Rwanda

RWANDA on Aafrika pisemaid riike, kuid samas üks kaunimate hulgast. Tuntud kui tuhande mäe maa, iseloomustavad seda mäed, metsad, järved ja kosed, samuti lõpmata liigirohke taime- ja loomamaailm. Muljetavaldav Virunga mäemassiiv eraldab Rwandat läänes Kongo Demokraatlikust Vabariigist * ja põhjas Ugandast. Aheliku kõrgeimaks tipuks on 4480 meetri kõrgune puhkav Karisimbi vulkaan, mida lörtsi- ja rahesaju tõttu katab tihti valge müts. Allpool on mäenõlvad kaetud tiheda bambustihniku ja vihmametsaga, kus ohustatud liikide hulka arvatud pärdikud (Cercopithecus kandti) okste ja väätide vahel osavalt hooglevad. Ja just siin lopsakas looduskeskkonnas elutseb üks Rwanda suursugusematest loodusaaretest — mägigorilla.

Jõudsalt vohavad eksootilised taimed laiuvad  kuni Kivu järve kallasteni ning Nyungwe metsamassiivini. Siin elavad šimpansid, koolobused ja enam kui 70 muud imetajaliiki. Puid on umbes 270 ja linde ligikaudu 300 liiki. Selle kaitsealuse piirkonna kaunidusse annab oma osa liblikate ja orhideede liigirikkus.

Nyungwe metsamassiivi südamest saab alguse ida poole looklev jõeke. Tasapisi ühineb sellega teisigi väiksemaid ja suuremaid jõgesid, et suubuda Victoria järve. Sealt algab järsk langus, nii et veed tormavad aina jõulisemalt edasi ning läbivad lõpuks pika teekonna põhja suunas Etioopiast mööda ja Sudaanist läbi, et jõuda Egiptuses Vahemereni välja. See jõgi on Niilus, mis Kesk-Aafrika metsaga kaetud mägedest tagasihoidlikult alustades läbib enam kui 6800-kilomeetrise teekonna, olles seega üks maailma pikimaid jõgesid.

RÄNGAD AJAD

Kurb küll, aga pisike Rwanda riik on pidanud kogema kohutavat vägivalda. Nüüdisaja ühe õudsema genotsiidi põhjustatud brutaalses veresaunas hukkus sadu tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Kogu  maailm võis televiisorist vaadata šokeerivaid pilte ohjeldamatust vägivallatsemisest, nii et inimese toorutsemine teise inimese kallal äratas paljudes õudust (Kog. 8:9).

Kuidas käis neil koledatel aegadel ja ka järgnevatel aastatel Jehoova ustavate teenijate käsi? Nii nagu Nyungwe metsadest alguse saav näiliselt tähtsusetu jõeke ületab kõik takistused ja peab vastu Aafrika päikese tulises lõõsas ning kasvab vägevaks jõeks, on ka Jehoova rahva liikmed Rwandas Jumalat vankumatult edasi teeninud. Nad on pannud vastu pingelisele tagakiusamisele ja kohutavatele raskustele ning neist on saanud kogu maailma vendadele ja õdedele jõu ning julguse allikas. Kui lugeda neid liigutavaid lugusid armastusest, usust ja ustavusest Rwandas, ei saa see kindlasti südant külmaks jätta. Loodame, et see jutustus paneb sind veelgi kõrgemalt hindama oma suhteid Jehoovaga ja pidama kalliks kristlikku vennaskonda.

ESIMENE VALGUSKUMA

Esimene aruanne hea sõnumi kuulutamisest Rwandas ilmus ”Jehoova tunnistajate aastaraamatus 1971”. Seal öeldi: ”Selle [1970.] aasta märtsis õnnestus kahel eripioneeril Rwandasse pääseda ning alustada pealinnas Kigalis kuulutustööd. Nad on leidnud, et inimesed on südamlikud ja kuningriigisõnumile vastuvõtlikud, ning juba on üks huvilinegi hakanud kuulutustööd tegema. Väikse hulga inimestega, kes kõnelevad suahiili keelt, on pioneerid alustanud kümmet piibliuurimist. Praegu üritavad nad hoolega ruanda keelt õppida, et veelgi laialdasemalt tunnistust anda.”

 Need kaks aruandes mainitud eripioneeri olid Oden Mwaisoba ja ta naine Enea Tansaaniast. Kuna nad veel kohalikku ruanda keelt ei osanud, alustasid nad kuulutamist suahiili keelt kõnelevate inimeste seas, kellest paljud olid tulnud Kongost või Tansaaniast. 1971. aasta veebruaris andis aruannet neli kuulutajat, ent ruanda keeles polnud veel ühtki meie väljaannet, nii et keeleprobleemi tõttu hakkas kasv aeglustuma.

Kartmatu ringkonnaülevaataja Stanley Makumba, kes teenis Kenyas, külastas Rwandat esimest korda aastal 1974. Ta meenutab: ”Oli vaid mõni üksik buss, mis sõitis Uganda-Rwanda piiripunktist Rwandasse Ruhengerisse. Mul tuli seista püsti veoautos, kus nappis ruumi isegi jalgadele. Mu naine istus koos juhiga eesistmel. Kui jõudsime sihtkohta, oli naisel mind raske ära tunda, sest mu nägu ja juuksed olid paksu tolmukorraga kaetud. Selg tegi mulle selle reisi järel nii kõvasti haiget, et mul tuli nädala jooksul enne väikest ringkonnakokkutulekut ja ka kokkutuleku ajal kõnesid istudes esitada. Mis puutub vendade külastamisse, siis oli raske neile teatada, millal ma saabun, sest ma ei teadnud, mil viisil mul kohale sõita õnnestub.”

 RUANDALANE TULEB APPI

Sel ajal töötas ruandalane Gaspard Rwakabubu Kongos vasekaevanduses mehaanikuna. Ta jutustab: ”Aastal 1974 käisin Kolwezis kuningriigi teenistuskoolis. Michael Pottage, üks õpetajatest, ütles, et Kinshasa harubüroo otsib ruandalasest kogudusevanemat, kes oleks valmis kodumaale naasma, et kuulutustöös abiks olla. Kas mina oleksin valmis minema? Sõnasin, et räägin sellest oma naise Melaniega.

Just äsja oli kaevanduskompanii juhataja andnud mulle kutse minna Saksamaale väljaõppele. Olin tööga hästi hakkama saanud ning mu palk muudkui tõusis. Kuid otsuse langetasime vaid mõne päevaga. Ütlesin vend Pottage’ile, et võtame kutse naasta Rwandasse vastu. Mu ülemusel oli seda otsust raske mõista. ”Miks sa ei saa siin Jehoova tunnistaja olla?” küsis ta. ”Miks sa pead Rwandasse tagasi minema?” Ka mõned heade kavatsustega  vennad püüdsid mu otsust maha laita. Nad ütlesid: ”Sul on neli last. Loe läbi kirjakoht Luuka 14:28—30 ja mõtle sellele.” Kuid me jäime kõigutamatuks.

Ülemus maksis kogu meie lennureisi kodumaale Rwandasse kinni. Kui jõudsime mais 1975 Kigalisse, üürisime savitellistest ja muldpõrandaga maja — see erines täiesti kõigi mugavustega eluasemest, mis meil oli olnud töötades kaevanduskompaniis. Ent me olime selleks valmistunud ning kindlalt otsustanud eesmärgi juures püsida.”

Kuna teistest maadest saabunud eripioneerid olid suhtluskeelena kasutanud suahiili keelt, arvasid paljud, et pioneerid ongi tulnud seda keelt õpetama. See arvamus muutus, kui saabus Gaspard oma perega, sest nemad said õpetada inimestele kuningriigitõde ruandakeelsest Piiblist.

Lisaks tõlkis vend Rwakabubu ruanda keelde 32-leheküljelise brošüüri ”Hea sõnum kuningriigist”. Brošüür anti välja aastal 1976 ja pälvis suurt tähelepanu. Inimesed lugesid seda bussides ja tänavatel. See, et seal kasutati Jehoova nime, ärgitas hulga keskustelusid.

RUANDALASED VÕTAVAD TÕE VASTU

Tol ajal oli maal kõigest 11 kuulutajat — enamik neist polnud Rwanda elanikud. Esimesi ruandalasi,  kes tõde õppis, oli Justin Rwagatore. Temaga hakkasid uurima Tansaaniast tulnud eripioneerid suahiili keeles, sest need ei rääkinud ei prantsuse ega ruanda keelt. See lahke ja sõbralik mees ristiti aastal 1976 ning ta elas Saves, kuhu Rwanda kuningas oli lubanud katoliku misjonäridel aastal 1900 esimese misjonikeskuse asutada. Justin meenutab, et inimestel oli suur soov saada teada, mida Piibel tegelikult õpetab. Ent vaimulikud olid Jehoova tunnistajate suhtes vaenulikud ega lubanud oma karja liikmetel neid kuulama jääda või neilt kirjandust vastu võtta.

Visa ja vastupidav vend Ferdinand Mugarura oli samuti esimesi ruandalasi, kes tõe vastu võttis. Aastal 1969, kui ta elas Kongo idaosas, sai ta suahiilikeelse raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu”. Kui ta hiljem teada sai, kus elavad lähimad tunnistajad, võttis ta igal reedel koos kahe kaaslasega ette 80-kilomeetrise teekonna, et käia koosolekutel ja uurida Piiblit. Seejärel pöördusid nad esmaspäeval koduteele. Ferdinand ristiti aastal 1975, samal päeval koos ühe tema piibliõpilasega. Ta määrati aastal 1977 Rwandasse eripioneeriks. Sellele eelneval aastal toimus  tema mäletamist mööda Rwakabubude pool elutoas ringkonnakokkutulek, kus oli kohal 34 inimest. Kolm ristiti.

MISJONÄRE EI LUBATA RIIKI

Alati üleilmse põllu vajadustele erksalt reageeriv juhtiv kogu oli juba varem läkitanud Rwandasse misjonäre. Aastal 1969 saadeti sinna teenima neli Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 47. lennu lõpetanut.

Nicholas Fone meenutab: ”Jaanuari lõpus jagas vend Knorr välja suunamiskirjad. Kuulsime, kuidas ta ütles Paul ja Marilyn Evansile, et nad on määratud Rwandasse. Seejärel lausus ta meile naisega: ”Ja teie lähete koos nendega!” Olime äärmiselt põnevil ning tormasime pärast koosolekut Gileadi kooli raamatukokku ja võtsime välja suure atlase, et näha, kus Rwanda asub. Ent hiljem saime kirja, kus meile öeldi, et vendadel ei õnnestunud meile  Rwanda viisat hankida. Olime pettunud, kuid võtsime vastu uue määramise ja siirdusime koos Pauli ja Marilyniga Kongosse.”

Aastal 1976 määrati teised kaks abielupaari pärast Gileadi kooli 60. kursuse lõpetamist Rwandasse. Saanud viisa, kolisid need neli misjonäri üürimajja, tegid kartmatult kuulutustööd ja asusid õppima ruanda keelt. Kui nende viisad kolme kuu pärast lõppesid, keeldus immigratsiooniamet neid uuendamast, nii et misjonärid saadeti Ida-Kongosse Bukavusse.

”NAD TEGID USINALT TÖÖD”

Eripioneerid Tansaaniast ja Kongost hakkasid 1970. aastate keskpaiku mitmesugustel põhjustel Rwandast lahkuma. Vahepeal olid Rwanda vennad alustanud pioneeritööd ning kuulutustegevus hakkas laienema maa kõigisse osadesse. Aastal 1978 tõlgiti ruanda keelde raamat ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ning kaks traktaati. Lisaks hakkas kord kuus ilmuma ”Vahitorn”. Need väljaanded edendasid kuningriigi kuulutustööd tublisti. Misjonär Manfred Tonak ütles nende alguspäevade Rwanda pioneeride kohta: ”Nad tegid usinalt tööd ning pühendasid kuulutustööle palju aega. Uued tulijad võtsid neist eeskuju.”

 Gaspard Niyongira jutustab, kuidas hea sõnum noil päevil levis: ”Aastal 1978, kui mind ristiti, olid vaimulikud juba hirmu täis, nähes, et nii palju inimesi tõe juurde tuleb. Kokkutulekutel viibijaid oli sadu. Kuulutama läksime otsekui rohutirtsuparv! Üsna sageli alustas paarkümmend kuulutajat Kigali kesklinnast ja jõudis jalgsi kuulutades üheksa kilomeetri kaugusele Kanombesse. Teinud lõunapausi, kõndisid nad veel seitse kilomeetrit Masakasse, enne kui õhtul bussiga Kigalisse tagasi sõitsid. Samamoodi talitasid kuulutajagrupid maa teistes osades. Pole siis midagi imestada, et selline hoogne kuulutustöö jättis inimestele mulje, nagu oleks Jehoova tunnistajaid tuhandeid. Seetõttu hakati meie kohta esitama süüdistusi, mille mõjul võimud keeldusid meid ametlikult tunnustamast.”

Tões üliinnukad Rwanda vennad ihkasid maitsta rõõmu, mida annab lävimine teiste maade vendadega. Nii asuski 1978. aasta detsembrikuus 37 inimest, kaasa arvatud lapsed, Rwandast 1200-kilomeetrisele teekonnale, et jõuda läbi Uganda Kenyasse Nairobisse rahvusvahelisele konvendile ”Võidukas usk”. Reis kulges vaevaliselt. Sõiduvahendid olid logud ja rikked sagedased. Pealegi valitses Ugandas poliitiline ebastabiilsus. Kui delegaadid lõpuks Kenya piirini jõudsid, süüdistasid Uganda piirivalvurid neid spioneerimises, arreteerisid nad ja viisid Ugandasse Kampalasse armee peakorterisse. Neid kuulas üle tollane Uganda president Idi Amin isiklikult. Jäänud nende vastustega rahule, andis ta korralduse nad vabaks lasta. Olgugi et need vennad esimesele konvendipäevale ei jõudnud, olid nad üliõnnelikud, nähes lõpuks, kuidas tuhanded  vennad paljudest rahvustest rahumeelselt ja ühtselt koos on.

PÜÜDED SAADA SEADUSLIK TUNNUSTUS

Mitte kõigile ei meeldinud Piibli tõed ja kiiduväärsed moraalinormid, mida tunnistajad õpetasid. Iseäranis kohutatud olid vaimulikud, nähes nii paljude inimeste vastuvõtlikkust. Vend Rwakabubu meenutab: ”Paljud endised tublid katoliiklased, protestandid ja adventistid saatsid oma kirikule lahkumiskirja. Ühe venna sõnul oli kuulutustöö otsekui tulelõõm, mis haaras kandakinnitanud religioone. Kigali koguduse koosolekutel käijate arv tõusis peagi enam kui kahesajani. Algul, kui meid nii vähe oli, ei teinud vaimulikud meist suurt välja. Meie arvukuse suurenedes aga süüdistati meid, et me oleme ohuks riigile. Väärib märkimist, et umbes sel ajal sai Rwanda katoliku kiriku peapiiskopist Vincent Nsengiyumvast valitseva partei keskkomitee liige.

Kuna meie arv kasvas nii kiiresti, vajasime seaduslikku staatust, et misjonärid võiksid maale tulla ning et saaks ehitada kuningriigisaale ja pidada suuri kokkutulekuid. Kenya harubüroo läkitas Ernest Heuse Belgiast kontakteeruma valitsuse ministritega, et taotleda seaduslikku tunnustust. Paraku jäid tema püüded edutuks. Hiljem, aastal 1982 soovitas Kenya harubüroo meil koostada seaduslikku tunnustust taotleva kirja justiits- ja siseministrile. Kirjutasin taotlusele koos kahe teise eripioneeriga alla, kuid mingit vastust me ei saanud.”

Vahepeal oli vastuseis tugevnenud. Antoine Rugwiza,  vaikne väärikas vend, mäletab, kuidas president teatas riigiraadios, et ta ei kavatse sallida neid, kes mustavad ”Rwanda usku”. Igaüks mõistis, et silmas peetakse Jehoova tunnistajaid. Üsna varsti pärast seda pöördumist keelustati vendade kooskäimised. Levisid kuuldused, et peagi järgnevad ka arreteerimised. Vend Rwakabubut kutsuti kaks korda välja riikliku julgeoleku kantseleisse ülekuulamisele.

Novembris 1982 läkitati Nairobist Kiala Mwango koos naise Elaine’iga korraldama ringkonnakokkutulekuid Butares, Gisenyis ja Kigalis. Kokkutulekute juhataja oli vend Rwakabubu. Kigali kokkutulek oli just läbi saanud, kui ta kolmas kord valitsusametisse välja kutsuti. Ent seekord ta tagasi ei tulnud. Nelja päeva jooksul arreteeriti ka kaks teist taotlusele alla kirjutanud eripioneeri. Kõik kolm pandi ilma kohtuta ja võimaluseta end kaitsta vangi. Järgnesid uued arreteerimised. Kuningriigisaal suleti ja uksed pitseeriti. Justiitsministeeriumi kirjaga prefektuuridesse teatati Jehoova tunnistajate keelustamisest.

