7. peatükk

Mida võib raamatust Looja kohta õppida?

ILMSELT võib nõustuda väitega, et informatiivsel, huvitaval raamatul on tõeline väärtus. Piibel on just selline raamat. Sellest võib leida haaravaid elulugusid, kus tuuakse esile kõrgeid moraaliväärtusi. Ka võib leida sealt tähtsaid tõdesid sisaldavaid ilmekaid mõistujutte. Üks Piibli kirjutajaid, kes oli kuulus oma tarkuse poolest, on öelnud, et ta ”püüdis leida sobivaid sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna” (Koguja 12:10).

Raamat, mida meie nimetame Piibliks, on tegelikult 66 väiksema raamatu kogum, mis on kirjutatud rohkem kui 1500 aasta jooksul. Näiteks aastatel 1513—1473 e.m.a. kirjutas Mooses 1. Moosese raamatuga algavad esimesed viis raamatut. Piibli viimaste kirjutajate hulka kuulus Johannes, üks Jeesuse apostleid. Ta pani kirja Jeesuse eluloo (Johannese evangeelium), samuti mõned lühemad kirjad ja Ilmutusraamatu, mis on enamikus Piiblites viimane raamat.

Piibli kirjutamises osales 1500 aasta kestel Moosesest Johanneseni umbes 40 isikut. Need olid siirad, vagad mehed, kes soovisid aidata teistelgi Loojat tundma õppida. Nende kirjutiste põhjal võime Looja isiksusega põhjalikumalt tutvuda ja saada teada, kuidas talle meelepärane olla. Ka aitab Piibel meil mõista, miks lokkab kurjus ning kuidas sellele lõpp tehakse. Piiblikirjutajad osutavad tulevasele ajale, mil inimkond elab otsesemalt Jumala  juhtimise all, ning kirjeldavad, millistes südantrõõmustavates oludes me võime siis elada (Laul 37:10, 11; Jesaja 2:2—4; 65:17—25; Ilmutuse 21:3—5).

Ilmselt sa tead, et paljud ei võta Piiblit kui vanaaja inimtarkust peegeldavat raamatut tõsiselt. Kuid miljonid inimesed on veendunud, et selle tegelik Autor on Jumal, et tema suunas selle kirjutajate mõtteid (2. Peetruse 1:20, 21). Kuidas jõuda selgusele selles, kas see, mida piiblikirjutajad on kirja pannud, lähtub tõesti Jumalalt?

Kaaluda saaks tervet hulka ühte punkti koonduvaid tõestusliine. Seda on teinud paljud inimesed, enne kui nad on jõudnud järeldusele, et Piibel on midagi enamat kui vaid inimese raamat, et see on pärit üleinimlikust allikast. Ilmestagem seda nüüd vaid üht liiki tõenditega. Seda tehes võime õppida paremini tundma meie Universumi Loojat, inimese elu Allikat.

Täideläinud ennustused

Nii mõnigi piiblikirjutaja on talletanud ka prohvetiennustusi. Need kirjutajad ei väitnud sugugi, et nemad isiklikult suudavad tulevikku ennustada, vaid omistasid selle võime Loojale. Näiteks Jesaja osutas, et Jumal on see, ”kes algusest alates kuulutab lõppu” (Jesaja 1:1; 42:8, 9; 46:8—11). Võime öelda ette sündmusi, mis peavad leidma aset tulevikus aastakümnete või isegi -sadade pärast, teeb Jesaja Jumala ainulaadseks; ta pole lihtsalt mingi iidol, midagi sellist, mida inimesed nii minevikus kui nüüdisajal jumaldanud on. Prohvetiennustused annavad meile veenvaid tõendeid, et Piibli autoriks pole inimene. Vaadelgem, kuidas Jesaja raamat seda tõsiasja rõhutab.

 Kui võrrelda Jesaja raamatu sisu ajalooliste andmetega, ilmneb, et see raamat kirjutati aasta 732 e.m.a. paiku. Jesaja ütles ette, et Jeruusalemma ja Juuda elanikke tabab viletsus, sest nad on süüdi verevalamises ja ebajumalakummardamises. Jesaja ennustas, et maa laastatakse, Jeruusalemm ja selle tempel hävitatakse ning ellujäänud viiakse Paabelisse (Babüloni) vangi. Ent lisaks ennustas Jesaja, et Jumal ei unusta seda vangistatud rahvast. Selles raamatus ennustati, et võõramaa kuningas nimega Koores (Kyros) vallutab Paabeli ja annab juutidele vabaduse pöörduda kodumaale tagasi. Jesaja sõnul on tegelikult Jumal see, ”kes ütleb Kooresele: ”Mu karjane!” Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: ”Sind ehitatakse üles!” ning templile: ”Taas rajatakse sulle alus!”” (Jesaja 2:8; 24:1; 39:5—7; 43:14; 44:24—28; 45:1).

