Kuulutus- ja õpetustöö kõikjal maailmas

JUBA ammusel ajal nägi apostel Johannes prohvetlikus nägemuses tohutu suurt ja loendamatut rahvahulka ”kõigist rahvastest ja suguvõsadest ja hõimudest ja keeltest”. Nende inimeste kohta öeldakse, et nad on pääsenud eluga läbi ”suure viletsuse” Jumala uude maailma (Ilm. 7:9, 14). Järgnevatel lehekülgedel toodud arvud ja kogemused näitavad nii seda, et käimas on suure rahvahulga kogumine, kui ka seda, et see aina kasvab. Kas ei tugevda see sinu usku sellesse, et Jehoova tõotused täituvad kindlasti?

 AAFRIKA

MAID 57

RAHVAARV 949533064

KUULUTAJAID 1267314

PIIBLIUURIMISI 2819310

ÕE KIRI OLI MEHELE LOHUTUSEKS. Iris, kes elab Lõuna-Aafrika Vabariigis, saadab kaastundekirju neile, kes on kaotanud lähedase. Kirjaga paneb ta kaasa traktaadid ”Kõigile kannatustele tuleb peagi lõpp!” ja ”Mis lootus on surnud omastel?”. Hiljuti sai ta vastukirja Sidneylt, mehelt, kes oli kaotanud naise, kellega ta oli olnud õnnelikus abielus 38 aastat. ”Ehkki meedikud olid mind kalli naise surmaks ette valmistanud, tekitas tema lahkumine minus kibestumust, segadust ja ebakindlust ning mu süda oli murest murtud,” kirjutas mees. ”Ma ei saa jätta tänamata Issandat selliste inimeste eest nagu Teie. See, et kulutate aega ja energiat selleks, et rääkida võhivõõrastele Jumala tõotusest, on kahtlemata väga üllas. Seda, kuidas Te oma usku väljendasite, kannan eelseisval raskel perioodil kui aaret oma südames. Lugenud Teie kirja ja traktaate, täheldasin enda juures esimesi rahu ja leppimise märke.”

HOITI ÄRA ABORT. Gloria, noor õde Beninis, kuulutas parasjagu üliõpilasele nimega Arnaud, kui selle mobiiltelefon helises. Arnaud lausus vabandavalt, et tema sõber vajab abi. Gloria võttis kiiresti kotist ühe kätte sattunud ajakirja ja andis selle Arnaud’le.  Noormees võttis ajakirja sellele pilkugi heitmata ja lahkus.

Arnaud’ sõber oli talle telefoni teel teatanud, et tema tüdruk on rase. Sõber kavatses tüdrukule peale käia, et see aborti teeks. Teel sõbra juurde heitis Arnaud pilgu ajakirjale. ”Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägin esikaanel sõna ”abort”,” sõnas ta hiljem. Gloria oli andnud talle 2009. aasta juunikuu ajakirja ”Ärgake!”, milles oli artiklisari ”Abort. Miks see pole üldsegi kerge küsimus?”. Kui Arnaud’ sõber oli artiklid läbi lugenud, otsustas ta, et abort ei tule enam kõne allagi. Ta sõbratar tõi ilmale kena tütrekese.

EI MINGIT HIRMU NÕIDARSTI EES. Pioneer nimega King kolis Zimbabwes suurema vajadusega piirkonda. Olles koos õdedega kuulutustööl, ei jätnud ta vahele ka tuntud nõidarsti maja. Olgugi et õed kõhklesid, kas on mõtet selle naisega rääkida, otsustas King talle kodust piibliuurimist pakkuda. Nähes kuulutajaid liginemas, pidas nõidarst neid klientideks ning küsis, mida nad soovivad. King näitas talle raamatut ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja pakkus piibliuurimist. Naine oli nõus. ”Meie üllatuseks esitas ta palju küsimusi,” sõnab King. ”Leppisime kokku, et külastame teda uuesti ja uurime edasi.” Kolm nädalat hiljem kutsusid nad naise koguduse koosolekule ja ta tuligi. Ta hävitas kõik oma spiritistlikud esemed ja kasvas tões kiiresti. Mõni kuu hiljem see naine ristiti.

 ”PALVETAGE, ET NAD MIND KÜLASTAKSID!” Kümme aastat tagasi otsustas Patrick kolida Angolast Ameerika Ühendriikidesse. Ta hoidis oma ema Felicidadega telefoni teel ühendust. Hiljuti avanes neile tänu interneti videokõnele võimalus üksteist näha. Kui Patrick emaga kõneldes taustal veel ühte inimest nägi, küsis ta, kes see on. Felicidade, kes on Jehoova tunnistaja, kostis: ”See on üks minu koguduse õde, kes mul külas on.”

Patrick vastas: ”Miks tunnistajad mind ei külasta? Ma olen olnud siin juba kümme aastat ja nad pole kordagi mu poole tulnud. Palvetage, et nad mind külastaksid!”

Veidi imestunult vastasid Felicidade ja see õde: ”Hea küll. Me palvetame sinu eest!”

Kõigest kolm päeva hiljem koputas üks Jehoova tunnistaja Patricku uksele. Patrick oli sellest nii üllatunud, et päris ema käest, kas tema palus kellelgi teda Ameerika Ühendriikides külastada. Ema ei olnud seda teinud. Patrick järeldas, et see külastus oligi vastus Jumalalt, ja ta nõustus Piiblit uurima. Kohe hakkas ta käima kõigil koosolekutel. Kui ta järgmisel korral emaga videokõnet pidas, näitas ta uhkusega, mis peatükki ta piibliõpetuste raamatust uurib. Samuti rääkis Patrick, et oli koosolekutel käimiseks ülikonna ostnud.

MÕISTATUSLIK SOOVIAVALDUS SAADA RISTITUD. Kongo Vabariigis Brazzaville’is 2010. aasta piirkonnakonvendil avaldas noormees nimega Edvard kohe algul soovi saada ristitud. Kui talt päriti, kust kogudusest ta tuleb, vastas ta: ”Mossakast”. Kuna selles kauges külas ei olnud tunnistajaid, imestasid vennad, millest selline soov lasta end ristida.

