Eelmise teenistusaasta kõrgpunktid

EHKKI maailma olukord tekitab muret, on Jehoova tunnistajad jätnud taas seljataha kordaläinud aasta pühas teenistuses. Tänu Jumala õnnistusele ”kannab [hea sõnumi tõde] vilja ja kasvab terves maailmas” (Kol. 1:5, 6). Kindlasti annab selle aasta aruanne sulle uut jaksu ja tugevdab su usku.

 UUT ABIPIONEERTEENISTUSE VALLAS

Rõõm oli suur, kui abipioneerid võisid valida, kas püüelda aprillis 30- või 50-tunnise kuunormi poole. Paljud, kel tavaliselt polnud võimalik abipioneer olla, haarasid nüüd innukalt sellest võimalusest kinni. Tuhanded kuulutajad olid abipioneerid esimest korda, ja nii mõnedki, kes polnud ammu pioneeritöös osalenud, tegid seda taas rõõmuga. Lisaks püüdsid paljud, kes ei saanud abipioneerina teenida, kuulutustöös aktiivsemalt kaasa lüüa. Mida siis saavutati?

Enamik harubüroosid andis teada kasvust, mis ületas kaugelt eelmised kõrgarvud. Kogu maailmas osales abipioneeritöös 2657377 kuulutajat — umbes viis korda rohkem, kui oli eelmise aasta kõrgarv. Ülemaailmse Peeteli pere liikmetest, keda on 20290, osales selles teenistuses 80 protsenti ehk 16292 venda ja õde. Kas pole vaimustav, et Jehoova teenijad osalesid aprillis kuulutustööl rohkem kui ühelgi eelneval kuul ajaloo jooksul!

Kõigest aasta pärast laastavat maavärinat Haitil, kus hukkus 300000 inimest, andis sealne harubüroo teada kuulutustöö uuest kõrgarvust aprillis. 17009 kuulutajast teenis abipioneerina 6185. Erihoogtöö käigus pakuti äsja haiti keeles välja antud  brošüüri ”Kui sureb armastatud inimene” ning see pakkus leinajatele nii vajalikku lohutust ja lootust.

Nigeerias aga seisid vennad ja õed aprillis silmitsi isemoodi raskusega. Neljal valimistepäeval (kolm nendest olid laupäevad) kehtestas valitsus liikumiskeelu alates kella 7-st kuni kella 17-ni. Erandiks oli vaid valimas käimine. Ent pioneerivaimu see ei kustutanud. Üks kogudus andis teada: ”Meil on ülihea meel teile kirjutada, sest meie süda on tulvil tänu, et see nii imeline kuu oli.” Teises koguduses teenis 127-st ristitud kuulutajast 92 abipioneerina, kaasa arvatud kõik kogudusevanemad ja teenistusabilised. 688-st Nigeeria peetellasest teenis abipioneerina 555.

Nende eesmärk täitus. Jeannette, kes elab Burundi mägises maapiirkonnas, on alati tahtnud teha pioneeritööd, kuid kroonilise südamehaiguse tõttu ei suuda ta kõndida kaugele või järsust mäenõlvast  üles. Ta rõõmustas, kui kuulis, et aprillikuus on abipioneeride tunninormi vähendatud. Aitamaks Jeannette’il oma unistust täide viia, hoolitsesid kogudusevanemad selle eest, et ta saaks kuulutada oma kodu lähedal. Lisaks tulid pioneerid ja kuulutajad oma piibliõpilastega uurima tema poole. Kuu lõpus oli Jeannette ülirõõmus, et oli saanud alustada nelja piibliuurimist. ”Tahaksin uuesti pioneeritööd teha ja ma usun, et Jehoova aitab mind selles,” sõnas ta.

Grenada saarel teenis noor kurt õde vaatamata oma liikumispuudele abipioneerina. Ta mainib: ”Oli päris raske kõndida pika maa taha bussi peale, et kuulutama minna.” Lisaks oli ta töötu, mistõttu ta palus tungivalt, et Jehoova teda abistaks. Tegutsedes oma palvete kohaselt, elatas ta end heegeldustöid ja käsitsi valmistatud ehteid müües. ”Saavutasin kuulutustöös oma eesmärgi ning võisin kogeda usukaaslaste toetust ja julgustust,” sõnas ta hiljem. ”See tegi mind tõesti õnnelikuks!”

Toshi, 101-aastane õde Jaapanis, oli innukalt valmis teenima aprillis abipioneerina. Kuna ta hooldekodust enam väljas käia ei suuda, kuulutab ta peamiselt kirju kirjutades ja oma hooldajatele tunnistust andes. ”Ma kuulen kehvasti ja seepärast räägin valju häälega,” selgitab Toshi. ”Nii kuulevad mu juttu ka teised, kes juhtuvad läheduses olema.”

Halvatud jäsemetega Felix, kes elab Costa Ricas, otsustas teenida abipioneerina. Ent kuidas seda teha? Et Felix saaks möödujatele tunnistust anda, seati tema maja ette üles kirjanduslaud. Kuu lõppedes tundis ta küll füüsilist väsimust,  kuid tema vaim oli saanud värskendust ja ta oli ülirõõmus, et oli võinud alustada nelja piibliuurimist.

Aprillikuu erilises kuulutustegevuses tahtsid innukalt kaasa lüüa paljud noored kuulutajad. Seda soovisid ka Hispaanias elavad 11-aastane Sandra ja tema 7-aastane vend Alejandro. Abipioneeritööd õhutas neid tegema koguduse innukas vaim ja vanemate entusiastlik eeskuju. Ent kuidas nad seda teha saaksid — polnud nad ju veel ristitud? Mõlemad lapsed koostasid endale ajakava, et saaksid olla teenistuses sama palju aega kui vanemad. Seejärel harjutasid nad oma esitlusi pere piibliõhtul. Vanemad arvasid, et kuu lõpuks võivad lapsed ära väsida. Kuid kahe noore kuulutaja ind oli raugematu. 30. aprilliks olid peres kõik saavutanud oma eesmärgi kuulutada 30 tundi, välja arvatud väike Alejandro, kel oli veel kolm tundi puudu. Niisiis, et jõuda oma eesmärgini, läks ta koos isaga kuu viimasel päeval kuulutama. Kui õnnelik see pere küll oli, et neil oli üheskoos kuulutades olnud nii tegus ja tore kuu!

”Palvetasin iga päev selle eest, et suudaksime mõlemad Philipiga 30 tundi kuulutada,” jutustab  Jean. Kuid tema varem piirkonnaülevaatajana teeninud mees Philip lamas nüüd ajuarteri aneurüsmi tõttu liikumatult ühes Hispaania haiglas. Kuna ta oli ka kõnevõimetu, sai ta suhelda üksnes silmade abil, pilgutades silma jaatava vastuse puhul ühe korra ja eitava puhul kaks korda.

”Kui ma rääkisin talle võimalusest olla abipioneer, andis ta märku, et sooviks samuti teenida abipioneerina,” jutustab Jean. Ent kuidas selle eesmärgini jõuda?

