• MAID 239

• KUULUTAJAID 7 782 346

• KUULUTUSTÖÖTUNDE KOKKU 1 748 697 447

• PIIBLIUURIMISI 8 759 988

• MAID 58

• RAHVAARV 968 989 710

• KUULUTAJAID 1 312 429

• PIIBLIUURIMISI 2 999 639

Ta ei teinud aborti

Etioopia pealinnas Addis Abebas elas poepidaja nimega Saba. Ühel päeval pakkusid kaks meie õde sellele naisele ajakirja „Ärgake!”, kus räägiti abordist. Saba viis nad tagaruumi ja ütles neile pisarsilmil, et kavatseb aborti teha. Kui nad sel teemal mõtteid vahetasid, valdasid kõiki kolme tugevad tunded ja nad puhkesid nutma. Sel  päeval otsustas naine, et ta ei tee aborti, ning põhjendas abikaasale seda julgelt. Mõne aja pärast tõi ta ilmale kauni tüdruku. Samuti hakkas ta Piiblit uurima ja lasi end ristida. Nüüd on ta rõõmus pioneer. Ka tema abikaasaga uuriti Piiblit ning temastki sai meie vend. 2012. aasta aprillis lasid end ristida kaks nende vanemat last.

Nad tahtsid peremehega rääkida

Etioopias kuulutas ringkonnaülevaataja koos ühe vennaga majast majja. Ühel uksel kohtasid nad teenijannat ja küsisid, kas nad võiksid rääkida peremehega. Kui teenijanna vastas, et see pole võimalik, küsisid nad, kas nad võiksid peremehele kirjandust jätta. Naine läks majja, et luba küsida. Tagasi tulles ütles ta, et peremees tahab väljaandeid esmalt näha.

Vennad ulatasid talle ajakirjad. Mõne minuti pärast naasis teenijanna ja sõnas, et peremees on nõus neid lugema. Seejärel küsisid vennad: „Kui ta ei saa välja tulla, siis kas te võiksite meid sisse lasta, et temaga rääkida?” Taas läks teenijanna luba küsima. Seekord oli ta ära pikemat aega, nii et vennad juba mõtlesid, kas ta üldse tuleb tagasi. Viimaks ta siiski tuli ja kutsus nad sisse. Nüüd said vennad teada, et majas elav Yirgu on eakas mees, kes on olnud kümme aastat voodihaige, ning et ta ei saa voodist välja tulla ega isegi  istukile tõusta. Teenijanna oli viimasel korral nii kaua ära olnud, kuna ta oli aidanud mehe riidesse ja teinud toa korda.

Vennad rääkisid mehele Piibli heast sõnumist. Yirgule meeldis kuuldu ning ta nõustus Piiblit uurima. Uurimise edenes paranes ta tervis. Mõne aja pärast suutis ta voodist välja tulla ja ratastooli abil liikuda. Peagi hakkas ta käima koosolekutel ning ta lasi end hiljutisel piirkonnakonvendil ristida.

Tema isa raamatute kirik

Calvin Zimbabwest oli nelja-aastane, kui ta isa suri, pärandades talle ainult koti, milles oli „Uue maailma tõlge” ja raamatu „Jesaja prohvetikuulutus — valgus kogu inimkonnale” 1. osa. „Püsi selle kiriku ligi, kes need raamatud välja andis,” ütles ta Calvinile. „See õpetab tõde.”

Kui Calvini ema suri, viidi poiss vanaema juurde elama. Üheksa aastat ei olnud Calvin nõus minema vanaemaga kirikusse, olles kindel, et ühel päeval leiab ta kiriku, mis oli välja andnud isa kingitud raamatud.

Kord sai poisi vanaema kokku meie õega. Kuna ta ei teadnud, et tegu on Jehoova tunnistajaga, mainis ta õele, et tema juures elab ta tütrepoeg, kes põikpäiselt keeldub tema kirikusse tulemast. Selle asemel loeb ta pühapäeviti raamatut, mille isa oli talle jätnud. Õde küsis raamatu pealkirja. Vanaema vastas, et tema arvates on see „üks „Vahitorni” hulludest raamatutest”.

Õde ütles, et ta tahaks poisiga kohtuda. Kui nad kokku said, oli Calvin ülirõõmus. Õde alustas  temaga sealsamas piibliuurimist raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil ning Calvin hakkas kohe koosolekutel käima, seda hoolimata vanaema ägedast vastuseisust. Ta on kindlalt otsustanud tõest kinni hoida ning ootab suure põnevusega ülesäratamist, mil ta loodab uuesti kokku saada oma ema ja isaga. Calvin ristiti augustis 2012.

„Sa teenid võimsat Jumalat”

Caro elab Ugandas. Kõigest kuu pärast seda, kui temaga alustati piibliuurimist, hakkas ta mees Martin, kes tegeles nõidusega, talle ägedat vastupanu osutama. „Sinu raamatute pärast ei saa esivanemad enam üle meie ukseläve tulla,” väitis ta. Mees kohtles naist äärmiselt halvasti ja ähvardas teda tappa, kui ta uurimist ei lõpeta. Samuti jättis ta pere hooletusse. Caro aga jäi rahulikuks. Ta kasvatas perele toiduks aiasaadusi ning jätkas Piibli uurimist. Kui selgus, et ta elu on tõesti ohus, põgenes Caro kodunt. Ta nägi palju vaeva, et end elatada. Ent kui ta kuulis, et lapsed on haigeks jäänud, ostis ta oma teenitud vähese raha eest neile ravimeid.

Mõne aja pärast helistas Carole ta abikaasa. „Palun tule tagasi,” anus ta. „Olen aru saanud, et sa teenid võimsat Jumalat ning et ta on sinuga. Ma tahan, et sa ütleksid neile inimestele, kes sind õpetavad, et nad hakkaksid ka mind õpetama. Ma väga tahan oma elu muuta.” Martinil oli tõsi taga. Pere on nüüd taas koos ja õnnelik. Martin ja Caro lasid end 2012. aasta augustis ristida.