 Edvard selgitas kogudusevanematele, et 2007. aastal oli ta Brazzaville’is, kus vanaisa uuris temaga brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?” ja ka 14 peatükki piibliõpetuste raamatust. Seejärel kolis Edvard Mossakasse vanemate juurde elama. Kuna Jehoova tunnistajad seal ei tegutsenud, palus ta oma isal uurida temaga ülejäänud osa piibliõpetuste raamatust. Isa esitas küsimusi ja Edvard vastas neile. Nii sai Edvardil raamat läbi võetud. Siis tundis ta, et vaja on õpetada ka teistele seda, mida ta tõe kohta oli teada saanud. Seega 2009. aasta oktoobris hakkas ta Mossakas brošüüri abil ”Mida Jumal meilt nõuab?” üksi kuulutama. Ta märkis kuulutamisele kulunud aja üles ja saatis aruanded korrapäraselt Brazzaville’i vanaisale. Vanaisa neid siiski kogudusele edasi ei andnud.

Harubüroo, kes Edvardist midagi ei teadnud, saatis hiljem Mossakasse kolmeks kuuks ajutised eripioneerid. Kõigest kaks päeva enne sealt lahkumist juhtus Daniel, üks ajutistest eripioneeridest, nägema, kuidas Edvard brošüüri abil ”Mida Jumal meilt nõuab?” piibliuurimist juhatab. Daniel tegi Edvardiga juttu. Noormees ütles talle: ”Ma kuulutan, sest ma olen kuulutaja. Võite seda mu isalt järele küsida.” Daniel kohtuski Edvardi isaga, kes poja juttu kinnitas. Selle vähese aja jooksul, mis ajutistel eripioneeridel järele oli jäänud, jagasid nad Edvardile õpetust kuulutustööks. Pärast nende lahkumist kuulutas Edvard uue innuga edasi ning juhatas enam kui kümmet piibliuurimist. Samuti pühendas ta oma elu Jehoovale.

Võttes arvesse seda taustteavet, kohtusid kaks kogudusevanemat Edvardiga varemmainitud konvendi reedesel päeval ning vaatasid koos temaga läbi küsimused,  mis on mõeldud ristimata kuulutajaks saada soovijaile. Tema suurepärased vastused üllatasid neid. Kogudusevanemad kuulsid eripioneeridelt, et Edvardi käitumine on eeskujulik ja et ta on juba üheksa kuud mitteametlikult kuulutanud. Nii kinnitatigi ta ristimata kuulutajaks. Kuna järgmisel nädalavahetusel oli plaanis pidada lingalakeelne piirkonnakonvent, hoolitsesid kogudusevanemad selle eest, et vahepealsel nädalal saaks Edvardiga ristimisküsimused läbi võetud. Selgus, et ta mõistab tõde väga hästi, ja ta ristiti 2010. aasta juulis lingalakeelsel konvendil. Seega täpselt nädal pärast Edvardi ristimata kuulutajaks kinnitamist võisid kogudusevanemad teatada, et Edvard on nüüd ristitud vend.

Pärast ristimist teenis ta kaks kuud Brazzaville’is abipioneerina. Kogudusevanemad hoolitsesid, et temaga uuritaks raamatut ”Hoidke endid Jumala armastuses”. Seejärel läks ta tagasi Mossakasse. Hiljuti määrati Edvardi kodukanti teenima üks eripioneer. Aprillis oli temal ja tollasel abipioneeril Edvardil rõõm näha, et mälestusõhtule on tulnud 182 huvilist. Edvard uurib Piiblit 16 inimesega, kellest seitse käib koosolekutel, mida ta koos teise vennaga juhatab. 2011. aastal oli Edvard 15-aastane.

 AMEERIKA

MAID 55

RAHVAARV 941265091

KUULUTAJAID 3780288

PIIBLIUURIMISI 4139793

”KÜLLAP POLNUD SEE JUHUS, ET MA TEIE NUMBRI VALISIN.” Sundie, õde Ameerika Ühendriikides, oli kodus, kui telefon helises ja üks naine küsis inimest, keda Sundie ei tundnud. Sundie ütles, et see on valeühendus. Helistaja mainis, et ta on peaaegu pime ja võib mõnikord eksida. Järgnenud vestluse käigus selgitas naine, et ta püüab saada kätte oma poega, et teatada talle ärevaid uudiseid. Arstid olid avastanud tal vähi. Naine oli meelt heitmas ja väljendas sügavat pettumust, et Jumal on lasknud seda talle juhtuda. Sundie tundis, et ta peab temaga Piibli sõnumit jagama. Ta lausus endamisi lühikese palve, et saada julgust, ning luges siis ette mõne lootust ja tröösti andva piiblikoha. Sundie rääkis naisele, et Jumalal on nimi, ning ta julgustas naist seda nime palves kasutama ja palvetama konkreetse asja eest. Naine tänas Sundiet, et ta tema ära kuulas ja teda toetas. ”Küllap polnud see juhus, et ma teie numbri valisin,” sõnas ta.

Nad vahetasid aadresse ja Sundie saatis naisele piibliõpetuste raamatu helisalvestise ning palus ühel naise kodukandis elaval pioneerist õel teda külastada. Sundie märkis: ”Olen tänulik, et armastav  Jehoova on meid nii hästi välja õpetanud lohutama inimesi kõikvõimalikes olukordades.”

TRAKTAAT VASTAS NENDE KÜSIMUSELE. Mõned õed teevad Puerto Ricos ühe suure tervisekeskuse lähistel korrapäraselt tänavatööd. Üks neist kõnetas kahte meest, kes ruttasid haigla poole. Märgates, et nad kiirustavad, pakkus ta neile traktaati ”Kas sul on surematu vaim?”. Tavaliselt ta seda traktaati tänavatööd tehes ei paku, kuid juhtumisi polnud tal muud kaasas. Hiljem rääkisid need kaks meest ühele teisele õele, et nad olid saanud traktaadi, kui olid minemas vaatama oma raskelt haiget pereliiget. Nad olid parajasti arutanud, kas vaim elab pärast surma edasi, ja traktaat vastas nende küsimusele. Sellest on palju abi olnud, tõdesid nad.

KIRI JEHOOVALE. Seitsmeaastane Joshua on koolilaps Ameerika Ühendriikides. Detsembris andis õpetaja kogu klassile ülesandeks kirjutada kiri jõuluvanale. Kui Joshua sellest viisakalt keeldus, ütles õpetaja: ”Kirjuta siis kellelegi teisele.” Poiss otsustas kirjutada kirja Jehoovale. ”Aitäh, et sa oled lubanud meile paradiisi,” kirjutas ta. ”Aitäh, et sul on Poeg, kelle nimi on Jeesus ja kes andis meie eest oma elu. Aitäh nende heade asjade eest, mida sa oled loonud. Ma armastan sind, Jehoova  Jumal.” Joshua kiri trükiti ära ühes teiste õpilaste kirjadega kohalikus ajalehes.

