Norra

NOORMEES laevatekil silmitses ainiti Norra rannikut. Tema nimi oli Knud Pederson Hammer. Varem oli ta teeninud Põhja-Dakotas baptisti kiriku jutlustajana, aasta tagasi aga saanud piibliuurijaks (praegune nimetus Jehoova tunnistajad). Nüüd, aastal 1892, naasis Knud kodumaale, et kuulutada head sõnumit sõpradele ja sugulastele.

Valdav osa Norra kahest miljonist elanikust kuulus tol ajal luterlikku riigikirikusse. Knud oli valmis innukalt aitama siirastel norrakatel õppida tundma tõelist Jumalat Jehoovat ja mõista, et armastav Jumal ei piina patustajaid põrgutules. Samuti ihkas ta rääkida kaasmaalastele Kristuse tulevasest tuhandeaastasest valitsusest, kui maa peal taastatakse paradiis.

Sel ajal kui laev rannikule lähenes, vaatles Knud huviga seda imeilusat maad — pikka kitsukest maariba, mida ilmestasid kõrged lumemütsides mäed,  sügavad fjordid ja laiuvad metsad. Ta mõistis, et pole sugugi lihtne jõuda hõredalt asustatud paikadeni, kuhu viib vähe teid ja sildu. Kuigi paljud norralased elasid kiiresti kasvavates linnades, oli ka neid, kes elasid maapiirkondades, kalurikülades või rannikualade sadadel saartel. Lugedes Knudi agarast kuulutustööst ja sellest, kuidas tõeline jumalakummardamine Norras tõsistest proovikividest hoolimata laienes, saavad kõikjal elavad jumalateenijad kinnitust oma usule ja uut hoogu tegutsemiseks.

KUNINGRIIGI SEEME KANNAB VILJA

Olgugi et Knud leidis oma kodupaigas Skienis neid, kes olid Piibli sõnumist huvitatud, polnud tal võimalik sinna pikemaks ajaks jääda, kuna tal tuli naasta pere juurde Ameerika Ühendriikidesse. Ent 1899. aastal tuli ta taas Norrasse, seekord Charles Taze Russelli palvel. Vend Russell oli noil päevil piibliuurijate töö organiseerija ja ta palus Knudil Norrasse koguduse rajada. Knud tõi endaga ühes raamatuid. Tegemist oli sarja ”Millenniumi koidik” (hiljem ”Kirjauurimused”) kahe esimese köite taani-norrakeelse tõlkega. (Tollal sarnanes norra kirjakeel taani omaga, nii et neid väljaandeid võisid lugeda nii taanlased kui ka norralased.) Knud kuulutas paljudele ja  levitas ka raamatuid, paraku tuli tal mõne aja pärast taas Ameerika Ühendriikidesse naasta.

Järgmisel aastal sattus Skieni lähedal elanud Ingebret Anderseni kätte raamat pealkirjaga ”Aegade kava”. Ilmselt oli see üks Knudi Norrasse toodud raamatutest. Ingebret, kes oli juba pikka aega tundnud huvi Kristuse teise tulemise vastu, sattus koos oma naise Berthega loetust vaimustusse. Peagi hakkas Ingebret teistelegi kuulutama. Ta läks koguni usukoosolekutele, et rääkida inimestele Kristuse tuhandeaastasest valitsusest. Hiljem külastas ta uuesti neid, kes olid huvi ilmutanud, ja peagi oli Skienis vähemalt kümnest piibliuurijast koosnev tegus kogudus.

 Kui Knud kuulis ühelt oma sugulaselt, et Skienis on väike kogudus, tuli ta aastal 1904 Norrasse tagasi, et Ingebret üles otsida. Ta kõnetas üht meest tänaval ja päris talt, ega seal kandis Ingebret Anderseni nimelist meest ela. Mees kostis: ”Elab küll. Mina see olengi!” Knud oli nii elevil, et avas kohe sealsamas kohvri ja näitas Ingebretile raamatuid, mis ta kaasa oli toonud. Ingebret oli loomulikult ülirõõmus Knudiga kohtumise ja nii suure hulga raamatute üle.

Knud rääkis innuga oma norralastest usukaaslastele organisatsioonist ja kuulutustegevusest. Ajaks, kui Knud nüüd Kanadas elava pere juude naasis, oli Skieni kogudus temalt edasipürgimiseks palju indu saanud.

KUULUTAMINE MUJAL NORRAS

Kuulutustegevus Norras sai hoogsa tõuke, kui 1903. aastal saabusid sinna kolm agarat kolportööri (täisajalist kuulutajat): Fritiof Lindkvist, Viktor Feldt ja keegi vend Gundersen. Fritiof asus elama Norra pealinna Kristianiasse (praegu Oslo) ja 1904. aastal sai tema elupaigast Vahitorni ühingu kontor, kus tegeldi ajakirja ”Siioni Vahitorn” tellimustega.

Kui vend Gundersen 1903. aasta lõpu poole Kesk-Norras Trondheimis kuulutamas oli, juhtus ta kõnelema Lotte Holmiga, kes võttis temalt kirjandust. Hiljem läks Lotte tagasi koju Narvikisse, mis asub ülalpool põhjapolaarjoont, ja temast sai  esimene kuulutaja Põhja-Norras. Mõne aja pärast reisis Viktor Feldt Narvikisse ja aitas veel kahel abielupaaril piibliuurijaks saada. Nad võtsid Lottega ühendust ja peagi uuris see väike grupp korrapäraselt koos Piiblit. Lotte õde Hallgerd võttis samuti tõe vastu ja pärastpoole teenisid nad mõlemad innukate pioneeridena mitmel pool Norras.

Vendade Feldti ja Gunderseni kuulutustöö aastatel 1904 ja 1905 Bergenis leidis eriliselt head vastukaja. 1905. aasta 1. märtsi ”Siioni Vahitorn” andis teada: ”[Bergeni] vabamisjoni kiriku väljapaistev jutlustaja on selgest tõevalgusest täiesti lummatud ja jagab nüüd tõeevangeeliumi oma alati suurele ja tähelepanelikule kuulajaskonnale.”

Jutt käis jutlustajast Theodor Simonsenist, kes heideti hiljem vabamisjoni kirikust välja, kuna ta  õpetas imelisi uusi tõdesid, mida ta meie väljaannetest teada oli saanud. See, mis oli kirikule kaotus, osutus piibliuurijatele võiduks. Jehoova rahva seas hinnati Theodorit kui venda ja suurepärast kõnemeest kõrgelt. Pärastpoole kolis ta Kristianiasse, kus samuti oli kasvamas piibliuurijate kogudus.

ESIMESED PIONEERID

1905. aasta paiku tegutsesid piibliuurijate kogudused neljas linnas: Skienis, Kristianias, Bergenis ja Narvikis. Peagi alustasid mõningad agarad kuulutajad pioneeritööd ja viisid hea sõnumi maa paljudesse teistessegi paikadesse. Need algusaegade pioneerid olid huvitava taustaga.

Esimene õde, kes Norras pioneerina teenis, oli Helga Hess. Ta oli orb ja elas Bergenis. 17-aastaselt oli Helgast saanud pühapäevakooli õpetaja. Kui neiu kuulis vabamisjoni kirikus Theodor Simonseni kõnelemas sellest, mida too oli lugenud ühest piibliuurijate raamatust, tärkas temas huvi ja temagi hakkas seda kirjandust lugema. Helga loobus pühapäevakooli õpetaja ametist ja asus 1905. aastal 19-aastasena kuulutama head sõnumit Hamaris ja Gjøvikis.

Aastal 1908 lõhkus Andreas Øiseth ühel päeval oma talus Kongsvingeri lähedal parajasti puid, kui üks pioneer teda kõnetas ja pakkus raamatut ”Jumalik aegade kava”. Veidi üle 20 aasta vanusele Andreasele meeldis loetu ja ta tellis endale veel kirjandust. Mõne kuu pärast andis ta talu üle oma nooremale vennale ja temast sai pioneer. Järgmise kaheksa aasta jooksul kuulutas ta peaaegu terve riigi läbi. Esmalt läks ta põhja poole, kus ta sisemaal suviti jalgrattaga,  talvel aga tõukekelguga ringi sõitis. Tromsøsse jõudes pöördus ta lõuna poole ja külastas kõiki rannikuäärseid paiku kuni Kristianianini.

Mossi lähedalt Ryggest pärit Anna Andersen oli samuti noil alguspäevadel pioneer. Ta oli aastaid olnud Päästearmee ohvitser ja pühendanud oma elu hädasolijate aitamisele. 1907. aasta paiku luges ta meie väljaandeid ja mõistis, et on leidnud tõe. Kristiansundis kohtus ta Hulda Anderseniga (hiljem Øiseth), kes oli samuti Päästearmee ohvitser ning kes ilmutas Piibli vastu huvi. Peagi võtsid need kaks naist aurikul ette pika reisi põhja poole kuni Vene piiri äärse Kirkenesini välja. Nad astusid laevalt maha igas sadamas ja levitasid kirjandust. Arvatavasti aastal 1912 alustas Anna pioneerteenistust. Aastakümneid reisis ta kõikjal Norras ringi laeva ja jalgrattaga,  jõudes piiblikirjandusega peaaegu igasse Norra linna. Samuti elas Anna üsna pikka aega lõuna pool Kristiansandis, kus ta oli kasvavale kogudusele hindamatuks toeks.

Karl Gunberg oli enne piibliuurijaks saamist mereväeohvitser. Ta oli 30-ndates eluaastates, kui alustas 1911. aastal pioneerteenistust, elatades end laevandusinstruktorina. Olgugi, et Karl oli esmapilgul üpris range olekuga, tunti teda kui meeldivat ja huumorisoonega meest. Ta tegutses kuni päris kõrge eani, kuulutades Norra risti-põiki läbi, ning tema kogemusest mereväeohvitserina ja laevandusinstruktorina oli hea sõnumi levitamisel palju abi, nagu me hiljem võime lugeda.

VENNASKONNA USK SAAB KINNITUST

1905. aasta oktoobris tekitas palju elevust esimene kokkutulek, mis peeti Kristianias. Kohal oli 15 inimest ja kolm ristiti. 1906. aastal toimus kokkutulek Bergenis. Alates aastast 1909 korraldati kokkutulekuid igal aastal, kõnepidajad olid Rootsist, Soomest ja Taanist. Mõned neist mujalt tulnud vendadest külastasid kogudusi pilgrimitena (praeguste reisivate ülevaatajate eelkäijad).

Nende algusaegade kõrgpunkte olid kahtlemata vend Russelli külaskäigud. Aastal 1909 külastas ta nii Bergenit kui ka Kristianiat. Vennad ja õed hindasid väga seda, et said vend Russelliga kohtuda ja ta kõnesid kuulata. Tema teine külaskäik aastal 1911 pälvis laialdast tähelepanu ning kokku tulnud 61 venda-õde olid rõõmsad, et vend Russelli avalikku kõnet oli kuulamas umbes 1200 inimest.

 Kolm aastat hiljem tegi Russell Henry Bjørnestadile ülesandeks Norra ja Rootsi vendi reisiva ülevaatajana korrapäraselt külastada.

1914. AASTA EEL TÖÖ HOOGUSTUB

Aastal 1910 anti välja sari traktaate nimetuse all ”Rahvaste jutlustaja”, millest oli kuulutustööl palju abi. See ergutas piibliuurijaid veelgi usinamalt kuulutustöös kaasa lööma. Vennad ja õed olid varmad paljastama usulisi valesid ja selgitama Piibli tõdesid ning nad levitasid tasuta tuhandeid traktaate, sageli ajalehelisana.

Piibliuurijad ootasid elevusega, mis hakkab toimuma aastal 1914. Raamat ”Aeg on ligi” (”Millenniumi koidiku” 2. köide) selgitas, et paganate ajad lõppevad 1914. aastal ja et seda aastat iseloomustab häda ja anarhia; seejärel asub võimule Jumala kuningriik. Samuti ootasid piibliuurijad, et Kristuse kaasvalitsejad saavad siis kätte taevase tasu.

Kõik see oli sagedaseks kõneaineks. Näiteks ühel 1914. aasta juuliõhtul mängis Karl Kristiansen Skieni linnaorkestris. Vaheajal ütles ta enda ümber olijatele: ”Mõne nädala pärast juhtub midagi. Kõigepealt puhkeb sõda, siis revolutsioon ja seejärel anarhia — kõige selle järel saabub Jumala kuningriik.” Kui varsti pärast seda puhkes Esimene maailmasõda, tulid inimesed Karli juurde ja tahtsid selle teema kohta rohkem teada saada.

 Lõunapoolses Arendalis oli 1914. aastal kõigest üks piibliuurija. Kord kohtas see õde tänaval Mia Apeslandi ja rääkis talle, et Piibli järgi algab 1914. aasta sügisel sõda. ”Juhul kui nii läheb, siis ma usun sind,” kostis Mia. Kui siis need õe räägitud sündmused peagi aset leidsid, jäi Mia oma lubadusele kindlaks ja temast saigi tõsiusklik. Miast ja õest, kes talle tõde oli kuulutanud, ning veel mõnest inimesest moodustus Arendali koguduse tuumik.

EDUSAMMUD JA JÄRGNEVAD RASKUSED

Nagu elu näitas, ei täitunud mitte kõik piibliuurijate ootused seoses aastaga 1914. Sellest hoolimata jätkasid nad innukalt oma tegevust. Alates detsembrist 1914 kuni 1915. aasta keskpaigani anti ”Loomise fotodraamaga” (liikuvate piltide ja slaididega programm) võimsat tunnistust suurtele rahvahulkadele Kristianias, Bergenis, Trondheimis, Skienis, Arendalis ja Kristiansandis.

Ent peagi tõstsid pead raskused. Fritiof Lindkvist, kes oli juhtinud tööd Norras kümme aastat, hakkas oma rada minema ja aastal 1916 lahkus ta organisatsioonist. Seetõttu juhtisid Norras järgmistel aastatel tööd Rootsi ja Taani vastutavad vennad. 1921. aastal määrati tööd Norras organiseerima Enok Öman ja ta täitis seda ülesannet kuni aastani 1945.

Kui vend Russell aastal 1916 suri ja tema asemele määrati piibliuurijate tegevust juhtima Joseph Rutherford, tekitas see mõningast segadust. Luhtunud lootuste tõttu seoses aastaga 1914 ja ka organisatsiooniliste muudatuste tõttu hülgasid paljud organisatsiooni. Tagajärjed olid eriti rängad Bergenis, kus aastal 1918 jäi kogudusse ainult üks vend ja  seitse õde. Ka Trondheimis jättis suur hulk vendi ja õdesid koguduse, samuti lakkas tegutsemast Kristiania grupp. Seevastu need, kes ustavalt organisatsiooni toetasid, kogesid peagi Jehoova rikkalikku õnnistust.