 Üksik kuulutaja kõrvalises külas

Kui David Kenyast elas ühes linnas kodust kaugel, hakkas ta Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Peagi naasis ta oma kodukülla Lokichari, kõrvalisse paika Loode-Kenyas. Lähim kogudus oli 165 kilomeetri kaugusel Lodwari linnas. Kuigi David puutus nelja aasta vältel tunnistajatega vähe kokku, kuulutas ta oma naabritele ja sugulastele ning rääkis neile sellest, mida ta lühikest aega Piiblit uurides oli teada saanud. Mõned olid asjast huvitatud ja varsti uuris ta mitmega neist Piiblit. 2007. aastal võttis ta Lodwari vendadega ühendust ning jätkas uurimist, sõites sinna kaks korda kuus mootorratta, takso ja väikebussiga.

Mida enam Davidi teadmised kasvasid, seda enam kasvas tema ind teenistuses. Ta polnud veel ristitud, kui ehitas oma kodu lähedale ajutise saviseinte ja roogkatusega „kuningriigisaali”, kus ta huvilistele koosolekuid korraldas. Kuid mitte kõik külas ei rõõmustanud ta kuulutustegevuse üle ning kaks aastat pidi ta taluma sõnalist ja füüsilist vägivalda. Kord peksid mõned külaelanikud ta meelemärkusetuks, süüdistades teda selles, et ta õpetab teistele „Kuradi kummardamist”. David aga pöördus abisaamiseks ametnike poole. Enam teda füüsiliselt ei rünnatud ning David jätkas kuulutustööd. „Tõde on kogu mu elu,” sõnas David. „Mitte mingi vastupanu ei suuda mind peatada.”

2009. aastal lasi David end ristida ja ta teenib nüüd teenistusabilise ja üldpioneerina. Olgugi et David ja ta 15-aastane poeg on tolle piirkonna ainsad  kuulutajad, viibis 2012. aasta aprillis tema kodu lähedal ajutises „kuningriigisaalis” Kristuse surma mälestusõhtul 60 külaelanikku.

„Tõesta Piibli abil, et ta eksib”

Janet, üldpioneer Ghanast, luges pikal bussireisil raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Bussi tuli üks jutlustaja. Ta pidas jutluse ning palus seejärel reisijatel teenistuse heaks annetuse teha. Janet sõnas talle: „Te väidate, et Jeesus ja Jumal on üks isik. Kuid kes siis Jeesuse ristimise ajal temaga rääkis?”

Jutlustaja vastas: „See on müsteerium.”

Janet avas raamatust, mida ta oli lugenud, neljanda peatüki ja valis sealt mõned kirjakohad ning palus kaasreisijatel need ette lugeda. Ta selgitas, mis erinevus on Jeesuse ja kõikvõimsa Jumala Jehoova vahel.

„Sa oled nõid,” sõnas jutlustaja.

Seda kuuldes asusid teised reisijad meie õde kaitsma, öeldes: „Tõesta Piibli abil, et ta eksib, mitte ära nimeta teda nõiaks.” Vihasena väljus jutlustaja järgmises peatuses. Janeti kõrval istuv noor naine ütles talle: „Mina arvasin, et Jehoova on tunnistajate kiriku nimi. Ma ei teadnud, et see on Jumala nimi.”

Nad vestlesid edasi ja Janet võttis naise telefoninumbri ning lubas talle helistada. Kui naine koju jõudis, rääkis ta juhtunust vanaemale. Ka vanaema oli üllatunud, kui sai teada, et Jumala nimi on Jehoova. Janet palus hiljem teistel tunnistajatel seda naist ja ta vanaema külastada. Mõlemad käivad nüüd koosolekutel.

• MAID 57

• RAHVAARV 946 087 916

• KUULUTAJAID 3 861 145

• PIIBLIUURIMISI 4 196 922

Ta leidis tõe sealt, kust poleks eales arvanud

Boliivias tirisid vangivalvurid 20-aastast Andreat vanglaõue, samal ajal kui too vandus ja karjus ähvardusi. Kuna ta oli vägivaldne ja tugev naine, kartsid teised teda. Ent Leidy, Jehoova tunnistaja, kelle vastu oli esitatud valesüüdistus ja kes oli vangi mõistetud, ei kartnud teda, vaid tundis talle kaasa. Leidyl  oli hommikuti tavaks lugeda laulikust kõva häälega üks laul. Kui Andrea seda kuulis, päris ta: „Kas sa oled Jehoova tunnistaja?”

Kuulnud jaatavat vastust, sõnas Andrea: „Mu ema on Jehoova tunnistaja ja ma käisin temaga koosolekutel. Ta uuris minuga Piiblit.” Seejärel puhkes Andrea nutma. Paari järgmise päeva jooksul olid Leidyl Andreaga Piibli teemadel sisukad vestlused ja kui Andreal saabus aeg kohtu ette ilmuda, palusid nad koos Jehoovalt abi ja juhatust. Andrea lasti vabaks ja ta jätkas Jehoova tundmaõppimist. Ta edenes kiiresti ja sai kõlblikuks teenima ristimata kuulutajana. Nüüd valmistub ta minema ristimisele.

Leidy kasutas ebaõiglast vangistust hästi ära ja alustas vanglas olles 21 piibliuurimist. Nüüd pärast vabanemist käib ta iga nädal kolmel päeval vanglas, et aidata huvilistel Piiblit mõista.

Nad said innustust veebisaidist www.pr418.com

Ühel pühapäeval 2011. aasta kevadel tuli Kanadas kuningriigisaali üks korralikult riides abielupaar koos kahe väikese lapsega. Kõik arvasid, et nad on Jehoova tunnistajad mõnest teisest linnast. Dominic, kes on koguduses teenistusabiline, ja saali tulnud mees tundsid üksteist kohe ära. Dominic oli mehega 17 aastat tagasi Piiblit uurinud. Viimase kahe aasta jooksul oli Marc-André koos abikaasa Joséega veebisaidilt  www.pr418.com laadinud alla ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Neid lugenud, mõistsid nad, et peaksid terve perega hakkama kuningriigisaalis käima. Nendega alustati kohe piibliuurimist ja edaspidi käis pere kõigil koosolekutel. Kõigest kaks kuud pärast piibliuurimise algust korraldasid nad pereringis piibliõhtut. Nad teevad häid edusamme ja Josée pidas 2012. aasta mais teokraatlikus teenistuskoolis oma esimese õpilaskõne.

Ta jagas oma lõunasööki ja andis oma kaabu

2010. aastal Tšiilis piirkonnakonvendil viibides pani 10-aastane Marcelo tähele, et tema kõrval istub eakas härrasmees, kel pole ühtki väljaannet.