PEREKOND REAGEERIB POSITIIVSELT. Alejandro, vend Colombias, tahtis kuulutada oma sugulastele. Kuna ta elas neist kaugel, saatis ta neile kirja ning mõned ajakirja ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” numbrid. Kui tema sugulane nimega Pablo ajakirjad läbi luges ja piiblikohad järele vaatas, sai ta aru, et katoliku kiriku õpetused ei ole õiged. Vaimustusega rääkis ta loetust teistele sugulastele, kes samuti mõistsid, et ajakirjad räägivad tõtt, ja hülgasid katoliku usu.

Peagi tuli 15 Alejandro sugulast igal õhtul kokku, et meie ajakirjade abil Piiblit uurida. Soovist edasi  õppida otsisid nad naabruses asuvatest linnakestest tunnistajaid, kuid tulutult. Sel ajal hakkasid nad õpitust ka oma naabritele rääkima. Lõpuks said nad teada, et neist umbes tunni autosõidu kaugusel väikelinnas on kuningriigisaal. Aega raiskamata sõitsid nad sinna ja palusid abi.

Praegu külastab üks pioneerist vend neid kord nädalas ja uurib Piiblit korraga 26 inimesega: Alejandro sugulaste ja veel 11 huvilisega. Nad üürivad sõidukit, nii et enamik neist saab käia kuulamas avalikku kõnet ja osaleda ”Vahitorni”-uurimisel.

KAS TÕESTI VALE MAJA? Kord jäi üks õde Ecuadoris haigeks ja palus, et teised tunnistajad juhataksid tema eest piibliuurimist maakohas, kus räägitakse ketšua keelt. Kuulutajad ei teadnud täpselt, kus see pere elab, ja seepärast küsisid nad ühest majast, kas nemad on need, kellega uuritakse Piiblit. Pere võttis vennad otsekui oodatud külalised soojalt vastu. Vennad said alles pärast uurimist aru, et see pere polnud kunagi varem Piiblit uurinud. Selgus, et pere oli nii rõõmus võimaluse eest Piiblit tundma õppida, et tegi näo, nagu oleks nad seda varemgi teinud. Niisiis uuritakse nüüd Piiblit veel ühe perega, ja edasi uurivad ka õe huvilised, kellega tol päeval ei õnnestunud kohtuda.

MUFFIN AITAB TUNNISTUST ANDA. Kuueaastane Caleb elab Kanadas. Esimesel koolipäeval oli tema klassivennal sünnipäev ja poisi ema Natalie tõi kõigile muffineid. Caleb keeldus viisakalt. Natalie tuli Calebi juurde ja küsis, kas tal on toiduallergia. ”Ei,” vastas Caleb, ”mina teenin Jehoovat.”

Pärast kooli tuli Natalie Calebi ema juurde ja  uuris, kas ta on Jehoova tunnistaja. Natalie rõõmustas väga, kui kuulis jaatavat vastust. Ta oli teismelisena tunnistajatega Piiblit uurinud, kuid pere ägeda vastupanu tõttu selle katki jätnud. Kui Calebi ema küsis, kas ta tahaks Piiblit edasi uurida, nõustus Natalie rõõmuga.

SEE EI OLNUD JUMALA TAHE. Laly, kes elab Peruus, on sünnist saadik kurt. Kui ta küsis ema käest, miks ta kurdina sündis, vastas too, et see oli Jumala tahe. See kurvastas Lalyt ja tekitas temas Jumala suhtes meelepaha. ”Miks ta minu vastu küll nii halb on?” mõtles ta.

Aastad möödusid ja Laly abiellus kurdi noormehega. Nende esimene laps sündis Downi sündroomiga. Murest murtud ja endast väljas, küsis ta taas ema käest: ”Miks küll mu poeg sellisena sündis?” Ema saatis ta preestri juurde. Preester andis sama vastuse, nagu Laly ema oli andnud: ”See on Jumala tahe.”

Endast täiesti väljas olles kostis Laly: ”Miks Jumal nii julm on? Sellega, et mina olen kurt ja et see on Jumala karistus, ma lepin. Ent miks ta karistab mu poega? Ta on ju alles beebi, mis pattu tema küll on teinud?” Sellest ajast  peale ei soovinud Laly enam midagi Jumalast kuulda ja ta lahkus kirikust.

Mõne aasta pärast koputas Laly uksele Jehoova tunnistaja, kes oskab viipekeelt, ja pakkus talle piibliõpet. Laly keeldus, öeldes, et ta ei usu Jumalat. Õde selgitas kannatlikult, et selle Jumala nimi, keda ta ei taha tundma õppida, on Jehoova, ja et Jumal tahab ta terveks teha, nii et ta on võimeline kuulma ja rääkima. Laly kahtles selles ja palus õel seda tõestada. Õde avas Piibli ja luges talle ette kirjakoha Jesaja 35:5: ”Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti!” See üllatas Lalyt ja ta oli nõus Piiblit uurima. Ta tegi häid edusamme ja lasi end ristida. Kõigil koosolekutel käib koos temaga ka ta poeg, kes on viipekeele ära õppinud. Laly peab Piibli tõotusi üha kallimaks ning ta teenib praegu pioneerina.

 AASIA JA LÄHIS-IDA

MAID 47

RAHVAARV 4194127075

KUULUTAJAID 664650

PIIBLIUURIMISI 629729

KAKS KÜSIMUST, MILLELE NAD EI SUUTNUD VASTATA. Ühel Aasia maal, kus meie töö on keelatud, nõustus 24-aastane mees Piiblit uurima, tõestamaks, et tunnistajate õpetused on valed ja tema katoliku uskumused õiged. Ent peagi mõistis ta, et see, mida Jehoova tunnistajad õpetavad, on tõde.

Kui ta pere kuulis, et ta uurib Piiblit, kutsuti ta välja perekondlikule nõupidamisele, kus teda sunniti katoliku kirikusse tagasi pöörduma. Noormees keeldus, mispeale pere kutsus kokku kõik sugulased, kes selles külas elasid, et sundida teda vastomandatud uskumusi hülgama. Olgugi et nad peksid teda, ei teinud ta kompromissi. Pere rääkis noormehest preestrile, kes ta kiriku nõukogu ette viis. Noormees ütles nõukogule, et ta pöördub tagasi kirikusse, kui preester oskab vastata kahele küsimusele: mis on Jumala nimi ja miks lubab kirik oma liikmetel süüa verd, kui Piibel seda keelab? Suutmata kummalegi küsimusele vastata, lõi preester talle laksu vastu nägu, oma sõnul selleks, et temast  kurja vaimu välja ajada. Sellega koosolek lõppes.

