalt. Nende ees laiusid näiliselt ületamatud takistused: tihedad džunglid, malaariast kubisevad sood, väga kehvas seisus või olematud teed, samuti vaesus, hõimuvaen, lokkav spiritism ning vahel ka ristiusu vaimulike ja nende toetajate vägivaldne vastupanu. Lisaks tuli vendadel pista rinda kirjaoskamatusega ning keerulise ülesandega kuulutada tuhandetele hõimukogukondadele, kes kõnelevad enam kui 800 keelt! Nende ennastohverdavat panust kuningriigi kuulutustöösse hindavad väga tunnistajad, kes tulid pärast neid, et ehitada juba rajatud vundamendile.

Paljusid sedasorti raskusi tuleb Jehoova teenijatel Paapua Uus-Guineas siiani kogeda. Kuid Jumalal on kõik võimalik (Mark. 10:27). Seega, lootes täielikult Jehoovale, on selle mitmepalgelise maa vennad ja õed veendunud, et Jehoova aitab veel suurel hulgal õiglastel inimestel puhastada oma huuled, ”et nad kõik võiksid hüüda Jehoova nime, teenida teda õlg-õla kõrval!” (Sef. 3:9).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 88]

”Bobogi, kus sa õppisid seda kõike tegema?”

[Väljavõte lk 100]

”Ta nõustus meie ”misjonifilmi” tasuta näitama”

[Väljavõte lk 104]

”Sa kas loobud oma religioonist või otsid endale uue töökoha”

[Väljavõte lk 124]

Kui nad nägid, mis on õe kotis, tundsid nad tehtu pärast süümepiina

[Väljavõte lk 149]

”Neil on küll valge nahk, aga nende süda on nagu meie süda”

 [Kast/pilt lk 80]

Lühiülevaade Paapua Uus-Guineast

Maa

Paapua Uus-Guinea hõlmab Uus-Guinea saare idaosa. Riik koosneb 151 väiksemast saarest ja on pindalalt Rootsist pisut suurem. Sisemaad ilmestavad järsuharjalised mäed; rannikuala katavad tihedad vihmametsad ja sooalad.

Rahvastik

6,7 miljonist elanikust on 99 protsenti paapuad ja melaneeslased. Ülejäänud on polüneeslased, hiinlased ja eurooplased. Enamik peab end kristlasteks.

Keel

Paapua Uus-Guinea on keeleliselt maailma kõige mitmekesisem riik, seal kõneldakse 820 keelt — 12 protsenti kõigist maailma keeltest. Lisaks kohalikele keeltele kõneleb valdav osa inimesi ka tokpisini, hirimotu või inglise keelt.

Elatis

Umbes 85 protsenti elanikkonnast järgib traditsioonilist eluviisi, hoolitsedes väikestes külades pisikeste köögiviljaaedade eest. Mägismaal kasvatatakse kohvi ja teed, mis lähevad hästi müügiks. Riigi majanduses on tähtsal kohal mineraalid, gaas, nafta ja puit.

Toit

Peamised toiduained on bataat, taro, maniokk, saago ja banaanid, mida süüakse toorelt või küpsetatult. Populaarsed on ka köögiviljad, troopilised puuviljad ning konserveeritud liha ja kala. Sealiha süüakse erilistel sündmustel.

Kliima

Paapua Uus-Guineas on kaks aastaaega — ”märg ja mitte nii märg” aastaaeg. Kuna Paapua Uus-Guinea paikneb ekvaatori lähedal, valitseb rannikul troopiline kliima, kuid mägismaal on jahedam.

 [Kast/pildid lk 83, 84]

”Sain oma häbelikkusest võitu”

ODA SIONI

SÜNDINUD 1939

RISTITUD 1956

LÜHIANDMED Esimene kohalik pioneer Paapua Uus-Guineas. Teenib Port Moresby Hohola Motu koguduses eripioneerina.

▪ KUI mu vanem õde nägi Tom ja Rowena Kittot Hanuabada küla laudteedel kuulutamas, kutsus ta mind kaasa nende koosolekule, et saada selgust selles ”uues religioonis”. Tollal peeti koosolekuid kohaliku piibliõpilase Heni Heni Nioki kodus.

Olin 13-aastane ja väga häbelik. Läksin Heni Heni koju, kuhu oli kogenenud umbes 40 külaelanikku, ja istusin tagapool hiirvaikselt, nägu käte vahel. Kuuldu meeldis mulle ja ma läksin korduvalt tagasi. Peagi palus Heni Heni mul tõlkida Tom Kitto ingliskeelne kõne motu keelde, mida enamik kohalviibijaid kõneles.