Eelnevatel kuudel olid Jean ja Philip saanud kuulutada teistele patsientidele, sugulastele ja haiglatöötajatele. ”Tegime plaane kuulutada aprillis sealsamas palatis iga päev tunnikese ajal, mil Philip on ärkvel ja saab silmi pilgutades vestluses osaleda.”

Märtsis aga viidi Philip üle üksikpalatisse. Sellest hoolimata oli neil Jeaniga võimalik ajakavast kinni pidada ning vestelda haiglatöötajatega päeva jooksul mõne minuti kaupa mitu korda. Üks meditsiiniõde, kes võttis vastu raamatu ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, vaatas Philipile silma sisse ja lubas järgmisel päeval  tagasi tulla, et lugeda mõni piiblikoht. Kui õde naasis, palus Jean tal lugeda ette kirjakoha Johannese 17:3 ning selgitada, mida see tema arvates tähendab. Sel meetodil edasi uurides andis Philip silmade pilgutamisega märku, kas õde on asjast õigesti aru saanud või mitte. Õde astus Philipi palatist läbi ka siis, kui polnud tema kord valves olla, ütlemaks talle, et ta palvetab Jehoovaga lähedaseks saamise pärast.

Jehoova teenijad näevad selles aktiivsemas tegutsemises võimalust näidata oma armastust ligimese vastu, tänulikkust Jeesus Kristuse lunastusohvri vastu ja pühendumust oma taevasele Isale. Nad ootavad pikisilmi 2012. aasta märtsikuud, kui nad saavad taas valida, kas osaleda teenistuses 30 või 50 tundi.

 KOOLID, KUS ÕPETATAKSE JEHOOVA TEID

Jehoova organisatsioon suhtub äärmiselt tõsiselt Jesaja 2:3 prohvetikuulutusse ”Mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid”. Näiteks kui Teine maailmasõda alles möllas, mõistis ustav ja arukas orjaklass, et kõigist rahvastest inimesed vajavad enne Saatana maailma lõppu ikka veel Jehoovalt tulevat õpetust. Niisiis hakati organiseerima selliseid koole nagu Vahitorni ühingu Gileadi piiblikool ja teokraatlik teenistuskool. Viimasel ajal on juhtiv kogu teinud muudatusi mitmete eriväljaõpet andvate koolide töös.

Oktoobris 2010 nimetati teenistusväljaõppe kool ümber vallaliste vendade piiblikooliks. Ka edaspidi võetakse sellesse kaks kuud kestvasse kooli vastu vallalisi vendi, kes on kas kogudusevanemad või teenistusabilised. Siiani on selle õppekursuse kogu maailmas teinud läbi 37445 venda, kellest paljud teenivad pioneeride, reisivate ülevaatajate, misjonäride ja peetellastena.

Uus kahekuuline kristlike abielupaaride piiblikool, mis esialgu toimub New Yorgis Pattersonis, algas 2011. aasta juulis. Inglise keelt kõnelevad abielupaarid on selleks kooliks kõlblikud, kui nad on  vanuses 25—50 aastat, hea tervise juures, vähemalt kaks aastat abielus ja vähemalt kaks järjestikust aastat täisajalises teenistuses olnud. Lisaks peab mees olema olnud kaks järjestikust aastat kas kogudusevanem või teenistusabiline. Alates aastast 2012 korraldatakse kristlike abielupaaride piiblikooli kursusi paikades, kus praegu on vallaliste vendade piiblikool.

Kristlike abielupaaride piiblikooli eesmärgiks on anda eriväljaõpet abielupaaridele, nii et Jehoova  ja tema organisatsioon saaks neid veelgi paremini kasutada. Valdav osa lõpetanuid teenib üldpioneeridena suurema vajadusega piirkonnas oma kodumaal. Ent osa neist määratakse ajutisteks eripioneerideks või ka õpetatakse välja ringkonnatööks. Mõned võidakse määrata välismaale teenima, juhul kui nad on selleks kõlblikud ja valmis.

Need, kes soovivad sellesse kooli astuda, peaksid olema ennastohverdava vaimuga vaimselt küpsed inimesed. Selles uues koolis on samad õpetajad nagu vallaliste vendade piiblikoolis ja järgitakse põhiliselt sedasama õppekava. Mõningad osad sellest võetakse läbi ainult vendadega, samal ajal kui nende naised lähevad kuulutama. Täiendavaid üksikasju ja nõudeid neile, kes on kooli astumisest huvitatud, selgitatakse piirkonnakonventide ajal peetavatel koosolekutel.

Juhtiv kogu on teinud muudatusi Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli osas. Alates 24. oktoobrist 2011, mil õpinguid alustas 132. kursus, saavad väljaõpet vaid abielupaarid, kes on juba täisajalises eriteenistuses, näiteks kuulutustööpõllul teenivad misjonärid, kes pole veel Gileadi koolis käinud, eripioneerid, reisivad ülevaatajad ja peetellased. Harubüroo komitee võib anda abielupaarile soovituse kooli astumiseks, kui nad oskavad inglise keeles vabalt rääkida ja kirjutada.

Gileadi kooli lõpetanute ülesandeks on tugevdada ja stabiliseerida tegevust kuulutustööpõllul ja harubüroos kas kuulutustööd tegevate misjonäride, reisivate ülevaatajate või peetellastena. Kuulutustööd tegema määratuid rakendatakse tiheda  asustusega piirkondades, kus nad saavad kõige tõhusamalt mõjutada kuulutustegevust ja koguduse ettevõtmisi. Konkreetse vajaduse korral võivad harubüroode komiteed ka edaspidi taotleda, et nende territooriumile saadetaks teenima Gileadi kooli lõpetanuid. Ka võivad nad anda soovituse Gileadi kooli astumiseks hea ettevalmistusega täisajalistele eriteenijatele oma harubüroo territooriumilt. Mõnel juhul võivad harubüroode komiteed taotleda kooli lõpetanute kodumaale tagasisaatmist.

Harubüroo komitee liikmete ja nende naiste kool toimub Pattersonis kaks korda aastas inglise keeles. Mõnel üksikul juhul kutsutakse kooli ka maakomitee liikmeid. Ühes esimest korda kooli tulevate vendadega kutsutakse teist korda kooli ka varem seal käinud harubüroo komitee liikmeid. Harubüroo komitee liikmete naised võivad viibida koos oma abikaasadega enamikus tundides. Ent mõningaid  organisatsioonilist tegevust käsitlevaid osasid võetakse läbi vaid vendadega, samal ajal kui nende naised täidavad Peetelis muid ülesandeid.

Lisaks korraldatakse Pattersonis igal aastal kaks korda reisivate ülevaatajate ja nende naiste kooli kursust. Ameerika Ühendriikides peetavatel kursustel osalevad nüüd ka varem kursuse läbi teinud vennad; neid on umbes pool kursuslastest. Reisivate ülevaatajate naised osalevad enamikus tundides.

