3. peatükk

Milline on elu päritolu?

MEIE maakeral kihab elu. Vilgas elutegevus käib lumisest Arktikast Amazonase vihmametsadeni, Sahara kõrbest Evergladesi soodeni, pimedast ookeanipõhjast säravate mäetippudeni. Ja kõik see tekitab meis ikka ja jälle hämmastust.

Eluvormide liigid, mõõtmed ja rohkus rabab parimatki kujutlusvõimet. Meie planeedil sumiseb ja sagib oma miljon putukaliiki. Meid ümbritsevates vetes ujub ringi üle 20 000 kalaliigi — neid on nii riisitera kui ka veoauto suurusi. Maismaad kaunistab vähemalt 350 000 imelist taimeliiki, mille hulgas leidub ka päris eriskummalisi. Ja õhus lendleb üle 9000 linnuliigi. Nendes elusorganismides, kaasa arvatud inimeses, avaldub ääretu mitmekesisus ja harmoonia, millele me viitamegi kui elule.

Kuid veelgi hämmastavam kui see meid ümbritsev vaimustav mitmekesisus on neid organisme ühendav täielik kooskõla. Maa eluvormid sügavama vaatluse alla võtnud biokeemikud seletavad, et kõik elusorganismid — olgu need amööbid või inimesed — sõltuvad imepärasest interaktsioonist: nukleiinhapete (DNA ja RNA) ning valgumolekulide koostoimest. Nende komponentidega seotud keerukad protsessid toimuvad praktiliselt kõigis meie organismi rakkudes, aga ka koolibri, lõvi ja vaala organismi rakkudes. Selline ühtne interaktsioon tagab imeliselt mitmekesiste eluvormide olemasolu. Kuidas tekkis taoline harmooniliselt organiseerunud elu? Milline siis on elu tegelik päritolu?

Tõenäoliselt oled sa nõus, et oli aeg, mil Maal polnud  mingit elu. Samasugune on nii teaduse kui ka paljude usuliste raamatute seisukoht. Ent ilmselt sa tead, et need kaks allikat — teadus ja usk — selgitavad elu algust Maa peal erinevalt.

Miljonid igasuguse haridustasemega inimesed usuvad, et Maa peale lõi elu intelligentne Looja, algne Kavandaja. Vastupidi sellele väidavad paljud teadlased, et elu arenes elutust ainest lihtsalt juhuse  tõttu keemilisel teel ja järk-järgult. On siis õige see või teine?

Me ei peaks mõtlema, et sel küsimusel pole suurt pistmist ei meie endi ega meie püüdlustega leida mõttekamat elu. Nagu me juba mainisime, on fundamentaalsemaid küsimusi, millele inimesed vastust on otsinud, kust oleme meie, elavad inimesed, pärit.

Enamiku teaduslike loengusarjade keskpunktis on eluvormide kohastumus ja püsimajäämine, mitte aga palju kesksem küsimus elu päritolust. Ehk oled pannud tähele, et püüded selgitada elu teket väljenduvad taolistes üldistustes: ”Miljonite aastate jooksul tõid molekulid põrkumise tagajärjel mingil moel esile elu.” Ent kas see on ikka rahuldustpakkuv seletus? See tähendaks, et Päikeselt, välkudelt või vulkaanidelt lähtuva energia toimel hakkas elutu aine liikuma, organiseerus ning hakkas lõpuks elama — seda kõike ilma mingi kindlasuunalise juhtimiseta. Milline hiigelhüpe eluta ainest elusaineni! Kas see oleks võinud nõnda toimuda?

Kaugel keskajal poleks taolise käsituse omaksvõtt olnud mingi probleem, sest isetärkamine — arusaam, et elu võib tekkida eluta ainest iseeneslikult — oli üldlevinud tõekspidamine. Lõpuks tõestas 17. sajandil elanud itaalia füüsik Francesco Redi, et vaglad tekivad roiskunud lihale alles pärast seda, kui kärbsed sinna munenud on. Lihale, kuhu kärbsed ligi ei pääse, ei teki ühtki vakla. Kui nii suured loomsed organismid nagu kärbsed sugugi iseenesest ei teki, siis kuidas on lugu mikroobidega, mida toidus pidevalt tekib, olgu see kinni kaetud või mitte? Ehkki hilisemad katsed näitasid, et mikroobid ei teki  iseeneslikult, jäi see siiski vaidlusaluseks küsimuseks. Siis aga nägi ilmavalgust Louis Pasteuri töö.