Mõni aasta hiljem hakkasin tööle kohalikus haiglas ja tahtsin arstiks saada. John Cutforth kutsus mind kõrvale ja arutles minuga lahkelt: ”Kui sinust saab arst, võid inimesi füüsiliselt aidata, kuid kui sinust saab ”vaimne arst”, võid aidata inimestel igavese elu saada.” Sel nädalal alustasin pioneerteenistust.

Kõigepealt määrati mind Wau linna. Olin hiljuti seda linna külastanud ja leidnud mitu inimest, kes olid tõest huvitatud. Üks mees, Jack Arifeae, kutsus mind kohalikku luteri  kirikusse jutlust pidama. Valisin teemaks Jumala seaduse vere kohta. Koguduse 600 liiget kuulasid huviga mu ettekannet, kuna paljud neist uskusid, et kui tarvitada inimese verd, võib ta vaim nende kehasse üle tulla. Preester oli maruvihane ja ütles kokkutulnud rahvale, et neil ei tohi minuga mitte mingit pistmist olla. Kuid paljudele meeldis kuuldu ja nad tegid vaimseid edusamme.

Aasta hiljem määrati mind teenima Manu Manusse, mis asub Port Moresbyst umbes 50 kilomeetri kaugusel loodes. Seal kohtusin ma kohaliku pealiku Tom Surauga, kes kutsus mind enda külasse kuulutama. Pärast seda, kui olin külaelanikega kolm päeva Piiblit uurinud, raiusid nad katki oma puust neitsi Maarja ebajumalakuju ja viskasid selle jõkke.

Allavoolu elavad inimesed korjasid aga kuju tükid kokku ja viisid need küla katoliku preestrite kätte, ise hädaldades: ”Nad tapsid Maarja!” Kaks preestrit otsisid mu kohe üles. Üks neist astus otsejoones minu juurde ja lõi mulle rusikaga näkku, lõigates oma sõrmusega mulle sügavalt põske. Kui kohalikud külaelanikud mulle appi tõttasid, kiirustasid preestrid minema.

Läksin Port Moresbysse, et lasta haav kinni õmmelda ja politseis kaebus esitada. Hiljem preestreid trahviti ja nad tagandati ametist. Mina aga naasin külla ja rajasin seal eraldiasuva grupi. Jehoova abiga sain oma häbelikkusest võitu.

[Pilt]

Esimesed koosolekud toimusid Heni Heni kodus

[Kast lk 86]

Wantok’ite elukorraldus

Väljend wantok, mis tähendab tokpisini keeles ”üks keel”, viitab tugevatele kultuurilistele sidemetele samasse etnilisesse rühmitusse kuuluvate inimeste vahel, kes kõnelevad üht keelt. Nende sidemetega kaasnevad teatud kohustused ja eesõigused. Näiteks oodatakse inimestelt, et nad hoolitseksid eakate või töötute või töövõimetute wantok’ite (sama keelt kõnelevate inimeste) materiaalsete vajaduste eest. Sellest on palju abi maal, kus puudub peaaegu igasugune sotsiaalhoolekanne.

Sellisel elukorraldusel on ka oma varjukülg. Näiteks, kui piibliõpilane võtab kindla seisukoha tõe poolel, võivad pereliikmed ta hüljata. Sel juhul tuleb uutel kuulutajatel, kes jäävad töötuks või satuvad majandusraskustesse, otsida Jehoovalt abi (Laul 27:10; Matt. 6:33). ”Wantok’ite elukorraldusega võib kaasneda surve, et vennad ja õed läviksid ülemäära tihedasti oma ilmalike sugulastega, kaasa arvatud nendega, kes on kogudusest eemaldatud,” sõnab harubüroo komitee liige Kegawale Biyama. ”Samuti nõuavad kandidaadid valimiste ajal oma Jehoova tunnistajatest sugulastelt, et nad neutraalsuse suhtes kompromissi teeksid.” Loomulikult ei tee nad seda.

 [Kast/pilt lk 91]

Ta võitis paljude südame

Paapua Uus-Guineas misjonärina teenides võitis John Cutforth paljude südame. Vaatame, mida ütlevad tema kohta mõningad ta kaasmisjonärid ja teised, kellega ta koos töötas (Õpet. 27:2).