TEGEVUS SAAB UUT HOOGU

Aastal 1918 esitas vend Rutherford mõtlemapaneva kõne teemal ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”. Seda põnevat kõnet esitati aastatel 1920—1925 kõikjal maailmas. Alexander Macmillan saabus New Yorgist peakorterist, et pidada kõnet mitmes Norra linnas. Kristianias olid ülikooli aulas kõik istekohad hõivatud, mistõttu paljud tuli ukselt tagasi saata. Siis aga ronis vend Öman sissekäigu lähedal olnud kasti otsa ja teatas valju häälega: ”Tulge tunni aja pärast tagasi! Vend Macmillan peab siis kõne uuesti.” Nagu oligi oodata, täitus saal taas uute inimestega, kes ka tahtsid vend Macmillani kuulata. Veel mõni aasta hiljemgi esitasid norra vennad seda kõnet ka igal pool mujal Norras. Tuhanded kuulasid huviga veenvaid Pühakirjal põhinevaid argumente selle kohta, et Harmagedoonis jäävad paljud inimesed ellu ja võivad elada igavesti paradiisis maa peal. Paljud said sellest sõnumist teada ka brošüüri ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!” abil.

Aastatel 1922—1928 levitasid piibliuurijad sadu tuhandeid traktaate, kuhu olid koondatud konventidel vastu võetud resolutsioonid. Nende hulgas olid traktaadid ”Väljakutse maailma juhtidele”, ”Hoiatus kõigile kristlastele” ja ”Süüdistus vaimulikele”. Suur osa piibliuurijaid alustas kuulutustööd just nende traktaatide jagamisega.

 Sellest hoolimata oli kasv üpriski aeglane. Kuigi pioneerid ja innukad kuulutajad tegid väsimatult tööd, oli ka neid, kes vajasid abi, et kuulutustöös agaramalt kaasa lüüa. Pealegi ilmusid seniajani väljaanded peamiselt taani, taani-norra või rootsi keeles, kuid mitte norra keeles. Kuidas saaks kuulutustööle hoogu lisada?

1925. aasta aprillis ilmus norrakeelses ”Ringkirjas” (praegu ”Meie Kuningriigiteenistus”) vaimustav teadaanne: ”Saadame teile ajakirja ”Kuldne Aeg” esimese norrakeelse numbri. Võtame vastu tellimusi.” Jutt käis 1925. aasta märtsi ”Kuldse Aja” (praegu ”Ärgake!”) numbrist. Peagi levitati norrakeelset ajakirja ”Kuldne Aeg” laialdaselt nii Norras kui ka Taanis. 1936. aastal, kui norrakeelne ajakiri oli saanud uue nime ”Ny Verden” (”Uus maailm”), tellis seda 6190 inimest.

PAREM ORGANISEERITUS JA UUED HOONED

1925. aasta mais kogunes enam kui 500 piibliuurijat Skandinaavia eri paigust Rootsi Örebrosse konvendile. Sel konvendil teatas vend Rutherford, et Kopenhaagenisse Taanis rajatakse Põhja-Euroopa kontor. William Dey Londonist määrati juhtima Jumala rahva tegevust Norras, Rootsis, Soomes ja Taanis ning Balti riikides. Kõigis neis maades pidi olema ka kohalik ülevaataja. Norras jätkas seda tööd Enok Öman.

 Šotimaalt pärit William Dey oli tarmukas vend, kes aitas kuulutustööd tublisti hoogustada. Ta oli võimekas organisaator ning innustas vendi oma meeldiva hoiaku ja hea eeskujuga teenistuses. Septembris ja oktoobris 1925 reisis ta mööda Norrat ja organiseeris peakorteri juhtnööride järgi koguduste tegevust. Kuna vend Dey kõneles inglise keelt, kasutas ta tõlgi abi. Ta teenis Põhja-Euroopa kontori ülevaatajana kuni Teise maailmasõja alguseni.

Juba mõnda aega olid vennad otsinud Norra kontorile sobivamat paika. 1925. aastal ostis vend, kes oli päranduseks raha saanud, Oslos kolmekorruselise maja ja müüs selle organisatsioonile poole hinna eest. Ajastus oli suurepärane! Harubüroo tegutses selles hoones edukalt kuni 1983. aastani.

TEGUSATE TUNNISTAJATE ORGANISATSIOON

Kõikjal maailmas jõuti 1931. aastal tähtsa verstapostini Jumala teenijate ajaloos. Sel aastal võeti endale uus nimi — Jehoova tunnistajad. ”Uue nime vastuvõtmise ajal tõusime kõik püsti ja hüüdsime suure entusiasmiga ”Jah!”,” kirjutas vend Öman. Vendi ja õdesid vaimustas see, et nüüdsest kannavad nad Pühakirjal põhinevat nime, ja nad olid kindlal meelel valmis selle nime vääriliselt ka elama.

Oli täiesti ilmne, et Jehoova õnnistab hoogsat kuulutustööd Norras. Kuulutajate keskmine arv tõusis 15-lt 1918. aastal 328-ni 1938. aastal. Jehoova rahvas polnud pelgalt piibliuurijad, nad oli tegusad Jehoova tunnistajad.

Üks näide sellest oli Even Gundersrud, kes ristiti 1917. aastal ja teenis Skieni koguduses. Esmalt  üritas naine takistada teda koosolekutele minemast, peites ta kingad ära. Kuid see Evenit ei peatanud — ta läks koosolekule lihtsalt paljajalu! Kord kui naine ta magamistuppa lukustas, tuli tal aknast alla hüpata. Mitte miski, mida naine ette võttis, ei takistanud Evenit koosolekutel käimast. Samal ajal oli ta oma naise vastu ikka kena. Naine hakkas tundma piinlikkust, et ta mees linnas paljajalu käib. Soovist jälile jõuda, miks koosolekud Evenile nii olulised on, hakkas ta mehega kaasas käima. Lõpuks sai temastki Jehoova tunnistaja.

Skieni koguduses valitses tolle aja kogudustele omane innukus. Sealsed vennad kuulutasid agaralt ümberkaudsetes linnades, asulates ja maapiirkondades. Nädalavahetustel sõitsid nad sageli lahtise veoauto või paadiga kodukohast kaugemale, et seal kuulutada ja koosolekuid organiseerida. Peagi moodustati selles piirkonnas uusi gruppe ja kogudusi. Ka teised kogudused Norras olid toimekad teokraatliku tegevuse keskused.

EDUSAMMUD BERGENIS

Bergenis tegutses tubli kuulutaja Torkel Ringereide. Torkel leidis 1918. aastal ühe piibliuurijate brošüüri. Ta otsis üles vend Dahli, kes oli tollal ainus vend Bergeni  koguduses. Vend Dahl pidas koos ülejäänud kogudusega — seitsme õega — koosolekuid oma kodus. Üks õdedest oli varemmainitud Helga Hess, kes oli naasnud Bergenisse. Torkel liitus selle tillukese kogudusega ning 1919. aastal abiellus ta Helgaga.

Torkel oli kartmatu võimsa häälega vend. Aastaid oli ta koguduses ainus avalik kõnepidaja. Tavaliselt esitas ta igal pühapäeval kõne, milles mõistis sirgjooneliselt hukka vaimulikkonna silmakirjalikkuse ja väärõpetused. Kõnedest anti sageli teada ajalehtedes, nii et koosolekutel viibis kohal alati rohkem inimesi, kui oli selles piirkonnas piibliuurijaid.

Torkel kutsus kuulajaid üles jagama tõde teistega. 1932. aastal juhtus Nils Raae üht sellist kõnet kuulama. Nils teadis tõde juba umbes aasta, kuid ta tõrkus minemast kuulutama. Kuna kogudusel oli plaanis hakata laialdaselt levitama brošüüri ”Kuningriik —  maailma lootus”, pidas Torkel kõne sellest, kui tähtis on teenistuses osaleda. Nils meenutas: ”See oli tore ja kaasakiskuv kõne. Ma lausa kibelesin kuulutustööd tegema.” Kõne lõpus tsiteeris Torkel Jehoova sõnu kirjakohas Jesaja 6:8: ”Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” ja jätkas siis: ”Olgu meie kõigi südamesooviks vastata nii nagu Jesaja: ”Vaata, siin ma olen, läkita mind!”!” Just sellist innustust Nils ja ta naine vajasidki. Vähimagi kõhkluseta alustasid nad kuulutustööd.

Vennad ja õed olid Torkeli ja Helga pool sagedased külalised. Nende kodus arutleti alati tõe üle ning see innustas uusi ja noori kuulutajaid tublisti. Bergenis elavad tunnistajad sõitsid tihtipeale paadi või veoautoga ümbruskonna inimestele kuulutama. Pärastpoole saadi uuesti kokku ning vesteti kogemusi ja nauditi koosolemist.

INNUKAD KUULUTAJAD OSLOS

Samamoodi edenes 1920. ja 1930. aastate kuulutustöö ka Oslo piirkonnas. Üks sealsetest kuulutajatest oli Olaf Skau, kes ristiti 1923. aastal. 1927. aastal määrati ta koguduse teenistusjuhataja ametisse ning ta oli aastakümneid hakkaja ja hoolitsev ülevaataja. Ta organiseeris kuulutustööd Oslos ja korraldas  ka nädalalõpureise bussi või veoautoga pealinna ümbruses asuvatesse paikadesse. Tihtilugu oli ta veel hilisõhtulgi üleval ning tegi territooriumikaarte ja kavandas kuulutustööväljasõite.

Piibliuurijad Oslost kuulutasid linnades ja maapiirkondades alates Oslost lõuna pool asuvast Haldenist ja Fredrikstadist kuni Oslost põhja pool asuva Hamarini; samuti alates ida poolt Kongsvingerist kuni Drammeni ja Hønefossini läänes. Kuulutajad saabusid territooriumile hommikul kell üheksa ja tegid majast majja tööd kogu päeva. Sageli korraldasid nad ka avalikke koosolekuid. Selline tegevus rajas aluse uutele gruppidele ja kogudustele ning nende piirkondade vähesed vennad ja õed hindasid sellist abi kõrgelt. Ühe üheksapäevase hoogtöö käigus aastal 1935 levitasid Oslo 76 kuulutajat 13313 brošüüri. See teeb iga kuulutaja kohta keskmiselt koguni 175 brošüüri!

Olafi naine Esther põdes artriiti ja oli ratastoolis. Sellest hoolimata oli nende kodu vendadele ja õdedele toredaks kokkusaamispaigaks. Olaf tegi neile tavaliselt toitu, tihti imemaitsvaid kanatiibu, mille valmistamise poolest ta oli tuntud. Paljud algusaegade tunnistajad meenutavad siiani heldimusega Skaude  pool toimunud vaimselt ülesehitavaid kooskäimisi ja põnevaid piibliainelisi arutelusid ning äraarvamismänge. ”Lahkusime Skaude juurest alati süda tulvil rõõmu,” meenutas Ragnhild Simonsen.

IGAVESE ELU SUHTES ÕIGE SÜDAMEHOIAK

Algusaastatel olid inimesed praeguse ajaga võrreldes religioossemad ja neil olid Piiblist paremad teadmised. Paljud vestlesid meeleldi piibliteemadel, ja nii nagu esimesel sajandil, said usklikuks ”need, kellel oli igavese elu suhtes õige südamehoiak” (Ap. t. 13:48).

Üks näide selle kohta on õde Durdei Hamre. 1924. aastal sai ta brošüüri, mille ta sama õhtu ja ööga läbi luges. Durdei sõnas hiljem: ”Heitsin voodisse nelipühilasena ja tõusin üles Jehoova tunnistajana.”

1920-ndate keskpaiku käis üks kaheksast Fjelltvedtide vennast kuulamas avalikku kõnet põrgutulest ja võttis selleteemalise brošüüri lugeda. Ta veendus loetu põhjal, et põrgutule õpetus on vale. Peagi, kui nende pere talus kokku sai, jagas ta kuuldut õhinal oma seitsme venna ja kolme õega. Nad arutlesid brošüüris toodud mõtete üle hilisööni. Lühikese aja vältel said kõigist vendadest-õdedest ja enamikust nende abikaasadest piibliuurijad. Hiljem said paljud nende lapsed ja lapselapsed innukateks kuulutajateks ja mõned viisid tõesõnumi teistessegi paikadesse.

Kui 1936. aastal oli Bergeni ja Oslo konventidel kõnelejaks Matthew Howlett New Yorgis asuvast  peakorterist, oli inimeste huvi vaimsete asjade vastu silmanähtav. Bergenis kuulas avalikku kõnet 810 inimest, nende hulgas mõned kirikuõpetajad ja piiskop. Kokkutulnutest oli Jehoova tunnistajaid üksnes 125. Oslos kogunes konvendile 140 tunnistajat, avalikku kõnet aga kuulas koguni 1014 inimest.

”JUBA HAKKAVADKI TULEMA!”

Suur oli Jehoova tunnistajate elevus, kui aastal 1935 sai selgeks, kes on tekstis Ilmutus 7:9—17 mainitud ”suur rahvahulk”. Jumala rahvas tundis heameelt teadmisest, et jumalateenijad, kel on lootus elada paradiisis maa peal, saavad koos võitud jäägiga Jehoovat pühendunult teenida. Sellest aastast peale keskendus kuulutustöö ”suures viletsuses” ellu jääva suure rahvahulga kogumisele — kõige laiaulatuslikumale tõeliste jumalakummardajate kogumisele inimajaloo jooksul.

1935. aastal kuulutasid mõned taevase lootusega pioneerid Lillehammeri lähistel maapiirkonnas. Kümneaastane John Johansen kuulas huviga, kui pioneerid rääkisid ta perele Jumala eesmärgist taastada paradiislik maa. Kui John sai 13-aastaseks, oli tal tugev soov jagada seda imelist lootust ka teistega, niisiis laenas ta isa portfelli ja läks naabrusesse kuulutama — ning seda ihuüksi! Nüüd, enam kui 70 aastat hiljem, kuulutab John koos abikaasa Edithiga ikka agaralt ning tunneb rõõmu sellest, et on saanud aastate jooksul anda jüngrite tubli kasvu heaks oma osa.

Kord aastal 1937 oli Olaf Rød parasjagu oma kodus ühe teise vennaga arutamas suure rahvahulga teemadel. Olles Haugesundis ainsad tunnistajad, oli neile mõistatuseks, kuidas küll see hiigelsuur  kogumistöö toimuda võiks. Äkitselt koputati uksele. Olaf avas ukse ja seal seisis Alfred Trengereid. Ta oli saanud kuskilt ajakirja ”Vahitorn” ja sealt loetu oli hakanud talle meeldima. Viivitamata oli ta paati istunud ja Haugesundi sõudnud, et paluda kirjandust mehelt, keda ta teadis olevat Jehoova tunnistaja — Olafilt. Olaf oli sõnatu. ”Juba hakkavadki tulema!” jooksis tal mõte peast läbi. Ja nad tulid tõesti, kuigi mitte kõik samal viisil ja samal ajal. Alfredist sai meie vend ja ta hakkas tegema kuulutustööd koos paljude teistega, kes selles piirkonnas head sõnumit kuulda olid võtnud.