Pärast seda kutsusid mehe pereliikmed kõik oma sõbrad kokku ja sundisid teda Maarja kuju ette põlvitama. Ehkki nad jagasid talle uuesti hoope, ei andnud ta järele. Seepeale laskis perekond ühel veetleval tütarlapsel lubada talle, et ta abiellub temaga, kui ta kirikusse tagasi tuleb. Noormees lausus neiule, et ta tuleb kirikusse tagasi siis, kui neiu vastab neile kahele küsimusele, mis ta preestrile oli esitanud. Neiu lahkus ega tulnud enam tagasi. Pärast seda, kui meest oli seitse kuud vägisi kinni hoitud, põgenes ta lõpuks külast ja naasis linna, kus ta võttis vendadega ühendust. Kuu aega hiljem sai temast ristimata kuulutaja. Ta ristiti ringkonnakokkutulekul 2011. aasta märtsis.

VANGLAAMETNIK KAITSEB ÕDE. Lõuna-Koreas külastas pioneerist õde vanglas oma poega, kes kristliku erapooletuse tõttu kinni istus. Ooteruumis ulatas ta enda kõrval istuvale mehele traktaadi. Mees hakkas tema peale karjuma: ”Kuidas teie, kes te kuulute väärusku, isegi siin kuulutate?” Lärmilööv mees tõmbas endale ruumis viibinud 30—40 inimese tähelepanu. Siis aga tõstis häält vanglaametnik ja hakkas mehega tõrelema: ”Nende inimeste usk on õige. Kõik teised usud on valed. Olen siin vanglas töötades saanud neid inimesi aastaid jälgida ning võin öelda, et nemad on ainsad, kes ka elavad selle järgi, mida nad on õppinud.” Sõimlejast mehel jäi suu lukku.

KIRJASÕNA SEINAL. Kui pereisa Harindra Nepalist Piiblit uurima hakkas, oli ta juba kümme aastat üksi elanud, sest ta töötas suures linnas, et külasse maha jäänud peret toita ja katta. Kuna ta oli kirjaoskamatu,  uuris tunnistaja temaga Piiblit brošüüri abil ”Naudi elu maa peal igavesti!”. Tollal ei olnud see brošüür veel nepali keelde tõlgitud, seepärast kasutasid nad ingliskeelset väljaannet. Ühel päeval tuli naine maalt oma mehele külla. Ta oli üllatunud, kui nägi, et mees uurib ingliskeelset brošüüri. Ja veelgi enam — mees oli maha jätnud joomise ega peksnud teda enam. Kui naine sai teada, et Harindra on muutunud tänu sellele, et ta Piiblit uurib, hakkas temagi oma kodukülas Piiblit uurima ja koosolekutel käima. Kuna Harindra ihkas Jehoova kohta rohkem teada saada, tegi ta otsuse õppida lugema ja kirjutama. Ta palus tunnistajal, kes temaga Piiblit uuris, kirjutada nepali kirjatähtedega sedeleid. Harindra riputas kõik need seintele, kuni ei jäänud enam üldse vaba ruumi. Siis õppis ta kõiki neid uusi tähti ja sõnu lugema, kuni ta tasapisi lugemise selgeks sai. Lõpuks tõi ta ka pere enda juurde linna elama, et nad saaksid ühtselt Jehoovat teenida. Kaks aastat hiljem lasi ta end ristida. Harindra käib koos perega koosolekutel ning täidab teokraatlikus teenistuskoolis piiblilugemise ülesandeid. Ta sõnab: ”Meie elu on tänu Jehoovalt tulevale koolitusele tohutult paranenud.”

TA KEELDUS 200000 DOLLARIST. Zarkhanum, kes elab Aserbaidžaanis, tegeles väga aktiivselt spiritismiga. Juba 15 aastat teati, et see naine oskab mõtteid lugeda ja tulevikku ennustada. Ka usuti, et tal on võime nõidust ära võtta ja inimesi tervendada. Zarkhanum oli kuulus ning tema klientideks oli palju kõrgel positsioonil ametnikke oma naistega, kes maksid ühe seansi eest 2000—4000 dollarit. Nii sai Zarkhanum rikkaks. Kuigi tal olid üleloomulikud võimed, tundis ta end Jumalast võõrdununa ja teda piinas hulk küsimusi. Tema abielu jooksis karile ja ta elul puudus  siht. Ühel päeval, kui ta oli meeleheitel ja rääkis parasjagu palves Jumalale oma hädadest, kuulis ta uksele koputust. Ta avas ukse ja kaks õde alustasid temaga vestlust Piibli teemadel. Kui nad rääkisid Zarkhanumile, et Jumalale tuleb olla meelepärane nii sõnades kui tegudes, läks see talle südamesse. Ta tundis paljusid usklikke, kelle teod polnud kaugeltki jumalakartlikud. Lisaks teadis ta seda, et spiritismiga tegeledes teeb ta pattu. Zarkhanum nõustus Piiblit uurima. Mõne aja pärast hakkas ta kasutama palvetades Jehoova nime ning ta tajus, kuidas tema palvetele vastatakse. Kuid tal polnud sugugi kerge vanadest kommetest lahti saada. Deemonid vaevasid teda pidevalt ja koguni peksid teda. Lõpuks õnnestus tal Jehoova abiga vabaneda deemonite mõju alt ja hävitada kõik oma arvukad esemed, mis sidusid teda spiritismi ja valereligiooniga.

Peagi sai Zarkhanumist innukas hea sõnumi kuulutaja ja ta ristiti 2011. aasta mais. Kohe pärast ristimist hakkas ta teenima abipioneerina. Nõutav tundide arv polnud talle probleemiks, sest hoolimata kehvast tervisest kuulutas ta juba ristimise eel üle 70 tunni kuus. Kaks kuud enne ristimist pakkus ühe valitsusametniku naine talle 200000 dollarit, et ta temalt nõiduse ära võtaks. Naine uskus, et just nõidus põhjustab tal haigust, mille tõttu ta jalg amputeeriti. Zarkhanum keeldus ja saatis haiglasse hoopis kaks tunnistajat, et need naisele head sõnumit räägiksid. Oma endistele klientidele on Zarkhanum kuulutanud agaralt ja järjepidevalt ning rääkinud neile, et see, millega ta varem tegeles, on Jumala silmis vale. Selle tulemusel hakkas see inimene, kes oli tutvustanud teda valitsusametniku naisele, Piiblit uurima ja korrapäraselt koosolekutel käima.