Lõpuks, oktoobris 1983, peeti kohut nende kolme venna üle, kes olid seadusliku registreerimise taotlusele alla kirjutanud. Kohus süüdistas neid inimeste petmises — see oli täiesti laest võetud süüdistus. Protsessi käigus ei küsitletud mitte ühtki tunnistajat ega esitatud ainsatki tõendavat dokumenti. Sellegipoolest määrati neile kolmele vennale kaks aastat vanglakaristust. Kui mõrtsukad amnestia alusel vabaks lasti, ei saanud need ustavad vennad mitte mingit kergendust. Gisenyis olid veel viis  venda ligi kaks aastat vangis ilma kohtumõistmiseta või väljakuulutatud kohtuotsuseta.

ELU VANGLAS

Elu vanglas oli jube. Kord päevas antav vanglatoit koosnes maniokist ja ubadest. Liha oli menüüs kõigest kord kuus. Voodid olid täis lutikaid. Ülerahvastatuse tõttu magasid paljud vangid põrandal. Vett pesemiseks nappis. Vennad olid ühes kambris surmamõistetud ja vägivaldsete kurjategijatega. Vangivalvurid olid üldjuhul karmid, kuid üks neist — Jean Fataki — oli vendade vastu lahke. Ta soostus Piiblit uurima, sai lõpuks ristitud Jehoova tunnistajaks ning on ustavalt pioneerteenistuses tänapäevani.

Vend Rwakabubu meenutab: ”Sel ajal, kui istusime kinni, pidas peapiiskop vanglas missat. Ta hoiatas kuulajaid Jehoova tunnistajate eest. Hiljem pärisid mõningad kohal viibinud katoliiklased meilt, miks küll peapiiskop seda ütles, sest nende meelest polnud Jehoova tunnistajad ohtlikud.”

Sel ajal saabusid Belgiast Kigalisse Roger ja Noella Poels. Roger’l oli tööleping. Kolm venda olid ikka veel vangis, seepärast taotles Roger vastuvõttu justiitsministri juurde, et selgitada meie uskumusi ja viisakalt pärida, mis on valitsusel Jehoova tunnistajate vastu. Minister katkestas vestluse järsult, öeldes: ”Härra Poels, aitab teie jutust! Teid pannakse järgmisele Brüsselisse väljuvale lennukile. Olete maalt välja saadetud!”

Kuna need kolm venda jäid endale kindlaks ega  lasknud end heidutada, tuli neil oma kaks aastat vangis lõpuni istuda, ehkki teisel aastal viidi nad üle vanglasse, kus olid tunduvalt paremad tingimused. Nad said vabaks 1984. aasta novembris.

TAGAKIUSAMINE TUGEVNEB

Vastuseis jätkus. Raadiosaates kuulutati, et Jehoova tunnistajad pole head inimesed ning on ekstremistid. 1986. aasta märtsikuuks olid arreteerimised kogu maal üldlevinud. Arreteeritute seas oli ka Augustin Murayi, kes kristliku erapooletuse tõttu oli jäänud ilma haridusministeeriumi peadirektori kohast. Teda ründasid ajalehed ja veelgi enam raadio.

Igal pool riigis arreteeriti vendi ja õdesid — isegi lapseootel ja väikeste lastega õdesid. 1986. aasta lõpu poole viidi nad Kigali keskvanglasse kohut ootama. Kuna vennad ei laulnud patriootilisi laule, ei kandnud presidendi rinnamärki ega ostnud parteipiletit, järeldati ekslikult, et Jehoova tunnistajad on valitsusvastased ja üritavad valitsust kukutada.

Phocas Hakizumwami meenutab rõõmsa naeratusega: ”Nyabisindu koguduse vennad olid esimeste kinnivõetute seas. Kuna meie ülejäänud teadsime, et meid varem või hiljem arreteeritakse, oli selge, et meie kuulutustöö territoorium muutub peagi vanglavälisest vanglasiseseks. Niisiis otsustasime korraldada  ulatusliku kuulutushoogtöö esmalt välisterritooriumil. Läksime sinna, kus olid turud, ning levitasime suurel hulgal ajakirju ja raamatuid. Palusime, et Jehoova aitaks meil enne vangisattumist territooriumi läbi töötada. Jehoova aitas tõesti, sest saime töö 1985. aasta 1. oktoobriks tehtud. Seitse päeva hiljem viidi meid vangi.”

Järgmisel aastal arreteerisid julgeolekuagendid Palatin Nsanzurwimo ja ta naise Fatuma. Pärast kaheksatunnist ülekuulamist ja nende maja põhjalikku läbiotsimist viidi nad koos kolme lapsega vangi. Teel vanglasse võttis Palatini noorem vend, kes neil tihedalt kannul käis, nende viieaastase poja ja nelja-aastase tütre enda hoolde. Palatin ja Fatuma vangistati koos aasta ja kahe kuuse lapsega. Hiljem viidi Fatuma üle teise vanglasse, kus teda peeti kinni üheksa kuud.

Sel ajal visati koolist välja Jean Tshiteya neli last.  Kui vend veidi hiljem kord koju naasis, selgus, et ta maja on läbi tuhnitud ja naine arreteeritud ning lapsed üksi majja jäänud. Peagi arreteeriti ka vend Tshiteya ise ning heideti Butare vanglasse, kus olid ees ta naine ja teised vennad. Pärast seda viidi kõik Butare vangid üle Kigali keskvanglasse. Sel ajal kandsid vend Tshiteya laste eest hoolt Kigali vennad.

Vend Tshiteya meenutab: ”Kui vennad ja õed toodi teiste regioonide vanglatest Kigali keskvanglasse, tervitasid nad üksteist rõõmsalt sõnaga ”Komera!”, mis tähendab ”Ole vapper!”. Kuuldes seda tervitust, sähvas üks vangivalvur: ”Te olete hullud inimesed! Kuidas saab vanglas vapper olla?””

Arreteerimistest hoolimata ei lasknud ausa südamega inimesed end heidutada, nii et tihti olid tagakiusamisel head tulemused. Energiline ja lahke olekuga õde Odette Mukandekezi oli üks tol ajal arreteeritutest. Ta meenutab: ”Tagakiusamise ajal vendi arreteeriti ja peksti. Ühel päeval möödusime väiksest tüdrukust Josephinest, kes oli parajasti karjas. Tal oli Piibel, kust ta oli lugenud, et algkristlasi laimati, kiusati taga, piitsutati ja heideti vangi. Kuna ta teadis, et tunnistajaid taga kiusatakse, järeldas ta, et neil peab olema  õige usk, ning ta palus, et temaga Piiblit uuritaks. Nüüd on ta ristitud õde.”

Keeluajal töötas Gaspard Niyongira veoautojuhina ning töö viis teda alatihti Kenyasse Nairobisse. Tagasiteel tõi ta salaja Rwandasse väljaandeid, mis olid peidetud spetsiaalsesse veoauto külge meisterdatud boksi. See mahutas kuus pappkasti kirjandusega. Samal ajal tõi Henry Ssenyonga Uganda lääneosast regulaarselt mootorrattal üle piiri ajakirju.

Koguduse koosolekuid tuli pidada väikestes gruppides. Kui võimudel tekkis kahtlus, et Jehoova tunnistajad koosolekuid peavad, korraldati läbiotsimine. Vend Niyongira meenutab: ”Ehitasin oma majale kõrvalhoone, kus saime salaja koosolekuid pidada. Matsime kirjanduse kilekottides maha ja katsime puusöega.”

Kui algas arreteerimislaine, õnnestus vastristitud vennal Jean-Marie Mutezintarel käia 1985. aasta detsembris Nairobis rahvusvahelisel erikonvendil ”Laitmatuse säilitajad”. Lääne-Uganda kaudu Rwandasse tagasi pöördudes võttis ta koos Isaie Sibomanaga vendade käest kaasa ajakirju. Piiril avastasid ametnikud ajakirjad, võtsid vennad kinni ja panid nende käed raudu ning viisid nad ülekuulamiseks  minema ja sulgesid öökülma vangikongi. Varsti viidi vennad Kigali keskvanglasse. Seal said nad kokku umbes 140 vangistatud venna ja õega, kes olid väga rõõmsad, et saavad Nairobi konvendist otse vendade käest kuulda. Kahtlemata andis see, mida vennad rääkisid, kõigile uut julgust ja meelekindlust.

Vangis olleski pidasid vennad koosolekuid ja organiseerisid kuulutustegevust. Lisaks kuulutustööle õpetasid nad mõningaid vange lugema ja kirjutama. Samuti korraldasid nad huvilistega piibliuurimisi ning aitasid paljudel uutel kuulutajatel valmistuda ristimiseks. Osa neist juba uuris, kui nad arreteeriti, osa aga õppis tõde tundma vanglas.

RINGKONNAÜLEVAATAJA ”VANGLAKÜLASTUS”

Üks vend kirjeldab 1986. aasta sündmusi Kigali vanglas: ”Vangis oli arvukalt vendi. Korraldasime koosoleku, et arutada, kuidas vabadusse jäänud vendi abistada. Otsustasime kirjutada neile julgustava kirja. Teatasime, et kui meie kuulutusterritooriumil vanglas töö tehtud saab, tuleme tagasi koju. Kuulutasime voodilt voodile ja juhatasime piibliuurimisi. Kui kuulsime hiljem, et ringkonnaülevaataja teeb väljaspool vanglat kogudustesse külastusi, soovisime ka meie sellist külastust ning palusime ses asjas Jehoovalt abi. Ei läinudki palju aega, kui vend Rwakabubu, kes oli ringkonnaülevaataja, teist korda vangi pandi. Mis puutus meisse, siis küllap juhtus see põhjusel, et ta meid külastada saaks.”

 Tagakiusamise ajal tegi vaid üks vend kompromissi. Kui ta hakkas kandma poliitilist rinnamärki, jagasid need, kes polnud tunnistajad, talle võmme ja puistasid ta üle solvangutega, nimetades teda argpüksiks. Ta naine, kes parajasti Piiblit uuris, päris temalt, miks ta küll ustavaks ei jäänud. Hiljem kirjutas see mees kohtunikele kirja, milles teatas, et oli teinud vea ning et ta on ikkagi Jehoova tunnistaja. Ta kirjutas vabanduskirja ka Kenya harubüroole. Nüüd teenib ta taas ustavalt Jehoovat.

KUULUTUSTÖÖ VÄLJASPOOL EI LAKKA

Need, kes polnud kinni pandud, jätkasid kuulutustööd raugematu agarusega, nii et kuu keskmine tundide arv oli ligikaudu 20. Alfred Semali, üks neist, keda veel vangi polnud pandud, meenutab: ”Ehkki ma vangiminekust pääsesin, ootasin seda ja olin selleks valmis. Kuningriigisaal oli suletud, nii et käisime koos väikeste gruppidena ning tegime kuulutustööd edasi. Pistsin ajakirjad mappi ja läksin linna otsekui tööd otsima, et siis leida sobivat võimalust ajakirju pakkuda ja Piiblist rääkida.

Aastal 1986 pandi vangi paljud vennad ja huvilised, isegi need, kes alles äsja olid hakanud Piiblit uurima. On hämmastav, kuidas vennad ja ka vasthuvitatud endale kindlaks jäid. Vahepeal olid paljude maade tunnistajad kirjutanud Rwanda presidendile protestikirju ülekohtuse kohtlemise asjus, nii et raadiouudisteski teatati, et talle saabub iga päev sadu kirju. See andis häid tulemusi, nõnda et järgmisel aastal lasti vennad ja õed ning huvilised presidendi määrusega vabaks. Olime väga rõõmsad.” Kohe pärast vabanemist organiseerisid  kogudusevanemad Kigalis ristimistalituse. Ristiti 36 inimest, neist 34 astus otsekohe abipioneerteenistusse.

Tagakiusamise tipnedes aastal 1986 andis aruannet keskmiselt 435 kuulutajat, kellest umbes 140 õde ja venda olid vangis. Nendest kuulutajatest kujunes Jehoova organisatsiooni selgroog Rwandas. Nende usk oli läbi proovitud (Jaak. 1:3).

Lõpuks pärast tormilisi 1980. aastaid saabus Rwanda kogudustele suhteliselt hea rahu ja kasvu periood. Mis aga ootas ees? Üha enam inimesi võttis tõe vastu. Kas ka vastpöördunutest saavad jüngrid, kes on ehitatud tulekindlatest materjalidest? (1. Kor. 3:10—15.) Kas nende usk peab eesseisvates katsumustes vastu? Seda võis näidata vaid aeg.

SÕDA JA POLIITILISED RAHUTUSED

Aastal 1990 oli Rwandas ligikaudu tuhat tegevkuulutajat. Ent poliitiline olukord kujunes ebastabiilseks ning oktoobrikuus tungisid Rwanda põhjaossa naaberriigist Ugandast Rwanda Patriootliku Rinde väed.

Invasiooni alates elas usu pärast kaks korda vangis istunud vapper vend Ferdinand Mugarura Ruhengeris. Ta meenutab: ”Levisid vaenutsemine ja hõimupatriotism. Kuid Jehoova tunnistajad jäid erapooletuks ega lasknud end kaasa tõmmata poliitilistesse kildkondadesse või mõjutada etnilistest eelarvamustest. Kuna vennad keeldusid oma erapooletusest lahti ütlemast, pidid mõned neist kodunt põgenema, mõned aga kaotasid töö.”

Kooliõpetajast õde, kolme last kasvatav lesk, keeldus armee toetuseks raha annetamast. Direktor teatas  sellest sõjaväevõimudele ning õde pandi teist korda vangi — 1980. aastatel oli ta juba vangis olnud. Kui pealetungivad väed jõudsid linna, kus ta vangis oli, murti vanglaväravad lahti ja kõik vangid põgenesid. Kuid selle asemel et koos teiste vangidega jalga lasta, jäi õde vanglasse. Kui pealetunginud väed tagasi tõmbusid, arreteeriti õde uuesti ja viidi Kigali keskvanglasse. Seal palvetas ta, et saaks teada mälestusõhtu kuupäeva, et seda mitte mööda lasta. Oma suureks üllatuseks vabastati ta täpselt mälestusõhtu kuupäeval! Erapooletuse tõttu jäi ta ilma oma majast ja õpetajatööst, kuid temast sai innukas pioneer.

Tänu rahvusvahelisele sekkumisele sissetung Ugandast ajutiselt peatati. Aastal 1991 algatati riigis liikumisi mitmeparteipoliitika sisseseadmiseks. Moodustati mitu suuremat parteid ja hulk väiksemaid parteisid, mis õhutasid lõkkele kolka- ja hõimupatriotismi. Oli nii mõõdukate sihtidega kui ka militaristlikke ja ekstremistlikke parteisid. Esimest korda nähti Jehoova tunnistajate erapooletust heas valguses. Kuna nad jäid poliitilistest ja hõimkondlikest fraktsioonidest kõrvale, ei näinud valitsus ega rahvas üldiselt neis enam vaenlasi.

Septembris 1991 tegi Kigalis juhtivate valitsusametnike juurde visiidi vendade rahvusvaheline delegatsioon, kuhu olid kaasatud ka Rwanda vennad Gaspard Rwakabubu ja Tharcisse Seminega. Vennad kõnelesid uue justiitsministriga, kes kuulas neid osavõtlikult. Vennad tänasid teda juba tehtud positiivsete sammude eest ja kutsusid üles tegutsema meie täieliku usuvabaduse nimel edasi.

 Jaanuaris 1992, enne seadusliku tunnustuse saamist, korraldasid vennad Kigalis piirkonnakonvendi. Godfrey ja Jennie Bintil on see eredalt meeles: ”Teenisime tol ajal Ugandas ja olime üllatunud, kui saime Kenya harubüroolt kirja, milles meil paluti kolmeks nädalaks Rwandasse minna, et aidata konventi korraldada ja näidendi helisalvestust teha. Vennad olid ülimalt külalislahked ning iga päev kutsus meid eri pere sööma. Üüritud oli eravalduses jalgpallistaadion ning meie saabudes käisid ettevalmistused täies hoos. Selleks ajaks olid vennad juba teinud näidendi helisalvestuseks plaane, nii et kõik läks kehvapoolsetest seadmetest hoolimata ladusalt. Ehkki paljud vennad riigi põhjaosast ei saanud võimudelt reisimiseks luba ning piir Burundi ja Ugandaga oli suletud, oli pühapäeval kohal 2079 inimest ning 75 ristiti.”

VIIMAKS OMETI SEADUSLIK TUNNUSTUS!

Mõni kuu hiljem, 13. aprillil 1992 registreeriti Jehoova tunnistajate töö Rwandas lõpuks ometi esimest korda seaduslikult. Pikka aega kestnud võitlus kuulutada head sõnumit keeldudest, vaenamisest ja vangistustest hoolimata oli nüüd läbi. Vendi ootas ees uus teokraatliku kasvu ja laienemise periood.

Juhtiv kogu ei kaotanud aega ja läkitas maale misjonäre. Varem Kesk-Aafrika  Vabariigis ja Tšaadis teeninud Henk van Bussel ning Zaires (nüüd Kongo Demokraatlik Vabariik) ja Ugandas teeninud Godfrey ja Jennie Bint olid esimesed misjonärid, kes said alalise elamisloa. Kuulutustegevust määrati juhtima maakomitee.