Paljud inimesed mäletavad Pasteuri teadustööd, mis tõi selgust käärimise ja nakkushaigustega seotud probleemidesse. Samuti korraldas ta katseid, jõudmaks selgusele, kas üliväiksed eluvormid võivad tekkida iseenesest. Oleme ehk lugenud Pasteuri demonstratsioonidest, millest selgus, et saastamise eest kaitstud steriliseeritud vees ei moodustu ka kõige väiksemaid baktereid. Aastal 1864 teatas ta: ”Isetärkamise doktriin ei toibu enam eales sellelt lihtsalt katselt saadud surmahoobist.” See mõte peab paika. Mitte ükski katse pole toonud elutust ainest esile elu.

Kuidas siis võis elu Maa peale tekkida? Nüüdisaegsed püüdlused sellele küsimusele vastata langevad 1920-ndatele aastatele, mil sellealast teadustööd tegi vene biokeemik Aleksandr Oparin. Tema ja hiljem ka teised teadlased on pakkunud välja midagi kolmevaatuselise näitemängu käsikirja taolist, kus kirjeldatakse, mis võis olla planeet Maa näitelaval aset leidnud. Esimeses vaatuses on jutt Maa keemilistest elementidest ehk lähteainetest, mis paiknevad ümber molekulgruppidesse. Järgneb teine vaatus: hüpe makromolekulideni. Ja selle näitemängu viimases vaatuses kujutatakse hüpet esimese elusrakuni. Aga kas tegelikult ikka toimus kõik nii?

Näitemängu põhialuseks on seletus, et Maa varajane atmosfäär erines suuresti tänapäevasest. Ühe teooria järgi seal praktiliselt polnudki vaba hapnikku ning elemendid lämmastik, vesinik ja süsinik moodustasid ammoniaaki ja metaani. Selle arusaama järgi tungisid sügavale nendest gaasidest ja veeaurust koosnevasse atmosfääri välgud ja ultraviolettkiirgus,  mille tagajärjel moodustusid suhkrud ja aminohapped. Ent ärgem unustagem, et see on teooria.

Selle teoreetiliselt asetleidnud näitemängu kohaselt kandusid need molekulaarühendid ookeanidesse või teistesse veekogudesse. Aja jooksul kontsentreerusid suhkrud, happed ja muud ühendid ”prebiootiliseks puljongiks”, kus siis näiteks aminohapped  hakkasid ühinema valkudeks. Selle teoreetilise arenguloo käigus moodustasid ühendid nimetusega nukleotiidid ahelaid ning muutusid nukleiinhappeks, näiteks DNA-ks. Kõik see oli oletatavasti vaid eellugu selle molekulaarse näitemängu lõpupildile.

Seda viimast, küll dokumenteerimata vaatust võiks võtta kui armastuslugu. Juhtus nii, et valgumolekulid ja DNA molekulid said kokku, tundsid üksteist ära ning langesid teineteise embusse. Seejärel, vahetult enne eesriide sulgumist, sünnib esimene elusrakk. Jälginud seda näitemängu, võid endamisi küsida: ”Kas see lugu on tegelikkus või väljamõeldis? Kas elu Maa peal võis tõepoolest sel viisil tekkida?”

Kas laboratoorne elu tekkelugu?

Teadlased otsustasid 1950-ndate alguses Aleksandr Oparini teooriat katseliselt kontrollida. Oli küll teada kindel fakt, et elu tekib ainult elust, ent ometi teoretiseerisid teadlased, et kui minevikus valitsesid teistsugused tingimused, võis elu eluta ainest aegamisi tekkida. Kas suudetaks seda demonstreerida? Tol ajal Harold Urey laboratooriumis töötanud teadlane Stanley L. Miller võttis vesiniku, ammoniaagi, metaani ja vee segu (oletades, et selline oli olnud ürgatmosfäär), sulges kõik selle kolbi ning ajas siis vee (mis pidi kujutama ookeani) keema ja juhtis läbi gaasisegu elektrilahendusi (nagu välke). Nädala pärast võis märgata mingit punakat kleepjat ainet, mida siis Miller analüüsis ning mille ta leidis olevat rikka aminohapetest — valkude toormaterjalist. Küllap oled sa sellest eksperimendist kuulnud, sest aastaid on seda loodusloo õpikutes ja koolitundides toodud selgitusena elu alguse kohta Maa peal. Ent kas ta on seda?