 KUULUTUSTÖÖ VANGLAS. Indias võeti kaks meie õde kuulutustöö tegemise pärast kinni ja pandi viieks päevaks vangi. Üks neist jutustab: ”Kohe, kui meid vangistati, küsis politseinik, miks meid kinni peetakse, ja me saime talle tunnistust anda. Kuna meid oli politseijaoskonda toodud otse kuulutustöölt, oli meil kaasas palju ajakirju ja traktaate. Andsime kõigile tunnistust ja levitasime hulga kirjandust. Julgustasime teineteist, palvetasime ja lugesime kaasasolnud väljaandeid.

Hiljem viidi meid üle sama linna teise vanglasse. Kaasvangid tundsid kohe huvi, miks me kinni istume. See andis meile võimaluse rääkida sellest, mis sõnumit me olime kuulutamas, ja tutvustada endid kui Jehoova tunnistajaid. Naisvalvur kuulis meie vestlust pealt ja ütles: ”Teid pandi vangi, sest te kuulutasite väljas, nüüd aga kuulutate lausa vanglas sees!”” Et tõe vastu huvi ilmutanud kinnipeetavaid aidata, plaanivad õed neid külastada.

 POLITSEINIK MÄRKAS NENDEVAHELIST ARMASTUST. Petlemmas valmistusid kaks õde poekestes kuulutama. Äkitselt tõttasid nende juurde kaks naist ja pärisid erutatult hispaania keeles, kas nad on Jehoova tunnistajad. Need tunnistajatest naised olid turismigrupiga tulnud Mehhikost Iisraeli ja tundnud ära kirjanduse, mida õed käes hoidsid. Kõik neli embasid ja suudlesid üksteist, tegid pilte ja vahetasid aadresse. Pärast seda naasid mehhiko õed turismigrupi juurde ja kaks õde jätkasid poodides kuulutamist.

Mõni tund hiljem kõnetas neid kohalikke õdesid politseinik ja küsis, kas nad on hispaanlased. Õed vastasid eitavalt. Politseinik ütles, et ta oli näinud, kuidas neli naist omavahel kohtusid, ja ta mõtles, et arvatavasti on nad üle pika aja kokku saanud sõbrad või sugulased. Õed selgitasid, et nad on Jehoova tunnistajad ja et isegi kui tunnistajad on pärit eri maadest või pole eales varem kohtunud, tunnevad nad end ühe pere liikmetena, kuna nende keskel valitseb armastus. Politseinikule avaldas see väga muljet, ta võttis kirjandust ja küsis, kust ta võiks selle usu kohta rohkem infot saada. Temaga lepiti kokku korduskülastus.

”KÜLLAP ON SEAL IKKA KEEGI, KES TÕDE KUULDA TAHAB.” Yusuke on noor pioneerist vend, kes teenib Jaapanis ingliskeelses grupis. Kord sai ta teada, et järgmisel päeval sõidab sadamasse ristluslaev paljude eri riikidest pärit reisijatega. Niisiis tõusis ta varakult ja võttis hoolimata rängast vihmasajust ette kahetunnise autosõidu Nagasaki sadamasse. Kui ta vihmasajus ihuüksi sadamakail seisis, pidasid paljud laevalt maale tulevad reisijad teda ekslikult giidiks ja astusid tema juurde. Tänu sellele arusaamatusele  levitas Yusuke poole tunniga 70 ajakirja ja 50 brošüüri mitmes keeles.

Ta läks tagasi auto juurde kirjandusele lisa võtma ning naastes nägi ta üht noort reisijat üksi seismas. Kui Yusuke noormeest kõnetas, küsis see inglise keeles: ”Kas sa oled Jehoova tunnistaja?” Kuulnud jaatavat vastust, hakkas mees nuuksuma. Yusuke viis ta kohvikusse, kus nad said rahulikult rääkida.

Noormehe nimi oli Jason ja ta oli 21-aastane. Ta selgitas, et tema vanemad on tões aktiivsed ja et ta ise oli kuni hilise teismeeani ristimata kuulutaja. Pool aastat tagasi lõpetas ta kogudusega läbikäimise ja asus lõbureisile mööda Aasia maid, lootes, et seal ta Jehoova tunnistajaid ei kohta. Kuna tal tekkisid seedehäired, ei saanud ta minna maale ei Tais, Vietnamis ega Taiwanil. Esimene koht, kus ta maale astus, oli Jaapan, ja esimene inimene, kellega ta rääkis, oli Jehoova tunnistaja! Jasonile tuli kohe pähe mõte ”Jehoova eest ei saa ma eales põgeneda” ning seepärast oligi ta hakanud pisaraid valama.

Kohvikus arutas Yusuke Jasoniga mõningaid lõike  raamatust ”Hoidke endid Jumala armastuses” ning kinnitas talle, et Jehoova armastab teda siiski. Yusuke palus Jasonit tungivalt, et ta ei hülgaks organisatsiooni. Kahjuks jäi koosolemise aeg üürikeseks. Laev lahkus samal õhtul Lõuna-Koreasse Inchonisse, kus Jason plaanis mitu päeva vaatamisväärsustega tutvuda.

Yusuke mõtles, mida veel võiks ta Jasoni heaks teha, ja talle meenus, et ta oli Lõuna-Koreas rahvusvahelisel konvendil tutvunud ühe vennaga. See vend oskas inglise keelt ja elas Inchonis. Niisiis helistas Yusuke talle kohe samal õhtul. Loomulikult ei teadnud Jason sellest ühendusevõtmisest mitte midagi. Kui Jason järgmisel hommikul laevalt maha astus, nägi ta suurt silti ”Tere tulemast Koreasse, Jason!”, mida hoidsid üleval viis naeratavat tunnistajat. Jason loobus linnavaatamise plaanidest ja otsustas veeta aega koos vendadega. Kuuldes otse omaealistelt vendadelt, kuidas nad usu pärast vangis olid olnud, oli ta hingepõhjani liigutatud. Samuti käis ta seal mälestusõhtul.

Ameerika Ühendriikidesse naasnud, hakkas Jason jälle aktiivselt kuulutama, ning ta palus kogudusevanemaid, et temaga neli korda nädalas uuritaks. Ta uuris lõpuni raamatud ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ja ”Hoidke endid Jumala armastuses” ning edenes tões. Jason ristiti kolm ja pool kuud pärast seda, kui Yusuke oli temaga rääkinud. Kohe järgmisel kuul teenis ta abipioneerina.