LAEVAD ON ABIKS SUURE RAHVAHULGA KOGUMISEL

Kui Norras kuulutustööga algust tehti, näis ülesanne jõuda eraldi asuvate loendamatute saarte ja  kaugete rannaalade elanikeni päris heidutav. Niisiis ostis harukontor aastal 1928 väikelaeva, mis mahutas kaks-kolm pioneeri ja oli piisavalt tugev, et sõita edukalt piki Norra sakilist rannikut. Kuid kes oskaks sellist laeva juhtida? Kogenud pioneer Karl Gunberg pakkus end appi. See, et ta oli olnud mereväes ja töötanud laevandusinstruktorina, osutus vägagi kasulikuks. Esimene laev nimega ”Elihu” alustas teekonda Oslost ja liikus lõuna poole, peatudes rannikuäärsetes sadamates. Paraku läks ”Elihu” ühel tormisel talveööl aastal 1929 Stavangeri lähistel põhja. Kõik olid üliõnnelikud, et pardal olnud vennad jõudsid turvaliselt kaldale.

1931. aastal ostsid vennad järgmise laeva, mis sai nimeks ”Ester”. Taas asus sellega teele Karl, abiks  veel kaks venda. Järgnenud seitsme aasta jooksul sõitis ”Ester” Lääne- ja Põhja-Norra rannikualad risti-rästi läbi. 1932. aastal tundis Karl, et ”on sedasorti seiklusteks juba liiga vana”. Niisiis sai temast kuivamaamees, et teenida pioneerina Norra idaosas. Laeva andis ta üle Johannes Kårstadile. 1938. aastal asendati ”Ester” laevaga ”Ruth”, mida kasutati kuni aastani 1940, misjärel Teine maailmasõda rannikulähedase kuulutustegevuse peatas. Meresõitjatest pioneerid olid läbinud tohutuid vahemaid ja levitanud palju kirjandust. 1939. aastal andsid ”Ruthil” teeninud kaks venda, Andreas Hope ja Magnus Randal, teada, et nad on levitanud pelgalt ühe aastaga enam kui 16000 raamatut, brošüüri ja ajakirja ning mänginud 1072 korda grammofoniplaatidelt ette kõnesid 2531 inimesele.

Lisaks suurepärastele vaimsetele õnnistustele said vennad nautida imelisi vaatepilte. ”Päev päeva järel liikusime põhja poole,” märkis Andreas Hope. ”Fjordidesse sisenedes ja sealt väljudes ümbritsesid meid kõrged kaljuneemed. Maastik oli hunnitu, majesteetlik ja metsik.” Talvel võisid nad põhjapolaarjoone  taga näha virmaliste lummavat etendust. Suvel aga said nad imetleda ”sumedat keskööpäikese valgust”.

TULIHINGELINE PIONEERIST ÕDE

1930-ndatel aastatel kasvas pioneeride arv kiiresti. Kuigi pioneeridel tuli sageli leppida nappide mugavustega, töötasid nad head sõnumit kuulutades ja piiblikirjandust levitades läbi suuri territooriume. Nende raugematu ind rajas kindla aluse tulevasele kasvule.

Näiteks Oslost pärit Solveig Løvås (hiljem Stormyr) oli otsinud tõde ja käinud erinevatel usukoosolekutel. Ühel päeval läks ta Jehoova tunnistajate koosolekule ja mõistis, et on leidnud Piibli tõe. Solveig ristiti 1933. aastal ja kaks aastat hiljem reisis  ta Põhja-Norrasse, et teenida seal pioneerina. Kuigi ta lastehalvatuse tõttu veidi lonkas, töötas ta kuue aastaga läbi enamiku Bodøst lõuna poole jäävatest linnadest, asulatest, kaluriküladest ja väikestest kogukondadest kuni Kirkenesini välja. Tuhanded inimesed võtsid vastu piiblikirjandust. Kõigest ühe aastaga sai Solveig üle 1100 ajakirjatellimuse.

Üks mees, kes Solveigi sõnumist tõsiselt huvitus, oli puusepp Dag Jensen Vesterålenist Hennesi külast. Ta oli aastaid saanud teistelt huvilistelt meie kirjandust. Kui Solveig Dagiga kohtus, vormistas ta mehele ajakirjatellimuse ja läks siis edasi järgmisele territooriumile. Dag hakkas iseseisvalt kuulutama, laenutades huvilistele neid väheseid trükiseid, mis tal oli.

Andøya saarel kõnetas Solveig rühma turskeid kalureid nende hütis. Ta andis vapralt tunnistust, mängis neile grammofoniplaatidelt ette piiblilisi kõnesid ja pakkus võimalust ajakirju tellida. Üks nooruke kalur, Frits Madsen, huvitus asjast ja tellis endale meie ajakirjad. Kui Solveig saare läbi oli töötanud, reisis ta edasi. Tollele ajale iseloomulik tegutsemisviis oli selline: pioneerid kuulutasid, leidsid huvilisi, jätsid kirjandust ja võtsid vastu ajakirjatellimusi ning liikusid siis uutesse paikadesse. Kuidas aga kõiki neid huvilisi edasi aidata?

 JUMALA LAMMASTE KARJATAMINE

1939. aasta jaanuaris korraldati reisivate ülevaatajate töö ümber. Norra jagati neljaks vööndiks ehk ringkonnaks. Ringkonnaülevaatajad (tollal vööndisulased) pidid veetma ühes kohas varasemast rohkem aega. Nad panid palju suuremat rõhku sellele, et toetada kogudusi, organiseerida uusi kogudusi ja aidata huvilistel kuulutustööd alustada. Andreas Kvinge määrati teenima ringkonnaülevaatajana ringkonda number 4, mis ulatus Florøst kuni 2600 kilomeetri kaugusel asuva Kirkenesini. Sel tohutu pikal maalõigul tegutses ainult kolm kogudust: Trondheimis, Namsoses ja Narvikis. Kuid selles piirkonnas oli ka eraldiasuvaid kuulutajaid ja gruppe ning ajakirjatellijaid, kes ootasid külastust.

Andreas koos abikaasa Sigridiga reisis peamiselt jalgrattal põhja poole. Tema eesmärk oli aidata kuulutajatel ja huvilistel tões edeneda. Pioneeridelt, nagu Solveig Løvåsilt, sai Andreas täiendavat teavet huviliste kohta, kes vajasid vaimset juhatust. Näiteks rääkis Solveig talle Dag Jensenist Hennesis ja Frits Madsenist Andøya saarel.

Andreas meenutab, et 1940. aastal, kui ta esmakordselt Dagi kohtas, ajas too parasjagu habet, nägu üleni seebivahuga koos. Ta jätkab: ”Ma ei unusta eales ta vahust ümbritsetud silmade sära. Mehel  läks habemeajamine sootuks meelest.” Andrease kaasabil edenes Dag vaimselt. Dag oli innukas ja aitas peagi ka oma naisel Annal ja mitmel sõbral ning sugulasel tõe vastu võtta.

Andøya saarel otsis Andreas Bleiki külast üles noore kaluri Frits Madseni. Andrease abiga said Fritsust ja tema naisest hiljem loodud koguduse alustalad. Paljudes muudeski paikades külastasid Andreas ja ta naine neid, keda algselt olid kohanud Solveig ja teised usinad pioneerid. Andreas ja teised ringkonnaülevaatajad korraldasid koosolekuid ja moodustasid kogudusi. Nii nagu esimese sajandi kristlikus koguduses, osutus ka Norras tõeks see, et ühed istutasid, teised kastsid ja Jumal pani selle võimsal viisil kasvama (1. Kor. 3:6).

NORRAT RAPUTAB TEINE MAAILMASÕDA

1940. aasta aprillis, kui riiki tungisid Saksa väed, haarati Norra Teise maailmasõtta. Pärast kõigest 62 päeva kestnud võitlust sattus riik natsi-Saksamaa valdusse. Selleks ajaks oli mitut linna ägedalt pommitatud. Mõni päev pärast sissetungi arreteeris gestaapo harukontori ülevaataja Enok Ömani ja pani ta nädalaks vangi. Põgusa ülekuulamise järel ta vabastati. Mõni nädal hiljem kutsus gestaapo vend Ömani uuesti ülekuulamisele.

Vennad kartsid, et natsid saadavad nad koonduslaagrisse, nii nagu oli juhtunud Saksamaal. Kuid selliseid samme natsid ei astunud. Niisiis jätkasid kuulutajad otsusekindlalt ja innukalt tööd. Tegelikult olid inimesed sõja tõttu isegi altimad kuulama head sõnumit, nii et alustati hulga piibliuurimisi (tol ajal nimetati neid näidisuurimisteks). Taanist saadi  pidevalt taanikeelset ajakirja ”Vahitorn”. Ajakiri ”Lohutus” jätkas ilmumist norra keeles. Ikka oli veel võimalik korraldada koosolekuid ja kokkutulekuid ning hämmastaval kombel kuulutajate arv muudkui kasvas.

KONFISKEERIMISED, ARRETEERIMISED JA TEGUTSEMISKEELD

Tormipilved aga olid kogunemas. Saksa politseinikud tulid uuesti harukontorisse, nõudsid, et nende kätte antaks kirjandus, ja kuulasid üle vend Ömani. 1940. aasta lõpu poole konfiskeerisid nad raamatu ”Vaenlased” sealtoodud mõtete pärast fašismi ja natsismi kohta. 1941. aasta algul arreteeris politsei mitu pioneeri ja kuulas nad üle. Saksa ja Norra natsidel oli kombeks tulla aeg-ajalt meie koosolekutele, et nuhkida koguduste järele. Peagi tulid natsiametnikud taas kontorisse ja konfiskeerisid brošüüride ”Fašism või vabadus” ning ”Valitsus ja rahu” varud.

Äkitselt 1941. aasta juunis algatas gestaapo kogu riigis kampaania meie kuulutustöö peatamiseks Norras. Peetelisse tulid viis Saksa politseinikku, kes konfiskeerisid kontorisse järele jäänud kirjanduse ja viisid Peeteli pere liikmed politsei peakorterisse ülekuulamisele. Vend Öman pidi 12 nädala jooksul iga päev minema riiklikusse politseisse endast teatama.

Hoolikalt korraldatud operatsiooni käigus otsis gestaapo läbi vastutavate vendade kodud ja konfiskeeris kogu Vahitorni ühingu kirjanduse. Vendi ähvardati, et juhul, kui nad ei lõpeta kuulutamist, saadetakse nad koonduslaagrisse. Gestaapo arreteeris mitu venda ja õde ning hoidis mõnda neist päevi kinni.

 Mossis tulid politseinikud Sigurd Roosi koju ja konfiskeerisid kirjanduse ning arreteerisid Sigurdi, ta naise ja veel ühe venna. Politsei käskis neil lõpetada kuulutustöö tegemise ja Jehoova nime kasutamise. Kuulutajad selgitasid, et nad ei lakka eluilmaski Jehoovat ja tema kuningriiki kuulutamast, mille peale politseinikud viimaks tõdesid: ”Olgu, me ei saa teilt teie usku ära võtta.” Mõne tunni pärast need vankumatud kuulutajad vabastati.

Natsid läksid ka Olaf Skau poole Oslos. Nad tuhnisid ta kodu läbi, konfiskeerisid Piiblid, kirjanduse ja grammofonid ning pitseerisid Olafi raamatukapi. Ametnikel ei õnnestunud leida kuulutajate aruandekaarte, mis olid ahju peidetud. Hiljem naasid natsid veoautoga ja viisid raamatud ära. Operatsiooni juht oli SS-Untersturmführer Klaus Grossmann, kardetud nats. Kui Olaf tundis huvi, mida nad konfiskeeritud kirjandusega peale hakkavad, kostis Grossmann, et need lähevad pabermassiks.

”Kas te tõesti ei karda Jehoovat?” päris vend Skau.

”Jehoova hoidku alt!” vastas see nats ülbelt. Kui natsid neli aastat hiljem alla andsid, tegi Grossmann enesetapu.

1941. aasta juulis arreteeris gestaapo Bodø linnas Andreas Kvinge ja uuris tema käest, kust nad võiksid leida tunnistajaid, kes tegutsevad Norra põhjaosas. ”Ma ei tea, kus nad praegu on,” vastas Andreas tõemeeli. Kujutle, mida võis ta tunda, kui ametnikud ülekuulamise ajal ta koti sisu põrandale puistasid — paberitel olid kirjas koguduste, koguduse sulaste ning huviliste nimed ja aadressid. Ent Andrease suureks  kergenduseks ei viitsinud keegi neid pabereid lähemalt uurida. Gestaapo oli palju enam keskendunud sellele, et saada Andreaselt allkiri, millega ta tunnistab, et tal on keelatud kuulutada ja olla Jehoova tunnistaja.

”Me teame, et meie tegevus on praegu keelustatud,” kostis Andreas, ”seega võin ma oma teadlikkust allkirjaga kinnitada. Ent kuigi meil pole lubatud koosolekuid pidada ning ajakirju ja raamatuid levitada, on meile abiks Piibel ja me räägime ikkagi inimestele Jumala kuningriigist.” Kui gestaapos aduti, et Andreasel pole plaaniski kompromissi teha, lasti ta vabaks.

Viimaks võtsid natsivõimud enda valdusse maja, mida vennad harukontorina kasutasid. Nad lubasid vend ja õde Ömanil sinna jääda, kuid sundisid teised Peeteli pere liikmed sealt lahkuma.

KOGUNEMISED KEELU AJAL

Ajal, mil natsid üritasid Jehoova tunnistajate tegevust lõpetada, jätkasid vennad teokraatlikku tegevust põranda all. Mõned tegid reisivat tööd, külastades vendi ja õdesid, et neid julgustada. Søren Lauridsen, kes oli teeninud mõnda aega Peetelis, külastas tunnistajaid Lõuna-Norras. Põhja-Norras jätkas oma ringkonnas tööd Andreas Kvinge, kes elatas end juhutöödega, et mitte kahtlust äratada. 1943. aastal sai Magnus Randal, kes oli teeninud pioneerina ”Ruthi”-nimelisel laeval, vend Ömani käest mõned aadressid ja väntas jalgrattaga 1200 kilomeetrit põhja poole Bodøsse, et julgustada sealseid vendi ja õdesid.

Kuigi võimud olid koosolekute pidamise ära  keelanud, kogunesid vennad ja õed ikkagi, et üksteist toetada. Tavaliselt said väiksed tunnistajate rühmad kokku kellegi kodus, vahel koguneti salaja ka suurema hulgana. Küll nad olid rõõmsad, kui 1942. aastal viibis Oslos kahes kokkusaamispaigas mälestusõhtul 280 inimest, kellest 90 said osa sümbolitest!