 Tegelikult on Milleri eksperimendi väärtus tänapäeval tõsiselt kahtluse alla seatud. (Vaata kasti ”Klassikaline, ent küsitav”, lk. 36—37.) Kuid selle katse näilise eduga kaasnesid uued katsed, mille käigus saadi koguni nukleiinhapetes (DNA ja RNA) leiduvaid ühendeid. Selle ala spetsialistid (elu päritoluga tegelevad teadlased) olid täis optimismi, sest näiliselt olid nad järele teinud molekulaarse näitemängu esimese vaatuse. Ja tundus, et järgnemas on ka ülejäänud kahe vaatuse laboratoorsed versioonid. Üks keemiaprofessor väitis: ”Seletust primitiivse elussüsteemi tekkimisest evolutsiooniprotsessi käigus pole enam vaja kaua oodata.” Ning üks teaduskirjanik täheldas: ”Asjatundjad on avaldanud arvamust, et peagi on olemas teadlasi nagu Mary Shelley dr. Frankenstein, kes oma laboratooriumides loovad kunstlikult elusorganisme ning demonstreerivad sel teel üksikasjalikult elu tekkelugu.” Paljude arvates oli elu iseenesliku tekke saladus lahenenud. (Vaata kasti ”Parem käsi, vasak käsi”, lk. 38.)

Arvamused muutuvad — mõistatused jäävad

Ent hilisemate aastatega on optimism hajunud. On möödunud juba aastakümneid, aga elu tekke saladused on saladusteks jäänudki. Umbes 40 aastat pärast oma eksperimenti lausus professor Miller ajakirjale ”Scientific American”: ”Elu päritolu probleem on  osutunud palju keerukamaks, kui mina ja ka enamik teisi seda ette näha oleks osanud.” Seda meelemuutust jagavad ka teised teadlased. Näiteks oli bioloogiaprofessor Dean H. Kenyon 1969. aastal välja antud raamatu ”Biochemical Predestination” (”Biokeemiline ettemääratus”) kaasautor. Ent hiljaaegu avaldas ta arvamust, et on ”täiesti ebausutav, et aine ja energia iseseisvalt organiseerusid elussüsteemideks”.

Tõepoolest, ka laboratoorsed uurimistööd kinnitavad Kenyoni hinnangut, et ”kõigis praegustes keemilise elutekke teooriates on mingi fundamentaalne viga”. Kui Miller ja teised olid sünteesinud aminohappeid, asusid teadlased valmistama valke ja DNA-d, mis mõlemad on maapealse elu jaoks olulised.  Milline oli tulemus pärast tuhandeid niinimetatud prebiootilistes tingimustes tehtud eksperimente? Väljaandes ”The Mystery of Life’s Origin: Reassessing Current Theories” märgitakse: ”Võrdlemisi eduka aminohapete sünteesi ja pidevate ebaõnnestumiste vahel sünteesida valku ja DNA-d valitseb mõtlemapanev kontrast.” Neid viimaseid püüdlusi võib iseloomustada väljendiga ”järjekindel ebaõnnestumine”.

Kui vaadata asja realistlikult, siis sisaldab see mõistatus enamat kui vaid probleemi, kuidas tekkisid esimesed valgu ja nukleiinhappe (DNA ja RNA) molekulid. Probleem on ka selles, kuidas nad koos toimivad. ”Elu Maa peal tema nüüdisaegsel kujul on võimalik vaid tänu nende kaht liiki molekulide koostööle,” ütleb ”The New Encyclopædia Britannica”. Ometi mainib sama entsüklopeedia, et sellise koostöö esiletulek jääb ”elu päritolu küsimuse otsustava tähtsusega, aga lahendamata probleemiks”. See on tõesti nii.

Lisas A pealkirjaga ”Elutegevust tagav koostöö” (lk. 45—47) vaadeldakse meie rakkude valkude ja nukleiinhapete vahelise keeruka koostöö mõningaid põhiaspekte. Juba ainuüksi see põgus pilk meie keharakkude maailma äratab selle ala teadlaste töö vastu imetlust. Nad on valgustanud neid erakordselt keerukaid protsesse, millele vähesed meist üleüldse mõtlevad, ent mis on käimas igal meie elumomendil. Kuid teisest küljest toob tarvilik hämmastav keerukus ja täpsus meid taas küsimuse juurde: kuidas see kõik tekkis?