Jesaja päevil, kaheksandal sajandil e.m.a., võisid taolised ennustused näida uskumatuna. Tol ajal polnud Paabel veel kaugeltki mitte tähelepanuväärne militaarriik. See allus tolle aja tegelikule maailmariigile Assuri (Assüüria) impeeriumile. Sama võõras võis olla mõte, et alistatud rahvas, kes on pagendatud kaugele maale, võiks saada vabaks ja taas oma maad asustada. ”Kes on kuulnud midagi niisugust?” kirjutas Jesaja (Jesaja 66:8).

Kuid mida me näeme, kui liigume ajas kaks sajandit edasi? Järgnev muistsete juutide ajalugu näitab, et Jesaja prohvetiennustus täitus kõigis oma üksikasjades. Paabel sai tõesti vägevaks ning hävitas Jeruusalemma. Kindlad ajaloofaktid on nii Pärsia kuninga nimi (Koores), tema hilisem Paabeli vallutamine kui ka juutide tagasipöördumine. Need  prohvetlikud üksikasjad täitusid sedavõrd täpselt, et 19. sajandil väitsid kriitikud Jesaja raamatu võltsingu olevat; nad ütlesid lausa: ”Jesaja võib küll olla kirjutanud esimesed peatükid, ent ülejäänud raamatu on koostanud keegi kirjamees hilisemast, kuningas Koorese ajast, nii et tegemist on vaid näilise prohvetiennustusega.” Selliseid ennustuse ehtsust eitavaid väiteid võidakse küll esitada, ent millest räägivad faktid?

Kas ennustused on ehtsad?

Jesaja raamatu ennustused ei piirdu vaid Koorese ja pagendatud juutidega seotud sündmustega. Jesaja ütles ette ka Paabeli lõpliku olukorra ning tema raamatus on toodud palju üksikasju tulevase Messia ehk Vabastaja kohta, kes peab kannatama ja seejärel ausse tõstetama. Kas me saame teha kindlaks selle, et sellised ennustused pandi tõesti kirja hulk aega varem, misläbi need osutusid prohvetiennustusteks, mis täide läksid?

Mõelgem järgmisele asjaolule. Jesaja kirjutas Paabeli lõpliku olukorra kohta: ”Paabel, kuningriikide ehe, kaldealaste kõrk toredus, saab Soodoma ja Gomorra sarnaseks, mis Jumal segi paiskas! Seda ei asustata enam iialgi ega elata seal põlvest põlve” (Jesaja 13:19, 20; 47. peatükk). Kuidas sündmused tegelikult arenesid?

Tegelikult oli nii, et Paabeli heaolu oli juba muistsest ajast sõltunud keerukast Tigrise ja Eufrati jõe vahelisest niisutussüsteemist koos selle tammide ning kanalitega. Ilmneb, et laastavas Partia vallutussõjas umbes aastal 140 e.m.a. see veesüsteem purustati, nii et see lakkas praktiliselt olemast. Millised  olid selle tagajärjed? ”The Encyclopedia Americana” selgitab: ”Maa küllastus mineraalsooladest ning pinnasele moodustus leeliseline koorik, mistõttu maaviljelus muutus võimatuks.” Umbes 200 aastat hiljem oli Paabel küll veel rahvarohke linn, ent mitte enam kuigi kauaks. (Võrdle 1. Peetruse 5:13.) Kolmandal sajandil m.a.j. kirjutas ajaloolane Dio Cassius (u. 150—235), et üks Paabelis käinud mees ei leidnud sealt midagi peale ”küngaste, kivide ja varemete”. (LXVIII, 30.) Väärib märkimist, et tolleks ajaks oli Jesaja ammu surnud ning kogu tema raamat oli juba sajandeid ringluses olnud. Ja kui minna tänapäeval Paabelit vaatama, võib seal näha vaid kord nii uhke linna varemeid. Ehkki sellised iidsed linnad nagu Rooma, Jeruusalemm ja Ateena on olemas tänapäevalgi, on Paabel mahajäetud,  asustamata, varemeis; just selline, nagu Jesaja ette ütles. Ennustus osutus tõeks.