„Sellel mehel pole Piiblit,” sosistas ta emale.

„Näita talle siis enda Piiblit,” sosistas ema vastu. Marcelo istus mehele lähemale ja näitas talle kõiki piiblikohti. Kui algas lõunapaus, lausus Marcelo emale: „Tal pole süüa kaasas.” Ema andis pojale nõu jagada oma lõunasööki mehega. Mehe nimi oli Victor. Marcelo andiski Victorile võileiva ja tassi kuuma teed. Samal ajal kui Victor võileiba sõi, näitas Marcelo talle kõiki kirjakohti, mis talle meenusid.

Pärastlõunal paistis ere päike. Taas sõnas Marcelo emale: „Tal pole kaabut.”

Ema vastas: „Anna talle enda oma.” Seda Marcelo tegigi. Kui konvendipäev läbi sai, jätsid Marcelo ja Victor hüvasti.

Järgmise aasta piirkonnakonvendil vaatas Marcelo ringi, kas Victor on kohal. Oma rõõmuks nägigi ta teda. Seekord oli mehel lips ees. Kui Victor  Marcelot nägi, ütles ta kõva häälega: „Ma olen täna siin tänu sellele noorhärrale. Eelmisel aastal sain kutse tulla konvendile ja ma tulingi. Tema näitas mulle oma Piiblit ning jagas minuga lõunasööki ja andis mulle oma kaabu. Nüüd uurin ma Piiblit.” Victorist on saanud ristimata kuulutaja.

Ajakirjaniku kiidusõnad

Üks tuntud Venezuela ajakirjanik kirjutas ajalehe arvamusveerus, kuidas riikliku telefonikompanii klienditeenindaja teda kohtles, kui ta helistas sinna, et abi saada. Teenindaja, kellega naine rääkis, oli järsk ja ebaviisakas ning ajakirjanik ei saanud oma probleemile lahendust. Kui ta uuesti helistas, vastas telefonile noormees nimega Misael, kes oli väga viisakas ja asjatundlik. Naine kirjutas: „See noor mees oli erakordselt lahke, abivalmis ja lugupidav. Tema abiga probleem lahenes ja sain ka teada, mida teinekord samas olukorras teha.”

Kui naine noormeest kiitis, selgitas too, et on Jehoova tunnistaja ning püüab teisi kohelda nii, nagu Jeesus õpetas. Ajakirjanik avaldas soovi rääkida Misaeli ülemusega ja kiitis seejärel tollele alluva kõrgetasemelist teenindust. Arvamusveerus märkis ajakirjanik, et Misael on eeskujulik venezuelalane ning Jehoova tunnistaja. Ta lõpetas artikli sõnadega: „Meil oleks temasuguseid inimesi vaja kõikjale teenindusalal.”

„Ärge olge jäärapäised”

15-aastane Gabriela, kes on kurt, lasi end ristida 2011. aasta oktoobris Ecuadoris toimunud  viipekeelsel piirkonnakonvendil. Ta oli sellest nii elevil, et kui naasis esmaspäeval kooli, palus ta õpetajalt luba esitada klassikaaslastele lühike teadaanne. Õpetaja oli nõus. Gabriela läks klassi ette ning viiples entusiastlikult: „Tahan teile öelda, et olin möödunud reedel, laupäeval ja pühapäeval Jehoova tunnistajate konvendil, kus mind ristiti. Samuti tahan öelda, et me elame selle maailma viimsetel päevadel. Vähe aega on järele jäänud. Seepärast on oluline kohe muudatusi teha. Ärge olge jäärapäised. Kartke Jumalat!” Tema klassikaaslastele avaldas see muljet.

Hiljem samal päeval tuli lõunavahetunni ajal Gabriela juurde kurt tüdruk Katty, kes oli mittetegevaks  jäänud Jehoova tunnistaja. Ta tahtis konvendi kohta rohkem teada saada. Gabriela vastas siiralt: „See oli võrratu! Kuid nüüd, kui ma olen ristitud, tahan Jehoovale ustavaks jääda. Seepärast pean sulle ütlema, et ma ei saa enam sinu sõber olla, kuna sa elad ebapuhast elu ja see võib mõjutada mu suhteid Jumalaga. Sa pead end muutma. On tähtis, et sa palvetaksid Jehoova poole ja räägiksid kogudusevanematega. Ma olen kindel, et sa suudad end muuta.” Tänu Gabriela otsekohestele ja armastavatele nõuannetele rääkiski Katty kogudusevanematega, sai vaimset abi ning hakkas taas kuulutamas käima.

Ta kasutas õpetaja sülearvutit

Ühele 16-aastasele Jehoova tunnistajale Ameerika Ühendriikides esitas terve klass tema usu kohta küsimusi, kuid tal polnud kirjandust kaasas, ka Piiblit mitte. Soovist anda küsimustele Piiblist vastused laenas meie õde õpetajalt sülearvuti ja avas veebisaidi www.pr418.com. Ta vastas selle abil kõigile küsimustele ja näitas klassikaaslastele, kuidas veebisaiti kasutada. Ta selgitas, et kui neil peaks veel tekkima Piibli kohta küsimusi ja pole võimalust Jehoova tunnistajatelt kohe küsida, võivad nad ise veebisaidilt vastused leida. Mõne päeva pärast märkas ta, et klassikaaslased esitavad talle üha vähem küsimusi. Kui ta päris neilt, miks, vastasid mõned, et nad sirvivad pidevalt oma mobiilist meie veebisaiti. Isegi õpetaja tegi seda.