Tunnistajatel õnnestus korraldada isegi salajasi konvente eraldiasuvates taludes või metsas. Suurim kokkutulek toimus 1943. aastal Ski küla lähistel metsas. Kokku oli tulnud 180 venda ja õde Oslo fjordi piirkonnast. Ühel vaheajal, kui kohalviibijad parajasti einet võtsid, ilmus äkitselt hobustel kohale kolm saksa sõdurit. Mida teha?

Üks saksa keelt kõnelev vend läks sõdurite juurde ja sai teada, et need tahavad minna ujuma, kuid on teelt eksinud. Loomulikult juhatasid vennad sõdurid rõõmuga õigele teele tagasi.

”Ei tea, mis kogunemine see küll on?” uuris üks sõdur lahkudes teiste käest.

 ”Ilmselt mingi kooriühingu oma,” kostis teine. Vendadel ja õdedel polnud vähimatki soovi sõdurite valearusaama korrigeerida ja nad hingasid kergendatult, kui ratsanikud metsa taha kadusid.

PÕRANDAALUNE TEGEVUS

Paljudel kuulutajatel oli tavatuid väljaannete peidupaiku. Osa vendi mattis kirjanduse maha ja kaevas selle vajaduse korral välja. Elektrikust vend Skau peitis ühe kirjanduskasti töö juures trafo taha. Vend Øiseth peitis kirjandust mesitarus ja vend Kvingel oli peidik kartulisalves.

Lotte Holm pelgas, et keegi võib avastada Harstadi kirjanduslao, ja otsustas kirjanduskastid sealt ära tuua. Ta läks laevale, ladus ettevaatlikult kõik kastid tekile ja istus ise kastivirna otsa. Kui laev sadamast välja sõitis, nägi Lotte oma ehmatuseks, et pardal on palju saksa sõdureid, mistõttu ta muretses, kuidas ta küll kõik need kastid nii maha tõstab, et see kelleski kahtlust ei ärata. Tegelikult polnud muretsemiseks põhjust. Kui laev randus, tundsid sõdurid kaasa vanaprouale, kel on nii raske pagas, ja aitasid Lotte koos kõigi nende kastidega kaldale. Nad tassisid kastid talle koguni koju! Neil lahketel sõduritel polnud aimugi, millise üüratu heateo nad tunnistajatele tegid.

Keelust hoolimata õnnestus vendadel Rootsist ja Taanist uusi ”Vahitorni”-numbreid Norrasse smugeldada. Nad tõlkisid uurimisartiklid norra keelde, lõid need kirjutusmasinal ümber ja jagasid üle maa laiali. Ühtse võrgustikuna tegutsenud kullerid reisisid rongi, jalgratta või laevaga, et toimetada õigeaegset vaimutoitu tõelistele jumalakummardajatele kogu maal.

 NAD EI LAKANUD KUULUTAMAST

Sõja ajal kerkis Norra vendade ja õdede ette katselepanev olukord. Kui meie töö 1941. aasta juulis keelustati, soovitati vendadel olla ettevaatlikud, et mitte ärritada natsivõime. Seepärast kuulutasid paljud eraviisil sõpradele ja sugulastele või huvilistele, keda nad olid varem kohanud. Mõned vennad aga leidsid, et selline tegutsemisviis on liiga passiivne ja et neil pole midagi karta, kui nad ukselt uksele kuulutades üksnes Piiblit kasutavad. Kuigi vendade seas oli teatud erimeelsusi selles osas, kuidas tuleks kuulutada, oli kõigi ühine südamesoov Jehoovat vastupanu ajal ustavalt teenida.

Mida vennad ette said võtta? Sõja tõttu polnud võimalik New Yorgis asuva peakorteriga ühendust saada, seepärast ei paistnud olukorrale kiiret lahendust tulevat. Kas vennad lasevad erimeelsustel nõrgestada oma usku? Või kas nad jätkavad kuulutustööd oma parima äranägemise järgi ning ootavad ära Jehoova ja tema organisatsiooni juhatuse selles küsimuses?

On ilmne, et Jehoova õnnistas nende vankumatut teenistust, kuna tunnistajate arv kasvas Norras sõja ajal samamoodi nagu sõjaeelsel viiel aastal. Hoolimata sõjast, keelust ja sellest, et vennad tegid kuulutustööd eri moodi, kasvas kuulutajate kõrgarv 462-lt 1940. aastal 689-ni 1945. aastal. See andis vendadele küllaga põhjust rõõmustada.

ÜHTNE JEHOOVA TEENIMINE

Kui sõda aastal 1945 lõppes, tuli William Dey juulis Norrasse ja viibis kaks kuud kohal, et aidata vendadel taas organiseeritult tegutsema hakata. Vend Dey korraldas koosolekuid Oslos, Skienis  ja Bergenis ning õhutas kõiki ühendama oma jõupingutusi. Ta tõi välja, et neile on osaks saanud Jehoova õnnistus, tunnistajate arv on kasvanud ja nad võivad Jehoova juhtimisel julgelt edasi minna.

1945. aasta septembris võttis Nathan Knorr ülemaailmse töö keskusest ühendust 28-aastase ameerika venna Marvin Andersoniga, kes oli taani päritolu ning oli töötanud New Yorgi Peetelis, kuid nüüd teenis ringkonnaülevaatajana Ameerika Ühendriikides. Vend Knorr uuris vend Andersonilt, kas too oleks valmis minema Norrasse ja hoolitsema seal teatud küsimuste eest ning jääma kohale ”mõneks heaks aastaks”. Vend Anderson oligi nõus, kuigi reis viibis mõned kuud, enne kui tal õnnestus Norrasse jõuda.

Vahepeal, 1945. aasta detsembris, külastasid Norrat vennad Knorr ja Henschel. Nende armastav juhatus aitas vendadel tugevdada omavahelist armastuse ja ühtsuse sidet. Vend Knorr andis ühtlasi teada, et vend Dey asub vend Ömani asemel täitma harukontori ülevaataja ametit. Kuu aega hiljem saabus Norrasse vend Anderson ja veebruaris määrati tema harukontori ülevaatajaks. Nüüd, kui Teine maailmasõda oli jäänud seljataha, jätkasid Norra Jehoova teenijad kuulutustööd uue jõu ja kindla veendumusega, et nende tööl lasub Jehoova õnnistus.

 JEHOOVA ORGANISATSIOON LIIGUB EDASI

Kui Marvin Anderson Norrasse saabus, käis harubüroos vilgas töö. 1945. aasta septembris said kuulutajad ühe brošüüri norra ja neli rootsi keeles. Järgmisel kuul ilmus ”Vahitorni” 1. oktoobri number norra keeles, hiljem saadi veel teisigi väljaandeid.

Omakeelse kirjanduse olulisust ilmestab järgmine lustakas lugu. Ühe rootsikeelse brošüüri pealkiri oli ”Hopp” (”lootus”), norra keeles aga on sõna ”hopp” tähenduseks ”hüppa”. Kuulutajad pidid selgitama, et nende lootusesõnum ei sunni lugejaid sugugi hüppama.

1946. aastal, kui vend Anderson määrati harubüroo ülevaatajaks, olid harubüroo ruumid jäänud ahtaks ja nii tuli tal jagada tuba viie vennaga. Üürnikele, kes polnud tunnistajad ja olid alates natsiajast selles majas elanud, tuli leida teine elupaik, et uutele peetellastele ruumi teha.

Vend Anderson asus vastsel ametipostil innukalt tööle. Harubüroo seati korda ning osteti uusi seadmeid, sealhulgas jalajõul töötav trükipress. 1946. aastal käivitati kogudustes uus põnev õppemeetod — teokraatlik teenistuskool. Viimaks ometi hakkas rohkem vendi saama väljaõpet, kuidas kõnesid valmistada ja esitada, ning ei  läinud kuigi kaua, kui paljudest said tublid kõnepidajad.

Esimesed sõjajärgsed konvendid toimusid 1946. aasta septembris ning oktoobris Oslos, Bergenis ja Trondheimis. Avalikku kõnet pealkirjaga ”Rahuvürst” kuulas kõigis kolmes paigas kokku 3011 inimest ja 52 lasi end ristida — need on vaimustavad arvud, kui pidada meeles seda, et tollal oli Norras üksnes 766 kuulutajat.

Detsembris aastal 1946 asusid ringkonnaülevaatajad pärast viieaastast pausi taas ametisse. Mitmed noored vennad — osa neist endised peetellased — määrati ringkonnaülevaatajateks (tollal nimetati neid vendade sulasteks). Nende peamisi eesmärke oli õpetada kuulutajaid tegema majast majja tööd, seepärast püüdsid nad igas koguduses võimalikult paljude eri kuulutajatega teenistuses käia. Gunnar Marcussen, kes oli tollal üks neist noortest  ringkonnaülevaatajatest, meenutab, et mõnes koguduses jõudis ta nädalapikkuse külastuse ajal käia kuulutamas 50—70 kuulutajaga. Aja jooksul õppisid kuulutajad oskuslikumalt kuningriigisõnumit jagama ega vajanud enam tunnistuskaarte ja grammofone, mis olid olnud kasutusel alates 1930. aastatest. Suuremat rõhku asetati sellele, kuidas teha korduskülastusi ja juhatada piibliuurimisi.

KUULUTAJAID INNUSTATAKSE ASTUMA PIONEERTEENISTUSSE

Aitamaks üha kasvavat hulka kuningriigisõnumist huvitatuid, ergutati kuulutajaid pärast sõda alustama pioneerteenistust. Üleskutset järgisid nii mõnedki, kes olid pioneerteenistuse katkestanud 1941. aastal, kui meie töö keelustati. Kuigi majanduslik olukord oli keeruline, alustas 1946. aasta lõpus pioneerteenistust 47 venda ja õde.

Üks neist oli õde Svanhild Neraal, kes võttis 1946. aastal ette reisi põhja poole Finnmarki maakonda. Svanhild oli koos Solveig Løvåsiga teeninud seal pioneerina 1941. aastal ning elanud üle Kirkenesi ja Vardø pommitamise. Svanhild polnud unustanud sealseid huvilisi, keda nad koos Solveigiga olid külastanud. Nii naasiski ta sõjast laastatud Kirkenesi. Kohalike arvates  oli Svanhild arust ära, et tuli paika, kus pole mingit võimalust isegi öömaja saada.

Ent Svanhild lootis Jehoovale. Ta magas esimesel talvel köögipõrandal tillukeses majas, kus elas veel viis inimest. Sõjajärgne eluolu oli erakordselt ränk ja tal tuli taluda palju raskusi. Tihtilugu ootas Svanhild lumemöllus ja jäises vihmasajus paate, mis kippusid hiljaks jääma või ei tulnud üldse.

Kuid Svanhildil oli mitmeid häid kogemusi saamidega. Kui tal polnud võimalik nende eraldiasuvate kogukondadeni bussiga sõita, tegi ta seda jõelaeva või jalgrattaga. Sageli juhtus, et külalislahked saamid kutsusid Svanhildi oma loomanahkadest püstkotta ja kuulasid huviga, mida ta neile tõlgi vahendusel rääkis. Söögiajal pakkusid nad talle põhjapõdralihast valmistatud toitu. Nii mõnedki Svanhildi kaudu head sõnumit kuulnud võtsid hiljem tõe vastu.

Kjell Husby, kes tollal Peetelis teenis, sõnas, et nad teadsid alati Svanhildi asupaika selle järgi, kust saabusid ajakirjatellimused. Kolme aasta vältel, millal Svanhild Finnmarkis teenis, sai ta 2000 ”Vahitorni”-tellimust ning levitas 2500 raamatut.

”INIMESTEPÜÜDJAD”

Pärast sõda osalesid ka koguduse kuulutajad südikalt kuulutustöös ja kogesid head vastukaja. Varemmainitud Dag Jensen oli rääkinud sõjaajal tõest sõpradele ja sugulastele pisikeses Hennesi külas Vesterålenis. Paljud neist tundsid asja vastu huvi ja uurisid Piiblit meie kirjanduse abil. Kui sõda 1945. aastal lõppes, lasi Dag end ristida. Järgmisel aastal, kui Hennesisse rajati kogudus, lasi end Dagi  kodus ristida 16 inimest. Viis aastat hiljem oli koguduses 50 kuulutajat ja 1971. aastal andis Dag teada, et enam kui 20 nende koguduse liiget on alustanud pioneerteenistust.

Dagi armastus Jehoova vastu ja innukus teenistuses olid nakkavad. Juba lapsest saadik kogudusega tuttav õde Åshild Rønning meenutab: ”Dagi sisenedes ei jäänud kellelegi märkamata ta rõõmus ja entusiastlik hoiak. Nagu päike oleks majja tulnud.” Dag pööras alati erilist tähelepanu ka lastele, näiteks siis, kui neil oli teokraatlikus teenistuskoolis mõni ülesanne. ”Ta pani meid tundma, et see, mida me teeme, on tähtis,” jätkab Åshild. Tänu sellisele tiivustusele sai ka Åshildist 1962. aastal pioneer ja ta on rõõmuga jaganud teistega ”õnneliku Jumala hiilgavat head sõnumit” (1. Tim. 1:11).

Miks said nii paljudest Hennesis innukad tunnistajad? Ehkki valdav osa selle väikese kogukonna inimestest ei käinud kirikus, uskusid nad Jumalat ja Piiblit. Lisaks olid mitmed tunnistajad kogukonnas tuntud kui tublid perepead, keda toetasid nende ustavad kaasad. Selline perepea oli ka Dagi vennapoeg Arnulf Jensen, kes ristiti aastal 1947. Nädala sees teenis ta elatist kalurina, olles merel mitu päeva järjest. Kuid ta naasis koju igal reedeõhtul, seda ka siis, kui saak oli hea ja teised kalurid jäid merele, et rohkem raha teenida. Arnulf oli võtnud nõuks veeta  kõik nädalalõpud koos perega, et käia koosolekutel ning kuulutustööl ühes oma naise ja kaheksa lapsega — kellest kõik võtsid kindla seisukoha tõe poolel. Laupäeviti ja pühapäeviti täitsid vennad Piibli käsku olla ”inimestepüüdjad”, kasutades sageli Arnulfi laeva, et teha vaimset kalastustööd eraldiasuvates paikades (Mark. 1:16—18).

”TÄHTIS ON TÖÖ, MIDA ME TEEME”

Norra vendadele ja õdedele on olnud suureks abiks misjoniväljaõpe, mida antakse Vahitorni Gileadi piiblikoolis New Yorgi osariigis. Esimesed norralased, kes Gileadi kooli 1948. aastal lõpetasid, olid Hans Peter Hemstad ja Gunnar Marcussen. Nad määrati Norrasse, kus nad teenisid reisival tööl ja Peetelis, alguses vallaliste meestena, pärastpoole koos abikaasadega. Ajavahemikul 1948—2010 lõpetas Gileadi kooli 45 norralast. Enam kui pooled neist läkitati tagasi Norrasse, kus nad on teeninud täisajaliste kuulutajate, reisivate ülevaatajate või peetellastena.