Vend Bint jutustab, kuidas algul läks, kui nad koos Henk van Busseliga kohale jõudsid: ”Peagi leidsime üsna kuningriigisaali lähedalt misjonikoduks sobiva maja. Aega kaotamata asusime õppima ruanda keelt, mis osutus meile, nagu oli osutunud ka esimestele eripioneeridele 1970. aastatel, parajaks pähkliks. Ühes õpikus soovitati: ”Täheühendit CW tuleb hääldada TCHKW.” Meenub ka see, kuidas meid õpetav õde sõnas: ”Te ei õpi mitte kunagi õigesti ütlema välja ühendit ”shy” väljendis ”isi nshya” [uus maa], kui te ei naerata!””

Hiljem samal aastal jõuti kuulutajate kõrgarvuni 1665. Jaanuaris 1993 peeti Kigalis järjekordne piirkonnakonvent. Seekord oli osavõtjaid 4498, ristiti 182 inimest. Kenya harubüroo esindajana oli kohal Kiala Mwango. Keegi ei osanud siis aimatagi, et krundile, mis asub konvendipaigana kasutatava staadioni vastas otse üle tee, ehitatakse aastal 2006 harubüroo.

Kuulutustegevus ei pidurdunud, kuigi põhja poolt tungisid järjekordselt väed sisse. Aastaks 1993 jõudsid sissetungijad päris Kigali lähedale. Piir Ugandaga oli ikka suletud ning pealinnas oli kuulda otse mägede taga paikneva suurtükiväe ägedat tulistamist. Umbes miljon inimest oli sunnitud riigi põhjaosast põgenema. Nende hulgas oli ka 381 venda ja õde, kelle eest hoolitsesid Kigali kandi vennad.  Siis aga sõlmiti Tansaanias Arushas vaherahu, loodi puhvertsoon ning valitsus nõustus jagama võimu sissetunginud vägedega ning terve hulga suuremate ja väiksemate poliitiliste parteidega.

TÄIESTI ERILINE KOKKUTULEKUPÄEV

Samal aastal võeti kavva pidada Kigali suurel staadionil ühepäevane erikokkutulek. Kuid staadioni haldajad olid registreerinud kattuvad üritused — kell 3 pärastlõunal oli kavas jalgpallimatš. Vennad kuulasid ära hommikuse programmi, kuid juba enne, kui pärastlõunane programm alata sai, hakkas tulema kohale jalgpallifänne, kusjuures politseil ei õnnestunud neid takistada. Staadioni juhataja teatas, et kella kuueks on matš läbi. Niisiis vennad lahkusid ja naasid kell kuus ülejäänud programmi kuulama.

See tekitas mõningast ärevust, sest kehtis ikka  veel komandanditund. Pärast kuut õhtul oli sõidukitega liiklemine keelatud, pärast üheksat oli väljas liikumine üleüldse keelatud. Kell seitse õhtul aga teatas raadio, et komandanditunni algus on lükatud edasi kella üheteistkümnele õhtul. Probleeme oli elektriga, ent kuna staadioni üürilepingut oli rikutud, otsustas Kigali linnapea hoolitseda elektrivalgustuse eest. Ka korraldas ta vendade tasuta kojusõidutamise pärast programmi lõppemist. Nõnda saidki vennad kuulda kogu kokkutulekuprogrammi. Võib kujutleda, kui üllatunud nad olid, kui staadionilt lahkudes leidsid nad eest pika rivi neid ootavaid busse!

Günter Reschke meenutab, kuidas ta 1993. aasta septembri lõpus Rwandas käis: ”Kenya harubüroo läkitas mind Kigalisse vend Rwakabubu kõrvale kuningriigi teenistuskooli õpetajaks. Tol ajal oli Rwandas kõigest 63 kogudusevanemat, kuulutajaid aga 1881. Riigis valitsesid juba suured pinged ning levisid kuuldused sõjategevusest põhjas. Muidugi mõista ei osanud keegi aimata, millised õudsed ajad ees seisavad, kuid teenistuskoolis jagati toitu kahtlemata õigel ajal. See tugevdas kogudusevanemate usku ning andis ajal, millal kogunesid sünged sõjapilved, neile ettevalmistust ülivajalikuks karjasetööks.”

BÜROO RAJAMISE PLAANID

Leonard Ellis tuli koos naise Nancyga 1994. aasta märtsi lõpus Nairobist, et võtta osa erikokkutulekutest ja olla abiks tõlkebüroos. Nairobi harubüroo oli soovitanud Rwanda misjonikodu ja tõlkebüroo kokku liita. Esmaspäeval, 4. aprillil olid ”Vahitorni”-uurimisel koos laiendatud tõlkemeeskond,  maakomitee, misjonärid ning vend ja õde Ellis. See oli põnev aeg — uue laienemise algus.

Saanud töö tehtud, lahkusid vend ja õde Ellis Kigalist, nagu hiljem selgus, lennureisiga, mis jäi pikkadeks kuudeks viimaseks. Järgmisel pärastlõunal helistas vend Rwakabubu misjonikoju ja teatas, et Venemaa saatkond on loobunud selle krundi taotlemisest, millele meie olime lootnud maabüroo ehitada. Nüüd võidi krunt anda Jehoova tunnistajatele ning järgmisel hommikul neljapäeval, 7. aprillil pidi meil toimuma ses asjas koosolek. See aga jäi kokkulepitud ajal toimumata.

ALGAB GENOTSIID

Kolmapäeva õhtul, 6. aprillil tulistati Kigali lähistel alla lennuk, mis süttis põlema. Pardal olid Rwanda  ja Burundi president. Kõik hukkusid. Lennuki allakukkumisest teadsid vähesed — riigiraadios sellest ei teatatud.

Kolm misjonäri — Henk van Bussel ja abielupaar Bint — ei unusta iial päevi, mis siis järgnesid. Vend Bint jutustab: ”7. aprilli hommikul äratasid meid püssipaugud ja käsigranaatide plahvatused. Selles polnud midagi iseäralikku, sest poliitiline olukord riigis oli viimastel kuudel erakordselt ebastabiilseks muutunud. Kui me siis hommikueinet valmistasime, helises telefon. Emmanuel Ngirente tõlkebüroost rääkis meile, et kohalik raadiojaam oli teatanud kahe presidendi surmast lennuõnnetuses. Kaitseministeerium hoiatas, et mitte keegi Kigalis kodust ei lahkuks.

Umbes kell üheksa hommikul kuulsime, kuidas marodöörid naabermaja rüüstavad. Nad varastasid auto ja tapsid pereema.

 Peagi tulid sõdurid koos marodööridega meie maja juurde, prõmmisid vastu metallväravat ja lasid uksekella. Püsisime vagusi ega läinud välja. Mingil põhjusel ei murdnud nad väravat maha, vaid suundusid teiste majade juurde. Katkematu voona oli kuulda automaadivalanguid ja plahvatusi; polnud mõtet isegi üritada ära minna. Äge tulistamine kostis lähedalt, nii et läksime tubadevahelisse koridori, et juhuslike kuulide eest veidigi kaitstud olla. Mõistsime, et selline olukord ei pruugi üldsegi mitte kiiresti lõppeda, seepärast otsustasime kehtestada kindla toidunormi ning süüa sooja toitu kord päevas ja ühiselt. Järgmisel päeval, kui olime just lõunastamise lõpetanud ja kuulasime raadiost rahvusvahelisi uudiseid, hüüatas Henk: ”Nad ronivad üle aia!”

Enam polnud aega pikalt mõelda. Tõttasime vannituppa ja lukustasime ukse. Seejärel palusime koos Jehoovalt abi vastupidamiseks, juhtugu mis tahes. Me polnud palvetamisega veel lõpulegi jõudnud, kui kuulsime, kuidas maakaitseväelased (Interahamwe) ja marodöörid aknaid puruks peksavad ja uksi maha murravad. Mõne minutiga tungisid nad röökides ja mööblit ümber paisates majja. Marodööre — mehi, naisi ja lapsi — oli umbes 40, peale nende veel maakaitseväelased. Kuulsime ka laske, mis segunesid asjade pärast jagelevate inimeste käratsemisega.

Pärast napilt umbes 40 minutit — mis tundus lausa igavikuna — üritati vannitoa ust avada. Kuna uks oli lukus, asuti seda maha murdma. Nüüd mõistsime, et meil tuleb välja ilmuda. Mehed olid hullunud ja narkouimas. Nad ähvardasid meid  matšeetede ja nugadega. Jennie hüüdis valjusti Jehoovat appi. Üks mees vibutas matšeetet ja virutas sellega lapiti vastu Henki kaela. Henk kukkus vanni. Mul õnnestus kuidagiviisi raha kätte saada ja see ründajatele anda. Nad pöörasid raha pärast omavahel kaklema.

Järsku märkasime, et üks noormees vaatab meid üksisilmi. Ehkki meie teda ei tundnud, tundis tema meid ära — võib-olla et kuulutustöö järgi. Meist kinni krabades lükkas ta meid tagasi vannituppa ja käskis ukse lukku keerata ning lubas meid kaitsta.

Kärarikas marodeerimine jätkus veel umbes pool tundi ning vaibus siis lõpuks. Viimaks tuli noormees tagasi ja teatas, et võime välja tulla. Ta soovitas tungivalt meil kähku lahkuda ning viis meid majast välja. Me ei raisanud aega millegi kaasavõtmisele. Vaatasime õudusega oma mõrvatud naabrite surnukehi. Kaks presidendi kaardiväelast eskortisid meid ühte lähedalasuvasse majja, mis kuulus sõjaväelasele. Too omakorda eskortis meid hotelli nimega ”Mille Collines”, kust paljud varju otsisid. Lõpuks, 11. aprillil pärast pikki ärevaid tunde ja närvesöövat sõjalist operatsiooni, mille käigus meid sõidutati linnast kaudseid teid pidi lennuvälja tagumisse ossa, evakueeriti meid Kenyasse. Saabusime Nairobi Peeteli vestibüüli täiesti räsituna. Henk, kes meist evakuatsiooni käigus oli eraldatud, jõudis kohale mõni tund hiljem. Meid võttis oma rüppe hoolitsev ja toetav Peeteli pere.”

VÄIKSE TÜDRUKU PALVE PÄÄSTAB

Päev pärast lennuõnnetust, kus hukkusid Rwanda ja Burundi president, tungisid vend Rwakabubu  majja kuus valitsusvägede sõdurit. Silmad olid neil verd täis valgunud, hingeõhk lehkas alkoholi järele ning liigutused andsid tunnistust narkouimast. Nad nõudsid relvi. Vend Rwakabubu ütles neile, et nende pere on Jehoova tunnistajad ning et neil pole relvi.

Sõdurid teadsid, et kuna Jehoova tunnistajad on erapooletud, on nad keeldunud valitsust ja armeed toetamast. See tegi sõdurid maruvihaseks. Gaspard ja Melanie Rwakabubu polnud küll tutsid, ent hutude maakaitsevägi tappis ka mõõdukaid hutusid, eriti veel, kui neid kahtlustati tutside või pealetungiva armee toetamises.

Sõdurid peksid Gaspard’i ja Melanied kaigastega ning vedasid nad koos nende viie lapsega magamistuppa. Nad tirisid voodist linad välja ja asusid pereliikmeid nendega katma. Mõnel sõduril olid käes granaadid, seega polnud kahtlustki, mida nad kavatsevad. Gaspard küsis: ”Kas saaksime loa palvetada?”

Üks sõdur keeldus sellest põlglikult. Siis aga pärast mõningast vaidlust andsid sõdurid vastumeelselt neile palvetamiseks loa. Nad laususid: ”Olgu, saate kaks minutit palvetada.”

Nad palvetasid vaikselt, kuid kuueaastane Deborah Rwakabubu palus valjusti: ”Jehoova, nad tahavad meid ära tappa, aga kuidas me siis saame teha korduskülastusi neile, kellele me koos issiga kuulutasime ja mina viis ajakirja sain anda? Nad ootavad, et me neid uuesti külastaksime, ja neil on vaja teada tõde. Luban, et kui me pääseme, saab minust kuulutaja ning ma lasen end ristida ja hakkan pioneeriks. Jehoova! Päästa meid!”

 Sõdurid olid seda kuuldes hämmastunud. Lõpuks sõnas üks neist: ”Selle väikse tüdruku palve pärast me ei tapa teid. Juhul kui siia veel tullakse, öelge, et meie juba olime siin.” *

OLUKORD LÄHEB HULLEMAKS

Sõjategevus intensiivistus sedamööda, kuidas pealetungiv armee (Rwanda Patriootlik Rinne) pealinna Kigali suunas edasi liikus. See õhutas meeleheitele aetud maakaitseväelasi uutele tapatalgutele.

Igale poole linna ja teede ühenduskohtadesse püstitati teesulud, kus pidasid valvet sõdurid ja  maakaitseväelased ühes kohalike elanikega. Kõiki teenistuskõlblikke mehi sunniti ühes maakaitseväega päeval ja ööl teesulgude juures valvet pidama. Teesulgude eesmärgiks oli teha kindlaks, kes on tutsid, ja nad tappa.

Kui tapatöö kogu riigi endasse haaras, lahkusid oma kodudest sajad tuhanded ruandalased. Paljud neist, sealhulgas Jehoova tunnistajad, otsisid varjupaika naaberriikidest Kongost ja Tansaaniast.

SILMITSI SÕJA JA SURMAGA

Järgnevalt toome ära lood vendadest ja õdedest, kelle maailm kildudeks purunes. Ärgem unustagem, et Rwanda Jehoova tunnistajad olid juba 1980. aastatel läbinud tulised katsumused, mis olid nende usku ja vaprust tugevdanud ja selitanud. Tänu nende usule ei kuulunud nad maailma: nad keeldusid osalemast valimistel, kohaliku maakaitseväe tegevuses ja muudes poliitilistes ettevõtmistes (Joh. 15:19). Vaprus aitas neil seista silmitsi keeldumise tagajärgedega: põlu alla sattumise, vangistuse, tagakiusamise ja surmaga. Sellised läbiproovitud omadused ühes armastusega Jumala ja ligimese vastu on andnud Jehoova tunnistajatele julgust nii keelduda osalemast genotsiidis kui ka riskida eluga, et üksteist kaitsta.

Palju läbielatust jääb ka rääkimata. Suurem osa vendi eelistaks jubedad üksikasjad unustada, sest nad ei taotle kättemaksu. Loodame, et see jutustus nende usust sütitab meis kõigis veelgi enam armastust, mis on Jeesus Kristuse tõeliste jüngrite tunnusmärk (Joh. 13:34, 35).

 JEANI JA CHANTALI LUGU

Rõõmsameelne ning hoolitsev vend Jean de Dieu Mugabo hakkas koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima aastal 1982. Enne ristimist aastal 1984 oli ta juba kolm korda vangis olnud, sest ta pidas kinni tunnistajate seisukohtadest. Ka tema naine Chantal ristiti aastal 1984 ning nad abiellusid aastal 1987. Genotsiidi puhkedes oli neil kolm last, kõik tüdrukud. Kaks vanemat last viibisid vanavanemate pool maal, nii et Jeani ja Chantali juures oli vaid kuuekuune beebi.

Genotsiidi esimesel päeval, 1994. aasta 7. aprillil asusid sõdurid koos maakaitseväelastega kõikide tutside kodusid ründama. Jean arreteeriti ja teda peksti kaigastega, kuid tal õnnestus põgeneda ja koos ühe teise vennaga lähedalasuvasse kuningriigisaali joosta. Teadmata, mis mehega on juhtunud, üritas Chantal ühes beebiga meeleheitlikult pääseda linnast välja nende kahe teise lapse juurde.

Jean jutustab, kuidas tema käsi käis: ”Varem oli kuningriigisaal olnud pagarikoda ning seal oli ikka veel alles pirakas korsten. Nädala olime peidus saalis ning üks hutu õde tõi meile salamisi toitu. Hiljem tuli meil olla peidus lae ja plekk-katuse vahel, kus päike meid päevaajal rängalt praadis. Otsides meeleheitlikult paremat peidupaika, õnnestus meil eemaldada korstnajalast mõned kivid ja pugeda  korstnasse, kus me enam kui kuu aja jooksul kägaras peidus olime.

Läheduses oli teesulg ja maakaitseväelased astusid ühtelugu kuningriigisaali sisse, et juttu puhuda või vihma eest varju leida. Kuulsime neid all kõnelemas. Õde tõi meile ikka toitu mil iganes võimalik. Vahetevahel tundsin, et ei suuda seda olukorda enam taluda, ent me ei lakanud palvetamast, et saada vastupidavust. Lõpuks, 16. mail tuli õde ja teatas meile, et linna see osa on Rwanda Patriootliku Rinde kontrolli all ning et me võime peidust välja tulla.”

 Kuidas aga oli käinud Jeani naise Chantali käsi? Tema lugu kõlab nõnda: ”Mul õnnestus koos beebiga 8. aprillil majast minema pääseda. Leidsin üles kaks meie õde: Immaculée, kelle isikutunnistus näitas, et ta on hutu, ja Suzanne’i, kes oli tutsi. Võtsime nõuks pageda Bugeserasse, 50 kilomeetri kaugusele asulasse, kus mu kaks teist tüdrukut olid minu vanemate pool. Kuid me kuulsime, et kõigil linnast välja viivatel teedel on teesulud, nii et otsustasime suunduda otse Kigali äärelinna külje all asuva küla poole, kus Immaculéel oli sugulane nimega Gahizi, kes samuti oli Jehoova tunnistaja. Gahizi, kes oli hutu, võttis meid soojalt vastu ning tegi hoolimata naabrite ähvardustest kõik, mis suutis, et meid aidata. Kui valitsuse sõdurid ja maakaitseväelased said teada, et Gahizi on kaitsnud tutsit, lasid nad ta maha.