Kas pole Jumala rahvas rõõmus hea võimaluse üle saada väljaõpet, mida annab Jehoova? Jeesus ütles: ”Prohvetites on kirjutatud: ”Siis on nad kõik Jehoova poolt õpetatud”” (Joh. 6:45; Jes. 54:13). Oleme veendunud, et need uuendused annavad veel tugevama tõuke pakilisele tööle kuulutada head sõnumit kogu asustatud maal, enne kui tuleb lõpp.

 SUUR MAAVÄRIN JAAPANIS

Uudised kõikjalt maailmast räägivad sellest, et sagenenud on loodusõnnetused, nagu maavärinad, tsunamid, tornaadod, orkaanid, üleujutused, põlengud ja vulkaanipursked. Ehkki kõigi hiljutiste loodusõnnetuste käsitlemiseks napib ruumi, on meie kaasteenijad Jaapanist kujukaks näiteks, millise meelekindlusega Jehoova tunnistajad raskusi ületavad.

Reedel, 11. märtsil 2011 raputas Jaapanit kell 14.46 üheksamagnituudine maavärin. Sellest tekkinud tsunamid laastasid paljusid Vaikse ookeani rannikul paiknevaid linnu ja külasid. Umbes 20000 inimest on kas surnud või kadunuks tunnistatud. Katastroofipiirkonnas hävis neli kuningriigisaali, neli muutus kasutuskõlbmatuks. 235 meie vendade ja õdede elumaja pühiti maa pealt või sai raskeid kahjustusi ning enam kui tuhatkond vajas remonti.

Maavärin ja tsunami tekitasid tuumajaamale sedavõrd tõsiseid purustusi, et sealt lekkis keskkonda radioaktiivse saaste osakesi. Valitsus andis naabruskonna elanikele evakueerimiskäsu, nii et üleöö muutusid paljud paigad kummituslinnadeks. Lahkuma olid sunnitud ka selle kandi vennad ja õed, nõnda et ”kadus” kaks kogudust.

Kõige rängemalt kannatada saanud piirkondade 14000-st Jehoova tunnistajast kaotas 12 elu, 5 sai rängalt vigastada ja 2 on teadmata kadunud. Paljud,  kes selle jubeda sündmuse üle elasid, jäid ilma oma kodust ja varast ning hulk inimesi kaotas lähedased.

”Mul õnnestus viia oma invaliidist ema autosse ja ma hakkasin sõitma ettenähtud turvapaika,” selgitab Ofunatos elav Kiyoko. ”Siis tundsin suitsulõhna. Väljusin autost ja nägin, kuidas hiiglaslik veesein neelas meie maja. Vesi tormas meie suunas! Aitasin emal ukerdada raudteetammile. Me auto pühiti minema otse meie silme all.”

Pärast maavärinat üritas noor vend Koichi jõuda oma vanemate majani Ishinomakis, mis asub ookeanist viie kilomeetri kaugusel. Lähemale jõudes nägi ta aga, et kogu piirkond on vee all. ”Ilma paadita oli võimatu edasi liikuda.” Kolm nädalat pärast maavärinat leidis ta surnukambrist isa ja kuus nädalat hiljem ema surnukeha.

Shichigahamas otsustas Masaaki kohe, kui maavärin lõppes, parkida auto kuningriigisaali parklasse, mis asus ookeanist kilomeetri kaugusel. See vend  meenutab: ”Kohale jõudes nägin, et üks õde on samuti sinna evakueerunud. Mõtlesin, et tsunamid ei tule eales nii kaugele maismaale. Peagi aga kadus maa süngete vete alla! Meie autod hõljusid vees. Avasin auto akna ja ronisin välja katusele. Ent õe auto haaras vesi endaga kaasa ja ma kaotasin selle silmist. Palvetasin, et Jehoova aitaks teda.

Sadas lund, olin läbi ligunenud ja lõdisesin külmast. Lumesadu lakkas, kuid õhk oli jäine. Peagi loojus päike ja saabus pimedus. Tähed särasid kaunilt. Seisin oma auto katusel kui saarel keset jääkülma vett. Minusarnaseid oli teisigi, nad olid klammerdunud risuhunnikute või majakatuste külge. Mõtlesin, kas pean hommikuni vastu. Enda virgutuseks otsustasin esitada peast avaliku kõne, millega olin esinenud vaid paar nädalat tagasi. Teema oli täiesti ajakohane: ”Kust leida abi hädaajal?”. Pärast seda laulsin ainsa laulu, mida peast tean: ”Jehoova, mu Isa ja sõber”. Laulsin seda ikka ja jälle. Lauldes mõtlesin sellele, kuidas olin Jehoovat teeninud, ja mu silmist voolasid pisarad.

Siis aga hüüdis keegi mind majast teisel pool tänavat ja küsis: ”Kuidas teiega lood on? Ma tulen teile appi!”” Mees, kes Masaakit kõnetas, oli meisterdanud hulpivatest puujuppidest parve ning päästis läheduses olevaid inimesi. Tema abiga õnnestus Masaakil teise korruse akna kaudu kellegi majja varjule minna. Hiljem sai ta oma kergenduseks teada, et ka teises autos olnud õde päästeti.

Kohei ja Yuko elasid rõõmsas pulmaootuses. Laulatus pidi toimuma Rikuzentakata kuningriigisaalis laupäeval, 12. märtsil. Pärast seda, kui nad olid reedel raekojas oma abielu ametlikult registreerinud, toimus  maavärin. Kohei kuulis raadiost tsunamihoiatust ja kiirustas kõrgemasse paika. ”Kogu linn oli vines,” meenutab ta. ”Püsti oli jäänud vaid mõni üksik suur hoone. Kuni selle ajani olin muretsenud pulmade ettevalmistuse pärast, kuid üsna pea mõistsin, et toimunud on midagi kohutavat.”

Laupäeval olid Kohei ja Yuko ametis koguduse vendade ja õdede abistamisega. ”Naaberkogudustelt tulid meile abisaadetised,” sõnas ta. ”Mul oli hea meel kuulda, kuidas mu naine ütles, kui rõõmus ta on, et saime oma aega ja energiat usukaaslaste heaks kasutada. Tänasin Jehoovat sellise vahva kaasa eest. Tsunami pühkis minema meie uue kodu, auto ja kogu meie vara. Kuid ma olen nii tänulik meile osutatud vennaarmastuse eest.”

Füüsiline, vaimne ja emotsionaalne päästeabi. Jaapani harubüroo organiseeris kiiresti kolm hädaabikomiteed ja saatis katastroofipiirkonda korduvalt oma esindajaid. Kui mais tulid Jaapanisse vööndiülevaatajad Geoffrey Jackson ja Izak Marais peakorterist, kohtusid ka nemad ühe kõige enam laastatud piirkonna vendade ja õdedega. Korraldati erikoosolek kannatada saanud kogudustele. Telefoniühenduse kaudu võisid 2800 venda ja õde 21 kuningriigisaalis saada taas kinnitust, kuidas ülemaailmne vennaskond neid armastab ja neist hoolib.

Hädaabikomitee liikmed ja teised vabatahtlikud tegelesid usinalt abisaadetiste laiali jagamisega. Kõigepealt läks tarvis toitu, vett ja kütet. Samuti organiseerisid hädaabikomiteed kannatada saanud kogudustele eri suuruses rõivaste saatmist. Ajutiselt riputati koosolekupaikadesse vendade ja õdede tarbeks välja rõivad ja seati üles peeglid.