Pöörakem nüüd tähelepanu Jesaja kirjeldusele tulevasest Messiast. Vastavalt tekstile Jesaja 52:13 seda Jumala erilist sulast lõpuks ”ülistatakse .. ja ta saab väga kõrgeks”. Ent järgmises peatükis (Jesaja 53) öeldakse prohvetlikult, et enne kui Messias kõrgeks seatakse, saab talle osaks hoopis teistlaadi kogemus. Tekitab ehk hämmastust, kui detailselt on kirja pandud see peatükk, mida üldiselt tuntakse kui Messia kohta käivat prohvetiennustust.

Sealt võib lugeda, et Messias on oma kaasmaalastest põlatud. Olles kindel selle täitumises, kirjutas Jesaja sellest kui juba toimunust: ”Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud” (3. salm). Sellisel rängal kohtlemisel pole mingit õigustust, sest Messias teeb inimestele head. ”[Ta] võttis .. enese peale meie haigused” — nõnda kirjeldas Jesaja Messia tervendamisi (4. salm). Hoolimata sellest viiakse Messias kohtu ette ning ta mõistetakse ebaõiglaselt süüdi, kusjuures ta on oma süüdistajate ees vait (7. ja 8. salm). Ta laseb end viia surmamisele koos kurjategijatega; hukkamise käigus ta torgatakse läbi (5. ja 12. salm, SP). Ehkki ta sureb kui kurjategija, maetakse ta kui rikas mees (9. salm, SP). Lisaks teatas Jesaja korduvalt, et Messia ülekohtusel surmal on lepitusjõud, mis katab kinni teiste inimeste patud (5., 8., 11. ja 12. salm).

Kõik see osutus tõeks. Jeesuse kaasaegsete — Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese — ajaloolised ülestähendused kinnitavad, et Jesaja poolt ennustatu täitus tõepoolest. Mõned neist sündmustest leidsid aset pärast Jeesuse surma, seega ei saanud  ta asjaolusid oma suva järgi muuta (Matteuse 8:16, 17; 26:67; 27:14, 39—44, 57—60; Johannese 19:1, 34). Messia kohta käiva Jesaja prohvetiennustuse igakülgne täitumine on ausameelsetele piiblilugejatele, ka varem Jeesuse tagasilükanutele, sajandeid jõulist mõju avaldanud. Õpetlane William Urwick märgib: ”Paljud juudid, kes on kirja pannud põhjuse, miks nad kristlusse on pöördunud, peavad selleks [Jesaja 53.] peatüki veenvust, mis pani kõikuma nende usu vanasse usutunnistusse ja õpetajatesse.” (”The Servant of Jehovah”.) *

Urwick esitas selle kommentaari 19. sajandi lõpus, mil võis veel leiduda kahtlejaid, kas Jesaja 53. peatükk sai ikka olla kirjutatud sajandeid enne Jeesuse sündi. Ent hilisemad olulised leiud pole jätnud kahtlusteks mingit alust. Aastal 1947 avastas beduiini karjus Surnumere ääres kogu Jesaja raamatu iidse kirjarulli. Vanade kirjade asjatundjate arvates oli kirjarull pärit aastatest 125—100 e.m.a. Kuid 1990. aastal süsinik-14 meetodil tehtud kirjarulli analüüs andis tulemuseks ajavahemiku 202—107 e.m.a. See kuulus Jesaja kirjarull oli juba tõepoolest üsna vana, kui Jeesus sündis. Mis ilmneb, kui võrrelda seda nüüdisaegsete Piiblitega?

Jeruusalemma külastades saab näha ka fragmente Surnumere kirjarullidest. Ühelt helilindilt võib kuulda arheoloogi professor Yigael Yadini selgitust: ”Aega, mil Jesaja need sõnad tegelikult lausus, lahutab selle 2. sajandist e.m.a. pärit kirjarulli kopeerimisajast mitte rohkem kui viis-kuus sajandit. On hämmastav, et kuigi see algne muuseumis asuv  kirjarull on rohkem kui 2000 aastat vana, on see niivõrd sarnane Piibliga, mida me tänapäeval kas heebrea keeles või originaalist tehtud tõlgetena loeme.”