Gahizi tapmise järel vedasid sõdurid meid hukkamiseks jõe äärde. Hirmunult ootasime oma lõppu. Järsku tekkis sõdurite vahel tuline sõnavahetus ning üks neist lausus: ”Ärge tapke naisi! See toob õnnetust. Praegu on aeg ainult mehi tappa.” Seejärel õnnestus meile salamisi järgnenud vennal André Twahirwal, kes oli alles eelmisel nädalal ristitud, meid naabrite protestidest hoolimata enda poole viia. Järgmisel päeval tuli ta koos meiega tagasi Kigalisse, kust ta lootis meile turvalise paiga leida. Tema abiga pääsesime mööda nii mõnestki üliohtlikust teesulust. Immaculée kandis süles mu beebit, et juhul, kui meid peatatakse, võiks laps pääseda. Et varjata, kes me tegelikult oleme, rebisime Suzanne’iga oma isikutunnistused puruks.

Ühe teesulu juures andis maakaitseväelane  Immaculéele hoobi ja küsis: ”Miks sa liigud ringi ühes nende tutsidega?” Mind Suzanne’iga läbi ei lastud. Niisiis läksid Immaculée ja André edasi vend Rwakabubu poole. Tõsiselt riskides aitas André koos kahe venna — Simoni ja Mathiasega — meilgi viimasest teesulust läbi saada ning vend Rwakabubu poole jõuda. Suzanne aga läks ühe oma sugulase juurde.

Ent mul oli liiga ohtlik jääda vend Rwakabubu majja. Nõnda siis õnnestus vendadel mind suurte raskustega viia kuningriigisaali, kus varjati teisigi tunnistajaid. Seal oli juba ees kümme tutsi venda ja õde ning veel teisi, kes olid põgenema pääsenud. Immaculée keeldus mind maha jätmast ja jäi ustavalt mu kõrvale. Ta ütles: ”Kui nad sinu tapavad, aga mina ellu jään, saan päästa su beebi.”” *

 Vahepeal oli naabruses elaval vennal Védaste Bimenyimanal, kelle naine oli tutsi, õnnestunud oma pere turvalisse paika toimetada. Seejärel tuli ta tagasi, et aidata teistelgi kuningriigisaali jäänutel pelgupaika leida. Õnneks jäid kõik ellu.

Genotsiidi järel said Jean ja Chantal viimaks teada, et nende vanemad ja ka nende seal viibinud kahe- ja viieaastased tütred on ühes sadakonna teise sugulasega mõrvatud. Kuidas on nad sellise kohutava kaotuse üle elanud? ”Algul oli see väljakannatamatu, meid valdas tundetuimus,” tõdeb Chantal. ”Kaotus oli äraarvamatult ränk. Kõik, mis saime teha, oli jätta asi Jehoova hoolde ja loota, et näeme oma lapsi taas, kui nad üles äratatakse.”

75 PÄEVA PEIDUS

Tharcisse Seminega ristiti aastal 1983 Kongos. Genotsiidi ajal elas ta Rwandas Butares, 120 kilomeetri kaugusel Kigalist. ”Pärast seda kui presidendi lennuk Kigalis alla kukkus, kuulsime määrusest tappa kõik tutsid,” räägib ta. ”Kaks venda plaanisid meie põgenemist Burundi kaudu, ent kõik suuremad ja väiksemad teed olid maakaitseväe valve all.

Olime oma majas lõksus ega osanud kuhugi minna. Meie maja valvas neli sõdurit ja umbes  180 meetri kaugusele oli paigaldatud kuulipilduja. Hüüdsin tuliselt Jehoovat appi: ”Jehoova, me ei saa mitte kuidagi oma elu päästa. Vaid sina suudad seda teha!” Õhtu saabudes kiirustas meie juurde vend, kes kartis, et oleme juba surnud. Sõjaväelane lubas tal mõneks minutiks majja siseneda. Kergendustundega nägi vend, et oleme elus, ning kuidagiviisi õnnestus tal kaks meie last enda poole toimetada. Seejärel teatas ta vendadele Justin Rwagatorele ja Joseph Nduwayezule, et mu pere varjab end ja vajab nende abi. Nad saabusid kohe öösel ning  viisid meie pere raskustest ja ohtudest hoolimata Justini poole.

Justini juures saime olla väga lühikest aega, sest juba järgmisel päeval oli inimestele teada, et me seal end varjame. Tolsamal päeval tuli mees nimega Vincent meid hoiatama, et maakaitseväelased seavad end valmis rünnakuks, et meid tappa. Vincent oli Justini endisi piibliõpilasi, kes polnud võtnud seisukohta tõe poolel. Ta tuli välja plaaniga, et me läheksime kõigepealt peitu Justini kodu lähedasse võsastikku. Hiljem viis ta meid pimeduse varjus enda poole. Ta peitis meid ümmargusse hütti, mis oli kitsede ulualune. Õlgkatusega hütt oli saviseinte ja -põrandaga ning akendeta.

Veetsime pikki päevi ja pikki öid hütis, mis asus teelahkme lähistel kõigest meetrite kaugusel selle kandi rahvarohkeimast turust. Võisime kuulda, kuidas möödujad jutlesid päeva tegemistest, sealhulgas oma õõvastavatest tapategudest ja tulevikuplaanidest. Selline õhustik vaid süvendas meis hirmu ning me palvetasime pidevalt eluga pääsemise eest.

Vincent tegi, mis iganes võimalik, et meie eest hoolt kanda. Püsisime seal ühe kuu, kuid maikuu lõpus muutus see paik liiga ohtlikuks, sest kohale saabusid Kigalist põgenenud maakaitseväelased. Vennad otsustasid viia meid üle venna poole, kel oli maja all midagi keldritaolist. Selles keldris oli tal juba kolm tunnistajat peidus. Tema poole jõudmiseks võtsime ette ohtliku öise jalgsirännaku, mis kestis neli ja pool tundi. Sel ööl sadas kohutavalt ja see oli väga hea, sest vihm aitas meil tapjate küüsist pääseda.

 Uueks peidupaigaks oli pooleteise meetri sügavune auk, kus ukse aset täitis puidust plank. Auku jõudmiseks tuli meil ronida redelit pidi alla ning seejärel küürutades ja roomates läbida käik, mis viis umbes neljaruutmeetrisse kambrisse. Lehkas kõdu järele ning seinaprao kaudu tungis meieni vaid õhkõrn valguskiir. Mu naine Chantal, meie viis last ja mina jagasime seda ruumi veel kolme inimesega. Selles klaustrofoobiat tekitavas augus olime kõik kümnekesi kuus nädalat. Me ei julgenud küünaltki süüdata, sest see oleks võinud reeta meie asukoha. Kuid Jehoova toel elasime kõik need raskused ja kannatused üle. Vennad riskisid eluga, et tuua meile toitu ja ravimeid ning öelda mõni julgustav sõna. Vahetevahel saime siiski päevaajal süüdata küünla, et lugeda Piiblit, ”Vahitorni” või päevateksti.”

Tharcisse jätkab: ”Igal lool on oma lõpp. Sellele loole tuli lõpp 1994. aasta 5. juulil. Vincent teatas meile, et pealetungiarmee on võtnud Butare oma valdusse. Kui me keldrist välja tulime, ei suudetud ära tunda, et oleme ruandalased, sest meie nahk oli päikesevalguse puudumise tõttu kahvatuks muutunud. Lisaks ei suutnud me mõnda aega valjusti kõnelda — me vaid sosistasime. Taastumine võttis nädalaid.

Kõik need sündmused avaldasid sügavat mõju mu naisele, kes eelnenud kümne aasta jooksul oli keeldunud koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurimast. Nüüd aga nõustus ta seda tegema. Kui talt päriti, miks, kostis ta: ”Mulle läks südamesse see, kuidas vennad meid armastasid ja meie heaks ohvreid tõid, et meid päästa. Tajusin ka Jehoova vägevat  kätt, kui ta meid tapjate matšeetede käest päästis.” Ta pühendas oma elu Jehoovale ja lasi end ristida esimesel kokkutulekul pärast sõda.

Oleme nii palju tänu võlgu kõigile neile vendadele ja õdedele, kes oma tegude ja siiraste palvetega andsid oma osa meie ellujäämisse. Saime kogeda nende mõõtmatut ja teeskluseta armastust, mis ületas kõik etnilised barjäärid.”

AIDATAKSE AITAJAT

Justin Rwagatore, üks Seminega peret aidanud vendadest, vajas hiljem ka ise abi. Aastal 1986 oli ta olnud vangis võimuloleva valitsuse poliitika toetamisest keeldumise pärast. Mõni aasta pärast vend Seminega perekonna kaitsmist arreteeriti Justin ühes veel mõne vennaga taas erapooletuse pärast. Vend Seminega kuulus delegatsiooni, kes käis kohalike võimude juures selgitamas Jehoova tunnistajate seisukohta poliitikasse sekkumise küsimuses. Ta selgitas võimukandjatele, et Justinil oli olnud otsustav roll tema perekonna päästmisel. Tulemuseks oli see, et kõik vennad lasti vangist vabaks.

Meie vendade hea eeskuju genotsiidi ajal ajendas inimesi tõde vastu võtma. Suzanne Lizinde, 60. aastates katoliiklane, nägi, milline on tema kiriku roll genotsiidi toetajana. See, kuidas tema kodukandi Jehoova tunnistajad genotsiidi ajal käitusid ja milline armastus nende vahel valitses, andis talle tõuke kiireks edenemiseks tões. Suzanne ristiti 1998. aasta jaanuaris ning ta oli alati koosolekul kohal, ehkki tal tuli kõndida viis kilomeetrit üle mägede. Ta aitas ka oma pereliikmetel tõde tundma  õppida. Praegu on üks ta poeg kogudusevanem ja üks lapselaps teenistusabiline.

SAJAD TUHANDED PÕGENEVAD

Henk van Bussel, misjonär, kes aastal 1992 Rwandasse läkitati ja aprillis 1994 Kenyasse evakueeriti, tegi reise Ida-Kongosse Gomasse, et osaleda Rwanda põgenike hädaabiprogrammis. Vennad Kongo poolel pidasid piiriületuskohtades valvet, hoides käes piiblikirjandust ja lauldes või vilistades kuningriigilaule, et Rwandast üle tulevad tunnistajad oma vennad ära tunneksid.

Kõikjal valitses paanika. Ajal, mil valitsusväed ja Rwanda Patriootlik Rinne sõda pidasid, põgenes sadu tuhandeid inimesi Kongosse ja Tansaaniasse. Gomasse põgenenud vendade tugipunktiks oli kuningriigisaal. Hiljem püstitati linna serva põgenikelaager enam kui 2000 inimesele, kes kõik olid kas Jehoova tunnistajad, nende lapsed või huvilised. Samasuguseid laagreid rajasid vennad ka mujale Ida-Kongosse.

Kui peamiselt olid põgenejateks repressioone pelgavad hutud, siis üheskoos põgenevate vendade seas oli nii hutusid kui ka tutsisid. Viimaseid üle piiri Gomasse toimetada oli ülimalt ohtlik, sest tutside tapmine jätkus täie hooga. Oli aeg, mil tutsidest vendade salaja maalt välja toimetamine maksis 100 dollarit inimese pealt.

Kongosse jõudnud vennad soovisid kokku jääda. Nad ei tahtnud teha mingit tegemist maakaitseväega, kes ÜRO rajatud laagrites aktiivselt tegutses. Pealegi toetas enamik põgenikest, kes polnud  tunnistajad, rünnaku alla sattunud valitsust. Neile ja eriti maakaitseväele polnud nendega ühinemast keelduvad Jehoova tunnistajad meeltmööda. Vennad soovisid jääda eraldi ka selleks, et kaitsta oma tutsidest vendi.

Kuna Rwandast põgenejatel oli tulnud jätta maha kogu oma vara, vajasid nad abi. Jehoova tunnistajad Belgiast, Kenyast, Kongost, Prantsusmaalt ja Šveitsist saatsidki raha, ravimeid, toitu ja rõivaid ning lähetasid appi arste ja meditsiiniõdesid. Üheks esimeseks lennukiga saabunud abisaadetiseks oli hulk väikseid telke Prantsusmaa harubüroolt. Hiljem saatis Belgia harubüroo telkmaju, kuhu mahtus elama terve perekond. Saadeti ka välivoodeid ja täispuhutavaid madratseid. Kenya harubüroo saatis üle kahe tonni rõivaid ja enam kui paar tuhat tekki.

PUHKEB KOOLERA

Rwandast põgenemise järel peatus Goma kuningriigisaalis ja seda ümbritseval krundil üle tuhande tunnistaja ja huvilise. Kurb küll, aga suure põgeniketulva tõttu puhkes Gomas koolera. Kongo harubüroo saatis otsekohe ravimeid, et epideemiaga võidelda. Vend van Bussel lendas Nairobist Gomasse, kaasas 60 kasti ravimeid. Kuningriigisaalist sai ajutine haigla ning haiged püüti teistest isoleerida. Loic Domalain ja üks teine vend — mõlemad arstid — koos Rwandast pärit abiarsti Aimable Habimanaga rügasid ennast säästmata tööd teha. Kõigi nende hädade ajal oli suur abi ka vend Hamelist Prantsusmaalt ja veel tervest hulgast meditsiiniliste  kogemustega vendadest ja õdedest, kes vabatahtlikena olid tulnud haigeid hooldama.

Vaatamata hoolsatele püüetele haigust ära hoida nakatus enam kui 150 tunnistajat ja huvilist. Suri 40 inimest, enne kui sellele tapvale haigusele suudeti piir panna. Hiljem renditi Jehoova tunnistajate põgenikelaagri tarbeks hiigelsuur maatükk. Püstitati sadu väikseid telke ning Kenyast saadetud suures telgis tegutses haigla. Kohapeal käinud ameerika tervishoiutöötajatele avaldas laagri puhtus ja kord sügavat muljet.

1994. aasta augustikuu algul kandis Goma hädaabikomitee hoolt 2274 põgeniku eest (tunnistajad, lapsed ja huvilised). Samal ajal oli Kongo idaosas Bukavus ja Uviras, samuti Burundis veel palju põgenikest vendi. Lisaks oli 230 venda ühes Tansaania põgenikelaagris.

Kui Kigali tõlkebüroo vennad olid sunnitud Gomasse põgenema, üürisid nad tõlketöö jätkamiseks ühe maja. Tööd teha oli võimalik tänu sellele, et vendadel oli õnnestunud sõja ajal üks arvuti ja generaator alles hoida ning Kigalist Gomasse toimetada.

Telefoni- ja postiteenused Gomas praktiliselt puudusid. Kuid lennujaamas töötavate tunnistajate abiga said vennad tõlkematerjali ja muu posti saata teele Goma ja Nairobi vahelise iganädalase lennuga. Samal viisil saatsid Kenya harubüroo vennad Gomasse posti.

Emmanuel Ngirente ja veel kaks tõlkijat tegid tõlketööd võimaluste piires edasi, olgugi et olud olid keerulised. Sõja tõttu olid nad sunnitud ”Vahitorni”  artikleid vahele jätma, kuid hiljem need tõlgiti ja avaldati eraldi brošüüridena, mida vennad kasutasid koguduse raamatu-uurimisel.

ELU PÕGENIKELAAGRITES

Ajal, mil rahvas ikka veel Kigalist põgenes, viidi ühte tunnistajate rajatud laagrisse ka Francine, kes pärast seda, kui ta mees Ananie mõrvati, oli põgenenud Gomasse. Francine kirjeldab elu laagris: ”Iga päev määrati kindlad vennad ja õed toitu valmistama. Hommikusöögiks pakkusime lihtsalt hirsi- või maisikörti. Valmistasime ka lõunasöögi. Kui kohustused olid täidetud, oli meil aega kuulutustööd teha. Põhiliselt andsime tunnistust omaenda laagris perekonnaliikmetele, kes polnud tunnistajad, ning ka neile, kes elasid väljaspool laagrit. Ent mõne aja möödudes said muudes laagrites elavad maakaitseväelased vihaseks, et tunnistajad asuvad teistest põgenikest eraldi laagrites. Olukord muutus plahvatusohtlikuks.”

1994. aasta novembriks oli selge, et vendadel oleks turvalisem Rwandasse naasta. Pidades silmas seda, kui ohtlik olukord valitses Kongo laagrites, kus elasid inimesed, kes polnud tunnistajad, oli naasmine igati soovitatav. Kuid tagasipöördumine polnud sugugi lihtne. Maakaitsevägi lootis uuesti grupeeruda ja Rwandat rünnata, nii et nende silmis tähendas juba ainuüksi Kongost Rwandasse äraminek deserteerimist.

Vennad informeerisid Rwanda valitsust, et Jehoova tunnistajad, kes olid sõja suhtes erapooletud ega olnud osalenud tutside genotsiidis, soovivad kodumaale naasta. Valitsus soovitas vendadel pidada  nõu ÜRO pagulaste ülemkomissari ametiga, kelle käsutuses oli sõidukeid, millega kodumaale saaks naasta. Kuna aga maakaitseväelased oleksid neid Rwandasse minekul takistanud, mõtlesid vennad välja kavala plaani.