 Kui tänulikud kitsikusse sattunud vennad ja õed küll olid, nähes, kuidas Jehoova nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest hoolt kannab! Eriti tugevdasid neid kristlikud koosolekud. ”Koosolekud annavad mulle tagasi meelerahu,” kirjutas üks õde katastroofipiirkonnast. ”Need on mulle vaimseks päästenööriks.”

Lootustandev sõnum. Jaapani vennad asusid kiirelt oma meeleheitel naabritele Jumala Sõnast lohutust jagama. Grupp loodusõnnetusest puutumata jäänud linna kuulutajaid otsustas teha tänavatööd hiigelsuure plakati abil, kus oli kirjas ”Miks selline katastroof juhtus? Vastuse annab Piibel”. Huvi osutasid paljud, ja vennad levitasid vaid pooleteise päevaga 177 piibliõpetuste raamatut.

Katastroofipiirkonnas tegid tunnistajad kõigepealt korduskülastusi oma piibliõpilastele ja huvilistele, seejärel vestlesid naabritega, et pakkuda lohutust. Õde Akiko sõnab: ”Kui ma lugesin uksel ühele naisele ette kirjakoha Matteuse 6:34, puhkes ta nutma. Naise jutust selgus, et tal on palju muresid. Kui selgitasin, kuidas Piibel aitab meelerahu hoida, oli ta sellega kohe päri ja tänas mind. Hakkasin veel enam hindama seda, millist mõju võib Piibel inimeste südamele avaldada.”

Üks mees märkis: ”On olemas palju religioone, kuid teie ainsana tulite meie juurde isegi praegusel tavatul ajal.” Teine mees sõnas lugupidavalt: ”On hämmastav, et te sellisel kriisiajal jätkate oma tavapärast tegevust.” Üks kogudusevanem kommenteeris: ”Paljudel oli hea meel, et me neid külastame. Nad ütlesid: ”Te olete meie pool esimesed inimesed pärast katastroofi. Ootame teid tagasi.””

 ”UUE MAAILMA TÕLGE” 106 KEELES!

Reede, 15. juuli 2011, oli Lätis ja Leedus mälestusväärne päev — oluline verstapost sealsete jumalateenijate ajaloos. Kõnes, mida võis kuulda samal ajal mõlemas riigis, teatas Stephen Lett juhtivast kogust Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlke” väljaandmisest läti ja leedu keeles. Need olid 99. ja 100. keel, milles see tõlge välja anti. Viimase seitsme aasta jooksul on juhtiv kogu seadnud Piibli tõlkimise tähtsale kohale. Sellest tulenevalt on keelte arv, milles ”Uue maailma tõlge” on välja antud, võrreldes 2004. aastaga kahekordistunud. Kogu maailmas on tõlkijad usinalt ametis Piibli tõlkimisega järjest uutesse keeltesse.

Nagu võib arvata, võtavad vennad ja õed omakeelse piiblitõlke vastu suure rõõmuga. ”Hea on Piiblit küll omada, aga mõista seda omas keeles on maailma parim asi — sangokeelne Piibel läheb otse  südamesse,” lausus vend Kesk-Aafrika Vabariigist. ”Evangeeliume lugedes tulevad piiblitegelased mulle selgelt silme ette ning nüüd ma mõistan, mida nad tundsid.” Noor Etioopia õde annab edasi paljude tundeid, öeldes: ”Raske on sõnadega väljendada tänu oma südames. Olin alati palunud, et Jehoova annaks meile omakeelse ”Uue maailma tõlke”. Ja täna ta seda tegigi.”

 TEATEID KÕIKJALT MAAILMAST

Venemaal vaigistati jõhkard. Eakas õde Vera oli aastaid hädas naabriga, kes ei sallinud Jehoova tunnistajaid. Mees ähvardas õde ja kasutas roppe sõnu tema lapselaste kuuldes, kes vanaema sageli külastasid. Meeles kirjakoht Roomlastele 12:18, käitus Vera alati rahulikult ega laskunud mehega sõnasõtta. 2011. aasta jaanuaris muutus mees eriti agressiivseks. Kartes oma elu pärast, võttis Vera ühendust kohaliku politseinikuga. Huvitav oli see, et sama politseinik oli ühes linnaametnikuga 2010. aasta märtsis meie õde juba külastanud. Nad olid käinud, et kontrollida, kas ta ehk osaleb koos teiste tema pool kogunevate tunnistajatega ekstremistlikus tegevuses. Nüüd aga mõistis politseinik, milles probleem tegelikult seisneb. Ta tõreles mehega ja määras talle ähvarduste eest 3000 rubla (73 euro) suuruse trahvi. Pärast seda pole õel naabriga enam probleeme olnud. Väljendamaks tänu, kirjutas Vera politseijaoskonda kirja. Oma üllatuseks sai ta politseiülemalt vastukirja. Ülem tänas õde teda aidanud politseiniku kohta lausutud lahkete sõnade eest. Samuti kirjutas ta: ”Teie südamlikud sõnad ajal, mil politseile üldiselt hea pilguga ei vaadata, räägivad Teie usaldusest meie vastu.” Vera sõnab, et kohalik politseinik astub nüüd  alatihti tema poolt läbi, veendumaks, et kõik on korras.

”Prügimees” Türgis. Kaks äsja Piiblit uurima hakanud meest käisid piirkonnakonvendil. Nad kirjutavad: ”See oli meile nagu muinasjutt. Kõik naeratasid ning olid nii sõbralikud ja viisakad. Lõunavaheajal kõndisime ringi ning ei tundnud end üldsegi mitte võõrastena. Siis aga nägime, et meie poole astub vend, kes oli hakanud meiega Piiblit uurima. Ta tassis prügikotti. Üritasime kõrvale põigata, sest arvasime, et prügikorjamine ongi tema amet, ning me ei soovinud, et meid tuntaks kui mingi viletsa prügimehe sõpru. Niisiis pöörasime ringi ja poetasime end rahva sekka. Mõtlesime, et miks me küll uurime Piiblit prügivedajaga, aga mitte mõne laval kõnesid pidava mehega.

Ent uurimise edenedes selgus, et meie uurimist juhatav ”prügimees” teenib Jehoova tunnistajate harubüroos ja on harubüroo komitee liige. Kasvasime tões ja pühendasime oma elu Jehoovale. Mõistsime, et meie vend oli alandlikult käitunud ”vähemana” (Luuka 9:48). Kui väga me hindame väärtuslikku õppetundi, mille saime esimesel suurel kokkutulekul, kus me viibisime!”