See peaks meie seisukohta selgelt mõjutama. Seisukohta mille suhtes? See peaks hajutama kõik kriitikameelsed kahtlused, kas mitte pole Jesaja raamat vaid lihtsalt tagantjärele kirjutatud prohvetiennustuste kogum. Nüüd on olemas teaduslik tõestusmaterjal, et see Jesaja kirjade koopia oli tehtud rohkem kui sada aastat enne, kui Jeesus üleüldse sündinud oli, ning kaua aega enne Paabeli laastamist. Saaks siis sellest lähtudes enam olla mingit  kahtlust, kas Jesaja kirjad ikka ennustasid nii Paabeli lõplikku olukorda kui ka Messiale ebaõiglaselt osaks saanud kannatusi, tema suremisviisi ja tema kohtlemist? Ja need ajaloolised tõsiasjad ei anna enam mingit alust poleemikaks, kas Jesaja tegelikult ikka ennustas juutide vangipõlve ja nende vabanemist Paabelist. Taolised täideläinud ennustused on vaid üks paljudest tõestusliinidest selle kohta, et Piibli tegelik Autor on Looja ning et Piibel on ”Jumala sisendatud” (2. Timoteosele 3:16, UT).

On veel palju märke, mis viitavad Piibli jumalikule autorsusele. Nende hulka kuulub ka Piibli astronoomiline, geoloogiline ja meditsiiniline täpsus; harmoonia raamatute vahel, mida on kirjutanud suur hulk mehi sadade aastate vältel; kooskõlalisus arvukate faktidega ilmalikust ajaloost ja arheoloogiast ning ka selle moraalikoodeks, mis ületas tolleaegsete ümbritsevate rahvaste koodekseid ja millel nüüdki pole võrdset. Need ja teisedki tõestusliinid on veennud väga suurt hulka teadmishimulisi ja ausameelseid inimesi, et Piibel on tõepoolest raamat meie Loojalt. *

Samuti võimaldab see meil teha tähtsaid järeldusi Looja kohta — aitab meil näha tema isikuomadusi. Kas ei tõesta tema võime näha ajas ettepoole seda, et tema tajuvõimed ületavad meie, inimeste omasid? Inimesed ei tea, mis juhtub kauges tulevikus, ka ei saa nad seda suunata. Kuid Looja saab. Ta suudab nii tulevikku ette näha kui ka juhtida sündmusi, nõnda et sünnib tema tahtmine. Jesaja  kirjeldab sobivalt Loojat, ”kes algusest alates kuulutab lõppu ja aegsasti ette, mida veel ei ole tehtud, kes ütleb: minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan” (Jesaja 46:10; 55:11).

Kuidas Autorit paremini tundma õppida

Me õpime teist inimest tundma, kui vestleme temaga ja kui näeme, kuidas ta eri olukordades käitub. Need mõlemad moodused on küll võimalikud teiste inimeste tundmaõppimisel, ent kuidas Loojat tundma õppida? Me ei saa kuidagi temaga vahetusse keskustellu astuda. Kuid nagu me nägime, avab ta ennast põhjalikumalt Piiblis — nii seeläbi, mida ta ütleb, kui ka seeläbi, kuidas ta tegutseb. Veel enam, see unikaalne raamat otse kutsub meid arendama lähedasi suhteid oma Loojaga. Ta ergutab meid: ”Tulge Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!” (Jakoobuse 2:23; 4:8).

Mõelgem ühele esmasele sammule: kui soovitakse kellegagi sõbraks saada, õpitakse kindlasti selgeks tema nimi. Mis on siis Looja nimi ning mida ta nimi temast kõneleb?

Piibli heebreakeelne osa (mida tavaliselt nimetatakse Vanaks Testamendiks) annab meile teada Looja unikaalse nime. Iidsetes käsikirjades on see toodud nelja heebrea konsonandi kujul, mida võib translitereerida tähtedega JHWH või JHVH. Looja nimi esineb seal umbes 7000 korda, palju sagedamini kui tiitlid nagu Jumal ja Issand. Seda isikunime kasutasid heebreakeelse Piibli lugejad paljude sajandite jooksul. Kuid aja möödudes võttis paljude juutide hulgas maad ebausklik hirm Jumala nime välja öelda, seetõttu ei säilinud ka selle hääldusviis.