Ehk on sul teada, et elu päritoluga tegelevad teadlased pole lakanud koostamast usutavat  stsenaariumi näitemängule elu algtekkest. Ent ka nende uued käsikirjad pole osutunud veenvaks. (Vaata lisa B, ”Kas RNA-st või mujalt maailmaruumist?”, lk. 48.) Näiteks tõdes Klaus Dose Saksamaalt Mainzi Biokeemia Instituudist: ”Praegu lõpevad kõik sellealased diskussioonid põhiteooriate ja eksperimentide üle kas patiseisuga või teadmatuse tunnistamisega.”

Ka aastal 1996 toimunud rahvusvahelisel konverentsil ”Elu päritolu” ei pakutud välja mingit lahendust. Ajakirja ”Science” teatel murdis peaaegu 300 kokku tulnud teadlast hoopis pead ”mõistatuse üle, kuidas küll DNA ja RNA molekulid esmalt tekkisid ning kuidas nad isekopeeruvateks rakkudeks arenesid”.

On läinud tarvis mõistuslikkust ja kõrget haridustaset, et uurida ja ka hakata selgitama, mis toimub meie rakkudes molekulaarsel tasandil. Kas on mõistlik uskuda, et selline keerukas areng toimus kõigepealt mingis ”prebiootilises puljongis” ilma mingi juhtimiseta, iseeneslikult ja juhuse tõttu? Või oli sellega hoopis midagi enamat seotud?

Milleks sellised mõistatused?

Tänapäeva inimene võib heita tagasipilgu peaaegu poole sajandi jooksul esitatud spekulatsioonidele ning tuhandetele katsetele tõestada, et elu on tekkinud iseenesest. Seda tehes on raske mitte nõustuda  Nobeli auhinna laureaadi Francis Crickiga. Elutekke teooriatest kõneldes märkis Crick, et ”liiga väheste faktide kohta tuleb liiga palju spekulatsioone”. On niisiis mõistetav, et mõned neid fakte uurinud teadlased on jõudnud järeldusele, et elu on selleks liiga keerukas, et ka hästiorganiseeritud laboratooriumis äkitselt esile tulla, rääkimata veel kaootilisest looduslikust keskkonnast.

Kui isegi arenenud teadus ei suuda tõestada, et elu võis tekkida iseenesest, miks siis on ikka veel teadlasi, kes taoliste teooriate küljes ripuvad? Mõni aastakümme tagasi selgitas seda oma raamatus ”The Origin of Life” professor John Desmond Bernal: ”Rakendades  selles [elu iseenesliku tekkimise] vallas teadusliku meetodi rangeid kaanoneid, on võimalik selle loo mitmes paigas edukalt demonstreerida, kuidas elu ei võinud tekkida; elu iseenesliku esiletuleku ebatõenäosus on liiga suur, tõenäosus aga liiga väike.” Ta lisas: ”Lähtudes sellest vaatekohast, peab kahjuks ütlema, et elu siin Maa peal kogu oma vormide ja eluavalduste mitmekesisuses on siiski olemas ning tema eksistentsi seletamiseks tuleb hakata neid argumente väänama.” Olukord pole selles osas paranenud.

Kaalugem sellise mõttekäigu tegelikku olemust. See on sama hea kui öelda: ”Teaduslikult korrektne oleks öelda, et elu ei saa iseenesest tekkida. Ent ainsa võimalusena tuleb kõne alla elu iseeneslik teke. Niisiis on elu iseenesliku tekkimise hüpoteesi toetuseks tarvis argumente väänata.” Kas sind võiks taoline loogika rahuldada? Kas ei eelda taoline mõttekäik tihtipeale faktide väänamist?

Ometi on ka asjatundlikke, hinnatud teadlasi, kes ei näe mingit vajadust väänata fakte, et need valitseva elu tekke filosoofiaga sobiksid. Selle asemel lasevad nad faktidel juhtida end mõistlikule järeldusele. Millistest faktidest ja millisest järeldusest on jutt?