Valed Armeenias. Kui Sevani linnas oma vanemad tapnud noormees väideti ekslikult olevat Jehoova tunnistaja, algatati meedias laialdane tunnistajate vastane laimukampaania. Olgugi et otsekohe saadeti meediale seda väidet kummutav avaldus, laimamine ei lakanud. Televisioon edastas eriteate kinnitusega, et noormees on Jehoova tunnistaja. Meist rääkides kasutati solvavaid  ja halvustavaid väljendeid ning saate ajal jooksis ekraanil tiiter ”Jehoova julmad ja selgrootud timukad”. Vaatajaid kutsuti koguni üles tarvitama Jehoova tunnistajate kallal füüsilist jõudu, kui tunnistajad peaksid neid külastama. Tagajärjeks oli see, et vaenulikkus Jehoova tunnistajate vastu kasvas riigis märgatavalt. Telejaamale esitati pretensioon, milles nõuti väärinfo tagasivõtmist, vabanduse palumist ning kompensatsiooni hea nime ja maine mustamise eest. Ajaks, mil see aastaraamat trükki läks, polnud telejaam veel väärinfot kummutanud, ehkki käimas olid läbirääkimised mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe saavutamise suunas.

Venezuela tulevased ehitajad. San José de Guaribe linnas möödus igal hommikul kuningriigisaali ehitusplatsist rühm lasteaialapsi. Alati nad peatusid hetkeks ja vaatasid põnevusega, mis toimub. Ühel päeval küsis õpetaja tunnis neilt, kelleks nad suurena tahavad saada. Küll ta oli üllatunud, kui koguni mitu last vastas, et ehitajaks nagu Jehoova tunnistajad! Aetuna uudishimust, otsustas ta koos teise õpetajaga viia kogu rühma ehitust vaatama. Kui külalised kohale jõudsid, tegid ehitajad neile platsil ringkäigu. Lapsed olid suures vaimustuses, eriti kui neil lubati erksavärvilisi kiivreid  kanda. Õpetajatel oli palju küsimusi, nii et saadi head tunnistust anda.

Kanada suurendab ajakirjade trükkimist. Kasutamaks annetusi võimalikult hästi, palus juhtiv kogu Kanada harubürool trükkida ajakirja ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” kõigile kogudustele Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Bermudas, Guyanas ja suuremale osale kogudustele Kariibi mere saartel. Niisiis suurendas Kanada harubüroo 2011. teenistusaasta algul ajakirjade trükiarvu 12 korda. Kanada trükib nüüd ajakirju 30 keeles, arvuliselt ligi neljandiku kogu maailmas trükitavatest ajakirjadest.

Avatud uste päev Soomes. Juhtiva kogu loal korraldati erikampaania, mis keskendus Jehoova tunnistajate saja-aastasele tegevusele Soomes, ja nende kuulutatavale sõnumile. Vennad levitasid innukalt 2010. aasta ”Ärgake!” augustinumbrit kaaneteemaga ”Jehoova tunnistajad. Kes nad on?”. Tänu sellele toimus palju häid keskustelusid meie töö teemadel. Augusti lõpus organiseerisid vennad harubüroos avatud uste päeva. Terve Peeteli pere jagas sealtehtava töö kohta selgitusi. Samuti oli üles pandud meie tööd tutvustavaid näitusi. Osal peetellastel olid seljas 40—50-aastate rõivad ja nad näitasid, kuidas tol ajal kanti rinnal ja seljal plakateid, mis reklaamisid avalikke kõnesid. Mitu osakonda oli külalistele väikseid suveniire valmistanud. Avatud uste päeval käis umbes 1500 inimest. Ka ajalehed, raadio ja televisioon kajastasid selle sündmuse järel meie tegevust heas valguses.

Rahutused Elevandiluurannikul. 2011. teenistusaasta algas optimistlikult: oodata oli edasist kasvu, kuna riigis oli 8656 kuulutajat ning neil oli 23019 piibliuurimist.  Paraku sööstis maa vaidlusi tekitanud valimiste tõttu 2010. aasta novembri lõpus kaosesse ja puhkesid rahvarahutused. Tagajärjeks oli see, et lahingutegevus jõudis endisesse pealinna Abidjani ning 2011. aasta märtsis ja ka veel aprillis põgenes linnast ning tervest riigist massiliselt tsiviilelanikke. Põgenike seas olid ka paljud meie vennad, kes pagesid jalgsi ning olid sunnitud jätma maha oma kodu ja vara.

Sel keerulisel ajal kaitses vendi sageli nende erapooletu seisukoht. Kord juhtus, et sõdurid sisenesid koolimajja, kus toimus õpetajate ja nõustajate seminar. Kõigil kästi põrandale heita ja anda ära väärtesemed. Kui vend ulatas neile meie väljaannetest pungil kuulutustöökoti, mõistsid sõdurid otsekohe, et ta on Jehoova tunnistaja. Nad tagastasid talle koti ühes raha ja mobiiltelefoniga, öeldes: ”Sina pole meile ohtlik.”

 HARUBÜROODE PÜHITSEMISED TOOVAD JUMALALE AU

18. detsembril 2006 asuti laiendama Tšiili harubürood. Tuli ehitada uus kahekordne büroohoone ja kolmekordne elumaja ning lisada märkimisväärselt laopinda. 16. oktoobril 2010 oli pühitsemisprogrammi kuulamas 5501 inimest. David Splane juhtivast kogust esitas hispaaniakeelse kõne.

19. veebruaril 2011 viibis Burkina Fasos laiendatud maabüroo pühitsemisel 210 inimest. Pühitsemiskõne pidas John Kikot peakorterist. Burkina Fasos juhtis kuni 2011. aasta maikuuni kuulutustööd Elevandiluuranniku harubüroo, pärast seda  aga Benini harubüroo. Ehitusplatsil töötajate hea käitumine tõi Jehoova nimele palju ülistust. ”Seal polnud kuulda mingit karjumist,” täheldas ühe suure tarnefirma töötaja. ”Me pole kunagi varem töötanud koos nii rahulike ja õnnelike inimestega.”

Suurt rõõmu tunti ka sellest, kui 27. augustil 2011 pühitseti Hongkongi harubüroo uued ruumid. Bürooruumid asuvad nüüd 37-korruselise hoone 19. korrusel, kust avaneb vaade Victoria sadamale (vt noolt allpool toodud pildil). Stephen Lett juhtivast kogust esitas pühitsemiskõne söögisaali, bürooruumidesse ja väljastusosakonda kogunenud rõõmsale 290-st inimesest koosnevale rahvahulgale. Suurem büroopind hõlbustab tunduvalt tõlke-, teenistus-, audio-video-, varustus-, väljastus- ja raamatupidamisosakonna tööd.

 TEATEID ÕIGUSLIKUST VALLAST

Ustav prohvet Jeremija võis täiesti põhjendatult loota, et kõikvõimas Jumal ei hülga teda iial. ”Nad võitlevad sinu vastu,” ütles Jehoova. Siiski lisas ta: ”Nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa” (Jer. 15:20). Nagu järgnevatest teadetest on näha, on Jehoova nüüdisaja teenijad võinud samuti kogeda tema toetust, kui nad on täitnud oma kuulutustööülesannet vastuseisu kohates (Matt. 24:9; 28:19, 20).

