Kahetsuspalve
Kahekümne viies peatükk
1., 2. a) Mis on jumaliku karistuse eesmärk? b) Millise valiku ette satuvad juudid pärast seda, kui nad on Jehoovalt karistada saanud?
JERUUSALEMMA ja templi hävitamine aastal 607 e.m.a oli karistus Jehoovalt, tema äärmise halvakspanu väljendus. Sõnakuulmatu Juuda rahvas vääris seda karmi karistust. Kuid Jehoova ei kavatsenud juutidele täielikult lõppu teha. Apostel Paulus viitas Jehoova karistuse põhjusele, kui ta ütles: ”Mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11).
2 Kuidas reageerivad juudid oma valusale kogemusele? Kas nad vihkavad Jehoova karistust? (Laul 50:16, 17, SP.) Või võtavad nad selle vastu kui kasvatuse? Kas nad kahetsevad ja lasevad end parandada? (Jesaja 57:18; Hesekiel 18:23.) Jesaja prohvetikuulutus annab mõista, et vähemalt mõned endised Juuda elanikud võtavad selle karistuse hästi vastu. Alates 63. peatüki viimastest salmidest kuni 64. peatüki lõpuni kirjeldatakse Juuda rahvast kahetsusest rusutuna pöördumas Jehoova poole südamesttuleva anumisega. Prohvet Jesaja esitab tulevikus pagendatavate kaasmaalaste eest kahetsuspalve. Seda tehes räägib ta tulevastest sündmustest, otsekui toimuksid need tema silme all.
Kaastundlik isa
3. a) Kuidas ülistab Jesaja prohvetlik palve Jehoovat? b) Kuidas näitab Taanieli palve, et Jesaja prohvetlik palve kajastab kahetsevate juutide mõtteid Babülonis? (Vaata kasti lk 362.)
3 Jesaja palub Jehoovat: ”Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest!” Prohvet räägib siin vaimsetest taevastest, kus Jehoova elab koos oma nähtamatute vaimolenditega. Väljendades pagendatud juutide mõtteid, jätkab Jesaja: ”Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su sisemine liigutus ja su halastus? Ära ometi ole tagasihoidlik” (Jesaja 63:15). Jehoova on hoidunud kasutamast oma jõudu ja on valitsenud oma sügavaid tundeid — ”sisemist liigutust ja .. halastust” —, mis tal on oma rahva vastu. Kuid Jehoova on juudi rahva ”isa”. Aabraham ja Iisrael (Jaakob) olid nende sünnipärased esiisad, ent kui neid ellu äratataks, võiksid nad ehk lahti öelda oma ärataganenud järglastest. Jehoova on kaastundlikum (Laul 27:10). Jesaja ütleb tänulikult: ”Sina, Jehoova, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi ”Meie Lunastaja!”” (Jesaja 63:16).
4., 5. a) Mis mõttes laseb Jehoova enda rahval eksida oma teedelt? b) Millist kummardamist soovib Jehoova?
4 Jesaja jätkab südamesttulevat mõtteavaldust: ”Miks lased meid, Jehoova, eksida sinu teedelt, paadutada südant, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!” (Jesaja 63:17). Jah, Jesaja palub, et Jehoova pööraks taas tähelepanu oma teenijatele. Ent kuidas laseb Jehoova juutidel eksida oma teedelt? Kas Jehoova on süüdi nende südame kanguses, mille tõttu nad ei karda teda? Ei, aga ta siiski lubab sellel juhtuda, ja meeleheites juudid hädaldavad selle üle, et Jehoova andis neile sellise vabaduse (2. Moosese 4:21; Nehemja 9:16). Nad soovivad, et Jehoova oleks astunud vahele ja takistanud neid tegemast halba.
5 Muidugi ei tegele Jumal inimestega sel viisil. Meil on vaba tahe ja Jehoova lubab meil endil otsustada, kas me kuuletume talle või mitte (5. Moosese 30:15—19). Jehoova soovib, et teda kummardataks südame ja mõistusega, ajendatuna ehtsast armastusest. Nii on ta siis lubanud juutidel kasutada oma vaba tahet, kuigi see on võimaldanud neil mässata tema vastu. Nii lasigi ta neil paadutada oma südant (2. Ajaraamat 36:14—21).