”Lõpuks oli algne hääldusviis ununenud; nüüdisaegsed  püüded seda taastada on vaid oletuslikud,” märgitakse ühes juudi kommentaaris 2. Moosese raamatu kohta. Me ei saa tõepoolest olla kindlad, kuidas hääldas Mooses Jumala nime, mille võime leida tekstidest 2. Moosese 3:16 ja 6:3. Ent kui olla aus, siis kes tunneks end tänapäeval olevat kohustatud ütlema Moosese või Jeesuse nime välja täpselt sellise häälduse ja intonatsiooniga, mida kasutati muiste, siis kui nemad maa peal elasid? Sellegipoolest ei hoidu me Moosest või Jeesust nimepidi nimetamast. Mõte on niisiis selles: miks mitte kasutada oma emakeeles tavapärast hääldust, selle asemel et olla ülemäära mures, kuidas just muistne võõrast keelt kõnelev rahvas Jumala nime hääldas. Näiteks nime Jehoova on eesti keeles tarvitatud juba umbes 300 aastat ning see on siiani üldtunnustatud nimi Looja kohta eesti keeles.

Ent on midagi palju tähelepanuväärsemat kui selle nime hääldamise üksikasjad. Selleks on nime tähendus. Heebrea keeles kujutab see nimi endast kausatiivset vormi verbist ha·wahʹ tähendusega ”[kellekski, millekski] saama” või ”osutuma” (1. Moosese 27:29; Koguja 11:3; UM). ”The Oxford Companion to the Bible” pakub tähendust ”tema põhjustab” või ”põhjustab olemist”. Niisiis võime öelda, et Looja isikunimi tähendab sõna-sõnalt: ”tema põhjustab [kellekski, millekski] saamist”. Pangem tähele, et rõhk pole mitte Looja tegevusel kauges minevikus, nagu seda võidakse mõelda, kui kasutatakse terminit ”Algpõhjus”. Miks siis?

Sest Jumala nimi seostub sellega, mida Looja kavatseb teha. Heebrea keeles on vaid kaks põhilist verbi ajavormi, kusjuures Looja nimega seotu  ”märgistab tegevust, mis on .. otsekui arenguprotsessis. See ei väljenda pelgalt tegevuse kestvust, .. vaid selle arengut algusest selle lõpu suunas”. (”A Short Account of the Hebrew Tenses”.) Jah, oma nime kaudu ilmutab Jehoova end olevat aktiivse eesmärgiseadja. Niisiis saame teada, et just tänu progresseeruvale tegevusele osutub ta tõotuste Täideviijaks. Paljudes tekitab rahuldus- ja kindlustunnet teadmine, et Looja viib alati oma eesmärgid ellu.

Tema eesmärk — inimese eesmärk

Samal ajal kui juba Looja nimeski peegeldub eesmärk, on paljudel inimestel raske näha enda eksistentsis õiget eesmärki. Nad panevad tähele, kuidas inimkond vaarub ühest kriisist teise — näevad sõdasid, looduskatastroofe, haigusepideemiaid, vaesust ja kuritegevust. Ka neid väheseid õnnelikke, kes taolistest kahjulikest mõjuritest kuidagi ehk pääsenud on, valdavad tihtilugu närivad kahtlused seoses tuleviku ja elumõttega.

Piibel toob ära järgmise mõtte: ”Loodus on ju allutatud tühisusele — ei mitte vabatahtlikult, vaid allutaja [Looja] poolt — kuid ometi lootuse peale, et ka loodus ise vabastatakse kord .. Jumala laste kirkuse vabadusse” (Roomlastele 8:20, 21, UT). 1. Moosese raamatu loost ilmneb, et oli aeg, mil inimesed elasid rahus oma Loojaga. Vastuseks inimeste väärkäitumisele allutas Jumal inimkonna õigusega olukorrale, mille tagajärjeks oli omamoodi tühisustunne. Vaadelgem, kuidas see juhtus, mida see räägib Loojast ja mida võib meile tuua tulevik.

Oma tõesuses mitmeti kinnitust leidnud ajalooürikule vastavalt pandi esimestele loodud inimestele  nimeks Aadam ja Eeva. Sellest loost ilmneb, et neid ei jäetud sihitult ekslema, ilma et nad oleksid saanud õpetust, milline on Jumala tahe. Looja tegi seda, mida teeks iga armastav ja hoolitsev inimisa oma järeltulijate heaks: ta andis inimestele kasulikke juhendeid. Ta sõnas neile: ”Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1. Moosese 1:28).