Erna Andersson: ”John sõnas meile: ”Tõeline misjonär saab kõigile kõigeks. Kui inimesed annavad sulle istumiseks puupaku, siis võta sellel istet — see on parim, mida nad saavad sulle pakkuda. Kui nad annavad sulle kõva puuvoodi, siis maga sellel — seda pakutakse lahkusest. Kui nad annavad sulle harjumatut toitu, siis söö seda — see on valmistatud armastusega.” John oli ennastohverdava misjonäri särav näide.”

Awak Duvun: ”Koloniaalvõimu ajal John mitte ainult ei murdnud läbi mustade ja valgete vahelistest eelarvamustest, vaid suisa hävitas need. Ta tavatses öelda: ”Pole mitte mingit vahet, kas inimene on must või valge.” John armastas kõiki.”

Peter Linke: ”Ühel pärastlõunal, kui John oli enamiku päevast reisinud, saabus ta meie koju Gorokasse tolmuse ja väsinuna. Ent pärast õhtusööki sõnas ta: ”Ma ei ole täna mitte midagi teiste heaks teinud”, ja nende sõnadega läks ta õhtuhämaruses ühele kohalikule perele külla, et neid julgustada. Ta oli alati teistest huvitatud. Me kõik armastasime teda.”

Jim Dobbins: ”John õpetas meid elama vähenõudlikult ja kuulutama lihtsalt — kasutama Jeesuse sarnaselt näiteid, millest inimesed aru saavad. See aitas meil lävida inimestega, kes olid kirjaoskamatud.”

 [Kast/pilt lk 101]

”Me ei loobu eales oma usust!”

KALIP KANAI

SÜNDINUD 1922

RISTITUD 1962

LÜHIANDMED Üks esimesi, kes Madangi piirkonnas tõe vastu võttis. Jutustab tema poeg Ulpep Kalip.

▪ MU ISA oli alandlik juurdleva loomuga mees. Kui ta mõne probleemiga silmitsi seisis, oli tal tavaks tähelepanelikult kuulata ja olukorda analüüsida ning alles seejärel oma arvamust avaldada.

15-aastaselt sattusin Madangi haiglasse, kuna hai hammustas mu jala altpoolt põlve ära. Mind vaatama tulles kohtas isa John Davisoni. ”Uues maailmas,” ütles John, ”võib Jehoova teie pojale uue jala anda.” See äratas isas huvi ja ta hakkas põhjalikult Piiblit uurima ning peagi sai tema usk tugevaks.

Kuna isa ja osa ta sugulasi katoliku kirikust lahkus, õhutati politseid meid kodudest minema ajama. Meie 12 maja, mida ümbritsesid kaunid lilleaiad, olid vähem kui aasta vanad. Politsei viskas leegitsevad tõrvikud majade rookatustele, mis kohe põlema lahvatasid. Püüdsime kähku oma vara päästa, kuid hõõguv tuhk ja suits ajas meid majadest välja. Nutsime, nähes, kuidas majad maatasa põlesid.

Raske südamega kõmpisime naaberkülla Bagildigisse, kus külapealik lubas meil lahkelt ühte pisikesse onni kolida. Seal pöördus isa meie poole sõnadega: ”Jeesust kiusati taga. Niisiis on täiesti ootuspärane, et ka meid kiusatakse taga. Kuid me ei loobu eales oma usust!”

 [Kast/pilt lk 107, 108]

Ta ei kahetse, et astus ”valesse” kooli

MICHAEL SAUNGA

SÜNDINUD 1936

RISTITUD 1962

LÜHIANDMED Alustas eripioneerteenistust 1964. aasta septembris ja on eripioneerina teeninud kauem kui keegi teine Paapua Uus-Guineas.

▪ KOLISIN 1959. aastal Rabauli, et omandada lisaharidust. Kui kuulsin, et Jehoova tunnistajatel on oma kool, läksin ”õpetaja” Lance Gossoni koju, arvates, et saan astuda ametikooli. Lance kutsus mind piibliuurimisele, mida peeti igal kolmapäeval. Kuigi olin oodanud midagi muud, võtsin kutse vastu. Hindasin sügavalt õpitut, eriti seda, et Jumala nimi on Jehoova ja et ta loob ”uued taevad ja uue maa” (2. Peetr. 3:13). Mind ristiti 1962. aasta 7. juuli hommikul ja ma ei kahetse üldse, et astusin ”valesse” kooli.