6., 7. a) Millised tagajärjed on sellel, et juudid on hüljanud Jehoova teed? b) Millise asjatu soovi juudid esitavad, kuid mida pole neil õigust oodata?
6 Mis on selle tagajärg? Jesaja ütleb prohvetlikult: ”Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu! Meie oleme nagu need, keda sa iialgi [”kaua aega”, UM] ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega!” (Jesaja 63:18, 19). Jehoova rahvas oli tema pühamu pärijaks vaid mõnda aega. Siis lasi Jehoova selle hävitada ja oma rahva küüditada. Kui see juhtus, jäi mulje, nagu poleks tema ja Aabrahami järglaste vahel mingit lepingut ja nagu poleks neid nimetatud tema nimega. Nüüd Babülonis vangis olles hüüavad juudid abitult: ”Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees — otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema — et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees” (Jesaja 64:1). Jehooval on tõesti jõudu, et päästa. Ta oleks kindlasti võinud alla tulla ja võidelda oma rahva eest, rebides lõhki taevasarnased valitsussüsteemid ning purustades mäetaolised impeeriumid. Jehoova oleks võinud teha oma nime tuntuks, kaitstes enda rahvast tulise innuga.
7 Jehoova oli minevikus selliseid asju juba teinud. Jesaja jutustab: ”Nõnda kui sa vanast tegid, mis kardetav, mis meie ei oodanud; sa oled maha tulnud, mäed on su palge eest ära lagunud” (Jesaja 64:2, PR). Sellised suured teod olid tõendiks Jehoova jõu ja jumalikkuse kohta. Kuid Jesaja ajal elavatel ustavusetutel juutidel pole mingit õigust oodata, et Jehoova hakkab sel viisil nende heaks tegutsema.
Üksnes Jehoova suudab päästa
8. a) Mis on üks asi, mille poolest Jehoova erineb rahvaste väärjumalatest? b) Miks ei päästa Jehoova oma rahvast, kuigi ta suudaks seda teha? c) Kuidas tsiteerib ja kohaldab Paulus teksti Jesaja 64:3? (Vaata kasti lk 366.)
8 Väärjumalad ei tee mingeid vägevaid päästetegusid oma kummardajate heaks. Jesaja kirjutab: ”Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha! Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele!” (Jesaja 64:3, 4a). Üksnes Jehoova ”annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Ta tegutseb selleks, et kaitsta neid, kes toimivad õiglaselt ja peavad teda meeles (Jesaja 30:18). Kas juudid on selliselt toiminud? Ei. Jesaja ütleb Jehoovale: ”Vaata, sina vihastusid, et meie tegime patte; neis me oleme olnud kaua, kas meid veel päästetakse?” (Jesaja 64:4b). Kuna Jumala rahvas on pikka aega lakkamatult patustanud, ei ole Jehooval mingit alust hoida oma viha tagasi ja tegutseda juutide päästmiseks.
9. Mida võivad kahetsevad juudid loota ja mida meie võime sellest õppida?
9 Juudid ei saa minevikku olematuks teha, ent kui nad kahetsevad ja pöörduvad tagasi puhta jumalateenistuse juurde, võivad nad loota, et Jumal andestab neile ja õnnistab neid tulevikus. Jehoova tasub määratud ajal neile, kes kahetsevad, vabastades nad Babüloonia vangipõlvest. Siiski peavad nad kannatlikud olema. Vaatamata nende kahetsusele ei muuda Jehoova oma ajakava. Ent kui nad püsivad tähelepanelikuna Jehoova tahte suhtes ja arvestavad sellega meeleldi, võivad nad kindlad olla, et saavad lõpuks vabaks. Samuti ootavad kristlased tänapäeval kannatlikult Jehoovat (2. Peetruse 3:11, 12). Me võtame südamesse apostel Pauluse lausutud sõnad: ”Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi” (Galaatlastele 6:9).