• MAID 48

• RAHVAARV 4 222 869 785

• KUULUTAJAID 674 608

• PIIBLIUURIMISI 662 736

Ohtlik rünnak jäi ära

Rühm Jehoova tunnistajaid Indoneesias oli teel matusele ning läks läbi ühest väikesest külast. Üks pioneer märkas tee ääres mõningaid noori. Vend rääkis nendega ja andis neile brošüüri „Kuuletu Jumalale ja ela igavesti”. Mõni aeg hiljem läks üks õde koduteel läbi sama küla. Teda kõnetas mees, kellel oli käes seesama  brošüür. Ta tänas õde, et ta oli selle brošüüri ta poegadele andnud. „See päästis mu poegade elu!” lausus mees. Õde, kel polnud venna ja noormeeste vahelisest vestlusest aimugi, küsis, mis oli juhtunud. Isa selgitas, et tema pojad olid tahtnud ühte küla rünnata. Kohaliku kombe kohaselt plaanisid nad maksta kätte selle eest, et ühele nende sõbrale oli kallale tungitud. Ent kui pojad brošüüri läbi lugesid, said nad teada, et vägivaldsed inimesed ei saa tulevasse paradiisi. Niisiis rahunesid nad maha, jätsid oma plaani sinnapaika ja läksid koju. Tänu brošüüris olevale Piibli sõnumile jäi ohtlik rünnak ära.

Transvestiit teeb elus muudatusi

Rek kasvas üles tavalises peres Kambodžas, kuid juba pisikesest peale tundsid nad kaksikvennaga end tüdrukutena. Nad mängisid nukkudega ja neile meeldis kanda tüdrukute riideid. Nende ema oli segaduses ja tundis häbi ega teadnud, mida teha. Kooli minnes olid poistel seljas poiste riided, kuid seal vahetasid nad need kohe tüdrukute riiete vastu. 16-aastaselt osalesid kaksikud transvestiitide iludusvõistlusel, kus neid märkasid meelelahutusäris tegutsevad inimesed. Seejärel esinesid nad telesaadetes ja komöödiates. Ei läinud kaua aega, kui Rek, kes suhtles teiste transvestiitidega, võttis omaks homoseksuaalse eluviisi.

Reki ema hakkas käima kirikus ja sundis teda endaga kaasa tulema. Olgugi et Rek oli nõus  kandma meeste riideid, keeldus ta maha lõikamast oma pikki juukseid. Pastor tegi Reki kohta sageli alandavaid märkusi ja naeruvääristas ta eluviisi. Sellest hoolimata otsustas Rek, et ta püüab kirikus Piiblit uurima hakata. Esimesel nädalal tõusis ta varahommikul ja sõitis rattaga mitmeid kilomeetreid, et kirikuni jõuda. Pastor aga, kel polnud tuju teda õpetada, otsis vabandusi. Rek oli väga pettunud, kui teisel nädalal ei andnud pastor isegi mitte näole.

Kui aga Rek koju jõudis, rääkis ta kaksikvend, et keegi naine oli neid külastanud ja pakkunud tasuta kodust piiblikursust. Ta oli jätnud neile raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Kaksikud hakkasidki selle õe ja ta abikaasaga uurima. Poole aasta pärast tundis Reki vend, et ta ei ole valmis oma eluviisi muutma, ning jättis uurimise katki. Rekile aga avaldasid sügavat mõju sõnad kirjakohas 1. Korintlastele 6:9, 10 ning ta mõistis selgelt, mida tal tuleb ette võtta. Tänu sellele, et ta hoolsalt uuris, luges Piiblit, palvetas ja käis koosolekutel, suutis ta oma elu korda seada. Reki ema uurib samuti Piiblit ja teeb häid edusamme. Kui Rek ristiti, ütles ta ema, silmad veekalkvel: „Mul on nii hea meel, et mu poeg ristitakse kui mees.” Nüüd teenib Rek üldpioneerina.

Spiritist muudab end

Or-Ya oli aktiivne spiritismiga tegeleja, ravitseja, nõustaja ja ennustaja. Israelis Haifas eripioneeridena teeniv abielupaar kohtas teda majast majja teenistuses. Or-Ya tervitas neid sõnadega: „Kui te räägite Jumalast, siis tulge sisse!” Naise kodu kubises  spiritismi ja müstitsismiga seotud esemetest. Ta väitis, et on saanud Jumalalt sõnumeid, mõne neist ühe kadunud rabi „vaimu” käest.

Võimalus uurida Piiblit raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” abil pakkus talle huvi. Kõigest kaks päeva enne seda, kui tunnistajad teda külastasid, oli ta palunud, et Jumal saadaks talle Piiblit õpetama kellegi, keda ei mõjutaks rabide tõlgendused. Paari nädala pärast küsis ta: „Kas selliseid inimesi on teisigi, kes jagavad teie uskumusi?” Or-Ya tuli koosolekule ning talle avaldas muljet seal kogetud soojus ja armastus. Sellest ajast peale käib ta koosolekutel.

Kui Or-Ya oli kaks kuud uurinud, tundis ta huvi eelseisva kokkutuleku vastu: „Kas pole nii, et kokkutulekutel saab end ristida? Kui jah, siis teil on kõigest kaks kuud aega, et mind ristimiseks ette valmistada.” Kõigepealt viskas ta minema kõik oma kallihinnalised spiritistlikud esemed. Seejärel lõpetas ta spiritismiga tegelemise ning hakkas teistele tõest rääkima, pakkudes oma endistele patsientidele ja klientidele ajakirju ja raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Kui ta haigeks jäi, ei kasutanud ta enam oma endisi ravimeetodeid. Loobunud endisest tööst, jäi ta neljaks kuuks ilma sissetulekuta. Kuid tal olid töö suhtes kindlad nõudmised: ta soovis seda teha neli päeva nädalas ja kuus tundi päevas, et ta saaks pühendada aega teokraatlikele tegevustele. Lõpuks leidiski ta  endale sobiva töö. Seejärel müüs ta maha oma suure maja ja üüris väikse korteri.

Mõne aja pärast oli Or-Ya kõlblik minema ristimisele, kuid nädal enne kokkutulekut murdis ta jalaluu. Teda see aga ei heidutanud, ta lasi end ikkagi ristida, lihtsalt kipsis jalaga. Nüüd on Or-Ya tegus kuulutaja. Ta annab tunnistust oma endistele klientidele ning juhatab piibliuurimisi.

Sekti liige leiab tõe

Ühes Filipiinide kõrvalises mägipiirkonnas alustati piibliuurimist kurtide kaksikvendadega. Mõlemad kuulusid sekti, mis õpetas, et neid ei taba sõjariistad, kui nad kannavad teatud amulette ja pearätte. Nad olid õppinud kasutama erinevaid nuge, sealhulgas pikateralisi filipiini nuge, ja püsse ning nad olid mägedes võtnud osa paljudest lahingutest mässuliste rühmituste vastu. Sekti juhid andsid neile loa Piiblit uurida, kuna uskusid, et Jehoova tunnistajad ei sunni neid sektist lahkuma.