Vennad teatasid, et Gomas toimub erikokkutulek, ning valmistasid suured kokkutulekust teavitavad plakatid. Seejärel andsid nad tunnistajatele salamisi teada tagasipöördumisest Rwandasse. Niisiis, et mitte kahtlust äratada, kästi vendadel jätta kogu oma vara laagritesse maha ning võtta kaasa ainult Piiblid ja laulikud, justkui läheksid nad vaid kokkutulekule.

Francine meenutab, et neil tuli mõni tund kõndida, et jõuda ootevalmis veoautodeni, mis neid piirini viisid. Rwanda poolel korraldas ÜRO pagulaste ülemkommisari amet nende sõidutamise Kigalisse ja sealt edasi kodupiirkondadesse. Nõnda siis toimetati 1994. aasta detsembris Rwandasse tagasi valdav osa vendi ühes nende perede ja huvilistega. Belgia ajaleht ”Le Soir” teatas 1994. aasta 3. detsembril: ”Zaire’ist (Kongost) otsustas lahkuda 1500 Rwanda põgenikku, sest nad tundsid, et nende turvalisus pole piisaval määral tagatud. Need põgenikud on Jehoova tunnistajad, kes olid rajanud oma laagri Katale laagrist ülespoole. Eelmine valitsus kiusas Jehoova tunnistajaid eriti rängalt taga, sest nad keeldusid relva kätte võtmast ja poliitilistes afäärides osalemast.”

Rwandasse naasmise järel sai Francine käia Nairobis piirkonnakonvendil. Saanud vendade ja õdedega koosolemisest pärast mehe hukkumist lohutust ja uut jaksu, pöördus Francine tagasi tõlkebüroosse,  mis oli Kigalis taas sisse seatud. Hiljem abiellus ta Emmanuel Ngirentega ning nad töötavad harubüroos edasi.

Kuidas suutis Francine sõjaaja üleelamistega hakkama saada? Ta ütleb: ”Sel ajal oli meil peas vaid üks mõte: tuleb lõpuni vastu pidada. Olime otsustanud mitte mõelda kõigele sellele kohutavale, mis meie ümber toimub. Mäletan, et mulle pakkus troosti kirjakoht Habakuk 3:17—19, kus räägitakse rõõmu leidmisest ka kõige rängemates oludes. Vendadelt ja õdedelt sain palju julgustust. Mulle saadeti kirju. See aitas mul säilitada positiivset vaimset hoiakut. Pidasin meeles seda, et Saatanal on palju riukaid varuks. Kui takerdume ühte probleemide puntrasse, võime seeläbi takerduda ka teise. Juhul kui me pole valvsad, võime ühel või teisel moel nõrgaks jääda.”

NAASMINE RWANDASSE

Vend van Busselist oli naasnud vendadele väga suur abi. Ta jutustab: ”Käivitati programm, mis pidi aitama vendadel pärast sõda taas jalad alla saada — ka neil, kes olid jäänud Rwandasse ja kaotanud peaaegu kõik. Selgitamaks välja, mida on vaja, määrati kindlad vennad külastama kõiki kogudusi. Peredele ja üksikisikutele anti abipakk vastavalt nende olukorrale. Vennad mõistsid, et kolme kuu pärast tuleb neil ise enda eest hoolt kandma hakata.”

Muidugi mõista hoolitseti vendade vaimsete vajaduste eest. Tõlkemeeskond pöördus endisse paika Kigalis tagasi. Vend van Bussel meenutab, et kuigi büroona kasutatud maja oli sõelapõhjaks lastud,  oli suurem osa raamatuid hoidlas alles. Veel kuid hiljem leidsid nad kirjanduskastidest püssikuule. Üks tõlkija leidis aiast koguni käsigranaadi! Järgmisel aastal, 1995. aasta oktoobris, kolis tõlkemeeskond tunduvalt suuremasse ja mugavamasse hoonesse linna teises servas. See üürimaja jäi bürooks ja eluruumideks kuni uue harubüroo valmimiseni aastal 2006.

”OLI TUNNE, NAGU OLEKS TOIMUNUD ÜLESTÕUSMINE”

Detsembriks 1994 oli suurem osa vendi naasnud Kongost just selleks ajaks, kui toimus piirkonnakonvent sobiva teemaga ”Jumalakartus”. Selle toimumiskohaks oli Kigali ühe kuningriigisaali hoov. Saabus ka vendi Kenyast, Prantsusmaalt ja Ugandast. Reede hommikul oli hoov puupüsti vendi täis. Üks õde meenutab: ”Oli südantliigutav näha, kuidas vennad ja õed üksteist embavad, silmis pisarad. See oli esimene kord pärast sõja puhkemist, mil nad üksteist nägid. Leiti üles sõpru, keda arvati olevat surnud.” Teine õde mainib: ”Oli tunne, nagu oleks toimunud ülestõusmine.”

Kenyast külla tulnud vendade seas oli ka Günter Reschke. Ta räägib: ”Milline rõõm oli pärast kõiki neid raskeid aegu taas kohtuda ja näha, kes on ellu jäänud! Kuid oli ka üks probleem. Võimud kartsid sellist suurt rahvakogunemist. Kohe pärastlõunal saabusid relvastatud sõdurid ja teatasid, et kartusest turvalisuse pärast tuleb kokkutulek pooleli jätta. Meil kästi viivitamatult lahkuda. Saime veidi aega sõpru julgustada, ent viimaks tuli meil pöörduda tagasi Nairobisse pettununa, et vendadel jäi programm kuulmata. Kuigi see masendas meid,  tundsime siiski, et oleme teinud kõik mis võimalik, et vendade usku omavahel olles tugevdada. Lahkusime veendumusega, et nad käivad otsusekindlalt usus edasi.”

Nüüd, kus riigis oli taas võrdlemisi rahulik, otsustas suur hulk Rwanda päritolu inimesi võõrsilt kodumaale tagasi pöörduda. Tuli ka neid, kes olid sündinud väljaspool Rwandat pärast seda, kui nende vanemad olid 1950. ja 1960. aastatel etniliste ja poliitiliste rahutuste tõttu maalt põgenenud. Saabujate hulgas oli neidki, kes olid võõrsil tõde tundma õppinud. Näiteks James Munyaburanga perega oli õige jumalateenimise omaks võtnud Kesk-Aafrika Vabariigis. Kuna Rwanda uus valitsus jagas naasvatele pagulastele heal meelel valitsusameteid, pakuti tööd ka vend Munyaburangale. Kuid jõudnud tagasi Rwandasse, seisis ta silmitsi sugulaste ja kaastöötajate vastuseisu ja naeruvääristamisega, sest ta oli otsustanud elada kristlike põhimõtete järgi. Lõpuks võttis ta nõuks varakult pensionile jääda ja üldpioneeriks hakata. Praegu on ta Jehoova tunnistajate kohaliku organisatsiooni seaduslik esindaja.

Ngirabakunzi Mashariki õppis tõde tundma Ida-Kongos. Ta jutustab: ”Kuna olen tutsi, kannatasin aastaid diskrimineerimise all. Kui puutusin kokku Jehoova tunnistajatega, tundsin, otsekui oleksin sattunud teisele planeedile. Oli lausa ime käia läbi inimestega, kes tõepoolest ka elavad kooskõlas sellega, mida õpetavad. Veelgi selgemalt ilmnes selline armastus tutside genotsiidi ajal aastal 1994. Vennad varjasid ja kaitsesid mu peret. Aastal 1998 kutsuti mind Peetelisse, kus ma praegugi koos oma  naise Emerance’iga teenin. Ootan igatsusega uut maailma, kus eelarvamuslikkus ja diskrimineerimine on jäänud kaugesse minevikku ning maakera on täis inimesi, kes austavad Jehoova nime ja elavad koos ühtsuses.”

TÖÖ HOOGUSTUB TAAS

Märtsis 1994, vahetult enne sõda, oli Rwandas 2500 kuulutajat. Mais 1995 jõuti kuulutajate kõrgarvuni 2807, seda hoolimata tõsiasjast, et genotsiidi ajal nii paljud tapeti. Ausa südamega inimesi koondus Jehoova organisatsiooni. Üks eripioneerist õde juhatas näiteks 22 piibliuurimist, kusjuures tal oli nimekirjas ootamas veel lisa. Üks ringkonnaülevaataja täheldas: ”Sõda aitas inimestel aru saada, et materiaalsete asjade tagaajamine on mõttetu.”

 Jaanuaris 1996 peeti piirkonnakonvent ”Rõõmsad kiitjad”. Küll oli see rõõmurohke! Kuna eelmise aasta konvent oli ära jäänud, oli see esimene sõjajärgne konvent. Üks kohalolija räägib: ”Kallistati ja valati pisaraid ning eriti hinge läks see, kuidas hutudest ja tutsidest vennad ja õed üksteist embasid.” Kohalolijate kõrgarv oli 4424, ristiti 285. Vend Reschke meenutab: ”Oli see vast liigutav, kui ristitavad kahe ristimisküsimuse peale valjusti kostsid ”Yego!” (”jah”)! Nad olid rivistunud ristimist oodates mänguväljakule, kui maruline äikesetorm nad läbimärjaks kastis. Nemad ei teinud sellest väljagi, sest teadsid, et märjaks saavad nad niikuinii.”

Henk van Bussel pöördus Rwandasse tagasi; Günter Reschke, kes oli tulnud aitama tööd uuesti käivitada, määrati nüüd püsivalt Rwandasse. Peatselt naasid Rwandasse ka Godfrey ja Jennie Bint.

LEITAKSE KADUMA LÄINUD POEG

Sõjajärgsetel aastatel said üksteisest lahutatud pereliikmed jälle kokku. Näiteks aastal 1994, mil kahe armee vaheline lahingutegevus Kigalis hoogustus, algas massiline põgenemine ning levis paanika. Oreste Murinda jäi koos kahe ja poole aastase poja Gitaramaga põgenedes oma naisest eraldi. Kui Oreste läks välja toitu otsima, puhkes uuesti lahingutegevus ja tekkinud segaduses kaotas ta poja silmist.

Oreste sai naisega pärast sõda taas kokku, kuid poeg jäi kadunuks. Nad järeldasid, et poiss on tapetud. Kuid rohkem kui kahe aasta pärast tuli Kigalisse tööle maamees, kes polnud tunnistaja. Ta kohtus mõningate vendadega ja juhtus mainima, et  tema naaberpere Gisenyis kaotas sõjas oma kaks last ja hoolitseb nüüd ühe orvu eest. See laps mäletas oma isa nime ning ütles, et tema vanemad on Jehoova tunnistajad. Vennad teadsid seda nime ja võtsid ühendust vanematega, kes näitasid mehele oma poja fotosid. Jah, see oli nende poeg! Oreste läks teda otsekohe ära tooma, nii et pärast kahte ja poolt aastat said vanemad oma pojaga jälle kokku. Nüüd on poiss ristitud kuulutaja.

Väärib märkimist, et vennad kandsid hoolt kõigi laste eest, kelle tunnistajatest vanemad olid surma saanud. Lastekodusse ei pandud neist ühtki. Mõnikord hoolitsesid vennad ka naabrite või sugulaste laste eest. Üks kümmet last kasvatav abielupaar võttis enda hoolde ka kümme orbu.

PÕHJAS TAAS OHTLIK OLUKORD

Kodusõda Kongos 1996. aasta lõpus muutis üha küsitavamaks turvalisuse säilitamise põgenikelaagrites, kus oli ikka veel üle miljoni Rwanda põgeniku. Novembris olid põgenikud sunnitud kas Rwandasse naasma või veelgi kaugemale Kongo vihmametsadesse põgenema. Enamik pöördus koju tagasi — nende hulgas olid ka vennad, kes  1994. aasta detsembris polnud seda teinud. Oli unustamatu vaatepilt, kuidas nii noortest kui vanadest koosnev rahvavool mööda Kigali tänavaid kulgeb, rõivad kaetud Aafrika mullatolmuga, pambud pealael. Kõigil põgenikel tuli naasta taasregistreerimiseks oma kodumäe ehk -kogukonna juurde. Mõnda aega oli olukord julgeoleku vallas väga pingeline.

Kahjuks tuli ühes põgenikega tagasi ka ebasoovitavaid isikuid, sealhulgas maakaitseväelasi, kes üritasid riigi loodeosas oma tegevust jätkata. Armee saadeti sinna turvalisust taastama. Selles piirkonnas elas palju vendi ning neil oli väga raske oma erapooletust säilitada. Aastatel 1997—1998 kaotas elu rohkem kui sadakond kuulutajat, enamikul juhtudel oli põhjuseks see, et nad pidasid ustavalt kinni kristlikust erapooletusest. Mõnda aega oli see piirkond liiga ohtlik, et ringkonnaülevaatajad seal regulaarseid külastusi saaks teha.

VAPPER ABIELUPAAR

Théobald Munyampundu oli väheseid ringkonnaülevaatajaid, kel õnnestus koos oma naise Berancille’iga ohtlikus regioonis kogudusi külastada. Hädaoht polnud neile üldse mitte võõras. Théobald oli ristitud aastal 1984 ja paar aastat hiljem oli temagi üks neist arvukatest vendadest ja õdedest, kes pandi vangi ja keda rängalt peksti. Ka olid nad naisega seadnud oma elu ohtu, kui nad tutside genotsiidi ajal kaaslasi varjasid. Päästnud teismeeas poisi, kelle ema genotsiidi ajal tapeti, õnnestus neil üle piiri Tansaaniasse pääseda. Seal külastas Théobald Benaco ja Karagwe põgenikelaagreid, et vendi julgustada, olgugi et reisimine laagrite  vahel oli bandiitide tõttu erakordselt ohtlik.

Kui Théobald koos naisega tagasi Rwandasse tuli, riskisid nad taas eluga, et külastada tunnistajaid maa mäslevas loodeosas. ”Mõnikord külastasime kaugelasuvaid kogudusi,” jutustab Théobald. ”Ööseks kohale jääda oli ohtlik. Mäletan, et kord vendade juurde külastust tehes pidime päevas neli tundi paduvihmas kõndima, misjärel meil tuli õhtul oma majutuspaika tagasi jõuda.”

Théobald pajatab vennast, keda ta selle piirkonna ühes eraldiasuvas grupis kohtas: ”Jean-Pierre on pime. Minu hämmastuseks astus ta teokraatlikus teenistuskoolis pulti, et Piiblit ette lugeda. Ta luges ülesantud osa vigu tegemata peast, arvestades sealjuures ka kirjavahemärkidega. Ta oli palunud ühel vennal, kes oli hea lugeja, endale piibliosa ette lugeda, et see siis pähe õppida. Kuidas küll tema sihikindlus mind innustas!”

Mõeldes tagasi oma teguderohkele ja mõnikord ka ohtlikule elule, lausub Théobald: ”Kõigil neil keerulistel aegadel panime oma lootuse Jehoovale ja mõtlesime alatihti sõnadele kirjakohas Heebrealastele 13:6: ”Jehoova on mu abimees, mul pole midagi karta. Mida võib inimene mulle teha?”” Teeninud koos naisega ustavalt ringkonna- ja piirkonnatööl, on nad nüüd tervisehädadest hoolimata eripioneerid.

 KOKKUTULEKUSAALI PROJEKT

Tunnistajate arvu kasvades oli Kigalis üha raskem leida sobivat konvendipaika. Näiteks nurjas 1996. aasta detsembris staadionil peetud piirkonnakonvendi ”Jumala rahusõnumi toojad” see, et lähedalasuva vangla reovesi hakkas äravoolutorustikust üle ajama. Vennad kurtsid haisu üle ja vanemad olid mures laste tervise pärast. Tulenevalt sellistest kehvadest tingimustest otsustas maakomitee ühehäälselt, et see jääb viimaseks konvendiks sel staadionil. Ent kus siis saaks konvente pidada?

Maajaotusega tegelev ministeerium oli ühele Kigali kogudusele eraldanud krundi kuningriigisaali ehitamiseks. Krunt oli tunduvalt suurem, kui saali jaoks vaja, ning kui vennad oleksid esitanud  ministeeriumile pelgalt kuningriigisaali projekti, oleks osa krundist ära lõigatud ja kellelegi teisele määratud. Niisiis, Jehoovale lootes esitasid vennad kuningriigisaali ja lihtsa kokkutulekusaali projektid, mis võimaldasid hiljem veel ühe kuningriigisaali ehitada. Kohalikud võimud kiitsid projektid heaks.

Vennad tasandasid maa ja ümbritsesid selle taraga. Sajad vabatahtlikud juurisid välja võsa ja kaevasid sügavad augud käimlate tarvis. Nüüd oli neil kokkutulekupaigaks ideaalne, kaunis, kerge kallakuga maatükk.

Järgnevatel kuudel pidasid vennad sel krundil kaks kokkutulekut ja ühe erikokkutuleku, kuid äge tuul ja vihmavalingud sundisid kohalviibijaid kössitama kilekatete ja vihmavarjude all. Seepärast tehti juhtivale kogule ettepanek ehitada lihtne külgedelt avatud kokkutulekusaal.