Niisiis oli esimeste inimeste elul mõttekas eesmärk. See hõlmas seda, et nad pidid kandma hoolt Maa looduskeskkonna eest ja täitma maakera vastutustundeliste inimestega. (Võrdle Jesaja 11:9.) Mitte kellelgi pole õigust meie planeedi praeguses saastatuses süüdistada Loojat, otsekui oleks ta andnud inimestele õiguse maakera kurnata ja rikkuda. Sõnaga ”alistage” ei antud luba röövmajanduseks. Selle  all mõeldi inimeste hoolde usaldatud planeedi harimist ja hoidmist (1. Moosese 2:15). Pealegi pidi neid ootama ees lõputu tulevik, et see mõttekas ülesanne teoks teha. Seda, et nad ei pidanud surema, kinnitab tõsiasi, et inimese ajumaht on kaugelt suurem sellest, mida ta oma 70, 80 või koguni 100 aastat kestva eluea jooksul ära kasutada suudaks. Aju oli mõeldud piiramatu aja kestel kasutamiseks.

Jehoova Jumal kui oma loodu esiletooja ja suunaja jättis inimestele tegevusruumi selles vallas, kuidas tema eesmärki Maa ja inimkonna suhtes täide viia. Ta polnud ei liiga nõudlik ega seadnud kohatuid piiranguid. Näiteks andis ta Aadamale ülesande, mis vaimustaks igat zooloogi — õppida tundma loomi ja panna neile nimed. Pannud tähele neile iseloomulikke käitumisjooni, pani Aadam paljudele neist ilmekad nimed (1. Moosese 2:19). See on vaid üks näide, kuidas inimesed võisid kasutada oma andeid ja võimeid Jumala eesmärgi kohaselt.

Võib mõista, et mis tahes olukord Maa peal ka poleks tekkinud, kogu Universumi targale Loojale poleks valmistanud mingit raskust jääda selle peremeheks ka siis, kui inimesed oleksid valinud arutu või kahjuliku tee. See ajalooline ürik annab meile teada, et Jumal kehtestas Aadamale vaid ühe piirangu: ”Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17).

See piirang eeldas, et inimkond tunnistaks Jumala õigust nõuda kuuletumist. Aadama ajast kuni meie päevini on inimestel tulnud tunnistada gravitatsiooniseadust ja elada sellega kooskõlaliselt; teisiti  toimida oleks rumal ja kahjulik. Miks siis peaksid inimesed keelduma elamast mingi teise seaduse ehk piirangu kohaselt, mille on kehtestanud head sooviv Looja? Looja küll selgitas oma seaduse vastu astumise tagajärgi, ent andis samas Aadamale ja Eevale võimaluse kuuletuda vabast tahtest. Sellest loost inimese varase ajaloo kohta võib üsna selgelt näha, et Looja annab inimestele valikuvabaduse. Ometi soovib ta, et tema loodud oleksid ülimalt õnnelikud, mis ongi tema antud heade seaduste kohaselt elamise loomulik tagajärg.

Märkisime ühes varasemas peatükis, et Looja tõi olemasollu intelligentsed olendid, keda pole võimalik näha — vaimolendid. Inimkonna varasest ajaloost selgub, et üks taolistest vaimolendeist hakkas hauduma mõtet haarata endale Jumala positsioon. (Võrdle Hesekiel 28:13—15.) Ta kuritarvitas Jumala antud valikuvabadust ja ahvatles esimesed inimesed millelegi, mida peaks nimetama avalikuks mässuks. Väljakutsuva otsese sõnakuulmatuse aktiga — söömisega ”hea ja kurja tundmise puust” — kuulutas esimene inimpaar end Jumala juhistest sõltumatuks. Ent veelgi enam, nende käitumisviis kõneles nendepoolsest toetusest väitele, et Looja keelab  inimesele midagi head. Aadam ja Eeva oleksid otsekui nõudnud enestele õigust otsustada, mis on hea ja mis halb — seda sõltumata Looja väärtushinnangutest.