Meie vennad julgustasid kaksikuid langetama Piiblist õpitu alusel ise otsuseid. Üks kaksikutest tundis, et ta ei suuda oma elus vajalikke muudatusi teha, et Jumalat talle meelepäraselt teenida. Teine aga uuris edasi. Et teda ergutada, avas vend, kes temaga uuris, Piibli ja viiples: „Sinu nimi Samuel on Piiblis. Piibli Saamuel teenis tõelist Jumalat Jehoovat kuni kõrge eani. Ka sina võid Jehoovale ustavalt kuuletuda.” See puudutas Samueli südant. Ta arutles: „Kui minu nimi on Piiblis, siis pean ka mina Jehoova poolele asuma.” Samuel ütles oma sekti liikmetele, et lahkub mägedest, ning põletas  kõik oma amuletid ja spiritistlikud esemed. Ta tegi kiireid edusamme ja on nüüd ristitud Jehoova teenija, kes aitab innukalt teistelgi kurtidel Piibli tõdesid õppida.

Poiss silmitsi tagakiusamisega

Rajiv elab India põhjaosas ühes külakeses. Kui poiss oli üheksa-aastane ja käis neljandas klassis, õpetas ta Jehoova tunnistajast õpetaja lastele moraalipõhimõtteid raamatu „Võta kuulda Suurt Õpetajat” abil. Rajiv oli kuuldust vaimustuses ja hakkas selle järgi tegutsema. Ta ütles õpetajale, et ta  ei valeta enam ega kakle oma koolikaaslastega ning et jagab lõunaks kaasavõetud toitu nendega, kel pole süüa.

Kui Rajiv sai teada, et maa peale tuleb paradiis, hakkas ta seda head sõnumit rääkima teistele oma külas ja ka neile, kellega koos rongis sõitis. See pahandas ta vanemaid ja neil oli häbi. Nad käskisid tal Jehoovast ja Jeesusest rääkimine lõpetada. Kui ta ei kuuletunud, peksid nad teda ning ema võttis talt koolist koju jõudes kõik riided ära, et ta ei saaks välja minna ja oma vastleitud lootusest rääkida. Vanemad ei lubanud tal voodis magada ning ei andnud talle küllaldaselt süüa. Kui ikka mingit tulemust polnud, kutsusid nad kohale preestri, et too poisile aru pähe paneks.

Preester viibis pere juures mitu päeva ja püüdis sundida Rajivi ebajumalakuju ees kummardama. Kui Rajiv ütles, et see kuju on lihtsalt kivi, mitte elav jumal, ütles preester, et ta peaks vaatama kuju oma südame silmadega. Üksnes siis näeks ta kujus jumalat. Rajiv võttis paberitüki ja kirjutas sellele „100 ruupiat”. Ta andis paberi preestrile ja palus tal selle eest šokolaadi osta ning ülejäänud raha tagasi tuua. Preester küsis, kas poiss peab teda rumalaks: see on ju lihtsalt väärtusetu paberitükk. „Kuid vaadake seda südame silmadega, siis näete selle tegelikku väärtust,” ütles Rajiv. Vihasena surus preester poisi pea kuju ees maha. Poiss sõnas: „Te küll sundisite mind selle kuju ees kummardama,  kuid te ei suuda ealeski panna mind sellele südamest kuuletuma.” Viimaks preester lahkus, öeldes, et poiss on parandamatu ning et kui ta nende pere juures kauem viibiks, kaotaks ta oma usu. Rajivi vanemad panid poisi teise kooli. Kuid sealgi räägib ta kõigile, kes tahavad kuulda, Jehoovast ja tema tõotatud paradiisist. Nüüd on Rajiv kümneaastane ning ta on veendunud, et Jehoova aitab tal ikka usus kindlaks jääda.

Ta leidis Piibli, mida oli otsinud

Kui Armeenias elav Larissa kuulutas parajasti ühele raamatupoe müüjale, astus sisse naine, kes soovis „Uue maailma” Piiblit. Müüja ütles, et neil ei ole sellist Piiblit, kuid et ta võiks talle tuua ühe teise armeeniakeelse Piibli. „Kas sellest on lihtne aru saada?” küsis naine. Müüja luges mõned salmid ja ütles: „See tundub päris arusaadav.” Naist see ei veennud ja ta ütles, et ta peab siiski leidma „Uue maailma” Piibli. Ühtäkki meenus Larissale, et tal on Piibel kaasas. Ta näitas naisele pealkirja ja palus selle ette lugeda. Naine luges: „Uue maailma tõlge.” Tegu oli just selle Piibliga, mida ta oli otsinud.

Naine selgitas, et ta tütar ja väimees olid hiljaaegu hakanud Kreekas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kuna nad ei olnud kreeka keelt veel selgeks saanud, palus tütar emal tuua armeeniakeelne „Uue maailma tõlge”, kui ta järgmisel korral neile külla tuleb. Õde ulatas oma Piibli naisele ja ütles: „Palun andke see neile ja öelge, et see on kingitus Jehoovalt.” Naine oli elevil, kui Larissa pakkus tallegi võimalust Piiblit uurida. Nad vahetasid telefoninumbreid, et naine saaks uurima hakata niipea, kui Kreekast naaseb.

• MAID 47

• RAHVAARV 738 679 198

• KUULUTAJAID 1 595 888

• PIIBLIUURIMISI 841 260

Ta tagastas rahakoti

Nina, kes on üldpioneer Bosnias, uurib Piiblit ühe romade (mustlaste) perega. Kord mööda tänavat kõndides leidis kümneaastane peretütar rahakoti, kus oli raha, krediitkaardid ja dokumendid. Enne tõe õppimist oleks leid tema meelest olnud väärtuslik kingitus, kuid nüüd, pidanud emaga nõu, viis ta rahakoti politseisse. See oli tähelepanuväärne  tegu, kuna pere oli vaene ja neil polnud isegi leivaraha. Umbes kaks tundi pärast seda, kui peretütar oli üllatunud politseinikule rahakoti andnud, helistati perele ja paluti politseijaoskonda tagasi tulla. Seal ootas neid rahakoti omanik, et avaldada tänu ja anda leiutasu. Mees kinkis neile rahasumma väärtusega umbes 25 eurot, mis on kahe päeva palk.