Samal päeval võtsin osa koosolekust neile, kes on huvitatud pioneerteenistusest. Koosoleku juhataja, piirkonnaülevaataja John Cutforth rõhutas, et põllud on lõikuseks valged ja vajatakse rohkem töötegijaid (Matt. 9:37). Kohe, kui mul selleks võimalus avanes, olin puhkuseaja pioneer, nagu abipioneere tollal nimetati. 1964. aasta mais alustasin pioneerteenistust ja septembris sai minust eripioneer.

Mäletan ühte kogemust kuulutustöölt Rabauli lähistel. Üks tolai mees küsis, kas ma laenaksin talle oma  Piiblit, et ta saaks sealt ühte teksti lugeda. Kui ma seda tegin, rebis ta Piibli tükkideks ja viskas need maha. Selle asemel et vihastuda, teavitasin asjast politseiülemat, kes otsemaid käskis politseinikul tolle mehe arreteerida. Ülem ütles mehele: ”Sa oled halb inimene. Sa rikkusid Jumala ja valitsuse seadust. Sa pead homme sellele mehele uue Piibli ostma, ja kui sa seda ei tee, saadame sind vanglasse.” Ülem palus mul tulla järgmise päeva hommikul kell 10 politseijaoskonda raha järele, et uus Piibel osta. Kui ma kohale jõudsin, ootas raha mind ees. Nüüdseks on paljud tolailased tõe vastu võtnud.

Ühel teisel korral levitasime koos grupi tunnistajatega Wewakist lääne pool ”Kuningriigi sõnumit”. Teised töötasid minust eespool. Kohalik külavanem sai aga teada, mida vennad teevad, ja lasi kõik levitatud voldikud kokku koguda. Ta ilmselt teadis, et peagi jõuan sinna mina, kuna ta ootas mind keset teed, käed puusas ja ühes käes meie voldikud. Küsisin, kas on mingeid probleeme. Ta näitas mulle voldikuid ja ütles: ”Siin otsustan nende asjade üle mina ja ma ei taha, et te neid levitate.”

Võtsin voldikud enda kätte. Külaelanikud kogunesid meie ümber. Vaatasin neile otsa ja küsisin: ”Kas teil on vaja ametlikku luba selleks, et aias töötada või kalale minna?”

”Ei,” vastas üks naine.

Seejärel küsisin neilt: ”Kas te tahate neid lugeda?”

”Jah,” kostsid nad. Niisiis jagasin neile voldikud uuesti kätte, ilma et mind oleks takistatud. Hiljem tuli mul küll veel kaitsta end koosolekul, kuhu oli kogunenud umbes 20 külavanemat, kuid õnneks hääletas enamik neist, välja arvatud kaks, meie kuulutustöö poolt.

 [Kast/pilt lk 112]

’Kas nad on su südame ära söönud?’

AIOKOWAN

SÜNDINUD 1940

RISTITUD 1975

LÜHIANDMED Üks esimesi, kes engalastest tõde õppis.

▪ KUI Tom ja Rowena Kitto saabusid Engasse Wabagisse, levitasid kohalikud misjonärid nende kohta valejutte. Näiteks väitsid nad, et Tom ja Rowena kaevavad välja surnud inimesi ja söövad neid. Sellised lood hirmutasid mind tõsiselt.

Kord küsis Tom mu isa käest, kas ta teab mõnda noort naist, kes saaks aidata ta abikaasat kodutöödes. Isa osutas minule. Tundsin kabuhirmu, aga isa sundis mind seda tööd vastu võtma.

Mõne aja pärast küsisid Tom ja Rowena minult: ”Mis sa arvad, mis juhtub, kui inimesed surevad?”

”Head inimesed lähevad taevasse,” kostsin.

”Kas sa lugesid seda Piiblist?” küsisid nad.

”Ma ei ole koolis käinud ega oska lugeda,” vastasin.

Nad õpetasid mind lugema ja aegamisi sai Piibli tõde mulle selgeks. Kui lõpetasin katoliku kirikus käimise, küsis üks kirikujuht: ”Miks sa enam kirikus ei käi? Kas see valge abielupaar on su südame ära söönud?”

”Jah,” vastasin, ”mu süda on nüüd tõesti nendega, kuna ma tean, et nad õpetavad mulle tõde.”

 [Kast/pilt lk 117]

”Anna mulle kana ja see on sinu”

AWAIWA SARE

SÜNDINUD 1950

RISTITUD 1993

LÜHIANDMED Õppis tõde kõrvalises paigas. Praegu on teenistusabiline Mundipi koguduses.