Esimeste Gileadi kooli lõpetanud misjonäride hulgas olid ka Andreas Hansen Taanist ja Kalevi Korttila Soomest. 1951. aastal määrati nad teenima Ida-Finnmarki. Seal läbisid nad tohutuid vahemaid laevaga, rattaga või suuskadel. Sageli said nad ehitada sellele vaimsele vundamendile, mille Svanhild Neraal oli aastaid varem rajanud. Tänu sellele kasvas kuulutajate arv sel territooriumil kõigest aastaga kolmelt viieteistkümneni.

Hennesist Vesterålenist pärit Kjell Martinsen lõpetas Gileadi kooli aastal 1953 ja temagi saadeti Norrasse. Ta oli 22-aastane, kui tal paluti asuda reisivale  tööle Vestfoldis ja Telemarkis. Kuigi Kjelli heidutas alguses mõte teenida nii noorest peast reisiva ülevaatajana, on tal nüüd küllaga vahvaid mälestusi sellest, kuidas temast palju kogenumad vennad teda soojalt vastu võtsid ja temaga ustavalt koostööd tegid. Kjell teenis reisiva ülevaatajana kuni aastani 2001, kui ta koos abikaasa Jorunniga asus elama Svolværi Lofootidel, et teenida seal pioneerina.

Karen Christensen Taanist kolis 1950. aastal Norrasse, et teha pioneeritööd Egersundis ja Kongsvingeris. Kummaski linnas polnud kogudust. Ta töötas terve territooriumi läbi jalgrattaga. Pärast Gileadi kooli lõpetamist aastal 1954 määrati ta Kongsbergi. 1956. aastal abiellus ta Marvin Andersoniga ja nad on sellest ajast peale Peetelis teeninud. Õde  Karen on olnud täisajalises teenistuses üle 60 aasta. Ta möönab: ”Me ei ole tähtsad inimestena — tähtis on töö, mida me teeme.”

ÕIGUSLIKUD VÕIDUD

Aastatel 1948—1951 oli kasv Norras iseäranis suur. Aastal 1951 kasvas kuulutajate keskmine arv 29 protsenti, mis tegi kõrgarvuks 2066 kuulutajat. Samal ajal oli Jehoova teenijatel aga juriidilisi raskusi.

Üks juhtum, mis pälvis laialdast tähelepanu, oli seotud ”Vahitorni” levitamisega tänavatel. 1949. aasta novembris viidi mõned Oslos tänavatööd teinud kuulutajad politseijaoskonda ja neid hoiti seal kinni mitu tundi. Kartmatud tunnistajad läksid järgmisel nädalavahetusel uuesti tänavale kuulutama. 6. detsembril 1949 arreteeriti kõik kuulutajad, kes Oslo tänavatel töötasid. Neile anti teada, et ilma politsei loata on tänaval ajakirjade pakkumine keelatud, samuti öeldi neile, et nende töö põhjustab ummikuid ja segadust ning takistab liiklust. Politsei küsitles seitset kuulutajat ja viis nad kohtu ette, kus neile määrati kas väike rahatrahv või kolm päeva vangistust.

Kuna küsimus ei olnud pelgalt politseilt loa saamises, vaid puudutas meie õigust vabalt teistele oma uskumustest rääkida, kaebasid vennad kohtuasja edasi Norra ülemkohtusse. Ajalehele ”Dagbladet” antud intervjuus mainis Jehoova tunnistajate pressiesindaja John Roos, et meie tänavatöö pole eales põhjustanud mingit segadust. Ta arutles: ”Kas selleks tuleb tõepoolest politseilt luba taotleda, kui keegi tahab rääkida tänaval oma usulistest  tõekspidamistest, ilma et ta tekitaks segadust, häiriks liiklust või põhjustaks rahvakogunemist? Kas mitte ei peaks usuvabadus tagama igale kodanikule õiguse rääkida oma usust?” Oodates ülemkohtu otsust, jätkasid tunnistajad kuulutustööd, kuigi neid arreteeriti ikka ja jälle ning neile määrati järjest suuremaid rahatrahve. Mõnda kuulutajat arreteeriti kokku 10 korda.

17. juunil 1950 tühistas ülemkohus linnakohtu otsuse ja kuulutajad mõisteti õigeks. See ja teised soodsad kohtuotsused kinnitasid Norra Jehoova tunnistajate seaduslikku õigust pakkuda piiblikirjandust nii tänaval kui ka majast majja ilma politseilt luba taotlemata.

MÄLESTUSVÄÄRSED KONVENDID

1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel tugevdas hulk mälestusväärseid konvente Jehoova tunnistajate organisatsiooni ja lähendas vendi üksteisega. 1951. aastal kõnelesid rahvusvahelisel konvendil Lillehammeris Nathan Knorr ja Milton Henschel peakorterist. Konvendile saabus delegaate kogu riigist. Küll oli kõigi rõõm suur, kui 89 inimest lasi end ristida ja avalikku kõnet kogunes kuulama 2391 inimest! Järgnevatel aastatel avanes norralastele võimalus käia rahvusvahelistel konventidel Londonis ja New Yorgis. 1955. aastal võttis 2000 tunnistajat Norrast osa rahvusvahelisest konvendist Stockholmis.

Kahtlemata oli üks kõrghetki 1965. aastal Oslos Ullevåli staadionil toimunud ”Tõesõna” rahvusvaheline kokkutulek. Sellega seoses kerkis aga esile üks raskus. Kokkutulekule eelneval õhtul peeti  Norra ja Jugoslaavia jalgpallikoondise vahel matš. Värava taga ootas jalgpallifännide lahkumist tunnistajate armee, et siis sipelgausinusega asuda konvendiks ettevalmistusi tegema. Nad rassisid kogu öö: koristasid, vedasid ära prügi ja püstitasid toidutelke. Samuti ehitasid nad kõnelavad, orkestri varjualuse ning dekoratsiooniks aida koos kolme majakesega — kõigil peal mätaskatus. ”Ühe ööga on toimunud ime. Ullevåli staadion on muudetud maaliliseks maakohaks . . . Uskumatu, millega Jehoova tunnistajad hakkama on saanud!” kirjutas ajaleht ”Dagbladet”.

Külalislahked norra vennad ja õed majutasid oma kodudes üle 7000 välisdelegaadi, valdavalt Taanist. Otse linna serva aasale rajati telklaager. Ilusa ilmaga oleks see olnud suurepärane koht. Kuid seal laagris olnud 6000 delegaati mäletavad kahtlemata veel kaua esimeste konvendipäevade tugevat vihmasadu, mis laagri porimülkaks muutis. Kõigi rõõmuks oli ilm kahel viimasel päeval parem. Hoolimata kehvast ilmast nautisid kohalikud ja mujalt tulnud tunnistajad kristlikku seltsi ning ammutasid  õigeaegsest vaimsest toidust kosutust. Milline rõõm, et ristiti 199 inimest ja vend Knorri avalikku kõnet kuulas 12332 inimest!

”KUULUTAMINE ON ELU”

Ukselt uksele ja tänaval kuulutamise kõrval on paljud vennad ja õed andnud edukalt tunnistust ka eraviisil. 1936. aastal pakkus Konrad Flatøy, kes töötas laeval katlakütjana, mereväeohvitserile Paul Bruunile ühe brošüüri. Mees võttis brošüüri vastu ja luges selle samal õhtul läbi.

”Mõistsin kohe, et see on tõde,” mainib Paul, ”brošüür aitas mul näha erinevust õige ja vale religiooni vahel.” Saanud asjast parema ülevaate, hakkas Paul teistele kuulutama; sõjaajal uuris ta Piiblit ühe madrusega. Kui madrus hakkas Piiblist paremini aru saama, mõistis ta, et on vale töötada laeval kuulipildurina. Ametnikud said sellest teada ja keelasid Paulil madrusega edasi uurida. Paul aga jätkas. Temal ja madrusel kästi Londonis laevalt maha astuda. Kuu aega hiljem sai see laev torpeedotabamuse ja läks põhja. Madrusest sai meie vend ja Paul kutsuti Gileadi misjonikooli. Pärast kooli lõpetamist aastal 1954 määrati Paul teenima misjonärina Filipiinidele. Hiljem naasis ta Norrasse, kus teenis ringkonnaülevaatajana, toeks ta naine Grethe.

1948. aastal transportis Holger Abrahamsen Narviki  sadamas töölisi suurele bagerile ja tagasi. Holgeri motoks oli ”Kuulutamine on elu! Ilma selleta oleme surnud”. Holger ei lasknud eales käest võimalust töölistele tunnistust anda. Üks ta reisijatest oli Olvar Djupvik, kes tundis asja vastu huvi ja rääkis paradiisilootusest ka oma kihlatule Anne Lisele. Mõlemad lasid end ristida ja kasvatasid hiljem oma neli poega üles nii, et neist said Jehoova teenijad. Üks poeg, Hermann, teenis koos naise Lailaga Boliivias misjonärina. Hiljem naasid nad Norrasse ning on praegu reisival tööl.

JEHOOVA LAMMASTE EEST HOOLITSEMINE

1960-ndatel ja 1970-ndatel aastatel tehti harubüroos ja kogudustes tähtsaid organisatsioonilisi muudatusi. Pärast Marvin Andersoni sai harubüroo ülevaatajaks Roar Hagen. Aastal 1969 sai ülevaatajaks Thor Samuelsen. 1976. aastal määrati ametisse harubüroo komitee, kuhu kuulusid Thor Samuelsen, Kåre Fjelltveit ja Niels Petersen.

1972. aasta oktoobris moodustati vanematekogud, et vaimsed karjased saaksid kogudusi teenida. Koguduste küpsetel meestel aidati saada pädevaks juhatama karjastena neid paljusid, kes tollal Piibli tõe vastu võtsid. Sestsaadik on Jehoova rikkalikult õnnistanud oma rahvast, kes teenib ustavalt tema armastava juhtimise all.

SAAMID VÕTAVAD KUULDA HEAD SÕNUMIT

Aastakümneid on paljud pioneerid ja teised kuulutanud head sõnumit saamidele, sealhulgas põhjapõdrakasvatajatele Finnmarksvidda mägiplatool. Olgugi et enamik saamisid kõneleb norra keelt, on  vahel läinud vaja tõlki. Aksel Falsnes oli esimene tunnistaja, kes saami keeles laialdaselt kuulutas. Ta oli pooleldi saam ning valdas saami, norra ja soome keelt. Tema õest, kes elas Lõuna-Norras, oli saanud tunnistaja, ning ta saatis Akselile paar meie väljaannet, mida too suure huviga luges. Tromsi maakonnas, kus Aksel elas, polnud ühtegi tunnistajat, kuid 1968. aastal külastasid teda mõned pioneerid ja ringkonnaülevaataja ning aitasid tal teha vaimseid edusamme.

Akselist sai agar kuulutaja. Sageli pani ta varahommikul jalgratta paati, sõudis üle fjordi ja väntas siis rattaga ühest külast teise. Saami keele oskajana sai Aksel anda head tunnistust saamidele kõikjal Finnmarki maakonna äärealadel.

Ta oli karastunud inimene ja läbis suuskadel pikki vahemaid, et jõuda eraldiasuvate elupaikadeni. Näiteks suusatas ta ühel talvelõpul Karasjokist üle mägiplatoo Kautokeinosse ja sealt edasi Altasse. Kaasas oli tal üksnes seljakott mõne isikliku eseme ja kirjandusega. Mõne nädalaga jõudis ta sõprade poole Altasse, olles läbinud suuskadel umbes 400 kilomeetrit.

1970-ndate alguses võttis hulk saamisid tõe vastu. Hammerfestis hakkas üks saami naine koos abikaasaga Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ei läinud kaua, kui asjast  huvitusid ka mõned naise sugulased Altas. Seal teeninud eripioneerid Arne ja Marie Ann Milde hakkasid nende siiraste inimestega Piiblit uurima. Sageli tuli kohale 10—12 inimest. Lõpuks said umbes pooltest neist Jehoova tunnistajad.

”Saami territooriumil pole sugugi kerge kuulutada,” mainib Hartvig Mienna, saami päritolu pioneer Altast, kes külastab kaugemate nurkade inimesi mootorsaaniga. ”Vahemaad on pikad ja paljud inimesed oma pärimuste kütkeis. Kuid saamid on väga külalislahked ja tänu sellele olen saanud nii mõnegagi Piiblit uurida.”

SUURTE OOTUSTE AEG

1960. aastate keskpaigast 1970. aastate keskpaigani tõusis kuulutajate arv püsivalt. Ootused seoses aastaga 1975 osutusid aga osale vendadele usuprooviks. Kui suur viletsus sel aastal ei alanud, hülgasid mõned organisatsiooni. Aastatel 1976—1980 kuulutajate arv isegi veidi langes. Oli neid, kes tundsid pettumust ja aeglustasid kristlikus teenistuses tempot.  Kuidas aga suhtus Jehoova teenimisse enamik tunnistajaid?

”Seoses aastaga 1975 oli teatud ootusärevust,” möönis Hans Jakob Lilletvedt, ”kuid minu usk sellest ei sõltunud.”

”Me ei olnud pühendunud Jehoovale mingit konkreetset päeva silmas pidades, seepärast jätkasime teenistust vanaviisi,” sõnasid ustavad kauaaegsed tunnistajad John ja Edith Johansen.

”Mina olen otsustanud teenida Jehoovat igavesti. See, kas lõpp tuleb aastal 1975 või hiljem, ei oma mingit tähtsust,” arutles Lea Sørensen.

UUS HARUBÜROO

Kuna 1970. aastate lõpu poole harubüroo töömaht suurenes, kerkis tarvidus suurema hulga peetellaste ning ka uute elu- ja tööruumide järele. Seepärast kiitis juhtiv kogu 1979. aastal heaks plaani ehitada Oslo lähistele uus harubüroo. 1980. aasta lõpus leidsid vennad sobiva koha Oslo kesklinnast 30 kilomeetri kaugusel Ytre Enebakkis.

Vähendamaks ehituskulusid, kutsuti bürookompleksi ehitama vabatahtlikud. Oli päris keerukas ülesanne hankida ehituseks vajaminev tehnika, korraldada ligi saja inimese toitlustamine ja majutus ning koordineerida tervet projekti.

Appi pakkus end enam kui 2000 kohalikku ja välismaist venda-õde (Laul 110:3). Paljud annetasid kartuleid, köögi- ja puuvilju, leiba, mune, kala, riideid ja tehnikat. Ühed langetasid metsas puid, teised lõikasid ehitusplatsil väikeses saeveskis palgid laudadeks. Paljud tunnistajad aitasid taas sellega, et andsid laenu või tegid vabatahtlikke annetusi.