Yusuke meenutab, et tol kõledal vihmamärjal hommikul tundis ta vastupandamatut sundi minna kaugele Nagasakisse, kuigi polnud kedagi, kes oleks tahtnud temaga kaasa tulla. Ta oli mõelnud: ”Küllap on seal ikka keegi, kes tõde kuulda tahab.”

 EUROOPA

MAID 47

RAHVAARV 736505919

KUULUTAJAID 1589052

PIIBLIUURIMISI 843405

NAD LEIDSID MIDAGI VÄGA ERILIST. Bulgaarias elav Ani läks Hollandisse mõneks kuuks tööle. Ühel päeval, kui ta tundis end õnnetuna, seisatas ta korraks kõnniteel ning palus, et Jumal läkitaks kedagi tema kirikust teda lohutama. Kui ta parajasti palvetas, juhtusid kaks meie õde temast mööda minema ning nad peatusid, et talle tunnistust anda. Ani meelest oli see vastus tema palvele, niisiis kuulas ta nad ära ja hakkas käima koosolekutel. Kuigi Ani ei saanud koosolekutel räägitavast aru, ei jäänud meie vennaskonna armastus talle märkamata. Kuidas see küll erines killustatusest tema kirikus kodumaal Bulgaarias! Ani hakkas mõistma, et on leidnud midagi väga erilist. Kui ta asutas end Bulgaariasse tagasi pöörduma, otsustas temaga Hollandis Piiblit uurinud õde kaasa minna, et aidata tal Sofias Jehoova tunnistajad üles leida. See avaldas Anile veelgi sügavamat muljet ning temas tekkis tunne, et ta on leidnud õige usu.

Peagi hakkasid mõlemad, nii Ani kui ka ta abikaasa Ivo, koos Piiblit uurima ja koosolekutel käima. Uurimise edenedes liitus nendega teisigi. Üks neist oli Assen, ühe usurühmituse pastor. Ta oli tulnud  Ani ja Ivo juurde eesmärgiga tõestada, et Jehoova tunnistajad on väärteel, kuid peagi mõistis ta, et nii see pole. Ta esitas Piibli kohta sügavaid küsimusi. Niisiis pakuti talle uurimist, millega tema ja ta pere ka nõustus. Mõnda aega juhatas Assen oma rühmituse usukoosolekuid edasi, ehkki nüüd jagas ta nendega raamatust ”Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” teada saadud tõdesid. Peagi soovis ka rühmituse diakon Dencho Piiblit uurida. Üsna varsti uuris Piiblit veel kolm perekonda sellest kirikurühmitusest. Kuna nii paljud sellest rühmitusest uurisid nüüd koos tunnistajatega Piiblit, otsustati kooskäimised lõpetada ja hakata Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Denchost sai kuulutaja ja ta uuris Piiblit terve rea oma sõpradega. Niisiis, tänu sellele, et Hollandis Ani poole pöörduti, on umbes 30 inimest hakanud Piiblit uurima ja koosolekutel käima.

TA LUGES LIHTSALT PIIBLITEKSTE ABIELU KOHTA. Tšehhis uuris meie vend koos oma naisega kuningriigisaalis Piiblit noore abielupaariga Mongooliast. Olgugi et tunnistajatest abielupaar üritas tõsiselt mongoli keelt õppida, oli suhtlemine väga vaevaline. Paistis siiski, et noored mongolid omandavad alandlikult ja kannatlikult Piibli tõde. Ühel õhtul tuli noor naine koosolekule ilma abikaasata. Ta ütles, et kavatseb erimeelsuste tõttu mehest lahku minna. Mõni minut hiljem saabus mees, kuid ta ei heitnud naise poole pilkugi. Olukorra tõsidus oli ilmselge. Vend kutsus noore abielumehe kuningriigisaali raamatukokku asja arutama. Ent kuna tema mongoli keel oli üpris vilets, ei mõistnud ta, mis oli abikaasade vahel juhtunud, ega osanud anda asjakohast nõu. Selle asemel otsustas ta mehele lihtsalt midagi Piiblist  lugeda. Niisiis luges ta ette kõik meeldetulnud kirjakohad, mis käsitlevad abielu ja suhtlemist. Paistis, et iga piiblikoht läks mehele südamesse. Järsku tormas ta raamatukogust välja oma naise juurde ja suudles teda. Saalist lahkudes tahtis mees kindlasti naise kotti kanda — mõistis ta ju nüüd, et ta peaks oma kaasat abistama.

Järgmisel päeval olid nad otsekui vastabiellunud ning rääkisid õnnelikult sellest, kui sügavalt tänulikud nad on Jehoovale Piibli tarkade nõuannete eest abielu kohta. Hiljem pöördusid nad tagasi Mongooliasse, et oma kahe lapse eest hoolitseda. Pere elab linnas, kus pole kogudust. Naine ristiti oktoobris, mees edeneb ristimise suunas.

”MIKS TA KÜLL NII KÄITUS?” Ukrainas kuulutas pioneerist õde Olga kohalikule toiduautojuhile. Õde küsis: ”Kas me võime üldse kedagi usaldada?”

”Ei,” vastas mees. ”Mu naine jättis mind maha ja võttis meie kaheaastase poja endaga kaasa. Mida ta veel tahta sai? Rabasin iga päev tema heaks tööd teha. Tahtis ta sõrmust — palun väga! Tahtis ta saapaid — ole lahke! Kaelakeed — aga muidugi! Ta sai mida iganes. Miks ta küll nii käitus?”

Õde päris mehelt sõbralikult, kui palju aega ta koos oma naise ja pojaga veetis. Mees kostis: ”Kuidas ma oleksin saanud nendega koos aega veeta, kui mul tuleb iga päev keskööni tööl olla? Ma alustan tööd kell neli hommikul ja töötan isegi nädalalõppudel.”

Olga näitas talle 2009. aasta oktoobri ”Ärgake!” erinumbrit, milles oli artiklisari ”Mis teeb pereelu õnnelikuks”. Ta osutas esimesele tegurile: õige tähtsusjärjekord.  Õde tutvustas lühidalt neid artikleid, mispeale mees lausus silmanähtavalt liigutatult: ”Arvasin, et pereelu teeb õnnelikuks raha ja et miski muu pole oluline. Nüüd mõistan, et asi pole rahas. Nüüd saan aru, millest puudu jäi ja mida mu naine tegelikult vajab.”