Armeenia Jehoova tunnistaja Vahan Bajatjan mõisteti väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keeldumise pärast kaheks ja pooleks aastaks vangi. Pärast seda kui ta oli jäänud Armeenias nii kohtu- kui ka apellatsiooniprotsessidel kaotajaks, võeti tema kohtuasi arutusele Euroopa Inimõiguste Kohtus. 2009. aasta 27. oktoobril langetasid Inimõiguste Kohtu seitse kohtunikku otsuse vend Bajatjani kahjuks ja Armeenia riigi kasuks. Kuid üks eriarvamusel kohtunik pidas kohtu otsust ”ühtesobimatuks praegu kehtivate Euroopa standarditega süümelistel kaalutlustel keeldumise küsimuses”. Niisiis, lähtudes küsimuse olulisusest, nõustus Inimõiguste Kohus viima kohtuasja 17 kohtunikust koosneva suurkoja ette.

7. juulil 2011 otsustas 17-liikmeline kohtukolleegium  häältega 16 ühe vastu, et Armeenia on rikkunud vend Bajatjani õigust südametunnistuse vabadusele. Kohus märkis, et ”pole mingit alust kahelda, et hageja keeldumine väeteenistusest oli motiveeritud tema usulistest tõekspidamistest, millest ta siiralt kinni pidas ning mis olid tõsises ja lepitamatus konfliktis tema kohustusega osaleda väeteenistuses”. Loodetavasti toob see pöördeline otsus lõpuks kergendust 69-le Armeenias vangistatud vennale, samuti vendadele, keda sama küsimus puudutab Aserbaidžaanis ja Türgis. a

Bulgaaria 2011. aasta 17. aprillil oli Burgase kuningriigisaalis rahumeelselt Kristuse surma mälestusõhtut pidamas sadakond inimest, nende hulgas oli naisi, lapsi ja eakaid. Väljas oli kokku tulnud umbes 60 mehest koosnev vihane rahvajõuk, kes hakkas lävel seisvaid tunnistajaid suurte kividega loopima. Seejärel üritas jõuk kuningriigisaali tungida, kuid vennad ei lasknud neil siseneda. Otsekohe kutsuti välja politsei, ent see oli aeglane reageerima. Rünnakus sai  vigastada hulk tunnistajaid, viis neist tuli kiirabiga haiglasse toimetada. Kogudus pidas kallaletungist hoolimata mälestusõhtut edasi. See rünnak oli midagi enneolematut, kui pidada silmas seda, millise lugupidamisega Jehoova tunnistajatesse üldiselt Bulgaarias suhtutakse. Tegelikult oleme tänu sellele vahejuhtumile pälvinud positiivset avalikkuse tähelepanu. Juhtiva kogu palvel pööras 13 harubürood oma riigis tegutseva Bulgaaria saatkonna tähelepanu sellele rünnakule. Pärast seda on Bulgaaria valitsus rünnaku hukka mõistnud ning kohalik prokurör on kaheksale seaduserikkujale süüdistuse esitanud.

Korea Vabariik Korea Vabariigis on üle 800 Jehoova tunnistaja ikka veel vangis süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldumise pärast, tingituna usulistest veendumustest. Alates aastast 1950 on väeteenistusest keeldumise pärast mõistetud üle 16000 Jehoova tunnistaja kokku rohkem kui 31000 aastaks vangi. Miks siis on nii palju noori mehi võtnud sellise kompromissitu seisukoha?

Iga väeteenistusest keelduv noormees langetab sisetunde ajel isikliku otsuse. Näiteks selgitas Kim Chi-Kwan kohtus: ”Mind puudutasid sügavalt Piibli õpetused, nagu näiteks see, et rahvad ei õpi enam sõdima ning et ligimest tuleb armastada nagu iseennast. Õppisin ka seda, et põhimõtetel rajanev armastus suudab ajendada meid armastama oma vaenlasi. Tuginedes sellekohastele piiblikohtadele ja lähtudes oma sügavatest veendumustest, langetasin otsuse keelduda väeteenistusest.” (Jes. 2:4; Matt. 5:43, 44; 22:36—39.)

Praegu pole Korea Vabariigi noormeestele antud võimalust valida alternatiivset tsiviilteenistust. Et seda  küsimust lahendada, on kümme kohtuasja kaevatud edasi Korea konstitutsioonikohtusse. 2010. aasta 11. novembril kuulas kohus ära suulised ütlused, sealhulgas selle, kas see, et Korea pole loonud süümelistel kaalutlustel keeldujatele võimalusi asendusteenistuseks, rikub Korea kodanike õigusi.

2011. aasta 24. märtsil otsustas ÜRO inimõiguste komitee, et Korea Vabariik on sadat süümelistel kaalutlustel väeteenistusest keeldujat (Jehoova tunnistajat) vangi pannes rikkunud inimõiguste rahvusvaheliselt tunnustatud norme. (Need 100 venda on oma vangistuse pärast teinud edasikaebuse ÜRO inimõiguste komiteele.) Lisaks esitati Korea konstitutsioonikohtule enne kümne ühendatud kohtuasja kohta otsuse langetamist kaalumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja langetatud õigeksmõistev kohtuotsus vend Bajatjani asjas (vt teadet Armeenia kohta lk 34—35). Hoolimata sellest toetas konstitutsioonikohus 2011. aasta 30. augustil väeteenistuse seadust, jättes täiesti arvestamata ÜRO inimõiguste komitee otsused, ning jätkas süümelistel kaalutlustel keeldujate vangimõistmist. Pidades silmas seda, et väeteenistuse seaduse ja konstitutsiooniga tagatud südametunnistusvabaduse vahel valitseb konflikt, olid üheksast kohtunikust kaks teisel arvamusel ja nõudsid alternatiivse tsiviilteenistuse sisseseadmist.

Türgi 2007. aasta 31. juulil võisid meie vennad rõõmustada, et said usulise ühendusena seadusliku tunnustuse. Ehkki sellel maal on ikka veel raskusi seoses erapooletuse küsimusega ja kuningriigisaalide kasutamisega, liigub meie töö muudes valdkondades aina paremuse poole. 2011. aasta 26. aprillil saatis Türgi Vabariigi haridusministeerium välja  ametliku määruse, milles teatati, et Jehoova tunnistajad võib kooli kohustuslikest usuõpetuse tundidest vabastada. Ministeerium põhjendas seda sellega, et ”ehkki Jehoova tunnistajad ei poolda mõningaid kristlusele üldomaseid uskumusi, on siiski tegemist kristliku usundiga”. See otsus on heaks uudiseks meie noortele vendadele ja õdedele, kes on aastaid saanud koolis puudulikke hindeid, kuna on keeldunud osalemast usuõpetuse tundides.

Ameerika Ühendriigid Mais 2011. aastal langetas Kansase apellatsioonikohus õigeksmõistva otsuse kohtuasjas Mary Stinemetz versus Kansase tervishoiuamet. Kohus otsustas, et keeldudes andmast õde Stinemetzile nõusolekut vereta lõikuseks osariigist väljaspool, rikkus osariik tema föderaalseid ja osariiklikke põhiseaduslikke õigusi. Kuna sedasorti  vereta lõikust, mida õde taotles, Kansases teha ei saanud, otsustas kohus, et osariik peab andma nõusoleku, et õde opereeritakse väljaspool osariiki. See on võit nii õde Stinemetzile kui ka teistele Ameerika Ühendriikides elavatele kuulutajatele, kelle ravi riiklikult rahastatakse.