Juhtiv kogu andiski 1998. aasta märtsis kokkutulekusaali  ehitamiseks loa. Eeltöödega ei viivitatud. Kogu ehitusperioodi jooksul rühkisid terved perekonnad üheskoos tööd teha, kaevates toestiku vundamendi jaoks auke. Töötati üksmeelselt külg külje kõrval. 6. märtsil 1999 esitas Jean-Jules Guilloud Šveitsi harubüroost selle uue kena rajatise pühitsemiskõne.

Aastaks 1999 taastus julgeolek kogu maal. Sama aasta veebruaris määrati Rwanda maabüroosse uus misjonäripaar Ralph ja Jennifer Jones ning Peeteli pere kasvas 21-liikmeliseks.

Kaks Rwanda venda käisid 1600 kilomeetri kaugusel Kongos Kinshasas teenistusväljaõppe koolis (nüüd on nimetuseks vallaliste vendade piiblikool). Ent kuna nüüd käis Kongos sõda, oli ruandalastel üha raskem Kinshasasse reisida. Seda silmas pidades andis juhtiv kogu loa pidada Kigalis teenistusväljaõppe kooli. Esimene lend, mis koosnes  28 õpilasest, kes olid pärit Burundist, Kongost ja Rwandast, lõpetas kooli 2000. aasta detsembris.

Mais aastal 2000 sai Rwanda maabüroost harubüroo ning üsna varsti leidsid vennad sobiva krundi, et harubüroo saaks tulevikus paremini hoolitseda hoogsalt laieneva töö eest. Aprillis 2001 osteti kahehektariline maatükk. Arvukalt Kigali vendi mäletab, kui ränk töö oli aastaid hüljatuna seisnud maad võsast puhastada.

VULKAANIPURSE IDA-KONGOS

17. jaanuaril aastal 2002 hakkas Ida-Kongos purskama Gomast 16 kilomeetri kaugusel asuv Nyiragongo vulkaan, nii et enamik selle piirkonna inimestest oli sunnitud oma kodudest põgenema. Paljud sealsest 1600 kuulutajast põgenesid koos laste ja huvilistega üle piiri naaberriiki Rwandasse Gisenyisse, kus nad lähedalasuvatesse kuningriigisaalidesse juhatati.

Järgmisel päeval laadisid Rwanda harubüroo vennad veoautole kolm tonni hädaabivahendeid, sealhulgas toitu, tekke ja ravimeid. Kõik see toimetati kuude Kongo piiri lähedasse kuningriigisaali kiiresti kohale.

Turvakaalutlustest lähtudes kartis Rwanda valitsus lubada nii paljudel Kongo kodanikel peatuda kuningriigisaalides ning nõudis nende ümberpaigutamist põgenikelaagritesse. Otsustamaks, mida ette võtta, said Gomas kokku Rwanda harubüroo delegatsioon, Kongo harubüroo komitee liikmed ja Goma koguduste vanemad. Kongo vennad soovisid kindlalt, et nende vennad ei peaks minema Rwanda põgenikelaagritesse. ”Aastal 1994 hoolitsesime  enam kui 2000 Rwanda venna, nende pereliikmete ning huviliste eest,” sõnasid nad, ”niisiis, selle asemel et lubada vennad ühes perede ja huvilistega laagritesse paigutada, laske neil Gomasse tagasi pöörduda, ja küll meie hoolitseme nende eest, nii nagu me ka Rwanda vendade eest hoolitsesime.”

Kongo vennad osutasid armastavat külalislahkust, kui nad oma inimesed tagasi võtsid ja enda kodudesse paigutasid, selle asemel et lasta neil elada laagrites, mida polnud rajanud Jehoova tunnistajate organisatsioon. Nii pöördusidki vennad koos peredega tagasi Gomasse, kus neile ulualust pakuti. Belgiast, Prantsusmaalt ja Šveitsist saadeti veel hädaabivahendeid, sealhulgas plastikaatkilest katteid. Vennad jäid Gomasse, kuni neile ehitati uued majad.

TEOKRAATIA VERSTAPOSTID

Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsev piirkondlik projekteerimisbüroo koostas uue harubüroo ehitusprojektid ning ehitama palgati kohalik ettevõtja. Ehitusel lõid kaasa ka rahvusvahelised vabatahtlikud ning aia- ja viimistlustöödes osales palju kohalikest tunnistajatest vabatahtlikke. Hoolimata mõningatest tagasilöökidest ja raskustest kolis Peeteli pere 2006. aasta märtsis uude ilusasse harubüroosse. Hiljem samal aastal — 2006. aasta 2. detsembril — saabus pühitsemisele Guy Pierce juhtivast kogust koos abikaasaga. Pühitsemise eriprogrammi oli kuulamas 553 venda ja õde, nende hulgas 112 delegaati 15 riigist.

Jim ja Rachel Holmes Kanadast olid ehitusel  tööl. Nad oskasid ameerika viipekeelt ning olid nõus esmaspäeviti pärast Peeteli pere ”Vahitorni”-uurimist seda peetellastest huvilistele õpetama. Asja vastu tundis huvi kuus inimest, kes olid sedavõrd tublid, et üsna pea alustas tegevust viipekeelne grupp.

Juunis 2007 tuli misjonärina Rwandasse Šveitsis teenistusväljaõppe kooli lõpetanud Kevin Rupp, et viipekeelsel põllul abiks olla. Varsti saabus Rwandasse viipekeele kogemustega misjonäridest abielupaar Kanadast. Juulis 2008 moodustati viipekeelne kogudus ja peagi hakkas tekkima uusi gruppe.

Kui rõõmsad olid küll vennad, kui 2007. aasta piirkonnakonvendil teatati Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlke” valmimisest ruanda keeles!  Ühinenud Piibliseltsid olid aastal 1956 andnud välja ruandakeelse tervikpiibli. Ehkki see tõlge andis tunnistust siirast pingutusest tõlkida Piibel kohalikku keelde — heebreakeelses osas kasutatakse koguni seitse korda nime YEHOVA (Jehoova) —, on ”Uue maailma tõlge” kättesaadavam kõigile, eriti tagasihoidliku sissetulekuga inimestele. See uus tõlge on tänu kohalike tõlkijate ja New Yorgi tõlketalituse hoolsale koostööle täpne ja kergesti loetav. Kui südantsoojendav on näha, kuidas kuningriigisaalis koosolekutel on valdaval osal lastel käes isiklik Piibli kreekakeelne osa ning kuidas nad innukalt kätt tõstavad, et võimaluse korral kirjakoht ette lugeda!

UUED VÄLJAKUTSED SEOSES ERAPOOLETUSEGA

Ehkki vennad on pärast seaduslikku tunnustamist aastal 1992 saanud nautida usuvabadust, on kristlik erapooletus tekitanud neile üha uusi probleeme. Viimase 15 aasta jooksul on arreteeritud sadu vendi, kuna nad pole osalenud öistes sõjaväele alluvates patrullides. Ent pärast seda, kui tunnistajate delegatsioonid kohtusid valitsusametnikega, andsid võimud vendadele loa teha alternatiivset tööd.

Viimastel aastatel on 215 kooliõpetajat kaotanud  töö, sest on keeldunud võtmast osa poliitilise suunitlusega seminarist. Lisaks visati 118 koolilast riigihümni laulmisest keeldumise pärast koolist välja. Harubüroo esindajad käisid meie erapooletut seisukohta võimudele selgitamas, nii et pärast pikki kuid lubati lastel taas kooli minna. Viidates oma varasemale tegevusele Rwandas, rõhutasid vennad, et aastal 1986 pandi Jehoova tunnistajad erapooletuse pärast vangi, ometi oli just erapooletus see põhitegur, miks nad aastal 1994 genotsiidis ei osalenud (Joh. 17:16).

Jehoova tunnistajad kuuletuvad valitsuse seadustele, kuid jäävad poliitiliselt neutraalseks, olgu võimul milline valitsus tahes. Näiteks François-Xavier Hakizimana pandi erapooletuse pärast aastal 1986 pooleteiseks aastaks vangi. Pärast valitsuse muutumist genotsiidi järel pandi ta samal põhjusel aastatel 1997 ja 1998 taas vangi. Sellised näited tõendavad, et Jehoova tunnistajate seisukoht on järjekindel ega väljenda vastuseisu ühelegi konkreetsele valitsusele. Kristlik erapooletus rajaneb kindlalt Pühakirjas toodud põhimõtetel.

Välja arvatud need praegused raskused, tunnevad vennad rõõmu vabadusest pidada iganädalasi koosolekuid ning ka konvente. Lisaks on neil luba kuulutada ja pidada koosolekuid paljudes vanglates, kus suur hulk kinnipeetavaid on tõe vastu võtnud. Teenistusaastal  2009 langetati Rwanda Jehoova tunnistajate kasuks kuus kohtuotsust.

TULEVIK PAISTAB HELGE

Rwanda lugu jääks poolikuks, kui jätta rääkimata üliedukast kuningriigisaalide ehitusprogrammist. Alates 1999. aastast, kui seda programmi hakati rakendama piiratud ressurssidega maades, on teokad vabatahtlikud ehitanud Rwandasse 290 tagasihoidlikku, kuid kaunist kuningriigisaali.

Tänu kohalike kuulutajate entusiastlikule toetusele valmib enamik saale kolme kuuga. See, et kuningriigisaale kerkib kõikjal üle maa nagu metsas seeni, tekitab inimestes uudishimu, mistõttu Jehoova rahvale avaneb võimalusi tunnistust anda. Lisaks Kigali kokkutulekusaalile on vennad ehitanud kümme väiksemat ja lihtsamat avatud külgedega kokkutulekusaali, nii et kuulutajad saavad käia kokkutulekutel, ilma et peaksid kõndima pikki maid üle mägede. Samuti on vennad ehitanud neli laiendatavat kuningriigisaali, kus saab ka kokkutulekuid pidada.

Iga kalendriaasta esimestel kuudel osalevad kõik kogudused entusiastlikult kuulutustöös määramata või harva läbitöötatud territooriumil. Selleks sõidavad kuulutajad mõnikord päris pika maa tagant omal kulul kohale. Kaugematesse piirkondadesse läkitatakse kolmeks kuuks eripioneerid. Nii saabki vastloodud gruppidest tulevaste koguduste alusmüür. Näiteks 2010. aasta jaanuarist märtsini kestnud hoogtöö käigus alustati sadu piibliuurimisi ja moodustati üheksa uut gruppi. Samal  perioodil panid 30 ajutist eripioneeri aluse 15 uuele grupile.

JÄRJEKORDNE VERSTAPOST RWANDAS

2009. aasta piirkonnakonvendil ”Püsige valvel!” olid Rwanda vennad väga õnnelikud, kui said teada, et antakse välja uus laulik, ja võisid sellest kuulda mõningaid ruandakeelseid laule. Lisaks sellele, et uus laulik tõlgiti kohe ruanda keelde, said kogudused laulikud ka õigel ajal kätte, nii et nad võisid uute lauludega alustada jaanuaris 2010, just nii nagu ülejäänud vennaskond maailmas.

Mõistetavalt mõtles igaüks pärast Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlke” väljaandmist aastal 2007 sellele, millal ilmub ruandakeelne tervikpiibel. 2010. aasta piirkonnakonvendi lähenedes teatati, et Kigali konvendi ajaks augustis tuleb Rwandasse juhtiva kogu liige Guy Pierce. Konvent pidi toimuma staadionil otse harubüroo vastas. Õhus oli ootusärevust. Ja küll oli tore, kui vend Pierce teatas ruandakeelse tervikpiibli ”Uue maailma tõlke” väljaandmisest! Kõik 7149 reede hommikupoolikul kohalolnut said endale selle uue Piibli. Pühapäeval, mil kuulamas oli vendi Rwanda muudestki piirkondadest, paisus kohalviibijate arv 11355-ni. Konvendi ajal staadioni taga õppustel osalenud sõdurid soovisid samuti endale seda uut Piiblit saada ja neile jagatigi välja 180 eksemplari. Piibli võtsid tänuga vastu ka Kigali linnapea, politseiülem ja spordiministeeriumi tegelased.

Hea sõnumi kuulutamisega tegid Rwandas  1970. aastal algust kolm kuulutajat. Nüüd on selles riigis umbes 20000 kuulutajat, kes juhatavad iga kuu ligikaudu 50000 piibliuurimist. 2011. aasta aprillis viibis mälestusõhtul kohal 87010 inimest. Rwanda vendade ajalugu räägib nende üliagarast tegutsemisest. Umbes 25 protsenti kuulutajaist osaleb mingis täisajalise teenistuse vormis ja ülejäänud kuulutajate keskmiseks tundide arvuks kuus on 20. Nad teevad usinalt ühes lõikuse Isandaga sel viljakal põllul tööd ega kavatse mingil juhul tempot aeglustada. Ootame huviga, kui palju inimesi veel sel tuhande mäe maal Jehoova õnnistusel tehtava töö jätkudes tõelise kummardamise mäele kokku voolab (Matt. 9:38; Miika 4:1, 2).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 178]

Ta hoiatas kuulajaid Jehoova tunnistajate eest

[Väljavõte lk 181]

Nad tervitasid üksteist sõnaga ”Komera!”, mis tähendab ”Ole vapper!”

[Väljavõte lk 218]

”Jehoova, me ei saa mitte kuidagi oma elu päästa. Vaid sina suudad seda teha!”

 [Kast/pilt lk 166]

Lühiülevaade Rwandast

Maa

Rwanda põhjapiirist lõunapiirini on kõigest 180 kilomeetrit, idapiirist läänepiirini aga 230 kilomeetrit. Elanikke on sel maal üle 11 miljoni, nii et tegemist on Aafrika kõige tihedamalt asustatud riigiga. Pealinn on Kigali.

Rahvastik

Rahvastik koosneb hutudest, tutsidest ja tvaadest, samuti vähesel määral aasialastest ja eurooplastest. Üle poole elanikest on roomakatoliiklased, enam kui neljandik on protestandid, kelle hulgas on palju adventiste, peale selle on ka muslimeid ja mitmesuguste kohalike usundite pooldajaid.

Keel

Riigikeeled on ruanda, inglise ja prantsuse keel. Suahiili keelt kasutatakse naaberriikidega äri ajades.

Elatis

Enamik ruandalasi on põllupidajad. Kuna pinnas on valdavalt kehv, suudavad paljud kasvatada põllusaadusi vaid oma pere tarbeks. Ekspordiks kasvatatakse teed, samuti püreetrit (putukamürgiks kasutatavat taime) ja põhiartiklit kohviuba.

Toit

Põhiliselt süüakse kartuleid, banaane ja ube.

Kliima

Ehkki Rwanda asub ekvaatori lähistel, on kliima üldiselt mõõdukas. Kõrgmaal riigi siseosas on keskmine temperatuur 21 kraadi, aasta keskmine sademete hulk aga on 1140 millimeetrit.

 [Kast/pilt lk 185]

”Jehoova korraldab meile klaperjahi!”

EMMANUEL NGIRENTE

SÜNDINUD 1955

RISTITUD 1982

LÜHIANDMED Rwanda harubürookomitee liige ja tõlkeosakonna ülevaataja.

▪ AASTAL 1989 tegin Rwanda idaosas pioneeritööd. Sama aasta lõpus määrati mind tööle tõlkebüroosse. Olles tõlkimistöös kogenematu, olin segaduses ega tundnud end olevat ülesande kõrgusel. Kuid ma asusin siiski kolme väljaannet tõlkima. Leidsime sobiva üürimaja ja hankisime mõningad sõnaraamatud. Mõnikord töötasin öö läbi ja jõin muudkui kohvi, et ärkvel püsida.

Kui pealetungiarmee oktoobris 1990 rünnaku korraldas, oli inimesi, kes kahtlustasid Jehoova tunnistajaid seotuses sissetungijatega. Julgeolekuagendid hakkasid meil silma peal hoidma. Kuna ma töötasin kodus, pidasid nad mind töötuks ning soovisid teada, millega ma tegelen. Ühel päeval korraldasid nad ootamatult läbiotsimise. Olin öö läbi masinal trükkinud ning püüdsin kell viis hommikul veidikeseks magama jääda. Äkitselt saadeti mulle käsk minna kogukonnatööle.

Minu ära olles pöörasid kohalikud võimumehed mu kodu pahupidi. Kui ma tagasi jõudsin, rääkisid naabrid mulle, et politseinik ja kohalik õigusnõunik olid terve tunni lugenud minu tõlkekäsikirju, kus korduvalt esines nimi Jehoova. Lõpuks laususid nad: ”Lähme parem siit majast minema, või muidu juhtub, et Jehoova korraldab meile klaperjahi!”

 [Kast/pilt lk 194]

Saja päevaga miljon surnut

”1994. aasta genotsiid Rwandas on üks selgemaid genotsiidinäiteid nüüdisajaloos. 1994. aasta aprillikuu algusest kuni juuli keskpaigani korraldasid selle väikse Kesk-Aafrika riigi hutude etnilisse rühmitusse kuulujad, keda oli valdav enamus, süstemaatilisi tapatalguid tutsidest etnilisele vähemusele. Kartusest kaotada demokraatliku liikumise ja kodusõja tõttu võim, tegi hutude äärmusrežiim plaane kõrvaldada kõik, keda ta võimule ohuks pidas: mõõdukad hutud ja samuti tutsid. Genotsiid lõppes alles siis, kui valdavalt tutsidest koosnev ülestõusuarmee maa okupeeris ja sundis genotsiidi sooritanud valitsuse maapakku minema. Kõigest sadakonna päeva jooksul kaotas genotsiidis ja sõjas elu tervelt üks miljon inimest, nii et Rwanda veresaunast kujunes teadaolevalt üks ajaloo intensiivsemaid hävituslaineid.” (”Encyclopedia of Genocide and Crimes Against Humanity”.)