 Kuna osa oskustöölisi sai olla abiks vaid teatud ajaperioodil, tuli suur hulk tööst ära teha eriliste tööoskusteta vabatahtlikel. John Johnson, kes vastutas elektriinstallatsiooni eest, mainib, et esialgu oli temal ja teistel ehitusülevaatajatel mõningaid kõhklusi. ”Kuid vabatahtlikud õppisid vajalikke töid tegema ja said suurepäraselt hakkama,” sõnab John. ”Oli imeline näha, kuidas probleemid lahenesid ja lõppkokkuvõttes kõik hästi sujus. Ilmselgelt juhatas ehitustööd Jehoova Jumal.”

Tänu tublidele vabatahtlikele, vendade ja õdede heldekäelisusele ning Jehoova õnnistusele edenes töö jõudsasti. Ehitus algas 1981. aasta alguses. Uus harubüroo pühitseti 19. mail 1984, kui Milton Henschel juhtivast kogust külas oli. Ehitusprojekt valmistas kõigile suurt rõõmu ja lähendas norra vendi omavahel. Järgnevatel aastatel alustasid  paljud ehitusel osalenud vabatahtlikud abi- või üldpioneerteenistust.

KUNINGRIIGISAALIDE EHITAMINE HOOGUSTUB

Aastal 1928 ehitasid neli venda Fjelltvedtide perest Bergeni äärelinna esimese saali Jehoova kummardajatele. 1980. aastate alguseks oli mitu kogudust ehitanud või ostnud endale kuningriigisaali. Kuid paljud kogudused käisid ikka veel koos ebasobilikes üüriruumides. Harubüroo ehitamise ajal tuli vendade seas jutuks, mil moel kuningriigisaalide ehitamist hoogustada. Vennad olid kuulnud, kuidas Ameerika Ühendriikide ja Kanada vendade ehitusrühmad püstitavad saale kiirmeetodil, ning nad arutlesid, et kui sealsed vennad seda Jehoova abiga suudavad, siis miks ei peaks see ka neil õnnestuma.

 Osa vendi asuski valmistama jooniseid ja töötama välja konkreetseid üksikasju ning pärast juhtprojekti Askimis aastal 1983 püstitati aastal 1984 kiirehitusmeetodil kolm kuningriigisaali: Rørvikisse, Steinkjerisse ja Altasse. Kuidas see õnnestus? Põhiline oli see, et valmistati ette vundament ja mõeldi hoolega läbi nii oskustega kui ka oskusteta vabatahtlike töö koordineerimine, nii et eri ehitusjärkudega saadi valmis kõigest mõne päevaga.

Järgmisel kümnendil ehitati Norras kiirehitusmeetodil 80 saali. Norra vennad reisisid hiljem ka Islandile, kus nad aitasid ehitada kolm kuningriigisaali. Kuigi enamik Norra kogudusi koguneb oma saalides, on selles vallas vaja veel palju ära teha. Vanu saale on tarvis uuendada ja mõnd neist laiendada ning tuleb ka uusi saale ehitada.

”VENNASKOND ON SAANUD TUGEVAMAKS”

Tänu kuningriigisaalide ehitamisele on saadud praktilised ja sobivad jumalakummardamise paigad ning antud kohalikes kogukondades head tunnistust. Näiteks kohtusid 1987. aastal kolm venda Fredrikstadi linnaametnikega, et leppida kokku saali ehitamise küsimustes. Ametnikud naersid vendade jutu peale, et saal kerkib kõigest kolme päevaga. Ent juba esimesel päeval (reedel) sai ametimeestele selgeks, et tunnistajad peavad sõna. Laupäeval tõi üks ametnikest ehitusplatsile oma puhkpilliorkestri ja lasi sel vabatahtlikele muusikat mängida — see oli tema viis varasema skeptitsismi eest vabandust paluda. ”On uskumatu, et teie, tunnistajad, suudate nii kiiresti ehitada. Kuid veel uskumatum on näha platsil kõiki neid naeratavaid ja rõõmsaid nägusid,” sõnas  üks naine, kes jälgis 1990. aastal Arendali kuningriigisaali ehitamist.

Praegu tegutseb Norras kaks regionaalset ehituskomiteed, kes organiseerivad saalide ehitamist. Samuti on teenistusvalmis vennad ja õed usinalt kaasa löönud suurematel ja keerulisematel projektidel. Näiteks aastatel 1991 ja 1992 laiendati harubürood. 1994. aastal ehitati Oslosse kaunis kokkutulekusaal. 2003. aastal püstitas ehitusrühm Bergenisse suure kuningriigisaali, mida saab kasutada koguduse koosolekuteks ja ka kokkutulekuteks.

Lisaks on nende ehitusprojektide kallal töötamise ajal avaldunud koostöövaim ja eesmärgiühtsus mõjunud Jehoova teenijatele äärmiselt positiivselt. ”See on aidanud kogudusi veelgi enam ühte liita,” mainib vend, kes on osalenud kuningriigisaalide ehitustel alates aastast 1983. ”Vennaskond on  saanud tugevamaks — sõlmitud on vankumatuid sõprussuhteid ja kasvanud on oskus ühiselt tööd teha.”

TÖÖ PEETELIS HOOGUSTUB

Pärast seda kui harubüroo valmis sai, oli võimalik suurendada töötajaskonda ja toetada veelgi paremini kuulutustööd Norras. Näiteks on norra keelde tõlgitud üha enam kirjandust. Ühe verstapostini jõuti 1996. aastal, kui norra keeles anti tervikuna välja Piibli ”Uue maailma tõlge” (Piibli kreekakeelse osa tõlge oli ilmunud juba 1991. aastal). Nüüd on tõlgitud norra keelde peaaegu kõik Jehoova tunnistajate kirjandus, sealhulgas piiblientsüklopeedia (”Insight on the Scriptures”).

Uues harubüroos on ka väga vajalik helistuudio. 1960. aastate alguses lindistati konvendinäidendid kuningriigisaalides või varasema harubüroo pööningul ja keldris. Salvestamistingimused polnud kaugeltki sobivad ja sageli tuli lindistamine liiklusmüra tõttu katkestada. Uues hoones asuvas helistuudios on aga näidendite, videote ja kuningriigilaulude salvestamine palju hõlpsam. Harubüroos valmivad ka ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” norrakeelsed helisalvestised. Terve Piibel ning mitu raamatut on saadaval laserplaadil ja veebisaidil www.pr418.com.

TEENIMINE SUUREMA VAJADUSEGA PAIGUS

Samal ajal kui koguduse kuulutajad jagavad head sõnumit oma lähiümbruses, on paljud kuulutajad ja pioneerid võtnud ette reise kaugele põhja Svalbardi arhipelaagi Longyearbyenisse läbitöötamata territooriumitele. Mõningad kuulutajad on  läinud elama eraldiasuvatesse paikadesse, et kuulutada seal head sõnumit, ja kui võimalik, aidata rajada kogudusi.

Kui Finn ja Tordis Jenssen 1950. aastal abiellusid, kuulsid nad, et ühes maailma põhjapoolseimas linnas Hammerfestis vajatakse kuulutajaid. Finnil ja Tordisel ei olnud kuigipalju raha, ent neil jagus sihikindlust ja pealehakkamist ning neil olid jalgrattad. Niisiis võtsid nad jalgratastel ette teekonna Bodøst Hammerfesti (900 kilomeetrit). Kui nad olid läbinud umbes poole maast, andsid lahked sõbrad neile raha, et nad võiksid ülejäänud osa laevaga sõita. Hammerfestis kuulutasid Finn ja Tordis innukalt ning kutsusid inimesi kuulama avalikke kõnesid, mida Finn igal nädalavahetusel pidas. Jehoova õnnistas nende usinaid püüdeid ja peagi moodustati seal väike kogudus.

Trondheimis 1957. aastal peetud piirkonnakonvendil ergutas üks kõneleja kuulutajaid kaaluma võimalust kolida paika, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Seda üleskutset kuulsid ka Viggo ja Karen Markussen Stavangerist. Viggo müksas Karenit küünarnukiga ja Karen mõistis kohe, milles asi. Ta mõtles: ”Meie päevad Stavangeris on nüüd läbi.” Ent kuidas suhtuvad kolimisse nende kolm kuulutajast tütart, kes on vanuses 11 kuni 14?

Kui pere pärast konventi kõne üle mõtteid vahetas, olid kõik päri, et nad võiksid teenistuses rohkem korda saata ja kolida suurema vajadusega territooriumile. Vastuseks nende kirjale palus harubüroo neil kolida Brumunddali, kus polnud kogudust. 1958. aastal müüsidki Viggo ja Karen oma moodsa  maja maha. Viggo müüs ära ka oma mööbliäri ja pere kolis tagasihoidlikku palkmajakesse Brumunddali lähedal. Jehoova õnnistas nende ennastohverdavat vaimu ja järgnevatel aastatel võtsid paljud neist, kellega nad uurisid, tõe omaks. Kui tütred kodunt lahkusid, paluti Viggol ja Karenil hakata tegema ringkonnatööd. Sel ajal oli Brumunddalis juba väike tegus 40 kuulutajast koosnev kogudus.

Samuti on noored vallalised vennad edendanud kuulutustööd, minnes paikadesse, kus pole kogudust. 1992. aastal kolis rühm noori pioneeridest vendi, enamik umbes 19-aastased, Måløysse Nordfjordi piirkonnas, et aidata sealseid huvilisi. Nad osalesid tarmukalt teenistuses ja hakkasid kohe oma üürimajas koosolekuid pidama. Üks huvilisest naine, kellega nad uurisid, oli väga külalislahke, nii et ta oli neile noortele vendadele nagu ema eest. Hiljem kolis Måløysse üks kogudusevanem koos naisega ja nii võidigi moodustada kogudus. See oli noortele vendadele suurepärane aeg: nad juhatasid suurt hulka piibliuurimisi, täitsid koguduses mitmesuguseid ülesandeid ja toetasid alles lapsekingades kogudust. ”See oli vaimses mõttes julge ettevõtmine ja erakordne võimalus ka ise vaimselt kasvada,” sõnab üks neist. Nende ja teiste kuulutajate usina töö tulemusena on Nordfjordi koguduses praegu 30 kuulutajat, kel on 50—60 piibliuurimist.

KUULUTUSTÖÖ TEISTES KEELTES

Viimase 20 või enama aasta jooksul on püsivalt tõusnud Norrasse kolinud immigrantide arv. Kogudused on seepärast näinud palju vaeva, et kuulutada immigrantidele nende oma keeles või mõnes  muus neile mõistetavas keeles. Esimene võõrkeelne kogudus moodustati Norras 1986. aastal ja see sai nimeks Oslo Ladinakogudus, kuna see oli mõeldud nii hispaania kui ka portugali keele kõnelejatele, kellest valdav osa oli tulnud Ladina-Ameerikast. Umbes samal ajal hakkasid mõned kuulutajad andma organiseeritult tunnistust inglise keele kõnelejatele Oslo piirkonnas. Kuulutajad kohtasid paljusid huvilisi, eriti Aafrikast ja Aasiast tulnuid. Ühed leidsid nad tänavatööd tehes, teised aga põgenike vastuvõtukeskustes. Samuti kasutasid nad ära telefoniraamatuid, et leida võõrapäraste nimedega inimesi, kes ehk kõnelevad inglise keelt. Paljudega alustati piibliuurimist ja 1990. aastal moodustati Oslo ingliskeelne kogudus.

Sellest ajast alates on suur hulk norra kuulutajaid püüdnud selgeks õppida mõne võõrkeele. Koos muudest maadest pärit kuulutajatega on nad aidanud moodustada gruppe või kogudusi nende tarbeks, kes kõnelevad araabia, hiina, hispaania, inglise, pandžabi, poola, pärsia, serbohorvaadi, vene, tagalogi, tamili ja tigrinja keelt.

Ka viipekeelsel põllul on tublisti tegutsetud. Norras elab mõni tuhat kurti, kes kasutavad norra viipekeelt, ja organisatsioon näeb palju vaeva, et neid aidata. 1970. aastatel hakkasid vennad tõlkima mõningaid koosolekuid, kokkutulekuid ja konvente viipekeelde ning paljud kuulutajad on viipekeele ära õppinud. Mõnes koguduses on moodustatud viipekeelseid gruppe ja 2008. aastal moodustati Oslos esimene viipekeelne kogudus. Kogu riigis on 25 kurti kuulutajat, kellele on suureks abiks norra viipekeelde tõlgitud kirjandus ja DVD-d.

 HAIGLASIDEKOMITEED

Kuna Jehoova tunnistajad keelduvad vereülekannetest, on tunnistajatest patsientidel olnud vahel keeruline saada ravi, mida nad vajavad ja millega nad päri on. Aitamaks tunnistajaid, kes on sattunud sellisesse olukorda, ja pakkumaks neile teavet alternatiivsete raviviiside kohta, moodustas organisatsioon 1990. aastal Norras haiglasidekomiteed. Alates aastast 1990 kuni aastani 2010 on Oslo haiglasidekomiteesse kuuluvad vennad pidanud sealsete haiglate meditsiinipersonaliga 70 koosolekut ja pakkunud abi enam kui 500 haigusjuhu puhul. Tänu nende usinatele püüetele on nad loonud kontakti mitmete koostöövalmis arstidega. Haiglasidekomitee vendade pakutud meditsiiniline teave on ajendanud üha enam arste vereülekannete asemel teisi ravivõtteid kasutama. Samuti hindavad patsiendid ja nende pered kõrgelt patsientide külastusgruppide pakutavat abi.

Haiglasidekomitee vendade töö olulisust ilmestab hästi noore pioneerist õe Heleni juhtum. 2007. aastal haigestus ta tõsiselt ja pandi kohalikku haiglasse. Heleni vere hemoglobiinisisaldus langes järsult. Meditsiinitöötajad avaldasid talle survet nõustuda vereülekandega, öeldes, et üksnes see suudab päästa ta elu. Haiglasidekomitee venna abiga viidi meie õde üle suuremasse haiglasse, kus olid paremad ravivõimalused. Kui Helen koos emaga haiglasse saabus, oli haiglasidekomitee vend neil vastas, et neid rahustada ja aidata neil saada vajalikku ravi. Haigla nõustus andma Helenile ravi, mis stimuleerib punaliblede loomet. Kõigest mõne päeva pärast  oli ta vereanalüüs parem ja peagi polnud ta elu enam ohus. Helen on taas hea tervise juures ja hindab väga seda, et haigla austas tema kindlaid põhimõtteid. Helen ja ta ema ütlevad: ”Selle nägemine, kuidas Jehoova organisatsioon tegutseb ning kuidas vennad ja õed meile toeks on ning meie eest palvetavad, on midagi, millest eest me oleme lõpmata tänulikud ja mida me eales ei unusta.”