10. augustil 2011 langetas Kansase ülemkohus soodsa kohtuotsuse Jehoova tunnistaja Monica McGloryle poja hooldusõiguse küsimuses. Lapse isa oli taotlenud hooldusõigust endale, väites, et õde McGloryl ei tohiks olla nende poja hooldusõigust, sest 1) naine ei lubaks teha lapsele vereülekannet, 2) naine võttis lapse kaasa ukselt uksele kuulutustööle ning 3) väidetavalt võõrutas ta nende poja oma isast ja kogukonnast, jagades poisile õpetust Harmagedooni kohta.

Kansase ülemkohus toetas juba aastal 1957 välja toodud konstitutsioonilisi printsiipe: ”Meie konstitutsiooniga garanteeritud usuvabadust tuleb vääramatult toetada ning lastele usulise õpetuse jagamist ei oleks hea ega tohikski võtta aluseks otsuse langetamisel lapse hooldusõiguse küsimuses.” Seoses vereülekande küsimusega otsustas kohus: ”Me ei saa langetada otsuseid [hooldusõiguse kohta], tuginedes mingile hüpoteetilisele tulevikus ette tulla võivale õnnetusele või haigusele, mis võiks tingida vajaduse [vereülekandeks].”

Prantsusmaa Küll oli 2011. aasta 30. juunil rõõm suur, kui Euroopa Inimõiguste Kohus langetas otsuse Prantsusmaa Jehoova tunnistajate ühenduse kasuks! See oli kulminatsioon 16 aastat väldanud õiguslikule võitlusele, mille põhjuseks oli ülemäära  kõrge ja vastuoluline 60-protsendine maks, mida nõuti harubüroole tehtavate annetuste pealt. Jehoova tunnistajad on ainus suurem usuorganisatsioon, mis sel kombel maksustati. Prantsusmaa valitsus üritas kohustada Jehoova tunnistajaid maksma ühtekokku 58 miljonit eurot — summat, mis ületab kaugelt Jehoova tunnistajate ühenduse varade koguväärtuse Prantsusmaal. Pärast seda, kui Prantsusmaa kõigi astmete kohtud olid maksunõude õigsust kinnitanud, kaevati asi 2005. aasta veebruaris edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

30. juunil 2011 otsustasid Euroopa Inimõiguste Kohtu seitse kohtunikku ühehäälselt, et kui selliste Prantsusmaa sammudega nõustuda, takistaksid need otseselt Jehoova tunnistajaid oma usuga vabalt tegelemast. Kohus kinnitas, et Euroopa inimõiguste konventsiooni sätestatud kaitseabinõud kehtivad ka Jehoova tunnistajate kohta. See kaugeleulatuva mõjuga pretsedent on väärtuslik abinõu usuvabaduse taotlemisel teisteski Euroopa inimõiguste konventsiooni alluvusalasse kuuluvates riikides, nagu Armeenia, Bulgaaria, Gruusia ja Venemaa. Märkimisväärne on ka fakt, et Prantsuse valitsus mõisteti esimest korda süüdi Euroopa konventsiooni usuvabaduse klausli rikkumises. Prantsuse valitsus otsust edasi ei kaevanud.

Venemaa 10. juunil 2010 said Jehoova tunnistajad Euroopa Inimõiguste Kohtus ajaloolise õigusliku võidu Venemaa valitsuse vastu kohtuasjas Moskva Jehoova tunnistajad versus Venemaa. Olgugi et Venemaa valitsus taotles asja esitamist 17 kohtunikust koosnevale kohtu suurkojale, lükkas suurkoja kolleegium 13. detsembril 2010 valitsuse palve  tagasi, kuulutades seega 10. juuni otsuse lõplikuks. Selle kohtuotsusega määrati, et Venemaa valitsus ”on seadusega kohustatud . . . lõpetama kohtu tuvastatud rikkumised ning hüvitama tagajärjed nii palju kui võimalik”. Ent valitsus pole kuni tänase päevani määrust täitnud, vaid on hoopis leidnud uusi mooduseid, kuidas Jehoova tunnistajate usulist tegevusvabadust rünnata ja tõkestada.

Näiteks 2011. aasta 25. augusti varahommikul korraldas politsei Taganrogi linnas üheksateistkümne meie venna kodus läbiotsimise ning konfiskeeris usulist kirjandust, arvuteid ja koguduse aruandeid. Need läbiotsimised paistavad olevat seotud Vene Föderatsiooni ülemkohtu varasema otsusega, et Taganrogi Jehoova tunnistajate kohalik usuorganisatsioon tuleb likvideerida ning et 34 meie väljaannet tuleb kuulutada ekstremistlikuks. Tuginedes Venemaa kohtute otsustele, on valitsus arvanud 63 meie  väljaannet üleriigilisse ekstremistlike materjalide nimistusse.

Lisaks on meie vendi ja õdesid vähemalt 950 korral läbi otsitud, rünnatud, arreteeritud ja politsei poolt kinni peetud. Vene võimud on algatanud meie vendade vastu 11 kriminaalasja ning paljude kuningriigisaalide kallal on vandaalitsetud. Võimud on paigaldanud ka vähemalt ühe perekonna koju valvekaamerad ning kuulanud pealt paljude teiste telefonikõnesid ja kontrollinud e-posti, et sepitseda ekstremismivastasele seadusele tuginedes uusi kriminaalsüüdistusi.

Üks valesüüdistuste põhjal algatatud kohtuasi puudutas Gorno-Altaiskis elavat 35-aastast Aleksandr Kalistratovit, keda süüdistati ”usulise vaenu õhutamises”, lähtudes ekstremismivastasest seadusest, mida inimõiguste eest seisjad on laialdaselt kritiseerinud. Kohtulike menetluste käigus, mis kestsid 2010. aasta 7. oktoobrist 2011. aasta 18. märtsini, ei suutnud mitte ükski 71-st kohtus esinenud tunnistajast, kellele korraldati ristküsitlusi, tõendada ainsatki Aleksandri kuritegu — ega isegi mitte kuriteokavatsust. Kohus uuris põhjalikult Jehoova tunnistajate kirjandust ja õpetusi. 14. aprillil 2011 langetas kohtunik õigeksmõistva otsuse. Kuid prokurör kaebas selle otsuse edasi ning 26. mail 2011 otsustas Altai Vabariigi ülemkohus saata kohtuasja tagasi alama astme kohtusse, et korraldataks kordusistung uue kohtunikuga. Niisiis seisab vend Kalistratovil pärast täielikku õigeksmõistmist taas ees uus kohtuistungite jada, mis võib ikkagi lõppeda tema õigusvastaselt ekstremistiks kuulutamisega.