Genotsiidis tapeti umbes 400 Jehoova tunnistajat, nende seas oli ka hutusid, kes kaitsesid oma tutsidest vendi ja õdesid. Mitte ükski tunnistaja ei saanud surma usukaaslaste käe läbi.

[Pilt]

Rwanda põgenikud

 [Kast/pilt lk 197]

Surmakambrid

”Genotsiidi organiseerijad kasutasid ära ajaloo jooksul väljakujunenud arusaama pühamust kui pelgupaigast ning meelitasid kümned tuhanded tutsid kirikuhoonetesse valelubadustega pakkuda kaitset. Seejärel hakkasid hutu maakaitseväelased ja sõdurid pühamutesse või koolihoonetesse varju tõtanud õnnetuid inimesi kas püssidest tulistades või granaate loopides süstemaatiliselt hävitama, ellujäänuid aga matšeetede, sirpide ja nugadega tapma. . . . Kirikute osa selles aga ei piirdunud kaugeltki vaid passiivse lubamisega kasutada kirikuhooneid surmakambritena. Mõnes kogukonnas kasutasid vaimulikud, kirikuteenrid ja teised kiriku ametimehed ära seda, et nad kohalikke inimesi tundsid, ja andsid hävitamisele kuuluvad tutsid üles. Nii mõnelgi juhul osalesid kirikutegelased aktiivselt tapatöös.” (”Christianity and Genocide in Rwanda”.)

”Peamine süüdistus [katoliku] kirikule seisneb selles, et truuduse tutsi eliidile vahetas ta välja hutude revolutsiooni toetamise vastu, aidates seega selles valdavalt hutudest koosnevas riigis Habyarimanal võimule tulla. Mis puutub genotsiidi endasse, siis taas peavad kriitikud kirikut otseseks süüdlaseks viha õhutamises, kuritegude toimepanijate kaitsmises ja nende kaitseta jätmises, kes ta müüride vahelt varju otsisid. On ka neid, kes arvavad, et kirikul kui Rwanda enamikrahvuse vaimsel juhil lasub moraalne süü, et ta jättis kasutamata kõik oma võimuses olnud meetmed tapatöö lõpetamiseks.” (”Encyclopedia of Genocide and Crimes Against Humanity”.)

 [Kast/pildid lk 201—203]

”Kuidas me saame tappa inimest, kelle eest kõik paluvad?”

JEAN-MARIE MUTEZINTARE

SÜNDINUD 1959

RISTITUD 1985

LÜHIANDMED Naerunäoline ustav vend, ametilt ehitaja, kes peatselt pärast ristimist aastal 1986 kaheksaks kuuks vangi pandi. Abiellus aastal 1993 Jeanne’iga, praegu on Kigali kokkutulekusaali komitee juhataja.

▪ 7. APRILLIL äratas mind, mu naist Jeanne’i ja meie kuuvanust pisitütart Jemimat äge tulistamine. Esialgu arvasime, et tegemist on vaid mingi poliitilise probleemiga, kuid varsti selgus, et maakaitsevägi (Interahamwe) on alustanud kõigi tutside süstemaatilist tapmist. Kuna oleme tutsid, ei riskinud me majast väljuda. Palvetasime tulihingeliselt Jehoova poole, et ta aitaks meil mõista, mida teha. Vahepeal tõid meile oma eluga riskides toitu kolm kartmatut hutu venda Athanase, Charles ja Emmanuel.

Umbes kuu aja jooksul pidime naisega olema varjul mitmete vendade pool. Kui jaht tutsidele jõudis haripunkti, saabusid paika, kus ma peidus olin, nugade, odade ja matšeetedega varustatud maakaitseväelased. Nägin neid tulemas ja tormasin võsastikku, nii kuis jaksasin, kuid nad said mu kätte. Ümbritsetuna relvastatud meestekambast, ütlesin enda kaitseks, et olen Jehoova tunnistaja, kuid nemad laususid: ”Sa oled mässuline!” Nad paiskasid mu  maha ning peksid mind püssipärade ja nuiadega. Selleks ajaks oli tulnud kokku korralik rahvasumm. Nende seas oli ka üks mees, kellele olin head sõnumit kuulutanud. Kartmatult hüüdis ta: ”Halastage ta peale!” Siis jõudis paigale hutust vend Charles. Nähes mind maas üleni verisena lamamas, hakkasid Charlesi naine ja lapsed kisendama. Innukuse kaotanud tapjad lasid mu vabaks, öeldes: ”Kuidas me saame tappa inimest, kelle eest kõik paluvad?” Charles viis mu ära enda poole, et mu haavu tohterdada. Maakaitseväelased hoiatasid, et kui ma peaksin põgenema, tapavad nad minu asemel Charlesi.

Olin juba Jeanne’ist ja beebist lahus. Vahepeal oli ühe kohutava rünnaku käigus ka Jeanne’i rängalt pekstud ning ta pääses tapmisest üle noatera. Hiljem teatati talle, et ma olen tapetud. Tal paluti isegi linad hankida, et neisse mu surnukeha mähkida.

Kui saime Jeanne’iga Athanase’i pool taas kokku, valasime rõõmupisaraid. Kuid ka järgmisel päeval oli meil surm silme ees. See oli taas päev täis hirmu ja õudust, ühest paigast teise peitu tormamist. Mäletan, kuidas anusin Jehoovat: ”Eile sa aitasid meid. Palun, aita meid jälle! Tahame oma lapse üles kasvatada ja sind edasi teenida.” Õhtu saabudes õnnestus kolmel hutu vennal tõsiselt eluga riskeerides toimetada meid, ligikaudu 30 tutsit, ohtlikest teesulgudest läbi turvapaika. Kuus sellest rühmast võtsid tõe vastu.

Hiljem saime teada, et Charles oma kaaslastega abistas veel teisigi, kuid maakaitseväelased läksid raevu, kui said teada, et vennad olid aidanud kümnetel tutsidel põgeneda. Lõpuks said nad kätte Charlesi ja veel ühe hutust kuulutaja nimega Leonard. Charlesi naine kuulis maakaitseväelasi ütlevat: ”Kuna sa oled aidanud tutsidel põgeneda,  pead sa surema.” Seejärel nad tapsid ta. See tuletab meile meelde Jeesuse sõnu ”Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma hinge oma sõprade eest” (Joh. 15:13).

Kui me enne sõda Jeanne’iga abiellumisplaane pidasime, otsustasime, et üks meist hakkab pioneeriks. Ent kuna paljud meie sugulased olid tapetud, võtsime pärast sõda enda juurde kuus orbu, olgugi et meil endilgi oli kaks last. Kõigele vaatamata sai Jeanne alustada sõja järel pioneeritööd ja ta on teinud seda juba 12 aastat. Nüüdseks on ristitud ka kõik kuus orbu, kelle vanemad polnud Jehoova tunnistajad. Kolmest poisist on saanud teenistusabilised, üks tüdrukutest aga teenib praegu koos abikaasaga Peetelis. Meil endil on nüüd neli last, kaks vanemat tütart on juba ristitud.

[Pilt]

Vend ja õde Mutezintare koos oma kahe lapsega ja viie orvuga

 [Kast/pilt lk 204, 205]

”Tõde aitas meil tasakaalu hoida”

Valerie Musabyimana ja Angeline Musabwe on lihased õed. Nad on pärit kindlameelsete katoliiklaste perest ning nende isa oli kohaliku kiriku nõukogu esimees. Valerie valmistus neli aastat nunnaks saama. Kuid olles preestri käitumises pettunud, jättis ta aastal 1974 õpingud pooleli. Hiljem õppis ta koos Jehoova  tunnistajatega Piiblit tundma, lasi end ristida ja alustas aastal 1979 pioneeritööd. Tema õde Angeline uuris samuti Piiblit ja lasi end ristida. Need kaks õde, kes teenivad koos eripioneeridena, on aidanud paljudel tõde tundma õppida.

Angeline ja Valerie elasid genotsiidi ajal Kigalis ja peitsid oma majja üheksa inimest, kaasa arvatud kaks lapseootel naist — ühel neist oli mees äsja tapetud. Mõne aja pärast algas sel naisel sünnitus. Kuna majast lahkuda oli ohtlik, aitasid need õed tal lapse ilmale tuua. Kui naabrid sellest teada said, tõid nad toitu ja vett.

Kuuldes, et Angeline ja Valerie varjavad tutsisid, tulid maakaitseväelased kohale ja sõnasid: ”Me tulime Jehoova tunnistajast tutsit tapma.” Kuna aga maja, mida õed üürisid, kuulus sõjaväeohvitserile, ei söandanud tapjad majja siseneda. * Kõik majasolijad jäid ellu.

Viimaks, kui sõjategevus ägenes, nii et kuulirahel polnud lõppu, pidid Angeline ja Valerie sellest piirkonnast evakueeruma. Nad põgenesid koos teiste tunnistajatega Gomasse, kus kongo vennad nad soojalt vastu võtsid. Seal kuulutasid nad edasi ja said juhatada paljusid piibliuurimisi.

Kuidas nad genotsiidi järel hingeliselt toime tulid? Valerie lausub nukralt: ”Kaotasin paljud oma vaimsed lapsed, nende hulgas Eugène Ntabana koos perega. Tõde aitas meil tasakaalu hoida. Me teame, et Jehoova mõistab kohut koleduste toimepanijate üle.”

[Allmärkus]

 [Kast/pilt lk 206, 207]

Nad olid valmis meie eest surema

ALFRED SEMALI

SÜNDINUD 1964

RISTITUD 1981

LÜHIANDMED Elas koos naise Georgette’iga Kigali äärelinnas. Ta on armastav isa ja abikaasa ning kuulub praegu Kigali haiglasidekomiteesse.

▪ GENOTSIIDI alates läkitas meie läheduses elav hutust vend Athanase meile hoiatuse: ”Nad tahavad tappa kõik tutsid ja ka teid.” Ta käis meile peale, et me tuleksime tema poole. Enne sõda oli ta kaevanud põranda alla umbes kolme ja poole meetri sügavuse kambri, mida ta meile pelgupaigaks pakkus. Olin esimene, kes tema tehtud redelit pidi maa alla laskus. Athanase tõi meile maa alla toitu ja madratseid. Samal ajal käis ümbruskonnas äge tapmine.

Ehkki naabritel oli kahtlusi, et me seal peidus oleme, ning nad ähvardasid maja maha põletada, hoidis Athanase ühes oma perega meid seal ikka varjul. Polnud kahtlustki, et nad olid valmis meie eest surema.

Kolme päeva pärast algas selles piirkonnas metsik lahingutegevus ning ka Athanase’i pere tuli meie juurde auku, nii et nüüd oli meid seal kokku 16. Olime oma peidupaigas täielikus pimeduses, sest kartsime valgust süüdata. Igaüks sai päevas lusikatäie suhkruvees leotatud riisi. Kümne päeva pärast sai ka see toit otsa. 13. päeval olime nõrkemiseni näljased. Mida teha? Redeli otsast sai veidi piiluda, kuidas väljas lood on. Panime tähele, et olukord on muutunud: nägime  teistsugustes vormirõivastes sõdureid. Kuna Athanase’i pere oli meid varjul hoidnud, tundsin, et nüüd on minu kord end ohverdada. Otsustasin koos Athanase’i teismeeas pojaga välja ronida ja toitu otsima minna. Kõigepealt me kõik palvetasime.

Umbes poole tunni pärast naasime uudisega, et piirkond on Rwanda Patriootliku Rinde kontrolli all. Mõningad sõdurid tulid koos meiega ja me näitasime neile kohta, kus me olime peidus olnud. Nad ei uskunud seda, kuni august hakkas üksteise järel tulema nähtavale vendi ja õdesid. Georgette’i sõnul ei unusta ta seda hetke iial. ”Ilmusime välja räpastena — olime viibinud maa all peaaegu kolm nädalat, ilma et oleksime saanud ennast või oma rõivaid pesta,” räägib ta.

Sõdureid rabas see, et augus viibisid mõlemasse etnilisse rühmitusse kuulujad üheskoos. ”Oleme Jehoova tunnistajad ja meie keskel pole rassilist diskrimineerimist,” selgitasin neile. Hämmastunult laususid nad: ”Andke neile august tulnud inimestele toitu ja suhkrut!” Seejärel viisid nad meid majja, kus juba sadakond inimest ajutist peavarju sai. Pärast kutsus üks õde oma perega kõiki meid kuueteistkümnekesi enda majja.

Oleme ellujäämise eest ülimalt tänulikud. Paraku tapeti nii mu vend kui ka õde perekondadega — kõik Jehoova tunnistajad —, samuti veel paljud meie ümbruskonnast. Tunneme kaotusevalu, kuid teame ka seda, et aeg ja juhus tabab meid kõiki. Georgette kirjeldab oma tundeid nõnda: ”Oleme kaotanud palju vendi ja õdesid. Teistel on olnud kohutavaid üleelamisi seoses põgenemise ja peidusolekuga. Kuid me tugevdasime palvetamise teel oma suhteid Jehoovaga ja kogesime tema vägevat kätt. Ta trööstis meid, tuues oma organisatsiooni kaudu abi õigel ajal, mille eest oleme väga tänulikud. Jehoova on õnnistanud meid rikkalikult.” (Kog. 9:11.)

 [Kast/pildid lk 208, 209]

Jehoova aitas meil need kohutavad ajad üle elada

ALBERT BAHATI

SÜNDINUD 1958

RISTITUD 1980

LÜHIANDMED Kogudusevanem, abielus, kolm last. Naine ja vanem tütar on üldpioneerid, poeg teenistusabiline. Kui tasane hutust vend Albert hakkas aastal 1977 koosolekutel käima, oli kogu maal kõigest umbes 70 kuulutajat. 1988. aastal pandi ta vangi ja teda peksti. Kui ta keeldus parteimärki kandmast, surus naaber, kes oli endine sõdur, talle märgi kinnitusnõela läbi naha ja irvitas: ”No nüüd kannadki märki!”

▪ PÄRAST presidentide hukkumist põgenes minu poole tunnistajaid, sugulasi ja naabreid. Kuid ma olin väga mures tutsidest õdede Goretti ja Suzanne’i pärast, kes polnud meie juures. Ehkki olukord oli äärmiselt ohtlik, läksin neid otsima. Leidsin põgenevate inimeste seast üles Goretti koos lastega ja tõin nad enda poole, sest teadsin, et neid oleks oodanud ees teesulg ja nad oleks kindlasti tapetud.

Mõne päeva pärast õnnestus meie juurde pääseda ka Suzanne’il ja veel viiel inimesel. Ühes nendega viibis nüüd majas üle paarikümne inimese ning kõiki varitses suur oht.

Maakaitseväelased tulid meie poole vähemalt kolmel korral. Kord nägid nad läbi akna mu naist Vestine’i, kes on tutsi, ja käskisid tal välja tulla. Seisin tapjate ja oma naise vahele ning ütlesin: ”Kõigepealt tuleb teil tappa mind, kui  tahate tappa teda.” Arutanud veidi asja, käskisid nad naisel tagasi majja minna. Üks neist sõnas: ”Ma ei taha tappa naist, ma tahan tappa meest.” Seejärel suunasid nad oma tähelepanu mu naise vennale. Kui nad ta välja tirisid, sööstsin nende ja noormehe vahele ning anusin: ”Jumala pärast, jätke ta rahule!”

”Mind ei ole Jumal palganud,” kostis üks neist ja andis mulle küünarnukihoobi. Ent ta leebus ja ütles mulle: ”Võta ta ja laske jalga!” Nii pääseski mu naisevend eluga.

Umbes kuu aega hiljem tulid kaks venda toitu otsima. Mul oli veel ube, mida neile anda, aga kui ma läksin neile ohutumat teed näitama, kuulsin lasku ja kaotasin teadvuse. Olin saanud juhusliku šrapnellikillu tabamuse silma. Naaber aitas mul haiglasse jõuda, kuid ma jäin vigastatud silmast pimedaks. Mis veelgi hullem, ma ei saanud enam koju tagasi minna. Vahepeal oli lahingutegevus ägenenud ning kõigile meie majas viibijatele muutus sinnajäämine liiga ohtlikuks. Nii põgenesidki nad teiste vendade poole, kes oma elu ohtu seades neid kuni 1994. aasta juunikuuni varjul hoidsid. Sain oma naise ja teiste pereliikmetega kokku alles oktoobris. Olen Jehoovale tänulik, et ta aitas minul ja mu perel kõik need kohutavad ajad üle elada.

[Pilt]

Albert Bahati koos perega ja nendega, keda ta varjas

 [Kast/pilt lk 210—212]

”See on tee”

GASPARD NIYONGIRA

SÜNDINUD 1954

RISTITUD 1978

LÜHIANDMED Alati naeratav ja positiivne Gaspard on kartmatu tõe eest võitleja. Ta on abielus ja tal on kolm tütart. Praegu on ta Rwanda harubürookomitee liige.