Nädal aega hiljem kohtus Olga uuesti selle autojuhiga. Mees sõnas, et on ajakirjad läbi lugenud, asja üle sügavalt järele mõelnud ja nii mõndagi elus ümber hinnanud. Ta oli helistanud oma naisele ja nad olid ära leppinud. Olga andis mehele raamatu ”Perekonnaõnne saladus”. Kui Olga järgmisel nädalal sama veoautot nägi, sõitis sellega teine mees. Uus juht selgitas, et eelmine autojuht oli töölt lahkunud ning perega teise kohta kolinud. Ta oli aga jätnud Olgale sõnumi: ”Aitäh, Olga, sulle ja sinu Jumalale Jehoovale, et aitasite mu abielu päästa! Kui peaksin Jehoova tunnistajatega uuesti kohtuma, hoian nendega kindlasti ühendust.”

TA TAHTIS JUMALALT MÄRGUANNET. Kui tunnistajad Lätis 15 aastat tagasi ühele noormehele piiblisõnumit kuulutasid, tekitas see temas huvi. Ta uuris Piiblit juhuti, kuid ei suutnud uskuda, et Piibel — ”üks tühipaljas raamat” — võiks aidata tal Jumalat leida. Ta lootis, et Jumal end talle isiklikult ilmutab — näiteks mingil üleloomulikul või müstilisel moel. Niisiis jättis  ta uurimise pooleli ja pärastpoole katkesid tal kõik sidemed tunnistajatega. Mõni aasta hiljem ägas ta probleemide küüsis ja palus Jumalalt abi. Ikka veel ei juhtunud imet, kuid aknast välja vaadates märkas ta kahte õde kuulutustööd tegevat. Mõne nädala pärast palvetas ta uuesti ja nägi taas neidsamu õdesid akna alt möödumas. Kui ta nädal aega hiljem jälle palvetas, nägi ta kolmandat korda, kuidas õed kuulutustööl on. Sellest järeldas ta, et see peab olema märguanne Jumalalt! Ta jooksis välja ja soovis õdede üllatuseks jätkata piibliuurimist, mille ta aastaid tagasi oli pooleli jätnud. Viimaks leidis ta endas jõudu saada üle oma probleemidest ja tulla Jumala ligi. Kuidas? Piibli abil! Ta lasi end ristida 2010. aasta piirkonnakonvendil.

KA VÄIKESTEL POTTIDEL ON KÕRVAD. See taani vanasõna tähendab seda, et lapsed panevad täiskasvanute juttu tähele terasemalt, kui võiks arvata. 16 aastat tagasi uuris üks taani õde Piiblit naisega, kellel  oli kolm poega. Piibliuurimisele, mis toimus selle õe ja tema mehe kodus, võttis ema sageli lapsed kaasa. Kui noorim poeg Ronnie oli 8-aastane, otsustas ema uurimise katki jätta. Suuremaks sirgudes oli Ronniel palju raskusi. Ent ühel päeval 2008. aastal, kui ta oli 22-aastane, nägi ta ema juures meie ajakirju ja tundis äkitselt endas sundi minna tunnistajate juurde, kes olid tema emaga uurinud, kui ta veel laps oli. Veerand tundi hiljem helistaski ta tunnistajatest abielupaari uksekella, ja kui vend ukse avas, astus Ronnie otsemaid sisse. Kuigi vend ei tundnud teda kohe ära, oli see rõõmus taaskohtumine. Ronnie võttis vastu piibliõpetuste raamatu ja nõustus Piiblit uurima. Uurimine sujus hästi. Kuna Ronnie oli end tugevalt mässinud arvutimängude fantaasiamaailma — osa neist mängudest olid okultsed ja vägivaldsed —, kaldus tema jutt sageli sellele. Tunnistajad aitasid tal aga näha, et meie arusaama vaimsetest asjadest ei peaks kujundama arvutimängud. Ronnie  mõistis seda ja ütles: ”Palun katkestage mind, kui ma hakkan sellistest absurdsustest rääkima!” Sestsaadik on ta teinud häid edusamme. See noormees, kes tänu ema piibliuurimisele kuulis esmalt tõde siis, kui ta oli alles ”väike kõrvadega pott”, on nüüd ristimata kuulutaja.

LOHUTUS PIIBLIST. Suurbritannias märkas üks vend surnuaias meest, kes põlvitas haua juures ja nuttis. Vend küsis, kas ta võiks temaga paar sõna juttu ajada. Alf — nii oli mehe nimi — oli nõus. Ta selgitas: ”Äsja suri mu tütar. Ta oli kõigest 42-aastane. Nüüd puhkavad siin mõlemad, nii mu naine kui ka tütar.” Alf oli taotlenud riigilt nõustamisteenust, kuid talle öeldi, et vaja on kolm kuud oodata. ”Olen edukas ärimees ja mul on mitmeid ettevõtteid, kuid ilma perekonnata on see täiesti tühine. Annaksin kõik ära, kui see vaid nad tagasi tooks.” Alf sõnas, et ta usub Jumalat, peab Piiblist lugu ja käib kirikus, kuid pole saanud rahuldustpakkuvaid vastuseid. Kui ta püüdis kirikust lohutust leida, öeldi talle, et ta süütaks küünla või kirjutaks sedelile, mis tal südamel on, ja riputaks selle puuoksa külge. ”Kuidas saaks üks paberisedel mahutada seda, mis mul südamel on,” sõnas ta nördinult. Vend pakkus Alfile Pühakirjast lohutust. Alf uurib nüüd Piiblit.

 OKEAANIA

MAID 29

RAHVAARV 38162658

KUULUTAJAID 94309

PIIBLIUURIMISI 58465

NAD KUTSUSID MEEST UURIMISEGA LIITUMA. Üks vend Uus-Meremaalt jutustab, et kord sõidutas ta oma abikaasa ühe noore naise poole, et nad saaksid Piiblit uurida. Kohale jõudes märkasid nad, et selle naise mees on kodus, ja nad otsustasid kutsuda tedagi uurimisega liituma. Mees soostus, ja lepiti kokku, et edaspidi uuritakse ajal, mil mees on kodus. Naine ja mees olid nõus tulema pühapäeval koosolekule. Neid võeti seal soojalt vastu ja kuuldu meeldis neile. Järgmise koosoleku ”Vahitorni”-uurimisel mees juba vastas küsimustele. Artikkel, mida õpiti, innustas peresid korrapäraselt koos Piiblit uurima, ja mees tundis huvi, kuidas ta saaks juhatada uurimist oma naise ja nelja-aastase pojaga. Lisaks väljendas ta soovi järgida teisigi koosolekul kuuldud nõuandeid. Abielupaar uurib Piiblit edasi, käib koosolekutel ja teeb tões häid edusamme. Vend sõnab: ”Küll on hea, et otsustasime paluda mehel uurimisega liituda!”