Loomulikult on selline väidetavalt ohtlikku tegevust  käsitlev kohtuasi tõmmanud küllaltki palju avalikkuse tähelepanu meie tööle väikeses Gorno-Altaiski linnas. Kuidas on neis oludes saanud hakkama kohalikud tunnistajad, keda samuti varitseb oht saada süüdi mõistetud?

”Sel raskel ajal on Piibel muutunud kallihinnalisemaks,” lausub õde Inna. ”Tunnen veelgi enam, et oleme õdede-vendadega nagu üks pere, ning olen Jehoovaga lähedasem kui kunagi varem.” Ehkki osa meie väljaandeid on keelu all, on paljusid uurimisi alustatud vaid Piiblit kasutades. Kuulutajate arv Altai Vabariigis on kasvanud 24 protsenti ja kuulutustöötundide arv 33 protsenti. Mälestusõhtul viibijaid oli 16 protsenti enam kui eelmisel aastal ning nende arv ületas kogu vabariigi kuulutajate arvu kahekordselt.

Vahepeal on Venemaa Jehoova tunnistajad andnud Euroopa Inimõiguste Kohtusse Venemaa valitsuse vastu sisse 13 uut kaebust. Üks neist kaebustest vaidlustab ülemkohtu 2009. aasta 8. detsembri otsuse, teine aga vaidlustab Altai Vabariigi ülemkohtu otsuse, millega kuulutati 18 meie väljaannet ekstremistlikuks.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 14]

”Prohvetites on kirjutatud: ”Siis on nad kõik Jehoova poolt õpetatud””

[Väljavõte lk 25]

”Raske on sõnadega väljendada tänu oma südames”

[Kast lk 12]

Kommentaare abipioneerteenistuse kohta:

• ”Sain esimest korda elus teenida abipioneerina. Olen selle võimaluse eest ütlemata tänulik!”

• ”Suur tänu teile selle muudatuse eest! See on meile nii palju rõõmu toonud.”

• ”See oli üks kõrgpunkte meie koguduse ajaloos.”

• ”Kuna meil oli nii palju abipioneere, on see edendanud koguduses rahu ja üksmeele vaimu.”

• ”Küllap on Harmagedoon peagi tulemas!” Seda lausus meie suurema aktiivsuse kohta aprillis inimene, kes pole Jehoova tunnistaja.

[Kast lk 43]

NAD HÕISKAVAD RÕÕMUST

RAEVUTSEVA Saatana küüsis ägava maailma häda aina süveneb (Ilm. 12:12). Täieliku vastandina sellele Jehoova teenijad ”hõiskavad südamerõõmust” (Jes. 65:13, 14). Teades, et kõik, kes Jehoova juures pelgupaika otsivad, võivad igavesti rõõmust hõisata, kutsuvad nad raugematu innuga nii paljusid kui võimalik tõelist Jumalat kummardama (Laul 5:12).

 [Teabegraafika/arvjoonised lk 26]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PRAEGU SAADAVAL 106 KEELES

”Uue maailma tõlke” Piibli kreekakeelne

tervikpiibel: 62 osa: 44

afrikaani ameerika viipekeel

albaania amhara

araabia aserbaidžaani

armeenia aserbaidžaani (slaavi kiri)

bemba birma

bulgaaria brasiilia viipekeel

efiki eesti

gruusia eve

hiina (lihtsustatud) fidži

hiina (traditsiooniline) ganda

hispaania guni

hollandi haiti

horvaadi hiligainoni

ibo hindi

iloko hirimotu

indoneesia itaalia viipekeel

inglise kannada

itaalia kaonde

jaapani kasahhi

joruba khmeeri

kirgiisi kiribati

koosa kolumbia viipekeel

korea leedu

kreeka lozi

lingala luvale

makedoonia läti

malagassi malajalami

malta mehhiko viipekeel

njandža nepali

norra tonga

osseedi pandžabi

pedi pangasinani

poola papiamento (Curaçao)

portugali sango

prantsuse sranani

rootsi tai

ruanda tamili

rumeenia tok-pisini

rundi tšitonga

saksa tumbuka

samoa ukraina

sebu usbeki

serbia vene viipekeel

serbia (ladina kiri) vietnami

singali

slovaki

sloveeni

soome

sotho

suahiili

suulu

šona

taani

tagalogi

tsonga

tsvana

tšehhi

tvii (Akuapem)

tvii (Asante)

türgi

ungari

vene

[Arvjoonised]

◀ 76% ◁ 24%

2011. aastaks oli vähemalt 76 protsendil maailma rahvastikust emakeelne ”Uue maailma tõlge” (tervikuna või osaliselt)

110

100

90

80

70

60

50

40

30

20

10

0

1950 1955 1960 1965 1970 1975 1980 1985 1990 1995 2000 2005 2010

[Arvjoonis lk 8]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kogu maailmas teenis abipioneerina 2657377 kuulutajat

2.5 (MILJONIT)

2.0

1.5

1.0

0.5

0

2008 2009 2010 2011

[Kaart lk 35]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AMEERIKA ÜHENDRIIGID

PRANTSUSMAA

BULGAARIA

TÜRGI

ARMEENIA

ASERBAIDŽAAN

VENEMAA

KOREA VABARIIK

[Pilt lk 6]

Ülal: pioneerid ja kuulutajad tõid oma piibliõpilased Jeannette’i poole, et koos uurida (vt lk 8—9)

[Pilt lk 7]

Grupp Hispaania üld- ja abipioneere Madridis kuulutama minemas

[Pilt lk 10]

Toshi andmas tunnistust ühele hooldekodu töötajale

[Pilt lk 11]

Alejandro koos isaga kuu viimasel päeval Sant Celonis Barcelona provintsis Hispaanias

[Pilt lk 13]

Vahitorni ühingu hariduskeskus, Patterson, New York, USA

[Pilt lk 18]

Rikuzentakata kuningriigisaal, Jaapan

 [Pilt lk 22]

Ülal: vabatahtlikud kandmas välja prahti ühe venna kodust Shibatas Miyagi prefektuuris

[Pilt lk 22]

Vasakul: harubüroo komitee liige pidamas kõnet ühe venna kodus Rikuzentakatas

[Pilt lk 22]

All: vabatahtlikud valmistamas lõunaeinet ühepäevasest erikokkutulekust osavõtjatele katastroofipiirkonnas

[Pilt lk 24]

Leedu- ja lätikeelne tõlge

[Pildid lk 31]

Ajalootähis Yankee staadionil (New York, USA) teatab, et suurim rahvahulk viibis sel staadionil Jehoova tunnistajate konvendil 1958. aastal

[Pilt lk 32]

Burkina Faso maabüroo ehitajad

[Pilt lk 32]

Burkina Faso maabüroo

[Pilt lk 32]

Tšiili harubüroo

[Pildid lk 33]

Hongkongi harubüroo uued bürooruumid

[Pilt lk 34]

Euroopa Inimõiguste Kohus, Strasbourg, Prantsusmaa

[Pildid lk 38]

Õpilased hoidmas käes koolitunnistusi. Nad on rõõmsad, et on vabastatud usuõpetuse tundidest

[Pilt lk 41]

Tunnistajad kuulutamas Altai Vabariigis Gorno-Altaiskis