▪ SÕBRAL külas olles nägin raamatut ”Tõde, mis viib igavesse ellu”. Lugesin sealt mõne peatüki ja küsisin selle endale. Sõber kostis: ”Anna mulle kana ja see on sinu.”

Kaup saigi tehtud. Läksin raamatuga koju ja lugesin seda huviga. Ei möödunud palju aega, kui hakkasin teistele rääkima imelistest asjadest, mida olin raamatust teada saanud. Seda hoolimata sellest, et kahel korral kutsuti mind kirikuõpetajate juurde, kes käskisid mul kuulutamise lõpetada.

Peagi pärast seda kirjutasin harubüroole ja uurisin, kust võiksin enda kandis Jehoova tunnistajaid leida. Minuga võttis ühendust Alfredo de Guzman, kes kutsus mind Madangi piirkonnakonvendile.

Saabusin konvendile oma igapäevastes kulunud rõivastes ja pika musta habemega. Kuid sellele vaatamata koheldi mind lahkelt ja lugupidavalt. Konvendi ajal hakkasid mul silmist pisarad voolama, kuna kuuldu puudutas mu südant. Järgmisel päeval tulin konvendile habe aetuna.

Pärast konventi tuli Alfredo minu kodukülla. Ta pidi selleks kaks tundi veoautoga sõitma ja Madangist veel viis tundi edasi kõndima. Mu pereliikmed ja sõbrad pommitasid teda küsimustega, kuid ta vastas neile kõigile Piibli põhjal.

Mundipi koguduses on nüüd 23 kuulutajat ja koosolekutel käib rohkem kui 60 inimest.

 [Kast/pilt lk 125, 126]

”Mis sul enda õigustuseks öelda on?”

MAKUI MAREG

SÜNDINUD 1954

RISTITUD 1986

LÜHIANDMED Teenis palju aastaid pioneerina saarel, kus ei olnud teisi Jehoova tunnistajaid.

▪ AASTAL 1980 sain Madangis ühelt pioneerilt traktaadi ja tõin selle koju Bagabagi saarele, mis asub kuue paadisõidutunni kaugusel. Mulle meeldis traktaadi sisu ja ma kirjutasin harubüroosse, et saada rohkem informatsiooni. Peagi pärast seda sain kirja Madangi pioneerilt Badam Duvunilt, kes kutsus mind piirkonnakonvendile. Olin tema juures kaks nädalat külas ja hakkasin Piiblit uurima. Samuti käisin kõigil koosolekutel kohalikus kuningriigisaalis. Koju naastes jätkasin kirja teel uurimist.

Varsti hakkasin uurima Piiblit Bagabagi saare 12 perega. Korraldasime minu onu pool korrapäraselt koosolekuid, järgides grupi piibliuurimise eeskuju, mida olin näinud Madangis. See polnud sugugi meelt mööda mu isale, kes oli luteri kiriku silmapaistev liige. ”Mina tunnen Jahvet, mitte Jehoovat,” kärkis ta. Avasin tokpisinikeelse Piibli ja näitasin talle kirjakoha 2. Moosese 3:15 allmärkust, kus mainitakse Jumala nime. Mu isa oli sõnatu.

Kolmel korral käskis ta mul ilmuda kirikujuhtide ette oma usku kaitsma. Üks neist kokkusaamistest toimus  saare suurimas kirikus. Kohal oli ühe 100 inimese. Õhus oli tunda pinget. ”Mis sul enda õigustuseks öelda on?” nõudis eesistuja. ”Ma soovin kõiges järgida piibliteksti Matteuse 6:33 ja seada Jumala Kuningriigi esikohale,” vastasin ja hoidsin kõvasti Piiblist kinni. Mu isa kargas püsti. ”Kas sina tahad hakata meid õpetama?” karjus ta vihaselt. Üks mu onu tõusis, et mulle virutada, aga teine sugulane astus minu kaitseks välja. Kokkutulek väljus kontrolli alt. Lõpuks lubati mul ära minna.

Ent raskused alles algasid. Kahjuks oli ühel naisel, kes meie koosolekutel käis, haige laps, kes ära suri. Mõned meie kogukonnas süüdistasid lapse surmas mind, öeldes, et see juhtus sellepärast, et ma lapse emale uut religiooni õpetasin. Isa ähvardas mind raudkangiga ja viskas mu kodunt välja. Põgenesin Madangi koos oma tädi Lamit Maregiga, kes samuti tõe vastu võttis. Peagi ristiti meid mõlemaid.