Pealkiri äratas temas huvi

Nihad, kes elab samuti Bosnias, naasis pärast kuulutustööd auto juurde ja nägi seal ootamas üht meest. Kui Nihad teda tervitas, lausus too: „Vabandust! Ma nägin teie autos ajakirja, kus on artikkel „Kuidas olla hea isa”, ja ma väga tahaksin seda lugeda. Olen siin tund aega oodanud. Kas ma võiksin selle saada?” Nihad andis mehele ajakirja suurima hea meelega ja kasutas võimalust talle kuulutada.

Lohutati tankeri meeskonda

Kui abielupaar, kes kuulutas Hollandis Rotterdami sadama territooriumil, läks ühe tankeri pardale, leidis ta eest sünges meeleolus meeskonnaliikmed. Peamehaanik ütles, pisarad silmis, et laeva on tabanud rida õnnetusi, kõige muu hulgas põrkas see teise laevaga kokku ja sai kahjustusi. Seepärast küsis ta tunnistajatelt, kas need võiksid laevameeskonna eest palvetada. Tunnistajad panid ette, et vend võiks neile julgustava Piiblil  põhineva kõne esitada. Järgmisel päeval kell seitse õhtul naasiski see abielupaar laevale koos kahe teise abielupaariga. Nad võeti vastu kaptenisillal, kuhu oli kogunenud 15 meeskonnaliiget 16-st. Pärast avapalvet rääkis vend teemal „Kas Jumal põhjustab loodusõnnetusi?”. Meeskonnaliikmetel oli võimalik viidatud kirjakohad järele vaadata, kuna kuulutajad olid rohkem Piibleid kaasa võtnud ja aitasid kõigil kirjakohad üles leida. Pärast lõpupalvet jäädi veel kuulutajatega vestlema. Meremehed tundsid suurt kergendust ja olid väga tänulikud. Üks ütles: „See on vastus meie palvetele.” Nad võtsid 20 raamatut, lisaks Piibleid ja teisi väljaandeid. Seejärel ulatas kapten kuulutajatele ümbriku, kus oli sees 200 dollarit annetusi kirjanduse eest.

Ta palvetas, et saaks kedagi aidata

Irene Rootsist kirjutas: „Olen 80-aastane. Valude tõttu ei saa ma enam kodust väljas kuulutamas käia. Palvetasin Jehoova poole, et saaksin aidata kedagi, keda ma kunagi külastasin ja kes oleks nüüd valmis vestlema või sooviks külastust.

Ühel päeval helises telefon ja mu abikaasa vastas kõnele. Helistajaks oli naine, kes sõnas: „Vabandust, aga te olete ainsad, kes mulle meelde tulid, ja seepärast ma teile helistangi. Kas teie naine sooviks mind külastada ja minuga Piiblist rääkida? Uurisin Piiblit 15—20 aastat tagasi, kuid kuna mu kadunud abikaasa oli vastu, lõpetasin uurimise.”

Mulle meenus, et olin naist külastanud koos teise õega, kes temaga uuris. Minu üllatuseks ta mäletas  mind. Olin väga rõõmus ja leppisime kokku kohtumise. Sellest ajast alates oleme uurinud kord nädalas. Ta käis mälestusõhtul ja erikõnet kuulamas. Samuti on ta käinud koosolekutel. Tänan Jehoovat iga päev, et ta mu palvele vastas.”

Ta ei saanud šokolaadi annetuskasti panna

Kaheksa-aastane Sergio Itaaliast tahtis veenda kogudusevanemaid, et ta on valmis saama ristimata kuulutajaks. Kord läks ta isaga tööle kaasa, kui üks 70-ndates aastates abielupaar kutsus isa lukku parandama. Sergio võttis kaasa kaks ajakirja. „Samal ajal kui isa lukku parandas, pakkusin mina peremehele ajakirju. Mees oli nii üllatunud, et kutsus naise ja näitas neid talle. Märkisin üles nende nimed, aadressi ja telefoninumbri, et saaksin neid uuesti külastada. Naine andis mulle kogu selle informatsiooni ja suure šokolaadi.” Paar päeva hiljem läks Sergio koos ühe kogudusevanemaga eaka paari juurde tagasi. Sergio helistas uksekella ja kui naine ukse avas, selgitas poiss, et tahab neile anda raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Naine võttis selle meeleldi vastu ja andis talle veel ühe šokolaadi. „Kuna ma ei saanud šokolaadi annetuskasti panna, sõin selle ära,” sõnas Sergio ja lisas: „Kogudusevanemad veendusid viimaks, et ma tõesti tahan ristimata kuulutajaks saada.”

Pastor tahtis lisainfot

Simeon teenis pastorina Bulgaarias Gurkovo väikelinnas, kus pole Jehoova tunnistajaid. Ta luges süvitsi Piiblit ja nägi erinevust Piibli õpetuste ja kiriku õpetuste vahel. Kord sai ta rongis paar  meie ajakirja. Simeon oli vaimustunud, kui sai teada, et tõelise Jumala nimi on Jehoova ja et kolmainsust pole olemas. Soovist rohkem infot saada saatis ta kirja meie harubüroole ja kõigile kirikutele, mida teadis. Ainult üks kirik vastas ta kirjale, öeldes, et ta ei vaevaks oma pead sellise „mõttetusega”. Vastupidi sellele palus harubüroo, et teda külastaksid kaks tunnistajat 35 kilomeetri kauguselt Kazanlǎkist. Nad hakkasid Simeoni ja tema perega Piiblit uurima. Simeonile meeldis õpitu ning ta kutsus uurimisele ka naabreid ja sõpru. Peagi kogunes iga nädal tema poole 25 inimest  Piiblit uurima. Pärast seda, kui üks 75-aastane naabrinaine oli viibinud uurimisel kõigest ühe korra, lausus ta pisarsilmil: „Ma sain selle tunni aja jooksul rohkem teada kui 30 aasta jooksul kirikus käies.” Kuni 60 inimest võtab osa koosolekutest, mida vennad Kazanlǎkist iga kuu Gurkovos juhatavad, ning 79 inimest viibis mälestusõhtul.