SILMITSI PAHATAHTLIKU MEEDIARÜNNAKUGA

Jehoova tunnistajad Norras sattusid eriti aastatel 1989—1992 laimukampaania ohvriks ning ajalehed ja ajakirjad, raadio ja televisioon avaldasid meie kohta väga palju negatiivset. Üks peamisi vastuseisu põhjusi oli see, et me järgime eemaldatutesse suhtumises Piibli põhimõtteid (1. Kor. 5:9—13; 2. Joh. 10). Kuna tunnistajatest oli loodud negatiivne pilt, tuli õdedel ja vendadel ette ebameeldivaid kokkupõrkeid nii pereringis kui ka teenistuses, tööl või koolis olles. Olgugi et Jeesuse järelkäijaid ei üllata see, et neid laimatakse, pole seda sugugi lihtne taluda (Matt. 5:11, 12).

”Aeg oli raske, kuid olukord tuli meile omamoodi kasuks,” selgitab üks vend. ”See pani mind tõsiselt mõtlema, milline on mu uskumuste piibliline alus. Oli uskutugevdav mõelda sellele, kui head vaimset toitu me ustava ja aruka orja kaudu saame. Mulle tundub, et tegelikult andis see meile vastupidavust usukatseteks.”

”Oli julgustav näha, kui vaprad vennad ja õed sel ajal olid,” meenutab üks ringkonnaülevaataja. ”Mõistsime, et parim, mida teha, on osaleda veel  enam teenistuses, ka tänavatöös. Mul on hea meel tõdeda, et paljud tunnistajad just seda tegidki.”

Pane tähele, mida kontrastina meedia propageeritud pühakirjavastasele mõttesuunale tundis üks eemaldatu seoses Piibli juhtnööriga kogudusest eemaldamise kohta. ”Kui mind 20-aastaselt eemaldati, hakkasin elu üle tõsiselt järele mõtlema. Olukord oli väga ebameeldiv, kuid eemaldamine avaldas mulle head mõju,” ütleb Fred. ”Tundsin, otsekui Jehoova ütleks mulle: ”Mu poeg, võta end kokku! Kui sa end ei muuda, läheb sul kehvasti.” See oli tähtis õppetund, mis pani mind patuteed hülgama. Selle asemel et ajada taga põnevust ja vaid lõbutseda, hakkasin tõde tõsisemalt võtma. Ka mõned mu sõbrad kogudusest hakkasid endas arendama õigemat suhtumist tõesse.” Õnneks Fred parandas meelt, muutis oma teguviisi ja ta võeti kogudusse tagasi. Nüüd teenib ta kogudusevanemana.

VALMIS JEHOOVA PÄEVAKS

Hoolimata laialt levinud materialismist ja inimeste üha suurenevast ükskõiksusest, seavad Jehoova teenijad jätkuvalt esikohale uskutugevdavad vaimsed tegevused, nagu igapäevane piiblilugemine ja koguduse koosolekutel käimine. Üha enam on neid, kes on suurendanud oma osalust kuulutustöös, alustades üldpioneerteenistust. Üks vend väljendas, mida tema ja paljud teised tunnevad: ”Kui ma pole valmis selleks, et Jehoova päev tuleb  homme, ei ole ma valmis ka päevaks, kui see tõesti tuleb. Me peame olema tegusad. Ühel päeval tuleb see kindlasti.” Kahtlemata on just selline suhtumine andnud oma osa püsivasse aktiivsuse tõususse alates aastast 2001.

Üks vaimne abi, mis on kogudusi ergutanud ja andnud paljudele vendadele suurepärast teokraatlikku väljaõpet, on teenistusväljaõppe kool (praegu vallaliste vendade piiblikool). ”See, et mul avanes võimalus kaheksa nädala jooksul Piiblit nii intensiivselt uurida, on aidanud mul tõde veelgi rohkem hindama hakata,” meenutab üks endine õpilane. ”Piiblisse kirjapandu sai mulle palju elavamaks ja reaalsemaks.” Kahe möödunud kümnendi jooksul on enam kui 60 selle kooli lõpetanut tugevdanud siinseid kogudusi ja ergutanud neid aktiivsemalt tegutsema.

KASVANUD ÜLES JEHOOVA TUNNISTAJANA

Paljud, kes on lasknud end aastate jooksul ristida, on õppinud Piibli tõde oma vanematelt. Mõned kuulutajad Norras on kolmandat, neljandat ja isegi viiendat põlve Jehoova tunnistajad. ”Olen sageli mõelnud sellele, kui õnnelik ma olen, et sündisin perre, kus peeti esmatähtsaks Jehoova teenimist,” mainib Ivan Gåsodden, Ingebret Anderseni lapselapselaps. Ingebret oli Skienis esimene piibliuurija. ”Isiklik uurimine, korrapärane piiblilugemine ja head sõbrad, kellega mul olid ühised eesmärgid, aitasid mul tõe omaks võtta.” Ivani pojad André ja Richard peavad samuti oma vaimset pärandit äärmiselt hinnaliseks.

 ”Olen üliväga tänulik, et võisin sirguda tunnistajate peres,” mainib pioneer Bente Bu, pioneerilaeval ”Ruth” teeninud Magnus Randali tütretütar. ”Selline kasvukeskkond aitas mul hoiduda paljudest raskustest ja sütitas minus soovi kasutada oma elu teiste heaks.”

Mõningatest, kes olid nooruses mingi aja vaimselt nõrgad, on hiljem täiskasvanuna saanud Jehoova andunud teenijad. Thomas ja Serine Fauskanger Bergenist kasvasid mõlemad üles kristlikus peres, kuid nende vaimne kasv oli aeglane. Mis aitas neil muuta oma suhtumist Jehoova teenimisse?

”2002. aastal kolis meie kogudusse noor vend, kes oli lõpetanud teenistusväljaõppe kooli,” jutustab Thomas. ”Ta aitas mul kuulutustööd tegema  hakata ja innustas mind mõtlema vaimsete sihtide peale.”

25-aastaselt abiellus Thomas Serinega ja 2007. aastal kolisid nad Båtsfjordi Finnmarkis, et aidata pioneeridest abielupaaril hoolitseda paljude sealsete huviliste eest. Peagi alustasid ka Thomas ja Serine pioneerteenistust. 2009. aastal läksid nad kolmeks kuuks kuulutama määratama territooriumile Kjøllefjordi kalurikülas, kus nad koos teiste kuulutajatega alustasid enam kui 30 inimesega piibliuurimist. Thomas ja Serine kolisid seejärel Kjøllefjordile lähemale, et inimeste huvi edasi arendada. Neil tuleb korrapäraselt võtta ette kolme ja poole tunnine sõit, et huvilisi aidata. Nende elu on tegevusrohke, kuid Serine sõnab: ”Elan praegu lihtsat ja õnnelikku elu. Meil on vähe asju, aga ka vähe probleeme.”

 VAADATES TULEVIKKU JEHOOVALE LOOTES

Elu Norras on märgatavalt muutunud alates ajast, mil piibliuurija Knud Pederson Hammer ja teised hakkasid kuulutama. Alguses eristusid Jehoova teenijad sellega, et õpetasid Piibli tõdesid religioosses ühiskonnas, kus tähtsal kohal oli kirik, mis avaldas inimestele oma valeõpetustega suurt mõju. Aastakümnete vältel õppisid väga paljud rõõmuga Piiblit tundma ja võtsid varmalt seisukoha õige jumalakummardamise poolel.

Nüüd ei ole inimesed Norras enam nii religioossed. Üha vähem usutakse Jumalat, ja peetakse sobimatuks väita, et on olemas vaid üks õige religioon. Huvilistelt nõuab aega ja vaeva, et Piiblit tundma õppida ning ehitada üles usk Jumalasse ja tema Sõnasse. Ent sageli kulub veel rohkem aega sellele, et õppida elama Piibli põhimõtete järgi. Kõigest sellest hoolimata tõmbab Jehoova siira südamega inimesi ikka enda poole, seda nii eraldiasuvates kalurikülades kui ka rahvarohkete linnade moodsates korrusmajades (Joh. 6:44).

Nii nagu kõikjal mujal maailmas, peavad Jehoova tunnistajad Norras kalliks ”eesõigust osaleda kartmatult tema [kõigekõrgema Isanda Jehoova] pühas teenistuses” (Luuka 1:74). Otsides usinalt õige meelelaadiga inimesi, saavad nad sel tohutul maa-alal ringi liikudes aimu aukartustäratavast paradiislikust ilust ja rahust. Sellisena näeb Looja tulevikus tervet meie maakera. Ühes ustavate vendade ja õdedega kõikjal maailmas ootavad Jehoova teenijad Norras innukalt päeva, mil kuningriik viib täide Jumala tahte meie imelise planeedi igas paigas (Taan. 2:44; Matt. 6:10).

[Väljavõte lk 106]

See Evenit ei peatanud — ta läks koosolekule lihtsalt paljajalu!

[Väljavõte lk 111]

”Heitsin voodisse nelipühilasena ja tõusin üles Jehoova tunnistajana”

[Väljavõte lk 122]

”Olgu, me ei saa teilt teie usku ära võtta”

[Väljavõte lk 157]

”Mu poeg, võta end kokku! Kui sa end ei muuda, läheb sul kehvasti”

 [Kast/pilt lk 90]

Lühiülevaade Norrast

Maa

Norra on tuntud oma imekaunite fjordide, hingetukstegevate mägede ja tuhandete saarte poolest. Kui Teravmäed mandri ja põhjapooluse vahel välja arvata, on Norra pisut suurem kui Itaalia. Olgugi et Norras esineb krõbekülma ilma, seda eriti põhja pool arktilises vöötmes, on sel maal tänu Atlandi soojadele hoovustele ja tuultele mahedam kliima kui teistes samal laiuskraadil paiknevates riikides.

Rahvastik

Enamik viiest miljonist elanikust on etnilised norralased, umbes 10 protsenti immigrandid. Paljud saamid (laplased) elatuvad siiani kalapüügist, jahindusest ja põhjapõdrakasvatusest.

Keel

Ametlikul norra keelel on kaks kirjakeele varianti: Bokmål (”raamatukeel”), mida kasutab enamik inimesi ja mis sarnaneb suuresti taani keelega, ning Nynorsk (”uus-norra keel”).

Elatis

Riigi peamised sissetulekuallikad on nafta- ja gaasitööstus. Olulisim eksportartikkel on kala. Norras on kõigest 3 protsenti põllumaad.

Toit

Valdavalt süüakse Norras kala, liha, kartulit, leiba ja piimatooteid. Fårikål (lambalihahautis kapsaga) on tuntud traditsiooniline rahvusroog. Kuna Norrasse on viimastel aastatel sisse rännanud palju immigrante, on toiduvalik muutunud rahvusvahelisemaks.

 [Kast/pildid lk 95, 96]

Ta pühendus täielikult Jehoova teenimisele

THEODOR SIMONSEN

SÜNDIS 1864

OLI PIIBLIUURIJA ALATES AASTAST 1905

LÜHIANDMED Endine vabamisjoni kiriku jutlustaja, kellest sai reisiv ülevaataja.

◼ SAANUD meie väljaannetest teada, et põrgutule doktriin on vastuolus Piibliga, hakkas Theodor vabamisjoni kirikus oma jutlustes paljude kuulajate suureks rõõmuks seda valeõpetust kummutama. Ühel päeval aga ulatati talle pärast jutlust sedel, kus oli kirjas: ”See oli sul viimane jutlus meie kirikus!”

Too Theodori viimane jutlus vabamisjoni kirikus toimus 1905. aastal. Veel samal aastal sai temast piibliuurija. Pärastpoole esitas ta lõputul arvul kõnesid sadadele tänumeelsetele piibliuurijatele. Theodor elatas peret majade värvimisega, nädalalõpud aga pühendas ta kuulutus- ja õpetustööle. Tänu sellele, et ta tundis põhjalikult Piiblit ning kõneles rahulikult ja loogiliselt, osutus ta tõhusaks õpetajaks. Theodoril oli ka suurepärane lauluhääl ning sageli alustas ja lõpetas ta oma kõnet lauluga, mida ta tsitril saatis.

Aastal 1919, kui Theodori perekondlik olukord muutus, sai temast reisiv ülevaataja ja seda ametit pidas ta kuni aastani 1935. Ta külastas kogudusi Norras, Taanis ja Rootsis. See oli väsitav töö, kuna lisaks koguduste ja  eraldiasuvate gruppide julgustamisele tuli tal pidada kõnesid linnades, kus polnud veel piibliuurijaid. Toome näite. Kord külastas ta ühe aasta jooksul 190 paika Kristiansandist lõunas kuni Tromsøni põhjas. Noil päevil peatusid reisivad ülevaatajad enamikus paikades kõigest ühe või kaks päeva ja reisisid siis järgmisse kohta kõikvõimalike transpordivahenditega.

Kuigi vaid vähestes paikades, mida ta külastas, leidus piibliuurijaid, tuli tema avalikke loenguid kuulama palju huvilisi. Näiteks kui ta 1922. aastal Bodøt külastas, käis ta koos Anna Anderseniga (pioneerist õde, kes just sel ajal seal viibis) kuulutamas ja kutsumas inimesi avalikku kõnet kuulama. Kaks kohaletulnut, Johan ja Olea Berntsen, tundsid asja vastu sügavamat huvi. Pärast kõnet palusid nad Theodoril ja Annal enda poole tulla, et saada vastused oma piibliainelistele küsimustele. Nii saidki Berntsenitest esimesed piibliuurijad Bodøs.

Enamikule 1930-ndate aastate norrakeelsetele grammofoniplaatidele on salvestatud Theodori sisse loetud kõned. Ta jäi ustavaks kuni oma maise elutee lõpuni aastal 1955.

 [Kast/pilt lk 102]

Ta kõndis ühes Jumalaga

ENOK ÖMAN

SÜNDIS 1880

RISTITI 1911

LÜHIANDMED Oli harukontori ülevaataja aastatel 1921—1945.

◼ KUI Enok oli nooruke poiss Rootsis, avaldas talle sügavat muljet piiblijutustus Eenokist, kes ”kõndis . . . ühes Jumalaga” (1. Moos. 5:22). Enok ihkas teha sedasama, mida oli teinud tema nimekaim Piiblis. Kuid see soov täitus tal alles 31-aastaselt, kui ta juhtus lugema esimest ”Kirjauurimuste” köidet ja sai lähemalt teada, kuidas ühes Jumalaga kõndida. Enok ristiti ja temast sai piibliuurija ning ta alustas pioneerteenistust. Hiljem teenis ta Rootsi harukontoris.

1917. aastal määrati Enok Rootsist Norra harukontorisse ja alates 1921. aastast juhtis ta tööd Norras. Tollal oli Vahitorni ühingu kontoriks tuba majas, kus õde Maria Dreyeril oli korter ja pediküürisalong. Kui Enok 1922. aastal Mariaga abiellus, kasutasid nad harukontorina tervet korterit. Nad töötasid koos Peetelis kuni Maria surmani aastal 1944. Aastal 1953 abiellus Enok uuesti ja alustas taas pioneerteenistust. Hoides alati silme ees oma taevast kutsumust, kõndis ta ustavalt ühes Jumalaga kuni oma surmani aastal 1975.