Informatsioon ja mõistuslikkus

Ühes dokumentaalfilmis toodud intervjuus vastas Poola Teaduste Akadeemia Dendroloogiainstituudi tunnustatud geneetik professor Maciej Giertych:

”Oleme saanud teadlikuks geenides sisalduvast ulatuslikust informatsioonist. Teadus ei suuda kuidagi seletada, kuidas see informatsioon iseeneslikult tekkida sai. See eeldab mõistuslikkust; see ei saa  tekkida juhuslike sündmuste käigus. Sõnad ei teki, kui lihtsalt tähti segada.” Ta lisas: ”Näiteks väga kompleksne DNA, RNA, valgu replikatsioonisüsteem rakus pidi olema juba kohe algusest peale täiuslik. Vastasel juhul poleks elussüsteemid saanud eksisteerida. Ainus loogiline seletus on, et sellise määratu infohulga on taganud mõistuslikkus.”

Mida enam elu imesid tundma õppida, seda loogilisem on nõustuda järeldusega: elu päritolu taga peab olema mõistuslik allikas. Mis allikas?

Nagu juba varem märgitud, on miljonid haritud inimesed jõudnud järeldusele, et elu Maa peal peab olema kutsunud esile mingi kõrgem intelligents, kavandaja. Jah, uurinud seda küsimust põhjalikult, on nad isegi meie teadusajastul tulnud seisukohale, et on arukas nõustuda Piibli poeediga, kes muistsel ajal ütles Jumala kohta: ”Sest sinu juures on eluallikas” (Laul 36:10).

Oled sa juba jõudnud selles küsimuses mingile kindlale järeldusele või mitte, pöörakem nüüd tähelepanu mõningatele imedele, mis puudutavad igat inimest isiklikult. See pakub suurt rahuldust ning võib heita küllaltki hästi valgust ühele meie elu puudutavale küsimusele.

 [Kast lk 30]

Milline on juhuse võimalikkus?

”Kõik selle alates ürgpuljongist kuni inimeseni tõi esile juhus ja ainult juhus,” on öelnud elu päritolu kohta Nobeli auhinna laureaat Christian de Duve. Ent kas on juhus elu tekkimise mõistlik seletus?

Mis on juhus? Mõned peavad silmas matemaatilist tõenäosust, näiteks kulli ja kirja viskamisega seotud juhuslikkust. Ent elu päritolu kohta kasutavad paljud teadlased sõna ”juhus” hoopis teises mõttes. Ebamäärast sõna ”juhus” tarvitatakse mõne palju täpsema sõna, näiteks ”põhjuse” asemel, eriti kui see põhjus on teadmata.

”Isikustada ”juhust”, otsekui kõneleksime põhjustajast,” märgib biofüüsik Donald M. MacKay, ”tähendab reeglitevastast ümberlülitumist teaduslikult käsitlusviisilt poolreligioossele mütoloogilisele käsitlusviisile.” Samasugusele tõigale juhib tähelepanu Robert C. Sproul: ”Kuna juba nii pikka aega nimetatakse teadmata põhjust ”juhuseks”, kipuvad inimesed unustama, et on toimunud asendus. [—] Oletus, et ”juhus võrdub teadmata põhjusega”, on omandanud paljudele tähenduse, et ”juhus võrdub põhjusega”.”

Näiteks on taolist juhus-võrdub-põhjusega mõttekäiku kasutanud Nobeli auhinna laureaat Jacques L. Monod. ”Puhas juhus, täiesti vaba, kuid pime, on evolutsiooni aukartustäratava ehitise aluseks,” on ta kirjutanud. ”Nüüd lõpuks teab inimene, et ta on ihuüksi selles Universumi kalgis mõõtmatuses, millest ta ainult tänu juhusele esile on tulnud.” Pane tähele, et ta ütleb: ”TÄNU juhusele.” Monod teeb seda, mida paljud teisedki — ta ülendab juhuse loomisprintsiibiks. Elu Maa peale tekkimise määrajaks pakutakse juhust.

Tegelikult ilmneb sõnaraamatutest, et ”juhus” on ”oletatav mitteisikuline seletamatute sündmuste plaanitu määraja”. Niisiis, kui keegi kõneleb elu tekkimisest juhuse tõttu, ütleb ta sellega, et see tekkis mingi juhusliku toimejõu tõttu, mida ei tunta. Kas pole mitte aga nõnda, et tegelikult mõtlevad mõned selle all ”Juhust” suure algustähega — öeldes faktiliselt: Looja?