MÄLESTUSÕHTU KAUGEL SAAREL. Kuulutustöö kõigest 362 elanikuga Reao saarel on määratud Vaiete kogudusele, mis on üks Tahiti 18 kogudusest. Reao asub Tahitist umbes 1350 kilomeetri kaugusel. Sel  kaugel saarel polnud mälestusõhtut eales pühitsetud ja tunnistajad ei olnud seal käinud 30 aastat. Vaiete koguduse teenistusülevaataja Manoah soovis väikse grupiga sellele saarele nädalaks kuulutama minna ja ühtlasi seal ka mälestusõhtut pidada. Lennupilet Reao saarele oleks temale ja ta naisele läinud maksma 65000 franki (510 eurot), mida oli palju rohkem, kui nad endale lubada oleksid saanud. Kuid oh üllatust, talle maksti hiljem töö juures lisatasu 65000 franki! Neile oli kohe selge, et Jehoova õnnistab seda ettevõtmist. Lõpuks sõitis Reao saarele seitse kuulutajat ja mälestusõhtul viibis 47 inimest. Nüüd juhatavad Tahiti kuulutajad Reao saare huvilistega piibliuurimisi telefoni teel.

POLE AEGA HOMMIKUST SÜÜA. Eelmisega sarnane juhtum leidis aset Vanuatul, kus üks kogudus on toeks Ambrymi saare 11 kuulutajast koosnevale grupile. Kogudusevanemad kutsusid kogenud kuulutajaid üles minema paariks päevaks Ambrymile, et enne mälestusõhtut koos sealse grupiga töötada. Kogemustega pioneer ja pensionil kooliõpetaja Marinette haaras võimalusest kinni. Tema ja veel mõned teised läksid saarele eesmärgiga alustada piibliuurimisi. Jõudnud käia kuulutustööl vaid vähe aega, leidis Marinette oma üllatuseks, et majast, kus ta peatub, pole tal enam mahti jalgagi välja tõsta. Ta meenutab: ”Vaevalt olin end pesnud ja hommikueinet söönud, kui inimesed juba väljas sappa võtsid,  et Piiblit uurida. Kuulutasin terve päeva, ilma et mul oleks tulnud kuskile välja minna! Juhatasin sel nädalal 31 uurimist.” Kuulutajate grupp jäi Ambrymi saarele nädalaks ning õpetas inimestele agaralt head sõnumit. Mälestusõhtul oli kohal 158 inimest. Kuulutajatel oli kahju saarelt lahkuda. ”Kuidas küll saab lahkuda paigast, kus on nii palju Piibli tõe järele janunejaid?” ohkab Marinette. Et sealsete huviliste eest hoolitseda, saatis harubüroo sinna ajutised eripioneerid.

HEASOOVLIK KOOLI DIREKTRISS. Saalomoni Saartel on kohaliku keskkooli õpilastele tehtud kohustuslikuks laulda püsti seistes Lõunamere evangeelse kiriku laule. Kaks noort õde palusid direktrissilt vabastust laulmisest, sest see läheks vastuollu nende südametunnistusega. Direktriss tänas, et nad olid lugupidavad ja tulid sellest rääkima. Ta ütles, et nad ei pea laulma, vaid võivad ühes teiste tunnistajate lastega istuma jääda.

Seejärel küsis ta, kas nad võiksid kutsuda kellegi oma kogudusest vestlema temaga Jehoova tunnistajatest ja haridusest. Üks misjonärist õde tuligi ning nad rääkisid poolteist tundi meie uskumustest ja ka probleemidest, millega noored silmitsi seisavad. Direktriss mainis, et talle meeldib lugeda ajakirja  ”Ärgake!” ja et ta jätab neid ajakirju õpetajate tuppa. Kui misjonär pakkus talle raamatu ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” 2. köidet, palus ta tuua veel 16 eksemplari õpetajatele ja 367 eksemplari õpilastele. Toodi kohale ja jagati laiali 400 raamatut.

Tänu sellele, et need kaks noort õde vapralt direktrissi jutule läksid, saadi anda head tunnistust. Paljud on neile maininud, kui kasulikuks see raamat on osutunud. Üks tütarlaps, kelle vanemad olid hiljuti lahku läinud, ütles, et raamat oli just see, mida vaja, et osata probleemidega toime tulla. Meie kaks noort õde on alalised abipioneerid ja direktriss saab neilt korrapäraselt ajakirju.

LAITMATUS VASTUPANUST HOOLIMATA. Teises paigas Saalomoni Saartel uuris misjonär Piiblit ühe naisega. Nimetagem teda Lisaks. Olgugi et tal tuli kuningriigisaali jõudmiseks kõndida tubli kaks tundi ja tassida kaksikuid poisse, sabas veel kaks väikest tüdrukut, edenes ta tões väga hästi. Ka tuli tal taluda oma mehe ägedat vastupanu. Mees tarvitas ta kallal füüsilist vägivalda ning põletas ära ta koosolekuriided, Piibli ja meie väljaanded. Lisaks oli tal abieluväline suhe ühe naisega. Kõigest hoolimata lasi Lisa end ristida ning teenib Jehoovat vankumatult edasi.

Lisa mees, kellele läks hinge see, kuidas naine vaatamata tema käitumisele oli teda kohelnud, lõpetas eelmisel aastal armukese pidamise ning palus piibliuurimist. Nagu võib arvata, on meie õel Lisal selle muutuse üle väga hea meel. Mis veelgi toredam, tema kodupaiga lähistel moodustati eraldiasuv grupp, ja nüüd kulub tal koosolekutele kõndimiseks vähem kui tund. Tänu mehe toetusele on ta saanud olla abipioneer.

[Väljavõte lk 66]

”Miks Jumal nii julm on? . . . Miks ta karistab mu poega? Ta on ju alles beebi, mis pattu tema küll on teinud?”

[Väljavõte lk 68]

Noormees ütles nõukogule, et ta pöördub tagasi kirikusse, kui preester oskab vastata kahele küsimusele

[Väljavõte lk 72]

”Teid pandi vangi, sest te kuulutasite väljas, nüüd aga kuulutate lausa vanglas sees!”

[Joonis/kaart lk 84]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Tahiti → → → 1350 kilomeetrit → → → Reao

[Pilt lk 56]

Ülal: piibliuurimise juhatamine Kongo Vabariigis (vt lk 59)

[Pilt lk 61]

Edvard (paremal) koos Danieliga turul

[Pilt lk 64]

Samaniego, Nariño, Colombia

[Pilt lk 67]

Viipekeelsed väljaanded on praegu saadaval 59 keeles

São Paulo, Brasiilia