Aja möödudes jäi mu isa tõsiselt haigeks. Võtsin ta enda juurde Madangi ja hoolitsesin ta eest kuni surmani. Selle aja jooksul pehmenes ta süda minu religiooni suhtes. Enne surma õhutas ta mind naasma Bagabagi saarele ja kuulutama selle elanikele. Seda ma tegingi aastal 1987. Sugulased olid minu vastu lahked ja ehitasid mulle väikse maja. 14 aastat olin saarel ainus tunnistaja, 12 aastat teenisin pioneerina.

Hiljem tulin Madangi tagasi, et koos Lamitiga pioneerina teenida. 2009. aastal tuli Bagabagi saarelt kuus inimest Madangi tähistama iga-aastast Kristuse surma mälestusõhtut. Ma pole abiellunud ja mul on hea meel, et olen saanud kasutada oma vallalisust Jehoova teenistuses täiel määral.

 [Kast/pildid lk 141, 142]

Jehoova korjas mu üles

DORAH NINGI

SÜNDINUD 1977

RISTITUD 1998

LÜHIANDMED Kuulis tõde lapsena, sattus perekonna põlu alla. Hiljem alustas pioneerteenistust, praegu teenib harubüroos.

▪ LEIDSIN 17-aastaselt raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Mõistsin üsna pea, et olen avastanud midagi väga erilist. Olin kindel, et see on Jehoova tunnistajate raamat, kuna siis, kui olin nelja-aastane, olid kaks tunnistajat rääkinud mulle Jumala tõotusest rajada maa peale paradiis.

Peagi pärast raamatu leidmist ütlesid mu kasuvanemad, et kuna neil endil on viis last, tuleb mul naasta sugulaste juurde rannikulinna Wewakki. Sinna jõudes sain öömaja isa venna juures.

Tahtsin väga tunnistajatega kokku saada ja otsisin üles kuningriigisaali. Jõudsin kohale just siis, kui vend teatas lõpulaulu numbri. Sellest hoolimata märkas mind Ameerika Ühendriikidest pärit misjonär Pam ja leppis minuga kokku piibliuurimise. Mulle meeldis väga kõik, mida õppisin, kuid pärast kolme uurimiskorda tekkis meil onuga kokkupõrge.

Kord, kui tulin pühapäevaselt koosolekult tagasi, märkasin, et onu aiast tõuseb suitsu. Ta põletas ära kõik mu isiklikud asjad, kaasa arvatud piiblilise kirjanduse. Mind nähes karjus ta: ”Juhul kui sa tahad koos nende  inimestega Jumalat teenida, siis las nemad hoolitsevad su eest.” Kuna onu viskas mu majast välja, olin sunnitud minema oma bioloogiliste vanemate juurde, kes elasid ühes külas Wewakist kahe autosõidutunni kaugusel.

Kui ma isa juurde jõudsin, ütles ta mu vendadele ja õdedele: ”Kes see neiu on? Ma ei tunne teda. Me andsime ta kolmeaastaselt ära.” Sain aru, et ma pole sinna oodatud; niisiis lahkusin ja elasin, kus juhtus.

Umbes kaks aastat hiljem kohtasid kaks eripioneerist venda mind mu vanemate külas. Ütlesin neile: ”Palun öelge Pamile, et ma pole unustanud seda, mis ta mulle õpetas, aga mul pole mitte kuidagi võimalik temaga kokku saada.” Peagi pärast seda õnnestus mul siiski kohtuda Pamiga Wewakis ja uuesti uurima hakata. Selle aja kestel elasin kolme erineva pere juures, aga minu läbikäimise pärast Jehoova tunnistajatega visati mind igalt poolt välja. Pam korraldas lahkelt asjad nii, et sain elada ühes tunnistajate peres Wewakis. Mind ristiti 1998. aastal ja ma alustasin pioneerteenistust 1999. aasta septembris. 2000. aastal kutsuti mind Peetelisse ja mul on olnud eesõigus töötada tokpisini tõlketiimis.

Kuigi pere hülgas mu ja see tegi väga haiget, on mind õnnistatud vaimsete õdede ja vendadega. Üks mu lemmikkirjakohti on Laul 27:10 (UM), kus öeldakse: ”Kui ka mu oma isa ja ema mind hülgaksid, korjaks Jehoova mu üles.”