[Kast lk 35]

”[Pisimalgi bakteril] on inimesega märksa rohkem sarnasust kui Stanley Milleri keemilistel segudel, sest sel [bakteril] juba on [biokeemilise süsteemi] omadused. Seega on bakterist inimeseni kaugelt väiksem samm kui aminohapete segust bakterini.” (Bioloogiaprofessor Lynn Margulis)

 [Kast lk 36, 37]

Klassikaline, ent küsitav

Stanley Milleri 1953. aasta eksperimendile osutatakse tihti kui tõendile minevikus võimalikuks osutunud spontaanse isetekkimise kohta. Ent tema seletus tugineb eeldusele, et Maa ürgatmosfäär oli ”redutseeriv”. See tähendab, et selles oli vaid kaduvväike hulk vaba (keemiliselt ühinemata) hapnikku. Miks see pidi nõnda olema?

”The Mystery of Life’s Origin: Reassessing Current Theories” juhib tähelepanu sellele, et rohke vaba hapniku olemasolu korral poleks saanud moodustuda ühtki aminohapet, ja kui neid mingi juhuse tõttu olekski moodustunud, oleksid nad kiiresti lagunenud. * Kui kindlal alusel oli Milleri oletus ürgatmosfääri olemasolu kohta?

Miller kirjutas kaks aastat pärast oma eksperimenti ühes soliidses väljaandes: ”Loomulikult on need ideed vaid spekulatsioon, sest me ei tea, kas Maa moodustumise aegne atmosfäär oli redutseeriv. .. siiani pole leitud ühtki otsest tõendit.” (”Journal of the American Chemical Society”, 12. mai 1955.)

Kas on üleüldse mingit tõendit leitud? Umbes 25 aastat hiljem teatas teaduskirjanik Robert C. Cowen: ”Teadlastel tuleb mõningad oma oletused uuesti läbi kaaluda. [———] Pole teada peaaegu mitte ühtki tõendit, mis toetaks arvamust vesinikurikkast, ülimalt redutseerivast atmosfäärist, küll aga on tõendeid, mis selle vastu räägivad.” (”Technology Review”, aprill 1981.)

Kas on hiljem mingeid tõendeid leitud? Aastal 1991 kirjutas John Horgan ”Scientific American’is”: ”Arvata viimase aastakümne jooksul on hakatud järjest enam kahtlema Urey ja Milleri oletustes sellise atmosfääri kohta.  Laboratoorsed katsed ja atmosfääri arvutirekonstruktsioonid .. viitavad sellele, et Päikese ultraviolettkiirgus, mida tänapäeval blokeerib atmosfäärihapnik, oleks atmosfääris leiduvad vesinikul põhinevad molekulid hävitanud. [——] Taoline atmosfäär [süsinikdioksiid ja lämmastik] poleks võimaldanud aminohapete ja muude algset elutegevust tagavate komponentide sünteesi.”

Miks siis on paljud ikka veel arvamuse juures, et Maa varajane atmosfäär oli redutseeriv, vähese hapnikuga? Raamatus ”Molecular Evolution and the Origin of Life” vastavad Sidney W. Fox ja Klaus Dose, et hapnik pidi puuduma atmosfäärist esiteks sel põhjusel, et ”laboratoorsed katsed näitavad, et hapnik üldiselt pärsiks keemilist evolutsiooni”, ja ka sel põhjusel, et sellised ühendid nagu aminohapped ”poleks geoloogilistel ajastutel hapniku olemasolu korral püsima jäänud”.

Kas mitte ei liigu see mõttekäik mööda suletud ringi? Väidetakse, et varajane atmosfäär oli redutseeriv, sest vastasel korral poleks saanud olla elu iseeneslikku teket. Ent tegelikult pole mingit kinnitust selle kohta, et see oli redutseeriv.

Asjaga on seotud veel üks kõnekas detail: kui see gaasisegu kujutab atmosfääri, elektrilahendus jäljendab välku ja keev vesi merd, siis mida või keda kujutab endast teadlane, kes eksperimenti korraldab ja läbi viib?