„Hoia ikka kõvasti kinni sellest eluviisist”

Valja, 15-aastane õde Ukrainast, märkas, et üks õpetaja oli musta riietatud ja nutetud näoga. Kuulnud õpetaja ema surmast, otsustas Valja teda lohutada mõne kirjakohaga, mis räägib ülestõusmisest. Valja võttis kooli kaasa Piibli ja kaks brošüüri: „Mis meist saab, kui me sureme?” ja „Kui sureb armastatud inimene” ning otsustas pärast tunde õpetajaga rääkida. Ta ütles: „Õpetaja kabineti ukse taga oodates olin väga närvis ja palusin Jehoovalt abi.”

Kui Valja kabinetti sisenes, küsis õpetaja: „Mida sa soovid?”

„Ma tahan teid lohutada, kuna tean, kui raske teil on. Mõni aasta tagasi suri mu vanaisa.”

Õpetajat liigutas Valja osavõtlikkus. Silmad veekalkvel, mainis ta, et ei tema naabrid ega kolleegid polnud talle nii siirast kaastunnet väljendanud. Valja luges talle ette kirjakoha Ilmutus 21:3, 4 ja andis selle kohta selgitust. Õpetaja võttis brošüürid vastu ja ütles: „Sa oled hoopis teistsugune kui teised õpilased.”

Valja selgitas: „Ma loen Piiblit ja püüan selle järgi elada, ning ma kuulan oma vanemate sõna.”

 Õpetaja palvel tõi Valja talle hiljem veel Piibli ja raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. Õpetaja tänas taas Valjat ja ütles: „Sinu usk on tõeline usk ja sul on väga head vanemad, kes õpetavad sulle, mis on õige. Hoia ikka kõvasti kinni sellest eluviisist.”

Ta valis vale numbri

Kreekas Malakasas 2011. aastal toimunud piirkonnakonvendi esimesel päeval helistas Natalie mobiiltelefoniga isale seoses bussisõiduga konvendipaika. Ent ta valis vale numbri ja keegi ei vastanud. Mõne aja pärast nägi mees, kellele ta kogemata oli helistanud, vastamata kõnet ja helistas tagasi. Konvendiprogramm oli aga juba alanud ja Natalie soovis telefoni välja lülitada, kuid vajutas valele klahvile. Niisiis oli helistajal Natalie teadmata võimalus kuulata konvendijuhataja kõnet ja see äratas temas huvi.

Hiljem saatis mees tekstisõnumi, milles ta küsis: „Kes te olete? Kas preester?” Ennelõunase programmi lõppedes märkas Natalie sõnumit ja vastas: „Ma ei ole preester, olen Jehoova tunnistaja. Praegu olen konvendil.”

Mees helistas uuesti laupäeval, et uurida, kas konvent veel toimub. Natalie isa andis mehele tunnistust, misjärel too selgitas: „Kuulasin telefoni teel kõnet kõigest mõne minuti, kuid see vastas paljudele mind vaevanud küsimustele.” Tuli välja, et mehe peret on rünnanud deemonid ja perel polnud õrna aimugi, kes need vaimolendid on ja miks nad neid ründasid. Mees selgitas: „Ma ei ole mitte kunagi varem soovinud Jehoova tunnistajatega  rääkida, kuid nüüd, kui see on võimalik, sooviksin rääkida mehega, kes kõnet pidas.”

Muidugi oli see võimalik. Mees tuli pühapäeval konvendile ja teda üllatas see, mis ta seal nägi: korralikult riides õnnelikud inimesed. Kuskil ei vedelenud prahti, keegi ei ropendanud ega suitsetanud. „Ma ei osanud arvatagi, et meie planeedil elavad teiesarnased inimesed!” sõnas ta. „Ma oleks justkui teise maailma sattunud.” Natalie isa viis ta konvendibüroosse, kus ta sai konvendijuhatajaga kokku. Mehele avaldasid konvent ja seal kuuldud vastused tema küsimustele sügavat muljet. Ta võttis vastu raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”, Piibli ja mõned ajakirjad ning lepiti kokku, et temaga kohtutakse uuesti.

• MAID 29

• RAHVAARV 38 495 300

• KUULUTAJAID 94 924

• PIIBLIUURIMISI 59 431

„Kauneim laul, mida ma eales kuulnud olen”

Samoas Savai’il algab koolipäev tavaliselt sellega, et terve kool koguneb hümni laulma. Viieaastane Celina ja kuueaastane Levaai ütlesid direktorile lugupidavalt, et nad ei saa sellest osa võtta, kuna nad on Jehoova tunnistajad. Neid, kes keelduvad hümni laulmast, võib oodata ees tõsine karistus. Ilmselt arvas direktor, et ta võib panna lapsed piinlikku  olukorda ja sundida neid siiski hümni laulma, seepärast lausus ta: „Olgu, kui te ei saa meie laule laulda, laulge mõni enda oma.” Celina ja Levaai laulsidki laulu number 111 „Ta hüüab oma kätetööd”, mille nad olid hiljuti pere piibliõhtul selgeks õppinud. Kui nad lõpetasid, olid direktoril pisarad silmis. Mees sõnas: „See oli kauneim laul, mida ma eales kuulnud olen. Palun laulge veel kord.” Lapsed ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Direktor lausus lõpuks: „Nüüdsest palun ma teil laulda mitte meie, vaid teie laule.”

Ta oli kogu elu palvetanud Jeesuse poole

Üks mees Fidžil, kes oli kohalikus kirikus õpetaja, otsustas viibida juures, kui ühe inimesega Piiblit uuriti. Uurimise ajal kuulis ta, et Jeesus ei ole Jumal. Ta oli sellest väga häiritud ega saanud öösel und. Nähes, et mees on segaduses, ütles ta naine: „Ära nende inimestega rohkem tegemist tee!” Kuid kuuldud mõtted jäid meest painama. Ta läks ka järgmisel nädalal kohale. Paar päeva pärast teist uurimist ja ilma et tema endaga oleks Piiblit uuritud, läks ta kirikusse ja võttis ennast õpetajaametist lahti. See šokeeris ta sugulasi ja kirikuliikmeid ning nad said tema peale vihaseks. Mees mitte ainult ei lahkunud kirikust, vaid loobus ka heast  sissetulekust. Ta nägi Piiblist selgelt, mis on tõde Jeesuse kohta, kuid tal oli raske hakata palvetama Jehoova poole, kuna ta oli kogu elu palvetanud Jeesuse poole. Möödus palju kuid ja viimaks suutis ta siiski hakata Jehoovale palveid esitama. Nüüd kuulutab ta teistele head sõnumit ning aitab neil Jehoovat tundma ja armastama õppida.