▪ KUI 7. aprilli varahommikul algas tulistamine, nägin, et 15 tutside maja, nende hulgas kaks vendade kodu, on leekides. Kas järgmine on meie maja? Hirm selle pärast, mis võib juhtuda mu tutsist naise ja meie kahe lapsega, oleks äärepealt mult meelemõistuse röövinud.

Ma ei teadnud, mida teha. Kõikjal valitses kaos ja paanika ning levisid kuulujutud ja valeteated. Mõtlesin, et mu naisele ja lastele on turvalisem läheduses elava tunnistaja poole minna, mina aga läheksin hiljem järele. Kui olukord oli piisavalt ohutu, läksin ka sinna, kuid selgus, et naine oli olnud sunnitud põgenema suurde koolikompleksi. Pärastlõunal tuli minu juurde üks naaber ja ütles: ”Kõik koolimajja varju läinud tutsid tapetakse!” Tormasin aega kaotamata koolimajja, leidsin üles oma naise koos lastega, kogusin kokku paarkümmend inimest — kaasa arvatud vennad ja õed — ning saatsin nad tagasi nende kodudesse. Lahkudes nägime, kuidas maakaitseväelased veavad inimesi linnast välja mõrvapaika, kus hukati üle 2000 tutsi.

Vahepeal oli üks naabrinaine koolimajas lapse ilmale  toonud. Kui maakaitseväelased koolimajja granaadi heitsid, pääses naise mees koos vastsündinuga põgenema. Paanikas ema põgenes teises suunas. Ehkki isa oli tutsi, õnnestus tal tänu beebile, keda ta süles kandis, teesulgudest läbi pääseda ning ta jooksis meie poole. Isa palus mul beebile piima hankida. Kui ma söandasin välja hiilida, sattusin otse teesulule, kus maakaitseväelased valvet pidasid. Nähes minus tutside toetajat, kuna olin hankimas tutsi beebile piima, laususid nad: ”Tapame ta ära!” Üks sõdur andis mulle püssipäraga hoobi, nii et mu ninast ja peast hakkas verd jooksma ning ma kaotasin teadvuse. Pidades mind surnuks, tirisid nad mu lähedalasuva maja taha.

Naaber tundis mu ära ja ütles: ”Sa pead jalga laskma, või muidu tulevad nad tagasi ja teevad sulle lõpu peale.” Tema abiga jõudsin koju tagasi.

Nii piinarikas kui see vahejuhtum ka oli, osutus see mulle kaitseks. Kuna teati, et ma olen autojuht, tulid järgmisel päeval viis meest, et värvata mind väepealiku autojuhiks. Kuid nähes mu haavu, ei käinud nad peale, samuti ei üritanud nad sundida mind koos maakaitseväega patrullima.

Järgnesid päevad täis hirmu, ebakindlust ja nälga. Sel ajal tormas meie poole üks tutsi naine kahe väikse lapsega. Peitsime ta köögikappi, kaht last aga hoidsime enda laste juures teises ruumis. Kui Rwanda Patriootlik Rinne edasi tungis ja oli kuulda, et maakaitsevägi on alustanud viimast hävitusoperatsiooni, et tappa kõik hutud, kel on tutsi naised, oli kogu meie pere taas põgenemisvalmis. Kuid Patriootlik Rinne oli piirkonna juba  enda kontrolli alla võtnud, nii et tutsid polnud enam ohus. Ent nüüd valitses oht, et tapetakse mind.

Läksin ühes grupi naabritega teesulu juurde, kus pidasid valvet juba Patriootliku Rinde sõdurid. Nähes mind, hutut, sidemeis peaga, pidasid nad mind maakaitseväelaseks. Nad karjusid naabritele ja mulle: ”Ise olete tapjad ja marodöörid ja julgete veel abi paluda! Kas keegi teie seast on varjanud või kaitsnud tutsisid?” Osutasin naisele ja lastele, keda olin peitnud. Nad viisid lapsed kõrvale ja küsisid: ”Kes see sidemeis peaga mees on?” Lapsed kostsid: ”Tema ei ole maakaitseväest, ta on Jehoova tunnistaja ja on hea inimene.” Olin päästnud tutsi naise ja ta kahe lapse elu ning nüüd päästsid nemad minu elu.

Jäänud vastustega rahule, viisid sõdurid meid Kigalist 20 kilomeetri kaugusel asuvasse laagrisse, kuhu oli kogutud umbes 16000 ellujäänut. Seal saime kokku 60 venna ja õega 14 kogudusest. Korraldasime koosolekuid. Esimesel koosolekul oli kohal 96 inimest. Paraku oli see ränk aeg, sest saime aina uusi teateid tapetud sõprade ja vägistatud õdede kohta. Olin ainuke kogudusevanem ning paljud vennad ja õed vajasid Pühakirja troosti ja abi. Kuulasin neid ängistavaid lugusid ja kinnitasin neile, et Jehoova armastab neid ja mõistab nende valu.

Viimaks pärast kõiki neid pikki nädalaid täis terrorit saime 10. juulil koju naasta. Mäletan, et hirmul ja hädaohus olles mõlkus mul alatihti meeles laul pealkirjaga ”See on tee”. Mulle andsid tublisti uut jaksu sõnad ”Ei pöörduda tee pealt me söandada või, vaid järgides Loojat siis kasvagem kõik”.

 [Kast/pildid lk 223, 224]

Keegi hüüdis mu nime

HENK VAN BUSSEL

SÜNDINUD 1957

RISTITUD 1976

LÜHIANDMED Enne Gileadi piiblikooli lõpetamist aastal 1984 teenis Hollandi Peetelis. Ta määrati teenima Kesk-Aafrika Vabariiki, seejärel Tšaadi ning 1992. aasta septembris Rwandasse. Praegu töötab koos naise Berthe’iga Rwanda harubüroos.

▪ ESMALT määrati mind Rwandas Kigali lasterikkasse Sudi kogudusse. Vennad ja õed olid südamlikud ning külalislahked. 1992. aastal oli sel maal vähe kogudusi ning kuulutajaid oli napilt üle 1500. Võimud suhtusid meisse veel kahtlustavalt, nii et ikka ja jälle sekkus miilits meie kuulutustöösse, et kontrollida isikut tõendavaid dokumente.

Genotsiidi alates olin sunnitud maalt lahkuma. Ent üsna pea paluti mul abistada Ida-Kongosse jõudnud põgenikke. Reisisin Nairobist Gomasse — linna Rwanda piiri ääres. Kuna ma polnud seal kunagi varem viibinud ega teadnud muud kui ühe kogudusevanema nime, murdsin pead, kuidas teda üles leida. Jõudnud kohale, pärisin venna kohta oma taksojuhilt, kes siis teiste juhtidega veidi nõu pidas, ning ei läinud poolt tundigi, kui ma seisin kogudusevanema ukse taga. Kahel Rwanda maakomitee vennal oli võimalik Gomas piir ületada ning ma andsin neile Kenya harubüroost saadud raha, mis oli mõeldud Rwanda vendade abistamiseks.

  Mäletan, kuidas ma teise reisi järel Nairobist Gomasse Rwanda piiri poole astusin. Ehkki vahemaa polnud kuigi pikk, võttis selle läbimine palju aega, sest Rwanda poolt valgus üle piiri hiiglaslik põgenikevoog.

Ootamatult hüüdis keegi mu nime: ”Ndugu [vend] Henk! Ndugu Henk!” Vaadates ringi, kust see hääl tuleb, tabas mu pilk Alphonsine’i. Ta oli 14-aastane tüdruk Kigali kogudusest, kus olin teeninud. Tüdruk oli ema kaotanud. Hoidsime selles mõõtmatus rahvamassis hoolega kokku ning ma viisin ta kuningriigisaali, kuhu oli koondunud hulgaliselt teisigi põgenikest vendi ja õdesid. Tüdruku eest hakkas hoolitsema üks kongo pere, pärast seda aga võttis üks põgenikust õde tema kodukogudusest ta enda hoole alla. Hiljem Kigalis sai Alphonsine taas emaga kokku.

[Pilt]

Henk koos oma naise Berthega

 [Kast/pilt lk 235, 236]

Jehoova on teinud suuri imetegusid

GÜNTER RESCHKE

SÜNDINUD 1937

RISTITUD 1953

LÜHIANDMED Alustas pioneeritööd aastal 1958, on lõpetanud Gileadi piiblikooli 43. kursuse. Alates aastast 1967 on teeninud Gabonis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Kenyas ning külastanud veel paljusid maid reisiva ülevaatajana. Praegu kuulub Rwanda harubüroo komiteesse.

▪ ESIMEST korda käisin Kenyast Rwandas 1980. aastal piirkonnaülevaatajana. Tol ajal oli selles riigis kõigest seitse kogudust 127 kuulutajaga. Olin ka üks Rwanda pioneeride teenistuskooli esimese kursuse kahest õpetajast. Paljud selle kursuse 22 pioneerist on seniajani täisajalises teenistuses. Naasin Kenyasse, kaasas kallid mälestused vendade innukast kuulutustööst ja nende tõearmastusest.

Aastal 1996 saatis Kenya harubüroo mulle kirja ettepanekuga siirduda Rwandasse. Olin olnud Kenyas 18 aastat ja mulle meeldis seal teenida. Olukord Rwandas oli ikka veel ebastabiilne, kui ma sinna jõudsin. Öösiti võis alatasa tulistamist kuulda. Kuid peagi hakkas sealne teenistus mulle rõõmu valmistama, eriti veel, kui sain kogeda, kuidas Jehoova tööd õnnistab.

Kokkutulekupaigad olid päris algelised. Ent vennad ei kurtnud, kui neil tuli sageli otse maapinnal või kividel istuda. Ristimisbasseinid kujutasid endast suuri maasse kaevatud auke, mis olid vooderdatud telgiriidega. Sedasorti  kokkutulekuid peetakse paljudes sisemaa paikades seniajani, ent aja jooksul on ehitatud mõningad lihtsad avatud külgedega saalid, samuti laiendatavad kuningriigisaalid.

Vennad kuulutasid head sõnumit suure innuga. Kigali kogudused pidasid oma nädalalõpukoosolekuid väga vara hommikul. Pärast läksid kuulutajad põlluteenistusse ja töötasid pimeduse saabumiseni.

Võtsin alati aega koguduste laste jaoks — tulevaste kuulutajate jaoks, kes hiljem võiksid oma õlule rohkem kohustusi võtta. Küll oli tore näha, kuidas paljud võtsid kartmatult õige seisukoha, tõendades sellega, et vaatamata noorusele on neil Jehoovaga lähedased suhted!

Näiteks maa lõunaosas paluti 11-aastasel Lucil laulda klassis hümni. Ta palus viisakalt, kas ta võiks selle asemel kuningriigilaulu laulda. Õpetaja nõustus sellega ning kõik aplodeerisid, kui Luc laulmise lõpetas. Fakt, et see poiss teadis lisaks meloodiale ka laulu sõnu, räägib sellest, kui väga soovis ta Loojale kiitust tuua. Mulle olid nii see kui ka teised juhtumid tubliks julgustuseks. Kohtasin ka õde, kes oli hea sõnumi kuulutamise pärast mõni aasta tagasi vangis olnud. Vanglas tõi ta ilmale poja, kes sa nimeks Shikama Hodari (”jää kindlaks” suahiili keeles). Shikama on elanud oma nime vääriliselt. Hiljuti käis ta vallaliste vendade piiblikoolis ning praegu on ta teenistusabiline ja eripioneer.

Kõigi nende pikkade aastate jooksul, mil Rwanda vendadel tuli kogeda äärmiselt raskeid aegu, sealhulgas keelustamisi, kodusõda ja genotsiidi, läks mulle alati hinge nende innukus kuulutustööl ja nende ustavus. Teenida koos nendega on suur eesõigus. Olen alati tajunud Jehoova õnnistust, samuti tema kaitset ja tuge, ning kõik see on tõmmanud mind veelgi enam tema ligi. Tõepoolest, Jehoova on teinud suuri imetegusid (Laul 136:4).

 [Teabegraafika/pildid lk 254, 255]

Rwanda KRONOLOOGIA

 1970

1970 Aruanne esimestelt kuulutajatelt.

1975 Kongost naaseb esimene ruanda perekond.

1976 Antakse välja ruandakeelne brošüür ”Hea sõnum kuningriigist”.

1978 Ruanda keeles hakkab kord kuus ilmuma ”Vahitorn”.

1980

1982 Töö keelustatakse; vastutavad vennad vangistatakse.

1986 Vangistatakse kolmandik kuulutajatest.

1990

1990 Maa põhjaosas puhkeb sõda.

1992 Peetakse esimene üleriigiline piirkonnakonvent.

Töö registreeritakse.

Saabuvad misjonärid.

1994 Tutside genotsiid.

1996 Misjonärid naasevad.

Moodustatakse teenistusosakond.

1998 Ruandakeelne ”Vahitorn” hakkab ilmuma samal ajal ingliskeelsega.

1999 Pühitsetakse kokkutulekusaal Kigalis.

2000

2000 Rajatakse harubüroo.

Tegutsema hakkab kuningriigisaalide ehitusosakond.

2001 Hangitakse uue harubüroo krunt.

2006 Pühitsetakse uued harubüroohooned.

2007 Antakse välja Piibli kreekakeelse osa ”Uue maailma tõlge” ruanda keeles.

2010

2010 Antakse välja ruandakeelse tervikpiibli ”Uue maailma tõlge”.

[Arvjoonis/pilt lk 234]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kuulutajaid

Pioneere

20000

15000

10000

5000

1985 1990 1995 2000 2005 2010

 [Kaardid lk 167]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

UGANDA

KONGO DEMOKRAATLIK VABARIIK

Nyiragongo vulkaan

Goma

BURUNDI

TANSAANIA

RWANDA

KIGALI

VIRUNGA MÄED

Karisimbi vulkaan

Ruhengeri (nüüd Musanze)

Gisenyi (nüüd Rubavu)

Kivu järv

Bukavu

Kanombe

Masaka

Gitarama (nüüd Muhanga)

Bugesera

Nyabisindu (nüüd Nyanza)

Save

Butare (nüüd Huye)

Ekvaator

[Pilt lk 164, 165]

Kalapüük Kivu järvel

[Pildid lk 169]

Oden ja Enea Mwaisoba

[Pilt lk 170]

Gaspard Rwakabubu koos tütre Deborah’ ja naise Melaniega

[Pilt lk 171]

”Hea sõnum kuningriigist” ruanda keeles

[Pilt lk 172]

Justin Rwagatore

[Pilt lk 172]

Ferdinand Mugarura

[Pilt lk 173]

Kolm 1976. aastal ristitut: Leopold Harerimana, Pierre Twagirayezu ja Emmanuel Bazatsinda

[Pilt lk 174]

Ruandakeelsed väljaanded

[Pilt lk 179]

Phocas Hakizumwami

[Pilt lk 180]

Palatin Nsanzurwimo koos naise (paremal) ja lastega

[Pilt lk 181]

Odette Mukandekezi

[Pilt lk 182]

Henry Ssenyonga oma mootorrattal

[Pilt lk 188]

Registreerimistunnistus, 13. aprill 1992

[Pilt lk 190]

Vennad teisaldamas lava, et saaks toimuda jalgpallimatš

[Pilt lk 192]

Leonard ja Nancy Ellis (keskel) koos Rwakabubude ja Sombedega

[Pilt lk 193]

Lennukirusud pärast õnnetust Kigali lähedal

[Pilt lk 199]

”Meie keskel puudus vendlus”, kiri katoliku kiriku seinal Kibuyes (nüüd Karongi)

[Pilt lk 214]

Vasakult paremale: (taga) André Twahirwa, Jean de Dieu, Immaculée, Chantal (lapsega), Suzanne; (ees) Mugabode lapsed Jean-Luc ja Agapé

[Pilt lk 216]

Védaste Bimenyimana piibliuurimist juhatamas

[Pilt lk 217]

Tharcisse Seminega koos naise Chantaliga

[Pilt lk 218]

Tharcisse ja Justin hüti kõrval, kus Tharcisse koos oma perega üle kuu aja peidus oli

 [Pildid lk 226]

Ülal: Rwanda tunnistajate põgenikelaager; all: tunnistajate ja teiste põgenikelaager

Goma, Kongo

Benaco, Tansaania

 [Pildid lk 229]

Seda kuningriigisaali kasutati haiglana

[Pilt lk 238]

Oreste koos perega, 1996

[Pilt lk 240]

Théobald ja Berancille Munyampundu

[Pildid lk 241]

Tutsi ja hutu vennad ja õed uue kokkutulekusaali jaoks maad tasandamas

[Pilt lk 242]

Avatud külgedega kokkutulekusaal Kigalis, 2006

[Pilt lk 243]

Teenistusväljaõppe kool, Kigali, 2008

[Pilt lk 246]

Viipekeele sektor Gisenyi erikokkutulekul, 2011

[Pilt lk 248]

François-Xavier Hakizimana

 [Pildid lk 252, 253]

 Vennad ja õed teevad ühes lõikuse Isandaga viljakal põllul tööd ega mõtlegi tempot aeglustada