Kui mõistmatult toimiksid mehed ja naised, kes otsustaksid, et gravitatsiooniseadus pole meelepärane, ning hakkaksid siis seda seadust eirama! Samavõrd arutu oli Aadamast ja Eevast hüljata Looja moraalinormid. Kui inimesed rikkusid Jumala põhjapanevat, kuuletumist nõudvat seadust, oli kindlasti oodata negatiivseid tagajärgi, nagu ka gravitatsiooniseaduse eiraja ei pääse kahjulikest tagajärgedest.

Ajalugu jutustab meile, et seejärel astus Jehoova otsustavaid samme. ”Päevast”, mil Aadam ja Eeva Looja tahet enam miskiks ei pidanud, algas nende surmani viiv allakäik, täpselt nõnda, nagu Jumal oli ette hoiatanud. (Võrdle 2. Peetruse 3:8.) See valgustab veel üht Looja isiksusega seotud aspekti. Ta on õiguse Jumal, kes ei suhtu jultunud sõnakuulmatusse kergekäeliselt. Tema mõõdupuud on targad ja õiglased ning ta hoiab neist kinni.

Kooskõlas oma silmapaistvate isikuomadustega oli ta armulik ega võtnud otsekohe inimestelt elu. Miks? Ta pidas silmas Aadama ja Eeva järeltulijate huve, kes polnud veel isegi sigitatud ning kes polnud otseselt süüdi oma esivanemate patuses eluviisis. Jumala hoolitsus alles tulevikus eostatava elu eest kõneleb sellest, milline Looja ta on. Ta pole halastamatu kohtumõistja, kel pole tundeid. Ta on hoopis õiglane ja valmis andma igaühele eluvõimalust ning osutab lugupidamist inimelu pühaduse vastu.

See veel ei tähendanud, et järgmised inimpõlved  oleksid saanud elada samasugustes rõõmupakkuvates oludes nagu esimene inimpaar. Kuna Looja Aadama järeltulijaile eluvõimaluse andis, ’allutati loodus tühisusele’. Ent see veel ei tähendanud täielikku tühisust ehk lootusetust. Meenutagem, et Roomlastele 8:20, 21 ütleb, et Looja on andnud ka ’lootuse, et loodus vabastatakse kord’. See on midagi, mis peaks meis huvi äratama.

Kas teda võib leida?

Vaenlast, kes viis esimese inimpaari mässuni, nimetatakse Piiblis Kurat-Saatanaks, mis tähendab ”Vastupanijat” ja ”Laimajat”. Kohtuotsuses sellele mässu peaõhutajale märgistas Jumal teda kui oma vaenlast, ent andis tulevastele inimestele alust lootuseks. Jumal ütles: ”Ma tõstan vihavaenu sinu [Saatana] ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moosese 3:15). On ilmne, et tegemist on piltliku ehk kujundliku keelega. Mida mõeldakse ütlusega, et peab tulema ”seeme”?

Sellele huvipakkuvale salmile heidavad valgust Piibli teised osad. Sealt selgub, et sellega on seotud Jehoova tegutsemine kooskõlas oma nimega ning ”saamine” kellekski, kes võib täita oma eesmärgi inimeste suhtes Maa peal. Selleks kasutas ta üht kindlat rahvast, kusjuures lugu tema tegutsemisest selle muistse rahvaga võtab enda alla tähelepanuväärse osa Piiblist. Vaadelgem lühidalt seda tähtsat ajalugu. Sel teel saame õppida põhjalikumalt tundma Looja isikuomadusi. Kui õpime lähemalt tundma Piiblit, raamatut, mille ta inimkonnale on andnud, võime tõepoolest saada tema kohta teada palju hinnalist.

[Allmärkused]

[Pilt lk 107]

Piibel oli juba sajandeid varem ette öelnud, et vägev Paabel muutub mahajäetud varemeteks, milleks see on jäänud tänapäevani

[Pildid lk 110]

See teisel sajandil e.m.a. kopeeritud Jesaja kirjarull leiti ühest Surnumere-äärsest koopast. Selles öeldi detailselt ette sündmused, mis toimusid sadu aastaid pärast kirjapanekut

[Pilt lk 115]

See potikild vanaheebreakeelse kirjaga kaevati välja Laakise lähistelt. Jumala nimi (vaata nooli) esineb siin kahel korral, mis osutab sellele, et Looja nimi oli teada ja üldiselt kasutusel

[Pilt lk 117]

Isaac Newton formuleeris gravitatsiooniseaduse. Looja seadused on mõistlikud ning elu kooskõlas nendega tuleb meile kasuks