[Pilt]

Tokpisinikeelne kirjandus

 [Kast/pildid lk 147, 148]

”Jehoova on meie Suurim Õpetaja”

JOHN TAVOISA

SÜNDINUD 1964

RISTITUD 1979

LÜHIANDMED Lapsena kiusasid õpetajad ja kaasõpilased teda julmalt taga, mistõttu ta pidi koolist ära tulema, olles käinud seal kõigest kaks aastat. Praegu teenib ringkonnaülevaatajana.

▪ OLEN sündinud Govigovi külas Milne Bay provintsis. Mu isa hakkas Piiblit uurima, kui olin seitsmeaastane, ja ta õpetas tõde ka mulle.

Samal ajal alustasin kooliteed. Kui mu kaks anglikaanist õpetajat said teada, et käin läbi Jehoova tunnistajatega, hakkasid nad mind taga kiusama. Sama tegid kaasõpilased, pekstes mind isegi keppidega. Seetõttu olin sunnitud koolist lahkuma, olles käinud seal kõigest kaks aastat.

Umbes aasta pärast nägin ühte oma endist õpetajat kohalikul turul. Ta ütles: ”Sa oled tark poiss, kes oleks koolis hästi hakkama saanud. Aga oma usu tõttu saab sinust oma kaasõpilaste teenija.” Rääkisin isale kohtumisest õpetajaga ja ta ütles midagi, mis tõstis mu tuju: ”Kui maailm sind ei õpeta, siis õpetab Jehoova.”

Isa ja üks eripioneerist vend aitasid mul saada kõige väärtuslikumat haridust — teadmisi, mis viivad igavesse ellu (Joh. 17:3). Minu emakeel on dawawa, kuid nad õpetasid mulle Piiblit hirimotu keeles, millest sai mu  teine keel, ja tokpisini keeles, mis kujunes mu kolmandaks keeleks. Lasin end ristida 15-aastaselt. Kaks aastat hiljem hakkasin pioneeriks.

1998. aastal kutsuti mind teenistusväljaõppe kooli. Tollal ei osanud ma kuigi hästi inglise keelt. Et kooliks valmistuda, määras harubüroo mind ingliskeelsesse kogudusse Port Moresbys. Niisiis õppisin neljanda keelena veel ära ka inglise keele.

Pärast lõpetamist määrati mind Milne Bay provintsi Alotau kogudusse. Pool aastat hiljem olin ma väga üllatunud ja rõõmus, kui mind määrati ringkonnaülevaatajaks. Minu esimeseks ringkonnaks oli Uus-Britannia, Uus-Iirimaa, Manuse saar ja teised naabersaared. 2006. aastal sai minu kalliks kaasaks Judy. Seejärel teenisime ühe aasta eripioneeridena ja siis jätkasime ringkonnatööd.

Kogudusi külastades ütlen sageli noortele: ”Jehoova on meie Suurim Õpetaja. Niisiis lubage tal end õpetada ja ta valmistab teid igakülgselt eluks ette.” See on tõepoolest üks mu tähtsamaid õppetunde.

[Pilt]

Koos abikaasa Judyga

 [Teabegraafika/pildid lk 156, 157]

KRONOLOOGIA — Paapua Uus-Guinea

 1930

1935 Pioneerid saabuvad ühingu purjekal ”Lightbearer” Port Moresbysse kuulutama.

1940

1950

1951 Tom ja Rowena Kitto saabuvad Port Moresbysse.

1956 Pioneerid kolivad Uus-Iirimaale ja Uus-Britanniasse.

1957 John Cutforth peab piltjutlusi.

1960

1960 Registreeritakse Rahvusvaheline Piibliuurijate Ühing.

1962 Tom ja Rowena Kitto kolivad Uus-Guinea mägismaale.

1965 Ehitatakse harubüroo Kokisse Port Moresbys.

1969 Paapuas Haimas toimub rahvusvaheline konvent ”Rahu maa peal”.

1970

1975 Paapuast ja Uus-Guineast saab Paapua Uus-Guinea.

1977—1979 Vägivaldne rahvajõuk hävitab kuningriigisaali Milne Bay provintsis.