Väikses kogukonnas võetakse tõde kuulda

Vaikse ookeani lõunaosas Makatea saarel elab kõigest 62 inimest. Üks Tahiti Jehoova tunnistajate kogudus aitab tolle saare elanikel Jehoovat tundma õppida. Koguduseliikmed uurivad telefoni teel Piiblit üheksa inimesega. Ühe piibliõpilase koju koguneb kuni 15 inimest, et kuulata Tahitil toimuvate koosolekute ülekannet. Nende hulgas, kes Piiblit uurivad, on noor naine, kes oli kohaliku kiriku tugisammas ja kellest oodati, et ta määratakse diakonissiks. Mõni aeg tagasi läks ta kirikusse ja selgitas, miks ta ei saa enam jumalateenistustest osa võtta. Ta näitas Piiblist, miks naine ei tohi koguduses õpetada. Samuti selgitas ta Jeesus Kristuse rolli ja mida tähendab Issanda õhtusöömaaeg ning et seda tuleks tähistada kord aastas, mitte igal pühapäeval. Lisaks põhjendas ta, et ainult 144 000 hakkavad koos Jeesusega taevas olema ja et üksnes nemad võtavad osa mälestusõhtu sümbolitest. Saanud tema eeskujust innustust, lahkus kirikust ka üks teine naine, kes uurib nüüd tunnistajatega Piiblit.

Nad võtsid kutse vastu

Soovides kutsuda mittetegevaid kuulutajaid Kristuse surma mälestusõhtule, külastasid kaks kogudusevanemat Saalomoni Saartel Joshuat, kes käis  viimati koosolekutel 1998. aastal. Joshua kõndis ühes 20 sugulasega kaks tundi mälestusõhtule. Koguduseliikmete soe suhtumine neisse tõi talle pisarad silma. Paljud tema sugulased tulid ka erikõnele, pärast mida nad andsid kogudusevanematele teada, et tahaksid Piiblit uurida. Seda 15 neist nüüd teebki.

Ta teadis vastust

Guami harubüroo territooriumil asuvast enam kui 1000 saarest ja atollist on 100 asustatud. Kuid ainult 13 saare elanikel on võimalus käia koosolekutel kas oma saarel või mõnel lähedalasuval saarel. Kuna Jehoova tunnistajad pole paljude saarte elanikeni kunagi jõudnud, leiutavad vennad pidevalt  viise, kuidas seda teha. Aprillis 2012 sõitis rühm kuulutajaid purjepaadiga Polowatile, mis on üks kaugemaid saari. Polowat on välismaailmast peaaegu puutumata. Sealsed mehed kannavad niudeseelikuid, ehitavad puutüvest õõnestatud kanuusid ja elatuvad põllupidamisest.

Üks kuulutaja küsis kohaliku noore mehe käest: „Mis sa arvad, mis juhtub, kui me sureme?”

„Ma tean seda!” hüüatas mees. Ta kargas püsti ja võttis riiulist tšuugikeelse raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ning avas sisukorra. Osutades kaheksandale peatükile „Mis juhtub siis, kui inimene sureb?”, rääkis ta õhinal, mida oli raamatust lugenud.

Kust ta aga endale selle raamatu oli saanud? 2009. aastal kuulutasid tunnistajad peasaare Chuuki sadamakail, eesmärgiga jõuda nendeni, kes reisivad kaugematele saartele, ning andsid neile selle raamatu. Keegi, kes Polowatile sõitis, oli meelsasti nõus võtma kaasa kastitäie raamatuid, et jagada neid naabritele, kelle hulgas oli ka see noor mees.

Enne Polowatilt lahkumist külastasid vennad noormeest veel mitu korda, et teda julgustada, ja näitasid talle, kuidas seda raamatut uurida. Samuti õpetasid nad, kuidas kirjakohti üles leida ja raamatu lehekülgede servale tähtsamaid mõtteid märkida.

Kas pole julgustav, et isegi kaugetel saartel, kus ei ole televiisorit ega raadiot, ei käi ajalehed ega pole internetiühendust, aitavad meie väljaanded inimestel leida tõe oma emakeeles!

Kolm kuuli, kolm põhjust

Anna oli umbes 20-aastane ristimata kuulutaja, kui Paapua Uus-Guineas Bougainville’i saarel  1991. aastal kodusõda intensiivistus. Ta oli sunnitud koos Arawa kogudusse kuulunud kuue täiskasvanu ja seitsme lapsega džunglisse põgenema, kaasas vaid veidi vara. Kaks aastat elasid nad mahajäetud majades ja otsisid toitu, kust said. Nad pidasid koosolekuid, kasutades vaid kahte kaasas olevat raamatut: Anna Piiblit ja raamatut „Ühendatud ainsa tõelise Jumala kummardamises”. Nad palvetasid koos, laulsid kuningriigilaule ja kuulutasid neile, kellega kokku puutusid.

Revolutsioonilise armee sõdurid leidsid nad ja tahtsid, et kaks venda armeega liituksid, kuid nad pidasid lugu Jehoova tunnistajate erapooletust seisukohast. Kord näitas sõdur Annale kolme kuuli ja pani ta fakti ette: „Tule mulle naiseks või sa sured.” Anna tõi välja kolm põhjust — ühe iga kuuli kohta —, miks ta temaga abielluda ei saa. Peamine neist oli see, et Piibel käsib abielluda „ainult Issandas” (1. Kor. 7:39). Mees pöördus ümber ja kõndis minema.

Kuulnud, et Arawas on suur vajadus kuningriigikuulutajate järele, naasis üldpioneerina teeniv Anna sinna 2012. aastal koos pioneeritöökaaslasega, et aidata eraldiasuvale grupile alust panna. Kui Anna käest küsiti, kas tal oli raske minna tagasi kohta, kus tal tuli kodusõja tõttu nii palju kannatada ja verevalamist näha, kostis ta: „Tegin seda rõõmuga. Mitte miski ei saa takistada Jehoova tööd, isegi mitte kodusõda.”