10. Millist suutmatust tunnistab Jesaja oma palves avameelselt?
10 Jesaja prohvetlik palve on enam kui vaid formaalne pattude pihtimine. Selles väljendub siiras tõdemus, et rahvas ei suuda ennast ise päästa. Prohvet ütleb: ”Me kõik oleme saanud roojaseks ja kõik meie õigused [”õiglased teod”, UM] on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul!” (Jesaja 64:5). Pagendusaja lõpuks on kahetsevad juudid ehk loobunud väärtegudest. Nad on ehk pöördunud Jehoova poole, tehes õiglasi tegusid. Kuid nad on siiski ebatäiuslikud. Mis puutub pattude lepitamisse, siis nende heateod, kuigi need on kiiduväärsed, pole paremad määrdunud riietest. Jehoova andestus on ärateenimata kingitus, mille ajendiks on halastus. Seda pole võimalik välja teenida (Roomlastele 3:23, 24).
11. a) Milline ebaterve vaimne olukord valitseb enamiku pagendatud juutide seas ja mis võib olla selle põhjus? b) Kes olid pagenduse ajal head usu eeskujud?
11 Mida näeb Jesaja, kui ta suunab pilgu ettepoole? Prohvet palvetab: ”Ei ole ühtki, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid sulada meie süütegude käes!” (Jesaja 64:6). Rahva vaimne seisund on kohutavalt kehv. Rahvas ei hüüa palves appi Jumala nime. Kuigi juudid pole enam süüdi rängas ebajumalakummardamise patus, on nad Jumalat teenides ilmselt lohakad ja pole kedagi, ”kes ennast õhutaks [Jehoovast] kinni haarama”. On selge, et neil puuduvad head suhted Loojaga. Võib-olla tunneb mõni, et ta pole väärt pöörduma palves Jehoova poole. Teised tegelevad ehk oma igapäevaste toimetustega, ilma et nad arvestaksid temaga. Muidugi leidub pagendatute hulgas ka üksikisikuid, kes on head usu eeskujud, näiteks Taaniel, Hananja, Miisael, Asarja ja Hesekiel (Heebrealastele 11:33, 34). Kui 70 aastat kestev vangipõli hakkab lõpule jõudma, on sellised mehed nagu Haggai, Sakarja, Serubbaabel ja ülempreester Joosua valmis Jehoova nime appihüüdmises teistele innustavaks eeskujuks olema. Siiski näib Jesaja prohvetlik palve kirjeldavat enamiku pagendatute olukorda.
’Sõnakuulmine on parem kui ohver’
12. Kuidas väljendab Jesaja kahetsevate juutide valmisolekut muuta oma teguviise?
12 Kahetsevad juudid on valmis end muutma. Neid esindades palub Jesaja Jehoovat: ”Nüüd aga, Jehoova, oled sina meie isa! Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö!” (Jesaja 64:7). Nende sõnadega tunnustatakse taas Jehoova kui Isa ehk Eluandja autoriteeti (Iiob 10:9). Kahetsevaid juute võrreldakse pehme saviga. Neid, kes Jehoovalt karistuse vastu võtavad, on võimalik piltlikult voolida ehk vormida vastavalt Jumala normidele. Kuid seda saab teha vaid siis, kui Pottsepp Jehoova annab neile andeks. Seepärast esitab Jesaja talle kahel korral palve pidada meeles, et juudid on tema rahvas: ”Jehoova! Ära vihastu üleliia ja ära mõtle aina süüle: näe, vaata ometi et me kõik oleme sinu rahvas!” (Jesaja 64:8).
13. Millises seisundis on Iisraeli maa ajal, mil Jumala rahvas viibib pagenduses?
13 Pagenduse ajal tuleb juutidel taluda palju rohkemat kui vaid vangistust paganlikul maal. Jeruusalemma ja templi laastatud seisund on teotuseks neile ja nende Jumalale. Jesaja loetleb oma kahetsuspalves mõningaid asjaolusid, mis põhjustavad sellist teotust: ”Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks! Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis!” (Jesaja 64:9, 10).