[Allmärkus]

[Kast lk 38]

Parem käsi, vasak käsi

Me teame, et on olemas parema käe ja vasaku käe kinnas. Sama kehtib ka aminohapete molekulide puhul. Umbes sajast teadaolevast aminohappest kasutatakse valkudes vaid kahtekümmet, kusjuures kõik need on vasakukäelised. Kui teadlased püüdsid jäljendada seda, mis nende oletuste kohaselt võis olla toimunud prebiootilises puljongis, said nad aminohappeid sünteesides võrdsel hulgal paremakäelisi ja vasakukäelisi molekule. ”Sedalaadi võrdselt pooleks jaotumine,” teatab ”The New York Times”, ”pole iseloomulik elule, mis sõltub ainuüksi vasakukäelistest aminohapetest.” On ”suur mõistatus”, miks koosnevad elusorganismid vaid vasakukäelistest aminohapetest. Ka meteoriitidest leitud aminohapetes ”ilmnes vasakukäeliste vormide ülekaal”. Elu päritoluga seonduvaid probleeme uuriv dr. Jeffrey L. Bada on öelnud, et ”mingi maaväline mõjur peab olema etendanud oma osa bioloogiliste aminohapete käelisuses”.

[Kast lk 40]

”Need eksperimendid . . . pretendeerivad abiootilisele sünteesile, mille aga tegelikult on viinud läbi ja kavandanud intelligentselt arenenud ja vägagi biootiline inimene, püüdmaks leida kinnitust ideedele, millele ta on teinud kõik oma panused.” (”Origin and Development of Living Systems”)

 [Kast/pilt lk 41]

”Ettekavatsuslik mõistuslik akt”

Briti astronoom Sir Fred Hoyle on aastakümneid uurinud Universumit ja elu selles ning samuti toetanud mõtet, et elu on Maa peale tulnud kosmilisest ruumist. California Tehnoloogiainstituudis loengut pidades arutles ta aminohapete korralduse üle valkudes.

”Tõsine probleem bioloogias,” ütles Hoyle, ”pole niivõrd see päris ilmne fakt, et valk koosneb kindlal viisil seostunud aminohapete ahelast, vaid hoopis see, et aminohapete range reastus tagab ahela tähelepanuväärsed omadused. [——] Kui aminohapped oleksid seostunud huupi, oleks olnud tohutul hulgal järjestusi, mis elusraku talitluse seisukohalt oleksid olnud kasutud. Kui mõelda, et tüüpilisel ensüümil on näiteks 200 lülist koosnev ahel ning et igal lülil on 20 järjestusvõimalust, pole raske näha, et võimalike kasutute järjestuste hulk on määratu, suurem kui aatomite koguarv kõigis suurimate teleskoopidega nähtavates galaktikates. Siinjuures on jutt vaid ühest ensüümist, neid aga on rohkem kui 2000 ning üldjoontes täidavad nad väga erinevaid ülesandeid. Niisiis, kuidas on kujunenud välja selline olukord, nagu meie seda näeme?”

Hoyle lisas: ”Selle asemel et nõustuda fantastiliselt väikese tõenäosusega, et elu on tekkinud tänu pimedatele loodusjõududele, paistab olevat arukam oletada, et elu teke oli ettekavatsuslik mõistuslik akt.”

[Kast lk 44]

Professor Michael J. Behe teatas: ”Inimene, kes ei tunne end olevat kohustatud piirduma oma otsinguis vaid mittemõistuslike põhjustega, jõuab otsesele järeldusele, et paljud biokeemilised süsteemid on kavandatud. Neid pole kavandanud ei loodusseadused ega juhus ja paratamatus; need on hoopis planeeritud. [—] Elu Maa peal tema kõige fundamentaalsemal tasandil, tema kõige olulisemate komponentide osas on mõistusliku tegevuse produkt.”

[Joonis/pilt lk 42]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Üksainuski pilk mistahes keharaku komplekssele maailmale ja keerukatele funktsioonidele tekitab küsimuse, kuidas see kõik tekkis

• Rakumembraan

Kontrollib kõike rakku sisenevat ja sealt väljuvat

• Tuum

Raku kontrollkeskus

• Kromosoomid

Nendes sisaldub DNA, geneetilise informatsiooni kandja

• Ribosoomid

Organellid, milles sünteesitakse valke

• Tuumake

Koht, kus moodustuvad ribosoomid

• Mitokonder

Rakku energiaga varustavate molekulide tootmiskeskus

[Pilt lk 33]

Nüüd tunnistavad paljud teadlased, et keerukad elutalitluseks olulised molekulid ei saanud mingis prebiootilises puljongis iseeneslikult esile tulla