1980

1987 Pühitsetakse uus harubüroo.

1989 Bougainville’i saarel puhkeb kodusõda.

1990

1991 Ajakirja ”Vahitorn” hakatakse tokpisini ja hirimotu keeles andma välja samaaegselt ingliskeelse väljaandega.

1994 Haiglasidekomitee alustab tööd.

1994 Vulkaanipursked hävitavad Rabauli Uus-Britannias.

1999 Harubüroos alustab tööd kuningriigisaalide ehitusosakond.

2000

2002 Ehitatakse kokkutulekusaal Gerehusse Port Moresbys.

2010

2010 Pühitsetakse uue harubüroo laiendus.

2020

[Arvjoonis/pilt lk 118]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kuulutajaid

Pioneere

3500

2500

1500

500

1955 1965 1975 1985 1995 2005

 [Kaardid lk 81]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PAAPUA UUS-GUINEA

PORT MORESBY

Wewak

Sepiki jõgi

Kambot

Dimiri

Biwat

Yuati jõgi

Wabag

Mount Hagen

Banz

Wahgi org

UUS-GUINEA MÄGISMAA

Murray järv

Fly jõgi

Basken

Talidig

Bagildig

Madang

Goroka

Kainantu

Lae

Bulolo

Wau

Kerema

Savaiviri

Paapua laht

Popondetta

Kokoda rada

Hula

Agi

Govigovi

Alotau

KORALLIMERI

Manuse saar

Bismarcki saarestik

BISMARCKI MERI

Bagabagi saar

Uus-Britannia

Rabaul

Kokopo

Kurmalaki saar

Uus-Iirimaa

Kavieng

SAALOMONI MERI

Goodenough’i saar

Buka saar

Bougainville’i saar

Nukumanu atoll

Ekvaator

Haima

Six Mile

Hanuabada

Port Moresby sadam

Koki turg

Sogeri platoo

Ioadabu

 [Lehekülje suurune pilt lk 74]

[Pilt lk 77]

”Lightbearer”

[Pilt lk 78]

Esimesed kohalikud kuulutajad, vasakult paremale: Bobogi Naiori, Heni Heni Nioki, Raho Rakatani ja Oda Sioni

[Pilt lk 79]

Hanuabada küla Port Moresby linnaga taamal

[Pilt lk 82]

Shirley ja Don Fielder vahetult enne riiki saabumist

[Pilt lk 85]

Riigi esimene kuningriigisaal Port Moresbys Haimas

[Pilt lk 87]

John Cutforth

[Pilt lk 89]

Piltjutluse reproduktsioon

[Pildid lk 90]

Paremal: John Cutforth õpetab piltide abil; all: vend tassimas pilditahvlit, et kuulutada džunglikülades

[Pilt lk 92]

Alf Green, David Walker ja Jim Smith

[Pildid lk 93]

Vasakul: Shirley, Debbie ja Don Fielder; paremal: Don ja tema kanuu

[Pilt lk 96]

Jim Smith ja Glenn Finlay

[Pilt lk 97]

Stephen Blundy ületamas Kerema lahte

[Pilt lk 99]

Rosina ja Ken Frame

[Pilt lk 102]

Matthew ja Doris Pope

[Pildid lk 103]

Laes oli esimeseks koosolekupaigaks Magdalen ja John Endori kodu

[Pilt lk 109]

Mägismaa

[Pilt lk 110]

Tom ja Rowena Kitto oma väikse poe ja kodu ees Wabagis

[Pilt lk 113]

Erna ja Berndt Andersson

[Pilt lk 114]

Kerry Kay-Smith ja Jim Wright

[Pilt lk 115]

Mike Fisher Sepiki jõel

[Pildid lk 123]

Süütajad põletasid Agi kuningriigisaali maatasa, kuid see ehitati veel suuremana uuesti üles

[Pilt lk 127]

Elsie ja Bill Thew

[Pilt lk 128]

Puapua täies purjes

[Pilt lk 128]

Berndt Anderssoni ehitatud paat ”Pioneer”

[Pildid lk 131]

Reisival tööl Sepiki jõel

 [Pildid lk 132, 133]

Vasakul: ringkonnaülevaataja Warren Reynolds koos abikaasa Leanniga külastamas Biwati küla; ülal: avalik kõne Dimiri külas ringkonnakülastuse ajal

[Pilt lk 135]

Soare Maiga

[Pilt lk 135]

Kora Leke

[Pilt lk 136]

Save Nanpen

[Pilt lk 139]

Geordie ja Joanne Ryle

[Pilt lk 145]

Osa neist lastest visati koolist välja, kuna nad ei tervitanud lippu

[Pildid lk 152, 153]

Vasakul: Rabaul Tavurvuri vulkaani taustal; all: Rabauli kuningriigisaal, mis hävis 1994. aastal

[Pilt lk 155]

Tõlkerühm 2010. aastal

 [Pildid lk 161]

Paapua Uus-Guinea harubüroo

Harubüroo komitee: Dan Burks, Timo Rajalehto, Kegawale Biyama ja Craig Speegle