 [Kast/pilt lk 110]

Ta oli otsekui päikesekiir

WILHELM UHRE

SÜNDIS 1901

RISTITI 1949

LÜHIANDMED Oli innukas kuulutaja, kuigi kannatas kurnava lihasehaiguse all.

◼ WILHELMIL oli lihasehaigus, mistõttu ta oli jalgadest halvatud ja tal oli raske rääkida. Sellest hoolimata hakkas ta kohe 1930-ndate aastate keskpaiku, kui oli head sõnumit kuulnud, jagama neid imelisi tõdesid teistega. Kuulutustööl sõitis ta mootoriga kolmerattalise jalgrattaga alatihti Sortlandi sadamasse Vesterålenis, et mängida grammofonil ette piiblikõnesid ja jagada kirjandust. Kuna ta elas teistest kaugel ja ta liikumine oli piiratud, ristiti ta alles 1949. aastal. Ent ta oli tulihingeline kuulutaja. Paljud, kes mööda rannikut reisisid, kuulsid tõde just tema käest, ja nii mõnestki neist sai Jehoova tunnistaja.

Vanaduspõlves elas Wilhelm Tromsø hooldekodus. Teiste kuulutajate abiga jätkas ta tunnistuse andmist kirja teel. Wilhelm ergutas oma lahke ja meeldiva olekuga positiivsusele kõiki, nende seas hooldekodu töötajaid. Kui Wilhelm suri, sõnas hooldekodu direktriss: ”Läksime tema tuppa alati rõõmuga. Tänu oma usule oli ta otsekui päikesekiir.”

 [Kast/pilt lk 113]

Ta oli sõnapidaja mees

JOHANNES KÅRSTAD

SÜNDIS 1903

RISTITI 1931

LÜHIANDMED Teenis kaheksa aastat pioneerilaevadel.

◼ AASTAL 1929 oli Johannes tuberkuloosi tõttu haiglaravil. Ta asus Piiblit lugema ja tõotas Jumalale, et kui ta haigusest terveks saab, hakkab ta teda teenima.

Vahetult enne, kui Johannes haiglast välja kirjutati, luges ta sügava huviga piibliuurijate raamatuid. Hiljem hankis ta endale veel raamatuid ja luges igaühe neist neli-viis korda läbi. Ei läinud kaua, kui ta asus vastleitud tõdesid teistega jagama. Niipea kui Johannes täiesti terveks oli saanud, läks ta Bergenisse vend Ringereide juurde, kes soovitas tal pioneerteenistust alustada. Kuigi Johannes oli alles äsja kuulutustööga algust teinud, ei kõhelnud ta seda soovitust kuulda võtta.

Aastatel 1931—1938 teenis Johannes laeval nimega ”Ester” ja hiljem veel aasta laeval ”Ruth”, kündes rannikuvett kuni Põhja-Norras asuva Tromsøni välja. 1939. aastal määrati ta reisivaks ülevaatajaks Norra idaossa, lisaks teenis ta mõnda aega osaajaliselt Peetelis. Pärast Teist maailmasõda abiellus ta Sigridiga ja tegi koos temaga pioneeritööd. Johannese maine elutee lõppes 1995. aastal Fredrikstadis.

 [Kast/pilt lk 132]

Ta kuulutab tasasel maal

RANDI HUSBY

SÜNDINUD 1922

RISTITUD 1946

LÜHIANDMED Täisajaline teenija aastast 1946.

◼ RANDI vanemad said ristitud Jehoova tunnistajateks 1938. aastal. Hiljem võttis ka Randi tõe omaks. 1946. aastal kutsuti ta Peetelisse, kus ta kohtas noort venda Kjell Husbyt. Nad hakkasid kurameerima, abiellusid ja alustasid pioneerteenistust. Neil oli vaimselt rikas elu ja nad said koos osaleda täisajalise teenistuse eri vormides kuni Kjelli surmani aastal 2010.

Viimastel aastatel on Randil olnud jalgadega probleeme, mistõttu tal on treppidest või järskudest kallakutest raske üles kõndida. Tasasel maal on tal aga hõlpsam liikuda ja nii võibki teda sageli näha kuulutustööl Trondheimi tänavatel ja poodides. Selleks et anda tunnistust igaühele, keda ta kohtab, on tal kotis varuks kirjandust vähemalt kaheksas keeles. Samuti on talle abiks armsad koguduseliikmed, kes sõidutavad teda nende paljude inimeste juurde, kes soovivad temalt regulaarselt uusi ajakirju saada.

Olgugi et Randi jõuvarud pole enam endised, leiab ta seniajani rõõmu ja rahuldust teenistusest, milles ta kogu hingega osaleb. Randy teab, et Jehoova ei unusta tööd ja armastust, mida ta on osutanud tema nimele (Heebr. 6:10).

 [Kast/pildid lk 149, 150]

Ta koges Jumala Sõna ümberkujundavat väge

VIKTOR UGLEBAKKEN

SÜNDINUD 1953

RISTITUD 1981

LÜHIANDMED Endine kurjategija, kes sai vabaks deemonite rünnakutest ja narkootikumidest.

◼ VIKTOR hakkas juba noorena kasutama hašišit ja teisi narkootikume ning läks kuritegelikule teele. Ta oli Piibli vastu alati huvi tundnud ja aastal 1979, olles tüdinud oma keerdsõlmi täis elust, mõtles ta, kas Jumala Sõna suudaks teda aidata. Kuid kokkupuuted eri religioonidega tekitasid temas vaid pettumust ja rahulolematust.

Viimaks oli Viktor nii masendunud, et kaalus enesetappu. Just siis sai ta kirja oma onutütrelt Bergenist, kes oli Jehoova tunnistajatega uurima hakanud. Viktor läks Bergenisse ja liitus uurimisega. Alguses püüdis ta tõestada, et tunnistajatel pole õigus. Kuid kuna looduskeskkond oli talle alati korda läinud, oli tal hea meel kuulda, et Jumal ’hävitab need, kes hävitavad maad’ ja muudab meie planeedi paradiisiks (Ilm. 11:18).

Viktor hakkas kohe koos onutütrega koosolekutel käima ning talle avaldas muljet heatahtlikkus ja külalislahkus, mida ta tunnistajate juures kuningriigisaalis ja nende kodudes märkas. Nähtu ja kuuldu veenis teda, et ta peab muutma oma eluviisi ja hülgama uimastid. Tänu oma lakkamatutele ja siirastele palvetele koges Viktor Jumala Sõna ja püha vaimu ümberkujundavat väge (Luuka 11:9, 13; Heebr. 4:12).

  Tee ristimiseni polnud kerge. Üksnes Jehoova abiga õnnestus tal vabaneda deemonite rünnakutest ja saada üle kahest tagasilangusest uimastitest vabanemises. Teda aitas see, kui üks kogudusevanem kinnitas talle, et ”otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Jehoova nende peale, kes teda kardavad” (Laul 103:13). Viktor kasvas vaimselt ja ta ristiti 1981. aastal. Tal tuli veel oma varasemate kuritegude eest karistust kanda, kuid peagi pärast vanglast vabanemist alustas ta pioneerteenistust. Sellest ajast peale on tal olnud rõõm aidata paljudel inimestel saada Jehoova teenijaks. Eriti suurt edu on ta saavutanud vanglas kuulutades. Kaks vangi, kellega ta uuris, on saanud Jehoova tunnistajaks.

Nüüd on Viktoril usaldusväärse perepea ja kogudusevanema maine. Ta teenib siiani koos oma naise Tone ja pojaga pioneerina. ”Kuulutustöö aitas mul end muuta,” sõnab Viktor. ”Olen väga tänulik Jehoovale, et ta lubab mul hinnalisi vaimseid aardeid teistega jagada.”

 [Kast/pilt lk 152]

Ta ihkas midagi mõttekamat teha

TOM FRISVOLD

SÜNDINUD 1962

RISTITUD 1983

LÜHIANDMED Jalgpallur, kes tahtis Jehoovat teenida.

◼ KUI Tom oli 20-aastane, ootas teda ees paljutõotav jalgpallurikarjäär ühes Norra parimas klubis. Tomi ema oli juba Jehoova tunnistaja. Kord pakkus üks emale külla tulnud noor pioneerist vend Tomile piibliuurimist. Tom oli uurimisega nõus, aga teatas, et tal pole mingit soovi Jehoova tunnistajaks saada.

Ent kui Tom hakkas koosolekutel käima, puudutas teda talle osaks saanud soe vastuvõtt. Samuti märkas ta, et kõik vaatavad kõnede ajal Piiblist kirjakohad järele. ”See peab olema Piibel, mis muudab need inimesed nii meeldivaks,” arutles Tom.

Viimaks veendus Tom, et on leidnud tõe ja tahab teenida Jehoovat. Kuidas küll aga keelitada klubi loobuma ühest oma lootustandvamast mängijast? Ime küll, aga pärast seda, kui ta oli selgitanud klubi juhtkonnale, et ihkab oma eluga midagi mõttekamat peale hakata, kui seda on jalgpalli mängimine, vabastati ta lepingukohustustest.

Tom ristiti 1983. aastal ja ta hakkas pioneeriks 1985. aastal. 1987. aastal kolis ta koos Viktor Uglebakkeniga Hammerfesti, kus oli suurem vajadus kuulutajate järele. Hiljem määrati Tom ringkonnaülevaatajaks ja praegu teenib ta koos naise Kristinaga Peetelis.

 [Teabegraafika/pildid lk 162, 163]

Norra KRONOLOOGIA

 1890

1892 Knud Pederson Hammer teeb algust kuulutustööga Norras.

1900

1900 Moodustatakse esimene kogudus.

1904 Kristianias (Oslos) avatakse harubüroo.

1905 Kristianias toimub esimene kokkutulek.

1909 ja 1911 Charles Russell väisab Norrat.

1910

1914 Määratakse ametisse esimene reisiv ülevaataja.

1914—1915 ”Loomise fotodraamat” kogunevad vaatama suured rahvahulgad.

1920

1920—1925 Kõikjal Norras esitatakse kõnet ”Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!”.

1925 Ilmub esimene norrakeelne ”Kuldne Aeg” (”Ärgake!”).

1928—1940 Rannikuäärsetele kogukondadele kuulutamiseks kasutatakse laevu.

1930

1940

1940—1945 Kuulutamine jätkub hoolimata sõjaaegsest vastupanust.

1945 Ilmub esimene norrakeelne ”Vahitorn”.

1948 Saabuvad esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid.

1950

1950 Ülemkohus toetab meie õigust kasutada kuulutustööl kirjandust.

1960

1965 Oslos toimub rahvusvaheline konvent.

1970

1980

1984 Pühitsetakse uus harubüroo.

1990

1990 Ametisse määratakse haiglasidekomiteed.

1994 Oslos pühitsetakse kokkutulekusaal.

1996 Norra keeles ilmub ”Uue maailma tõlge” tervikpiiblina.

2000

2010

2011 Uued üld- ja abipioneeride, kuulutajate ning mälestusõhtul viibijate kõrgarvud.

[Arvjoonis/pilt lk 159]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kuulutajaid

Pioneere

10000

8000

6000

4000

2000

1920 1935 1950 1965 1980 1995 2010

 [Kaardid lk 91]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ROOTSI

STOCKHOLM

Örebro

Põhjalaht

SOOME

HELSINKI

Soome laht

LÄÄNEMERI

TAANI

KOPENHAAGEN

NORRA

OSLO

Kjøllefjord

Båtsfjord

Vardø

Kirkenes

Karasjok

Hammerfest

Alta

Finnmarksvidda

Kautokeino

Tromsø

Harstad

Narvik

Sortland

Hennes

Svolvær

Bodø

Rørvik

Namsos

Steinkjer

Trondheim

Kristiansund

Måløy

Florø

Bergen

Haugesund

Stavanger

Egersund

Kristiansand

Arendal

Skien

Kongsberg

Drammen

Hønefoss

Gjøvik

Lillehammer

Brumunddal

Hamar

Kongsvinger

Ski

Askim

Moss

Halden

Fredrikstad

Oslo fjord

PÕHJAMERI

NORRA MERI

Andøya saar

Bleik

Teravmäed

Longyearbyen

MAAKONNAD

Finnmark

Troms

Telemark

Vestfold

[Pilt lk 88]

Knud Pederson Hammer

[Pilt lk 88, 89]

Reine, Põhja-Norra

[Pilt lk 92]

Skieni kogudus aastal 1911 koos Ingebret ja Berthe Anderseniga

[Pilt lk 93]

Viktor Feldt

[Pilt lk 94]

Hallgerd Holm (1), Theodor Simonsen (2) ja Lotte Holm (3)

[Pilt lk 98]

Algusaegade pioneerid: (1) Helga Hess, (2) Andreas Øiseth, (3) Karl Gunberg, (4) Hulda Andersen ja (5) Anna Andersen

[Pilt lk 100]

”Rahvaste jutlustaja”

[Pilt lk 104]

Norrakeelne ”Kuldne Aeg”

[Pilt lk 106]

Even Gundersrud

[Pilt lk 107]

Skieni koguduse liikmed võtsid sageli veoautoga ette tunnistustööreise ümberkaudsetesse piirkondadesse

[Pilt lk 108]

Torkel Ringereide

[Pilt lk 109]

Olaf Skau

[Pildid lk 114]

Karl Gunberg oli kapten laeval ”Elihu”

[Pildid lk 115]

Johannes Kårstad oli kapten laeval ”Ester”

[Pildid lk 116]

Andreas Hope ja Magnus Randal teenisid laeval ”Ruth”

[Pilt lk 117]

Virmalised Põhja-Norras

[Pilt lk 118]

Solveig Løvås

[Pilt lk 119]

Andreas ja Sigrid Kvinge

[Pilt lk 124]

Salajane konvent Ski lähistel metsas

[Pilt lk 127]

Marvin Anderson koos naise Kareniga

[Pilt lk 128]

Jalajõul töötav trükipress

[Pilt lk 129]

1946. aasta konvent Bergenis

[Pilt lk 130]

Svanhild Neraal, 1961

[Pilt lk 133]

Arnulfi laeva kasutati sageli teenistuses

[Pilt lk 135]

Gunnar Marcussen (1) ja Hans Peter Hemstad (2) olid esimesed norralased, kes lõpetasid Gileadi kooli

[Pilt lk 138]

Telklaager ”Tõesõna” rahvusvahelise kokkutuleku ajal

[Pilt lk 139]

Paul Bruun

[Pilt lk 142]

Hartvig Mienna ja teised kasutavad saamidele kuulutades mootorsaane

[Pilt lk 144]

Harubüroo ehitus algas aastal 1981

[Pilt lk 145]

Harubüroo praegu

[Pilt lk 147]

Oslo kokkutulekusaal

[Pilt lk 160]

Piiblihariduse andmine pereringis on aidanud kaasa sellele, et terved põlvkonnad teenivad ustavalt Jehoovat