14. a) Kuidas hoiatas Jehoova rahvast praeguse olukorra eest? b) Kuigi Jehoovale meeldis tema tempel ja seal toodud ohvrid, mis on siiski veel tähtsam?
14 Muidugi on Jehoova täiesti teadlik sellest, milline on olukord juutide esivanemate maal. Umbes 420 aastat enne Jeruusalemma hävingut hoiatas ta oma rahvast, et kui nad jätavad maha tema käsud ja teenivad teisi jumalaid, siis ta ’hävitab nad sellelt maalt’ ja kaunis tempel ”saab varemete hunnikuks” (1. Kuningate 9:6—9, UM). Tõsi, Jehoovale meeldis see maa, mille ta oli andnud oma rahvale, tema auks ehitatud suurejooneline tempel ja talle toodud ohvrid. Kuid lojaalsus ja kuulekus on tähtsamad kui materiaalsed asjad, isegi ohvrid. Prohvet Saamuel ütles kuningas Saulile õigesti: ”Ons Jehooval hea meel põletus- ja tapaohvreist samuti kui Jehoova hääle kuulda võtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv!” (1. Saamueli 15:22).
15. a) Millise palve esitab Jesaja prohvetlikult Jehoovale ja milline on vastus sellele? b) Millised sündmused viisid selleni, et Jehoova hülgas Iisraeli kui rahva lõplikult?
15 Aga kas saab Iisraeli Jumal vaadata pealt oma kahetseva rahva õnnetust ja sellele mitte kaasa tunda? See on küsimus, millega Jesaja lõpetab oma prohvetliku palve. Ta anub pagendatud juutide eest: ”Kas sa selle juures, Jehoova, tahad ennast veel valitseda, vaikida ja meid üpris väga alandada?” (Jesaja 64:11). Nagu olukord näitab, andestab Jehoova tõesti oma rahvale ja aastal 537 e.m.a toob ta selle tagasi omale maale, et nad saaksid seal taastada puhta jumalateenistuse (Joel 2:13). Kuid sajandeid hiljem hävitati Jeruusalemm ja sealne tempel taas ning Jumal hülgas oma lepingurahva lõplikult. Miks? Sest Jehoova rahvas oli eksinud kaugele tema käskudest ja põlanud ära Messia (Johannese 1:11; 3:19, 20). Kui see juhtus, asendas Jehoova Iisraeli uue rahvaga, vaimse rahvaga, nimelt ”Jumala Iisraeliga” (Galaatlastele 6:16; 1. Peetruse 2:9).
Jehoova kuuleb palvet
16. Mida õpetab Piibel Jehoova andestuse kohta?
16 Iisraeliga juhtunust võib õppida mõndagi olulist. Me näeme, et Jehoova on ”hea ja andeksandja” (Laul 86:5). Kuna me oleme ebatäiuslikud, sõltub meie pääste tema halastusest ja andestusest. Mingite tegudega ei suuda me neid õnnistusi ära teenida. Kuid Jehoova ei andesta valimatult. Ainult need, kes kahetsevad oma patte ja pöörduvad neist ära, võivad Jumalalt andeks saada (Apostlite teod 3:19).
17., 18. a) Kust me teame, et Jehoova on meie mõtetest ja tunnetest tõeliselt huvitatud? b) Miks on Jehoova patuste inimestega kannatlik?
17 Me võime õppida ka seda, et Jehoova on väga huvitatud meie mõtetest ja tunnetest, kui me neid talle palves väljendame. Tema kuuleb palvet (Laul 65:3, 4). Apostel Peetrus kinnitab meile: ”Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole” (1. Peetruse 3:12). Peale selle me saame teada, et kahetsuspalves tuleb meil ka oma patte alandlikult tunnistada (Õpetussõnad 28:13). Ent see ei tähenda, et me võime Jumala halastust kuritarvitada. Piibel hoiatab kristlasi, et nad ”Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks” (2. Korintlastele 6:1).
18 Viimaks me saame teada, mis eesmärgil on Jumal oma patuse rahvaga kannatlik. Apostel Peetrus selgitas, et Jehoova on kannatlik, ”sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Siiski need, kes Jumala kannatlikkust järjepidevalt kuritarvitavad, saavad karistada. Selle kohta võime lugeda: ”Igaühele maksab [Jehoova] tema tegude järgi, neile küll igavest elu, kes head tehes püsivusega otsivad au ja kiitust ja kadumatut põlve, aga neile, kes on riiakad ja tõele sõnakuulmatud, aga sõnakuulelikud ülekohtule, viha ja raevu!” (Roomlastele 2:6—8).
19. Milliseid muutumatuid omadusi Jehoova alati ilmutab?
19 Nii kohtles Jumal muistset Iisraeli. Tänapäeval kehtivad meie suhetes Jehoovaga samad põhimõtted, sest tema ei muutu. Kuigi Jehoova ei hoidu teenitult karistamast, on ta alati ”halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu” (2. Moosese 34:6, 7).
[Küsimused]
[Kast/pildid lk 362]
Taanieli kahetsuspalve
Prohvet Taaniel elas Babülonis kõik need 70 aastat, mil juudid viibisid vangipõlves. Millalgi 68. pagendusaastal märkas Taaniel Jeremija prohvetiennustusest, et Iisraeli vangipõlv hakkab lõpule jõudma (Jeremija 25:11; 29:10; Taaniel 9:1, 2). Taaniel pöördus Jehoova poole palves — see oli kahetsuspalve kogu juudi rahva eest. Taaniel jutustab: ”Ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Jehoovat, oma Jumalat, tunnistasin [”patud üles”, SP]” (Taaniel 9:3, 4).
Taaniel esitas selle palve umbes kakssada aastat pärast seda, kui Jesaja oli pannud kirja prohvetliku palve, mis leidub tema raamatu 63. ja 64. peatükis. Kahtlemata palusid paljud siirad juudid Jehoovat rasketel pagendusaastatel. Kuid Piibel tõstab esile Taanieli palvet, mis kajastas ilmselt paljude ustavate juutide tundeid. Seega näitab see palve, et Jesaja prohvetliku palve mõtteavaldused olid tõesti kooskõlas sellega, mida mõtlesid ustavad juudid Babülonis.
Pane tähele mõningaid Taanieli ja Jesaja palve sarnasusi.
Jesaja 64:9, 10 Taaniel 9:16—18
[Kast lk 366]
”Silm ei ole näinud”
Kirjas korintlastele tsiteeris apostel Paulus Jesaja raamatut, kui ta kirjutas: ”Nõnda nagu on kirjutatud: ”Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”” (1. Korintlastele 2:9). * Ei Pauluse ega Jesaja ütlus ei viita sellele, mida Jehoova on valmistanud oma rahva jaoks taevases elus või tulevases maises paradiisis. Paulus kohaldab Jesaja sõnu õnnistustele, mida kristlased juba 1. sajandil nautida võisid, näiteks Jumala sügavamate tõdede mõistmine ja vaimne valgus Jehoovalt.
Me võime mõista sügavaid vaimseid asju vaid siis, kui on saabunud Jehoova silmis õige aeg neid avaldada — ja isegi siis vaid sel juhul, kui oleme vaimsed inimesed, kellel on Jehoovaga lähedased suhted. Pauluse sõnad käivad nende kohta, kellel vaimsust napib või puudub see üldse. Nende silm ei näe — nad ei taipa — vaimseid tõdesid ja nende kõrv ei kuule — nad ei mõista — selliseid asju. Teadmised selle kohta, mida Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad, ei jõua selliste inimeste südamesse. Kuid neile, kes on Jumalale pühendunud nagu Paulus, on Jumal ilmutanud neid asju oma vaimu kaudu (1. Korintlastele 2:1—16).
[Allmärkus]
^ par. 56 Heebrea Kirjades ei esine need sõnad täpselt sellisel kujul, nagu Paulus neid tsiteeris. Paistab, et ta ühendab mõtteid tekstidest Jesaja 52:15; 64:3 ja 65:17.
[Pilt lk 367]
Jumala rahvas päris Jeruusalemma ja templi ”ainult üürikeseks ajaks”
